Minu sõbranna Siiri kirjutas mõnda aega tagasi nii armsa postituse oma lapse esimese eluaasta kohta, et mõtlesin kohe ahvida ja sama teha. Hiljem on kindlasti vahva lugeda. Kris on täna mõni nädal rohkem, kui 1 aasta vana ja milline ta täpsemalt siis on?
Kris on selline salakaval laps. Temas on kaks külge.. Nagu kaksikule kohane. Ühel hetkel võib ta rõõmust kilgata ja teisel hetkel halastamatult röökida. Tujud on tal tõesti muutlikud, kuid see ei ole tegelikult üldse halb. Sest see tähendab seda, et ka halb tuju läheb ruttu üle. Kris on päris valjuhäälseks muutunud ja vahel jookseb ta ühest toa otsast teise ja lihtsalt kiljub. Me õpetasime talle käte ülesse tõstmist ja "jee" hõikamist. Ta õppis selle ära ja nüüd jooksebki käed laiali ja kiljub. Kõndima hakkas Kris 10-kuuselt ja tänaseks päevaks on samm niivõrd kindlaks läinud, et ta on otsustanud kõndimise asemel jooksma hakata. Ta on alati olnud füüsilise arengu poolt kiirem. Keerama hakkas varakult, püsti tõusma varakult ja kõndima ka päris varakult. Aga samas ei ole ta eriti jutukas. Tänaseks päevaks oskab Kris öelda kolme sõna : Emme, mämm-mämm ja aitäh. Hirmus tänulik on ta küll, sest see "Aitääääh" kostub meie majas alati kõige tihedamalt ja kõige kõvema häälega.
Juba pikemat aega käib meil kodus see näpuga näitamise periood. Kris näitab sõrmega kõigele, mida ta näeb ja ütleb küsivalt "mmmmmmmmmm". Ma olen selle tõlkinud enda jaoks "mis see on" lauseks ja niimoodi me päevast päeva, minutist minutisse kõike nimetamegi. Meil on üks sõnade raamat, mida Kris juba viimased kolm nädalat jutti iga kümne minuti tagant lugeda tahab. Seal on väga palju pilte ja tänaseks on ta päris hästi aru saanud, et mis on mis. Näiteks akna pildi juures osutab ta elutoa aknale. Kella pildi juures näitab näpuga seinal rippuvat kella.
Nüüd on Krisil tekkinud ka selline huvitav komme, et ta soovib kõikide asjade peal kükitada või püsti seista. On selleks söögitool, padi, pealeistutav auto, mina või kass. Kõige peale tuleb kükitada või seista. No niimoodi:
Kris käib ca 10 korda päevas meie juures, annab meile pihku puldi ja läheb ootab teleka juures, et me talle lastelaulud käima paneks. Talle meeldivad need laulupesa muusikavideotega laulud. Mulle tundub, et see blond laulja on tema tulevane esimene crush. Igakord, kui muusika mängima hakkab ja ta seda neiut ekraanil näeb, siis tuleb tema suule see kõige suurem naeratus ever. Kuna ta neid laule ikka päris palju kuulanud on, siis on ta hakanud nende laste liigutusi matkima. Kui näiteks laulusõnad kiisude laulus ütlevad, et "üles, alla, pikali ja kükki", siis tõstab ta käed uhkelt kõrgele ülesse ja vaatab, kas me ikka näeme, et ta nii tegi.
Millegipärast on Krisil tekkinud viimasel ajal mingi viha selle vastu, kui ma talle klaasiga vett pakun. Ta hakkab kõvasti nutma, kui ma klaasist kinni hoian ja seda tema poole pakun. Ma pean klaasi põrandale asetama, et ta saaks seda ise kätte võtta. Siis on kõik ok.
Toidu osas on Kris ka selline.. Väga äärmusest äärmusesse. Ta sööb väga hästi ja peaaegu kõike, aga periooditi ta tujud muutuvad. Aga midagi on ka raudkindlat. Toidu seest sööb Kris kõige esimesena ära kõik porgandid. Sellest järgmisena kõik rohelised juurikad. Aeduba või hernes. Lillkapsast ei söö mitte kunagi ja eelistab paljast musta leiba absoluutselt kõigele. Vahel ongi nii, et kui Kris pirtsutab kõige peale, siis vot leiba ta ikka sööb. Vett ja leiba! Kui sõda peaks tulema ja muud saada pole, siis Kris oleks ikka õnnelik. Kui muidu sööb Kris ise lusika, kahvli või kätega, siis hakkliha pole ta nõus ise sööma. Talle maitseb see küll, aga kui see toidu sees on, siis ta kunagi seda ei võta. Seda peab talle kindlasti ise lusikale panema ja suhu pistma.
Viimasel ajal on Krisil kombeks minna tasakesi teise magamistuppa ja peale mõningat vaikust tuleb selline hädine nutt. Ta ronib tuhkrupuuri uksest sisse. Aga ta jääb sinna alati kinni. Siis ta istub seal nabani tuhkru puuris, jalad väljas ja hüüab meid appi. Aga ikka ta läheb sinna tagasi. Tuhkur on enamasti mega confused ja lihtsalt ootab, kuni me tuleme. Me teeme siis puuri ülevalt lahti ja tõstame ta välja. Siis ta keerab otsa ringi, tegeleb muude asjadega ja läheb jälle tagasi.
Kui Krisile panna õuele lastele mõeldud bassein ja sinna suure poti sees sooja vett toast tassida, siis võib kindel olla, et ta basseini ei lähe. Ta läheb istub selles potis, millega me vett valasime.
See list siin vist võiks igavesti jätkuda.. Aga need olid need esimesed killukesed, mis mulle pähe tulid. Rääkige, mis oli kõige viimasem naljakas seik või tegu, mida teie lapsed tegid? :)