Monday, April 24, 2017

Kingiidee emadepäevaks : Loome koos uusi mälestusi!

Mina ja mama 

Sellel aastal on emadepäev 14.mail. See on ju juba varsti! Kuna suure tõenäosusega olen ma siis juba kohe kohe sünnitamas/sünnitanud, siis hakkasime juba varakult Kristoga kingituste plaani pidama. Sümboolsena teeme oma emadest sellel aastal emadepäeva puhul esmakordsed vanaemad, hehe. Aga nali naljaks. Mõtlesime, mis me mõtlesime.. Aga välja mõtlesime. Sellest brainstormist sündis ka idee, teha selline postituste seeria, et Teile ka kingiideid jagada. Meil tekkis neid päris mitu. Esimene neist on selline hästi armas. See on see, mille meie oma emadele lõpuks otsustasime kinkida. 

Millegipärast on nii, et täisealisena unustame me tihti oma vanematega uusi pilte/hetki jäädvustada. Eks ikka mõne klõpsu telefoniga teeme, aga just selliseid mida albumisse ilmutada.. Raami panna. Mälestuseks jätta. Miks mitte end emaga lausa lille lüüa? Meie jätsime selle lille löömise vahele ja tegime niisama sellise mõnusa ning loomuliku sessiooni.  Püüdsime emotsioone. Esimesed teaserid saime Fotoraadi armsalt tiimilt juba kätte ja jagan neid hea meelega Teiega ka. Meie empsid jäid igatahes väga rahule! Fotoraadi kaamera ees on üldse nii mõnus olla, et isegi kõige konservatiivsem emme laseb end vabaks :) 

Kellele tundub, et see idee sobiks ka Teie perele, siis meie pesa lugejad saavad samasuguse fotosessiooni omale lubada palju odavamalt, kui muidu:  

Variant 1 : 30-minutiline fotosessioon (ema/vanaemaga) maksab koodiga "COSTANY" 45 eurot (tavahind 60 eurot)! Koos professionaalse fotomeigiga emale, on sama pakett 65 eurot (tavahind 85 eurot)

Variant 2 : Tunnine pakett maksab koodiga "COSTANY" 65 eurot (tavahind 90 eurot) Koos professionaalse fotomeigiga emale, on sama pakett 85 eurot (tavahind 115 eurot). 

Aa ja pildistamise asukohtadeks on Tallinn või Viljandi. Tegemist on õuesessioonidega. Minule näiteks meeldivad looduses tehtud pildid palju rohkem, kui stuudios. Aga eks neil on tegelikult igast muid põnevaid pakkumisi ka. Tšekkige nende uut kodulehte : www.fotoraat.ee.


Selleks, et kingitust etem üle anda oleks, kujundasime ilusa kinkekaardi ka. Selle saab Fotoraadilt tellida. Suvi on kohe kohe käes ja mõelda vaid, kui ilusaid pilte juba mai lõpus/juunis teha saab! Rääkimata kesksuve ilusatest ilmadest! Aga eks meie emmede näod räägivad enda eest.. 


Kes tunneb, et tahaks oma empsile/vanaemale ka sellist fotosessiooni emadepäevaks kinkida, siis Kerli ja Mikuga saab ühendust meili teel: fotoraat@gmail.com või telefoni teel: Kerli - 53864604 ja Mikk - 53477202. Loomulikult võib facebooki ka kirjutada: https://www.facebook.com/fotoraat/. No vaadake neid ilusaid inimesi: 


Millal Teie viimati oma empsidega/perega koos pildistasite? Millal viimati mõne pildi ilmutasite ja raami panite?

Vaatasime jalgpalli, sõime sõõrikuid ja bustisime müüte


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Mul on tegelikult päeva teise poolde planeeritud üks päris vahva postitus, aga enne mõtlesin jagada viimase nädalavahetuse vlogi. Ennast on ikka päris naljakas juba vaadata.. Ma ei tea, kas mul on üldse võimalik veel ümmargusemaks minna. Hetkel on käimas 36-s nädal (35+4) ja päev peale mu sünnipäeva on meil viimane ultraheli. See on siis 02.05. Me peaks teada saama poja ligikaudse kaalu ja pikkuse (see on muidugi üsna huupi pakkumine reeglina, sest +/- eksimise võimalus on päris suur). Meie beebigrupp aina pudeneb ja pudeneb ning seoses sellega saab endal ka kannatus otsa. Meie oma mai lõpu kuupäevaga oleme ju teistest päris kaugel maas. Heas mõttes kadedaks teeb! Need pisikesed inimesed on ju imetabased! Aga tegelikult on nüüd juba aeg seal maal, et üldse on raske mingeid plaane teha. Ma ei tea, kas ma saan järgmisele nädalavahetusele midagi planeerida või mitte. Selline pidev teadmatuses elamine on ausalt öeldes üsna naljakas.. Istuks nagu tiksuva pommi otsas, hehe. 

Eile tegime oma selle aasta esimese grilli muideks. Käisime Kristo vanemate pool. Hirrrrmus tuuline oli, aga igati mõnus olemine sai sellegipoolest. See õige äärikamarinaadis šašlõkk.. Mmmm! 

Kamp pilukaid

Kohe, kohe hakkan ennast riidesse sättima, et seada sammud Solarise poole. Meil on täna Krissuga kino + lõuna deit. Läheme Sangareid vaatama ja niisama sädistama. Seniks, kuni veel kannatab. Aga praegu kõik, ma õhtul lobisen pikemalt. 

Rääkige mulle parem huvitavaid lugusid sellest, kuidas Teie sünnitus algas? Mitmes nädal oli ja millised olid sümptomid? On kellelgi äkki mingi eriti põnev seik, sellest kuidas veed kuskil keset kaubanduskeskust ära tulid. Noh, nagu filmis? Hehe. Olen hetkel ilmselgelt vägagi selles teemas ja loeksin huviga!

Friday, April 21, 2017

Kuidas lõpurasedana sünnipäeva tähistada?


1.Mai juba koputab uksele.. Kõigest 9 päeva pärast. See tähendab seda, et mul on sünnniiipäeeev! Ma vahepeal suutsin selle täiesti ära unustada, kuniks paar päeva tagasi meelde tuli. Oih! Kuidagi nii palju ootamist on praegu ja sünnipäeva ootamine sattus neist.. Vähem oluliste asjade hulka. Eks see 24 ei olegi teab mis vanus, mida tähistada. Järgmine aasta on veerandsada ja eks siis on natukene teine lugu. Sellegipoolest on päris naljakas ka lihtsalt kodus istuda. Külalisi ma võõrustada enam eriti ei jaksa (sünnipäevaks olen juba 37-nädalat rase), koristada peale säärast õhtut veel vähem.. Aga ega ma eriti kodust kuskile hirmus kaugele ka enam minema ei kipu. Mine sa tea, millal need veed võivad tulla. Kui nad üldse muidugi tulevad. Peaasi, et keset suurt kaubanduskeskust mitte. Mõtlesin siis, et.. Aga kuidas ma võiksin tähistada oma sünnipäeva? Lõpurasedana? Kas üldse?

Vägagi spontaanselt ja hästi ajastatult kutsus Kadrioru restoran meid mõnusale nädalavahetuse brunchile. Nad nagu oleks aimanud, et ma oma plaanidega kimpus olen. Super armas! Lisaks meile kahele, võisin kaasa haarata veel kaks inimest. Kutsusime Malluri ja Kardoffeli. Polegi ammu double deitinud ja ma tean, et nad hindavad head toitu täpselt sama palju kui mina. Eks natukene on tore see ka, et Mallul kogu see lõpuraseduse teema just seljataha jäänud on.. Ta saab mind päris palju oma nõuga aidata ja parima sõbrannana ei saa ta lauast ära joosta, kui ma oma muresid talle kurdan. Hehe. Hea söögi nimel Mallur, hea söögi nimel!

Aga tegelikult on mul sünnipäevaks ainult üks soov.. Ma niiiiii väga tahaksin vanni minna! Ma olen terve raseduse sellest unistanud ja kõigest vist ühel korral seda teha saanud. Ma täiega tahaks broneerida mõne hotellitoa/külaliskorteri, kus oleks suur ja mõnus vann. Kuna ma spas olemist ka hirmsasti naudin (sest mu alaselg saab naaaaatukenegi puhata), siis vann tundub veel mõnusam variant. Privaatne, küünaldega ja täpselt nii soe/külm, kui ma ise tahan. Kasvõi mitu korda päevas!  Eriti mõnus oleks veel selline õige hotelli hommikusöök.. Mmmmmmmmmmmmm. Küll, aga ei tahaks ma selle eest miljoneid välja panna. No, et lihtsalt vanni minna. Hind võiks ikkagi alla saja euro jääda kindlasti. Mh! Ma natukene vaatasin booking.com lehel ringi ja praegu jäi silma ainult üks pakkumine. See on Kreutzwaldi hotell.. Oleme seal kahel korral käinud ja mõlemal korral tegelikult ka rahule jäänud. Vann on seal mõnus küll ja hind ju täitsa normaalne:


Samas oleks tore minna kuhugi sellisesse kohta, kus me varem käinud ei ole. On kellegil mingeid häid soovitusi/ideid? Äkki on mõni väga hea ja soodne pakkumine silma jäänud? 

Teine variant oleks võtta mingi korter. No näiteks saab 66 euro eest saab Rotermannis vanniga korteri üürida. See tähendaks muidugi seda, et hommikusööki hinnas ei ole. Samas nii kesklinnas olles, saab hommikusööki süüa igalpool. 


Või äkki hoopis selline mõnus kamina ja vanniga korter vanalinnas? Hind küll natukene kõrgem, aga tundub täiega ilus. 


Oeh, ma ei teagi. Või äkki peaks üldse mitte broneerima sellist asja ja praegu raha pigem kokku hoidma. Järgmine aasta jõuab tähistada küll. Samas oleks lahe veel viimast korda kahekesi selline õhtu planeerida. Kolmas variant oleks sama raha eest hoopis mingi rasedatele mõeldud massaaži aeg kirja panna? Hmh. Dilemmad, dilemmad.

Ma ei teagi.. Mida Teie teeksite? On Teil kogemusi äkki? Äkki on mõni hea pakkumine silma jäänud? Help, help, help!

My perfect imperfections - Aga mis teeb Sinust, Sinu?

Tavapärases olekus olemas. Selle pildiga tervitasin oma armast abikaasat keset rasket tööpäeva.

Meie pesal on üks konkreetne lugeja, kes käib iga paari nädala tagant siin blogis, et jätta üsna sarnase sisuga kommentaare. Tean, et tegemist on ühe ja sama isikuga, sest IP aadress ju kattub. Igatahes.. Sellel inimesel on tohutult hinge peal see, et ma alati ainult positiivseid asju kajastan. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole, aga suures osas küll. Olen kirjutanud küll mõningatest kurbadest olukordadest meie elus.. Meie maja kindlustusjuhtumist, muredest kõhubeebiga (emos käigud), ühe tuhkru vikerkaaretaha saatmine jne, aga sellesmõttes on sellel lugejal õigus, et ma ei kajasta selliseid igapäevaseid negatiivseid asju. Ma ei plaani seda ka tegelikult kunagi tegema hakata. Mõnel korral olen sellele inimesele kommentaarides ka vastanud, et kas teda teeks hästi rõõmsaks võimalus lugeda sellest, kuidas mina/Kristo/keegi meie perest tülitseb või muredes supleb? See blogi siin ei saa iialgi selline koht olema. Selleks on teised blogid. 

Ma hästi sügavalt usun külgetõmbejõusse (kes on lugenud "the secret" raamatut, see teab, millest ma räägin). Ma usun siiralt, et kõik see, mida sa õhkad väljapoole, tuleb sinuni ringiga tagasi. Ma soovin oma argipäevad siiski ümbritseda võimalikult suure osakaaluga positiivsuse ja ilusate mõtetega. See on minu viis eluga toime tulemiseks. See teeb mind õnnelikuks ja toimib minu jaoks. Loomulikult nääkleme ka meie vahel Kristoga, aga ma kohe kindlasti ei kirjuta sellest blogisse. Milleks? Sellel puudub absoluutselt igasugune eesmärk või tulemus. Samamoodi ei kirjuta ma siia muredest töökohal või perega. See on nii isiklik ja ma hea meelega hoian selle osa iseendale. See, et ma nendest asjadest ei kirjuta, ei tee neid olematuks. See on lihtsalt minu otsus. Ma ei proovi luua blogiga illusiooni ideaalsest elust. Ma lihtsalt tahan jagada seda positiivsemat osa argipäevast. Uudised on negatiivseid asju täis. Mina hoian neist täiesti teadlikult eemale ja lihtsalt ei loe uudiseid..

Aga tegelikult on see eelnev jutt vaid sissejuhatus postitusse. Ma tegelikult tahtsin kirja panna hoopis mõningad sellised asjad, mida läbi arvuti ekraani on raske näha, kuid siiski eksisteerivad. Need on minu täiuslikud "ebatäiuslikused". Need on need asjad, millest reeglina ei räägita, aga on väga suureks osaks meie elus (meie endi olemuses). Mis teevad meist selle inimese, kes me täna oleme. 

1. Ma kõnnin üks jalg sissepoole. Lapsena oli see päris tugev probleem, aga vanusega olen õppinud seda rohkem kontrollima. Kui ma end, aga ära unustan, siis jah.. Vasak jalg kipub "laisalt järele lohisema". Nii on minu jalanõud alati ühelt poolt rohkem kulunud.


2. Mul on selline nahahaigus nagu valge kliiketendustõbi. Piltidel on näha valged naha laigukesed. Teoreetiliselt ei ole see midagi hullu. Pean end lihtsalt tihti kreemitama. Mõnel kaob see haigus paari kuuga, mõnel on see 10 aastat. See ei ole nakkav, ta on lihtsalt välimuselt selline.. Teistmoodi. Nagu pigmendilaigud oleksid. Kirjutasin sellest kunagi rohkem siin : link

3.  Mul on kolm hammast välja tõmmatud. Üks neist asub mu paremal küljel (taga) ja väga suurelt naeratades on seda vahel näha. Plaanin sinna kunagi implantaadid panna. See tekitab minus ebakindlust, aga olen hetkel õppinud sellega elama. Selles hambas oli kunagi nii tugev närvipõletik, et see tuli kahjuks välja tõmmata.

4. Mu üks silm on suurem, kui teine ja üks kulm kõrgemal, kui teine. Ma oleks nagu pidevalt "kahtlustav" :D

5. Ma olen pisikest kasvu. Kõigest 153cm. See on kõige esimene asi, mida inimesed minu juures märkavad. Kui ma esialgu olin sellepärast päris ebakindel ja tahtsin väga, et inimesed näeksid minus midagi enamat kui "appi, sa oled jälle lühemaks jäänud", siis nüüd olen õppinud seda kasvu armastama. Ma olen see "hirmus pisikest kasvu tüdruk", kes hästi meelde jääb. 

Mina ja mama

6.  Mu naba all kasvavad natukene tumedamad karvad. Nagu mul oleks see meeste "litsiriba". TMI, aga nii on. Õnneks on olemas vahatamine/raseerimine. Ma olen üldse selline natukene tõmmum (meie peres on palju nö punast verd: vene, aseri, ukraina jne). Mu vanaisa oli aserbaidžaan.. Täiesti süsimust. Nahast, juustest ja silmadest. Hästi temperamentne ja samamoodi lühikest kasvu. Emps on mul ka selline ehtne slaavi naine. Eks mina ise olen samuti rohkem sinna poole. Minu ema hakkab meie lapsega suures osas ka vene keeles rääkima, mis on hästi tore. Nii on lapsel väike keeleline "põhi all" tulevikuks ja koolis selle võrra ehk natukene lihtsam. 

Mis on Teie täiuslikud ebatäiuslikused? Mis teeb Teid just eriliseks? Kas olete neid omadusi alati armastanud või õppinud ajaga armastama?

Wednesday, April 19, 2017

Kevadele vastu uue soenguga + fotoalbumite meisterdamine


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!


Kes mu blogi pikemaajalisemad jälgijad on, siis teavad, et ma ei ole oma juuste/soengute osas kunagi eriti püsiv olnud. Kevadele otsustasin vastu minna sellise särtsaka veinipunase tooniga. Kes mäletab, siis alles sügisel olin siniste juustega. Kristo lööb alati rõõmsalt käsi kokku ja räägib, et tal oleks nagu pidevalt uus naine. Hehe. Juuksed tehti mul korda salongis Beauty Plaza. See on see sama koht, kus kunagi brünetist end blondiks triibutasin. Nad teevad seal head tööd ja mina ise jäin tulemusega super rahule. Kuidas Teile tundub? Vahelduseks päris äge mu meelest. Ei tea, mis järgmiseks?

Tegin ühe kohustusliku enne/pärast pildi ka


Aga täitsa teistel teemadel nüüd.. Kõigepealt tahaksin ma öelda tõsiselt, tõsiselt suure tänu kõikidele meie pesa lugejatele. Mulle on tulnud viimasel ajal nii armsaid kirjakesi ja tõsiselt sooja tagasisidet nende igapäevaste vlogide/postituste osas. See on mulle nii palju indu/motivatsiooni juurde andnud! Päris, päriselt kohe. Mind selline aktiivne/vahetu suhtlus Teiega tohutult inspireerib. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest!

Täna käisime väikese osaga oma pisikesest beebide grupist fotoalbumeid/karpe meisterdamas. Minu jaoks oli taoline ettevõtmine esmakordne ja esialgu olin ma sellise käsitööringi osas päris skeptiline. Mul reeglina ei ole eriti püsivust ja viitsimist selliseid asju teha lihtsalt. Eks see oligi rohkem kätte võtmise asi, sest selgus, et mulle see meisterdamine vägagi meeldis. Päris armas on ju mõelda, et see esimene beebipiltide album on oma kätega tehtud. Panin sellesse albumisse nii palju armastust, kui vähegi mahtus. A kus me siis käisime.. Selle vahva käsitöö poekese nimi oli "Teeme teistmoodi" ja asus ta Tondi 50 aadressil. Kindlasti minge piiluma, kellel vähegi mahti. Ma ise tahaks küll minna veel tagasi ja meie pulmapiltide jaoks ka album meisterdada. Ma hetkel blurrisin piltidel meie lapse nime ära. Me tahaks kuidagi ägedalt seda avalikustada ja kindluse mõttes hoiame seda veel enda teda. No kuni pojale silma saame vaadata. Igaksjuhuks ☺ Aga sellised said siis meie albumid/karbid:


Nüüd ma ootan, et Kristo koju jõuaks, et ta ees albumiga eputada ja vutt, vutt sööma hakata. Kõht on hirmus tühi juba ja pikk päev seljataga. Kutt lööb ka kõhus juba täiega tralli. Aga vot selline meie päevake oligi/saigi. 

Mida toredat teie viimati meisterdasite? Äkki on teil oma lapsepõlvest mingi äge mälestus, mille teie ema/isa/vanaema/vanaisa on teile kinkinud/teinud? Äkki tegite oma lapsele/beebile midagi toredat? Mida näiteks mäletuskarpi panite/plaanite panna? Oleks põnev lugeda!

Tuesday, April 18, 2017

Pildistamine Fotoraadiga - 02.04.17 - 32+3 nädalat rasedust



Mäletate, et käisin vahetult peale mulle korraldatud babyshowerit Fororaadi tiimiga pildistamas? See oli nii vinge üllatus ja noh, mis seal salata.. Olen tänaseni vägagi kannatamatult pilte oodanud (vaene Kerli, kes seda händelima pidi ja aitäh armsad sõbrad selle kingi eest)! Aga noh, andkem mulle andeks.. Kogu mu elu tundub praegu üks suur ootamine, hehe. Piltidel olen ma 32 nädalat rase. Tänaseks olen juba kolm nädalat ümmargusem. Aga mida ma enam laterdan.. Las pildid räägivad enda eest. Siin ainult mõningad neist muidugi. Aitäh, aitäh, aitähhhh! Oli väga äge kogemus! Kleit on kleidibutiigilt ja lilledest pärg kuulub tegelikult Malluri uute pildistamise propside hulka. 

Monday, April 17, 2017

Tüdrukuteõhtust - Kas ma tõesti ei ole sellest kirjutanud? Mul oli ju lausa kaks! #shameonme


Ma siin tükk aega jälle sorteerin arvutis pilte, et neid ilmutusse saata, sest peagi, peagi tulevad juba beebipildid peale. Aga käisin siis mööda mälestuste radu ja meenutasin igast vingeid hetki oma elust. Ühel hetkel jõudsin suvel toimunud tüdrukuteõhtuteni. Ohhhhh! Kui ma hakkasin kõiki pilte välja otsima, siis kammisin blogi ka läbi, aga ma leidsin täpselt 0 sissekannet nende ürituste kohta. Kuidas see võimalik on? Mul on kuidagi nii selgelt meeles, et rääkisin neist mõlemast. Mul on selles mõttes hirmsasti vedanud, et mina sain lausa kaks tüdrukuteõhtut. Ühe sellise 2-päevase tripi Pärnusse (koos kõikide kohustuslike lollustega ja oma elus oluliste inimestega) ja teise sellise mõnusalt privaatse, luksusliku oma parima sõbrannaga. Muidu oleks tegemist olnud ühe üritusega, aga Mallu oli tol hetkel rase ja Marike hüppas talle õnnetult kõhu peale ja nii pidi Mallu hoopis haiglasse minema. Vaesekene! Hiljem otsustas ta mulle eraldi sellise armsa olemise korraldada. Küll mul on alles vedanud. Aitäh! Hirmus piinlik on ka tegelikult, et ma pole midagi kajastanud.. (kui midagi just kogemata tõesti kustunud ei ole). Oma isiklikult facebooki lehelt ja instagramist leidsin pilte küll, aga siit.. Mõhkugi! Aga ongi õige hetk see viga ruttu parandada. Mul oli niiii vahva ja ma hea meelega jagaksin Teile mõningaid meenutusi antud õhtutest. Aitäh tüdrukud nii vinge "nime ärasaatmise" eest!

Aga alustan esimesest tüdrukuteõhtust. Mulle valetati, et sõbrannad läksid kõik omavahel riidu ja et minu ülemus Leanika ja Mari-Leen otsustasid mulle kahekesi ühe vinge õhtu kinkida. Nii mind viidi kontorisse, kuhu oli tellitud meikar, et mulle ilus nägu pähe joonistada. Kui me siis välja suundusime ja ümber nurga üks imeilus limusiin seisis, siis oli pilt selge tegelikult juba.. Terve limusiin oli täis mu häid sõbrannasid, kõik oli nii ägedalt roosamanna ja nädalavahetus võis alata! VINGE! Limusiin keeras otsa Pärnu suunas ja tee peal pidin täitma igasuguseid erinevaid "kohustuslike" ülesandeid. List oli ikka VÄGA pikk. Iga täidetud ülesande eest sain punkte. Üks hetk aga pidas limusiinijuht auto kinni, ütles, et krediit on otsas ja hakaku ma nüüd hääletama. Egas midagi.. Ma ei ole mingi hädaldaja ja hääletasingi kõik 10 naist ilusti autode peale. Ise sõitsin koos ülemusega viimasena rekkaga. Autojuht ei rääkinud sõnagi eesti, vene ega inglise keelt.. Me lihtsalt viisakalt naeratasime omavahel ja isegi ei püüdnud teineteisest aru saada. Me ütlesime ühel hetkel lihtsalt "STOPP" ja saimegi õiges kohas maha. Mõned naised sõitsid muide kanakastide peal?!


Ausalt öeldes on päris naljakas neid pilte vaadata.. Good old times! Ma siin lõpurasedana ei tahaks üldse uskuda, et ma kunagi nii peenike ja mitte rase olin. Või otse pudelist shampust jõin? Või varahommikul riietega ujumas käisin? Meile oli broneeritud selline päris lahe ühistuba ühes hostelis (saime kõik koos mõnusalt põõnata) ja elasime seal nagu laagris. Hehehhee. Peale öist klubituuri oli vahva veel pimedates voodites omavahel kogetud emotsioone jagada. Mõni magas, mõni jäi veel tantsulavale keerutama ja mõni tegi hommikul kohe uue shampuse lahti. Mul hakkab juba sellest mõttest kõrvetama! Sõime korralikult sushit, jõime palju roosat shampust, käisime Stefanis söömas, müüsime shotte ja üldse oli väga vahva. Kõige ägedam kogu selle asja juures oli ikkagi see, et nii minu lapsepõlve sõbrannad, kui ka uued sõbrad, olid koos midagi sellist teinud ja terve selle nädalavahetuse minuga veetsid. Selliseid võimalusi tuleb meil elus ju haruharva ette. Päikeseline Pärnu oli meie vastu ka väga helde!


Leidsime linna pealt ühe poissmeesteõhtu kamba ka.. Saime siis kumbki üksteisele midagi maha müüa ja ülesanded maha kriipsutada. Ma soovisin talle palju edu, sest minu ülesanded olid ikka olulisemalt kergemad, kui tema omad. Vaene kutt! 

Aga teise päeva õhtul viidi mind silmad kinni Pärnu randa.. Sealt edasi Hedon spasse (enne pidin bikiiinid riiete alla selga panema). Kaasa anti mulle ainult ID-kaart ja ninatilgad. Seal ootas mind muide Kristo, kellel oli samal ajal poissmeesteõhtu ja meie õhtu päädis sellega, et saime seal spas kahekesi edasi mõnuleda, massaaži nautida ja hiljem tõi meid tüdrukute poolt ette tellitud takso tagasi Tallinnasse. Nad olid selle taksjohiga eelmisel õhtul tutvust teinud ja said mingi hea diili. Tüdrukud muidugi unustasid ainult selle ära, et mulle märgade ujukate asemel vahetuseks aluspesu ka jätta. Oih! Igatahes oli meil väga vinge seal omavahel muljetada ja vaikselt (pohmellis ja unisena) tagasi Tallinna poole kihutada. 


Teise tüdrukuteõhtu korraldas mulle mu armas Mallur. Ta ei saanud eelmisest osa võtta ja otsustas minuga siis kahekesi üks veeta. Kaasatud oli meikar ja fotograaf. Mallu oli kaasa võtnud oma pulmakleidi, et saaksin printsessina mööda Swissôtelli sviiti ja vanalinna ringi tuuseldada. See oligi see saatuslik hetk, kui ma tegelikult veel ei teadnud, et ma selles samas kleidis ka abiellun. Kleidi teemat teavad vist enamik, aga kes kursis ei ole, siis kirjutasin sellest lähemalt siin: Link

Mallu valis kohaks swissôtelli, sest see oli täpselt see sama koht, kus Kristo veebruaris mu kätt palus. Isegi tuba oli täpselt see sama. Mulle tehti imeilus meik, lokid ja Fotoraat tegi minust mõned "buduaari" fotod. No mälestuseks või nii. See oli ka päris vinge kogemus ja noo.. Vaadates praegu neid pilte, ei usu ma endiselt, et see mina nendel piltidel olen (kujutage mind ette praegu samal ajal suures Kristo t-särgis, aluspükstes ja sassis juustega diivanil istumas.. Olles ise nagu korvpalli alla neelanud)


Õhtu lõppes sellega, et me jalutasime koos troikasse, meiega ühines Ivar, me sõime pliine hapukoore, kalamarja ja sibulaga ja olgem ausad.. Meile valati paar pitsi viina ka. JULM! Istusime seal paar tunnikest, rääkisime juttu, itsitasime ja siis saadeti mind tagasi hotelli. Sinna tuli Kristo ka ja saime seal koos ööbida. 

Ausalt öeldes.. Seda kõike uuesti kirja pannes, muutun ma paratamatult päris emotsionaalseks. Ma olen nii suure õnnega koos! Mul on nii ägedad sõbrad, maailma vingeim abikaasa ja aasta 2016 oli tõesti.. Minu elu kõige ilusam aasta! Midagi olen ma siin elus väga õigesti teinud, et kõik hetkel niimoodi läinud on. Ma nüüd plaanin siin terve päeva heldida, pildid trükki saata ja siis kunagi pensionärina neid samu kahte õhtut igal pulmaastapäeval meenutada ja lastelastele jutte rääkida. Vot tak.