Thursday, June 28, 2018

Mida teeb aastane Kris?


Minu sõbranna Siiri kirjutas mõnda aega tagasi nii armsa postituse oma lapse esimese eluaasta kohta, et mõtlesin kohe ahvida ja sama teha. Hiljem on kindlasti vahva lugeda. Kris on täna mõni nädal rohkem, kui 1 aasta vana ja milline ta täpsemalt siis on?

Kris on selline salakaval laps. Temas on kaks külge.. Nagu kaksikule kohane. Ühel hetkel võib ta rõõmust kilgata ja teisel hetkel halastamatult röökida. Tujud on tal tõesti muutlikud, kuid see ei ole tegelikult üldse halb. Sest see tähendab seda, et ka halb tuju läheb ruttu üle. Kris on päris valjuhäälseks muutunud ja vahel jookseb ta ühest toa otsast teise ja lihtsalt kiljub. Me õpetasime talle käte ülesse tõstmist ja "jee" hõikamist. Ta õppis selle ära ja nüüd jooksebki käed laiali ja kiljub. Kõndima hakkas Kris 10-kuuselt ja tänaseks päevaks on samm niivõrd kindlaks läinud, et ta on otsustanud kõndimise asemel jooksma hakata. Ta on alati olnud füüsilise arengu poolt kiirem. Keerama hakkas varakult, püsti tõusma varakult ja kõndima ka päris varakult. Aga samas ei ole ta eriti jutukas. Tänaseks päevaks oskab Kris öelda kolme sõna : Emme, mämm-mämm ja aitäh. Hirmus tänulik on ta küll, sest see "Aitääääh" kostub meie majas alati kõige tihedamalt ja kõige kõvema häälega. 

Juba pikemat aega käib meil kodus see näpuga näitamise periood. Kris näitab sõrmega kõigele, mida ta näeb ja ütleb küsivalt "mmmmmmmmmm". Ma olen selle tõlkinud enda jaoks "mis see on" lauseks ja niimoodi me päevast päeva, minutist minutisse kõike nimetamegi. Meil on üks sõnade raamat, mida Kris juba viimased kolm nädalat jutti iga kümne minuti tagant lugeda tahab. Seal on väga palju pilte ja tänaseks on ta päris hästi aru saanud, et mis on mis. Näiteks akna pildi juures osutab ta elutoa aknale. Kella pildi juures näitab näpuga seinal rippuvat kella. 

Nüüd on Krisil tekkinud ka selline huvitav komme, et ta soovib kõikide asjade peal kükitada või püsti seista. On selleks söögitool, padi, pealeistutav auto, mina või kass. Kõige peale tuleb kükitada või seista. No niimoodi: 


Kris käib ca 10 korda päevas meie juures, annab meile pihku puldi ja läheb ootab teleka juures, et me talle lastelaulud käima paneks. Talle meeldivad need laulupesa muusikavideotega laulud. Mulle tundub, et see blond laulja on tema tulevane esimene crush. Igakord, kui muusika mängima hakkab ja ta seda neiut ekraanil näeb, siis tuleb tema suule see kõige suurem naeratus ever. Kuna ta neid laule ikka päris palju kuulanud on, siis on ta hakanud nende laste liigutusi matkima. Kui näiteks laulusõnad kiisude laulus ütlevad, et "üles, alla, pikali ja kükki", siis tõstab ta käed uhkelt kõrgele ülesse ja vaatab, kas me ikka näeme, et ta nii tegi. 

Millegipärast on Krisil tekkinud viimasel ajal mingi viha selle vastu, kui ma talle klaasiga vett pakun. Ta hakkab kõvasti nutma, kui ma klaasist kinni hoian ja seda tema poole pakun. Ma pean klaasi põrandale asetama, et ta saaks seda ise kätte võtta. Siis on kõik ok. 

Toidu osas on Kris ka selline.. Väga äärmusest äärmusesse. Ta sööb väga hästi ja peaaegu kõike, aga periooditi ta tujud muutuvad. Aga midagi on ka raudkindlat. Toidu seest sööb Kris kõige esimesena ära kõik porgandid. Sellest järgmisena kõik rohelised juurikad. Aeduba või hernes. Lillkapsast ei söö mitte kunagi ja eelistab paljast musta leiba absoluutselt kõigele. Vahel ongi nii, et kui Kris pirtsutab kõige peale, siis vot leiba ta ikka sööb. Vett ja leiba! Kui sõda peaks tulema ja muud saada pole, siis Kris oleks ikka õnnelik. Kui muidu sööb Kris ise lusika, kahvli või kätega, siis hakkliha pole ta nõus ise sööma. Talle maitseb see küll, aga kui see toidu sees on, siis ta kunagi seda ei võta. Seda peab talle kindlasti ise lusikale panema ja suhu pistma. 

Viimasel ajal on Krisil kombeks minna tasakesi teise magamistuppa ja peale mõningat vaikust tuleb selline hädine nutt. Ta ronib tuhkrupuuri uksest sisse. Aga ta jääb sinna alati kinni. Siis ta istub seal nabani tuhkru puuris, jalad väljas ja hüüab meid appi. Aga ikka ta läheb sinna tagasi. Tuhkur on enamasti mega confused ja lihtsalt ootab, kuni me tuleme. Me teeme siis puuri ülevalt lahti ja tõstame ta välja. Siis ta keerab otsa ringi, tegeleb muude asjadega ja läheb jälle tagasi. 

Kui Krisile panna õuele lastele mõeldud bassein ja sinna suure poti sees sooja vett toast tassida, siis võib kindel olla, et ta basseini ei lähe. Ta läheb istub selles potis, millega me vett valasime. 


See list siin vist võiks igavesti jätkuda.. Aga need olid need esimesed killukesed, mis mulle pähe tulid. Rääkige, mis oli kõige viimasem naljakas seik või tegu, mida teie lapsed tegid? :)

Friday, June 22, 2018

Internetiühendusest maal/suvekodus


Kui me maale kolisime, siis oli meie plaan lahtine. Me ei tednud ju, et kauaks me siia jääme.. Ja üks tähtis küsimus, mis kohe õhku jäi, oli see, et kas siia metsade vahele saame samaväärse internetiühenduse, millega varem harjunud olime. Siiani kasutasime me maja ainult suvekoduna ja see küsimus oli ka siis pidevalt "õhus". Lepingut polnud nagu pointi teha, sest miks me peame maksma terve kuu eest, kui reaalsuses kasutasime seda teenust vaid mõned päevad nädalas. Nagunii oli meil korteris elades ka leping ja siis peaks nagu maksma kahe koha eest. Kuna see variant jäi katki, siis nuputasime pikalt, et mis see lahendus võiks olla. Kõige parem tundus tol momendil netipulk. Kuna me ka sellega ei tahtnud lepingulise kuumaksega seotud olla, siis ostsime omale esindusest netipulga välja, sinna sisse sim kaardi ja sinna sai siis raha peale laadida vastavalt oma soovile. Kõik oli nagu kena, aga kui meil mõlemil oli vaja tööasju teha või arvutit kasutada, siis oli jama, sest netipulk toimib teadupärast ju ühes arvutis/seadmes korraga. Telefoniga on võimalik ka muidugi hotspoti kasutada, aga kogu oma internetimahtu selle peale nagu ära kasutada ei tahtnud. Oligi selline nokk kinni, saba lahti olukord. 

Kui me siia päriselt elama kolisime, siis oli muidugi teine lugu. Me uurisime erinevatelt teenusepakkujatelt võimalusi ja lõpuks tegime lepingu ühega neist. Meil käis kohapeal tehnik, kes kõik ära ühendas, majale antenni paigaldas ja niimoodi tuleb meieni internet läbi õhu. Iseenesest täiesti normaalne variant, eks? Kõik nagu toimib ja sobib. AGA! Seda ainult juhul, kui tõesti siin püsivalt elada. Sest nüüd oleme me lepinguga seotud ja kui me peaksime otsustama vahepeal kuskil pikemalt ära olla või hoopis Tallinnasse üürikorteri võtta, siis peaksime maksma teenuse eest edasi. Olenemata sellest, kas me seda parasjagu ka kasutame. See tähendab seda, et meil on kaks lepingut ja kaks maksekohustust. 

Kindlasti on Teie seas ka palju selliseid inimesi, kellel on mõnusad suvekodud, kuhu vahel kogu maailma eest peitu pugeda. Aga tahest tahtmata on nii, et vahel tulevad ootamatud tööasjad, mis vajavad koheselt reageerimist ja mida telefonist lahendada ei saa. Või hoopis tahaks filme/youtube videosid streamida ja hotspoti kaudu kogu netti ära kasutada ei taha. Kuna hiljaaegu tuli Tele2 välja selle jaoks spetsiaalselt välja töötatud lahendusega, siis kirjutasid nad mulle, et seda varianti meile pakkuda ja teile ka sellisest võimalusest rääkida. Kuigi meil hetkel seda koheselt enam tarvis ei ole, siis kindlasti on see midagi sellist, millest teile hea meelega räägin. 

Teoreetiliselt on tegemist siis sellise 4G mobiilse internetiga, mis toimib läbi ruuteri. See ruuter toimib ükskõik, kus sa parasjagu ka ei ole. See tuleb lihtsalt vooluvõrku ühendada ja wifi on olemas. Ehk, et kui sõlmida nendega leping, maksta ära kuutasu, siis saad kasutada ühte ja sama ruuterit nii kodus, Eestis ringi trippides või kasvõi autos. See ruuter tuleb lihtsalt koos kõikide teiste kompsudega alati kaasa pakkida. Nii lihtne ongi. Meie jaoks oleks see tol momendil, kui me siin alaliselt ei elanud, absoluutselt parim lahendus olnud. Mulle tegelikult meenub, et ma isegi helistasin tol korral oma teenusepakkujale, kellega meil korteris leping oli, et kas me sama ruuterit maakohas kasutada ei saaks. Ei saanud. Siis oleks pidanud lepingu ümber tegema teisele aadressile ja kahe vahel pendeldada iga nädal ka ei saa. Vot nüüd saab. Niiet, kui kellegil on just peavalu sellel teemal, et kuidas kahes kohas normaalselt interneti kasutada, aga ennast vaeseks maksta ei taha, siis see pakett võiks olla täpselt midagi sulle. Loe lähemalt hindade ja pakettide kohta siit: https://tele2.ee/mobiilne-internet.  Ühesõnaga.. Internet on seal, kus on elekter. Võta ruuter kaasa, kuhu iganes suvi sind viib! 

Eks muidugi on maakoha point see, et peaks end täielikult välja lülitama ja sotsiaalmeediat mitte kasutama. Täiesti nõus! Aga vahel on see väljapääsmatu ning sellisteks olukordadeks oleks see hea lahendus. 

Friday, June 8, 2018

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht


Meie "Aasta Kõrgemäel" on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Tegelikult oleme siin majas küll palju pikemalt olnud ning nädalavahetustel olemist nautinud, aga päris, päris elanud oleme nüüd aastakese. Kas kahju ka on? Jah.. Kuradi kahju! See maja on meile nii armsaks saanud ja oleks vale väita, et see kuidagi meid ei kõiguta. Aga ma usun siiralt ka sellesse, et elus juhtuvad asjad põhjusega ja nii ka meie kolimine. See etapp on nüüd möödanik ja tuleb uus ning veel põnevam. Ma tean, et see maja läheb suurepärastesse kätesse ning ma olen kindel, et selle maja seinad näevad veel nii palju ilusat. Siia mahub palju uusi mälestusi ja hetki. Aga mis meie siis edasi teeme? Kui ma päris aus olen, siis ma veel ei teagi. Me plaanime esialgu võtta üürikorteri, et natukene raha juurde koguda ning siis midagi soetada. Tallinnas on hinnad ju ikkagi teised ja mingit vahepealset asja pole ka nagu mõtet osta. Veel enam, et plaanime millalgi tulevikus ka teist last. Esialgu vaatamegi Viimsi/Pirita kanti mõne 3-toalise korteri ja siis hiljem loodetavasti suudame koguda piisavalt, et päris oma maja saada. Või hoopis ridaelamu. Eks see kõik sõltub sellest, millised võimalused on. 

Peab tõdema, et päris põnev on ka.. Kui tihti on kolimine inimeste jaoks selline tüütu ja nõme tegevus, siis minu jaoks on see alati nii vabastav ja pigem vägagi positiivse maiguga. Ma jumaldan kodu dekoreerimist, asjade sorteerimist, paigutamist ja mis kõige tähtsam.. Selle uue koduga tutvumist. Minu meelest on nii äge see, kuidas iga kodu jutustab oma lugu ja mida kauem kuskil elada, seda rohkem ta endast välja annab. Ma olen elus ikka üsna palju juba kolinud ning siiamaani on olnud nii, et absoluutselt iga koht on totaalselt erinev olnud. Kõik oma miinuste ja plussidega. Sellesmõttes on vinge, et kui me kunagi peaksime selle päris enda lõpliku kodu leidma, siis teame juba täpsemini, mis on meie jaoks oluline ja mis teisejärguline. 


Aga mida me oleme viimase aastaga õppinud? Me oleme õppinud seda, et oma aed on ikkagi midagi sellist, mida kindlasti omale igatsema jääme. Me oleme õppinud loodust märkama ja hindama. Linnas on see kuidagi selline.. Sumina taha ära peidetud. Siin elades teadsime täpselt, mis kellast rähn puid toksima tuleb, millal hirved aia taga käivad, kuidas sipelgad omale usinalt pesa punuvad, kuidas hiired väga vapralt meie kassidele vastu hakkavad ja põllul ninna kargavad. Kuidas punane küla kõuts käib iga natukese aja tagant hoovil oma võimu kinnitamas ja kuidas töö ei lõppe siin kunagi otsa. Kui meilt on uuritud, et kas teil seal maal igav ei hakka.. Siis oh ei. Siin on nii palju tegevust, et isegi suurema tahtmise juures ei leia tihti aega niisama vedelemiseks. Alati on midagi teha. Lisaks oli meil muidugi see ka, et käisime endiselt nii tihti Tallinnas ja ka sõbrad leidsid meie juurde tee ülesse. 

Lisaks sellele oli nii äge näha, kuidas üks naabrimees meile jõuludeks kuuse tõi.. Sest miks mitte? Siis tõi teine naabrinaine meile ämbrites lille istikuid, sest tal on neid hoovis juba liiga palju. Sest.. Äkki me tahaksime? Poemüüjad naeratavad, teretavad ja teavad inimesi nimepidi. Möödasõitvad naabrid lehvitavad autodest ja Viljandi linna vahel kõndides on inimesed ka hoopis teistmoodi. Valgusfooridest ka ei tunne üldse puudust, ausalt.

AGA! Ma olen põgusalt blogis maininud ka, et meid ootavad Tallinnas ees põnevad ajad. Nimelt on meil seal mõned tööpakkumised, millele me oleme oma jah sõna öelnud ja Krisil on võimalik tihedamalt teiste lastega tšillida ja mänguplatsidel lustida. Viimane neist on Krisi südame võitnud. Igasugused mängutoad ja mänguplatsid on nii põnevad, et Kris pistab nende suunas jooksu juba kohe, kui jalad maad puudutavad ja ta autost välja saab. Lisaks sellele on meie mõlema perekonnad Tallinnas ja nii saame ka nendega koos rohkem aega veeta. 

Ega tegelikult ongi nii, et kodu on seal, kus on kodutunne. Olenemata sellest, kus see reaalselt asub ja kellele kuulub. Me jääme pikisilmi ootama seda päris oma kodu. Aga seniks võtame vastu kõik, mida maailmal meile hetkel pakkuda on ja proovime igast variandist midagi õppida ning leida see miski, mida sealjuures nautida. AEEEE, koduke, kus sa oled?

Tuesday, June 5, 2018

Kuidas selle singli tegemine sujub? Kaugel asjad on?


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ja ongi kätte jõudnud see päev, kui saan Teile natukene rohkem oma unistuse täide viimisest rääkida. Kellel mõned postitused vahele jäänud on, siis lühidalt võin öelda.. Alates sellest, kui ma olin umbes 15 aastat vana, olen ma unistanud sellest, et lindistaksin kunagi oma loo. See on üks paljudest unistustest, aga siiski vägagi tähtsal kohal. Ma ei ole kunagi mõelnud nii, et tahaks kuulsaks lauljaks saada.. Ma olen lihtsalt tahtnud seda kogemust saada. Mis tunne on laulda sellesse õigesse stuudio mikrisse. Mis tunne on täiesti nullist laulu luua. Mis tunne on seda hiljem kuulata ning mis tunne on see, et sa oled selle lõpuks ellu viinud. No nagu midagi sellist, mida oma bucket listist hiljem maha kriipsutada. Kuni tänase päevani olen ma vaid ühe suure asja oma taolisest listist maha kriipustanud. Selleks oli kaljult alla hüppamine. Olgu selleks langevari või paraplaan, vahet pole. Ma lihtsalt tahtsin tunda, et mis tunne on linnu kombel kõrgel, kõrgel taevas lennata ja alla vaadata. Mõni aasta tagasi tegime Kristo õega koos selle unistuse teoks. Me käisime Põhja-Küprosel, sõitsime kõige kõrgema kalju tippu ja jalad värisedes hüppasime alla. See tunne on kirjeldamatu. Mul on sellest ka üks pisikene jäädvustus, kes seda näinud ei ole. See on küll super lühike, aga vähemalt midagigi. See on kohe kindlasti üks vingemaid mälestusi minu elus, millele siiani vahel mõtlen ja mis mind vaikselt muigama paneb. Ma nii hästi mäletan, kuidas ma peale maandumist nutsin/naersin ja öökisin samal ajal. Helistasin Kristole ja karjusin "MA OLEN ELUS"! Kirjeldamatud emotsioonid ühesõnaga.



Ma olin pikka aega oma unistused kõrvale seadnud ja ausalt öeldes.. Ma olin ennast nagu väheke kaotanud. Ma olen alati olnud selline suur enesemotiveerija, eesmärkide seadja ja alati endaga kõvasti tööd teinud. Eks elu juhtub ja minu elus olid hoopis teised prioriteedid. On siiani tegelikult. Minu suurimaks unistuseks täna on kasvatada oma lapsest hea inimene ja olla oma abikaasale toeks. AGA.. Ma olen ka arvamusel, et iseennast ei tohi samuti unustada. Me peame leidma aja ka iseenda unistuste jaoks. Olgu need nii pisikesed või suured kui tahes. Et me lihtsalt iseennast sellel teekonnal ära ei kaotaks. Peale rasedust ja lapse esimese eluaasta mööda saatmist tundsin, et pean tegema midagi iseendale. Võtma enda jaoks selle kõige kõrvalt mõnel päeval nädalas mõned tunnid, et viia ellu midagi sellist, mida ma siiralt tahan. Et oleks lõbus, põnev ja et ma saaksin midagi uut õppida. Et ma saaksin kunagi sellele kogemusele tagasi vaadata ja mõelda, et täitsa lõpp.. Ma tegingi selle ära. Et kunagi rääkida Krisile, et ta ei laseks oma hirmudel ennast kunagi takistada ja et kui me midagi väga tahame, selle nimel vaeva näeme, siis on täiesti võimalik, et need soovid ka täide lähevad. Tuleb lihtsalt pühenduda. Nii sündiski idee sellest, et ma salvestan päris enda singli. Sest miks mitte? 


Kuna kõige parem ja lihtsam on mul oma stoorit ning emotsioone edasi anda läbi videopildi, siis salvestasin teie jaoks video. See on siis antud postituse päises. See sai päris pikk, aga ma rääkisin puusalt. Täpselt nii, nagu torust tuli. Seal kirjeldan seda, kuidas kogu lugu sündis, milliseid takistusi tee peal ette tuli, kaugel me asjadega nüüd oleme ja mis edasi saama hakkab. Praegu on asi nii kaugele jõudnud, et minu vokaal on sisse salvestatud ja ainus samm, mis on veel meie loo avalikuseks tulemise ees, on see, et meil on vaja singli jaoks fotot. Siin paluksingi Teie abi. Kas teie seas leidub fotograafe? Või graafilise disaini kunstnike? Kas äkki on just sinu portfellis pilt, mida võiksime kasutada antud singli jaoks? Selleks, et teil oleks kergem seda mõttelõnga kerida, siis kirjutan siia loo pealkirja. Kui sulle tundub, et sul võiks olla midagi sellist või sa oleksid valmis midagi selle looga seostuvat looma, siis palun kirjuta mulle! Kas näiteks facebooki, instagrami või meilile: triiinuliiis@gmail.com. Meie singel kannab pealkirja: "Same Old Story". Suur, suur aitäh teile, kes te mind siiani instagrami kaudu ja facebookis soojade sõnadega motiveerinud olete. See on mulle meeletult oluline! Ja eriti armas on lugeda lugusid, kus olete rääkinud sellest, kuidas minu lugu on innustanud teid oma unistusi ellu viima. See tähendab seda, et ma olen juba võitnud! Aitäh, et minuga sellel teekonnal kaasas olete! ♡ Aaaa ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saan teiega tulemust jagada juba 13 juuni! MA OLEN NIIIIII ELEVIL JA ÄREVIL! Oh my!

Monday, June 4, 2018

Krisi esimene sünnipäevapidu perega!


Ja saidki Krisi esimese eluaasta kaks sünnapidu peetud. Me tegelikult ei plaaninud üldse kahte eraldi üritust esialgu korraldada. Ma vist juba tükk aega tagasi kirjutasin, et plaanime sünnipäeva pidada Mõmmilas. Asub see Tallinnas, Kristiines. Kolme tunni rent oli seal 50€ ja meie võtsime tegevusena lisaks kunstitunni. Planeeritud oli, et kohale tuleb laste jaoks juhendaja ja nemad saavad vahelduseks mängutubadele lihtsalt mökerdada ja niimoodi maailma avastada. teha selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ei tee. Kuna aga seal oli piiranguks see, et koht on üsna pisike ja tegemist oli kahe lapse ühise sünnipäevaga, siis ei mahtunud me kuidagi ära. Siis sündiski mõte, et kutsume oma ühised sõbrad (kus suuresti on sama vanad beebid) ühele üritusele ja perekondadele teeme eraldi. Nii tegimegi. Kutsusime päev enne päris sünnipäeva päeva minu ja Kristo perekonnad/sugulased ja lähedasemad sõbrad enda juurde Kõrgemäele. Panime ülesse mõned kaunistused ja pidu võis alata. Kuna kogu pere saab kokku üsna harva, siis oli kõigil väga tore muljetada ja juttu rääkida. Kaunistused peo jaoks kinkis Krisile https://peodisain.ee. Minu meelest jube kihvt variant ja annab peole hoopis teistmoodi funki juurde. Meie saime oma kasutusse loomade komplekti. Seal oli siis suur lipukestest nimesilt, loomadest piltidega joogipudelid, muffiniümbrised ja tikuvõileibadele mõeldud kaunistustikud. Lisaks oli veel plakat ja tegelikult on komplektiga kaasas veel tänukaardid ja nimesildid. Neid viimaseid me seekord ei kasutanud. Komplekti leiab siit: https://peodisain.ee/home/70-prinditav-peokomplekt-loomad.html. Hind on taolisel prinditaval komplektil 16,90€ + pudelite maksumus. Meie võtsime 10 pudelit -  1€ tk. Kõrred olid meil juba eelnevalt kodus olemas. Need jäid üle minule korraldatud babyshoweri peost ja Mallu andis need lahkesti meile kasutada. 


Oma peo tegime ehtsas retro stiilis. Pakkusime ise valmistatud kartulisalatit, muffineid, morssi ja igaüks võis varda otsas grillida omale täpselt nii palju vinkusid, kui ise soovis. Lisaks panime lauale ka vahukomme, mida hiljem magustoiduks grillida. Ausalt öeldes ei mäleta ma viimast korda, millal ma ise lõkke kohal viinereid grillinud oleks. Sellesmõttes oli see väga vinge, et lisaks söömisele oli külalistel ka mingis mõttes tegevust. Selleks, et külalised saaksid pidu jäädvustada, seadsime ülesse ka fotonurga. Seal saime teha grupipilte, individuaalseid pilte ja niimoodi mälestused ka lindile püüda. Idee sündis kusjuures täiesti tänu sellele, et meil oli pulmas taoline fotonurk ja seal oli see suureks hitiks. Ikka tahetakse värske sünnalisega pilti teha ja miks mitte teha seda selle jaoks spetsiaalselt mõeldud asukohas. Irooniline on muidugi see, et kuna ma olin ise sünnipäeva peo juures enamuse ajast pea laiali otsas ja aina sättisin toite/jälgisin last, siis ei jõudnud ma eriti pilte klõpsida. Õnneks oli meil teise sünnipäeva raames fotograaf ja nii tegelikult ongi kõige mugavam. Saab ise stressivabalt pidu nautida ja oma aja lapsele/külalistele pühendada. Kõige naljakam on see, et kuna meie pidu toimus õues ja järgmisel päeval oli plaanitud teise sünnipäeva tähistamine, siis sai Kris õnnetul kombel parmu/sääse käest niimoodi pureda, et tal oli hommikuks otsaees kaks suurt punni, mis meenutasid rohkem muhke, millest õige pea kaks sarve välja poevad. Viskasin veel Kristole nalja, et noh.. Peale esimest sünnipäeva saab oma tõelise pale välja lasta.


Krisi sünnipäeva puhul palusime külalistelt, et nad panustaksid suurema voodi ostmise fondi. Muidugi sai Kris lisaks sellele ka terve hunniku super vingeid raamatuid ja autosid, millega ta nüüd usinalt igapäevaselt kodus mängib. Ise kinkisime Krisile juba paar kuud tagasi pallimere ja sellel korral panime kingikotti vaid uue munchkini kõrrega veetopsi. See muide on ausõna üks parimaid investeeringuid ever! See maksis kõigest ca 8€. Näeb väga hea välja, sellega on kaasas kõrre jaoks mõeldud puhastamishari ja mis kõige tähtsam.. Sellega pole võimalik vett ümber ajada. Niimoodi saan ma talle veetopsi ulatada ka autoga sõites ja söömise ajal on see tal alati kandiku peal, et ta saab ise joogipudeli järele haarata siis, kui ta seda ise soovib. Ilma, et terve põrand, kandik ja taldrik ujuks. Vot sellest topsist on jutt: (link). Meie nägime esimest korda seda joogitopsi sõbranna juures, kui Kris pidevalt seda endale proovis krabada ja nõudis just ainult sealt juua. 

IIiiiiiigatahes. Ma ei jõua ära oodata, et Teile ka teisest sünnipäevast rääkida, videot näidata ja pilte ülesse laadida. Aga kuna nendega läheb aega, siis sellest juba natukene hiljem. Seniks aga.. Hipp, hippp hurraaa! Kris Stefan on meiega siin ilmas juba terve pika (loe: lühikese) aasta veetnud. Aitäh kõigile külalistele toreda peo eest ja selle eest, et leidsite aja see päev meiega veeta.