Monday, August 13, 2018

Lõhnaõlidest + KINGILOOS - TAXFREE.EE!


Tere kõigile ja ilusat alanud nädalat! Siia nädala algusesse tahaksime tuua üle mõnusa kingiloosi. Seda koostöös Tax Free e-poega. Nimelt on meil ära kinkida ühele lugejale 35€ suurune kinkekaart, et nende e-poest endale just sobiv lõhnaõli/toode välja valida. Loosimise võitja kuulutame välja nädala lõpus. Loosis osalemiseks leia ülesse minu facebooki postitus ja tagi sinna alla sõber, kes ka võiks loosist osa võtta! Nende kodulehe leiab siit: http://taxfree.ee

Aga rääkides lõhnaõlidest. Ma olen vist varem ka maininud, et ma olen väikest viisi "hästi lõhnamise fanatt". Kõik peab alati imeliselt lõhnama. Olgu selleks pesuloputusvahend, mõni kehakreem, küünal või mina ise. Hindan ka teistes seda, kui nad kasutavad meeldivat lõhnaõli. Ma ausalt ka ei tea, mis teema sellega on, aga mulle näiteks hullult meeldib, kui inimesega mingi mõnus lõhnapilv kaasas käib. Ma tean, et on palju inimesi, kellele see üldse ei meeldi ja mõnel võibolla ajab süda isegi pahaks. Minul nii ei ole. 

Ma ise olen alati armastanud üsna vängeid ja magusaid lõhnaõlisid. Ma mäletan, kuidas kunagi põhikoolis oli mu lemmikuks Britney Spearsi "Midnight Fantasy". Tänasel päeval ei suudaks ma seda muidugi kasutada, sest see on liiga lääge, aga vot siis hullult meeldis. Nüüd on nii, et ma olen juba aastaid ainult kolme lõhnaõli kasutanud. Neid siis vaheldumisi. Sõltuvalt tujust. Absoluutselt kõige suurem lemmik on Trussardi "Donna". Selle lõhna juures meeldib mulle see, et ta püsib tõõõõõesti hästi peal ja ta on väga selline.. Spetsiifilise lõhnaga. Seda kandes saan alati kõige rohkem komplimente. Teiseks lemmikuks on Versace "Yellow Diamond". See on muide ka minu ämma lemmikuks lõhnaks. Noh, öeldakse ju, et naine valitakse ema järgi onju, hehe. Kolmandat lemmik lõhnaõli mul hetkel kodus ei ole, aga olen ikka mitmeid, mitmeid, mitmeid pudeleid juba ära kasutanud. Selleks on Viva la Juicy kõige esimene parfüüm. See erkroosa lipsukesega. 

Minu meelest on see nii naljakas, et kui ma ei ole lõhnaõli kasutanud, siis tunnen ennast nagu paljalt. Minu jaoks tuleb sealt pudelist lõhnaõli piserdades ka kübeke enesekindlust alati juurde. 

Tax Free e-poes on hinnad ka muidugi sõbralikud. Võib öelda, et parimad Eestis! Kui muidu maksab minu lemmik "Donna" l100ml õhn näiteks kaubamajas miski 100 eurot, siis sealt saab selle 46€ eest. Noh, peaaegu kaks ühe hinnaga. Lisaks on nende lehel võimalus ka tasuta transpordile. 

Millised on Teie ajatud lemmikud lõhnaõlid? Kas kasutate ainult ühte või vastavalt tujule?

Sunday, August 12, 2018

Ei ole blogimise ametit maha pannud. TERE!


Issand, ma ausalt öeldes ei tea isegi kust alustada. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et absoluutselt kõik suve sündmused on koondunud juuli lõppu ja augusti algusesse. Mul on ausalt selline tunne, nagu poleks saanud ühtegi hingetõmmet teha vahepeal. Lisaks sellele, et me kolisime, toimus samal ajal ka umbes sada pulma ja tüdrukuteõhtut. Mul on selline tunne, et ma oleks nagu maratoni maha jooksnud. Mitte, et see mind kurvastaks, aga lihtsalt.. Nüüd tahaks jalad korraks seinale visata. Seetõttu ei ole ma ka siia jõudnud. Esialgu ei olnud meil uues korteris lihtsalt interneti ja hiljem oli ajast puudus. Kui me parasjagu kaste lahti ei pakkinud, siis planeerisime sõbrannade tüdrukuteõhtuid ja Kristo poissmeeste oma. Hetkel on kaks naistekat ja kaks pulma edukalt peetud ja üks on veel tulemas. Mis seal salata, eks pulmapidu on see kõige vingem pidu ka muidugi. Tihti ikka nii mitu korda suve jooksul pulma saab. Ei kurda!

Aga natukene muud juttu ka. Paljud inimesed olid väga üllatunud, kui instagramis uue kodu pilte ja videosid jagasin. Ilmselt on lihtsalt mõni postitus vahele jäänud ja nii see segadus tekkiski. Aga tõesti, tõesti.. Kui mõned postitused alla kerida, siis leiab ka pikema põhjenduse, miks me kolisime. Kui viitsite, siis võite sealt lähemalt lugeda. Aga lühidalt ütlen, et meie majake leidis omale uued omanikud, kes selle eest väga head hoolt kannavad ja ma ei oleks osanud enamat tahtagi. Meie kolisime esialgu üürikorterisse, et natukene raha sissemaksuks juurde koguda ja hiljem kui oma kodu ostuks piisav raha koos on, siis see ost ka sooritada. Ma pean ausalt tunnistama, et olgugi, et maal oli hea.. Siis linnas on ka hea! Meie pere ja sõbrad on siin ja kuidagi lihtsam on. See pidev edasi-tagasi sõitmine oli päris kurnav. Kuna nii suur osa meie elust ikkagi jäi siia Tallinnasse, siis paratamatult pidime tihti siin käima. Juba ainuüksi bensiini peale kulus palju raha. Rääkimata ajalisest kulust. Aga ma olen siiralt õnnelik ja tänulik, et saime lapse esimese eluaasta metsade vahel veeta ja muretult kulgeda. See kogemus jääb meiega elulõpuni kaasas käima ja on südames tähtsal kohal. Muidu me ei oleks maja üldse müünudki, aga kahte kohta üleval pidada pole finantsiliselt lihtsalt võimalik. Küll me kunagi uuesti oma maakodu ostame ja siis jälle naudime. 

Paljud on uurinud ka selle kohta, et kuidas meid kassidega üürikorterisse vastu võetakse. Et enamasti on see raske. Veel enam, et meil on kaks kassi. Ausalt öeldes on meil kuidagi niimoodi õnnestunud, et igal korral on sattunud väga mõistlikud üürileandjad ja meie oleme algusest peale ausad olnud. Ei ole loomade kohta mingit häma ajanud. Eelmises korteris maksime näiteks lihtsalt suurema tagatisraha, mis hiljem tagastati. Sellel korral seda ei nõutud. Eks me ju teame, et kui kiisud tõesti peaksid midagi ära lõhkuma, siis meie selle eest ka vastutame. 

Aga pulmadest ka. Päris vinge on olnud näha, kui erinevad need olnud on. Kõigil ikkagi täiesti oma nägu ja tegu. Ühes pulmas käisime kolmekesi, koos lapsega ja jäime ööseks ka. Kõik sujus üsna ladusalt ja Kris jäi oma reisivoodis õhtul tuttu. Meie saime monitor käes lauas edasi jutustada. Teises pulmas käisin ma üksi. Kristo on hetkel laagris ja üksinda tundus päris keeruline lapsega pulmas hakkama saada. Kris jäi oma tädiga. Temaga on nad kõige rohkem koos olnud ja isegi magama panemine ei valmistanud raskusi. Õnneks magab Kris nüüd enamasti õhtust hommikuni ja vahepeal ei ärka. Seda tuleb ette pigem harva. Seega oli mul süda üsna rahul ja ma ausalt öeldes ei mäletagi enam, millal ma viimati nii pikalt jalga keerutasin. Äge! Sain Kristo õelt palju videosid ja pilte ning päris lahe oli vaadata, et nad kenasti klapivad.

Krisil on praegu täpselt selline vanus, et ta on õppinud jooksma ja tahakski igale poole koguaeg minna ning tormata. Teda ei hoia purgis ka paigal. Kuna ta veel ei räägi ka, siis on põhiliseks väljenduseks ikkagi selline "õõõõõõ ja ääääää", lihtsalt erinevatel hääletoonidel. Üks perekooli kägu mainis ka, et tal õnnestus ühel korral kohvikus meie kõrval istuda ja küll see meie laps on ikka ära hellitatud ja muudkui tormab/karjub. No olgem ausad.. Nii pisikest last on ikka päris keeruline panna söögitooli pikemaks ajaks istuma, kui tal juba kõht täis on söödud. Siis tahaks ju ringi vaadata ja eks teda ajab vihaseks, kui vanemad ei lase. Viimati käisime pitsat söömas ja seal oli näiteks nii, et restorani uksed olid pärani avatud. Muidugi juhtus see, et kui Kris enam toolis istuma polnud nõus, siis pani ta jooksuga ukse suunas, et õue minna. Nii me teda aina tagasi tassisimegi, kuniks kiirelt toidu sisse ahmisime ja ülejäänud kaasa lasime pakkida. Eks ta sai meie peale kurjaks, et me tal õue ei lase joosta ja väljendas seda ka häälekalt. Vahel on muidugi nii ka, et Kris väga rahulikult viitsib toolis istuda ja meiega koos süüa. Aga alati seda ei juhtu. Lihtsalt veider on mõelda sellele, et keegi istub kõrval lauas, aina piidleb ja hiljem läheb kirjutab perekooli, et küll see laps ikka ei oska käituda. Ega vahel ei oskagi. Aga ma leian, et see on okei. Igaüks kellel on lapsed, on olnud ilmselt sarnases olukorras. Mõnikord ei taha lapsed koostööd teha. Oleks Kris mingi viiene, siis saaks talle ju selgitada ja õpetusi jagada. Praegu 1,3 aastasena on see päris keeruline. Muidugi me õpetame ja suuname teda, aga eks ta ka katsetab piire. Kuidas on üldse kõige õigem nii pisikese lapsega restoranis käituda? Et tulevikus lihtsam oleks ja laps mõistaks,  et mida tohib ja mida mitte. Loomulikult tuleb rahulikult rääkida ja selgitada, see on ilmselge. Aga kuidas teie käitute? Kas lahendus ongi see, et üldse ei käi lapsega väljas? Või on seal mingid muud nipid? Ma siiralt tahaks teada. Kas kui teie näete restoranis mõnda perekonda kelle laps jonnib, siis arvate samuti, et laps On kasvatamatu või pigem mõistate muret? 

Rääkides perekoolist, siis ma enamasti üritan neid teemasid seal eirata ja vahepeal ei käi pikka aega lugemas. Viimati tegingi seda vist paar kuud tagasi. Siis kui veel see vana blogijate teema oli. Ega ma täpselt ei tea, millal see uus tehti. Mõnikord harva saab uudishimu minus võitu.. Nagu ka täna. Ja ma igakord saan aru, et see on viga. Klõpsan siis ruttu kinni ja heidan sõnad peast. Ega ma kõiki lehti läbi ei kliki, ma nii masohistlik ei ole. Eks sealt jooksevad ikka samad jutud läbi nagu alati. Et küll ma olen maitsetu ja käin lapse ema kohta inetult riides. Viidati konkreetselt sellele instagrami fotole. 


Et kas ühel emal on ikka sobilik niimoodi riides olla. No, et naba paljas, rinnahoidjad paistavad ja püksid on olematud. Ma ütlen teile päris ausalt.. Ma oleks tahtnud sellel päeval vapsjee paljas olla, kui oleks võimalik olnud. Õues oli üle 30 kraadi :D 

Ega ma tõstan käed ülesse ja ütlen, et eks ma panen oma riietusega tõesti tihti pange. Vahel rohkem, vahel vähem. Ma pole stilist ja ilmselt pole mind selle riiete sobitavuse andega õnnistatud. Mis seal ikka.. Ega ei saagi olla nii, et kõik inimesed maailmas on super stiilsed. Ma lihtsalt olen see variant, kes ei ole. Ma lihtsalt imestan, et seda aina teemaks võetakse. Kas see ei ole juba vana teema ja teada värk? :D andke mulle andeks no. Või andke siis stiilialast nõu! Kuidas on okei emana riides olla? Milliseid reegleid peab jälgima, et outfit sobiks? Ja ma ausalt ei räägi siin seda sarkastiliselt, vaid mind tõesti huvitab. Kas on siis tõesti nii hull mu olukord või? :D Eile käisin niimoodi pulmas. Endale tundus nagu suht okei. Et vahel äkki õnnestub ka? 


Aga ärge mind päris maha kandke veel. See tohuvapohu ja üritused on hakanud lõpusirgele jõudma. Viimased pingutused ja saame rahulikumalt võtta. Esmaspäeval stardime perega Lätti ja augustisse mahub veel üks tüdrukuteõhtu ning septembrisse veel üks pulm. Aga kuna korraldusega on peaaegu klaar, siis ei röövi see enam eriti aega.  Ma olen kõikidel tüdrukuteõhtutel enda peale võtnud enamasti sellise meisterdamise poole. Karolini omal tegin seinale sildi, Merlise omadel kujundasin, trükkisin ja raamisin vanded ja muud ülesannete lehed, mida täitma pidi. Näitan teile ka, ehk saab keegi siit ideid ammutada :) 

Aga ega mul praegu polegi vist rohkem midagi lisada. Aitäh, et olete endiselt minu kõrval. Isegi, kui ma vahepeal mõneks ajaks ära kaon. Te olete mulle tegelikult endiselt sama tähtsad ♡

Thursday, July 26, 2018

Minipuhkus Tartus, VSPA-s!


Kuna Krisile viimane kord meie spa puhkus Saaremaal väga meeldis, siis olime kindlad, et teeme seda peagi uuesti. Kris on nii vee lembeline ja ausalt öeldes, ega ise ka sulistamisest ja saunatamisest ära ei ütle. Aga mis peamine.. Hotellis olevatel voodipesudel ja linadel on mingi maagiline "touch" juures ja nende vahele õhtul pugeda on millegipärast alati kõige mõnusam osa. Ja noh, see ka muidugi, et ise hommikusööki tegema ei pea. Aga alati ei ole aega/võimalusi pikemaks reisiks/puhkuseks. Sellisteks juhtudeks on väga lahe võtta võimalusest kinni ja natukene meie oma pisikese Eesti kohakesi külastada. Koostöös V Spaa- ja Konverentsihotelliga panimegi meie pere jaoks kokku ühe ühepäevase minipuhkuse. Ma olin selle spa kohta meeletult palju kiidusõnu kuulnud, aga ise mitte kunagi külastanud. Ootused olid suured. 

Meie juurest Viljandist on sinna natukene rohkem, kui tund aega sõitu. Planeerisime stardi siis Krisi lõunaunele ja suuna me Tartusse võtsimegi. Hotell asub täiesti kesklinnas ja on tegelikult ühenduses kaubanduskeskusega. Lausa niivõrd ühenduses, et läbi hotelli on võimalik ka otse poodi minna. Kogu hotell on täiesti uus ning seetõttu ei saa ma sisustuse ja kvaliteedi kohta ühtegi halba sõna öelda. Meil oli neljandal korrusel asuv deluxe tuba, mis ausalt öeldes nägi välja nagu mõne sarnase asutuse sviit. Tuba oli suur, maast laeni akendega, väga suure telekaga, olemas oli ka diivan ja noh.. See vannituba! Kahe eraldi kraanikausi/peegliga ja olemas oli nii vann, kui ka dušš. Vannituba oli üsna sarnane Hiltoni omaga oma sisustuse poolest. Võttis ikka natukene ahhetama küll. Vannitoa üks sein oli tegelikult klaasist, kuid sellele sai kardina ette tõmmata. Me oleme abielus küll, aga üksteise ees vetsus me siiski veel ei käi. Las mõned asjad jäävad omale ka, onju! Aga eriti vinge oleks selles vannis mõnuleda, kardin eest ära tõmmatuna ja mõnda oma lemmikut filmi plasma televiisorist vaadata.


Ka üldruumid, fuajee ja spa osa ei jäänud alla. Spa oli hästi valgusküllane, läbi mitme tasapinna ja lastele mõeldud basseinis oli mitmeid armsaid atraktsioone, millega Krisile mängida meeldis. Mulle meeldis see, et suur bassein ei olnud nii jaheda veega nagu nad tavaliselt on. Ka üleüldine temperatuur ruumides oli pigem soe. Kuna nad alles hiljaaegu seal vist uuendusi tegid, siis ei olnud enamikel saunadel veel silte juures, et millega tegu on. Nii pidime me natukene viktoriini tegema ja ise ära arvama. Kuna spa asub läbi mitme tasapinna, siis oli seal võimalusi väga palju. Kõige rohkem meeldis Krisile madailmal korrusel asuv ruum, kus oli suur, suur liivakast. Selle kõrval soojendusega lamamistoolid, et vanematel ka tegevust oleks. Lisaks ka selline madalama temperatuuriga meesaunake. Kui liivakastis mängitud, siis sai ennast dušši all puhtaks pesta ja tagasi sulistama minna. Esimesel õhtul mängis Kris ikka päris tükk aega. Talle oli veel kolm last seltsiliseks. Kuna liivakast on üüratult suur, siis ruumi jagus kõigile. 

Mis oli natukene antud spa juures teistmoodi.. Seal oli väga peresõbralik riietusruum. Mehed ja naised koos. Nimelt on igale külastajale mõeldud kapp oma asjade ära panemiseks, aga riietamiseks hoopis riietuskabiinid. Sellesmõttes on pisikese lapsega see variant väga mugav. Vanemad saavad korda-mööda end peale spad pesta/riidesse panna ja last hoida. Igati mugav variant. Ma polegi mujal eriti sellist asja kohanud.


Kui me spas ära käisime, siis mina sain minna ka ühele protseduurile. Meil jäi selline diil, sest eelmisel korral Saaremaal, sai just Kristo hoolituses käia. No minge pekki, kui mõnus! Protseduur kestis 75 minutit ja ma lihtsalt anuuuuuuuusin mõtetes, et aeg otsa ei saaks. Mulle väga meeldis see, et kui tavaliselt tehakse massaži pigem õrnalt, siis minuga tegelenud neiu andis ikka hagu ka. Mulle väga meeldib intensiivsem massaaž ja seda ma ka sain. Vestlesime massööriga ka sellel teemal ja ta ütles, et see ongi nii sõltuv inimestest, et seda peab ära tunnetama, kuidas kellelegi meeldib. Kehakeel juba reedab ka. Minu ainus küsimus on alati see olnud, et kui protseduurile minna, siis tuleb need ühekordsed püksikud jalga panna. Ma ei tea.. Minule on need alati niiii hiiglama suured, et ma sama hästi võiksin üldse mitte pükse jalga panna. Alukad ripuvad pmst põlvini ja midagi need ära küll ei varja :D You know what I mean?

Hotelli poolt antakse kõigile (ka lapsele) hommikumantlid, et oleks mugavam mööda spad ringi tuiata. Mis on nende juures eriline, on see, et nad on hoopis teistsugused. Kapuutsidega ja sellisest.. Pusa?! materjalist. Mina muidugi aasta külastajana suutsin enda oma jumala ära määrida. Andsin Krisile Fruuti marjasmuutit ja pool sellest smuutist lõpetas minu valgel hommikumantlil. Andke andeks armsad hotelli inimesed! 🙊Aa ja mis veel.. Tavaliste telefonide asemel on kõnede tegemiseks tubades hoopis mobiiltelefonid. Seda ma pole ka varem kohanud.


Hommikusöök oli hotellis rikkalik ja isegi vahuveini pakuti! Noh, kellel eelneva õhtu jaoks peaparandust vaja on. Väike mimosa äkki? Kris vitsutas putru ja puuviljasalatit, mina lõhega võileibu ja härjasilmaga muna ja Kristo nosis lõpetuseks nutellaga crossainte. Kõigile midagi. 

Me jäime niiiii rahule! AGA, AGA, AGA! Ühest päevast jäi selgelt väheks. Kui keegi plaanib sinna perepuhkust, siis ausalt ka.. Võtke kaks päeva! No üldse ei raatsinud ära tulla ja selline tunne jäi natukene hinge, et puhkus jäi pooleli. Pisikese lapsega on üks päev ikkagi natukene liiga üürike aeg. Ei jõuagi kõike ära näha ja teha. 

Kui me ära hakkasime minema, siis tegime check outi ära ja läksime mõneks ajaks spa kõrval asuvasse suurde mängutuppa "Marakratt". See on lausa läbi mitme korruse, seal on eraldi kasvataja, kes lapsi jälgib ja Kris mängis väga hea meelega seal olnud pealeistuvate traktoritega, nukuvankriga ja jälgis suuremaid lapsi turnimas. 

Aga, et natukene hotellist ja spast rohkem aimu saaksite, siis filmisime kogu päeva teie jaoks ka vlogi. Ma olen seal küll enamasti nagu mingi kodutu ja mega padja näoga, aga noh.. Spa ju! :D Pole esimene kord niimoodi kaamera ees olla. Ilmselt ei jää ka viimaseks. 

Kas Teie olete VSPA-s puhkamas käinud? Millised on muljed? Mis on teie lemmik spa, kuhu soovitaksite lapsega koos minna? :)


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p! 

Wednesday, July 18, 2018

Kuidas meie telkimine möödus?


Kui mäletate, siis rääkisin eelmisel nädalal, et plaanime oma aias väikese telkimise teha. Noh, enne kui kuskile kaugemale läheme. Mõeldud, tehtud! Kodus telkimise mugavus on ikkagi see, et me vedasime ikka kogu täiega oma "magala" telki. Meie 160cm madrats ja Krisi madrats mahtusid telki ideaalselt. Eeskoda andis aga selle luksuse, et kõik jalanõud ja muu kraam mahtus sinna. Ma ütlen etteruttavalt, et meie kogemus oli niivõrd hea, et me jäime ka järgmiseks ööks õue magama. Ma kuidagi pelgasin seda, et hullult lämbeks läheb, aga tegelikult oli öösel ikkagi pigem karge õhk ja me jätsime telgi ühe akna (võrguga) avatuks. Nii oli teki all täpselt paras olla. Aga kuidas Kris sellesse suhtus? Eks esimene öö oli magama jäämisega raskusi. Olenemata sellest, et Kris oli põnevusest niigi kauem üleval, siis võttis ka reaalne magama panek ca tunnikese. Nii palju põnevat oli ju. Kes ikka magada raatsiks. Lõpuks ma selle võitluse ikkagi võitsin ja teate.. Kris ei ole mitte iialgi nii hästi maganud. Me jäime ise veel paariks tunniks ülesse ja tegime grilli sisse pisikese lõkke. Küpsetasime banaane ja jõime pepsit. Milline luksus! Kui muidu ärkab Kris öösiti ikkagi ca 3-4 korda, siis sellel korral ei ärganud ta ühtegi! Või noh.. Kui me telki kobisime ja end sisse sättisime, siis natukene ta selle sagimise peale hakkas nihelema, aga jäi kohe tuttu ja magaski õhtust hommikuni. Ja tegelikult oli lausa nii, et ta mitte ainult ei maganud paremini, vaid ka tavapärasest kauem.

Eriti armas oli näha seda siirast rõõmu hommikul, kui telgi ukse lahti tegid ja Kris nägi, et ta õues on. Pistis aga tuduka väel jooksuga punasõstra põõsa juurde ja kukkus pugima. Need väikesed asjad siin elus, am I right?


Teisel õhtul me lõket ei teinud ja siis olid muidugi kohe sääsed ja parmud kallal. Tänu nendele kobisime sellel korral natukene rutem telki magama. Ausalt öeldes oleks veel pikemaks jäänud, aga tundus nagu veidi veider majast telki kolida. Lihtsalt niisama. Võiks ikka mingi sõidu nüüd kuskile ette võtta, enne kui see mõnus suvi läbi saab. Kellelgi on mingeid ägedaid koha soovitusi? 

Grillitud banaan shokolaadijäätisega oli muidugi ka viimase peal. Ma ei tea, miks me seda tihedamini teinud ei ole. Pole nagu meelde tulnud. Aga maitseb nii hästi ja see sooja/külma kooslus. Mmmmm! Mis suvi see ilma jäätiseta on, eks?


Telgi parkisime täpselt sellisele kohale, et hommikupäike sisse ei paistaks ja juhul, kui peaks öösel sadama hakkama, siis varjavad suured kased ka suurema vihmasaju korral telki. Selle ümbruses sattus olema muidugi julmalt palju ohakaid ja paljajalu seal eriti olla ei saanud. Muidu ei olegi tähele pannud, sest seal ei ole me eriti ringi müttanud. Ikka oled rohkem majale ligemal. Peakski need välja juurima. 

See kogemus oli kindlasti oodatust parem. Ilmselt aitas kaasa ka see, et me oleme viimastel päevadel päris palju ikkagi õues olnud. Kris on saanud päevad läbi oma pisikeses basseinis sulistada, marju süüa ja hoovis liblikaid ning kasse taga ajada. See kõik väsitab ja peale värskes õhus viibimist on ju alati uni kõige magusam. Väga julgustav kogemus. Soovitan teistelgi! Kasvõi oma hoovis võib selline vahva telkimine lõbus olla, kui kaugemale ei tihka minna. 

Wednesday, July 11, 2018

Kuidas ennast motiveerida? Kuidas oma unistused ellu viia ja kuidas iseenda eelarvamustest üle olla?


Kui ma rääkisin oma singli ideest, nõudis see minult meeletult julgust ning eneseületust. Ma panin selle siia kirja ja hommikul ei julgenud telefonigi kätte võtta. Ma ei teadnud, milline tagasiside mind ees ootab. Kui ma läksin salvestusele, kartsin veel rohkem. Kui ma pidin singli avaldama, siis pidi mul süda lausa rinnust välja hüppama. Ma pabistasin nii väga. Aga see sai tehtud. See sai tehtud tänu teie suurele toetusele ja sellele, et te olite valmis mind kinni püüdma, kui ma kukun. Lisaks sellele sai see idee teoks tänu sellele, et nägin endaga kõvasti vaeva. Ka hetkel on minu elus periood, kus võtsin kätte oma järgmise unistuse. Unistuse, mis paneb mu sisemiselt põlema, kui sellele mõtlen. Selle ülesse korjamine ja julguse kokku võtmine, et otsast alustada, on nõudnud minult meeletult julgust. Hirm tapab meie unistused, hirm tapab lootuse, hirm teeb inimesed haigeks, hirm muudab meid vanemaks, hirm hoiab meid tagasi kõiges, mida me teeme.

Minu suur unistus on tööalane. Ma olin selle unistuse osas endale korduvalt valetanud. Enda jaoks vabandusi välja mõelnud, et miks mitte seda ellu viia. Kuni ühel hetkel ma hakkasin tegema seda, mida ma varem tegin, et iseennast motiveerida. Ma ei tea, kas ma selle unistuse ka ellu saan viia. See sõltub ka teistest inimestest, aga vähemalt ma annan endast absoluutselt parima, et see saavutada. Ma teen iga kõne, mis mind siiani hirmutanud on. Ma annan endast parima, et saada kõik kohtumised, mis selleks vajalikud on. Ma annan endast absoluutselt parima.

Mulle väga meeldib vaadata erinevaid motiveerivaid kõnesid/videosid. Lugeda motiveerivaid raamatuid. Ma olen sealt palju õppinud ja alati, kui ma lähen mõnele kohtumisele või pean oma hirmuga silmitsi seisma, siis panen klapid pähe ja võtan enda jaoks 5-30 minutit. Kuulan neid sõnu ja ma päriselt ka tunnen, kuidas kogu mu pea saab klaariks. See meenutab mulle, et.. Meie elu on meie enda kätes. Ma ei taha lasta hirmul end juhtida. Ma ei saa oodata, et need võimalused mu teele satuvad. See ei toimi minu jaoks nii. Ma pean ise tegutsema. Olgu see ükskõik kui ebamugav.

Üks speaker ütles kunagi. Meie kõigi südames mängib muusika. Meie enda muusika. Ainult meie ise kuuleme seda. Iseasi on see, kas me sellel kunagi ka kõlada laseme. "Ära kunagi sure nii, et su südames mängib muusika ja keegi seda kunagi kuulnud ei ole". Me teame sisemuses väga hästi neid asju, mida me tahame oma elus teha. Kasvõi kõige pisemad asjad. Aga kas me surume need alla? Matame argipäeva mõtetesse ja tapame oma hirmude ning vabandustega?

Mis mind tegelikult peatab? Kas ma olen liiga väsinud? Kas ma pole piisavalt maganud? Pole piisavalt aega? Pole piisavalt raha? Või mis on see, mis mind peatab? Vastus on lihtne - MINA! Kõik sõltub sellest, kui väga sa neid asju tahad. Kui pühendunud sa oled. See teekond ei ole kerge. See on meeletult raske. Võibolla ongi võimatu. Aga kui me elame igapäev nii, et me ärkame hommikul rahulolematuna, kui me oleme sisemiselt õnnetud, siis miks me ei võiks proovida? Võtta asi enda kätesse ja anda endast parima. Et see sisemine muusika saaks lõpuks mängida! Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et me oleme tagasi alguses? See, et me saame öelda "ma vähemalt proovisin"?

Me otsustame igal hommikul, kuidas me selle päeva vastu võtame. Me saame ise otsustada, kas me naeratame ja jätame eilse päeva tormilised pilved seljataha ning võtame uue päeva vastu. Või vaatame tagasi ja püsime seal. Laseme nendel emotsioonidel ka kogu edaspidist juhtida. Sellise otsuse vastuvõtmine on ebamugav. Aga see on seda väärt. Mitte keegi teine ei vii meie eesmärke ellu. Alusta väikselt. Kasvõi need kõige pisemad eesmärgid. Me peaksime lõpetama enda jaoks pideva piirangute seadmise, lõpetama endas kahtlemise, lõpetama iseenda jaoks vabanduste välja mõtlemise.  

Me peame tegema otsuse olla parim versioon iseendast. Me peame ise teadma, mis on see muusika, mis meie südames mängib. Me peame ise tegema esimese sammu selleks, et see ellu viia. Kui me kukume, siis alustame uuesti. Me peame ise andma endast vähemalt parima. Ainult nii saame me olla kindlad, et midagi muutub meie elus. Öeldakse, et ole ise muutus, mida maailmas näha tahad. Olgu selleks terve maailm, või ainult meie enda sisemine maailm.

Ma olen viimase kahe nädala jooksul astunud oma kõige suurematele hirmudele ja ebamugavustele vastu. See on olnud närvesööv. Kõhus on õõnes tunne. Suured otsused on langetatud. Aga ma vähemalt tegutsen. See tunne, et olen selle sammu astunud on nii vabastav. Ma lihtsalt loodan, et äkki aitavad minu sõnad kuidagi teid ka. Iga hommik, kui te ülesse ärkate, siis mõelge sellele, mis paneks teid naeratama? Mõelge sellele, mille üle olete tänulik ja siis mõelge sellele, et mida te päriselt oma elus teha tahaksite. Kui te olete nendele küsimustele vastanud, siis lihtsalt.. Go get it! Sa tegelikult tead täpselt kuidas.. Või kust vastuseid leida. Oluline on see julgus leida! Igale küsimusele on olemas kuskil vastus. Me lükkame nii paljusid asju siin elus edasi või jätame üldse tegemata, sest me ei julge. Ma innustan teid julgema! Samamoodi nagu teie olete olnud toeks mulle, siis proovin olla ka teile. Ma olen päris palju ägedaid inimesi kohanud viimasel ajal läbi kirjade postkastis ja kui ma vähegi saan, siis aitaksin teid ka. 

Astume koos selle esimese sammu. Edasi on juba lihtsam! Laseme sellel muusikal mängida, onju? ♡ Ja PS! Hoidke mulle järgmisel nädalal tääääääääiega pöialt! 

Lapsega telkima? Kuhu ja kuidas?


Meil oli kindel plaan sellel suvel telkima minna. No kohe täitsa niimoodi, et teha lõke, rääkida juttu, grillida ja miks mitte lausa mitmeks päevaks. Eks mõtetes tundub see kõik jube idülliline ja mõnus, kuid reaalsus on kindlasti midagi muud. Lapsega on see ju hoopis teistmoodi, kui varem. Mõtlesimegi, et otsime oma telgi välja, paneme maja hoovi ülesse, laseme sellel tuulduda ja siis proovime järele. Siis nagu saab aimu sellest, et millised murekohad tekivad ja kõige hullemal juhul saame tuppa tagasi kolida. Meil on sellesmõttes üsna mõnus telk, et ta on kahe toaga. Ühes saab magada ja teises asju hoida. Ma tegelikult ei mäleta, mille tarbeks ma ta kunagi ostsin, aga see oli juba ammu enne seda, kui me Kristoga tuttavaks saime. Piinlik tunnistada, aga reaalselt oleme seda kasutanud vist kaks korda? 

Tegelikult mulle telkida väga meeldib ja sitikad/satikad mind ei heiduta. Eriti mõnus on vihmaga õues magada. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma lapsena alati meie paneelmaja rõdule madratsi laotasin ja sõbrannadega pidevalt seal ööbisin. Ühel hetkel hakkas alati SUPER KÜLM ja me tõime toast kindaid, mütse, salle ja panime mitu kihti kampsuneid selga. Ega ometi ei saa ju tuppa, oma sooja voodisse ümber kolida. Nope! 

Viimati käisin vist ca 6 aastat tagasi Hard Rock laagris ja siis telkisime kaks ööd sõpradega seal. Kõik telgid olid lauspäikese käes ja hommikul oli ikka mega räige ärgata. Nagu kasvuhoones oleks olnud. Mitte grammigi õhku ei jagunud. Eks me olime mingi 5-6 inimesega ühes telgis ka muidugi. Vuhhh! Judinad! 

Teine kord oli natukene hiljutisem. Käisime 3 aastat tagasi Kristo parima sõbra maakodus Saaremaal, et jaanipäeva tähistada. Kuna kõigile tube ei jätkunud, siis osad magasid telkides. Kõik oli ilus ja roosiline, kuni kell 4 öösel NIIIII KÜLM hakkas, et mul lausa keha tudises. Ükskõik, kui kaissu me ka ei pugenud, siis külje keeramine oli täielik piin. Iga liigutus tundus vaevaline, sest niiiii külm oli. Õues oli -2 kraadi! Lõpuks kolisimegi järgmisel päeval ikkagi tuppa, et elutoa põrandal öö mööda saata. Sellest tripist peale on meil madrats ka muidugi katki ja läheb keset ööd tühjaks. Peame vist uue ostma. Õnneks esmapilgul ei olegi need nii kallid. Mingi 15€ eest saab juba suure õhkmadratsi handymannist. Ega ta ilmselt pikalt vastu ei pea, aga ma üldse ei raatsi kallimat osta ka. Veel enam, et viimase 6 aasta jooksul olen ma täpselt 2 korda telkinud. 

Ma läksin nüüd täiesti kuskile mälestuste lainele. Igaaaaataheees. Me plaanime nüüd lähipäevil majast hoovi kolida ja üks proovikas üle elada. Mõtlesime panna lapse telki tuttu ja ise grilli sisse lõkke teha ja jutustada. Meil nii vingelt langeb päikeseloojang täpselt sissesõidu tee suunas ja seda võiks kasvõi koguaeg vaadata. Just as we speak hakkabki päike loojuma. Siis võiks mingid snäkid võtta, varda otsas vorstikest grillida ja termosest kakaod juua või klaasi veini võtta. Mõte tundub ilus, onju?

Aga küsimus on pigem selles, et millega peaks arvestama siis, kui me ei lähe oma aeda telkima? Kui me valime mõne ilusa RMK koha vms. Mida peaks aastasele lapsele kaasa võtma? Mida kindlasti ohtralt varuma? Millised on teie kogemused? Kas on olnud pigem selline "NEVER AGAIN" kogemus või sujus kõik ilusti? Mis oleks SINU nõuanded inimesele, kes homme lapsega koos telkima plaanib minna? 

Wednesday, July 4, 2018

Kris Stefani esimene sünnipäev Mumm Perekeskuses! Pildid ja video!


Ma olen ühe postituse siia blogisse võlgu. Või noh, mis võlgu.. Tegelikult ootasin lihtsalt fotosid ja videot, et postitust illustreerida. Kris sai 28. mail 1-aastaseks ja selleks puhuks pidasime maha ka pisikese koosviibimise Krisi kõige pisemate sõpradega. Tegelikult on see pisike punt inimesi minu beebigrupist, aga kuna oleme väga lähedaseks saanud, siis nimetan neid kõiki juba oma armsateks sõpradeks. Kui reeglina toimuvad paljud sünnipäevapeod mängutubades, siis me otsustasime natukene teistmoodi teha. Sünnipäeva pidasime sellises kohas nagu Mumm perekeskus (endise nimega Mõmmila). Nende lehekülje leiab siit: https://www.facebook.com/mummpere/. Kolme tunni ruumide rent maksab 75€. Meie võtsime lisaks ruumirendile ka juhendajaga kunstitunni. Kunstitunnis kasutatakse kõiki beebisõbralike materjale ja tehakse selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ette ei tule. Selleks palusime kõikidel külalistel panna lastele selga sellised riided, mida määrida tohib. Lapsed said söödavate värvidega plökerdada, muusika rütmis koos emmedega tantsida, joonistada, pehmete pallidega mängida ja palju muud. Kuna kõik beebid olid üritusel ühevanused, siis oli seda sellesmõttes väga lihtne kaasa teha. Kõigil oli tore. Kolm tundi oli ühtlasi ka täpselt selline paras aeg. Lapsed pidasid kõik vastu ja peo lõpuks olid sajaga valmis unne suikuma. Pidu oli nende jaoks raju. Aaa ja kõik kohapeal maalitud pildid said sünnipäevalapsed omale mälestuseks kaasa võtta. 


Kuna meie peol oli sünnipäevalapsi tegelikult kaks, siis oligi kogu peo teema roosa ja sinine. Ma tellisin söögipooliseks subwayst suuremad võikud, lõikasin need neljaks tükiks ja panin loomapiltidega söögitikud neile kaunistuseks. Muffinid küpsetasime päev enne ise ja lastele olid laual puuviljad/juurviljad, maisipulgad ja mõned magusad tuubipüreed. Joogiks pakkusime kõigile kannuga maitsevett. Kuna meil oli päris palju tegevusi planeeritud, siis oli sellest rohkem, kui küll. Alguses mõtlesin küll, et ma loodan, et kellelgi kõht tühjaks ei jää.. Õnneks keegi kurtma ei tulnud, seega vist läks õnneks.  

Laste kõige lemmikum tegevus oli kindlasti (kartulitärklise/vee ja toiduvärvi?) seguga plätserdamine. Meil endal oli juba päris äge seda uurida ja imestada, et kuidas ta kätte võttes voolitav on, kuid maha visates märjaks loiguks muutub. Päris huvitav värk. Tasub koduski järele proovida. 


Krisil endal muide juhtus selline lugu, et päev enne sünnipäevapidu oli meil oma perekonnaga pisikene istumine meie aias. Kris sai sääselt niimoodi pureda, et tal oli otsaees kaks suurt muhku lausa. Piltidelt need hästi välja ei paista, aga videos küll. Tal hakkaks täpselt nagu kaks sarve otsmikult välja kasvama. Kas pisike kuradike hakkab pead tõstma, hehe?

Sünnipäevaks palusime Krisi sõpradelt autosid ja raamatuid. Kris on maailma kõige suurem raamatute sõber. Me võime ausalt ka mingi 30-40 korda päevas raamatuid vaadata. Minu jaoks jumala müstiline, sest ma ise ei olnud lapsena/nooremas eas eriti raamatute sõber. Aga kui nii mitu korda päevas ühte ja sama raamatut sirvida, siis noh.. Lapsevanematel hakkab igav. Siis on tore, kui on mõningad varuks, et eelmisi lemmikuid pika peale asendada. Teiseks lemmikuks on kindlasti autod. Nendega võib ka Kris ikka päris pikalt mängida ja "Brrrrrrrrrrr" autohäält järele ümiseda. 


Kunstitundi läbi viiv juhendaja on ka muidugi täiesti omaette klass. No nii rahulikku inimest pole ma ealeski näinud. Kohe näha, et ta töötab igapäevaselt lastega ja naudib oma tööd täiel rinna. Sellise kisa ja mökerdamise saatel oli ta no nii zen, kui üldse olla saab. Rääkis lastega malbel häälel, naeratas ja aitas tasakesi lapsevanematel lapsi ohjeldada ning nende tähelepanu võita. Ilmselt saavad ka kõik külalised nõustuda, et selle koha pealt pole tõõõeeesti ühtegi halba sõna öelda. Mul on nii hea meel, et Mumm perekeskus meid kunagi ammu külla kutsus ja meile seda kohta tutvustas. Peale esimest seal käiku olime täiesti kindlad, et just seal tahame ka Krisi sünnipäeva pidada. Kniksti ja aitäh selle kogemuse eest! 

Ma usun, et ka natukene suurematel lastel oleks seal tore. Nende jaoks oleks kunstitund hoopis teistmoodi väärtusega ja kindlasti meeldejääv. Hea vaheldus ka tavapärastele sünnipäevapidudele. Minu meelest kõige suurem võlu kogu asja juures oli see, et lapsevanemad said ka kõike kaasa teha ja oma lastega kvaliteetaega veeta. See lapse kõkutav naer, kui me naljakaid tantsuliigutusi nendega tegime ja see lapse üllatunud pilk, katsudes materjale, mida ta iialgi näinud ei ole, on ikka hindamatu väärtusega. 


Kõik postituse fotod on teinud armas Fotoraat: https://www.facebook.com/search/top/?q=fotoraat. Fotograafi organiseerimine sellisele üritusele oli ikka nii hea otsus. Sai ise jumala rahulikult pidu nautida ja nüüd on tagant järele väga lahe neid meenutusi ning killukesi vaadata. Need jäävad ju igaveseks ja kindlasti ilmutan fotod ka Krisi fotoalbumisse. Kerli on selline inimene ka, keda lapsed armastavad ja ta ise on ka selline väga vaba ning vahetu. Kindlasti, kindlasti, kindlasti soovitan! Fotoraadiga tegin ka oma beebiootuse fotod ja mõned perepildid peale lapse sündi. Ilmselt ei jää ka see kord meie viimaseks kogemuseks. Aitäh Kerli, et seda tähtsat päeva meiega jagasid!

Kõige vingem kingitus oli ühelt minu parimatest sõbrannadest Krissult. Ta kinkis Krisile sünnipäevapeo video. Lihtsalt püüdis mõningaid hetki ja kaadreid, monteeris selle meie jaoks kokku ning nüüd on meil see mälestusena alati olemas. Video räägib ka ikka nii palju. Krissu teeb hobikorras selliseid videosid, seega kui kellelgi peaks olema tahtmist, siis võib temalt kindlasti hinnapakkumist küsida. Temale võib kirjutada samuti facebooki siin: https://www.facebook.com/krislynx.

Aga kuna video ilmselt annab peo kohta kõige rohkem infot ja jagab meeleolu, siis panengi selle siia postituse lõppu. Seega, kui sina oled ka mõlgutamas mõtteid, et kus oma lapse sünnipäeva pidada, siis Mumm Perekeskus on tõõõõõesti äge variant!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Eilse postituse jätkuks ja selgituseks

Foto tegi armas Laura Strandberg ♡

Ma tunnen, et pean eilse postituse jätkuks ka paar sõna ütlema. Ilmselt ei suutnud ma ennast piisavalt hästi väljendada, sest osad inimesed tõlgendasid mu postitust natukene teisiti, kui ma seda lootnud olin. Nagu ma täna Karoliinale ka kirjutasin, siis taolist tunnet, nagu ma kirjeldasin, mõistavad tõesti vaid need, kes samas olukorras olnud on. Sain mitmeid kommentaare ja kirju, et kas ma mitte ei ole silmakirjalik, et muretsen oma olematute venitusarmide pärast ning mida peaksid tundma need inimesed, kes on 60kg ülekaalus. Sel momendil sain ma aru, et ilmselt ei pannud ma kõike päris nii kirja, nagu ma oleksin tahtnud. Või noh.. Nii, et mu mõte edasi jõuaks. 

Ma ei olegi ebakindel oma välimuse osas. Ma ei ole iial seda ka väitnud. Ma olen vägagi rahul oma kehaga peale sünnitust ja tean, et olen õnnega koos, et pääsesin venitusarmideta ja keha nii hästi taastunud on. Kirjutasin sellest samast asjast ka ühes postituses varasemalt. See ei olnud eilse postituse tagamaaks. Kindlasti ei arva ma ka, et peaksin kaalu langetama või iluopile minema. Minu ebakindlus ei tulene millestki konkreetsest, millele näpuga näidata. Või noh, mida ma räägin.. Ma tegelikult tahtsin üldse öelda, et olen seda enesekindlust uuesti ülesse leidmas ja tegelikult on minus pigem see uus hingamine tekkinud. Ma tahtsin öelda, et ebakindluse tundmiseks ei peagi olema mingeid silmaga nähtavaid suuri vigu. Ning ma ei arva, et selle välja ütlemine kuidagi silmakirjalik oleks. Vahel panevad meie sisemised ebakindlused meid ka väliselt ebakindlalt tundma. Hoopis teistel põhjustel. 

Üks inimene kirjutas kommentaaris ka, et tema meelest on tobe see, et kui kõhna inimene kurdab oma kaaluprobleemi üle, et tahaks olla "kondikubu" asemel vormis, siis inimesed automaatselt ründavad, et kuule, mida sa üldse räägid, et vaata mind.. Mina jällegi leian, et selle inimese mure ei ole kuidagi väiksem, kui teise oma. Kas seda hinnatakse siis mingi konkreetse ideaali järgi, et kui väga sul halb tohib olla? Või, et kui palju sa võid ebakindlust tunda? Seda ju ei saa määrata ükski number. See, kas on seal, või ei ole.

Minu ebakindlused ei tulenenud üldse näiteks sellistest otseselt välimusega seotud asjadest. Nagu ma eilses postituses rääkisin ka, et siis mina olen selline inimene, et pean pidevalt ennast proovile panema, uusi väljakutseid võtma. Kui ma jään paigale tammuma, siis kaob mul see sisemine põlemine ära ja ma kuidagi "kaon ära". Ma hakkangi ennast nagu halvasti tundma, et ma ei saavuta midagi ja muutun enda suhtes ülikriitiliseks. Mul peab olema kasvõi mingi trenniga seotud eesmärk, tööga seotud eesmärgid, üleüldised elu eesmärgid ja need pisikesed asjad, mis tekitavad selle tunde "Oh, I did it"! Kui see osa minu elust on täidetud, siis on mu fookus mujal ja kuidagi tekitab see saavutamise tunne minus sellist suurt enesekindlust ja paneb mind iseennast armastama. Aga kuna seda ühel hetkel ei olnud, siis hakkasingi endas kahtlema.

Et ma ei tahtnud tegelikult kedagi enda osas halvasti tundma panna või tegelikult isegi mitte rääkida sellest, kui halvasti ma ennast tunnen. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma tahtsin väljendada seda, et isegi pealtnäha terve kesta sees käivad aeg-ajalt sellised sisemised võistlused ja enesearmastusel on väga tähtis roll meie elus. Minul oli hiljaaegu taoline võistlus. See on siiani kestev protsess. Kuid tahangi lõpetada selle postituse sellisel positiivsemal noodil, et tegelikult olen taas iseennast leidmas. Ja see kogu protsess saigi alguse peale Krisi sündi. Tasapisi. Kõige suurema lükke ja eneseusu süstis minusse see singli tegemine ja avaldamine. See oli minu jaoks nii värskendav ja ma kohe tunnen, et minus süttis jälle see leek, mis sealt mõnda aega kadunud oli.

Mitte kellegi mure ei ole kuidagi vähem tähtis. Ja ma samas tahan, et teie ka tunneksite, et teie mure ei ole kunagi väikene. Inimestel lihtsalt on kord nii, et nad suudavad samastuda vaid selliste olukordadega, kus nad ise olnud on. Me peame lihtsalt leidmagi enda ümber need inimesed, kes suudavad samastuda ja suudavad toetada/motiveerida. Üksi sellises tohuva-pohus on raske. Aga mitte võimatu. See kõik on sügaval meie sees ja kui me seda endale teadvustame ning sellega tegeleda püüame, siis oleme tegelikult juba võitnud. 

Tuesday, July 3, 2018

Falling in love with myself.

Pildi tegi Mariann Treimann ♡

Minu jaoks on päris keeruline siia taolist fotot panna. Aga ma teen seda taotuslikult. Tegelikult on see pilt Mallu blogis üleval juba väga, väga ammusest ajast. Ma pole ise seda lihtsalt kunagi jaganud. Mind täna kõnetas täiega Karoliina jutt tema instagramis (Kes ei tea, kellest jutt on, siis piilu siit: http://instagram.com/karoliinakoovitblog). Ta on meeletult inspireeriv naine. Selline üdini siiras, nii tõetruu ja temaga on lihtne samastuda. Ta rääkis sellest, kuidas ta päev-päevalt õpib end uuesti armastama. Nägema endas seda ilusat naist, kelle ta ära kaotanud oli. Ma tunnen tegelikult seda sama. Ma mäletan nii hästi, et kui ma sain vist äkki 17? Siis olin ma saavutanud oma välimuse ja olemusega suure rahu ning tegelt ka nautisin oma peegelpilti. Ma võisin teha endast miljoneid fotosid ja neid uhkusega jagada. Ma võisin naeratada iseendale vitriini peegelduses, sest mulle meeldis see, mida ma nägin. Kui ma end ülesse lõin, siis kõndisin tänaval enesekindlalt, jagasin inimestele pilke ja naeratasin neile. Ma lausa mäletan seda surina tunnet, mis minus tekkis. Selline enesekindluse sumin.. Selline super mõnus ja vabastav. 

Ma ausalt öeldes ei teagi täpselt, mis juhtus ja millal ma selle kaotasin. Ühel hetkel lihtsalt tekkisid mingid ebakindlused ja need hakkasid mind seest sööma. Ma hakkasin oma naeratust varjama, sest mulle tundus, et mul on koledad hambad. Ma ei pannud enam kontsakingi jalga, sest mulle tundus, et see on too much. Ma ei lasknud endast enam nii palju fotosid teha ja enamasti nähes neid väheseid fotosid, kukkusin ma ennast kritiseerima. Selle kõige juures olin ma tegelikult endiselt samas kaalus, samas vormis ja ma ei ütleks, et ma nii tohutult erinev välja näeksin. Aga muutunud oli minu mõistus. 

Minu telefonist ei leia enam eriti selfiede seeriaid või edevaid pilte. Isegi kui ma midagi postitanud olen, siis väga harva on olnud nii, et olen tulemusega rahul. Tihti valisin ikka pikka aega ja tundsin, et I'm not good enough. Tuli minu sees oli nagu vaibunud. Selles olin süüdi mina ise. Mind ei muutnud see, kui kaalusin ühel hetkel 8kg rohkem, kui ma varasemalt kaalusin. Mind ei muutnud rasedus ega sünnitusjärgne keha. Mind muutis hoopis see, et ma unustasin ära oma vaimse poole. Ma olen oma loomult selline meeletu kirega tööinimene. Mulle meeldib eesmärke seada, neid täide viia ja enda ning teiste ootusi ületada. Mingil hetkel tekkis selles osas paus ja kuna ma midagi nagu ei saavutanud, siis mattuski mu süda sellisesse rahulolematuse tundesse. 

Täna on asi tegelikult juba muutumas. Ma olen vaikselt end jalule tagasi ajanud ja tunnen kohe, kuidas see enesearmastus tagasi tuleb. Küll tasakesi ja vaguralt, aga siiski. Ma olen hakanud teadlikult rohkem oma eesmärkide poole jälle püüdlema. Ei tähendab.. Neid seadma ja seejärel nendeni püüdlema. Ma olen vaikselt hakanud jälle ennast natukene julgemalt vaatama. Julgemalt avama ja julgemalt hindama. Ma näen ka seda, et mida päev edasi läheb, seda kartmatumaks ma muutun. See on nagu selline "fööniksi ülestõus", aga minu enda sees. Mul on veel pikk tee minna, aga ma andsin enesele võimaluse end uuesti armastama õppida. 

See kõlab kindlasti hirmus tobedalt, et ise nii edev inimene ja mida ta pläriseb.. Tegelikult ei ole nii. Ma päris siiralt kohe olen enese suhtes meeletult kriitiline olnud juba päris pikka aega. Nii umbes aastaid 6? Veidi enne seda, kui Jüriga lahku läksime. Vot siis see tohuvapohu hakkaski kerima ja ma kaotasin ennast ära. See on olnud meeletult pikk teekond ja veel pikem on veel ees. Aga nagu Karoliina täna oma instagrami storys ütles. "Ma ei anna alla".

See tunne ja tahe muutuda tuleb seestpoolt. Ja kui vaikselt tulemusi tulema hakkab, siis see on tohutu õnnetunne. Leida ülesse see kõige ilusam ja parem versioon iseendast. Aga selleks, et seda leida, siis tulebki see austus ja armastus iseenda vastu ülesse leida. 

Mul on meeletult suur kergendustunne öelda, et töö iseenda mõistusega on ka pisikesi tulemusi toonud. Ma olen suutnud ennast taas jälle märgata. Vahel isegi mõelda, et "Phh.. Tegelt olen ma ju täitsa niiiitševo" või, et "vot see huulepulk paneb mind tõesti särama". See oskus näha ilu, mitte vigu ma mõtlen. 

Kas Teie olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Kas see on ühel hetkel muutunud või pigem olnud selline elukestev asi? Mis paneb teid ilusana tundma? Mida enda juures kõige rohkem armastate?

Thursday, June 28, 2018

Mida teeb aastane Kris?


Minu sõbranna Siiri kirjutas mõnda aega tagasi nii armsa postituse oma lapse esimese eluaasta kohta, et mõtlesin kohe ahvida ja sama teha. Hiljem on kindlasti vahva lugeda. Kris on täna mõni nädal rohkem, kui 1 aasta vana ja milline ta täpsemalt siis on?

Kris on selline salakaval laps. Temas on kaks külge.. Nagu kaksikule kohane. Ühel hetkel võib ta rõõmust kilgata ja teisel hetkel halastamatult röökida. Tujud on tal tõesti muutlikud, kuid see ei ole tegelikult üldse halb. Sest see tähendab seda, et ka halb tuju läheb ruttu üle. Kris on päris valjuhäälseks muutunud ja vahel jookseb ta ühest toa otsast teise ja lihtsalt kiljub. Me õpetasime talle käte ülesse tõstmist ja "jee" hõikamist. Ta õppis selle ära ja nüüd jooksebki käed laiali ja kiljub. Kõndima hakkas Kris 10-kuuselt ja tänaseks päevaks on samm niivõrd kindlaks läinud, et ta on otsustanud kõndimise asemel jooksma hakata. Ta on alati olnud füüsilise arengu poolt kiirem. Keerama hakkas varakult, püsti tõusma varakult ja kõndima ka päris varakult. Aga samas ei ole ta eriti jutukas. Tänaseks päevaks oskab Kris öelda kolme sõna : Emme, mämm-mämm ja aitäh. Hirmus tänulik on ta küll, sest see "Aitääääh" kostub meie majas alati kõige tihedamalt ja kõige kõvema häälega. 

Juba pikemat aega käib meil kodus see näpuga näitamise periood. Kris näitab sõrmega kõigele, mida ta näeb ja ütleb küsivalt "mmmmmmmmmm". Ma olen selle tõlkinud enda jaoks "mis see on" lauseks ja niimoodi me päevast päeva, minutist minutisse kõike nimetamegi. Meil on üks sõnade raamat, mida Kris juba viimased kolm nädalat jutti iga kümne minuti tagant lugeda tahab. Seal on väga palju pilte ja tänaseks on ta päris hästi aru saanud, et mis on mis. Näiteks akna pildi juures osutab ta elutoa aknale. Kella pildi juures näitab näpuga seinal rippuvat kella. 

Nüüd on Krisil tekkinud ka selline huvitav komme, et ta soovib kõikide asjade peal kükitada või püsti seista. On selleks söögitool, padi, pealeistutav auto, mina või kass. Kõige peale tuleb kükitada või seista. No niimoodi: 


Kris käib ca 10 korda päevas meie juures, annab meile pihku puldi ja läheb ootab teleka juures, et me talle lastelaulud käima paneks. Talle meeldivad need laulupesa muusikavideotega laulud. Mulle tundub, et see blond laulja on tema tulevane esimene crush. Igakord, kui muusika mängima hakkab ja ta seda neiut ekraanil näeb, siis tuleb tema suule see kõige suurem naeratus ever. Kuna ta neid laule ikka päris palju kuulanud on, siis on ta hakanud nende laste liigutusi matkima. Kui näiteks laulusõnad kiisude laulus ütlevad, et "üles, alla, pikali ja kükki", siis tõstab ta käed uhkelt kõrgele ülesse ja vaatab, kas me ikka näeme, et ta nii tegi. 

Millegipärast on Krisil tekkinud viimasel ajal mingi viha selle vastu, kui ma talle klaasiga vett pakun. Ta hakkab kõvasti nutma, kui ma klaasist kinni hoian ja seda tema poole pakun. Ma pean klaasi põrandale asetama, et ta saaks seda ise kätte võtta. Siis on kõik ok. 

Toidu osas on Kris ka selline.. Väga äärmusest äärmusesse. Ta sööb väga hästi ja peaaegu kõike, aga periooditi ta tujud muutuvad. Aga midagi on ka raudkindlat. Toidu seest sööb Kris kõige esimesena ära kõik porgandid. Sellest järgmisena kõik rohelised juurikad. Aeduba või hernes. Lillkapsast ei söö mitte kunagi ja eelistab paljast musta leiba absoluutselt kõigele. Vahel ongi nii, et kui Kris pirtsutab kõige peale, siis vot leiba ta ikka sööb. Vett ja leiba! Kui sõda peaks tulema ja muud saada pole, siis Kris oleks ikka õnnelik. Kui muidu sööb Kris ise lusika, kahvli või kätega, siis hakkliha pole ta nõus ise sööma. Talle maitseb see küll, aga kui see toidu sees on, siis ta kunagi seda ei võta. Seda peab talle kindlasti ise lusikale panema ja suhu pistma. 

Viimasel ajal on Krisil kombeks minna tasakesi teise magamistuppa ja peale mõningat vaikust tuleb selline hädine nutt. Ta ronib tuhkrupuuri uksest sisse. Aga ta jääb sinna alati kinni. Siis ta istub seal nabani tuhkru puuris, jalad väljas ja hüüab meid appi. Aga ikka ta läheb sinna tagasi. Tuhkur on enamasti mega confused ja lihtsalt ootab, kuni me tuleme. Me teeme siis puuri ülevalt lahti ja tõstame ta välja. Siis ta keerab otsa ringi, tegeleb muude asjadega ja läheb jälle tagasi. 

Kui Krisile panna õuele lastele mõeldud bassein ja sinna suure poti sees sooja vett toast tassida, siis võib kindel olla, et ta basseini ei lähe. Ta läheb istub selles potis, millega me vett valasime. 


See list siin vist võiks igavesti jätkuda.. Aga need olid need esimesed killukesed, mis mulle pähe tulid. Rääkige, mis oli kõige viimasem naljakas seik või tegu, mida teie lapsed tegid? :)

Friday, June 22, 2018

Internetiühendusest maal/suvekodus


Kui me maale kolisime, siis oli meie plaan lahtine. Me ei tednud ju, et kauaks me siia jääme.. Ja üks tähtis küsimus, mis kohe õhku jäi, oli see, et kas siia metsade vahele saame samaväärse internetiühenduse, millega varem harjunud olime. Siiani kasutasime me maja ainult suvekoduna ja see küsimus oli ka siis pidevalt "õhus". Lepingut polnud nagu pointi teha, sest miks me peame maksma terve kuu eest, kui reaalsuses kasutasime seda teenust vaid mõned päevad nädalas. Nagunii oli meil korteris elades ka leping ja siis peaks nagu maksma kahe koha eest. Kuna see variant jäi katki, siis nuputasime pikalt, et mis see lahendus võiks olla. Kõige parem tundus tol momendil netipulk. Kuna me ka sellega ei tahtnud lepingulise kuumaksega seotud olla, siis ostsime omale esindusest netipulga välja, sinna sisse sim kaardi ja sinna sai siis raha peale laadida vastavalt oma soovile. Kõik oli nagu kena, aga kui meil mõlemil oli vaja tööasju teha või arvutit kasutada, siis oli jama, sest netipulk toimib teadupärast ju ühes arvutis/seadmes korraga. Telefoniga on võimalik ka muidugi hotspoti kasutada, aga kogu oma internetimahtu selle peale nagu ära kasutada ei tahtnud. Oligi selline nokk kinni, saba lahti olukord. 

Kui me siia päriselt elama kolisime, siis oli muidugi teine lugu. Me uurisime erinevatelt teenusepakkujatelt võimalusi ja lõpuks tegime lepingu ühega neist. Meil käis kohapeal tehnik, kes kõik ära ühendas, majale antenni paigaldas ja niimoodi tuleb meieni internet läbi õhu. Iseenesest täiesti normaalne variant, eks? Kõik nagu toimib ja sobib. AGA! Seda ainult juhul, kui tõesti siin püsivalt elada. Sest nüüd oleme me lepinguga seotud ja kui me peaksime otsustama vahepeal kuskil pikemalt ära olla või hoopis Tallinnasse üürikorteri võtta, siis peaksime maksma teenuse eest edasi. Olenemata sellest, kas me seda parasjagu ka kasutame. See tähendab seda, et meil on kaks lepingut ja kaks maksekohustust. 

Kindlasti on Teie seas ka palju selliseid inimesi, kellel on mõnusad suvekodud, kuhu vahel kogu maailma eest peitu pugeda. Aga tahest tahtmata on nii, et vahel tulevad ootamatud tööasjad, mis vajavad koheselt reageerimist ja mida telefonist lahendada ei saa. Või hoopis tahaks filme/youtube videosid streamida ja hotspoti kaudu kogu netti ära kasutada ei taha. Kuna hiljaaegu tuli Tele2 välja selle jaoks spetsiaalselt välja töötatud lahendusega, siis kirjutasid nad mulle, et seda varianti meile pakkuda ja teile ka sellisest võimalusest rääkida. Kuigi meil hetkel seda koheselt enam tarvis ei ole, siis kindlasti on see midagi sellist, millest teile hea meelega räägin. 

Teoreetiliselt on tegemist siis sellise 4G mobiilse internetiga, mis toimib läbi ruuteri. See ruuter toimib ükskõik, kus sa parasjagu ka ei ole. See tuleb lihtsalt vooluvõrku ühendada ja wifi on olemas. Ehk, et kui sõlmida nendega leping, maksta ära kuutasu, siis saad kasutada ühte ja sama ruuterit nii kodus, Eestis ringi trippides või kasvõi autos. See ruuter tuleb lihtsalt koos kõikide teiste kompsudega alati kaasa pakkida. Nii lihtne ongi. Meie jaoks oleks see tol momendil, kui me siin alaliselt ei elanud, absoluutselt parim lahendus olnud. Mulle tegelikult meenub, et ma isegi helistasin tol korral oma teenusepakkujale, kellega meil korteris leping oli, et kas me sama ruuterit maakohas kasutada ei saaks. Ei saanud. Siis oleks pidanud lepingu ümber tegema teisele aadressile ja kahe vahel pendeldada iga nädal ka ei saa. Vot nüüd saab. Niiet, kui kellegil on just peavalu sellel teemal, et kuidas kahes kohas normaalselt interneti kasutada, aga ennast vaeseks maksta ei taha, siis see pakett võiks olla täpselt midagi sulle. Loe lähemalt hindade ja pakettide kohta siit: https://tele2.ee/mobiilne-internet.  Ühesõnaga.. Internet on seal, kus on elekter. Võta ruuter kaasa, kuhu iganes suvi sind viib! 

Eks muidugi on maakoha point see, et peaks end täielikult välja lülitama ja sotsiaalmeediat mitte kasutama. Täiesti nõus! Aga vahel on see väljapääsmatu ning sellisteks olukordadeks oleks see hea lahendus. 

Friday, June 8, 2018

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht


Meie "Aasta Kõrgemäel" on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Tegelikult oleme siin majas küll palju pikemalt olnud ning nädalavahetustel olemist nautinud, aga päris, päris elanud oleme nüüd aastakese. Kas kahju ka on? Jah.. Kuradi kahju! See maja on meile nii armsaks saanud ja oleks vale väita, et see kuidagi meid ei kõiguta. Aga ma usun siiralt ka sellesse, et elus juhtuvad asjad põhjusega ja nii ka meie kolimine. See etapp on nüüd möödanik ja tuleb uus ning veel põnevam. Ma tean, et see maja läheb suurepärastesse kätesse ning ma olen kindel, et selle maja seinad näevad veel nii palju ilusat. Siia mahub palju uusi mälestusi ja hetki. Aga mis meie siis edasi teeme? Kui ma päris aus olen, siis ma veel ei teagi. Me plaanime esialgu võtta üürikorteri, et natukene raha juurde koguda ning siis midagi soetada. Tallinnas on hinnad ju ikkagi teised ja mingit vahepealset asja pole ka nagu mõtet osta. Veel enam, et plaanime millalgi tulevikus ka teist last. Esialgu vaatamegi Viimsi/Pirita kanti mõne 3-toalise korteri ja siis hiljem loodetavasti suudame koguda piisavalt, et päris oma maja saada. Või hoopis ridaelamu. Eks see kõik sõltub sellest, millised võimalused on. 

Peab tõdema, et päris põnev on ka.. Kui tihti on kolimine inimeste jaoks selline tüütu ja nõme tegevus, siis minu jaoks on see alati nii vabastav ja pigem vägagi positiivse maiguga. Ma jumaldan kodu dekoreerimist, asjade sorteerimist, paigutamist ja mis kõige tähtsam.. Selle uue koduga tutvumist. Minu meelest on nii äge see, kuidas iga kodu jutustab oma lugu ja mida kauem kuskil elada, seda rohkem ta endast välja annab. Ma olen elus ikka üsna palju juba kolinud ning siiamaani on olnud nii, et absoluutselt iga koht on totaalselt erinev olnud. Kõik oma miinuste ja plussidega. Sellesmõttes on vinge, et kui me kunagi peaksime selle päris enda lõpliku kodu leidma, siis teame juba täpsemini, mis on meie jaoks oluline ja mis teisejärguline. 


Aga mida me oleme viimase aastaga õppinud? Me oleme õppinud seda, et oma aed on ikkagi midagi sellist, mida kindlasti omale igatsema jääme. Me oleme õppinud loodust märkama ja hindama. Linnas on see kuidagi selline.. Sumina taha ära peidetud. Siin elades teadsime täpselt, mis kellast rähn puid toksima tuleb, millal hirved aia taga käivad, kuidas sipelgad omale usinalt pesa punuvad, kuidas hiired väga vapralt meie kassidele vastu hakkavad ja põllul ninna kargavad. Kuidas punane küla kõuts käib iga natukese aja tagant hoovil oma võimu kinnitamas ja kuidas töö ei lõppe siin kunagi otsa. Kui meilt on uuritud, et kas teil seal maal igav ei hakka.. Siis oh ei. Siin on nii palju tegevust, et isegi suurema tahtmise juures ei leia tihti aega niisama vedelemiseks. Alati on midagi teha. Lisaks oli meil muidugi see ka, et käisime endiselt nii tihti Tallinnas ja ka sõbrad leidsid meie juurde tee ülesse. 

Lisaks sellele oli nii äge näha, kuidas üks naabrimees meile jõuludeks kuuse tõi.. Sest miks mitte? Siis tõi teine naabrinaine meile ämbrites lille istikuid, sest tal on neid hoovis juba liiga palju. Sest.. Äkki me tahaksime? Poemüüjad naeratavad, teretavad ja teavad inimesi nimepidi. Möödasõitvad naabrid lehvitavad autodest ja Viljandi linna vahel kõndides on inimesed ka hoopis teistmoodi. Valgusfooridest ka ei tunne üldse puudust, ausalt.

AGA! Ma olen põgusalt blogis maininud ka, et meid ootavad Tallinnas ees põnevad ajad. Nimelt on meil seal mõned tööpakkumised, millele me oleme oma jah sõna öelnud ja Krisil on võimalik tihedamalt teiste lastega tšillida ja mänguplatsidel lustida. Viimane neist on Krisi südame võitnud. Igasugused mängutoad ja mänguplatsid on nii põnevad, et Kris pistab nende suunas jooksu juba kohe, kui jalad maad puudutavad ja ta autost välja saab. Lisaks sellele on meie mõlema perekonnad Tallinnas ja nii saame ka nendega koos rohkem aega veeta. 

Ega tegelikult ongi nii, et kodu on seal, kus on kodutunne. Olenemata sellest, kus see reaalselt asub ja kellele kuulub. Me jääme pikisilmi ootama seda päris oma kodu. Aga seniks võtame vastu kõik, mida maailmal meile hetkel pakkuda on ja proovime igast variandist midagi õppida ning leida see miski, mida sealjuures nautida. AEEEE, koduke, kus sa oled?

Tuesday, June 5, 2018

Kuidas selle singli tegemine sujub? Kaugel asjad on?


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ja ongi kätte jõudnud see päev, kui saan Teile natukene rohkem oma unistuse täide viimisest rääkida. Kellel mõned postitused vahele jäänud on, siis lühidalt võin öelda.. Alates sellest, kui ma olin umbes 15 aastat vana, olen ma unistanud sellest, et lindistaksin kunagi oma loo. See on üks paljudest unistustest, aga siiski vägagi tähtsal kohal. Ma ei ole kunagi mõelnud nii, et tahaks kuulsaks lauljaks saada.. Ma olen lihtsalt tahtnud seda kogemust saada. Mis tunne on laulda sellesse õigesse stuudio mikrisse. Mis tunne on täiesti nullist laulu luua. Mis tunne on seda hiljem kuulata ning mis tunne on see, et sa oled selle lõpuks ellu viinud. No nagu midagi sellist, mida oma bucket listist hiljem maha kriipsutada. Kuni tänase päevani olen ma vaid ühe suure asja oma taolisest listist maha kriipustanud. Selleks oli kaljult alla hüppamine. Olgu selleks langevari või paraplaan, vahet pole. Ma lihtsalt tahtsin tunda, et mis tunne on linnu kombel kõrgel, kõrgel taevas lennata ja alla vaadata. Mõni aasta tagasi tegime Kristo õega koos selle unistuse teoks. Me käisime Põhja-Küprosel, sõitsime kõige kõrgema kalju tippu ja jalad värisedes hüppasime alla. See tunne on kirjeldamatu. Mul on sellest ka üks pisikene jäädvustus, kes seda näinud ei ole. See on küll super lühike, aga vähemalt midagigi. See on kohe kindlasti üks vingemaid mälestusi minu elus, millele siiani vahel mõtlen ja mis mind vaikselt muigama paneb. Ma nii hästi mäletan, kuidas ma peale maandumist nutsin/naersin ja öökisin samal ajal. Helistasin Kristole ja karjusin "MA OLEN ELUS"! Kirjeldamatud emotsioonid ühesõnaga.



Ma olin pikka aega oma unistused kõrvale seadnud ja ausalt öeldes.. Ma olin ennast nagu väheke kaotanud. Ma olen alati olnud selline suur enesemotiveerija, eesmärkide seadja ja alati endaga kõvasti tööd teinud. Eks elu juhtub ja minu elus olid hoopis teised prioriteedid. On siiani tegelikult. Minu suurimaks unistuseks täna on kasvatada oma lapsest hea inimene ja olla oma abikaasale toeks. AGA.. Ma olen ka arvamusel, et iseennast ei tohi samuti unustada. Me peame leidma aja ka iseenda unistuste jaoks. Olgu need nii pisikesed või suured kui tahes. Et me lihtsalt iseennast sellel teekonnal ära ei kaotaks. Peale rasedust ja lapse esimese eluaasta mööda saatmist tundsin, et pean tegema midagi iseendale. Võtma enda jaoks selle kõige kõrvalt mõnel päeval nädalas mõned tunnid, et viia ellu midagi sellist, mida ma siiralt tahan. Et oleks lõbus, põnev ja et ma saaksin midagi uut õppida. Et ma saaksin kunagi sellele kogemusele tagasi vaadata ja mõelda, et täitsa lõpp.. Ma tegingi selle ära. Et kunagi rääkida Krisile, et ta ei laseks oma hirmudel ennast kunagi takistada ja et kui me midagi väga tahame, selle nimel vaeva näeme, siis on täiesti võimalik, et need soovid ka täide lähevad. Tuleb lihtsalt pühenduda. Nii sündiski idee sellest, et ma salvestan päris enda singli. Sest miks mitte? 


Kuna kõige parem ja lihtsam on mul oma stoorit ning emotsioone edasi anda läbi videopildi, siis salvestasin teie jaoks video. See on siis antud postituse päises. See sai päris pikk, aga ma rääkisin puusalt. Täpselt nii, nagu torust tuli. Seal kirjeldan seda, kuidas kogu lugu sündis, milliseid takistusi tee peal ette tuli, kaugel me asjadega nüüd oleme ja mis edasi saama hakkab. Praegu on asi nii kaugele jõudnud, et minu vokaal on sisse salvestatud ja ainus samm, mis on veel meie loo avalikuseks tulemise ees, on see, et meil on vaja singli jaoks fotot. Siin paluksingi Teie abi. Kas teie seas leidub fotograafe? Või graafilise disaini kunstnike? Kas äkki on just sinu portfellis pilt, mida võiksime kasutada antud singli jaoks? Selleks, et teil oleks kergem seda mõttelõnga kerida, siis kirjutan siia loo pealkirja. Kui sulle tundub, et sul võiks olla midagi sellist või sa oleksid valmis midagi selle looga seostuvat looma, siis palun kirjuta mulle! Kas näiteks facebooki, instagrami või meilile: triiinuliiis@gmail.com. Meie singel kannab pealkirja: "Same Old Story". Suur, suur aitäh teile, kes te mind siiani instagrami kaudu ja facebookis soojade sõnadega motiveerinud olete. See on mulle meeletult oluline! Ja eriti armas on lugeda lugusid, kus olete rääkinud sellest, kuidas minu lugu on innustanud teid oma unistusi ellu viima. See tähendab seda, et ma olen juba võitnud! Aitäh, et minuga sellel teekonnal kaasas olete! ♡ Aaaa ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saan teiega tulemust jagada juba 13 juuni! MA OLEN NIIIIII ELEVIL JA ÄREVIL! Oh my!

Monday, June 4, 2018

Krisi esimene sünnipäevapidu perega!


Ja saidki Krisi esimese eluaasta kaks sünnapidu peetud. Me tegelikult ei plaaninud üldse kahte eraldi üritust esialgu korraldada. Ma vist juba tükk aega tagasi kirjutasin, et plaanime sünnipäeva pidada Mõmmilas. Asub see Tallinnas, Kristiines. Kolme tunni rent oli seal 50€ ja meie võtsime tegevusena lisaks kunstitunni. Planeeritud oli, et kohale tuleb laste jaoks juhendaja ja nemad saavad vahelduseks mängutubadele lihtsalt mökerdada ja niimoodi maailma avastada. teha selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ei tee. Kuna aga seal oli piiranguks see, et koht on üsna pisike ja tegemist oli kahe lapse ühise sünnipäevaga, siis ei mahtunud me kuidagi ära. Siis sündiski mõte, et kutsume oma ühised sõbrad (kus suuresti on sama vanad beebid) ühele üritusele ja perekondadele teeme eraldi. Nii tegimegi. Kutsusime päev enne päris sünnipäeva päeva minu ja Kristo perekonnad/sugulased ja lähedasemad sõbrad enda juurde Kõrgemäele. Panime ülesse mõned kaunistused ja pidu võis alata. Kuna kogu pere saab kokku üsna harva, siis oli kõigil väga tore muljetada ja juttu rääkida. Kaunistused peo jaoks kinkis Krisile https://peodisain.ee. Minu meelest jube kihvt variant ja annab peole hoopis teistmoodi funki juurde. Meie saime oma kasutusse loomade komplekti. Seal oli siis suur lipukestest nimesilt, loomadest piltidega joogipudelid, muffiniümbrised ja tikuvõileibadele mõeldud kaunistustikud. Lisaks oli veel plakat ja tegelikult on komplektiga kaasas veel tänukaardid ja nimesildid. Neid viimaseid me seekord ei kasutanud. Komplekti leiab siit: https://peodisain.ee/home/70-prinditav-peokomplekt-loomad.html. Hind on taolisel prinditaval komplektil 16,90€ + pudelite maksumus. Meie võtsime 10 pudelit -  1€ tk. Kõrred olid meil juba eelnevalt kodus olemas. Need jäid üle minule korraldatud babyshoweri peost ja Mallu andis need lahkesti meile kasutada. 


Oma peo tegime ehtsas retro stiilis. Pakkusime ise valmistatud kartulisalatit, muffineid, morssi ja igaüks võis varda otsas grillida omale täpselt nii palju vinkusid, kui ise soovis. Lisaks panime lauale ka vahukomme, mida hiljem magustoiduks grillida. Ausalt öeldes ei mäleta ma viimast korda, millal ma ise lõkke kohal viinereid grillinud oleks. Sellesmõttes oli see väga vinge, et lisaks söömisele oli külalistel ka mingis mõttes tegevust. Selleks, et külalised saaksid pidu jäädvustada, seadsime ülesse ka fotonurga. Seal saime teha grupipilte, individuaalseid pilte ja niimoodi mälestused ka lindile püüda. Idee sündis kusjuures täiesti tänu sellele, et meil oli pulmas taoline fotonurk ja seal oli see suureks hitiks. Ikka tahetakse värske sünnalisega pilti teha ja miks mitte teha seda selle jaoks spetsiaalselt mõeldud asukohas. Irooniline on muidugi see, et kuna ma olin ise sünnipäeva peo juures enamuse ajast pea laiali otsas ja aina sättisin toite/jälgisin last, siis ei jõudnud ma eriti pilte klõpsida. Õnneks oli meil teise sünnipäeva raames fotograaf ja nii tegelikult ongi kõige mugavam. Saab ise stressivabalt pidu nautida ja oma aja lapsele/külalistele pühendada. Kõige naljakam on see, et kuna meie pidu toimus õues ja järgmisel päeval oli plaanitud teise sünnipäeva tähistamine, siis sai Kris õnnetul kombel parmu/sääse käest niimoodi pureda, et tal oli hommikuks otsaees kaks suurt punni, mis meenutasid rohkem muhke, millest õige pea kaks sarve välja poevad. Viskasin veel Kristole nalja, et noh.. Peale esimest sünnipäeva saab oma tõelise pale välja lasta.


Krisi sünnipäeva puhul palusime külalistelt, et nad panustaksid suurema voodi ostmise fondi. Muidugi sai Kris lisaks sellele ka terve hunniku super vingeid raamatuid ja autosid, millega ta nüüd usinalt igapäevaselt kodus mängib. Ise kinkisime Krisile juba paar kuud tagasi pallimere ja sellel korral panime kingikotti vaid uue munchkini kõrrega veetopsi. See muide on ausõna üks parimaid investeeringuid ever! See maksis kõigest ca 8€. Näeb väga hea välja, sellega on kaasas kõrre jaoks mõeldud puhastamishari ja mis kõige tähtsam.. Sellega pole võimalik vett ümber ajada. Niimoodi saan ma talle veetopsi ulatada ka autoga sõites ja söömise ajal on see tal alati kandiku peal, et ta saab ise joogipudeli järele haarata siis, kui ta seda ise soovib. Ilma, et terve põrand, kandik ja taldrik ujuks. Vot sellest topsist on jutt: (link). Meie nägime esimest korda seda joogitopsi sõbranna juures, kui Kris pidevalt seda endale proovis krabada ja nõudis just ainult sealt juua. 

IIiiiiiigatahes. Ma ei jõua ära oodata, et Teile ka teisest sünnipäevast rääkida, videot näidata ja pilte ülesse laadida. Aga kuna nendega läheb aega, siis sellest juba natukene hiljem. Seniks aga.. Hipp, hippp hurraaa! Kris Stefan on meiega siin ilmas juba terve pika (loe: lühikese) aasta veetnud. Aitäh kõigile külalistele toreda peo eest ja selle eest, et leidsite aja see päev meiega veeta.