Friday, February 16, 2018

Kuidas me kelguga 2km sõitmas käisime.. Noh, meie sõitsime, Kristo vedas.



Tere hilisõhtut! Kõigepealt lihtsalt üks vahva video sellest, kuidas Kris viimasel ajal pidevalt kõigele vastuseks pead raputab. Ausalt ei tea, kust ta seda õppis, sest meie seda õpetanud ei ole :D Kris on aina enam Kristo moodi ka.. Nagu Mallu ütles, et nagu "kiilakas kääbus Kristo". Ta muide ei ole mitte ainult välimuselt Kristo moodi, vaid iseloomult ka. Ta pigem on selline malbe, häbelik ja vaikne laps. Kui meile teised lapsed külla tulevad või me ise käime, siis Kris enamasti võõrastab, hoiab eemale ja tegelikult hakkab lausa nutma, kui mõni laps liiga valjult kisab. See on naljakas, sest me oleme ikkagi proovinud Krisiga vahel beebikoolis käia, kunstitundides ja beebigrupi beebidel külas, aga tundub, et ta lihtsalt ongi sellise iseloomuga laps. Ka kodus eelistab ta sageli vaikselt ja iseseisvalt mängida. Tihti käputab ta meie juurest üldse minema, teise tuppa ja võib seal oma 15-20 minutit rahulikult oma asjadega mängida. Me oleme maja üsna beebikindlaks teinud, seega ei pea tal enam nii palju sabas käima. Kõnnib ta ka asjade najal juba päris kindlalt ja õpuks õppis ära ka pepuli kukkumise ning püstisest asendist alla tulemise. Vahel me lausa naerame, et mina näiteks ehitan Krisile torni, et ta seda ümber lükata saaks ja tema lihtsalt käputab minema. Ma võin ise seda torni lõhkuda..

Aga täiskasvanutega lepib Kris paremini, kui lastega. Neile võib ta (peale ala tunnikest harjumise aega) kenasti nägusid teha, naeratada ja isegi sülle laseb võtta. Ei tea, kas peaks rohkem lastega mängimist harjutama või on see selline normaalne arenguetapp? Või ta ongi lihtsalt selline malbe ja häbelik laps? Seda on minul eriti võõras mõelda, sest ma ise olin lapsena täielik kaak. Õpetasin kõigile lollusi, olin kõige valjema häälega, alati pidin esinema kuskil ja noh.. Näiteks hundirattaid visates koju minema, sest ega ma ju normaalselt kõndida ei võinud. Igav oleks olnud! Vahel juhtus lausa nii, et ma tulin koolist koju 3 tundi, sest ma läksin naabritädi juurde "kassikangast" mängima õppima. Arvasin, et saan kõik ringiga tagasi, aga vot siis.. Aga ega kunagi ei tea, see kõik võib veel muutuda.

EDIT: Just meenus lugu, kuidas ma võisin alati kõige kauem lapsena õues viibida. Kuna mul siis igav oli, pidin natukene vingerpussi mängima. Meil elasid kõrvalmajas kaks õde. Usklikud. Ma siis õpetasin neile, et keerake oma käekell paar tundi tagasi, saate kauem mängida. Vanematele näitate, et tulite ju õigel ajal.  Järgmine päev olid nende vanemad meil uksetaga.. Wonder why..


Eelmine nädal käisime Kristo onul külas. Tegime sauna ja käisime kelgutamas. Kris sai tegelikult omale jõuludeks sellise õige beebikelgu ka. Ainult, et kui me esimest korda sellega õue läksime, siis oli meie sõit umbes täpselt 20 meetrit pikk. Kris hakkas lihtsalt nutma ja talle teps mitte ei meeldinud see mõte. Tulime siis tuppa tagasi ja sinna ta jäi. Sellel korral oli nats teisiti, sest meile pakuti Kristo lapsepõlvest pärit metallist rooliga kelku. Mina istusin kelgule ja võtsin Krisi sülle. Niimoodi käisime me 2km jalutuskäigul. Kristo just kiitis, et tema üllatuseks oli nii kerge meid vedada. Mina olen pisike ja kelk libises hästi. Krisile niimoodi väga meeldis ja me lausa tund aega sõitsime. Kris hõikas vahepeal "uuuuuuu" ja vaatas uudishimulikult ringi. Koju jõudes oli Kris õnneks mõnusalt soe. Pabistasin koguaeg, et ega tal külm ei hakka. Tal oli kaks kihti meriinovillaseid riideid all (muide see uus bredeni meriinovoodriga kombe on täiega must have!) ja tundub, et see oligi täpselt sobiv. Minul endal olid varbad jummmala jääs, aga muidu õnneks soe. Mul olid tegelikult villased sokid ka kaasas, aga need sindrinahad ei mahtunud saapa sisse. Müts oli ka kapuutsi sees kaasas ja sain selle kelgutamise ajaks pähe tõmmata. 

Ma ei mäletagi enam viimast korda, kui ma niimoodi kelguga sõita sain. Minu viimased mälestused on sellest, kuidas me lapsepõlves sõpradega Viimsi Mõisa taga mäest alla lasksime ja kõik meie riided läbimärjad olid. Käed ja sõrmed olid täiega jääs, aga ikka koju ei tahtnud minna. Endal huuled pmst lillad juba. Koju jõudes mäletan seda õhetavate põskede tunnet ja seda, kuidas varbad vaikselt ülesse soojenesid. Mäletan seda, kuidas vanavanaema mu kindad ja läbimärjad riided kõik malmradiaatorile ritta kuivama laotas. Heh, äge!

Aga ega mul pikemat juttu täna polegi. Ma siin üritan mõtteid mõlgutada, et mida oma tuleva juubeliga (25) peale hakata. Kris on selleks hetkeks juba aastane, seega annaks nagu variante mõelda küll. Aga mida ometi? Ideid? Praegu soovin teile ilusat nädalavahetust ja hoidke ennast! Ma tunnen täna, et kurk kuidagi kraabib ja nohu hakkab tulema. Jaiks!! PS! Aitäh kõigile, kes minuga laivi ajal vestelda viitsisid, oli tore! :) 

Friday, February 9, 2018

Sõpradest ja sõprussuhete loomisest

..Hetk enne

Täna oli super mõnus karge, lumine ja päikseline ilm ning mina otsustasin minna Krisi lõunaune ajal pikemale jalutuskäigule, et natukene omi mõtteid mõelda ja päikesest energiat ammutada. Panin end võimalikult soojalt riidesse, klapid kõrva ja lemmikumad laulud mängima (praegune absoluutne lemmik on muide Cityflash feat. Laura-Ly - Don't leave me). Täna läksid mõtted uitama väga erinevatel teemadel, kuid üks neist jäi mind kummitama. Ma mõtlesin oma sõpradest ja sõprussuhetest. Mul ei ole kunagi hullult palju sõpru olnud. Need, kes mul on, neid on üsna vähe ja enamik neist siiski juba lapsepõlvest saadik. Uusi inimesi on vähe. Mallu ja Krissu vist ongi ainukesed, kes nagu päris, päris lähedaseks saanud on viimaste aastate jooksul. Muidugi on nad mõlemad nüüd Tallinnas ja mina siin Viljandis. Seega kohtume me vähe. Krissuga kohtume tihedamini, sest ta käib meil tihti külas ja on liikuvam. Muidugi see ka loeb, et tal pole lapsi, sest noh.. Lastega nii kaugele trippimine Tallinnast on juba omaette ooper. Noh, nagu Mallu, kes lastega lõpuks bussijaama jõudis ja siis avastas, et kõik bussipiletid on väljamüüdud. Malluga ka on nii, et ega me tegelikult eriti tihedalt ju suhelda ei jõua. Mõlemil on meil lapsed, pere ja nüüd elame teineteisest päris kaugel ka. Me küll käime mitu, mitu korda kuus Tallinnas, kuid enamasti ei saa me ikkagi oma aegu klappima. Ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks. Tõele au andes on nii, et minu raseduse ajal nägime me Malluriga teineteist vist mingi 4? korda ja Krisi on Mallu näinud ka vaid kolmel korral. Ja Kris on ju juba 8,5 kuune. Päris naljakas mõelda tegelikult. 

Sealt arenes mõte edasi sinna, et.. Ma ei ole just eriti osav sõprussuhete looja. Nüüd täiskasvanuna ma mõtlen. Ma küll olen hull suhtleja, avatud meelega ja ei löö kunagi risti ette uutele tutvustele. Aga ma ei oska inimesi endale lähedale lasta. No sellesmõttes, et päris, päris lähedale. Kuigi ma tunnen küll, et mulle vahel kuluks mõni lähedane sõbranna ära. No selline, kellega päriselt igapäev suhtled/jagad muljeid. Keegi, kellega sööma minna, kellega üksteist gifide alla tagida ja noh.. Te teate küll, mida ma mõtlen. Kõige naljakam on see, et ma kohtan küll selliseid inimesi, kes nagu võiksid ju mu "uued sõbrad" olla (issand, ma kõlan nagu viienda klassi laps), aga ma tavaliselt ei võta vedu. Või noh, ma võin ju proovida chattida ja isegi jõuda kokkusaamise planeerimiseni, kuid mingil hetkel tekib mul selline motivatsioonilangus, ma ei oska kuidagi suhtlusega edasi minna ja siis ma pigem nagu jätan selle sinnapaika. Asi ei ole kunagi üldse nendes inimestes.. Asi on minus. Ma olen kuidagi ebakindel. Veel enam, et ma mingil määral ka avalikuse ees end nö "alasti" olen võtnud, siis tundub kellegi veel lähedamale laskmine millegipärast hirmutav. Ja tegelikult on nii, et.. See on nagu uue suhtega alustamine. Sa pead kõike otsast peale tegema. Kogu oma elu jagama. Selleks, et oleks täielik mõistmine ja see tundub kuidagi nii.. Imelik? 

..kui Kristo mind täna lumega näkku viskas

Mul on tekkinud viimaste aastatega väga palju uusi tutvusi. Isegi selliseid, kellega ma väga tihedalt suhtlen. Aga need on rohkem sellised tuttavad, kellega ma üks-ühele aega eriti ei veeda. Okei, ütlen välja.. Tegemist on mu beebigrupiga. Meil on ühine chat ja me kõik suhtleme väga tihedalt. Isegi saame väga palju kokku. Aga noh, see grupis rääkimine on ikkagi midagi muud. Mitte see, mida mina silmas pean. 

Merje (merje.ee) ka kunagi kirjutas antud teemal postituse ja ma oskan vägagi samastuda. Miks on meil täiskasvanutena kuidagi nii keeruline sõpru leida/sõprussuhteid luua? Kuidas sellega alustada? Minu jaoks on nii müstiline mõelda, et ma võin sadade inimeste ees projektitutvustusi teha, üritustel lobiseda, kommentaariumis suhelda, aga kui asi muutub isiklikumaks, siis tõmbun kuidagi tagasi? Eks ma olen nats selline udu ka, et mulle on tulnud mitmeid armsaid kirju inimestelt, et "saame kokku ja oleme sõbrad", aga kui mul mingi hetk nagu seda klikki ei tekkinud või ma magasin õige hetke maha, siis mul pole julgust nagu ise ka otsa uuesti lahti teha. Mida ma ütlen? Kuidas ma ütlen? 

Ma sellesmõttes olen veidi nagu lõhestunud isiksus.. ühtepidi väga julge ja avameelne. Teistpidi vaoshoitud ja kinnine. Kas kellelgi on samamoodi? Kas kõik teie parimad sõbrad/sõbrannad/tuttavad on pigem lapsepõlvest või olete ka täiskasvanuna uusi sõpru leidnud?

Sunday, January 28, 2018

Kuidas ma enesele teadmata "pimekohtingul" käisin


Hõiskasin siin paar päeva tagasi, et ma lähen esimest korda üksinda kinno ja Kris jääb kaheks tunniks issiga koju. No täna oli siis see päev.. Ma olin hommikust alates juba õhinas, sest olime seda filmi pikalt oodanud. Ette rutates ütlen, et soovitan väga! Igatahes.. Bronnisime omale Kristoga reedel piletid. Kristo käis laupäeval ja mina siis täna. Bookisime mõlemal korral kõige ülemises reas olevatele duo istmetele koha. Viljandis on see eelis, et kinosaal on pmst alati tühi. Noh, kui just tõesti tipptund ei ole ja mega oodatud film. Nii palju, kui meie käinud olime, siis oli saalis tõesti vaid ala 10 inimest ja istekohti mega palju. Me siis mõtlesimegi, et kasutame võimalust, võtame tagaritta selle hea lebo tooli ja nii saab mõnusalt laiutada. Mõeldud, tehtud. Kristo käis siis eile kinos ära ja kiitles just, et niiii hea film ja nii mõnus mugav oli laiutada. Et ikka hoopis teine tera, kui Tallinnas. No ma ka siis olin elevil.. Kui ma kassasse oma natchosid ja coca-colat kinni maksma läksin, siis minu ees olnud tüdrukud just ostsid omale pileteid ja rohkem, kui pool saali oli vaba. Kobisin siis kõikide oma kodinatega saali, sättisin end mega mugavalt sisse ja jäin filmi ootama. Päris naljakas oli üksinda kinos olla. Kirjutasin siis Kristoga, et kuidas neil läheb ja.. Ja siis tuli üks noormees mu juurde. Seisis seal. Ma nagu automaatselt tõmbasin jalgu koomale, et ta tahab ilmselt mööda minna, aga ei.. Ta ütles, et see seal teie kõrval on minu koht. "Eeeeeeeeeeeeeeeee.. Oih. Vabandage" ütlesin. Võtsin oma seitse asja ja tõmbasin end koomale. No nii palju koomale, kui ühes duo istmes end tõmmata saab. Need on ju mõeldud tegelikult paarikestele kudrutamiseks, hehe. No teate küll need, kus seda käetuge vahel ei ole, et saaks külg-külje vastas istuda või kaisus olla. Kutt siis sättis end sisse ja ma endamisi itsitasin pihku. Nii weird oli. Proovisin elu eest hoida oma jalga nii, et meie reied kokku ei puutuks :D Kirjutasin Kristole ka, et kuule.. Selline lugu. Kui mõni võõras mind juhtus nägema, siis ei.. Ma ei olnud võõra mehega deidil. Või noh olin, aga mitte tahtlikult.


Naljakas oli see, et endiselt oli pool saali tühi. Ma lihtsalt olin kuidagi nii hämmingus, sest ma üldse ei oodanud seda. Kogu see olukord ajas mind naerma. Ma lihtsalt kujutasin ette, et mõelge, kui ma oleks näiteks mingi 15-aastane ja oleksin mingi kutiga kokku leppinud deidi. Ma siis jõudsin varem kohale, ostsin enda pileti ära ja jäin ootele. Ja siis mingi suvaline tüüp ostab selle pileti ära ja tuleb istub ise mu kõrvale. Okei, nali naljaks ja tegelikult mul pole selle vastu midagi, et keegi mu kõrval istub, sest ega ju erilist vahet ei ole, kas on see käetugi seal vahel või mitte ja tegelikult ei ole ilus niimoodi laiutada nagu mina seda tegin. I had it coming! Ma lihtsalt ei oodanud seda, sest tavaliselt on saalid jumala tühjad ja ruumi maa ja ilm. Hakkas see film siis pihta ja ma ootasin koguaeg mingeid action kohti, et oma natchosid närida, sest ma ei tahtnud seda tüüpi oma krõmpsutamisega segada. Mega hiiiiirvaikselt üritasin oma kummikomme ka kotist sõrmedega kätte saada, et ma teda ei segaks. Temal oli käes vaid kohvitass ja siis ma juba kujutasin ette, kuidas tema mõtles, et ma olen raudselt mingi tüdruk, kelle deit kohale ei ilmunud ja mul nüüd mega munches peal.. Natchod, kommid, coca. Ma siis enne reklaame mõtlesin, et ma pean midagi ütlema või tegema, et nii imelik ei oleks. Pakkusin siis tüübile natchosid. Ta keeldus viisakalt ja sekund peale selle manöövri tegemist kahetsesin täiega. Sest peale seda oli veel rohkem imelik :D  Üldse oli selline tunne, et kui keegi meid kõrvalt näeks, siis see kindlalt arvaks, et meil on selline kohmakas pimekohting, kus kumbki teineteist ei tunne ja siis kaks tundi kinos vaikuses istuvad oma duo istmel. 

Siis mingi hetk oli film nii põnev, et ma üldse unustasin ära selle, et mingi selline olukord on ja siis  tabasin end nats valele poole nõjatumast. Siis tuli jälle meelde, et oih! Mõelge, kui ma harjumusest oleks käe ta põlvele pannud või pea õlale? No nagu ma Kristole tavaliselt panen. Ma ei ole kunagi üksi kinos käinud ja oma mehega olles ikka nagu hoiad käest kinni või oled kuidagi füüsiliselt ka kontaktis. Mõne pingelisema koha ajal filmis võiks vabalt selline asi juhtuda. Pfff, siiani on naljakas :D Teinekord olen targem. Või siis noh, kes omale deiti tahab saada, siis niimoodi on võimalik uute inimestega tutvuda küll! 

Kris Stefan - 8 kuud


Juhuuu! Kris Stefan on 8 kuud vana! Järgmise kuu seisuga on Kris sama kaua meiega olnud, kui ta mu kõhus end peitis. Äge. On aeg teha enda jaoks pisike kokkuvõte ja vaadata tagasi eelnevale kuule. Viimase kahe nädala jooksul on toimunud järjekordne hüppeline areng. See vist käibki neil niimoodi.. Kris on hakanud end absoluutselt kõige najal ülesse vinnama ja ükskõik, kui palju me teda ka põrandale mängima ei suunaks, siis see ei huvita teda. Palju ägedam on diivani najal kõõluda, laualt asju maha tõmmata, söögitooli või mänguasjakasti najal mööda tuba ringi kõndida ja igale poole ronida. Nagu.. Kastide otsa ronida näiteks, et aknalauale näha. Lisandunud on ka kapiuste avamine ja nendega paugutamine. See meenutabki, et peame ruttu, ruttu ehituspoest lapselukke juurde muretsema, et need pisikesed sõrmekesed ukse vahel ei lõpetaks. Hulljulge on Kris ka.. Rahumeeli käputab tubadest tuppa, jälitab kasse või tuhkrut ja teda absoluutselt ei huvita, et meie teise tuppa jääme. Mulle tundub, et Kris lausa eelistab vahepeal üksi chillida. Õhtuti aga tuleb suur kaisutamise tuju peale ja siis võiks ainult süles turnida, suure suuga meie nägu musitada, enda pea meie rinnale pannes magama jääda ja lihsalt kaisutada. See on nii vahva, kuidas Kris tuleb käputades mu juurde ja paneb oma pea mu sülle ning lihtsalt on. Vaatab mulle vahepeal otsa, ütleb "PFFFFFFFFFFFF", naeratab ja asetab pea sülle tagasi. See on üldse viimase aja lemmik häälitsus. Lalisema pole Kris veel hakanud ja pigem on ta selline vaiksem tüüp. Kõlavad ikka rohkem sellised "aaaa", "õõõõõ", "ffffff", "brrrr" häälitsused. Ei mingit emmet, aitäh-i või tadadadadaa-d. Aga küll ka need tulevad. Omal ajal. Krisike ei ole lihtsalt pika jutuga tüüp. 

Hambaid on hetkel endiselt 8, sest viimased kaks purihammast tulevad juba NÄÄÄDAALAAIIID. Ige on nii paistes, aga mitte ei taha nad ära lõikuda. Seetõttu on ka ööd endiselt rasked. Kuid varasema öise 6-8 toitmise asemel on neid juba 4. Juhuu! Mis muidugi ei tähenda seda, et ta vahepeal ei ärkaks. Vahepeal tõuseb täiesti püsti ja kõõlub võrevoodi najal. Või käputab läbi une peaga vastu võre ja siis kutsub mind appi, sest püsti/käpuli ju tududa ei saa. Õnneks uinub ta enamasti kohe, kui pea jälle madratsit puudutab. Vahel sipleb mõnda aega, kuid siiski on uuesti magamajäämine pigem kiire protsess. Lihtsalt jube tihti tuleb seda ette. Magab Kris oma voodis, meie voodi kõrval ja magama jääb õnneks ise. Selle mööndusega, et me peame seni voodipervel istuma ja vahepeal käest kinni hoidma. Kris siis vaatab meie poole, sudib meie sõrmi ja mõne aja pärast paneb oma silmakesed kinni. Üleval jaksab ta olla 2,5-3h. Enne ööund vahel lausa 4-4,5h. Uinakuid on enamjaolt 2tk päevas, vahel 3. Esimene uinak on 30-40min ja teine 1,5-2,5h. Sõltub päevast. Kui lõunauni liiga üürikeseks jääb, siis teeb Kris veel kolmanda 30-40min pikkuse uinaku. 


Päeval Kris piimast enam eriti ei hooli.. Pigem armastab ta lisatoitu, mida me 2-3 korda päevas  pakume. Istumegi kolmekesi lauataga ja sööme.  Nii on Krisil hea meid matkida ja tänu sellele on ka lusikaga söömine kuidagi selgeks saanud. Nii äge, sest see ei olnud meil üldse mingi taotuslik õpetamine. Läks lihtsalt kuidagi nii. Rinda pakun talle ka pidevalt, aga enamasti keerab ta pea lihtsalt ära või naerab mu üle. Konkreetselt lükkabki kätega end mu süles olles eemale, mõõdab silmadega korraks mu "partiid" ja itsitab. Siis keerab end istukile ja käputab oma mänguasjade juurde. Ei tea, kas plaanib end ise võõrutama hakata? Või on see mingi mööduv faas? Eks paistab. Ma annan seni rinnapumbale valu. Öösel muidugi teeb need toidukorrad tasa. Võiks ju vastupidi olla? Paar päeva oleme tahkemat toitu ka beebikahvli otsa pannud ja tundub, et ka sellega saab ta õige pea hakkama. Seda ilmselt tänu sellele, et Krisile väga ei meeldi kätega süüa. Kui tema ees olev kandik saab plögaseks või lusikalt voolab putru tema kätele, siis hoiab ta neid enda kõrval laiali ja teeb mega haput nägu. Naljatleme omavahel, et meie perre on tulnud vist esteet. See on nii veider, sest tegelt me ei ole üldse sellised, kes igal võimalusel oleks lapse käsi pestnud. See on vist temaga kaasa sündinud isikuomadus. Päris naljakas. Mu ühe sõbranna laps oli ka selline, kes paari aastasena praamil peale aknalaual turnimist emalt asepti küsis, sest käed said mustaks. Ei tea, kas Krisist võib sama oodata? Heh. Juua meeldib Krisile täitsa tavalisest tassist. See on ta jaoks nii põnev. Lutist/nokaga tassist ei hakanudki Kris kunagi jooma. Ta alati pigem näris neid silikoonist otsi ja lõpuks me loobusime ja proovisimegi hoopis tavalist tassi. Kuna Krisil nüüd tassist vee joomine selgeks sai, siis vahel leiame teda oma mänguasjakasti juures ümmargustest kopsikutest "joomast". No nendest, millega tegelikult torni ehitame. Aga noh, tops on tops. Äkki saab sealt vett, eksole? Proovima peab.

Arstivisiiti pole meil pikalt olnud, seega saame ilunumbreid vaid oletada. Viimane kord oli Krisil väike nohu ja me pidime kuise ülevaatuse edasi lükkama. Alles seitsmendal veebruaril on minek. Koduse kaalu järgi peaks Kris kaaluma hetkel ligikaudu 10,4kg ja olema 74-75cm pikk. Noh, nii palju, kui me teda ise pehme mõõdulindiga mõõta saime.


Me igapäev Kristoga õhtuti arutame ikka, et kui väga meil vedanud on ja kui mõnuuuus, et me selle suure otsuse tegime. Krisi kasvatamine on olnud nii äge teekond ja igapäevaga muutub see veeeeel lahedamaks. Ta on nii vahva isiksus, temaga saab nalja ja loomulikult on ta meie enda jaoks see kõige nunnum, ilusam, parem ja armsam laps maailmas. Nagu iga lapsevanema jaoks tema enda lapsed on. Ise tehtud, hästi tehtud öeldakse selle kohta! Ja kui palju me ise õppinud ja arenenud selle aja jooksul oleme.. Meie päevad täis nii palju rõõmu, et paratamatult mõtleme sellele, et kunagi ka teine laps saada. Uskumatu.. Hakkabki see sünnitusevalu ununema ja asenduma beebiisuga. Mitte kohe muidugi. Kunagi hiljem, kaugemas tulevikus. Aga, et Kris päris üksi ei oleks, siis võib selle teekonna millalgi uuesti ette võtta küll. Mallu on tihti kirjutanud, et kui lapsed nii mõnusad välja kukuvad, siis tekib isu neid aina juurde teha. Saan aru küll nüüd sellest lausest, hehe. Aga palju, palju, palju õnne sulle meie suslik! Sa oled parim asi, mis meiega juhtunud on! ♡

Saturday, January 27, 2018

MAAAAILMA PARIMAD KAERAHELBEKÜPSISED - Kristo moodi

Noh, tõele au andes ei ole tegemist tegelikult Kristo retseptiga. Ta leidis selle internetist (algselt leidis Kristo selle retsepti siit blogist: (link)), aga kuna meie peres on ta pikemat aega meid nende küpsistega juba kostitanud, siis olen need tituleerinud tema firmaroaks. Iga natukese aja tagant lähen poen talle külje alla ja palun magusal häälel, et ta oma küpsiseid mulle teeks. Ma võin vanduda, et absoluutselt igal korral söön ma end nendest üle. Need on lihtsalt niiiiiiii head! Kaeraküpsised šokolaadiga. Mmmmmmmmmm. Eriti, kui nad on veel ahjusoojad ja mega pehmed! Aga ma nurusin Kristolt retsepti välja ja jagan teiega ka. Kui keegi neid otsustab järele teha, siis tulge kindlasti tagasi kommentaariumisse ja andke teada, kuidas maitses! Antud retseptis toodud koguseid jälgides saate sellise taldrikutäie küpsiseid, nagu ülemisel pildil. 

Vaja läheb: 70g pähkleid (maapähkleid), 200g küpsetusšokolaadi (piimašokolaad), 0,5dl vett, 140g võid, 2tl vaniljesuhkurt, 2spl heledat suhkrusiirupit, 0,5tl soola, 2tl küpsetuspulbrit, 175g jahu ja 200g kaerahelbeid. 

Kuidas teha: Sega jahu, kaerahelbed, küpsetuspulber, sool ja vaniljesuhkur ning haki hulka toasoe või. Sega sisse vesi ja suhkrusiirup. Haki šokolaad ja pähklid ning lisa need segule. Tee taignast kaks rulli, mässi toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika rullist ligikaudu 1 cm paksused küpsised ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Soojenda ahi 200 kraadini ja kui oled küpsiseid ahju pistnud, alanda kuumust 175 kraadini. Küpseta 15-20 minutit. Ja ongi kõik. Ära kindlasti kauem küpseta, siis jäävad küpsised eriti mõnusad, õhulised ja pehmed. Nad ei peagi pealt kuldseks tõmbuma! 

Friday, January 26, 2018

Niisama juttuuu


Eelmise postituse jätkuks.. Seisame Kristoga täna vannitoas, Kristo jälgib Krisi ja mina nühin hambaharjaga meie abielusõrmuseid. Arutleme siis omavahel, et sõrmused on ilusad ja läikivad küll, aga täkkeid/kriime täis. Kristo räägib siis, et mõni ime ka.. Need ju igapäev sõrmes ja alles hiljaaegu kaevas ta maja ümber labidaga suurt kraavi ja tassis kruusa päevad läbi. Mina siis vastu "Eks me kõik vahel..". Ma rohkem ei lisa midagi :D Pean tunnistama, et ma ei tunne kedagi teist, kes siin majas peale Kristo kraavi kaevanud oleks, kuid ometi on ka minu sõrmus täkkeid täis. Meil on valgest kullast sõrmused ja tegelikult on ostust möödas ju mingi poolteistaastat alles? Tundub, et mingi aja pärast tulevikus peaksime need välja vahetama, kui need päris jubedaks muutuvad. Kui lähedalt ei vaata, siis ei paista täkked õnneks välja. Teil ka nii või sattusime meie mingite eriti kehvade peale?

Aga täitsa teistel teemadel. Meil on veebruari kuu nii täis bookitud.. Tegelikult juba selle kuu lõpp on päris tiheda graafikuga ja tundub, et tegevustel ei näi lõppu paistvat. Neid tekib ainult juurde. Aga selline sebimine on õnneks täitsa minu teetass ja mul on nii palju, mida teile juba näidata ning millest rääkida soovin. Aga alustame kõige esimeses järjekorras olevatest plaanidest. Ostsime omale eile kinopiletid, et minna vaatama Labürindijooksjat. Kes seda filmide seeriat näinud ei ole, siis soovitan soojalt! Väga lahe film on. Selle filmi olemus ja stiil langeb sinna Hunger Games-iga ühte patta. Igatahes eile tuli välja selle filmi uus osa ja kuigi me koos kinno minna ei saa, sest lapsele hoidjat meil siin Viljandis võtta ei ole, siis saame seda eraldi teha. Kristo läheb homme kinno ja mina ülehomme. Ma ei olegi varem kunagi üksinda kinos käinud ja ausalt öeldes ootan seda põnevusega. Ma plaanin võtta kõige suurema coca-cola, mega koguse juustukastmega natchod ja lihtsalt segamatult 2h pimedas ruumis filmi vaadata. Mmmmmmmmmmmmm, natchod ja coca. Ja film ka muidugi!

Uuel kuul tuleb meil oma 4-5 korda Tallinnasse sõita, sest asjaajamisi jagub palju. Nimelt peavad Kristo mõlemad õed sünnipäeva, Krisil on perearsti juures igakuine kontroll, me läheme beebide ja väikelaste esmaabi kursusele, ajame mõningaid tööasju, valentinipäev on tulemas ja kuu lõpus, päev enne iseseisvumispäeva on meie aastapäev. Meil saab neli aastat juba! Päris uskumatu, kuidas aeg ikka lennanud on. Teisest küljest on ulme mõelda, et mis kõik on meie elus selle ajaga muutunud. Pulmad, laps.. Einoh. Elu oleks nagu "forward" kerimise nupu peal. Aeg lendab! Seoses selle tähtsa päevaga ongi selline lugu, et me läheme Kristoga kahekesi esimest korda peale lapse sündi deidile. Kris jääb Kristo vanematega ja meie plaanime minna paariks tunniks Viimsi 18+ spasse ning hiljem sööma. Läheme päev varem juba ööseks sinna, et Kris saaks värskelt keskkonna ja inimestega kohaneda. Me ju ei näe nii tihti ja siis on kindlam tunne. Õnneks oleme lähedal ja usun, et Kris ei saakski turvalisemates kätes olla. Põnev igatahes. Kuidas teil on sellised käigud pisikeste laste kõrvalt möödunud? No just sellised, kus mehega koos lapsest eemal olete? Kris saab ülehomme juba 8 kuuseks ja eks tasapisi ikka tuleb edaspidi selliseid käike ja olukordi ette. Suureks on kasvanud see meie poja juba, ei ole enam nii beebi. 


Aa ja mis veel põnevat.. Lähen esimest korda uue juuksuri juurde ka Viljandis. Valisingi ta välja puhtalt teie soovituste põhjalt ja saingi järgmiseks nädalaks aja. Hoidke pöidlaid siis, et kõik hästi läheb! Minu meelest on juuksuri valimine umbes sama keeruline, nagu hambaarsti.. Peab ikka selline usaldusväärne inimene olema. Õnneks esimeste kirjade põhjal tundus selline armas ja soe inimene olevat ning ma usun, et ta teab, mis ta teeb. Eks ma näitan teile kindlasti tulemust ka ja ei, ma ei tee midagi kreisit, nagu mul tavaliselt kombeks on. Midagi tuleb lihtsalt minu jubeda väljakasvuga ette võtta ja otsad vajavad natukene lõikust. 

Aga me sätime end nüüd seda iiiiiiiiiiidamast, aaaaadamast vana MKR uut (vana tegelikult) osa vaatama, mis tv3-est tuleb. Me pole seda juhtumisi kumbki näinud, seega NO SPOILERS palun! Ja veelkord.. Suur, suur aitäh Teile soovituste eest facebookis. Leidsin nii juuksuri, kui ka uued juuksehooldustooted ♡

Wednesday, January 24, 2018

Parasiitsõnadest, väljenditest ja nende "tähendusest"


Meil oli täna Kristoga mähkmevahetuse protseduuri ajal selline "diip" vestlus.. (like you usually have onju), et ma pean seda jagama. Nimelt on kuidagi juhtunud nii, et mul on enesele teadmata küljes üks parasiitväljend, mille tähendus pole minu jaoks absull see, mida ta tegelikult tähendab ja ma kasutan seda nii uisa-päisa, et isegi ei mõtle sellele. Tema on aga seda tähele pannud ja alles nüüüüüüüüüüüd sain ma teada, et mul selline tobe komme on. Nimelt on nii, et ükskõik millest jutt parasjagu ka ei käiks.. On seltskonnas jutt, Kristo räägib midagi või keegi teine.. Vahet pole. Kui keegi ütleb näiteks, et "Mulle kunagi ammu täiega meeldis see bänd" (see keegi oli Kristo mõned päevad tagasi), siis ütlen ma "Hehe.. Jepp. See meeldis kõigile tol ajal". Või Kristo ütleb, et "Mulle maitseb jäätis", siis mina automaatselt ütlen vastu "Kõigile maitseb jäätis"! Nagu mida vile.. Kust mul selline rumal komme tulnud on? Kes on need müstilised "kõik" koguaeg? Ma ise pole seda üldse märganud ja Kristo sõnul olen ma seda pikemat aega juba teinud. Päris piinlik, sest see kõlab umbes täpselt nii nagu see, mida sina/tema/nemad/kes iganes ütleb, ei ole üldse big deal, sest paljudel on nii. Jumala nõme tegelikult, kui nii mõelda. Aga ma absull ei pane tähelegi, et ma sellist väljendit kasutan ja veel vähem mõtlen ma selle taga midagi sellist inetut. See on pigem selline, et "Jaaaaaaaaa, nõus! Kellele ei meeldiks" või "Jaaa, mulle ka meeldis ja ma tunnen paljusid, kes olid veel samas paadis" släng. See tuleb kuidagi nii kiiresti üle huulte ka, et ma ei jõua ennast kontrollida. Nüüd, kui Kristo sellele tähelepanu pööras, siis see on lausa naljakas. Seda juhtub nii tihti lihtsalt, et me mõlemad plahvatame naerma juba. No on koomiline, tegelt ka. Samas veits kurb, sest ma väga loodan, et ma niimoodi kedagi kuidagi solvanud ei ole. Eelkõige Kristot. Nüüd on sellest saanud muidugi selline inside nali, mille kallal mind hea nokkida on. Iseennast ajab ka naerma noh. No midaa? Miks ma nii ütlen? :D

Ma siis peale seda jutuajamist hakkasin mõtlema oma tuttavate peale, perekonna peale, et kas minu ümber olevatel inimestel ka selliseid veidraid kombeid leidub. Leidub küll! Kõige esimesena tuli kohe meelde Mallu. Sorts Mallur, et ma sinust kirjutan, aga noh.. Kes ei kirjutaks? Mallul on selline komme, et ÜKSKÕIK mida ma talle chatti ka ei kirjutaks või telefonis ei räägiks, siis vastab ta mulle esimese raksuga "EI". Tegelikult on see samamoodi ka näost-näkku. Siis me naljatleme sellel teemal mingi paar minti ja siis räägime tõsisel teemal edasi. Every single time :D 


Või näiteks on mul sõbranna Krissu. Temal on kombeks öelda vestluses väga tihti "Oot, sul on laps vä", "rase olid vä", "sünnitasid vä". No nagu naljaga.. Lihtsalt keset kõige lambisemat vestlust. Ja siis me naljatleme mõnda aega ja jätkame lõpuks oma vestlusega. 


Ja ma olen nüüd jumala kindel, et nii Mallu, kui ka Krissu hakkavad enda puhul seda märkama.. Sellest teemast ajendatuna.. Kas Teil on mõni parasiitsõna? Või väljend? Või nali? Huvitav, et kuidas sellised imelikud ja veidrad asjad meile külge jäävad ning me ise neid ei märka?

Friday, January 19, 2018

Riisigalett muna, kodujuustu ja kurgiga

Kui eelmises postituses välja toodud magus hommikune amps ei isuta, siis ehk läheb järgnev retsept peale. See on üks minu viimase aja lemmikuid hommikusöögi avastusi ja see sündis täiesti puhtalt sellisest "vaatame, mis külmkapis leidub ja leiutame sellest midagi" tüüpi päevast. Antud juhul on siis tegemist sellise "võileivaga", nagu Erik Orgule meeldib oma kavadesse panna. Ma tänu tema kavale õppisingi galette sööma. Kui ma esiti arvasin, et see on nagu penoplasti näksimine, siis mõne aja pärast hakksin seda pigem poppkorni võileivaks kutsuma ja kui sinna peale õigeid asju laduda, siis maitsevad need jumalikult. Sellel korral läks galetile viiluke juustu (mis tegelikult osutus täiesti ebavajalikuks ja ma edaspidi ei paneks) ja selline kodune fantaasia salat. Salatisse segasin paki kodujuustu, tilli, riivitud värsket kurki ja kahvliga puruks tehtud keedumuna. Maitsestasin soola ja pipraga. 

Mallule meeldib mind mõnitada, et ma igale toidule tilli lisan.. Sisse ja kaunistuseks. No mis sa teed, kui sa suur tillifänn oled (pun intended) 😏 Aga hullult head said need võikud. Ka Kristo oli sillas. Teeme neid edaspidi sihipäraselt ja tihedamini. Proovi ka järele ja anna märku, kas maitses!

Tervislikud pannkoogid ainult banaanist ja munast

Olen varasemalt ka päris palju retsepte jaganud ja kuna antud hommikusöögi kohta tuli instagramis päris palju küsimusi, siis mõtlesin, et jagan sedagi. PS! Meie instagrami leiad siit: https://www.instagram.com/triiinuliiis/. Tegemist on tervislike pannkookidega, mis on tehtud ainult banaanist ja munast. Ei mingit suhkurt ega jahu, aga maitsevad suurepäraselt! Ilma naljata. Ei ole mingid maitsetud käkid. Kooke küpsetades tuleks arvestada 1 banaani ja 1 muna inimese kohta. Mida küpsem on banaan, seda magusam ka pannkook. 

Vaja läheb: Küpsemaid banaane ja muna. Maitseaineks võiks panna natukene kaneeli, siis maitsevad eriti hästi!

Kuidas teha: Tükelda banaan kaussi ja tambi see kahvli või kartulipüree tampijaga nii püreeks, kui võimalik. Lisa muna/munad ja klopi segu võimalikult vahtu (seda õhulisemad jäävad pannkoogid).  Maitsesta natukese kaneeliga. Nüüd küpseta tainast pannil, nagu teeksid tavalisi pannkooke. Oluline on see, et kindlasti tuleks kasutada törtsuke õli, et pannkook pannile kinni ei jääks ja kindlasti tuleks teha väikeses mõõdus pannkooke. Antud taignaga suuri ei kannata eriti teha. Kindlasti on hea kasutada kaant, et tainas kiiresti taheneks ja seda saaks võimalikult ruttu ümber pöörata. Küpsetamist pikalt ei vaja. 

Mina serveerisin antud juhul pannkoogid külmutatud vaarikate ja spl täie vahtrasiirupiga. Vahtrasiirupi asemel võib kasutada veel vedelat mett või näiteks maasikatoormoosi. Mmmmmm, hullult hea, tegelt ka!

Thursday, January 18, 2018

Kuidas me Tartus käisime - No ei olnud meie päev..


Käisime täna täiesti spontaanselt Tartus ja noh.. Ütleme nii, et kõik läks jummmala kiiva. Juba algusest peale. No ei olnud meie päev. Kõik algas sellest, et me planeerisime oma mineku kenasti Krisi lõunaune ajale, et ta terve tee magaks.. Siis oli plaan vankriga ringi tiirutada, oma käimised ära käia, sööma minna ja siis tagasi minnes oli lootus, et Kris magab ka siis.. No kasvõi poole teest. Tegelikult juhtus nii, et Kris oli enne sõitu juba 2,5h üleval olnud ja jäigi ilusti umbes 15 minutit peale starti magama. Umbes paari minuti pärast hakkas tal kuidagi pea kössi ja rinnale vajuma ning pidasime auto kinni. Ohtlik on ju. Ilmselt jäi ta sinna turvahälli kuidagi halvasti. Mõtlesime, et ta on nagunii ainult umbes 5 minutit maganud ja enne oli nii kaua üleval, et küll ta kohe uuesti uinub. Better safe than sorry. Krisil on tegelt autosõidul seljas Bredeni meriinovoodriga kombe ja sellega mahub ta turvahälli kenasti ja alati on kõik korras olnud. Ka kalle on korras olnud ja vist ainult ühe korra varem on olnud samasugune probleem. Peatasime auto ja tõstsime Krisi siis hetkeks turvahällist välja, et teda paremini sättida.. Ta oli muidugi mega confused. Tegime vutt, vutt ja sättisime end uuesti teele. Noh, lootes, et Kris on täiega unine ja uinub suht ruttu uuesti.. Eeeeeee, nope! 5min powernap sai ju just tehtud ja kutt oli terve tee (1,5h) üleval. Mängis ja jutustas. Nojah, vähemalt oli laps heas tujus ja niimoodi me Tartuni välja vedasimegi. Täitsa lõpus, Tartusse sisenedes läks nats jorramiseks ja siis ma kobisin tagaistmele. Mõtlesime, et okei.. Nüüd on laps küll juba 4h üleval olnud, et paneme ta käppelt vankrisse, et meil on paks kombekas selle jaoks ju kaasas, jalutame veidi ja küll ta magama jääb. Et siis teemegi tiiru, käime oma käigud ja ta ärkab ülesse, kui kohvikusse sööma lähme. Siis ta saab just parajalt jaurata, ringutada ja saame tagasi startida. Kris oli juba mega unine ka, haigutas ja hõõrus silmi. Mõni ime kah, ta oli nii kaua ju üleval. 

Mina siis tagaistmel panin Krisile talvekombe selga, kindad kätte, paksu mütsi pähe ja Kristo läks välja, et vankri istumiseosa ratastele kinnitada. Ükshetk teeb Kristo autoukse lahti ja ütleb, et me unustasime vankrikaare maha.. No lageda taeva alla ei pane ju last lamama. Jopppen! Mida teha?! Mul mega väsinud laps kaenlas, autosse tagasi ei lähe ju, ta seal nii kaua juba istunud. Mõtlesime, et okei.. Paneme siis turvahälli ratastele ja lapse talvekombega sinna sisse, sellel on vähemalt kaarvari, sest lund ju õues sajab ja Bredeni kombekaga, millega ta muidu seal turvakas on, hakkab külm. Ta nibin-nabin mahtus sinna oma kompsudega, panime rihmad õrnalt peale ja startisime jalutuskäigule. Mõtlesime, et kui ta uinub, siis saame turvaka täislamavasse panna ja tal mõnus seal põõnata. Te võite kaks korda arvata, kas laps jäi selle poole tunnise jalutuskäigu ajal magama või mitte. Lõpuks mõtlesime siis, et okei, lähme siis sööma. Teel söögikohta Kris jäi magama muidugi ja siis tuli plaan niimoodi ringi teha, et ehk magab ta maha selle, kui me kiirelt kuskilt ampsu võtame ja saame tagasi Viljandi suunas startida. Kuna ta nii pikalt oli üleval ja tal jäi pikk lõunauni tegemata, siis oli lootust, et ehk magab kauem. NOOOOOOOT. Kris magas 31 minutit. 


Läksime siis hoopis kõik kolmekesi Gustavi kohvikusse kooki sööma. Algul palusin, et saaksin Krisile paar viilu kurki köögist andmiseks, aga kuna seda ei olnud võimalik neil pakkuda, siis pakkus teenindaja meile alternatiivina leti peal müüdavaid püreesid. Kõigepealt.. Oota mida?! Kohvikus müüakse beebipüreesid letil? Esimest korda näen. Aga väga lahe. Krisiga on muidugi see teema, et ta ei lase ennast ise toita. Kuna me oleme algusest peale teda näputoiduga harjutanud ja püreed/putru ainult eeltäidetud lusikal andnud (et laps saab ise toidu suhu panna), siis oli meie jaoks selline tegevus väljaspool kodu esmakordne. Noh, me oleme varasemalt pigem tahket toitu pakkunud (ala kurk või paprika), kui kuskil restoranis siiani käinud oleme. Taolist vedelat toitu oleme ainult kodus pakkunud. Kuigi, kuigi Kris ei ole kunagi eriti suur plödistaja olnud. Sellesmõttes, et ta on tänaseks päris tublisti lusikaga söömise selgeks saanud ja paneb selle kenasti suhu, keerab siis tagurpidi ja tõmbab kõik lusikal oleva suhu. Põrandale ja ümbrusesse satub püreed pigem imevähe. Vahel juhtub lihtsalt see, et püree/puder on liiga vedel ja voolab lusikalt lapse käe või põlle peale. Sellist segadust tuleb ette küll. Aga sellel ajal, kui meie kooki sõime, siis andsimegi korda-mööda Krisile lusika peale toitu ja tema siis sõi meiega koos. Lausa pool tuubi sõi ära. Tubli poiss! Siis hakkasime minekule sättima vaikselt, ütlesin Kristole veel, et äkki ta saaks seni kassas meie arve tasuda, kuni ma Krisi riietan. Võtsin siis Krisi söögitoolist omale sülle ja seni, kuni ma oma ühe käega turvahälli pealt kombekat haarasin, siis küünitas end Kris järsult laua poole ja tõmbas oma pisikeste sõrmekestega mu jahtunud (thank god!)  kohvitassi kummuli. 


Krisi meriinokombe oli märg, minu püksid olid märjad, laud ujus.. Oeh. See päev kohe kuidagi ei tahtnud hästi sujuda. Vahel kohe on nii millegipärast. Koristasime siis enda järelt kiiresti ära, panime Krisi riidesse ja lippasime autosse. Selleks hetkeks oli Kris juba unine ka ja ta jäi õnneks mõne minutiga autos magama. Eks seda oligi arvata. Mõtlesime, et sellise seikluse peale ja vähese une peale magab ta kindlasti koduni. Ta oli terve päeva peale (kell oli selleks hetkeks vist mingi 16:30 juba) vaid tund ja natukene peale maganud. Tavapäraselt on ta selleks hetkeks teinud uinakuid umbes 3 tunni jagu ja sellega ööuneni välja vedanud. Kris magas 40 minutit ja natukene enne Viljandi linna jõudmist, ärkas ta ülesse. Nii ma siis kolisin jälle tagaistmele ja mängisin väikese härraga veel pool tunnikest, kuni Kristo smartpostist kiiresti läbi hüppas ja kuniks me koju sõitsime. Koju jõudes käis trall edasi ja Kris jäi tunnike tavapärasest hiljem ööunne. Meie siis siin lõpuks kah viskasime jalad seinale. Mina plaanin peale postituse kirjutamist sellele nohisevale pisikesele mehele seltsiks minna, sest uni tikub silma juba. Ja mis veel.. Pilte pidin kah jooksu pealt telefoniga klõpsima, sest kaamera, mida tahtsin kaasa haarata, ununes aknalauale. Oh well. Saigi läbi see tralli täis päev.. Millal teil viimati oli selline päev, kui kõik kiiva kiskus?

Monday, January 15, 2018

Näonahale pai - MUKK puhastuspiim


Ma kahjuks ei leidnud antud toodet 100ml potsikuna Pure Cosmetics kodulehelt (https://purecosmetics.ee/).. Oli vaid 200ml suurune, aga seda parem, sest toode on imeline ja seda kulub ikkagi palju, kui igapäevaselt meiki kanda. Enne, kui ma tootest lähemalt räägin, siis natukene pean rääkima ka ühe tiba piinlikuma loo. Ma nimelt olen alati arvanud, et puhastuspiima tuleb vatitupsu peale panna ja sellega siis nägu puhastada. See tundus mulle alati nii tülikas ja ma never ei viitsinud. Sellepärast olin laisk ja eelistasin nägu lihtsalt suvalise seebiga kiiresti õhtul puhtaks pesta. Olgugi, et see kuivatas mu niigi kuiva nahka, siis lihtsam tundus hiljem ohtralt kreemi peale panna. Mu elu muutus, kui üks kommentaator pööras tähelepanu sellele, et puhastuspiima tuleks tegelikult lihtsalt kätele pumbata, laiali hõõruda ja pesta oma nägu samamoodi nagu tavalise seebiga. Eeeeeee.. Okei, kus ma varem elanud olen? Miks ma seda ei teadnud? Nüüd tagantjärele tundub mega loogiline ja mul pole õrna aimugi, et miks mul selline eelarvamus oli? Ehk leidub mu lugejate seas veel mõni selline blond nagu mina.. Tegelt on just täiega mugav kasutada puhastuspiima, sest tegelikult ei vaja kuiv nahk isegi kreemitamist peale taolise toote kasutamist. Vähemalt nii on konkreetselt selle MUKK puhastuspiimaga. See jätab naha vastupidi selliseks pehmeks, niisutatuks ja selline tunne on, et nagu mingi rasvane kiht jääks nahale? 

Mina sain antud toote tegelikult Pure Cosmetics ilukarbist mõni aeg tagasi. Kui sa tahad ilukarbist lähemalt lugeda, siis postitus asub siin: http://www.costany.ee/2017/11/pure-cosmetics-tegi-joulude-puhul.html. Neil nüüd sõbrapäeva puhul uus karp ja täiega hea kingiidee parimale sõbrannale või kui mõni mees mu blogisse satub, siis oma naisele. Esialgu ei osanud ma sellest tootest midagi arvata, aga vot, vot.. Nüüd on see hoopis uueks lemmikuks saanud. Peangi omale nüüd selle suurema potsiku muretsema ruttu, sest eelmine on täiesti otsa saanud. Veelkord, kus ma enne elanud olen? Kõik need korrad, kui suvalise seebiga oma näonahka kuivatasin.. Oh well.

Kleit on pärit: https://www.vestido.ee/lehelt

Kuna raseduse ajal ja lapse esimese 6 elukuu jooksul oli mul TOHUTU magusaisu koguaeg, siis ilmselgelt mõjutas see ka mu näonahka. Esiteks hormoonid ja siis see suhkur.. Kõik see suhkur. Jube. Õnneks olen vaikselt sellest suhkrusõltuvusest taas lahti saamas. Nii imelik on mõelda, et enne rasedust ei söönud ma oma 5-6 aastat praktiliselt üldse suhkurt. Isegi meie pulmas võtsin vaid ühe ampsu meie tordist, aga rasedana kõik muutus ja peale sünnitust jätkus kõik üsna samas rütmis. Kuna kaal ikkagi langes edasi, siis ei takistanud mind nagu miski neid komme/kooke söömast. Õnneks koputas lõpuks mõistus ja võtsin end nüüd uuel aastal kätte. See nali tuleb lõpetada, sest kui ma imetamise kunagi lõpetan, siis ei kao need kommid enam niisamuti ära, vaid jätavad ka oma jälje. Hetkel lihtsalt imetamine on mind nii palju aidanud. Aga okei.. See selleks. Tänu pidevale suhkru tarbimisele tekkis mu näole palju, palju vistrike. Igapäev tuli mõni uus. Hakkasin siis suurest ahastusest oma näonaha eest paremat hoolt kandma ja esimesena jäigi näppu just see puhastuspiim. Olen seda juba umbes poolteist kuud kasutanud ja väga, väga rahul. Mu nahk on ka rahul ja oluliselt paremas olukorras. Eks nüüd aitab ka tervislik toitumine kaasa, aga muutusi nägin juba enne seda. Soovitan! Eriti hästi sobib see kuivale nahale. Ära sina ka kuivata nahka suvalise seebiga.. Anna puhastuspiimale võimalus. See pole üldse nii tülikas, kui esmapilgul tundub :)

EDIT: Leidsin ka õige toote kodulehelt.. See siin on 100ml potsik. Hind on sellel 15,30€ : https://purecosmetics.ee/tootekategooria/naohooldus/naopuhastus/page/2/.

Millised on sinu lemmikud näohoolduseks mõeldud tooted? Oled sa kunagi MUKK tooteid proovinud? 

Tagasi väikeselt pausilt - Hetk iseendale

Täiesti ilma meigita, näonahale "õhuvanni" tegemas ja pojaga müramas. Kris on viimasel ajal eriti mõnusaks kaisukaks muutunud ja talle hullult meeldib suure suuga nägu musitada, hehe. 

Kõigepealt.. TSAU! Pole ammu näinud! Ilusat uut aastat enam soovida ei tohi, aga ma ütlen siis niipidi.. Loodan, et teie järgmised 12 kuud saavad olema suurepärased! Mina võtsin peale aastavahetust omale sotsiaalmeediast väikese pausi. Ma kuidagi tundsin, et mul on seda vaja. Isegi viimane vlog jäi ülesse laadimata. No korraks oli selline tunne, et Triinu, stop. Peatu hetkeks. See vlogmas oli super tore, aga nagu näha, siis tegelikult ka pisut kurnav. Või noh, mis kurnav.. Tundsin lihtsalt, et peale seda oleks vaja korra hinge tõmmata. Mida ma siis siiani teinud olen? Ma võtsin uue aasta vastu tohutu tuhina ja motivatsiooniga. Ma pole juba viimased 3 aastat enda eest nii hästi hoolt kandnud, kui olen seda viimase kuu aja jooksul teinud. Kuu on muidugi liialdus, sest jaanuar on kestnud vaid üürikesed 15 päeva. Ma olen selle ajaga suutnud läbi lugeda juba kaks raamatut, mis ammu oma korda oodanud on ja hetkel on kolmas pooleli.. Ma olen ülepäeva korralikult trenni teinud ja ma tunnen, kuidas jõud ning vorm minu juurde tagasi tulevad. Ma olen patustamata igapäev korralikult toitunud, oma naha eest hoolt kandnud ja kui päris aus olla, siis sellise sisemise rahu leidnud lõpuks. See viimane on nüüd tegelikult väga hiljutine teema. Kuu esimesed poolteist nädalat olid minu jaoks vaimselt rasked, kuid viimase kolme päevaga on toimunud kannapööre ja päevad saanud uue hingamise. Vahel annab meie keha ja mõistus ise märku, et me peatuksime korraks. Võtaksime hetke iseendale. Mallu ja Henri loodud grupp teeme koos 2018 on muidugi kirsiks tordil. See on nii motiveeriv ja lahe on näha, et inimesed kokku hoiavad, teineteisele häid retsepte soovitavad ja oma tulemusi näitavad. Mind on see igaljuhul tohutult motiveerinud. Ma ei tee trenni selleks, et kõhnaks saada, vaid selleks, et vormi saada. Ma olen nii palju kaalu kaotanud imetamisega, et mul lihtsalt ei ole enam jõudu ega võhma. Eilse seisuga kaalun 43,3kg. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati nii vähe kaalusin. Ma olin enne rasedust 49 kilo ja sünnitama läksin 63 kilosena. Kadunud on umbes täpselt 20kg. 


Trenni teeme Kristoga koos, Krisi lõunaune ajal. Nii on mõlemal motivatsiooni ja koos on ikka ägedam. Kristol oli vanemate juures Nintendo Wii, millega nad õega väiksemana mängisid, aga see nüüd oli pikemat aega nukralt nurgas seisnud. Tõime selle siis hoopis siia.. Seal on selline vinge mäng nagu Wii fit plus, kus saab erinevaid treeningkavasid teha, oma enda treeningkava kokku panna, joogat teha, aeroobseid ja tasakaalu parandavaid mänge mängida jne. Eriti lahe on see, et kaasas olev plaat mõõdab su kehamassiindeksi, kaalu ja jälgib su arengut. Me panime omale 50 minutilise kava kokku ja seda me siis korda-mööda teemegi. Ülepäeva. Treeningud on kõik oma keharaskusega ning aparaat jälgib, et teeksid harjutusi õigesti ning, et su tasakaal ei kõiguks/raskuskese oleks õiges kohas. Lisaks on meil eraldi plaat ka zumba jaoks. Zumba jaoks on vöö, tänu millele saab konsool aru sellest, kas teed liigutusi õigesti. 

Meil muidu on olemas ps4 ja ma tean, et ka sellele (xboxil samuti) peaks olema sarnane lisavidin/kaamera, et saaks taolisi fitness harjutusi/mänge kaasa teha. Nintendo wii enam poodides kahjuks müügil ei ole. Aga järelturult leiab kindlasti!

Toitumist proovime ka jälgida. Mitte nüüd hullu panna, aga lihtsalt jälgida seda, mida me sööme.. Palju ideid ja retsepte on mul meeles Erik Orgu kavast, mida mõni aasta tagasi kasutasin. Lisaks on seal samas Mallu ja Henri grupis retseptide teema ja sealt saab päris lahedaid ideid. Tore, et selline ettevõtmine tehti. Ei pea igapäev nuputama, et mida õhtusöögiks teha. 

Kätte olen võtnud ka selle, et oma naha eest paremat hoolt kanda. Ma proovin Teile homme näidata paari oma uut lemmikut toodet, millele juba enne aastavahetust truuks olin jäänud. Ka Krisist tahaksin ma palju pajatada.. Üleüldse, olen täis uut energiat ja selline pisikene paus kulus täiega marjaks ära. 

Aga mul on hea meel, et olete endiselt minuga ja teie armsad kirjad/kommentaarid on täiega motiveerivad!

Millest Sina uuel aastal kõige rohkem lugeda sooviks? Millised postitused on sinu lemmikud? Kuidas aasta esimene kuu möödunud on? 

Thursday, December 28, 2017

7 Kuud!


Ja ongi meie väikesest alles sündinud beebist saanud juba 7 kuune pätu, kes on uudishimulik, täis energiat, pealehakkamist ja krutskeid. Kui muidu oli Kris siiani rohkem ametis hammaste kasvatamisega, siis nüüd hoopis füüsilise arenguga. See kõik juhtus nii järsku.. Ilma eelnevate märkideta. Kõigepealt hakkas Kris roomama, siis paari päeva pärast käputama ja siis juba järsku end pepu uppis püsti ajama. See viimane on tegelikult päris hirmus oskus, aga hetkel on Krisil justkui elu missiooniks ennast absoluutselt kõige najal püsti ajada. Endal jalad tudisevad all ja mina hoian hinge kinni. Tal endal on muidugi hirmus vahva ja suu on pidevalt kõrvuni. Noh.. Kuniks enam ei jaksa ja gravitatsioon mängu tuleb. Julge hundi rind on rasvane küll, aga eile sai Kris esimest korda ka suurema kukkumise osaliseks. Ajas end samamoodi ikka muudkui püsti, kuni kukkus niimoodi, et parema silma all on punane ja veidi paistes mälestus sellest. Nii me käime ja turvame teda Kristoga koguaeg. Aga ega teda ju põranda külge kinni ei saa siduda ja noh.. Kuidas muudmoodi õpib onju. Ka istuma õppis ta hiljaaegu.. See on paras nuhtlus, sest nüüd on vaja keset ööd ka istuda. Aga kuna niimoodi ju magada ei saa, siis tuleb emps appi kutsuda, et tagasi tuttu saaks. 

Kuna viimase kuuga on Kris saanud liikuma, siis on seda ka kohe kaaluiibes näha. Sellel korral võttis ta tavapärase 1-1,5kg asemel juurde 640g. Vaikselt on hakanud pikkust juurde viskama ja kaal pidama jääma. Eilse seisuga kaalub Kris 9,66kg ja on 69cm pikk. Ka pea ümbermõõt on sellel kuul 3cm suuremaks läinud.. Ja seda sama peakest on katmas juba õhkõrn siilisoeng. Nii vahva! Juuksed!


Nagu piltidelt aimata võite, siis on pisikese härra fotografeerimine järjest raskemaks muutumas, sest ta ei püsi absoluutselt paigal. Krisi kõige lemmikumateks tegevusteks on hetkel näputoidu uurimine/söömine, kõkutamine selle peale, kui mina või Kristo teda ehmatame, meie hammustamine, kõige najal ülesse ronimine, kasside taga ajamine, torni ümber lükkamine ja kraanikausi kohal käte pesemine, ise samal ajal pead paremale/vasakule kallutades (nagu kutsikad seda teevad) ja ennast peeglist jälgides. Ma ausalt ei tea, kust ta selle õppis?! Aga imearmas on see küll. 

Aga sama palju on ka asju, mis Krisile ei meeldi.. No näiteks hammaste pesemine. See on nagu mingi  piinapink tema jaoks. Kuna hambaid on tänaseks suus juba 8 (kohe, kohe on lõikumas ka kaks järgmist hammast (loodame, et hästi ruttu)), siis peaksime seda hoolega tegema, aga see on suht mission impossible. Silikoonist sõrme otsa käivat hambaharja ei saa me juba ammu kasutada, sest Kris lööb oma hambad nii kõvasti kokku, et hirrrrmus valus on ja tavalise hambaharja peale ei tee ta suud lahti. Hoiab selle tugeva kriipsuna kinni ja põikleb peaga eemale. Eks tal ju igemed teevad haiget ja on hellad hammaste tulekust ning seetõttu ei taha ta meid ligi lasta. Õnneks saame hambaharja talle kätte anda ja siis ta seda natukene närib. Vahepeal laseme vee alt läbi ja anname uuesti talle kätte. No vähemalt midagigi! Nippe?

Kas Teile ei tundu, et Kris Stefan järjest rohkem Kristoga ühte nägu läheb? Hehe.

Veel ei meeldi Krisile millegipärast tema punane pealeistumiseks mõeldud auto.. Ta hakkab selle peale nutma. Mitte, et ta sellega veel üldse ringi liikuda saaks, see seisab meil lihtsalt toas ja vahel me oleme seda talle niisama näidanud ja rooli katsuda lasknud. Lisaks ei meeldi Krisile ka kiilakad mehed. Neid võõrastab kõige rohkem. Kõige naljakam on see, et nii minu isa, kui ka Kristo kasuisa just peaaegu kiilakad ongi. Ehk läheb varsti üle see värk. 

Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et mida aeg edasi, seda ägedam on olla lapsevanem. Olla ema. Krisiga koos kasvamine on olnud nii suur õppimise teekond ja seda kõige positiivsemas mõttes. Ma absull ei kujutaks meie elu enam teisiti ette. Ma saan aru küll nüüd, et miks tehakse teine laps ja kolmas.. Ja neljas. Mu süda naeratab, kui ma näen Krisi rõõmsana ja see tunne on kirjeldamatu. Kirjeldamatu on ka mure ja valu lapse pärast, kui tal on paha. Vot need on kaks asja, mille päris tähendust ei osanud ma ennem ettegi kujutada. Ei ole maailmas midagi, ega kedagi keda ma rohkem armastaks ♡

Kuhuuuuu see aeg küll lendab? Don't grow up, it's a trap! 

Sunday, December 24, 2017

Häid jõule + Bredeni võitjad + 300 EURO eest veel Bredeni kinkekaarte!


Kõigepealt.. HÄID JÕULE! Ongi see kauaoodatud päev kätte jõudnud. Meie oma algas kohe eriti vara, sest Kris otsustas kell 05:14, et aitab küll magamisest.. Võiks juba kinke avama hakata ja kukkus kilkama ning jutustama. Egas midagi, ajasime riided selga, tegime hommikukohvi, tegime kaminasse hubasuse jaoks tule, panime Buble jõululaulud tööle ja hakkasime kinke avama. Krisi esimesed jõulud ongi kätte jõudnud, äge. Eks järgmine aasta on kindlasti vahvam juba, kui ta natukene sotti ka saab. Aga ega see ei seganud tänasest hommikust rõõmu tundmast. Kris sai oma kingipaki kohe lahti teha ja mängis oma uue mänguasjaga kuni järgmine uinak peale tuli. Tundub, et läks täppi. Tahtsime talle kinkida tegelt fishers price-i küpsisetünni, aga see oli igalpool läbi müüdud. Lõpuks ostsime hoopis jukust VTECH käimistoe (link: https://www.jukukeskus.ee/ee/shop/beebimanguasjad/arendavad-manguasjad/vtech-kaeimistugi). See on muidu hinnaga 69,90€, aga tol päeval sai 34€ eest. Päris hea diil. Sellel on see eelis, et esipaneel käib ära ja sellega saab niisama põrandal mängida. Seda seniks, kuni Kris kõndima õpib ja käimistuge enda ees lükata oskab. Seda liikumise kiirust sai minu meelest muuta ka. Kindel ei ole.. Ärge ajage sassi seda ainult käimistooliga. Seda eriti ei soovitata, sest pidavat pärssima loomuliku arengut. Aga eks sellegagi on nii, et kui laps seal tundide viisi ei istu, siis vast pole lugu. Ka meie saime üksteisele juba kingid üle anda.. Kärsitud nagu me oleme. Mina kinkisin Kristole sellel aastal uue pardli, sest tema eelmine oli täiesti läbi ja mina sain kingiks kaua oodatud Nickelbacki kontserdi piletid tulevaks kevadeks. Niiiii äge! Ma terve oma pubeka ea fännasin seda bändi ja nüüüüüüd lõpuks! Can't wait! Ma kohe sümboolselt panin ta playlisti mängima ja tundsin, et olen jälle 14. Peaks kontserdile minnes veel küüned mustaks värvima, juuksed kohevaks tupeerima ja katkised teksad jalga panema. Siis poleks nagu midagi aastatega muutunud. 


Aaa ja kella viieks hommikul oli lõpuks ära uploadinud ka minu eilne vlog, mille enne magama minemist laadima panin. Selle leiab siit: https://www.youtube.com/watch?v=PY3oGSBADi8. Uskumatu.. Saigi see VLOGMAS 2017 läbi. Tehtud! Küll väikeste viperustega, aga see käib asja juurde. Järgmine aasta jälle. Kuidas Teile selline igapäevane vlogimine meeldis? Yay or nay? Eks nats keeruline oli selle suure filmimise ja monteerimise kõrval aega leida, et siia blogisse jõuda ja midagi kirjutada ka veel. Aega nappis. Edaspidi, kui vloge ilmub näiteks kord, kaks nädalas, siis on natsa easym see värk. 

Lisaks tahtsin ära mainida, et ma küll suure suuga ütlesin, et meie sellel aastal kuskile jõulupildistamisele ei plaani minna, aga mulle meenus, et meil oli ju meie väikese beebigrupiga pildistamine kokku lepitud ja seal klõpsis meie armas Siiri Kumari kiiruga ka mõned perepildid. Vot siis. Sellise paari minutilise sessiooni kohta on pildid kohe eriti vahvad. Tore mälestus! Aitäh Siiri!


Ja nüüd Bredeni loosi võtjad. Eelmise loosimise kaheks võitjaks osutusid Andrea Vesmes (blogi kommentaariumist) ja Kristi Laur. Palju, palju õnne! Selleks, et oma 50€ suurune Breden Kidsi kinkekaart realiseerida, kirjutage Bredenile otse nende facebooki või instagrami ♡. Aga kuna jõulud on üks maagiline ja üllatusrohke aeg, siis on Breden Kids eriti helde ja lubab meil Malluga veeeeel 300 euro eest kinkekaarte välja loosida. Päris hea, kas pole? Seega, kellel pole õnnestunud eelmiste nimede sekka pääseda, siis saab oma õnne veel korra proovile panna. 

1. Selleks, et loosis osaleda tuleb lihtsalt olla Breden Kidsi instagrami sõber siin: https://www.instagram.com/breden_kids/ ja jätta endast siia, Facebooki või Instagrami väikene märge.

2.Teiseks: Mine minu Instasse (kasutaja https://www.instagram.com/triiinuliiis/) ja otsi sealt üles mu viimane pilt, mis peaks olema selline:

Krisil on jalas Breden Kidsi beebipüksid GUSTAF: https://www.bredenkids.ee/beebipuksid-gustaf-hall-hirv.html

Selle pildi alla ei pea sa kirjutama mitte midagi muud, kui ära tag’ima enda sõber, kes võidu puhul ühes sinuga 50€ kinkekaardi võrra rikkamaks saab. Niiet mõtle nüüd see hea sõber välja, kellele sa tahaksid koos sinuga võimaluse võiduks anda ja mine tag’i ta ära. See muidugi eeldab seda, et ka sõbral on Instagram olemas.

Täpselt samasuguse loosi leiad sa ka Mallu Instast (kasutaja https://www.instagram.com/mallukaz/) ja seal all võid sa täpselt samamoodi talitada. Mitte keegi ei keela sul osaleda mõlemas loosis ja samamoodi ei keela mitte keegi loosis osaleda ka sinu sõbral, keda sa ise tag’isid. Sest noh, tema saab ju kommentaariks sinu nime panna ja nõnda on teie võiduvõimalus kohe duubeldunud.

Kolmandaks: Nii mina kui Mallu riputame selle sama ülemise pildi ka oma FBi lehtedele. Ma loodan, et te teate ikka meie Facebooki lehti? Meie pesa oma leiate siit: https://www.facebook.com/CostanySparkles/ ja Mallu oma siit: https://www.facebook.com/Mallukas-364778193637646/?fref=ts. Kes tahab, võib seal ka seda pilti jagada, sest me mõlemad loosime ka oma FBi lehtedel selle pildi jagajate vahel välja 50€ kinkeka. 

PS! Lisaks loosile kehtib sellel perioodil ka sooduskood "MALTRI25", mis annab kõikidele täishinnaga toodetele nende e-poes -25% soodustust. Selleks, et soodustus rakenduks, peab olema sisse logitud!
Ühesõnaga.. KINGISADUUUUUUUU! Ja just selle loosiga tõmbame kampaaniale kriipsu peale, seega lõppeb ka meie suur 300€ väärtuses kinkekaid täis loos just selle aastaga – võitjad kuulutame välja 30. detsember. Head loosiõnne ja super mõnusaid jõule teile sõbrakesed!

Tuesday, December 19, 2017

Breden Kids - Suur jõululoos VOL2 + GIVEAWAY võitjad!


Paar päeva tagasi lõime käima suure, suure loosi koostöös Bredeniga. Mul on hea meel öelda, et olen välja valinud kaks võitjat ja nende nimeks on Maarja-Liisa Pilli ja Instagrami konto nimega keishymargus Aga kuna meil oli Malluga kahepeale võimalik valida lausa kaheksa võitjat, siis nüüd on aeg järgmiste võitjate selgitamiseks. Kõik, kes eelmise postituse all sõna võtsid, on oodatud ka nüüd osalema! Kunagi ei tea, millal õnn naeratab onju ☺ Selleks, et loosis osaleda tuleb lihtsalt olla Breden Kidsi instagrami sõber siin: https://www.instagram.com/breden_kids/ ja jätta endast siia, Facebooki või Instagrami väikene märge.  Lisaks loosile kehtib sellel perioodil ka sooduskood "MALTRI25", mis annab kõikidele täishinnaga toodetele nende e-poes -25% soodustust. Selleks, et soodustus rakenduks, peab olema sisse logitud!

Aga nagu ma lubasin, siis saime me ka Kristoga seekord Bredeni riideid proovida. Või noh.. Mütse, kui täpsem olla. Mina sain omale meriinomütsi MARI 22,90€ (link) ja Kristo sai omale müts-salli BRUNO 39,90€ (link). Enda oma valisin selle järgi, et siis saan Krisiga matchida. Enamasti on see matchimise teema ikka rohkem tütarde puhul aktuaalne, aga mu meelest on see päris lahe, et meil Krisiga ka ühtekad mütsid nüüd on. Eriti vahva on niimoodi ringi käia kõhukotiga, hehe. 


Müts on mõnusalt veniv, tagant natukene kottis, nagu mulle meeldib ja mis peamine SOE! Ma olen päris kehva mütsi kandja terve elu olnud, aga viimasel paaril aastal on see komme oluliselt paranenud. Mul hakkavad lausa kõrvad valutama, kui külma tuult puhub ja seetõttu on hea müts must have. Kristo sai omale sellise nö tuukrika. Sellega on talvel pakasega nii hea minna õue lund rookima näiteks nii, et külm ei näpistaks või hoopis mäele lauda/suuska sõitma. Ehtne meestekas. Minu meelest täiega hea kingiidee ka sõbrale/isale/mehele, kes vähegi mäele satub. Näeb stiilne välja ka pealekauba. Lisaks praegusele valikule tahaks kunagi ära proovida ka nende sooja pesu, kui näiteks järgmine aasta Krisiga juba kelgutama saab minna. Temal on meriinokombe olemas, aga endale tahaks ka proovida. Äge, et ka täiskasvanutele neid tehakse. Breden võiks beebitudukatele sarnaseid lukuga jumpsuite täiskasvanutele ka teha. Need nii mõnusad! 

Krisile otsustasime  sellel korral tellida need super nupsud hirvekestega püksid, body ja meriinovoodriga salli. Need sobivad hästi praeguse jõulumeeleoluga kokku ja välimus/värv on täiesti minu teetass. Lihtsuses peitub võlu ja hall on üks mu lemmikuid värve. Ka jõulupildistamisele panime Krisile selga just need püksid. Üleüldse on Bredeni püksid meie peres täiega lemmikud.. Mallu kirjutas oma postituses ka sellest, aga leian, et peaksin seda rõhutama. Bredeni beebipükstel on see eelis, et nad ei sooni absoluutselt. Kris on ka ikkagi päris suure ja ümmarguse piimakõhukesega ja täiega paljud püksid on ebamugavalt ümber olnud nii, et randid on järel. Ometi on suurus õige. Bredeni püksid on ainukesed, millega meil seda muret pole kunagi olnud. Lisaks on hea see, et neid saab alt lühemaks keerata, kui sääred pikaks jäävad ja pükste välimus seetõttu ei kannata/ei muutu. Sama on ka body varrukate puhul. Bodyl on ka kaks rida trukke, et pikemalt kanda saaks. 


Aga ma enam pikemalt ei jutusta. Meie väikene mees on jälle "hambanohus", sest tulemas on tema esimesed purihambad ja ige on täiega punnis. Oeh, vaeseke. Ma lähen poen talle kaissu ja räägime juba homme. Seniks, aga head loosiõnne!