Monday, May 28, 2018

Kris Stefan - ÜKS


Tegime endale mälestuseks lühikese video väikestest klippidest, mida terve aasta vältel filmisime. Sünnist alates. Esimeses kaadris on Kris muide vaid ca 30 minutit vana. Oeh. Kuhu küll see aeg lendab? Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Nii umbes täpselt 10 minutit tagasi panin Krisi ööunne ja hoidsin tal käest kinni. Jälgisin neid pisikesi sõrmekesi, mis mu kätt sudisid ja heldisin. Sest nii umbes täpselt 10 minuti pärast ta aasta aega tagasi sündis.. Ja sain tal samamoodi esimest korda käest kinni hoida. Päevad on olnud küll pikad, aga aasta on lennanud kiiresti. Meie väikene beebi ei olegi enam nii pisikene ja igapäevaga õpib ta midagi uut. Kõige lahedam ongi see, et olles lapsevanem, võid sa oma last tundide viisi jälgida ja absoluutselt kõik mis ta teeb, on kuidagi nii.. Südantliigutav. Isegi need kõige, kõige suuremad pättused. Ma poleks iial osanud arvata, kui väga võib üks pisikene inimene meie südant liigutada ja milliseid tundeid meis endis tekitada. See on olnud meie elu üks raskemaid aastaid. On olnud suures koguses magamata öid, muret ja pisaraid. Aga veel rohkem on olnud meie päevad täis naeru, uudistamist ja õppimist. Ühes temaga, sündisid meist ka lapsevanemad. Täna on meie jaoks oluline päev. Esmakordne ja niivõrd emotsionaalne. Kindlasti ei oska ma sõnadega kõiki oma mõtteid edasi anda, aga eks kõik need teie seast, kes selle teekonna juba läbinud on, mõistavad. 

Kris Stefanist on sirgunud tänaseks päevaks üks üdini uudishimulik, julge, seiklushimuline, šarmikas ja kangekaelne väikene mees. Ta armastab tähelepanu, talle meeldib tantsida, meid matkida ja ta naudib kõige enam autodega mängimist. Kindlasti on ta ka suur loomasõber ja vägagi suur läheduse armastaja. Ta võib jagada kallistusi ja suuri musisi ning kiisudele paisid. Samas on ta ettevaatlik, võõristab ja eelistab kõige enam emme/issi seltskonda. Ta on kangekaelne, temperamentne ja nõudlik. Ta ei ole pika jutu mees. Talle meeldib joosta, turnida ja õues olla. Talle meeldib meid pesu kuivama pannes matkida, uusi tantsusamme õppida ja raamatuid lugeda. Ta võib ühte raamatut kordi 10 rahulikult koos meiega läbi lugeda. Veel meeldib talle iseenda fotodega fotoalbumeid vaadata, old spice-i reklaami vaadata ja jala otsas rippuda, kuni me putru hommikuti keedame. Talle meeldib vahel lihtsalt kümne minuti kaupa kaisus jõudu koguda ja kindlasti oma toitu jagada. Meie söötmine on saanud hoopis teised mõõtmed. Vahel on Kris järsk ja kui vaja, oskab ta ka palju lärmi teha. Aga enamasti on ta pigem vaikne laps ja eelistab rohkem kuulata.  Noh, nagu ühele kaksikule kohane eksole. Edev on ta ka. Peegel on igati tegija ja vahel võib ta tükk aega jälgida iseennast, kuidas ta ühte või teist liigutust tehes välja näeb.

Aastaseks saades oskab Kris kolme sõna - Emme, mämm-mämm ja aitäh. Kõndima hakkas ta 10-kuuselt ja täna proovib ta usinalt oma esimesi jooksusamme. See muidugi näeb üsna koomiline välja, aga harjutamine teeb meistriks eksole. Tihti on Kris ka väga kärsitu. Ta tahab kõike väga ruttu ja kui see nii ei lähe, siis tuleb sellest ka vanematele teada anda. Torni Kris laduda veel ei oska, aga kujundeid õigesse auku panna püüab ta küll usinalt. Ruut ja ring on selgeks saanud. Teised vajavad veel harjutamist. Ka autode poolt tehtav heli on selgeks saanud ja seda tuleb korrata igal korral, kui me autot kuskil näeme või autodega mängime. 

See väikene röövel 

Kris on meile eelneva aasta jooksul nii palju õpetanud. Ma võiksingi võib-olla mõned üksikud näited tuua:

1. Õppetund: Me oleme tugevamad, kui me arvata oskame. Meie sees peitub nii suur jõud ja tahe, mille olemasolust me varem ei teadnud. Ta näitab meile igapäev, et ka kõige hallimal päeval on põhjust naeratamiseks. 

2. Õppetund: Kõik, mida ma täna teen, vormib minu lapsest inimese, kelleks ta kasvab tulevikus. Ma proovin olla parim versioon iseendast. Loomulikult viperuste ja tagasilöökidega, aga ma vähemalt proovin.

3. Õppetund: Meie elu vuhiseb mööda kiiremini, kui me seda arvatagi oskame. Proovi nautida igat hetke täpselt nii palju, kui selleks parasjagu võimalust on. Märka asju/hetki enda ümber ja tunne rõõmu ka väikestest asjadest.

4. Õppetund: Aeg on meie kõige väärustlikum vara. Me oleme selle aastaga õppinud oma aega rohkem planeerima. Eristama vajaliku ebavajalikust ning kõiki igapäevaseid toiminguid ning vajadusi prioritiseerima.

5. Õppetund: Me suudame absoluutselt kõike ühe käega teha. Kui me seda tahame. 

6. Õppetund: Tema sünd on teinud mind/meid enesekindlaks. Me läheme julgelt oma unistustele vastu. Kõhkleme vähem. Meie eesmärgid vajavad täitmist, et anda indu ka temale tulevikuks enda omadele vastu astuda. Kui me ebaõnnestume, siis me lihtsalt proovime uuesti. Suur osa meie ebakindlustes kadus peale lapse sündi. Eks mitmeid ebakindlusti tuli ka juurde, kuid see on ka paratamatus. Need on teistmoodi hirmud.

7. Õppetund: Ma hakkasin hoopis teistmoodi naiste keha nägema ja ausalt öeldes.. Ka iseenda keha armastama. Pole mingi saladus, et paljud asjad muutuvad peale rasedust. Ja tegelikult on need tõepoolest meie "perfect imperfections". 

8. Õppetund: Me oleme kindlasti õppinud palju kannatlikust. Meie süütenöör on oluliselt pikem, kui see oli aasta tagasi. 

9. Õppetund: Ta on kindlasti pannud mind ja minu abikaasat ka teineteist teistmoodi nägema. Hindama hoopis teistsuguseid asju ja märkama teineteise selliseid omadusi, mille olemasolust me varem ei teadnud. 

On olnud valus, imeline ja maailma kõige vingemaid mälestusi täis aasta. Krisi sünd on kindlasti meie elus kannapöörde teinud. Kahtlemata. Aga seda kõige paremas võimalikus suunas. Palju õnne kallis poeg! ♡

Monday, May 14, 2018

Olla ema


Minu jaoks on siiani kuidagi seletamatu see mõte, et nüüd ma olengi päriselt kellegi ema.. Elu lõpuni. See tema ema, kelle juurde ta kunagi koduseid toite noolima tuleb, see kellele nõjatub, see kelle peale kurjustab, see kellele alati murega helistab ja see, keda tingimusteta armastab. Et mina olengi tema jaoks SEE inimene. Üleüldse tundub mulle täiesti müstiline, kuidas me sellise pisikese inimese valmis tegime ja nüüd ta ongi siin.. Meiega. Ja on täiesti omamoodi inimene juba. Oma iseloomuga, oma näoga, oma teoga. See pisike vallatu meelega hing. See tunne on kirjeldamatu.

Emaks saades õpime me enda kohta nii palju. Me leiame endas jõu, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me leiame endas hirmud, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me läheme magama teadmisega, et ärkame hommikul "käed tööd täis", aga me lähme magama süda veel rohkem täis. 

Nagu Anna Elisabeth oma instagrami postituses rääkis (link).. Olla ema on privileeg. Osade inimeste jaoks ei ole emadepäev rõõmupäev. Paljude inimeste jaoks on sellel päeval hoopis teistmoodi tähendus. On nii palju inimesi, kes proovivad pere luua aastaid, aastaid.. Lausa aastakümneid. Tulemusteta. Ja tõesti.. Väga tihti uuritakse inimestelt, et "no millal teil juba pere tuleb või millal järgmise lapse sündi oodata on". Inimesed ei mõtle sellega halba, aga vahel see murrab selle inimese südamest killukesi, sest see teema on valus. Võibolla nad väga üritavad, aga neil ei õnnestu? See ei ole ka selline asi, mida igaühele rääkida tahaks. Võibolla on nad lapseootele juba jäänud, kuid rasedus on katkenud? Võibolla nad üldse ei tahagi lapsi? Ükskõik, mis see põhjus ka ei oleks, siis.. Ma alles nüüd saan aru, kui väga tänulik ma olen, et mul on selline võimalus siin elus. Olla Krisile emaks. 


Olla ema tänapäeval on päris keeruline.. Me piitsutame ennast mõtetega sellest, mis on õige. Me tahame parimat. Me proovime kõigi nõu kuulda võtta, me proovime teha seda, mis on "õige". Me tunneme süümepiinu, me tunneme hirmu, me kardame hukkamõistu. Samas sisimas sügaval me teame täpselt neid kõiki "õigeid" vastuseid. Oluline on osata seda pisikest sisemist häält kuulata. Jätta kõik ülejäänu taustamüra kõrvale. See kõik ei ole oluline. Sina ise tead, mis on SINU lapsele kõige parem ja kõige õigem ning selle kohta ei pea sa mitte kunagi, mitte kellelegi aru andma. Seni, kuni üks ema tegutseb oma lapse huvides ja teeb kõik endast oleneva, et end erinevate teemade osas harida, siis on kõik kõige paremas korras. See teebki emast "suurepärase" ema. 

Kui ma võiksin praeguse kogemuse põhjal ühe nipi öelda.. Siis mina arvan, et kõige tähtsam on see, et me selles suures interneti tohuvapohus  ja ostuhulluses oma pead ei kaotaks. Et me suudaksime keskenduda lõpuks kõige olulisemale. Lapse jaoks ei ole tähtis see, kui ilus või kallis tekk tal on. Või kui palju mänguasju tal on. Ta võib vabalt mängida kulbiga ja tunda end maailma õnnelikuma lapsena. Kõige tähtsam on see, et me suudaksime lahti lasta nutiajastust, kohustustest, ühiskondlikest arvamustest ja rohkem pühenduda sellele, et oma lapsega päriselt kvaliteetselt aega veeta. Mitte ükski tolmurull ei ole nii tähtis, kui see, et sa märkad seda, kuidas laps esimest korda klotse üksteise otsa laob. Mitte ükski chat ei ole nii tähtis, et magada maha oma lapse esimesed sammud. Tegelt ei ole asi üldse nii dramaatiline, aga ma lihtsalt tahsin korraks meelde tuletada (ka iseendale), et kõige tähtsam on tegelikult see, et meil oleks oma lapse jaoks aega. Kasvõi hetkeks.. Et meie tähelepanu ei oleks hajutatud. Lihtsalt võtta kasvõi 30 minutit päevas ja anda lapsele meie jäägitu tähelepanu. Lapsed jäävad oma vanemate jaoks alati lasteks.. Aga mitte kunagi enam nii pisikesteks, nagu nad on seda täna.


Ja mida on emaks olemine mulle kõige rohkem õpetanud? .. Et praktiliselt kõike annab ühe käega teha!

Tuesday, May 1, 2018

Kas ma hakkan oma lapsega vene keeles rääkima?


Me siin minu sünnipäeva lõpetuseks istusime Kristoga diivanil ja jäime juttu rääkima. Esialgu rääkisime maailmaasjadest, muljetasime sünnipäevast ja jutustasime niisama. Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnani, et Kristo tegi mulle ettepaneku. Nimelt arvas ta, et ma võiksin hakata siiski lapsega rääkima vene keeles. Ma olen sellest varasemalt blogis rääkinud ka, aga mina olen pärit vene perekonnast. Minu kõik emapoolsed sugulased kõnelesid alati ainult vene keeles ja mina ka. Ema siiani räägib tööalaselt ja tuttavatega vene keeles, aga minuga eesti keeles. Ma isegi ei oska öelda, et millal me omavahel ainult eesti keeles rääkima hakkasime. Ilmselt oli see peale vanavanemate surma, sest muidu oli ikka nii, et kui me kõik koos olime, siis rääkisime ainult vene keeles. Tänu sellele on mul see eelis alati olnud, et ma oskan peaaegu puhtalt ja aksendita vene keeles kõnelda. Minu jaoks on see mõte muidugi jube võõras. Kuidas ma hakkan nüüd päeva pealt lapsega vene keeles rääkima? Mida see tema arengule teeb? Esiteks on see minu jaoks kuidagi nii.. Imelik? Ja teiseks, kuidas Kris sellele reageerib? Kas see oleks üldse õige otsus? Kas see tekitaks ainult segadust või tooks ka kasu? 

Sellepärast mõtlesingi natukene oma mõtteid kirja panna. Esimese asjana helistasin empsile ja ütlesin, et lõpetame selle omavahel eesti keeles kõnelemise ära. Asume tagasi oma juurte juurde ja räägime edaspidi vene keeles. Nii nagu vanasti. Ema oli muidugi kohe päri ja nii me oma tunnikese telefonis vestlesimegi. Vene keeles. Palusin ka seda, et ka tema Krisiga edaspidi vene keeles kõneleks. Ühtpidi on mul nagu super hea meel, et meil see võimalus on, aga teistpidi olen natukene mures ka. Seetõttu uuringi teilt, kellel veel ehk kakskeelsed pered. Kas leidub teie seas inimesi, kes hakkasid lapsega suhtlema natukene hiljem kahes erinevas keeles? Kuidas see kujunes? Kas lapsed jõudsid kiiresti kohaneda? Või tõi see hoopis muresid? Kindlasti tuleks vene keele oskus Krisile tulevikus palju kasu ning tal oleks nii suur eelis. Ma ei kahtlegi selles. Pigem ma kardan seda, et kuna ma seda algusest peale teinud ei ole, et kuidas ta reageerib? Kuidas alustada? Kuidas edasi minna? 

Mida Teie teeksite? Kas läheksite mõttega kaasa ja prooviksite lapse ülesse kasvatada kakskeelses keskkonnas või pigem mitte? Miks? 

Minul endal on muidugi alati olnud hea meel, et oskan rääkida nelja keelt ja see on mulle tohtult eeliseid/kasu andnud. Ma räägin puhtalt eesti keelt, vene keelt ja inglise keelt. Lisaks oskan ka veidi viipekeelt, sest mu isa on kurt. Eks ma olen end alati krantsiks kutsunud.. Ema on venelane ja isa on viipekeelt kõnelev eestlane (viipekeel on muide kõikides keeltes erinev). Ma endale ei oskagi ühtegi silti külge panna. Eelkõige pean end siiski eestlaseks. Aga kuidas kasvatada oma last? Millised mõtted teil tekivad? Hea meelega arutleksin sellel teemal ja kuulaksin teie kogemusi.