Wednesday, December 5, 2018

Laaaaaaatsaret


See nädal on alanud minu jaoks üsna hallilt. Või noh, tegelikult on see liialdus, aga nädalavahetusel vist õnnestus mul külmetada. Nüüd olengi kolm päeva kodune olnud ja ennast ravinud. Mul oli niiii räme kurguvalu, et see ei lasknud öösel isegi magada. Neelata oli meeletult valus ja mitte ükski kurguravi imemistablett ei aidanud öösel. Kurk kraapis nii kõvasti, et lausa öökima ajas. Nüüd on olukord parem, aga nohu kimbutab endiselt. Tundub, et nüüd sai Kris ka mingi pisikese nohu pisiku. Loodetavasti see ainult nohuks jääbki. Homme on meil Koidu Ehituse jõulupidu ja ma ei kujuta ette, kuidas ma ennast jalule saan, aga osalemine on rangelt kohustuslik. Kusjuures ma isegi ei tea, mis täpsemalt toimub, sest seda hoitakse saladuses. Pidi ainult mugavad riided panema, seega ilmselt mingi aktiivsem tegevus.

Aga mis muus osas uudist? Vaikselt oleme hakanud jõuludeks mõeldud dekoratsioone ülesse panema. Õnneks meil sisseoste sellel aastal teha ei tulnud. Kolmnurgad on kõik toimivad ja said aknalaudadele ülesse pandud ja isegi tulukesed peavad juba kolmandat aastat vastu. Õnneks on mul neid päris palju ka, sest Kõrgemäel oli meil suur maja ja peaaegu igasse tuppa olid nad ostetud. Need, mis maja fassaadil olid, need jätsime sinna. Ainus, mis tuleb muretseda, on veel kuusk. Ehteid on meil ka väga palju, aga proovin sellel aastal valida nende seast sellised, mis kergesti ei purune. Seda lihtsalt sellepärast, et kui me Kerli juures nädalavahetusel külas olime, siis oli Krisiga ikka tükk tegemist, et talle seletada, et kuusel olevaid palle alla kiskuda ei tohi. Talle pakkus see, aga oi kui palju nalja!

Ka jõulukingitustega on sellel aastal lihtne. Kris sai Legolt jõuludeks ühe ägeda rongi komplekti ja selle me ära pakimegi ja sätime kuuse alla. Suur, suur aitäh muide selle eest! Mänguasju on meil üsna palju ja meie peres on enamasti alati olnud nii, et kõigile on üks kink kuuse all. Eks vanavanemate juures saab ka kindlasti midagi vahvat. Ma muidugi ei tea, kuidas see sellel aastal välja näeb, sest minu ema on Soomes ja Kristo vanemad terve detsembri Makedoonias. Me olemegi täiesti kolmekesi. See muidugi ei tähenda, et me jõululauda ei kata. Ikka katame! Saab sülti, saab hapukurki, kapsast, kartulit ja muud.. Mmmmmmmmmm, tahaks kohe! Kui ma ainult maitset ka tunneks, oleks ideaalne! Päkapikud meil sellel aastal ei käi, aga Lego advendikalendri uksekesi avame igapäev. 

Iseendale pean ma sellel aastal vist uue laptopi laadija kinkima. See on täiesti puru ühenduskohast ja annab särtsu. Enam ei lae ka. Hetkel saan ainult suurt lauaarvutit kasutada või tööjuures kelleltki laadijat laenata vahepeal. Uus Macbooki laadija on mingi peaaegu 100€? Kui kellelgi juhuslikult kodus seisab mõni, siis võib mulle teada anda. 

Homme läheme Krisiga 1,5a täitumise "puhul" ka perearstile. Muidu selline tavapärane kontroll, aga ma olen natukene mures ühe lümfisõlme pärast, mis ta kaelal välja paistab. See on juba väga pikemat aega nii ja tegelikult peaks see paistes olema ju ainult siis, kui tõbi kallal? Või on see normaalne, et üls lümfidest niimoodi koguaeg nähtaval on? 

Ma olen enda pärast ka natukene mures.. Nimelt on mul vasakul silmalaul mingi väike "muna". Esialgu ta natuke punetas ja arst arvas, et odraiva. Ometi on odraiva ju tavaliselt just silma alumise limaskesta peal. Panin rohtu, ära ei läinud. Siis arvasin, et tegemist on ummistunud pisarakanaliga. Aga see on seal juba teist kuud? Ma kipun arvama, et tegemist võib olla mingi ebameeldiva mädapunniga (sorri, TMI), aga mõte sellest, et see katki/lahti tuleb teha, ajab mulle judinad selga. See ei valuta ega häiri mind, lihtsalt esteetiliselt on natuke kole ja moonutab silma. On kellelgi millegi sellisega kogemust? Mis see olla võib? Õõõõõh. 

Üldse tunnen end kuidagi sorakil praegu. Tatti lippab, kurk on valus, juuksed on sorakil, juured värvimata. Tahaks mingit rämpstoitu süüa ja lihtsalt diivanil vedeleda. Päevad hakkasid ka takkatipuks! It's great! Kuidas Teil läheb? :D

Tuesday, December 4, 2018

Kas maanteel sõites head kõhutäit ka saab? SAAB! + GIVEAWAY!


Nii naljakas on mõelda, et me elasime aasta aega Viljandis ja tegelikult omasime antud maja peaaegu 3 aastat ja me ei sattunud kunagi maanteel Italiano Pasta ja Pizza restorani. Seda kuni selle momendini, millal me juba tagasi Tallinnasse kolisime ja nad meid endale külla kutsusid einestama. Kuigi me sõitsime mööda Tallinn-Tartu maanteed pidevalt, siis millegipärast ei osanud ma üldse tähele panna, et Mäekülas selline armas kohake asub. Enamasti peatusime me "Kaie juures", et õiget retroburksi süüa või sõime pizzakioski pitsasid. 

Vahel on aga mõnus teha selline pikem peatus ja päriselt aeg maha võtta. Selliseks puhuks on Italiano Pizza ja Pasta toidukoht üüüübermõnus. Tegemist on perekonnaäriga ja pereisa on siis kokaks. Tütar tegeleb turundusega ja kui ma õigesti mäletan, siis naine oli vastutav kookide eest.

Meie läksime sinna nädala sees, rahvast eriti palju ei olnud ja me saimegi mõnusalt kõhud täis nosida ja peakokaga juttu rääkida. Omanikuks on nii äge mees.. Tal oli unistus ja ta viiski selle ellu. Mulle meeldivad sellised inimesed!

Kui selles pisikeses restoranis ringi kõndida ja detailidele tähelepanu pöörata, siis märkate, et kõik restoranis asuvad lauakesed on erinevad. Iga tool kõneleb oma lugu. Seal ei ole mitte midagi reeglipärast. Seinal oli 9 kella! Olemas on ka diivan koos väikese joonistamise nurgaga ja suure hunniku ajakirjadega. Nende seast ei puudu muidugi ka leht, kus perekonnaärist pikemalt juttu on. Seal oli kuidagi nii armas ja hubane olla. Nagu oleks kellegi koju astunud. 


Meie võisime valida menüüst mida iganes. Mõtlesimegi ära proovida nii pasta, kui ka pitsa. Ka magustoiduga saime musi magusaks. Ma võin käsi südamel öelda, et kõik toidud maitsesid imeliselt. Seda absoluutselt üle pingutamata. Mu lemmikuks oli kindlasti pasta. See oli kuidagi täpselt parajalt koorene, parajalt soolane, parajalt juustune.. Ja kuidagi nii kodune! Teate seda tunnet, et te lähete ema/isa juurde sööma ja nad on parasjagu pastat teinud? Täpselt samasugune see oligi. Ei olnud see välimus midagi üüüber fancyt, aga viis täiega keele alla. 

Kris oli muidugi enamuse ajast sellises krutskeid täis tujus ja see tegi söömise väheke raskemaks, aga ühel hetkel taipasime talle pliiatsid ja paberi tuua ning see aitas hädast välja. Tegelikult oli tal esiti kõht juba nii tühi, et toidu ootamine tundus talle midagi ebamääraselt tülikat. Ükski kaasa võetud snäkk aga ei tundunud tema jaoks piisavalt ahvatlev. Või noh, mine sa tea, mis teda tegelikult häiris, aga niimoodi ma seda enda jaoks lahti seletasin. 


Mis mind menüü juures kõige rohkem kindlasti üllatas, oli kook. See oli jäine juustukook, otse sügavkülmast. See oleks olnud nagu segu jäätisest ja toorjuustust. See lihtsalt sulas suus ja oli hoopis midagi teistsugust, mida ma tavaliselt söönud olen. Kiitus, kiitus, kiitus selle eest! 

Ma olen ausalt öeldes natukene kurb, et me maanteele nüüd nii harva satume, sest sellist sooja vastuvõttu igalpool ei kohta. Täpselt nagu oleks vanaema/vanaisa juurde külla sattunud. 

Mul on hea meel öelda, et koostöös restoraniga saame välja loosida ka toidukorra kahele. Menüüst vabalt valitud toit ja jook käivad sinna juurde. Seega, kui sa soovid osaleda, siis anna kindlasti mulle märku! Lisaks mainin seda, et kui te sinna satute, siis mainides salasõna "costany" saate sellel kuul oma eine kõrvale joogi (alkoholivaba) tasuta! :)

Loosis osalemiseks tuleks hakata nende instagrami ja facebooki sõbraks: www.facebook.com/ItalianoPastaPizza ja www.instagram.com/Italianopastapizza ning jätta endast jälg antud postituse alla :)

Thursday, November 29, 2018

Kuidas see Click & Grow päriselt töötab?


Vot täpselt nii lopsakaks on sirgunud meie basiilik, mille alles kuuke tagasi mulda panime. Ma olin Click & Growst väga palju kuulnud, aga ma ei olnud kunagi tulnud selle peale, et see endale soetada. Esiti ei tundunud see mulle super vajalik ja eks ta kõige odavam ka ei ole. Kui Photopoint koostöös Click & Growga meie perele ühe sellise kingitusena saatis, siis olin sama elevil nagu väikene laps kommipoes. Niiii põnev ju! Et kas see päriselt ka on nii lihtne nagu räägitakse ja kuidas see ikkagi töötab. Meie komplektis oli kolm basiiliku seemnetega kapslit. Taimede istutamiseks ei tulegi muud teha, kui muld pakendist välja võtta, oma kohale asetada ja veepaak vett täis valada. Neljandaks liigutuseks on aparaadi voolivõrku ühendamine. 

Esialgu tuleb mullale peale asetada pisikene kuppel. Niimoodi tekib kasvuhoone efekt ja taimed hakkavad kiiresti kasvama. Kui nad on juba nii suured, et lehed puudutavad kuplit, siis tuleb need ära võtta. Edasi tuleb ainult aeg-ajalt veepaaki täita (ühe kuu jooksul oleme pidanud kolm korda vett juurde panema). Aparaadil on sisseehitatud valgusti, mis end ise sisse ja välja lülitab. Tal on oma tsüklid ja ise midagi tegema ei peagi. See aitab taimedel kiiresti ja lopsakaks kasvada. Mida kõrgemaks taimed kasvavad, seda kõrgemale tuleb tõsta ka lampi. Meie lamp on hetkel kolmandal kõrguse astmel. Kolm astet kokku ongi.


Tegelikult on päris äge see vidin. Praegu on nii lahe keset talve köögis süüa kokates otse mullast pasta sisse mõned basiilikud murda. Järgmiseks tahaksime kindlasti metsmaaaaaasikaid osta. Või väikeseid tomateid. Kolmene kapslite pakk maksab 10€. Selle eest saab ikka päris palju ja täitsa värsket kraami. Lisaks on tore see, et ta ei närtsi ära nagu tavapärane basiilik, mida poest osta saab. Või ma olen ainus, kellel need alati ära surevad? Isegi kui ma neid kastan ja enda arvates ilusti hoian. Aa, lilli saab seal ka niimoodi kasvatada. Rukkililled tundusid eriti nunnud. 

Aparaate on neil igast erinevaid. Erinevate suurustes, hinnaklassides ja värvides. Kogu valikuga saab tutvuda siit: (LINK) ja siit: (LINK). Minu meelest on see päris äge kink ka jõuludeks. No kui tahta kellelegi midagi hinnalisemat kinkida või kamba peale. Lahe on see, et ta jääb kestma pikaks ajaks ja inimene saab sellest aastaringselt rõõmu tunda. 

Ainukene asi, mida ma võibolla miinusena saan välja tuua on see, et see valgus on hästi ere. Kuna ma ise olen üsna lühikene inimene, siis kui see aparaat töötasapinnal seisab, siis paistab see mulle otse silmaauku. Kui tuba pimedaks teha, siis helendab see väikene kodune aiake nagu helkur pimedal maanteel. Aga noh, päeval ei pane seda üldse tähele ja hea oleks talle mõni selline nurgake leida, kus ta kedagi ei sega ja omaette mõnusalt kasvada saab. 

Tuesday, November 27, 2018

Mis tööd sa teed?


Uuemad lugejad uurivad tihti, et millega ma täpsemalt tegelen. Enamik inimesi arvab, et ma olen maakler. Tegelikult on see mõningal määral tõsi, aga ma ei tee päris tavapärast maakleri tööd. Igapäevatööna korraldan arendusprojektide müügijuhtimist. Ma alustasin oma karjääri maaklerfirmas juhatuse assistendina. Sealt edasi pürgisin ise maakleriks. Teenindasin erakliente kaks aastat ja seejärel asusin tööle kinnisvaraarendusse. Nüüd olengi juba ca 6 aastat ainult kinnisvaraarendusi müünud. Minu töö algab sellest, kui uus projekt sisse ostetakse (vahel aitan projekti ise ka sisse osta). Kui arhitektilt tulevad esimesed plaanid, siis on minu ülesanne need üle vaadata, teha oma ettepanekud vastavalt klientide soovidele (ala walk-in garderoobid lisada, eraldatud köök planeerida, pistikute asetust kontrollida praktilisuse mõttes jne. See kõik on sõltuv sellest, mis turul parasjagu populaarne on). Kui plaanid on lukus, siis on minu ülesanne koostada turuanalüüs, jälgida konkurente ja koostada hinnakiri. Hinnakirja vaatab üle kinnisvaraanalüütik/juhatus, siis see põrgatatakse tagasi, teeme korrektuurid ning seejärel alustame müügiga. Kõigepealt paneme turunduseelarvega kooskõlas paika müügiplaani ja asume täitma lepingus võetud kohustusi müügieesmärkide täitmisel. Igal kuul on teatud käibe-eesmärgid ja nendest tuleb kinni pidada.

Hetkel on minu meeskonnas kolm maaklerit. Meil on suur eesmärk ning samuti on meie tee peal ka väiksemad eesmärgid. Minu ülesanne on jälgida seda, et need saaksid täidetud või isegi ületatud. Kui me mingil põhjusel rajalt maha kaldume, siis peame välja mõtlema viise, kuidas objekti müüki kiirendada. 

Lisaks on minu ülesandeks lepingute ettevalmistamine ja osadel juhtudel ka nende allkirjastamine arendaja poolt volituse alusel. Enne seda muidugi ametlike müügipakkumiste koostamine panga jaoks ja broneerimislepingute sõlmimine. Lisaks on minu ülesanne kindlaks teha, et kõik notariaalses lepingus olevad punktid oleksid korrektsed, summad klapiksid, kõik osapooled oleksid kohal ja mõlema osapoole kohustused oleksid täidetud. Uusarenduste puhul toimub müük tavaliselt kahes osas. On võlaõigusliku lepingu sõlmimine ja siis asjaõigusliku lepingu sõlmimine. Esimeses lepitakse kokku kõik müügi/ostuga seotud tingimused ja kohustused ning viimasega antakse üle omand.

Enne võlaõigusliku müügilepingu teostamist suhtlen klientidega, et panna paika siseviimistlusmaterjalid vastavalt nende soovidele. Kui korter valmima hakkab, siis on minu ülesanne korraldada korteri ülevaatus, fikseerida võimalikud puudused ülevaatuse aktis (koos projektijuhiga) ja siis korraldada asjaõigusliku lepingu sõlmimine, milleks on omandi üleandmine. Seal tuleb olla kindel, et panga esindaja on kohal ja arendaja poolt on kõik hüpoteegid ning objektiga seotud koormatised likvideeritud. Peale seda korraldan korteri üleandmise, valmistan ette akti, fikseerin korteri viimased näidud ja annan kliendile võtmed üle.

Selline on siis üldine kirjeldus minu tööst, detailidesse laskumata. Sinna lisanduvad muidugi klienditabelite täitmised, kliendipäevade korraldus, kuulutuste koostamine, näitamised, meeskonna motiveerimine, koosolekud ja palju muud.

Ma olen tasapisi mõelnud sellele, et ma vahel tahaksin ka siiski mõnda eraklienti teenindada. Nii nagu vanasti, aga kuna mu portfellis on hetkel kaks suurt kortermaja, siis saaksin pühenduda vaid mõnele üksikule. Seega, kui keegi teie seast tunneb kunagi, et vajaks abi oma kodu müümisel, siis võib mulle alati kirjutada/helistada (triinuliis.epner@arcovara.ee, +372 5084109). Teie jaoks on mul alati aega.

Lisaks kõigele muule on minult uuritud, et kuidas ma üldse oma tee kinnisvarani leidsin. Ausalt öeldes täiesti juhuslikult. Minu peika töötas tol ajal kinnisvaras ja tegelikult palus abi hoopis flaierite jagamisel. Ma jagasin siis maaklerite poolt välja prinditud flaiereid postkastidesse ja teenisin sellega taskuraha. Ühel päeval kutsuti mind firmaga koos mingisugusele istumisele ja minu klapp firma omanikuga oli hea. Ta uuris, et kas ma ei sooviks tulla hoopis juhatusele assistendiks. Muidugi ma olin nõus! Sealt edasi läkski kõik kuidagi loomulikult ja.. Siin ma nüüd olen.

Mu üks lemmikuid raamatuid on "Juht ilma tiitlita". Ehk olete lugenud. Aga mina tõesti tunnen, et olen leidnud enda jaoks sellise eriala mis mulle tõesti meeldib. Ma tunnen, et kuidas iga kliendiga ma õpin midagi, mulle meeldib end täiendada. Kõige vingem tunne maailmas on see, kui sa näed kliendi silmades seda "VOT SEE ON MINU KODU" pilku. See on äge! Lahe on olla pisikene osa sellest niivõrd tähtsast otsusest inimese elus.

Mis tööd Teie teete? Kas olete oma töökohal õnnelikud? Kui Te saaksite valida ükskõik millise ameti, siis kes te olla tahaksite?

Monday, November 26, 2018

Ära anna alla!


Ma ei olegi vist iial telefonist bloginud. Sõidan hetkel kohtumisele, kuulan Lady Gaga “Shallow” lugu ja lihtsalt selline tunne tuli peale, et tahaks kirjutada. Minu blogi üks suurimaid missioone on olnud inimestele olla inspiratsiooniks. Ma olen oma loomult selline ettevõtlik, oma tegemistes põhjalik ja ma ei anna kunagi alla. Ma olen palju raamatuid lugenud enesemotivatsiooni teemadel ja kui on üks asi, mida ma olen sealt õppinud, siis see oleks järgmine: hirm on meie kõige suurem vaenlane. Hirm takistab meil saavutamast edu. Hirm takistab meid proovimast ja enesele võimaluse andmisest. Kas teate, millest hirm tekib? Hirm tekib mitte meie enda seest.. Vaid teistest inimestest. Hirm tekib teiste arvamusest, kahtlustest ja sõnadest. Nii palju inimesi jätab oma elus asju tegemata sellel põhjusel, et nad ei talu mõtet läbikukkumisest. Aga ka "põleda" on okei. Öeldakse, et viis korda kuku, aga vaata, et kuues kord tõused jälle püsti. Võidab see, kes vähemalt proovib. 

Ma räägin teile paar lugu.. Kui ma kunagi 18 aastaselt oma heade mõtete purkidega välja tulin, siis vallandus samamoodi blogis/tuttavate seas selline “sumin”, et kes seda ikka ostab ja et see ei ole midagi unikaalset. Välismaal on sellised asjad juba ammu müügis jne. Aga teate, mis ma tegin? Kui ma esialgu vorpisin iga viimse kui purgi ise, siis võtsin omale eesmärgiks minna nii kaugele kui ma saan. Et panna ennast proovile. Ma kirjutasin igasse suuremasse poeketti. Suhtlesin ostujuhtidega. Saatsin neile mitmeid kirju, tootenäidiseid ja olin järjepidev. Ma ei osanud veel karta. Ma olin nii noor. Ma olin sihikindel ja motiveeritud. Mul ei olnud midagi kaotada. Peale kaheksandat “ei”d tundsin, et ma ei jaksa enam. Äkki teistel oli õigus? Olin juba loobumas. Aga siis sain esimese “jah”’i. Ma sain kohtumise Selveri ostujuhiga. Ma valmistasin kohtumiseks presentatsiooni, võtsin toote kaasa ja läksingi. Täiesti üksi. Ja teate, mis juhtus? Ma sain selle lepingu. Selver oli nõus minu purgi müüki võtma kõikidesse oma poodidesse. Nüüd oli probleem selles, et kuidas ma nad ära varustan? Mul kulus ühe purgi valmistamiseks ca 1h. Ma otsisin variante, et saaksin endale abilisi. Kuniks ühel hetkel mulle turgatas pähe, et Harku naistevanglas on vanglatööstus, kust saaksin abi. Kirjutasin neile ja järgmisel momendil saingi justiitsministeeriumilt alalise läbipääsuloa Harku naistevanglasse. Õpetasin neile, kuidas ühe purgi valmistamine käib ja käisin neil tihti külas, et teha pistelist kontrolli töö kvaliteedi osas. Mul ei olnud eriti palju finantsi ja kõik raha, mille sain palgast kõrvale panna, panin selle äri alla. Ma tegin Selveriga kokkuleppe, et varustan hetkel vaid Tallina kuute suurimat Selverit. Meie purgid läksid müüki oktoobris. Juba esimese nädalaga saime 100% läbimüügi. Tootsime purke juurde ja nii kuni detsembri lõpuni. Siis mul sai raha otsa. Selveril aga on tasu maksmise kohustus 90’päeva pikk müügi realiseerumisest (ma ei tea, kas enam on, aga siis oli). Minu kogu raha oli kinni. Ma ei saanud enam neid varustada ja jäin tähtaega ootama. Selle aja peale said aga jõulud/hooaeg läbi ja siis jäime järgmist aastat ootama." Uuel aastal muidugi oli mul kuhugi motivatsioon kadunud. Ma tegelesin kinnisvaraga ja see asi jäigi passiivseks ning müüki teeme siiani läbi meie enda e-poe. Tasapisi. Aga teate mis? Ma vähemalt proovisin. Ma tegin midagi. Ma ületasin ennast, seljatasin teiste kahtlused ja saavutasin midagi. Mitte maailma mastaabis, vaid iseenda jaoks. Ma näitasin endale, et kui midagi väga tahta ja pühenduda, siis me suudame teha palju rohkem, kui me arvame ennast suutvat.

Samamoodi täitsin hiljaaegu ühe oma suure unistuse. Ma tahtsin juba lapsepõlvest saadik ise kunagi laulu avaldada. Lihtsalt sellepärast, et see oleks äge katsumus. Kui ma sellest blogis rääkisin, siis terve perekool kihas ja rääkis, et eriti lamp, nüüd üritab lauljana karjääri teha. Nendes sõnades muideks ei ole kübekestki tõtt. Ma ei taha lauljaks saada või mingit karjääri teha. Ma tahtsin lihtsalt oma unistuse ellu viia. Eks loomulikult need sõnad panid mind kõhklema ja esiti ei julgenud ma seda isegi avaldada mitte. Aga ma andsin endale aru, et see on minu elu, minu unistused ja kui ma kõike teiste tõttu tegemata jätaksin, siis oleksin ma oma "surivoodil" üpris õnnetu. Ma võtsin end kokku, harjutasin ööd ja päevad läbi ning lõpuks saigi asi purki. Minu suureks üllatuseks mängiti lugu mõningatel kordades isegi raadios. Raadio 2, Ring FM ja DFM. Nagu VAU! Ma poleks osanud seda oodata. Ma olin nii tänulik. Ma tahtsin, et sellest loost saaksid inspiratsiooni inimesed, kes tegelikult on üliandekad ja kellel on tohutult potensiaali. Et nemad ka julgeksid sellise sammu võtta ja vähemalt proovida. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et meil ei tule välja? Kui me proovime, siis on vähemalt 50/50 võimalus õnnestuda. Kui me kunagi seda sammu ei astu, siis on ebaõnnestumise protsent ju 100.

Ma kunagi tahtsin hirmsasti Endoveri tööle saada. Ma olin tol ajal vist kaks aastat maaklerina tegutsenud. Ma kandideerisin oma CV-ga ja minuga ühes pundis oli vist 11 inimest. Me käisime grupivestlustel, tegime isiksuseteste ja kogu see teekond töökohani tundus meeletu. Seal oli inimesi, kes on meeletute kogemustega ja kelle kõrval ma tundsin ennast ikka eriti "rohelisena". Aga teate, mis ma tegin? Ma hakkasin ostjaid otsima nende olemasolevatele projektidele. Kui töövestluste protsess oli alles poole peal, siis minul oli juba neli inimest, kellele kortereid näidata. Ma helistasingi kõige kõrgemale ülemusele ja küsisin, kas võin neile projekti tutvustada või nad soovivad, et ootaksime protsessi lõpuni. Et me võime ju teha erandliku kokkuleppe, et saan tasustatud ainult nende tehingute pealt, kui töövestluste protsessis osutub ikkagi keegi teine valituks. Ma ütlesin, et mulle tundub tobe lihtsalt oodata selle "jah" sõna järgi, kui tegelikult võiksime me juba nendele inimestele korterid ära müüa. Ma saingi selleks loa ja läksin objekte näitama. Tegin projekti endale detailideni selgeks ja minu suureks õnneks sooviski üks klient korteri broneerida. Minu ülemusele meeldis mu ettevõtlikkus ja seetõttu otsustasid nad minuga käed lüüa. Sealt saigi alguse minu 3,5 aasta pikkune karjäär Endoveris.

Mida ma tahan selle postitusega öelda on see, et kui teil on mingi idee/mõte/unistus, siis ärge kunagi andke alla. Andke endast vähemalt parim. Kui siis välja ei tule, siis teate, et tegite vähemalt endast kõik oleneva ja saate uuesti proovida. See on kindlasti parem, kui üldse mitte millegi tegemine. Meie enda kätes on enda elu kujundamine ja ma usun, et igaüks meist võiks anda endale võimaluse. Ja kes vähegi suudavad, siis toetage oma lähedasi ka nende ettevõtmistes. See on inimeste jaoks nii tähtis, sest on väga palju inimesi, kes nende motivatsiooni alla üritavad tampida. Ühel või teisel viisil. 

Sunday, November 25, 2018

Kogu "tõde" ja müüdid küünaldest. Meie edasised plaanid


Teate.. Mul on selline tunne, et ma pean mõned mõtted meie küünalde kohta kirja panema. Seda lihtsalt sellepärast, et liigub mõningaid müüte ja ma usun, et õiglane oleks, kui ka ise sellel teemal sõna võtaksin. Täna kirjutas Eveliis oma blogis meie küünalde kohta toreda postituse (link). See valmistas mulle nii suurt rõõmu, sest nendesse toodetesse oleme sisse pannud kogu oma hinge. Kui ma nägin, et Eveliis meie e-poes tellimuse tegi, siis jättis mul ausalt öeldes süda paar takti vahele, sest noh, ma pabistasin. Kuna tema peab just nimelt arvamusblogi, siis hoidsin pöidlaid, et meie küünlad meeldivad talle vähemalt sama palju kui minule. Kui ta tänase postituse kirja oli pannud, siis ilmus sinna alla ka mitmeid kommentaare. Ma põgusalt uurisin, et mis inimeste mõtted on ja ma olin kohati päris üllatunud..

Ma ei tea, kas ma olen seda siin maininud, aga küünalde tegemine ei ole kunagi olnud minu jaoks see "nii ma saan rikkaks" projekt. Ma tegin seda sellepärast, et ma tahtsin teha midagi, mille järele ise vajadust tundsin. Me tegime selle küünla täpselt selliseks, millisena ma teda enda elutoa lauale põlema tahaksin. 

Üks inimene kirjutas, et kus on alles raha teenimise viis, et müüakse 5€ väärtuses küünalt 24€ eest edasi. Mul pidi suu põrandale vajuma. Ma ütlen teile päris ausalt. Meie omahind sellise küünla tegemiseks (täpselt sellises purgis, sojavahast, selliste lõhnadega, kolme tahiga ja sellises koguses) on peaaegu 20 eurot. Ei ütleks, et me selle viie eurose kasumiga nüüd miljonärideks pürgiks. Loomulikult on meie soov see, et saaksime küünla hinna madalamaks. Ehk kunagi saamegi. Aga hetkel on meie tellitavad kogused nii väikesed, et see lihtsalt ei ole võimalik. Meil ei ole füüsiliselt võimalik ega ka piisavaid oskusi selleks, et neid siin kodus ise valmistada. Me teeme koostööd kahe armsa inimesega Haapsalust, kes meil küünlaid valmistada aitavad. Nagu oma pisikene meeskond.

Ma tahtsingi teha midagi eksklusiivset. Midagi sellist, mida oleks tore kingituseks saada ja ise kinkida. Ma ei tahtnud teha mingit masstoodet, mida Rimis müüakse 5€ eest. Selge on see, et meie küünal on kallis. Aga samamoodi saab ju osta ka riideid.. Kas odavamaid New Yorkerist või natukene kallimaid Hilfigerist. Okei, see on tobe näide (ma ei pea meie ettevõttet Hilfigeriks), aga ma lihtsalt tahan oma mõtet edasi anda. 

Lisaks on mainitud, et küünla põlemise aeg võiks olla veel pikem. Absoluutselt võiks! Meie küünal on hetkel oma suuruselt praktiliselt nagu kolm Joiki küünalt kokku. Ta põleks samuti pikemalt, aga me kasutame kolme tahti. Me tahtsime teha midagi teistmoodi. Kolm tahti annavad selle eelise, et küünal annab veel kiiremini ja rohkem lõhna edasi, lisaks on ta ilus ning omapärane vaadata. Aga kuna kolm tahti on ikkagi rohkem kui üks, siis on ka küünla põlemiseaeg natukene väiksem. Hetkel 25 tundi kui järjest põletada. 

Siiani on meil müük kenasti läinud. Ei saa öelda, et nüüd metsikut tormi joostakse, aga esimene sats küünlaid on kohe, kohe müüdud ja tellime peagi uued. Klientide tagasiside on olnud suurepärane ja see annab nii palju motivatsiooni juurde! 

Keegi veel mainis, et minu "heade mõtete purgi" idee ei läinud vedama ja seetõttu kasutasin samu purke küünalde jaoks. Tegelikult ei vasta see tõele. Meie küünla purk on ikkagi oluliselt väiksem, kui on heade mõtete purgi oma. Ei kasuta "ülejääke" :)

pood.costany.ee

Aga mis meie tuleviku plaanid on? Meie suur küünal saab omale peagi "väikese venna". Ehk, et me teeme väiksema küünla, mille lõpphind tarbijale sõbralikum on. Lõhnad jäävad samaks, disain ka.. Lihtsalt suurus muutub. Lisaks saab taoline küünal olema ühe tahiga. See teeb ka põlemiseaja pikemaks. Meie küünal saab olema selline nagu üleval oleval fotol. Pisikeste muudatustega, aga see on kujundaja poolt tulnud näidis (Reana: https://www.facebook.com/disaindipity/). Hetkel meil ei ole ressurssi, et karbikest küünalde jaoks tellida, sest meie kogused on nii väikesed, et kasumi arvelt veel ei kannata. Aga kindlasti on see meie eesmärgiks! Uue väiksema küünla hind tuleb vahemikus 8,90-9,90€. Suuruselt on ta natukene suurem, kui turul tuntud Joiki küünal. 

Loodetavasti saame pisemad küünlad müüki paisata juba detsembris! Ma olen super põnevil! Võin öelda, et kriitika hinna osas oli kindlasti see, mis meid veel kiiremini väiksema küünla peale mõtlema pani. See oli meil nagunii plaanis, aga see väikene tögamine utsitas veelgi. 

Mida ma selle postitusega öelda tahan on see, et ei ole kõik alati must ja valge. Meie eesmärk ei ole inimesi koorida. Me tahame teha lihtsalt midagi ägedat. Midagi iseendale. Midagi eksklusiivset ja midagi sellist, mis inimestele rõõmu valmistaks. Me ei taha teha järeleandmisi selleks, et saada võimalikult väikest turuhinda. 

Aga midagi postiivsel noodil ka. Mul on alati nii hea meel, kui te meie tegemistele pöialt hoiate, kaasa elate ja mulle motiveerivaid mõtteid saadate. See annabki jõudu edasi liikuta. Vaatamata kõikidele takistustele. Aitäh, et olete olemas! ♡

Saturday, November 24, 2018

Kõike juuksepikendustest


Kuna mul on sellel teemal nii palju küsimusi tulnud, siis mõtlesin, et peaks tegema täiesti eraldi postituse. Mainin kohe ära, et tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega. Ma lihtsalt jumaldan Kristiina tööd ja teen talle hea meelega reklaami. Mul on pikendused vist nüüd kolmandat korda elus. Kõik korrad olen neid just Cybercatis paigaldanud. Aa, ei, valetan. Esimest korda elus käisin pikendusi paigaldamas 15 aastasena. See oli mingi mega kahtlane koht.. Ja tulemus oli ka päris kohutav. Või noh, alguses oli okei, aga juuksed mutusid väga ruttu koledaks. Sellest tulebki pikenduste hinnavahe. Kvaliteetsed juuksed maksavad ka rohkem. Ma olen enamasti lasknud Kristiinal paigaldada endale "lastejuuksed". Ei, need pole päriselt lastejuuksed vaid need on lihtsalt töötlemata juuksed. Sellised, mida pole eelnevalt värvitud jne. Need on kallimad, aga igati oma raha väärt. Tulemus on lihtsalt nii palju loomulikum ja juuksed püsivad ülikaua ilusad. Ma olen enamasti lasknud omale juuksed mitmest erinevast toonist kokku segada. Nii on nad kuidagi elavamad ja naturaalsemad. 

Kuna mul on endal väga paksud juuksed, siis tuleb mulle pähe panna umbes 150-175 salku. Sellel korral lasin 150 panna, aga ma tunnen, et paremas küljes jääb natuke puudu. Ilmselt lasen mõned juurde panna. Kui ma reeglina olen lasknud omale 50cm juuksed panna, siis sellel korral pandi pikemad. Oli äkki 70cm? Seda lihtsalt sellepärast, et mu oma juuksed olid ka sellel korral pikemad ja siis ma ei pea paari hoolduse pärast uusi juukseid panema. Muidu ma poleks nii pikki võtnud. Kuna iga hooldusega tuleb juukseid tõsta, siis muutuvad nad lühemaks. Selliselt on nad lihtsalt väheke pikemalt kasutatavad.

Tihti uuritakse, et kuidas ma viitsin koguaeg lokke teha või sirgendada, et nad ühtlased oleks, siis tegelikult on see imelihtne. Lokid püsivad mitu päeva ja tegelikult on nad teisel päeval isegi ilusamad kui esimesel. Kui ma ei viitsi midagi nendega teha, siis jäävad nad sarnaselt oma juustele kahused ja laines. Kui ma tahan ühtlasemat tulemust, aga ei soovi kuumtöödelda neid, siis teen ööseks lihtsalt kaks punupatsi ja hommikul  on mul ilusad lained. 

Aga kuidas juuksepikendusi hooldama peab? No mina kasutan alati juukseid pestes juuksemaski. Ma kannan juuksemaski täies pikkuses juustele ja kammin tangle teezeriga läbi. Siis jätan mõjuma ja hiljem loputan. See aitab pusade tekkimise vastu ja juuksed on mõnusalt pehmed ning kergesti kammitavad. Ja jah, neid on võimalik täiesti normaalselt kammida. Eriti tangle teezeriga. Kinnituskohad on niivõrd väikesed, et ei sega üldse.


Mida on oluline silmas pidada on see, et juukseid ei tohiks pesta ja kuivatada pea alaspidi. See ajab juuksekarvad "turri" ja tegelikult lõhub neid meeletult. Seda ei tohiks ka niisama muidugi teha. St. ilma juuksepikendusteta Enne magamaminekut peaks juuksed kindlasti läbi kammima ja ideaalis võiks alati juuksed "lohakalt" kinni magada. Mitte liiga kõvasti (sest see lõhub ka), aga ntks punupats on ideaalne variant. 

Pesen ma pead 2-3 päeva tagant. Viimasel päeval aitab kuivshampoon. Selleks protseduuriks tuleb aega varuda, sest juuste kuivatamine võtab reaalselt miljon aastat. Eriti kui lasta niisama kuivada ja fööni ei kasuta. 

Ma olen sellesmõttes mega imelik inimene, et ma olen oma juustega terve elu olnud püsimatu.. Aga vot pikenduste juurde tulen alati tagasi. Ma kunagi olin 4 aastat nii, et ei värvinud oma juukseid ja kuumtöötlesin minimaalselt. Isegi siis ei visanud nad eriti pikkust. Vist ongi nii, et mõningatel inimestel ei kasva juuksed teatud pikkusest pikemaks? Mulle vähemalt tundub nii.. 

Pikad juuksed teevad mind kuidagi enesekindlamaks ja no.. Kui selle enesekindluse eest on vaja maksta ca 450 eurot, siis ma maksan (nutan, aga maksan) :D 

Aa.. Kuna keegi instagramis uuris, et miks mul kunagi kontsakingi pole üritustel jalas, siis vastan suuremale ringile ka (viitan postituse päisepildile).. Siis noh, esiteks on mul lampjalad ja mu jalad hakkavad lihtsalt meeeeeeeeletult tuld lööma. Olen proovinud erinevaid taldasid kingadega, aga no ei aita. Ma ei suuda üritust nautida kui endal silmad vesised on. Teiseks, ma tunnen end madalate jalanõudega nii mugavalt, et see pole lihtsalt väärt seda. Kolmandaks, ma olen isegi kontsadega nii midget, et keda ma ikka petan :D Kas Teie seas on veel inimesi, kes never ei viitsi üritustele kontsakingi jalga panna?

Tuesday, November 20, 2018

Niisama juttu ja natukene hala ka


Mul ei ole selle postituse jaoks ühtegi asjakohast pilti, seega panen lihtsalt väikese meenutuse mõne nädala tagusest koosviibimisest tüdrukutega. Täna on olnud üsna kreisi päev ja mõtlesin kõik oma mõtted ühte postitusse koondada. Tegelikult sai kõik alguse juba eile.. Nimelt olin ma õhtul üksinda kodus, sõime Krisiga parasjagu õhtust ja mulle helistas Kristo emps. Ütles, et Valja (Kristo kasuisa kasuema?) on teinud hulllllu hunniku toitu ja me oleme oodatud külla. Ma olin just kõhu punni söönud, aga no.. Krisil on seal alati tore ja miks mitte. Pakkisime end kiiresti kokku ja sättisime minekule. Noh, ma oleks pidanud eeldama, et "hunnik toitu" tähendab reaalselt vaat et juubeli lauda. Okei, no see on väikene liialdus, aga lauale olid pandud kotletid, kartulipuder, praetud forell, salat, kook jnejnejne. Minu väidet, et ma just kodus sõin, ei uskunud keegi ja lõpetasin ma väikese veereva kakukesena. Ega ma ei saa kurta, toit maitses hästi! Ma lihtsalt sõin kolm õhtusööki ca tunni aja jooksul. Ägisedes liikusime elutuppa, rääkisime juttu, mängisime Krisiga ja kell sai märkamatult juba 21. Kristo emps ja kasuisa tõid meid autoga koju. Kris jäi autos magama (powernap 4 min) ja see andis talle nii palju energiat, et ta oli rahulikult poole üheteistkümneni öösel üleval. Ma ei ole kunagi aru saanud, et kuidas taoline paari minutiline uinak talle alati nii palju energiat annab.

Kui lõpuks oli aeg nii kaugel, et ma teda ikkagi magama sättisin, siis keeras kogu olukord järsult pea peale. Nimelt.. Seisan mina, Kris juba tudukates elutoas ja hakkan magamistuppa minema. Järsku kuulen kõva kräunumist: KASS! Kass oli arvutilaua juures külili ja kräunus haledalt. Ma ei saanud absoluutselt aru, et mis nüüd siis. Jooksin vaatama ja ta oli ennast kuidagi ühe küünega arvutilaua ratta külge pookinud ja ei saanud enam lahti. Kuna ta oli parasjagu siplenud, siis oli ta oma käpale vindi peale keeranud ja see kinni jäänud küüs tegi kindlasti põrguvalu. Okei, panin Krisi sülest ja mõtlesin, et mida ma nüüd teha saan. Kuna arvutilaud on üpriski maad ligi, siis oli väga raske aru saada, et kus ta täpsemalt kinni on. Kui ma proovisin tema käppa puudutada, et küünt lahti sikutada, siis lõi ta mulle lihtsalt hambad sisse. Eks see, et Kris kõrval kükitas ja aina kassi silitada/musitada üritas, ei aidanud kaasa. Kass oli paanikas. Panin Krisile multikad telekast käima, et tema tähelepanu hajutada ja mõtlesin, et mida ma nüüd ometi teen..

Proovisin arvutilauda tõsta, et sinna raamat/tööriistakohver vahele pressida, et siis ma näeksin mis ma täpselt teen ja saaksin kassi küüne lahti sikutada. Minu master plan ei toiminud, sest ma ei jaksanud lauda isegi sentimeetrikestki tõsta. Helistasin siis Kristole, et ma ei tea mida teha. Ma ei jaksa seda lauda tõsta ja kass kräunub nagu hullumeelne. Mind ligi ka ei lase. Tegime Kristoga siis videokõne ja ta tegi ettepaneku, et ma prooviksin välguga kapi alt pilti teha, et näeksime täpsemalt kuhu kass on kinni jäänud. Võtsin siis oma telefoni, suunasin kapi alla ja tegin pilti. Välk ehmatas kassi niivõrd, et ta sai kohe küüne ratta küljest lahti. Hiljem pildilt oli näha, et küüs oli täpselt ratta ja selle küljes oleva metalli vahele jäänud. Ilmselt oleks lihtsalt piisanud sellest, et ta oma küüned sisse tõmbaks, aga ta oli ise juba end nii paanikasse ajanud, et ei taibanud enam. Või oli tal liiga valus. Ma ei teagi. 

Igatahes pani ta solvunult plehku ja ei andnud ennast väga pikalt näole. Ma siis üritasin Krisi multikate juurest ära meelitada, aga kuna ta oli üleväsinud, siis tuli sellest suur draama. Kui ma lõpuks pisikese kuti tuttu sain, siis oli kass endiselt nii solvunud mu peale, et ainult põrnitses taamalt. Vaesekene. 

Ja ega see, et Kris õhtul hilja magama läks, ei tähendanud muidugi seda, et ta kella seitsmest krapsti üleval ei oleks. Oli küll. Pahur ja väsinud. Järgmise päeva lõunaund magas samuti vaid tunnikese ja üleväsimus kandus edasi ka järgmisesse õhtusse. See on naljakas, kuidas sellisest pisikesest vahejuhtumist võib tervelt kaks päeva "aia taha minna".

Nüüd on õnneks nii kass, kui ka pisike kutt vinksvonks heas tujus ja kõik on korras. Maailma mastaabis on see küll nii lambine hala ja kurtmine, aga tol momendil oli küll selline tunne, et viuhh, mis see nüüd oli.

Selle kõige juures oli naljakas see, et ma olin oma peas välja mõelnud stsenaariumi, et panen Krisi kella üheksast tuttu, lasen vanni vett täis, süütan küünlad, võtan klaasikese punast veini, loen uut raamatut, blogin ja lähen varakult magama. Nojah, close enough! 

Kas Teil on ka nii, et kui spets planeerite endale sellise zen õhtu, siis midagi ikka juhtub? Üleüldse ei tasu selliseid asju ette planeerida vist, sest millegipärast on alati nii, et midagi tuleb vahele. 

Tuesday, November 13, 2018

MyHits awards + meik, soeng ja riietus


Nonii.. MyHits Awardsi sumin on küll läbi, aga ma mõtlesin, et paneks ka paar sõna kirja. Esiteks olin ma super meelitatud, et ka meile ikkagi VIP kutsed saadeti. Minu jaoks oli see üllatus ja võibolla olid ka mu ootused seetõttu teised. Lugesin Marimellide postitust ja nemad eeldasid VIP-ist hoopis midagi muud. Ma ei tea, mulle sobis hästi see, et saime järjekorrata kõrvaluksest sisse ja ei pidanud suure rahvamassi keskel seisma. Saime olla eraldi alas koos kõikide Eesti suuremate ja väiksemate kuulsustega, nendega paar sõna juttu rääkida ja tänu sellele, et nominentide ala asus täpselt VIP-i ees, siis lasi Taavi Rõivas mind nende laua juurde seisma, et saaksin paremini näha. Juu ma olen nii jupats, et tal hakkas minust kahju kui ma isegi kontsadel seistes enamusele kaenlaauku vaatasin. Nii oli show minu jaoks nauditav ja ausalt öeldes ma küll ei tundnud millegist hullult puudust. Võibolla tõesti oleks võinud mingi tervitusjook olla (võibolla oligi, ma ei näinud), aga muidu suht suva. Enamuse osa üritusest rääkisime juttu erinevate inimestega, tegime mõned pildid ja nautisime showd. 

Kuna kutsel oli kirjas, et peo dresscode on "Bling", siis proovisin selle nimel ikka vaeva ka näha. Ma olin surmkindel, et kõik suured staarid tulevad oma maani glitter kleitides kohale ja kes vähem pidulikud tahavad olla, et siis nende jalast leiab läikivaid ketse, vingeid jakke/pintsakuid jne. Aga no reaalselt 1% inimestest panid üldse vist seda osa kutsel tähele. Ma tundsin ennast veits nagu helkur kogu selle ürituse keskel. Mõni üksik oli veel end niimoodi lille löönud, aga no see oli ka kõik. Ma Kristole meisterdasin ise spets glitter kikilipsu ka, sest poest lihtsalt ei leidnud midagi. Oleks võinud täitsa tegemata jätta selle, sest keegi poleks tähelegi pannud. 

Kuna me olime omale kahekesi selleks ürituseks vaba õhtu võtnud ja Kris oli Kristo vanematega, siis otsustasime, et astume ka aftekalt läbi. Sinna viisid inimesi neli suurt bussi. Meie buss sõitis muideks pooltühjana juba Saku Suurhalli juurest minema. Me olime reaalselt esimesed inimesed kes VABANK-i kohale jõudsid. Oma käepaelaga saime ka sealsesse vip alasse. Meile anti tervitusjoogid ja istusime diivanile. Kell oli mingi 23? Vaikselt hakkas inimesi tulema, osad läksid kohe tantsupõrandale ja meie vaatasime kaugemalt. Üsna ruttu tuli uni peale ja vehkat me tegimegi. Mingi tunnikese istusime. Ei saaks öelda, et sellel hetkel hullult rahvast oleks olnud, aga noh.. Kes ikka nii vara klubisse läheb ja veel vähem sealt lahkub? Eks värsked ja unised lapsevanemad muidugi! :D Me tegime tiiru McDonaldsisse, võtsime oma takeaway ja tulime koju nosima. Vaatasime ühe osa seriaali ja keerasime magama. Harjumusest olid mul kell 7 hommikul juba kõpsti silmad lahti ja siis kibelesime juba Krisile järele. 

Ma ei teagi.. Minule jäi kokkuvõttes kogu üritusest siiski hea mulje ja ma kindlasti lähen järgmisel aastal jälle. Mul on hea meel, et inimesi nende tehtud töö eest tunnustatakse ja ma ei arva, et kui seda mitmel erineval üritusel tehakse, et see siis kuidagi vähem tähtis nende inimeste jaoks oleks. Kõik tahavad ju, et nende tehtud tööd märgatakse/hinnatakse. Eriti hea meel oli Ariadne üle. Ta on mul ju lapsepõlvesõbranna.. Laulsime ja tantsisime koos. Esinesime pidevalt Viimsi Vallamaja laval ja käisime isegi Soomes koos esinemas. Nii vahva oli, et tema emps Ita-Riina seisis täpselt minu taga ja tema siirad kilked rõõmust võidu üle olid vägevad. Sain talle kohe ka enda õnnitlused üle anda ja see jättis kuidagi nii armsa tunde sisse. Täiega tubli oled Liina!


Aga ma räägiks natuke sellest ka, et kes mind ülesse vuntsis ürituse jaoks ja kust ma lõpuks kleidi sain. Kleidi osas on nii palju küsimusi tulnud ka. Ma ostsin tegelikult lausa kaks kleiti, sest ma ei suutnud otsustada kumb oleks ägedam. Mõtlesingi nii, et see mis valituks ei osutu, seda kannan jõuludel/aastavahetuse peol. Üks oli kuldne ja teine hõbe. Ma valisin viimase, sest mul oli täpselt selle kleidiga matchiv käekott olemas. 

Üritusele plaanisime jõuda kuskil 19 ajal.. Mina läksin kella kolmest juba meiki ja soengusse. Selle eest hoolitses armas Mariel Ustav - https://www.facebook.com/marielustavmakeup/. Ma andsin talle täiesti vabad käed. Eks tema teab kõige paremini mis sobiks. Me mõtlesime, et kui juba bling, siis teeme täiega blingi. Tihti ikka selliseid üritusi on, kus silmale nii palju sädelust panna saab ja soenguga natukene üle võlli panna on okei? 

Ma sain palju toredaid komplimente ja siiani uuritakse kleidi kohta, et kust see pärit (see on sealt Meloni kauplusest.. Seal paremat kätt on mingi väike butiik). Aga, et jõulud ja aastavahetus on tulemas, siis otsustasime Marieliga ühe loosi ka käima lükata. Selle leiab minu instagramist siit: https://www.instagram.com/p/BpylQMzHcEL/. Nimelt loosime ühele minu lugejatest ja tema sõbrannale aastavahetuseks soengu/meigi paketi, et saaksite uuele aastale säravalt vastu minna. Aa ja PS! Kes niisama mõnele üritusele meiki soovib, siis Marieli juures saab salasõnaga "costany" -10% soodukat! Mainige seda kindlasti aega broneerides. 


Millise mulje Teile see üritus jättis? Kas meeldis või pigem mitte? 

Sunday, November 4, 2018

Hüpnoos Tõeline Mina - Nädal 1, 2 ja 3


Nagu Te teate, siis alustasin mõnda aega tagasi Marise ja Siimu Tõelise Mina hüpnoosi kursust. See kestab kokku 30 nädalat. Kes eelmist postitust ei näinud, siis selle leiab siit: http://www.costany.ee/2018/10/ma-lasen-end-marisel-iganadalaselt.html. Aga olekski aeg teha vahe kokkuvõte sellest, kuidas mul läheb ja millised mõtted ning tunded mul tekkinud on. 

On minulgi olnud kunagi minevikus probleeme ärevuse ja paanikahäiretega. Põhiliselt muidugi siis, kui ma koolis käisin, aga neid on vahel harva ette tulnud ka hiljem. Enamasti ilmneb selline ärevus siis, kui suured muutused elus toimuvad ja siis hirmud kipuvadki ärevust toitma. Minu kõige suuremaks probleemiks on alati olnud üle mõtlemine. Igapäevaselt see mind elus seganud ei ole, aga kui selline pingelisem hetk on, siis ma kipun õhtuti enne magama jäämist voodis oma peas igasuguseid mõtteid mõtlema. Ma ketran ennast ise oma mõtetega ülesse, pulss muutub kiiremaks ja siis on raske uinuda. Enamast kujutlen ma erinevatest olukordadest kõiki võimalike stsenaariume läbi. Aga selleks, et sellistel hetkedel oma tunnetega toime tulla või üldse aru saada, miks sellised asjad tekivad, siis tulebki enda sisse vaadata. Sellepärast ma selle teekonna ette võtsingi.

Ma pean tunnistama, et siiani on olnud minu kõige suuremaks katsumuseks selle jaoks aja leidmine.. Või noh, tegelikult mitte aja leidmine, vaid ise selle aja võtmine. Ma tean, et see "mul pole aega," on tegelikult väljamõeldis. Me leiame alati selliste tegevuste jaoks aega, mida me päriselt hinges teha tahame. Enamasti takistab meid pigem laiskus või see, kui meil puudub motivatsioon. Minul motivatsiooni on.. Ma olen lihtsalt laisk. Ma püüan õhtuti peale Krisi magama panemist saja erineva asjaga tegeleda ja kui need ühel hetkel tehtud on, siis ma lihtsalt ei jaksaaa/viiiiiiiitsi. Aga igal korral ma kinnitan endale, et "tee ikka ära, pärast on hea tunne" ja täpselt nii ongi. Peale igat seanssi on motivatsioon laes ja mõtlen endamisi, et jumaaaaaaal, ei olnud ju nii raske. Nüüd on nii hea "zen" mode peal. 

Täna ma räägin kokkuvõtvalt esimesest kolmest nädalast. Meeldetuletuseks panen nad uuesti siia kirja: 

Nädal 1 - Mõistuse välja lülitamine / mõistuse errorisse ajamine / tühja ruumi tekitamine. Üle mõtlemise lõpetamiseks, elutempo rahunemiseks.

Nädal 2 - Maskide maha viskamine. Rollidest välja tulemine. Arusaamiseks, milline sa tõeliselt oled enda sees ning kuidas sa ise käitud ja kujundad end igal pool ja igas kohas.

Nädal 3 - Oma jõu leidmine ja endasse tagasi kutsumine. Tundmiseks, et sinu energia ja soov midagi korda saata tuleb tagasi sinu sisse, minevikust lahti laskmine.

Minu absoluutne lemmik nende seas on kindlasti esimene. Kui ma alguses hüpnoosiga alustasin, siis sättisin end põrandale/diivanile selili, pea padjale ja panin klapid kõrva. Tegin seda seanssi elutoas. Aga ma ei suutnud üldse keskenduda. Ma tundsin, kuidas see oli minu jaoks ebaloomulik ja kuidagi ebamugav. Esiteks ma pabistasin, et ma ei kuule, kui Kris vahepeal ärkab. Teiseks ma kuulsin koguaeg, kuidas kassid toas ringi tuulasid ja kolmandaks oli mul ebamugav olla. Sellepärast oli mul raske ka ennast, kogu oma keha ja mõtteid vabaks lasta. Alles vist peale kolmandat korda otsustasin ma, et selleks, et ma keskenduda saaksin, pean ma olema seansi ajal kuidagi nii, et mul on mugav. Kuidagi nii, nagu mulle loomulik tundub. Siis ma tõmbasingi helifailid omale hoopis telefonisse ja peale õhtust pesemas käimist, haarasin magamistuppa telefoni kaasa. Sättisin end hoopis magama minekuks valmis, lamasin pea padjal, ise külili.. No nagu hakkaks magama jääma. Panin faili vaiksema heli peal klappides mängima ja OH BOY! See muutis kõike. Esiteks ma teadsin, et kui Kris peaks ärkama vahepeal, siis ma kuulen teda. Teiseks ei olnud kassid segavaks faktoriks ja kolmandaks oli mul väga mugav olla. 

Nüüd on lausa nii, et vahel ma jään seansi lõpus magama. Aga sellest pole üldse hullu. Meie mõistus töötab tegelikult veel päris pikalt edasi ja kogu vajalik info talletub alateadvusesse. See hüpnoos on nii lõõgastav. Lülitab mõistuse täielikult välja ja ma lihtsalt vajungi unne sellises mega lõõgastunud olekus. Kõik need hirmud, mõtted ja tunded saavad kuidagi "lahendatud" ja positiivne energia tuleb asemele. Selline inspiratsiooni laine. 

See kõik pani mind mõistma, et ega hüpnoos/meditatsioon ei peagi käima nii, et sa istud nüüd rätsepistes, käed põlvedel ja silmad kinni või selili põrandal lamades ja "lõõgastudes". Igaüks peab leidma endale selle sobiva viisi ja kui selle nõksu kätte saad.. Vot siis alles suudame me end täielikult vabaks lasta. Eks me peame end natukene häälestama ka nii, et me anname kontrolli enda käest ära. Kogu seansi ajaks. Et ma päriselt ka kuulan, mida Maris mulle räägib ja usaldan teda. See ei tule esimese korraga, see tuleb ajapikku. Viimane kord praktiseerisin hüpnoosi sellel reedel. Me tulime Kristo sünnipäevalt ja ma ei saanud kuidagi sõba silmale. Vähkresin ja muretsesin Krisi pärast ka. Me ei ole ju eriti teda kuskile ööseks varem ära viinud. Siis tundsingi, et vajan enda välja lülitamist. Läksin tagasi nädal 1 hüpnoosi juurde ja.. See toimis. 

Põhiliselt ongi nii, et hüpnoosi esimene osa on enda välja lülitamine. Teine osa on Marise sõnade järgi mõttes järele kordamine, visualiseerimine ja seejärel selle "tühja mõistuse" nautimine. See tunne, et sa oledki ainult selles ühes hetkes. Sa oled selle 30 minutit endale lubanud ja sellel hetkel ei olegi mitte ükski muu mõte oluline. See kõik on nii võimas!

Aa ja me valisime välja ka võitja, kes saab minuga koos sama teekonda läbi teha! Kadi, kes sa jätsid blogipostituse alla järgmise kommentaari.. Palun võta minuga ühendust, et saaksime sulle anda ligipääsu hüpnoosidele! ♡ 

KadiOctober 2, 2018 at 7:14 PM
Oeh, ma olen oma elus hetkel sellises etapis, et tahaks kogu kursuse läbi teha. Ma olen kogu virrvarris enda kaotanud ja elurõõm on ka kadunud. Töö, laps, trennid,eelkool, seda kõike on hetkel liiga palju ja tempo on meeletu. Seega jah, kõik nädalad oleks vajalikud.

Friday, November 2, 2018

Ma olen teie eest midagi varjanud - Costany Store - esimesed lõhnaküünlad + GIVEAWAY. Milline on sinu lemmik?


Nonii.. See hetk on nüüd käes! Ma olen pikalt Teie eest midagi varjanud. Me oleme Kristoga selle projektiga juba päris kaua tegelenud. Nimelt.. Nagu te teate, siis olen ma meeletult suur lõhnaküünalde fänn. Kõige rohkem olen ma armastanud Bath and Body Works-i küünlaid. Lihtsalt sellepärast, et nende suured totsikud ja kolme tahiga küünlad on midagi täpselt minu maitsele. Eestis meil sellist asja eriti ei pakuta ja välismaalt on neid tellida päris kallis. Meil ei jäänudki muud üle, kui ise teha. Meie kindel nägemus oli see, et me ei taha standardseid pisikesi küünlaid. Me tahame selliseid, mis kestaksid kaua, põleksid kolme ilusa leegiga ja täidaksid päriselt ka toa lõhnaga. Suur küünal suudab seda teha ka suurema ruumi puhul. Lisaks sellele oli meie jaoks tähtis see, et küünlad sobiksid igasse interjööri. Ma lihtsalt toon ühe näite. Minu suur lemmik on Joiki rabarberi/maasika küünal. Aga see roosa ja rohelise kombo ei meeldi mulle välimuse mõttes üldse. Nii meil sündiski idee teha küünlad võimalikult minimalistlikud ja valged. Olenemata lõhnast. Valminud ongi meie esimesed 70 küünalt ja mul on niiiiiiiiii suur elevus sees. Saage meie küünaldega tuttavaks!

Kõige esimene küünal kannab nime Flirty Strawberry. See on kooslus maasikatest ja vahukoorest. Täpselt nii romantiline ja nii pehme, nagu see nimi kõlab, on ka selle küünla lõhn. See on minu absoluutne lemmik. Selles küünlas on täpselt parajalt pehmust, maasika hapukust ja vahukoore magusust. 


Meie Teise küünla nimi on Warm and Cozy Créme brulée.  Selles küünlas on parajalt särtsu, vürtsikust ja magusust. See meenutab sellist sumedat hilisõhtut kamina ees. Ta sobib ideaalselt jõulude ajal põletamiseks. Ta on oma loomult selline, et esmalt nuusutades krõmpsuvalt vürtsine, aga põlema pannes seest pehme ja kreemjas. Täpselt nagu üks Créme brulée olema peab. 


Meie kolmas küünal kannab nime Sweet and Sour lime. Ta on mõnusalt magus ja mõnusalt hapu samal ajal. Ta on värske, äratab meeli ja sobib ideaalselt selliste inimeste kaaslaseks, kes muidu väga lõhnaküünlaid ei armasta. Sellel küünlal on parajalt iseloomu ja tekitab isu ühe kosutava Mojito järele. 


Meie neljas küünal on selline natukene patune. Ta kannab nime Lovely chocolate. See on täpselt selline pehme ja šokolaadivahune. Mõnusalt magus ja salapäraselt sõltuvust tekitav. Siin kohal peab meelde tuletama, et olenemata selle vastupandamatust lõhnast, lusikaga sisse kaevuda ei tasu. Tuba mattub juba poole tunniga sellise meeldiva šokolaadikoogi lõhnaga. Kindlasti sobilik valik, kui ka sinul on magusa vastu nõrkus. 


Kõiki küünlaid on alates tänasest võimalik meie e-poest osta. Poe leiab siit: http://pood.costany.ee/pood/. Ühe suure küünla hinnaks on 24,90€. Kahjuks on neid hetkel vaid piiratud koguses (70tk), kuid kindlasti tuleb neid juurde. Kindlasti tasub e-poodi piiluda, sest tulevikus varsti lisandub sinna veel nii mõndagi põnevat. Aga, et täna on sellesmõttes pidupäev, siis tahaksime ühe küünla ka kellegile teie seast kinkida. Loosis osalemiseks anna meile siin või facebookis märku sellest, millist küünalt endale tahaksid. Aa.. ja kui te tellite! Siis kindlasti saatke mulle ka pilte ja andke tagasisidet! See on meie jaoks hästi tähtis! Jõulude aeg pole enam kaugel ja üks mõnus küünal sobib nii endale nautimiseks, kui ka sõbrale kingituseks. Head loosiõnne!

PS! Kõikide piltide autor on minu hea sõbranna ja suurepärane fotograaf Siiri Kumari! Ta teeb lihtsalt nii vingeid asju ja ükski ülesanne ei käi talle ülejõu. Tšekkige ka tema lehte ja blogi: https://www.facebook.com/siirikumariphoto/ ja http://thelionhearts.blogspot.com. PS, PS! Tegemist on sojavahast küünaldega :)

Thursday, November 1, 2018

Tänasest päevast ja tulevasest nädalavahetusest


Õhtust! Tänane päev on olnud suur virr-varr, aga meil on päris tegus nädalavahetus veel ees. Kuna Kristol on viiendal novembril sünnipäev, aga see juhtus olema esmaspäevane päev, siis tähistab ta seda hoopis homme. Me läheme kuskil poole seitsmest õhtul minigolfi mängima Kristo sõpradega ja peale seda Mac-Bar-B-Quesse sööma. Edasisi plaane meil ei ole. Ega me mingeid hulle plaane ilmselt teha ei saagi, sest laupäev tõotab tulla veel busym. Nimelt saime ka meie VIP kutsed homsele MyHits awardsile ja patt oleks minemata jätta. Tundub äge üritus. Aga keeruliseks tegi selleks ettevalmistuse see, et peol on ka dresscode.. "Bling". Nii minu, kui ka Kristo garderoobis on umbes täpselt 0 bling asja. Täna seadsime sammud poodidesse ja tagasi tulime tühjade kätega. Okei, mitte päris.. Ma sain omale homseks kingad, aga see on ka kõik. Ma panin kaks kleiti ühes poes kinni, sest ma ei suutnud valida. Ma ei tundnud kumbagi kleiti proovides, et "ohhhhhhh, see ongi see". Kõiki poode läbi kammides nägime üsna sarnast pilti. Kõik oli sügisetoonides, ühevärviline.. Ei mingit iseloomu. Nagu ühe puuga löödud. Ega eriti vahet ei olnudki, kui poest poodi kõndisid. 

Okei.. Minule veel leidus üht-teist. Näiteks H&M-i lasteosakonnas oli päris palju valikut. Kristole midagi leida oli aga mission impossible. Mulle tuli kohe Marimelli postitus samal teemal meelde. No ei ole midagi saada. Mis on see "bling," mida mees võiks kanda? Me otsisime kikilipsu näiteks.. Või mõnda blingi t-särki, mida pintsaku alla panna. No ei ole. Me leidsime ainult ühe sädeleva kiki ja see ei olnud ka päris see. Eks me oleksime võinud varem oma otsinguid alustada ja kuskilt välismaalt tellida, aga eks tagantjärele ollakse alati targad, eks? Nüüd on juba hilja. 

Peale shopingu tiiru seadsime sammud Viimsisse, Kristo vanemate juurde. Me anname esimest korda Krisi neile niimoodi kaheks päevaks hoida. Kummagile üritusele me Krisi kaasa võtta ei saa ja see tundus lapse jaoks kõige mugavam lahendus. Õnneks on see, et laupäeva päeval saaksime me Krisiga ikkagi aega veeta.. Enne õhtust üritust. Aga me ise kõhkleme, et ei tea, kas see teeks lapse jaoks asja raskemaks või pigem oleks hea? No, et vahepeal natukene korra näeb ja siis me lahkume? Mis Teie arvate? Õnneks on ta Kristo vanematega nii harjunud ja nad on teda varasemalt juba mõnel korral ööunne pannud. Seda täiesti probleemideta. See teeb südame rahulikumaks, aga ikkagi on kuidagi veider. Me ei ole varem ju kunagi nii teinud. Õnneks oleme lähedal, et kui midagi peaks olema, siis oleme valmis!

Täna tegi Kristo emps meile õhtusöögi ja me iga päevaga saame rohkem aru sellest, et meie peres kasvab vegan laps. Me proovime talle koguaeg igatepidi liha pakkuda. Kõikides võimalikes versioonides ja ta üldse ei taha. Ei kala, kana, liha vms. Ta sööb alati ära juurikad, puuviljad, marjad.. Ja liha jääb puutumata. Ega me teda ei sunni, aga proovime ikkagi pakkuda. Ma proovin alati tema otsuseid austada selles mõttes, et ma usun, et inimkeha on väga tark ja jälgib täpselt seda, mida tal parasjagu vaja on. Sunniviisiliselt ma teda liha sööma nagunii ei saa.. Ega ma ei saa ju tema eest mäluda. Kõige veidram on see, et see ei ole hetkel enam mingi lihtsalt mööduv periood. See on kestnud algusest peale. Ta ei ole kunagi lihast lugu pidanud. Seni, kuni kõik näitajad korras on arstlikus kontrollis, siis usaldame tema valikuid ja ainus, mida meie saame teha, on neid valikuid austada ja ikkagi järjepidevalt pakkuda. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et temast vegan saab, aga ma tahan, et saaksin talle tagada kõik kasvamiseks vajalikud vitamiinid/mineraalid. Kas Teil on sellise asjaga kogemust? On Teil lapsi kes keelduvad liha söömast? 

Kui paljud Teie seast üldse MyHitsile tulemas on? Äkki trehvame? 

Sunday, October 28, 2018

Meie uus kodu


Kogu see postitus näeb ilmselt välja nagu üks suur RE/MAX-i reklaam, sest ma kasutan kuulutusest võetud pilte ja noh.. Seal on logod peal, aga tegelikult ei ole. Ma mõtlesin ja plaanisin küll, et teen ikka uued pildid, sest noh.. Kui oma isiklikud asjad sisse tuua, siis on kodul hoopis teine ilme, aga alati on midagi ette tulnud ja ma otsustasin, et ideaalset momenti nagunii ei tule. Saate ka nendest pilitidest aimu. Eks kunagi, kui peaks selline sobiv moment tekkima, siis näitan ka reaalset seisukorda. Tegelikult oli nii, et kui me sisse kolisime, siis tegin instagrami storydes ka roum touri. Aga eks see on juba kuskil internetis "kadunud". Kes ei näinud tol korral, siis teie jaoks just see postitus ongi. 

Nagu te teate, siis me unistasime sellest, et meie uus kodu hakkab asuma Viimsis. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et me mõlemad oleme sealt pärit, käinud ühes koolis ja tunneme iga tänavat. Mina käisin Viimsis ka lasteaias näiteks. Ka Kristo vanemad elavad Viimsis ja minu tibu ka (uuemad lugejad ehk ei tea, aga tibu on siis minu vanaema). Kahjuks ei olnud tol momendil seal ühtegi meile sobivat korterit ja siis otsustasime kolida Piritale. Me ideaalis tahtsime 3-toalist korterit, kuid ka nende pakkumiste seas ei leidnud midagi, mis meie hinnapiiriga sobiks. Kuna Kris magab meiega endiselt ühes toas, siis ei olnud sellest tegelikult nii suurt probleemi. Meile sobis ka vähe suurem 2-toaline korter. Me nagunii ei plaani siin super kaua peatuda ja ideaalis sooviks ikkagi oma kodu osta. Praegu valisime üürikorteri, sest enne laenu taotlemist peaksin mina uuesti tööpostil vähemalt 6 kuud käima. Nii saaksime me võimaldada omale sellist kodu, mida me sooviksime. Me tundsime, et meil pole pointi mingit vahepealset asja osta ja otsustasime, et parem kogume raha ning ostame hiljem juba midagi püsivamat ja suuremat. 


Meie uue kodu vahendas meile muideks mu armas sõber Margus Mölder. Sellega on naljakas lugu, sest kunagi kui mina RE/MAXis oma kinnisvara karjääri alustasin, siis töötas ta Ober Hausis. Ma mäletan kuidas me Jüriga hullult pinnisime teda, et ta meie firmasse RE/MAX-i üle tuleks ja saaksime kolleegid olla. Siis oli ta ikka oma firmale väga truu. Hiljem, kui ma Endoveri tööle läksin, siis otsustas Margus, et ei.. RE/MAX on ikka äge, ostis oma frantsiisi ja avas täitsa enda kontori. Sellesmõttes oli see eriti vahva kokkusattumus. Korter on ligikaudu 56m2 suur. Nendel kahel fotol on näha esik. See roheline uks on meie välisuks. Paremat kätt jääb walk in garderoob ja vasakut kätt köök. See garderoob on ausalt öeldes täielik õnnistus. Me vahetasime pildil oleva kummuti välja veel suurema vastu. See, mis meil Kõrgemäel elades teleka all oli. Antud kummuti viisime panipaika. Garderoobi mahutasime kõik oma jalanõud, mütsid/sallid, joped ja ühte nurka panime ka pintsakud rippuma. Lisaks mahub sinna ka meie tolmuimeja ja vajaduse korral hoiustame ka vankrit (enamasti on ta meil autos)

See vaade on siis tehtud esiku poolt.. Meie elutuba ja kööki eraldab üks vahesein, mille ümber Krisile ringiratast joosta meeldib. Antud roosa lille pildi asendasime fotolõuendiga, mis on meie pulmapildist tehtud. Kui te mäletate veel, siis see fotolõuend on see samune, mis meil kõrgemäel söögilaua kõrval seinas oli.


Köök on sellesmõttes üsna pisikene, aga mulle hullult meeldib, et meil on eraldi korralik söögilaud. Külmkapp oli korteris päris pisike ja selle asendasime enda omaga. Me olime alles hiljaaegu omale uue suure külmkapi ostnud ja see sobib antud külmkapi asemel nagu valatult. See praegune oli selline metalli värvi ja pisike. Meie oma on musta värvi ja põhimõtteliselt laeni. Olemasoleva külmkapi viisime omaniku loal panipaika (jah, panipaik on õnneks üüüüüüratult suur).

Elutuba on praktiliselt praegugi samasugune nagu piltidelt nähtub. Lisandunud on ainult televiisor ja riiulitele mõned meie pildid. Aaa.. ja diivani kõrval on meil nüüd arvutilaud, kus on meil lauaarvuti. Seal saame me mõlemad Kristoga tööd teha või mina blogida. Täpselt nii, nagu ma praegugi teen. Läpakaga on see probleem, et Krisi ärkveloleku ajal seda kindlasti kasutada ei saa.. Nii põnev on ju kõiki nuppe katsuda. Sellesmõttes on kõrgemal asuv lauaarvuti elupäästja, kui tähtsad asjad kiirelt tegemist vajavad. 


Aa.. See valge vaip, mis viimasel pildil millegipärast akna all on.. See on meil nüüd diivani ees, selle pisikese laua all. Ma ausalt öeldes ei teagi, miks see pildistamise jaoks sinna akna alla tõstetud on. Kui on üks asi, mis mulle siin korteri juures üldse ei meeldi, siis on see laelamp. See ausõna on kohutav ja see valgus, mida ta edasi annab on ka jube. Kristo ostis nüüd uued LED pirnid ja nüüd vähemalt ei ole edasi antav valgus silmale ebamugav. 

Esmapilgul häiris hullult, et vastasmaja nii lähedal on ja elutoa aknast vaatame me põhimõtteliselt teise kortermaja akendesse. Peale mõnda aega saime aru, et me ei pea tegelikult üldse ruloosid ees hoidma. Kõikidel teistel on aknad koguaeg kardinatega kinni ja ei olegi seda muret, et keegi meile aknasse vaataks. Me vist reaalselt oleme ainukesed inimesed, kes koguaeg kardinaid ees ei hoia. Paneme need ainult õhtuks ette. 

Aknalaud on elutoas päris madal ja Kris arvab siiralt, et tegemist on tema turnikaga. Ta vinnab ennast ise ülesse ja meie peame koguaeg jälgima ja keelamas käima. Eks seal peab akent ka pidevalt pesema, sest see on koguaeg Krisi näpujälgi täis. Tegelikult on seal prantsuserõdu ka, aga me ei saa seda kunagi kasutada. Meie kassid paneksid kohe vehkat.


Vannituba on praktiliselt muutumata. Hullult mugav on see, et nüüd on meil lõpuks vann! See on lapsega minu meelest asendamatu ja olgem ausad,vahel on päris mõnus ka ise seal lõõgastuda. See oli meie jaoks hästi oluline. Lisaks on vannituba mõnusalt suur ja kraanikausi kohal olev valgustusega  peegel on meikimiseks praktiline. Saingi kõik oma ilukraami sinna alla kappidesse ära mahutada. Aga kahjuks on antud korteris väga pisikene pesumasin. Meil on ju enda isiklik pesumasin ka olemas, aga selle pidime Tibu juurde suvilasse hoiule viima. Meie 7kg mahutav pesumasin ei mahuks mitte mingi valemiga antud korterisse. See pealtlaetav variant on tegelikult ikka päris ebamugav. Pisikese lapsega kulub riideid päris palju ja nii peame me väga tihti pesumasinat kasutama. Õnneks saime mõned päevad tagasi Electroluxilt pesukuivati ja noo.. HALLELUUJA! Hüvasti pesurestid. Pesukuivati on nagu mingi kingitus kuskilt kõrgemalt. Aga ma räägin sellest mõnel teisel päeval pikemalt. Kusjuures pesukuivati panime me üldse kööki. Meil ei olnud seda kuskile mujale paigutada, aga ükskõik kui imelik see seal köögis välja ka ei näeks, siis ta on nii praktiline ja mugav, et see kompenseerib kõik. 

Magamistuba on antud korteris pigem pisikene. Või noh, tegelikult ei ole, aga kui me lapse voodi sinna panime, siis muutus ta natukene ebapraktilisemaks. Aga midagi pole teha ka. Praegu ärkab Kris nagunii öösiti mitmel korral ja see tundub kõige mugavam lahendus. Õnneks on magamistoas super suur garderoob riiete jaoks ja ega me seal muud ei teegi, kui ainult magame. Aga kui te panete tähele, siis antud magamistoa juures on ka midagi veidrat. See on ainukene tuba, kus on teitsmoodi põrand. Mingil põhjusel on seal valge põrand. Lisaks on seal selline tapeet, mida ma ise iialgi ei kasutaks. Aga tegelikult pole üldse midagi hullu. Seda ei pane me enamasti enam tähelegi. 


Aga vot nii me elamegi. Hetkel oleme oma valikuga rahul ja eks kunagi.. One day! Ostame endale ka selle enda päris kodu. Aga ega mul rohkem midagi pikemalt lisada polegi. Kris just ärkas lõunaunest ja mina hakkan kohe kokkama. Kristo tuleb alles viie paiku koju, seniks oleme pojaga kahekesi :) Ilusat pühapäeva teile!