Wednesday, March 21, 2018

Meenutusi lapsepõlvest


Ma olen blogis rääkinud ka, et mina ise olin lapsena pigem selline pätt ja kaak. Ma olin alati see laps, kes oli kõige valjema häälega, kes hundirattaid tehes üle hoovi liikus kõndimise asemel, kõva häälega vene keeles laulis ja teistelegi õpetas ning täiesti vabalt võhivõõrastega mängis. Ma olin alati kõige pisem, aga südames tundsin end nii, nii suurena. Ma ei kartnud kedagi ega midagi. Mul olid alati sellised lokkis juuksed, nägu puude otsas turnimisest rokane, nägu naeru täis ja ma otsisin alati omale uusi seiklusi. Kui me eile beebigrupis jäime vestlema teemal, et millised on meie lapsed, siis viiski see mind mõtetes hoopis oma lapsepõlve lainele. Hakkasin meenutama ja.. Nii palju lahedaid mälestusi tuli silme ette. Mõtlesin mõningaid ka teiega jagada.  Võiks öelda, et siis neid mälestusi, mis esimese raksuga kõige eredamalt meelde tulid. 

Ma mäletan lapsepõlvest seda, et mina olin alati see laps, kes kõige kauem õues võis olla. Teised pidid alati kuskil viie/kuue ajal tuppa sööma minema, aga meil sellist reeglit ei olnud. Ma olin ausalt öeldes üsna nördinud, sest mida ma seal õues ikka üksinda mängin. Meie kõrval majas elas perekond usklike. Neil oli kaks tütart ja ma päris tihti mängisin nendega koos. Ühel päeval, kui meil maailma kõige põnevam ukaka mäng pooleli oli, siis tuli neil aeg koju minna. Mina siis mõtlesin, et kuidas ma ometi saaksin neid pikemaks ajaks endaga mängima. Ütlesin neile siis, et keerake oma käekell (vanemal õel oli selline uhke piltidega lastele mõeldud kell) paar tundi tagasi ja näidake, et enda arust tulite ju õigel ajal koju. Et juu siis on kell valeks läinud. Küll nad andestavad. Järgmisel päeval olid nende vanemad meil uksetaga ja rääkisid mu vanavanematele, et ma ei tohi nendega enam suhelda, sest avaldan halba mõju ning õpetan neile valetamist. Upsi! Ega ma ju halvaga..


Veel mäletan ma seda, kuidas ma kõiki hoovilapsi teatrit utsitasin tegema. Ma mõtlesin välja näidendi , me harjutasime usinalt ning siis lasime minu vanaemal arvutist välja trükkida kavad ning kutsed, et need naabritele postkasti sokutada. Pilet oli ka.. 3 krooni. Selle jagasime omavahel hiljem ära. Endale võtsin suurema osa, sest noh. Mina olin ju tuhkatriinu. Pärast läksime kõik kambakesi vallamaja poodi komme ja nätse ostma. Mida äri 😄

Kindlasti ei unusta ma iialgi seda, kuidas vanaema ootas mind söögiks koju ja mina ennast mitmeks tunniks külapeale unustasin. Ma nimelt läksin naabrinaise juurde, sest too lubas mulle kassikangast õpetada ja söötis kõhu täis kah. Koju jõudes teatasin vanaemale, et mul pole kõht tühi, ma olen juba söönud. Tänapäeval ei kujutaks muidugi sellist asja ettegi, aga meie väikeses "külakeses" teadsid kõik kõiki ja selline asi ei olnudki teab mis hirmus. Naljakas mõelda. 

Vahel tulin koolist koju mitu tundi, sest ma pidin kõiki tigusid ükshaaval vihmase ilmaga üle tee aitama, et autod nendest üle ei sõidaks. Või hoopis tiigist õngega (oks + niit + vihmauss) triitoneid püüda, et neid ämbrisse panna ja teise tiiki viia. Seda sellepärast, et üks tiik kaevati kinni, et sinna ehitada staadion ja ma tahtsin kõik kalad enne ära päästa. Või see kuidas ma tigusid alalõpmata plastikust karbi sees koju tassisin, neile sinna sisse lehtedest ja mullast pesa tegin ning nad kõik mööda tuba laiali roomasid koguaeg. 


Veel on mul meeles see, et kuidas esimestes klassides sõbrannaga kehka tunnist poppi tegime, et tema juurde barbiedega mängima minna. Hiljem juhtus seda ka paaril korral.. Aga siis me läksime juba hoopis simsi mängima. No mida, mida?! Kus oli kohusetunne? Ilmselt jäi parki, kui neid tigusid üle tee aitasin 😄

Ma mäletan seda, kuidas meil oli hoovis kaks last, kellel millegipärast tihti täid olid ja iga jumala kord kui ma nendega mängisin, siis sain ise ka täid. Siis lõpuks vanavanaema ütles, et äkki sa ei lähe enam neile külla ja neid meile ka külla ei too. Minule see mõte teps mitte ei meeldinud, sest mulle meeldis nendega koos mängida. Ma siis arvasin, et parim idee on nad kordamööda meile salaja külla tuua, vann vett täis lasta, et nad end puhtaks peseks ja neil juukseid lõigata, et neil täisid poleks. Te võite kaks korda arvata kuidas see seiklus lõppes.. Ühel neist oli konkreetselt väike tutt otsaees tuka ära lõikamisest ja täid sain ma ka tollel korral. 

Ühel korral juhtus nii, et kui me omale mäe otsa onni ehitasime, siis tulid suuremad poisid ja lõhkusid selle ära. Mägi oli selline üsna järsk ja täis kõrgeid puid. Ma arvasin, et kõige parem idee oleks kaevata terve mägi auke täis, need okstega katta ja jätta poistele lõksud. Selleks, et asi veel raskemaks muuta võtsin kodust enamik vanavanaema lõngakeri ja sidusin need puude vahele pingule, et noh.. Nagu takistusrada või nii. Muidugi hiljem pidime kõik nööri kenasti kokku korjama. 

Mina sõbranna vanematele näidendit tegemas #lauaviin. Don't ask :D

Ma olin alati see laps, kes igal tantsuvõistlusel, lauluvõistlusel ja näidendis osales ning tegi kõik selleks, et järgmisel aastal aina paremini läheks. Ma olin edev, lärmakas ja kartmatu. Mul on hea meel, et elu on mind veidi tasakaalukamaks muutnud, kuid nagu näha, siis on endiselt minus see edevus olemas ja väljakutsetele ei suuda ma siiani "ei" öelda.  Vot sellised vahvad meenutused tänasesse päeva. Millised olite teie lapsena? Milliste pättustega hakkama saite?

Sunday, March 11, 2018

Imetamisest ja minu kogemusest


Seda postitust ajendas mind kirjutama tegelikult Miiu (https://www.meiekäopesa.ee/motherhood/imetamisest-kopp-ees) postitus. Seda lihtsalt sellepärast, et see kõnetas mind tohutult ja ma leian, et sellistest asjadest peab rääkima. Ka mina ei julgenud siiani, sest ma pelgasin hukkamõistu. Ma olen üldse selline päris pehmeke ja võtan asju üsna kergelt hinge. Eriti peale Krisi sündi. Aga see ei tähenda tegelikult seda, et peaksin vaikima. Ma enam ei vaiki.. Kui kasvõi mõni inimene leiab siit postitusest jõudu ja mõtteid, siis olen juba võitnud. Ma tahan rääkida enda kogemusest imetamisega. Võin öelda kohe, et samamoodi nagu Mirjam, arvan, et see on olnud üks ilusamaid kogemusi minu elus. Sellist lähedust ei anna sõnadessegi panna ja see on imeline. Ma olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus pakkuda oma lapsele 9 kuud rinnapiima. Piima, mis on tema jaoks mõeldud ja mida minu väikene keha ise on suutnud toota. Ma olen tohutult tänulik. Ma olin enam, kui kindel, et mina plaanin imetada aastakese. Ma tean, et soovituslik on lausa 2 aastaseks saamiseni imetada, aga tundsin, et see ei ole minu jaoks. Mul oli eesmärk, et teen seda aastakese ja siis vaatame edasi. Little did I know, et see ei ole ainult minu teha. Kris oli algusest peale selline laps, kes iga 2h tagant rinda sai ja niimoodi ööd ja päevad läbi. Olen sellest siin blogis rääkinud ka. Ühel hetkel muutus tavapärane 2h tagant öine imetamine lausa 1h taguseks imetamiseks ja ma tõstan käed ülesse ning ütlen, et see oli tohutult kurnav. Ma väga, väga armastan oma last ja loomulikult ma võimaldan talle seda, et ta saaks rinnalt lohutust, kui ta seda soovib. Ma andsin endast parima ja hiljem magasin lõunaune lihtsalt lapsega koos, et magamata unetunde tasa teha. 

Kris magas esimesed kaks elukuud ainult kaisus. Just sellepärast, et ma tundsin, et ma tahan nii ja see oli parim otsus. Me saime kõik niimoodi rohkem magada. Kaisus nohisev beebi on ühtlasi kõige ilusam ja mõnusam vaatepilt. Kui välja arvata sundasendis magamine, siis oli kõik suurepärane. Ma andsin Krisile läbi une rinda ja kõik oli kena. Siis hakkasime teda vaikselt oma voodisse harjutama. Või noh.. Mis oma voodisse. Me panime Kris Stefani võrevoodi meie voodi vastu ja võtsime ühe külje maha. Siis olime justkui ühes voodis, aga mitte päris. Nii ma sain ikkagi Krisi mugavalt imetamiseks omale kaissu haarata ja hiljem vaikselt tagasi tõsta. Kui Kris käputama õppis, siis pidime võre tagasi panema, sest siis hakkas ta läbi une juba ringi uitama ja asi muutus veidi ohtlikuks. Krisi ei morjendanud see absoluutselt ja ta magas oma voodis täpselt samamoodi nagu meie voodis. Ikka ärkas iga 2h tagant ja mina andsin rinda. Siis tõstsin ta tagasi oma voodisse (ta oli ärkvel, ta ei ole kunagi rinnaotsas magama jäänud, va täiesti vastsündinuna) ja Kris jäi kohe uuesti magama. Kuna see 2h tagant imetamine muutus peale kaheksandat magamata kuud ühel hetkel selliseks "murekohaks", siis googeldasin seda teemat. Jõudsin ka ise Mirjami postituseni, kus ta rääkis Iti rinnast võõrutamisest ja oma tunnetest sellega seoses. Ma tegelikult ei pea silmas seda võõrutamise osa postitusest, vaid just neid tundeid.. Seda, et ka teised emad tunnevad end aeg-ajalt pahasti, sest taoline magamatus lihtsalt lõpuks mõjub ju paratamatult ka vaimsele poolele. Oli hea lugeda, et ma ei ole oma murega üksi. Ma kirjutasin Mirjamile ja rääkisin temaga. Ma ütlesin talle, et mul on raske ja ma ei tea, mida ma tegema pean ning kas ma toimin õigesti. See vestlus andis mulle tohutult jõudu ja ma hakkasin vaatama asju hoopis teise nurga alt. Aitäh sulle, Mirjam, selle eest! Aitäh, et oled piisavalt julge, et innustada ka minusuguseid argpükse sellisel teemal avalikult rääkima. Kindlasti on inimesi, kes minuga ei nõustu ja iga imetamisekogemus on täiesti ainulaadne. Ma olen nõus. Samas nagu Mirjam ise ka ütles, et imetamine, kui selline on sügavalt kahe inimese vaheline asi. Ainult sinu ja lapse. See peab olema vastastikune ja iga ema tunneb, mis on tema lapse jaoks õige. Ma otsustasin, et ma ei soovi võõrutada.. Küll, aga otsustasin Mirjami nõuandeid kuulata ja praktiseerida.

Mirjam küsis minu käest ühe küsimuse.. Kas ma imetan päriselt siis, kui Kris sellest häälekalt märku annab ja muuga ei lepi või teen seda pigem sellepärast, et nii on kiireim viis laps rahustada? See küsimus oli nagu klaas külma vett näkku. Tõele au andes, siis tegelikult olin ma tõesti lapsele alati ise rinda pakkunud. Noh, kui Kris 2h möödudes näiteks häält tegi, siis esimese raksuga pakkusin talle kohe rinda, sest niimoodi saime ruttu edasi magada ja see tundus ainuõige ning kõige mugavam. Samamoodi oli ka päeval. Kui Kris 2h möödudes natukene jorises ja natsake tisside vahel pead hõõrus, siis arvasin kohe, et on aeg rinda anda ja seda ka tegin. Ega ma ei teadnud ju paremini. Selliseid asju ei õpetata. Loomulikult suhtlesin ka imetamisnõustajaga, kes oma nõu ja jõuga abiks oli. Siis võtsin ma vastu otsuse, et okei.. Ma proovin rohkem last jälgida ja vaadata, et milles on tegelik mure. Kuna tol hetkel sõi ta juba korralikult ka lisatoitu (oli 8-kuune), siis ei saanud tal kõht tühi olla. Imetamisest võis küll möödas olla 2h, kuid ala pudru söömisest kõigest tunnike, poolteist. Proovisin siis seda taktikat esialgu päeval. Et ma annan Krisile rinda edasi.. Aga lasen tal ise küsida. Ma isegi ei teadnud, kuidas see teistmoodi küsimine välja peaks nägema, kuid imetamisnõustaja sõnul pidin ma kindlasti sellest aru saama. Hehe. Saingi. Kui Kris Stefan muutus näiteks peale 2h möödumist natukene rahutumaks, siis proovisin lihtsalt teda sülle võtta, talle põnevaid asju näidata ja minule üllatuseks ununes tiss koheselt. Ei hakanud ta mu pluusi kakkuma või rinda otsima. Mängis minuga edasi. See oligi mulle märguandeks, et ilmselt olingi ise olnud liiga laisk ja oskamatu, et tegeleda "tegeliku probleemiga," vaid pakkusin selle asemel pigem rinda ja laps rahunes. See on ju normaalne. Rinnal olemine on kõige mõnusam ja turvalisem koht lapse jaoks ja no "kui sa juba pakud, eks ma siis natsa võin lonksata ikka" teooria toimis meil täiega. Kris ei ole kunagi olnud selline pikalt rinnal uneleja või nautleja. 3-4 minutit maksimaalselt ja siis käputas ta oma mänge edasi mängima. Kunagi ei uinunud rinnal. Sellise teooriaga imetasin eneselegi märkamata iga 2h asemel juba 4h tagant. Kris lihtsalt ei tundnudki huvi. Ma ei keelanud talle rinda. Ma vahel harjumusest kippusin ikka ise pakkuma. Ühel hetkel (u 2 nädalat hiljem) avastasin, et Kris ei küsigi enam üldse rinda. Olin siis natukene nagu segaste tunnetega, et issand.. Kas tõesti ei tahagi enam üldse? Siis juhtuski nii, et Kris sõi korralikult lisatoitu ja piima küsis päeval vaid 1-2x. 

Öösiti imetasin endiselt iga 2h tagant. Kris hakkas siblima, tõusis käpukile.. Ma esialgu proovisin lutti, aga seda ta ei tahtnud. Siis silitasin peakest, et ehk jääb uuesti tuttu, aga ei. Siis võtsingi automaatselt kohe sülle ja andsin rinda. Mõtlesin siis ühel õhtul, et ma proovin ühe korra seda sama taktikat öösel ka. No, et lasen Krisil öösel tissi küsida, mitte ei paku seda ise. Kui Kris ärkas 2h pärast viimasest imetamist (olles enne söönud 3x lisatoitu päeval + 2x rinda ja vahepala), siis võtsin ta hoopis sülle. Ei kiigutanud ega midagi, vaid lihtsalt hoidsin teda enda südame lähedal. Noh, tavapäraste toimingute asemel. Kris jäi üsna kohe vakka ja asetas pea mu rinnale ning uinus. Saate aru jah? Ilma rinnata. Miks ma varem seda proovinud ei olnud? Ma siis panin Krisi tagasi voodisse, ta keeras mulle selja ja magas edasi. Järgmistel kordadel ma ikka pakkusin rinda, et äkki ikka on kõht tühi või äkki ma teen liiga. Järgmisel õhtul kordasin sama.. Esimese imetamiskorraga. Kolmandal õhtul ta isegi ei ärganud enam. Ta magas 6h jutti! MIDA?! Ma siis mõtlesin, et okei.. Ma nüüd siis proovin ka järgmised korrad lihtsalt sülle võtta ja pakun talle siis rinda, kui ta nutma peaks hakkama või noh.. Tissi küsima. Ta ei hakanudki. Piisas sellest, et võtsin ta sülle. Kinnitasin talle, et emme on siin ja ta asetas jälle oma peakese mu lõua alla rinnale ning uinus. Täiesti ilma nututa. Ma olin hämmingus. Nädalaga toimus nii kardinaalne muutus, et Kris magas 11,5h jutti ärkamata. Ma tundsin end nagu teine inimene ja Kris oli ka hommikuti oluliselt reipam ja rõõmsam. Loogiline ka, sest selline katkendlik uni on ju ka beebile halb ning kurnav. Olgugi, et ta kohe peale imetamist edasi põõnas. 

Niimoodi jõudsimegi lõpuks tänasesse päeva, kui Kris sõi ainult 1-2x päevas rinnapiima päeval. Ta ei ärganud enam öösel üldse või isegi kui ärkas, siis panin talle lihtsalt käe peale või võtsin omale kaissu ja magasime hommikuni. Siis umbes 2,5 nädalat tagasi juhtus nii, et Kris ei tahtnud päeval enam üldse rinda. Kui ma seda talle pakkusin lõpuks, sest noh.. Piima peab ju sööma, siis ta lihtsalt vaatas mu rindu umbes täpselt sellise näoga, et .. "EMA, MIDA SA TEED? Muigas siis mõnusalt.. Et mis asjad neeeeed veel on" ja käputas lihtsalt minema. No 0 huvi. Kui ma alguses ikka täiega toppisin ja pumpasin piima välja, et see ära ei kaoks, siis ma lõpuks lihtsalt loobusin. Milleks ma seda teen? Laps ju ilmselgelt annab mulle märku, et ta ei soovi enam. Minu otsus oli see, et ma ei hakka 9 kuu vanust last pimedas sunniviisiliselt toitma, nagu paljud nõu andsid. Kris sööb päeval väga normaalseid koguseid lisatoitu. Rinnapiima segasin pudru sisse, et ta vitamiine saaks ja otsustasin lõpuks, et okei. Ma ei topi enam. Kõik. See oli meie ühine teekond, meie ühine otsus. Ilma sundimiseta. Ilma nututa (kui välja arvata minu pisarad, et issand.. Kas ma ikka teen õigesti). 


Ma siiralt loodan, et minu loost on kellelegi abi ja veelkord. Iga imetamiskogemus on erinev. Ei ole olemas õiget ja valet. Kõik loksub paika ja jälgige oma sisetunnet. Mis veel olulisem.. Jälgige oma last. Kõik lapsed ei ole ühe puuga löödud. Olgugi, et ma ise arvasin, et minu imetamisteekond saab pikem olema, siis läks hoopis nii. 

Ja veel.. Naised võiksid olla imetamise teemadel üksteise suhtes mõistvamad, tolereerivamad ja toetavamad. Tihti juhtub nii, et mõnda teadmatuses olevat naist kiputakse ründama, hukka mõistma või häbistama. Ma ei räägi siin enda kogemusest vaid üleüldiselt. Nii palju, kui ma tookord oma muremõtetega googeldasin, siis nägin tihti, kuidas taolist "totut" nagu ma ise olin (võibolla eneselegi märkamata) rünnati. Isegi, kui seda nii ei mõeldud ja tegelikult taheti abiks olla. Eks see kõik on sõnastamise ja lähenemise küsimus. See omakorda tekitab imetamise osas veel rohkem kurbust ja stressi, kui seda võibolla juba on. Mul on ühtpidi väga rõõmus meel, et nii mina, kui ka laps saame lõpuks hästi magada ja kõik loksus paika. Ilma nutuga võõrutamiseta. Teistpidi olen natukene kurb ka, et minu pisike beebi ei olegi enam nii beebi. Kokkuvõttes arvan, et nii pidigi minema. Kõik loksus paika ja olgugi, et meil kõigil poeb lapsevanemana pidevalt hinge see "kas ma teen ikka õigesti ja kas ma annan oma lapsele parimat" tunne, siis see on okei. Minu otsus oli see, et ma jälgin oma last ja kuulan, mida tema mulle öelda tahab. Mitte ühiskond, mitte naabrinaine Malle ja mitte raamatud. 

Pildid meie aastapäeva fotoshootist - Siiri Kumari photography


Mäletate, et ma mainisin mõni aeg tagasi, kuidas me aastapäeva puhul Siiri Kumariga väikese fotoshoodi ette võtsime? Oli üks eriti karge ja külm talvine ilm ja mingit otsest plaani meil ei olnudki. Mõtlesime lihtsalt mõned emotsioonid pildile püüda ja enda jaoks mälestusi ülesse pildistada. Mõeldud, tehtud. Siiri on sellesmõttes hullult lahe fotograaf ka, et ta suutis meid sessiooni ajal niivõrd vabalt tundma panna, et eneselegi märkamata muutusime me kaamera ees totralt lapsikuks ja tulemuseks ongi need ehedad pildid. Päris äge. No vahelduseks sellistele poseeritud piltidele. Minul oli Siiri kaamera ees muidugi eriti mõnus olla, sest Siiri ei ole minu jaoks enam ammu pelgalt fotograaf, vaid väga hea sõber. Meil nimelt on lastel vaid nädalake vanusevahet ja niimoodi me koos ühes vaimus lapsi kasvatamegi. Pidevalt teineteist nõu ja jõuga aidates ning igapäevastest asjadest rõõmu tundes. Päris lahe, et Kris saab ülesse kasvada niimoodi, et tal on eos juba mõned sõbrakesed, kellega oma sünnipäevasid tähistada või niisama playdate korraldada. Ka meie sessiooni ajal hoidis Siiri Krisil silma peal ja tegi talle vajadusel lolle nägusid. Ühel hetkel, kui Kris vähe kärsituks muutus, siis pakkus ta isegi välja, et võib Krisi meie tula kõhukotiga endale külge siduda. Vot see on teenindus, hehe. Aga saime nüüd lõpuks kõik pildid kätte ja ma jagan neid hea meelega teiega ka. Tore on vahelduseks selfiedele ja lapsest tehtud fotodele ka kahekesi kaamera ette sattuda.. Noh, nagu vanasti. Ma leian, et meeletult oluline on teineteist mitte ära unustada argipäevas ja sellised pisikesed ettevõtmised meenutavad meile, kust kõik alguse sai ja nagu veidi läkitavad suhet uuesti lõkkele. Mitte, et meil see jahtunud oleks, aga teate küll.. Mähkmete, beebitoidu ja unede vahele on kerge end ära kaotada. 


Pildistamas käisime Kalamajas ja loomelinnaku juures. Kaasa haarasime endaga umbes täpselt kolm riiete komplekti, millest lõpuks kahte reaalselt ka kasutasime. Ka need haarasime suht jooksu pealt kaasa, eriti midagi läbi ei mõelnud ja isegi meigi vorpisin ma omale mööda Tartu-Tallinn maanteed sõites. Uskumatu, aga isegi lainerijoone sain tehtud. See on vist juba nii mällu süübinud, et teostus tuli päris hästi välja. Ma kusjuures olin jumala valmis, et pean Siiril paluma mu laineri sirgeks töödelda. Aga tutkit, või asja. 

Viimati tegime koos mõningaid pilte siis, kui Kris alles sündinud oli ja Fotoraat külas käis. Hästi huvitav on see, kuidas iga fotograafi käekiri on niivõrd erinev ja iga kogemus nagu esmakordne. No just see "kaamerate taga toimuv" pool sellest. 


Ühel hetkel keset Kalamaja parki poseerides möödus meist üks meesterahvas, kellel olid niii ägedad koerad. Kuna nad mu juuste ja tagi värviga päris hästi matchisid, siis ma lihtsalt tuimalt küsisingi, et kas ma võiksin koertega koos paar pilti ka teha. No minge pekki, kui nunnud nad olid! Naljakas tunnistada, aga vaatamata sellele, et meie peres kassid on, siis sisimas olen ma täiega koerainimene. Minu jaoks on nende siiras armastus ja truudus midagi kirjeldamatult ilusat. Tänasel päeval oleks muidugi meile koera võtmine mõeldamatu, sest me lihtsalt ei jõuaks temaga nii palju tegeleda, nagu üks koer seda sooviks/vajaks ja meil on juba niigi paras segasummasuvila siin. Aga kunagi kindlasti.. Lastel ka on tore koeraga kasvada ja kui me päriselt paikseks kuskil jääme, siis miks mitte. Kusjuures.. Ma olen isegi seda mõelnud, et millist koera ma omale siis tahaks? No kui päriselt võimalus kunagi tekiks. Suht suure tõenäosusega tahaksin ma endale täiesti tavalist hundikoera.. Või labradori. 


Aga rääkides veel eelmisel teemal.. Suhte värskena hoidmisest ja sellest, kuidas mähkmete virr-varris teineteist mitte unustada. Meie oleme näiteks leidnud ühise keele trenni tegemise näol. Käime nüüd kaks korda nädalas jõusaalis ja ühel päeval nädalas teeme kodus koos trenni. Seda viimast siis lapse lõunaune ajal. Kuidagi on see ühise eesmärgi seadmine, täitmine ja teineteise motiveerimine meie suhtele nii palju uut hingamist andnud. No esiteks juba sellepärast, et trenn teeb enesekindlamaks oma keha osas ja teiseks sellepärast, et meil on see ühine miski, millest rääkida ning mille poole püüdelda. Viskame juba teineteise kulul nalja, et kuule vaata.. Sul sentimeetrike siit kadunud ja teisel juba sixpack paistab. Loomulikult on treenitud keha ka ilusa ja väga äge on näha, kuidas see meid jälle lähemale on toonud teineteisele. Ühise hobi leidmine on äge. Ehk jääb ka Krisile trennipisik külge.. Mine sa tea. Liigutada on ju hea, mitte, et ma arvaks, et temast kindlasti trenniguru tulema peaks. Kui ta eelistab selle asemel hoopis joonistada või kokata, siis see on ka enam, kui okei. Aga saate aru küll, mida ma silmas pean.


Nüüd on Kris juba nii suur ka, et me saame rohkem aega veeta ka väljaspool kodu ja näiteks naistepäeval käisime ühepäevasel tripil Tartus. Panime Krisi ööunne ja jätsime hotellitoas sellel ajal teleka mängima. Siis jäi ta nagu sumina keskel magama ja me saime jumala rahulikult filmi vaadata, vaikselt jutustada ning head ja paremat nosida. Kris jääb meil endiselt ju ülivara ööunne (19:30-20:30 vahemikus) ja nii saime omale päris mitu head tunnikest niisama "olesklemiseks". Kris on õnneks enamasti ka väljas söömas olles üsna tubli. Eks vahel ikka ajab teda mõni asi väheke kärsituks ja siis tuleb sellest ka märku anda, aga enamasti istub ta täitsa rahulikult söögitoolis, nosib miskit ja jälgib ümberringi toimuvat. Aga ma ei hakka enne õhtut hõiskama.. Vot kui jalad alla saab, siis alles hakkab trall pihta. Siis vaja ju igalepoole minna ja eks siis tuleb hakata korda-mööda sööma. Kuigi noh, mine sa tea. Ehk veab ja ei juhtugi nii. Ma olen seda lihtsalt üsna palju kõrvalt näinud ja vaevalt, et meil see kuidagi teisiti olema hakkab 😄 Eks me saame endast lihtsalt parima anda, et teda varakult harjutada ja parimat loota!

Aga ega mul pikemat juttu polegi.. Sai üsna selline laialivalguv lobapostitus, aga mis seal ikka. Püüan ruttu nüüd Krisi une ajal ka järgmised kaks postitust kirja panna, sest mul on igasuguseid põnevaid asju, mida teiega jagada. Stayyyy tuneeeeeeeeed! A ja aitäh Siiri ilusate piltide eest! ☺ Kuidas teile meeldib? Siiri piltidega saab tutvuda facebookis: https://www.facebook.com/siirikumariphoto/ või instagramis: https://www.instagram.com/nordvinter/

Tuesday, March 6, 2018

Midagi pehmet, midagi praktilist ja midagi väga skandinaavialiku - Luin Living


Mõnda aega tagasi sain kokku ühe armsa perega ja nad rääkisid mulle oma loo. Nimelt on nad peale 10 aastat Soomes elamist tagasi kodumaale naasnud ja võtsid endaga kaasa sellise ägeda ja skandinaavialiku brändi nagu Luin Living. Tegelikult peavad nad e-poodi nimega HomeSpa ja on Luin Living toodetele maaletoojaks. Piiluda saab nende e-poodi siit: http://www.homespa.ee/et/home. Nende tootevalikus on päris palju selliseid lahedaid asju, mida igaltpoolt saada ei ole. No näiteks meeldis mulle hullult idee spetsiaalsest juuste kuivatamiseks mõeldud ja disainitud rätikust. Või spa-kleidist, mida ei pea koguaeg kohendama. Meestele on samamoodi tehtud "seelik", millega end saunas mugavalt tunda. Eriti kihvt on see, et sealt saab tervele perele ühesugused tooted. Nii näevad ka praktilised tarbeesemed kodus kenad välja. No et muidu imeilusas valges vannitoas, ei ripuks kolm erinevat värvi ja erineva mustriga hommikumantlit, if you know what I mean. Loomulikult on inimesi, kelle jaoks see on suva ja see on väga okei. Aga ma ise olen selline, et minu jaoks on tähtis, et ka ala voodipesud, pajalapid ning rätikud koduse interjööriga sobituks. Sellesmõttes on see bränd vägagi "minu nägu". Meie saime omale Kristoga ühesugused hommikumantlid ja Krisile sellise mega numpari kõrvadega rätiku. Minu meelest näiteks spasse minnes (seda nüüd juhul, kui spas ka ööbida) on lapsega ülitobe see, et peale sulistamist peab lapse uuesti riidesse pakkima, sest märja rätiku sees ju tuppa last ei vii ja ujumisest natukene väsinud laps ei viitsi ka eriti riietamisega nõustuda. Siis on hullult mõnus, kui selline suur ja soe kõrvadega rätik kaasas on. Mässida ära kuivatatud laps mähku väel sellesse mõnusasse rätikusse ja rahulikult oma tuppa tagasi tuterdada. 


Neil on tegelikult valikus veel lastele mõeldud hommikumantlid ja pontšod, mida ma endale ihkan. Hetkel on Kris Stefan lihtsalt natukene liiga väike nende jaoks. Aga tulevikus kindlasti. Lisaks on neil saadaval susse nii täiskasvanutele, kui ka lastele, et kõigil kogu komplekt mõnusaks spa tripiks olemas oleks. Mina oma nr 36 jalanumbriga võtsin muide lastele mõeldud sussid ja need on täpselt parajad. Mul on spas alati see probleem, et kõik hommikumantlid on mul siiani maani olnud ja sussid kaks meetrit jalast suuremad. Kristol on jälle vastupidi. Kand on üleääre ja hommikumantel "mini". 

Kui päris aus olla, siis peale nende toodete endale saamist käime me igapäev ringi nagu oleks spa päev. Kuna need hommikumantlid on sellisest mõnusast paksust frotee materjalist, siis ei aja nad higistama nagu fliisist hommikumantlid, aga samas ei ole sellised naha vastu karedad, nagu need tavalised rätiku materjalist hommikumantlid. Aga nüüüüd tahaks kohe eriti PÄRIS spasse puhkama minna. Mmmmmm, vedelemine ja massaažid!


Kristole viskasin küll nalja, et nüüd me oleme see nõme ja cheesy couple, kes ühtemoodi riides käivad ja alati värvide poolest matchivad 😄😄 

Aga mul on teile ka midagi varuks. Kuna HomeSpa on nüüd püsiva koostöö raames meie hea sõber, siis kehtib teile ALATI sooduskood "COSTANY", mis annab teile -10% soodustust kõikidele toodetele ja tagab ka tasuta transpordi. Ja see ei ole veel kõik (.. jah, ma olen liiga palju topshopi reklaame näinud ja neist ilmselgelt mõjutatud)! Kuna naistepäeval on nende e-poes kõik tooted -20%, siis koodiga "COSTANY" saab -10% soodustust veel lisaks.  

Lisaks sellele löön ma kohe facebookis käima naistepäeva puhul ka loosimise, kus saab võita selle mugava juuste-kuivatusrätiku. STAY TUNED!

Sunday, March 4, 2018

Kuidas me EV100 tähistasime?


Nagu ma juba mõni postitus tagasi mainisin, siis üheskoos Eestiga, tähistasime ka meie oma sünnipäeva. Nimelt sai meil 4 aastat koos olemist härra Epneriga. Aeg ikka lendab! Kõigepealt käisime Siiri Kumariga mõningaid pilte tegemas, et antud päeva jäädvustada. Pildid peaksin õige pea kätte saama, siis jagan kindlasti teiega ka. Antud foto tegime spontaanselt, sest lipp lehvis nii kenasti ja noh.. Eesi Vabariigi sünnipäev ikkagi. Kõik pildid sündisid tegelikult üsnagi spontaanselt, sest me ei olnud midagi ette planeerinud. Ühel hetkel lõdisesin ma nabapluusi väel loomelinnakus ja teine moment chillisin võõraste koertega ümbritsetuna Kristo kukil. Üks ütlemata emotsioone täis päev oli. 

24.02 jõudsime Tallinnast tagasi koju ja meil oli külmkapp head ja paremat pungil täis. Selle eest hoolitsesid Rakvere ja Talleggi pere, kes vägagi hästi ajastatuna meile kingipaki teele olid pannud. Tõele au andes, siis kõik praed ühe korraga ahju ei läinud, sest see oleks olnud lihtsalt toidu raiskamine, aga tänaseks on nad kõik kenasti ära mekitud ja peab tõdema, et päris hää oli! Eriti see osa, et peale pikka trippi ei pidanud ise mitte midagi tegema. Okei.. Ahju pidi sooja panema, aga that's about it.


Ütlen kohe ära, et täiesti endalegi üllataval kombel oli minu lemmikuks kogu pakist see kolme erineva võileivakattega pakk. See oli nii praktiline ja geniaalne, sest mul on jummmala tihti dilemma, et mida võileiva peale tahaks. Sellise paki võlu oligi see, et ma sain teha omale hommikul nii ühte, kui ka teist. Meil on kodus selline süsteem, et kui me ostame juustu või sinki, siis võtame need koju jõudes pakist välja ja tõstame ümber hoiukarpi (no teate küll need tupperware karbid). Niimoodi saab kogu võikumaterjali korraga külmkapist välja tõsta ja lauale panna. Igaüks teeb omamoodi võileiva. Eriti mugav on see siis, kui ka külalisi külla juhtub. Siis ei ole külmkapis neid tobedaid lipendava kaanega avatud juustu/singi pakke ja need ei kuiva ära kah. Võiks arvata, et nii ei tea ju parim enne kuupäeva, aga meil saavad sellised tooted nii kiiresti külmkapis otsa, et need ei jõua iialgi pahaks minna. Nüüd alles üleeile oli rimis selline sarnane juustu duo pakk sooduses (suitsujuust ja tavaline).. WIN! Kui palju rõõmu väikestest asjadest eksole.. 

Lihadest mekkis mulle kõige enam juubelipraad. No sellel oli kogu krempel karbis olemas ja maitses täiega hästi. Olemas olid juurviljad, kartul, liha ja loomulikult lihast eraldunud rasv, mille kergesti kastmeks teha sai. Suur kanarull oli ainus, mis ei olnud minu "cup of tea". Seda üldse mitte sellepärast, et ta halb oleks olnud. Väga hea oli. Ma lihtsalt ei armasta soolaseid ja magusaid asju koos. See oli täidetud aga ploomi-õuna täidisega. Jah.. Ma olen täpselt see inimene, kes ei mõista ananassi pitsa peal või õuna kartulisalati sees. MIKS peaks keegi tahtma süüa ÕUNA oma kartulisalati sees? 

Aga okei.. Ma kaldun teemast juba jumala kõrvale. Ma olen naaaaatukene õnnetu, et paraadi vaatama ei jõudnud, sest oleks lahe olnud sellest osa saada. Samas ma lugesin pärast ikka igaltpoolt, et nii pagana külm olevat olnud, et ehk oli see isegi hea, et me ei läinud. Kuidas tähistas teie pere Eesti sünnipäeva? Ja kas üldse tähistas? 

KIDDSTY.COM - GIVEAWAY + sooduskood (+meie turvatooli ost)


Mul on hullult hea meel tutvustada teile sellist e-poodi nagu KIDDSTY: https://www.kiddsty.com/. Pole mingi saladus, et igasuguseid e-poode on tekkinud nagu seeni pärast vihma, kuid see siin on kohe päris asjalik. Toodete valik on nii lai ja neil on päris ägedaid ja ILUSAID tooteid. Pood ongi keskendunud lastekaupadele ja kõik, mida teie kõige pisemad endale ihkavad/vajavad on seal olemas. Mulle väga meeldib nende tootevalik just oma välimuse poolest. On palju selliseid minimalistlike ja skandinaavialike tooteid, kui ka selliseid päris praktilisi asju. No näiteks vankrid ja turvahällid. Rääkides turvahällidest ja toolidest, siis meie ostsimegi hiljaaegu antud e-poest Krisile turvatooli.

Kuigi Kris saab veel mõnda aega oma hällis hakkama, siis ostsime turvatooli talle juba ära. Ei ole see aeg enam kaugel, kui ta hällist välja kasvab. Meie valisime omale Maxi-Cosi 2waypearl turvatooli https://www.kiddsty.com/toode/maxi-cosi-2waypearl-turvatool/. Selle hind on 275€ ja sellele tuleb lisaks osta ka isofix alus (hind 225€, aga praegu neil soodukas 175€) https://www.kiddsty.com/toode/maxi-cosi-2wayfix-turvahalli-alus/.  Selle tooli eelis on tegelikult see, et antud isofix alusega saab kasutada nii MC Pebble Plus turvahälli, kui ka hiljem turvatooli. Seega, kui kellegil pisiperet oodata on, siis antud lahendus on päris hea variant. Ka turvatestides on toolil väga head tulemused. See turvatool vastab kõige uuemale turvastandardile i-Size (R129). See on kasutatav nii SSS, kui ka NSS variandis. Meie plaanime seda kasutada SSS variandina nii kaua, kui võimalik.


Mul on hea meel teatada, et Kiddsty pere oli nõus meie pesa lugejatele välja loosima 30€ suuruse kinkekaardi. Ülemisel avapildil on kõik tooted alla 30€, seega ükskõik milline neist, võib olla sinu! See siin on muidugi väga väike valik, kuid need on need tooted, mis mulle esimese asjana silma jäid.

Minu meelest need mänguasjade korvikesed on üle mõistuse armsad. Või siis kõik need puidust rongid, ksülofonid ja klotsid.. 

Võitmiseks ei tule teha muud, kui hakata nende Facebooki sõbraks siin https://www.facebook.com/Kiddstyforkids/ ja jätta endast jälg antud postituse (või Facebooki postituse) alla, et saaksime võitjaga ühendust võtta. Aa ja PS! Märtsi lõpuni annab sooduskood "COSTANY" kõikidele täishinnaga toodetele -7% soodustust!