Tuesday, April 16, 2019

Uued hambad Nordic Hambakliinikust - Lugu sellest, kuidas ma ületasin oma suurima hirmu ja täitsin oma suurima unistuse


See postitus tuleb kindlasti paljudele üllatuseks.. Ma olen sellel teemal alati vaikinud. See on olnud mu kõige suurem ebakindlus, minu kõige suurem hirm.. Minu kõige suurem unistus. Minna hambaarstile ja panna omale uued hambad. Ma olen terve elu üsna paaniliselt hambaarste kartnud. Olen korduvalt nuttes uksetagant plehku pannud ja valetanud selleks, et aegasid tühistada. Minu hirm oli olemas juba lapsepõlves.. Mäletan, kuidas ma ei lasknud hambaarsti oma suu ligigi ja mul tõmmati Magdaleena haiglas üldnarkoosis neli hammast välja. Ilma naljata. Peale seda ei käinud ma hambaarstil päris pikalt. Ühel hetkel võtsin ennast kokku, siis kui juba täisealine olin, leidsin omale hambaarsti, kellega tekkis usaldus ja ta aitas mind. Ta tegi kõik minu hambad korda. Mul oli kahes esihambas räige närvipõletik. Tuimestus ei aidanud. Ma mäletan, kuidas ma istusin seal toolil ja nutsin, õde pühkis mu pisaraid ja.. Mul suretati esihambad ära. Seejärel hakkasid need hambad lagunema. Me aina lappisime neid plommidega ja lõpuks tehti kõik mu esihambad täidisega korda. St nagu plommi materjaliga ehitati hambad ülesse. Olin tulemusega super rahul. Keegi ei saanud aru, et tegemist ei ole enam minu enda hammastega. Või noh.. On, aga nad on üleni kaetud plommiga. Mõnda aega elasingi selliste hammastega. Aastaid tegelikult. Ühel hetkel tekkis ühte esihambasse samamoodi põletik ja see tuli välja tõmmata. Tegemist oli viienda hambaga reast. Kui ma naeratasin teatud nurga alt, siis paistis see ka välja, et mul seal hammast ei ole. Aga mul ei olnud ealeski võimalust tol momendil implantaati paigaldada. Nii ma siis käisingi. Oma plommitud ja puuduvate hammastega. Ühel hetkel hakkasid plommid aga tänu kohvile ja toidule pigmenti muutma. Aina plommid lagunesid. Ma ei saanud ka midagi teha, sest täidisega kaetud hambaid pole võimalik valgendada ja ükski hambapasta neid plekke ka hammastelt ei eemalda. Põhiliselt tekkisid need hammaste vahele. Ma ei julgenud ka hambaniiti kasutada eriti, sest plommid kukkusid ära.


Ma mäletan seda, kuidas ma 18 aastaselt tegin oma esimese unistuste raamatu peale Brian Buffini koolitust. Lugesin "The Secret" raamatut ja unistasin. Unistasin suurelt. Ma unistasin sellest, et ühel hetkel saan ma omale uued hambad. Et ma ei pea oma hambaid piltidel valgemaks töötlema. Et ma ei pea naeratama nii, et mu puuduv hammas välja ei paistaks, et ma ei pea oma hambaid häbenema ja pidevalt lappima. Nüüd, 8 aastat hiljem, sain ma oma unistuse täide viia. Ma kaalusin pikalt, et kas ma julgen sellest rääkida, aga kindlasti on Teie seas keegi, kes võibolla on samas olukorras. Jah, mu hambad pole midagi niiiii jubedat, et elada ei saaks ja ma peaksin tänulik olema, et sedagi mu hammastega teha suudeti. Aga see oli mu kõige suuremaks ebakindluseks ja täna ei saaks ma rohkem õnnelikum olla. 

Kui me müüsime oma kinnisvara, siis soovitasid kõik selle raha kõrvale panna oma kodu ostuks. See olekski olnud loogiline lahendus. Aga minu peas keris ainult üks mõte - See on minu võimalus. Ainult praegu saan ma endale seda lubada. See tähendab minu jaoks nii palju. Ja ma olin super isekas ja kasutasin seda võimalust. Ma ei kahetse mitte ühtegi grammi.  

Mul on piinlik neid fotosid näidata, aga teen seda lihtsalt selleks, et ehk saab keegi innustust, kellel sama mure. 
Ma võtsin appi google'i ja otsisin parimat kohta, kus seda protseduuri teha. Ma lugesin reaalselt sadu foorumite postitusi, artikleid ja kogemusi. Lõpuks otsustasin minna Nordic Hambakliinikusse http://nhk.ee/, Kristo Ivanovi juurde. Ta on spetsialiseerinud just selliste tööde tegemistele ja ma võin julgelt öelda, et ta on tippude tipp. Mainin igaksjuhuks ka, et tegemist ei ole mitte mingil viisil sponsoreeritud postitusega. Ma pabistasin niii, nii väga. Poetasin kabinetis nii mõnegi pisara. Aga kõik need pisarad olid seda väärt. 

Kõige esimesel korral käisingi konsultatsioonis ja mulle koostati põhjalik raviplaan. See oli lausa 7 lehekülge pikk. Lugesin seda, uurisin.. Kõige esimeseks protseduuriks oli jäljendite andmine. See oli päris rõve kogemus, sest mul on okserefleks kerge tekkima. Mulle pandi suhu selline lusikas, mis täideti mingi vedela ollusega, mis kivistuma pidi. Pidin seda suus hoidma ligi 4 minutit. Proovisin siis aina läbi nina hingata ja üritasin mitte oksele hakata. Ma sain hakkama! See oli täiesti valutu protsess ja selleks tuimestust ei tehtud. Aega võttis see ka nii vähe, et ma olin tagasi kodus üsna ruttu. Siis algas ootamise protsess. Ootasime kuniks jäljendid valmis ja saan lihvimisele minna. 

Ma vist ootasin 3 nädalat, et uuesti Kristo juurde minna. Mulle tehti väga tasakesi tuimestus ja olgugi, et mu süda pidi rinnust välja hüppama, siis tegelikult olid need mu elu valutumad süstid. Ma küll tõmbasin ennast krampi ja ronisin aina ülesse poole toolil, kuid tegelikult sai see palju kiiremini läbi kui ma oodata oskasin. Siis ootasime 10-15 minutit tuimestuse mõjumist ja alustasime protseduuriga. 

Minu oma hambad lihviti pisemaks, et saaks neile kroonid paigaldada. Seda protseduuri ma ei tundnud absoluutselt. Ma küll nägin vilksamisi Kristo prillide peegeldusest oma hambaid ja korraks isegi kahetsesin. APPPPPI mõtlesin ma.. Millised köndid! Kokku võttis kogu visiit aega ca 2,5h. Mulle paigaldati ajutised kroonid kaheks nädalaks. Õnneks ajutised kroonid paigaldati juba õige kuju ja tooniga, mille välja valisime. Juba siis oli tulemus nii ilus, et ma lihtsalt tulin koju ja hakkasin Kristo käte vahel nutma. Mu mokk oli mega töllakil ja tuim, aga kui ma oma huult kergitasin, siis oli tulemus niiii, niiii ilus! Kristo veel ütles mulle, et ta polegi vist iialgi näinud kedagi õnnest nutmas. Ilmselt unustas ta Krisi sünni, aga okei.. 


Ühe krooni hinnaks on umbes 350 - 550 eurot. See kõik sõltub oma hammaste seisukorrast, materjalist ja tööle kuluvast ajast. Samas ma ütlen.. Te ei kahetse iialgi! Seda kõike on võimalik ka teha järelmaksuga tegelikult ja ma ei suuda sõnadessegi panna seda, kui mõnus on naeratada nii, et ma hambumust häbenema ei pea. Ma olen meeletult tänulik, et sattusin just Kristo Ivanovi juurde ja ma olen tänulik kogu Nordic Hambakliiniku tiimile, et sain nii hea kogemuse ja teeninduse osaliseks. Nad tegid midagi palju enamat, kui lihtsalt hambaravi. Nad panid mind jälle iseennast armastama.

Kas Teie kardate hambaarsti? Millal viimati hambaarstil käisite? On keegi veel sellist protseduuri teinud või plaanib teha?

Saturday, January 26, 2019

Napsie - Kas tõesti on hea?



Ühel hetkel oli kogu meedia täis Napsie postitusi. Lugesin ja mõtlesin, et kus konks on.. Miks on nende tooted üsna odava hinnaga ja kõõõõõõõik kiidavad. Ei möödunud kaua, kui ka meile anti võimalus nende tooteid katsetada. Tänaseks oleme me proovida saanud madratsit ja tekke. Meil oli esialgu dilemma, et kuna meil on üsna pisike magamistuba ja üürikorteris oli juba madrats voodil olemas, siis mis me sellega peale hakkame. Kuhu me ühe nendest madratsitest paigutame? See olukord lahenes iseenesest, sest peale seda kui Krisi ööuned täiesti lappesse läksid, siis otustasime omale suure põrandavoodi teha. Esialgu ajutiselt, aga praegu on see meie jaoks üks täielik õnnistus. Une kvaliteet aina paranes ja viimane nädalake on olnud imeline. Kris on päriselt ka terve öö maganud. Ma ei tea, kas see on mingi kokksattumus või tõesti sobib meile see kaisus tudumine ikkagi väga hästi. Meil pole selle vastu midagi, sest meie voodi on nüüd ÜBERSUUR ja kõik mahuvad ära. Mina täiega naudin seda pisikest nohisevat poja oma kõrval ja noh.. Uni on ka magusam. Nüüd ongi  meil kahest suurest madratsist kokku pandud voodi magamistoas. See kõik on nagu üks suur magala.

Üks madratsitest on siis Napsie oma. Kui see madrats meile toodi, siis ma olin ausalt öeldes päris kohkunud. Ta tundus super jäik ja kõva meie oma kõrval. Ma olen tegelikult pigem harjunud magama üsna pehmetel madratsitel. Esimesed ööd olid tõesti harjumatud. Ma kuidagi ei osanud asendit leida ja siplesin palju. Aga kuskilt ei olnud hommikul kange, seega harjumine tuli üsna ruttu. Nüüd on nagu vastupidi natukene naljakas pehmema madratsi peal olla.. Mulle hullult meeldib, et sellel madratsil on selline pealmine kate, mis on pisut laineline. Vajub vastavalt meie oma kehale paika ja siledal madratsil pole üldse enam sama tunne. Näiteks tänase öö magasin ma Hiltonis ja kuigi hotellide voodid on ju ebarealistlikult imelised, siis jah.. Ma päriselt igatsesin oma voodit. Seal on ikka kõige mõnusam. 

Ma võin sada protsenti kinnitada, et madrats on Napsiel küll jumala hea. Sellega lihtsalt tuleb alguses veidi harjuda, aga pärast nagu ei mäletagi, et vanasti teisiti oli! PS! Napsie pakkus mu lugejatele sooduskoodi ka. Kood "COSTANY" annab 25% soodukat tekkidelt ja 160x200 madratsitelt! Muide, ainult viimased 160 madratsit on veel saadaval, veebruaris tuleb uus mudel ja kes hea hinnaga soovib, siis tuleks kiirustada!

Järgmiseks võibolla räägikski Napsie tekkidest.. No kõik ei saagi kõigile meeldida. Mulle Napsie tekid nii väga ei meeldi. Ärge saage valesti aru, nad on super mõnusad ja õhulised.. AGA! Nad krabisevad hirmsasti. See on selleprärast, et see on mingi super headest öko materjalidest tehtud, aga mind näiteks täiega härib see, et kui ma külge keeran, siis kõik krabiseb. Nats nagu selline tunne, et magaks kilekoti all. Nüüd kui me seda mõnda aega kasutanud oleme, on asi paremaks läinud, aga ma ausalt öeldes eelistan meie vana tekki rohkem.

Ma olen päris palju kiidusõnu kuulnud patjade kohta. On kellegil teie seast ka nendega kogemust? Kas tasub tellida?

Friday, January 4, 2019

Kris - aasta ja seitse kuud


Ma pole ammu Krisist rääkinud. Oleks aeg mõned read kirja panna. Kris Stefan on tänaseks juba aasta ja seitsme kuune. Kaalub natukene rohkem kui 12 kilo ja on 83cm pikk. Peaaegu kõik hambad on tänaseks suus. Viimased purihambad on puudu. Hetkel jookseb ringi, turnib, katsetab piire ja õpib igapäevaselt. 

Kõige lemmikumateks tegevusteks on veega mängimine, turnimine ja müramine. Ka kassidega meeldib talle aega veeta. Viimasel ajal on tal uus komme ennast magamistuppa kinni panna ja seal üksinda tšillida. Meil on selline üsna suur lukuauk ja ma sealt piilun, et mis ta siis täpselt teeb. Natuke pikutab, natukene hüppab voodil (meil on hetkel madal põrandavoodi), teeb endale peeglis nägusid ja siis hüüab kõva häälega "EMMMMMMMEEEEEEE". Kui ma üritan tuppa tulla, siis paneb ta ukse ruttu kinni tagasi ja see pakub talle hirmus palju nalja. 

Lisaks sellele on tal komme meil korda-mööda sõrmest haarata ja mööda korterit ringi kõndida. Küll ta tahab külmkapist midagi, siis garderoobist, siis magamistoast jne. Hetkel on trajektoor tavaliselt elutoast külmkapini ja sealt magamistuppa voodisse mürama. 

Kris on selline hästi füüsiline laps. Ta hakkas ju üsna varakult käputama, üheksa kuuselt kõndima ja järgmine moment juba turnima. Ka praegu teeb ta hea meelega voodi peal kukerpalle või kõõlub diivanil, et uusi trikke avastada. Minu süda muidugi saab iga natukese aja tagant mini infarkti, aga eks see on õppimise osa. Nüüd on hakanud talle meeldima ka kraanikausis mängimine. Meil on selline pukk, millega ta kraanikausini ulatub ja see on nüüd üüüüber põnev. Veel meeldib talle vaadata, kuidas ma süüa teen ja mulle tomateid lõikelauale järgemööda ulatada. 

Krisile EI MEELDI potile minna. Ma ei saa teda sinna mitte mingi hinnaga ja ma teda traumeerida ka ei plaani. Rääkisin sellest kuuke tagasi ka perearstiga ja ta ütles, et me ei pea sellega kiirustama. Pigem ongi see, et tal tekib ühel hetkel ise huvi (siis kui ta valmis on) ja meie lihtsalt jätkame vaikselt meelitamist ja tutvustamist. Sundida ei tohi. Nii me ka teeme. Lisaks on Kris üsna armukade. Ta ei taha, et me Kristoga käest kinni hoiaksime, kaisutaksime või musitaksime. Siis ronib alati ise Kristo asemele vihjates, et "see on minu emme". Veel ei meeldi Krisile eriti kõrgused. Ta hakkab kartma, kui teda kukile tõsta või kui ta aknalauale ronib (meil on tegelt päris madalad aknalauad) ja soovib, et me teda alla aitaks. Tal kohe tuleb selline hirmunud pilk. Ma ei teagi, et kuidas sellega toimima peaks? 


Kõnega on Kris vähekene aeglasem. Hetkel ta oskab öelda järgmisi sõnu: Emme, issi, aitäh, ei, ei taha. Vahepeal ütles "anna" ka, aga selle ta on ära unustanud. Samas ma arvan, et ma ei peaks veel muretsema, küll ta jõuab. Aru saab ta väga paljust. Ta saab aru, kui ma ütlen talle, et ära vaata televiisorit nii lähedalt ja tuleb kaugemale. Ta oskab mulle tuua palumise peale jalanõusid, raamatuid jne. Oskab isegi lampi põlema panna, kui seda temalt palun. Kui me vahel laseme tal multikaid vaadata, siis oskab ta minna telekani, et osutada soovitud multikale lastenurgast. 

Ise süüa oskab ka, aga seda teeb seda ta juba üsna pikka aega. Söögi osas sööb põhimõtteliselt kõike. Liha ei soovi ta endiselt, kuigi me alati pakume. Lemmikuteks on kalamari, piim, tee, paljas leib, igasugused puuviljad, porgand, herned jaa.. No makaronid ka. 

Hetkel on Kris kolinud meie voodisse. Meil on selle magamisega olnud alati selline naljakas korraldus, et esimesed kolm kuud oli Kris kaisulaps. Peale seda magas võrevoodis, meie voodi kõrval. Ta ilusti jäi seal tudule, isegi käis voodisse küsimas ja ainus, mis me tegime pidime oli tema käe hoidmine kuni ta uinub (jaa, jaa ma tean, et paljud ütlevad, et laps peab iseseisvalt uinuma jne, aga mina nägin, et tal on seda kindlustunnet vaja ja otsustasin seda pakkuda). Ühel hetkel, kui me siia korterisse kolisime (ta oli umbes aastakese juba oma voodis maganud), siis hakkas ta öösel voodist välja ronima ja meie voodisse küsima. Esialgu tõstsin teda järjepidevalt voodisse tagasi, rääkisin, et on tuduaeg ja emme on siin. Silitasin ta peakest ja ta jäi uuesti magama. Ühel hetkel, aga juhtus nii, et see enam ei mõjunud. Ta võis kaks tundi jutti üleval olla ja nutta. Lõpuks tegin ma tema voodi kõrvale lausa "aseme". Laotasin pleedi ja võtsin padja ja lihtsalt tiksusin seal kuniks ta uinub. Vahel see võttiski lausa kaks tundi aega. 

See periood kestis oma kuukene ja ma lihtsalt ei suutnud enam. Tähendab, meie ei suutnud. Kristo loomulikult ka aitas öösiti. Ma kuulasin enda südant ja tundsin, et poja tahab lähedust. Tegime omale siis hoopis põrandavoodi. Selleks on kaheinimese madrats + üheinimese madrats. Nüüd on meil TERVE TUBA voodit täis ja kõigil on ruumi. Kris magab ühes ääres ja meie saame Kristoga ikkagi kaisus olla. Kris hakkas seejärel ka paremini magama. Võibolla oli asi selles, et see on võõras koht (kuigi alguses magas ta ikka nii nagu varem, see tekkis alles paar kuud peale kolimist), võibolla on asi selles, et hambad tulevad, võibolla on lihtsalt suurem ja mõistab, et tahab emme ja issi juures olla. Ma ei tea. Aga praegu tundus see variant kõige parem, sest magamata ööd läksid hulluks. Hulluks sõna otseses. Kris on juba sünnist saadik iga 2 tunni tagant ärganud. See on siiani nii. Nüüd lihtsalt on vahe veninud ca 3-4h pikkuseks. Ma ei tea, miks ta ärkab. Lutti ta ei võta, rinda enam ei saa, veepudel on ka olemas ja seda ta oskab otsida voodi juurest. Ma ausõna ei tea. Aga nii palju, kui ma lugenud olen ja teiste kogemustest kuulnud, siis on paljudel teistel ka nii. Ta ärkab nuttes/nuuksudes ja vahel piisab sellest, kui lihtsalt öelda, et "tuduaeg on" või, et "emme on siin, mine ilusti pikali" ja ta jääb uuesti magama. Vahel läheb pikemalt. Vahel piisab lihtsalt käe peale panemisest. Aga okei, las see uneteema olla. See on nii keeruline. Samas ärgata on selle nohiseva kuti kõrval nii vahva, et pigem me proovimegi seda aega praegu nautida, sest ega ta igavesti vast meie voodisse ei jää ja siis kindlasti tunneme sellest vahel puudust. Usun, et kõik loksub paika. 

Ma unustasin mainida seda, et Krisile hullult meeldib meid pesu pesemisega aidata. Ta näiteks aitab mul asju pesumasinasse panna ja hiljem välja võtta. Üleüldse tundub, et talle majapidamistööd meeldivad. Kui ma tolmu võtan, siis ta kindlasti tahab ka või kui me põrandaid pühime, siis esimesena tahab tema seda ise teha. Me laseme ka, isegi kui see esialgu natukene rohkem segadust tekitab. Ainult nii ta õpib. 

Aga ega ma ei oskagi midagi kohe lisada. Kui kellelgi mingeid põnevaid teemasid on, siis võib alati soovitada! 

Üle pika aja üks parimaid filmielamusi - Bird Box (2018)


Filmi nimi jäi mul meelde ebapärlikarbi blogist. Ma kusjuures postitust ennast ei lugenudki, vaid nägin pealkirja ja pilti. See tekitas huvi ja ühel õhtul tuli täitsa lampi meelde. Tegin Kristole ettepaneku, et äkki vaataks. Ma isegi ei vaadanud treilerit, Kristo vaatas ja kiitis mõtte heaks. Juba peale esimeste minutite möödumist olin nagu naelutatud televiisori külge. Tegemist on sellise draama/triller filmiga. Sandra Bullock oli suurepärane ja üleüldse. Filmi lõpus ma lihtsalt hakkasin nutma. Sellist asja pole ammu olnud. 

Ma ei tahaks selle filmi kohta eriti palju spoilereid kirja panna, seega proovin olla võimalikult napisõnaline. Põhimõtteliselt on tegemist sellise "maailmalõpu" filmiga. Pidevalt on selline pinge kerimine, on ootamatuid pöördeid ja lõpp.. Või noh, see kulminatsioon enne lõppu. Täiesti pekkis. You have to watch this! Maailmas levib mingi epideemia ja see levib vaid siis, kui lood selle "miskiga" silmkontakti. Seetõttu peavad nad silmad kinni seotuna elama õppima. Väga palju pöörleb laste ümber ja see kõik on südantlõhestav.

Tegemist on Netflixi filmiga ja see on tegelikult internetiavarustes juba täiesti kättesaadav. Ma panen siia teaserina treileri ka, kes tahab see vaatab. Olete näinud juba? Kui plaanite vaadata, siis andke märku, kas teid valdasid samasugused emotsioonid nagu mind? Milline film teid viimasel ajal üllatanud on?


Kas Erik Orgu toitumiskava jälgimine on tõesti nii raske/kallis?


ALATI, kui on juttu toitumiskavadest, siis võib kommentaaridest leida taoliseid kommentaare: 

1) "Mina ei jõua 4x päevas erinevat toitu teha, see on ju ebareaalne"
2) "Ma ei söö tomatit/paprikat/muna.. Ma ei saa seda kava jälgida"
3) "Ma peaksin ostukorvi terve nädala menüü jaoks ostma 52 muna, me ei söö seda iialgi ära"
4) "Nii keerulised retseptid on, kellel on aega neid valmistada"
5) "Toitumiskava jälgimine on kallis"

Tuleb tuttav ette, eks? Võibolla oled ise ka niimoodi mõelnud? Mina igatahes olen! Aga kui ma nüüd teist korda Orgu kava ette olen võtnud, siis sain aru, et kõik ei pea olema nii must ja valge. Kui inimene mõtleb, et soovib alustada toitumiskavaga, siis on tal enamasti selleks kaks põhjust. Üks on see, et tervislikumalt toituda ja teine on see, et kaalu langetada või tõsta. Mõlemal juhul arvan mina, et alustada tuleks tasapisi. Ei pea kohe külmkappi tühjaks kraamima ja sadade eurode eest külmkapi mune täis ostma. Saab ka teistmoodi. Kokkuvõttes on oluline see, et me teeksime kava jälgides endale ja enda perele tervislikumaid valikuid. Isegi, kui kava ei jälgita 100%, vaid 50% on see juba parem, kui üldse mitte. 

Ma mõtlesin, et võtangi need samad viis küsimust ja esitan nendele lahendused. Ma olen nõus, et kõige paremaid tulemusi saab siis, kui iga toidukord teha täpselt nii, nagu toitumisnõustaja on soovitanud. AGA uskuge mind.. Ka väikeseid mööndusi tehes tulevad muutused. 

1) "Mina ei jõua 4x päevas erinevat toitu teha, see on ju ebareaalne"

WORD! Mina ka ei jõua.. Isegi siis, kui ma väga tahaksin. See, et nädala menüüs on tõesti igal toidukorral erinev roog, ei tähenda seda, et see nii peab ka olema. Mina ei tee kunagi 7 päeva nädalas ja neli korda päevas erinevaid toite. Ma läheksin hulluks. Ma tavaliselt teen nii, et vaatan Orgu päeva menüüst omale mõne isuäratava roa ja siis teen seda kohe rohkem. Enamasti kaheks päevaks. Lisaks sellele saab ise toitusid valida nii, et koostisosasid maksimaalselt ära kasutada. Kui teil on kapis näiteks kana, siis ei pea järgmine päev hoopis verivorsti serveerima. Toitumiskavast saab ka otsingusse panna "kana" ja ta näitab sulle kõiki alternatiivseid roogasid, mida selle asemel teha saaksid. 


Alles ükspäev ma ostsin Orgu leiba ja siis vaatasingi, et otsin hommikusöökide seast midagi sellega tehtavat. Leidsin siis "klubivõileiva" retsepti. Sinna sisse käib jääsalat, tomat, peekon, kana, muna ja hapukoore-sinepi kaste. Muidugi mul ei ole kõiki komponente kodus olemas, aga see ei tähenda, et ma sellepärast poodi jookseksin ja näpuga järge ajaksin või veel hullem, lööksin käega ja läheksin mcdonaldsit sööma. Ma kasutasin jääsalati asemel lehtsalatit ja kuna mul kana parasjagu ei olnud, siis  tegingi ainult peekoniga. Lihtne! Kuna ma vaatasin, et järgmistel päevadel on menüüs hoopis teised hommikusöögid nagu omlett, riisipuder vms, siis vahetasin need samuti klubivõileibade vastu. Ma tahan ju leiva ikkagi ära tarbida ja siis tegingi lihtsalt samasugused võileivad ka järgmiseks päevaks külmkappi valmis. Nii ei läinud toitu raisku, ei pidanud ma miljonit erinevat toiduainet koju ostma ja olenemata sellest, et ma ei jälginud retsepti 1:1, on see siiski tervislikum valik, kui röstsai nutellaga. See on küll liialdus, aga saate aru küll mu pointist, eks? 

2) "Ma ei söö tomatit/paprikat/muna.. Ma ei saa seda kava jälgida"

See on teine asi, mida jube tihti toitumiskavade juures lugeda saab. Mina ka ei söö paljusi asju. Näiteks ei meeldi mulle omleti sees paprika. Ometi oligi just ühel hommikusöögil spinati ja paprikaga omlett menüüs. Minul kusjuures ei olnud parasjagu spinatit ka. Aga see ei tähenda, et ma seda toitu sellegipoolest ei valmistanud. Ma kasutasin paprika asemel tomatit ja spinati asemel tilli. Eks toitude rasvade/kalorite hulk naaaatukene kõigub tänu sellele, aga kuna sellegipoolest on tegemist tervisliku hommikusöögiga, siis on see igati parem, kui näiteks suhkruga hommikuhelbeid süüa. 


Ma ei vaidle absoluutselt vastu, et kui vähegi võimalik, siis võiks retsepte 100% jälgida, aga kuna mina ei plaaninud kogu oma külmkapis olevat toitu halvaks lasta või ära visata, et see asendada kohe kõigega, mis toitumiskavas on, siis lähenesingi loominguliselt. Kui te esimesed paar nädalat (ülemineku aeg) ei jälgi retsepte 100%, siis ei juhtu sellest midagi. Tasa ja targu hakkab nagunii teie külmkapi sisu muutuma ja asenduma nende toiduainetega, mis kavas vajalikud on. Kui te näiteks muna ei söö, aga tihti on kavas seda ettenähtud, siis saate need hommiksöögid lihtsalt vahele jätta ja asendada mõne teisega, mis teile meelt mööda on. Näiteks smuutiga, kreeka salatiga, kaerahelbepudruga jne. 

3) "Ma peaksin ostukorvi terve nädala menüü jaoks ostma 52 muna, me ei söö seda iialgi ära"

Tegelikult ei pea! Antud ostunimekiri on pigem abimeheks. See ei ole reegel. Seetõttu ongi menüüs olevad toidud vahetatavad. Ei pea nii palju muna sööma, kui ei taha. Mina olen teinud nii, et käin terve nädala menüü läbi, vahetan retsepte, mis tunduvad mulle sellised, mis ei meeldiks/liiga keerulised ja ostangi siis põhilised komponendid, millega saan neid kõiki roogasid teha. Ala, plaanin sellel nädalal süüa hommikuti kaerahelbeputru, lõunaks valmistada midagi kanast ja õhtul süüa salatit. Siis saangi seda mitu päeva järjest teha, lihtsalt erinevas vormis. 

4) "Nii keerulised retseptid on, kellel on aega neid valmistada"

Ma olen nõus, et mõned retseptid on keerulised. Ma ise ka vahel vaatan, et "otototot, mida?" Aga ega keegi ei kohusta just seda keerulist retsepti proovima, alternatiive on palju. Samas on vahel lahe katsetada ja uusi roogasid enda jaoks avastada. Kuidas me muidu õpime, eks? Aga seda ei pea kindlasti igapäevaselt tegema. Nii hulluks ka ei tasu minna.

5) "Toitumiskava jälgimine on kallis"

See on ka selline hästi levinud arvamus. Näiteks leiab tihti kommentaare, et miks ma pean ostma "LIISU MUNE", kust neid saab üldse? Ega tegelt ei ole väga suurt vahet, millist muna sa kasutad. Kasuta seda, mis meeldib või mida harjunud ostma oled. Liisu munad on ilmselt lihtsalt Eriku sponsoriks ja seetõttu ta neid ka promob. Võibolla on neil ka mingi erinevus, aga vaevalt, et see nüüd nii suur on, et tänu sellele kaal ei lange. Muna on ikkagi muna. See on parem, kui mitte söömine või rämpsu söömine. Samamoodi ei pea ilmtingimata Santa Maria maitseaineid kasutama või ainult Erik Orgu enda leiba sööma. Minu jaoks on ka Eriku enda leib üüüüüratult kallis. See oli peaaegu 4 eurot! Aga alternatiivina sobib väga hästi Jassi seemneleib. See oli varasemalt Eriku toitumiskavades. Noh, siis kui tal veel enda oma ei olnud. 

Kogu mu postituse point on see, et tihti mõtlevad inimesed toitumiskavaga alustades üle. Ei pea kohe kõik 1:1-le sama olema. Ei pea neli korda päevas süüa tegema. Ei pea 52 Liisu muna ostma või tervet olemasolevat külmkapi sisu välja viskama. Kõike tuleks samm-sammult teha. Kui seda mõnda aega juba teha, siis muutuvad ka harjumused. Kindlasti tekivad ka lemmikud retseptid ja lõpuks te juba teate, mida peate sööma. Ei pea sõrmega järge ajama. Retseptid jäävad ju meelde ja kindlasti saab neid ka natukene oma maitsele veel sobivamaks kujundada. Kogu asja point on ju tegelikult selles, et oma toidulauda rikastada, teha tervislikumad valikud ja küll siis kaal ka tasapisi järele tuleb. Kui muidugi tahta ekstreemselt kaalu langetada ja soovida Eriku poolt välja lubatud tulemusi, siis tuleks kava täpsusega jälgida. 

Ja ei, tegemist ei ole Eriku poolt kinni makstud postitusega. Ma lihtsalt tahtsin natukene seda maailma selgitada ja näidata, et saab ka teisiti. Ei pea kohe muretsema, et kõik mahavisatud raha ja kõik on jama. Tasub ikkagi proovida! 

Thursday, January 3, 2019

Meie pere lemmikud toidud mida alati uuesti teeme


Päris suure osakaaluga sai täna hääli postitus meie pere lemmikutest toitudest. Ma pean piinlikusega tunnistama, et ega meie menüü super rikkalik ei ole ja pigem armastame me üsna tavapäraseid ja koduseid toite. Aga kui teil millalgil ideed otsakorral on, siis ehk leiate siit ka midagi enda menüüsse. Ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma selle postituse kirja panen. Ega mul ei ole iga toidu juurde kindlasti pilti panna. Siis mõtlesin, et meeeh. Lisan sinna, kuhu on mida lisada. Samuti mõtlesin, et iga roa juurde retsepti kirjutamine teeks postituse üüüüber pikaks. Siis mõtlesingi, et lingin siia toitude juurde enda blogisse varem kirja pandud retseptid ja jagamata roogade osas kirjutan uued. 

Meie kodus on enamasti alati olemas järgnevad tooted: Sibul, küüslauk, till, piim, hapukoor, kartulid, tatar, sulajuust, külmutatud juurviljad, frikadellid, hakkliha ja kanafilee. Ka nendest vähestest komponentidest annab üsna palju erinevaid kombinatsioone teha. Aga need on sellised mida alati juurde ostame ja pidevalt külmkapis olemas on. 

Ma ei pane toitudele mingit kindlat järjestust, et üks on lemmikum kui teine. Need on lihtsalt sellised road millele esmalt mõtleme, kui ei tea mida süüa teha. 

1) Kotletid - Kodused ja kana-kodujuustu


Ma arrrrrmastan kotlette! Absoluutselt igasuguses vormis. Minu tuttavate seas on aga suurimaks hitiks kujunenud kana-kodujuustu kotletid mida tihti teeme. See on imelihtne, kõhule kerge seedida ja tervislik! Lisaks valmivad nad üsna ruttu ja nagu juba mainitud, maitsevad kõigile. Ma jagasin retsepti kunagi blogis ka. Selle leiab siit: http://www.costany.ee/2017/01/tervislik-ja-maitsev-ohtusoogi-idee.html.Vaja läheb: 400-500g kanahakkliha, 200g kodujuustu (kolmveerand suurest pakist), 1 sibul, 1-2 küüslauguküünt, peotäis tilli, 1 muna, sool, must pipar ja riivsai. 

Sega kõik koostisosad ühtlaseks massiks, vormi parajas suuruses kotletid, veereta riivsaias ja prae kuldpruuniks. Mina lisan enamasti segule lihtsalt peotäie riivsaia ja jätan selle "paneerimise" vahele. 

2) Kapsa-hakkliha hautis

See siin mu sõbrad, on minu abikaasa lemmik toit. Seda juba lapsepõlvest saati. Ma olen seda rooga vist sadu kordi teinud ja alati ta ohkab heldimusega. Milline nostalgia! Ma ütlen ausalt, et ma ei olnud seda kunagi varem teinud ja spetsiaalselt Kristo jaoks palusin vanaemalt retsepti. Nüüd tuleb see juba nii imelihtsalt välja ja valmib tegelt päris kiirelt. Aa ja mis kõige toredam. See maitseb Krisile ka! Tavaliselt teen seda kohe rohkem ja sööme kaks päeva järjest. Tegelikult kui tõele au anda, siis ma teen kõiki toite rohkem ja söömegi alati kaks päeva järjest ühte toitu. See hoiab aega kokku ja tänu sellele ei lähe nii palju toitu raisku ka. Kunagi mul oli see teema, et ma ei tahtnud mitu päeva järjest sama toitu süüa, nüüd on täiesti poogen. Pigem on see luksus, kui ei pea õhtul vaaritama hakkama ja saab kohe söönuks. Oma retsepti panin ma blogisse ka kirja. Selle leiab siit: http://www.costany.ee/2017/03/tana-ohtusoogiks-lihtne-kapsa.html.

Vaja läheb: kartulit, värsket kapsast, hakkliha, sibulat, küüslauku, hapukoort, tilli, soola ja pipart. Koguseliselt teen mina alati süüa kaheks päevaks. Sellisel juhul kasutan 400g hakkliha, veerand kapsapead, 1 sibula ja 1 küüslaugu. 

Kuumuta potis veidi õli, lisa hakitud kapsas ja kuumuta seda umbes minuti jagu. Seejärel lisa kuum vesi (nii, et kapsas saaks õrnalt podisedes haududa, aga ei keeks). Mina panen vett nii, et kapsad oleks poolenisti kaetud. Jäta kapsad hauduma. Samal ajal prae hakitud sibul, küüslauk ja hakkliha.  Lisa pannile kaks supilusikatäit hapukoort (Võid selle sammu ka vahele jätta. Mulle lihtsalt meeldib nii). Lisa pannil olev segu peaaegu valmis kapsale. Hauta valmimiseni. Maitsesta soola ja pipraga. Lisandiks sobivad hästi keedetud kartulid. 

3) Tortilla pizza/quesadillad/wrapid


Kuna mul on blogi osas mingi haiglane reegel pandud, et ma ei taha netist võetud pilte kasutada, siis peate nendega leppima. Sisu ei ole eriti näha, aga loodan, et suudan sõnadega piisavalt edasi anda. Ma kasutan väga tihti toidu tegemiseks tortillasid. Olgu selleks wrap, pizza või quesadilla. Ma enamasti serveeringi tortillat kolmes erinevas variandis. Alustame esimesest: 

a) Quesadillad. Selle ma avastasin üsna hiljaaegu, aga see avaldas meile niivõrd muljet, et kindlasti kuulub lemmikute hulka. See on tegelt imelihtne ja selle vahele võib panna mida iganes. Kõik jäänused, mis külmkapis leiduvad. Mina teen enamasti nii, et tortilla põhjale määrin tomatipastat (julgelt), siis lisan sinna peale kana (Santa Maria Fajita maitseaineseguga läbi praetuna), köögiviljad (kasutan näiteks eelnevalt pannil läbi praetud sibulat, paprikat ja tomatit). Siis lisan kõige peale ohtralt riivjuustu (eelistatavalt cheddar) ja laotan teise tortilla peale. Mulle meeldib veel lisada Santa Maria tacodele mõeldud vürtsikat kastet ka vahele. Mulle tundub, et sinna vahele sobiks ka ananass, aga ma niimoodi pole veel proovinud. Igatahes, kui tortilla on valmis, siis pistan ta 200 kraadisesse ahju ja ootan kuni riivjuust on sulanud. Pärast on mugav see pitsalõikuriga sektoriteks viilutada ja filmi kõrvale snäkiks võtta. Täidab super hästi kõhtu! Järgmisena tahaks proovida kana/sinihallitusjuustu ja ananassiga varianti. Mmmmm!

b) Tortilla pizza

Samamoodi ülihea leftover toidu kasutamise viis. Tortillale määrin tomatipastat, lisan basiilikut/pune, sinna peale lisan wokitud juurviljad (kasvõi külmutatud segu, mis on pannil läbi praetud) ja maitsestatud hakkliha, pisikestest hapukurkidest lõigatud viilud ja riivjuustu. Panen ahju 200 kraadi juurde kuni juust on sulanud ja super maitsev.

c) Wrap

Wrapi puhul kasutan enamasti kanaliha. Asetan tortilla keskele salatilehe/jääsalati, praetud ja maitsestatud kana, tomati, värske kurgi, hapukoore-küüslaugu kastme ja rohkem polegi vaja. Nii hea! Muideks lõhe, kapparite ja mädarõikakastmega on ka väga hea. Taolist serveeritakse näiteks Rävala puiesteel asuvas Kohvipausi kohvikus. Tellin seda tihti lõunaks. 

4) Frikadellisupp


No legendaarne. Mingil põhjusel teen ma seda alati siis, kui keegi pereliikmetest haige on. Eks muidu teen ka, aga sellisel hetkel tuleb see mulle alati meelde. Enamasti ei tee ma frikadelle ise, sest ma olen lihtsalt liiga laisk. Antud juhul on tegemist sellise kiire versiooniga supist ja kasutan selleks ka puljongikuubikuid. Retsepti leiab siit: http://www.costany.ee/2013/08/midagi-maitsvat-meie-pere-lemmik.html. Viimasel ajal meeldib mulle lisada ka kaks spl sulajuustu, siis jääb supp kooresem. 

5) Koorene lõhesupp

Vot lõhesupi puhul teen ma puljongi ka ise. Ostangi sellise mõnusa sabatüki, panen ta potti keema. Lisan maitseaineid, terve (hakkimata) sibula ja hiljem tõstan lõhe välja. Siis panen kartulid keema, lisan juurviljad ja hiljem kui kõik peaaegu valmis on, siis lisan lõhe supi sisse tagasi. Mulle meeldib ka sellele supile lisada törts sulajuustu, et kooresem oleks. 

6) Pasta "Carbonara"


Mina teen tavaliselt Carbonarat tagliatelledega. Peekoni asemel kasutan suitsusinki. Mulle lihtsalt meeldib suitsusingi vängem maitse. Hakingi ca 300-350g sinki, praen läbi. Lisan singile keedetud (al dente) pasta ja segan läbi. Seni teen väikesesse nõusse kastme. Panen sinna paki vahukoort ja ühe muna. Klopin segamini. Lisan soola, musta pipra ja natukene riivitud parmesani. Valan pastale. Keeran pannil tule madalamaks ja segan kuni kaste muutub paksemaks. Serveerin basiilikuga (sorri, antud pildil on tegelikult miski minu tehtud kanapasta, aga kuna mul pilti ei olnud, siis ehk ajab asja ära).

7) Kana-tatraroog kodujuustu ja maitserohelisega


See retsept on tegelikult Kristolt saadud. Ta tegi seda tihti kui veel üksinda elas. Nüüd on ta selle minule ka pärandanud. Pealkiri tundub esialgu hirmutav, aga tegelikult on see IMEMAITSEV! Vaja läheb (neljale inimesele/kaheks toidukorraks): 1 küüslaugu küüs, üks pakk jahutatud kanafileed, rohelist sibulat, tilli, kodujuustu, hapukoort ja tatart. Maitseaineteks sool, pipar ja broilerimaitseaine. Kõigepealt panen tatra keema (15-18 minutit). Samal ajal hakin kanafilee ja panen pannile praadima. Maitsestan kana soola ja broilerimaitseainega (julgelt). Keeran tule madalamaks, hakin ülejäänud koostisosad ja lisan pannile. Kui tatar on valmis saanud, siis kurnan selle veest ja lisan samuti pannile.  Nüüd lisan segule suure paki klassikalist kodujuustu ja pool pakki hapukoort. Segan hoolikalt, maitsen ja vajadusel maitsestan soola/pipraga. Roa serveerin värske soolakurgiga näiteks.

8) Kodune hakkliha-kartulipüree vorm

No seda rooga võib teoreetiliselt makaronidega ka teha, aga mulle meeldib kartulipüreega. Kõigepealt teengi valmis kartulipüree (keedan kartulid, kurnan, lisan või, soola, tilli ja natukene piima. Tambin püreeks). See läheb kõige alla. Siis teen küüslaugu-hapukoore kastme ja valan selle püree peale. Siis praen pannil hakkliha (sibula ja küüslauguga ja maitsestan Santa Maria taco maitseainega). Lisan selle samuti vormi. Siis hakin/viilutan tomati ja laon selle hakkliha peale. Kõige peale raputan riivjuustu ja panen vormi ahju 200 kraadi juurde, kuni juust on sulanud. 


Huhhh.. Hetkel ei tulegi kohe rohkem meelde. Kell on nii palju ka, et Kris on sada korda juba postituse kirjutamise vahel ärganud. Ma lähen poen põhku. Ma ei jõua postitust üle lugeda, et kirjavigu kontrollida, seega anteksi! Teen seda homme. 

Milline on teie pere kõige lemmikum retsept? Mis on sinu firmaroog? Jaga minuga ka, et saaksin katsetada! 

Aastavahetus, uue aasta lubadused jpm


Meil läksid aastavahetusel plaanid kõik sassi. Tegelikult pidime minema mu sõbranna Keiju juurde. Pidime jääma sinna ööseks, lapsed oleksid saanud mängida (Kris ja Karen on ühevanused), meie omavahel jutustada, parti süüa ja hommikul samuti koos ärgata. Päev varem selgus, et Karenil tuli kõrge palavik ja nii me plaanid katki jätsimegi. Vaesekene! Meie saime kutse teiste sõprade juurde (kes elavad meil siin lähedal Viimsis) ja kõik nagu mängis kenasti välja. Karolin oli nii armas, et kattis pika laua.. Pakuti forelli, siiamarja, huntahvenat, krabi, kalamarja.. You name it. Raul töötab Pepe Kalas, seega võite aimu saada, kui hea ja värske oli nende peolaud! Kuna Krisi üks lemmikumaid toite maailmas on kalamari, siis kraapis ta selle röstsaialt sõrmega ilusti maha ja sõi lusikaga otse taldrikust. Milleks head asja rikkuda, eksole? Tema võttis seda uue aasta pidustust kohe eriti südamega. 

Kris jääb meil tavapäraselt kuskil 21:00-21:30 magama. Vana-aasta õhtul oli ta lastega mängimisest (neid oli seal kokku 6) nii elevil, et jäi alles 22:40 magama. Me võtsime monitorid kaasa, et lähme trepikoja ette 00:00 ilutulestikku vaatama, aga kuna Kris täpselt 15 minutit enne südaööd ülesse ärkas, siis ma ei hakanud välja minekuga riskima ja jäin tuppa. Paar minutit enne aastavahetust kuulsin jälle, et Kris ärkas ja pugesin talle voodisse kaissu. Nii me siis kahekesi Krisiga kaisus lamasimegi, ma silitasin ta pead ja soovisin ilusat uut aastat. Kuulasime pimedast toast õues kostuvaid pauke ja Kris vajus nohisedes jälle unne. Teised käisid õues ja tulid veerand tunni pärast tuppa. No ma ei saa kuidagi pettunud olla, sest kogu mu maailma varandus oli sellel hetkel mu kätevahel ja nii oligi kõige mõnusam. Kui teised tuppa tulid, siis sain lonksu õues avatud shampusest, palju kallistusi ja istusimegi lauataha, et lauamängu hakata mängima. Activityt kui täpsem olla.. Olete sellest kuulnud? Igatahes on see maruäge. Mina olin Rauliga paaris ja me panime mängu kinni kah. Uus aasta algas paljutõotavalt! Juubeldasime ja siis mina kobisin Krisi kõrvale magama. Teised vist olid tiksunud lausa kella neljani? Mul oli hea meel, et magama läksin, sest hommikul olin ma kindlasti kõige värskema olemisega. 

Nüüd aasta teisel päeva öösel õnnestus Krisil tõbiseks jääda ja terve öö oli KOHUTAV! Täna jäin koju ka, sest tundsin isegi, et nina ja kurgu vahel kraabib. Nüüd Kris löriseb hirmsasti ja magas lõunaund samuti vaid 20 minutit. Õnneks on meil kodus sipelgapuukoore tilkasid, palavikurohtu, ninaspreid ja loodetavasti saame nendega hakkama. Inhalaatoriga auru on ta veel kuidagi nõus tegema, aga nosibooga nina puhastamine on hetkel nagu  mingi piinapink. Õnneks saame me kuidagi kolmekesi protseduuriga siiski hakkama ja saame suure osa tatist ikkagi kätte. It's gross, I know, aga tänu sellele saab ta palju paremini hingata. 

Uue aasta lubadusi on mul sellel aastal palju. Plaanin need täna ka paberile kirja panna ja seinale riputada. Ma olen alati olnud selliste eesmärkide ülesse kirjutamise usku. Aga, et mul suurem kohusetunne neid täita oleks, siis panen need siia ka avalikult kirja: 

1) Ma soovin kindlasti uuel aastal paremini toituda ja uuesti trenni tegema hakata. See teeb mind nii palju enesekindlamaks, aitab pingeid maandada ja noh.. On tervisele kasulik!

2) Ma tahan uuesti vlogimise lainele saada. Mul on kodus lausa kaks vlogimise kaamerat, ma jumaldan monteerimist ja kindlasti soovin selle osa uuesti kätte võtta. Ma siiani vaatan vahel aasta/kaks/kaheksa aastat tagasi filmitud videosid ja olen siiralt õnnelik, et neid teinud olen. See on nagu mu oma pisike ajamasin. 

3) Ma soovin, et me eraldaksime Kristoga rohkem aega ka kahekesi olemisele. Et me käiksime vahel kinos, söömas või teeksime midagi toredat. Olen sellest palju viimastel aastatel puudust tundnud ja usun, et see on oluline.

4) Ma soovin Krisiga mõnda huviringi minna. Olgu selleks muusikatunnid/tants/kunstitunnid või ujumine. Kuna Kris on väga aktiivne ja uudishimulik laps, siis tunnen, et tal oleks seda vaja. See oleks meie ühine kvaliteetaeg!

5) Ma soovin end tööalaselt 100% käsile võtta. Seada omale eesmärgid ja aega planeerida. Et ei oleks asjad pilla-palla. Ma tahan, et teaksin millal ja mida ma täpselt tegema pean. See kõik on minu enda kätes ja kalendrit pidades tean, et saan oma asjadega hakkama.

Ühega eesmärkidest tegin ma juba algust. Ma filmisin ja monteerisin aasta esimese vlogi! Lisaks sellele monteerisin kokku ka telefonist pärit klipikestest kuue minutilise video Kris Stefani 2018 aastast. See on nagu väikest viisi mälestus. Kes videosid vaadata ei viitsi, siis ütlengi siin tsauki-tsauu ja soovin teile ilusat uut aastat! Milline on Teie selle aasta suurim lubadus?




Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!