Friday, June 22, 2018

Internetiühendusest maal/suvekodus


Kui me maale kolisime, siis oli meie plaan lahtine. Me ei tednud ju, et kauaks me siia jääme.. Ja üks tähtis küsimus, mis kohe õhku jäi, oli see, et kas siia metsade vahele saame samaväärse internetiühenduse, millega varem harjunud olime. Siiani kasutasime me maja ainult suvekoduna ja see küsimus oli ka siis pidevalt "õhus". Lepingut polnud nagu pointi teha, sest miks me peame maksma terve kuu eest, kui reaalsuses kasutasime seda teenust vaid mõned päevad nädalas. Nagunii oli meil korteris elades ka leping ja siis peaks nagu maksma kahe koha eest. Kuna see variant jäi katki, siis nuputasime pikalt, et mis see lahendus võiks olla. Kõige parem tundus tol momendil netipulk. Kuna me ka sellega ei tahtnud lepingulise kuumaksega seotud olla, siis ostsime omale esindusest netipulga välja, sinna sisse sim kaardi ja sinna sai siis raha peale laadida vastavalt oma soovile. Kõik oli nagu kena, aga kui meil mõlemil oli vaja tööasju teha või arvutit kasutada, siis oli jama, sest netipulk toimib teadupärast ju ühes arvutis/seadmes korraga. Telefoniga on võimalik ka muidugi hotspoti kasutada, aga kogu oma internetimahtu selle peale nagu ära kasutada ei tahtnud. Oligi selline nokk kinni, saba lahti olukord. 

Kui me siia päriselt elama kolisime, siis oli muidugi teine lugu. Me uurisime erinevatelt teenusepakkujatelt võimalusi ja lõpuks tegime lepingu ühega neist. Meil käis kohapeal tehnik, kes kõik ära ühendas, majale antenni paigaldas ja niimoodi tuleb meieni internet läbi õhu. Iseenesest täiesti normaalne variant, eks? Kõik nagu toimib ja sobib. AGA! Seda ainult juhul, kui tõesti siin püsivalt elada. Sest nüüd oleme me lepinguga seotud ja kui me peaksime otsustama vahepeal kuskil pikemalt ära olla või hoopis Tallinnasse üürikorteri võtta, siis peaksime maksma teenuse eest edasi. Olenemata sellest, kas me seda parasjagu ka kasutame. See tähendab seda, et meil on kaks lepingut ja kaks maksekohustust. 

Kindlasti on Teie seas ka palju selliseid inimesi, kellel on mõnusad suvekodud, kuhu vahel kogu maailma eest peitu pugeda. Aga tahest tahtmata on nii, et vahel tulevad ootamatud tööasjad, mis vajavad koheselt reageerimist ja mida telefonist lahendada ei saa. Või hoopis tahaks filme/youtube videosid streamida ja hotspoti kaudu kogu netti ära kasutada ei taha. Kuna hiljaaegu tuli Tele2 välja selle jaoks spetsiaalselt välja töötatud lahendusega, siis kirjutasid nad mulle, et seda varianti meile pakkuda ja teile ka sellisest võimalusest rääkida. Kuigi meil hetkel seda koheselt enam tarvis ei ole, siis kindlasti on see midagi sellist, millest teile hea meelega räägin. 

Teoreetiliselt on tegemist siis sellise 4G mobiilse internetiga, mis toimib läbi ruuteri. See ruuter toimib ükskõik, kus sa parasjagu ka ei ole. See tuleb lihtsalt vooluvõrku ühendada ja wifi on olemas. Ehk, et kui sõlmida nendega leping, maksta ära kuutasu, siis saad kasutada ühte ja sama ruuterit nii kodus, Eestis ringi trippides või kasvõi autos. See ruuter tuleb lihtsalt koos kõikide teiste kompsudega alati kaasa pakkida. Nii lihtne ongi. Meie jaoks oleks see tol momendil, kui me siin alaliselt ei elanud, absoluutselt parim lahendus olnud. Mulle tegelikult meenub, et ma isegi helistasin tol korral oma teenusepakkujale, kellega meil korteris leping oli, et kas me sama ruuterit maakohas kasutada ei saaks. Ei saanud. Siis oleks pidanud lepingu ümber tegema teisele aadressile ja kahe vahel pendeldada iga nädal ka ei saa. Vot nüüd saab. Niiet, kui kellegil on just peavalu sellel teemal, et kuidas kahes kohas normaalselt interneti kasutada, aga ennast vaeseks maksta ei taha, siis see pakett võiks olla täpselt midagi sulle. Loe lähemalt hindade ja pakettide kohta siit: https://tele2.ee/mobiilne-internet.  Ühesõnaga.. Internet on seal, kus on elekter. Võta ruuter kaasa, kuhu iganes suvi sind viib! 

Eks muidugi on maakoha point see, et peaks end täielikult välja lülitama ja sotsiaalmeediat mitte kasutama. Täiesti nõus! Aga vahel on see väljapääsmatu ning sellisteks olukordadeks oleks see hea lahendus. 

Friday, June 8, 2018

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht


Meie "Aasta Kõrgemäel" on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Tegelikult oleme siin majas küll palju pikemalt olnud ning nädalavahetustel olemist nautinud, aga päris, päris elanud oleme nüüd aastakese. Kas kahju ka on? Jah.. Kuradi kahju! See maja on meile nii armsaks saanud ja oleks vale väita, et see kuidagi meid ei kõiguta. Aga ma usun siiralt ka sellesse, et elus juhtuvad asjad põhjusega ja nii ka meie kolimine. See etapp on nüüd möödanik ja tuleb uus ning veel põnevam. Ma tean, et see maja läheb suurepärastesse kätesse ning ma olen kindel, et selle maja seinad näevad veel nii palju ilusat. Siia mahub palju uusi mälestusi ja hetki. Aga mis meie siis edasi teeme? Kui ma päris aus olen, siis ma veel ei teagi. Me plaanime esialgu võtta üürikorteri, et natukene raha juurde koguda ning siis midagi soetada. Tallinnas on hinnad ju ikkagi teised ja mingit vahepealset asja pole ka nagu mõtet osta. Veel enam, et plaanime millalgi tulevikus ka teist last. Esialgu vaatamegi Viimsi/Pirita kanti mõne 3-toalise korteri ja siis hiljem loodetavasti suudame koguda piisavalt, et päris oma maja saada. Või hoopis ridaelamu. Eks see kõik sõltub sellest, millised võimalused on. 

Peab tõdema, et päris põnev on ka.. Kui tihti on kolimine inimeste jaoks selline tüütu ja nõme tegevus, siis minu jaoks on see alati nii vabastav ja pigem vägagi positiivse maiguga. Ma jumaldan kodu dekoreerimist, asjade sorteerimist, paigutamist ja mis kõige tähtsam.. Selle uue koduga tutvumist. Minu meelest on nii äge see, kuidas iga kodu jutustab oma lugu ja mida kauem kuskil elada, seda rohkem ta endast välja annab. Ma olen elus ikka üsna palju juba kolinud ning siiamaani on olnud nii, et absoluutselt iga koht on totaalselt erinev olnud. Kõik oma miinuste ja plussidega. Sellesmõttes on vinge, et kui me kunagi peaksime selle päris enda lõpliku kodu leidma, siis teame juba täpsemini, mis on meie jaoks oluline ja mis teisejärguline. 


Aga mida me oleme viimase aastaga õppinud? Me oleme õppinud seda, et oma aed on ikkagi midagi sellist, mida kindlasti omale igatsema jääme. Me oleme õppinud loodust märkama ja hindama. Linnas on see kuidagi selline.. Sumina taha ära peidetud. Siin elades teadsime täpselt, mis kellast rähn puid toksima tuleb, millal hirved aia taga käivad, kuidas sipelgad omale usinalt pesa punuvad, kuidas hiired väga vapralt meie kassidele vastu hakkavad ja põllul ninna kargavad. Kuidas punane küla kõuts käib iga natukese aja tagant hoovil oma võimu kinnitamas ja kuidas töö ei lõppe siin kunagi otsa. Kui meilt on uuritud, et kas teil seal maal igav ei hakka.. Siis oh ei. Siin on nii palju tegevust, et isegi suurema tahtmise juures ei leia tihti aega niisama vedelemiseks. Alati on midagi teha. Lisaks oli meil muidugi see ka, et käisime endiselt nii tihti Tallinnas ja ka sõbrad leidsid meie juurde tee ülesse. 

Lisaks sellele oli nii äge näha, kuidas üks naabrimees meile jõuludeks kuuse tõi.. Sest miks mitte? Siis tõi teine naabrinaine meile ämbrites lille istikuid, sest tal on neid hoovis juba liiga palju. Sest.. Äkki me tahaksime? Poemüüjad naeratavad, teretavad ja teavad inimesi nimepidi. Möödasõitvad naabrid lehvitavad autodest ja Viljandi linna vahel kõndides on inimesed ka hoopis teistmoodi. Valgusfooridest ka ei tunne üldse puudust, ausalt.

AGA! Ma olen põgusalt blogis maininud ka, et meid ootavad Tallinnas ees põnevad ajad. Nimelt on meil seal mõned tööpakkumised, millele me oleme oma jah sõna öelnud ja Krisil on võimalik tihedamalt teiste lastega tšillida ja mänguplatsidel lustida. Viimane neist on Krisi südame võitnud. Igasugused mängutoad ja mänguplatsid on nii põnevad, et Kris pistab nende suunas jooksu juba kohe, kui jalad maad puudutavad ja ta autost välja saab. Lisaks sellele on meie mõlema perekonnad Tallinnas ja nii saame ka nendega koos rohkem aega veeta. 

Ega tegelikult ongi nii, et kodu on seal, kus on kodutunne. Olenemata sellest, kus see reaalselt asub ja kellele kuulub. Me jääme pikisilmi ootama seda päris oma kodu. Aga seniks võtame vastu kõik, mida maailmal meile hetkel pakkuda on ja proovime igast variandist midagi õppida ning leida see miski, mida sealjuures nautida. AEEEE, koduke, kus sa oled?

Tuesday, June 5, 2018

Kuidas selle singli tegemine sujub? Kaugel asjad on?


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ja ongi kätte jõudnud see päev, kui saan Teile natukene rohkem oma unistuse täide viimisest rääkida. Kellel mõned postitused vahele jäänud on, siis lühidalt võin öelda.. Alates sellest, kui ma olin umbes 15 aastat vana, olen ma unistanud sellest, et lindistaksin kunagi oma loo. See on üks paljudest unistustest, aga siiski vägagi tähtsal kohal. Ma ei ole kunagi mõelnud nii, et tahaks kuulsaks lauljaks saada.. Ma olen lihtsalt tahtnud seda kogemust saada. Mis tunne on laulda sellesse õigesse stuudio mikrisse. Mis tunne on täiesti nullist laulu luua. Mis tunne on seda hiljem kuulata ning mis tunne on see, et sa oled selle lõpuks ellu viinud. No nagu midagi sellist, mida oma bucket listist hiljem maha kriipsutada. Kuni tänase päevani olen ma vaid ühe suure asja oma taolisest listist maha kriipustanud. Selleks oli kaljult alla hüppamine. Olgu selleks langevari või paraplaan, vahet pole. Ma lihtsalt tahtsin tunda, et mis tunne on linnu kombel kõrgel, kõrgel taevas lennata ja alla vaadata. Mõni aasta tagasi tegime Kristo õega koos selle unistuse teoks. Me käisime Põhja-Küprosel, sõitsime kõige kõrgema kalju tippu ja jalad värisedes hüppasime alla. See tunne on kirjeldamatu. Mul on sellest ka üks pisikene jäädvustus, kes seda näinud ei ole. See on küll super lühike, aga vähemalt midagigi. See on kohe kindlasti üks vingemaid mälestusi minu elus, millele siiani vahel mõtlen ja mis mind vaikselt muigama paneb. Ma nii hästi mäletan, kuidas ma peale maandumist nutsin/naersin ja öökisin samal ajal. Helistasin Kristole ja karjusin "MA OLEN ELUS"! Kirjeldamatud emotsioonid ühesõnaga.



Ma olin pikka aega oma unistused kõrvale seadnud ja ausalt öeldes.. Ma olin ennast nagu väheke kaotanud. Ma olen alati olnud selline suur enesemotiveerija, eesmärkide seadja ja alati endaga kõvasti tööd teinud. Eks elu juhtub ja minu elus olid hoopis teised prioriteedid. On siiani tegelikult. Minu suurimaks unistuseks täna on kasvatada oma lapsest hea inimene ja olla oma abikaasale toeks. AGA.. Ma olen ka arvamusel, et iseennast ei tohi samuti unustada. Me peame leidma aja ka iseenda unistuste jaoks. Olgu need nii pisikesed või suured kui tahes. Et me lihtsalt iseennast sellel teekonnal ära ei kaotaks. Peale rasedust ja lapse esimese eluaasta mööda saatmist tundsin, et pean tegema midagi iseendale. Võtma enda jaoks selle kõige kõrvalt mõnel päeval nädalas mõned tunnid, et viia ellu midagi sellist, mida ma siiralt tahan. Et oleks lõbus, põnev ja et ma saaksin midagi uut õppida. Et ma saaksin kunagi sellele kogemusele tagasi vaadata ja mõelda, et täitsa lõpp.. Ma tegingi selle ära. Et kunagi rääkida Krisile, et ta ei laseks oma hirmudel ennast kunagi takistada ja et kui me midagi väga tahame, selle nimel vaeva näeme, siis on täiesti võimalik, et need soovid ka täide lähevad. Tuleb lihtsalt pühenduda. Nii sündiski idee sellest, et ma salvestan päris enda singli. Sest miks mitte? 


Kuna kõige parem ja lihtsam on mul oma stoorit ning emotsioone edasi anda läbi videopildi, siis salvestasin teie jaoks video. See on siis antud postituse päises. See sai päris pikk, aga ma rääkisin puusalt. Täpselt nii, nagu torust tuli. Seal kirjeldan seda, kuidas kogu lugu sündis, milliseid takistusi tee peal ette tuli, kaugel me asjadega nüüd oleme ja mis edasi saama hakkab. Praegu on asi nii kaugele jõudnud, et minu vokaal on sisse salvestatud ja ainus samm, mis on veel meie loo avalikuseks tulemise ees, on see, et meil on vaja singli jaoks fotot. Siin paluksingi Teie abi. Kas teie seas leidub fotograafe? Või graafilise disaini kunstnike? Kas äkki on just sinu portfellis pilt, mida võiksime kasutada antud singli jaoks? Selleks, et teil oleks kergem seda mõttelõnga kerida, siis kirjutan siia loo pealkirja. Kui sulle tundub, et sul võiks olla midagi sellist või sa oleksid valmis midagi selle looga seostuvat looma, siis palun kirjuta mulle! Kas näiteks facebooki, instagrami või meilile: triiinuliiis@gmail.com. Meie singel kannab pealkirja: "Same Old Story". Suur, suur aitäh teile, kes te mind siiani instagrami kaudu ja facebookis soojade sõnadega motiveerinud olete. See on mulle meeletult oluline! Ja eriti armas on lugeda lugusid, kus olete rääkinud sellest, kuidas minu lugu on innustanud teid oma unistusi ellu viima. See tähendab seda, et ma olen juba võitnud! Aitäh, et minuga sellel teekonnal kaasas olete! ♡ Aaaa ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saan teiega tulemust jagada juba 13 juuni! MA OLEN NIIIIII ELEVIL JA ÄREVIL! Oh my!

Monday, June 4, 2018

Krisi esimene sünnipäevapidu perega!


Ja saidki Krisi esimese eluaasta kaks sünnapidu peetud. Me tegelikult ei plaaninud üldse kahte eraldi üritust esialgu korraldada. Ma vist juba tükk aega tagasi kirjutasin, et plaanime sünnipäeva pidada Mõmmilas. Asub see Tallinnas, Kristiines. Kolme tunni rent oli seal 50€ ja meie võtsime tegevusena lisaks kunstitunni. Planeeritud oli, et kohale tuleb laste jaoks juhendaja ja nemad saavad vahelduseks mängutubadele lihtsalt mökerdada ja niimoodi maailma avastada. teha selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ei tee. Kuna aga seal oli piiranguks see, et koht on üsna pisike ja tegemist oli kahe lapse ühise sünnipäevaga, siis ei mahtunud me kuidagi ära. Siis sündiski mõte, et kutsume oma ühised sõbrad (kus suuresti on sama vanad beebid) ühele üritusele ja perekondadele teeme eraldi. Nii tegimegi. Kutsusime päev enne päris sünnipäeva päeva minu ja Kristo perekonnad/sugulased ja lähedasemad sõbrad enda juurde Kõrgemäele. Panime ülesse mõned kaunistused ja pidu võis alata. Kuna kogu pere saab kokku üsna harva, siis oli kõigil väga tore muljetada ja juttu rääkida. Kaunistused peo jaoks kinkis Krisile https://peodisain.ee. Minu meelest jube kihvt variant ja annab peole hoopis teistmoodi funki juurde. Meie saime oma kasutusse loomade komplekti. Seal oli siis suur lipukestest nimesilt, loomadest piltidega joogipudelid, muffiniümbrised ja tikuvõileibadele mõeldud kaunistustikud. Lisaks oli veel plakat ja tegelikult on komplektiga kaasas veel tänukaardid ja nimesildid. Neid viimaseid me seekord ei kasutanud. Komplekti leiab siit: https://peodisain.ee/home/70-prinditav-peokomplekt-loomad.html. Hind on taolisel prinditaval komplektil 16,90€ + pudelite maksumus. Meie võtsime 10 pudelit -  1€ tk. Kõrred olid meil juba eelnevalt kodus olemas. Need jäid üle minule korraldatud babyshoweri peost ja Mallu andis need lahkesti meile kasutada. 


Oma peo tegime ehtsas retro stiilis. Pakkusime ise valmistatud kartulisalatit, muffineid, morssi ja igaüks võis varda otsas grillida omale täpselt nii palju vinkusid, kui ise soovis. Lisaks panime lauale ka vahukomme, mida hiljem magustoiduks grillida. Ausalt öeldes ei mäleta ma viimast korda, millal ma ise lõkke kohal viinereid grillinud oleks. Sellesmõttes oli see väga vinge, et lisaks söömisele oli külalistel ka mingis mõttes tegevust. Selleks, et külalised saaksid pidu jäädvustada, seadsime ülesse ka fotonurga. Seal saime teha grupipilte, individuaalseid pilte ja niimoodi mälestused ka lindile püüda. Idee sündis kusjuures täiesti tänu sellele, et meil oli pulmas taoline fotonurk ja seal oli see suureks hitiks. Ikka tahetakse värske sünnalisega pilti teha ja miks mitte teha seda selle jaoks spetsiaalselt mõeldud asukohas. Irooniline on muidugi see, et kuna ma olin ise sünnipäeva peo juures enamuse ajast pea laiali otsas ja aina sättisin toite/jälgisin last, siis ei jõudnud ma eriti pilte klõpsida. Õnneks oli meil teise sünnipäeva raames fotograaf ja nii tegelikult ongi kõige mugavam. Saab ise stressivabalt pidu nautida ja oma aja lapsele/külalistele pühendada. Kõige naljakam on see, et kuna meie pidu toimus õues ja järgmisel päeval oli plaanitud teise sünnipäeva tähistamine, siis sai Kris õnnetul kombel parmu/sääse käest niimoodi pureda, et tal oli hommikuks otsaees kaks suurt punni, mis meenutasid rohkem muhke, millest õige pea kaks sarve välja poevad. Viskasin veel Kristole nalja, et noh.. Peale esimest sünnipäeva saab oma tõelise pale välja lasta.


Krisi sünnipäeva puhul palusime külalistelt, et nad panustaksid suurema voodi ostmise fondi. Muidugi sai Kris lisaks sellele ka terve hunniku super vingeid raamatuid ja autosid, millega ta nüüd usinalt igapäevaselt kodus mängib. Ise kinkisime Krisile juba paar kuud tagasi pallimere ja sellel korral panime kingikotti vaid uue munchkini kõrrega veetopsi. See muide on ausõna üks parimaid investeeringuid ever! See maksis kõigest ca 8€. Näeb väga hea välja, sellega on kaasas kõrre jaoks mõeldud puhastamishari ja mis kõige tähtsam.. Sellega pole võimalik vett ümber ajada. Niimoodi saan ma talle veetopsi ulatada ka autoga sõites ja söömise ajal on see tal alati kandiku peal, et ta saab ise joogipudeli järele haarata siis, kui ta seda ise soovib. Ilma, et terve põrand, kandik ja taldrik ujuks. Vot sellest topsist on jutt: (link). Meie nägime esimest korda seda joogitopsi sõbranna juures, kui Kris pidevalt seda endale proovis krabada ja nõudis just ainult sealt juua. 

IIiiiiiigatahes. Ma ei jõua ära oodata, et Teile ka teisest sünnipäevast rääkida, videot näidata ja pilte ülesse laadida. Aga kuna nendega läheb aega, siis sellest juba natukene hiljem. Seniks aga.. Hipp, hippp hurraaa! Kris Stefan on meiega siin ilmas juba terve pika (loe: lühikese) aasta veetnud. Aitäh kõigile külalistele toreda peo eest ja selle eest, et leidsite aja see päev meiega veeta. 

Monday, May 28, 2018

Kris Stefan - ÜKS


Tegime endale mälestuseks lühikese video väikestest klippidest, mida terve aasta vältel filmisime. Sünnist alates. Esimeses kaadris on Kris muide vaid ca 30 minutit vana. Oeh. Kuhu küll see aeg lendab? Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Nii umbes täpselt 10 minutit tagasi panin Krisi ööunne ja hoidsin tal käest kinni. Jälgisin neid pisikesi sõrmekesi, mis mu kätt sudisid ja heldisin. Sest nii umbes täpselt 10 minuti pärast ta aasta aega tagasi sündis.. Ja sain tal samamoodi esimest korda käest kinni hoida. Päevad on olnud küll pikad, aga aasta on lennanud kiiresti. Meie väikene beebi ei olegi enam nii pisikene ja igapäevaga õpib ta midagi uut. Kõige lahedam ongi see, et olles lapsevanem, võid sa oma last tundide viisi jälgida ja absoluutselt kõik mis ta teeb, on kuidagi nii.. Südantliigutav. Isegi need kõige, kõige suuremad pättused. Ma poleks iial osanud arvata, kui väga võib üks pisikene inimene meie südant liigutada ja milliseid tundeid meis endis tekitada. See on olnud meie elu üks raskemaid aastaid. On olnud suures koguses magamata öid, muret ja pisaraid. Aga veel rohkem on olnud meie päevad täis naeru, uudistamist ja õppimist. Ühes temaga, sündisid meist ka lapsevanemad. Täna on meie jaoks oluline päev. Esmakordne ja niivõrd emotsionaalne. Kindlasti ei oska ma sõnadega kõiki oma mõtteid edasi anda, aga eks kõik need teie seast, kes selle teekonna juba läbinud on, mõistavad. 

Kris Stefanist on sirgunud tänaseks päevaks üks üdini uudishimulik, julge, seiklushimuline, šarmikas ja kangekaelne väikene mees. Ta armastab tähelepanu, talle meeldib tantsida, meid matkida ja ta naudib kõige enam autodega mängimist. Kindlasti on ta ka suur loomasõber ja vägagi suur läheduse armastaja. Ta võib jagada kallistusi ja suuri musisi ning kiisudele paisid. Samas on ta ettevaatlik, võõristab ja eelistab kõige enam emme/issi seltskonda. Ta on kangekaelne, temperamentne ja nõudlik. Ta ei ole pika jutu mees. Talle meeldib joosta, turnida ja õues olla. Talle meeldib meid pesu kuivama pannes matkida, uusi tantsusamme õppida ja raamatuid lugeda. Ta võib ühte raamatut kordi 10 rahulikult koos meiega läbi lugeda. Veel meeldib talle iseenda fotodega fotoalbumeid vaadata, old spice-i reklaami vaadata ja jala otsas rippuda, kuni me putru hommikuti keedame. Talle meeldib vahel lihtsalt kümne minuti kaupa kaisus jõudu koguda ja kindlasti oma toitu jagada. Meie söötmine on saanud hoopis teised mõõtmed. Vahel on Kris järsk ja kui vaja, oskab ta ka palju lärmi teha. Aga enamasti on ta pigem vaikne laps ja eelistab rohkem kuulata.  Noh, nagu ühele kaksikule kohane eksole. Edev on ta ka. Peegel on igati tegija ja vahel võib ta tükk aega jälgida iseennast, kuidas ta ühte või teist liigutust tehes välja näeb.

Aastaseks saades oskab Kris kolme sõna - Emme, mämm-mämm ja aitäh. Kõndima hakkas ta 10-kuuselt ja täna proovib ta usinalt oma esimesi jooksusamme. See muidugi näeb üsna koomiline välja, aga harjutamine teeb meistriks eksole. Tihti on Kris ka väga kärsitu. Ta tahab kõike väga ruttu ja kui see nii ei lähe, siis tuleb sellest ka vanematele teada anda. Torni Kris laduda veel ei oska, aga kujundeid õigesse auku panna püüab ta küll usinalt. Ruut ja ring on selgeks saanud. Teised vajavad veel harjutamist. Ka autode poolt tehtav heli on selgeks saanud ja seda tuleb korrata igal korral, kui me autot kuskil näeme või autodega mängime. 

See väikene röövel 

Kris on meile eelneva aasta jooksul nii palju õpetanud. Ma võiksingi võib-olla mõned üksikud näited tuua:

1. Õppetund: Me oleme tugevamad, kui me arvata oskame. Meie sees peitub nii suur jõud ja tahe, mille olemasolust me varem ei teadnud. Ta näitab meile igapäev, et ka kõige hallimal päeval on põhjust naeratamiseks. 

2. Õppetund: Kõik, mida ma täna teen, vormib minu lapsest inimese, kelleks ta kasvab tulevikus. Ma proovin olla parim versioon iseendast. Loomulikult viperuste ja tagasilöökidega, aga ma vähemalt proovin.

3. Õppetund: Meie elu vuhiseb mööda kiiremini, kui me seda arvatagi oskame. Proovi nautida igat hetke täpselt nii palju, kui selleks parasjagu võimalust on. Märka asju/hetki enda ümber ja tunne rõõmu ka väikestest asjadest.

4. Õppetund: Aeg on meie kõige väärustlikum vara. Me oleme selle aastaga õppinud oma aega rohkem planeerima. Eristama vajaliku ebavajalikust ning kõiki igapäevaseid toiminguid ning vajadusi prioritiseerima.

5. Õppetund: Me suudame absoluutselt kõike ühe käega teha. Kui me seda tahame. 

6. Õppetund: Tema sünd on teinud mind/meid enesekindlaks. Me läheme julgelt oma unistustele vastu. Kõhkleme vähem. Meie eesmärgid vajavad täitmist, et anda indu ka temale tulevikuks enda omadele vastu astuda. Kui me ebaõnnestume, siis me lihtsalt proovime uuesti. Suur osa meie ebakindlustes kadus peale lapse sündi. Eks mitmeid ebakindlusti tuli ka juurde, kuid see on ka paratamatus. Need on teistmoodi hirmud.

7. Õppetund: Ma hakkasin hoopis teistmoodi naiste keha nägema ja ausalt öeldes.. Ka iseenda keha armastama. Pole mingi saladus, et paljud asjad muutuvad peale rasedust. Ja tegelikult on need tõepoolest meie "perfect imperfections". 

8. Õppetund: Me oleme kindlasti õppinud palju kannatlikust. Meie süütenöör on oluliselt pikem, kui see oli aasta tagasi. 

9. Õppetund: Ta on kindlasti pannud mind ja minu abikaasat ka teineteist teistmoodi nägema. Hindama hoopis teistsuguseid asju ja märkama teineteise selliseid omadusi, mille olemasolust me varem ei teadnud. 

On olnud valus, imeline ja maailma kõige vingemaid mälestusi täis aasta. Krisi sünd on kindlasti meie elus kannapöörde teinud. Kahtlemata. Aga seda kõige paremas võimalikus suunas. Palju õnne kallis poeg! ♡

Monday, May 14, 2018

Olla ema


Minu jaoks on siiani kuidagi seletamatu see mõte, et nüüd ma olengi päriselt kellegi ema.. Elu lõpuni. See tema ema, kelle juurde ta kunagi koduseid toite noolima tuleb, see kellele nõjatub, see kelle peale kurjustab, see kellele alati murega helistab ja see, keda tingimusteta armastab. Et mina olengi tema jaoks SEE inimene. Üleüldse tundub mulle täiesti müstiline, kuidas me sellise pisikese inimese valmis tegime ja nüüd ta ongi siin.. Meiega. Ja on täiesti omamoodi inimene juba. Oma iseloomuga, oma näoga, oma teoga. See pisike vallatu meelega hing. See tunne on kirjeldamatu.

Emaks saades õpime me enda kohta nii palju. Me leiame endas jõu, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me leiame endas hirmud, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me läheme magama teadmisega, et ärkame hommikul "käed tööd täis", aga me lähme magama süda veel rohkem täis. 

Nagu Anna Elisabeth oma instagrami postituses rääkis (link).. Olla ema on privileeg. Osade inimeste jaoks ei ole emadepäev rõõmupäev. Paljude inimeste jaoks on sellel päeval hoopis teistmoodi tähendus. On nii palju inimesi, kes proovivad pere luua aastaid, aastaid.. Lausa aastakümneid. Tulemusteta. Ja tõesti.. Väga tihti uuritakse inimestelt, et "no millal teil juba pere tuleb või millal järgmise lapse sündi oodata on". Inimesed ei mõtle sellega halba, aga vahel see murrab selle inimese südamest killukesi, sest see teema on valus. Võibolla nad väga üritavad, aga neil ei õnnestu? See ei ole ka selline asi, mida igaühele rääkida tahaks. Võibolla on nad lapseootele juba jäänud, kuid rasedus on katkenud? Võibolla nad üldse ei tahagi lapsi? Ükskõik, mis see põhjus ka ei oleks, siis.. Ma alles nüüd saan aru, kui väga tänulik ma olen, et mul on selline võimalus siin elus. Olla Krisile emaks. 


Olla ema tänapäeval on päris keeruline.. Me piitsutame ennast mõtetega sellest, mis on õige. Me tahame parimat. Me proovime kõigi nõu kuulda võtta, me proovime teha seda, mis on "õige". Me tunneme süümepiinu, me tunneme hirmu, me kardame hukkamõistu. Samas sisimas sügaval me teame täpselt neid kõiki "õigeid" vastuseid. Oluline on osata seda pisikest sisemist häält kuulata. Jätta kõik ülejäänu taustamüra kõrvale. See kõik ei ole oluline. Sina ise tead, mis on SINU lapsele kõige parem ja kõige õigem ning selle kohta ei pea sa mitte kunagi, mitte kellelegi aru andma. Seni, kuni üks ema tegutseb oma lapse huvides ja teeb kõik endast oleneva, et end erinevate teemade osas harida, siis on kõik kõige paremas korras. See teebki emast "suurepärase" ema. 

Kui ma võiksin praeguse kogemuse põhjal ühe nipi öelda.. Siis mina arvan, et kõige tähtsam on see, et me selles suures interneti tohuvapohus  ja ostuhulluses oma pead ei kaotaks. Et me suudaksime keskenduda lõpuks kõige olulisemale. Lapse jaoks ei ole tähtis see, kui ilus või kallis tekk tal on. Või kui palju mänguasju tal on. Ta võib vabalt mängida kulbiga ja tunda end maailma õnnelikuma lapsena. Kõige tähtsam on see, et me suudaksime lahti lasta nutiajastust, kohustustest, ühiskondlikest arvamustest ja rohkem pühenduda sellele, et oma lapsega päriselt kvaliteetselt aega veeta. Mitte ükski tolmurull ei ole nii tähtis, kui see, et sa märkad seda, kuidas laps esimest korda klotse üksteise otsa laob. Mitte ükski chat ei ole nii tähtis, et magada maha oma lapse esimesed sammud. Tegelt ei ole asi üldse nii dramaatiline, aga ma lihtsalt tahsin korraks meelde tuletada (ka iseendale), et kõige tähtsam on tegelikult see, et meil oleks oma lapse jaoks aega. Kasvõi hetkeks.. Et meie tähelepanu ei oleks hajutatud. Lihtsalt võtta kasvõi 30 minutit päevas ja anda lapsele meie jäägitu tähelepanu. Lapsed jäävad oma vanemate jaoks alati lasteks.. Aga mitte kunagi enam nii pisikesteks, nagu nad on seda täna.


Ja mida on emaks olemine mulle kõige rohkem õpetanud? .. Et praktiliselt kõike annab ühe käega teha!

Tuesday, May 1, 2018

Kas ma hakkan oma lapsega vene keeles rääkima?


Me siin minu sünnipäeva lõpetuseks istusime Kristoga diivanil ja jäime juttu rääkima. Esialgu rääkisime maailmaasjadest, muljetasime sünnipäevast ja jutustasime niisama. Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnani, et Kristo tegi mulle ettepaneku. Nimelt arvas ta, et ma võiksin hakata siiski lapsega rääkima vene keeles. Ma olen sellest varasemalt blogis rääkinud ka, aga mina olen pärit vene perekonnast. Minu kõik emapoolsed sugulased kõnelesid alati ainult vene keeles ja mina ka. Ema siiani räägib tööalaselt ja tuttavatega vene keeles, aga minuga eesti keeles. Ma isegi ei oska öelda, et millal me omavahel ainult eesti keeles rääkima hakkasime. Ilmselt oli see peale vanavanemate surma, sest muidu oli ikka nii, et kui me kõik koos olime, siis rääkisime ainult vene keeles. Tänu sellele on mul see eelis alati olnud, et ma oskan peaaegu puhtalt ja aksendita vene keeles kõnelda. Minu jaoks on see mõte muidugi jube võõras. Kuidas ma hakkan nüüd päeva pealt lapsega vene keeles rääkima? Mida see tema arengule teeb? Esiteks on see minu jaoks kuidagi nii.. Imelik? Ja teiseks, kuidas Kris sellele reageerib? Kas see oleks üldse õige otsus? Kas see tekitaks ainult segadust või tooks ka kasu? 

Sellepärast mõtlesingi natukene oma mõtteid kirja panna. Esimese asjana helistasin empsile ja ütlesin, et lõpetame selle omavahel eesti keeles kõnelemise ära. Asume tagasi oma juurte juurde ja räägime edaspidi vene keeles. Nii nagu vanasti. Ema oli muidugi kohe päri ja nii me oma tunnikese telefonis vestlesimegi. Vene keeles. Palusin ka seda, et ka tema Krisiga edaspidi vene keeles kõneleks. Ühtpidi on mul nagu super hea meel, et meil see võimalus on, aga teistpidi olen natukene mures ka. Seetõttu uuringi teilt, kellel veel ehk kakskeelsed pered. Kas leidub teie seas inimesi, kes hakkasid lapsega suhtlema natukene hiljem kahes erinevas keeles? Kuidas see kujunes? Kas lapsed jõudsid kiiresti kohaneda? Või tõi see hoopis muresid? Kindlasti tuleks vene keele oskus Krisile tulevikus palju kasu ning tal oleks nii suur eelis. Ma ei kahtlegi selles. Pigem ma kardan seda, et kuna ma seda algusest peale teinud ei ole, et kuidas ta reageerib? Kuidas alustada? Kuidas edasi minna? 

Mida Teie teeksite? Kas läheksite mõttega kaasa ja prooviksite lapse ülesse kasvatada kakskeelses keskkonnas või pigem mitte? Miks? 

Minul endal on muidugi alati olnud hea meel, et oskan rääkida nelja keelt ja see on mulle tohtult eeliseid/kasu andnud. Ma räägin puhtalt eesti keelt, vene keelt ja inglise keelt. Lisaks oskan ka veidi viipekeelt, sest mu isa on kurt. Eks ma olen end alati krantsiks kutsunud.. Ema on venelane ja isa on viipekeelt kõnelev eestlane (viipekeel on muide kõikides keeltes erinev). Ma endale ei oskagi ühtegi silti külge panna. Eelkõige pean end siiski eestlaseks. Aga kuidas kasvatada oma last? Millised mõtted teil tekivad? Hea meelega arutleksin sellel teemal ja kuulaksin teie kogemusi. 

Thursday, April 26, 2018

Testin: Maybelline brow tattoo - Kas toimib?



Vaatasin mõnda aega tagasi Liisa Pärnpuu videot selle sama toote kohta ja mul tekkis suur kiusatus seda ise ka proovida. Esiteks tundus mulle hullult lahe seda kulmuvärvi ühes tükis maha kiskuda ja teiseks.. Mu kulmud on nagunii juba kohutavas seisus, seega hullemaks ikka minna ei saa eksole. Kuna ma ei ole just teab mis ilublogija, siis kindlasti ei oska ma ilmselt sama head ülevaadet anda, aga ehk saate aimu toote olemusest ning siis saab juba igaüks ise otsustada, kas see on midagi tema jaoks. Mina valisin omale poest välja tooni "light brown". Esmapilgul toodet peale kandes tundus see ikka VÄGA tume. Vahetult enne toote pealekandmist alles hakkasin mõtlema, et ei tea, kui hea mõte on vaid mõned päevad enne oma suurt sünnipäeva taoliste katsetustega tegeleda. Aga noh.. Suva. Need on ju kõigest kulmud, eksole? 

Selle toote konsistents on pigem selline kleepuv ja paks.. Veidi nagu pigi? Ka pintsel ei ole ausalt öeldes ühtlaselt pealekandmiseks kõige mugavam. Minul õnnestus küll korra ikka jummmala mööda värvida. Aga eks korduvalt kasutades tuleb ilmselt pädevus ka. Mis mind selle juures tegelikult murelikuks muutis, oli see, et kuna toode juba praegu nii paks on, siis huvitav, kas see pidevalt kasutamisel muutub aina paksemaks ja seetõttu pealekandmine veel ebamugavamaks? Hetkel öelda ei oska, aga eks paistab. Hind on sellel tootel ligikaudu 9-10 eurot. Mina ostsin enda oma Rimist. 

Üleüldiselt ei ole ju tulemusel isegi viga.. Mis minule eriti ei meeldinud, oli see, et tal on nagu pigem selline punakas alatoon. Liisa videost oli näha ka, et mida päev edasi, seda punakamaks ta kuludes läheb. Aga eks siis aitab kulmupuuder jälle hädast välja. Minul muidugi õnnestus värvida nii, et ühte kohta jäi väike täitmata auk. Upsi. Samas nagu.. Positiivne oli jällegi see, et toode toonis natukene ka kulmu all olevat nahka, et "vähesema karvaga" auke oleks vähem näha. Peale toote pealekandmist peab sellel laskma mõjuda lausa 2 tundi. See on ikka üüüberpikk aeg! Ma jumala kannatamatult ootasin ja ootasin ning lõpuks täitsa unustasin ära, et mul midagi peale pandud oli. Tulemus peaks kestma kolm päeva. Aa ja mis veel.. Minu meelest kulus ühe korra peale toodet imevähe, seega tegelikult peaks seda jätkuma päris pikaks ajaks. Kõige lemmikum asi kogu selle toote juures on see, et seda saab peale kuivamist ühes tükis maha tõmmata. Ma vist panin natukene liiga õhukese kihi, seega edaspidi proovin natukene rohkem panna, et lihtsamini seda hiljem maha saaks. Samas ega väga hullu ka ei olnud. See maha tõmbamine on umbes samasugune nagu suvel päikesepõletusest kooruva naha maha tõmbamine 😄 Vägagi rahuldust pakkuv! Kes veel proovinud on? Kuidas meeldis? Kas teised toonid on vähem punakamad? 

Ma ideaalis tahaks proovida seda Grey browni, aga kahjuks olid toodetel tagumised kleepsud kleebitud täpselt selle värvi kirjelduse peale, seega poes ei olnud võimalik tooteid üksteisest eristada. Ehk halb partii? Ma nokkima ka ei hakanud neid kleepse pealt ära. Oleks vist tiba imelik olnud?

Monday, April 23, 2018

Esimest korda kahekesi rongiga tripil - Kuidas meil läks?

Uinak uhkes üksinduses rongi esimeses klassis

Kuna sellel nädalavahetusel oli Tallinnas lausa kahe Krisi pisikese sõbra esimese sünnipäeva tähistamist, siis sündis hommikul ekspromt mõte hoopis kahekesi rongiga minna. Öömaja pakkus mulle mu sõbranna Kerli, kelle tütrega on Krisil vaid 3 päeva vahet. Sellesmõttes on sellise tripi juures ikka ülimugav see, kui sõbrannal ka laps on. Siis sain minimaalselt kodinaid kaasa võtta. Palju ikka üks pakikorv ja spordikott mahutada suudavad onju? Kogu see tripp motiveeris mind lõpuks omale üks korralik seljakott osta. Kui keegi on kuskil näinud midagi ilusat, siis võite teada anda! Kuna meie olime reisil kaks pikka päeva, siis oli asju ikkagi omajagu vaja. Elu nii pisikese lapsega on ikkagi üsna etteaimamatu ning vahel kulub 1-2 body asemel ikkagi 4-5. Arvestades seda fakti, et söömine lõppeb enamasti sellega, et me mõlemad vajame lõpuks vanni. Okei, nali naljaks.. Aga spordikotti mahutasime kaheks päevaks omale kaasa järgneva: kolm body, ühed tudukad, kahed püksid, monitorid, mõned sokid, suurem peotäis mähkmeid, niisked salfakad, mõned magusad tuubipüreed, riisiküpsised näksimiseks ja üks paar pidulikumaid sünnipäeva riideid, millega mõlemal sünnal olla. Noh, võin vist kohe öelda, et esimese sünna lõppedes oli selge, et järgmisele ma seda sama selga panna ei saa. Nimelt pistis Kris kahe suupoolega kõike head ja paremat, mida lastelaual pakuti ja noh.. Lõpuks oli kogu ta menüü ikkagi riietel näha. Pole midagi, panime järgmisel päeval lihtsalt tavalised kodupüksid ja body ning polnud hullu midagi. Krisil on praegu selline faas, kus ta käib nonstop ringi ja räägib "MÄMMM, MÄMMMM, MÄMMMM"! Tal oleks nagu täiesti täitmatu kõht. Ta võiks hommikust õhtuni midagi süüa. Olenemata sellest, et hommikuks sööb ta korraliku kausitäie putru, lõunaks ka sooja toitu ning ega ka õhtu eriti ei erine. Rääkimata vahepaladest. Samas soovib ta ikkagi ampsu saada absoluutselt kõigest, mida teised söövad. Eriti fännab ta viimasel ajal tavalisest veepudelist joomist. Kuna ta selle alles selgeks sai, siis on ju nii põnev täiskasvanu inimese kombel veepudelist juua, mitte mingist nokaga tassist või isegi tavalisest kruusist. 

Esimest korda rongis! Krisil silmad lausa põlesid! Hõikas uhkelt sõrmega puudele viidates "ÕÕõõõõõõõ, Õõõõõõõõ".

Igatahes.. Meie startisime laupäeva hommikul kell 09:30 rongijaama poole ja kell 10:07 väljuski rong. Kris ärkas hommikul seitsmest, seega umbes täpselt sellel ajal tal tavaliselt esimene uinak ongi. Esialgu oli rongis nii põnev, et tunnikese sisustasime aknast välja vaatamise ja puudele osutamisega. Te oleksite pidanud seda siirast avastamisrõõmu nägema! Niii vinge! Aga enne seda idüllilist maailma avastamist juhtus ka nii, et kui ma vankri ja Krisiga rongile sain, siis otsustas ta muidugi, et hommikune häda tuleb ka ära teha. Ega parem häbi silmis, kui valu kõhus onju. See rongis mähkmete vahetamine pole üldse mugav tegevus. Esiteks on kodinaid nii palju, need tuleb kõik kuidagi turvaliselt oma koha juurde jätta ja siis rongi tualetis kuidagi kahekesi ukerdades ja õõtsudes hakkama saada. Kuna ma ise ka pissile tahtsin minna, siis otsustasin, et lähmegi koos ja kaeme selle olukorra seal üle. Rääkimata sellest, kui keeruline oli laps süles pissil käia, siis seal ma ei oleks saanud ka suurema tahtmise juures Krisil mähet vahetada. Moment, kui ma Krisi oma põlvedele panin, et tegutseda, pistis ta lihtsalt täiest kõrist röökima. Eks see rong ju rapub ka ja noh.. Uus koht. Hirmus ju! Kuna ma tundsin, et seda siplevat ja röökivat last seal üksi vetsus puhastama hakata võib osutuda veel hullemaks mökerdamiseks, siis mõtlesin, et teen lihtsalt nii, et vahetan tal mähkme ära meie istekoha juures. Ma mainin ruttu, et me olime esimeses klassis ja peale meie ei olnud vagunis mitte kedagi. Kui seal inimesed oleks rahulikult istunud ja oma sõitu nautinud, siis poleks ma kindlasti seal mähet vahetama hakanud. Kujutage ette nüüd.. Maksad oma esimese klassi pileti eest ja siis keegi kukub oma lapse kakast mähet lehvitama. Oleks üsna ebameeldiv küll. Aga meil vedas ja ei olnud seal kedagi. Lükkasin siis lapsevankri meie istme ette, et oleks vähe privaatsem, laotasin oma mantli istmele, et õnnetusi ei juhtuks ja tegin selle siuh-säuh ruttu ära. Hingasin kergendatult ja korrastasin meie istumiseala. Kuna Kris oli tegelikult päris unine, siis teadsin, et ta üsna ruttu ära kustub. Seetõttu panin ka vankri lamavasse asendisse valmis, et Kris hiljem sinna tudule tõsta. 

Kuidagi juhtus nii, et aeg läks hirrrmus ruttu ja Krisil oli nii põnev, et unest polnud juttugi. Magama jäi ta lõpuks mingi 30 minutit enne kohale jõudmist. See tähendas aga seda, et pidin ta natukene enne kohalejõudmist ülesse äratama, et ta riidesse panna ja vankriga end ukse juurde sättida. Õnneks ärkas ta üsna lihtsasti ja oli täitsa heas tujus. 

Tulime rongilt maha ja kuna meil oli veidi aega, siis läksime ostsime sünnipäevalistele lilled ja rahakaardid, et kingitus Kerli juures valmis meisterdada. Kerli tuli mulle kuskil juba 20 minuti pärast järele ja seadsime sammud nende poole. Kuna eriti palju aega sünnipäevani ei olnudki, siis andsime lastele kiirelt süüa ja panimegi ajama. Mina istusin tagaistmel, kahe turvahälli vahel ja siis need neli pisikest silmakest muudkui uurisid mind. Vahepeal piilusid teineteist üle minu ja siis jälle mind. Pidu toimus Bibi mängutoas, Pääskülas. Päris armas kohake! Kris nautis olemist täiel rinnal ja jättis lõunaune isegi tegemata. Rahulikult oli peaaegu 7 tundi järjest üleval ja mängis kõikide võimalike mänguasjadega ning tutvus eakaaslastega. Alles autos vajusid mõlemad lapsed unne, kui juba koju sõitsime. Tom ja Kerli otsustasid autopesulasse minna, kuniks lapsed magavad ja ma siis naljatlesin, et niimoodi te siis külalisi lõbustategi jah? Saime auto puhtaks ja läksimegi koju tagasi. Rääkisime juttu, lapsed mängisid (Kris ajas enamuse ajast koera taga) ja lõpuks pistsime nad suurde vanni ka. Lõbu oli lastel laialt. Kui Kris ühel hetkel juba uniseks muutus, siis panimegi tuduka selga, andsin talle piima ja sättisimegi lapsed magama. Meil oli Krisiga suure madratsiga põrandavoodi tehtud ja nii me magasimegi kaisus. Noh, Kris läks muidugi veidi varem magama ja mina ühinesin hiljem. Põrandavoodiga on õnneks see eelis, et isegi, kui Kris peaks ringi tuterdama, siis ei saa ta kuskile kukkuda. Ma panin igaksjuhuks monitori ka, sest magamistuba asub teisel korrusel. Kuigi tegelikult kostusid kõik helid ka alumisele korrusele kenasti. Kris magas öösel väga hästi ja ärkas vaid kahel korral. Ta kusjuures magabki kõige paremini külas olles ja minuga kahekesi magades. Kristo siis vahel ütleb, et eino selge.. Eks ma siis kolin teise tuppa. Kindlasti seda ei juhtu, aga lihtsalt ongi nii, et Kristo keerab öösiti külge nagu homset ei tuleks ja ma ise ka ärkan selle peale vahel ülesse. Või näiteks hakkab norskama ja ma siis tögan teda, et kuule.. Lase magada pliis! Aga me proovime ikkagi nii teha, et Kris harjuks nende helidega lõpuks ja vast ühel hetkel enam ei ärka nende peale. See on nii veider, sest tegelt magab Kris pigem ikkagi nagu lärmakas keskkonnas. Meil alati telekas mängib, loomad jooksevad ja me ise ka räägime täitsa tavalise volüümiga. Siis ei ärka ta üldse, aga vot keset ööd hakkab küll nihelema nende helide peale. Krisi voodi on minu voodikülje poolel, et mul oleks öösiti hea mugav teda vajadusel uuesti tuttu aidata, kui ta püsti tõuseb näiteks. Eriti praegu, kui tal purihambad lõikuvad. Tänaseks on tal juba 11 hammast ja kaks tükki on veel kohe tulemas. Ehk saab siis veidike pausi? Loota ju võib!

Kris tagasiteel koju

Juba järgmisel hommikul kell 11:00 hakkas järgmine sünnipäev. Kuna meil kell 14:17 läks juba rong tagasi, siis ega me väga kaua olla ei saanudki. Aga natukene ikka. Kris jällegi nautis täiega oma olemist. Mängis õhupallidega, nosis lastele tehtud salatit ja käis isegi diskokuuli poolt tehtavaid täppe tantsupõrandal uudistamas. Kuna Kris kõnnib juba väga usinalt, siis kui ta parasjagu tantsupõrandal ringi tuterdas, siis võttis üks pisike tüdruk tal käest kinni ja proovis teda tantsima utsitada. Mina jälgisin asja kõrvalt. Moment, kui Kris mind nägi, pistis ta muidugi minu poole ajama. No peaaegu.. Peaaegu sai oma esimese tantsu tüdrukuga tantsupõrandal tehtud. Ehk järgmisel korral! Aga kuna kell liikus päris kiiresti, siis pidimegi üsna kohe Balti jaama poole startima. Õnneks sai üks sõbranna meile küüti pakkuda ja saime isegi planeeritust kauem olla. Rong oli sellel korral ikka rohkem inimesi täis, aga sellel korral sattus tagasisõit täitsa uneajale. Seega suure enamuse sõidust magas Kris mul süles. Lõpuks ärkas ülesse, tõmbas ühe tuubipüree hinge alla ja tegi teistele reisijatele nägusid. Võib lugeda selle tripi vägagi edukaks ja ausalt öeldes ma ei tea isegi, mida ma pabistasin. Tegelikult oli täitsa tore ja kõik sujus. Ega alati ilmselt nii ladusalt ei lähe, kuid praegune seiklus utsitas mind küll rohkemgi taolisi ette võtma. Krisile nii meeldis ja ise ka sain rutiinist välja. Kristo sai terve selle aja kodus tööd teha, ennast mõnusalt välja puhata ja meid hea tujuga rongijaamas vastu võtta. 

AGA! Ma pean tõdema, et elu alles kõndima hakanud lapsega on ikka päris keeruline. Kui me kahekesi Kristoga oleme, siis ei ole üldse hullu, aga üksi oli küll päris raske see, et Kris tahtis ju ringi kõndida. Süles ta olla enam ei viitsi väga ja vankrist pole ka ju pooltki nii põnev asju uurida, kui ise kõndides. Kui ühe käega käru lükata ja teise käega Krisil käest kinni hoida, siis võite ette kujutada, et see on ikka paras kaos. Kris kõnnib küll kenasti, aga kuna ta siiski alles alustanud on, siis ei ole ta veel nii pädev, et me niimoodi idülliliselt jalutada saaksime. Tavaliselt on ikka see, et Kris tahab ühes suunas minna ja mina teises ning kuna mul kolmandat kätt pole, siis noh.. Jah. Aga pole hullu. Põnevaks läheb alles siis, kui Kris iseseisvalt vapsjee teise suunda joosta tahab. Põnevad ajad on ees.. Põnevad! Aga eks kõigel on oma positiivne külg ka. Nüüd on juba nii mõnus ilusate ilmadega aias tšillida ja Kris rahumeeli tuterdab ringi, vehib oksakestega, katsub kivisid ja muru. Äge! See meie viimane suvi siin tuleb ikka maru mõnus!

Thursday, April 19, 2018

YOUTUBE-i müstilised paigad

Pilt on illustreeriv, aga üsna sama shokeeritult ma selliseid videosid vaatangi

Ma ausalt öeldes ei plaaninud sellel teemal üldse kirjutada, aga kuidagi juhtus nii, et mul sattus olema vaba õhtu. Kohustustest vaba. Ma ei mäletagi enam ühtegi sellist päeva, sest viimasel ajal on kuidagi kõik tegevused jutti kuhjunud ning niisama surfamist pole ammu olnud. Mitte, et see halb oleks. Lihtsalt.. Kuidagi imelik tunne oli. Teha tass kuuma teed ja hakata üle saja aasta vaatama mingeid mitme kuu taguseid nägemata videosid. Selle asemel, et koristada, tööd teha, pildistada või ala pesu pesta. Igatahes.. Ma tahtsin tegelt jumala randomil teemal rääkida. Sest ma ei saa aru, kas see on ainult minu probleem või?

Mul juhtub tihti nii, et kui ma ühel hetkel tõesti lõpuks maha istun, et internetis surfata, siis lähen kiikan enamasti oma lemmik youtuberite kanaleid. Kui põhilised videod vaadatud saavad, siis hakkan ma kuidagi automaatselt paremal olevast küljeribast teisi videosid vaatama. Esialgu on seal üsna sellised normaalsed asjad.. Võibolla sellised kanalid, mida muidu eriti ei jälgi, aga seekord pealkiri kõnetas vms. Aga siis.. BOOM! Järsku ma vaatan Jenna Marbles-i videot sellest, kuidas ta ühe päeva oma koeri beebina kohtleb. Järgmine hetk on mul ees mingi Dr. Phili saade naisest, kes arvab juba seitse aastat, et ta ootab jeesuse last ning õige pea läheb sünnitama ning asi päädib sellega, et järgmine video on "My strange addiction," kus mingi naine igapäevaselt vetsulõhnastajat omale purkide viisi suhu laseb või kuidas keegi oma kassi karvapalle lutsutab. HOW??? Iga jumala kord noh. See youtube on nagu üks suur must auk ja never ei tea, mis video seekord kõik ihukarvad püsti ajab. 

Näiteks täna ka.. Läksin vaatasin oma lemmik kanalite videosid ja siis järsku leian ennast vaatamast videot, kuidas üks paarike maailma kõige vürtsisemaid nuudleid sööb. Siis sattusingi Jenna videole, kus ta oma koera beebiks riietab, talle mähkmed jalga paneb ning söögitoolis püreed lusikaga annab. Seejärel sattusin ma videole, kus lahutatud paar oma abielufotosid vaatab. Siis oli video sellest, kuidas üks naine omale 60 000 dollari eest maniküüri tegi. No ma ei pea vist jätkama. Siis panin ma kogu selle krempli kinni, enne, kui ma veel sügavamale vajun ning proovin midagi targemat oma eluga peale hakata :D Samas nagu.. Need videod on nii random, aga ometi vaatan ma vahel ikka mingi 20 minutit järjest seda, kuidas keegi kõiki mcdonaldsi burgereid maitseb näiteks. Oh god why? 

Mul on tegelikult üks raamat pooleli, mille ema mulle lugemiseks andis. Peakski vist pigem selle juurde naasma. Aga mind huvitaks, et mis on KÕIGE VEIDRAM video, mida internetis vaadanud olete? Kas eksite samamoodi vahel internetisügavustesse? 

Wednesday, April 18, 2018

Uus jalutuskäru Beebikeskusest - Emmaljunga NXT60

Postitus on sündinud koostöös beebikeskusega: http://www.beebikeskus.ee ja vankri mudel: http://www.beebikeskus.ee/emmaljunga-nxt60-lapsevanker.

Juba mõnda aega oleme kaalunud ja mõelnud, et millist jalutuskäru Krisile osta. Meie praegune vanker (link ostust siin) on muidu suurepärane ja siiani meid hästi teeninud, aga ta on hirrrrrrmus raske ning suur. No totaalne tank ikkagi. Talvel oli sellega super mugav majandada ning ainus mille üle ma nuriseda saan on see, et kaarvari võiks pikem olla. Istmeosa peal on see ikkagi päris avatud. Aga siiani pole ka sellega probleemi tegelikult olnud. Laps on alati super soe olnud peale lõunaund ja tegelikult kasutasime me õues magamiseks siiamaani vankrikorvi. Istmeosas magas Kris ainult siis, kui tõesti kuskil ringi trippisime. Kris saab tegelikult siiamaani korvis magada, sest ruumi on täiesti piisavalt. AGA. Meie kuna meie vanker on niii suur ja raske, siis oli sellega väga ebamugav reisida. Nimelt oli kogu pagasnik seda alati täis ja mina seda tõsta väga ei jaksanudki. Seoses sellega sündis otsus, et ostame omale ka jalutuskäru, mida autos hoida ja just ringi trippides kasutada. Ma vaatasin päris palju ringi ja kõige, kõige sümpaatsem oli mulle Emmaljungade kõige uuem ning kompaktsem mudel NXT60. Esiteks lummas mind selle välimus ja teiseks on ta meie tangiga võrreldes ikka mega kerge ja mugav kasutada. Uurisin siis kärusõltlaste grupist ka arvamusi ja sain jutule ühe tüdrukuga sealt, kellel sama vanker on. Ta kiitis seda taevani! Siis oli selge, selle vankri kasuks otsustamegi! Selleks, et vankri kohta võimalikult palju infot edastada, võtsin ma vankrile järele minnes kaamera kaasa ja palusin Beebikeskuse Joosepil sellest natukene lähemalt rääkida. Noh, et kindel olla ikkagi. Videos näitab Joosep täpsemalt, kuidas vanker kokku käib, räägib sellest, millised on vankri eelised/omadused ning võrdleb seda mõningate teiste vankritega. Seda vankrit on võimalik osta kahes variandis. Lohuga istmega ning täislamavat. Nad on välimuselt muidugi ka üsna erinevad, aga hind on sama. Kaalub see vanker ligikaudu 11 kilo. Meie praegune on vist 16!? Käib oluliselt lihtsamini kokku ka ja autos võtab palju vähem ruumi. Ometi on sellel mõnus ja mahukas pakikorv, pikendatav kaarvari ja üsna suured rattad. Meie valisime outdoor mudeli. 


Kasutatav on see nii NSS, kui ka SSS variandis. Krisile vanker väga meeldib ja lohuga iste sobib talle ka. See lohuga iste on ergonoomiline, nagu BB-tool. Ta vajub lapse selja järgi paika. Täislamava ja lohuga istme erinevus on see, et kui nad muidu on sama suured, siis lamavas asendis kaotab täislamav variant ikka peaaegu 20cm pikkust. Lohuga iste on lamavas asendis täpselt 1m pikk. Täislamav natukene üle 80. Mulle hullult meeldib ka antud vankri puhul see, et sellel on pikendatav kaarvari. See oli üks minu tingimustest. Seda lihtsalt sellepärast, et meie praegusel vankril seda omadust ei ole ja päikeseliste/tuuliste ilmadega tundsin sellest puudust. 

Rattad on outdoor mudelil õues käimiseks ideaalsed. Tegemist on siis sakiliste õhkkummidega. Esirattad on pöörlevad, kuid soovi korral fikseeritavad. Nüüd, kui oleme vankriga juba mõned päevad ringi vuranud, siis saan kinnitada, et ma ei saakski rohkem rahul olla! See vanker on tõõõõõesti hea! Loomulikult kaalusin ma esialgu priamit, sest see on mu second favourite vanker, aga ei.. NXT60 on natukene vähem levinud, seega jalutab neid vastu ka vähem. Lisaks on tal minu jaoks olemas kõik omadused, mida vankri juures otsisin. Nagu jõulud oleks! Poleks arvanud, et mind kunagi üks lapsevanker nii õnnelikuks võib teha :D 

Milline on Sinu lemmik jalutuskäru? On siin Teie seas ka äkki NXT60 käru omajaid? Kuidas rahul olete?  Lisaks sellele sooviksin ma väga, väga kiita beebikeskuse teenindust. Joosep oli meie vastu super lahke ja vägagi teadlik vankri omadustest. Ta kiitis/laitis kõike, mis vähegi pähe tuli ja oli meiega aus. Super teenindus! Rohkem infot videos: 

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Tuesday, April 17, 2018

Ole sügavam, ole aus, ole sina ise. Ära karda. Me elame ainult ühe korra. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida elame praegu.


Teate.. Vahel juhtuvad asjad selleks, et me neist õpiksime. Minuga see juhtuski. Kui ma veel nädalake tagasi tundsin, et olen nii katki, habras ja üldse mitte mina ise, siis tänaseks päevaks on olukord kardinaalselt muutunud. Ma kirjutan seda lugu siia selleks, et anda ka teile jõudu ja ehk kõnetab see postitus kedagi, kes seda just täna vajab. Ma olen juba varasemalt blogis napisõnaliselt maininud, et olen end sotsiaalmeedias oluliselt tagasi tõmmanud ja tõenäoliselt kumab mu postitustestki läbi see, et valin oma sõnu hoolega ning poen oma urgu peitu. Kuidagi juhtus nii, et olles paras emotsionaalne vare, sattusin ma Alisa Verdega kohtumisele. Mul ei olnud konkreetselt mingit eesmärki tuleviku kohta pärida või minevikus sorkida. Ma läksin sinna otsima vastuseid mõnele üksikule küsimusele. Ometi andis see kohtumine mulle nii palju enamat. See andis mulle tagasi selle, mille kaotanud olin. Usu ja julguse. Ma arvasin, et tõmmates koomale, säästan ma ennast, oma pere ja oma last, aga mida ma päriselt tegin, oli teiste inimeste mõjutustel peitu pugemine. Ma ei taha iialgi, et minu poeg jätaks midagi tegemata, sest tal on hirm. Olgu selleks teiste inimeste arvamus, kriitika või hoopis midagi muud. Hirm on meie kõige suurem vaenlane. Peale meie endi muidugi. Alisa ütles mulle, et ma võiksin olla väga edukas, olla eeskujuks paljudele ning kõneleda oma keelt julgelt. Aga mind hoiab tagasi hirm. See hirm on olnud see, mille pärast olen ma ära öelnud nii paljudele pakkumistele, see hirm on see, mis hoiab mind tagasi viimaks täide nii paljusi unistusi ja see hirm on see, mis alati kuklas kripeldas. Tagantjärele tobe mõelda, kuid usun, et täiesti igapäevane paljude jaoks meie seast. 

Ma ei räägi siin nüüd sellest, et peaksin kogu meie elu ja olu letti lööma ning oma lapse privaatsuse eest seisan ma alati, aga ma räägin tegelikult täiesti tavalistest igapäevastest asjadest. Mul on tohutult palju unistusi. Unistusi, mida koos teie toetusega täide võiksin viia. Et innustada teidki seda tegema.. Aga olen siiani peljanud neist avalikult rääkida. Lihtsalt sellepärast, et ma tundsin ennast liiga nõrgana. Ometi ma tean, et enamik minu blogi lugejaid on suurepärased, innustavad ja armastust täis inimesed. Naljakas, kuidas me suudame alati märgata neid üksikuid negatiivseid asju, aga vot positiivsust võtame kuidagi iseenesest mõistetavana. Või noh, mitte päris.. Aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Meile võib 10 inimest öelda päeva jooksul ilusasti, kuniks üks negatiivne märkus meie mõtted enda valdusesse võtab ja siis seal pisikese kummitusena aina kummitab. Tobe eks? Aga täielik reaalsus. See väikene hääl, mis meid tagasi hoiab, on tegelikult meie endi kätes. Aga vahel me lihtsalt unustame, et see nii on. Me kaotame iseennast ja see on täiesti okei. Oluline on lihtsalt taas püsti tõusta. 

Alisa ütles mulle.. Et ma mitte iialgi ei jätaks midagi tegemata enda sees peituva hirmu pärast. See on see, millega pean oma elus võitlema ja kui ma suudan selle võidu saavutada, siis saabub minu ellu rahu ja õnnetunne. See võitlus on iseendaga. Mitte kellegi teisega. See mõte liigutas mind nii väga. Lausa nii väga, et paar päeva hiljem tegin kaks kõne, et täide viia üks oma suur unistus. Ma plaanin teha muusikat. Hetkel olen ma koostöös mõne suurepärase inimesega loomas midagi, mida ma juba suvel teiega jagada saan. Ma olen hakanud hääleharjutusi igapäevaselt tegema, et see unistus ka hästi välja tuleks. Minu eesmärk ei ole saada parimaks lauljaks maailmas. Minu eesmärk on välja anda oma lugu. Lihtsalt, et see oma bucket listist maha kriipsutada. Et saada üks äge kogemus. Ma olen siiani seda vaka all hoidnud, sest.. Noh, mis hull laulja ma ikka olen onju?! Eestis on nii palju suurepäraseid lauljaid. Aga ma mõistsin, et ma ei peagi olema see kõige suurepärasem laulja, selleks, et oma laul välja anda. See on minu enda jaoks. See on midagi lahedat, mida oma elus teha. See ei peagi olema kõige kõvem hitt raadios. See peab olema midagi, mis mulle endale meeldib. Midagi, mida saan kunagi lasta oma pojale ja öelda.. Näe, ma ühel õhtul mõtlesin, et teeks singli ja ma tegingi. Sest.. Why not? Ning ma tean, et mul olete teie.. Teie minu seljataga. Minu suur tugi ja jõud. Minu kaaslased sellel teekonnal. Ja ma tean, et te ei jäta mind. See on imeline tunne! Ma olen nii tohutult tänulik!


Ma tahan, et minu laps/lapsed õpiksid minult seda, et me elame ainult ühe korra. Või tähendab.. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida me elame praegu. Mitte ükski hirm ei tohiks meid takistada. Mitte ükski negatiivne tagasiside ei tohiks meid peatada. See kriitika peaks olema meie edasiviiv jõud, et saada paremaks. Et lennata kõrgemalt ja areneda. Et me ei langeks iseenese hirmude ohvriks. Ma tahan õpetada oma lapsele/lastele, et on okei kukkuda, aga alati peaksime suutma püsti tõusta. 

Minu mõtted ei piirdu sellega.. Me kolime augustis tagasi Tallinnasse. Kui kõik läheb nii nagu planeeritud. Meie maja nimelt on tänase seisuga müüdud. Võlaõiguslik leping on sõlmitud. Juhtus nii, et meie majja sattusid inimesed, kes soovisid seda kodu omale. Nad on seda pikalt otsinud ja olenemata sellest, et meie maja isegi müügis ei olnud, siis tegid nad meile ettepaneku. Kuna ajastus ja kõik klappis, siis lõime käed. Augustis on asjaõigusliku lepingu sõlmimine ning siis jätame selle pisikese pesaga siin hüvasti. Siia seinte vahele jäävad kõige vingemad mälestused. Mälestused sellest ajast, kui me alles kohtusime Kristoga, mälestused sellest, kui me olime alles abiellunud ning koos oma esimest suve veetsime. Mälestused sellest, kuidas me oma poega esimesel eluaastal kasvatasime. Siin on hea. Ning mul on tohutult hea meel, et see kodu saab olema kellegi oma, kes seda sama palju tahab ning hindab. Keegi, keda see maja kõnetas. Lisaks on meid Tallinnas ootamas üks tööpakkumine, mis antud otsuse tegemist veel rohkem utsitas tegema. Naljakas, et ma pelgasin sellel teemal siiani rääkida, onju? Ma alati mõtlesin, et ma ootan ära augustini. Et siis, kui kõik 100% kindel on, siis räägin. Aga miks? Miks mitte kohe rääkida? Hirm on selle asja nimi.. Hirm selle ees, et inimesed kirjutavad "Ma ütlesin, et nad ei pea seal maal elades vastu".. Naljakas, sest ma ise ju tean tegelt, et nii ei ole. Meie maja ju pole isegi müügis olnud. Aga ometi mõtlesin ma nii. Kuniks ma Alisaga rääkisin ja sain aru, et teen karuteene vaid iseendale. Ning minu võitlus on tegelikult ainult iseendaga. Tegelikult on selline asjade kulg meie elu uueks leheküljeks ja see on nii tohutult põnev! Kuhu me kolime? Milline saab olema meie tulevane kodu? Ei tea veel.. Aga nii põnev on!


Enda "alasti kiskumise" taga ei olegi alati kõik negatiivne. Tegelikult on see vabastav. Tegelikult on tore neid hirme kellegagi koos üle elada. Tegelikult on tore selliste uudiste üle teistega koos rõõmustada ja veel toredam on teiesuguste inimeste toega oma unistusi ellu viia!

Friday, April 13, 2018

Sünnipäevade lainel - Mida kinkida aastaseks saavale lapsele?

Postitus on sündinud koostöös mimico.ee e-poega: https://www.facebook.com/mimico.ee/

Mai kuu on meie peres üks lõputu pidu ja pillerkaar. Eriti sellel aastal. Nii palju tähtsaid sündmusi.. Nimelt on sellel kuul minu esimene suurem juubel, minu elu esimene emadepäev ja ka Krisi esimene suur sünnipäev. Me ragistasime tükk aega mõtteid teemal, et mida me ise võiks Krisile sünnipäevaks kinkida ja lõpuks sündis mõte, et selleks võiks olla pallimeri. Esiteks on nad niii kenad ja Krisile täiega meeldivad. Saime sõprade juures proovida ja nähes Krisi vaimustust, oli otsus tehtud. Muidu oleks võib-olla pealeistutava auto ostnud, sest see on selline pikemaajalisem mänguasi, aga selle saime katsiku kingiks juba siis, kui Kris sündis. Pallimeri tundus sellesmõttes lahe mõte, et sellel on üsna pikk kasutusaeg. Näiteks praegu meeldib Krisile pallimeres seista ja palle demonstratiivselt visata. Kui ma esialgu mõtlesin, et issssand.. Varsti ujub terve mu elutoa põrand pallide all, siis tegelikult on nii, et kui ma tänu sellele saan rahumeeli köögis süüa teha, siis pole mingi vaev õhtul pallid kasti tagasi korjata. Kui Kris suuremaks kasvab, siis on pallimerest kindlasti veel rohkem rõõmu. Ühesõnaga.. Nii me siis võtsimegi ühendust Mimico e-poega https://www.facebook.com/mimico.ee/ ja andsime oma tellimuse sisse. Eriti tore oli see, et nad olid valmis meiega ka koostööd tegema. Valisime välja sellistes toonides pallimere, mis vajadusel hiljem ka tüdrukule sobiks. Kuigi ma olen enam kui veendunud, et ma olen ehtne "poiste emps" ja meie perre tulevad ainult pojad. Ma ei teagi, miks mul selline eelarvamus tekkinud on. Rasedana nägin üldse unes, et mul tuleb kunagi kolm poega. Ma ise eelistaks muidugi kahte. Vähemalt praegusel hetkel mõtlen nii.. Aga juhul, kui peakski tüdruk tulema, siis mündirohelise ja helesinise kooslus sobiks ju ka temale. 


Muidu on neil kodukal ümmargusi pallimeresid ka, mis mulle välimuselt isegi rohkem meeldivad, aga kandiline tundus praktilisem. Sinna mahuks rohkem lapsi koos mängima ja ka toas on kuidagi kergem toa nurka paigutada. Meie oma on suuruses 90X90X40CM ja see on täiesti piisav. Nagu pildilt näha, siis mahun ka mina sinna sisse koos Krisiga ära. Jumala tihti tšillime seal koos ja mängime. Pallid on ka ikka hoopis teine tera, kui tavaliselt mängutubades näiteks või mõne soodsama pallimere omad. Need Mimico omad on üsna jäigad ja neid on praktiliselt võimatu lössi vajutada. Pikapeale kindlasti, aga ilmselt püsivad nad päris kaua ilusad. Ka järelturu väärtus peaks olema päris hea. 

Värvivalik on neil ka üsna lai ja ilmselt peaks iga pere leidma endale meelepärase ja sellise, mis nende interjööri kõige paremini sobiks. No siin mõningad näited:


Minu meelest on taoline pallimeri päris vinge kingiidee ka katsikute puhul. No näiteks kamba peale kinkida. Või midagi sellist, millele "fond" teha lapse esimesel sünnipäeval. Ma ise oleks küll lapsena sellise "mänguasja" ütlemata õnnelik olnud. Igatahes.. Sellised mõtted. Niiet, kui keegi veel on kimpus selle küsimusega, et ideid on sünnipäeva kingiks vajaka, siis ehk võiks olla selleks selline vinge pallimeri? Ma muidugi kujutan vaimusilmas juba ette Krisi tuba tulevikus ja nüüd pallimeres kajastuvad värvid on toonud kõik olemasolevad detailid kenasti kokku ja kui meil see tuba ühel päeval olemas on, siis kindlasti näitan ka. Näiteks on Krisil samasugune mündiroheline jumpy, mis pallimerega hästi matchib. 

Aga kui sünnipäeva lainetel jätkata, siis ma sain enda sünnipäeva plaanid ka tehtud. Läksin kõige lihtsamat vastupanu teed ja teen samas kohas, kus oli Mallu sünnipäev. Paroles. Esiteks oli see nii vinge koht ja sealne atmosfäär täiega mõnus. Just see, et saab ka kümne paiku õhtul veidi jalga keerutada ja selleks ei pea kuskile klubisse minema ning saab normaalsel ajal veel koju. Paroles ongi see kihvt, et seal on elav live band, aga restorani atmosfäär. Ei ole laaberdamist, aga samas ei ole ka lihtsalt selline tagasihoidlik restoran. Best of both worlds siis. 

Kuna ma pean oma sünnipäeva Tallinnas, siis ööbime Kristo vanemate pool. Kristo jääb lapsega peale ööund koju ja mina siis saan natukene sõprade/sõbrannadega sädistada ning aega veeta. Polegi ju niimoodi eraldi kuskil käinud eriti veel. Mallu sünnipäev oligi vist ainus ja viimane kord. Muidu võiks Kris ju ka Kristo vanematega jääda, aga kuna Kristo ema selg on haige ja ta hiljaaegu operatsioonil käis, siis ei saa ta Krisi kahjuks ise tõsta/sülle võtta. Seega jääb Kristo koos vanematega koju. Õnneks on Kris nii tubli ja lepib Kristoga kenasti. Saab põnev olema! Mina igatahes tellisin täna omale sünnipäevaks kleidi ära ja nüüd on vaja vaid kook leida. Kas keegi oskab mõnda head tegijat soovitada, kes mulle juubeliks koogi teeks?

PS! Koodiga "COSTANY" saate pallimere ostult -20% soodustust!

Tuesday, April 10, 2018

Kuidas ravida/aidata haigeks jäänud beebit?

Mul on selles osas päris mitmeid kirju tulnud, sest ma kunagi kirjutasin sellest, kuidas Krisil hammaste tulekuga seoses tihti nohu oli. Sellepärast otsustasin kõik siiani ise kogutud teadmised ühte postitusse koondada. Ehk saab keegi kunagi googeldades sellest postitusest abi. Kõige rohkem on mul kogemust just nohu leevendamisega, aga kuna Krisil ühe korra ka roseool oli, siis pidime läbi elama ka kolm päeva kõrget palavikku. Pole midagi raskemat, kui näha oma last loiuna ja näha, et tal on paha. Sellepärast on hea, kui on olemas kodune apteek ja mõned nipid/trikid mälusopis. Hetkel on muidugi Kris terve, kui purikas (ptüi, ptüi, ptüi), aga praeguseks hetkeks kogunenud teadmisi võib ju ikka jagada. Kuidas beebit siis aidata?

Ma alustan võibolla sellise tootega, mis on meie jaoks täiesti uus ning millest ma varasemalt eriti kuulnud ei olnud. See ei ole üldse tegelikult konkreetselt haigestumise vastu mõeldud, aga abiks võib ta küll olla. Tegemist on baby wick sarja tootega, nimega "Baby Balm".


Pole mingi saladus, et kõige parem ravi on lapsele lapsevanema lähedus. Antud toodet tulekski ööseks beebi rinnale ja kõhule masseerida. Ta natukene meenutas mulle vietnami salvi. Selleks, et tootest paremini aimu saaksin, siis määrisin seda ka enda rinnale. See tekitab sellist veidi õhetavat tunnet ja kuna ta lõhnab päris tugevalt, siis nohu puhul võib temast palju abi olla. Aitab lõõrid lahti hoida. Selle toote eesmärk ongi lõõgastada ja rahustada beebit. See sisaldab rosmariini- ja lavendliaroomi ning 4 loodusliku päritoluga koostisosa, sealhulgas aloe vera ekstrakti. Potsik on täpselt parajalt mugavas suuruses ja noh.. Kui see vähegi beebi olemist paremaks muudab, siis mina olen kahe käega poolt. Osta saab seda apteegist ja mõeldud on ta 6+ kuud vanustele beebidele. Südameapteegis müüakse 6,80€ eest. Soovitan proovida küll! Ma tean täpselt, kui jõuetu tunne on, kui ei oska beebi aitamiseks enam midagi teha ja oma lapsevanema puudutus on vaata, et kõige tähtsam! Kindlasti ei ole see ainult haigestumise puhul abimeheks, vaid aitab näiteks hammaste tuleku valus vaevleval beebil enne ööund veidi lõõgastuda. 

Aga kuidas veel beebit aidata? Panen siia väikese nimekirja asjadest, mida meie oleme veel kasutanud. Kindlasti ei ole siin kõiki viise, aga need on need, mida oleme ise praktiseerinud.

1) Tee beebile inhalaatoriga auru. See on üks parimaid ravimise viise nohu/kinnise köha vastu. Meie oleme tavaliselt teinud iga paari tunni tagant. Kuna beebid eriti inhalaatori maski ees hoida ei lase, siis oleme kasvõi ilma maskita lihtsalt torust auru beebi näo lähedal lasknud. Teinud oleme seda siis NaCl veega.

2) Aita beebil nohust vabaneda. Tee seda näiteks rhinomeri imuri, nosiboo imuri või hoopis NaCl veega täidetud süstlaga kraanikausi kohal. Kõik meetodid toimivad. Mõni on lihtsam, kui teine, aga toimivad nad kõik. Kindlasti tuleks enne beebile NaCl lahust ka ninna tilgutada, et tatt pehmem oleks ja seda saaks lihtsamini kätte. Mina näiteks pesin puhtaks infacoli pudelist saadud pipeti ja sellega oli ülimugav lahust ninna tilgutada. 

3) Aseta beebi voodi alla kauss, kuhu sisse hakid pisikesteks tükkideks küüslaugu ja sibula. Küüslaugu lõhn aitab nina paremini öösel lahti hoida ja sibul korjab endasse kõik võimalikud bakterid. Vaheta seda igal ööl!

4) Määri lapse taldade alla ja varvaste vahele hanerasva ning pane sokid jalga. Aa ja ka seda võib natukene vanematele beebidele rinnale määrida. 

5) Hoia koduses apteegi kapis ka paracetamoli küünlaid, et vajadusel palavikku alandada. 

6) Kui arvad, et beebile võivad samal ajal liiga teha ka lõikuvad hambad, siis tasub kindlasti proovida valu vastu ka nurofeni siirupit näiteks. Kõigile beebidele ei sobi paracetamol nii hästi, kui nurofen või panadol. Nende toimeained on erinevad.

7) Natukene vanemate laste puhul toimib köha vastu hullult hästi sibulakooretee. Seda võib ise ka juua, kui köhaga kimpus oled. Panedki lihtsalt sibulakoored tassi ja kuuma vee peale. Lased sellel tõmmata ja jood. See aitab imehästi röga lahtistada ja tegelt ei maitse üldse nii jubedalt, kui see kõlab.

8) Proovi beebile võimalikult palju nahk-naha kontakti pakkuda. Magage kaisus ja hoia teda tihti süles. Eriti hea oleks, kui saaks beebi kõhukotti pista. Ema südame juures on kõige turvalisem olla!

Ega mul esimese raksuga kohe rohkem meelde ei tulegi. Kui Teil on mingeid häid nippe või viise, kuidas Teie oma lapsi aidanud olete, siis jätke kindlasti siia postituse alla märge. See võib kedagi aidata, kes parasjagu sellise murega kimpus on! Koos on ikka kergem ja ma tean väga hästi, kui nõutu on olla sellises olukorras :) Püsige terved, praegused ilmad on väga petlikud! 

Saturday, April 7, 2018

Spa-puhkus beebiga Grand Rose Spas, Saaremaal


Ma olin juba nii kaua mõelnud, et ohhhhhhh, kuidas tahaks puhkama minna ja peale viimasel ajal toimunud sündmusi, tundus see nagu eriti magus variant mõtete eemale peletamiseks. Võtsime oma sõbrad punti ja seadsime sammud Saaremaale. Minu meelest on Saaremaal puhkamine kuidagi hoopis teistmoodi, kui mandril. Kris sai ka oma esimese praamisõidu kogemuse ja.. Lihtsalt see kaugemale ära minek on kuidagi nii kosutav. Meie lastel on umbes täpselt 1,5 kuud vanusevahet ja kuna me oleme päris tihti koos midagi teinud, siis on kutid teineteisega kenasti leppinud ja seetõttu taoline koos reisimine palju lihtsam. Kuigi Braiden on Krisist vanem, siis tegelikult on nad päris sama mõõtu. Neil sattusid täiesti juhuslikult ka ühtemoodi riided selga, seega oleks patt olnud neid mitte pildistada. Pildil on nad nagu must ja valge koer. Üks on selline tõmmu ja pruunide silmadega ning teine blond ja sinisilmne. Kunagi on neil kindlasti äge koos pättusi teha (kui nad muidugi ka tulevikus matchivad)

Täiesti uskumatu, aga poisid on meil peaaegu identses päevases režiimis ka, seega uneajad kattusid ja saimegi koguaeg koos plaane teha. Poisid ärkasid hommikul samas rütmis, seega saime kõik koos hommikusöögile minna ja kutid siis istusid kõrvuti oma toolides ja pistsid hommikusööki pintslisse. Ka ööunne läksid nad umbes poole tunnise vahega ja meie saime peale seda natukene hotellitoa põrandal istuda ja juttu rääkida. Kuna meie olime kolmanda korruse deluxe toas, siis see oli tiba suurem ja istusimegi õhtuti seal ja jutustasime. Braiden tudus rahulikult oma toas ja monitor levis kenasti ka meie tuppa. Eriti mõnus oli see, et deluxe toas on oma terrass ja sinna sai lapse mugavalt vankrisse lõunaunne panna.

No täiega full Breden. What are the odds!? PS! Koodiga "costany" saab endiselt nende e-poest alet. Selleks, aga peab kindlasti sisse logitud olema :) See meriinovillane kombe on vist minu kõige lemmikum ost lasteriiete osas. Eriti nüüd, kevade saabudes. Autosõitudeks täiega mugav!

Spa ja saunade osa on Grand Roses ikka väga mõnus. Mandril on Viimsi spa meie suureks lemmikuks ja kuna Grand Rose on sellele väga sarnane, siis ei saakski see vähem meeldida. Nii mugav on see, et lastele on selline eriti madala veega ümmargune bassein, kus lastel jalad maha ulatuvad ja nad saavad mõnusalt oma kopsikutega mängida või mööduvatele inimestele nägusid teha. Kuna me ei ole Krisiga varem eriti ujumas käinud, ega spaas aega veetnud, siis oli eriti suur lust näha, kui väga ta vett naudib. Ta nii hea meelega suples ja siputas basseinis jalgu ning pritsis vett kahte lehte. Nüüd lausa tekkis suurem motivatsioon tihedamini sellist reisi ette võtta. Veel enam, et tegemist oli nii lapsesõbraliku kohaga. Poisid täiega nautisid seda mängutoas möllamist, ujumist ja isegi saunatamist. Me käisime viie minuti kaupa peale pikemat suplust selles madala temperatuuriga kadakasaunas ja poisid olid väga rahul. Suurema kambaga minnes oli eelis see, et vahepeal said mehed lastega tšillida, kuni meie soolasaunas nahka koorimas käisime ja hiljem siis meie, kui mehed vähe kangemat leili käisid võtmas.


Ma sain Krisile Takkost viimane kord jumala vahvad ujumispüksid ka. Maksid need kõigest viis eurot ja tegelikult olid oma suuruselt mõeldud 2 aastastele lastele, aga täiesti parajad on. Suvi on ka nagunii tulekul, seega igati praktiline ost. Mul endal on muidugi see probleem, et peale imetamise lõpetamist, on mu partii umbes 3 korda väiksem, kui varem.. Seega pean ma kiiremas korras omale uued bikiinid vaatama, kui ma tervele maailmale flashida ei taha. Tõmbasin praegused bikiiinid nii pingule, kui kannatas ja õnneks vist ajas asja ära, aga veidi ebamugav oli küll. Peaks vist lasteosakonda kiikama, sest ega mul seal eriti midagi alles küll ei ole. Saaks kaks korda odavamad ujukad. Ma muide olen sarnast taktikat kasutanud suusavarustuse ostmiseks, hehe. 

Aga korraks põigates tagasi hotelli hommikusöögi juurde, siis ma väga tahaks kiita seda, et neil on päris suur valik puuvilju, mida saime lastele pakkuda. Õunad, pirnid, apelsinid, melonid, ananass.. Meil mõlemad poisid väga hea isuga ka ja nende puuviljade näksimine peale hommikupudru söömist hoidis neid mõlemaid õnnelikuna ja tegevuses, et meie saaksime oma hommikusöögiga ühele poole. 

Mul on nii hea meel, et võtsime spa puhkuse kaheks päevaks, sest see oligi täpselt paras minipuhkus. Võibolla oleks võinud üks päev veel olla, sest ega hästi ei raatsinud ära tulla küll. Veel enam, et me kahjuks viimasel hommikul spasse ei jõudnud, sest Kris lasi mingit elu pikimat esimest uinakut. Isegi mitte enda pärast, vaid see rõõm, mis lapse silmades oli seal basseinides sulistades, on hindamatu väärtusega. Krisile meeldis lastebasseinis teisi lapsi ka jälgida, teistele vanematele keelt näidata ja salakavalalt muiata. Nii sai ta üsna palju tähelepanu ja noh.. Tähelepanu sellele lapsele meeldib. 

Igatahes.. Väga mõnus oli ja täiega soovitan beebiga selline puhkus ette võtta. See on nii hea vaheldus igapäevasele rutiinile! Kuidas teie lastele spas meeldib? Tihti käite? Milline spa on lemmik?