Friday, May 26, 2017

Breden Kids loosimise võitjad!


Paramparampampammm.. Mul on eriti vinged uudised!! Aeg on teatavaks teha Breden Kids loosimise võitjad ja kuna osalejaid oli niii, niii palju (rohkem kui 600 inimest), siis ei suutnud me Bredeniga välja valida ainult kolme.. Võitjaid sai kokku hoopis 5! Palju, palju õnne Piret Paits, Ave Kaljurand, Merilys Rand, Marjja Ordabajeva ja Marleen Leib! Võtke palun minuga ühendust, saatke oma kontaktandmed ja lähima smartposti automaadi info, et saaksime auhinnad Teieni toimetada! Siin on võitjaks osutunud inimeste kommentaarid: 

Kristo tegi üllatusdinneri + Meie suvised Heade mõtete purgid


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Pole mingi saladus, et ma olen jõudnud sinna staadiumisse, et ma eriti ringi ei liigu. Täitsa minimaalselt tegelikult ja see mulle üldse ei meeldi. Ma olen tegelikult ju nii suur askeldis ja terve raseduse ikkagi üritanud jalutamas käia ning ringi liikuda. Seda tegelikult üldse mitte sellepärast, et jaksu poleks või ma kardaks kuskile kaugele kodust minna, vaid üks kutt istub järjepidevalt  mu mingisuguse selja närvi peal ja suure osa ajast kaob mul lihtsalt parem jalg alt ära. See on niii veider tunne. Kõnnid, kõnnid ja siis voahh.. Pole enam millegi peale astuda. Siis vingerdad selles närvivalus nagu pisikene ussikene. Mu meelest on see päris naljakas. Näiteks, kui hommikul hambaid pesema hakkan ja suu loputamiseks ette poole nõjatun.. Kohe kaob jalg alt ära! Esimese raksuga ajas see mind nii naerma, et pidin lausa Kristot hüüdma, sest see pole normaalne. Aga mingi üleeile mõtlesin, et ei.. Tuleb ennast ikka liigutada ja nagu murphy oli üks blogilugeja saatnud mulle e-posti peale kirja pealkirjaga "Ära maga maha". Kirja sisus oli ainult üks link mingile facebooki eventile. Tegemist oli kõige esimese hüpnosünnituse loenguga Pelgulinna sünnitusmajas. Kuna see just samal päeval kell 17:00 toimus, siis panin ennast kirja. Juhuste kokkulangevuse juures seal ainult 1 vaba koht oligi. Täitsa tasuta ka teine. Lisaks räägiti loengus douladest. Kuna me eriti kaugel sünnitusmajast ei ela, siis pakkisin end kokku (kõik võimalikud rasedakaardid, id-kaardid kaasa ja läksin jala). Kokku sain 9000 sammu! Kõht oli muidugi suure osa ajast toonuses ja vahepeal ajas pistma ka, aga siis võtsin vähe rahulikuma sammu ja polnud hullu midagi. Mida rohkem/pikemalt jalutasin, seda kergem hakkas. Ilm oli ka nii ilus.. Tänavad olid täis värskelt niidetud muru lõhna ja õitsema puhkenud puud kaunistasid pisikesi pelgulinna sisehoovikesi. Nii idülliline kuidagi. Jõudsin õnneks täpselt õigel ajal kohale ja ootasin huviga loengut. 


Loeng ise oli päris huvitav. Mulle jäi natukene väheks/lühikeseks. Oleksin tahtnud pikemalt kuulata. Kuidagi pealiskaudseks jäi. Nad rohkem reklaamisid, kui jagasid teadmisi. Teadmisi saab ikkagi ainult nende sellelt "päris" kursuselt. Eks minul on sünnitus kohe ukse ees ja sinna ma kahjuks ei jõua, aga need kellel rohkem aega, siis tegelikult koosnevad nende koolitused viiest kursusest ja kindlasti on see sünnitushirmudega toimetulemiseks väga kasulik. Tundus põnev. Sain sealt mõningaid mõtteid sellegipoolest ja olen rahul, et käisin. Meie mõistus on tegelikult kõige aluseks ja me suudame oma mõtetega väga palju ümbritsevat/tajutavat mõjutada. Rohkem, kui me arvatagi oskame. Mulle hirmsasti meeldis mõte sellest, et.. On kaks varianti, kuidas sünnitama minna: üks on elevil olles, teine on hirmuga valu ees. Aga mõlemal juhul annab oma mõistusega trikitada.. Üks emotsioonidest toodab õnnehormoone ja teine adrenaliini. Adrenaliini (hirmu) puhul liigub suur hulk verd nendesse lihastesse, mida me kasutame selleks, et ennast kaitsta/põgeneda (nagu jalad ja käed). Aga meie keha peaks sünnituse ajal keskenduma just emakale ja see viib asja tasakaalust välja. Tänu õnnehormoonidele (ootusärevusele) toodab keha aga rohkem endorfiine, mis on oluliselt tugevam valuvaigisti, kui kasvõi teada tuntud morfiin. Aga noh, olgem ausad.. Teoorias on kõik muidugi tore, aga iseasi on see, kui lihtne seda sünnitusel rakendada on.. Samas sisendan endale, et võit on juba see, kui mul kasvõi korraks see sünnituse ajal meelde tuleks: "Laseeee ennnnnnast lõdvaaaaaaaaks inimene"!

See pilt oleks täpselt nagu meist kahest maalitud. Sellise nabaka pluusi ja sassis peaga ma igapäevaselt ringi käingi ja nurun Kristolt jalamassaaži. Vaene hing.. Tal sõrmed varsti villis.

Peale koolitust helistasin Kristole, aga too ei võtnud telefoni vastu. Siis mulle meenus, et õigus.. Tal on ju trenni päev ja vudisin kiirelt koju, et õhtusööki valmistama hakata. Tegin ukse lahti ja mida ma näen.. Kristo oli trenni vahele jätnud ja ootas mind kaetud lauaga kodus. Viskasin oma kompsud nurka ja ohkasin heldinult.. See oli päriselt nii oootamatu üllatus. Väga vinge! Kui mõned postitused tagasi üks blogilugeja uuris, et kuidas hoida suhet värskena ja mida meie selleks teeme, siis siin on vastus. Täpselt sellised pisikesed asjad, on need, mis loevad. Mugisime kõhu mõnusalt täis ja viskasime diivanile lebosse. 
Ja eriti äge on see, et esimene toon meie Heade mõtete purgi "suvekolletsioonist" on lõpuks e-poodi müüki jõudnud. Või noh.. Facebooki poodi siis. Meie e-pood on hetkel veel vaikselt, vaikselt valmimas, aga ei ole ka selle avamine kaugel. Kes uuemad lugejad on, need ehk ei tea, aga heade mõtete purgi point on see, et igal hommikul/õhtul avada üks mõttetera - algava päeva teejuhiks või nii. Täpselt nagu igapäevane "fortune cookie"☺. Igas purgis on 100 mõttetera ja iga purk valmib täielikult käsitööna. Ühe purgi hinnaks on 16,90 eurot ja tellida saab neid siit: https://www.facebook.com/costanystore/. Purgid on meil kohe olemas ja neid saab käest-kätte või smartpostiga tellida. See konkreetne heleroheline on vaid 1 olemasolevatest toonidest. Tegelikult tuleb neid toone 6! Varsti, varsti tuleme teistega ka avalikuks :) Seni saab teisi toone meie käest otse küsida. 

JA PS! Kiidusõnad kõhuelanikule, kes eeskujulikult sõna on kuulanud.. Kui ma just enne südaööd ei sünnita, siis saame ikkagi sellel tähtsal päeval enda armsa ämmaemanda Minni-Triinuga olla. JUHUUU!!! Kes Minnist veel varem midagi kuulnud ei ole, siis tema on ITK-s juba rohkem, kui 10 aastat ämmaemandana tööd teinud ja teda saab palgata omale eraämmaemandaks. Ta on pidanud blogi sellest perioodist, kuidas ta suviti Aafrikas ämmaemandana tööd tegi ja mina leidsin ta läbi soovituste. Tema blogi on muide hirrrrmus vägev lugemine. Leiab selle siit: http://vabatahtlikunagaanas.blogspot.com.ee/. Ta on nii meie masti inimene ja juba praegu kogu selle raseduse juures meile suureks toeks olnud. See teenus on igati oma raha väärt! Ühe vahva video leidsin temast ka 

Thursday, May 25, 2017

40 nädalat armastust - Minu viimane kiri kõhtu

1.kiri kõhtu: 20 nädalat armastust, 2.kiri kõhtu: 30 nädalat armastust, 3. kiri kõhtu: 38 nädalat armastust.

Hei, mu väike prints! We made it! Täna oled sa täpselt 40+0 nädalat vana (hehe, väga veider on kasutada sõna "vana", kui sa veel sündinudki pole). Väikest viisi juubel või nii? Mul on sulle üks pisikene saladus ka. HILJEMALT viie päeva pärast me juba kohtume. Suudad sa seda uskuda? Maksimaalselt viie päeva pärast saame me sinu pisikest peakest nuusutada, su mõnusaid põsekesi musitada ja sind tundide viisi imetleda. Maksimaalselt viie päeva pärast muutub meie elu täielikult. Seda muidugi kõige positiivsemas võimalikus võtmes. Eile just arutasime su papsiga enne magama minekut, et.. Huvitav, milline sa meil olema hakkad. Milline inimene sinust tuleb? Kas Sinust saab edev inimene? Natukene häbelikum? Matemaatik või jalgpallur? Äkki üldse moelooja või kunstnik? Niii põnev! Oluline on see, et sa alati teaksid.. Ükskõik, milline see vastus ka ei oleks, siis me armastame Sind igaljuhul jäägitult. Seda juba tänasel päeval. 

Enne rasedust oli mul väga raske ette kujutada, et milline see armastus lapse vastu on üldse.. Nüüd ma ei kujuta ette, kuidas üldse on võimalik oma kõhubeebit mitte armastada. Sa oled kõige vahvam asi, mis meiega juhtunud on! Täna päeval otsustas paps, et plaanib Sinuga kolmandal juunil esimese jalgpalli õhtu teha. Ta tellib sulle spetsiaalse "fänni" body. Vot täpselt nii elevil ta ongi! See on nii armas ja täidab mu südame meeeeletu armastusega. Seda on nii ilus kõrvalt vaadata. See ootus ja armastus on ka tema poolt nii siiras ja armas. Meil on teineteisega tohutult vedanud. Meil kõigil kolmel ♡ Ma olen tohutult tänulik selle pisikese segasummasuvila perekonna eest, mis meil on. Mina, Paps, sina, meie kaks ebanormaalselt armast kassikest ja suslikust tuhkur. Meie päris oma perekond. 

Naljakas on mõelda, et see on nüüd viimane kiri, mille sulle sinna kõhtu kirjutan. Aga samas on mul selle üle tohutult hea meel. Sa oled kohe meiega! Ühtpidi on need 9 kuud läinud nii kiiresti mööda.. Meil ju alles olid pulmad ja me alles saime sinu olemasolust teadlikuks. Teisest küljest on need olnud meie elu kõige pikemad 9 kuud. Midagi nii pikisilmi oodates, venib aeg tohutult aeglaselt. Oeh. LÕPUKS! Musid sulle sinna kõhtu armas rosinake. Varsti näeme! 

Armastusega
Emme

Wednesday, May 24, 2017

Mis toimps?


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

MHH! Ma ausalt ei plaaninud üldse seda postitust nende sõnadega alustada.. Palun ärge saage minust valesti aru, aga ma niiii, nii siiralt palun Teilt, et Te iga pildi alla ei kirjutaks "MIKS SA JUBA EI SÜNNITA" või "MIS SA SIIN IKKA NEID KÜPSISEID REKLAAMID, MARSS SÜNNITUSMAJJA"? Ma ausõna ei taha kellegagi pahandada ega midagi, aga mul on ju alles homme tähtaeg.. ? Tita küpseb seal kõhus täpselt nii kaua, kui tal vaja on või kuniks arstid seda lubavad. See pärimine tekitab ainult stressi ja ma tõesti ei saa ise valida, et okei, ma nüüd lähen! Ma saan aru, et keegi ei mõtle halvaga, aga pliiiiiiiiiis! Ma palun seda vist mingi kümnendat korda. Ma päriselt ka ei hoia lapse sündi saladuses ja ma ise ka ju hea meelega kannaksin teda oma kätel juba.. Musitaksin tema põskesid!

Homsel päeval täitub 40+0 nädalat ja homme varahommikul läheb minu eraämmaemand Minni lennuki peale. Tagasi tuleb ta 27.05 ja seniks proovime ikkagi ühes tükis püsida. Juhuks, kui siiski peaks asjaks minema, siis on Minni kõik info oma heale kolleegile Hanna Oksanale edastanud ja tema meid siis haiglas ka meelsasti vastu võtab. Esmaspäevasel arsti visiidil selgus nii mõndagi. Poiss oli juba nädala alguses ca 3700-3800g. Eks loomulikult võivad ultraheli aparaadid eksida, aga antud juhul on tegemist signaaliga, et meie väike prints on ikkagi parajalt kosunud. Nädalaga kosub veelgi. Seetõttu anti mulle saatekiri esilekutsumise jaoks tulevale esmaspäevale. Igaksjuhuks tehti ka läbivaatus ja selgus, et tegelikult on meil juba 2 sõrme avatust. See andis väga palju lootust, et saame ise tegudele ja läbivaatuse läbi viinud arst arvas, et see nädal läheme ise sünnitama. Eks paistab. Ma loodan, et tegudeks läheb pühapäeval, sest siis saame ilma sekkumiseta sünnitada + meie oma armas ämmaemand Minni on komandeeringust tagasi. See oleks ideaalne. Ma proovin siin ikka kutiga läbirääkimisi pidada ja loodan, et nii ka läheb. Kui ei, siis pole ka lugu. Kõik läheb täpselt nii nagu minema peab ja tegelikult on ju kõige olulisem see, et tita ennast hästi tunneks, eksju.

Aga teistel teemadel.. Käisime siin ükspäev tibul külas ja ajasin omale siis ühe Paavlist pärit lendleva kleidi selga. Poole tee peal selgus, et kleit kohe üldse tuult ei kannata.. Et ma kogu Tallinna ei traumeeriks ja ringi ei flashiks, siis kappasime Pirita Selveri teisele korrusele, et uus kleit kiirelt muretseda. Ainuke, mille leidsime, oli lasteosakonnast pärit maxikleit. See oli aga nii soolikas, et peale selga proovimist ma seda eriti ära ei saanudki. Palusime siis teenindajalt, et äkki saame selle kohe ära maksta ja ma saan selle selga jätta. Ilma, et ma peaks selleks üle leti lindile ronima. Teise korruse müüa ainult jooksis hirmunult minema ja keeldus meid aitamast. Õnneks oli all korrusel üks noorem neiu iseteeninduses, kes hea meelega meile vastu tuli ja minu suurt muret (sõbralikult muiates) mõistis. Wohoo! Maksime siis kleidi eraldi, saime magnetist lahti ja lippasime tavajärjekorda juba uues outfitis teiste asjade eest maksma. Vot selline vahva seiklus. 


Isudest olen ma endiselt 100% smuutide lainel.. Seda vist juba tervelt 9 kuud järjest? Blenderit me muide ei kasuta, sest see on nii kobakas ja tülikas pesta. Meie teeme smuutisid saumikseriga. Oluliselt lihtsam ja kiirem! Ma tean, et Leenul on mingi vinge nutribullet, aga ma ei raatsi seda osta, kuigi hirmsasti tahaks. Milleks ikka raha raisata, kui vana hea 4 aastat vana saumikser ajab asja ära. Lisaks isutab hirmsasti külm ja värske arbuus + täistera näkileivad. Mmmmmmm. Eks peab praegu toidust viimast võtma, sest nagu ma olen aru saanud, siis lapse gaaside pärast tuleb ennast natukene edaspidi piirata? ☺

Sunday, May 21, 2017

Käisime Rummu karjääri tippu vallutamas!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Sellistest ilmadest tuleb alati maksimum võtta ja nii me eile sammud kodust välja seadsimegi. Esialgu tahtsime sõita Türi lillelaadale ja Viljandisse, aga otsustasime ikkagi ringi. Natukene liiga pikk sõit oleks see olnud. Otsustasime selle asemel natukene lähedamal ringi kooserdada. Käisime vaatasime oma silmaga üle kõigepealt Saku laada. Jõudsime sinna muidugi suhteliselt hilja, siis kui enamik oma kodinaid juba kokku pakkis ja bänd laval oma viimaseid lugusid mängis. Aga ei ole hullu.. Ega meist just erilisi shoppajaid nagunii poleks olnud. Me pigem käisime niisama uudistamas. Päris vahva oli seal Saku mõisa lähedal tiirutada, sest alles eelmise aasta augustis me seal samas ju abiellusime. Sõita mööda sellest samast karjäärist ja männimetsast, kus meie ilupildid tehti. Hehehe, good old times! Puht juhuslikult sattusime laadal kokku ka Kardoga, kes parasjagu Mariga rattaga sõitis ja omale aeda kurgitaimi ostis. Küll see Eesti on meil väikene. Kuna ilm oli endiselt ilus, siis mõtlesime, et läheme kuskile veeel! Ma ei olnud varem kunagi Rummu karjääri juures käinud, ometi tean ma, et see on üks päris ilus koht. Ega pikemalt mõtlema ei pidanudki. Lõime aga selle GPS-i sisse ja panime Rummu suunas punuma. 


Seni kuni mina põõsa taga salaja pissil käisin (proovi sa veel rasedaga kuskil pikemal jalutuskäigul käia, eksole), korjas Kristo mulle peotäie nurmenukke, mille me hiljem uhkelt coca-cola pudelisse vaasi asetasime. Nautisime seal siis seda mõnusat olemist, kuni ühel hetkel otsustasime vaadet ka vähe kõrgemalt nautida. Sündis idee ronida Rummu karjääri tippu. Eino jah.. Mida sa ikka oma neljakümnendal rasedusnädalal veel hing teha tahaksid? Mõeldud, tehtud. Ega eriti hull ei olnudki ja no vaade, mis seal avanes oli muidugi imeline. Täiesti oma haipi väärt koht. Millalgil võiks sinna täitsa tagasi minna ja mäetipus väikest viisi pikniku pidada. Ma kujutan ette, et päikeseloojanguga on seal veel eriti fantastiline vaade. Kindlasti viime selle plaani kunagi ellu ka. Teised kõbusamad võiksid seda kindlasti juba lähiajal teha! Eriti vahva oli sellises kummalises kohas sattuda kokku oma blogilugejaga. Nagu.. Kõikidest võimalikest kohtadest!? Hehe. See oli nii kihvt. 

Aga eks vlog annab mu mäest ülesse kakerdamise kohta kõige parema ülevaate. Täitsa teostatav ütleme nii! Tänane ilm koputab mulle ka muidugi pidevalt õlale ja eks ma peale antud postituse ülesse laadimist ilmselt ennast pessu veangi ja siis lähme käime Tibul suvilas külas. Patt on kohe kuidagi toas istuda. Mis Teil täna plaaaanis?

Friday, May 19, 2017

Üks eelmise nädala igapäevane vlogikene


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ma seekord ei tee üldse pikka juttu, vaid jagan ühte eelmise nädala vlogikest. Ma nädalavahetuseti enamasti eriti arvuti/telefoni juures ei ole ja tundus hea mõte see enne esmaspäeva kiirelt kokku monteerida ja ülesse laadida. Ei teagi, millest selline rutiin tekkinud on. Enamasti ei tea ma isegi oma telefoni asukohta nädalavahetuseti!? Kellelgi veel nii? Lähedasemad teavad, et mind saab tabada läbi Kristo mobiili. Ma lihtsalt unustan telefoni kuskile hääletu peale ja siis see seal omette saab tühjaks kah, kuni lõpuks välja lülitub. Täiesti iganädalane nähtus minu puhul.

Aga ma loodan, et teil tuleb mõnus nädalavahetus ja proovin isegi sellest veel viimast võtta. Tänane ilm oli niii mõnus ja tegi olemise eriti zeniks. Täpselt sama zen olekus lähemegi nüüd nädalavahetusele vastu. MUIDE! Mul on nii hea meel olla tagasi vlogide lainel ja seda kusjuures suuresti tänu teie poolt täidetud küsitlusele, kus selgus, et neid tagasi ootate. Aitäh selle eest. Üleüldse on igasugune tagasiside, iga kommentaar ja iga kirjake nii motiveeriv ja innustav! Kniks ja aitäh!

BREDEN KIDS SUVEKOLLEKTSIOON 2017 - LOOSIMINE!

Facebooki loosi leiab siit lingilt: LINK

Kuna me lükkasime koostöös meie blogi armsa sõbra Breden Kidsiga just käima facebooki loosi, siis jagan infot siia ka. Seda juba ainuüksi sellepärast, et kõigil meie pesa lugejatel ei pruugi facebooki kontot olla. Pole lugu. Siis saab loosis osaleda ka siin.

Reeglid on hästi lihtsad.. Võitjaid on 3 ja loosimine toimub täpselt nädala pärast. Leia oma lemmik toode järgmiselt lingilt ja jäta see siia postituse kommentaaridesse : https://ee.bredenkids.com/tootekategooria/suvi-2017/ Kellele aga loosiõnn ei naerata, siis koodiga “COSTANY” saate alati kõikidelt ostudelt -10% soodustust! ♡

Kõige mõnnam deit on..


Alles paar päeva tagasi oli meil Kristoga deit. See minu kõige lemmikum variant kohtingust.. Eriti praegu rasedana. Kristo jättis trenni minemata ja selle asemel tõmbasime magamistoas kardinad akna ette, panime mugavad koduriided selga, tellisime hiinakast süüa, tassisime elutoast teleka magamistoa kummutile ja ronisime voodisse (otse topsist) nuudleid nosima ja kaisus filmi vaatama. Eks vahel on tore väljas restoranis/kinos ka käia, aga oma kodus on kuidagi ikkagi mõnusam. Ma olen üldse üks paras kodukana ja eelistan igasugusele ringi trippimisele tegelikult ikkagi kodus olla. Õnneks on Kristo minuga ühte masti. Aga ma tahtsin selle postitusega Teile tegelikult üldsegi ühte head filmi soovitada. Me vaatasime sellist filmi nagu "A street cat named Bob". See on tõsielul põhinev film ja ma pean ütlema, et pisaraid jagus filmi ajal ikka omajagu. Ma millegipärast arvasin, et tegemist on sellise lihtsa ja vahva komöödiaga, aga ma eksisin. Tegelikult on see ikka üks parajalt deep lugu ja mulle hirmsasti meeldis! Rohkem saab filmi kohta infot IMDB-st : http://www.imdb.com/title/tt3606888/.

Huvitav on see, et selle filmi kohta ei olnud üldse eriti infot kuskil ja me täiesti juhuslikult leidsime selle. Ka arvustused on tal üsna head (7,4 kümnest). Filmi teeb eriti vahvaks see, et filmis olev kass.. On see päris Bob. See, kellega see kõik tegelikult ka juhtus. Äge! Aga.. Kuniks ma siin päevi/tunde/nädalaid loen, siis oleks igasugune filmisoovitus oodatud! Milline oli viimane tõsiselt hea filmi vaatamine? Mida soovitaksite?


Wednesday, May 17, 2017

39 Nädal: Eilsest ämmaemanda visiidist + mõtted sünnitusest


Täna räägin natukene detailsemalt kogu raseduse/sünnituse teemadel, seega keda see kategooria jätab külmaks, siis siit postitusest muud hetkel lugeda ei ole. Ma juba ainuüksi enda jaoks tahan neid numbreid ja mõtteid kirja panna. Kunagi on kindlasti lahe meenutada. Igatahes.. Asja juurde siis. Tegelikult on mul täna 38+6, aga ma mugavusest ühe päeva jagu ümardasin pealkirja. Meie beebigrupis tehti selline vinge exceli tabel, mis jälgib iga raseda tähtaegasid. See näitab konkreetselt, kui mitu protsenti rasedusest möödas on ja mitu päeva on eeldatava tähtajani. Minu ilunumbrid on tänase seisuga siis (97,1% ja 8 päeva TA-ni). Ma nii hästi mäletan, et tegelikult alles oli see number 50% ja mingi 120 päeva tähtajani. Juba siis mõtlesin, et ohhhhh.. Ei ole ju niii pikk maa enam minna! Praegu tunduvad need 8 päeva oluliselt pikemad, kui need kunagised 120. Eks sellel ongi ju tõetera sees, et lõpus venivad need päevad aeglasemini, kui iial varem. Aga räägime siis eilsest visiidist.. 

Viisin hommikul uriiniproovi ja kella neljast saime Kristoga ITK juures kokku. Jõudsime nii umbest täpselt 10 minutit varem kohale. Istusime nagu eeskujulikud õpilased Triin Rootalu uksetaga ja olime õhinas. Kui Triin oma kabineti ukse avas ja meid nägi, siis tegi ta suured silmad ja küsis, et ototototot, mis Teie siin teete? Selgus, et meie visiidi aeg oli hoopis kell 11:45 olnud ja meie jumala valel ajal kohale tulnud. Tundub, et me oleme mõlemad juba peast parajalt rasedad. Õnneks saime ikkagi vastuvõtule ja pidime lihtsalt natukene uksetaga ootama. Päris piinlik oli küll.. Isegi rasedakaardi ja telefoni meelespeas oli õige kellaaeg kirjas. Hmh. 

Kui Te mäletate, siis 02.05 käisime UH-s, et tita ligikaudset suurust teada saada. Mind jälgitakse üsna terase pilguguga just seetõttu, et tita liiga suureks ei kasvaks. Ta on terve raseduse vältel olnud ikkagi kasvust ees ja lõpus lausa pooleteise nädala jagu. Viimases ultrahelis hinnati beebi kaaluks ligikaudu 3100g (see oli siis mai alguses). Sellele tuginedes ütles ämmaemand esialgu, et tegelikult võime rahulikult lasta tital kuni 42 nädalani küpseda ja anda talle vabad käed. Kaal on ju eeskujulik! Tuleb, siis kui tuleb. Esilekutsumiseks põhjuseid ei näe. Tänaseks arvas ta (nende eelmiste ennustamise numbrite põhjal), et tita võib kaaluda vahemikus 3400-3500g. Mõõtis veel mu vererõhku (110/85 - natukene kõrgem, kui tavaliselt) ja vaatas üle hommikul antud proovid. Kõik numbrid olid korras. Palus ta mul siis korraks selili ka heita, et vaadata üle tita südametöö ja EPK. Kõigepealt katsus ta vaagna juures tita pea olukorda. Pea on kenasti all, aga päris fikseerunud vist veel ei ole. Ta täpselt ei osanud öelda. Südametöö oli kena ja seal mingit murekohta pole. Nüüd oli aeg EPK-d mõõta: 40! Nädalaid oli mul ju kõigest 38+5 (eile). Okei.. See tegi ämmaka natukene murelikumaks ja ta otsustas ümber. Kuna ma ikka nii pisikene olen, siis tahtis ta, et läheksin esmaspäeval 22.05 korduv ultrahelisse ja vaatame selle tita suuruse ikkagi igaksjuhuks uuesti üle. Päris vägilast ta mul sünnitada ei lase. Homme ja esmaspäeval peab uue uriiniproovi ka viima. Uut aega ämmaemandal mulle anda ei olnud enam, seega suhtleme nüüd kirjalikult edasi. 

Okei.. Segased tunded olid meil peale seda kohtumist. Oeh. Kogu selle tohuvapohu sees on mul hea meel, et palkasime eraämmaemanda Minni-Triinu (kes muide on maailma kõige vägevam ämmakas evereverevervver), kes meid siis natukene nõustas ja asjale selgitust andis. Meil on omavahel kokkulepe, et hoian teda smside/kirjade teel pidevalt toimuvaga kursis. Annan talle ülevaate peale igat ämmaemanda visiiti ja siis me koos arutame/peame olukorra üle nõu. Võin talle küsimustega alati smsi ka saata ja vastused tulevad ruttu. Ta on nii vingelt personaalne ja armas inimene! Ma võin vist käsi südamel öelda, et tema palkamine oli terve raseduse üks parimaid otsuseid.. Nüüd siit samast jätkates on järgmine mure. Meie ämmaemand on 24-27 mai ära. No täiesti ära.. Lennukiga kaugel ära. Mu missioon on ikkagi enne seda ära sünnitada. Või peale! Tahaks, et just see armas inimene meie väikese printsi ilmale aitaks. Ma nii usaldan teda ja see annaks mulle tohutu turvatunde, kui tema meiega sellel tähtsal päeval oleks. Ma nii loodan, et siit mingi murphy ei tule ja me just sellel ajal sünnitusmaja poole ei tõtta. Pöidlad pihku, pöidlad pihku! Hetkel jäi otsus nii, et.. Vererõhu, kaalu (olen juurde võtnud 14 kilo) ja proovide tulemustega oli ämmaemand väga rahul. Pidime esmaspäeval kohe peale ultraheli suhtlema ja siis saab juba edasisi otsuseid teha. Eraämmakas arvas, et 40+0 võime lõpuni kanda küll, aga peale seda tuleb juba võibolla sekkuda (loodame mõlemad, et nii ei lähe ikkagi) ja eelistame loomuliku sünnituse varianti. Samas ei taha me mind päris puruks ka tõmmata ja teeme sellised saatuslikud otsused peale esmaspäevast arsti visiiti. Kuna kõik taolised ultrahelid on siiski ebatäpsed, siis proovime ikkagi leida tita jaoks parima võimaliku variandi ja rutakaid otsuseid ei tee. 

Aga sünnitust ma eriti ei karda.. Ma olen ennast üsna palju selles valdkonnas harinud, olen arvestanud sellega, et kõik ei lähe alati ilusti, olen arvestanud, et see on põrgulikult valus ja olen endale eesmärgiks võtnud, et annan endast parima. Muu ei olegi oluline. Tehtud saab see igaljuhul.. Kuidas täpselt, selgub jooksvalt. Ma ei ole omale illusioone loonud ja ei plaani kinni pidada mingist kindlast plaanist. Püüan oma keha kuulata ja usaldada arste. Meie keha teab ja oskab tegelikult palju rohkem, kui me arvata oskame. Meie ülesanne on lihtsalt südame ja mõistusega aru saada, et kõik see tuleb läbi elada selleks, et oma armas kõhubeebi võimalikult turvaliselt siia ilma aidata. Nagu esimene vanemlik ülesanne või nii. Eks kindlasti on piiiiiiisikest sorti hirm ka. See enamasti avaldub unenägudes. Täna nägin unes, et me olime Kristoga Balil. Mina olin mega, mega rase ja pool inimkonda oli nakatunud mingisugusesse viirusesse. Seda sai ravida ainult nii, et tuli teostada veealune operatsioon?! Kõik organid võeti välja ja loputati seal samas vees puhtaks ning asetati keresse tagasi?! No jumal, jumal.. Mina siis arvasin, et kindlasti on tegemist mingi vandenõuteooriaga ja tegelikult tahetakse meilt lihtsalt organeid ja kõhubeebisid varastada. Nii me üritasime põgeneda. Alateadvus on ikka üks müstiline paik, kas pole?

PS! Ma olen täiesti unustanud meelde tuletada, et Breden Kidsi e-poest, saab alati koodiga "COSTANY" -10% soodsamalt oste sooritada! Neil tuli just uus kevadkollektsioon välja ja ma ei suuuuuuuda neid vaadata. Ma varsti hakkan meie kasse tudukombedesse riietama! http://bredenkids.comAA ja PS, PS! Eesti blogiauhindade hääletus käib veel viimased 14 päeva.. Kes seda veel teinud ei ole, siis oma lemmikule blogijale saab hääle anda siin: http://eba.marimell.eu. Meie pesa leiab eluliste blogide all nimega "www.costany.ee". Ühe IP alt saab hääletada kuni 5 korda. 

Monday, May 15, 2017

Ikka veel rase?! + VLOG (eurovisioon, burgerid, laat jpm)


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ma võin vanduda, et minu iga hommik algab sellega, et avan oma telefoni ja seal on vähemalt 5 inimest kirjutanud "Noooooh, kas nüüüd"? "Kaua võib"? "Sa oled juba igavesti rase olnud"! Ausalt öeldes, on jumala kopp ees. Ma tean, et keegi ei mõtle midagi halvaga, aga ma niii tahaks, et inimesed saaksid aru, et see tekitab ainult stressi. Mu tähtaeg ei ole isegi kätte veel jõudnud ja ma ei saa sinna ju mitte midagi teha, et ma ikka veel rase olen. Las mu pojake küpseb seal kõhus, kui ta tunneb, et on vaja. Loomulikult jookseks ma hea meelega haiglakott näppus juba ITK poole ja kohtuksin meie beebiga. Muidugi! Ja veel vähem oskan ma öelda, millal ma sünnitan.. Ma ju ei tea. Ärkan iga hommik täpselt sama rasedana ülesse, nagu eelmine päev magama läksin. Oeh. Ma nagu olin lugenud kogu selle teema kohta varem, et inimesed muutuvad nii uudishimulikuks jne, aga ma ei arvanud, et see päriselt nii hull on. Ma alguses ei pannud üldse pahaks, aga kui ma sain juba kümnenda kirja sisuga "Appi, ta pole 30 minutit aktiivne olnud, vist sünnitab", siis viskas natsa kopsu üle maksa küll. Me käisime Kristoga lihtsalt jalutamas ja ma ei hoia 24/h oma telefoni käes. Nii tobe. Kindlasti ei hoia me ju poja sündi saladuses, kui see juhtuma peaks. AUSÕNA! Ma ei taha kellelegi liiga teha selle postitusega, aga pliiiis saage minust ka aru. Pliis, pliis, pliis.

Aga okei.. Now that this is clear - Tere 39. nädal! Sellel nädalal proovisin hästi usin olla. Käisime Luige laadal, maal, külas, koristasime, vaatasime eurovisiooni ja askeldasime niisama ringi. Mulle hullult meeldib laatadel ringi tuiata, sest inimesed teevad ikka nii ägedaid/maitsvaid asju - värsked soolakurgid, erinevad kastmed/vürtsid, suitsusingid, suitsukala. Mmmmm! Ka meie ostsime külmkappi ühe hea lati põdravorsti, mõned suitsuahvenad ja suure pudeli kodus villitud kalja. Oh, kui hea! Mmmmmmm, värsked soolakurgid ja kali!

Meil oli emadepäeva hommikul päris armas üllatus ka. Koputas üks tore noormees uksele ja ulatas meile paki. Wolt saatis meile emadepäevaks üllatusena nii nuntsi kingi! Aitäh! Ma küll päris emaks vist ei kvalifitseeru, aga see oli armas žest küll. Hihi.

Emadepäeva alustasin uhkelt.. Jäätisega! Hiljem läksime Kristo vanematele külla ja nautisime terrassil päikest. Ma nii, nii naudin neid soojasid ilmasid praegu. Ma ei valeta, kui vähemalt kolm korda nädalas ohkan Kristole, et "Ohh.. Küll me oskasime hästi ajastada seda lapsevärki". See 15 kraadi sooja ja päike teevad ikka meele rõõmsaks! Kuidagi palju kergem on olla. Tänane ilm on muidugi natukene viltu, aga ega midagi. Natukene vihma kuluks marjaks, sest siis äkki läheks puud ka lehte. Seisavad teised hetkel nii õnnetult raagus. 

Eurovisiooni emotsioonidest ma ei hakkagi eriti pikalt rääkima. Mul ei tulnud hetkekski mõttesse, et Eesti ei saa finaali? See oli nii suur üllatus. Eks järgmine aasta uuele ringile. Minule meeldis kõige rohkem Belgia lugu ja mul on hirmus kahju, et nad ei võitnud. Valgevene oli ka armas. Portugali võidulaul ei olnud päris minu teetass. Kui päris aus olla, siis finaali ei viitsinud me isegi lõpuni vaadata. Esitused vaatasime küll, aga hääletuse ajaks pugesime juba põhku. Silmad lihtsalt ei püsinud enam lahti. Me oleme nagu vanapaar.. Hommikul kaheksast ülesse ja õhtul pool 11 on juba uni silmas. Kristo käib vähemalt nädala sees trennis ja tööl.. Minu päevad näevad hetkel välja sellised: Kõigepealt pesen kolm korda üle kõik tasapinnad, kapiuksed, liistud. Siis kontrollin, kas kõik lilled on kastetud, lülitan sisse TLC (vaatan ühe silmaga mingeid random pulmakleidi ja kääbuste saateid) ja sügan paar tundi kasse/istun arvutis. Vahepeal ajan end õue jalutama/poodi. Teen uuesti tolmuimejaga. Arvutan, mitu päeva tähtajani jäänud on. Vastan kümnele inimesele, et "ei, ma ei sünnita, vaid tegelesin koristamisega", loen umbes 1000 erinevat blogi läbi, vaatan youtube-i videosid, kammin pinterestist igast huvitavaid ideid välja, vaatan kassidest videosid ja loen meie beebigrupi beebide sünnilugusid ning pisardan. Meist muide rohkem, kui pooled juba sünnitanud. Ja oii.. Need ahjud on nii ilusaid titasid küpsetanud! Aga egas midagi. Ma nüüd olen edasi igavesti rase ja luban, et ma ei tee poja sünnist saladust!

Mu super toonuses kõveraks kiskunud kõht ja kaisus kass. Ehk minu igapäev

Wednesday, May 10, 2017

38 Nädalat armastust - Minu kolmas kiri kõhtu

1.kiri kõhtu: 20 nädalat armastust, 2.kiri kõhtu: 30 nädalat armastust.

Hei, mu armas rosin! Või noh.. Mis rosin sa enam oled. Sa oled juba nii suureks kasvanud! Umbes nädalake tagasi olid sa lausa 3,1 kilone, tänaseks kindlasti natukene rohkem. Sa oled nii tugevaks muutunud.. Ma tunnen seda läbi iga su siputuse. Sa juba oled natukene minu moodi ka. Püsimatu. Me sinuga suhtleme ikka terve päeva vältel ja magada meeldib sulle enamasti ainult öösiti. Päeval ja õhtul tegeled sa suuremas osas luksumise, sirutamise ja tudisemisega. See on nii vahva tunne, kuidas sa mõlemad oma jalakesed mõõõnusalt sirgu lööd ja need mu kõhu vasakus servas läbi naha käega tuntavad on. Ma siis vaikselt silitan/kõdistan neid tallakesi ja sina surud neid veel rohkem mulle vastu.. Või vahel peidad kiiruga ära. Sõltub vist sellest, mis tuju sul on. Aga sa teed seda uuesti ja uuesti ja uuesti. Ma ei jõua ära oodata, et neid pisikesi armsaid jalakesi juba päriselt paitada saaks. 

Uskumatu on mõelda, aga vaid mõni nädal veel! Kui sedagi. Ma ei ole midagi, ega kedagi oma elus nii väga oodanud. Need on olnud maailma kõige pikemad 38 nädalat minu elust. See teeb 266 päeva. Me oleme juba nagu vanad tuttavad ju! Naljakas on see, et ma isegi ei mäleta enam aega, millal sa mu kõhus ei siputanud. Ma tegelikult mõtlesin Sulle viimase kirja kirjutada 40 nädala saabudes, aga ma ei tea millal sa täpsemalt tuled ja ma ei tahtnud riskida, et viimane kiri kirjutamata jääb. Mul on sulle nii palju öelda ja seniks, kuni sa minu südame all tudud, saan teha seda just kirja teel. Mõni ime, et ma sind nii palju armastan.. Sa oled mu südamele kõige lähemal! Ma tean, et sa tead seda, sest igal korral kui ma sinule mõtlen, hakkab mu süda natukene kiiremini tuksuma. 

Me su papsiga ikka õhtuti juba mõtleme, et.. Kuidas juba mõne aasta pärast sa väike suslik meie voodil hüppad ja meid nädalavahetusel varahommikul ülesse äratad. Kuidas sa juba varsti õue peal koos papsiga onne ehitad ja kuidas sa mulle esimest korda "emme" ütled. Täiesti müstiline!

Kohe, kohe on käes emadepäev. Nii umbes täpselt nelja päeva pärast.. Ei tea, kas tuled mulle kingituseks? Aga ära sa liialt kiirusta ka.. Tule täpselt siis, kui sa ise tunned, et õige oleks. Mina olen valmis, siis kui sina oled. Kohtume juba varsti! ♡

Kallid, paid!
Emme

Tuesday, May 9, 2017

Get ready with me - Kristo voiceover

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Vahel tulevad sellised totrad ideed kuskilt interneti avarustest (Facebooki feedist) välja ja meil on ju vaja muidugi ka järele teha. Nagu see couples yoga kunagi. See oli üks mu lemmikuid! Aga igatahes.. Ma filmisin ülesse ühe suhteliselt suvaka meigivideo ja kui Kristo töölt koju tuli, siis saatsin ta arvutiga teise tuppa, vajutasin record ja palusin tal kirjeldada tegevusi, mida ta näeb. See video on siis tulemuseks. Täiesti muutmata kujul ja otse lindilt. Ega mul rohkem ei olegi siia juurde midagi öelda. Video räägib enda eest, hehe. Kuidas sellised videod meeldivad? Kellelgi veel mingeid ägedaid mõtteid? 

Uus rubriik - Lugeja uurib #1


Täna hommikune lugejakiri andis mulle tohutult motivatsiooni. On nii palju erinevaid teemasid, mille osas inimesed abi/nõu sooviksid, aga ei tea, kust küsida/uurida. Või kasvõi, kui kellelgi on mingeid toredaid postituste ideid minule.. Mingeid mõtteid, et milles kirjutada võiksin, siis saab ka need siia rubriiki kajastada. Postitus ilmuks korra/kaks kuus ja saaksin siia postituse alla alati ideid ammutama tulla. Siin on see eelis, et oma küsimusi/ideid/mõtteid/muresid saab ka anonüümselt kirja panna.. Ei pea isegi mulle oma nime alt kirjutama, kui ei julge. 

Kuidas selline mõte tundub? Äkki kellelgi torgatas kohe pähe mõni mõte, millest rohkem lugeda sooviks? Kas minu sule alt või kommentaarides teiste kogemustest lugeda? Näiteks hommikuse facebooki üleskutse peale, on mulle kirjutanud juba kümneid inimesi, kellel samasugune mure. Lisaks, on kirjutanud mulle ka kümneid inimesi, kes oskaksid lahendusi pakkuda. Selleks, et kogu seda infot ka internetis jagada saaksin, oleks hea teha nendel teemadel postitusi.. Nii saate omavahel ka anonüümselt neid lugusid jagada. Igasugune tagasiside/vastukaja antud ideele oleks teretulnud! Millest tahaksid Sina lugeda?

Aga mida Sina kardad? Millised on Sinu suurimad hirmud?


Olen blogis rääkinud erinevatest kiiksudest, asjadest, mida ma armastan, aga hirmudest vist ei ole. Hirm, kui selline on üleüldse üks meie suurimaid vaenlasi. Aga ma ei taha üldse rääkida sellistest sügavamatest hirmudest. Need on meie kõigi sees peidus ja annavad endast aeg-ajalt märku. Vahel hoiavad meid tagasi ja teinekord lausa panevad meid rumalasti käituma. Need on reeglina nii erinevad ja kuna õiget/valet käitumist selliste olukordade puhul on üsna raske defineerida, siis räägin natukene lihtsamatest hirmudest. No sellistest, mis meid natukene tagasi hoiavad.. Meid võibolla veidralt/naljakalt käituma panevad. Mida kõik inimesed ei mõista, aga ometi leidub meie seas palju mõttekaaslasi, kes sama murega silmitsi seisavad. Mida ja keda mina kardan?

1. Ma kardan merd. Mul hakkab merel alati halb ja see ajab mind iiveldama. Tegelikult on suuresti mu hirm seotud just sellega, et mul hakkab halb. Ma uppumist ei karda ja ma ei arva, et merel alati midagi juhtuks. Ma pigem kardan seda, et mul hakkab halb. Selle sama mõttega, kutsungi ma ise tegelikult selle "paha olla" tunde esile. Süda hakkab puperdama ja läikima, käed muutuvad higiseks ja ei möödu isegi poolt tundi, kui ma palun, et mind tagasi kaldale toodaks. Vahet ei ole, kas tegemist on paadi, jahi, praami või suure laevaga. Viimasel ajal olen natukene paremini juba merel hakkama saanud ja igal korral ei kipugi öökima. Praamireisid näiteks elan ilusti juba üle.. Iiveldab küll, aga proovin mõtete eemale viimiseks enamasti midagi süüa ja sellele siis keskenduda. See kuidagi aitab. Viimati käisimegi merel, siis kui olime oma pulmareisil Balil, et metsikuid delfiine kell 5 hommikul ärkamas näha. See oli minu jaoks väga suur eneseületus, aga ma ei tahtnud sellest mitte mingil juhul ilma jääda. Olgugi, et me ei olnud merel pooltki nii kaua, kui oleks võinud/oli ettenähtud, siis nägin need iludused siiski ka oma silmaga ära. Metsik ja vaba delfiin päikesetõusu ajal mõnusalt hüplemas, on ikka hoopis midagi muud, kui kuskil teemapargis trikitav tüüp. 


2. Ma kardan herilasi, vaablaseid ja mesilasi. Olen lapsest peale kartnud. Ma muidugi olen oma neljal/viiel korral sutsata ka saanud. Ühe korra lausa silmalau peale, nii, et mu mõlemad silmad paistetasid pooleteiseks nädalaks ülesse. Kandsin päikeseprille ja pidin kompresse tegema koguaeg. See oli õudne ja hirmus valus! Ma olin muidugi ise süüdi ka.. Olin tol ajal mingi 6 aastane ja me elasime Viimsis. Meie maja taga oli suur, suur õunapuuaed. Ühe klaaripuu all oli herilastel pesa. Me olime nii nördinud, sest just seal olid kõige maitsvamad õunad ja me ei saanud seal enam kõõluda. Master plaan oli herilasepesa õuntega loopida, et nad ära läheksid. Kuna karma is a bitch, siis paari sekundiga ründas mind juba üks herilastest ja sutsas mind silmalau peale. Nii ma nuttes koju jooksingi. Peale seda on mul väikest viisi trauma. Ma mäletan hästi, et minu korteri peal elas naabritüdruk Mirjam. Temale oli õpetatud, et ei tohi vehkida ja joosta, kui herilane tuleb. Paigal tuleb olla ja küll see herilane minema läheb. Meil olid maja ees, mäe peal sellised suured veetorud, mille peal me siis istusime ja mängisime. Ühel hetkel tuligi herilane ja Mirjam jäi paigale istuma. Mõne sekundiga ronis herilane talle ninna ja ta sai sutsata. Te võite nüüd kaks korda arvata, kas ma suudan paigal olla, kui ma herilast näen või mitte. 

3. Ma kardan oksendamist. See punkt haakub suuresti esimesega. Ma olen elus üldse vaid mõnel üksikul korral oksendanud. Mul ei ole kunagi sellist oksendamise kõhugrippi ega toidumürgitusi olnud. Kui ongi, siis on need enamasti sellised.. Teise otsaga seotud olnud (TMI, TMI). Ka lapsepõlvest on mul meeles vaid kaks korda, kui oksendama juhtusin. Ühel korral omale voodisse ja teisel korral öökisin niisama maomahlasid peale pimesoole operatsiooni. See oli narkoosist taastumise nö kõrvalnäht. Täiskasvanuna ei olegi ma eriti oksendanud. Meenub ainult 2 korda, kui seda juhtunud on. Ühe korra väga tugevatest kõrvetistest ja teine kord alkoholist. See teeb nii umbes 4 korda?! Okei, reaalsuses ma olen kindlasti rohkem oksendanud, aga ma usun, et kahe käe sõrmedel annab ilusti need korrad ülesse lugeda ja rohkem vaja ei lähegi. Ma hakkan kohe nutma, kui mul niimoodi iiveldab, et peopesad muutuvad niiskeks ja sülg hakkab suhu kogunema. Ma võin ilmselt ka kõhugripi niimoodi üle elada, et ma hoian ennast nii palju tagasi, et ma ei oksendagi. Uuuuuh, judinad tulevad praegugi ihule!

4. Ma kardan narkootikume.  Ma ei ole kunagi ise narkootikume tarbinud. Ühe korra rumala peaga 15 aastaselt proovisin kanepit sõbrannaga. Mingi paar mahvi. That's it. Mulle ei meeldinud. Hakkasin ümber maja ringe jooksma, et see tunne ruttu üle läheks ja oligi kõik. Parakad tekkisid. Never again! Ma olen elanud koplis, vanas ühika hoones ja näinud, mida teevad narkootikumid inimestega. Minuga samas trepikojas tehti pidevalt kanepit, vahetati kotikeste sees muid tablette ja süstiti. Maja taga oli süstlavahetuspunkt lausa. Pidevalt vedeles jälle üks gängist kuskil põõsa all ja oli täiega narksis. Never, ever, ever ei ole vaja sellist asja isegi mitte proovida. See lõks on kohutav! Jumal tänatud, et ma ei ole sinna kunagi langenud ja plaanin sellest maailmast ikka väga suure ringiga mööda minna. Ma ausalt öeldes ei armasta isegi rohtusid võtta. Ainult viimases hädas. Ka rahustid ja kanged valuvaigistid on minu jaoks big NONO. Tean, et ka need on sellised tõsist sõltuvust tekitavad ja kui vähegi võimalik, eelistan elu ilma nendeta elada. Loomulikult on paratamatu, kui on mingi raske haigus või konditsioon ning nende rohtude võtmine on möödapääsmatu. Noh, et ilma nendeta inimväärtusliku elu elada ei saa.. Siis on teine lugu. Ma ei mõista kedagi hukka. Depressioon, paanikahäired, ärevushäired on väga tõsine teema ja ma olen vägagi kursis, et nendega elamine on tohutult raske. Ma pigem räägin siin taoliste ravimite kuritarvitamisest, mitte vajaduspõhisest tarbimisest. Ärge saage valesti aru, onju. 


5. Ma kardan surma. Ausalt. Ma olen seda väikesest peale kartnud. Minu ümber on päris palju inimesi lahkunud.. Vanavanaema/vanavanaisa, kellega koos kasvasin, emapoolne vanaema ja vanaisa. See list on päris pikk. Ma olen käinud nii paljudel matustel. Ilmselt on sealt ka need hingehaavad pärit. Ma olen päris palju lapsepõlves sellele mõelnud.. Tegelikult vist pigem ikkagi tiinekana. Ma millegipärast arvasin koguaeg, et ma suren noorena ja ma tihti isegi palvetasin!? et seda ei juhtuks. Mu vanavanaema õpetas mind kunagi jumala poole palvetama. Nad olid ise veneõigeusku. Ma ei pea ennast usklikuks, aga väga rasketel eluhetkedel olen ma harjumusest ikkagi mõne palve lugenud. Sest baba õpetas mind nii. Eks see on selline kaitserefleksi käitumine. Ka tänasel päeval leian end vahel harva mõtlemas sellele, et ma tahan elada võimalikult pikka ja tervisliku elu. Ma tahan ülesse kasvatada oma lapsed, lapselapsed ja näha ka lapselapselapsi. Ma loodan elada kaua. Mõte sellest, et mu keha pannakse kuskile külma mulla alla tekitab mulle külmavärinaid. Ma eelistan siis juba põletamist ja loodan, et mind puistatakse kuskile ilusasse kohta. Mälestuskivi võib loomulikult olla, aga mulla alla ma ei taha. Ilmselt on antud hirmuga seotud ka see, et ma olen üpris palju lugenud hingede kohta. See on mind palju aidanud. Üks mu lemmikuid raamatuid on "Hingede rännak". See teema on minu jaoks väga paeluv ja ma siiralt tahaksin uskuda, et meie elu ei piirdu ainult sellega, mis on silmale nähtav. Vähemalt mulle meeldib niimoodi mõelda. 

EDIT: 6. Ma kardan hambaarste! Ma peaaegu oleks unustanud..Vot hambaarste kardan ma ka nagu tuld! Ma narveerin juba nädal aega ette, kui ma tean, et minema pean. Mõtlen oma peas valmis mingi 10 erinevat vabandust, et miks ma ei peaks/ei saa minna.. Täiesti absurdne. Ise ju täiskasvanud inimene. Süda niii puperdab uksetaga, silmad lähevad märjaks. Ma ausalt eelistaks, et mult võetakse 100 korda järjest veenist verd. Ma ei kannata tuimestuse tegemist, puurimist ega ka selle rõveda metallist kaabitsaga hamba surkimist. ÕUDUKAS!

Huh. Sai selline hästi kaootiline ja pikk postitus. Ärge ära ehmatage, ma tegelikult olen normaalne inimene ja ükski antud hirmudest ei takista mul igapäevaelu normaalselt elamast. Lihsalt.. Taolistest asjadest rääkimine ei tohiks olla tabu. Äkki on siin keegi, kes minu mõtteid väga hästi mõistab ja oskab samastuda.

Mida kardad Sina? Millised on su kõige suuremad hirmud? Millest need tekkinud on ja kuidas nendega toime tuled?

Monday, May 8, 2017

Mingid koristamise riigisaladused?! Valged imešvammid?

Alles mingi paar päeva tagasi kirjutasin sellest, et mul on hirrrrrmus koristamise tuhin peal. Isegi vannitoa vuugid said puhastatud. Raseduse keskpaigas oli asi veel hullem, siis ma tahtsin lausa klooriga vannituba küürida (ärge küsige, miks). Aga ma tegin seda ikkagi selles vanas heas "pepu upakil, põlved valusad, käsi kange, harjan nagu hull stiilis". Veel enam, et meie korter on praktiliselt üleni valge, siis on igapäevane/üle päeva koristamine täiesti paratamatu. Meil on ju veel kaks kassi ja tuhkur, kelle tumedad karvakesed muidu mööda põrandat suuri rulle kohe moodustavad. Igasugused salanipid/võtted on sellesmõttes igati teretulnud. Too sama päev kui ka blogis mainisin, et suurem koristamine jälle seljataga, siis rääkisin sellest ka oma beebigrupis. Kuniks üks neiu uuris mult, et millega ma neid vuugivahesid küürisin? Järsku ilmus välja kolm inimest, kes kõik mingist valgest imesvammist kukkusid rääkima. Iga nende poolt öeldud lausega vajus mu suu aina rohkem lahti. Miks ma varem sellest midagi kuulnud ei ole? Kas see on mingi riigisaladus olnud? 



Ühesõnaga.. Tegemist on mingite svammidega, mis maksavad küll päris palju, aga teevad imesid. Isegi puhastusvahendit pole vaja kasutada.. Ainult vett. Väidetavalt on seda vaid vähestes poodides müügil ja hirmus kirve hinnaga. Pidid läbi kuluma ka kiiresti, aga olema asendamatuks abimeheks. Lugesin, et neid tellitakse lausa sadade kaupa aliexpressist, sest sealt on odav osta ja väiksemas koguses neid ei müüda?! Kas te olete sellistest kuulnud? Netis on nende kohta nii vähe infot.. Ma proovisin youtube-ist mingeid õpetuse videostid otsida, aga ei leidnud mõhkugi. Kellel on kogemusi? See pidi isegi veekindla markeri sekunditega imeväel maha võtma!

Kas neid tavapoodides ei müüda? Mida nendega võib ja mida ei või puhastada? Kas keegi on aliexpressist neid suuremas koguses ostnud? Kas on sama head nagu orginaalid? Kas keegi teab veel mingeid koristamise riigisaladusi/nippe, millest ma varem kuulnud ei ole ja mis elu oluliselt lihtsamaks teeks?

Millised on teie nö "salanipid", et kodu võimalikult lihtsalt ja kerge vaevaga puhtaks saada? Kui tihti koristate ja kas on äkki mingeid lemmikuid puhastusvahendeid, mida soovitate?

Muudkui jalutame + kodune Epner McFlurry retsept!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Peale ämmaemanda soovitust igapäevaselt jalutada ja Polari saamist, oleme proovinud ikka päris eeskujulikud olla. Eilegi saime kokku jälle natukene rohkem, kui 10 000 sammu. Pean tõdema, et ilma kellata, ma ilmselt nii palju ei viitsiks. Kellel vähegi motivatsiooni juurde vaja on ja kella ostus kahtleb, siis mina küll siiralt soovitan. A ja muide! Me saime kella korda ka.. Nimelt oli ta mul koguaeg "lukust lahti" ja seetõttu aktiivne. Nii tarbis kell akut 24/7 täiel võimsusel. Panime klahviluku peale ja voila! Juba kolmas päev 100% aku peal. Kõik toimib. Ma lihtsalt ise ei osanud seda päris õigesti kasutada ja tegelikult ei osanud ma selle peale tullagi, sest infolehes me selle kohta mingit infot ei näinud. Eilse jalutuskäigu tegime hoopis loomaaias.. Me tegelikult läksime Nõmmele sööma ja siis täiesti spontaanselt see mõte sündiski. Jalutasime oma 2 tundi seal. Hea meel oli näha, et lõpuks on alustatud ka karudele vajaliku polaariumi ehitust. Või vähemalt selline mulje jäi siltidest. Lisaks käisime üleeile Laulasmaa spas mulistamas ja Paldiski pankrannikut kaemas. Eks ikka selle sama aktiivsuse eesmärgil ja et veel enne beebi tulekut kahekesi midagi toredat teha. Paldiskisse jõudes oli nii ilus ilm, et lausa lust oli jalutada. 16 kraadi sooja! Ma nii siiralt loodan, et ilmaennustus paneb puusse ja järgmine nädal jälle lumi + külmakraadid platsis ei ole. Aitab küll juba. See soe ilm sobib juba hästi. 


Nädalavahetusel jõudsime ka sõpradele külla, et lauamänge mängida. Ma mängisin esimest korda sellist mängu nagu Risk. Mängu käigus meenus mulle, et tegelikult see vist ikka ei ole päris esimene kord. Internetis on selline online platvorm, kus saab mängida mängu "Dice wars" http://www.gamedesign.jp. Seal mängisin ma päris tihti ja tegelikult on need kaks mängu ikkagi peaaegu üks ühele sarnased. Erinevus oli lihtsalt selles, et reaalses elus jäin ma kaotajaks. Online mängu puhul sain vahel võidu ka.. Üldse sellised strateegiamängud on ägedad. Catan on üks mu lemmikuid näiteks! Veel mängisime ühte kaardi mängu ja see oli nii sõltuvust tekitav. Kandis see nime "Dutch Blitz". See on natukene sarnane mängule "Stress". Super vinge igatahes! Kahjuks neid kaarte Eestis ei müüda. Peaks kuskilt tellima. On keegi veel seda mängu sattunud mängima? Keegi äkki teab, kust neid kaarte saada võiks?


Kes meie pesa facebooki lehekülge või instagrami jälgib, see teab, et mulle kingiti sünnipäevaks 5 kilone vaniljeplombiiri kanister. Nüüd me üritame vaikselt ja tasahaaval seda hävitada kahekesi. Eile tuli Kristol geniaalne mõte teha ise McFlurryt.. Noh, kodust versiooni sellest. See sai niiiiiii hea, et patt oleks retsepti mitte jagada. Kõigepealt pani ta jäätise suurde kaussi, lisas sinna natsakene piima ja tükeldas sisse šokolaadid (me kasutasime igasuguseid erinevaid - snickers, kismet, kitkat ja domino küpsised). Seejärel purustas ta segu saumikseriga ühtlaseks massiks. Siis lisas mõned natukene suuremad tükikesed segule, segas läbi ja pani mõneks ajaks sügavkülma seisma (no nii umbes 10-15minutit). Nii me seda kausitäit filmi kõrvale õhtul nosisimegi. Täiesti lõpp, kui hea! Proovige järele, andke teada, kuidas mekkis! PS! Jumala imelik, et McDonalds on otsustanud serveerida ainult oreo ja daimi flurrysid? Mis on saanud vanast heast snickersist, lionist jne? Who's with me?

Saturday, May 6, 2017

Peast nats soe?


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Nonii.. Nüüd, kui 37+3 on käes, siis käib selline suuremat sorti ootamise mäng. Et millal nüüd? Ühtegi plaani teha ei saa, kõik on nii põnev ja ämmaemanda poolt on meile roheline tuli antud. Eelmise nädala lõpul hinnati ultraheli järgi poisi kaaluks juba 3100g. Eks see on muidugi ligikaudne, aga vähemalt midagi.. Ämmaemandad on natukene tähelepanelikumad, sest ma olen nii pisike ja last nad väga suureks lasta ei taha. Peale viimast ultraheli kirjutasingi oma eraämmaemandale ja tema kiitis meie numbreid. Lisas ainult, et üle 3500g ei tahaks nagu hästi, et poiss kasvaks.. Et me ikka omavahel hästi proportsioonis oleksime võinii. Nii ütleski ta meile, et alates 37+0 nädalast võiksin ma igapäev jalutamas käia ja noh.. Me võiks seda vanainimeste asja tihedasti harrastada, et emakakael hästi küpseks ja tita tulekuks valmis oleks. 


Nagu eeskujulik õpilane, seadsin sammud siis õue.. Tänaseks nüüd juba kolmel järjestikusel päeval. Neljandal asendasin jalutuskäigu suurpuhastusega, aga sinnani ma jõuan veel. Esimesel päeval kõndisin 4000+ sammu, teisel päeval 7000+ sammu ja kolmandal juba lõpuks kokku 11 000 sammu. See on 6km! Ma isegi mitte rasedana ei viitsinud nii pikalt kõndida. See Polari kell annab ikka tohutult motivatsiooni juurde ja ma ei saakski oma sünnipäeva kingiga rohkem rahul olla. Minu oma kipub ainult päevaga tühjaks saama.. Ma ei saa aru, mis teema on. GPS on väljas, südamerütmi ma ei jälgi, mingit treeningmode-i ma sisse ei lülita.. Väga veider. Kirjelduste järgi peaks ta niimoodi tavalises olekus lausa 3 nädalat vastu pidama. Hmh. Kristo lubas homme sinna esindusse kirjutada ja uurida. Äkki ma kasutan seda kuidagi valesti lihtsalt!? Ometi ma eriti mingeid nuppe ei näpi. Või äkki selles probleem seisnebki? Äkki ma peaks veel midagi seadistama? On kellelgi kogemusi?


Eilse kohustusliku jalutuskäigu asendasin hoopis suurpuhastusega. Pesin ära iga viimse kui liistu, seinad, aknalauad, vahetasin kardinaid, voodipesusid, pesin ära kappide uksed, küljed ja vannitoa põranda vuugid. Nüüd käin ja ahhetan, et kõik on nii ilus puhas. Minu meelest on üldse kõige mõnusam tunne see, et sa tead, et sind on õhtul ootamas värsked voodipesud.. Mmmmmmm. Kõige parem uni tuleb puhaste linade vahel. Ma olen muidugi lakkamatult jutti pesumasinat ka piinanud ja kõike pesnud. Kardinaid, vaipasid, tekke, patju, riideid, riideid ja veelkord riideid. See pesapunumise värk on vist ikkagi mingi real thing? Ma olen selle raseduse jooksul tervet korterit ka juba mingi kolm korda kindlasti ümber tõstnud. Noh, lihtsalt selleks, et oleks vaheldust ja et leida see kõige sobivam variant. Äkki ma olen natukene peast soe?! Aga ainult hästi vähe.. 

Wednesday, May 3, 2017

EBA 2017 - Kellele andsin mina oma hääled?

Eile Malluriga Musu restos kitsejuustusalatit nosimas. Jumala maitsev oli! Pildid tegi Fotoraat ja töötles Mallur ♡

Natukene on selline tunne nagu eurovisioon oleks ja iga riik annaks oma punkte.. Terve internet on selliseid häälte andmise postitusi täis. Ega mina ei saa ju kehvem olla. Loomulikult räägin ma hea meelega Teile ka enda lemmikutest blogidest. Sellel aastal olid valikud minu jaoks päris lihtsad. Mõnda üksikut katergooriat ma "ignoreerisin", aga enamus hääli oli ikkagi väga lihtne anda. Hakkame pikema jututa pihta: 

Arvamusblogid: Minu hääl läks vägagi kindlameelselt http://www.nullkulu.ee blogile. Täpselt nagu Mallugi kirjutas, siis tundub mulle selle blogi taga olevat üks väga huvitav persoon ja ma hea meelega saaks kunagi temaga kokku ning lihtsalt kuulaks suu ammuli tema maailmavaadetest ja põhimõtetest. Ta on mulle päris suureks eeskujuks ja just tänu sellele blogijale, oleme ka meie oma peres mõtetut tarbimist oluliselt vähendanud. See on nagu pisikene hääl kuskil kuklas, mis koputab. Aitäh Sulle selle eest!

Pere- ja beebiblogid: Päris paljud on tahtnud minu blogi siia kategooriasse liigitada, aga ma ise seda kindlasti teha ei soovi. Meie pesast leiab ikkagi ka tohutult palju erinevaid reisivloge (Bali, Kreeta, Küpros, Bulgaaria), remondiga seotud postitusi (remondist Kõrgemäel) ja üldse kõike, mis mu elus toimub (töö, suvalised youtube challenge-id, kaalulangetus) jne. Kohe kindlasti ei plaani ma ju ainult lastest kirjutada. See on hetkel lihtsalt aktuaalne etapp meie elus. Aga ma olen julmalt teemast kõrvale kaldunud. Minu lemmik pere- ja beebiblogi on http://lipsuke.com. See on antud kategooriast ainuke, mida päriselt alati loen. 

Loomeblogid: Ma siit midagi eriti aktiivselt ei loegi. Kõige rohkem satun http://miramii.com blogile. Olen sealt blogist ka palju inspiratsiooni ammutanud meie maamaja jaoks. Also.. Kuidas ta ometi nii ilusaid pilte teha oskab? Niii ilus ja stiilipuhas. Silm puhkab!

Kultuuriblogid: Ma pean tunnistama, et selle kategooria jätsin ma vahele. Oih. Minu jaoks ei olnud kahjuks mitte ükski domeen tuttav ja oleks ebaõiglane anda oma hääl suvalisele blogile, mis ette jääb. Kindlasti uudistan, et mida need blogid endast ette kujutavad. Järgmine aasta olen usinam!

Ilu- ja moeblogid: Minu hääl läks hands down Liisa Leetmale (instagrami kontoga) https://www.instagram.com/liisaleetma/. Mitte ainult ei ole ta minu meelest kõige ilusam naine Eestis, vaid tema kätetööks oli ka minu pulmameik. Kõik oma iluprotseduurid (kulmude kitkumine, keemiline värvimine ja jumestus), usaldan just temale. Aitäh Liisa!

Reisiblogid: Minu hääl läks http://birgitkool.com blogile. Meil küll oli suvel oma pisikene insident, aga ta on ainus, kelle reisipäevikut ma lugenud olen ja mis mulle päriselt meeldinud on. Ilusad pildid ja mitmekülgne sisu. Äge!

Noorukiteblogid:  Minu hääl läks ühele hästi armsale noorele tüdrukule - http://www.marielpahkel.com. Ta lihtsalt on mulle silma jäänud ja ma prognoosin talle veel väga pikka lendu! Tubli tüdruk! 

Aasta uustulnuk: Selle kategooria pidin samuti vahele jätma, sest ma ausalt öeldes ei ole sealt ühtegi blogi niimoodi jälginud. Jällegi tundus mulle imelik anda oma hääl suvaliselt. Kindlasti klikin nad läbi ja uudistan natukene. Ehk leian sealt enda jaoks veel midagi väga huvitavat? 

Meesteblogid: Olin täiega ebaõiglane (ja ehk ka rikkusin reegleid?!), aga hääletasin kaks korda. Ühe korra Henry poolt, sest ta on super tuus http://amidahenryteeb.eu ja teise korra Ivari poolt http://www.anneljas.ee, sest et noh.. Ta on meie Ivar ju. 

Elulised blogid: No siin ei ole mingit küsimust. Ma olen ju meie Malluri kõige suuremaks fänniks: https://mallukas.com. Mu üks ja ainus! Siin ei saagi ühtegi teist vastust olla :) Veel hoian alati silma peal ka http://kuussidrunit.ee blogil ja http://www.puhtapime.ee blogil. Keep it up! Mulle meeldib. 

Toidublogid: Siin kategoorias andsin oma hääle http://www.taimetoit.ee-le. Ta on ainus mida olen mitmeid ja mitmeid kordi avanud ja natukene inspiratsiooni ammutanud. 

Tervise ja trenniblogid: Minu hääle sai http://www.paljasporgand.ee. Ta on selle nimel, mis tal täna on, päris palju vaeva näinud ja ta on tõesti pühendunud. See mulle inimestes meeldib. Ma tegelikult ta blogi eriti palju ei loe, aga ta on ainus, millega natukenegi kursis olen. Ma tean, et tal oli mingi tisside skandaal ja et ta on Uku Suvistega koos. Tean ka seda, et ta on super ilus tüdruk! 

Spordiblogid: Siit ma ei osanud kahjuks kedagi välja tuua. Kõik nimed olid võõrad :( Eks peale sünnitust olen ühel hetkel rohkem jälle trenni lainel tagasi ja ehk siis satun ka sellistele blogidele rohkem peale, hehe.

Fotoblogid: Minu hääl läks loomulikult https://www.fotoraat.ee-le. Sest nende tiim on lihtsalt super tuus!

Videoblogid: Siit jälgin ainult Liisa tegemisi ja temale läks ka minu hääl - (youtube channel). Nii armas inimene tundub ja ta channelilt leiab ka päris naljakat kraami. Kindlasti tasub piiluda!


Aga minu poolt ongi kõik. Kellele andsite oma hääled Teie? 

Meie pesa peidab ennast endiselt Eluliste blogide all nimega WWW.COSTANY.EE. Oma lemmikutele saab hääled anda siin: http://eba.marimell.eu. Sain aru, et ühe IP aadressi pealt saab hääletada 5 korda. Ülejäänud hääled ei lähe arvesse.

OT: Õues on niiii mõnus päikeseline ilm, et ma proovin omale kargu alla saada ja kasvõi 3km jalutada. Aa ja PS! kes huvi tundis, siis eilne ultraheli läks kenasti.. Praegu 36+6 nädalal on poisi ligikaudne kaal 3100g :) Eeldatav sünnikaal ca 3800g.

Tuesday, May 2, 2017

Veel sünnipäevast - Mis me päris päeval tegime, mis ma kingiks sain ja väikene nostalgia


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Uuuuuh. Läbi see sünnipäev saigi.. Kui ma päris esialgu arvasin, et me oleme sünnipäeval Kristoga kahekesi kodus, tellime hästi palju süüa ja vaatame filme, siis reaalsus oli ikkagi hoopis midagi muud. Nii palju armsaid inimesi tuli mind õnnitlema ja ma olin ikka päris siiralt üllatunud. Üleüldse käisin ja heldisin kõige/kõigi peale. Korra puhkesin Malluka postituse peale keset Selverit pisardama ka. Minu kõige suuremaks kingiks sellel aastal oli muidugi see, et ma sünnitama ei hakanud. Ma päev enne veel rääkisin pojaga läbi, et ta mind ikka hoolega kuulaks.. Hoidsin jalad kramplikult ristis. Ükski laps ei taha elulõpuni oma emaga ühel päeval sünnipäeva pidada või tunda kohustust oma mampsi juurde minna, kui võiks hoopis sõpradega kuskil pika nädalavahetuse grillida. Eeskujulik laps, kuulas sõna. Paid talle sinna kõhtu. Ülehomme on 37+0 ja siis on roheline tuli. Tule millal soovid armas pojake, me ootame juba avasüli! Täna kell 16:00 on viimane ultraheli, et saada teada ligikaudne suurus/kaal. Imelik on muidugi see, et ämmaka aeg on mul alles 16.05. Eelmine oli 10.04? Kas see liiga pikk vahe ei ole siin lõpusirgel? Või on sellel ultraheli arstil ka õigus mingeid otsuseid langetada? Sest viimane kord oli mul 33+4 nädal käsil ja uus ämmaka aeg on 39+5 nädalal? Tundub nagu imelik ju? Aga mitte sellest ei tahtnud ma üldse tegelt rääkida. Ma ei tea, kuidas ma oma sünnipäeva teemadelt jälle kuskile ultraheli teemadele jõudsin. 


Plaanis oli siis Tibu suvilas, Viimsis grillida.. Võtsime kaasa terve posu igast häid alkoholivabasid jooke, liha ja loomulikult tellisime eriti vinge ilma. Mul on kusjuures igal aastal sama lugu olnud, et minu sünnipäeval päike ikka totaalselt lõõmab. Eelmine aasta istusime Kõrgemäel lühikeste varukatega terrassi ääres ja nautisime päikest. Meil on ilmataadiga oma diil võinii.

Eriti vahva oli see, et mul oli sünnipäeva kooke lausa 3! Ühe tegin ise.. Sest ma ei teadnud, et keegi peale minu veel kooki teeb. Selle eriti tibukollase, mida päises oleva video esipildil näha saab, tegin ise. Siis mind üllatasid Kristo vanemad ahjusooja kohupiimakoogiga ja Tibu oli ka veel ühe valmis küpsetanud. Ma olen varsti ise näost üks suur keeks!  Kõige naljakam oli selle juures see, et meid ju reaalselt oli ainult 5! Jagasime need kolm kooki sõbralikult siis ära, hehe. Aga kingitustest ka.. Kui Kristoga mõni aeg tagasi arutasime sellel teemal, siis teadsin päris kindlasti, et soovin omale aktiivsusmonitori. No sellist, mis mu samme loeks ja mind peale tita sündi liikuma motiveeriks. Oluline oli GPS-i olemasolu, et ta ka vankriga sõites vahemaad mõõdaks. Kristo pani mu seljataga pead kokku minu töökaaslastega ja nii nad mulle mu ihaldatud Polar M400 käekella kinkisid. AGHHH! Ma olen nii sillas! Ma magasin öösel ka see suur kell käepeal, et ikka oma unetsükleid mõõta ja kella testida (iga kord kui pissile läksin (loe: umbes kordi sada), siis oli põnev piiluda). Nii awesome! Ma olen super, super tänulik. Aitäh mu armas EPICENTER kinnisvara tiim ja Kristo. Te olete parimad! ♡ See oli täpselt see, mida soovisin. Aitäh, aitäh, aitäh! No vaadake, milline iludus: 


Kristo pere kinkis meile kahele ühe spa paketi koos ööbimise ja lapsehoidmisteenusega. Kehtib see õnneks päris kaua ja ma usun, et küll me sellele ühel päeval hea kasutuse leiame! Ja noh.. Ma vist ei pea ju üle kordama, kui väga ma olen juba kurtnud, et ma tahan vanni minna? Kui varem ei saa, siis seal ikka saab!! Mmmmmmmmm, vann! Ma kõlan juba nagu katkine grammofon..

Ja kõige lõppu lisan siia hoopis ühe vahva kollektsiooni fotodest, mis eilsel päeval õnnesoovidega mu facebooki seinale prantsatas. Einojah.  Pole midagi öelda. Ma olen oma elus ikka väga moekas preili olnud. All paremal ja üleval vasakul on kaks rate.ee ajast pärit ilusat "erilist" pilti. Mu konto nimi oli tol ajal "rotipreili". See räägib juba enda eest.. 

Paremal üleval oleme Liina Ariadnega vist mingi 6 aastased äkki? Okei, Liina on mingi neljane hoopis? Ma ei tea, kust kohast Liina emps Ita-Riina selle pildi välja võlus. Sellel ajal oli kõige vingemaks lavaks Viimsi Vallamaja oma ja seal me siis kordamööda koguaeg esinesime. Küll tantsu, küll lauluga. Mida iganes parasjagu vaja oli. 


Ja kõige lõppu tahaksin ma öelda veel suured tänusõnad Teile! Mulle tuli eile niiii armsaid ja soojasid kirju/soove ja mu järgmine aasta peaks olema küll meeletut õnne täis. Aitähh Selle eest! Ja aitäh kõigile, kes EBA hääletuses (http://eba.marimell.eu) meie pesa poolt oma hääle andnud on. See on tohutult motiveeriv! Kniksti!