Monday, August 21, 2017

"..Varsti ma ei tule enam, ennast teile jagama"


Mul tekkis eelneva postituse kommentaare lugedes palju mõtteid.. Aga ma otsustasin neid mitte kirja panna. Laste teema on üldse selline tundlik ja ei olegi ühtegi "õiget" ja "valet" otsust. Kurb on lihtsalt see, et kõik inimesed ei mõista seda. See konkreetne luuletus puudutas mind ükspäev sügavalt. Mõtlesin seda Teiega jagada ja puht juhuslikult annab see ka väga ilusti edasi minu tänased mõtted. Nüüd kõik oma pisikesi suslikuid musitama! ♡

Sunday, August 20, 2017

Pulma-aastapäeva eelne date Alter Ego restoranis


Eile oli meil pulma-aastapäev, aga tähistamine algas juba neljapäeval, sest meid kutsus külla selline restoran nagu Alter Ego (https://www.facebook.com/alteregorestoran/). Asub ta Rotermannis ja tegelikult olime me Kristoga seal ühe korra varem ka käinud, aga ega ühe korra põhjal ongi natukene raske oma arvamust kujundada. Seekord käisime hoopis pisikese beebiga ja vaatasin ju tegelikult kogu restorani teise pilguga. Aga enne, kui ma restorani arvustamise juurde jõuan, siis alustan hoopis päris algusest. Kui me sammud Tallinna poole seadsime, siis ajastasime minekut väikese kuti une järgi. Sõit on ju 1,5h pikk ja teada värk, et ega enamikele beebidele see just meeltmööda ei ole.. Ärkvel olles pean just silmas. Kui me suudame selle ajastada aga nii, et ta vahetult enne ära väsib ja unisena turvahälli paneme, siis magab ta terve sõidu. No seda kuni Tallinna lennujaamani, sest seal algavad valgusfoorid ja nendega on Kris sõjajalal. Plõks silmad lahti ja siis tuleb temalt ka protesti. Igatahes.. Kõik oli ideaalne ja startisime kodust täpselt õigel hetkel. Kris jäi paari minutiga magama ja kõik oli tšill. Kuniks me otsustasime Imaveres hetkeks peatuda, sest Kristo tahtis tee peale kohvi võtta. No see tõesti oli vaid mõneks üksikuks minutiks ja selle peale tegi Kris silmad muidugi lahti. Tal on tegelikult kõikide liiklusvahenditega nii. Olgu see vanker või auto.. Peaasi, et liigub. Muidu ei ole magamisest juttugi. Kuna seekord oli ta juba 20 minutit maganud ja teoreetiliselt oli oma unetsükli keskel, sügavas unes, siis mõtlesime, et riskime. VALE, VALE otsus! Tänu sellele samale  otsusele, kiskus terve järgnev päev natsakene viltu. 

Kuna Imavere on Tallinnast vääääga kaugel, siis te võite ette kujutada, milline ülejäänud sõit välja nägi. Mina istusin taha istmele ja proovisin siis kõigepealt poissi uuesti tudule aidata, kätt hoida, pead silitada, lutti pakkuda, aga ei.. Tema uni oli pühitud. Okei, proovisin siis selle asemel temaga jutustada ja talle mänguasju näidata. Kuidagi pidime me selle sõidu ju üle elama. Üksinda ta taga nõus istuma ei olnud, sest siis oli nutt platsis. No ei meeldi talle ärkvel olles seal autos olla. Selline 15-20 minutit on veel okei, aga peale seda hakkab protest. Ega seal ju kõige mugavam istuda kindlasti ei ole ka ja ta kipub kergesti higistama. See kõik kokku ongi piisavaks põhjuseks juba. Kosele jõudes ei tahtnud pisike kutt enam mängida, sest tegelikult oli tal ju mega uni, sest see jäi ennem poolikuks. Samas ei osanud ta kuidagi uuesti magama jääda. Olenemata meie mõlema püüdlustest. Tegime siis Kosel peatuse, istusime ühe söögikoha terrassile, tellisime juua ja Kristo kõigutas poja turvahälliga tuttu. Nii saime uuesti teele asuda. Juhuu! Kahjuks on sõit Koselt Tallinnasse üsna üürike ja nii jäi ka Krisi uni üürikeseks. Lennujaama juurde jõudes ja esimese valgusfoori taga peatudes oli ta jälle üleval. Vaaaesekene. Pole mingi saladus, et üleväsimus on lapse jaoks raske, sest nende pisike peakene väsib suurest infokogusest ju ära. Aga ega midagi teha ka ei olnud.


Jõudsime oma magamata ja natukene pahura lapsega restorani ja sain ta oma kätel tuttu. Sedagi vaid mõneks sekundiks, sest enne, kui ma teda vankrisse tõsta jõudsin oli ta jälle üleval. Oeh. See ei tõota head, teadsime me mõlemad. Meid tervitas restoranis tooohutult sõbralik meeskond ja õnneks ei olnud seal sellel hetkel eriti inimesi. Või noh, oli.. Aga nemad istusid väliterrassil. Tellisime omale eelroad ja meile pakuti ühte päris maitsvat alkoholivaba veini. Miski õunavein oli. Ma kahjuks nime ei mäletagi. Kui sinna satute, siis kindlasti küsige. Soovitan! Eelroaks tellisin mina lõhe tar-tari ja Kristo veiseliha carpaccio. Mõlemad viisid keele alla, aga lõhe meeldis rohkem. Eks ma tegelt ei armasta eriti liha ka, aga Kristole meeldis. Kiita sai ka maja sai - selline õhuline ja pehme. Nagu pilvekest pistaks pintslisse. 


Kuna selleks hetkeks oli Kris juba väga väsinud ja oli selge, et pikka pidu ei ole, siis jätsime pearoa võtmata ja tellisime magustoidu hoopis. Eks niimoodi jääb midagi järgmiseks külastuskorraks ka, hehe. Kristo sõi pavlovat ja mina šokolaadikooki (mida muide menüüs ei ole, aga tasub teenindajalt küsida 😏). Jällegi meeldis mulle see salajane šokolaadikook rohkem. Aga ma ei ole ka eriline pavlova fänn. Kristole jällegi väga maitses. Ühesõnaga.. Mul päriselt ei ole mitte ühtegi halba sõna öelda.

Ka beebiga oli seal restoranis väga okei, sest tualett on suur, avar, valgusküllane, puhas ja seal on selline lai ja madal aknalaud, millel oli ülimugav lapsel mähet vahetada. Mul on need ühekordsed mähkimisalused igalpool kaasas ja see kip-kepi kaasaskantav mähkimisalus ka. Tegelikult on tualettruumide ees ka täitsa eraldi üks mõnus suur tugitool, mis restoranis täiesti nurga taha jääb ja seal saab väga edukalt imetada. Teenindajad näitasid kohe õige koha ette ja suhtusid sellesse hästi. 


Aaa.. Ja mis on veel päris äge. Alter Ego restoranis hakkab toimuma esmakordselt Eestis midagi täiesti uut ja vinget - üritus, kus on tutvuste leidmine viidud uuele tasemele. LIVE KOHTINGUD - Ameerikast tuntud kohtinguõhtud, kus kokku saavad sama arv mehi ja naisi, kes tutvuvad teineteisega privaatselt läbi mitme huvitava vestlusvooru.  Igale üritusele on kohti kokku 30 ning pilet sisaldab maitsvat tervitusjooki ja restorani kinkekaarti. Üritus kestab ca 1,15 h ja seda viib läbi õhtujuht, kes hoolitseb kõigi ja kõige eestÜrituse kohta infot leiad facebooki lehelt-  https://www.facebook.com/LIVEKohtingud PS! Esimene üritus toimub 31.08.17. Päris vägev värk. Minul sinna küll asja ei ole, aga vallalistele ju päris lahe kogemus. Muidu näeb sellist asja rohkem filmides :) Päris äge, et seda nüüd Eestis ka tehakse. Mu meelest veits põnevam, kui tinderis swipe-mine.
Aga ega sellega, mis ma üleval pool kirjeldasin, meie õhtu ei lõppenud.. Kui me autosse jõudsime, andsin poisile süüa, tegin musi ja panin ta turvatooli, et me saaks kiiresti startima hakata ja koju sõita.  Noh, et ta tudusse saaks rahulikult jääda. Rahulikust tudumisest ei olnud selleks hetkeks muidugi midagi enam järel. Üleväsinud last magama saada on ju päris raske. Kui me ca 15 km olime jõudnud sõita ja selle aja jooksul juba oma 4 korda peatusime, siis sündis mõte poiss lihtsalt vankriga magama jalutada. Aga mainin enne seda, et kui me veel linnas olime ja veidi varem kohale jõudsime, siis hüppasime h&m-ist läbi, et mulle uued papud osta. Need, mis kodus ennem jalga panin, on mulle ilmselgelt peale rasedust väikseks jäänud, sest need hõõrusid meeletult. Okei, seadsime sammud, siis põldude vahele ja jalutasime rahulikult.  Rahulikult, kuni iga viimne, kui varvas mu jalal villis oli. Ma ei tee nalja.. Päriselt ka. KÕIK VARBAD! Ühesõnaga, need uued papud hõõrusid veel hullemini.  Lõpuks võtsin kingad jalast ja tuterdasin niisama. Saime lõpuks poisi magama ja sõitsime rahulikult koduni. Vottt milline seiklus. 


Aga päevad ei ole vennad.. Meie päris aastapäeva päeval käisime Pühajärvel tähistamas ja meie päev läks nii sujuvalt, et tõsiselt mõnus oli. Kristo just tagasiteel Otepäält Viljandisse ohkas mulle, et "Kuule, tegelt oli nii äge päev.. ja lahe oli kolmekesi spas olla". Poiss oli terve aja heas tujus, magas hästi ja me saime kolmekesi palju vahvaid asju tehtud. Ka sõidud mõlemas suunas magas Kris kenasti maha. Seega ei tasu ühe halva kogemuse pärast püssi põõsasse visata. Meil kõigil on häid ja halbu päevi. Ka kõige pisematel :) Aga meie puhkusest Pühajärvel kirjutan juba järgmises postituses. Seniks tsauki, tsauu ja ma lähen poen põhku. 

Sunday, August 13, 2017

Tereee Viljandimaa! Tere Suure-Jaani!


Täiesti uskumatu, et ma need read nüüd siia kirja panen. Me elamegi nüüd ametlikult Viljandimaal ja oma üürikorteri võtmed oleme lõplikult omanikule tagastanud. Viuh. Tehtud! Veel uskumatum on see, et me oleme suutnud nüüd selle esimese nädalaga lahti pakkida ka peaaegu kõik kastid ja kotid. Kõigest kaks pappkarpi konutab veel esikus. Aga see ei tähenda muidugi, et me jalgu seinale saaks visata. Nii palju on veel teha.. Näiteks täna pani Kristo ülesse uue boileri. Mina olin nii palju abiks, kui ma sain. See 150l suurune kobakas on ikka niiiiii raske ja ei ole see torumehe mängimine lihtne midagi. Juba ainuüksi eelmise boileri tühjendamine oli paras tsirkus, sest meil on ainult kaks pisikest ämbrit, aga torust voolas vett välja ikka korraliku survega. Kristo jõudis vaevu ühe ämbri ära tühjendada, kui teine juba minu käes täis sai. Aga ei midagi.. Tubli mehe võtsin ikka omale. Kõik sai ilusti tehtud ja ka esimene dušš sai järele proovitud. Toimib. Veefiltri vahetasime ka ära. Homme on plaanis pesumasina ühendamine ja nii umbes täpselt miljoni pesumasina täie pesu pesemine. Piinlik lausa, kui palju seda siin kolimise perioodil tekkinud on. Pesumasinast ja selle valikust kirjutan ka peagi täpsemalt, aga mitte täna.


Kui ma üleeile maja külge amplid riputasin.. Vot siis tekkis kodutunne! Ei oskagi täpsemalt seda põhjust põhjendada. Lihtsalt käis selline klikk. Okei, okei.. Tegelikult tekkis kodutunne ka siis, kui reedel Telia tehnik käis ja meile televisiooni ja interneti majja tõi. ELAGU WIFI! Hehe, aga nali, naljaks. Tegelikult on päris äge siin olla. Istume Kristoga õhtul diivanil ja muudkui ohkame ja ei suuda veel uskuda, et me ei peagi siit esmaspäeva saabudes ära minema.

Homme peaks cargo bussiga saabuma kaks fotolõuendit, mille http://www.sysprint.ee/est-ist tellisin (ps! Soovitan seda trükikoda. Seal on niiiiiii hea teenindus ja mõistlikud hinnad). See tähendab seda, et tuleb sammud seada Viljandi kesklinna suunas. Eks me pidime sinna nagunii lähiajal minema, sest poja id-kaart ja pass said valmis. 


See pisike suslik on nii suur poiss juba. Täna täpselt 2,5 kuusena keeras ta iseseisvalt esimest korda. See oli nii suur üllatus, sest ega ta enne mingeid erilisi märke selleks ei andnud küll. Me proovisime teda ikka igapäev küll kõhuli panna ja keerama suunata, aga siiani tulutult. Ta ei arvanud sellest suurt midagi. Nüüd järsku täna avastas, et nüüd on aeg ja supsti keeras end seljalt kõhuli. Mul õnnestus ta teine katse ka videole saada ja seda saab instagrami story-s piiluda. Üleüldse on seal kõige lihtsam meie igapäevaste tegemistega jooksvalt kursis olla: https://www.instagram.com/triiinuliiis/.

Juba uuel nädalal on muide ka meie pulma-aastapäev. Mõtlesime kuskile spasse kolmekesi pageda. Kristo istubki hetkel mu kõrval ja uudistab pakkumisi. Aitäh ka teie soovituste eest! Nendest on palju abi. Enne seda aga jõuame veel pealinna ka. Nimelt ootab üks restoran Rotermannis meid endale külla, et me natukene tähistada saaksime. Sinna me 17.08 suundumegi. Eks enne õhtusööki läheme vanematele ka külla ja askeldame ringi. Seekord juba "maakatena" linnas, hehe.


Meie magamistoa garderoobikapi sai Kristo peaaegu valmis. Puudu on ainult paremal oleva riiuli vaheseinad ja mina pean kardinad lühemaks tegema. Hetkel hoiame mõnes riiulis ajutiselt ka raamatuid, kuniks neile koha leiame. Ma ei jõua ära oodata, et teile ka ülejäänud maja juba näidata, aga ma lubasin endale, et ei tee seda enne, kui me ei ole täielikult lahti pakkinud. Ainult naaatukene on veel jäänud. Ilmselt oleks kõige lihtsam mingi "room tour" stiilis video? Aga kell on juba hiline, ma lähen poen poja ja Kristo vahele põhku ja räägime varsti. Aitäh, et olete minuga! Tsauki, tsauuu.

Monday, July 31, 2017

Kris ja Nora - #BredenKids ja niisama juttu

Kris ja Nora - 2-kuused - 28.07.17

Pole mingi saladus, et Breden Kids on meie blogi suur, suur sõber ja ma kohe hea meelega promon nende tooteid, sest need on päriselt kiidusõnu väärt. Eriti head on nende meriinovillast tehtud tooted. Seetõttu tuletan jälle meelde, et koodiga "COSTANY" saate alati ostudelt -10% soodustust (täishinnaga toodetelt). Ka antud fotosessiooni tehes on lastel seljas Bredeni riided http://www.bredenkids.eu. Naljakal kombel on nende e-pood hetkel muidugi peaaegu juba tühjaks ostetud, sest nõudlus on nii suureks kasvanud. Poiste värve on hetkel vähe saadaval, kuid see mure peaks õige pea lahenema. Neil tuleb toodete stocki kohe juurde ja nendega koos ka uus sügiskollektsioon. Can't waiiiit! Mustrid igatahes tundusid vägagi minu teetass olevat. 

Antud pildid said tehtud tegelikult täiesti spontaanselt. Minu armas sõbranna Siiri on juhtumisi suurepärane fotograaf (https://www.facebook.com/siirikumariphoto/) ja oleks patt oma verivärskeid beebisid mitte pildistada. Eks on ju teada värk, et värsked emad kipuvad facebooki oma laste piltidega üle uputama.. Minul on õnneks see eelis, et mul on selleks blogi, hehe. Nora on Krisist vaid 6 päeva vanem muideks.


Aga siia piltide vahele räägin natukene muud juttu ka.. Meil on viimane nädal jäänud Tallinnas olemist ja juba tuleval nädalavahetusel kolimegi Viljandisse. Suure osa asju oleme jõudnud juba Kõrgemale viia, aga nii palju on veel vaja pakkida. Paras hullumaja. Kõik nõud, raamatud, riided, potid/pannid.. Eks sellega me kõik oma õhtupoolikud sisustamegi. Üks pakib/sorteerib ja teine tegeleb seniks lapsega ja siis vastupidi. Ma ei jõua ära oodatagi, et teile tubade lõpliku tulemust näidata, kui päris sisse kolinud oleme. See saab juhtuma ilmselt siis augusti teises pooles. Mul on päris palju sisustuse ja remondi teemadel postitusi ootel, aga üldse ei jõua hetkel arvuti taha. Majake näeb meie isiklikke asjadega juba hoopis teistmoodi välja ja eile ei tahtnud me enam üldse linna tagasi sõita, vaid sinna jäädagi. Aga varsti, varsti. Kõigest nädalake veel kannatust ja mööbeldamist. 

Kohe, kohe jõuab meie tellitud pesumasin kulleriga siia ja peale seda läheme ühte riidekappi tükkideks võtma, et see nädalalõpus endaga maale kaasa võtta. Juhuslikult on mu vanaisa õde ka kolimas ja neil on üle.. Meil jälle vajaka. See kapp läheb hetkel lapse tuppa, et seal ajutiselt asju hoiustada. Ta ei ole küll päris see, mida vaimusilmas ette kujutasime, aga praeguseks täiesti paras. Me oleme õnnega koos, et selle arvelt raha kokku hoida saame.


Kristo sai meie magamistoa garderoobikapi ehitusega ka ühele poole. Kapp on täpselt meie vajaduste järgi tehtud ja mahutab mugavalt kõik meie 7 asja (loe: miljon hilpu). Järgmisena tuleb ära paigaldada uus boiler, mida me siiani teha jõudnud ei ole ja ühendada ära ka uus pesumasin. Lisaks peame kutsuma korstnapühkija ja sõlmima prügiautoga lepingu. Uh, need on vaid üksikud asjad kogu nimekirjast. Aga niiiii põnev on.

Marjad on põõsastel ka juba vaikselt valmis saamas ja neid tuleb nüüd hoolega sügavasse koguma hakata. Eelmise aasta varud pistsime kõik juba pintslisse. Neid on nii mugav terve aasta vältel smuuti sees kasutada. Hoovi pealt said tänu Kristo onule juba vanad, vilja mittekandvad ja valgust varjavad puud maha võetud ja siiani oleme saanud igal nädalavahetusel ka kogu krundi niidetud. Tänu sellele on mutid meie krundilt hetkel minema läinud ja hunnikuid praktiliselt polegi. Eelmisel aastal pidime nendega aga parajalt võitlust pidama. Muti asemel on meie krundile elama tulnud hoopis üks kolmevärviline kass. Tuleb teine igal õhtul jumala rahuliku sammuga, hiir hambus mööda meie sissesõiduteed ja läheb rahulikult küüni oma saaki nosima ja magama. Selline tüüp. Täiesti sisse kolinud teine. Ei tea, mida meie kassid sellest arvavad, kui sinna läheme? Nats hirmutab mind see värk. Ei tea, kas see on mõne naabri kiisu või hulkuv. Samas ta meid hirmsasti pelgab ja pistab kohe jooksu, kui talle läheneda. 

Aga praegu ongi kõik.. Nagu ma juba eelnevas postituses mainisin, siis kindlasti satun siia blogipessa augusti teises pooles juba oluliselt tihedamini ja pajatan kõigest, mis siiani vaid mõtteks on jäänud. Praegu aga tsauki, tsauuu! PS! Meie jooksvatel tegemistel saab silma peal hoida instagramis: https://www.instagram.com/triiinuliiis/

Friday, July 28, 2017

Kris Stefan - 2 kuud!


Seoses kolimisega olen siia blogi pessa kahetsusväärselt vähe sattunud. Kõik vaba aeg, mis beebi kõrvalt praegu alles jääb, läheb sinna. Augustist oleme mõlemad Kristoga kodused, kolimine on seljataga ja siis satun siia kindlasti tihedamini.. AGA vot tänast tähtsat päeva ei saa ma kuidagi kohe vahele jätta. Eriti veel sellepärast, et poja nii lahkelt eraldas mulle selleks ka vaba hetke just, hehe. Ta jäi esimest korda täitsa ise tuttu. Kui reeglina on ikka nii, et ma pean teda siiski unele aitama (vaikselt kiigutama, süles ringi kõndima, pallil hüpitama), siis täna oli ta nõus täitsa ise uinuma. Me ikka igapäev proovisime panna ta unisena oma voodisse/pessa, tema pead silitada ja lasta tal ise uinuda, aga seni kahjuks tulutult. Ta võis isegi üritada magama jääda, aga oli kõpsti iga paari minuti tagant kohe jälle ärkvel. Lõpuks pidin teda ikka natukene aitama, sest muidu tuli nutt ja peale seda oli tema magama panek (üleväsinuna) juba väga raske. Juu ta siis tundis ka, et nüüd on suur poiss ja võib ise magama jääda küll. Hurrrra. Jääks see nüüd ka nii. Fingers crossed! Aga nagu kombeks, siis ka täna tahan ma Krisile kirja kirjutada.. 

Meie armas suslik! Jah, nii su paps sind kutsuma hakkas ja kuidagi jäigi see külge. No, sest et sa oled kohe sellise kavala näoga koguaeg. Nii imelik on mõelda, et sa juba kahe kuune oled. Alles sa tulid ju meie perre. Samas on täpselt selline tunne, et sa oled meiega juba terve igaviku olnud. Kõik on nagu paika loksunud ja muud moodi ei oskakski ette enam kujutada. Täna hommikul ma kaalusin sind ka -  6,6kg meheilu. Pikkust ma kahjuks ei tea, sest arsti juurde läheme alles 02.08 ja ise sind mõõta oleks võimatu. Sünnikaalule on lisandunud 2,5kg. Tublilt kosud mu väikemees! Aga ma räägiks võibolla natukene sellest ka, mida sulle teha meeldib, mida mitte ja mida sa tänaseks teha oskad. 


Sulle väga meeldib mööda mind või papsi ülesse roomata. Või noh, sa vähemalt üritad. Kuna see sul veel eriti ei õnnestu, siis see ajab sind hirmsasti marru ja siis sa peaaegu nagu uriseksid. Täpselt selline "mhhhhh, miks ma ei saaaa" lalin tuleb sealt. See on nii armas! Pead hoiad sa ka täitsa kenasti, aga süles olles kipub see vahel siiski lääpasse vajuma. Harjutame veel natukene ja ilmselt paari nädala pärast on sul asi ehk juba täitsa käpas. Kõhuli magamine meeldib sulle ka.. Nii rinnal, kui ka voodis. 

Alles hiljaaegu avastasid sa oma käed. Proovid neid väga usinalt omale suhu toppida. Korraga muide. Ausõna poja, need kahjuks ei mahu! Proovime sulle ikkagi enamasti pigem lutti anda, sest lutist on oluliselt lihtsam lahti saada, kui pöialde imemisest. Pöidlaid on vähe raske "haihtuma panna" hiljem. 

Nüüd oskad sa juba niii kenasti meile suure suuga naeratada ja jumaldad seda, kui me sulle nägusid teeme ja veidrate hääletoonidega räägime. Selle peale sa enamasti vaatad meid oma suurte siniste silmadega ja naeratad suu kõrvuni. See on kõige, kõige kihvtim osa päevast. Vaikselt üritad sa meiega suhelda ka ja "aguuuuuu" on sul sulaselge. Ükskõik, millist häält ma sulle ka ei teeks, siis vastad sa mulle pooleldi naeratades ja väga kelmikalt "aguuuuuu".


Me avastasime, et sulle tegelikult väga meeldib vannis olla.. Lihtsalt mitte selles pisikeses, vaid ikka päris vannis! Eelmisel nädalal saime me vanaema Inguna juures seal mõnusalt sulistada. Nüüd on meil eesmärk ka oma koju tulevikus vann paigaldada. Vankriga meeldib sulle ka jalutada. Sa võid seal julgelt 3 tundi jutti magada. Selle pisikese nüansiga, et vanker ei tohi jumala eest seisma jääda. Siis oled sa plõks üleval ja silmad on sama suured nagu tõllarattad. Ka autoga on sama lugu. Valgusfoorid on saatanast ja need ajavad sind marru. Maanteel on aga hoopis teine lugu. Selline kiirem sõit sulle meeldib ja enamasti magad sa nagu nott. Tulevane ralliäss?

Veel meeldib sulle oma tegelustekil jalgadega siputada ja ühe rippuva karuga juttu rääkida. Mõnikord räägite te omavahel nii entusiastlikult, et su hääle volüüm läheb iga hetkega järjest valjemaks. No millest me räägime.. Sa oled ju kuke aastal sündinud, nagu minagi.

Sul on juba päris palju lahedaid sõpru ka. Käime nendega tihti koos suve nautimas. Näiteks eile käisime Stroomi rannas jalutamas ja jäätist söömas. Meil on ikka tõsiselt vedanud, et su sõprade mampsid/papsid ka nii ägedad on, et nendega saame veel pikalt, pikalt koos tšillida ja kasvada. Koos on ikka kergem ja vahvam. 

Täpselt nii sa praegu mu kõrval tudud ja vaikselt, vaikselt nohised.

Ja täitsa lõppu ütlen lihtsalt, et ma niii, nii, niiiii armastan Sind ♡ 

Emme

Monday, July 17, 2017

Ettevalmistused kolimiseks - Kõrgemäe, siit me tuleme!

Kristo tõi üks päev lilli.. Pani ikka korraks põsed õhetama küll ♡

Nonii.. Jäänud on kõigest kolm nädalat ja me lähemegi Kõrgemäele elama. Uskumatu, kui kiiresti aeg lennanud on. Ühtepidi on nii palju veel teha, et kõik meie kolimiseks valmis oleks, aga teisest küljest ei jõua sinna minekut juba ära oodata. Meie jaoks on kontrast selles mõttes väga suur, et meie üürikorter on imepisike - 40m2 ja meid on ju palju. Kolm loomakest, mina, Kristo ja Kris. Majas hakkab meil nii mõnusalt palju ruumi olema. See praegune ruumipuudus on olnud natukene ahistav.. Just lapsega ma mõtlen. Vankrid, hällid, kiiged, pesurestid võtavad nii palju ruumi, et kõnniks nagu laburindis. 10.08 on see päev, kui anname võtmed üürileandjale üle. Paljud Teie seast on korteri vastu huvi tundnud, kuid omaniku soov on siin enne korrastada ja (ilmselt kõrgema üürihinnaga) sügisel kinnisvaraportaali paisata. 

Enne kui ma postituse juurde lähen, siis ma tahaks teid lihtsalt kogu toetuse, nõu ja armsate kirjade/kommentaaride eest tänada. Need on nii motiveerivad ja väga lahe on läbi nende ka teid tundma õppida. Ma olen tänu sellele lausa paar väga head sõbrannat ja vestluskaaslast leidnud. Maru äge ikka!

Aga ettevalmistustest kolimiseks siis.. Hetkel on nii, et valmis on saanud köök. No kasutamiseks valmis ma mõtlen. Suuremad värvimise tööd on tehtud ja uus pliit paigas. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis tegelikult on meil kenasti korda tehtud puupliit ka, aga seda on suvel nadi kasutada. Hirmus palavaks läheb see olemine seal. Seetõttu ostsime soojemaks perioodiks ja kiiremaks kasutamiseks ka tavalise elektripliidi. Köögis on puudu veel lagi, kapp pottide/pannide jaoks ja ventilatsioon. Meil oleks vaja pliidi kohale elektriga töötavat imurit ja toru viia fassaadi kaudu õue. Õnneks on köögis aken ja esialgu saame seda kasutada (nagu ka siiani teinud oleme). Lisaks oleks vaja kardinapuu kõrgemale tõsta ja kardin parajaks teha.  Tegin telefoniga paar pilti, et teile ka näidata. 

Köök nüüd:


Köök enne: 


Võrdlusfotodel on kontrast ikka päris suur. Enne pilt oleks nagu saunast tehtud!? Kuna me oleme tõõõõesti minimaalsete vahenditega praeguse tulemuse saavutanud, siis on endal natukene uhke tunne ka. Köök on juba täitsa meie endi nägu. Seinad peitsisin üle täiesti tavalise valge peitsiga (2 kihti) - ca 15€ purk (ei lihvinud enne, kuna seinas oli töötlemata puit), kapid on üle värvitud valge universaalse mööblivärviga (8€ purk). Ülemised riiulid saime Kristo vanematelt, kes hiljaaegu oma kodus remonti tegid. Ostetud on nad kunagi Ikeast. Kapinupud maksid bauhofis 2,80 eur - 2tk. Uus valge lamp 32€ decorast. Lisaks on kappidele sisse tehtud nüüd riiulid ja ära vajavad veel vahetamist pistikupesa ja lüliti. Ostsime vähe kaasaegsemad, kandilisemad ja puhtad. Eelmised on aegu näinud. Uus pistikupesa oli vist 4€ ja lüliti 3€? Bauhofis siis. Köögi teine külg vajab muidugi päris palju kõpitsemist. Pliit ja soojamüür said talvel meie poolt juba korda tehtud, aga ülejäänu.. Esiteks on vaja uks üle peitsida, ukse kõrval olev sein üle krohvida ja mul ausalt öeldes ei ole õrna aimugi, mida selle korstna ja allumiiniumist toruga teha. Need on eelmise omaniku poolt pandud. Milline vedamine muidugi, et majal uued moodulkorstnad on, aga praegune "konstruktsioon" näeb lihtsalt natukene nukker välja. Ideid? 


Siin pildil on näha veel pooleli olev köök - nö vahepealne etapp, kus on veel vana pliit, riiulid puuduvad, kapid on valgeks värvimata (siin on ainult peitsi all) ja kapinupud ka veel vanad. Aga see selleks. Siin pildil on näha ka meie sööginurk. Hetkel on laua ümber Tibult saadud ajutised toolid. Need on sellised hirmus õrnakesed ja nadid. Tahaksime siia saada nelja valget tooli. Minu poolest võivad need kasvõi taburetid olla, mille sobivat värvi saaksime võõbata. Või mõned vanad toolid, millele uus elu anda. Lihtsalt need konkreetsed mustad toolid on hirmus robustsed seal ja eriti raskust ka ei kannata. 

Mu enda suureks lemmikuks detailiks on see söögilaua kohal olev küünaldest "laelamp". Sellega saab tuppa nii romantilise ja hubase valguse. Leidsin selle kunagi prismast ja kahjuks pole rohkem selliseid näinud kuskil.


Eelmises postituses rääkisin ka sellest, et meil ei ole Kõrgemäel mitte ühtegi kappi, kuhu riideid/voodipesu/rätikuid mahutada. Peale mõningat kaalumist otsustasime, et ehitame selle ise. Nii saame odavama raha eest täpselt enda vajadustele sobiva lahenduse. Vaatasime läbi kõik "ostan-müün" grupid, et leida midagi kasutatult, kuid tulutult. Ühtegi sobivat ei leidunud. Ka mitte midagi sellist, mida ise korda annaks teha (või olid need liiga kallid). Lisaks vaatasime läbi ka kõik netipoed nagu kaup24, shoppa.ee jne. Seal küll oli sama raha eest kappe, aga nende sisud olid jumala mõttetud. Leidus isegi paar ilusamat ja suurt peegelustega kappi, aga kui seal sees on ainult üks stange ja kolm sahtlit, siis ei ole see üldse praktiline. Lisaks olid paljude kappide sahtlid/vaheuksed tehtud õhkusest papp-plaadist/vineerist ja need lähevad üsna ruttu raskuse all katki. Veel enam arvestades seda, et meil on piinlikult palju asju. Kõik materjalid läksid kokku maksma umbes täpselt 280 eurot (koos kõikide kruvide ja kinnitustega). Seda siis 2,8m pikkuse ja 50cm sügavuse kapi ehitamiseks. Kristo on õnneks selline kuldsete kätega mees ja teadis väga täpselt mida ja kui palju vaja läheb. Hetkel on tal pool tööd tehtud ja kapp peaks järgmise nädalavahetusega valmis saama. Me otsustasime uksi mitte osta vaid paigaldame hoopis trossi ja sellele sellise ilusa lendleva valge kardina. See lahendus tundus meile kõige ilusam, mõistlikum ja muidugi ka soodsam.


Sinna paremale tulevad vähe kitsamad riiulid. Riiete riputamiseks saime torud tegelikult ühelt vanalt stangelt, mis meil kunagi varasemalt JYSK-ist ostetud oli. Pidime juurde ostma vaid kinnituseks vajalikud otsad.  Trossi paigaldab Kristo ikka päris lae alla, nii saab ka ülemist puidust lauda panipaigana kasutada (no näiteks mingid trennis käimise matid vms ära paigutada). Riiulite ja põranda vahelist ala, saab kasutada jalanõude hoiustamiseks näiteks. Kristo on igaljuhul nii tubli töö ära teinud ja ma olen super, super rahul. Ma ise ei salli üldse neid võredest sahtlite torne, mis hirmus paljudes garderoobide lahendustes sees on. Mulle ei meeldi, kui mu sokid või rinnahoidja paelad sealt läbi ripuvad/kukuvad. Aga eks see on täiesti maitse asi.. Meil pesu jaoks on täitsa eraldi pisike valge kummut toa teises nurgas. Garderoobikapis eelistan lihtsalt riiuleid. Aga eks ma lõplikust tulemusest teen ka kindlasti pildi ja näitan Teile ka. 

Ega mul hetkel rohkem lisada polegi. Kas ma juba mainisin, et ma olen nii elevil ja ei jõua kolimist ära oodatagi? ☺

Tuesday, July 11, 2017

Tahaks spaasse, vanni, massaaži ja head sööki! Tahaks kolmekesi puhkama!

Pildid tegi armas Fotoraat (mina croppisin, et laiupidi jääks, sortsuuu Kerli): https://www.facebook.com/fotoraat/

Mul on tegelikult üks väikest viisi unistus. See oli mul juba raseduse ajal pidevalt mõtteis.. Ma nii, nii väga tahaks sellist kahe ööga minipuhkust mõnes ilusas Eesti paigas. Meie kolmekesi.. Esimest korda. Kuna kutt on hetkel nii pisike ja magab enamuse ajast, siis see teeks sellise ettevõtmise oluliselt lihtsamaks. Krisi 6 kilo on teinud mu turja/kaela ja kätega oma töö.. Ta on meil pigem selline sülekas ja magama jääb enamasti ainult kiigutades/kussutades või vahel ka rinnal (liikuv vanker on erandiks).   Üks korralik massaaž oleks täielik õnnistus. Veel unistan ma vanni minekust.. Ma nii  väga tahaks vanniga tuba. Mul pole endal kunagi kodus vanni olnud (va lapsepõlves) ja ma tegelikult tohutult naudin seda.  Me saaks korda-mööda sinna mõne hea raamatuga pooleks tunniks pageda. Niii mõnus! Me saaks kolmekesi nende mõnusate puhaste linade vahel tududa ja hommikul juba meie eest valmis tehtud toitu süüa. 

Kahjuks on meie eelarve hetkel kolimisega seoses täits lukus. Nii tuligi idee korraldada selline pisike getaway meie pulma-aastapäeva puhul hoopis. See on ju ka tegelikult juba nurgataga - 19. august. Nüüd mõlgutangi mõtteid, et kuhu me minna võiks? 

Kus olete Teie pisikese lapsega käinud ja kuidas rahule jäite? Kus oli Teie viimane positiivne spa kogemus? Oluline on see, et hind ei oleks üüratu ja kohake oleks armas.

Hirmude ületamisest, mugavustsoonist välja minemisest, remondist kõrgemäel jpm


Nüüd, kui poja sünnist on poolteist kuud möödunud, me oleme vaikselt teineteist tundma õppinud, on aeg natukene rohkem ka koduseintest väljapoole jäävat taasavastada. See on olnud esialgu minu jaoks päris keeruline. Ma usun, et ma ei ole ainukene, kui tunnistan, et hirm koduseinte vahelt üksinda lahkumise ees on esimestel kordadel päris suur. Ma ei räägi 2-3km pikkusest jalutuskäigust kodukandis, vaid ikkagi pikematest ringidest kodust kaugemal. Eks hirmu tekitab kõige rohkem ebakindlus selle ees, et mis saab siis, kui beebi nutma hakkab ilmselt? Või selle ees, et kas ma ikka hakkama saan kõikide võimalike olukordadega. See hirm on kindlasti paljude esmakordsete lapsevanemate sees. Teadmatus selle ees, et kus on võimalik beebi mähkmeid vahetada, teda toita ja kuidas käitub ärkvel olev laps vankris/kohvikus.. Hirm on võibolla liiga ränk sõna. Pabin pigem?

Kui ta tudub on ju väga lihtne, aga mis siis kui ta restoranis olles ülesse ärkab? Kristoga kahekesi välja minnes on turvatunne kuidagi alati suurem. Oleme ju ikkagi kahekesi ja meil on kahepeale neli kätt. Eks see vankri/lapse ja muu kraamiga majandamine on ka omette väljakutse. No, et kas poekott ikka mahub vankri alla, kas ma saan ühe käega kohvikus oma toidu ruttu lõpuni süüa ja teise käega last hoida? No sellised mõtted ja küsimused. Ei midagi hullu, lihtsalt korraks käib ikka peast läbi.

Ma olen alati olnud hästi suur eesmärkide seadja ja nii ma ennast tavaliselt motiveerin/utsitan. Olen ka nüüd omale eesmärgiks võtnud iga päevaga natukene oma mugavustoonist välja tulla. Eesmärk on oma hirme tasahaaval ja vaikselt ületada. Õnneks on mul sõbranna Siiri, kes mind tohutult motiveerinud on. Ta on selline hästi chill ja käib lapsega igalpool. Ta ei muretse selliste asjade pärast. See annab ka mulle indu juurde, et saan beebiga ka mujal hakkama. Hakkama väljaspool turvalist ja kindlat kodust keskkonda, kus kõik on käe ja jala juures. Etteruttavalt ütlen, et ega ma ei plaani nii pisikese lapsega tervet maailma läbi rännata kohe, vaid ma mõtlen ikka selliseid igapäevaseid toimetusi (kellelegi külla minek, suuremas poes käimine jne). Minu puhul on muidugi see, et ma pean liikuma igalepoole jala/vankri/bussiga. Minul ju lube ei ole (plaanis on need nüüd Viljandis kindlasti ära teha - lubadus iseendale)


Alles hiljaaegu läksingi vankriga jalutama ja peale tunnist ringkäiku helistasin Siirile, et uurida mis neil Noraga teoksil. Nad olid parasjagu kuskil shoppamas ja leppisime kokku deidi Kalamaja ühes pisikeses kohvikus. Eks ma ikka pabistasin, et okei.. Kutil saab varsi uneaeg otsa ja kas me ikka jõuame enne söödud ning kui ei jõua, siis kuidas poiss ärkvel olles käitub. Ega ma ju ei teadnud, sest me polnud veel sellises olukorras olnud. Naljakas on see, et me kipume vist tihti oma lapsi alahindama selles osas.. Ta oli maru tubli ja rahulik. Lasi meil kenasti süüa, jutustada ja oli isegi nõus oma sleep carrieris tšillima ja ringi uudistama. Vahepeal kui pisike jorin tuli, siis võtsin ta kohe sülle ja siis ta uudistas sealt ringi. Kui me oma lõunaga lõpetanud olime, vahetasin mähkme, andsin pojale süüa ja panin ta uuesti vankrisse. Minu üllatuseks oli ta ka seal ärkvel olles üsna õnnelik (lutist oli abi) ja jäi päris kiiresti magama. Koju jõudes võtsin ta vankrist unisena oma rinnale tuttu ja ta magas seal 4 tundi jutti! Vot kus oli alles päev. Eks lihtsamaks tegi sellise käigu muidugi ka see, et Siiril on sama vana laps ja nii oleme me koos samas olukorras. Tekitas kuidagi rohkem kindlustunnet esimese korra jaoks. Siiri on üldse nii zen ja mul on hea meel, et ta mu ellu tulnud on. Temalt on mul nii palju õppida.


Nüüd eile, nädalake hiljem võtsin ma veel pikema käigu ette. Hommikul olime mõnusalt kodus ja lõunast plaanisin vankriga jalutama minna. Esialgu täitsa ilma otsese sihita. Toitsin last ja kella 13:15 paiku sättisime end õue. Poole kahe ajal jäi poja vankris magama ja mina võtsin suuna telliskivi suunas. Sealt kõndisin edasi juba uue Balti jaama turu poole, sealt edasi vanalinna, vanalinnast edasi Kaubamajja. Käisin läbi Endoveri kontorist, et endistele kolleegidele tere öelda, jutustasin natukene, läksin tagasi poodidesse ja märkamatult oli kell saanud juba 17:00! Laps magas ikka õndsat und. Ma siis mõtlesin, et juu ta kohe, kohe ärkab ja saan siis teda kenasti Kaubamaja imetamistoas toita/mähkme ära vahetada ning sammud kodu poole seada, aga muhvigi. Poiss korraks nagu tegi silmi lahti, aga selleks hetkeks, kui Kaubamaja viiendale korrusele jõudsin, magas ta jälle nii sügavalt, et ainus keda ma toita võisin olin ma ise. Nojah.. Kuna meil kaalu muresid ei ole ja poiss on kenasti kosunud, siis ei olnud mingit mõtet teda äratama ka hakata. Las ta siis magab. Uni tundus ju kohe eriti magus olevat. Ma siis ootasin oma veerand tunnikest, jõin ühe jääkohvi ja kärutasin meid Kristo töökoha juurde, et me koos koju saaksime minna. Kutt ärkaski alles kodus ülesse.. Söötsin ta kõhu täis, vahetasin mähkme ja siis sai Kristo lapsega tegeleda. Ta on hakanud nüüd lõpuks teadlikult naeratama ja rohkem ringi uudistama. Nüüd annab temaga täitsa aktiivselt oma pool tunnikest /tunnikese mängida ja maailma avastada. Senikaua, kuni poisid üksteist lõbustasid, vaaritasin mina õhtusöögi. Peale söömist oli Kristol meie kodu lähedal jalgpallitrenn. Kuna Kris oli niivõrd heas tujus, siis otsustasime kaasa minna ja mängu vaadata/ümber staadioni ringi jalutada. Kohale jõudes uudistasimegi nii oma pool tunnikest, aga siis jäi kutt vankris jalutades magama. Õnneks oli ühe Kristo sõbra naine (kellel on 2 nädalat noorem laps, kui  meil) ka kohal ja nii me kahekesi kärudega ümber staadioni oma 100 ringi jalutasime. Päris korralik trenn, hehe!

Body ja püksid on Breden Kidsist. Koodiga "costany" saab ka allahindlusega toodetelt -10% soodustust lisaks! Seda ainult viimaseid päevi :) Kellel plaanis lapse garderoobi täiendada, siis tasub võimalust ära kasutada!

Aga täiesti teisel teemal.. Juba kuu aja pärast anname oma üürikorteri omanikule ära ja kolimegi Kõrgemäele. Nii, niii äge. Ma ei jõua ära oodatagi. Hetkel veedame iga nädalavahetuse just seal, et vaikselt juba ettevalmistusi teha. Viime kottide viisi asju sinna ja seal olles sätime paika. Nii mõnusad ilmad on ka olnud, et kõik suured toimetused on edukalt tehtud. Seni kuni Kristo õues niidab, saan mina sisetöid teha. Näiteks sellel nädalavahetusel värvisin üle köögikapid ja me ostsime uue pliidi (vana pliit oli kohe eriti vana ja hästi soojaks enam ei läinud.. kartulite keetmiseks kulus oma head 3-4 tundi). Me ostsime sellise täiesti tavalise, peaaegu kõige odavama pliidi, aga selle elektrilise plaadiga. See on lihtsalt mugavam ja kiirem ning sellest sinna täitsa piisab. Meil on ju puupliit ka mida talvel/sügisel kasutada saab. Seal valmivad kõige maitsvamad toidud!

Lisaks panime seina peale kaks riiulit, sest meil pole muidu kuskile oma asju panna. Köök on meil Kõrgemäel imepisike ja ühest köögikapist jääb vajaka. Seni kuni me uut kööki sisse panna ei saa, tuleb aga olemasoleva ruumiga hakkama saada. Kristo ehitas kapi sisse vähemalt riiulid ja nüüd ei ole see lihtsalt üks suur kolakapp, kust kõik välja kukub, kui otsima hakata. Enne oligi see täitsa ilma eraldavate riiuliteta ja jumala ebapraktiline. 

Köök nüüd

Köök enne "meie aega"

Jeeee, riiulid!

Julm, kui suur töö on tegelikult juba tehtud. Eks palju on veel vaja teha ka.. Näiteks köögis ei ole lage veel paigaldatud. Sinna tuleb samasugune laudis panna ja ära peitsida. Lisaks tahaksin ma kardinapuu kõrgemale tõsta, sest nii tundub lagi visuaalselt kõrgem. Praegu see nagu natukene lõikab ära osakese seinast. Aa.. Ja kui ma enne mainisin, et me ostsime uue pliidi, siis sellega on ka naljakas lugu. Kas te teadsite, et ostes pliidi, ei saa te seda veel kohe kasutada? Pliidile tuleb juurde osta eraldi ühendamise juhtmed?! Need ei ole kunagi pliidiga kaasas.. See on umbes sama, et sa ostad moosisaia, aga moosi pead eraldi juurde ostma?! Õnneks saime juhtmed võtta vanalt pliidilt, Kristo mängis väikest viisi elektrikut ja saime ta ikkagi tööle. Wohoo!

Järgmine missioon on paigaldada uus boiler, vahetada välja veefilter (vana boiler tilkus ühest kohast ja lapsega vajasime suuremat, et ka vannitamiseks, meie mõlema duši all käimiseks, niisama kodusteks toimetusteks sooja vett jätkuks ja ehk ülegi jääks) ja mõelda välja lahendus garderoobi jaoks. Meil ei ole hetkel mitte ühtegi riidekappi. Meil oleks vaja ideaalis suurt garderoobikappi, aga need on nii hirmus kallid. Ma ei tea.. Ma proovin pidevalt mööda pinteresti ja interneti avarusi nüüd ringi tuulata ja mõne geniaalse lahenduse leida. Või kui kellelgi äkki seisab mõni suur riidekapp, siis meie võtaksime hea meelega vastu! Eks ma hoian osta.ee lehel ja teistel sarnastel ka silma peal. Meil on lihtsalt päris palju riideid, voodipesusid, rätikuid jne, mis vajavad ära paigutamist. Ega kaua meil selleks aega ei ole, sest juba 10.08 anname me oma korteri võtmed üürileandjale üle. Ideid kellelgi?


Ja siia täitsa lõppu üks vahva pilt nööbist. Loodan, et teil on super tore nädal ja et neid päikeseliseid ilmasid jaguks! Tsauki, tsauu.

Wednesday, July 5, 2017

Kris kasvab - 1 kuu arstivisiit + muud juttu

Kris - 1 kuu ja 7 päeva. Body: Breden Kids, püksid: Lulukids, pusa: H&M, sokid: H&M, müts: Mallurilt

Nii, ma ei teagi kohe kust alustada. Poja magab praegu meie suures voodis ja mina valvan tema und siin kõrval vaikselt. Me tulime just perearsti juurest, sest meil oli see kohustuslik 1. kuu visiit. Alustangi ehk ilunumbritest.. Kaal: sünd - 4058g (madalaim 3758g) nüüd - 5450g (+1,39kg). Pikkus: sünd 54 cm, nüüd - 56 cm (+2 cm). Pea ümbermõõt: sünd - 37 cm, nüüd 40 cm (+3 cm). Rindkere: sünd 38 cm, nüüd - ei mõõdetud. No kokku võib võtta selle siis nii, et poiss on ilusti kosunud ja peame lihtsalt samas vaimus jätkama. Ta on meil täielikult rinnapiima peal ja lisa me talle ei paku. Küll, aga ostsime mulle rinnapumba, et juhul, kui mul on vaja millalgil tunnikeseks kuskile minna (ala hambaarstile vms), siis oleks Kristol võimalik ikkagi vajadusel last toita. Pumpasin siis eile prooviks 120ml piima välja. See kogus peaks olema ikkagi päris suur. Enamik beebisid sööb ühe korraga maksimum 90-100ml. Kutt tõmbas pudeli hinge alla ja küsis end veel rinnale. Sõi ühe rinna veel peale tühjaks ja ei teinud teist nägu ka. Ei tulnud tal midagi ülesse ja tšillis rahumeeli edasi. Naljatasin Kristole, et ei tea kas peaks liitrite viisi igaksjuhuks piima välja pumpama? Okei, nali naljaks. Hea uudis oli see, et pudelit ta oli nõus võtma küll. Juhuu! See teeb meie elu oluliselt lihtsamaks..  Seda juhuks, kui selleks vajadus tekib muidugi.


Aga kuidas ma ise taastunud olen? Keisrihaav enam mulle mingit muret ei valmista ja üleüldse tunnen end juba täitsa endisena. Ka kaal on praktiliselt taandunud. Juurde võtsin rasedusega 14,5kg ja sünnitama minnes olin 63kg. Haiglasse jäi 7kg ja täna 5 nädalat hiljem olen ma  juba 49,8kg. See teeb siis.. eeee, 13,2kg. Enne rasedust olin 48,8kg, seega on jäänud vaid 1kg kaotada. Ma ausalt öeldes ei põdenud selle pärast algusest peale. Ma olen suhteliselt liikuv inimene ja nüüd aitab pidev vankriga jalutamine ning lapsega tegelemine sellele kõigele veel omakorda kaasa. Magusaisu on muidugi imetamisega kaasnevalt meeletu. Ma võiks AINULT magusat süüa, aga hoian ennast täiega tagasi. See muidugi ei tähenda, et ma ühtegi kommi omale suhu ei pista. Pistan küll.. Paljud lugejad tõid ühe eelneva postituse all välja seose magusa ja lapse gaaside vahel. Ma ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei söö magusat sellistes kogustes, et see võiks probleeme tekitada. Üks, kaks kommi või paar üksikut šokolaaditükikest vast küll midagi ei muuda. Ma esialgu ei plaani oma menüüs mingeid muudatusi teha, vaid proovin lihtsalt mitmekesiselt ja tervislikumalt toituda. Hetkel oleme palju abi saanud infacolist ja reladropsi probiootikumi tilkadest. Eks öösel on natukene seda läbi une jorisemist ikka, aga poiss saab oluliselt kergemini oma gaasidega hakkama, kui enne. Sellesmõttes on ikka kergendus. Eks loomulikult on ka hulle päevi, kus kutt on oma 5-6h jutti üleval ja magama jääda üldse ei taha, aga enamasti kulgeme üsna rahulikult. Mõni öö on ka erandeid olnud ja ma olen teda iga tunni tagant rinnale pidanud tõstma, aga sellest pole lugu. See kõik on ju ajutine ja mööduv. Üleüldse olen ma kuidagi üsna zen olemise enda jaoks eesmärgiks võtnud. Siiani on see enam-vähem ka õnnestunud. Nii on meil kõigil lihtsalt kergem ja mõnusam koos kulgeda. Lisaks pean ütlema, et see pereelu on täitsa mõnus. Ma ei mäletagi enam aega, kui Kris meiega ei olnud. Nii imelik. Ta on kuidagi nii "oma, oma, oma" juba. Lisan siia lõppu ühe vahva enne ja pärast pildi. Alumine on tehtud haiglas ja Kris on seal 1 päevane. Ülemine on tehtud eile.. 1 kuusena. Julm, kui kiiresti nad kasvavad! 

Aa.. Fun fact: Krisile vannis ei meeldi üldse, aga duši all käib meeleldi. Kellel veel lapssel selline mure, siis tasub proovida. Loomulikult tuleb hästi ettevaatlik olla, sest duši all on libe. Meie poisile igatahes sobib selline variant paremini. Proovimegi teha nüüd nii, et iga kolmas kord pistame ta vanni. Ülejäänud kordadel käime duši all. 

PS! Sain Breden Kidsiga (https://ee.bredenkids.com) diili, et järgevad 2 nädalat saab koodiga "costany" ka juba allahinnatud toodetelt -10% soodustust lisaks. Kes soovib, siis kasutage võimalust. Neil niisamagi suured aled :) 

Ülemisel pildil on Kris juba täitsa suure lapse moodi.. Hehe. 

Ja täiesti lõppu üks igapäevane vlog ka. Vorbin neid nüüd eriti hoolsalt, sest hiljem on need meile endile ka nii toredaks mälestuseks. Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!