Sunday, February 25, 2018

Mõmmila huviring ja mõtted Krisi esimesest sünnipäevast


Meile avanes hiljaaegu võimalus külastada Mõmmila huviringi. Tegelikult pidime minema beebide ja väikelaste esmaabi loengusse ja järgmisel päeval kunstitundi. Esmaabi loengu pidime kahjuks edasi lükkama, sest Krisi uneaeg nagu absoluutselt ei kattunud plaanidega ja unise/toriseva lapsega pikemat sorti loengus istuda on ikka paras väljakutse. Selle jaoks peame millalgi tunniplaanist uue aja vaatama, sest ma kohe kindlasti tahaks seda kuulama minna. Better safe, than sorry onju. 

Aga kunstitundi jõudsime järgmisel hommikul kenasti kohale. Peale meie oli veel umbes 6 last. Kõik natukene erinevas vanuses, aga vahemikus 8 kuud - 1,6 aastat. Kunstitunnis tehakse seal alati midagi erinevat. Kord rohkem määrivate vahenditega, teinekord vähem. Põhiline ongi arendada lapsi ja lasta neil maailma avastada läbi erinevate materjalide, helide ja tekstuuride. Meie sattusime kunstitundi, kus tehti soolatainast ja seda siis sai katsuda, visata, (ka korraks salaja suhu pista ja maitses tohutult pettuda) taigna sisse makarone toppida. Makaronid olid hiiglaslikud, seega kurku midagi minna ei saanud. Küll aga tuleb kõike tehes ise koguaeg last jälgida, et ta tainast alla ei neelaks ja muude mänguasjadega ka ettevaatlikult mängiks. 


Lisaks soolataignale näidati beebidele ka teisi lahedaid tegevusi. Näiteks jahuga mängimine. Selle katsumine, viskamine ja laiali hõõrumine. Paberi rebimine, pehmete vildist pallide õhku viskamine jne. Seda kõike tehakse muusika saatel. Kris oli alguses veidi pelglik ja pigem jälgis asju minu sülest. Mõne aja pärast muutus ta aina julgemaks ja käputas ise ringi keskele, et jahuga mängida. Meile meeldis see tund kohe niivõrd palju, et mõni nädal hiljem tegime kodus seda sama asja. Sellest sündiski idee, et tegelikult võiks Krisi esimese aasta sünnipäeva seal tähistada. Ma ei olnud siiani sellele üldse mõelnud, sest Kris oma esimesest sünnipäevast nagunii eriti hiljem ei mäleta ja mingit üüratut rahasummat ma ka sinna alla panna ei tahaks. Hoiaksin seda pigem hilisemaks ajaks, kui ta ise ka mängutoast rohkem rõõmu tunneks. Minu mõte oli ikkagi pere meile koju külla kutsuda, maja natukene dekoreerida ja kaasata ka mõningaid lastega sõpru ja beebigrupist pärit lähedaseks saanud peresid. Eks ma tean küll, et enamasti tehakse esimese eluaasta sünnipäev kuskil mängutoas, kus on igast ägedaid turnikaid, batuute ja mänguasju, mida kodus ei leidu. Muidugi on see lahe ja enamus meie beebigrupist seda plaani ka järgib. Aga ma uurisin hoopis Mõmmilast, et kui palju maksab nende ruumides sünnipäeva tähistamine ja milliseid võimalusi on? Minu suureks üllatuseks maksab ruumide rent nende juures 50 eurot ja see summa tagab sulle 3h kasutusaega. See on nii väikeste laste jaoks jumala fine. Lisaks saabki tegevustena nende poolt tellida samasuguse kunstitunni, koos juhendajaga. Meie seda teemegi. Palume külalistel lastele mingid mökerdamiseks mõeldud riided kaasa võtta ja kõik lapsed saavad koos värvidega suurt paberit näiteks mökerdada, muusika taktis riisi loopida ja lihtsalt ennast välja elada. Tihti ikka sellist asja teha saab onju? Lisaks on see tore, et on olemas spetsialist, kes lastega tegeleb. Senikaua saavad täiskasvanud natukene jutustada, snäkke süüa ja lapsi jälgida. Ma usun, et rohkem ei olegi ühte sünnipäeva võrrandisse vaja. Ongi midagi teistmoodi ja mis kõige parem.. Ei pea ise koristama 😬

Nende huvikeskuse kodulehekülg on siin: http://mommila.ee. Seega, kui kellelgi huvi ja tahaks beebiga vahest kodust välja saada, siis nende tunniplaanis on igast toredaid asju (kunstitund, muusikatund, loovteraapia, võimlemine). Lisaks on seal eraldi massaaži ja refleksioloogia jaoks kabinet ja spetsialist. Toimub rasedate jaoks mõeldud jooga, täiskasvanute pilates ja eelpool mainitud esmaabi loeng. Aegu saab mugavalt online-s broneerida ja noh.. Sünnipäevaks tundub ka mõnus koht olevat. Eks paistab, kuidas meil see peetud saab. Siis kindlasti tean rohkem rääkida ☺Ahjaa.. Asub see pesa Tallinnas, Kristiines! 

Saturday, February 24, 2018

Tagasi vlogimise lainele!


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p

Issand, me pole ikka väga ammu kaamerat kätte haaranud. See on nukralt meie kummuti sahtlis kükitanud ja vaaaaaikselt mu nime hüüdnud, et ma ometi end kokku võtaks. Ma ise olen ilmselt enda vlogide kõige suurem fänn. Seda lihtsalt sellepärast, et täiega lahe on vanu aegu meenutada ja video kõnetab kuidagi oluliselt rohkem. Videod tõstan peale töötlemist alati ka kõvakettale, et need kaduma ei läheks ja ka tulevikus lahe vaadata oleks. Never know, mis selle youtube-iga kunagi juhtub eksole. 

Seekord läks lausa nii, et mul on mitme, mitme päeva jagu materjali, mis vajab kõik kokku monteerimist. Täna sain esimesega ühele poole ja homme päeval võtan järgmise ette. Me oleme vaikselt nüüd selle kolmekesi eluga harjunud, aega on rohkem tekkinud ja noh.. Kris on hakanud ööläbi magama. See on teinud väga drastilise muudatuse meie elus. Positiivsuse poole muidugi. Lõpuks ometi on selline hetk, kui tal ei ole gaasidest tingitud ebamugavusi, tal ei ole parasjagu ühtegi hammast lõikumas ja öösel enam rinda ka ei taha. Ta vahel 1-2 korda ärkab ikka, aga kui ma ta sülle võtan, siis paneb ta pea mu rinnale ja rahuneb kohe. Ma siis korra hoian teda niimoodi, teen musi ja asetan tagasi voodisse. Enamasti uinub ta suht ruttu. Vahel hakkab veidi siplema ja siis tuleb antud stsenaariumit korrata. Aga see on täiesti normaalne, et isegi 1-2 aastased lapsed öösiti ärkavad. Ma ei saakski praegu sellise muutuse üle õnnelikum olla. Magama läheb Kris nüüd kuskil 19:30-20:00 ajal ja ärkab hommikul vahemikus 6:30-08:00. 

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.. Vaid just video formaadis blogimisest. Ei ole mingi riigisaladus, et ma ei ole kõige vingem sõnasepp. Ma tunnen end kaamera ees oluliselt "endana". See on minu jaoks kuidagi vahetum ja ma saan kõiki oma emotsioone ka edasi anda. Ma tean, et on nii palju inimesi, kes never ei viitsi videosid vaadata, seega ma jätkan ikkagi sellel lainel, et teen mõlemat ja võimalusel ka dubleerin. No nagu ma varasemaltki teinud olen. Samas on nii palju inimesi, kes meie detsembrikuus ilmunud vlogmasile näiteks elavalt kaasa elasid ja see oli nii lahe! 

Seega.. Võite oodata suuremat sorti video sadu, sest me oleme omale päris kõrged eesmärgid seadnud ja kui päris aus olla, siis blogimise osas uue hingamise saanud jälle. Eks see käibki nii. Motivatsioon ma mõtlen.. Vahel kaob ja siis tuleb jälle täie tuhinaga tagasi. On hea tõdeda, et hetkel on see "tuhinaga tagasi" faas ☺

Monday, February 19, 2018

Esimest korda EMOS


Krisil tõusis üleeile täiesti tühja koha pealt lõuna ajal kõrge palavik (38,8). Kuna tal on endiselt purihambad lõikumas, siis pidasime neid süüdlaseks. Ta oli terve päeva väga loid ja hommikul ärgates ei olnud olukord muutunud. Ka öösel oli ta kuum. Me veetsime viimased kaks päeva teineteise külge klammerduna diivanil. Kris, kas magas mu rinnal, sõi mu rinnal või oli lihtsalt silmad lahti lamades mu rinnal ja vaatas ringi. Mõnel üksikul korral soovis mõnda mänguasja natukene vaadata, aga sedagi vaid mõneks minutiks. Tal oli niiiii paha olla ja ta kaeblev nutt murdis mu südame mitmeks killuks. Ega ta eriti süüa ka ei tahtnud. Saime ühe korra päevas püreed talle sisse ja ülejäänud aja proovisin rinda pakkuda, millest ta viisakalt aina keeldus. Öösel sain ta unisena ikkagi rinda võtma, et ta piisavalt vedeliku ja toitaineid saaks. Täna hommik oli natukene selgem juba, kuniks lõuna ajal palavik 39,6 peale tõusis. Kuna Krisil tekkis umbes 4 päeva tagasi põsele punane laik, mis täna lillaks tõmbus, siis hakkasime muretsema. Äkki on hoopis mingi põletik põses? Või mis see täpselt on? Sest meie nähes pole ta kuskil niimoodi kukkunud, et sinikat saada ja nii kõva kukkumise puhul oleks ju nutt ka? Helistasime võhikutena igaksjuhuks perearsti nõuandeliinile ja uurisime, et mis see olla võiks ning mida me tegema peaks. Nad soovitasid põletiku välistamiseks ikkagi EMOsse minna. Muidu võiks ju isegi perearstile pöörduda, kuid meie oma on endiselt Harjumaal, Viimsis. Panime Krisi soojalt riidesse, soojendasime eelnevalt auto ja startisime Viljandisse. 

EMO-s võeti meid kohe sõbralikult vastu ja arst tegi Krisile läbivaatuse. Seal kraadides oligi palavik 39,6. Kiiresti asuti seda alandama ja tehti Krisile ka vereanalüüsid. Tulemusi pidime ootama 1,5 tundi ja seni viibisime privaatses palatis, kus Kris tududa sai. Põletikku Krisil ei olnud õnneks, aga diagnoosi saime küll. Ei olnudki asi hammastes. Ja see põsel olev laik on ikkagi suure tõenäosusega mõnest "salajasest" kukkumisest tekkinud või lihtsalt kuidagi pahasti millegi peal maganud (tal see oma jänku voodis, et mine sa tea).


"Äge viiruslik infektsioon. Arvestades nohu, tegemist respiratoorse infektsiooniga. Üldseisund hea. Lubatud koju. Sümptomaatiline ravi. Palaviku alandamiseks paracetamoli, ibumetini. Kui nädala lõpuks palavik ei alane, siis pöörduda perearstile või tagasi EMOsse. Seoses laiguga perearsile"

Oeh. Vaene laps. Oleme ju ometi kuskil metsa sees, aga ikkagi suutsime selle viiruse külge haarata kuskilt. Ma kirjutangi seda postitust rohkem selleks, et ka teistele lapsevanematele meenutada, et peske kindlasti palju käsi ja proovige hetkel rahvarohkeid kohti vältida, kui võimalik. Nii valus ja paha on vaadata oma väikest last haigena. Võtaks kogu valu omale, kui saaks! Õnneks on täna kolmas päev palavikku, seega peaks nüüd hakkama vaikselt paremaks minema. Juba peale haiglast koju tulekut, oli Kris veidi erksam, rõõmsam ja oli nõus isegi putru sööma. Saadke meile oma häid mõtteid ja hoidke oma pisisid! ♡

Friday, February 16, 2018

Kuidas me kelguga 2km sõitmas käisime.. Noh, meie sõitsime, Kristo vedas.



Tere hilisõhtut! Kõigepealt lihtsalt üks vahva video sellest, kuidas Kris viimasel ajal pidevalt kõigele vastuseks pead raputab. Ausalt ei tea, kust ta seda õppis, sest meie seda õpetanud ei ole :D Kris on aina enam Kristo moodi ka.. Nagu Mallu ütles, et nagu "kiilakas kääbus Kristo". Ta muide ei ole mitte ainult välimuselt Kristo moodi, vaid iseloomult ka. Ta pigem on selline malbe, häbelik ja vaikne laps. Kui meile teised lapsed külla tulevad või me ise käime, siis Kris enamasti võõrastab, hoiab eemale ja tegelikult hakkab lausa nutma, kui mõni laps liiga valjult kisab. See on naljakas, sest me oleme ikkagi proovinud Krisiga vahel beebikoolis käia, kunstitundides ja beebigrupi beebidel külas, aga tundub, et ta lihtsalt ongi sellise iseloomuga laps. Ka kodus eelistab ta sageli vaikselt ja iseseisvalt mängida. Tihti käputab ta meie juurest üldse minema, teise tuppa ja võib seal oma 15-20 minutit rahulikult oma asjadega mängida. Me oleme maja üsna beebikindlaks teinud, seega ei pea tal enam nii palju sabas käima. Kõnnib ta ka asjade najal juba päris kindlalt ja õpuks õppis ära ka pepuli kukkumise ning püstisest asendist alla tulemise. Vahel me lausa naerame, et mina näiteks ehitan Krisile torni, et ta seda ümber lükata saaks ja tema lihtsalt käputab minema. Ma võin ise seda torni lõhkuda..

Aga täiskasvanutega lepib Kris paremini, kui lastega. Neile võib ta (peale ala tunnikest harjumise aega) kenasti nägusid teha, naeratada ja isegi sülle laseb võtta. Ei tea, kas peaks rohkem lastega mängimist harjutama või on see selline normaalne arenguetapp? Või ta ongi lihtsalt selline malbe ja häbelik laps? Seda on minul eriti võõras mõelda, sest ma ise olin lapsena täielik kaak. Õpetasin kõigile lollusi, olin kõige valjema häälega, alati pidin esinema kuskil ja noh.. Näiteks hundirattaid visates koju minema, sest ega ma ju normaalselt kõndida ei võinud. Igav oleks olnud! Vahel juhtus lausa nii, et ma tulin koolist koju 3 tundi, sest ma läksin naabritädi juurde "kassikangast" mängima õppima. Arvasin, et saan kõik ringiga tagasi, aga vot siis.. Aga ega kunagi ei tea, see kõik võib veel muutuda.

EDIT: Just meenus lugu, kuidas ma võisin alati kõige kauem lapsena õues viibida. Kuna mul siis igav oli, pidin natukene vingerpussi mängima. Meil elasid kõrvalmajas kaks õde. Usklikud. Ma siis õpetasin neile, et keerake oma käekell paar tundi tagasi, saate kauem mängida. Vanematele näitate, et tulite ju õigel ajal.  Järgmine päev olid nende vanemad meil uksetaga.. Wonder why..


Eelmine nädal käisime Kristo onul külas. Tegime sauna ja käisime kelgutamas. Kris sai tegelikult omale jõuludeks sellise õige beebikelgu ka. Ainult, et kui me esimest korda sellega õue läksime, siis oli meie sõit umbes täpselt 20 meetrit pikk. Kris hakkas lihtsalt nutma ja talle teps mitte ei meeldinud see mõte. Tulime siis tuppa tagasi ja sinna ta jäi. Sellel korral oli nats teisiti, sest meile pakuti Kristo lapsepõlvest pärit metallist rooliga kelku. Mina istusin kelgule ja võtsin Krisi sülle. Niimoodi käisime me 2km jalutuskäigul. Kristo just kiitis, et tema üllatuseks oli nii kerge meid vedada. Mina olen pisike ja kelk libises hästi. Krisile niimoodi väga meeldis ja me lausa tund aega sõitsime. Kris hõikas vahepeal "uuuuuuu" ja vaatas uudishimulikult ringi. Koju jõudes oli Kris õnneks mõnusalt soe. Pabistasin koguaeg, et ega tal külm ei hakka. Tal oli kaks kihti meriinovillaseid riideid all (muide see uus bredeni meriinovoodriga kombe on täiega must have!) ja tundub, et see oligi täpselt sobiv. Minul endal olid varbad jummmala jääs, aga muidu õnneks soe. Mul olid tegelikult villased sokid ka kaasas, aga need sindrinahad ei mahtunud saapa sisse. Müts oli ka kapuutsi sees kaasas ja sain selle kelgutamise ajaks pähe tõmmata. 

Ma ei mäletagi enam viimast korda, kui ma niimoodi kelguga sõita sain. Minu viimased mälestused on sellest, kuidas me lapsepõlves sõpradega Viimsi Mõisa taga mäest alla lasksime ja kõik meie riided läbimärjad olid. Käed ja sõrmed olid täiega jääs, aga ikka koju ei tahtnud minna. Endal huuled pmst lillad juba. Koju jõudes mäletan seda õhetavate põskede tunnet ja seda, kuidas varbad vaikselt ülesse soojenesid. Mäletan seda, kuidas vanavanaema mu kindad ja läbimärjad riided kõik malmradiaatorile ritta kuivama laotas. Heh, äge!

Aga ega mul pikemat juttu täna polegi. Ma siin üritan mõtteid mõlgutada, et mida oma tuleva juubeliga (25) peale hakata. Kris on selleks hetkeks juba aastane, seega annaks nagu variante mõelda küll. Aga mida ometi? Ideid? Praegu soovin teile ilusat nädalavahetust ja hoidke ennast! Ma tunnen täna, et kurk kuidagi kraabib ja nohu hakkab tulema. Jaiks!! PS! Aitäh kõigile, kes minuga laivi ajal vestelda viitsisid, oli tore! :) 

Friday, February 9, 2018

Sõpradest ja sõprussuhete loomisest

..Hetk enne

Täna oli super mõnus karge, lumine ja päikseline ilm ning mina otsustasin minna Krisi lõunaune ajal pikemale jalutuskäigule, et natukene omi mõtteid mõelda ja päikesest energiat ammutada. Panin end võimalikult soojalt riidesse, klapid kõrva ja lemmikumad laulud mängima (praegune absoluutne lemmik on muide Cityflash feat. Laura-Ly - Don't leave me). Täna läksid mõtted uitama väga erinevatel teemadel, kuid üks neist jäi mind kummitama. Ma mõtlesin oma sõpradest ja sõprussuhetest. Mul ei ole kunagi hullult palju sõpru olnud. Need, kes mul on, neid on üsna vähe ja enamik neist siiski juba lapsepõlvest saadik. Uusi inimesi on vähe. Mallu ja Krissu vist ongi ainukesed, kes nagu päris, päris lähedaseks saanud on viimaste aastate jooksul. Muidugi on nad mõlemad nüüd Tallinnas ja mina siin Viljandis. Seega kohtume me vähe. Krissuga kohtume tihedamini, sest ta käib meil tihti külas ja on liikuvam. Muidugi see ka loeb, et tal pole lapsi, sest noh.. Lastega nii kaugele trippimine Tallinnast on juba omaette ooper. Noh, nagu Mallu, kes lastega lõpuks bussijaama jõudis ja siis avastas, et kõik bussipiletid on väljamüüdud. Malluga ka on nii, et ega me tegelikult eriti tihedalt ju suhelda ei jõua. Mõlemil on meil lapsed, pere ja nüüd elame teineteisest päris kaugel ka. Me küll käime mitu, mitu korda kuus Tallinnas, kuid enamasti ei saa me ikkagi oma aegu klappima. Ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks. Tõele au andes on nii, et minu raseduse ajal nägime me Malluriga teineteist vist mingi 4? korda ja Krisi on Mallu näinud ka vaid kolmel korral. Ja Kris on ju juba 8,5 kuune. Päris naljakas mõelda tegelikult. 

Sealt arenes mõte edasi sinna, et.. Ma ei ole just eriti osav sõprussuhete looja. Nüüd täiskasvanuna ma mõtlen. Ma küll olen hull suhtleja, avatud meelega ja ei löö kunagi risti ette uutele tutvustele. Aga ma ei oska inimesi endale lähedale lasta. No sellesmõttes, et päris, päris lähedale. Kuigi ma tunnen küll, et mulle vahel kuluks mõni lähedane sõbranna ära. No selline, kellega päriselt igapäev suhtled/jagad muljeid. Keegi, kellega sööma minna, kellega üksteist gifide alla tagida ja noh.. Te teate küll, mida ma mõtlen. Kõige naljakam on see, et ma kohtan küll selliseid inimesi, kes nagu võiksid ju mu "uued sõbrad" olla (issand, ma kõlan nagu viienda klassi laps), aga ma tavaliselt ei võta vedu. Või noh, ma võin ju proovida chattida ja isegi jõuda kokkusaamise planeerimiseni, kuid mingil hetkel tekib mul selline motivatsioonilangus, ma ei oska kuidagi suhtlusega edasi minna ja siis ma pigem nagu jätan selle sinnapaika. Asi ei ole kunagi üldse nendes inimestes.. Asi on minus. Ma olen kuidagi ebakindel. Veel enam, et ma mingil määral ka avalikuse ees end nö "alasti" olen võtnud, siis tundub kellegi veel lähedamale laskmine millegipärast hirmutav. Ja tegelikult on nii, et.. See on nagu uue suhtega alustamine. Sa pead kõike otsast peale tegema. Kogu oma elu jagama. Selleks, et oleks täielik mõistmine ja see tundub kuidagi nii.. Imelik? 

..kui Kristo mind täna lumega näkku viskas

Mul on tekkinud viimaste aastatega väga palju uusi tutvusi. Isegi selliseid, kellega ma väga tihedalt suhtlen. Aga need on rohkem sellised tuttavad, kellega ma üks-ühele aega eriti ei veeda. Okei, ütlen välja.. Tegemist on mu beebigrupiga. Meil on ühine chat ja me kõik suhtleme väga tihedalt. Isegi saame väga palju kokku. Aga noh, see grupis rääkimine on ikkagi midagi muud. Mitte see, mida mina silmas pean. 

Merje (merje.ee) ka kunagi kirjutas antud teemal postituse ja ma oskan vägagi samastuda. Miks on meil täiskasvanutena kuidagi nii keeruline sõpru leida/sõprussuhteid luua? Kuidas sellega alustada? Minu jaoks on nii müstiline mõelda, et ma võin sadade inimeste ees projektitutvustusi teha, üritustel lobiseda, kommentaariumis suhelda, aga kui asi muutub isiklikumaks, siis tõmbun kuidagi tagasi? Eks ma olen nats selline udu ka, et mulle on tulnud mitmeid armsaid kirju inimestelt, et "saame kokku ja oleme sõbrad", aga kui mul mingi hetk nagu seda klikki ei tekkinud või ma magasin õige hetke maha, siis mul pole julgust nagu ise ka otsa uuesti lahti teha. Mida ma ütlen? Kuidas ma ütlen? 

Ma sellesmõttes olen veidi nagu lõhestunud isiksus.. ühtepidi väga julge ja avameelne. Teistpidi vaoshoitud ja kinnine. Kas kellelgi on samamoodi? Kas kõik teie parimad sõbrad/sõbrannad/tuttavad on pigem lapsepõlvest või olete ka täiskasvanuna uusi sõpru leidnud?