Thursday, December 7, 2017

Krisi esimene lumi!


Meil on siin Viljandis ikka totaalne winter wonderland. Nii paks lumi on maas, nagu postkaardil! Sellesmõttes on siin maal ikka kohe eriti lahe. Ei pea maale ostmagi, aknast on parem vaade, hehe. Ma nüüd siiralt loodan, et lumi enne jõule ära ei sula.. Või noh, kui ilmtingimata peab sulama, siis sajab uus asemele. Mõnus jõulutunne on hinge pugenud ja ega see ehitud kuusk, mis meil elutoas seisab, annab ikka kõvasti efekti juurde. Veel enam, et igapäev mängib taustaks Buble jõululaulude list ja aknal siravad juba jõulukolmnurgad.. Grinchiks mina ennast küll nimetada ei saa. Mulle nii meeldivad jõulud!

Sellel aastal on nii, et 24.12 oleme kolmekesi kodus ja sööme siin jõulupraadi. Krisile teeme sümboolse kingituse kuuse alla ja pakime võimalikult krõbisevasse kilesse, et seda põnev avada oleks. Hiljem seame sammud Tallinnasse, et ka vanemaid külastada. Kui aga keegi meie kummagi perest soovib meiega jõululaupäeval ühineda, siis on nad igati oodatud. Sõbrad kah! Meie uksed on valla :) 

Kuna Kris nüüd istuma õppis, siis on lootust, et äkki detsembri lõpus/jaanuaris saaks temaga juba kelgutama minna? Või noh.. Mis kelgutama. Hoovis natukene ringi tuterdama. Eile ajasimegi esimest korda paksu talvekombe, kapukad, kindad ja mütsi lapsele selga ja suundusime õue uudistama. Ikkagi esimene lumi ju! Kris oli alguses üpris ükskõikne, aga kui Kristo lund natuke õhku viskas ja peost maha viskas, siis võttis see lapse itsitama küll. Eks see oligi rohkem meil hetkel selline sümboolne lumega tutvumine. Järmine aasta samal ajal on Kris juba pooleteist aastane ja siis on hoopis teine lugu. Aeg ikka lendab. Äge! 


Mis oleks äge jõulukingitus, mida Krisi vanusele lapsele jõulukuuse alla poetada? On kellelgi ägedaid mänguasju kodus, mis lapsele eriti hästi peale on läinud? Need võivad olla ka sellised mänguasjad, millega ta näiteks aastaselt mängida saaks. Me ise mõtlesime, et äkki duplod oleks sellised lahedad, millega pikalt mängida saab? Millal lapsed nendega üldse mängima hakkavad? Või peaks järgmisesse aastasse nende ostu lükkama?

Lapsega ühine söögilaud? Räägin natuke lisatoidust ja näputoidust

Ma olen põgusalt varem blogis maininud, et meie otsustasime Krisi harjutada näputoiduga. See mõte ei tulnud üleöö tegelikult, vaid on olnud päris pikk protsess. Ma sain Mallu käest rasedana näputoidu raamatu ja kui ma siis seda sirvisin, siis mõtlesin küll, et ohh.. Nii äge. Ma mõtlen samamoodi ja kindlasti tahan proovida. Ma ei lugenud siis raamatut läbi, vaid lasin silmadega lihtsalt pealkirjad ja mõned katkendid üle. Kui Krisil hakkas lisatoiduga alustmise aeg lähemale jõudma, siis hakkasin vaikselt uuesti selle teemaga tutvust tegema ja proovisin natukene ennast sellel teemal harida. Võtsin raamatu uuesti kätte. Ma vist lugesin läbi umbes täpselt poole sellest ja mõtlesin "HELL NO"! Ma ei julge küll oma pisikesele beebile mingit kurki pihku pista. Mõtle, kui ta lämbub?! Ma ikka annan ise kodus tehtud püreed ja toidan lusikaga. Vaaritasin siis natukene püreed sügavasse valmis ja see jäi oma aega ootama. Umbes poolteist/kaks nädalat enne, kui Kris sai 6-kuuseks sulatasin ülesse esimese kuubiku kõrvitsapüreed. Noh, et anda talle ühe teelusikatäie maitsta.. Ja niimoodi kaks päeva järjest. Tegelikult vist soovitatakse isegi 3-4 päeva järjest anda ühte ja sama juurvilja, et välistada allergiaid, aga kuna tundus, et see üks lusikatäis mitte midagi ei muutnud, siis olin julgem. Järgmisel korral andsin maitsta lillkapsapüreed. Samamoodi ühe teelusikatäie. Nagu niuhti olid juba nädalad mööda läinud ja Kris saanud 6-kuuseks. Peas ketrasin ikka mõtteid selle lisatoidu kohta, et mis ma nüüd siis teen.. Arutasime Kristoga ja mõtlesime, et äkki ikka anname näputoidule võimaluse. Proovime kasvõi. Krisi sünnipäeval sai ta esimest korda kätte värske kurgi kangikese. Ta haaras selle oma kandikult, pani suu juurde ja hammustas kohe tükikese. Mul pidi süda rinnust välja hüppama.. Niii hirmus! Jälgisin siis nagu kull, kuidas ta seda tükki oma suus ringi keerutas ja mõne hetke pärast välja sülitas. "Viuhh", mõtlesin endamisi ja võtsin kurgi ära. 


Disclaimerina ütlen, et ma ei kirjuta seda postitust selleks, et ma arvaks, et näputoit on see kõige õigem toit 6-kuusele lapsele ja püree peal olevad lapsed kuidagi teistmoodi oleks. Absoluutselt mitte. Ka ma ise ju plaanisin tegelikult püreed anda lusikast ja alles hiljem sellisele asjale mõelda. Lõppude lõpuks sööme me ju kõik inimese kombel laua taga, noa ja kahvliga ning ei söö elulõpuni purustatud toitu. Meie perele lihtsalt sobis see näputoidu variant rohkem.

Järgmisel päeval tegime uue katse. Proovisime uuesti kurki anda. Ka sellel korral jälgisin Krisi tähelepanelikult ja hoidsin hinge kinni. Tal on ju lausa kaheksa hammast, millega ikka päris suuri tükke hammustada saab. Ühel hetkel nägin, et Kris saab täitsa kenasti hakkama. Ta hammustab tükikese, keerutab seda korra suus ja sülitab välja. Seejärel kordab protsessi. Okei.. Ma hakkasin natukene harjuma selle vaatepildiga, et meie pisikene beebi juba inimese kombel päris toitu püüab süüa. Süüa on muidugi natukene vale väljend.. Esialgu lihtsalt maitsta. Näputoidu puhul ongi nii, et kogused on alguses väga väiksed. Nad saavad toitu maitsta, veidikene ehk neist tulevat mahla alla neelata, aga viljaliha sülitatakse kõik välja. Nad alles õpivad, et on niimoodi võimalik oma keelt liigutada ja neelata nad teadlikult veel ei oska. Nii väikestel beebidel on ka see eelis, et neil tekib okserefleks juba siis, kui toit on sattunud neile keele keskele. Selleks, et laps hakkaks köhima, ei ole toit veel isegi hingamisteedele lähedal. See toimub palju varem. See ongi just selleks vajalik, et last kaitsta, kuni ta õpib. Sellepärast on väga oluline, et näputoiduga alustamisel peab olema laps suuteline normaalselt söögitoolis istuma. Raamat räägib, et kui laps saab ise määrata, mis toit talle suhu läheb ning ta istub sirge seljaga, siis pole lämbumine näputoidu puhul tõenäolisem, kui lusikast toitmise puhul. Raamat ütleb ka seda, et Läkastamisrefleks on ehk olulisim osa selles, kuidas imik õpib toitu turvaliselt käsitsema. Kui beebil on juba korduvalt läkastamisrefleks tekkinud, sest ta pani endale liiga palju toitu suhu või lükkas toidu suus liiga kaugele taha, õpib ta, et nii ei maksa teha. Kuna ühel hetkel peavad kõik lapsed nagunii tahket toitu sööma hakkama, siis olenemata mis ajal seda talle tutvustada, mõned korrad võib laps ikkagi läkastada. Olenemata tema vanusest. Kui laps on harjunud püreed neelama ja mälumist pole veel õppinud, siis on ju ainult loomulik, et ta esimestel kordadel võibolla alati hakkama ei saa. Mõned muidugi saavad ka. 


Ka Kris on hakanud kolmel korral läkastama. Tegelikult pigem köhima.. Kaks korda nendest kordadest oli näputoiduga ja ühel korral püreega. See on ehe näide sellest, et mitte ainult näputoit ei pruugi last köhima ajada. Me anname tegelikult siiani Krisile püreed. Aga me anname talle kätte eeltäidetud lusika, mida ta ise omale suhu topib. Enamasti küll tagurpidi, aga sellest pole üldse lugu. Ega lisatoit ongi esialgu lihtsalt lisa.. Põhiliseks toiduks on Krisil ikkagi rinnapiim. Umbes 8-11 kuuselt suurenevad lapsel ka näputoidu puhul kogused ning lapsel tekib seos söögiisu ja toidu vahel. 

Meie anname Krisile näputoitu kolm korda päevas. Täpselt samal ajal, kui meie isegi sööme. Enamasti on näputoiduks midagi sellist, mida ise ka söögitegemisel kasutamine. Nii on kõige mugavam ja ei pea üldse midagi spets valmistama. Näiteks hommikul, kui paneme omale võileivale kurki, siis lõikame ka Krisile paar "kangikest", mida ta meiega koos laua ääres olles nosida saab. Lõunaks keedan talle paar brokkoli õisikut ja õhtuks annan viilukese õuna. Nii vahva on vaadata, kuidas ta meiega koos einestab ja jälgib hoolega, mida meie teeme. Nii on ju kõige parem õppida. Vanemaid matkides. Raamatus on toodud välja ka üks väga vahva lisaboonus. Kui laps saab igapäevaselt jälgida ning jäljendada oma vanemaid söögilauas, siis võtab ta üsna ruttu üle ka söögilaua kombed. Ma tean, tean, et lapsed tekitavad näputoitu süües üsna suurt segadust ja toitu satub kindlasti ka põrandale, aga õige pea, kui ta märkab, et vanemad nii ei tee, siis lõpetab ka tema selle ära. See kõik on õppimise protsess. Need kellele on vastukarva sellise segaduse koristamine peale igat söögikorda, neile see näputoidu variant kindlasti ei sobi. Aga meile õnneks sobib. Kuna kogused on nii väikesed, siis ei ole ka segadus nii hull. Või noh, eks ta ikka on nats tüütu, aga pole hullu. Mul ei ole selle vastu midagi. Päris kaost nagu ka ei ole, nagu ma oma eelarvamustes arvasin. Eks see kindlasti muutub, kui ma paari nädala pärast Krisile esimest korda "bologneset" tomatipüreest ja veisehakklihast valmistan. Saab põnev olema! Kris saab siis juba 7-kuuseks. 

Mis on eriti lahe on see, et kui me läheme kuskile välja sööma, saame Krisile alati paluda köögist mõnda viilu kurgikest, paprikat või muud sellist. Nii saame me ise jumala rahulikult süüa ja Kris nosib omaette. Mul on omal pudipõll alati kaasas, hehe. Lisaks on raamatus öeldud ka seda, et paljudel lastel tekib arusaam ka kodust väljas söömise kohta.. Et toitu tuleb oodata ning seda serveeritakse teistmoodi. Põnev ju! Loomulikult jälgime me seda, et mingi mega laat ei oleks ja Kris tervet restorani oma söögisodiga üle ei uputaks. Selleks annamegi talle näiteks ühe kurgi kangikese korraga. Õnneks ei ole Kris eriline toiduloopija. Vahel ikka juhtub, aga enamasti on see erandiks. Pigem on see, et ta sülitab toidu välja oma pudipõllele. See on õnneks mööduv nähtus, sest õige pea peaks ta juba õppima seda, et toitu saab ka alla neelata ja see täidab kõhtu. Ka praegu läheb juba natukene toitu kõhtu ka. Tasa ja targu. 

Lisaks on kihvt see, et me saame näputoidu raames Krisile ka palju õpetada. Alati, kui ta saab mõne toidu omale kandikule, siis räägime lapsele korduvalt, et millega tegu on. Nii tekivad tal peagi seosed ja ta õpib vaikselt juurvilju/puuvilju tundma. Püree puhul on seda aga natukene keerulisem teha, kui konkreetset vilja ei näe/ei saa kompida, vaid ainult maitset saab tunda. Konsistentsilt ja välimuselt on ju kõik püreed sarnased.

Ma isegi päris täpselt ei tea, et mis minu jutu point on, aga.. Näputoit on lahe! Ja meile see sobib. Kui keegi teist plaanib ka näputoiduga algust teha, siis äkki see postitus annab veidi mõtteainet ☺ Mul on õnneks vedanud, et minu tutvuringkonnas on üks naine, kes on näputoitu juba kahe lapsega proovinud. Olen alati oma küsimustega tema poole pöördunud ja tema on olnud suureks motivaatoriks ning innustajaks. Aitäh selle eest Mari!

Kas Teie seas on kedagi, kes samamoodi näputoitu lapsele pakub/pakkus? Kuidas läks? Kui vanalt läks Teie laps üle ülejäänud perega samale menüüle? :) Oleks vahva lugeda!

Aa, tuletan meelde, et meie blogi youtube kanalil on käimas VLOGMAS, mis tähendab seda, et igapäev postitan uue video. Tule piiluma: https://www.youtube.com/channel/UCGrK9jpgjSN1dytjnu34zLA ja kliki subscribe!

Saturday, December 2, 2017

Kolmekesi puhkama + jagamata vlog + VLOGMAS #1

Kui mul sellel aastal sünnipäev oli, siis mingit erilist tähistamist ei toimunudki. Ma olin siis 37 nädalat rase ja ei viitsinud eriti midagi organiseerida. Eks olemine oli ka juba selline.. SUUR! Ometi tulid lähedasemad ikka õnnitlema ja ühes nendega ka Kristo vanemad ja õde. Nemad kinkisid mulle/meile romantikapaketi kahele Haapsalu Promenaadi hotellis. Paketile oli juurde mõeldud ka lapsehoidmise teenus, aga kuna Kris veel nii pisikene on ja ma teda veel rinnaga toidan, siis läheme hoopis kolmekesi. Viimati käisime kolmekesi Otepääl, Pühajärvel ööbimas, kui meil pulma-aastapäev oli. Kris oli siis umbes 2,5 kuune. Isegi siis oli täitsa okei kogemus. Kris magas siis enamuse ajast. Kõige dramaatilisem oligi vist siis, kui otsustasime kiirelt pitsat tuua, aga Krisil hakkas juba uneaeg koputama ja siis jooksime ajaga võidu, et enne suurt väsimust tagasi hotelli jõuda. Siis jaksas ta järjest üleval olla kõigest tunnike, poolteist. 

Nüüd seda uut trippi ootan väga huviga. Kris on nii palju suurem juba ja tohutult uudihimulik. Ta õppis hiljaaegu istuma ka, seega on temaga nii palju mõnusam juba ainuüksi toidukohti külastada. Teda saab nüüd mõneks ajaks söögitooli istuma panna ja kuna meie alustasime näputoiduga, siis enamasti saab ka restorani/kohviku köögist küsida mõne kurgi kangikese ja Kris on siis seda mõnuga nosinud. Ta nii vahvasti jälgib seda, kuidas meie sööme ja matsutab ikka mõnuga kaasa. Ka kodus sätime Krisi söögiajal oma tooliga laua juurde ja anname talle miskit nosida. Näiteks natukene pehmemaks aurutatud lillkapsast, brokkolit või hoopis õuna. 

Veel meeldib Krisile juba vannis plätserdada, jalgadega kõvasti siputada ja vanniparte närida. Meie paketis on sees ka privaatsauna ja mullivanni kasutus. Palusime selle protseduuri ajastada päevasele ajale, et me kõik kolmekesi minna saaksime. Ostsime Krisile sobivad ujumismähkmed ka ja võtame mullivanni kaasa. Ega mulle ei peagi ilmtingimata tööle panema, kui need teda hirmutada võiksid. Eks kohapeal selgub. Kristo vanemate juures käime ka alati suures vannis, sest meil endal ei ole ja Krisil on alati lõbu laialt. 


Lisaks on paketis veel romantiline õhtusöök, mille ajastasime siis kella viieks õhtul. Siis on Kris just oma viimasest uinakust ärganud ja ööuneni on jäänud 2-2,5h. Loota ju võib, et tänu ajastusele möödub ka see ladusalt. Aga ma ei taha midagi ära sõnuda, sest beebide puhul ei tea iialgi, mis tegelikult saama hakkab. Eks me läheme vooluga kaasa ja kohandame kõike vastavalt Krisile. Igatahes väga äge ja ma ei jõua ära oodata juba. Minek on üheksandal detsembril. Ma siis mõtlesingi, et uuriks Teie käest, et mida põnevat Haapsalus teha, kui me juba sinna minemas oleme? Haapsalu on nii kena kohake! Me oleme küll seal ringi jalutanud, aga eriti nagu kuskil konkreetselt käinud ei ole ja ma nagu ei tunnegi seda kohta. Igasugune info ja nõuanded oleks super! Kahju on ainult sellest, et ainult üheks päevaks lähme. Ma juba vaikselt mõlgutan mõtteid sellest, et kõik koos millalgi reisile minna. Vot see oleks äge. See isu kasvab järjest suuremaks, mida rohkem ma Malluri postitusi loen #maxkade. Tahaks ka sooja! 

Millal Teie viimati perega mini puhkusel/reisil käisite? Kuidas läks? Kas kõik läks plaanitult või täiesti vastupidi? Kas kogemused on olnud pigem positiivsed või on selline tripp olnud pigem nagu õudusunenägu? Tore oleks lugeda Teie kogemusi, et ennast kõikideks võimalikeks olukordadeks ette valmistada, hehe. 

Aa ja eile klopsisin kokku mitu vlogi. Üks neist on juba umbes poolteist nädalat tagasi filmitud, aga pole lugu. Teine on vlogmasi esimene osa. Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!


Juuksevärvihulluses - Lehmakommike


Kes pikemalt minu blogi jälginud on, see teab täpselt, kui püsimatu ma oma soengute ja juuksevärvidega olen. Kõige pikemalt olingi viimati oma loomuliku tooniga. Selle samaga, mis mul pulmas oli. Siis ei värvinud ma juukseid peaaegu 3 aastat. Aga muidu olen ma ikkagi kord blond, siis brünett, siis siniste juustega, siis punapea.. Ma teaaaaan, et see ei ole hea, aga ma olen nii püsimatu ja tüdinen üsna kiiresti.  Õnneks olen ma oma juuksehooldusega hoolas ja sellel ajal, kui ma neid parasjagu ei riku, siis teen korralikult maske, ei kuumtöötle neid pidevalt, kasutan kvaliteetseid juuksehooldustooteid ja magan ainult juuksed kinni. Tänu sellele ilmselt peavad mu juuksed ka päris hästi igasugustele lollustele vaatamata vastu. 

Viimati värvisin ma ennast raseduse viimasel kuul punapeaks. Täiesti ohmu.. Hormoonid I guess? Loomulikult oli värv juba kuukese pärast kulunud, välja kasvanud ja nägi kergelt öeldes kohutav välja. Siis tundus kõige kiirema lahendusena see, et võõpan nad üle pruuniks. Ma olen oma elus väga pikalt brünett olnud ja tegelikult see toon täitsa meeldib mulle. Kes minu blogi juba aegade algusest jälginud on, siis see mind esialgu ainult brünetina teabki. Küll aga on tumeda peaga see mure, et iga 4-5 nädala tagant tuleb juuri värvida. See on aga pisikese beebi kõrvalt üsna tüütu ja aeganõudev. Kuna meie veel siin maal metsade vahel pesitseme, siis tundus kõige lihtsam seda ise kodus teha.. Kolm korda tegin ja mõistsin, et ei. Minus ei ole mingit juuksurisoont ja ma lihtsalt ei viiiiitsi enam. Kuna mul on loomulikult täitsa heledad/blondid juuksed, siis tekitab väljakasv sellise mulje, nagu ma kiilaneksin. Ühel õhtul sündis suurest tüdimusest otsus. Ma tahan tagasi heledaks! Iga juuksuri õudusunenägu! Aga mitte Sarita.. Tänu temale ja tema poolt tehtud olaplex hooldusele sain nelja tunniga oma juuksed täiesti blondiks. Selle mööndusega, et mõned salgud (tuka all ja taga kuklas) ei tahtnud hästi alluda ja otsustasid ikkagi hirmsat oranži värvi jääda. Kuigi kõik ülejäänu oli täiesti blondiks tõmbunud. Mõtlesime siis natukene ja otsustasime juuksed üle toonida sellise lehmakommi värviga. Tulemus sai nii kihvt! Kuigi Sarita ütles, et ma tuleks mõne aja pärast tagasi, et siis saaksime näiteks blondid triibud sisse teha või veel korra üle värvida, et saada veel heledam tulemus.. Siis ma ei tea, kas ma üldse tahangi. Eks siis paistab. Praegu on niimoodi päris äge ja see meeldib mulle oodatust rohkem.


Ja siia täitsa lõppu lisan vlogi, mille sellel samal päeval Tallinnas filmisime. Meil on niii tegus päev, et seda ei saanud jäädvustamata jätta. Käisime MyHits raadios külas ja kolmekesi neljaks tunniks juuksuris. Eilsest algas ka vlogmas, mis tähendab seda, et püüan 24 päeva järjest vloge filmida ja youtube-i ülesse laadida. Meie youtube pesa leiad siit: https://www.youtube.com/channel/UCGrK9jpgjSN1dytjnu34zLA. Ilusat laupäeva!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Tuesday, November 28, 2017

Pure Cosmetics tegi jõulude puhul ilukarbi!


Eesti esimeses looduskosmeetika ilukarbis on 8 Pure Cosmetics e-poe kõige populaarsemat täissuuruses toodet ning Merilin Taimre raamat „Mu süda kuulub pudrule – soolasele ja magusale.”

Pure cosmetics on minu meelest juba üsna tuntud nimeks saanud ja seda asja eest ka. Neil on looduslikud ja palju kiidetud tooted. Minul on näiteks Krisile sealt HOIA beebivaht, mis on I-M-E-L-I-N-E! Ma ei hakka valetama.. Kasutan seda enamasti enda peal. Krisil olen sellega põski kreemitanud, kui need karedad olid ja massaaži teinud. Hind on ka sellel mõistlik - 8,50€. Disain on samuti kutsuv, kena ja minimalistlik. Nüüd avanes mul võimalus tutvuda nende ilukarbiga, mis sisaldab kaheksat nende kõige populaarsemat toodet + Paljas porgandi raamatut. Nende hulgas on siis järgmised tooted: 
Merilin Taimre uus raamat – “Mu süda kuulub pudrule – soolasele ja magusale”
HOIA kätevaht 75ml – täiesti uus toode HOIA’lt – pehmendav, niisutav ning rikkalikult toitev kätevaht


Hetkel on karp saadaval -50% soodustusega. See teeb karbi hinnaks 49€, kuid tooteid on enam kui 98€ väärtuses. Seega, kellel on emale/sõbrannale/õele jõulukink ostmata, siis see oleks ju päris hea mõte. Neil on karbis ka tegelikult pühadeteemaline kaart, kuhu saab paluda neil kingisaajale pühadesoov kirjutada.

Ma ütlen ausalt, et ma kõiki karbis olevaid tooteid pole proovinud, sest on natukene tobe teha tooteid lahti enne, kui mul eelnevalt omatud sarnane toode avatud kujul veel lõpuni kasutamata on. Tarbime mõistlikult onju! Aga hetkel proovisin ära karbis olnud kohvikoorija.. Käisime laupäeval saunas ja siis kukkusin koorima. Kristo muidugi vaatas mind muigega, kui ma nagu pruun sookoll seal duširuumis askeldasin. Ilu nõuab ohvreid onju..  Ja noo, kui ma end veel peale seda sisse ka kreemitasin, siis oli küll selline tunne, et oleks justkui spas käinud. Niiii mõnuuuuuus!

Ma hirmsasti kibelen seda täiskasvanute HOIA kätevahtu proovima, aga ma pean enne Krisi oma lõpuni kasutama. Ega ma ju teda nii tihti ei kreemita, et potsik ainult tema kasutuses olles otsa saaks. See jääb siis oma järge ootama. Usun, et see on sama hea, kui beebidele mõeldud variant. Ja no.. Võtame hetke, et hinnata nende potsikute välimust. 


Veel proovisin pakis olevat puhastuspiima. Ma tegelikult ei ole harjunud taolisi tooteid üldse kasutama. Mul on neid ajapikku riiulisse sattunud küll, aga enamasti lõpetan ma ikka vannitoas nii, et pesen oma meigi maha lihtsalt suvalise kätepesuks mõeldud seebiga, mis kraanikausi kõrval parasjagu on. Koorida ja kreemitada ma viitsin, aga vot meiki vatipadjaga eemaldada.. Mkm. Never. Kuna see toode oli päriselt ka täitsa mõnus, siis proovin nüüd tubli olla ja seda pidevalt kasutada ka. Pole mõtet oma nahka mingi seebiga kuivatada, kui on olemas selle jaoks mõeldud tooted. Peaasi, et laiskus minust võitu ei saa. Merilin Taimre putrude proovimist ootan ka põnevusega! Ilukarpi saab osta siit: https://purecosmetics.ee/toode/pure-cosmetics-eksklusiivne-looduskosmeetika-ilukarp-christmas-edition/

Kas sina oled Pure Cosmeticsilt mõnda toodet proovinud? Mida? Kuidas tundus? Kas sa eelistad looduslike tooteid teistele? PS! Kellel varsti beebi sündimas või juba olemas, siis HOIA beebivaht on tõesti amazing!

Loomulikult on mul Teile ka sooduskood, millega nende e-poes shopata. Koodiga "TRIINULIIS", saate kõikidelt täishinnaga toodetelt -15% soodustust. Nende e-poe leiab siit: https://purecosmetics.ee/. Alates 50€ väärtuses ostukorvist on nende e-poes ka transport tasuta.

Kris Stefan poole aastane!


Aga meil on täna majas üks sünnipäevaline, kes saab tervelt poole aastaseks juba! POOLE AASTASEKS! Täitsa uskumatu lugu ikka.. Nii suur poiss! Sünnipäeva puhul räägime siis sellest, mida Krisile teha meeldib, ei meeldi ja kuidas meil üleüldse selle kasvamisega läheb. Just paar päeva tagasi lõikusid Krisil viimased kaks hammast. See teeb siis kokku juba 8. Nende samade uute kikudega sööb ta juba umbes nädala jagu hea meelega näputoitu. Hammustab tegelikult kohe päris suure tükke, nätsutab need kõik läbi ja sülitab välja. Nagu mini versioon blenderist, hehe. Lisaks on lisandunud selline tore komme, et ta hakkab lausa kiljuma ja kisama, kui meie sööme ja tema ei saa. Huvi toidu vastu on tohutult kasvanud. Olemegi nüüd teda söögitooliga alati söögilaua juurde tõstnud ja nii me siis kõik kolmekesi midagi nosime, kui söögiaeg parasjagu on. 

Hetkel oskab Kris kõhult seljale pöörata, istuda, end magades küljelt küljele keerata ja natukene ka juba edasi liikuda. Küll mitte roomates, vaid põlvedel edasi end lükates. Eks ta natukene ikka varbaga ka end lükkab, et saaks mõnda mänguasja haarata, aga enamuse ajast õõtsub Kris põlvedel edasi-tagasi ja üritab käputades edasi minna. Samm on hetkel veel selline tudisev ja tihti vajub Kris suure pusimise peale külili. Aga pole midagi.. Harjutamine teeb meistriks, eksole? Istuda oskab ta aga kenasti ja sirge seljaga ning mingisugusest süles istumisest nii, et selga toetama peaks, ei ole enam juttugi. Ta tahab ise. 

Hetkel meeldib Krisile kõige rohkem meid hammustada, ehmatamise mängu mängida, söögitoolis jalgu kõigutada ja kurki närida. Veel meeldib talle kasse jälgida, salaja telekat vaadata, künkad-künkad auk mängu mängida ja meie peal aeleda/turnida. Õhku viskamine meeldib ja kiljumine on ka viimasel ajal vägagi teemas. Üleüldse on meie päevad peale Krisi sündi naeru täis. Ööd on rasked, aga päevad on naeru täis.. Ei oskaks, ega tahakski enam ilma lapseta. Meie elu on saanud ikka täiesti uue tähenduse! 

Kolm nädalat tagasi käisime viimati arstil ja siis oli Kris 9040g ja 66cm pikk. Hetkel on ta keskmiselt iga kuuga võtnud 1-1,2kg juurde. Ehk on ta praegu kuskil 9,3-9,5kg? 


Olla ema, on kõige vägevam tunne maailmas! Palju õnne kiisupall!

Monday, November 27, 2017

Viljandimaa lapsed/beebid pildistama!?


Sellel aastal juhtus nii, et me jõulupilte kuskile fotograafi juurde ei plaaninudki minna tegema, sest oleme hetkel oma finantsid pigem maja remondi peale panustanud. Otsustasin siis hoopis, et teen need ise. Mulle hirmsasti meeldivad jõulud ja mulle väga meeldib näha oma facebooki ajajoonel ilusate perekondade vahvaid pilte. Ja noh, kõige rohkem meeldib muidugi enda lapsest pilte vaadata ja mälestuseks koguda. Täna tõin pööningult alla meie kuuse, ehtisin ära, tegin kaminasse tule, laotasin maha mõned lambanahad ja sündiski see kodukootud pildistamiseks mõeldud jõulunurk. Täitsa tore sai teine. Tegin esimesed proovipildid Krisist ja mõtlesin Teiega ka jagada. Siis hakkasin mõtlema, et jube imelik on novembri lõpus kuuske toas hoida, aga kokku ka pole mõtet nagu panna. Siis hakkasin mõtlema, et äkki on veel kedagi, kes tahaks oma beebist/lastest jõuludeks pilte teha, aga ei saa/raatsi fotograafi juurde minna? Kui minu amatöörne käekiri Teile sobiks, siis kutsuksin Teid hea meelega meile külla, et pakkuda tassike teed ja mõned pildid teha. Vanavanematel on ju alati hea meel, kui lapsest armsaid pilte saavad. Praegu on veel nii palju aega ka, et saab pildid veel ilmutada ja raami panna. 

Ütlen kohe, et ma ei ürita mingit turgu solkida või fotograafina karjääri hakata tegema. Kindlasti ei ole minu pildid ka mingid profikad. Kuna see nurgakene siin meie juures nüüd valmis sai, siis miks mitte võtta sellest lihtsalt maksimum. Sümboolse summana küsin ühe pildistamise eest 20€ ja selle eest saab oma 10-20 töödeldud pilti. Sõltub, kui hästi meie sessioon sujub :) Kui sa tahaksid meie juurde tulla, siis kirjuta mulle: https://www.facebook.com/CostanySparkles/. Asume Viljandimaal, Suure-Jaanis! Lisaks võiks igaüks oma südame järgi teha pisikese annetuse ükskõik millisele organisatsioonile. On see siis 1€ või 50€. 


Kas Teie teete oma perega igal aastal jõulude puhul pilte?

Sunday, November 26, 2017

Suu hügieenist, Sensodynest ja hambaarstidest!


..See moment, kui sa saad aru, et ei ole võimalik endast "ilusat" pilti teha, kui sul hambahari suus on. 

Täna tahaksin natukene rääkida hammastest, suu hügieenist ja hambaarstidest. Ma tunnistan kohe, et väikese lapsena oli minu jaoks hammaste pesemine midagi HIRMSAT. Ma üritasin sellest koguaeg viilida. Vahel ma lausa panin keelele hambapastat ja lihtsalt passisin vannitoas, et teeselda hammaste pesemist. Vanaema tibul oli kombeks paluda mul talle näkku hingata, et ta ikka kontrollida saaks, kas hambad puhtad. Jajah.. Selle sama ajaga, kui ma seal keelele hambapastat määrisin, oleksin võinud ju juba hambad ka ära pesta. Ma ausalt ka ei tea, mis mu väikeses peakeses tol ajal toimus. Kuna ma hammaste eest hästi hoolt ei kandnud, siis üsna ruttu pidin külastama hambaarsti. Õõõõõõõõh, judinad! Minu jaoks on hambaarsti juures käik ikka päris suur ettevõtmine Siiamaani on. Lapsena hakkasin lihtsalt nutma ja keeldusin suud avamast. Ma vist isegi põgenesin hambaarsti toolilt, kui nüüd meenutada?

See kõik viis asja nii kaugele, et mu hambad hakkasid mustaks tõmbuma (tol ajal oli väga paljudel lastel meie tutvusringkonnas nii) ja alles jäid vaid sellised juurikad.  Ühel hetkel viidi mind üldnarkoosis magdaleena haiglas eraldi palatisse, et need hamba "jäänused" välja tõmmata ja uutele hammastele ruumi teha. Huh, piinlik lausa rääkida, aga nii oli. Siis käisin mõnda aega hambutuna ringi, kuniks jäävhambad asemele tulid. 


Saime küll selleks korraks korda ja elu läks edasi. Aga minu hirm hambaarstide ees polnud kuhugi kadunud. Ma küll hakkasin hambaid korralikult pesema ja teen seda tänase päevani, kuid hambaaugud tekivad ju sellegipoolest. Ühel hetkel tekkis mul kahe esihamba vahele selline sinakas/läbipaistev koht. Sinna tekkis põletik, mis tegi põrguvalu. Ma olin sunnitud hambaarstile minema ja mu vanaema mu sinna ka lõpuks kaasa tiris. Ma olin siis vist äkki 13 aastane? Ma pabistasin nii hullult, et mu käed higistasid hambaarsti ukse taga ja süda pidi rinnust välja hüppama. Kui ma hambaarsti tooli istusin ja arst oma tööd alustas, siis tegi see puurimine mulle KOHUTAVALT haiget. Aga selles ei olnud süüdi hambaarst. Selles olin süüdi mina ise. Ma olin seda hambavalu nii kaua kannatanud, et põletik oli läinud päris suureks. Kui hambad on põletikus, siis ei mõju ka tuimestus nii nagu vaja. Mul oli isegi keelega valus oma ülemisi esihambaid katsuda.. Mõelge, mis tunne oli siis, kui neid puuriti! Mul pisarad voolasid kahte lehte ja hambaarsti õde pühkis neid kannatlikult ja silitas mu pead. Ma sain sellest korrast nii suure trauma, et ei läinud jälle hambaarstile mitu aastat. Esihammastel võeti välja närvid ja tehti plommidega korda. Peale seda mul õnneks ei olnud tükk aega enam hambaauke. Hooldasin oma hambaid ka hoolsalt. Ausalt öeldes kohe eriti hoolsalt, sest samasugust kogemust ei tahtnud ma küll läbi elada. Kui ma sain 19, siis võtsin end lõpuks kokku ja käisin jutti oma 7-8 korda hambaarstil ja mul parandati iga viimne, kui auk hambas ära. Oleksin võinud seda ju teha siis, kui ma 17 olin, et tasuta saaks, aga ei. Siis mul ei olnud veel julgust. Eks ma pidingi ise oma lolluse kinni maksma. Rumal olin.


Hambaarsti kardan siiani, kuid olen leidnud selle ühe ja ainsa, kelle juures ma olen nõus käima. Ta on hollandist pärit mees ja tema nimi on Ewoud. Ta on võitnud täielikult minu usalduse ja tänasel päeval on mu hambad korras ning suuhügieen meie peres tähtsal kohal. Ta on selline hambaarst, et kui meil on olnud mõni raskem protseduur vaja ette võtta (nagu näiteks juureravi vms), siis on ta mulle lausa palderjanitilkasid andnud, et mul rahulikum toolis istuda oleks, hehe. Ta nagu aksepteerib ja mõistab mu hirmu. Kuna mul on ka päris tundlikud hambad, siis olen juba aastaid kasutanud sensodyne hambapastat. Need on nii head! Esiteks on nad mõnusalt värsked ja ei vahuta nii hullupööra nagu teised hambapastad. Tänu sellele saab normaalselt hambaid harjata nii, et terve suu paksult vahtu täis ei ole. 

Sensodyne hambaharju, suuvett ja hambaniiti polnud ma aga kunagi proovinud, seega mul oli hea meel, kui nad selle pakikese meile proovimiseks saatsid. Ma ütlen kohe, et ma sain kahjuks proovida ainult paremal olevat lillat hambaharja ja see on väga hea! Teise andsin Kristole ja hambaharja me ei jaga. Ta ütles, et täitsa hea on. Mulle meeldib, et harjased on tõesti pehmed ja kenad näevad välja ka. Oma suured kiidusõnad anname me mõlemad Kristoga suuveele. See on nii hea mahe ja ei põleta suud, nagu teised suuveed. Eriti hull on listerine. Sellega ei kannata mu meelest üldse suus loksutada, sest kõik hakkab ju megalt kipitama ja põletama? Teil ei ole nii? Igatahes antud suuvesi on oluliselt pehmema loomuga, kui nii võib öelda ja mulle täiega meeldib. Nii mõnus suur potsik on ka! 

Nüüd hambaniidiga on selline lugu, et ma ei ole sellega kunagi sina peal olnud. Minu meelest on need alati nii laiad ja vaevu mahuvad hammaste vahele. Kuna mul on ka üsnajagu plomme paigaldatud, siis on mul alati mega hirm, et ma tõmban koos hambaniidiga ka plommi välja 😄 Aga hea tugev niit on ja Kristo kiitis küll! 

Kuna mul endal on selline väikest viisi ebakindlus ja trauma oma hammastega seoses, siis oleme juba Krisi esimese hamba lõikumise päevast alates tal väga hoolikalt hambaid pesnud ja marliga igemeid puhastanud. Esialgu oli meil silikoonist sõrmeotsa hari, aga kui tal juba rohkem hambaid oli, siis kippus ta sõrme väga kõvasti hammustama. Siis ostsime apteegist beebidele mõeldud päris hambaharja ja peseme nüüd sellega. Krisil pole hambapesu vastu õnneks midagi. Nii hea ju igemeid sügada! 

Kas ka Sinu hambad on tundlikud? Kuidas on suhted suuhügieeniga? Aga hambaarstiga? Millist hambaharja ja hambapastat kasutad Sina?

Saturday, November 25, 2017

Magamistoa mitu nägu + Votex puuvillasatiin voodipesud!


Ma olen siin juba nii mitu korda võtnud hoogu, et okei.. Ma nüüd näitan meie magamistoa progressi ka, aga kui päris aus olla, siis me ei ole selle remondiga eriti kuskile jõudnud. Hetkel on seinas vaid üks kiht peitsi, teine ootab veel tegemist. Euroalustest voodi on küll lihvitud, aga keegi seda värvida pole veel jõudnud ja seinadki on sellised lagedad. Tahaks kukupesast või kuskilt mingeid ägedaid postreid valgetes raamides seinale (IDEID?). Alati mõtlesin, et okei.. Kui neeeeeed tehtud, siis teen pildid ja näitan teile ka. Oeh. Tänaseks on mulle endalegi selgeks saanud see, et ega majas ei saa kunagi töö otsa. Teades kui muutliku meelega ma olen, siis kui ühest otsast saab valmis, siis tahaks juba teisest otsast muutma hakata. Ma vajan väga palju vaheldust koduses õhkkonnas. Noh, värskendust võinii. Seetõttu olen ma aastatega varunud palju, palju erinevaid dekoratiivpatju, vaipu, päevatekke,  igasuguseid dekoratiivseid vidinaid, tulukesi ja neid ma siis koguaeg omavahel ümber tõstan ja vahetan. Enamik asju meie kodus on üsna neutraalsetes toonides. Natukene leiab siit-sealt ka erinevate varjunditega sinist. Aga nüüd asja kallale.. Hoiatan ainult selle eest, et postitus sai hirrrmus pikk ja pilte palju. 

Magamistoas on sellesmõttes hästi lihtne toale värskendust anda. Piisab ainult vahetada voodipesu, muuta dekoratiivpatjade padjapüüre ja tuba olekski nagu hoopis teine. Kuna ma jumaldan värsket voodipesu, siis juhtub tihti, et vahetan seda kaks korda nädalas. Enamasti siiski ühe korra. Kristo vaatab mind alati altkulmu, kui voodipesu vahetusega ka vaipasid ümber tõstan tubade vahel. Eh, mis tal muud üle jääb, kui mu veidrustega leppida. Ise ta mind naiseks võttis, heh. 

Kui Votex (http://www.votex.ee) mulle kirjutas, et nad hea meelega saadaksid meile soolaleivakingiks mõned paarid voodipesu, siis hüppasin rõõmust lakke (eriti tore on see, et tegemist on Eestis tegutseva perefirmaga ja pesitsevad nad siinsamas Viljandis). Ma tõesti olen veidrik, kellel on oma 20 erinevat voodipesukomplekti ja mul on vaja neid kõiki pidevas rotatsioonis hoida ja juurde hankida. Õnneks on meil kaks voodit majas ja tihti käib ka külalisi, seega kasutult ei seisa miskit. 

Aga ma tulingi siia, et näidata, kui ilusad komplektid me omale kingiks saime. Kokku oli komplekte kolm.. Kaks meile ja üks Krisile. Valisime puuvillasatiinist voodipesu, sest see on mu lemmik. Paljas satiin on liiga libe ja mulle välimuselt ei istu, aga selline puuvilla ja satiini vahepealne on täpselt paras. Nii mõnus vastu nahka (eriti, kui oled äsja jalgu raseerinud :D, who's with me?)! 

Esimene komplekt on selline imeilus hall. Hinnaks on ühel komplektil 48,50€-70,50€. Sõltuvalt suurusest. Piilu siit: http://www.votex.ee/toode/voodipesukomplekt-puuvillasatiin-hall/.


No on ju juba pildilt niii mõnus! Sellised natukene nahale libedad ja mõnusalt pehmed. Aga meil on igapäevaselt alati voodis ka dekoratiivpadjad ja voodikate, mille õhtul enne magamaminekut eemaldan ja hommikul kohe peale ärkamist peale panen.  Ka selle valin alati vastavalt voodipesule. Katteid on mul oma 5-6 erinevat. UPS! Seekord valisin sellise: 


Teine komplekt on minu jaoks täiesti out of the box. Reeglina leiab meie kapist ainult heledat voodipesu, millest suur osa ongi lihtsalt klassikaliselt ja hotellilikult valge. Mõned üksikud mustriga komplektid on ka, aga need on sellest ajast, kui ma üksi elasin. Siis oli mu maitsemeel natukene teine, kuid ega needki eriti kirjud ei ole. Ikkagi 2-3 tooniga. Minu jaoks on midagi maagilist nendes hotelli voodites.. Sellepärast vist taolist endale koju ihaldasingi. Aga vahelduseks on selline heleroosakas tütarlapselik komplekt täitsa vahva. Täna täpselt nende linade vahele poemegi. Pildilt tundus mulle tegelikult see komplekt ikkagi oluliselt tumedam ja lillakam? Aga ei ole üldse hullu, ta meeldib mulle sellisena ka. Päris armas teine. Hind on 48,50€ -70,50€ nagu eelmiselgi komplektil. Leiab selle siit: http://www.votex.ee/toode/voodipesukomplekt-puuvillasatiin-lilla/

Seekord riputasin seinale ka tulukesed.. Varasemalt oli meil sellise läbipaistva/valge nööri otsas olevad tulukesed ja need konkreetsed olid õues. Aga need toa omad ütlesid peale kolimist ülesse (need mul aastaringselt ripuvad) ja panin ajutiselt selle tumeda riba. Ma olen väga suur tulukeste fänn ja küll ma midagi sinna asemele peagi leian. Seniks, käib nii kah :) Hubane on ikka! 


Neid pilte vaadates mõtlen ikka, et peaks end käsile võtma ja selle voodi ikka lõpuks üle võõpama. See on ainult kättevõtmise asi. Aga kes end siis viitsib kätte võtta, eksole?

Ka Kris sai omale päris enda esimese puuvillasatiinist voodipesu. Enne oli meil kaks puuvillast komplekti ja no see kolmas on ikka hoopis teine tera. Kohe hea meelega poeks ise tema voodisse põhku. Kuid pean mainima, et ka selle toote puhul arvasin ma, et toode on teist tooni. Tootefotol on linad hoopis sinakamad/hallikamad? Kuigi nüüd vaatan, et nimi on jah "Beige". Siis ma sellele eriti tähelepanu ei pööranud ja valisin piltide järgi. Hind on lastekomplektil 11,50€-20,00€. Selle konkreetse leiab siit: http://www.votex.ee/toode/laste-voodipesukomplekt-30-0460-beige/


Meie magamistoa teises seinas on kapp, mille Kristo suvel ise ehitas. Ette panime lükanduste asemel kardinad ja minu meelest sobib ta sellisena meie magamistuppa kõige paremini. Ma ei mäleta, kas ma  blogis üldse lõpliku varianti kunagi näitasin.. Üks päev just pildistasin ülesse. Siin ta on. Tubli tööga sai Kristo hakkama. Mahutab see kapp absoluutselt kõik vajaliku. Hetkel on ühel riiulil muidugi raamatud.. Nende jaoks plaanime Ikeast ühe riiuli osta, kui Kristo kasuisa sinna minema satub nüüd. 


Heh.. Seda postitust koostades hakkasin meenutama, et milline meie magamistuba 3,5 aastat tagasi oli, kui selle maja alles ostsime ja milline on see nüüd. Otsisin kohe pildid ka välja ja noo.. Ikka päris palju on muutunud! Võtan Teid endaga sellele ajaloolisele retkele kaasa, hehe. Alustame päris algusest:

Kui me maja ostsime, siis omanik jättis meile sellises seisus magamistoa. See oli siis suvi 2014:


Hakkasime siis natukene koristama ja ajutiselt tegime omale sellise pesa. Panime ülesse mõned tulukesed ja esialgu magasimegi põrandal madratsil. Kapi rolli täitis stange.


Siis järgneva aastaga vuntsisime magamistuba natukene, kuid kuna enamus meie elamisest oli siiski Tallinnas, siis ei olnud meil vahendeid, et kahte kohta sisustada/üleval pidada. Tasapisi ja saadaval olevate vahenditega tegime oma magamistoa selliseks:


Nüüd sellel suvel said seinad peitsi alla, aknaraam ja aknalaud värvitud, uued kardinad ette, kapp ehitatud ja tuba ringi tõstetud ja tänaseks on tuba ikka täitsa meie nägu juba. Loomulikult sooviksime ideaalis põrandad ära vahetada ja laes olevad paneelid välja vahetada, aga ehhh.. Küll jõuab, onju! 


Millise firma voodipesu on Sinul kodus? Kas oled samamoodi oma voodi üle kuhjanud mõttetute (ent oh, kui ilusate) dekoratiivpatjadega? Kas eelistad satiinist/puuvillast või puuvillasatiinist voodipesu? Kui mitu komplekti voodipesu on Sinul ja kui tihti seda vahetad?

PS! Koodiga "COSTANY" saate votexi e-poes -20% soodustust!