Thursday, April 26, 2018

Testin: Maybelline brow tattoo - Kas toimib?



Vaatasin mõnda aega tagasi Liisa Pärnpuu videot selle sama toote kohta ja mul tekkis suur kiusatus seda ise ka proovida. Esiteks tundus mulle hullult lahe seda kulmuvärvi ühes tükis maha kiskuda ja teiseks.. Mu kulmud on nagunii juba kohutavas seisus, seega hullemaks ikka minna ei saa eksole. Kuna ma ei ole just teab mis ilublogija, siis kindlasti ei oska ma ilmselt sama head ülevaadet anda, aga ehk saate aimu toote olemusest ning siis saab juba igaüks ise otsustada, kas see on midagi tema jaoks. Mina valisin omale poest välja tooni "light brown". Esmapilgul toodet peale kandes tundus see ikka VÄGA tume. Vahetult enne toote pealekandmist alles hakkasin mõtlema, et ei tea, kui hea mõte on vaid mõned päevad enne oma suurt sünnipäeva taoliste katsetustega tegeleda. Aga noh.. Suva. Need on ju kõigest kulmud, eksole? 

Selle toote konsistents on pigem selline kleepuv ja paks.. Veidi nagu pigi? Ka pintsel ei ole ausalt öeldes ühtlaselt pealekandmiseks kõige mugavam. Minul õnnestus küll korra ikka jummmala mööda värvida. Aga eks korduvalt kasutades tuleb ilmselt pädevus ka. Mis mind selle juures tegelikult murelikuks muutis, oli see, et kuna toode juba praegu nii paks on, siis huvitav, kas see pidevalt kasutamisel muutub aina paksemaks ja seetõttu pealekandmine veel ebamugavamaks? Hetkel öelda ei oska, aga eks paistab. Hind on sellel tootel ligikaudu 9-10 eurot. Mina ostsin enda oma Rimist. 

Üleüldiselt ei ole ju tulemusel isegi viga.. Mis minule eriti ei meeldinud, oli see, et tal on nagu pigem selline punakas alatoon. Liisa videost oli näha ka, et mida päev edasi, seda punakamaks ta kuludes läheb. Aga eks siis aitab kulmupuuder jälle hädast välja. Minul muidugi õnnestus värvida nii, et ühte kohta jäi väike täitmata auk. Upsi. Samas nagu.. Positiivne oli jällegi see, et toode toonis natukene ka kulmu all olevat nahka, et "vähesema karvaga" auke oleks vähem näha. Peale toote pealekandmist peab sellel laskma mõjuda lausa 2 tundi. See on ikka üüüberpikk aeg! Ma jumala kannatamatult ootasin ja ootasin ning lõpuks täitsa unustasin ära, et mul midagi peale pandud oli. Tulemus peaks kestma kolm päeva. Aa ja mis veel.. Minu meelest kulus ühe korra peale toodet imevähe, seega tegelikult peaks seda jätkuma päris pikaks ajaks. Kõige lemmikum asi kogu selle toote juures on see, et seda saab peale kuivamist ühes tükis maha tõmmata. Ma vist panin natukene liiga õhukese kihi, seega edaspidi proovin natukene rohkem panna, et lihtsamini seda hiljem maha saaks. Samas ega väga hullu ka ei olnud. See maha tõmbamine on umbes samasugune nagu suvel päikesepõletusest kooruva naha maha tõmbamine 😄 Vägagi rahuldust pakkuv! Kes veel proovinud on? Kuidas meeldis? Kas teised toonid on vähem punakamad? 

Ma ideaalis tahaks proovida seda Grey browni, aga kahjuks olid toodetel tagumised kleepsud kleebitud täpselt selle värvi kirjelduse peale, seega poes ei olnud võimalik tooteid üksteisest eristada. Ehk halb partii? Ma nokkima ka ei hakanud neid kleepse pealt ära. Oleks vist tiba imelik olnud?

Monday, April 23, 2018

Esimest korda kahekesi rongiga tripil - Kuidas meil läks?

Uinak uhkes üksinduses rongi esimeses klassis

Kuna sellel nädalavahetusel oli Tallinnas lausa kahe Krisi pisikese sõbra esimese sünnipäeva tähistamist, siis sündis hommikul ekspromt mõte hoopis kahekesi rongiga minna. Öömaja pakkus mulle mu sõbranna Kerli, kelle tütrega on Krisil vaid 3 päeva vahet. Sellesmõttes on sellise tripi juures ikka ülimugav see, kui sõbrannal ka laps on. Siis sain minimaalselt kodinaid kaasa võtta. Palju ikka üks pakikorv ja spordikott mahutada suudavad onju? Kogu see tripp motiveeris mind lõpuks omale üks korralik seljakott osta. Kui keegi on kuskil näinud midagi ilusat, siis võite teada anda! Kuna meie olime reisil kaks pikka päeva, siis oli asju ikkagi omajagu vaja. Elu nii pisikese lapsega on ikkagi üsna etteaimamatu ning vahel kulub 1-2 body asemel ikkagi 4-5. Arvestades seda fakti, et söömine lõppeb enamasti sellega, et me mõlemad vajame lõpuks vanni. Okei, nali naljaks.. Aga spordikotti mahutasime kaheks päevaks omale kaasa järgneva: kolm body, ühed tudukad, kahed püksid, monitorid, mõned sokid, suurem peotäis mähkmeid, niisked salfakad, mõned magusad tuubipüreed, riisiküpsised näksimiseks ja üks paar pidulikumaid sünnipäeva riideid, millega mõlemal sünnal olla. Noh, võin vist kohe öelda, et esimese sünna lõppedes oli selge, et järgmisele ma seda sama selga panna ei saa. Nimelt pistis Kris kahe suupoolega kõike head ja paremat, mida lastelaual pakuti ja noh.. Lõpuks oli kogu ta menüü ikkagi riietel näha. Pole midagi, panime järgmisel päeval lihtsalt tavalised kodupüksid ja body ning polnud hullu midagi. Krisil on praegu selline faas, kus ta käib nonstop ringi ja räägib "MÄMMM, MÄMMMM, MÄMMMM"! Tal oleks nagu täiesti täitmatu kõht. Ta võiks hommikust õhtuni midagi süüa. Olenemata sellest, et hommikuks sööb ta korraliku kausitäie putru, lõunaks ka sooja toitu ning ega ka õhtu eriti ei erine. Rääkimata vahepaladest. Samas soovib ta ikkagi ampsu saada absoluutselt kõigest, mida teised söövad. Eriti fännab ta viimasel ajal tavalisest veepudelist joomist. Kuna ta selle alles selgeks sai, siis on ju nii põnev täiskasvanu inimese kombel veepudelist juua, mitte mingist nokaga tassist või isegi tavalisest kruusist. 

Esimest korda rongis! Krisil silmad lausa põlesid! Hõikas uhkelt sõrmega puudele viidates "ÕÕõõõõõõõ, Õõõõõõõõ".

Igatahes.. Meie startisime laupäeva hommikul kell 09:30 rongijaama poole ja kell 10:07 väljuski rong. Kris ärkas hommikul seitsmest, seega umbes täpselt sellel ajal tal tavaliselt esimene uinak ongi. Esialgu oli rongis nii põnev, et tunnikese sisustasime aknast välja vaatamise ja puudele osutamisega. Te oleksite pidanud seda siirast avastamisrõõmu nägema! Niii vinge! Aga enne seda idüllilist maailma avastamist juhtus ka nii, et kui ma vankri ja Krisiga rongile sain, siis otsustas ta muidugi, et hommikune häda tuleb ka ära teha. Ega parem häbi silmis, kui valu kõhus onju. See rongis mähkmete vahetamine pole üldse mugav tegevus. Esiteks on kodinaid nii palju, need tuleb kõik kuidagi turvaliselt oma koha juurde jätta ja siis rongi tualetis kuidagi kahekesi ukerdades ja õõtsudes hakkama saada. Kuna ma ise ka pissile tahtsin minna, siis otsustasin, et lähmegi koos ja kaeme selle olukorra seal üle. Rääkimata sellest, kui keeruline oli laps süles pissil käia, siis seal ma ei oleks saanud ka suurema tahtmise juures Krisil mähet vahetada. Moment, kui ma Krisi oma põlvedele panin, et tegutseda, pistis ta lihtsalt täiest kõrist röökima. Eks see rong ju rapub ka ja noh.. Uus koht. Hirmus ju! Kuna ma tundsin, et seda siplevat ja röökivat last seal üksi vetsus puhastama hakata võib osutuda veel hullemaks mökerdamiseks, siis mõtlesin, et teen lihtsalt nii, et vahetan tal mähkme ära meie istekoha juures. Ma mainin ruttu, et me olime esimeses klassis ja peale meie ei olnud vagunis mitte kedagi. Kui seal inimesed oleks rahulikult istunud ja oma sõitu nautinud, siis poleks ma kindlasti seal mähet vahetama hakanud. Kujutage ette nüüd.. Maksad oma esimese klassi pileti eest ja siis keegi kukub oma lapse kakast mähet lehvitama. Oleks üsna ebameeldiv küll. Aga meil vedas ja ei olnud seal kedagi. Lükkasin siis lapsevankri meie istme ette, et oleks vähe privaatsem, laotasin oma mantli istmele, et õnnetusi ei juhtuks ja tegin selle siuh-säuh ruttu ära. Hingasin kergendatult ja korrastasin meie istumiseala. Kuna Kris oli tegelikult päris unine, siis teadsin, et ta üsna ruttu ära kustub. Seetõttu panin ka vankri lamavasse asendisse valmis, et Kris hiljem sinna tudule tõsta. 

Kuidagi juhtus nii, et aeg läks hirrrmus ruttu ja Krisil oli nii põnev, et unest polnud juttugi. Magama jäi ta lõpuks mingi 30 minutit enne kohale jõudmist. See tähendas aga seda, et pidin ta natukene enne kohalejõudmist ülesse äratama, et ta riidesse panna ja vankriga end ukse juurde sättida. Õnneks ärkas ta üsna lihtsasti ja oli täitsa heas tujus. 

Tulime rongilt maha ja kuna meil oli veidi aega, siis läksime ostsime sünnipäevalistele lilled ja rahakaardid, et kingitus Kerli juures valmis meisterdada. Kerli tuli mulle kuskil juba 20 minuti pärast järele ja seadsime sammud nende poole. Kuna eriti palju aega sünnipäevani ei olnudki, siis andsime lastele kiirelt süüa ja panimegi ajama. Mina istusin tagaistmel, kahe turvahälli vahel ja siis need neli pisikest silmakest muudkui uurisid mind. Vahepeal piilusid teineteist üle minu ja siis jälle mind. Pidu toimus Bibi mängutoas, Pääskülas. Päris armas kohake! Kris nautis olemist täiel rinnal ja jättis lõunaune isegi tegemata. Rahulikult oli peaaegu 7 tundi järjest üleval ja mängis kõikide võimalike mänguasjadega ning tutvus eakaaslastega. Alles autos vajusid mõlemad lapsed unne, kui juba koju sõitsime. Tom ja Kerli otsustasid autopesulasse minna, kuniks lapsed magavad ja ma siis naljatlesin, et niimoodi te siis külalisi lõbustategi jah? Saime auto puhtaks ja läksimegi koju tagasi. Rääkisime juttu, lapsed mängisid (Kris ajas enamuse ajast koera taga) ja lõpuks pistsime nad suurde vanni ka. Lõbu oli lastel laialt. Kui Kris ühel hetkel juba uniseks muutus, siis panimegi tuduka selga, andsin talle piima ja sättisimegi lapsed magama. Meil oli Krisiga suure madratsiga põrandavoodi tehtud ja nii me magasimegi kaisus. Noh, Kris läks muidugi veidi varem magama ja mina ühinesin hiljem. Põrandavoodiga on õnneks see eelis, et isegi, kui Kris peaks ringi tuterdama, siis ei saa ta kuskile kukkuda. Ma panin igaksjuhuks monitori ka, sest magamistuba asub teisel korrusel. Kuigi tegelikult kostusid kõik helid ka alumisele korrusele kenasti. Kris magas öösel väga hästi ja ärkas vaid kahel korral. Ta kusjuures magabki kõige paremini külas olles ja minuga kahekesi magades. Kristo siis vahel ütleb, et eino selge.. Eks ma siis kolin teise tuppa. Kindlasti seda ei juhtu, aga lihtsalt ongi nii, et Kristo keerab öösiti külge nagu homset ei tuleks ja ma ise ka ärkan selle peale vahel ülesse. Või näiteks hakkab norskama ja ma siis tögan teda, et kuule.. Lase magada pliis! Aga me proovime ikkagi nii teha, et Kris harjuks nende helidega lõpuks ja vast ühel hetkel enam ei ärka nende peale. See on nii veider, sest tegelt magab Kris pigem ikkagi nagu lärmakas keskkonnas. Meil alati telekas mängib, loomad jooksevad ja me ise ka räägime täitsa tavalise volüümiga. Siis ei ärka ta üldse, aga vot keset ööd hakkab küll nihelema nende helide peale. Krisi voodi on minu voodikülje poolel, et mul oleks öösiti hea mugav teda vajadusel uuesti tuttu aidata, kui ta püsti tõuseb näiteks. Eriti praegu, kui tal purihambad lõikuvad. Tänaseks on tal juba 11 hammast ja kaks tükki on veel kohe tulemas. Ehk saab siis veidike pausi? Loota ju võib!

Kris tagasiteel koju

Juba järgmisel hommikul kell 11:00 hakkas järgmine sünnipäev. Kuna meil kell 14:17 läks juba rong tagasi, siis ega me väga kaua olla ei saanudki. Aga natukene ikka. Kris jällegi nautis täiega oma olemist. Mängis õhupallidega, nosis lastele tehtud salatit ja käis isegi diskokuuli poolt tehtavaid täppe tantsupõrandal uudistamas. Kuna Kris kõnnib juba väga usinalt, siis kui ta parasjagu tantsupõrandal ringi tuterdas, siis võttis üks pisike tüdruk tal käest kinni ja proovis teda tantsima utsitada. Mina jälgisin asja kõrvalt. Moment, kui Kris mind nägi, pistis ta muidugi minu poole ajama. No peaaegu.. Peaaegu sai oma esimese tantsu tüdrukuga tantsupõrandal tehtud. Ehk järgmisel korral! Aga kuna kell liikus päris kiiresti, siis pidimegi üsna kohe Balti jaama poole startima. Õnneks sai üks sõbranna meile küüti pakkuda ja saime isegi planeeritust kauem olla. Rong oli sellel korral ikka rohkem inimesi täis, aga sellel korral sattus tagasisõit täitsa uneajale. Seega suure enamuse sõidust magas Kris mul süles. Lõpuks ärkas ülesse, tõmbas ühe tuubipüree hinge alla ja tegi teistele reisijatele nägusid. Võib lugeda selle tripi vägagi edukaks ja ausalt öeldes ma ei tea isegi, mida ma pabistasin. Tegelikult oli täitsa tore ja kõik sujus. Ega alati ilmselt nii ladusalt ei lähe, kuid praegune seiklus utsitas mind küll rohkemgi taolisi ette võtma. Krisile nii meeldis ja ise ka sain rutiinist välja. Kristo sai terve selle aja kodus tööd teha, ennast mõnusalt välja puhata ja meid hea tujuga rongijaamas vastu võtta. 

AGA! Ma pean tõdema, et elu alles kõndima hakanud lapsega on ikka päris keeruline. Kui me kahekesi Kristoga oleme, siis ei ole üldse hullu, aga üksi oli küll päris raske see, et Kris tahtis ju ringi kõndida. Süles ta olla enam ei viitsi väga ja vankrist pole ka ju pooltki nii põnev asju uurida, kui ise kõndides. Kui ühe käega käru lükata ja teise käega Krisil käest kinni hoida, siis võite ette kujutada, et see on ikka paras kaos. Kris kõnnib küll kenasti, aga kuna ta siiski alles alustanud on, siis ei ole ta veel nii pädev, et me niimoodi idülliliselt jalutada saaksime. Tavaliselt on ikka see, et Kris tahab ühes suunas minna ja mina teises ning kuna mul kolmandat kätt pole, siis noh.. Jah. Aga pole hullu. Põnevaks läheb alles siis, kui Kris iseseisvalt vapsjee teise suunda joosta tahab. Põnevad ajad on ees.. Põnevad! Aga eks kõigel on oma positiivne külg ka. Nüüd on juba nii mõnus ilusate ilmadega aias tšillida ja Kris rahumeeli tuterdab ringi, vehib oksakestega, katsub kivisid ja muru. Äge! See meie viimane suvi siin tuleb ikka maru mõnus!

Thursday, April 19, 2018

YOUTUBE-i müstilised paigad

Pilt on illustreeriv, aga üsna sama shokeeritult ma selliseid videosid vaatangi

Ma ausalt öeldes ei plaaninud sellel teemal üldse kirjutada, aga kuidagi juhtus nii, et mul sattus olema vaba õhtu. Kohustustest vaba. Ma ei mäletagi enam ühtegi sellist päeva, sest viimasel ajal on kuidagi kõik tegevused jutti kuhjunud ning niisama surfamist pole ammu olnud. Mitte, et see halb oleks. Lihtsalt.. Kuidagi imelik tunne oli. Teha tass kuuma teed ja hakata üle saja aasta vaatama mingeid mitme kuu taguseid nägemata videosid. Selle asemel, et koristada, tööd teha, pildistada või ala pesu pesta. Igatahes.. Ma tahtsin tegelt jumala randomil teemal rääkida. Sest ma ei saa aru, kas see on ainult minu probleem või?

Mul juhtub tihti nii, et kui ma ühel hetkel tõesti lõpuks maha istun, et internetis surfata, siis lähen kiikan enamasti oma lemmik youtuberite kanaleid. Kui põhilised videod vaadatud saavad, siis hakkan ma kuidagi automaatselt paremal olevast küljeribast teisi videosid vaatama. Esialgu on seal üsna sellised normaalsed asjad.. Võibolla sellised kanalid, mida muidu eriti ei jälgi, aga seekord pealkiri kõnetas vms. Aga siis.. BOOM! Järsku ma vaatan Jenna Marbles-i videot sellest, kuidas ta ühe päeva oma koeri beebina kohtleb. Järgmine hetk on mul ees mingi Dr. Phili saade naisest, kes arvab juba seitse aastat, et ta ootab jeesuse last ning õige pea läheb sünnitama ning asi päädib sellega, et järgmine video on "My strange addiction," kus mingi naine igapäevaselt vetsulõhnastajat omale purkide viisi suhu laseb või kuidas keegi oma kassi karvapalle lutsutab. HOW??? Iga jumala kord noh. See youtube on nagu üks suur must auk ja never ei tea, mis video seekord kõik ihukarvad püsti ajab. 

Näiteks täna ka.. Läksin vaatasin oma lemmik kanalite videosid ja siis järsku leian ennast vaatamast videot, kuidas üks paarike maailma kõige vürtsisemaid nuudleid sööb. Siis sattusingi Jenna videole, kus ta oma koera beebiks riietab, talle mähkmed jalga paneb ning söögitoolis püreed lusikaga annab. Seejärel sattusin ma videole, kus lahutatud paar oma abielufotosid vaatab. Siis oli video sellest, kuidas üks naine omale 60 000 dollari eest maniküüri tegi. No ma ei pea vist jätkama. Siis panin ma kogu selle krempli kinni, enne, kui ma veel sügavamale vajun ning proovin midagi targemat oma eluga peale hakata :D Samas nagu.. Need videod on nii random, aga ometi vaatan ma vahel ikka mingi 20 minutit järjest seda, kuidas keegi kõiki mcdonaldsi burgereid maitseb näiteks. Oh god why? 

Mul on tegelikult üks raamat pooleli, mille ema mulle lugemiseks andis. Peakski vist pigem selle juurde naasma. Aga mind huvitaks, et mis on KÕIGE VEIDRAM video, mida internetis vaadanud olete? Kas eksite samamoodi vahel internetisügavustesse? 

Wednesday, April 18, 2018

Uus jalutuskäru Beebikeskusest - Emmaljunga NXT60

Postitus on sündinud koostöös beebikeskusega: http://www.beebikeskus.ee ja vankri mudel: http://www.beebikeskus.ee/emmaljunga-nxt60-lapsevanker.

Juba mõnda aega oleme kaalunud ja mõelnud, et millist jalutuskäru Krisile osta. Meie praegune vanker (link ostust siin) on muidu suurepärane ja siiani meid hästi teeninud, aga ta on hirrrrrrmus raske ning suur. No totaalne tank ikkagi. Talvel oli sellega super mugav majandada ning ainus mille üle ma nuriseda saan on see, et kaarvari võiks pikem olla. Istmeosa peal on see ikkagi päris avatud. Aga siiani pole ka sellega probleemi tegelikult olnud. Laps on alati super soe olnud peale lõunaund ja tegelikult kasutasime me õues magamiseks siiamaani vankrikorvi. Istmeosas magas Kris ainult siis, kui tõesti kuskil ringi trippisime. Kris saab tegelikult siiamaani korvis magada, sest ruumi on täiesti piisavalt. AGA. Meie kuna meie vanker on niii suur ja raske, siis oli sellega väga ebamugav reisida. Nimelt oli kogu pagasnik seda alati täis ja mina seda tõsta väga ei jaksanudki. Seoses sellega sündis otsus, et ostame omale ka jalutuskäru, mida autos hoida ja just ringi trippides kasutada. Ma vaatasin päris palju ringi ja kõige, kõige sümpaatsem oli mulle Emmaljungade kõige uuem ning kompaktsem mudel NXT60. Esiteks lummas mind selle välimus ja teiseks on ta meie tangiga võrreldes ikka mega kerge ja mugav kasutada. Uurisin siis kärusõltlaste grupist ka arvamusi ja sain jutule ühe tüdrukuga sealt, kellel sama vanker on. Ta kiitis seda taevani! Siis oli selge, selle vankri kasuks otsustamegi! Selleks, et vankri kohta võimalikult palju infot edastada, võtsin ma vankrile järele minnes kaamera kaasa ja palusin Beebikeskuse Joosepil sellest natukene lähemalt rääkida. Noh, et kindel olla ikkagi. Videos näitab Joosep täpsemalt, kuidas vanker kokku käib, räägib sellest, millised on vankri eelised/omadused ning võrdleb seda mõningate teiste vankritega. Seda vankrit on võimalik osta kahes variandis. Lohuga istmega ning täislamavat. Nad on välimuselt muidugi ka üsna erinevad, aga hind on sama. Kaalub see vanker ligikaudu 11 kilo. Meie praegune on vist 16!? Käib oluliselt lihtsamini kokku ka ja autos võtab palju vähem ruumi. Ometi on sellel mõnus ja mahukas pakikorv, pikendatav kaarvari ja üsna suured rattad. Meie valisime outdoor mudeli. 


Kasutatav on see nii NSS, kui ka SSS variandis. Krisile vanker väga meeldib ja lohuga iste sobib talle ka. See lohuga iste on ergonoomiline, nagu BB-tool. Ta vajub lapse selja järgi paika. Täislamava ja lohuga istme erinevus on see, et kui nad muidu on sama suured, siis lamavas asendis kaotab täislamav variant ikka peaaegu 20cm pikkust. Lohuga iste on lamavas asendis täpselt 1m pikk. Täislamav natukene üle 80. Mulle hullult meeldib ka antud vankri puhul see, et sellel on pikendatav kaarvari. See oli üks minu tingimustest. Seda lihtsalt sellepärast, et meie praegusel vankril seda omadust ei ole ja päikeseliste/tuuliste ilmadega tundsin sellest puudust. 

Rattad on outdoor mudelil õues käimiseks ideaalsed. Tegemist on siis sakiliste õhkkummidega. Esirattad on pöörlevad, kuid soovi korral fikseeritavad. Nüüd, kui oleme vankriga juba mõned päevad ringi vuranud, siis saan kinnitada, et ma ei saakski rohkem rahul olla! See vanker on tõõõõõesti hea! Loomulikult kaalusin ma esialgu priamit, sest see on mu second favourite vanker, aga ei.. NXT60 on natukene vähem levinud, seega jalutab neid vastu ka vähem. Lisaks on tal minu jaoks olemas kõik omadused, mida vankri juures otsisin. Nagu jõulud oleks! Poleks arvanud, et mind kunagi üks lapsevanker nii õnnelikuks võib teha :D 

Milline on Sinu lemmik jalutuskäru? On siin Teie seas ka äkki NXT60 käru omajaid? Kuidas rahul olete?  Lisaks sellele sooviksin ma väga, väga kiita beebikeskuse teenindust. Joosep oli meie vastu super lahke ja vägagi teadlik vankri omadustest. Ta kiitis/laitis kõike, mis vähegi pähe tuli ja oli meiega aus. Super teenindus! Rohkem infot videos: 

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Tuesday, April 17, 2018

Ole sügavam, ole aus, ole sina ise. Ära karda. Me elame ainult ühe korra. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida elame praegu.


Teate.. Vahel juhtuvad asjad selleks, et me neist õpiksime. Minuga see juhtuski. Kui ma veel nädalake tagasi tundsin, et olen nii katki, habras ja üldse mitte mina ise, siis tänaseks päevaks on olukord kardinaalselt muutunud. Ma kirjutan seda lugu siia selleks, et anda ka teile jõudu ja ehk kõnetab see postitus kedagi, kes seda just täna vajab. Ma olen juba varasemalt blogis napisõnaliselt maininud, et olen end sotsiaalmeedias oluliselt tagasi tõmmanud ja tõenäoliselt kumab mu postitustestki läbi see, et valin oma sõnu hoolega ning poen oma urgu peitu. Kuidagi juhtus nii, et olles paras emotsionaalne vare, sattusin ma Alisa Verdega kohtumisele. Mul ei olnud konkreetselt mingit eesmärki tuleviku kohta pärida või minevikus sorkida. Ma läksin sinna otsima vastuseid mõnele üksikule küsimusele. Ometi andis see kohtumine mulle nii palju enamat. See andis mulle tagasi selle, mille kaotanud olin. Usu ja julguse. Ma arvasin, et tõmmates koomale, säästan ma ennast, oma pere ja oma last, aga mida ma päriselt tegin, oli teiste inimeste mõjutustel peitu pugemine. Ma ei taha iialgi, et minu poeg jätaks midagi tegemata, sest tal on hirm. Olgu selleks teiste inimeste arvamus, kriitika või hoopis midagi muud. Hirm on meie kõige suurem vaenlane. Peale meie endi muidugi. Alisa ütles mulle, et ma võiksin olla väga edukas, olla eeskujuks paljudele ning kõneleda oma keelt julgelt. Aga mind hoiab tagasi hirm. See hirm on olnud see, mille pärast olen ma ära öelnud nii paljudele pakkumistele, see hirm on see, mis hoiab mind tagasi viimaks täide nii paljusi unistusi ja see hirm on see, mis alati kuklas kripeldas. Tagantjärele tobe mõelda, kuid usun, et täiesti igapäevane paljude jaoks meie seast. 

Ma ei räägi siin nüüd sellest, et peaksin kogu meie elu ja olu letti lööma ning oma lapse privaatsuse eest seisan ma alati, aga ma räägin tegelikult täiesti tavalistest igapäevastest asjadest. Mul on tohutult palju unistusi. Unistusi, mida koos teie toetusega täide võiksin viia. Et innustada teidki seda tegema.. Aga olen siiani peljanud neist avalikult rääkida. Lihtsalt sellepärast, et ma tundsin ennast liiga nõrgana. Ometi ma tean, et enamik minu blogi lugejaid on suurepärased, innustavad ja armastust täis inimesed. Naljakas, kuidas me suudame alati märgata neid üksikuid negatiivseid asju, aga vot positiivsust võtame kuidagi iseenesest mõistetavana. Või noh, mitte päris.. Aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Meile võib 10 inimest öelda päeva jooksul ilusasti, kuniks üks negatiivne märkus meie mõtted enda valdusesse võtab ja siis seal pisikese kummitusena aina kummitab. Tobe eks? Aga täielik reaalsus. See väikene hääl, mis meid tagasi hoiab, on tegelikult meie endi kätes. Aga vahel me lihtsalt unustame, et see nii on. Me kaotame iseennast ja see on täiesti okei. Oluline on lihtsalt taas püsti tõusta. 

Alisa ütles mulle.. Et ma mitte iialgi ei jätaks midagi tegemata enda sees peituva hirmu pärast. See on see, millega pean oma elus võitlema ja kui ma suudan selle võidu saavutada, siis saabub minu ellu rahu ja õnnetunne. See võitlus on iseendaga. Mitte kellegi teisega. See mõte liigutas mind nii väga. Lausa nii väga, et paar päeva hiljem tegin kaks kõne, et täide viia üks oma suur unistus. Ma plaanin teha muusikat. Hetkel olen ma koostöös mõne suurepärase inimesega loomas midagi, mida ma juba suvel teiega jagada saan. Ma olen hakanud hääleharjutusi igapäevaselt tegema, et see unistus ka hästi välja tuleks. Minu eesmärk ei ole saada parimaks lauljaks maailmas. Minu eesmärk on välja anda oma lugu. Lihtsalt, et see oma bucket listist maha kriipsutada. Et saada üks äge kogemus. Ma olen siiani seda vaka all hoidnud, sest.. Noh, mis hull laulja ma ikka olen onju?! Eestis on nii palju suurepäraseid lauljaid. Aga ma mõistsin, et ma ei peagi olema see kõige suurepärasem laulja, selleks, et oma laul välja anda. See on minu enda jaoks. See on midagi lahedat, mida oma elus teha. See ei peagi olema kõige kõvem hitt raadios. See peab olema midagi, mis mulle endale meeldib. Midagi, mida saan kunagi lasta oma pojale ja öelda.. Näe, ma ühel õhtul mõtlesin, et teeks singli ja ma tegingi. Sest.. Why not? Ning ma tean, et mul olete teie.. Teie minu seljataga. Minu suur tugi ja jõud. Minu kaaslased sellel teekonnal. Ja ma tean, et te ei jäta mind. See on imeline tunne! Ma olen nii tohutult tänulik!


Ma tahan, et minu laps/lapsed õpiksid minult seda, et me elame ainult ühe korra. Või tähendab.. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida me elame praegu. Mitte ükski hirm ei tohiks meid takistada. Mitte ükski negatiivne tagasiside ei tohiks meid peatada. See kriitika peaks olema meie edasiviiv jõud, et saada paremaks. Et lennata kõrgemalt ja areneda. Et me ei langeks iseenese hirmude ohvriks. Ma tahan õpetada oma lapsele/lastele, et on okei kukkuda, aga alati peaksime suutma püsti tõusta. 

Minu mõtted ei piirdu sellega.. Me kolime augustis tagasi Tallinnasse. Kui kõik läheb nii nagu planeeritud. Meie maja nimelt on tänase seisuga müüdud. Võlaõiguslik leping on sõlmitud. Juhtus nii, et meie majja sattusid inimesed, kes soovisid seda kodu omale. Nad on seda pikalt otsinud ja olenemata sellest, et meie maja isegi müügis ei olnud, siis tegid nad meile ettepaneku. Kuna ajastus ja kõik klappis, siis lõime käed. Augustis on asjaõigusliku lepingu sõlmimine ning siis jätame selle pisikese pesaga siin hüvasti. Siia seinte vahele jäävad kõige vingemad mälestused. Mälestused sellest ajast, kui me alles kohtusime Kristoga, mälestused sellest, kui me olime alles abiellunud ning koos oma esimest suve veetsime. Mälestused sellest, kuidas me oma poega esimesel eluaastal kasvatasime. Siin on hea. Ning mul on tohutult hea meel, et see kodu saab olema kellegi oma, kes seda sama palju tahab ning hindab. Keegi, keda see maja kõnetas. Lisaks on meid Tallinnas ootamas üks tööpakkumine, mis antud otsuse tegemist veel rohkem utsitas tegema. Naljakas, et ma pelgasin sellel teemal siiani rääkida, onju? Ma alati mõtlesin, et ma ootan ära augustini. Et siis, kui kõik 100% kindel on, siis räägin. Aga miks? Miks mitte kohe rääkida? Hirm on selle asja nimi.. Hirm selle ees, et inimesed kirjutavad "Ma ütlesin, et nad ei pea seal maal elades vastu".. Naljakas, sest ma ise ju tean tegelt, et nii ei ole. Meie maja ju pole isegi müügis olnud. Aga ometi mõtlesin ma nii. Kuniks ma Alisaga rääkisin ja sain aru, et teen karuteene vaid iseendale. Ning minu võitlus on tegelikult ainult iseendaga. Tegelikult on selline asjade kulg meie elu uueks leheküljeks ja see on nii tohutult põnev! Kuhu me kolime? Milline saab olema meie tulevane kodu? Ei tea veel.. Aga nii põnev on!


Enda "alasti kiskumise" taga ei olegi alati kõik negatiivne. Tegelikult on see vabastav. Tegelikult on tore neid hirme kellegagi koos üle elada. Tegelikult on tore selliste uudiste üle teistega koos rõõmustada ja veel toredam on teiesuguste inimeste toega oma unistusi ellu viia!

Friday, April 13, 2018

Sünnipäevade lainel - Mida kinkida aastaseks saavale lapsele?

Postitus on sündinud koostöös mimico.ee e-poega: https://www.facebook.com/mimico.ee/

Mai kuu on meie peres üks lõputu pidu ja pillerkaar. Eriti sellel aastal. Nii palju tähtsaid sündmusi.. Nimelt on sellel kuul minu esimene suurem juubel, minu elu esimene emadepäev ja ka Krisi esimene suur sünnipäev. Me ragistasime tükk aega mõtteid teemal, et mida me ise võiks Krisile sünnipäevaks kinkida ja lõpuks sündis mõte, et selleks võiks olla pallimeri. Esiteks on nad niii kenad ja Krisile täiega meeldivad. Saime sõprade juures proovida ja nähes Krisi vaimustust, oli otsus tehtud. Muidu oleks võib-olla pealeistutava auto ostnud, sest see on selline pikemaajalisem mänguasi, aga selle saime katsiku kingiks juba siis, kui Kris sündis. Pallimeri tundus sellesmõttes lahe mõte, et sellel on üsna pikk kasutusaeg. Näiteks praegu meeldib Krisile pallimeres seista ja palle demonstratiivselt visata. Kui ma esialgu mõtlesin, et issssand.. Varsti ujub terve mu elutoa põrand pallide all, siis tegelikult on nii, et kui ma tänu sellele saan rahumeeli köögis süüa teha, siis pole mingi vaev õhtul pallid kasti tagasi korjata. Kui Kris suuremaks kasvab, siis on pallimerest kindlasti veel rohkem rõõmu. Ühesõnaga.. Nii me siis võtsimegi ühendust Mimico e-poega https://www.facebook.com/mimico.ee/ ja andsime oma tellimuse sisse. Eriti tore oli see, et nad olid valmis meiega ka koostööd tegema. Valisime välja sellistes toonides pallimere, mis vajadusel hiljem ka tüdrukule sobiks. Kuigi ma olen enam kui veendunud, et ma olen ehtne "poiste emps" ja meie perre tulevad ainult pojad. Ma ei teagi, miks mul selline eelarvamus tekkinud on. Rasedana nägin üldse unes, et mul tuleb kunagi kolm poega. Ma ise eelistaks muidugi kahte. Vähemalt praegusel hetkel mõtlen nii.. Aga juhul, kui peakski tüdruk tulema, siis mündirohelise ja helesinise kooslus sobiks ju ka temale. 


Muidu on neil kodukal ümmargusi pallimeresid ka, mis mulle välimuselt isegi rohkem meeldivad, aga kandiline tundus praktilisem. Sinna mahuks rohkem lapsi koos mängima ja ka toas on kuidagi kergem toa nurka paigutada. Meie oma on suuruses 90X90X40CM ja see on täiesti piisav. Nagu pildilt näha, siis mahun ka mina sinna sisse koos Krisiga ära. Jumala tihti tšillime seal koos ja mängime. Pallid on ka ikka hoopis teine tera, kui tavaliselt mängutubades näiteks või mõne soodsama pallimere omad. Need Mimico omad on üsna jäigad ja neid on praktiliselt võimatu lössi vajutada. Pikapeale kindlasti, aga ilmselt püsivad nad päris kaua ilusad. Ka järelturu väärtus peaks olema päris hea. 

Värvivalik on neil ka üsna lai ja ilmselt peaks iga pere leidma endale meelepärase ja sellise, mis nende interjööri kõige paremini sobiks. No siin mõningad näited:


Minu meelest on taoline pallimeri päris vinge kingiidee ka katsikute puhul. No näiteks kamba peale kinkida. Või midagi sellist, millele "fond" teha lapse esimesel sünnipäeval. Ma ise oleks küll lapsena sellise "mänguasja" ütlemata õnnelik olnud. Igatahes.. Sellised mõtted. Niiet, kui keegi veel on kimpus selle küsimusega, et ideid on sünnipäeva kingiks vajaka, siis ehk võiks olla selleks selline vinge pallimeri? Ma muidugi kujutan vaimusilmas juba ette Krisi tuba tulevikus ja nüüd pallimeres kajastuvad värvid on toonud kõik olemasolevad detailid kenasti kokku ja kui meil see tuba ühel päeval olemas on, siis kindlasti näitan ka. Näiteks on Krisil samasugune mündiroheline jumpy, mis pallimerega hästi matchib. 

Aga kui sünnipäeva lainetel jätkata, siis ma sain enda sünnipäeva plaanid ka tehtud. Läksin kõige lihtsamat vastupanu teed ja teen samas kohas, kus oli Mallu sünnipäev. Paroles. Esiteks oli see nii vinge koht ja sealne atmosfäär täiega mõnus. Just see, et saab ka kümne paiku õhtul veidi jalga keerutada ja selleks ei pea kuskile klubisse minema ning saab normaalsel ajal veel koju. Paroles ongi see kihvt, et seal on elav live band, aga restorani atmosfäär. Ei ole laaberdamist, aga samas ei ole ka lihtsalt selline tagasihoidlik restoran. Best of both worlds siis. 

Kuna ma pean oma sünnipäeva Tallinnas, siis ööbime Kristo vanemate pool. Kristo jääb lapsega peale ööund koju ja mina siis saan natukene sõprade/sõbrannadega sädistada ning aega veeta. Polegi ju niimoodi eraldi kuskil käinud eriti veel. Mallu sünnipäev oligi vist ainus ja viimane kord. Muidu võiks Kris ju ka Kristo vanematega jääda, aga kuna Kristo ema selg on haige ja ta hiljaaegu operatsioonil käis, siis ei saa ta Krisi kahjuks ise tõsta/sülle võtta. Seega jääb Kristo koos vanematega koju. Õnneks on Kris nii tubli ja lepib Kristoga kenasti. Saab põnev olema! Mina igatahes tellisin täna omale sünnipäevaks kleidi ära ja nüüd on vaja vaid kook leida. Kas keegi oskab mõnda head tegijat soovitada, kes mulle juubeliks koogi teeks?

PS! Koodiga "COSTANY" saate pallimere ostult -20% soodustust!

Tuesday, April 10, 2018

Kuidas ravida/aidata haigeks jäänud beebit?

Mul on selles osas päris mitmeid kirju tulnud, sest ma kunagi kirjutasin sellest, kuidas Krisil hammaste tulekuga seoses tihti nohu oli. Sellepärast otsustasin kõik siiani ise kogutud teadmised ühte postitusse koondada. Ehk saab keegi kunagi googeldades sellest postitusest abi. Kõige rohkem on mul kogemust just nohu leevendamisega, aga kuna Krisil ühe korra ka roseool oli, siis pidime läbi elama ka kolm päeva kõrget palavikku. Pole midagi raskemat, kui näha oma last loiuna ja näha, et tal on paha. Sellepärast on hea, kui on olemas kodune apteek ja mõned nipid/trikid mälusopis. Hetkel on muidugi Kris terve, kui purikas (ptüi, ptüi, ptüi), aga praeguseks hetkeks kogunenud teadmisi võib ju ikka jagada. Kuidas beebit siis aidata?

Ma alustan võibolla sellise tootega, mis on meie jaoks täiesti uus ning millest ma varasemalt eriti kuulnud ei olnud. See ei ole üldse tegelikult konkreetselt haigestumise vastu mõeldud, aga abiks võib ta küll olla. Tegemist on baby wick sarja tootega, nimega "Baby Balm".


Pole mingi saladus, et kõige parem ravi on lapsele lapsevanema lähedus. Antud toodet tulekski ööseks beebi rinnale ja kõhule masseerida. Ta natukene meenutas mulle vietnami salvi. Selleks, et tootest paremini aimu saaksin, siis määrisin seda ka enda rinnale. See tekitab sellist veidi õhetavat tunnet ja kuna ta lõhnab päris tugevalt, siis nohu puhul võib temast palju abi olla. Aitab lõõrid lahti hoida. Selle toote eesmärk ongi lõõgastada ja rahustada beebit. See sisaldab rosmariini- ja lavendliaroomi ning 4 loodusliku päritoluga koostisosa, sealhulgas aloe vera ekstrakti. Potsik on täpselt parajalt mugavas suuruses ja noh.. Kui see vähegi beebi olemist paremaks muudab, siis mina olen kahe käega poolt. Osta saab seda apteegist ja mõeldud on ta 6+ kuud vanustele beebidele. Südameapteegis müüakse 6,80€ eest. Soovitan proovida küll! Ma tean täpselt, kui jõuetu tunne on, kui ei oska beebi aitamiseks enam midagi teha ja oma lapsevanema puudutus on vaata, et kõige tähtsam! Kindlasti ei ole see ainult haigestumise puhul abimeheks, vaid aitab näiteks hammaste tuleku valus vaevleval beebil enne ööund veidi lõõgastuda. 

Aga kuidas veel beebit aidata? Panen siia väikese nimekirja asjadest, mida meie oleme veel kasutanud. Kindlasti ei ole siin kõiki viise, aga need on need, mida oleme ise praktiseerinud.

1) Tee beebile inhalaatoriga auru. See on üks parimaid ravimise viise nohu/kinnise köha vastu. Meie oleme tavaliselt teinud iga paari tunni tagant. Kuna beebid eriti inhalaatori maski ees hoida ei lase, siis oleme kasvõi ilma maskita lihtsalt torust auru beebi näo lähedal lasknud. Teinud oleme seda siis NaCl veega.

2) Aita beebil nohust vabaneda. Tee seda näiteks rhinomeri imuri, nosiboo imuri või hoopis NaCl veega täidetud süstlaga kraanikausi kohal. Kõik meetodid toimivad. Mõni on lihtsam, kui teine, aga toimivad nad kõik. Kindlasti tuleks enne beebile NaCl lahust ka ninna tilgutada, et tatt pehmem oleks ja seda saaks lihtsamini kätte. Mina näiteks pesin puhtaks infacoli pudelist saadud pipeti ja sellega oli ülimugav lahust ninna tilgutada. 

3) Aseta beebi voodi alla kauss, kuhu sisse hakid pisikesteks tükkideks küüslaugu ja sibula. Küüslaugu lõhn aitab nina paremini öösel lahti hoida ja sibul korjab endasse kõik võimalikud bakterid. Vaheta seda igal ööl!

4) Määri lapse taldade alla ja varvaste vahele hanerasva ning pane sokid jalga. Aa ja ka seda võib natukene vanematele beebidele rinnale määrida. 

5) Hoia koduses apteegi kapis ka paracetamoli küünlaid, et vajadusel palavikku alandada. 

6) Kui arvad, et beebile võivad samal ajal liiga teha ka lõikuvad hambad, siis tasub kindlasti proovida valu vastu ka nurofeni siirupit näiteks. Kõigile beebidele ei sobi paracetamol nii hästi, kui nurofen või panadol. Nende toimeained on erinevad.

7) Natukene vanemate laste puhul toimib köha vastu hullult hästi sibulakooretee. Seda võib ise ka juua, kui köhaga kimpus oled. Panedki lihtsalt sibulakoored tassi ja kuuma vee peale. Lased sellel tõmmata ja jood. See aitab imehästi röga lahtistada ja tegelt ei maitse üldse nii jubedalt, kui see kõlab.

8) Proovi beebile võimalikult palju nahk-naha kontakti pakkuda. Magage kaisus ja hoia teda tihti süles. Eriti hea oleks, kui saaks beebi kõhukotti pista. Ema südame juures on kõige turvalisem olla!

Ega mul esimese raksuga kohe rohkem meelde ei tulegi. Kui Teil on mingeid häid nippe või viise, kuidas Teie oma lapsi aidanud olete, siis jätke kindlasti siia postituse alla märge. See võib kedagi aidata, kes parasjagu sellise murega kimpus on! Koos on ikka kergem ja ma tean väga hästi, kui nõutu on olla sellises olukorras :) Püsige terved, praegused ilmad on väga petlikud! 

Saturday, April 7, 2018

Spa-puhkus beebiga Grand Rose Spas, Saaremaal


Ma olin juba nii kaua mõelnud, et ohhhhhhh, kuidas tahaks puhkama minna ja peale viimasel ajal toimunud sündmusi, tundus see nagu eriti magus variant mõtete eemale peletamiseks. Võtsime oma sõbrad punti ja seadsime sammud Saaremaale. Minu meelest on Saaremaal puhkamine kuidagi hoopis teistmoodi, kui mandril. Kris sai ka oma esimese praamisõidu kogemuse ja.. Lihtsalt see kaugemale ära minek on kuidagi nii kosutav. Meie lastel on umbes täpselt 1,5 kuud vanusevahet ja kuna me oleme päris tihti koos midagi teinud, siis on kutid teineteisega kenasti leppinud ja seetõttu taoline koos reisimine palju lihtsam. Kuigi Braiden on Krisist vanem, siis tegelikult on nad päris sama mõõtu. Neil sattusid täiesti juhuslikult ka ühtemoodi riided selga, seega oleks patt olnud neid mitte pildistada. Pildil on nad nagu must ja valge koer. Üks on selline tõmmu ja pruunide silmadega ning teine blond ja sinisilmne. Kunagi on neil kindlasti äge koos pättusi teha (kui nad muidugi ka tulevikus matchivad)

Täiesti uskumatu, aga poisid on meil peaaegu identses päevases režiimis ka, seega uneajad kattusid ja saimegi koguaeg koos plaane teha. Poisid ärkasid hommikul samas rütmis, seega saime kõik koos hommikusöögile minna ja kutid siis istusid kõrvuti oma toolides ja pistsid hommikusööki pintslisse. Ka ööunne läksid nad umbes poole tunnise vahega ja meie saime peale seda natukene hotellitoa põrandal istuda ja juttu rääkida. Kuna meie olime kolmanda korruse deluxe toas, siis see oli tiba suurem ja istusimegi õhtuti seal ja jutustasime. Braiden tudus rahulikult oma toas ja monitor levis kenasti ka meie tuppa. Eriti mõnus oli see, et deluxe toas on oma terrass ja sinna sai lapse mugavalt vankrisse lõunaunne panna.

No täiega full Breden. What are the odds!? PS! Koodiga "costany" saab endiselt nende e-poest alet. Selleks, aga peab kindlasti sisse logitud olema :) See meriinovillane kombe on vist minu kõige lemmikum ost lasteriiete osas. Eriti nüüd, kevade saabudes. Autosõitudeks täiega mugav!

Spa ja saunade osa on Grand Roses ikka väga mõnus. Mandril on Viimsi spa meie suureks lemmikuks ja kuna Grand Rose on sellele väga sarnane, siis ei saakski see vähem meeldida. Nii mugav on see, et lastele on selline eriti madala veega ümmargune bassein, kus lastel jalad maha ulatuvad ja nad saavad mõnusalt oma kopsikutega mängida või mööduvatele inimestele nägusid teha. Kuna me ei ole Krisiga varem eriti ujumas käinud, ega spaas aega veetnud, siis oli eriti suur lust näha, kui väga ta vett naudib. Ta nii hea meelega suples ja siputas basseinis jalgu ning pritsis vett kahte lehte. Nüüd lausa tekkis suurem motivatsioon tihedamini sellist reisi ette võtta. Veel enam, et tegemist oli nii lapsesõbraliku kohaga. Poisid täiega nautisid seda mängutoas möllamist, ujumist ja isegi saunatamist. Me käisime viie minuti kaupa peale pikemat suplust selles madala temperatuuriga kadakasaunas ja poisid olid väga rahul. Suurema kambaga minnes oli eelis see, et vahepeal said mehed lastega tšillida, kuni meie soolasaunas nahka koorimas käisime ja hiljem siis meie, kui mehed vähe kangemat leili käisid võtmas.


Ma sain Krisile Takkost viimane kord jumala vahvad ujumispüksid ka. Maksid need kõigest viis eurot ja tegelikult olid oma suuruselt mõeldud 2 aastastele lastele, aga täiesti parajad on. Suvi on ka nagunii tulekul, seega igati praktiline ost. Mul endal on muidugi see probleem, et peale imetamise lõpetamist, on mu partii umbes 3 korda väiksem, kui varem.. Seega pean ma kiiremas korras omale uued bikiinid vaatama, kui ma tervele maailmale flashida ei taha. Tõmbasin praegused bikiiinid nii pingule, kui kannatas ja õnneks vist ajas asja ära, aga veidi ebamugav oli küll. Peaks vist lasteosakonda kiikama, sest ega mul seal eriti midagi alles küll ei ole. Saaks kaks korda odavamad ujukad. Ma muide olen sarnast taktikat kasutanud suusavarustuse ostmiseks, hehe. 

Aga korraks põigates tagasi hotelli hommikusöögi juurde, siis ma väga tahaks kiita seda, et neil on päris suur valik puuvilju, mida saime lastele pakkuda. Õunad, pirnid, apelsinid, melonid, ananass.. Meil mõlemad poisid väga hea isuga ka ja nende puuviljade näksimine peale hommikupudru söömist hoidis neid mõlemaid õnnelikuna ja tegevuses, et meie saaksime oma hommikusöögiga ühele poole. 

Mul on nii hea meel, et võtsime spa puhkuse kaheks päevaks, sest see oligi täpselt paras minipuhkus. Võibolla oleks võinud üks päev veel olla, sest ega hästi ei raatsinud ära tulla küll. Veel enam, et me kahjuks viimasel hommikul spasse ei jõudnud, sest Kris lasi mingit elu pikimat esimest uinakut. Isegi mitte enda pärast, vaid see rõõm, mis lapse silmades oli seal basseinides sulistades, on hindamatu väärtusega. Krisile meeldis lastebasseinis teisi lapsi ka jälgida, teistele vanematele keelt näidata ja salakavalalt muiata. Nii sai ta üsna palju tähelepanu ja noh.. Tähelepanu sellele lapsele meeldib. 

Igatahes.. Väga mõnus oli ja täiega soovitan beebiga selline puhkus ette võtta. See on nii hea vaheldus igapäevasele rutiinile! Kuidas teie lastele spas meeldib? Tihti käite? Milline spa on lemmik?

Wednesday, April 4, 2018

Loomad lapse voodis?! Voodipehmendused Kräsupealt!


Mul on see postitus juba tükk aega mõtetes mõlkunud, aga viimase paari nädala jooksul on olnud lihtsalt nii, nii palju erinevaid sündmusi, üritusi ja projekte, et tegemata see siiani jäigi. Aga on aeg see viga parandada, sest ma leidsin nii vinge pisikese käsitöö e-poe ja oleks patt seda infot mitte jagada. 

Krisil on kombeks öösiti mööda voodit ringi tuuseldada ja kahjuks juhtub nii, et kui seda silmad kinni teha, siis üsna tihti käib see väike peakene kolks vastu võrevoodi ribisid. Meil hällil oli voodipehmendus küll, aga võrevoodile esialgu nagu ei ostnud, sest see ei tundunud üldse vajalik. Kui Kris aga öösel ringi käputama kippus ja peaga vastu võrevoodit kogemata aina tihedamini lõi, siis sain selle vajalikusest üsna ruttu aru. On päris keeruline mitte ülesse ärgata, kui taolise mütsuga pea ära lööd. Hakkasin siis uurima, et kus mida pakutakse ja mis hinnaklassis need üldse on. Ma esimese raksuga kirjutasin muksulasse ja siis võttiski minuga ühendust Sigrid. Ta näitas mulle oma tööd ja no ma lihtsalt pean teiega jagama. Kõik padjad on eraldi võrevoodi külge kinnitatavad ja täiesti omanäolised. Meie palusime Krisile kaks erinevat komplekti valmistada, et saaksime neid vastavalt soovile ja vajadusele kasutada. Lahe on see, et kui laps saab natukene suuremaks, siis saab lipsud tagant lihtsalt kinni siduda ja neid niisama dekoratiivsete patjadena kasutada. No just neid vahvaid loomakesi ja pilvi ma pean silmas. Hetkel panin Krisile peatsisse selle maru vahva suure pandaga padja ja külgedele mõned klassikalised ruudud.  Üks muhe põder eksis ka sinna sekka ära. Pildi jaoks panin nad kõik ühte ritta, et paremini välja paistaks. Muidu saab padjad ilusti kahele küljele siduda või kasvõi terve ringi peale teha. 

Tegelikult on meil veel üks suur hall pilveke ja sinine ükssarvik . Neid ma siis vaheldumisi kasutan ja seni kuni ühed voodis on, siis teised on niisama riiulil dekoratiivselt. 


Krisile tunduvad padjad sobivat ka, sest isegi kui ta nüüd sipleb ja ringi käputab, siis ei löö ta end ära ja vajub koheselt uuesti unne. Seega igati praktiline ost. Veel enam, et sellise voodipehmenduse kasutusaeg võib olla loova lähenemise juures vägagi pikaajaline. Tavalise voodipehmenduse puhul seda kahjuks ei ole. Õmbluste kvaliteet on samuti hea ja kuskilt mingeid niite ei narmenda ega töö osas lohakust välja ei paista. Hinnad on Kräsupea lehel ka head. Sellise suurema peatsi padja saab 22€ eest. Eraldiseisvad loomad maksavad 15€ ja tavalised ruudud on 7€. Kõiki patju saab omavahel vastavalt enda soovile kombineerida, kangaid valida ja isegi suurusi ise määrata. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Ma panen siia väikese näidise veel patjadest, mida nende lehel pakutakse. Oleks mul tütar, siis see unicorn voodipeats oleks täiega must have!


Ma lihtsalt olen nii üllatunud, et põhimõtteliselt sama raha eest müüakse beebicenteris täiesti tavalisi voodipehmendusi, mis igal teisel on ja tihti on need sellised tagasihoidlikud ka. Mulle endale meeldib ka tegelikult pigem minimalistlik stiil kodus, aga vot lapse tuppa tahan ikkagi natukene värvi ja midagi lõbusat ka ja sellepärast mulle need käsitöö padjad eriti meeldisidki. Ma usun, et ei oleks ka mingi probleem paluda mingit konkreetset looma valmistada.. Aga ega ma lubada ei saa. Seda peab otse ikka tegijalt uurima ☺ Nende e-poe leiab siit: https://www.facebook.com/Kräsupea-OÜ ja instagrami lehekülje siit: https://www.instagram.com/krasupeaou/.


Kevade saabumise puhul rääkisin Kräsupea firmaga läbi ja me otsustasime välja loosida ühe ükssarviku ka ühele teie seast. Valikus on roosa ja sinine. Panen loosimise kohe facebooki ülesse. Piilu kindlasti!