Thursday, December 27, 2018

MINU AASTA TOP 2018


Kuna aasta hakkab lõppema, siis tundub täpselt õige hetk võtta kokku selle aasta kõige-kõigemad. Ma sain inspiratsiooni selle postituse jaoks kusjuures BSH Instagrami storydest. Selleks, et kategooriaid välja mõelda, kasutasin aga teie abi meie pesa Instagrami vahendusel. 

Enne, kui ma alustan, siis võin vist julgelt öelda, et meil on olnud äärmiselt suuri muudatusi täis aasta. Koguaeg nagu miskit toimub, alati on põnev ja kunagi ei tea, mis järgmiseks ees ootab. Kindlasti oli kõige suuremaks muutuseks maalt tagasi linna kolimine. Nüüd võib käsi südamel öelda, et tol momendil oli see meie jaoks kõige õigem otsus ja ma ei kahetse absoluutselt. Meie maja sai omale nii toredad uued omanikud ja küll me jõuame tulevikus kunagi uuesti maamaja peale mõelda. Samas oli see kindlasti meie jaoks üks väga vinge aasta. Et me saime koos kahekesi lapse esimese eluaasta kodustena veeta. See ilus aasta jääb sügavale meie südamesse ja mälestustesse. Ma olen alati seda meelt olnud, et elus tuleb vooluga kaasa minna ja nautida kõiki etappe. Kõigest on võimalik midagi õppida, isegi kui see tundub tol momendil maailma kõige õudsama kogemusena. Mitte, et ma vihjaks, et meie aasta oli seal õudne. Ei, ei.. See oli imeline. Aga lihtsalt jutu jätkuks võinii. 

Aga, et postitus üüratult pikaks ei veniks, siis ma parem hakkan pihta. Nii palju küsimusi tuli ja endalgi on põnev tagasi vaadata.

1. Aasta üritus

Kui ma esialgu mõtlesin, et meil ei olnudki sellel aastal eriti mingeid üritusi peale MyHits Awardsi, siis.. Tegelikult oli üks üritus, mis mulle palju rohkem meelde jäi. See oli Krisi esimese aasta sünnipäev. Meie pere jaoks kindlasti üks tähtis milestone. Mismoodi saab minu pisike poja olla juba nii suur? Tänaseks tegelikult juba 1,7 aastane. Minu meelest oli see nii alles, kui me mesinädalatele läksime, kui ma super rasedana ringi veeresin ja kui ma oma esimese sünnituse kogemuse sain. See oleks kõik nagu eile olnud. Aga võta näpust. Nii palju aega on juba möödunud. Meile jääb meenutuseks alati Krissu poolt filmitud video sünnipäevast ja siiani vaatan seda heldimusega. Nii vahva, et kunagi seda loodetavasti ka Krisile näidata saan. Lisaks filmisin ise Krisi esimese eluaasta jooksul pisikesi klipikesi ja panin sellest väikese video kokku. Äge on näha teda kasvamas. Esimeses kaadris on Kris vist ca 10 minutit vana ja viimases aastane. Lisaks mainiksin veel ära YU Kaanestaarikonkurssi.. Pistsin rinda Hensugusta, Liisa Pärnpuu, Victoria Villigu ja teistega ning saavutasin esimese koha. Seda kõike tänu teie toele! Tuhat tänu!


2. Aasta kirjatükk/raamat/artikkel/blogipostitus

Ma sellel aastal lugesin palju vähem, kui ma seda tavaliselt teen. Ma küll ostsin mitu uut raamatut, aga lugeda jõudsin vaid üksikuid. Mulle väga meeldis raamat "Armastuse viis keelt". Ma lugesin seda täpselt sellisel ajahetkel, millal see oli minu jaoks vajalik. See kõnetas mind ja tegin sellel teemal minu meelest isegi live-i Facebookis, et teiega jagada oma emotsioone. Blogipostituste osas tuli mul esimese asjana meelde postitus oma erakorralisest keisrilõikest. Ma kirjutasin enda emotsioonidest selles osas, et mida toob kaasa üks erakorraline keiser ühiskonnalt, tuttavatelt.. Kuidas neid naisi, kes peavad läbima erakorralise keisri peetakse tihti kuidagi "vähem naiseks". Et seda tihti öeldakse kuidagi häbitundega, et "jah, ma ei saanud ise sünnitamisega hakkama". Tegelikult see nii ju ei ole. Meie riigis ei tehta keisrilõiget isegi anumise peale mitte. Seda tehakse vaid juhul, kui see on vajalik ema või beebi tervise huvides. Ma kirjutasin sellest, kuidas ma olin 16h sünnitusel, saavutasin täisavatuse ja mind presside pealt keisrile viidi. Rääkisin sellest, kuidas mul pisarad voolasid ja mind kanderaamil Kristo juurest ära viidi. Rääkisin sellest, kuidas ma esimest korda Krisi rinnale sain, ma rääkisin sellest, kuidas minu arm paranenud on ja näitasin milline näeb välja äsja sünnitanud naise keha. Sellest kõigest saab lähemalt lugeda siit: http://www.costany.ee/2017/09/sunnitusest-taastumisest-kogemus.html.


3.  Aasta ilutoode

Selle lemmiku avastasin ma vaid nädalake tagasi.. But it still counts, eks? Mu vaieldamatu viimase aja lemmik on Elizabeth Ardeni "White tea" lõhnaõli. Lihtsalt võrratu! Kus see lõhnaõli varem olnud on? See oli üks kingitus, mille kinkisin iseendale. Mu varasem lemmik on juba aastaid olnud Trussardi "Donna". Aga see sai omale nüüd kõva konkurendi. 

4. Aasta laul/muusika

Minu selle aasta vaieldamatud lemmikud on olnud Lady Gaga - Million Reasons ja Shallow. No nii, nii hingele. Kindlasti ei saaks ma mainimata jätta ka Imany - Don't be so shy lugu ja Duke Dumont - Ocean Drive-i. Olen need kaks viimast enda jaoks taasavastanud ja nad on mu Spotify playlistis alati olemas. 

5. Aasta inimene

Kindlasti annaks ma aasta inimese tiitli oma abikaasale. Me oleme koos nii palju läbi elanud ja ma näen, et ta on lihtsalt suurepärane isa. See paneb mind teda veel rohkem armastama. Nii vinge on näha seda pilku, kuidas ta meie poega vaatab. Teda naerma ajab, tema eest hoolitseb.. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Kui see ei loe, siis teise inimesena tooksin välja oma sõbranna Krislyni. Ta on lihtsalt täiesti asendamatu minu jaoks. Ta on täpselt see inimene, kes on alati minu jaoks olemas. Ta on olnud minu kõrval enne rasedust, raseduse ajal (üks ainsaid inimesi, kes minuga pidevalt hängida viitsis ja minu hala kuulas), inimene, kes meil maal koguaeg külas käis, et Krisiga aega veeta ja mulle seltsi pakkuda. Ta on inimene, kes mind utsitab, kes jätab Viljandisse minemata, et mind lapsega tegemistes aidata, kes lihtsalt tuleb külla ja jääb mu diivanile magama.. Sest miks mitte.  Krissu on minu jaoks nagu perekonnaliige ja armastan teda kõikide tema kiiksudega. Ja noh.. Tal on neid! PALJU! That's how much I love you. Aitäh, et leiad minu jaoks alati aega ja aitäh, et minu ellu tulid. Ma enam ei oskaks sinuta. 


6. Aasta pilt

Lemmik pilt.. Ilmselt see. Sellel pildil on minu pisike karvane sõber, kes peale pikka eluiga meie juurest lahkus. See oli minu jaoks tohutult raske. Atu oli minuga rohkem kui 7 aastat. Ta oli üks imeline loom. Ma igatsen teda tihti, tunnen temast puudust. Temal on üks tähtis koht minu südames. Aga nüüd ta puhkab. Atuka lahkumine oli väga raske. Tema viimane nädal siin ilmas oli üks õudusunenägu. Aga me andsime endast parima. Ma olin temaga, hoidsin teda kaisus ja.. Sellest on hetkel veel raske rääkida. 


Huhh, ma selle viimasega tõmbasin muidugi kriipsu peale igasugusele meeleolule, et jätkata. Ma võtangi ilmselt siin selle postituse kokku ja enne aasta lõppu jõuan veel järje kirjutada. Lahe oleks ka teie vastuseid lugeda samadele küsimustele. Mis oli teie selle aasta top?

Friday, December 14, 2018

Random küsimused - vol 1


Eile küsisin oma instagramis teie käest vahvaid küsimusi millele vastata.. Kuigi ma plaanisin vastamist video formaati, siis päris nii see ei läinud. Aga ega see ei takista mul kirjalikult vastamast. Nii palju vahvaid teemasid tuli millest rääkida ja patt oleks seda edasi lükata. Aga hakkakski kohe pihta.

1) Mitut last omale soovite/Kas tahaksite kunagi veel ühte last saada/Millal plaanite uut last?

Ma võin vanduda, et seda küsimust küsitakse kõige tihedamini. Me kindlasti plaanime ühte last veel. Aga millal? Vot seda ma ei oska öelda. Ma olen alati arvanud, et sellist asja ette planeerida on kuidagi raske. Selleks peab tekkima see õige tunne. Praegu me naudime kolmekesi olemist ja kui ühel hetkel see õige tunne/isu peale tuleb, küll te siis kindlasti ka teada saate!

2) Kuidas selliseid lokke juustesse saad? Millega oma lokke teed? Kuidas viitsid juustega nii palju jännata? Kas see juukseid ei riku?

Tegelikult ei jända ma üldse palju oma juustega. Sellised lokid keeran ma omale ca 5-10 minutiga ja teen seda enamasti sirgendajaga. Piisab vaid kolmest lokist kummalegi poole ja juba on selline ilme, et oleksin hullult vaeva näinud. Tavaliselt keeran ma esimesele kahele salgule väikese loki sisse ja ülejäänud koolutan lihtsalt natukene ülesse poole. Lokid püsivad juustes kaks päeva kindlasti. 

3) Kas sa kunagi kurb ka oled? 

Eks ma ikka olen vahel kurb ka. Seda muidugi pigem harva. Ma olen selline inimene, et kui ma olen hästi rõõmus, siis jagan seda maailmaga ja kui ma olen kurb.. Siis kindlasti paistab ka see välja. Ma olen väga emotsionaalne inimene ja endale tundeid ei hoia. Alles üleeile nutsin peatäie. Seda muidugi üle pika aja, aga ikkagi. Ma arvan, et me ei tohiks tundeid enda sees lõksus hoida. Meil on õigus olla vahel ka õnnetu. 

4) Kas sul on mõni foobia? Mida sa kardad?

Ma väga, väga, väga kardan herilasi. Ma ei kannata suvel väljas istumist, sest herilased alati tiirutavad ringi ja see ajab mind paanikasse. Lisaks ei ole ma just kõige suurem varvaste fänn. Mu meelest on need alati koledad. Ma ruumist lahkuma ei pea ja mul ei ole tülgastust, aga ma eelistan inimesi sokkides :D

5) Mis on Teie pere unistuste reisi sihtkoht?

Mina unistan reisist Itaaliasse. Oleme kokku leppinud, et sinna lähemegi järgmisena! Ma jumaldan Itaalia toitu, muusikat, keelt.. Oeh ♡

6) Kas laps oli planeeritud? Miks abiellusid nii kiiresti, miks said lapse nii ruttu ja kas soovitaksid teistel oodata?

Laps oli meil vägagi planeeritud. Tegelikult proovisime last saada lausa 8 kuud enne kui ma rasestusin. Ma ei arva, et ma oleksin kiiresti abiellunud. Ma arvan, et täitsa paras aeg. Me oleme Kristoga nüüd 5 aastat koos olnud ja sellest 2 aastat abielus. Me olime 2a koos olnud, kui abiellusime. Ma usun, et see ei ole liiga ruttu. Mu meelest ei tohiks sellel üldse mingeid reegleid olla, et kui ruttu on ruttu ja kui kaua peaks nagu ootama. Ma arvan, et sellega on samamoodi nagu laste saamisega.. Tunne peab peale tulema. 

7) Mis oleks su viimane eine siin elus?

Kindlasti mõni minu vanaema valmistatud roog. Ta teeb kõike nii hästi, et ma ei oskagi valida. 

8) Kõige kummalisem kompliment, mida on sulle öeldud?

"Sa oled nii väike, sa mahuksid mulle taskusse".. Ega midagi kummalist meelde ei tulegi. Mallule ja Krissule meeldib mulle öelda, et "Sa oled ikka nii russ" :D

Vot nii! Oleks äge ka teie vastuseid antud küsimustele lugeda, kellel aega on, siis SHOOT! Ilusat nädalavahetust! 

Tuesday, December 11, 2018

Milliseid majapidamistöid teete meelsasti ja milliseid vihkate?


Mina võin käsi südamel tunnistada, et ma VIHKAN nõude pesemist. No ausõna. Ma võin enne terve ülejäänud korteri ära koristada, aga vot nõusid ma ei viiiiitsi kunagi pesta. Jumal tänatud, et meil on olemas nõudepesumasin. Maal elades pidime seda aasta aega igapäevaselt tegema ja mul tõusid ihukarvad püsti, kui kraanikausi äärest vett sokkidele küünarnukkidest tilkus ja kogu ümbrus hiljem ujus. Ma ei tea, kas asi on minus, aga toidutegemisel kulub mul alati nii palju nõusid, et terve kraanikauss on täis. Teil ka nii? Nõudepesumasin on life saver! Mulle meenub sellega lugu, mida Kristo mulle mõni aeg tagasi rääkis. Nimelt ütles tema sõber kunagi kuldsed sõnad: "Kui ma omale kunagi maja ehitan, siis esimesena saab paika nõudepesumasin, kõik ülejäänu ehitan selle ümber". 

Teine majapidamistöö, mis mulle üldse ei meeldi, on märja pesu restile panemine ja hiljem nende kokku voltimine. Ma hea meelega võin pesu sorteerida, pesema panna.. Oodata selle valmimist, aga kuidagi on alati nii, et kui pesumasin valmis saab, siis ma unustan need riided sootuks ja mõne aja pärast meenub : "Ahjaaaaa.. Pesu peab ka kuivama panema". Siis koogin selle pesuresti voodi alt välja, sätin ta kuskile korterisse ülesse ja hakkan riideid kuivama panema. Siis on see rest alati kuidagi jalus ja lõpuks on pesu resti peal juba nädal aega kuiv olnud, aga kokku seda keegi panna ei viitsi. Seda kuniks riided otsa saavad ja uusi hakatakse juba restilt võtma.

Ma võin mitu korda päevas põrandaid pühkida, tolmu võtta, asju kokku panna, vannituba küürida.. Aga vot need kaks tegevust on kuidagi tülikamad, kui teised. Ilmselt olen ma lihtsalt laisk, aga äkki leidub teie seas selliseid veel ja ma ei pea ennast halvasti tundma.

Õnneks on nüüd meil ka sellele olukorrale päästeingel. Selleks on pesukuivati! Mul pole kunagi varem kuivatitega kogemusi olnud, aga ma olen alati omale ühte ihaldanud. Ma mäletan veel hästi seda, kui me Fahles elasime ja Ivar meie naabriks oli. Temal oli kuivati ja ma aeg-ajalt viisin voodipesud tema juurde, et need kiiremini kuivaks saaks. Väikese korteri mure on see, et sinna mahub ainult üks pesurest ja tihti on vaja voodipesu ning riideid samal ajal pesta. Siis ongi nii, et pesurest on ääreni täis ja voodipesud tuli riputada kuskile ustele kuivama. 

Meil on hetkel koostöö raames katsetamiseks Electroluxi PerfectCare sarja kuivati: https://www.electrolux.ee/laundry/laundry/dryers/heat-pump-dryer/ew8h259st/)PerfectCare tootesari, nagu nimigi ütleb, keskendub rõivaste materjalidele ning hooldab perfektselt ka kõige nõudlikumaid kangaid. Kuivatisse võib ilma mureta panna näiteks siidi, villaseid esemeid, teksaseid, funktsionaalseid spordiriideid jne – kõige jaoks on olemas spetsiaalne programm ja õige hooldusviis.

Ma olen kuulnud päris palju hirmujutte selle kohta, et riided/kangad tõmbuvad kuivatis kokku ja mul on tegelt hea meel, et sain võimaluse nende müütide osas ise selgusele saada. Raske südamega panin eile kuivatisse oma kõige lemmikuma villase teki. Ostsin selle kunagi Zara Home-ist ja ta on mul igapäevaselt kasutuses. Esiteks on ta maailma pehmeim, soojem ja ilusam tekike mis mul kunagi olnud on. Teiseks on ta nii mugav, mõnusalt suur ja.. Jah, ma hoolin sellest ilmselt natukene rohkem, kui peaks. Hind oli tal ka ligikaudu 70€, seega pabistasin ma natukene küll, kui seda kuivatisse pistsin. Ütlesin veel igaksjuhuks "hüvasti," sest ma ei teadnud, millises konditsioonis see villane tekk sealt hiljem välja tuleb.


Aga ei, ma ei saa mitte midagi halba öelda, sest tekk tuli välja täpselt samas konditsioonis nagu ma ta sinna panin. Lihtsalt eriti mõnusalt lõhnava ja puhtana. Ka kampsunid ei tõmbu kokku ja ei muutu topiliseks, sest trumlis ei loobita riideeset niisama ringi, vaid imiteeritakse lamekuivatust ning villane ese on keereldes alati trumli vastas.

Kui ma varem olen hoidunud mõningate riiete kuivatisse panemisest, siis nüüd peale seda katset olen kindlasti julgem. Loomulikult on mõningad asjad, mida ma sinna ei pane, aga ütlen ausalt.. Ma ei kujuta enam elu ilma kuivatita ettegi. Ma ei ole juba ligikaudu kuu aega pesuresti otsa komistanud ja see on olnud imeline. 

Millised on Teil sellised majapidamistööd, mis kuidagi vastukarva on? Kas olete neile mingi mugava lahenduse leidnud? Delegeerinud? Või panete hambad risti ja teete ikka ära? Või äkki hoopis meeldib teile koristada? 

Wednesday, December 5, 2018

Laaaaaaatsaret


See nädal on alanud minu jaoks üsna hallilt. Või noh, tegelikult on see liialdus, aga nädalavahetusel vist õnnestus mul külmetada. Nüüd olengi kolm päeva kodune olnud ja ennast ravinud. Mul oli niiii räme kurguvalu, et see ei lasknud öösel isegi magada. Neelata oli meeletult valus ja mitte ükski kurguravi imemistablett ei aidanud öösel. Kurk kraapis nii kõvasti, et lausa öökima ajas. Nüüd on olukord parem, aga nohu kimbutab endiselt. Tundub, et nüüd sai Kris ka mingi pisikese nohu pisiku. Loodetavasti see ainult nohuks jääbki. Homme on meil Koidu Ehituse jõulupidu ja ma ei kujuta ette, kuidas ma ennast jalule saan, aga osalemine on rangelt kohustuslik. Kusjuures ma isegi ei tea, mis täpsemalt toimub, sest seda hoitakse saladuses. Pidi ainult mugavad riided panema, seega ilmselt mingi aktiivsem tegevus.

Aga mis muus osas uudist? Vaikselt oleme hakanud jõuludeks mõeldud dekoratsioone ülesse panema. Õnneks meil sisseoste sellel aastal teha ei tulnud. Kolmnurgad on kõik toimivad ja said aknalaudadele ülesse pandud ja isegi tulukesed peavad juba kolmandat aastat vastu. Õnneks on mul neid päris palju ka, sest Kõrgemäel oli meil suur maja ja peaaegu igasse tuppa olid nad ostetud. Need, mis maja fassaadil olid, need jätsime sinna. Ainus, mis tuleb muretseda, on veel kuusk. Ehteid on meil ka väga palju, aga proovin sellel aastal valida nende seast sellised, mis kergesti ei purune. Seda lihtsalt sellepärast, et kui me Kerli juures nädalavahetusel külas olime, siis oli Krisiga ikka tükk tegemist, et talle seletada, et kuusel olevaid palle alla kiskuda ei tohi. Talle pakkus see, aga oi kui palju nalja!

Ka jõulukingitustega on sellel aastal lihtne. Kris sai Legolt jõuludeks ühe ägeda rongi komplekti ja selle me ära pakimegi ja sätime kuuse alla. Suur, suur aitäh muide selle eest! Mänguasju on meil üsna palju ja meie peres on enamasti alati olnud nii, et kõigile on üks kink kuuse all. Eks vanavanemate juures saab ka kindlasti midagi vahvat. Ma muidugi ei tea, kuidas see sellel aastal välja näeb, sest minu ema on Soomes ja Kristo vanemad terve detsembri Makedoonias. Me olemegi täiesti kolmekesi. See muidugi ei tähenda, et me jõululauda ei kata. Ikka katame! Saab sülti, saab hapukurki, kapsast, kartulit ja muud.. Mmmmmmmmmm, tahaks kohe! Kui ma ainult maitset ka tunneks, oleks ideaalne! Päkapikud meil sellel aastal ei käi, aga Lego advendikalendri uksekesi avame igapäev. 

Iseendale pean ma sellel aastal vist uue laptopi laadija kinkima. See on täiesti puru ühenduskohast ja annab särtsu. Enam ei lae ka. Hetkel saan ainult suurt lauaarvutit kasutada või tööjuures kelleltki laadijat laenata vahepeal. Uus Macbooki laadija on mingi peaaegu 100€? Kui kellelgi juhuslikult kodus seisab mõni, siis võib mulle teada anda. 

Homme läheme Krisiga 1,5a täitumise "puhul" ka perearstile. Muidu selline tavapärane kontroll, aga ma olen natukene mures ühe lümfisõlme pärast, mis ta kaelal välja paistab. See on juba väga pikemat aega nii ja tegelikult peaks see paistes olema ju ainult siis, kui tõbi kallal? Või on see normaalne, et üls lümfidest niimoodi koguaeg nähtaval on? 

Ma olen enda pärast ka natukene mures.. Nimelt on mul vasakul silmalaul mingi väike "muna". Esialgu ta natuke punetas ja arst arvas, et odraiva. Ometi on odraiva ju tavaliselt just silma alumise limaskesta peal. Panin rohtu, ära ei läinud. Siis arvasin, et tegemist on ummistunud pisarakanaliga. Aga see on seal juba teist kuud? Ma kipun arvama, et tegemist võib olla mingi ebameeldiva mädapunniga (sorri, TMI), aga mõte sellest, et see katki/lahti tuleb teha, ajab mulle judinad selga. See ei valuta ega häiri mind, lihtsalt esteetiliselt on natuke kole ja moonutab silma. On kellelgi millegi sellisega kogemust? Mis see olla võib? Õõõõõh. 

Üldse tunnen end kuidagi sorakil praegu. Tatti lippab, kurk on valus, juuksed on sorakil, juured värvimata. Tahaks mingit rämpstoitu süüa ja lihtsalt diivanil vedeleda. Päevad hakkasid ka takkatipuks! It's great! Kuidas Teil läheb? :D

Tuesday, December 4, 2018

Kas maanteel sõites head kõhutäit ka saab? SAAB! + GIVEAWAY!


Nii naljakas on mõelda, et me elasime aasta aega Viljandis ja tegelikult omasime antud maja peaaegu 3 aastat ja me ei sattunud kunagi maanteel Italiano Pasta ja Pizza restorani. Seda kuni selle momendini, millal me juba tagasi Tallinnasse kolisime ja nad meid endale külla kutsusid einestama. Kuigi me sõitsime mööda Tallinn-Tartu maanteed pidevalt, siis millegipärast ei osanud ma üldse tähele panna, et Mäekülas selline armas kohake asub. Enamasti peatusime me "Kaie juures", et õiget retroburksi süüa või sõime pizzakioski pitsasid. 

Vahel on aga mõnus teha selline pikem peatus ja päriselt aeg maha võtta. Selliseks puhuks on Italiano Pizza ja Pasta toidukoht üüüübermõnus. Tegemist on perekonnaäriga ja pereisa on siis kokaks. Tütar tegeleb turundusega ja kui ma õigesti mäletan, siis naine oli vastutav kookide eest.

Meie läksime sinna nädala sees, rahvast eriti palju ei olnud ja me saimegi mõnusalt kõhud täis nosida ja peakokaga juttu rääkida. Omanikuks on nii äge mees.. Tal oli unistus ja ta viiski selle ellu. Mulle meeldivad sellised inimesed!

Kui selles pisikeses restoranis ringi kõndida ja detailidele tähelepanu pöörata, siis märkate, et kõik restoranis asuvad lauakesed on erinevad. Iga tool kõneleb oma lugu. Seal ei ole mitte midagi reeglipärast. Seinal oli 9 kella! Olemas on ka diivan koos väikese joonistamise nurgaga ja suure hunniku ajakirjadega. Nende seast ei puudu muidugi ka leht, kus perekonnaärist pikemalt juttu on. Seal oli kuidagi nii armas ja hubane olla. Nagu oleks kellegi koju astunud. 


Meie võisime valida menüüst mida iganes. Mõtlesimegi ära proovida nii pasta, kui ka pitsa. Ka magustoiduga saime musi magusaks. Ma võin käsi südamel öelda, et kõik toidud maitsesid imeliselt. Seda absoluutselt üle pingutamata. Mu lemmikuks oli kindlasti pasta. See oli kuidagi täpselt parajalt koorene, parajalt soolane, parajalt juustune.. Ja kuidagi nii kodune! Teate seda tunnet, et te lähete ema/isa juurde sööma ja nad on parasjagu pastat teinud? Täpselt samasugune see oligi. Ei olnud see välimus midagi üüüber fancyt, aga viis täiega keele alla. 

Kris oli muidugi enamuse ajast sellises krutskeid täis tujus ja see tegi söömise väheke raskemaks, aga ühel hetkel taipasime talle pliiatsid ja paberi tuua ning see aitas hädast välja. Tegelikult oli tal esiti kõht juba nii tühi, et toidu ootamine tundus talle midagi ebamääraselt tülikat. Ükski kaasa võetud snäkk aga ei tundunud tema jaoks piisavalt ahvatlev. Või noh, mine sa tea, mis teda tegelikult häiris, aga niimoodi ma seda enda jaoks lahti seletasin. 


Mis mind menüü juures kõige rohkem kindlasti üllatas, oli kook. See oli jäine juustukook, otse sügavkülmast. See oleks olnud nagu segu jäätisest ja toorjuustust. See lihtsalt sulas suus ja oli hoopis midagi teistsugust, mida ma tavaliselt söönud olen. Kiitus, kiitus, kiitus selle eest! 

Ma olen ausalt öeldes natukene kurb, et me maanteele nüüd nii harva satume, sest sellist sooja vastuvõttu igalpool ei kohta. Täpselt nagu oleks vanaema/vanaisa juurde külla sattunud. 

Mul on hea meel öelda, et koostöös restoraniga saame välja loosida ka toidukorra kahele. Menüüst vabalt valitud toit ja jook käivad sinna juurde. Seega, kui sa soovid osaleda, siis anna kindlasti mulle märku! Lisaks mainin seda, et kui te sinna satute, siis mainides salasõna "costany" saate sellel kuul oma eine kõrvale joogi (alkoholivaba) tasuta! :)

Loosis osalemiseks tuleks hakata nende instagrami ja facebooki sõbraks: www.facebook.com/ItalianoPastaPizza ja www.instagram.com/Italianopastapizza ning jätta endast jälg antud postituse alla :)