Sunday, October 28, 2018

Meie uus kodu


Kogu see postitus näeb ilmselt välja nagu üks suur RE/MAX-i reklaam, sest ma kasutan kuulutusest võetud pilte ja noh.. Seal on logod peal, aga tegelikult ei ole. Ma mõtlesin ja plaanisin küll, et teen ikka uued pildid, sest noh.. Kui oma isiklikud asjad sisse tuua, siis on kodul hoopis teine ilme, aga alati on midagi ette tulnud ja ma otsustasin, et ideaalset momenti nagunii ei tule. Saate ka nendest pilitidest aimu. Eks kunagi, kui peaks selline sobiv moment tekkima, siis näitan ka reaalset seisukorda. Tegelikult oli nii, et kui me sisse kolisime, siis tegin instagrami storydes ka roum touri. Aga eks see on juba kuskil internetis "kadunud". Kes ei näinud tol korral, siis teie jaoks just see postitus ongi. 

Nagu te teate, siis me unistasime sellest, et meie uus kodu hakkab asuma Viimsis. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et me mõlemad oleme sealt pärit, käinud ühes koolis ja tunneme iga tänavat. Mina käisin Viimsis ka lasteaias näiteks. Ka Kristo vanemad elavad Viimsis ja minu tibu ka (uuemad lugejad ehk ei tea, aga tibu on siis minu vanaema). Kahjuks ei olnud tol momendil seal ühtegi meile sobivat korterit ja siis otsustasime kolida Piritale. Me ideaalis tahtsime 3-toalist korterit, kuid ka nende pakkumiste seas ei leidnud midagi, mis meie hinnapiiriga sobiks. Kuna Kris magab meiega endiselt ühes toas, siis ei olnud sellest tegelikult nii suurt probleemi. Meile sobis ka vähe suurem 2-toaline korter. Me nagunii ei plaani siin super kaua peatuda ja ideaalis sooviks ikkagi oma kodu osta. Praegu valisime üürikorteri, sest enne laenu taotlemist peaksin mina uuesti tööpostil vähemalt 6 kuud käima. Nii saaksime me võimaldada omale sellist kodu, mida me sooviksime. Me tundsime, et meil pole pointi mingit vahepealset asja osta ja otsustasime, et parem kogume raha ning ostame hiljem juba midagi püsivamat ja suuremat. 


Meie uue kodu vahendas meile muideks mu armas sõber Margus Mölder. Sellega on naljakas lugu, sest kunagi kui mina RE/MAXis oma kinnisvara karjääri alustasin, siis töötas ta Ober Hausis. Ma mäletan kuidas me Jüriga hullult pinnisime teda, et ta meie firmasse RE/MAX-i üle tuleks ja saaksime kolleegid olla. Siis oli ta ikka oma firmale väga truu. Hiljem, kui ma Endoveri tööle läksin, siis otsustas Margus, et ei.. RE/MAX on ikka äge, ostis oma frantsiisi ja avas täitsa enda kontori. Sellesmõttes oli see eriti vahva kokkusattumus. Korter on ligikaudu 56m2 suur. Nendel kahel fotol on näha esik. See roheline uks on meie välisuks. Paremat kätt jääb walk in garderoob ja vasakut kätt köök. See garderoob on ausalt öeldes täielik õnnistus. Me vahetasime pildil oleva kummuti välja veel suurema vastu. See, mis meil Kõrgemäel elades teleka all oli. Antud kummuti viisime panipaika. Garderoobi mahutasime kõik oma jalanõud, mütsid/sallid, joped ja ühte nurka panime ka pintsakud rippuma. Lisaks mahub sinna ka meie tolmuimeja ja vajaduse korral hoiustame ka vankrit (enamasti on ta meil autos)

See vaade on siis tehtud esiku poolt.. Meie elutuba ja kööki eraldab üks vahesein, mille ümber Krisile ringiratast joosta meeldib. Antud roosa lille pildi asendasime fotolõuendiga, mis on meie pulmapildist tehtud. Kui te mäletate veel, siis see fotolõuend on see samune, mis meil kõrgemäel söögilaua kõrval seinas oli.


Köök on sellesmõttes üsna pisikene, aga mulle hullult meeldib, et meil on eraldi korralik söögilaud. Külmkapp oli korteris päris pisike ja selle asendasime enda omaga. Me olime alles hiljaaegu omale uue suure külmkapi ostnud ja see sobib antud külmkapi asemel nagu valatult. See praegune oli selline metalli värvi ja pisike. Meie oma on musta värvi ja põhimõtteliselt laeni. Olemasoleva külmkapi viisime omaniku loal panipaika (jah, panipaik on õnneks üüüüüüratult suur).

Elutuba on praktiliselt praegugi samasugune nagu piltidelt nähtub. Lisandunud on ainult televiisor ja riiulitele mõned meie pildid. Aaa.. ja diivani kõrval on meil nüüd arvutilaud, kus on meil lauaarvuti. Seal saame me mõlemad Kristoga tööd teha või mina blogida. Täpselt nii, nagu ma praegugi teen. Läpakaga on see probleem, et Krisi ärkveloleku ajal seda kindlasti kasutada ei saa.. Nii põnev on ju kõiki nuppe katsuda. Sellesmõttes on kõrgemal asuv lauaarvuti elupäästja, kui tähtsad asjad kiirelt tegemist vajavad. 


Aa.. See valge vaip, mis viimasel pildil millegipärast akna all on.. See on meil nüüd diivani ees, selle pisikese laua all. Ma ausalt öeldes ei teagi, miks see pildistamise jaoks sinna akna alla tõstetud on. Kui on üks asi, mis mulle siin korteri juures üldse ei meeldi, siis on see laelamp. See ausõna on kohutav ja see valgus, mida ta edasi annab on ka jube. Kristo ostis nüüd uued LED pirnid ja nüüd vähemalt ei ole edasi antav valgus silmale ebamugav. 

Esmapilgul häiris hullult, et vastasmaja nii lähedal on ja elutoa aknast vaatame me põhimõtteliselt teise kortermaja akendesse. Peale mõnda aega saime aru, et me ei pea tegelikult üldse ruloosid ees hoidma. Kõikidel teistel on aknad koguaeg kardinatega kinni ja ei olegi seda muret, et keegi meile aknasse vaataks. Me vist reaalselt oleme ainukesed inimesed, kes koguaeg kardinaid ees ei hoia. Paneme need ainult õhtuks ette. 

Aknalaud on elutoas päris madal ja Kris arvab siiralt, et tegemist on tema turnikaga. Ta vinnab ennast ise ülesse ja meie peame koguaeg jälgima ja keelamas käima. Eks seal peab akent ka pidevalt pesema, sest see on koguaeg Krisi näpujälgi täis. Tegelikult on seal prantsuserõdu ka, aga me ei saa seda kunagi kasutada. Meie kassid paneksid kohe vehkat.


Vannituba on praktiliselt muutumata. Hullult mugav on see, et nüüd on meil lõpuks vann! See on lapsega minu meelest asendamatu ja olgem ausad,vahel on päris mõnus ka ise seal lõõgastuda. See oli meie jaoks hästi oluline. Lisaks on vannituba mõnusalt suur ja kraanikausi kohal olev valgustusega  peegel on meikimiseks praktiline. Saingi kõik oma ilukraami sinna alla kappidesse ära mahutada. Aga kahjuks on antud korteris väga pisikene pesumasin. Meil on ju enda isiklik pesumasin ka olemas, aga selle pidime Tibu juurde suvilasse hoiule viima. Meie 7kg mahutav pesumasin ei mahuks mitte mingi valemiga antud korterisse. See pealtlaetav variant on tegelikult ikka päris ebamugav. Pisikese lapsega kulub riideid päris palju ja nii peame me väga tihti pesumasinat kasutama. Õnneks saime mõned päevad tagasi Electroluxilt pesukuivati ja noo.. HALLELUUJA! Hüvasti pesurestid. Pesukuivati on nagu mingi kingitus kuskilt kõrgemalt. Aga ma räägin sellest mõnel teisel päeval pikemalt. Kusjuures pesukuivati panime me üldse kööki. Meil ei olnud seda kuskile mujale paigutada, aga ükskõik kui imelik see seal köögis välja ka ei näeks, siis ta on nii praktiline ja mugav, et see kompenseerib kõik. 

Magamistuba on antud korteris pigem pisikene. Või noh, tegelikult ei ole, aga kui me lapse voodi sinna panime, siis muutus ta natukene ebapraktilisemaks. Aga midagi pole teha ka. Praegu ärkab Kris nagunii öösiti mitmel korral ja see tundub kõige mugavam lahendus. Õnneks on magamistoas super suur garderoob riiete jaoks ja ega me seal muud ei teegi, kui ainult magame. Aga kui te panete tähele, siis antud magamistoa juures on ka midagi veidrat. See on ainukene tuba, kus on teitsmoodi põrand. Mingil põhjusel on seal valge põrand. Lisaks on seal selline tapeet, mida ma ise iialgi ei kasutaks. Aga tegelikult pole üldse midagi hullu. Seda ei pane me enamasti enam tähelegi. 


Aga vot nii me elamegi. Hetkel oleme oma valikuga rahul ja eks kunagi.. One day! Ostame endale ka selle enda päris kodu. Aga ega mul rohkem midagi pikemalt lisada polegi. Kris just ärkas lõunaunest ja mina hakkan kohe kokkama. Kristo tuleb alles viie paiku koju, seniks oleme pojaga kahekesi :) Ilusat pühapäeva teile!

Saturday, October 27, 2018

Suhe peale lapse saamist


Esiteks.. Suur aitäh tagasiside eest! Ma olen alati olnud tänulik selle eest, et te olete mul sellised aktiivsed ja alati räägite kaasa. See annab tohutult inspiratsiooni. Muidu osutus ilmselt kõige populaarsemaks teemaks uus korter, aga kuna esiteks on praegu pime, Kris magab magamistoas ja toad on ka veidi sassis, siis jätan selle järgmiseks korraks. AGA! Ma olen antud postituse teemal tegelikult pikalt juba rääkida tahtnud ja lõpuks nüüd jõuan ka selleni. 

Ma ei tea, ilmselt ei ole mingeid paika pandud mustreid tegelikult selle kohta, kuidas suhe edasi läheb kui mängu tulevad lapsed. Selge on see, et palju muutub. Seda, aga kuidas täpselt.. On väga raske öelda. Mina saan rääkida vaid meie kogemusest. Kui ma rase olin, siis ma leidsin ennast ikka nii mõnigi kord sellele mõtlemast. Et mis edasi saab. Ma jäin rasedaks vahetult peale meie pulmi ja mesinädalaid veetsime juba kolmekesi. Kris oli lihtsalt salamisi mu kõhus peidus. Väikesed muutused ilmnesid juba siis, kuid ma ei saa öelda, et midagi väga teistmoodi oleks olnud. Kristo oli sellesmõttes mulle raseduse ajal väga suureks toeks, aitas alati ja ka sünnitusel toimis kuidagi täpselt nii, nagu mulle mugav oli. Ma ei tahtnud hellitusi, paitusi ega ilusaid sõnu. Ma lihtsalt tahtsin, et ta oleks seal olemas. Kuulaks mind ja lihtsalt laseks mul kulgeda.. See oli minu jaoks üllatav, sest kui ma muidu olen hull massaaži fänn, sest see aitab mul lõõgastuda, siis sünnituse ajal ei tahtnud ma, et mind isegi sõrmeotsaga puudutataks. Ma tahtsin olla ise.. Nii, et Kristo on kuskil lähedal olemas. Ma mäletan isegi seda, kuidas me käisime enne sünnitust loengutes, kus soovitati paluda partnerilt alaselja massaaži. Ma mäletan kuidas ma siis arvasin, et minu jaoks see kindlasti toimiks.. Ei toiminud. ÜLDSE MITTE!

Peale seda kui Kris juba sündinud oli, siis oli meie jaoks väga raske periood. Ilmselt enamikel esmakordsetel lapsevanematel on nii. Kris oli täielik tissisõltlane. Ma andsin ca 8 kuud järjest iga tunni aja tagant rinda. Ka öösel. Minu polari kella andmetel magasin ma keskmiselt 3,5-5h ööpäevas. Ma olin täiesti läbi. Ma pean tunnistama, et sellel perioodil oli väga raske leida aega teineteisele. Kris läks tol ajal ööunne juba 19 ajal ja ärkas kuskil 5:30. Iga unetund oli arvel. Kuna ma teadsin, et mind ootab ees unetu öö, siis eelistasin diivanil filmi vaatamisele magama jäämist. Aga ma ütlen ausalt.. Ma sundisin ennast aeg-ajalt seda aega leidma. Ma tean kui tähtis on see, et me teineteist ära ei unustaks sellise tohuvabohu sees. Ja kui me lõpuks üle pika aja Kristoga kahekesi diivanil kaisus filmi vaatasime, siis oli iga hetk seda väärt. Ma küll võisin ära kustuda poole filmi pealt, aga siiski. I did my best. Seda muidugi harva, aga ma üritasin. Kristo oli õnneks selles osas väga mõistev. 


Ma proovisin Krisiga tihti ka lõunaund koos magada, et öist magamatust kompenseerida, aga tihti oli päeval vaja ikkagi ringi toimetada ja nii jäi see tihti vähem tähtsaks. Muidugi oleks Kristo mind hea meelega öösiti aidanud, aga Kris ei leppinud tol ajal issiga. Öösel ärgates lohutas ainult emme. Isegi, kui ma proovisin teda kussutada, silitada või lihtsalt lapsega rääkida, siis maha rahustas lapse ikkagi see, kui teda rinnale panin. Siis ma mäletan ühte hetke, kui olin päris murdumise lähedal. Ma istusin pimedas toas.. Kell oli äkki pool 4. Ma olin selleks momendiks oma 12 korda juba ärganud. Nendest kuuel korral imetamiseks, ülejäänud ajal lapse tagasi magama paneku jaoks. Ma istusin meie voodis, laps rinnal.. Vaatasin Kristot ja mõtlesin endamisi "tema ja tema kasutud nibud.. " Aga see emotsioon oli ainult ühel korral. Ainult hetkeks. Päeval oli Kristost nii suur abi ja ma ei olekski enamat osanud oodata. Ta on suurepärane isa. Ma armastan teda südamepõhjani. 

Ma mäletan seda aega ka, kui Kris hakkas ise ennast vaikselt rinnast võõrutama. Kusjuures tol hetkel juhtuski kannapööre. Eks hormoonid taastusid, aega oli tasapisi aina rohkem ja ka energiat jätkus tegutsemiseks. Siis tundsin tugevat soovi näidata välja oma tänulikust ja pühendada aega ka meie suhtele. Ja see oli see moment, kui kõik hakkas vaikselt jälle ülesmäge minema. Me leidsime teineteise jaoks rohkem aega, kuulasime üksteise muresid ja soove. Me leidsime selle kõige sees ka jälle üksteise tähelepanu. Ma arvan, et see on hästi tähtis. Ma leian, et kaks inimest võivad viibida ühes ruumis ja olla justkui koguaeg "koos", aga see ei ole see. Tihti elavad kaks sellist inimest täiesti eraldi elu. Õnneks saime meie õigel ajal jaole ja tänaseks on asjad hoopis teistmoodi nagu varem. 

Ma ei arva, et meie suhet oleks kuidagi mõjutanud sünnitus kui selline ise. Ma kusjuures küsisin Kristolt ka selle kohta kunagi. Et kas ta nüüd vaatab mind kuidagi teisiti.. Meil üks sõber kunagi rääkis hirmujutte sellest, kuidas temal kadus igasugune intiimsuse vajadus peale sünnitust ära. Päris pikaks ajaks. Kristo aga väitis, et selles osas pole absoluutselt mingit vahet. Pigem vaatab ta mind nüüd hoopis teise pilguga. Seda heas mõttes.


Aga isegi siis, kui ma imetamise ära lõpetasin, ei olnud kõik päris endine. Meil küll tekkis võibolla paari tunnine auk, kus me saime koos filmi vaadata, aga selle aja sees ärkas Kris korduvalt ja koguaeg oli taga kuklas selline "hirm", et laps kohe ärkab ja et me peame ikka magama minema, sest peagi on hommik ja muidu on järgmisel päeval raske. Kõik hakkas muutuma siis, kui me esimest korda lapse vanavanematele paariks tunniks hoida andsime. Me ei saanud seda varem kunagi teha, sest me esiteks elasime nii kaugel ja kuna imetamise ajal Kris iga tunni tagant rinda nõudis, siis oli see pea võimatu. Lutipudelit ei tunnistanud ta iialgi ja nii tekkis meie osaline vabadus alles tagasi Tallinnasse kolides. Ma mäletan hästi, kuidas me andsime Krisi ca kaheks tunniks Kristo vanematele hoida. See oligi ca 3 kuud tagasi. Kris oli siis aasta ja kahe kuune. Me läksime paar kilomeetrit eemale pitsat sööma. Kahekesi, lihtsalt niisama. Me rääkisime "mitte beebi asjadest" ja päriselt nautisime seda kvaliteetaega. Siis kuidagi tekkis selline äratundmise rõõm.. Et me oleme ikka meie. Lihtsalt ühe kullatüki võrra rikkamad. 

Tänaseks on Kristo vanemad Krisi juba mitmel korral hoidnud. No oma viiel/kuuel korral. Ma tunnistan, et raske on last käest anda, aga kuna Kristo vanemad ja õde on lihtsalt S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D, siis see teeb asja nii palju kergemaks. Me enamasti käime alati igalpool kolmekesi, aga ma leian, et lapse kõrval suhte värskena hoidmiseks on hästi tähtis ka see, et kahekesi kuskile minna. Kasvõi mõneks tunniks. Et teineteist taas leida ja meelde tuletada seda, miks üldse esmakordselt armuti. Tihti juhtub see, et minnakse välja eraldi. Kord üks, kord teine.. Veedetakse sõpradega see vaba aeg. Aga tähtis on ka see, et seda aega ka teineteisele leitakse. 

Nüüd, kui me päeval jälle natukene rohkem eraldi oleme olnud, siis on meie suhtesse ka natukene sädet tagasi lisandunud. Kristo tõi mulle ühel päeval lihtsalt niisama poest välja tulles lilli, mina proovin teda ilusa õhtusöögiga üllatada ja sellised vahvad komplimenditki on tagasi päevakorda tulnud. Sellised teistmoodi komplimendid. 

Suhe muutub palju peale lapse saamist.. See paneb suhte proovile. See paneb sind ennast proovile, aga ma usun sellesse, et kogu see protsess on meie endi kätes. Kui me teadvustame iseendale, et laps on loomulikult absoluutselt kõige tähtsam, aga meie kaaslased on samamoodi tähtsad. 

Kokkuvõttena ütlen, et on täiesti okei et te tunnete teinekord, et te olete end kaotanud. On okei, et te tunnete et tekivad mingisugused tülid, millest ennem aimugi ei olnud. Väsimus ja elukorralduse muutus mängivad suurt rolli ning see võib meis esile tuua selliseid külgi, mille olemasolust me varem isegi ei teadnud. Aga see kõik ei tähenda seda, et kõik on lootusetu. Lihtsalt neid muutusi tuleb aktsepteerida ja teinekord võibolla näha natukene rohkem vaeva, astuda oma mugavustsoonist välja ja see kõik ongi fine.

Kas ja kuidas Teie suhe muutus peale lapse/laste saamist?

Thursday, October 25, 2018

Kuidas meil läheb?


Pole pikka aega sellist niisama loba postitust teinud. Oleks paras aeg, onju? Mul on kuidagi selline tunne, et elu oleks nagu kiirteel. Aeg möödub nii kiiresti. Alles me kolisime ja märkamatult on möödunud juba kohe kolm kuud. Aga no mida ma räägin.. Ka Kris on kohe juba pooleteise aastane. Nii suur poiss! Me oleme ennast mõnusalt uues kodus Pirital sisse sättinud ja ausalt öeldes on selline tunne, nagu me poleks eemal olnudki. Mina olen tagasi tööpostil ja Kristo on Krisiga kodune. Õnneks on minu töö väga paindlik ja nii saan ma ka kodukontorist tööd teha, mõnel päeval hiljem minna ja teisel päeval varem tulla. Ma pean tunnistama, et esimesed nädalad olid emotsionaalselt väga rasked. Tegelikult on siiani. Olgugi, et ma ei ole nii palju eemal, siis kontrast on päris suur varasemaga võrreldes. Aga poisid saavad seni kodus kenasti hakkama ja Kris on sama rõõmus ning rõõsa nagu varem. Vaikselt hakkame 1-2 päeva ja paari tunni kaupa harjutama Krisi ka lastehoiuga. Siiani me veel seda teinud pole, aga tundub, et leidsime omale õige koha ja kuna meil hoidu panemisega kiiret ei ole, siis plaanimegi esialgu vaid ühel/kahel päeval nädalas paariks tunniks harjutada. Proovipäeval me täna käisime ja Krisile väga meeldis. Nii saab ta natukene põnevust ja sotsialiseeruda. Aga ma lastehoiust kirjutan lähemalt mõnel teisel päeval. Täna tahaks lihtsalt lobiseda. 

Võibolla võikski natukene Krisist üleüldiselt rohkem rääkida. Ma ei ole seda ammu teinud. Kris on tänaseks päris palju uusi asju õppinud ja kindlasti on ka minul endal seda postitust hiljem tagantjärele tore lugeda. 


Krisil on parasjagu käimas selline turnimise periood. Ta avastas, et ta on võimeline ronima aknalauale, voodile, toolidele, vetsupotile.. Vetsupotilt kassiliivakastile ja sealt vanni. Ja no niimoodi meie päevad mööduvadki. Aina jälgides, turvates ja südareid saades. Ta katsetab igal päeval piire. Lõpuks ostsime selleks puhuks Krisile selle kiige/turnika, mida Mallu kunagi reklaamis. Oli vist kiigesellide oma. Kui me viimane kord Mallul külas käisime, siis Krisile nii meeldis ja see tundus hea alternatiiv igapäevastele kaskadööri trikkidele. Lisaks on Kris õppinud nüüd täielikult ise sööma ja istub hea meelega hommikuti oma toolis ja kühveldab putru sisse. Ka juua eelistab ta kõige enam täiesti tavalisest 0,5l joogipudelist. 

Sõnu Kris eriti veel ei ütle. Ta on pigem selline vaikne laps. Me viskame nalja, et ta on omale "mute" nupu peale unustanud. Kuigi viimasel ajal on ta rohkem jutustama hakanud ka. Oma keeles muidugi. Suuresti on need lihtsalt naljakad häälitsused, aga mõned sõnad eksivad ka sekka. No näiteks emme, iss, anna, ei taha ja aitäh. Me veel selle pärast ei muretse, ta on nii pisike veel, küll jõuab. Lemmikuteks tegevusteks on autodega mängimine, kasside kallistamine, raamatute lugemine ja turnimine. Jah, see turnimine. Oeh. Aga aru saab ta väga palju. Ta oskab mulle tuua palumise peale oma jalanõusid, minna külmkapi juurde süüa küsima, pulti ulatades multikaid paluda, sõrmest meid kaasa tirides näidata sellele, viia selleni, mida ta soovib ja palju muud. 

Aga mis Krisile ei meeldi? Krisile ei meeldi ostukärus laste istmel istuda. Ta tahab ringi joosta või süles olla. Või hoopis igal võimalusel eskalaatoriga sõita. Lisaks ei kannata ta mähkme vahetust absoluutselt. Me siin vaikselt potitreenime teda, aga siiani tulutult. Aga me ei kaota lootust. Lisaks ei meeldi Krisile pead pesta, see, kui võõrad inimesed teda puutuma tulevad ega see, kui me Kristoga kallistame/musi teeme. Siis läheb ta hirrrrmus kadedaks. Ka teisi lapsi ei tohi me sülle võtta, siis on kohe kaitsereaktsioon, et "Noooooooooooooo, need on minu emme ja issi". Aa ja mis veel.. Keegi instagramis ka küsis. Kris on lutivaba juba peaaegu pool aastat. Nüüd enam ei mäletagi seda aega. Varem kasutas Kris lutti ainult uinumisel. Ühel õhtul jäi lutt kogemata autosse enne ööund ja Kristo mõtles, et lihtsalt prooviks ilma.. Saimegi. Ilma nututa. Kris otsis küll ja üritas luti asemel sõrmi suhu toppida, aga kuna see ei toiminud, siis jäigi lihtsalt magama. Sama kordus ka järgmisel päeval ja nii see lutt unustanud oligi. Meil sellesmõttes väga vedas. Ma pelgasin palju hullemat. Aga naljakas mõelda, et juba pool aastat on möödunud. 

Aga mis siis veel põnevat? Ma saan prillid omale! Ja kusjuures mitte miinused, vaid plussid. Nimelt on mul lähedale nägemisega probleeme. Enamasti ilmnevad sellised asjad rohkem vanematel inimestel, aga mul on jah vastupidi. Mul on keeruline silmadega fokusseerida, kui lähedale vaatan. Õnneks on mõlemal silmal vaid +0,5, aga selleks, et see hullemaks ei läheks, siis pean ikkagi arvutis olles ja lugedes prille kasutama. Esmaspäeval peaksingi enda omad kätte saama. Siis ilmselt pääsen ka silmade pingutamisest tingitud peavaludest. Ma olen varasemalt niisama moepärast iluprille kasutanud küll, aga päris harjumatu saab olema seda igapäevaselt teha. 

Ja progressist meditatsiooni ning hüpnoosiga räägin juba mõnes järgmises postituses. See on pikem jutt. Aga tänaseks ongi kõik. Kell on juba niiii palju ja homme peame vara ärkama. Tsauki, tsauu!

Tuesday, October 23, 2018

Perepuhkus Jurmalas. Läti mereäärne kuurort!


Suvi on küll selleks korraks kahjuks läbi saanud ja ma olen postitusega lootusetult hiljaks jäänud, aga ehk saab keegi teie seast järgmiseks suveks minipuhkuse idee. Sellel suvel kutsus Jurmala linnavalitsus meid perega külastama nende mereäärset kuurortlinna. Selles, et me sellele võimalusele jah ütleme, polnud kahtlustki. Ma olen Lätis küll mitmeid, mitmeid kordi käinud, kuid kunagi ei ole ma sattunud Jurmala linna avastama. Kunagi algklassides käisime Jurmala veepargis küll, aga see oli ka kõik. Kuna ma enne reisi eriti eeltööd selle linna kohta ei teinud, siis oli kohapeal seda põnevam. Meil oli ka oma giid, kes meile kogu linna ajalugu rääkis ja kõikidesse kõige põnevamatesse kohtadesse viis. Me saime peatuda ühes ilusas hotellis mere lähedal (www.hoteljurmala.com) ja meie toast avanes vaade kogu linnale. Eriti vinge ongi see, et giidi sõnul on Lätis reegliks see, et hooned ei tohi olla kõrgemad, kui nende männipuud. On küll erandeid, aga nad soovivad, et mets oleks alati kõrgem, kui majad. Seda illustreerib väga hästi meie hotellitoast avanenud vaade. 


Kui esialgu oli meie perele planeeritud väga mitmeid erinevaid meelelahutuslike ekskursioone, siis pisikese lapse kõrvalt me lihtsalt ei jõudnud kogu programmi läbida. Aga eks midagi peabki järgmiseks korraks ka jätma eks. Kõige viimaseks käiguks pidi meil jääma Jurmala veepargi külastus, aga sinna me ei jõudnudki. Krisil tuli täpselt uneaeg peale ja otsustasime selle asemel hoopis teele asuda. Nii sai Kris poole kodutee sõidust magada. Kuna Kris ei ole maailma suurim autosõidu fänn, siis tundus see tollel momendil parima otsusena. Üleüldse olen ma mõelnud, et peaks Krisist natukene rohkem jälle kirjutama, mul on teile nii palju pajatada! Aga.. Tagasi meie reisi juurde.

Esimene päev oli meil väheke vabama kavaga. Käisime kõrval tänavas asuvas Rooftop restoranis söömas (www.korso.lv, https://roofbbq.lv/en/news/), jutustasime niisama ja vaatamisväärsusena külastasime nende teaduskeskust, mis põhimõtteliselt oli sarnane meie Ahhaa keskusega. Lihtsalt väiksem ja asus Kaubanduskeskuse all (www.zilibrinumi.lv). Krisile seal tegelikult väga meeldis.. Vaatamata sellele, et ta on sellise keskuse jaoks liiga pisike. Aga seal oli igast nupukesi, mida ta vajutada võis ja nii ta jooksis ühest ruumist teise, käed laiali aetud ja kilkas. 


Restoranis olid head söögid, aga minu jaoks oli kõik üsna mage. Samas magustoidud olid to die for. Kõige põnevamaks osaks lapse jaoks olid väliterrassil asuvad ventilatsiooni seadmed. Me käisime vist oma kümme korda neid vaatamas. Kellele laste mängunurka vaja on, kui on olemas ventilatsiooni seadmed väliterrassil?

Õnneks oli esimesel kahel päeval väga ilus ja soe ilm. Kolmandal sadas aga nagu oavarrest. Teisel päeval laenutasime hotelli lobbyst omale rattad ja sõidsime nendega mööda linna ringi. Kris sai ka oma esimese rattasõidu kogemuse. Talle tegelikult täitsa meeldis.. Aga seniks, kuni ratas seisma ei jäänud. Siis oli kohe kibe kiire välja tulema. Me alustasime sõitu mööda rannaäärt, mis nägi ausalt öeldes välja nagu mõnel soojal maal. Rannal asusid eksklusiivsed hotellid, restoranid ja päevitusalad. Hooaeg oli tolleks hetkeks muidugi peaaegu läbi, aga südasuvel võib seal väga vinge olla. Polekski osanud arvata, et meil siin kõrval ka samasugust elamust saab. Fun fact selle ranna kohta, kunagi oli seal lubatud olla ainult meestel. Kui ma nüüd õigesti mäletan muidugi. Ühel hetkel tehti rand siis kaheks, et ühes osas võisid ainult naised viibida ja teises mehed. Nüüd see muidugi enam nii ei ole. 


Ühes rannal asuvas hotelli resoranis (www.balticbeach.lv) me ka peatusime ja sõime oma kõhud täis. Hullult lahe oli see, et neil oli täiesti eraldi laste "tuba/ruum," kus pisipere aega veeta sai. Meie küll otsustasime terrassil olla, aga sees istudes oleks see kindlasti meie elu 2x kergemaks teinud. 

Peale seda käisime linnamuuseumis (www.jermolajev.lv), tutvusime Jurmala ajalooga ja pean tunnistama.. Seal oli päris palju äratundmise rõõmu. Väga paljud ajaloolised mänguasjad ja pildid tuletasid meelde ka enda lapsepõlve. Ma oleks ausalt öeldes tahtnud isegi rohkem kuulda/teada saada, aga kuna aeg pressis peale, siis me ei jõudnud seal nii pikalt peatuda, kui oleksime tahtnud. 

Peale pikka rattasõitu, seadsime sammud hotelli, kasisime end ja siis läksime rannaääres asuvasse kontserdihalli (www.dzintarukoncertzale.lv). Seal esines üks Itaalia härrasmees nimega Giovanni Costello. Avatud saal oli rahvast täis ja Kris elas käega takti lüües mõnusalt kaasa. Me küll ei jõudnud päris kontserdi alguseks kohale, sest meil läks hotellis oodatust kauem aega, aga ega Kris polekski pikemalt jaksanud olla. Ööune aeg tiksus peale ja nii me oma viimase õhtu veetsimegi. 

Hommikul sõime kõhud punni legendaarses Lidos ja seadsimegi sammud kodu poole. Ma pean tunnistama, et kui ma varem ei arvanud Lätist suurt midagi, siis see elamus kindlasti muutis seda. Läheks sinna kohe kindlasti tagasi. Nagu te ise lugeda saite, siis jäid meil paljud asjad ajanappuse tõttu poolikuks. Kolm päeva oli selgelt liiga üürike aeg kõige nägemiseks.

Aa.. Peaaegu oleksin unustanud mainida. Keset Jurmala linna asus selline laste seikluspark nagu Dzintari (https://www.visitjurmala.lv/ee/plaani/lastega-pered/dzintari-metsapark), mis on üüüüüüüratu. Seal oli tegevust vist igas vanuses lastele. See on täiesti tasuta ja kõigile avatud. Ka meie käisime sealt läbi. Kris ei olnud nõus lahkuma.. Midagi taolist võiks ka meie linnas olla. Oleks alati koht, kuhu lapsega lõbutsema minna. Meie mänguväljakud on üsna üksluised. Taolise seikluspargiga annaks nii mitmedki tunnid ja aastad sisustada :) 


Kas Teie olete Jurmalas käinud? Mis meeldis, mis mitte? Mida järgmisel korral kindlasti vaadata võiks?

Tuesday, October 2, 2018

Ma lasen end Marisel iganädalaselt hüpnoosi viia? + GIVEAWAY!


Pole vist vaja alustada postitust sõnadega.. "Issand, ma pole nii ammu kirjutanud". See on juba iganenud ja ausalt öeldes täiesti ebavajalik. Blogi ongi minu jaoks alati olnud selline koht, kuhu ma põgenen täpselt siis, kui selleks tunne tekib. Ma olen kaotanud seetõttu mitmeid koostöösid, saanud palju, palju kirju, et kas minust enam ei kuulegi.. Aga it has never been about these things. Minu jaoks on see alati selline teistmoodi "päevik" olnud. Ma ei taha, et blogimine oleks minu kohustus või töö. Ma tahan, et see oleks eneseväljenduse koht. Tingimusteta. Eeldusteta ja kohustusteta.

Kui ma oma viimaseid blogipostitusi vaatan, siis näen, et see millest ma täna kirjutama hakkan, on kuidagi väga loomulik jätk. Ma olin sellisel "eneseleidmise" teekonnal. Meie elus juhtus palju asju. Me kolisime, müüsime oma maja, mina alustasin osaliselt tööl käimist ja kõik oli pidevas muutuses. Kõik need muutused on olnud üdini positiivsed, ent ometi hirmutavad. 

Kui me kolisime tagasi Tallinnasse, siis esialgu valdas meid hirm selle ees, kas leiame omale selle õige pesa. Kas see on õige otsus, kuhu taoline muutus meid viib. Siis tekkis hirm tööle minemise ees. Veel enam, et täiesti uude kohta. Raske oli mõelda sellele, et pean lapsest eemal olema. Ometi ma tean, et ta on oma isaga kodus ja minu töö on vägagi paindlik. Sellegipoolest valdas mind suur süütunne ja igatsus. Hirm. Et äkki ma ikka ei peaks. Aga ütlen kohe ausalt, meil ei oleks olnud muud võimalust tänasel päeval. Või noh, võimaluse leiab alati. Aga see oli parim lahendus meie jaoks. Tänaseks on asjad juba laabunud, meil on tekkinud mõnus tööjaotus ja tegelikult kõik toimib. 

Kui ma kogu selle tohuvapohu sees olin.. Või noh, meie olime. Siis ühel hetkel kirjutas mulle üks armas inimene ja täiesti teadmata meie praegust olukorda, pakkus mulle ühte kursust läbimiseks. Te kindlasti teate kõik hüpnoosi saate Marist, eks? Neil on selline tore pesa nagu: http://www.toelinemina.ee/home. Nad teevad selliseid ägedaid ja personaalseid laagreid ja nüüd on valmis saanud ka ühe online kursusega. See kõik tundus mulle hästi põnev ja võtsin koostöö vastu. Ma olen alati armastanud ennast arendada ja palju lugeda. Kursus tundus veel põnevam. Aga kuna ma olen alati pigem ennast ise motiveerinud. Ise proovinud oma tunnete ja emotsioonidega toime tulla, siis mulle tundus kuidagi raske seda esimest sammu teha, et pihta hakata. Et seda kõike teiega jagada. Uskuda, et sellest võib mulle kuidagi kasu või abi olla. Niimoodi see esimese raksuga soiku jäigi. Möödus nädal, möödus kaks. Kuni mõned päevad tagasi olin ma öösel täiesti unetu. Ma ei maganud mitte ühte tunnikest ka. Minus oli mingi ärevus. Inimestel ikka löövad lained ühel hetkel peapeal kokku ja minu jaoks oli see just see moment. 

Te teate küll seda tunnet, kui teie pähe ilmuvad erinevad pildid mingitest olukordadest, mingid mõtted, hirmud ja see kõik tekitab sellist ärevust, sees õõnes tunnet? Sellist tunnet, mis kogu energia ära võtab. Minul oli täpselt selline tunne. Kui ma olin juba mitmeid, mitmeid tunde voodis vähkrenud ja kella vaadanud, siis tõusin lõpuks püsti. Läksin lasin omale varahommikul vanni vett täis ja mõtlesin, et see aitab. Aitas, aga mitte piisavalt. Siis mulle meenus, et mul on ju Marise kursus. 

Selle kursuse mõte on see, et 30 nädalat järjest saadavad Maris ja Siim sulle konkreetse nädala teema kohta meditatsiooni/hüpnoosi heli salvestuse ja materjalid. Teemasid on väga erinevaid. Neid saab lugeda siit: http://www.toelinemina.ee/online-kursus. Esimese nädala teemaks oli mõistuse välja lülitamine. 

Olenemata sellest, et mu usk oli sellel hetkel üsna madal, sest mu enesetunne oli kehvake, siis võtsin ennast kokku ja mõtlesin, et ma proovin. Selle esimese sammu tegemine ongi kõige raskem. Ma panin selle faili telefonist mängima, panin klapid pähe ja lamasin diivanile. Jälgisin hüpnoosi juhiseid ja sulgusin endasse. Hüpnoos kestis 35 minutit. 

Alguses oli raske.. Ma tundsin ennast veidi ebamugavalt. Tegin vahepeal oma silmi lahti ja siis proovisin jälle keskenduda. Ma mäletan, kuidas mulle tuli meelde Mallu postitus sellel teemal, et miks noored inimesed nii "katki" on ja peavad aina abi otsima jne. Sellel hetkel ma nagu tundsin ennast korraks puudutatuna, et tõesti.. Miks ma pean. Mul pole ju midagi viga. Tundsin, et ma olen kuidagi "nõrk", et ma oma tunnete ja mõtetega ise toime ei tule? Ometi ei ole see ju teps mitte häbiasi. Mitte keegi ei peaks ennast sellel põhjusel halvasti tundma. Ja kui ma ühel hetkel ennast nagu vabaks lasin. Ma ei mõelnud, et "see, mida ma teen hetkel, on nii veider" ja päriselt usaldasin Marise häält ja lasin sellel ennast juhtida, siis toimus suur kannapööre. See meditatsioon liigutas mind südamepõhjani. Ma ausalt ka ei mäleta, millal ma viimati nii lõõgastunult end tundsin ja millal ma viimati oma pea kõikidest mõtetest nii puhtaks sain. Mul oli ausalt selline tunne, et mind ei vaeva mitte midagi. Kõik on kõige paremas korras. Praeguses hetkes olen ainult mina ja ma tunnen ennast suurepäraselt. Mul oli täpselt nii kerge olla, nagu ma oleks üks udusuleke. Seda kõike on väga raske kuidagi sõnadesse panna, aga ma ausalt ka proovin. 

Ma väga tahaksin teiega oma teekonda selle kursusega seoses jagada. Kas see võiks teile huvi pakkuda? Ilmselt oleks kõige vingem teha videopostitusi nendel teemadel? Kuna igal nädalal tuleb uus kursuse fail, siis oleks kihvt iga nädala teemat teiega arutada ja oma mõtteid jagada. 

Kuidas Teie suhtute meditatsiooni? Hüpnoosi? Enesega töötamisesse? Kas see teema ja valdkond oleks midagi, millest rohkem kuulda tahaksite? Järgmiste nädalate teemad loetlen ka ülesse. Anna kommentaarides märku, milline kõige põnevam tundub! :)

Nädal 1 - Mõistuse välja lülitamine / mõistuse errorisse ajamine / tühja ruumi tekitamine. Üle mõtlemise lõpetamiseks, elutempo rahunemiseks.

Nädal 2 - Maskide maha viskamine. Rollidest välja tulemine. Arusaamiseks, milline sa tõeliselt oled enda sees ning kuidas sa ise käitud ja kujundad end igal pool ja igas kohas.

Nädal 3 - Oma jõu leidmine ja endasse tagasi kutsumine. Tundmiseks, et sinu energia ja soov midagi korda saata tuleb tagasi sinu sisse, minevikust lahti laskmine.

Nädal 4 - Oma elu eest 100% vastutuse võtmine. Kui sa tunned, et lahendust ei leia – oled kõike proovinud, aga miski justkui ei aita, ei leia ülesse vastuseid või niidiotsi või tunned, et keegi kuskil on süüdi/teeb sulle halba.

Nädal 5 - Energiate kokku tõmbamine lühikesele perioodile. Jõuliseks ja intensiivseks tegutsemiseks – kui sa tunned, et sul on vaja rohkem energiat, et asju teha hea ja tugeva tempoga, et saada rohkem tehtud minimaalse ajaga.

Nädal 6 - Visualiseerimine. Universumi keel on pildi keel ja selleks, et sinu unistused, teod ja kogu see, mida sa soovid, aga mis sul ka praegu on, on hea õppida visualiseerima – kuidas kõike ette
kujutada pildina ja milleks see üldse hea on.

Nädal 7 - Hirmud, ärevus, depressioon. Hirmude, ärevuse ja depressiooni lahenduste leidmiseks on siin välja toodud nii antud teemade põhjused, kui ka lahendused ning soovitame selle teema
juures soetada endale ka nädala 4 – oma elu eest 100% vastutuse võtmine.

Nädal 8 - Enesekindlus / enesearmastus / olen väärt tunne. Väga paljude tunnete põhjuseks on see, et inimese sees ei ole enesekindlust, tunnet, et ma olen piisavalt hea või väärtuslik. Seda see nädal aitab rohkem sisse tuua.

Nädal 9 - Motivatsiooni leidmine. Kuidas enda seest ülesse leida seda jõudu ja soovi edasi minna? Üleüldse ja konkreetsete teemadega seoses. Mis on üldse kirg?

Nädal 10 - Tunnetuse suurendamine. Elu ja iseenda juhtimine sisetundega, kuulates vähem mõistust aga rohkem sisemist häält. Kuidas seda teha? Antud teema on tugevalt seotud nii nädalaga 1,2
kui 4 ja 6.

Nädal 11 - Toitumine ja söögipalve. Liha söömine vs taimetoit. Toidu energia tõstmine, toitumise ja keha seosed. Kas on seos vaimsusel ja lihal ja taimetoidul?

Nädal 12 - Meesenergia / Naisenergia. Mis on mees- ja naisenergiad, kuidas need inimese kehas on, mis nendega teha saab? Naiselik mees vs mehelik naine ja energiate tasakaal kehas.

Nädal 13 - Seksuaalenergia. Orgasmiga manifesteerimine. Vaimne ja füüsiline orgasm. Üks suurimatest energiatest, millele saab lihtsalt ligi, on seksuaalenergia. Kuidas seda kasutada, mis on tegelikult orgasm ja ka vaimne orgasm. Kuidas juhtida seksuaalenergiat? Selle nüansid.

Nädal 14 - Raha energiad / külluse energiad. Minevikust on paljud kaasa võtnud esivanemate pidurdavaid rahamustreid – mis need on, kuidas on raha tegelikult inimesega seotud ja mida saaks teha, et selle voogu suurendada.

Nädal 15 -Elementide energiad. Kuidas on inimene seotud erinevate elementidega ja kuidas need, kui ka loodusjõud meid tegelikult aitavad? Kuidas nad oma keha sees, aga ka ümberringi enda heaks
tööle panna.

Nädal 16 - Kaitseenergiad / ülitundlikkus. Maailmas on palju ülitundlikke inimesi, kes tajuvad palju – tihti tunnevad nad end kehvalt suurtes seltskondades, poodides, tajuvad teiste meeleolusid. Kuidas seda enda sees reguleerida ja luua endasse ka rohkem kindlust sellega seoses.

Nädal 17 - Sõltuvustest loobumine. Mis on tegelikult sõltuvuste taga ning mis tekitab sõltuvusi, kas sõprusest ja suhetest sõltuvusi ja kuidas neist loobuda, neid lahendada. Mis on harjumus ja kuidas
seda ümber kujundada. See nädal on seotud tugevalt nädalaga 4 – oma elu eest 100% vastutamine.

Nädal 18 - Mineviku muutmine ja puhastamine. Oma minevikumälestuste lahendamine ja elu uuesti üle vaatamine, sobib ka siis, kui tunned, et lähed pidevalt oma minevikku. Ka see nädal on seotud nädalaga 4 – oma elu eest 100% vastutamine.

Nädal 19 - Oma keha muutmine hüpnoosidega/Oma elu loomine, kuidas saada, mida tegelikult tahan. Mandala loomine. Kuidas luua oma elu nii, et saada selles kõik, mida tegelikult soovid. Isegi siis, kui sa ei tea, mida sa soovid. Mis on üldse oma elu plaan ja kuidas oma keha protsesse juhtida. Kuidas oma keha muuta hüpnoosi abiga.

Nädal 20 - Suhete maagia (suhted partneriga, vanematega, lastega, sõpradega). Mis on iga suhte taga ja põhjused. Kuidas suhted vormivad meid ja mida meie saame suhetest jälgida ja õppida?

Nädal 21 - Oma annete leidmine. Igalühel on olemas midagi, kus on nende kirg, mida nad naudivad teha. Kuidas üles leida oma kirge ja seda veel suurendada. Mis on tegelikult anne? Kuidas seda esile
tuua?

Nädal 22 – Ühisväli. Oled märganud, et poodi minnes tihti ununeb see, mida soovisid osta ja suundud kontrollima oma mõttes, et ehk on vaja piima ja leiba? Või mingites olukordades hakkad teistega sarnaselt käituma? Mis on tegelikult see energia meie ümber, see ühine väli, need mõtted ja tunded? Ja kuidas ja miks peaks end sealt välja tõstma.

Nädal 23 - Une nägemine ja une juhtimine. Mida ütleb meile une nägemine ja kuidas saab seda juhtida? Kuidas saab unest sõnumeid, justkui tulevikku näha ja miks peaks und ise juhtima?

Nädal 24 - Vaimud ja olendid teispoolsus. Erinevad reaalsused. Paljud inimesed tajuvad, et siin maailmas on justkui midagi veel, paljud tahavad ühendust teispoolsusega. Mis siis on tegelikult olemas?

Nädal 25 - Tasanditel liikumine üles ja alla. Mis on üldse erinevad tasandid? Oled tundnud, et vahepeal oled justkui hästi ülevas meeleolus, kõik laabub? Suudad end kuskilt välja lülitada. Miks ja
kuidas saaks seda koguaeg teha ja mis on tasandid selles?

Nädal 26 – Selgeltnägemine. Kuidas on võimalik selgelt näha ja kasutada seda enda hüvanguks. Kuidas see üldse välja näeb? Seda nädalat soovitame võtta neil, kes on sügavamalt enda sees
tegelenud juba vaimsete praktikatega või juba eelnevate programmi nädalatega.

Nädal 27 - Tunnetuse kasutamine igapäevaselt ja töös. Kuidas kasutada oma sisetunnet oma töös ja igapäevaelus veel rohkem, kuidas lasta end igal hetkel oma sisetundel juhtida – enda jaoks parimate võimaluste ja lahendusteni. Kuidas ollagi pidevas ühenduses oma sisetundega?

Nädal 28 - Vaimsete praktikate läbiviimine. Kuidas viia läbi endas vaimseid praktikaid, nende erinevad stiilid ja viisid ning kuidas aidata sellega ka oma lähedasi.

Nädal 29 - Laste kasvatamine ja tundliku lapse kasvatamine. Kes on tundlikud lapsed ning kuidas kasvatada lapsi nii, et tänapäeva inforohkes maailmas, nad ära ei kaoks ja kasvaksid enesekindlateks, julgeteks ja iseseisvateks, kes kõigi õppetundidega saavad väga hästi hakkama, kasvades pidevalt veel paremaks.

Nädal 30 - Kristallid ja eeterlikud õlid enesearengus ja energeetikas. Kuidas kasutada kristalle, eeterlikke õlisid oma elus, nii et nad sinu arengut täielikult toetavad. Kuidas tunnetust arendada nii, et iga osake ka loodusest sind toetaks.


PS! Koodiga "Costanysparkles" saab kursuse osta -35% soodsamalt ja tegelikult loosin ühe samasuguse kursuse välja ka ühele teie seast, et saaksite minuga ühineda. Muidu on sellise kursuse maksumuseks 750€. Seda on võimalik osta ka 4 teema kaupa, siis on hinnaks 150€. Ühe konkreetse nädala teema saab osta 50€ eest. Kõik hüpnoosi helifailid jäävad teile kasutamiseks igavesti. Seda võib teha täpselt nii palju ja siis, kui endal tunne peale tuleb :)

SELLEKS, ET LOOSIS OSALEDA, JÄTA SIIA VÕI FACEBOOKI ENDALE KÕIGE HUVITAVAMA NÄDALA KIRJELDUS VÕI NUMBER :)