Thursday, April 19, 2018

YOUTUBE-i müstilised paigad

Pilt on illustreeriv, aga üsna sama shokeeritult ma selliseid videosid vaatangi

Ma ausalt öeldes ei plaaninud sellel teemal üldse kirjutada, aga kuidagi juhtus nii, et mul sattus olema vaba õhtu. Kohustustest vaba. Ma ei mäletagi enam ühtegi sellist päeva, sest viimasel ajal on kuidagi kõik tegevused jutti kuhjunud ning niisama surfamist pole ammu olnud. Mitte, et see halb oleks. Lihtsalt.. Kuidagi imelik tunne oli. Teha tass kuuma teed ja hakata üle saja aasta vaatama mingeid mitme kuu taguseid nägemata videosid. Selle asemel, et koristada, tööd teha, pildistada või ala pesu pesta. Igatahes.. Ma tahtsin tegelt jumala randomil teemal rääkida. Sest ma ei saa aru, kas see on ainult minu probleem või?

Mul juhtub tihti nii, et kui ma ühel hetkel tõesti lõpuks maha istun, et internetis surfata, siis lähen kiikan enamasti oma lemmik youtuberite kanaleid. Kui põhilised videod vaadatud saavad, siis hakkan ma kuidagi automaatselt paremal olevast küljeribast teisi videosid vaatama. Esialgu on seal üsna sellised normaalsed asjad.. Võibolla sellised kanalid, mida muidu eriti ei jälgi, aga seekord pealkiri kõnetas vms. Aga siis.. BOOM! Järsku ma vaatan Jenna Marbles-i videot sellest, kuidas ta ühe päeva oma koeri beebina kohtleb. Järgmine hetk on mul ees mingi Dr. Phili saade naisest, kes arvab juba seitse aastat, et ta ootab jeesuse last ning õige pea läheb sünnitama ning asi päädib sellega, et järgmine video on "My strange addiction," kus mingi naine igapäevaselt vetsulõhnastajat omale purkide viisi suhu laseb või kuidas keegi oma kassi karvapalle lutsutab. HOW??? Iga jumala kord noh. See youtube on nagu üks suur must auk ja never ei tea, mis video seekord kõik ihukarvad püsti ajab. 

Näiteks täna ka.. Läksin vaatasin oma lemmik kanalite videosid ja siis järsku leian ennast vaatamast videot, kuidas üks paarike maailma kõige vürtsisemaid nuudleid sööb. Siis sattusingi Jenna videole, kus ta oma koera beebiks riietab, talle mähkmed jalga paneb ning söögitoolis püreed lusikaga annab. Seejärel sattusin ma videole, kus lahutatud paar oma abielufotosid vaatab. Siis oli video sellest, kuidas üks naine omale 60 000 dollari eest maniküüri tegi. No ma ei pea vist jätkama. Siis panin ma kogu selle krempli kinni, enne, kui ma veel sügavamale vajun ning proovin midagi targemat oma eluga peale hakata :D Samas nagu.. Need videod on nii random, aga ometi vaatan ma vahel ikka mingi 20 minutit järjest seda, kuidas keegi kõiki mcdonaldsi burgereid maitseb näiteks. Oh god why? 

Mul on tegelikult üks raamat pooleli, mille ema mulle lugemiseks andis. Peakski vist pigem selle juurde naasma. Aga mind huvitaks, et mis on KÕIGE VEIDRAM video, mida internetis vaadanud olete? Kas eksite samamoodi vahel internetisügavustesse? 

Wednesday, April 18, 2018

Uus jalutuskäru Beebikeskusest - Emmaljunga NXT60

Postitus on sündinud koostöös beebikeskusega: http://www.beebikeskus.ee ja vankri mudel: http://www.beebikeskus.ee/emmaljunga-nxt60-lapsevanker.

Juba mõnda aega oleme kaalunud ja mõelnud, et millist jalutuskäru Krisile osta. Meie praegune vanker (link ostust siin) on muidu suurepärane ja siiani meid hästi teeninud, aga ta on hirrrrrrmus raske ning suur. No totaalne tank ikkagi. Talvel oli sellega super mugav majandada ning ainus mille üle ma nuriseda saan on see, et kaarvari võiks pikem olla. Istmeosa peal on see ikkagi päris avatud. Aga siiani pole ka sellega probleemi tegelikult olnud. Laps on alati super soe olnud peale lõunaund ja tegelikult kasutasime me õues magamiseks siiamaani vankrikorvi. Istmeosas magas Kris ainult siis, kui tõesti kuskil ringi trippisime. Kris saab tegelikult siiamaani korvis magada, sest ruumi on täiesti piisavalt. AGA. Meie kuna meie vanker on niii suur ja raske, siis oli sellega väga ebamugav reisida. Nimelt oli kogu pagasnik seda alati täis ja mina seda tõsta väga ei jaksanudki. Seoses sellega sündis otsus, et ostame omale ka jalutuskäru, mida autos hoida ja just ringi trippides kasutada. Ma vaatasin päris palju ringi ja kõige, kõige sümpaatsem oli mulle Emmaljungade kõige uuem ning kompaktsem mudel NXT60. Esiteks lummas mind selle välimus ja teiseks on ta meie tangiga võrreldes ikka mega kerge ja mugav kasutada. Uurisin siis kärusõltlaste grupist ka arvamusi ja sain jutule ühe tüdrukuga sealt, kellel sama vanker on. Ta kiitis seda taevani! Siis oli selge, selle vankri kasuks otsustamegi! Selleks, et vankri kohta võimalikult palju infot edastada, võtsin ma vankrile järele minnes kaamera kaasa ja palusin Beebikeskuse Joosepil sellest natukene lähemalt rääkida. Noh, et kindel olla ikkagi. Videos näitab Joosep täpsemalt, kuidas vanker kokku käib, räägib sellest, millised on vankri eelised/omadused ning võrdleb seda mõningate teiste vankritega. Seda vankrit on võimalik osta kahes variandis. Lohuga istmega ning täislamavat. Nad on välimuselt muidugi ka üsna erinevad, aga hind on sama. Kaalub see vanker ligikaudu 11 kilo. Meie praegune on vist 16!? Käib oluliselt lihtsamini kokku ka ja autos võtab palju vähem ruumi. Ometi on sellel mõnus ja mahukas pakikorv, pikendatav kaarvari ja üsna suured rattad. Meie valisime outdoor mudeli. 


Kasutatav on see nii NSS, kui ka SSS variandis. Krisile vanker väga meeldib ja lohuga iste sobib talle ka. See lohuga iste on ergonoomiline, nagu BB-tool. Ta vajub lapse selja järgi paika. Täislamava ja lohuga istme erinevus on see, et kui nad muidu on sama suured, siis lamavas asendis kaotab täislamav variant ikka peaaegu 20cm pikkust. Lohuga iste on lamavas asendis täpselt 1m pikk. Täislamav natukene üle 80. Mulle hullult meeldib ka antud vankri puhul see, et sellel on pikendatav kaarvari. See oli üks minu tingimustest. Seda lihtsalt sellepärast, et meie praegusel vankril seda omadust ei ole ja päikeseliste/tuuliste ilmadega tundsin sellest puudust. 

Rattad on outdoor mudelil õues käimiseks ideaalsed. Tegemist on siis sakiliste õhkkummidega. Esirattad on pöörlevad, kuid soovi korral fikseeritavad. Nüüd, kui oleme vankriga juba mõned päevad ringi vuranud, siis saan kinnitada, et ma ei saakski rohkem rahul olla! See vanker on tõõõõõesti hea! Loomulikult kaalusin ma esialgu priamit, sest see on mu second favourite vanker, aga ei.. NXT60 on natukene vähem levinud, seega jalutab neid vastu ka vähem. Lisaks on tal minu jaoks olemas kõik omadused, mida vankri juures otsisin. Nagu jõulud oleks! Poleks arvanud, et mind kunagi üks lapsevanker nii õnnelikuks võib teha :D 

Milline on Sinu lemmik jalutuskäru? On siin Teie seas ka äkki NXT60 käru omajaid? Kuidas rahul olete?  Lisaks sellele sooviksin ma väga, väga kiita beebikeskuse teenindust. Joosep oli meie vastu super lahke ja vägagi teadlik vankri omadustest. Ta kiitis/laitis kõike, mis vähegi pähe tuli ja oli meiega aus. Super teenindus! Rohkem infot videos: 

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Tuesday, April 17, 2018

Ole sügavam, ole aus, ole sina ise. Ära karda. Me elame ainult ühe korra. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida elame praegu.


Teate.. Vahel juhtuvad asjad selleks, et me neist õpiksime. Minuga see juhtuski. Kui ma veel nädalake tagasi tundsin, et olen nii katki, habras ja üldse mitte mina ise, siis tänaseks päevaks on olukord kardinaalselt muutunud. Ma kirjutan seda lugu siia selleks, et anda ka teile jõudu ja ehk kõnetab see postitus kedagi, kes seda just täna vajab. Ma olen juba varasemalt blogis napisõnaliselt maininud, et olen end sotsiaalmeedias oluliselt tagasi tõmmanud ja tõenäoliselt kumab mu postitustestki läbi see, et valin oma sõnu hoolega ning poen oma urgu peitu. Kuidagi juhtus nii, et olles paras emotsionaalne vare, sattusin ma Alisa Verdega kohtumisele. Mul ei olnud konkreetselt mingit eesmärki tuleviku kohta pärida või minevikus sorkida. Ma läksin sinna otsima vastuseid mõnele üksikule küsimusele. Ometi andis see kohtumine mulle nii palju enamat. See andis mulle tagasi selle, mille kaotanud olin. Usu ja julguse. Ma arvasin, et tõmmates koomale, säästan ma ennast, oma pere ja oma last, aga mida ma päriselt tegin, oli teiste inimeste mõjutustel peitu pugemine. Ma ei taha iialgi, et minu poeg jätaks midagi tegemata, sest tal on hirm. Olgu selleks teiste inimeste arvamus, kriitika või hoopis midagi muud. Hirm on meie kõige suurem vaenlane. Peale meie endi muidugi. Alisa ütles mulle, et ma võiksin olla väga edukas, olla eeskujuks paljudele ning kõneleda oma keelt julgelt. Aga mind hoiab tagasi hirm. See hirm on olnud see, mille pärast olen ma ära öelnud nii paljudele pakkumistele, see hirm on see, mis hoiab mind tagasi viimaks täide nii paljusi unistusi ja see hirm on see, mis alati kuklas kripeldas. Tagantjärele tobe mõelda, kuid usun, et täiesti igapäevane paljude jaoks meie seast. 

Ma ei räägi siin nüüd sellest, et peaksin kogu meie elu ja olu letti lööma ning oma lapse privaatsuse eest seisan ma alati, aga ma räägin tegelikult täiesti tavalistest igapäevastest asjadest. Mul on tohutult palju unistusi. Unistusi, mida koos teie toetusega täide võiksin viia. Et innustada teidki seda tegema.. Aga olen siiani peljanud neist avalikult rääkida. Lihtsalt sellepärast, et ma tundsin ennast liiga nõrgana. Ometi ma tean, et enamik minu blogi lugejaid on suurepärased, innustavad ja armastust täis inimesed. Naljakas, kuidas me suudame alati märgata neid üksikuid negatiivseid asju, aga vot positiivsust võtame kuidagi iseenesest mõistetavana. Või noh, mitte päris.. Aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Meile võib 10 inimest öelda päeva jooksul ilusasti, kuniks üks negatiivne märkus meie mõtted enda valdusesse võtab ja siis seal pisikese kummitusena aina kummitab. Tobe eks? Aga täielik reaalsus. See väikene hääl, mis meid tagasi hoiab, on tegelikult meie endi kätes. Aga vahel me lihtsalt unustame, et see nii on. Me kaotame iseennast ja see on täiesti okei. Oluline on lihtsalt taas püsti tõusta. 

Alisa ütles mulle.. Et ma mitte iialgi ei jätaks midagi tegemata enda sees peituva hirmu pärast. See on see, millega pean oma elus võitlema ja kui ma suudan selle võidu saavutada, siis saabub minu ellu rahu ja õnnetunne. See võitlus on iseendaga. Mitte kellegi teisega. See mõte liigutas mind nii väga. Lausa nii väga, et paar päeva hiljem tegin kaks kõne, et täide viia üks oma suur unistus. Ma plaanin teha muusikat. Hetkel olen ma koostöös mõne suurepärase inimesega loomas midagi, mida ma juba suvel teiega jagada saan. Ma olen hakanud hääleharjutusi igapäevaselt tegema, et see unistus ka hästi välja tuleks. Minu eesmärk ei ole saada parimaks lauljaks maailmas. Minu eesmärk on välja anda oma lugu. Lihtsalt, et see oma bucket listist maha kriipsutada. Et saada üks äge kogemus. Ma olen siiani seda vaka all hoidnud, sest.. Noh, mis hull laulja ma ikka olen onju?! Eestis on nii palju suurepäraseid lauljaid. Aga ma mõistsin, et ma ei peagi olema see kõige suurepärasem laulja, selleks, et oma laul välja anda. See on minu enda jaoks. See on midagi lahedat, mida oma elus teha. See ei peagi olema kõige kõvem hitt raadios. See peab olema midagi, mis mulle endale meeldib. Midagi, mida saan kunagi lasta oma pojale ja öelda.. Näe, ma ühel õhtul mõtlesin, et teeks singli ja ma tegingi. Sest.. Why not? Ning ma tean, et mul olete teie.. Teie minu seljataga. Minu suur tugi ja jõud. Minu kaaslased sellel teekonnal. Ja ma tean, et te ei jäta mind. See on imeline tunne! Ma olen nii tohutult tänulik!


Ma tahan, et minu laps/lapsed õpiksid minult seda, et me elame ainult ühe korra. Või tähendab.. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida me elame praegu. Mitte ükski hirm ei tohiks meid takistada. Mitte ükski negatiivne tagasiside ei tohiks meid peatada. See kriitika peaks olema meie edasiviiv jõud, et saada paremaks. Et lennata kõrgemalt ja areneda. Et me ei langeks iseenese hirmude ohvriks. Ma tahan õpetada oma lapsele/lastele, et on okei kukkuda, aga alati peaksime suutma püsti tõusta. 

Minu mõtted ei piirdu sellega.. Me kolime augustis tagasi Tallinnasse. Kui kõik läheb nii nagu planeeritud. Meie maja nimelt on tänase seisuga müüdud. Võlaõiguslik leping on sõlmitud. Juhtus nii, et meie majja sattusid inimesed, kes soovisid seda kodu omale. Nad on seda pikalt otsinud ja olenemata sellest, et meie maja isegi müügis ei olnud, siis tegid nad meile ettepaneku. Kuna ajastus ja kõik klappis, siis lõime käed. Augustis on asjaõigusliku lepingu sõlmimine ning siis jätame selle pisikese pesaga siin hüvasti. Siia seinte vahele jäävad kõige vingemad mälestused. Mälestused sellest ajast, kui me alles kohtusime Kristoga, mälestused sellest, kui me olime alles abiellunud ning koos oma esimest suve veetsime. Mälestused sellest, kuidas me oma poega esimesel eluaastal kasvatasime. Siin on hea. Ning mul on tohutult hea meel, et see kodu saab olema kellegi oma, kes seda sama palju tahab ning hindab. Keegi, keda see maja kõnetas. Lisaks on meid Tallinnas ootamas üks tööpakkumine, mis antud otsuse tegemist veel rohkem utsitas tegema. Naljakas, et ma pelgasin sellel teemal siiani rääkida, onju? Ma alati mõtlesin, et ma ootan ära augustini. Et siis, kui kõik 100% kindel on, siis räägin. Aga miks? Miks mitte kohe rääkida? Hirm on selle asja nimi.. Hirm selle ees, et inimesed kirjutavad "Ma ütlesin, et nad ei pea seal maal elades vastu".. Naljakas, sest ma ise ju tean tegelt, et nii ei ole. Meie maja ju pole isegi müügis olnud. Aga ometi mõtlesin ma nii. Kuniks ma Alisaga rääkisin ja sain aru, et teen karuteene vaid iseendale. Ning minu võitlus on tegelikult ainult iseendaga. Tegelikult on selline asjade kulg meie elu uueks leheküljeks ja see on nii tohutult põnev! Kuhu me kolime? Milline saab olema meie tulevane kodu? Ei tea veel.. Aga nii põnev on!


Enda "alasti kiskumise" taga ei olegi alati kõik negatiivne. Tegelikult on see vabastav. Tegelikult on tore neid hirme kellegagi koos üle elada. Tegelikult on tore selliste uudiste üle teistega koos rõõmustada ja veel toredam on teiesuguste inimeste toega oma unistusi ellu viia!

Friday, April 13, 2018

Sünnipäevade lainel - Mida kinkida aastaseks saavale lapsele?

Postitus on sündinud koostöös mimico.ee e-poega: https://www.facebook.com/mimico.ee/

Mai kuu on meie peres üks lõputu pidu ja pillerkaar. Eriti sellel aastal. Nii palju tähtsaid sündmusi.. Nimelt on sellel kuul minu esimene suurem juubel, minu elu esimene emadepäev ja ka Krisi esimene suur sünnipäev. Me ragistasime tükk aega mõtteid teemal, et mida me ise võiks Krisile sünnipäevaks kinkida ja lõpuks sündis mõte, et selleks võiks olla pallimeri. Esiteks on nad niii kenad ja Krisile täiega meeldivad. Saime sõprade juures proovida ja nähes Krisi vaimustust, oli otsus tehtud. Muidu oleks võib-olla pealeistutava auto ostnud, sest see on selline pikemaajalisem mänguasi, aga selle saime katsiku kingiks juba siis, kui Kris sündis. Pallimeri tundus sellesmõttes lahe mõte, et sellel on üsna pikk kasutusaeg. Näiteks praegu meeldib Krisile pallimeres seista ja palle demonstratiivselt visata. Kui ma esialgu mõtlesin, et issssand.. Varsti ujub terve mu elutoa põrand pallide all, siis tegelikult on nii, et kui ma tänu sellele saan rahumeeli köögis süüa teha, siis pole mingi vaev õhtul pallid kasti tagasi korjata. Kui Kris suuremaks kasvab, siis on pallimerest kindlasti veel rohkem rõõmu. Ühesõnaga.. Nii me siis võtsimegi ühendust Mimico e-poega https://www.facebook.com/mimico.ee/ ja andsime oma tellimuse sisse. Eriti tore oli see, et nad olid valmis meiega ka koostööd tegema. Valisime välja sellistes toonides pallimere, mis vajadusel hiljem ka tüdrukule sobiks. Kuigi ma olen enam kui veendunud, et ma olen ehtne "poiste emps" ja meie perre tulevad ainult pojad. Ma ei teagi, miks mul selline eelarvamus tekkinud on. Rasedana nägin üldse unes, et mul tuleb kunagi kolm poega. Ma ise eelistaks muidugi kahte. Vähemalt praegusel hetkel mõtlen nii.. Aga juhul, kui peakski tüdruk tulema, siis mündirohelise ja helesinise kooslus sobiks ju ka temale. 


Muidu on neil kodukal ümmargusi pallimeresid ka, mis mulle välimuselt isegi rohkem meeldivad, aga kandiline tundus praktilisem. Sinna mahuks rohkem lapsi koos mängima ja ka toas on kuidagi kergem toa nurka paigutada. Meie oma on suuruses 90X90X40CM ja see on täiesti piisav. Nagu pildilt näha, siis mahun ka mina sinna sisse koos Krisiga ära. Jumala tihti tšillime seal koos ja mängime. Pallid on ka ikka hoopis teine tera, kui tavaliselt mängutubades näiteks või mõne soodsama pallimere omad. Need Mimico omad on üsna jäigad ja neid on praktiliselt võimatu lössi vajutada. Pikapeale kindlasti, aga ilmselt püsivad nad päris kaua ilusad. Ka järelturu väärtus peaks olema päris hea. 

Värvivalik on neil ka üsna lai ja ilmselt peaks iga pere leidma endale meelepärase ja sellise, mis nende interjööri kõige paremini sobiks. No siin mõningad näited:


Minu meelest on taoline pallimeri päris vinge kingiidee ka katsikute puhul. No näiteks kamba peale kinkida. Või midagi sellist, millele "fond" teha lapse esimesel sünnipäeval. Ma ise oleks küll lapsena sellise "mänguasja" ütlemata õnnelik olnud. Igatahes.. Sellised mõtted. Niiet, kui keegi veel on kimpus selle küsimusega, et ideid on sünnipäeva kingiks vajaka, siis ehk võiks olla selleks selline vinge pallimeri? Ma muidugi kujutan vaimusilmas juba ette Krisi tuba tulevikus ja nüüd pallimeres kajastuvad värvid on toonud kõik olemasolevad detailid kenasti kokku ja kui meil see tuba ühel päeval olemas on, siis kindlasti näitan ka. Näiteks on Krisil samasugune mündiroheline jumpy, mis pallimerega hästi matchib. 

Aga kui sünnipäeva lainetel jätkata, siis ma sain enda sünnipäeva plaanid ka tehtud. Läksin kõige lihtsamat vastupanu teed ja teen samas kohas, kus oli Mallu sünnipäev. Paroles. Esiteks oli see nii vinge koht ja sealne atmosfäär täiega mõnus. Just see, et saab ka kümne paiku õhtul veidi jalga keerutada ja selleks ei pea kuskile klubisse minema ning saab normaalsel ajal veel koju. Paroles ongi see kihvt, et seal on elav live band, aga restorani atmosfäär. Ei ole laaberdamist, aga samas ei ole ka lihtsalt selline tagasihoidlik restoran. Best of both worlds siis. 

Kuna ma pean oma sünnipäeva Tallinnas, siis ööbime Kristo vanemate pool. Kristo jääb lapsega peale ööund koju ja mina siis saan natukene sõprade/sõbrannadega sädistada ning aega veeta. Polegi ju niimoodi eraldi kuskil käinud eriti veel. Mallu sünnipäev oligi vist ainus ja viimane kord. Muidu võiks Kris ju ka Kristo vanematega jääda, aga kuna Kristo ema selg on haige ja ta hiljaaegu operatsioonil käis, siis ei saa ta Krisi kahjuks ise tõsta/sülle võtta. Seega jääb Kristo koos vanematega koju. Õnneks on Kris nii tubli ja lepib Kristoga kenasti. Saab põnev olema! Mina igatahes tellisin täna omale sünnipäevaks kleidi ära ja nüüd on vaja vaid kook leida. Kas keegi oskab mõnda head tegijat soovitada, kes mulle juubeliks koogi teeks?

PS! Koodiga "COSTANY" saate pallimere ostult -20% soodustust!

Tuesday, April 10, 2018

Kuidas ravida/aidata haigeks jäänud beebit?

Mul on selles osas päris mitmeid kirju tulnud, sest ma kunagi kirjutasin sellest, kuidas Krisil hammaste tulekuga seoses tihti nohu oli. Sellepärast otsustasin kõik siiani ise kogutud teadmised ühte postitusse koondada. Ehk saab keegi kunagi googeldades sellest postitusest abi. Kõige rohkem on mul kogemust just nohu leevendamisega, aga kuna Krisil ühe korra ka roseool oli, siis pidime läbi elama ka kolm päeva kõrget palavikku. Pole midagi raskemat, kui näha oma last loiuna ja näha, et tal on paha. Sellepärast on hea, kui on olemas kodune apteek ja mõned nipid/trikid mälusopis. Hetkel on muidugi Kris terve, kui purikas (ptüi, ptüi, ptüi), aga praeguseks hetkeks kogunenud teadmisi võib ju ikka jagada. Kuidas beebit siis aidata?

Ma alustan võibolla sellise tootega, mis on meie jaoks täiesti uus ning millest ma varasemalt eriti kuulnud ei olnud. See ei ole üldse tegelikult konkreetselt haigestumise vastu mõeldud, aga abiks võib ta küll olla. Tegemist on baby wick sarja tootega, nimega "Baby Balm".


Pole mingi saladus, et kõige parem ravi on lapsele lapsevanema lähedus. Antud toodet tulekski ööseks beebi rinnale ja kõhule masseerida. Ta natukene meenutas mulle vietnami salvi. Selleks, et tootest paremini aimu saaksin, siis määrisin seda ka enda rinnale. See tekitab sellist veidi õhetavat tunnet ja kuna ta lõhnab päris tugevalt, siis nohu puhul võib temast palju abi olla. Aitab lõõrid lahti hoida. Selle toote eesmärk ongi lõõgastada ja rahustada beebit. See sisaldab rosmariini- ja lavendliaroomi ning 4 loodusliku päritoluga koostisosa, sealhulgas aloe vera ekstrakti. Potsik on täpselt parajalt mugavas suuruses ja noh.. Kui see vähegi beebi olemist paremaks muudab, siis mina olen kahe käega poolt. Osta saab seda apteegist ja mõeldud on ta 6+ kuud vanustele beebidele. Südameapteegis müüakse 6,80€ eest. Soovitan proovida küll! Ma tean täpselt, kui jõuetu tunne on, kui ei oska beebi aitamiseks enam midagi teha ja oma lapsevanema puudutus on vaata, et kõige tähtsam! Kindlasti ei ole see ainult haigestumise puhul abimeheks, vaid aitab näiteks hammaste tuleku valus vaevleval beebil enne ööund veidi lõõgastuda. 

Aga kuidas veel beebit aidata? Panen siia väikese nimekirja asjadest, mida meie oleme veel kasutanud. Kindlasti ei ole siin kõiki viise, aga need on need, mida oleme ise praktiseerinud.

1) Tee beebile inhalaatoriga auru. See on üks parimaid ravimise viise nohu/kinnise köha vastu. Meie oleme tavaliselt teinud iga paari tunni tagant. Kuna beebid eriti inhalaatori maski ees hoida ei lase, siis oleme kasvõi ilma maskita lihtsalt torust auru beebi näo lähedal lasknud. Teinud oleme seda siis NaCl veega.

2) Aita beebil nohust vabaneda. Tee seda näiteks rhinomeri imuri, nosiboo imuri või hoopis NaCl veega täidetud süstlaga kraanikausi kohal. Kõik meetodid toimivad. Mõni on lihtsam, kui teine, aga toimivad nad kõik. Kindlasti tuleks enne beebile NaCl lahust ka ninna tilgutada, et tatt pehmem oleks ja seda saaks lihtsamini kätte. Mina näiteks pesin puhtaks infacoli pudelist saadud pipeti ja sellega oli ülimugav lahust ninna tilgutada. 

3) Aseta beebi voodi alla kauss, kuhu sisse hakid pisikesteks tükkideks küüslaugu ja sibula. Küüslaugu lõhn aitab nina paremini öösel lahti hoida ja sibul korjab endasse kõik võimalikud bakterid. Vaheta seda igal ööl!

4) Määri lapse taldade alla ja varvaste vahele hanerasva ning pane sokid jalga. Aa ja ka seda võib natukene vanematele beebidele rinnale määrida. 

5) Hoia koduses apteegi kapis ka paracetamoli küünlaid, et vajadusel palavikku alandada. 

6) Kui arvad, et beebile võivad samal ajal liiga teha ka lõikuvad hambad, siis tasub kindlasti proovida valu vastu ka nurofeni siirupit näiteks. Kõigile beebidele ei sobi paracetamol nii hästi, kui nurofen või panadol. Nende toimeained on erinevad.

7) Natukene vanemate laste puhul toimib köha vastu hullult hästi sibulakooretee. Seda võib ise ka juua, kui köhaga kimpus oled. Panedki lihtsalt sibulakoored tassi ja kuuma vee peale. Lased sellel tõmmata ja jood. See aitab imehästi röga lahtistada ja tegelt ei maitse üldse nii jubedalt, kui see kõlab.

8) Proovi beebile võimalikult palju nahk-naha kontakti pakkuda. Magage kaisus ja hoia teda tihti süles. Eriti hea oleks, kui saaks beebi kõhukotti pista. Ema südame juures on kõige turvalisem olla!

Ega mul esimese raksuga kohe rohkem meelde ei tulegi. Kui Teil on mingeid häid nippe või viise, kuidas Teie oma lapsi aidanud olete, siis jätke kindlasti siia postituse alla märge. See võib kedagi aidata, kes parasjagu sellise murega kimpus on! Koos on ikka kergem ja ma tean väga hästi, kui nõutu on olla sellises olukorras :) Püsige terved, praegused ilmad on väga petlikud! 

Saturday, April 7, 2018

Spa-puhkus beebiga Grand Rose Spas, Saaremaal


Ma olin juba nii kaua mõelnud, et ohhhhhhh, kuidas tahaks puhkama minna ja peale viimasel ajal toimunud sündmusi, tundus see nagu eriti magus variant mõtete eemale peletamiseks. Võtsime oma sõbrad punti ja seadsime sammud Saaremaale. Minu meelest on Saaremaal puhkamine kuidagi hoopis teistmoodi, kui mandril. Kris sai ka oma esimese praamisõidu kogemuse ja.. Lihtsalt see kaugemale ära minek on kuidagi nii kosutav. Meie lastel on umbes täpselt 1,5 kuud vanusevahet ja kuna me oleme päris tihti koos midagi teinud, siis on kutid teineteisega kenasti leppinud ja seetõttu taoline koos reisimine palju lihtsam. Kuigi Braiden on Krisist vanem, siis tegelikult on nad päris sama mõõtu. Neil sattusid täiesti juhuslikult ka ühtemoodi riided selga, seega oleks patt olnud neid mitte pildistada. Pildil on nad nagu must ja valge koer. Üks on selline tõmmu ja pruunide silmadega ning teine blond ja sinisilmne. Kunagi on neil kindlasti äge koos pättusi teha (kui nad muidugi ka tulevikus matchivad)

Täiesti uskumatu, aga poisid on meil peaaegu identses päevases režiimis ka, seega uneajad kattusid ja saimegi koguaeg koos plaane teha. Poisid ärkasid hommikul samas rütmis, seega saime kõik koos hommikusöögile minna ja kutid siis istusid kõrvuti oma toolides ja pistsid hommikusööki pintslisse. Ka ööunne läksid nad umbes poole tunnise vahega ja meie saime peale seda natukene hotellitoa põrandal istuda ja juttu rääkida. Kuna meie olime kolmanda korruse deluxe toas, siis see oli tiba suurem ja istusimegi õhtuti seal ja jutustasime. Braiden tudus rahulikult oma toas ja monitor levis kenasti ka meie tuppa. Eriti mõnus oli see, et deluxe toas on oma terrass ja sinna sai lapse mugavalt vankrisse lõunaunne panna.

No täiega full Breden. What are the odds!? PS! Koodiga "costany" saab endiselt nende e-poest alet. Selleks, aga peab kindlasti sisse logitud olema :) See meriinovillane kombe on vist minu kõige lemmikum ost lasteriiete osas. Eriti nüüd, kevade saabudes. Autosõitudeks täiega mugav!

Spa ja saunade osa on Grand Roses ikka väga mõnus. Mandril on Viimsi spa meie suureks lemmikuks ja kuna Grand Rose on sellele väga sarnane, siis ei saakski see vähem meeldida. Nii mugav on see, et lastele on selline eriti madala veega ümmargune bassein, kus lastel jalad maha ulatuvad ja nad saavad mõnusalt oma kopsikutega mängida või mööduvatele inimestele nägusid teha. Kuna me ei ole Krisiga varem eriti ujumas käinud, ega spaas aega veetnud, siis oli eriti suur lust näha, kui väga ta vett naudib. Ta nii hea meelega suples ja siputas basseinis jalgu ning pritsis vett kahte lehte. Nüüd lausa tekkis suurem motivatsioon tihedamini sellist reisi ette võtta. Veel enam, et tegemist oli nii lapsesõbraliku kohaga. Poisid täiega nautisid seda mängutoas möllamist, ujumist ja isegi saunatamist. Me käisime viie minuti kaupa peale pikemat suplust selles madala temperatuuriga kadakasaunas ja poisid olid väga rahul. Suurema kambaga minnes oli eelis see, et vahepeal said mehed lastega tšillida, kuni meie soolasaunas nahka koorimas käisime ja hiljem siis meie, kui mehed vähe kangemat leili käisid võtmas.


Ma sain Krisile Takkost viimane kord jumala vahvad ujumispüksid ka. Maksid need kõigest viis eurot ja tegelikult olid oma suuruselt mõeldud 2 aastastele lastele, aga täiesti parajad on. Suvi on ka nagunii tulekul, seega igati praktiline ost. Mul endal on muidugi see probleem, et peale imetamise lõpetamist, on mu partii umbes 3 korda väiksem, kui varem.. Seega pean ma kiiremas korras omale uued bikiinid vaatama, kui ma tervele maailmale flashida ei taha. Tõmbasin praegused bikiiinid nii pingule, kui kannatas ja õnneks vist ajas asja ära, aga veidi ebamugav oli küll. Peaks vist lasteosakonda kiikama, sest ega mul seal eriti midagi alles küll ei ole. Saaks kaks korda odavamad ujukad. Ma muide olen sarnast taktikat kasutanud suusavarustuse ostmiseks, hehe. 

Aga korraks põigates tagasi hotelli hommikusöögi juurde, siis ma väga tahaks kiita seda, et neil on päris suur valik puuvilju, mida saime lastele pakkuda. Õunad, pirnid, apelsinid, melonid, ananass.. Meil mõlemad poisid väga hea isuga ka ja nende puuviljade näksimine peale hommikupudru söömist hoidis neid mõlemaid õnnelikuna ja tegevuses, et meie saaksime oma hommikusöögiga ühele poole. 

Mul on nii hea meel, et võtsime spa puhkuse kaheks päevaks, sest see oligi täpselt paras minipuhkus. Võibolla oleks võinud üks päev veel olla, sest ega hästi ei raatsinud ära tulla küll. Veel enam, et me kahjuks viimasel hommikul spasse ei jõudnud, sest Kris lasi mingit elu pikimat esimest uinakut. Isegi mitte enda pärast, vaid see rõõm, mis lapse silmades oli seal basseinides sulistades, on hindamatu väärtusega. Krisile meeldis lastebasseinis teisi lapsi ka jälgida, teistele vanematele keelt näidata ja salakavalalt muiata. Nii sai ta üsna palju tähelepanu ja noh.. Tähelepanu sellele lapsele meeldib. 

Igatahes.. Väga mõnus oli ja täiega soovitan beebiga selline puhkus ette võtta. See on nii hea vaheldus igapäevasele rutiinile! Kuidas teie lastele spas meeldib? Tihti käite? Milline spa on lemmik?

Wednesday, April 4, 2018

Loomad lapse voodis?! Voodipehmendused Kräsupealt!


Mul on see postitus juba tükk aega mõtetes mõlkunud, aga viimase paari nädala jooksul on olnud lihtsalt nii, nii palju erinevaid sündmusi, üritusi ja projekte, et tegemata see siiani jäigi. Aga on aeg see viga parandada, sest ma leidsin nii vinge pisikese käsitöö e-poe ja oleks patt seda infot mitte jagada. 

Krisil on kombeks öösiti mööda voodit ringi tuuseldada ja kahjuks juhtub nii, et kui seda silmad kinni teha, siis üsna tihti käib see väike peakene kolks vastu võrevoodi ribisid. Meil hällil oli voodipehmendus küll, aga võrevoodile esialgu nagu ei ostnud, sest see ei tundunud üldse vajalik. Kui Kris aga öösel ringi käputama kippus ja peaga vastu võrevoodit kogemata aina tihedamini lõi, siis sain selle vajalikusest üsna ruttu aru. On päris keeruline mitte ülesse ärgata, kui taolise mütsuga pea ära lööd. Hakkasin siis uurima, et kus mida pakutakse ja mis hinnaklassis need üldse on. Ma esimese raksuga kirjutasin muksulasse ja siis võttiski minuga ühendust Sigrid. Ta näitas mulle oma tööd ja no ma lihtsalt pean teiega jagama. Kõik padjad on eraldi võrevoodi külge kinnitatavad ja täiesti omanäolised. Meie palusime Krisile kaks erinevat komplekti valmistada, et saaksime neid vastavalt soovile ja vajadusele kasutada. Lahe on see, et kui laps saab natukene suuremaks, siis saab lipsud tagant lihtsalt kinni siduda ja neid niisama dekoratiivsete patjadena kasutada. No just neid vahvaid loomakesi ja pilvi ma pean silmas. Hetkel panin Krisile peatsisse selle maru vahva suure pandaga padja ja külgedele mõned klassikalised ruudud.  Üks muhe põder eksis ka sinna sekka ära. Pildi jaoks panin nad kõik ühte ritta, et paremini välja paistaks. Muidu saab padjad ilusti kahele küljele siduda või kasvõi terve ringi peale teha. 

Tegelikult on meil veel üks suur hall pilveke ja sinine ükssarvik . Neid ma siis vaheldumisi kasutan ja seni kuni ühed voodis on, siis teised on niisama riiulil dekoratiivselt. 


Krisile tunduvad padjad sobivat ka, sest isegi kui ta nüüd sipleb ja ringi käputab, siis ei löö ta end ära ja vajub koheselt uuesti unne. Seega igati praktiline ost. Veel enam, et sellise voodipehmenduse kasutusaeg võib olla loova lähenemise juures vägagi pikaajaline. Tavalise voodipehmenduse puhul seda kahjuks ei ole. Õmbluste kvaliteet on samuti hea ja kuskilt mingeid niite ei narmenda ega töö osas lohakust välja ei paista. Hinnad on Kräsupea lehel ka head. Sellise suurema peatsi padja saab 22€ eest. Eraldiseisvad loomad maksavad 15€ ja tavalised ruudud on 7€. Kõiki patju saab omavahel vastavalt enda soovile kombineerida, kangaid valida ja isegi suurusi ise määrata. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Ma panen siia väikese näidise veel patjadest, mida nende lehel pakutakse. Oleks mul tütar, siis see unicorn voodipeats oleks täiega must have!


Ma lihtsalt olen nii üllatunud, et põhimõtteliselt sama raha eest müüakse beebicenteris täiesti tavalisi voodipehmendusi, mis igal teisel on ja tihti on need sellised tagasihoidlikud ka. Mulle endale meeldib ka tegelikult pigem minimalistlik stiil kodus, aga vot lapse tuppa tahan ikkagi natukene värvi ja midagi lõbusat ka ja sellepärast mulle need käsitöö padjad eriti meeldisidki. Ma usun, et ei oleks ka mingi probleem paluda mingit konkreetset looma valmistada.. Aga ega ma lubada ei saa. Seda peab otse ikka tegijalt uurima ☺ Nende e-poe leiab siit: https://www.facebook.com/Kräsupea-OÜ ja instagrami lehekülje siit: https://www.instagram.com/krasupeaou/.


Kevade saabumise puhul rääkisin Kräsupea firmaga läbi ja me otsustasime välja loosida ühe ükssarviku ka ühele teie seast. Valikus on roosa ja sinine. Panen loosimise kohe facebooki ülesse. Piilu kindlasti! 

Wednesday, March 21, 2018

Meenutusi lapsepõlvest


Ma olen blogis rääkinud ka, et mina ise olin lapsena pigem selline pätt ja kaak. Ma olin alati see laps, kes oli kõige valjema häälega, kes hundirattaid tehes üle hoovi liikus kõndimise asemel, kõva häälega vene keeles laulis ja teistelegi õpetas ning täiesti vabalt võhivõõrastega mängis. Ma olin alati kõige pisem, aga südames tundsin end nii, nii suurena. Ma ei kartnud kedagi ega midagi. Mul olid alati sellised lokkis juuksed, nägu puude otsas turnimisest rokane, nägu naeru täis ja ma otsisin alati omale uusi seiklusi. Kui me eile beebigrupis jäime vestlema teemal, et millised on meie lapsed, siis viiski see mind mõtetes hoopis oma lapsepõlve lainele. Hakkasin meenutama ja.. Nii palju lahedaid mälestusi tuli silme ette. Mõtlesin mõningaid ka teiega jagada.  Võiks öelda, et siis neid mälestusi, mis esimese raksuga kõige eredamalt meelde tulid. 

Ma mäletan lapsepõlvest seda, et mina olin alati see laps, kes kõige kauem õues võis olla. Teised pidid alati kuskil viie/kuue ajal tuppa sööma minema, aga meil sellist reeglit ei olnud. Ma olin ausalt öeldes üsna nördinud, sest mida ma seal õues ikka üksinda mängin. Meie kõrval majas elas perekond usklike. Neil oli kaks tütart ja ma päris tihti mängisin nendega koos. Ühel päeval, kui meil maailma kõige põnevam ukaka mäng pooleli oli, siis tuli neil aeg koju minna. Mina siis mõtlesin, et kuidas ma ometi saaksin neid pikemaks ajaks endaga mängima. Ütlesin neile siis, et keerake oma käekell (vanemal õel oli selline uhke piltidega lastele mõeldud kell) paar tundi tagasi ja näidake, et enda arust tulite ju õigel ajal koju. Et juu siis on kell valeks läinud. Küll nad andestavad. Järgmisel päeval olid nende vanemad meil uksetaga ja rääkisid mu vanavanematele, et ma ei tohi nendega enam suhelda, sest avaldan halba mõju ning õpetan neile valetamist. Upsi! Ega ma ju halvaga..


Veel mäletan ma seda, kuidas ma kõiki hoovilapsi teatrit utsitasin tegema. Ma mõtlesin välja näidendi , me harjutasime usinalt ning siis lasime minu vanaemal arvutist välja trükkida kavad ning kutsed, et need naabritele postkasti sokutada. Pilet oli ka.. 3 krooni. Selle jagasime omavahel hiljem ära. Endale võtsin suurema osa, sest noh. Mina olin ju tuhkatriinu. Pärast läksime kõik kambakesi vallamaja poodi komme ja nätse ostma. Mida äri 😄

Kindlasti ei unusta ma iialgi seda, kuidas vanaema ootas mind söögiks koju ja mina ennast mitmeks tunniks külapeale unustasin. Ma nimelt läksin naabrinaise juurde, sest too lubas mulle kassikangast õpetada ja söötis kõhu täis kah. Koju jõudes teatasin vanaemale, et mul pole kõht tühi, ma olen juba söönud. Tänapäeval ei kujutaks muidugi sellist asja ettegi, aga meie väikeses "külakeses" teadsid kõik kõiki ja selline asi ei olnudki teab mis hirmus. Naljakas mõelda. 

Vahel tulin koolist koju mitu tundi, sest ma pidin kõiki tigusid ükshaaval vihmase ilmaga üle tee aitama, et autod nendest üle ei sõidaks. Või hoopis tiigist õngega (oks + niit + vihmauss) triitoneid püüda, et neid ämbrisse panna ja teise tiiki viia. Seda sellepärast, et üks tiik kaevati kinni, et sinna ehitada staadion ja ma tahtsin kõik kalad enne ära päästa. Või see kuidas ma tigusid alalõpmata plastikust karbi sees koju tassisin, neile sinna sisse lehtedest ja mullast pesa tegin ning nad kõik mööda tuba laiali roomasid koguaeg. 


Veel on mul meeles see, et kuidas esimestes klassides sõbrannaga kehka tunnist poppi tegime, et tema juurde barbiedega mängima minna. Hiljem juhtus seda ka paaril korral.. Aga siis me läksime juba hoopis simsi mängima. No mida, mida?! Kus oli kohusetunne? Ilmselt jäi parki, kui neid tigusid üle tee aitasin 😄

Ma mäletan seda, kuidas meil oli hoovis kaks last, kellel millegipärast tihti täid olid ja iga jumala kord kui ma nendega mängisin, siis sain ise ka täid. Siis lõpuks vanavanaema ütles, et äkki sa ei lähe enam neile külla ja neid meile ka külla ei too. Minule see mõte teps mitte ei meeldinud, sest mulle meeldis nendega koos mängida. Ma siis arvasin, et parim idee on nad kordamööda meile salaja külla tuua, vann vett täis lasta, et nad end puhtaks peseks ja neil juukseid lõigata, et neil täisid poleks. Te võite kaks korda arvata kuidas see seiklus lõppes.. Ühel neist oli konkreetselt väike tutt otsaees tuka ära lõikamisest ja täid sain ma ka tollel korral. 

Ühel korral juhtus nii, et kui me omale mäe otsa onni ehitasime, siis tulid suuremad poisid ja lõhkusid selle ära. Mägi oli selline üsna järsk ja täis kõrgeid puid. Ma arvasin, et kõige parem idee oleks kaevata terve mägi auke täis, need okstega katta ja jätta poistele lõksud. Selleks, et asi veel raskemaks muuta võtsin kodust enamik vanavanaema lõngakeri ja sidusin need puude vahele pingule, et noh.. Nagu takistusrada või nii. Muidugi hiljem pidime kõik nööri kenasti kokku korjama. 

Mina sõbranna vanematele näidendit tegemas #lauaviin. Don't ask :D

Ma olin alati see laps, kes igal tantsuvõistlusel, lauluvõistlusel ja näidendis osales ning tegi kõik selleks, et järgmisel aastal aina paremini läheks. Ma olin edev, lärmakas ja kartmatu. Mul on hea meel, et elu on mind veidi tasakaalukamaks muutnud, kuid nagu näha, siis on endiselt minus see edevus olemas ja väljakutsetele ei suuda ma siiani "ei" öelda.  Vot sellised vahvad meenutused tänasesse päeva. Millised olite teie lapsena? Milliste pättustega hakkama saite?

Sunday, March 11, 2018

Imetamisest ja minu kogemusest


Seda postitust ajendas mind kirjutama tegelikult Miiu (https://www.meiekäopesa.ee/motherhood/imetamisest-kopp-ees) postitus. Seda lihtsalt sellepärast, et see kõnetas mind tohutult ja ma leian, et sellistest asjadest peab rääkima. Ka mina ei julgenud siiani, sest ma pelgasin hukkamõistu. Ma olen üldse selline päris pehmeke ja võtan asju üsna kergelt hinge. Eriti peale Krisi sündi. Aga see ei tähenda tegelikult seda, et peaksin vaikima. Ma enam ei vaiki.. Kui kasvõi mõni inimene leiab siit postitusest jõudu ja mõtteid, siis olen juba võitnud. Ma tahan rääkida enda kogemusest imetamisega. Võin öelda kohe, et samamoodi nagu Mirjam, arvan, et see on olnud üks ilusamaid kogemusi minu elus. Sellist lähedust ei anna sõnadessegi panna ja see on imeline. Ma olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus pakkuda oma lapsele 9 kuud rinnapiima. Piima, mis on tema jaoks mõeldud ja mida minu väikene keha ise on suutnud toota. Ma olen tohutult tänulik. Ma olin enam, kui kindel, et mina plaanin imetada aastakese. Ma tean, et soovituslik on lausa 2 aastaseks saamiseni imetada, aga tundsin, et see ei ole minu jaoks. Mul oli eesmärk, et teen seda aastakese ja siis vaatame edasi. Little did I know, et see ei ole ainult minu teha. Kris oli algusest peale selline laps, kes iga 2h tagant rinda sai ja niimoodi ööd ja päevad läbi. Olen sellest siin blogis rääkinud ka. Ühel hetkel muutus tavapärane 2h tagant öine imetamine lausa 1h taguseks imetamiseks ja ma tõstan käed ülesse ning ütlen, et see oli tohutult kurnav. Ma väga, väga armastan oma last ja loomulikult ma võimaldan talle seda, et ta saaks rinnalt lohutust, kui ta seda soovib. Ma andsin endast parima ja hiljem magasin lõunaune lihtsalt lapsega koos, et magamata unetunde tasa teha. 

Kris magas esimesed kaks elukuud ainult kaisus. Just sellepärast, et ma tundsin, et ma tahan nii ja see oli parim otsus. Me saime kõik niimoodi rohkem magada. Kaisus nohisev beebi on ühtlasi kõige ilusam ja mõnusam vaatepilt. Kui välja arvata sundasendis magamine, siis oli kõik suurepärane. Ma andsin Krisile läbi une rinda ja kõik oli kena. Siis hakkasime teda vaikselt oma voodisse harjutama. Või noh.. Mis oma voodisse. Me panime Kris Stefani võrevoodi meie voodi vastu ja võtsime ühe külje maha. Siis olime justkui ühes voodis, aga mitte päris. Nii ma sain ikkagi Krisi mugavalt imetamiseks omale kaissu haarata ja hiljem vaikselt tagasi tõsta. Kui Kris käputama õppis, siis pidime võre tagasi panema, sest siis hakkas ta läbi une juba ringi uitama ja asi muutus veidi ohtlikuks. Krisi ei morjendanud see absoluutselt ja ta magas oma voodis täpselt samamoodi nagu meie voodis. Ikka ärkas iga 2h tagant ja mina andsin rinda. Siis tõstsin ta tagasi oma voodisse (ta oli ärkvel, ta ei ole kunagi rinnaotsas magama jäänud, va täiesti vastsündinuna) ja Kris jäi kohe uuesti magama. Kuna see 2h tagant imetamine muutus peale kaheksandat magamata kuud ühel hetkel selliseks "murekohaks", siis googeldasin seda teemat. Jõudsin ka ise Mirjami postituseni, kus ta rääkis Iti rinnast võõrutamisest ja oma tunnetest sellega seoses. Ma tegelikult ei pea silmas seda võõrutamise osa postitusest, vaid just neid tundeid.. Seda, et ka teised emad tunnevad end aeg-ajalt pahasti, sest taoline magamatus lihtsalt lõpuks mõjub ju paratamatult ka vaimsele poolele. Oli hea lugeda, et ma ei ole oma murega üksi. Ma kirjutasin Mirjamile ja rääkisin temaga. Ma ütlesin talle, et mul on raske ja ma ei tea, mida ma tegema pean ning kas ma toimin õigesti. See vestlus andis mulle tohutult jõudu ja ma hakkasin vaatama asju hoopis teise nurga alt. Aitäh sulle, Mirjam, selle eest! Aitäh, et oled piisavalt julge, et innustada ka minusuguseid argpükse sellisel teemal avalikult rääkima. Kindlasti on inimesi, kes minuga ei nõustu ja iga imetamisekogemus on täiesti ainulaadne. Ma olen nõus. Samas nagu Mirjam ise ka ütles, et imetamine, kui selline on sügavalt kahe inimese vaheline asi. Ainult sinu ja lapse. See peab olema vastastikune ja iga ema tunneb, mis on tema lapse jaoks õige. Ma otsustasin, et ma ei soovi võõrutada.. Küll, aga otsustasin Mirjami nõuandeid kuulata ja praktiseerida.

Mirjam küsis minu käest ühe küsimuse.. Kas ma imetan päriselt siis, kui Kris sellest häälekalt märku annab ja muuga ei lepi või teen seda pigem sellepärast, et nii on kiireim viis laps rahustada? See küsimus oli nagu klaas külma vett näkku. Tõele au andes, siis tegelikult olin ma tõesti lapsele alati ise rinda pakkunud. Noh, kui Kris 2h möödudes näiteks häält tegi, siis esimese raksuga pakkusin talle kohe rinda, sest niimoodi saime ruttu edasi magada ja see tundus ainuõige ning kõige mugavam. Samamoodi oli ka päeval. Kui Kris 2h möödudes natukene jorises ja natsake tisside vahel pead hõõrus, siis arvasin kohe, et on aeg rinda anda ja seda ka tegin. Ega ma ei teadnud ju paremini. Selliseid asju ei õpetata. Loomulikult suhtlesin ka imetamisnõustajaga, kes oma nõu ja jõuga abiks oli. Siis võtsin ma vastu otsuse, et okei.. Ma proovin rohkem last jälgida ja vaadata, et milles on tegelik mure. Kuna tol hetkel sõi ta juba korralikult ka lisatoitu (oli 8-kuune), siis ei saanud tal kõht tühi olla. Imetamisest võis küll möödas olla 2h, kuid ala pudru söömisest kõigest tunnike, poolteist. Proovisin siis seda taktikat esialgu päeval. Et ma annan Krisile rinda edasi.. Aga lasen tal ise küsida. Ma isegi ei teadnud, kuidas see teistmoodi küsimine välja peaks nägema, kuid imetamisnõustaja sõnul pidin ma kindlasti sellest aru saama. Hehe. Saingi. Kui Kris Stefan muutus näiteks peale 2h möödumist natukene rahutumaks, siis proovisin lihtsalt teda sülle võtta, talle põnevaid asju näidata ja minule üllatuseks ununes tiss koheselt. Ei hakanud ta mu pluusi kakkuma või rinda otsima. Mängis minuga edasi. See oligi mulle märguandeks, et ilmselt olingi ise olnud liiga laisk ja oskamatu, et tegeleda "tegeliku probleemiga," vaid pakkusin selle asemel pigem rinda ja laps rahunes. See on ju normaalne. Rinnal olemine on kõige mõnusam ja turvalisem koht lapse jaoks ja no "kui sa juba pakud, eks ma siis natsa võin lonksata ikka" teooria toimis meil täiega. Kris ei ole kunagi olnud selline pikalt rinnal uneleja või nautleja. 3-4 minutit maksimaalselt ja siis käputas ta oma mänge edasi mängima. Kunagi ei uinunud rinnal. Sellise teooriaga imetasin eneselegi märkamata iga 2h asemel juba 4h tagant. Kris lihtsalt ei tundnudki huvi. Ma ei keelanud talle rinda. Ma vahel harjumusest kippusin ikka ise pakkuma. Ühel hetkel (u 2 nädalat hiljem) avastasin, et Kris ei küsigi enam üldse rinda. Olin siis natukene nagu segaste tunnetega, et issand.. Kas tõesti ei tahagi enam üldse? Siis juhtuski nii, et Kris sõi korralikult lisatoitu ja piima küsis päeval vaid 1-2x. 

Öösiti imetasin endiselt iga 2h tagant. Kris hakkas siblima, tõusis käpukile.. Ma esialgu proovisin lutti, aga seda ta ei tahtnud. Siis silitasin peakest, et ehk jääb uuesti tuttu, aga ei. Siis võtsingi automaatselt kohe sülle ja andsin rinda. Mõtlesin siis ühel õhtul, et ma proovin ühe korra seda sama taktikat öösel ka. No, et lasen Krisil öösel tissi küsida, mitte ei paku seda ise. Kui Kris ärkas 2h pärast viimasest imetamist (olles enne söönud 3x lisatoitu päeval + 2x rinda ja vahepala), siis võtsin ta hoopis sülle. Ei kiigutanud ega midagi, vaid lihtsalt hoidsin teda enda südame lähedal. Noh, tavapäraste toimingute asemel. Kris jäi üsna kohe vakka ja asetas pea mu rinnale ning uinus. Saate aru jah? Ilma rinnata. Miks ma varem seda proovinud ei olnud? Ma siis panin Krisi tagasi voodisse, ta keeras mulle selja ja magas edasi. Järgmistel kordadel ma ikka pakkusin rinda, et äkki ikka on kõht tühi või äkki ma teen liiga. Järgmisel õhtul kordasin sama.. Esimese imetamiskorraga. Kolmandal õhtul ta isegi ei ärganud enam. Ta magas 6h jutti! MIDA?! Ma siis mõtlesin, et okei.. Ma nüüd siis proovin ka järgmised korrad lihtsalt sülle võtta ja pakun talle siis rinda, kui ta nutma peaks hakkama või noh.. Tissi küsima. Ta ei hakanudki. Piisas sellest, et võtsin ta sülle. Kinnitasin talle, et emme on siin ja ta asetas jälle oma peakese mu lõua alla rinnale ning uinus. Täiesti ilma nututa. Ma olin hämmingus. Nädalaga toimus nii kardinaalne muutus, et Kris magas 11,5h jutti ärkamata. Ma tundsin end nagu teine inimene ja Kris oli ka hommikuti oluliselt reipam ja rõõmsam. Loogiline ka, sest selline katkendlik uni on ju ka beebile halb ning kurnav. Olgugi, et ta kohe peale imetamist edasi põõnas. 

Niimoodi jõudsimegi lõpuks tänasesse päeva, kui Kris sõi ainult 1-2x päevas rinnapiima päeval. Ta ei ärganud enam öösel üldse või isegi kui ärkas, siis panin talle lihtsalt käe peale või võtsin omale kaissu ja magasime hommikuni. Siis umbes 2,5 nädalat tagasi juhtus nii, et Kris ei tahtnud päeval enam üldse rinda. Kui ma seda talle pakkusin lõpuks, sest noh.. Piima peab ju sööma, siis ta lihtsalt vaatas mu rindu umbes täpselt sellise näoga, et .. "EMA, MIDA SA TEED? Muigas siis mõnusalt.. Et mis asjad neeeeed veel on" ja käputas lihtsalt minema. No 0 huvi. Kui ma alguses ikka täiega toppisin ja pumpasin piima välja, et see ära ei kaoks, siis ma lõpuks lihtsalt loobusin. Milleks ma seda teen? Laps ju ilmselgelt annab mulle märku, et ta ei soovi enam. Minu otsus oli see, et ma ei hakka 9 kuu vanust last pimedas sunniviisiliselt toitma, nagu paljud nõu andsid. Kris sööb päeval väga normaalseid koguseid lisatoitu. Rinnapiima segasin pudru sisse, et ta vitamiine saaks ja otsustasin lõpuks, et okei. Ma ei topi enam. Kõik. See oli meie ühine teekond, meie ühine otsus. Ilma sundimiseta. Ilma nututa (kui välja arvata minu pisarad, et issand.. Kas ma ikka teen õigesti). 


Ma siiralt loodan, et minu loost on kellelegi abi ja veelkord. Iga imetamiskogemus on erinev. Ei ole olemas õiget ja valet. Kõik loksub paika ja jälgige oma sisetunnet. Mis veel olulisem.. Jälgige oma last. Kõik lapsed ei ole ühe puuga löödud. Olgugi, et ma ise arvasin, et minu imetamisteekond saab pikem olema, siis läks hoopis nii. 

Ja veel.. Naised võiksid olla imetamise teemadel üksteise suhtes mõistvamad, tolereerivamad ja toetavamad. Tihti juhtub nii, et mõnda teadmatuses olevat naist kiputakse ründama, hukka mõistma või häbistama. Ma ei räägi siin enda kogemusest vaid üleüldiselt. Nii palju, kui ma tookord oma muremõtetega googeldasin, siis nägin tihti, kuidas taolist "totut" nagu ma ise olin (võibolla eneselegi märkamata) rünnati. Isegi, kui seda nii ei mõeldud ja tegelikult taheti abiks olla. Eks see kõik on sõnastamise ja lähenemise küsimus. See omakorda tekitab imetamise osas veel rohkem kurbust ja stressi, kui seda võibolla juba on. Mul on ühtpidi väga rõõmus meel, et nii mina, kui ka laps saame lõpuks hästi magada ja kõik loksus paika. Ilma nutuga võõrutamiseta. Teistpidi olen natukene kurb ka, et minu pisike beebi ei olegi enam nii beebi. Kokkuvõttes arvan, et nii pidigi minema. Kõik loksus paika ja olgugi, et meil kõigil poeb lapsevanemana pidevalt hinge see "kas ma teen ikka õigesti ja kas ma annan oma lapsele parimat" tunne, siis see on okei. Minu otsus oli see, et ma jälgin oma last ja kuulan, mida tema mulle öelda tahab. Mitte ühiskond, mitte naabrinaine Malle ja mitte raamatud. 

Pildid meie aastapäeva fotoshootist - Siiri Kumari photography


Mäletate, et ma mainisin mõni aeg tagasi, kuidas me aastapäeva puhul Siiri Kumariga väikese fotoshoodi ette võtsime? Oli üks eriti karge ja külm talvine ilm ja mingit otsest plaani meil ei olnudki. Mõtlesime lihtsalt mõned emotsioonid pildile püüda ja enda jaoks mälestusi ülesse pildistada. Mõeldud, tehtud. Siiri on sellesmõttes hullult lahe fotograaf ka, et ta suutis meid sessiooni ajal niivõrd vabalt tundma panna, et eneselegi märkamata muutusime me kaamera ees totralt lapsikuks ja tulemuseks ongi need ehedad pildid. Päris äge. No vahelduseks sellistele poseeritud piltidele. Minul oli Siiri kaamera ees muidugi eriti mõnus olla, sest Siiri ei ole minu jaoks enam ammu pelgalt fotograaf, vaid väga hea sõber. Meil nimelt on lastel vaid nädalake vanusevahet ja niimoodi me koos ühes vaimus lapsi kasvatamegi. Pidevalt teineteist nõu ja jõuga aidates ning igapäevastest asjadest rõõmu tundes. Päris lahe, et Kris saab ülesse kasvada niimoodi, et tal on eos juba mõned sõbrakesed, kellega oma sünnipäevasid tähistada või niisama playdate korraldada. Ka meie sessiooni ajal hoidis Siiri Krisil silma peal ja tegi talle vajadusel lolle nägusid. Ühel hetkel, kui Kris vähe kärsituks muutus, siis pakkus ta isegi välja, et võib Krisi meie tula kõhukotiga endale külge siduda. Vot see on teenindus, hehe. Aga saime nüüd lõpuks kõik pildid kätte ja ma jagan neid hea meelega teiega ka. Tore on vahelduseks selfiedele ja lapsest tehtud fotodele ka kahekesi kaamera ette sattuda.. Noh, nagu vanasti. Ma leian, et meeletult oluline on teineteist mitte ära unustada argipäevas ja sellised pisikesed ettevõtmised meenutavad meile, kust kõik alguse sai ja nagu veidi läkitavad suhet uuesti lõkkele. Mitte, et meil see jahtunud oleks, aga teate küll.. Mähkmete, beebitoidu ja unede vahele on kerge end ära kaotada. 


Pildistamas käisime Kalamajas ja loomelinnaku juures. Kaasa haarasime endaga umbes täpselt kolm riiete komplekti, millest lõpuks kahte reaalselt ka kasutasime. Ka need haarasime suht jooksu pealt kaasa, eriti midagi läbi ei mõelnud ja isegi meigi vorpisin ma omale mööda Tartu-Tallinn maanteed sõites. Uskumatu, aga isegi lainerijoone sain tehtud. See on vist juba nii mällu süübinud, et teostus tuli päris hästi välja. Ma kusjuures olin jumala valmis, et pean Siiril paluma mu laineri sirgeks töödelda. Aga tutkit, või asja. 

Viimati tegime koos mõningaid pilte siis, kui Kris alles sündinud oli ja Fotoraat külas käis. Hästi huvitav on see, kuidas iga fotograafi käekiri on niivõrd erinev ja iga kogemus nagu esmakordne. No just see "kaamerate taga toimuv" pool sellest. 


Ühel hetkel keset Kalamaja parki poseerides möödus meist üks meesterahvas, kellel olid niii ägedad koerad. Kuna nad mu juuste ja tagi värviga päris hästi matchisid, siis ma lihtsalt tuimalt küsisingi, et kas ma võiksin koertega koos paar pilti ka teha. No minge pekki, kui nunnud nad olid! Naljakas tunnistada, aga vaatamata sellele, et meie peres kassid on, siis sisimas olen ma täiega koerainimene. Minu jaoks on nende siiras armastus ja truudus midagi kirjeldamatult ilusat. Tänasel päeval oleks muidugi meile koera võtmine mõeldamatu, sest me lihtsalt ei jõuaks temaga nii palju tegeleda, nagu üks koer seda sooviks/vajaks ja meil on juba niigi paras segasummasuvila siin. Aga kunagi kindlasti.. Lastel ka on tore koeraga kasvada ja kui me päriselt paikseks kuskil jääme, siis miks mitte. Kusjuures.. Ma olen isegi seda mõelnud, et millist koera ma omale siis tahaks? No kui päriselt võimalus kunagi tekiks. Suht suure tõenäosusega tahaksin ma endale täiesti tavalist hundikoera.. Või labradori. 


Aga rääkides veel eelmisel teemal.. Suhte värskena hoidmisest ja sellest, kuidas mähkmete virr-varris teineteist mitte unustada. Meie oleme näiteks leidnud ühise keele trenni tegemise näol. Käime nüüd kaks korda nädalas jõusaalis ja ühel päeval nädalas teeme kodus koos trenni. Seda viimast siis lapse lõunaune ajal. Kuidagi on see ühise eesmärgi seadmine, täitmine ja teineteise motiveerimine meie suhtele nii palju uut hingamist andnud. No esiteks juba sellepärast, et trenn teeb enesekindlamaks oma keha osas ja teiseks sellepärast, et meil on see ühine miski, millest rääkida ning mille poole püüdelda. Viskame juba teineteise kulul nalja, et kuule vaata.. Sul sentimeetrike siit kadunud ja teisel juba sixpack paistab. Loomulikult on treenitud keha ka ilusa ja väga äge on näha, kuidas see meid jälle lähemale on toonud teineteisele. Ühise hobi leidmine on äge. Ehk jääb ka Krisile trennipisik külge.. Mine sa tea. Liigutada on ju hea, mitte, et ma arvaks, et temast kindlasti trenniguru tulema peaks. Kui ta eelistab selle asemel hoopis joonistada või kokata, siis see on ka enam, kui okei. Aga saate aru küll, mida ma silmas pean.


Nüüd on Kris juba nii suur ka, et me saame rohkem aega veeta ka väljaspool kodu ja näiteks naistepäeval käisime ühepäevasel tripil Tartus. Panime Krisi ööunne ja jätsime hotellitoas sellel ajal teleka mängima. Siis jäi ta nagu sumina keskel magama ja me saime jumala rahulikult filmi vaadata, vaikselt jutustada ning head ja paremat nosida. Kris jääb meil endiselt ju ülivara ööunne (19:30-20:30 vahemikus) ja nii saime omale päris mitu head tunnikest niisama "olesklemiseks". Kris on õnneks enamasti ka väljas söömas olles üsna tubli. Eks vahel ikka ajab teda mõni asi väheke kärsituks ja siis tuleb sellest ka märku anda, aga enamasti istub ta täitsa rahulikult söögitoolis, nosib miskit ja jälgib ümberringi toimuvat. Aga ma ei hakka enne õhtut hõiskama.. Vot kui jalad alla saab, siis alles hakkab trall pihta. Siis vaja ju igalepoole minna ja eks siis tuleb hakata korda-mööda sööma. Kuigi noh, mine sa tea. Ehk veab ja ei juhtugi nii. Ma olen seda lihtsalt üsna palju kõrvalt näinud ja vaevalt, et meil see kuidagi teisiti olema hakkab 😄 Eks me saame endast lihtsalt parima anda, et teda varakult harjutada ja parimat loota!

Aga ega mul pikemat juttu polegi.. Sai üsna selline laialivalguv lobapostitus, aga mis seal ikka. Püüan ruttu nüüd Krisi une ajal ka järgmised kaks postitust kirja panna, sest mul on igasuguseid põnevaid asju, mida teiega jagada. Stayyyy tuneeeeeeeeed! A ja aitäh Siiri ilusate piltide eest! ☺ Kuidas teile meeldib? Siiri piltidega saab tutvuda facebookis: https://www.facebook.com/siirikumariphoto/ või instagramis: https://www.instagram.com/nordvinter/

Tuesday, March 6, 2018

Midagi pehmet, midagi praktilist ja midagi väga skandinaavialiku - Luin Living


Mõnda aega tagasi sain kokku ühe armsa perega ja nad rääkisid mulle oma loo. Nimelt on nad peale 10 aastat Soomes elamist tagasi kodumaale naasnud ja võtsid endaga kaasa sellise ägeda ja skandinaavialiku brändi nagu Luin Living. Tegelikult peavad nad e-poodi nimega HomeSpa ja on Luin Living toodetele maaletoojaks. Piiluda saab nende e-poodi siit: http://www.homespa.ee/et/home. Nende tootevalikus on päris palju selliseid lahedaid asju, mida igaltpoolt saada ei ole. No näiteks meeldis mulle hullult idee spetsiaalsest juuste kuivatamiseks mõeldud ja disainitud rätikust. Või spa-kleidist, mida ei pea koguaeg kohendama. Meestele on samamoodi tehtud "seelik", millega end saunas mugavalt tunda. Eriti kihvt on see, et sealt saab tervele perele ühesugused tooted. Nii näevad ka praktilised tarbeesemed kodus kenad välja. No et muidu imeilusas valges vannitoas, ei ripuks kolm erinevat värvi ja erineva mustriga hommikumantlit, if you know what I mean. Loomulikult on inimesi, kelle jaoks see on suva ja see on väga okei. Aga ma ise olen selline, et minu jaoks on tähtis, et ka ala voodipesud, pajalapid ning rätikud koduse interjööriga sobituks. Sellesmõttes on see bränd vägagi "minu nägu". Meie saime omale Kristoga ühesugused hommikumantlid ja Krisile sellise mega numpari kõrvadega rätiku. Minu meelest näiteks spasse minnes (seda nüüd juhul, kui spas ka ööbida) on lapsega ülitobe see, et peale sulistamist peab lapse uuesti riidesse pakkima, sest märja rätiku sees ju tuppa last ei vii ja ujumisest natukene väsinud laps ei viitsi ka eriti riietamisega nõustuda. Siis on hullult mõnus, kui selline suur ja soe kõrvadega rätik kaasas on. Mässida ära kuivatatud laps mähku väel sellesse mõnusasse rätikusse ja rahulikult oma tuppa tagasi tuterdada. 


Neil on tegelikult valikus veel lastele mõeldud hommikumantlid ja pontšod, mida ma endale ihkan. Hetkel on Kris Stefan lihtsalt natukene liiga väike nende jaoks. Aga tulevikus kindlasti. Lisaks on neil saadaval susse nii täiskasvanutele, kui ka lastele, et kõigil kogu komplekt mõnusaks spa tripiks olemas oleks. Mina oma nr 36 jalanumbriga võtsin muide lastele mõeldud sussid ja need on täpselt parajad. Mul on spas alati see probleem, et kõik hommikumantlid on mul siiani maani olnud ja sussid kaks meetrit jalast suuremad. Kristol on jälle vastupidi. Kand on üleääre ja hommikumantel "mini". 

Kui päris aus olla, siis peale nende toodete endale saamist käime me igapäev ringi nagu oleks spa päev. Kuna need hommikumantlid on sellisest mõnusast paksust frotee materjalist, siis ei aja nad higistama nagu fliisist hommikumantlid, aga samas ei ole sellised naha vastu karedad, nagu need tavalised rätiku materjalist hommikumantlid. Aga nüüüüd tahaks kohe eriti PÄRIS spasse puhkama minna. Mmmmmm, vedelemine ja massaažid!


Kristole viskasin küll nalja, et nüüd me oleme see nõme ja cheesy couple, kes ühtemoodi riides käivad ja alati värvide poolest matchivad 😄😄 

Aga mul on teile ka midagi varuks. Kuna HomeSpa on nüüd püsiva koostöö raames meie hea sõber, siis kehtib teile ALATI sooduskood "COSTANY", mis annab teile -10% soodustust kõikidele toodetele ja tagab ka tasuta transpordi. Ja see ei ole veel kõik (.. jah, ma olen liiga palju topshopi reklaame näinud ja neist ilmselgelt mõjutatud)! Kuna naistepäeval on nende e-poes kõik tooted -20%, siis koodiga "COSTANY" saab -10% soodustust veel lisaks.  

Lisaks sellele löön ma kohe facebookis käima naistepäeva puhul ka loosimise, kus saab võita selle mugava juuste-kuivatusrätiku. STAY TUNED!