Wednesday, July 11, 2018

Kuidas ennast motiveerida? Kuidas oma unistused ellu viia ja kuidas iseenda eelarvamustest üle olla?


Kui ma rääkisin oma singli ideest, nõudis see minult meeletult julgust ning eneseületust. Ma panin selle siia kirja ja hommikul ei julgenud telefonigi kätte võtta. Ma ei teadnud, milline tagasiside mind ees ootab. Kui ma läksin salvestusele, kartsin veel rohkem. Kui ma pidin singli avaldama, siis pidi mul süda lausa rinnust välja hüppama. Ma pabistasin nii väga. Aga see sai tehtud. See sai tehtud tänu teie suurele toetusele ja sellele, et te olite valmis mind kinni püüdma, kui ma kukun. Lisaks sellele sai see idee teoks tänu sellele, et nägin endaga kõvasti vaeva. Ka hetkel on minu elus periood, kus võtsin kätte oma järgmise unistuse. Unistuse, mis paneb mu sisemiselt põlema, kui sellele mõtlen. Selle ülesse korjamine ja julguse kokku võtmine, et otsast alustada, on nõudnud minult meeletult julgust. Hirm tapab meie unistused, hirm tapab lootuse, hirm teeb inimesed haigeks, hirm muudab meid vanemaks, hirm hoiab meid tagasi kõiges, mida me teeme.

Minu suur unistus on tööalane. Ma olin selle unistuse osas endale korduvalt valetanud. Enda jaoks vabandusi välja mõelnud, et miks mitte seda ellu viia. Kuni ühel hetkel ma hakkasin tegema seda, mida ma varem tegin, et iseennast motiveerida. Ma ei tea, kas ma selle unistuse ka ellu saan viia. See sõltub ka teistest inimestest, aga vähemalt ma annan endast absoluutselt parima, et see saavutada. Ma teen iga kõne, mis mind siiani hirmutanud on. Ma annan endast parima, et saada kõik kohtumised, mis selleks vajalikud on. Ma annan endast absoluutselt parima.

Mulle väga meeldib vaadata erinevaid motiveerivaid kõnesid/videosid. Lugeda motiveerivaid raamatuid. Ma olen sealt palju õppinud ja alati, kui ma lähen mõnele kohtumisele või pean oma hirmuga silmitsi seisma, siis panen klapid pähe ja võtan enda jaoks 5-30 minutit. Kuulan neid sõnu ja ma päriselt ka tunnen, kuidas kogu mu pea saab klaariks. See meenutab mulle, et.. Meie elu on meie enda kätes. Ma ei taha lasta hirmul end juhtida. Ma ei saa oodata, et need võimalused mu teele satuvad. See ei toimi minu jaoks nii. Ma pean ise tegutsema. Olgu see ükskõik kui ebamugav.

Üks speaker ütles kunagi. Meie kõigi südames mängib muusika. Meie enda muusika. Ainult meie ise kuuleme seda. Iseasi on see, kas me sellel kunagi ka kõlada laseme. "Ära kunagi sure nii, et su südames mängib muusika ja keegi seda kunagi kuulnud ei ole". Me teame sisemuses väga hästi neid asju, mida me tahame oma elus teha. Kasvõi kõige pisemad asjad. Aga kas me surume need alla? Matame argipäeva mõtetesse ja tapame oma hirmude ning vabandustega?

Mis mind tegelikult peatab? Kas ma olen liiga väsinud? Kas ma pole piisavalt maganud? Pole piisavalt aega? Pole piisavalt raha? Või mis on see, mis mind peatab? Vastus on lihtne - MINA! Kõik sõltub sellest, kui väga sa neid asju tahad. Kui pühendunud sa oled. See teekond ei ole kerge. See on meeletult raske. Võibolla ongi võimatu. Aga kui me elame igapäev nii, et me ärkame hommikul rahulolematuna, kui me oleme sisemiselt õnnetud, siis miks me ei võiks proovida? Võtta asi enda kätesse ja anda endast parima. Et see sisemine muusika saaks lõpuks mängida! Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et me oleme tagasi alguses? See, et me saame öelda "ma vähemalt proovisin"?

Me otsustame igal hommikul, kuidas me selle päeva vastu võtame. Me saame ise otsustada, kas me naeratame ja jätame eilse päeva tormilised pilved seljataha ning võtame uue päeva vastu. Või vaatame tagasi ja püsime seal. Laseme nendel emotsioonidel ka kogu edaspidist juhtida. Sellise otsuse vastuvõtmine on ebamugav. Aga see on seda väärt. Mitte keegi teine ei vii meie eesmärke ellu. Alusta väikselt. Kasvõi need kõige pisemad eesmärgid. Me peaksime lõpetama enda jaoks pideva piirangute seadmise, lõpetama endas kahtlemise, lõpetama iseenda jaoks vabanduste välja mõtlemise.  

Me peame tegema otsuse olla parim versioon iseendast. Me peame ise teadma, mis on see muusika, mis meie südames mängib. Me peame ise tegema esimese sammu selleks, et see ellu viia. Kui me kukume, siis alustame uuesti. Me peame ise andma endast vähemalt parima. Ainult nii saame me olla kindlad, et midagi muutub meie elus. Öeldakse, et ole ise muutus, mida maailmas näha tahad. Olgu selleks terve maailm, või ainult meie enda sisemine maailm.

Ma olen viimase kahe nädala jooksul astunud oma kõige suurematele hirmudele ja ebamugavustele vastu. See on olnud närvesööv. Kõhus on õõnes tunne. Suured otsused on langetatud. Aga ma vähemalt tegutsen. See tunne, et olen selle sammu astunud on nii vabastav. Ma lihtsalt loodan, et äkki aitavad minu sõnad kuidagi teid ka. Iga hommik, kui te ülesse ärkate, siis mõelge sellele, mis paneks teid naeratama? Mõelge sellele, mille üle olete tänulik ja siis mõelge sellele, et mida te päriselt oma elus teha tahaksite. Kui te olete nendele küsimustele vastanud, siis lihtsalt.. Go get it! Sa tegelikult tead täpselt kuidas.. Või kust vastuseid leida. Oluline on see julgus leida! Igale küsimusele on olemas kuskil vastus. Me lükkame nii paljusid asju siin elus edasi või jätame üldse tegemata, sest me ei julge. Ma innustan teid julgema! Samamoodi nagu teie olete olnud toeks mulle, siis proovin olla ka teile. Ma olen päris palju ägedaid inimesi kohanud viimasel ajal läbi kirjade postkastis ja kui ma vähegi saan, siis aitaksin teid ka. 

Astume koos selle esimese sammu. Edasi on juba lihtsam! Laseme sellel muusikal mängida, onju? ♡ Ja PS! Hoidke mulle järgmisel nädalal tääääääääiega pöialt! 

Lapsega telkima? Kuhu ja kuidas?


Meil oli kindel plaan sellel suvel telkima minna. No kohe täitsa niimoodi, et teha lõke, rääkida juttu, grillida ja miks mitte lausa mitmeks päevaks. Eks mõtetes tundub see kõik jube idülliline ja mõnus, kuid reaalsus on kindlasti midagi muud. Lapsega on see ju hoopis teistmoodi, kui varem. Mõtlesimegi, et otsime oma telgi välja, paneme maja hoovi ülesse, laseme sellel tuulduda ja siis proovime järele. Siis nagu saab aimu sellest, et millised murekohad tekivad ja kõige hullemal juhul saame tuppa tagasi kolida. Meil on sellesmõttes üsna mõnus telk, et ta on kahe toaga. Ühes saab magada ja teises asju hoida. Ma tegelikult ei mäleta, mille tarbeks ma ta kunagi ostsin, aga see oli juba ammu enne seda, kui me Kristoga tuttavaks saime. Piinlik tunnistada, aga reaalselt oleme seda kasutanud vist kaks korda? 

Tegelikult mulle telkida väga meeldib ja sitikad/satikad mind ei heiduta. Eriti mõnus on vihmaga õues magada. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma lapsena alati meie paneelmaja rõdule madratsi laotasin ja sõbrannadega pidevalt seal ööbisin. Ühel hetkel hakkas alati SUPER KÜLM ja me tõime toast kindaid, mütse, salle ja panime mitu kihti kampsuneid selga. Ega ometi ei saa ju tuppa, oma sooja voodisse ümber kolida. Nope! 

Viimati käisin vist ca 6 aastat tagasi Hard Rock laagris ja siis telkisime kaks ööd sõpradega seal. Kõik telgid olid lauspäikese käes ja hommikul oli ikka mega räige ärgata. Nagu kasvuhoones oleks olnud. Mitte grammigi õhku ei jagunud. Eks me olime mingi 5-6 inimesega ühes telgis ka muidugi. Vuhhh! Judinad! 

Teine kord oli natukene hiljutisem. Käisime 3 aastat tagasi Kristo parima sõbra maakodus Saaremaal, et jaanipäeva tähistada. Kuna kõigile tube ei jätkunud, siis osad magasid telkides. Kõik oli ilus ja roosiline, kuni kell 4 öösel NIIIII KÜLM hakkas, et mul lausa keha tudises. Ükskõik, kui kaissu me ka ei pugenud, siis külje keeramine oli täielik piin. Iga liigutus tundus vaevaline, sest niiiii külm oli. Õues oli -2 kraadi! Lõpuks kolisimegi järgmisel päeval ikkagi tuppa, et elutoa põrandal öö mööda saata. Sellest tripist peale on meil madrats ka muidugi katki ja läheb keset ööd tühjaks. Peame vist uue ostma. Õnneks esmapilgul ei olegi need nii kallid. Mingi 15€ eest saab juba suure õhkmadratsi handymannist. Ega ta ilmselt pikalt vastu ei pea, aga ma üldse ei raatsi kallimat osta ka. Veel enam, et viimase 6 aasta jooksul olen ma täpselt 2 korda telkinud. 

Ma läksin nüüd täiesti kuskile mälestuste lainele. Igaaaaataheees. Me plaanime nüüd lähipäevil majast hoovi kolida ja üks proovikas üle elada. Mõtlesime panna lapse telki tuttu ja ise grilli sisse lõkke teha ja jutustada. Meil nii vingelt langeb päikeseloojang täpselt sissesõidu tee suunas ja seda võiks kasvõi koguaeg vaadata. Just as we speak hakkabki päike loojuma. Siis võiks mingid snäkid võtta, varda otsas vorstikest grillida ja termosest kakaod juua või klaasi veini võtta. Mõte tundub ilus, onju?

Aga küsimus on pigem selles, et millega peaks arvestama siis, kui me ei lähe oma aeda telkima? Kui me valime mõne ilusa RMK koha vms. Mida peaks aastasele lapsele kaasa võtma? Mida kindlasti ohtralt varuma? Millised on teie kogemused? Kas on olnud pigem selline "NEVER AGAIN" kogemus või sujus kõik ilusti? Mis oleks SINU nõuanded inimesele, kes homme lapsega koos telkima plaanib minna? 

Wednesday, July 4, 2018

Kris Stefani esimene sünnipäev Mumm Perekeskuses! Pildid ja video!


Ma olen ühe postituse siia blogisse võlgu. Või noh, mis võlgu.. Tegelikult ootasin lihtsalt fotosid ja videot, et postitust illustreerida. Kris sai 28. mail 1-aastaseks ja selleks puhuks pidasime maha ka pisikese koosviibimise Krisi kõige pisemate sõpradega. Tegelikult on see pisike punt inimesi minu beebigrupist, aga kuna oleme väga lähedaseks saanud, siis nimetan neid kõiki juba oma armsateks sõpradeks. Kui reeglina toimuvad paljud sünnipäevapeod mängutubades, siis me otsustasime natukene teistmoodi teha. Sünnipäeva pidasime sellises kohas nagu Mumm perekeskus (endise nimega Mõmmila). Nende lehekülje leiab siit: https://www.facebook.com/mummpere/. Kolme tunni ruumide rent maksab 75€. Meie võtsime lisaks ruumirendile ka juhendajaga kunstitunni. Kunstitunnis kasutatakse kõiki beebisõbralike materjale ja tehakse selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ette ei tule. Selleks palusime kõikidel külalistel panna lastele selga sellised riided, mida määrida tohib. Lapsed said söödavate värvidega plökerdada, muusika rütmis koos emmedega tantsida, joonistada, pehmete pallidega mängida ja palju muud. Kuna kõik beebid olid üritusel ühevanused, siis oli seda sellesmõttes väga lihtne kaasa teha. Kõigil oli tore. Kolm tundi oli ühtlasi ka täpselt selline paras aeg. Lapsed pidasid kõik vastu ja peo lõpuks olid sajaga valmis unne suikuma. Pidu oli nende jaoks raju. Aaa ja kõik kohapeal maalitud pildid said sünnipäevalapsed omale mälestuseks kaasa võtta. 


Kuna meie peol oli sünnipäevalapsi tegelikult kaks, siis oligi kogu peo teema roosa ja sinine. Ma tellisin söögipooliseks subwayst suuremad võikud, lõikasin need neljaks tükiks ja panin loomapiltidega söögitikud neile kaunistuseks. Muffinid küpsetasime päev enne ise ja lastele olid laual puuviljad/juurviljad, maisipulgad ja mõned magusad tuubipüreed. Joogiks pakkusime kõigile kannuga maitsevett. Kuna meil oli päris palju tegevusi planeeritud, siis oli sellest rohkem, kui küll. Alguses mõtlesin küll, et ma loodan, et kellelgi kõht tühjaks ei jää.. Õnneks keegi kurtma ei tulnud, seega vist läks õnneks.  

Laste kõige lemmikum tegevus oli kindlasti (kartulitärklise/vee ja toiduvärvi?) seguga plätserdamine. Meil endal oli juba päris äge seda uurida ja imestada, et kuidas ta kätte võttes voolitav on, kuid maha visates märjaks loiguks muutub. Päris huvitav värk. Tasub koduski järele proovida. 


Krisil endal muide juhtus selline lugu, et päev enne sünnipäevapidu oli meil oma perekonnaga pisikene istumine meie aias. Kris sai sääselt niimoodi pureda, et tal oli otsaees kaks suurt muhku lausa. Piltidelt need hästi välja ei paista, aga videos küll. Tal hakkaks täpselt nagu kaks sarve otsmikult välja kasvama. Kas pisike kuradike hakkab pead tõstma, hehe?

Sünnipäevaks palusime Krisi sõpradelt autosid ja raamatuid. Kris on maailma kõige suurem raamatute sõber. Me võime ausalt ka mingi 30-40 korda päevas raamatuid vaadata. Minu jaoks jumala müstiline, sest ma ise ei olnud lapsena/nooremas eas eriti raamatute sõber. Aga kui nii mitu korda päevas ühte ja sama raamatut sirvida, siis noh.. Lapsevanematel hakkab igav. Siis on tore, kui on mõningad varuks, et eelmisi lemmikuid pika peale asendada. Teiseks lemmikuks on kindlasti autod. Nendega võib ka Kris ikka päris pikalt mängida ja "Brrrrrrrrrrr" autohäält järele ümiseda. 


Kunstitundi läbi viiv juhendaja on ka muidugi täiesti omaette klass. No nii rahulikku inimest pole ma ealeski näinud. Kohe näha, et ta töötab igapäevaselt lastega ja naudib oma tööd täiel rinna. Sellise kisa ja mökerdamise saatel oli ta no nii zen, kui üldse olla saab. Rääkis lastega malbel häälel, naeratas ja aitas tasakesi lapsevanematel lapsi ohjeldada ning nende tähelepanu võita. Ilmselt saavad ka kõik külalised nõustuda, et selle koha pealt pole tõõõeeesti ühtegi halba sõna öelda. Mul on nii hea meel, et Mumm perekeskus meid kunagi ammu külla kutsus ja meile seda kohta tutvustas. Peale esimest seal käiku olime täiesti kindlad, et just seal tahame ka Krisi sünnipäeva pidada. Kniksti ja aitäh selle kogemuse eest! 

Ma usun, et ka natukene suurematel lastel oleks seal tore. Nende jaoks oleks kunstitund hoopis teistmoodi väärtusega ja kindlasti meeldejääv. Hea vaheldus ka tavapärastele sünnipäevapidudele. Minu meelest kõige suurem võlu kogu asja juures oli see, et lapsevanemad said ka kõike kaasa teha ja oma lastega kvaliteetaega veeta. See lapse kõkutav naer, kui me naljakaid tantsuliigutusi nendega tegime ja see lapse üllatunud pilk, katsudes materjale, mida ta iialgi näinud ei ole, on ikka hindamatu väärtusega. 


Kõik postituse fotod on teinud armas Fotoraat: https://www.facebook.com/search/top/?q=fotoraat. Fotograafi organiseerimine sellisele üritusele oli ikka nii hea otsus. Sai ise jumala rahulikult pidu nautida ja nüüd on tagant järele väga lahe neid meenutusi ning killukesi vaadata. Need jäävad ju igaveseks ja kindlasti ilmutan fotod ka Krisi fotoalbumisse. Kerli on selline inimene ka, keda lapsed armastavad ja ta ise on ka selline väga vaba ning vahetu. Kindlasti, kindlasti, kindlasti soovitan! Fotoraadiga tegin ka oma beebiootuse fotod ja mõned perepildid peale lapse sündi. Ilmselt ei jää ka see kord meie viimaseks kogemuseks. Aitäh Kerli, et seda tähtsat päeva meiega jagasid!

Kõige vingem kingitus oli ühelt minu parimatest sõbrannadest Krissult. Ta kinkis Krisile sünnipäevapeo video. Lihtsalt püüdis mõningaid hetki ja kaadreid, monteeris selle meie jaoks kokku ning nüüd on meil see mälestusena alati olemas. Video räägib ka ikka nii palju. Krissu teeb hobikorras selliseid videosid, seega kui kellelgi peaks olema tahtmist, siis võib temalt kindlasti hinnapakkumist küsida. Temale võib kirjutada samuti facebooki siin: https://www.facebook.com/krislynx.

Aga kuna video ilmselt annab peo kohta kõige rohkem infot ja jagab meeleolu, siis panengi selle siia postituse lõppu. Seega, kui sina oled ka mõlgutamas mõtteid, et kus oma lapse sünnipäeva pidada, siis Mumm Perekeskus on tõõõõõesti äge variant!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Eilse postituse jätkuks ja selgituseks

Foto tegi armas Laura Strandberg ♡

Ma tunnen, et pean eilse postituse jätkuks ka paar sõna ütlema. Ilmselt ei suutnud ma ennast piisavalt hästi väljendada, sest osad inimesed tõlgendasid mu postitust natukene teisiti, kui ma seda lootnud olin. Nagu ma täna Karoliinale ka kirjutasin, siis taolist tunnet, nagu ma kirjeldasin, mõistavad tõesti vaid need, kes samas olukorras olnud on. Sain mitmeid kommentaare ja kirju, et kas ma mitte ei ole silmakirjalik, et muretsen oma olematute venitusarmide pärast ning mida peaksid tundma need inimesed, kes on 60kg ülekaalus. Sel momendil sain ma aru, et ilmselt ei pannud ma kõike päris nii kirja, nagu ma oleksin tahtnud. Või noh.. Nii, et mu mõte edasi jõuaks. 

Ma ei olegi ebakindel oma välimuse osas. Ma ei ole iial seda ka väitnud. Ma olen vägagi rahul oma kehaga peale sünnitust ja tean, et olen õnnega koos, et pääsesin venitusarmideta ja keha nii hästi taastunud on. Kirjutasin sellest samast asjast ka ühes postituses varasemalt. See ei olnud eilse postituse tagamaaks. Kindlasti ei arva ma ka, et peaksin kaalu langetama või iluopile minema. Minu ebakindlus ei tulene millestki konkreetsest, millele näpuga näidata. Või noh, mida ma räägin.. Ma tegelikult tahtsin üldse öelda, et olen seda enesekindlust uuesti ülesse leidmas ja tegelikult on minus pigem see uus hingamine tekkinud. Ma tahtsin öelda, et ebakindluse tundmiseks ei peagi olema mingeid silmaga nähtavaid suuri vigu. Ning ma ei arva, et selle välja ütlemine kuidagi silmakirjalik oleks. Vahel panevad meie sisemised ebakindlused meid ka väliselt ebakindlalt tundma. Hoopis teistel põhjustel. 

Üks inimene kirjutas kommentaaris ka, et tema meelest on tobe see, et kui kõhna inimene kurdab oma kaaluprobleemi üle, et tahaks olla "kondikubu" asemel vormis, siis inimesed automaatselt ründavad, et kuule, mida sa üldse räägid, et vaata mind.. Mina jällegi leian, et selle inimese mure ei ole kuidagi väiksem, kui teise oma. Kas seda hinnatakse siis mingi konkreetse ideaali järgi, et kui väga sul halb tohib olla? Või, et kui palju sa võid ebakindlust tunda? Seda ju ei saa määrata ükski number. See, kas on seal, või ei ole.

Minu ebakindlused ei tulenenud üldse näiteks sellistest otseselt välimusega seotud asjadest. Nagu ma eilses postituses rääkisin ka, et siis mina olen selline inimene, et pean pidevalt ennast proovile panema, uusi väljakutseid võtma. Kui ma jään paigale tammuma, siis kaob mul see sisemine põlemine ära ja ma kuidagi "kaon ära". Ma hakkangi ennast nagu halvasti tundma, et ma ei saavuta midagi ja muutun enda suhtes ülikriitiliseks. Mul peab olema kasvõi mingi trenniga seotud eesmärk, tööga seotud eesmärgid, üleüldised elu eesmärgid ja need pisikesed asjad, mis tekitavad selle tunde "Oh, I did it"! Kui see osa minu elust on täidetud, siis on mu fookus mujal ja kuidagi tekitab see saavutamise tunne minus sellist suurt enesekindlust ja paneb mind iseennast armastama. Aga kuna seda ühel hetkel ei olnud, siis hakkasingi endas kahtlema.

Et ma ei tahtnud tegelikult kedagi enda osas halvasti tundma panna või tegelikult isegi mitte rääkida sellest, kui halvasti ma ennast tunnen. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma tahtsin väljendada seda, et isegi pealtnäha terve kesta sees käivad aeg-ajalt sellised sisemised võistlused ja enesearmastusel on väga tähtis roll meie elus. Minul oli hiljaaegu taoline võistlus. See on siiani kestev protsess. Kuid tahangi lõpetada selle postituse sellisel positiivsemal noodil, et tegelikult olen taas iseennast leidmas. Ja see kogu protsess saigi alguse peale Krisi sündi. Tasapisi. Kõige suurema lükke ja eneseusu süstis minusse see singli tegemine ja avaldamine. See oli minu jaoks nii värskendav ja ma kohe tunnen, et minus süttis jälle see leek, mis sealt mõnda aega kadunud oli.

Mitte kellegi mure ei ole kuidagi vähem tähtis. Ja ma samas tahan, et teie ka tunneksite, et teie mure ei ole kunagi väikene. Inimestel lihtsalt on kord nii, et nad suudavad samastuda vaid selliste olukordadega, kus nad ise olnud on. Me peame lihtsalt leidmagi enda ümber need inimesed, kes suudavad samastuda ja suudavad toetada/motiveerida. Üksi sellises tohuva-pohus on raske. Aga mitte võimatu. See kõik on sügaval meie sees ja kui me seda endale teadvustame ning sellega tegeleda püüame, siis oleme tegelikult juba võitnud. 

Tuesday, July 3, 2018

Falling in love with myself.

Pildi tegi Mariann Treimann ♡

Minu jaoks on päris keeruline siia taolist fotot panna. Aga ma teen seda taotuslikult. Tegelikult on see pilt Mallu blogis üleval juba väga, väga ammusest ajast. Ma pole ise seda lihtsalt kunagi jaganud. Mind täna kõnetas täiega Karoliina jutt tema instagramis (Kes ei tea, kellest jutt on, siis piilu siit: http://instagram.com/karoliinakoovitblog). Ta on meeletult inspireeriv naine. Selline üdini siiras, nii tõetruu ja temaga on lihtne samastuda. Ta rääkis sellest, kuidas ta päev-päevalt õpib end uuesti armastama. Nägema endas seda ilusat naist, kelle ta ära kaotanud oli. Ma tunnen tegelikult seda sama. Ma mäletan nii hästi, et kui ma sain vist äkki 17? Siis olin ma saavutanud oma välimuse ja olemusega suure rahu ning tegelt ka nautisin oma peegelpilti. Ma võisin teha endast miljoneid fotosid ja neid uhkusega jagada. Ma võisin naeratada iseendale vitriini peegelduses, sest mulle meeldis see, mida ma nägin. Kui ma end ülesse lõin, siis kõndisin tänaval enesekindlalt, jagasin inimestele pilke ja naeratasin neile. Ma lausa mäletan seda surina tunnet, mis minus tekkis. Selline enesekindluse sumin.. Selline super mõnus ja vabastav. 

Ma ausalt öeldes ei teagi täpselt, mis juhtus ja millal ma selle kaotasin. Ühel hetkel lihtsalt tekkisid mingid ebakindlused ja need hakkasid mind seest sööma. Ma hakkasin oma naeratust varjama, sest mulle tundus, et mul on koledad hambad. Ma ei pannud enam kontsakingi jalga, sest mulle tundus, et see on too much. Ma ei lasknud endast enam nii palju fotosid teha ja enamasti nähes neid väheseid fotosid, kukkusin ma ennast kritiseerima. Selle kõige juures olin ma tegelikult endiselt samas kaalus, samas vormis ja ma ei ütleks, et ma nii tohutult erinev välja näeksin. Aga muutunud oli minu mõistus. 

Minu telefonist ei leia enam eriti selfiede seeriaid või edevaid pilte. Isegi kui ma midagi postitanud olen, siis väga harva on olnud nii, et olen tulemusega rahul. Tihti valisin ikka pikka aega ja tundsin, et I'm not good enough. Tuli minu sees oli nagu vaibunud. Selles olin süüdi mina ise. Mind ei muutnud see, kui kaalusin ühel hetkel 8kg rohkem, kui ma varasemalt kaalusin. Mind ei muutnud rasedus ega sünnitusjärgne keha. Mind muutis hoopis see, et ma unustasin ära oma vaimse poole. Ma olen oma loomult selline meeletu kirega tööinimene. Mulle meeldib eesmärke seada, neid täide viia ja enda ning teiste ootusi ületada. Mingil hetkel tekkis selles osas paus ja kuna ma midagi nagu ei saavutanud, siis mattuski mu süda sellisesse rahulolematuse tundesse. 

Täna on asi tegelikult juba muutumas. Ma olen vaikselt end jalule tagasi ajanud ja tunnen kohe, kuidas see enesearmastus tagasi tuleb. Küll tasakesi ja vaguralt, aga siiski. Ma olen hakanud teadlikult rohkem oma eesmärkide poole jälle püüdlema. Ei tähendab.. Neid seadma ja seejärel nendeni püüdlema. Ma olen vaikselt hakanud jälle ennast natukene julgemalt vaatama. Julgemalt avama ja julgemalt hindama. Ma näen ka seda, et mida päev edasi läheb, seda kartmatumaks ma muutun. See on nagu selline "fööniksi ülestõus", aga minu enda sees. Mul on veel pikk tee minna, aga ma andsin enesele võimaluse end uuesti armastama õppida. 

See kõlab kindlasti hirmus tobedalt, et ise nii edev inimene ja mida ta pläriseb.. Tegelikult ei ole nii. Ma päris siiralt kohe olen enese suhtes meeletult kriitiline olnud juba päris pikka aega. Nii umbes aastaid 6? Veidi enne seda, kui Jüriga lahku läksime. Vot siis see tohuvapohu hakkaski kerima ja ma kaotasin ennast ära. See on olnud meeletult pikk teekond ja veel pikem on veel ees. Aga nagu Karoliina täna oma instagrami storys ütles. "Ma ei anna alla".

See tunne ja tahe muutuda tuleb seestpoolt. Ja kui vaikselt tulemusi tulema hakkab, siis see on tohutu õnnetunne. Leida ülesse see kõige ilusam ja parem versioon iseendast. Aga selleks, et seda leida, siis tulebki see austus ja armastus iseenda vastu ülesse leida. 

Mul on meeletult suur kergendustunne öelda, et töö iseenda mõistusega on ka pisikesi tulemusi toonud. Ma olen suutnud ennast taas jälle märgata. Vahel isegi mõelda, et "Phh.. Tegelt olen ma ju täitsa niiiitševo" või, et "vot see huulepulk paneb mind tõesti särama". See oskus näha ilu, mitte vigu ma mõtlen. 

Kas Teie olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Kas see on ühel hetkel muutunud või pigem olnud selline elukestev asi? Mis paneb teid ilusana tundma? Mida enda juures kõige rohkem armastate?