Thursday, September 15, 2016

Toimetustest Kõrgemäel : Meie elutoa ja köögi uus nägu!

Niiih. Ei jõudnud eile kuidagi lõpuks piltide sorteerimiseni, aga ega ma sellepärast täna seda postitust tegemata jäta. Me oleme oma majakesele natukene värskendust andnud ja  ise oleme tulemusega päris rahul. Meil on sellesmõttes vedanud, et majas on enamasti töötlemata puit. Ei mingit hullu lihvimist, vaid kohe peitsima. Eks ma olen natukene seda tüüpi inimene ka, et tahan.. ja kohe vaja!  Praegu oleme valmis saanud elutoa ja köögi. Eks nipet-näpet on vaja veel teha, aga nii kipub ju alati olema. Kõikidesse tubadesse oleks vaja liiste : laeliiste, seinaliiste, ukseliiste, nurgaliiste, põrandaliiste. Siin majas ei ole päriselt ka mitte ühtegi liistu. Kardinad oleks vaja parajaks teha (hetkel olen nad ajutiselt sõlme sidunud, aga kui päris aus olla, siis nii nad mulle üldse ei istu. Aga kuna lohisevad kardinad ei ole ka ilusad, siis pean hetkel sõlmes kardinatega leppima).

Praegu on saanud peitsi alla kõik seinad, lagi, aknalauad, aknaraamid ja köök. Mulle meeldib kuidas majakene tasa ja targu iga korraga rohkem meie nägu muutub!

Kõige suurem probleem on panipaikade osas. Meil ei ole ühtegi.. I mean ÜHTEGI kappi. Isegi mitte kummutit. Praegu kasutame ühte tuba kolaruumina (loe: Ivari ja Krissu tuba. Sorry guys!). Ainukene koht kuhu asju paigutada saab, on köögikapid. Neid on kaks ja nad on tänaseks juba ääreni pungil. Aga eks seegi on kätte võtmise asi. Olen muidugi juba päris palju osta.ee sarnastel lehtedel surfanud, erinevatest facebooki gruppidest otsinud, aga siiani tulutult. Ideaalis võiks olla tegemist samuti puidust kapiga,  mille vajadusel ise üle peitsime. 

Aga ma pikemalt ei heieta ja näitan Teile parem tulemust. Hoiatan.. Palju pilte sai!

Enne
Pärast
Enne
Pärast
Enne
Pärast
Enne
Pärast
Pärast

Kuidas tundub? Saime hakkama? 

Monday, September 12, 2016

Huhhhhhh. It´s DONE! Meie pulmareisist, üllatussünnipäevast Krissule ja Malluka babyshowerist. Palju pilte ja palju emotsioone!


Niiiiiiih. Nüüd saan öelda, et saan natukene aega maha võtta ja rahulikumalt hingata. Peale pulmi ja tegelikult juba enne seda, algas minu ja Kristo jaoks totaalne maraton. Üritus, ürituse järgi, palju orgunnimist ja me vist vahepeal isegi unustasime, et me abiellusime! Aga seda absoluutselt mitte halvas mõttes. Kõik see tegutsemine on tegelikult vaimule hea ja hoiab mind elusana. Mulle on alati meeldinud palju ringi joosta ja organiseerida. Sellel korral sattus seda olema lihtsalt erakordselt palju korraga. 

Peale pulmi naasin kohe tagasi tööle. Meil on just parasjagu ühe maja lõpetamine ja see tähendab minu jaoks sellist parajat suminat (loe: palju tööd). See on tegelikult üks mu lemmikumaid osasid enda töö juures. See hetk, kui maja muutub 3D fotost reaalsuseks ja mina saan inimestele nende kodud üle anda. 


Meil toimus suur maja avamisüritus ja kõik läks täpselt plaanipäraselt. Kohal oli ligikaudu 200 inimest. Katusel pakuti süüa/juua ja esines Traffic. Inimeste ootused said ületatud ja see oligi antud õhtu eesmärk. Vinge värk oli! Ma poleks tegelikult ka ise nii raju kogemust osanud oodata.

Hetkel kestavad minu tööpäevad ligikaudu 9 tundi päevas. Reeglina jõuan koju kella kuuest/poole seitsmest ja seejärel hakkab hullem sebimine. Kõige tähtsam neist : meie pulmareis! OOOOOOOOOOH, kuidas ma seda ootan! Me oleme selle tohuvapohu sees suutnud omale siiski organiseerida täpselt sellise puhkuse, nagu me seda enda vaimusilmas ettekujutanud oleme! Kuna me oleme teadlikult alates aasta algusest raha kogunud, siis otsustasime ka puhkust mitte võtta. Selle asemel keskendusime tööle ja ootasime pikisilmi oma 16 päevast mesinädalat. Mõtlesime nii, et.. Kui puhkame, siis täiel rinnal. Õnneks andsid suure panuse meie pulmareisi jaoks ka sõbrad ja perekond, kes oma kingituse pulmas ümbrikusse mahutasid. Me oleme selle eest siiiiiiralt tänulikud!

https://www.airbnb.com/rooms/5007326

Meie valitud sihtkohaks sai Bali! Kui me esialgu küsisime pakkumisi reisikorraldajatelt, siis saime suhteliselt kiiresti aru, et see ei ole see mida me oma reisilt ootame. Me tahtsime olla kahekesi. Nagu päriselt kahekesi. Ei mingit hotelli. Hakkasime siis mööda Airbnb lehte surfama, kuni lõpuks leidsime selle, mis tõi selle WOW efekti. 8 lehte positiivset tagasisidet klientidelt oli samuti suureks lükkeks. Tegemist on siis Bali teises otsas asuva privaatse villaga. Villa asub täpselt ranna ääres ja sellel villal on ka midagi erilist. Sellega tuleb kaasa ka oma staff - kokk, koristaja, security, driver ja maid. Need kõik on hinna sees. Kokale tuleb maksta vaid toorainete eest ja õhtusöögid/hommikusöögid saab ise välja valida. How coooool is that?!

Ma lisan siia nüüd hunniku pilte.. See koht on imeline. Natukene isegi liiga hea, et tõsi olla?  Kui me alguses natukene pelgasime seda, et reaalsus võib fotodest erinev olla, siis feedback klientidelt rääkis vastupidist. Huh! Saime kergendatult hingata. See on nagu totaalne paradiis!


Reisile saame minna juba selle kuu lõpus. Maja on broneeritud ja sellel nädalal ostame ära ka lennupiletid. Maja hind ühele inimesele 16 päeva jaoks on 1250 eurot. Kokku meile siis 2500 eurot. Sinna lisanduvad lennupiletid. Kui arvestada nii, et oleksime valinud tavapärase puhkuse (7 päeva), siis oleks olnud selle konkreetse villa rent 625 eurot. Ma ei ütleks, et see oluliselt erineks mõnest hotellist. Totaalne pärl! Me oleksime tegelikult juba varem lennupiletid ära ostnud, aga ma pidin oma dokumente vahetama minema. Kuna seda 1 kuu jooksul tegema peab, siis läks natukene kiireks. Läksingi eelmise nädala esmaspäeval kohale ja mulle öeldi, et passi valmimine võib võtta aega kuni 5´nda oktoobrini. NO WAY! Eks ilmselt oleks see siiski varem valmis saanud, aga riski võtta ma ei julgenud. Nii tegin omale kiirpassi ja sain selle juba eelmise nädala kolmapäeval kätte. Ma ei saanud ju vana nimega lennupileteid broneerida. Sellega oleks ilmselt võinud igast sebimist ette tulla ja nii tundus lihtsam.

Kus Teie pulmareisil käisite? Kas olete kunagi niimoodi Airbnb kaudu omale reisi planeerinud? Kuidas rahule jäite? Kes Balil käinud on? Mida teha ja mida vaadata?


Siis saabus minu Krissuka 25! Kuna Krissu plaanis sünnipäeva üldse mitte tähistada, siis oli meie ülesanne seda tema eest teha. Ajasime pundi kokku, lõikasime, kleepisime, arutasime varaste hommikutundideni ja vastu võetud see veerandsada saigi! Krissu jäi rahule, see oligi kõige olulisem! Mina küll vajusin kella ühest juba magama, aga teised suundusid edasi Grindile. Ka seal oli kuuldavasti super äge olnud! Sünnipäevaline jõudis korterisse tagasi alles kella kuue paiku hommikul. Pidi ikka raju olema küll!


Läks päevake mööda ja juba oli käes Mallule korraldatud babyshower! Mallu  on mulle alati öelnud, et ta ühte sellist üritust sooviks. No kui parim sõbranna soovib, siis peab ta selle ka saama! Ajasime pundi kokku ja planeerisime ürituse. Seekord broneerisime sellise privaatsauna Zen-spas. Jube armas kohake kusjuures. Ligunesime mõnusalt basseinis, rääkisime juttu, mängisime paar mängu, Mallu avas kingitusi ja nii see mööda saigi. Meie oleme igatahes sinu jaoks valmis Lemps ja sa tuled väga armastavasse seltskonda! Can´t wait to meet you!

Lisaks oleme me maal päris palju juba korda saatnud. Viimati ostsime 16 euroalust, et neist voodid meisterdada. Elutuba on saanud täiesti uue ilme ja ma ei jõua ära oodata, et seda täna õhtul Teile juba näidata. Aga ma hea meelega ei ajaks antud postitust enam pikemaks ja jutustaksin Teiega hiljem edasi.Be cool! Armastage oma lähedasi ja ärge unustage ka iseennast premeerida! 


Tuesday, August 30, 2016

Meie pulmapäevast läbi fotograafi silmade - Laura Strandberg



Meie pulmafotograafiks oli imearmas Laura ja eile saime kätte esimesed teaser fotod. Tegelikult oli fotograafiga niimoodi, et selle pidi välja valima Kristo. Ta koostas kõikidest pulmafotograafidest portfoolio. Seejärel kirjutas kõigile ja uuris kas nad on vabad ning mis lõplikuks hinnaks kujuneks. Siis hakkasime vaatama läbi fotograafide eelnevaid töid, et leida käekiri mis meile mõlemale meeldiks. Lauraga olen mina ühe korra varem naistelehe tarbeks pildistanud ja mulle jäi ta meelde sellise hästi sooja, malbe ja armsa inimesena. Kui me tema portfoolioni jõudsime, ei kahelnud me hetkekski, et just tema väljavalituks saab.

Kirjutasime talle, saime f-hoones kokku ja pidasime juba täpsemat plaani. Kui esialgu oli Laural nii, et ta oleks ajaliselt saanud meist vaid ilupilte teha, siis kohtumise lõpuks soovis ta juba tervet meie pulma pildistada. Meie klapp oli suurepärane! Asi oli selles, et Laural oli meie pulmapäevast järgmisel päeval tegelikult sünnipäev. Pakkusime talle, et ta jääks meiega ööseks mõisa ja südaööst võib samuti külalistega ringi lustida. Meil oli tegelikult kaks sünnipäevalist veel.. Rääkisime pulmaisaga juba eelnevalt kokku, et kutsume neid kolme nimeliselt lavale "mängu" jaoks. Kui Meelis, Rudi ja Laura lavale jõudsid, hakkas rahvas neile laulma. Kinkisime neile enda poolt ka pisikesed meened ja tänasime selle eest, et nad ka oma tähtsa päeva meiega veedavad.


Laura fotode juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ta ei palu kunagu poseerida. Ta püüab jäädvustada emotsioone. Kui ta ütleb, et seiske sinna, siis palub ta meil niisama kudrutada, teineteist kõditada, suudelda või üksteist taga ajada. Tänu sellele oli tema kaamera ees väga lihtne olla. Ei olnud kordagi sellist tunnet, et "issand kui imelik on võõra inimese ees kudrutada". Kõik oli nii loomulik ja sujuv. Me ise oleme teaser piltidega tohutult rahul ja ma tahaksin neid vist elulõpuni kõigile näidata. Minust saab ilmselt see vanaproua, kes alati albumid välja toob kui keegi külla satub. Oh well!


Ma ausalt proovin Teid pulmapiltidega mitte lämmatada.. Aga ma ei luba midagi :) Ilusat teisipäeva kullapaid!


Thursday, August 25, 2016

Natukene meie pulmapäevast + pulmavideo - made by Megapiksel stuudio


... Ja mu nimeks sai Triinu Liis Epner! Minu jaoks nii uskumatu, aga me olemegi abielus. Nagu ma Kristole ka oma kõnes ütlesin : "Ma poleks iial arvanud, et mina saan olla see naine, kes veedab sinuga oma ülejäänud elu". 

Meie pulmad olid täpselt meie nägu ja seda kõike tänu meie parimatele sõpradele, perele ja loomulikult ka pulmakorraldajale. Olgu see nii imal kui tahes, aga nendeta ei oleks see päev olnud selline nagu ta välja kukkus. Aitäh Mallule super lahedate piltide eest ja loomulikult selle eest, et you made me feel like a princess! Meil on tohutult vedanud, et oleme ümbritsetud inimestega, kes meid jäägitult armastavad ja seda tänu sõnadega väljendada on võimatu!

Meil oli Kristoga kokkulepe, et me kaks päeva enne pulmi veedame eraldi. Tema ei teadnud millist kleiti mina kannan ja mina ei teadnud millist ülikonda Kristo kannab. Meie pulmakorraldaja ja sõbrad hoolitsesid selle eest, et kõik kokku klapiks. Kristo läks ööseks oma vanemate juurde ja mina veetsin viimased päevad vallalisena oma heade sõprade Ivari ja Krissu seltsis. Kõige vahvam moment oli see, kui ma juuksurist tulin ja Ivar meid all autoga ootas. Aknad lahti, lindid küljes, pläsku kaasas ja "Single ladies" üürgamas. Nii me sõitsime kõik koos mõisa poole. Seal tervitasid mind juba minu pruutneitsid. Näha kõiki oma parimaid sõbrannasid koos on äge!

Meie nägime Kristoga teineteist alles altari ees. Vauuuuuuuuu, millised emotsioonid. Kirjeldamatu! Minu vanaema tibu pidas kõne ja Kristo kasuisa samuti. Seejärel rääkis notar ja panigi meid seaduslikult paari. Mul on selle valiku üle nii hea meel, sest meie ainus soov oli mitte perekonnaseisu ametisse registreerima minna. Pulmapildid tegimegi siis, kui olime juba päriselt abielus.

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Ma olen alati arvanud, et video räägib rohkem kui tuhat kirja pandud sõna. Meie pulmavideo autoriks on Megapiksel Stuudio (link) Nendega oleme me varasemalt Scarleti muusikavideo raames koostööd teinud ja seetõttu nad valituks osutusidki. Nende nooruslikus, andekus ja sõbralik suhtumine on võtmesõnadeks. Neil oli kaasas kaks erinevat kaamerat ja droon. Nende meeskond kolmeliikmeline. Ma vist vaatasin seda videot reaalselt 20 korda ja pisardasin igal korral. Küll see nutiajastu on üks tänuväärt asi! Ennast ju kõrvalt ei näe ja see siin on imeilusaks mälestuseks! Poisid tegid imehead tööd! Aitäh!


Hetkel meil veel fotograafilt pilte ei ole, kuid ka need tulevad õige pea. Ma tahaksin Teile natukene rohkem rääkida ka meie pulmakorraldajast Reanast. Ma võiksin teda kiidulauluga üle valada igapäevaselt! 

Ma tahan Teile näidata meie pulmas olnud dekoratsioone, rääkida eelarvest, rääkida pulmaisast, bändidest ja kõigest muust. Aga seda järgmisel korral. Hetkel tahtsin ma lihtsalt Teiega oma tänu ja siirast õnne jagada! See oli kõige ilusam päev minu elus!

Saturday, August 20, 2016

Pulmakleidist - läbi pruudi silmade


Ma tegelikult oleks tahtnud Teile hoopis kirjutada esimese asjana kõikidest oma emotsioonidest, kõikidest nendest ilusatest asjadest, mis eile toimusid ja sellest kui õnnelik ma olen!!

Kuidagi on saanud kleidisaaga hetkel tõesti aktuaalseks ja ma leian, et pean enda sõna ka sekka ütlema. Ma olen lugenud jubedaid kommentaare enda kohta Birgiti postituse all ja see tegi mind hirmsalt kurvaks. Lugeda peale oma kõige ilusamat päeva midagi sellist. See on nii valus!

Mina tahan Teile rääkida enda versiooni.

Ma olen tegelikult Birgitiga olnud super rahul! Kui Birgit mulle kirjutas, et ta väga sooviks mulle pulmakleidi teha ja ta tahaks ennast proovile panna, siis olin super õnnelik! Ta palus, et ma teda usaldaksin ja teen seda siiani. Leian, et inimestele tuleb alati võimalus anda! Ta tegi algusest peale suurepärast tööd ja ma ei saaks rohkemgi rahul olla. Ta on imearmas inimene ja meie vahel mingit kana kitkuda ei ole.. Päriselt! Vähemalt minu poolt mitte. Ta on nii siiras ja nii ehe inimene, et ilus on vaadata! Kleidiga juhtus nii, et.. Meil oli tegelikult plaan paigas, siht selge ja olime algusest peale ühel meelel. Ma jumaldan merineitsi lõikega kleite ja ka Birgit arvas, et see võiks mulle sobida ja saab imeilus!

Töötasime koos ühise eesmärgi nimel. Kuna meie vahel oli suur distants ja me saime kleiti vaid mõnel korral proovida (kahes erinevas tükis veel), siis see natukene raskendas olukorda. Me ei osanud kumbki ilmselt näha kogu tervikut, sest meil oli selleks vähe aega. Ma tohutult hindan Birgiti pühendumust ja mul ausalt.. 100% ei ole ühtegi halba sõna öelda. Viimast tema blogi postitust oli natukene valus lugeda. Loomulikult on mul kahju! Ma olen inimene ja ma saan temast täielikult aru.. Teisest küljest teeb mulle haiget see, et inimesed minu peale nii kurjad on. 

Kleit viimases proovis
Kleit eelviimases proovis koos proovisoengu ja meigiga


Kleit on tegelikult kenakene ja ta mulle tõesti meeldib! Mulle meeldivad alati asjad mis on südamega tehtud ja ma tean, et selle kleidi sees on Birgiti hing. Kleit lihtsalt.. Ei ole mõeldud minu kehale. See teeb mind veel lühemaks kui ma olen ja see ei ole Birgiti süü. Meil oligi raske seda ette näha, sest meil oli vaid paar üksikut proovi.

Kui Mallu mulle tüdrukuteõhtuks oma kleidi tõi, siis ei olnud mul aimugi, et selles abiellun. Aga ma tundsin ennast printsessina!! Ivar ja Mallu valasid mind komplimentidega üle.. Samuti fotograaf. Ma tundsin ennast nagu miljon dollarit!



Loomulikult on piltidel suur vahe, sest ühed on tehtud professionaalse kaameraga spetsiaalselt ja teine lihtsalt proovis enda jaoks. Aga mul ei ole teisi pilte.

Ma mõtlesin selle osas nii, et.. Ma vaatan neid pulmas tehtud pilte igavesti. Ma panen need raami ja näitan oma lastele. Mul on neile nii vahva lugu rääkida nüüd ja ma tõesti tundsin, et ma olen ilus! Ja ma usun, et see ongi oluline! Ma keerasin eile oma elus uue lehekülje ja ma ei saakski olla õnnelikum. Ma kannan auga oma uut nime ja ma kandsin auga oma parima sõbranna kleiti. Ma tean, et Mallul ja Kardol on suurepärane suhe ja ma tean, et sellel kleidil on suurepärane aura. Kõik läks täpselt nii nagu minema pidi.

Meil on tegelikult fotograafiga kokku lepitud ka Birgiti kleidiga pildistamine, et ta saaks need oma portfooliosse panna ja ka teistega jagada. Kleit on ju tegelikult ilus ja see on täpselt mulle õmmeldud.

Tegelikult oli kõik suurepärane ja ma väga loodan, et te mõistate mind ja minu otsust. 

Mulle meenus Mallu korraldatud tüdrukuteõhtul olnud moment. Kuna Mallukene saatis Kristo minu juurde swisshotelli ööseks kaissu, siis oli selline olukord, et.. Ma astusin Mallu kleidis uksest sisse ja Kristo oli suu ammuli. Ta ütles mulle, et ma olen imelus ja ta ei jõua ära oodata millal ta minuga juba abielluda saab! See oli nii armas ja kõik oli õige! Kõik oli täpselt paigas.

Me nüüd Kristoga võtame päevakese time out-i ja kirjutan Teile lähemalt kõigest mis toimus ja kõikidest oma emotsioonidest! Olge paid! Täna on imeilus päev!

Tuesday, July 19, 2016

Mure kiisudega - Meie väikene õudusunenägu. Sõit maale


Kes meie pesakesel silma peal hoiavad, siis olete ilmselt kursis, et meie kodus on lisaks tuhkrule juba poolteist aastat ka kaks varjupaiga kiisut. Muidu on nad tublid ja vahvad tegelased, aga nendega kaasneb ka üks suur mure. Nimelt.. Kuna me käime pea igal nädalavahetusel maal, siis haarame nad alati kaasa. Neile nii meeldib aias ringi kalpsata ja toas kärbseid püüda. Linnas olles nad seda teha ei saa ja selle võrra on nende rõõm veel suurem. Mõlema koduga on nad kenasti harjunud ja tunnevad ennast hästi. Probleem seisneb punktist A punkti B jõudmises. Esialgu oli nii, et puuris olles ei olnud muud, kui see, et kiisud terve tee südantlõhestavalt mjaugusid. Eks ta paras piin ole, sest sõit on siiski poolteist tundi, aga midagi pole teha. Läks natukene aega mööda ja meie must kiisu hakkas tee peal lausa puuris olles vahutama. Ta vahutas suust nii kõvasti, et see oli päris õudne vaatepilt. Sellise olukorra tulemusel, kaotab kiisu palju vedeliku ja vesi peab alati juures olema. Vahutamine tuleneb nö "merehaigusest" ja stressist. Kontakteerusime arstiga ja saime rahustavat loodusliku rohtu. Seda tuleb siis kiisudele nii umbes tunnike enne sõitu suukaudu manustada. Oleme seda nüüd teinud usinalt, aga midagi ei muutu. Tõsi on küll, et kiisu enam ei vahuta, aga sellega kaasnes hoopis uus probleem. Meie must kiisu on hakanud sõidu ajal transpordipuuri häda tegema. Seda absoluutselt igal korral. Enamasti just seda nr "2"-te, aga mõnel õnnelikul juhul seda leebemat varianti.

Kas te kujutate ette mis tunne on olla pisikeses autos kui kass on just khmm.. Oma nr 2 häda teinud? Juudas! See on üks hirmsamaid asju mida ma elus olen kogema pidanud siiani. Seda muidugi kassikoori saatel. Ma ei taha mõeldagi, mis tunne tal endal seal transpordi puuris olla on. Ostsime siis sellised "pissilapid" ja peatusime vahepeal, et lappi vahetada. Siis oli kaks erinevat varianti.. Kas autosse lahti pääsedes tegi ta häda istmele või mõne aja pärast kordus sama stsenaarium. Ta reaalselt on võimeline igal korral selle 1,5h jooksul kaks korda oma häda puuri tegema ja peale seda veel õnnetumalt ja südantlõhestavamalt mjauguma. Mida ometi teha? Teine kiisu annab endast samuti terve tee häälekalt märku, kuid lamab enamasti ja häda ei tee. Oleme täiesti nõutud, sest nii ju ei saa.

Oleme proovinud autos olles neid lohutada või ignoreerida. Mitte kumbki variant ei aita. Ometi oleme maal käinud koos nendega juba nii paljusid kordi ja nad peaksid sellega juba harjunud olema, et me ei vii neid kuskile piinakambrisse. Ei ole nad saanud ka mingit traumat meiega koos olles, et autoga sõidetaks vaid arsti juurde. Lisaks veendume alati,et autos ei oleks liiga palav, vesi oleks käepärast ja isegi auto akna jätame hästi natukene praokile, et kõrvadele avalduvat survet vähendada. Sõidame stabiilselt ja möödasõite ei tee. Oeh!

Koju neid jätta oleks samuti patt, sest siis peaksid nad iga nädalavahetuse üksi veetma ja maal olles on nad olemisega vägagi rahul. Sekund kui maale jõuame, saavad nad aru kus nad on ja jaht putukatele võib alata. Eriti mõnus on mööda puid ülesse turnida ja küünis ringi kolada.

Kas äkki keegi Teie seast on sellise murega kokku puutunud? Kuidas Te sellega toime tulite? Kas on üldse mingit lahendust sellele?


Monday, July 18, 2016

Toimetused maal - Kuidas kell 2 öösel köök omale totaalselt uue näo sai!


Veetsime nädalavahetuse maal ja tegelikult oli plaanis plats ära niita ja ülejäänud aja jalad seinal puhata, aga päris nii see ei läinud. Esiteks jäi seekord üks nädalavahetus vahele ja muru oli parajalt kasvu visanud. See tähendas seda, et me pidime ikka mitu tuhat ruutmeetrit maad  ära riisuma. Huuuuuuuuh. See oli paraja trenni asemel, sest järgmisel päeval olid meil Krissuga mõlemil alaselja lihased pinges. Seda ilmsestasid muidugi ka mõned villid peopesas, aga saime tehtud! Vahepeal oli lihtsalt nii palju vihma sadanud, et kõik vohas. Lisaks sellele oli Suure-Jaanis ilmselt ka paras torm olnud, sest selle nahka oli läinud üks hoovis olnud suur õunapuu (mis muide oli õuntest täiesti lookas). See oli murdunud ikka päris muru ligidalt, tüve juurest ja kukkunud õnnetult meie lõkkeplatsile. Täitsa kahju tegelikult, sest eelmisel aastal saime selle puu alt imemaitsvaid vilju! Kristol on suur plaan sellel aastal esimest korda õunamahla/veini ja siidrit villida ja seetõttu oli eriti nukker neid õunakesi seal lõkkes vedelemas näha.

Kui aias kõik toimetused tehtud said, siis liikusime tuppa. Kristo ei liikunud, tema jäi küüni köögi jaoks riiulit ehitama. Ta oli seda juba ammu planeerinud ja lõpuks tekkis selleks ka vajaliku aega. Meil lihtsalt pole oma asju kuskil kahjuks hoida. Köögis on meil vaid üks kapike, mis peab mahutama nõud, kuivained ja kõik muud asjad, mis mitte kuskile mujale ei mahu. Nüüd tasapisi proovime võimalikult pisikese eelarvega omale panipaigaruumi juurde tekitada. Õnneks on Kristol kuldsed käed!

Kuna Kristo seda köögi jaoks mõeldud riiulit nii usinalt kavandas, siis tuli mulle ka tuhin peale. Mulle meenus, et olime tegelikult juba kuid ja kuid tagasi ostnud peitsi, et majas olev laudis üle võõbata. See on ajaga juba nii oranžiks muutunud. Esialgu ostsime pisikese potsiku, et kuskil nurgas vähekene katsetada, kuidas üldse tundub. Mina muidugi suure hurraga teipsin terve köögi ajalehti täis ja asusin kohe värvima. Kristol polnud aimugi mis toas toimub. Mida rohkem ma värvisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Siis oli selge.. Marssisin Kristo juurde küüni ja teavitasin uudistest. Me peame nüüd terve maja üle peitsima! Köök näeb juba praegu nii palju avaram välja ja kuidagi.. Kasitum!? 

Kahjuks lõpetasin ma peitsimisega kell 2 öösel ja eriti häid pilte ei saanud. Reaalsuses on tulemus muidugi veel ilusam. Nüüd ongi dilemma.. Kas peaks teise kihi veel peale võõpama?

Aga eks pildid räägivad enda eest ise. Köök enne : 
Köök enne meie aega
Köök meie ajal

Köök nüüd
Köök nüüd
Pärast fotod on natukene tumedad ja ei anna päris seda lõpliku tulemust edasi, aga kuidas Teile tundub? Kardinad on muidugi fotolt puudu. Tahaks sinna sellist õrna ja lendlevat valget kardinat, siis oleks juba päris mõnus!

Mida toredat Teie nädalvahetusel tegite?