Wednesday, July 11, 2018

Kuidas ennast motiveerida? Kuidas oma unistused ellu viia ja kuidas iseenda eelarvamustest üle olla?


Kui ma rääkisin oma singli ideest, nõudis see minult meeletult julgust ning eneseületust. Ma panin selle siia kirja ja hommikul ei julgenud telefonigi kätte võtta. Ma ei teadnud, milline tagasiside mind ees ootab. Kui ma läksin salvestusele, kartsin veel rohkem. Kui ma pidin singli avaldama, siis pidi mul süda lausa rinnust välja hüppama. Ma pabistasin nii väga. Aga see sai tehtud. See sai tehtud tänu teie suurele toetusele ja sellele, et te olite valmis mind kinni püüdma, kui ma kukun. Lisaks sellele sai see idee teoks tänu sellele, et nägin endaga kõvasti vaeva. Ka hetkel on minu elus periood, kus võtsin kätte oma järgmise unistuse. Unistuse, mis paneb mu sisemiselt põlema, kui sellele mõtlen. Selle ülesse korjamine ja julguse kokku võtmine, et otsast alustada, on nõudnud minult meeletult julgust. Hirm tapab meie unistused, hirm tapab lootuse, hirm teeb inimesed haigeks, hirm muudab meid vanemaks, hirm hoiab meid tagasi kõiges, mida me teeme.

Minu suur unistus on tööalane. Ma olin selle unistuse osas endale korduvalt valetanud. Enda jaoks vabandusi välja mõelnud, et miks mitte seda ellu viia. Kuni ühel hetkel ma hakkasin tegema seda, mida ma varem tegin, et iseennast motiveerida. Ma ei tea, kas ma selle unistuse ka ellu saan viia. See sõltub ka teistest inimestest, aga vähemalt ma annan endast absoluutselt parima, et see saavutada. Ma teen iga kõne, mis mind siiani hirmutanud on. Ma annan endast parima, et saada kõik kohtumised, mis selleks vajalikud on. Ma annan endast absoluutselt parima.

Mulle väga meeldib vaadata erinevaid motiveerivaid kõnesid/videosid. Lugeda motiveerivaid raamatuid. Ma olen sealt palju õppinud ja alati, kui ma lähen mõnele kohtumisele või pean oma hirmuga silmitsi seisma, siis panen klapid pähe ja võtan enda jaoks 5-30 minutit. Kuulan neid sõnu ja ma päriselt ka tunnen, kuidas kogu mu pea saab klaariks. See meenutab mulle, et.. Meie elu on meie enda kätes. Ma ei taha lasta hirmul end juhtida. Ma ei saa oodata, et need võimalused mu teele satuvad. See ei toimi minu jaoks nii. Ma pean ise tegutsema. Olgu see ükskõik kui ebamugav.

Üks speaker ütles kunagi. Meie kõigi südames mängib muusika. Meie enda muusika. Ainult meie ise kuuleme seda. Iseasi on see, kas me sellel kunagi ka kõlada laseme. "Ära kunagi sure nii, et su südames mängib muusika ja keegi seda kunagi kuulnud ei ole". Me teame sisemuses väga hästi neid asju, mida me tahame oma elus teha. Kasvõi kõige pisemad asjad. Aga kas me surume need alla? Matame argipäeva mõtetesse ja tapame oma hirmude ning vabandustega?

Mis mind tegelikult peatab? Kas ma olen liiga väsinud? Kas ma pole piisavalt maganud? Pole piisavalt aega? Pole piisavalt raha? Või mis on see, mis mind peatab? Vastus on lihtne - MINA! Kõik sõltub sellest, kui väga sa neid asju tahad. Kui pühendunud sa oled. See teekond ei ole kerge. See on meeletult raske. Võibolla ongi võimatu. Aga kui me elame igapäev nii, et me ärkame hommikul rahulolematuna, kui me oleme sisemiselt õnnetud, siis miks me ei võiks proovida? Võtta asi enda kätesse ja anda endast parima. Et see sisemine muusika saaks lõpuks mängida! Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et me oleme tagasi alguses? See, et me saame öelda "ma vähemalt proovisin"?

Me otsustame igal hommikul, kuidas me selle päeva vastu võtame. Me saame ise otsustada, kas me naeratame ja jätame eilse päeva tormilised pilved seljataha ning võtame uue päeva vastu. Või vaatame tagasi ja püsime seal. Laseme nendel emotsioonidel ka kogu edaspidist juhtida. Sellise otsuse vastuvõtmine on ebamugav. Aga see on seda väärt. Mitte keegi teine ei vii meie eesmärke ellu. Alusta väikselt. Kasvõi need kõige pisemad eesmärgid. Me peaksime lõpetama enda jaoks pideva piirangute seadmise, lõpetama endas kahtlemise, lõpetama iseenda jaoks vabanduste välja mõtlemise.  

Me peame tegema otsuse olla parim versioon iseendast. Me peame ise teadma, mis on see muusika, mis meie südames mängib. Me peame ise tegema esimese sammu selleks, et see ellu viia. Kui me kukume, siis alustame uuesti. Me peame ise andma endast vähemalt parima. Ainult nii saame me olla kindlad, et midagi muutub meie elus. Öeldakse, et ole ise muutus, mida maailmas näha tahad. Olgu selleks terve maailm, või ainult meie enda sisemine maailm.

Ma olen viimase kahe nädala jooksul astunud oma kõige suurematele hirmudele ja ebamugavustele vastu. See on olnud närvesööv. Kõhus on õõnes tunne. Suured otsused on langetatud. Aga ma vähemalt tegutsen. See tunne, et olen selle sammu astunud on nii vabastav. Ma lihtsalt loodan, et äkki aitavad minu sõnad kuidagi teid ka. Iga hommik, kui te ülesse ärkate, siis mõelge sellele, mis paneks teid naeratama? Mõelge sellele, mille üle olete tänulik ja siis mõelge sellele, et mida te päriselt oma elus teha tahaksite. Kui te olete nendele küsimustele vastanud, siis lihtsalt.. Go get it! Sa tegelikult tead täpselt kuidas.. Või kust vastuseid leida. Oluline on see julgus leida! Igale küsimusele on olemas kuskil vastus. Me lükkame nii paljusid asju siin elus edasi või jätame üldse tegemata, sest me ei julge. Ma innustan teid julgema! Samamoodi nagu teie olete olnud toeks mulle, siis proovin olla ka teile. Ma olen päris palju ägedaid inimesi kohanud viimasel ajal läbi kirjade postkastis ja kui ma vähegi saan, siis aitaksin teid ka. 

Astume koos selle esimese sammu. Edasi on juba lihtsam! Laseme sellel muusikal mängida, onju? ♡ Ja PS! Hoidke mulle järgmisel nädalal tääääääääiega pöialt! 

Lapsega telkima? Kuhu ja kuidas?


Meil oli kindel plaan sellel suvel telkima minna. No kohe täitsa niimoodi, et teha lõke, rääkida juttu, grillida ja miks mitte lausa mitmeks päevaks. Eks mõtetes tundub see kõik jube idülliline ja mõnus, kuid reaalsus on kindlasti midagi muud. Lapsega on see ju hoopis teistmoodi, kui varem. Mõtlesimegi, et otsime oma telgi välja, paneme maja hoovi ülesse, laseme sellel tuulduda ja siis proovime järele. Siis nagu saab aimu sellest, et millised murekohad tekivad ja kõige hullemal juhul saame tuppa tagasi kolida. Meil on sellesmõttes üsna mõnus telk, et ta on kahe toaga. Ühes saab magada ja teises asju hoida. Ma tegelikult ei mäleta, mille tarbeks ma ta kunagi ostsin, aga see oli juba ammu enne seda, kui me Kristoga tuttavaks saime. Piinlik tunnistada, aga reaalselt oleme seda kasutanud vist kaks korda? 

Tegelikult mulle telkida väga meeldib ja sitikad/satikad mind ei heiduta. Eriti mõnus on vihmaga õues magada. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma lapsena alati meie paneelmaja rõdule madratsi laotasin ja sõbrannadega pidevalt seal ööbisin. Ühel hetkel hakkas alati SUPER KÜLM ja me tõime toast kindaid, mütse, salle ja panime mitu kihti kampsuneid selga. Ega ometi ei saa ju tuppa, oma sooja voodisse ümber kolida. Nope! 

Viimati käisin vist ca 6 aastat tagasi Hard Rock laagris ja siis telkisime kaks ööd sõpradega seal. Kõik telgid olid lauspäikese käes ja hommikul oli ikka mega räige ärgata. Nagu kasvuhoones oleks olnud. Mitte grammigi õhku ei jagunud. Eks me olime mingi 5-6 inimesega ühes telgis ka muidugi. Vuhhh! Judinad! 

Teine kord oli natukene hiljutisem. Käisime 3 aastat tagasi Kristo parima sõbra maakodus Saaremaal, et jaanipäeva tähistada. Kuna kõigile tube ei jätkunud, siis osad magasid telkides. Kõik oli ilus ja roosiline, kuni kell 4 öösel NIIIII KÜLM hakkas, et mul lausa keha tudises. Ükskõik, kui kaissu me ka ei pugenud, siis külje keeramine oli täielik piin. Iga liigutus tundus vaevaline, sest niiiii külm oli. Õues oli -2 kraadi! Lõpuks kolisimegi järgmisel päeval ikkagi tuppa, et elutoa põrandal öö mööda saata. Sellest tripist peale on meil madrats ka muidugi katki ja läheb keset ööd tühjaks. Peame vist uue ostma. Õnneks esmapilgul ei olegi need nii kallid. Mingi 15€ eest saab juba suure õhkmadratsi handymannist. Ega ta ilmselt pikalt vastu ei pea, aga ma üldse ei raatsi kallimat osta ka. Veel enam, et viimase 6 aasta jooksul olen ma täpselt 2 korda telkinud. 

Ma läksin nüüd täiesti kuskile mälestuste lainele. Igaaaaataheees. Me plaanime nüüd lähipäevil majast hoovi kolida ja üks proovikas üle elada. Mõtlesime panna lapse telki tuttu ja ise grilli sisse lõkke teha ja jutustada. Meil nii vingelt langeb päikeseloojang täpselt sissesõidu tee suunas ja seda võiks kasvõi koguaeg vaadata. Just as we speak hakkabki päike loojuma. Siis võiks mingid snäkid võtta, varda otsas vorstikest grillida ja termosest kakaod juua või klaasi veini võtta. Mõte tundub ilus, onju?

Aga küsimus on pigem selles, et millega peaks arvestama siis, kui me ei lähe oma aeda telkima? Kui me valime mõne ilusa RMK koha vms. Mida peaks aastasele lapsele kaasa võtma? Mida kindlasti ohtralt varuma? Millised on teie kogemused? Kas on olnud pigem selline "NEVER AGAIN" kogemus või sujus kõik ilusti? Mis oleks SINU nõuanded inimesele, kes homme lapsega koos telkima plaanib minna? 

Wednesday, July 4, 2018

Kris Stefani esimene sünnipäev Mumm Perekeskuses! Pildid ja video!


Ma olen ühe postituse siia blogisse võlgu. Või noh, mis võlgu.. Tegelikult ootasin lihtsalt fotosid ja videot, et postitust illustreerida. Kris sai 28. mail 1-aastaseks ja selleks puhuks pidasime maha ka pisikese koosviibimise Krisi kõige pisemate sõpradega. Tegelikult on see pisike punt inimesi minu beebigrupist, aga kuna oleme väga lähedaseks saanud, siis nimetan neid kõiki juba oma armsateks sõpradeks. Kui reeglina toimuvad paljud sünnipäevapeod mängutubades, siis me otsustasime natukene teistmoodi teha. Sünnipäeva pidasime sellises kohas nagu Mumm perekeskus (endise nimega Mõmmila). Nende lehekülje leiab siit: https://www.facebook.com/mummpere/. Kolme tunni ruumide rent maksab 75€. Meie võtsime lisaks ruumirendile ka juhendajaga kunstitunni. Kunstitunnis kasutatakse kõiki beebisõbralike materjale ja tehakse selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ette ei tule. Selleks palusime kõikidel külalistel panna lastele selga sellised riided, mida määrida tohib. Lapsed said söödavate värvidega plökerdada, muusika rütmis koos emmedega tantsida, joonistada, pehmete pallidega mängida ja palju muud. Kuna kõik beebid olid üritusel ühevanused, siis oli seda sellesmõttes väga lihtne kaasa teha. Kõigil oli tore. Kolm tundi oli ühtlasi ka täpselt selline paras aeg. Lapsed pidasid kõik vastu ja peo lõpuks olid sajaga valmis unne suikuma. Pidu oli nende jaoks raju. Aaa ja kõik kohapeal maalitud pildid said sünnipäevalapsed omale mälestuseks kaasa võtta. 


Kuna meie peol oli sünnipäevalapsi tegelikult kaks, siis oligi kogu peo teema roosa ja sinine. Ma tellisin söögipooliseks subwayst suuremad võikud, lõikasin need neljaks tükiks ja panin loomapiltidega söögitikud neile kaunistuseks. Muffinid küpsetasime päev enne ise ja lastele olid laual puuviljad/juurviljad, maisipulgad ja mõned magusad tuubipüreed. Joogiks pakkusime kõigile kannuga maitsevett. Kuna meil oli päris palju tegevusi planeeritud, siis oli sellest rohkem, kui küll. Alguses mõtlesin küll, et ma loodan, et kellelgi kõht tühjaks ei jää.. Õnneks keegi kurtma ei tulnud, seega vist läks õnneks.  

Laste kõige lemmikum tegevus oli kindlasti (kartulitärklise/vee ja toiduvärvi?) seguga plätserdamine. Meil endal oli juba päris äge seda uurida ja imestada, et kuidas ta kätte võttes voolitav on, kuid maha visates märjaks loiguks muutub. Päris huvitav värk. Tasub koduski järele proovida. 


Krisil endal muide juhtus selline lugu, et päev enne sünnipäevapidu oli meil oma perekonnaga pisikene istumine meie aias. Kris sai sääselt niimoodi pureda, et tal oli otsaees kaks suurt muhku lausa. Piltidelt need hästi välja ei paista, aga videos küll. Tal hakkaks täpselt nagu kaks sarve otsmikult välja kasvama. Kas pisike kuradike hakkab pead tõstma, hehe?

Sünnipäevaks palusime Krisi sõpradelt autosid ja raamatuid. Kris on maailma kõige suurem raamatute sõber. Me võime ausalt ka mingi 30-40 korda päevas raamatuid vaadata. Minu jaoks jumala müstiline, sest ma ise ei olnud lapsena/nooremas eas eriti raamatute sõber. Aga kui nii mitu korda päevas ühte ja sama raamatut sirvida, siis noh.. Lapsevanematel hakkab igav. Siis on tore, kui on mõningad varuks, et eelmisi lemmikuid pika peale asendada. Teiseks lemmikuks on kindlasti autod. Nendega võib ka Kris ikka päris pikalt mängida ja "Brrrrrrrrrrr" autohäält järele ümiseda. 


Kunstitundi läbi viiv juhendaja on ka muidugi täiesti omaette klass. No nii rahulikku inimest pole ma ealeski näinud. Kohe näha, et ta töötab igapäevaselt lastega ja naudib oma tööd täiel rinna. Sellise kisa ja mökerdamise saatel oli ta no nii zen, kui üldse olla saab. Rääkis lastega malbel häälel, naeratas ja aitas tasakesi lapsevanematel lapsi ohjeldada ning nende tähelepanu võita. Ilmselt saavad ka kõik külalised nõustuda, et selle koha pealt pole tõõõeeesti ühtegi halba sõna öelda. Mul on nii hea meel, et Mumm perekeskus meid kunagi ammu külla kutsus ja meile seda kohta tutvustas. Peale esimest seal käiku olime täiesti kindlad, et just seal tahame ka Krisi sünnipäeva pidada. Kniksti ja aitäh selle kogemuse eest! 

Ma usun, et ka natukene suurematel lastel oleks seal tore. Nende jaoks oleks kunstitund hoopis teistmoodi väärtusega ja kindlasti meeldejääv. Hea vaheldus ka tavapärastele sünnipäevapidudele. Minu meelest kõige suurem võlu kogu asja juures oli see, et lapsevanemad said ka kõike kaasa teha ja oma lastega kvaliteetaega veeta. See lapse kõkutav naer, kui me naljakaid tantsuliigutusi nendega tegime ja see lapse üllatunud pilk, katsudes materjale, mida ta iialgi näinud ei ole, on ikka hindamatu väärtusega. 


Kõik postituse fotod on teinud armas Fotoraat: https://www.facebook.com/search/top/?q=fotoraat. Fotograafi organiseerimine sellisele üritusele oli ikka nii hea otsus. Sai ise jumala rahulikult pidu nautida ja nüüd on tagant järele väga lahe neid meenutusi ning killukesi vaadata. Need jäävad ju igaveseks ja kindlasti ilmutan fotod ka Krisi fotoalbumisse. Kerli on selline inimene ka, keda lapsed armastavad ja ta ise on ka selline väga vaba ning vahetu. Kindlasti, kindlasti, kindlasti soovitan! Fotoraadiga tegin ka oma beebiootuse fotod ja mõned perepildid peale lapse sündi. Ilmselt ei jää ka see kord meie viimaseks kogemuseks. Aitäh Kerli, et seda tähtsat päeva meiega jagasid!

Kõige vingem kingitus oli ühelt minu parimatest sõbrannadest Krissult. Ta kinkis Krisile sünnipäevapeo video. Lihtsalt püüdis mõningaid hetki ja kaadreid, monteeris selle meie jaoks kokku ning nüüd on meil see mälestusena alati olemas. Video räägib ka ikka nii palju. Krissu teeb hobikorras selliseid videosid, seega kui kellelgi peaks olema tahtmist, siis võib temalt kindlasti hinnapakkumist küsida. Temale võib kirjutada samuti facebooki siin: https://www.facebook.com/krislynx.

Aga kuna video ilmselt annab peo kohta kõige rohkem infot ja jagab meeleolu, siis panengi selle siia postituse lõppu. Seega, kui sina oled ka mõlgutamas mõtteid, et kus oma lapse sünnipäeva pidada, siis Mumm Perekeskus on tõõõõõesti äge variant!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Eilse postituse jätkuks ja selgituseks

Foto tegi armas Laura Strandberg ♡

Ma tunnen, et pean eilse postituse jätkuks ka paar sõna ütlema. Ilmselt ei suutnud ma ennast piisavalt hästi väljendada, sest osad inimesed tõlgendasid mu postitust natukene teisiti, kui ma seda lootnud olin. Nagu ma täna Karoliinale ka kirjutasin, siis taolist tunnet, nagu ma kirjeldasin, mõistavad tõesti vaid need, kes samas olukorras olnud on. Sain mitmeid kommentaare ja kirju, et kas ma mitte ei ole silmakirjalik, et muretsen oma olematute venitusarmide pärast ning mida peaksid tundma need inimesed, kes on 60kg ülekaalus. Sel momendil sain ma aru, et ilmselt ei pannud ma kõike päris nii kirja, nagu ma oleksin tahtnud. Või noh.. Nii, et mu mõte edasi jõuaks. 

Ma ei olegi ebakindel oma välimuse osas. Ma ei ole iial seda ka väitnud. Ma olen vägagi rahul oma kehaga peale sünnitust ja tean, et olen õnnega koos, et pääsesin venitusarmideta ja keha nii hästi taastunud on. Kirjutasin sellest samast asjast ka ühes postituses varasemalt. See ei olnud eilse postituse tagamaaks. Kindlasti ei arva ma ka, et peaksin kaalu langetama või iluopile minema. Minu ebakindlus ei tulene millestki konkreetsest, millele näpuga näidata. Või noh, mida ma räägin.. Ma tegelikult tahtsin üldse öelda, et olen seda enesekindlust uuesti ülesse leidmas ja tegelikult on minus pigem see uus hingamine tekkinud. Ma tahtsin öelda, et ebakindluse tundmiseks ei peagi olema mingeid silmaga nähtavaid suuri vigu. Ning ma ei arva, et selle välja ütlemine kuidagi silmakirjalik oleks. Vahel panevad meie sisemised ebakindlused meid ka väliselt ebakindlalt tundma. Hoopis teistel põhjustel. 

Üks inimene kirjutas kommentaaris ka, et tema meelest on tobe see, et kui kõhna inimene kurdab oma kaaluprobleemi üle, et tahaks olla "kondikubu" asemel vormis, siis inimesed automaatselt ründavad, et kuule, mida sa üldse räägid, et vaata mind.. Mina jällegi leian, et selle inimese mure ei ole kuidagi väiksem, kui teise oma. Kas seda hinnatakse siis mingi konkreetse ideaali järgi, et kui väga sul halb tohib olla? Või, et kui palju sa võid ebakindlust tunda? Seda ju ei saa määrata ükski number. See, kas on seal, või ei ole.

Minu ebakindlused ei tulenenud üldse näiteks sellistest otseselt välimusega seotud asjadest. Nagu ma eilses postituses rääkisin ka, et siis mina olen selline inimene, et pean pidevalt ennast proovile panema, uusi väljakutseid võtma. Kui ma jään paigale tammuma, siis kaob mul see sisemine põlemine ära ja ma kuidagi "kaon ära". Ma hakkangi ennast nagu halvasti tundma, et ma ei saavuta midagi ja muutun enda suhtes ülikriitiliseks. Mul peab olema kasvõi mingi trenniga seotud eesmärk, tööga seotud eesmärgid, üleüldised elu eesmärgid ja need pisikesed asjad, mis tekitavad selle tunde "Oh, I did it"! Kui see osa minu elust on täidetud, siis on mu fookus mujal ja kuidagi tekitab see saavutamise tunne minus sellist suurt enesekindlust ja paneb mind iseennast armastama. Aga kuna seda ühel hetkel ei olnud, siis hakkasingi endas kahtlema.

Et ma ei tahtnud tegelikult kedagi enda osas halvasti tundma panna või tegelikult isegi mitte rääkida sellest, kui halvasti ma ennast tunnen. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma tahtsin väljendada seda, et isegi pealtnäha terve kesta sees käivad aeg-ajalt sellised sisemised võistlused ja enesearmastusel on väga tähtis roll meie elus. Minul oli hiljaaegu taoline võistlus. See on siiani kestev protsess. Kuid tahangi lõpetada selle postituse sellisel positiivsemal noodil, et tegelikult olen taas iseennast leidmas. Ja see kogu protsess saigi alguse peale Krisi sündi. Tasapisi. Kõige suurema lükke ja eneseusu süstis minusse see singli tegemine ja avaldamine. See oli minu jaoks nii värskendav ja ma kohe tunnen, et minus süttis jälle see leek, mis sealt mõnda aega kadunud oli.

Mitte kellegi mure ei ole kuidagi vähem tähtis. Ja ma samas tahan, et teie ka tunneksite, et teie mure ei ole kunagi väikene. Inimestel lihtsalt on kord nii, et nad suudavad samastuda vaid selliste olukordadega, kus nad ise olnud on. Me peame lihtsalt leidmagi enda ümber need inimesed, kes suudavad samastuda ja suudavad toetada/motiveerida. Üksi sellises tohuva-pohus on raske. Aga mitte võimatu. See kõik on sügaval meie sees ja kui me seda endale teadvustame ning sellega tegeleda püüame, siis oleme tegelikult juba võitnud. 

Tuesday, July 3, 2018

Falling in love with myself.

Pildi tegi Mariann Treimann ♡

Minu jaoks on päris keeruline siia taolist fotot panna. Aga ma teen seda taotuslikult. Tegelikult on see pilt Mallu blogis üleval juba väga, väga ammusest ajast. Ma pole ise seda lihtsalt kunagi jaganud. Mind täna kõnetas täiega Karoliina jutt tema instagramis (Kes ei tea, kellest jutt on, siis piilu siit: http://instagram.com/karoliinakoovitblog). Ta on meeletult inspireeriv naine. Selline üdini siiras, nii tõetruu ja temaga on lihtne samastuda. Ta rääkis sellest, kuidas ta päev-päevalt õpib end uuesti armastama. Nägema endas seda ilusat naist, kelle ta ära kaotanud oli. Ma tunnen tegelikult seda sama. Ma mäletan nii hästi, et kui ma sain vist äkki 17? Siis olin ma saavutanud oma välimuse ja olemusega suure rahu ning tegelt ka nautisin oma peegelpilti. Ma võisin teha endast miljoneid fotosid ja neid uhkusega jagada. Ma võisin naeratada iseendale vitriini peegelduses, sest mulle meeldis see, mida ma nägin. Kui ma end ülesse lõin, siis kõndisin tänaval enesekindlalt, jagasin inimestele pilke ja naeratasin neile. Ma lausa mäletan seda surina tunnet, mis minus tekkis. Selline enesekindluse sumin.. Selline super mõnus ja vabastav. 

Ma ausalt öeldes ei teagi täpselt, mis juhtus ja millal ma selle kaotasin. Ühel hetkel lihtsalt tekkisid mingid ebakindlused ja need hakkasid mind seest sööma. Ma hakkasin oma naeratust varjama, sest mulle tundus, et mul on koledad hambad. Ma ei pannud enam kontsakingi jalga, sest mulle tundus, et see on too much. Ma ei lasknud endast enam nii palju fotosid teha ja enamasti nähes neid väheseid fotosid, kukkusin ma ennast kritiseerima. Selle kõige juures olin ma tegelikult endiselt samas kaalus, samas vormis ja ma ei ütleks, et ma nii tohutult erinev välja näeksin. Aga muutunud oli minu mõistus. 

Minu telefonist ei leia enam eriti selfiede seeriaid või edevaid pilte. Isegi kui ma midagi postitanud olen, siis väga harva on olnud nii, et olen tulemusega rahul. Tihti valisin ikka pikka aega ja tundsin, et I'm not good enough. Tuli minu sees oli nagu vaibunud. Selles olin süüdi mina ise. Mind ei muutnud see, kui kaalusin ühel hetkel 8kg rohkem, kui ma varasemalt kaalusin. Mind ei muutnud rasedus ega sünnitusjärgne keha. Mind muutis hoopis see, et ma unustasin ära oma vaimse poole. Ma olen oma loomult selline meeletu kirega tööinimene. Mulle meeldib eesmärke seada, neid täide viia ja enda ning teiste ootusi ületada. Mingil hetkel tekkis selles osas paus ja kuna ma midagi nagu ei saavutanud, siis mattuski mu süda sellisesse rahulolematuse tundesse. 

Täna on asi tegelikult juba muutumas. Ma olen vaikselt end jalule tagasi ajanud ja tunnen kohe, kuidas see enesearmastus tagasi tuleb. Küll tasakesi ja vaguralt, aga siiski. Ma olen hakanud teadlikult rohkem oma eesmärkide poole jälle püüdlema. Ei tähendab.. Neid seadma ja seejärel nendeni püüdlema. Ma olen vaikselt hakanud jälle ennast natukene julgemalt vaatama. Julgemalt avama ja julgemalt hindama. Ma näen ka seda, et mida päev edasi läheb, seda kartmatumaks ma muutun. See on nagu selline "fööniksi ülestõus", aga minu enda sees. Mul on veel pikk tee minna, aga ma andsin enesele võimaluse end uuesti armastama õppida. 

See kõlab kindlasti hirmus tobedalt, et ise nii edev inimene ja mida ta pläriseb.. Tegelikult ei ole nii. Ma päris siiralt kohe olen enese suhtes meeletult kriitiline olnud juba päris pikka aega. Nii umbes aastaid 6? Veidi enne seda, kui Jüriga lahku läksime. Vot siis see tohuvapohu hakkaski kerima ja ma kaotasin ennast ära. See on olnud meeletult pikk teekond ja veel pikem on veel ees. Aga nagu Karoliina täna oma instagrami storys ütles. "Ma ei anna alla".

See tunne ja tahe muutuda tuleb seestpoolt. Ja kui vaikselt tulemusi tulema hakkab, siis see on tohutu õnnetunne. Leida ülesse see kõige ilusam ja parem versioon iseendast. Aga selleks, et seda leida, siis tulebki see austus ja armastus iseenda vastu ülesse leida. 

Mul on meeletult suur kergendustunne öelda, et töö iseenda mõistusega on ka pisikesi tulemusi toonud. Ma olen suutnud ennast taas jälle märgata. Vahel isegi mõelda, et "Phh.. Tegelt olen ma ju täitsa niiiitševo" või, et "vot see huulepulk paneb mind tõesti särama". See oskus näha ilu, mitte vigu ma mõtlen. 

Kas Teie olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Kas see on ühel hetkel muutunud või pigem olnud selline elukestev asi? Mis paneb teid ilusana tundma? Mida enda juures kõige rohkem armastate?

Thursday, June 28, 2018

Mida teeb aastane Kris?


Minu sõbranna Siiri kirjutas mõnda aega tagasi nii armsa postituse oma lapse esimese eluaasta kohta, et mõtlesin kohe ahvida ja sama teha. Hiljem on kindlasti vahva lugeda. Kris on täna mõni nädal rohkem, kui 1 aasta vana ja milline ta täpsemalt siis on?

Kris on selline salakaval laps. Temas on kaks külge.. Nagu kaksikule kohane. Ühel hetkel võib ta rõõmust kilgata ja teisel hetkel halastamatult röökida. Tujud on tal tõesti muutlikud, kuid see ei ole tegelikult üldse halb. Sest see tähendab seda, et ka halb tuju läheb ruttu üle. Kris on päris valjuhäälseks muutunud ja vahel jookseb ta ühest toa otsast teise ja lihtsalt kiljub. Me õpetasime talle käte ülesse tõstmist ja "jee" hõikamist. Ta õppis selle ära ja nüüd jooksebki käed laiali ja kiljub. Kõndima hakkas Kris 10-kuuselt ja tänaseks päevaks on samm niivõrd kindlaks läinud, et ta on otsustanud kõndimise asemel jooksma hakata. Ta on alati olnud füüsilise arengu poolt kiirem. Keerama hakkas varakult, püsti tõusma varakult ja kõndima ka päris varakult. Aga samas ei ole ta eriti jutukas. Tänaseks päevaks oskab Kris öelda kolme sõna : Emme, mämm-mämm ja aitäh. Hirmus tänulik on ta küll, sest see "Aitääääh" kostub meie majas alati kõige tihedamalt ja kõige kõvema häälega. 

Juba pikemat aega käib meil kodus see näpuga näitamise periood. Kris näitab sõrmega kõigele, mida ta näeb ja ütleb küsivalt "mmmmmmmmmm". Ma olen selle tõlkinud enda jaoks "mis see on" lauseks ja niimoodi me päevast päeva, minutist minutisse kõike nimetamegi. Meil on üks sõnade raamat, mida Kris juba viimased kolm nädalat jutti iga kümne minuti tagant lugeda tahab. Seal on väga palju pilte ja tänaseks on ta päris hästi aru saanud, et mis on mis. Näiteks akna pildi juures osutab ta elutoa aknale. Kella pildi juures näitab näpuga seinal rippuvat kella. 

Nüüd on Krisil tekkinud ka selline huvitav komme, et ta soovib kõikide asjade peal kükitada või püsti seista. On selleks söögitool, padi, pealeistutav auto, mina või kass. Kõige peale tuleb kükitada või seista. No niimoodi: 


Kris käib ca 10 korda päevas meie juures, annab meile pihku puldi ja läheb ootab teleka juures, et me talle lastelaulud käima paneks. Talle meeldivad need laulupesa muusikavideotega laulud. Mulle tundub, et see blond laulja on tema tulevane esimene crush. Igakord, kui muusika mängima hakkab ja ta seda neiut ekraanil näeb, siis tuleb tema suule see kõige suurem naeratus ever. Kuna ta neid laule ikka päris palju kuulanud on, siis on ta hakanud nende laste liigutusi matkima. Kui näiteks laulusõnad kiisude laulus ütlevad, et "üles, alla, pikali ja kükki", siis tõstab ta käed uhkelt kõrgele ülesse ja vaatab, kas me ikka näeme, et ta nii tegi. 

Millegipärast on Krisil tekkinud viimasel ajal mingi viha selle vastu, kui ma talle klaasiga vett pakun. Ta hakkab kõvasti nutma, kui ma klaasist kinni hoian ja seda tema poole pakun. Ma pean klaasi põrandale asetama, et ta saaks seda ise kätte võtta. Siis on kõik ok. 

Toidu osas on Kris ka selline.. Väga äärmusest äärmusesse. Ta sööb väga hästi ja peaaegu kõike, aga periooditi ta tujud muutuvad. Aga midagi on ka raudkindlat. Toidu seest sööb Kris kõige esimesena ära kõik porgandid. Sellest järgmisena kõik rohelised juurikad. Aeduba või hernes. Lillkapsast ei söö mitte kunagi ja eelistab paljast musta leiba absoluutselt kõigele. Vahel ongi nii, et kui Kris pirtsutab kõige peale, siis vot leiba ta ikka sööb. Vett ja leiba! Kui sõda peaks tulema ja muud saada pole, siis Kris oleks ikka õnnelik. Kui muidu sööb Kris ise lusika, kahvli või kätega, siis hakkliha pole ta nõus ise sööma. Talle maitseb see küll, aga kui see toidu sees on, siis ta kunagi seda ei võta. Seda peab talle kindlasti ise lusikale panema ja suhu pistma. 

Viimasel ajal on Krisil kombeks minna tasakesi teise magamistuppa ja peale mõningat vaikust tuleb selline hädine nutt. Ta ronib tuhkrupuuri uksest sisse. Aga ta jääb sinna alati kinni. Siis ta istub seal nabani tuhkru puuris, jalad väljas ja hüüab meid appi. Aga ikka ta läheb sinna tagasi. Tuhkur on enamasti mega confused ja lihtsalt ootab, kuni me tuleme. Me teeme siis puuri ülevalt lahti ja tõstame ta välja. Siis ta keerab otsa ringi, tegeleb muude asjadega ja läheb jälle tagasi. 

Kui Krisile panna õuele lastele mõeldud bassein ja sinna suure poti sees sooja vett toast tassida, siis võib kindel olla, et ta basseini ei lähe. Ta läheb istub selles potis, millega me vett valasime. 


See list siin vist võiks igavesti jätkuda.. Aga need olid need esimesed killukesed, mis mulle pähe tulid. Rääkige, mis oli kõige viimasem naljakas seik või tegu, mida teie lapsed tegid? :)

Friday, June 22, 2018

Internetiühendusest maal/suvekodus


Kui me maale kolisime, siis oli meie plaan lahtine. Me ei tednud ju, et kauaks me siia jääme.. Ja üks tähtis küsimus, mis kohe õhku jäi, oli see, et kas siia metsade vahele saame samaväärse internetiühenduse, millega varem harjunud olime. Siiani kasutasime me maja ainult suvekoduna ja see küsimus oli ka siis pidevalt "õhus". Lepingut polnud nagu pointi teha, sest miks me peame maksma terve kuu eest, kui reaalsuses kasutasime seda teenust vaid mõned päevad nädalas. Nagunii oli meil korteris elades ka leping ja siis peaks nagu maksma kahe koha eest. Kuna see variant jäi katki, siis nuputasime pikalt, et mis see lahendus võiks olla. Kõige parem tundus tol momendil netipulk. Kuna me ka sellega ei tahtnud lepingulise kuumaksega seotud olla, siis ostsime omale esindusest netipulga välja, sinna sisse sim kaardi ja sinna sai siis raha peale laadida vastavalt oma soovile. Kõik oli nagu kena, aga kui meil mõlemil oli vaja tööasju teha või arvutit kasutada, siis oli jama, sest netipulk toimib teadupärast ju ühes arvutis/seadmes korraga. Telefoniga on võimalik ka muidugi hotspoti kasutada, aga kogu oma internetimahtu selle peale nagu ära kasutada ei tahtnud. Oligi selline nokk kinni, saba lahti olukord. 

Kui me siia päriselt elama kolisime, siis oli muidugi teine lugu. Me uurisime erinevatelt teenusepakkujatelt võimalusi ja lõpuks tegime lepingu ühega neist. Meil käis kohapeal tehnik, kes kõik ära ühendas, majale antenni paigaldas ja niimoodi tuleb meieni internet läbi õhu. Iseenesest täiesti normaalne variant, eks? Kõik nagu toimib ja sobib. AGA! Seda ainult juhul, kui tõesti siin püsivalt elada. Sest nüüd oleme me lepinguga seotud ja kui me peaksime otsustama vahepeal kuskil pikemalt ära olla või hoopis Tallinnasse üürikorteri võtta, siis peaksime maksma teenuse eest edasi. Olenemata sellest, kas me seda parasjagu ka kasutame. See tähendab seda, et meil on kaks lepingut ja kaks maksekohustust. 

Kindlasti on Teie seas ka palju selliseid inimesi, kellel on mõnusad suvekodud, kuhu vahel kogu maailma eest peitu pugeda. Aga tahest tahtmata on nii, et vahel tulevad ootamatud tööasjad, mis vajavad koheselt reageerimist ja mida telefonist lahendada ei saa. Või hoopis tahaks filme/youtube videosid streamida ja hotspoti kaudu kogu netti ära kasutada ei taha. Kuna hiljaaegu tuli Tele2 välja selle jaoks spetsiaalselt välja töötatud lahendusega, siis kirjutasid nad mulle, et seda varianti meile pakkuda ja teile ka sellisest võimalusest rääkida. Kuigi meil hetkel seda koheselt enam tarvis ei ole, siis kindlasti on see midagi sellist, millest teile hea meelega räägin. 

Teoreetiliselt on tegemist siis sellise 4G mobiilse internetiga, mis toimib läbi ruuteri. See ruuter toimib ükskõik, kus sa parasjagu ka ei ole. See tuleb lihtsalt vooluvõrku ühendada ja wifi on olemas. Ehk, et kui sõlmida nendega leping, maksta ära kuutasu, siis saad kasutada ühte ja sama ruuterit nii kodus, Eestis ringi trippides või kasvõi autos. See ruuter tuleb lihtsalt koos kõikide teiste kompsudega alati kaasa pakkida. Nii lihtne ongi. Meie jaoks oleks see tol momendil, kui me siin alaliselt ei elanud, absoluutselt parim lahendus olnud. Mulle tegelikult meenub, et ma isegi helistasin tol korral oma teenusepakkujale, kellega meil korteris leping oli, et kas me sama ruuterit maakohas kasutada ei saaks. Ei saanud. Siis oleks pidanud lepingu ümber tegema teisele aadressile ja kahe vahel pendeldada iga nädal ka ei saa. Vot nüüd saab. Niiet, kui kellegil on just peavalu sellel teemal, et kuidas kahes kohas normaalselt interneti kasutada, aga ennast vaeseks maksta ei taha, siis see pakett võiks olla täpselt midagi sulle. Loe lähemalt hindade ja pakettide kohta siit: https://tele2.ee/mobiilne-internet.  Ühesõnaga.. Internet on seal, kus on elekter. Võta ruuter kaasa, kuhu iganes suvi sind viib! 

Eks muidugi on maakoha point see, et peaks end täielikult välja lülitama ja sotsiaalmeediat mitte kasutama. Täiesti nõus! Aga vahel on see väljapääsmatu ning sellisteks olukordadeks oleks see hea lahendus. 

Friday, June 8, 2018

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht


Meie "Aasta Kõrgemäel" on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Tegelikult oleme siin majas küll palju pikemalt olnud ning nädalavahetustel olemist nautinud, aga päris, päris elanud oleme nüüd aastakese. Kas kahju ka on? Jah.. Kuradi kahju! See maja on meile nii armsaks saanud ja oleks vale väita, et see kuidagi meid ei kõiguta. Aga ma usun siiralt ka sellesse, et elus juhtuvad asjad põhjusega ja nii ka meie kolimine. See etapp on nüüd möödanik ja tuleb uus ning veel põnevam. Ma tean, et see maja läheb suurepärastesse kätesse ning ma olen kindel, et selle maja seinad näevad veel nii palju ilusat. Siia mahub palju uusi mälestusi ja hetki. Aga mis meie siis edasi teeme? Kui ma päris aus olen, siis ma veel ei teagi. Me plaanime esialgu võtta üürikorteri, et natukene raha juurde koguda ning siis midagi soetada. Tallinnas on hinnad ju ikkagi teised ja mingit vahepealset asja pole ka nagu mõtet osta. Veel enam, et plaanime millalgi tulevikus ka teist last. Esialgu vaatamegi Viimsi/Pirita kanti mõne 3-toalise korteri ja siis hiljem loodetavasti suudame koguda piisavalt, et päris oma maja saada. Või hoopis ridaelamu. Eks see kõik sõltub sellest, millised võimalused on. 

Peab tõdema, et päris põnev on ka.. Kui tihti on kolimine inimeste jaoks selline tüütu ja nõme tegevus, siis minu jaoks on see alati nii vabastav ja pigem vägagi positiivse maiguga. Ma jumaldan kodu dekoreerimist, asjade sorteerimist, paigutamist ja mis kõige tähtsam.. Selle uue koduga tutvumist. Minu meelest on nii äge see, kuidas iga kodu jutustab oma lugu ja mida kauem kuskil elada, seda rohkem ta endast välja annab. Ma olen elus ikka üsna palju juba kolinud ning siiamaani on olnud nii, et absoluutselt iga koht on totaalselt erinev olnud. Kõik oma miinuste ja plussidega. Sellesmõttes on vinge, et kui me kunagi peaksime selle päris enda lõpliku kodu leidma, siis teame juba täpsemini, mis on meie jaoks oluline ja mis teisejärguline. 


Aga mida me oleme viimase aastaga õppinud? Me oleme õppinud seda, et oma aed on ikkagi midagi sellist, mida kindlasti omale igatsema jääme. Me oleme õppinud loodust märkama ja hindama. Linnas on see kuidagi selline.. Sumina taha ära peidetud. Siin elades teadsime täpselt, mis kellast rähn puid toksima tuleb, millal hirved aia taga käivad, kuidas sipelgad omale usinalt pesa punuvad, kuidas hiired väga vapralt meie kassidele vastu hakkavad ja põllul ninna kargavad. Kuidas punane küla kõuts käib iga natukese aja tagant hoovil oma võimu kinnitamas ja kuidas töö ei lõppe siin kunagi otsa. Kui meilt on uuritud, et kas teil seal maal igav ei hakka.. Siis oh ei. Siin on nii palju tegevust, et isegi suurema tahtmise juures ei leia tihti aega niisama vedelemiseks. Alati on midagi teha. Lisaks oli meil muidugi see ka, et käisime endiselt nii tihti Tallinnas ja ka sõbrad leidsid meie juurde tee ülesse. 

Lisaks sellele oli nii äge näha, kuidas üks naabrimees meile jõuludeks kuuse tõi.. Sest miks mitte? Siis tõi teine naabrinaine meile ämbrites lille istikuid, sest tal on neid hoovis juba liiga palju. Sest.. Äkki me tahaksime? Poemüüjad naeratavad, teretavad ja teavad inimesi nimepidi. Möödasõitvad naabrid lehvitavad autodest ja Viljandi linna vahel kõndides on inimesed ka hoopis teistmoodi. Valgusfooridest ka ei tunne üldse puudust, ausalt.

AGA! Ma olen põgusalt blogis maininud ka, et meid ootavad Tallinnas ees põnevad ajad. Nimelt on meil seal mõned tööpakkumised, millele me oleme oma jah sõna öelnud ja Krisil on võimalik tihedamalt teiste lastega tšillida ja mänguplatsidel lustida. Viimane neist on Krisi südame võitnud. Igasugused mängutoad ja mänguplatsid on nii põnevad, et Kris pistab nende suunas jooksu juba kohe, kui jalad maad puudutavad ja ta autost välja saab. Lisaks sellele on meie mõlema perekonnad Tallinnas ja nii saame ka nendega koos rohkem aega veeta. 

Ega tegelikult ongi nii, et kodu on seal, kus on kodutunne. Olenemata sellest, kus see reaalselt asub ja kellele kuulub. Me jääme pikisilmi ootama seda päris oma kodu. Aga seniks võtame vastu kõik, mida maailmal meile hetkel pakkuda on ja proovime igast variandist midagi õppida ning leida see miski, mida sealjuures nautida. AEEEE, koduke, kus sa oled?

Tuesday, June 5, 2018

Kuidas selle singli tegemine sujub? Kaugel asjad on?


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ja ongi kätte jõudnud see päev, kui saan Teile natukene rohkem oma unistuse täide viimisest rääkida. Kellel mõned postitused vahele jäänud on, siis lühidalt võin öelda.. Alates sellest, kui ma olin umbes 15 aastat vana, olen ma unistanud sellest, et lindistaksin kunagi oma loo. See on üks paljudest unistustest, aga siiski vägagi tähtsal kohal. Ma ei ole kunagi mõelnud nii, et tahaks kuulsaks lauljaks saada.. Ma olen lihtsalt tahtnud seda kogemust saada. Mis tunne on laulda sellesse õigesse stuudio mikrisse. Mis tunne on täiesti nullist laulu luua. Mis tunne on seda hiljem kuulata ning mis tunne on see, et sa oled selle lõpuks ellu viinud. No nagu midagi sellist, mida oma bucket listist hiljem maha kriipsutada. Kuni tänase päevani olen ma vaid ühe suure asja oma taolisest listist maha kriipustanud. Selleks oli kaljult alla hüppamine. Olgu selleks langevari või paraplaan, vahet pole. Ma lihtsalt tahtsin tunda, et mis tunne on linnu kombel kõrgel, kõrgel taevas lennata ja alla vaadata. Mõni aasta tagasi tegime Kristo õega koos selle unistuse teoks. Me käisime Põhja-Küprosel, sõitsime kõige kõrgema kalju tippu ja jalad värisedes hüppasime alla. See tunne on kirjeldamatu. Mul on sellest ka üks pisikene jäädvustus, kes seda näinud ei ole. See on küll super lühike, aga vähemalt midagigi. See on kohe kindlasti üks vingemaid mälestusi minu elus, millele siiani vahel mõtlen ja mis mind vaikselt muigama paneb. Ma nii hästi mäletan, kuidas ma peale maandumist nutsin/naersin ja öökisin samal ajal. Helistasin Kristole ja karjusin "MA OLEN ELUS"! Kirjeldamatud emotsioonid ühesõnaga.



Ma olin pikka aega oma unistused kõrvale seadnud ja ausalt öeldes.. Ma olin ennast nagu väheke kaotanud. Ma olen alati olnud selline suur enesemotiveerija, eesmärkide seadja ja alati endaga kõvasti tööd teinud. Eks elu juhtub ja minu elus olid hoopis teised prioriteedid. On siiani tegelikult. Minu suurimaks unistuseks täna on kasvatada oma lapsest hea inimene ja olla oma abikaasale toeks. AGA.. Ma olen ka arvamusel, et iseennast ei tohi samuti unustada. Me peame leidma aja ka iseenda unistuste jaoks. Olgu need nii pisikesed või suured kui tahes. Et me lihtsalt iseennast sellel teekonnal ära ei kaotaks. Peale rasedust ja lapse esimese eluaasta mööda saatmist tundsin, et pean tegema midagi iseendale. Võtma enda jaoks selle kõige kõrvalt mõnel päeval nädalas mõned tunnid, et viia ellu midagi sellist, mida ma siiralt tahan. Et oleks lõbus, põnev ja et ma saaksin midagi uut õppida. Et ma saaksin kunagi sellele kogemusele tagasi vaadata ja mõelda, et täitsa lõpp.. Ma tegingi selle ära. Et kunagi rääkida Krisile, et ta ei laseks oma hirmudel ennast kunagi takistada ja et kui me midagi väga tahame, selle nimel vaeva näeme, siis on täiesti võimalik, et need soovid ka täide lähevad. Tuleb lihtsalt pühenduda. Nii sündiski idee sellest, et ma salvestan päris enda singli. Sest miks mitte? 


Kuna kõige parem ja lihtsam on mul oma stoorit ning emotsioone edasi anda läbi videopildi, siis salvestasin teie jaoks video. See on siis antud postituse päises. See sai päris pikk, aga ma rääkisin puusalt. Täpselt nii, nagu torust tuli. Seal kirjeldan seda, kuidas kogu lugu sündis, milliseid takistusi tee peal ette tuli, kaugel me asjadega nüüd oleme ja mis edasi saama hakkab. Praegu on asi nii kaugele jõudnud, et minu vokaal on sisse salvestatud ja ainus samm, mis on veel meie loo avalikuseks tulemise ees, on see, et meil on vaja singli jaoks fotot. Siin paluksingi Teie abi. Kas teie seas leidub fotograafe? Või graafilise disaini kunstnike? Kas äkki on just sinu portfellis pilt, mida võiksime kasutada antud singli jaoks? Selleks, et teil oleks kergem seda mõttelõnga kerida, siis kirjutan siia loo pealkirja. Kui sulle tundub, et sul võiks olla midagi sellist või sa oleksid valmis midagi selle looga seostuvat looma, siis palun kirjuta mulle! Kas näiteks facebooki, instagrami või meilile: triiinuliiis@gmail.com. Meie singel kannab pealkirja: "Same Old Story". Suur, suur aitäh teile, kes te mind siiani instagrami kaudu ja facebookis soojade sõnadega motiveerinud olete. See on mulle meeletult oluline! Ja eriti armas on lugeda lugusid, kus olete rääkinud sellest, kuidas minu lugu on innustanud teid oma unistusi ellu viima. See tähendab seda, et ma olen juba võitnud! Aitäh, et minuga sellel teekonnal kaasas olete! ♡ Aaaa ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saan teiega tulemust jagada juba 13 juuni! MA OLEN NIIIIII ELEVIL JA ÄREVIL! Oh my!

Monday, June 4, 2018

Krisi esimene sünnipäevapidu perega!


Ja saidki Krisi esimese eluaasta kaks sünnapidu peetud. Me tegelikult ei plaaninud üldse kahte eraldi üritust esialgu korraldada. Ma vist juba tükk aega tagasi kirjutasin, et plaanime sünnipäeva pidada Mõmmilas. Asub see Tallinnas, Kristiines. Kolme tunni rent oli seal 50€ ja meie võtsime tegevusena lisaks kunstitunni. Planeeritud oli, et kohale tuleb laste jaoks juhendaja ja nemad saavad vahelduseks mängutubadele lihtsalt mökerdada ja niimoodi maailma avastada. teha selliseid tegevusi, mida võibolla kodustes tingimustes tihti ei tee. Kuna aga seal oli piiranguks see, et koht on üsna pisike ja tegemist oli kahe lapse ühise sünnipäevaga, siis ei mahtunud me kuidagi ära. Siis sündiski mõte, et kutsume oma ühised sõbrad (kus suuresti on sama vanad beebid) ühele üritusele ja perekondadele teeme eraldi. Nii tegimegi. Kutsusime päev enne päris sünnipäeva päeva minu ja Kristo perekonnad/sugulased ja lähedasemad sõbrad enda juurde Kõrgemäele. Panime ülesse mõned kaunistused ja pidu võis alata. Kuna kogu pere saab kokku üsna harva, siis oli kõigil väga tore muljetada ja juttu rääkida. Kaunistused peo jaoks kinkis Krisile https://peodisain.ee. Minu meelest jube kihvt variant ja annab peole hoopis teistmoodi funki juurde. Meie saime oma kasutusse loomade komplekti. Seal oli siis suur lipukestest nimesilt, loomadest piltidega joogipudelid, muffiniümbrised ja tikuvõileibadele mõeldud kaunistustikud. Lisaks oli veel plakat ja tegelikult on komplektiga kaasas veel tänukaardid ja nimesildid. Neid viimaseid me seekord ei kasutanud. Komplekti leiab siit: https://peodisain.ee/home/70-prinditav-peokomplekt-loomad.html. Hind on taolisel prinditaval komplektil 16,90€ + pudelite maksumus. Meie võtsime 10 pudelit -  1€ tk. Kõrred olid meil juba eelnevalt kodus olemas. Need jäid üle minule korraldatud babyshoweri peost ja Mallu andis need lahkesti meile kasutada. 


Oma peo tegime ehtsas retro stiilis. Pakkusime ise valmistatud kartulisalatit, muffineid, morssi ja igaüks võis varda otsas grillida omale täpselt nii palju vinkusid, kui ise soovis. Lisaks panime lauale ka vahukomme, mida hiljem magustoiduks grillida. Ausalt öeldes ei mäleta ma viimast korda, millal ma ise lõkke kohal viinereid grillinud oleks. Sellesmõttes oli see väga vinge, et lisaks söömisele oli külalistel ka mingis mõttes tegevust. Selleks, et külalised saaksid pidu jäädvustada, seadsime ülesse ka fotonurga. Seal saime teha grupipilte, individuaalseid pilte ja niimoodi mälestused ka lindile püüda. Idee sündis kusjuures täiesti tänu sellele, et meil oli pulmas taoline fotonurk ja seal oli see suureks hitiks. Ikka tahetakse värske sünnalisega pilti teha ja miks mitte teha seda selle jaoks spetsiaalselt mõeldud asukohas. Irooniline on muidugi see, et kuna ma olin ise sünnipäeva peo juures enamuse ajast pea laiali otsas ja aina sättisin toite/jälgisin last, siis ei jõudnud ma eriti pilte klõpsida. Õnneks oli meil teise sünnipäeva raames fotograaf ja nii tegelikult ongi kõige mugavam. Saab ise stressivabalt pidu nautida ja oma aja lapsele/külalistele pühendada. Kõige naljakam on see, et kuna meie pidu toimus õues ja järgmisel päeval oli plaanitud teise sünnipäeva tähistamine, siis sai Kris õnnetul kombel parmu/sääse käest niimoodi pureda, et tal oli hommikuks otsaees kaks suurt punni, mis meenutasid rohkem muhke, millest õige pea kaks sarve välja poevad. Viskasin veel Kristole nalja, et noh.. Peale esimest sünnipäeva saab oma tõelise pale välja lasta.


Krisi sünnipäeva puhul palusime külalistelt, et nad panustaksid suurema voodi ostmise fondi. Muidugi sai Kris lisaks sellele ka terve hunniku super vingeid raamatuid ja autosid, millega ta nüüd usinalt igapäevaselt kodus mängib. Ise kinkisime Krisile juba paar kuud tagasi pallimere ja sellel korral panime kingikotti vaid uue munchkini kõrrega veetopsi. See muide on ausõna üks parimaid investeeringuid ever! See maksis kõigest ca 8€. Näeb väga hea välja, sellega on kaasas kõrre jaoks mõeldud puhastamishari ja mis kõige tähtsam.. Sellega pole võimalik vett ümber ajada. Niimoodi saan ma talle veetopsi ulatada ka autoga sõites ja söömise ajal on see tal alati kandiku peal, et ta saab ise joogipudeli järele haarata siis, kui ta seda ise soovib. Ilma, et terve põrand, kandik ja taldrik ujuks. Vot sellest topsist on jutt: (link). Meie nägime esimest korda seda joogitopsi sõbranna juures, kui Kris pidevalt seda endale proovis krabada ja nõudis just ainult sealt juua. 

IIiiiiiigatahes. Ma ei jõua ära oodata, et Teile ka teisest sünnipäevast rääkida, videot näidata ja pilte ülesse laadida. Aga kuna nendega läheb aega, siis sellest juba natukene hiljem. Seniks aga.. Hipp, hippp hurraaa! Kris Stefan on meiega siin ilmas juba terve pika (loe: lühikese) aasta veetnud. Aitäh kõigile külalistele toreda peo eest ja selle eest, et leidsite aja see päev meiega veeta. 

Monday, May 28, 2018

Kris Stefan - ÜKS


Tegime endale mälestuseks lühikese video väikestest klippidest, mida terve aasta vältel filmisime. Sünnist alates. Esimeses kaadris on Kris muide vaid ca 30 minutit vana. Oeh. Kuhu küll see aeg lendab? Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Nii umbes täpselt 10 minutit tagasi panin Krisi ööunne ja hoidsin tal käest kinni. Jälgisin neid pisikesi sõrmekesi, mis mu kätt sudisid ja heldisin. Sest nii umbes täpselt 10 minuti pärast ta aasta aega tagasi sündis.. Ja sain tal samamoodi esimest korda käest kinni hoida. Päevad on olnud küll pikad, aga aasta on lennanud kiiresti. Meie väikene beebi ei olegi enam nii pisikene ja igapäevaga õpib ta midagi uut. Kõige lahedam ongi see, et olles lapsevanem, võid sa oma last tundide viisi jälgida ja absoluutselt kõik mis ta teeb, on kuidagi nii.. Südantliigutav. Isegi need kõige, kõige suuremad pättused. Ma poleks iial osanud arvata, kui väga võib üks pisikene inimene meie südant liigutada ja milliseid tundeid meis endis tekitada. See on olnud meie elu üks raskemaid aastaid. On olnud suures koguses magamata öid, muret ja pisaraid. Aga veel rohkem on olnud meie päevad täis naeru, uudistamist ja õppimist. Ühes temaga, sündisid meist ka lapsevanemad. Täna on meie jaoks oluline päev. Esmakordne ja niivõrd emotsionaalne. Kindlasti ei oska ma sõnadega kõiki oma mõtteid edasi anda, aga eks kõik need teie seast, kes selle teekonna juba läbinud on, mõistavad. 

Kris Stefanist on sirgunud tänaseks päevaks üks üdini uudishimulik, julge, seiklushimuline, šarmikas ja kangekaelne väikene mees. Ta armastab tähelepanu, talle meeldib tantsida, meid matkida ja ta naudib kõige enam autodega mängimist. Kindlasti on ta ka suur loomasõber ja vägagi suur läheduse armastaja. Ta võib jagada kallistusi ja suuri musisi ning kiisudele paisid. Samas on ta ettevaatlik, võõristab ja eelistab kõige enam emme/issi seltskonda. Ta on kangekaelne, temperamentne ja nõudlik. Ta ei ole pika jutu mees. Talle meeldib joosta, turnida ja õues olla. Talle meeldib meid pesu kuivama pannes matkida, uusi tantsusamme õppida ja raamatuid lugeda. Ta võib ühte raamatut kordi 10 rahulikult koos meiega läbi lugeda. Veel meeldib talle iseenda fotodega fotoalbumeid vaadata, old spice-i reklaami vaadata ja jala otsas rippuda, kuni me putru hommikuti keedame. Talle meeldib vahel lihtsalt kümne minuti kaupa kaisus jõudu koguda ja kindlasti oma toitu jagada. Meie söötmine on saanud hoopis teised mõõtmed. Vahel on Kris järsk ja kui vaja, oskab ta ka palju lärmi teha. Aga enamasti on ta pigem vaikne laps ja eelistab rohkem kuulata.  Noh, nagu ühele kaksikule kohane eksole. Edev on ta ka. Peegel on igati tegija ja vahel võib ta tükk aega jälgida iseennast, kuidas ta ühte või teist liigutust tehes välja näeb.

Aastaseks saades oskab Kris kolme sõna - Emme, mämm-mämm ja aitäh. Kõndima hakkas ta 10-kuuselt ja täna proovib ta usinalt oma esimesi jooksusamme. See muidugi näeb üsna koomiline välja, aga harjutamine teeb meistriks eksole. Tihti on Kris ka väga kärsitu. Ta tahab kõike väga ruttu ja kui see nii ei lähe, siis tuleb sellest ka vanematele teada anda. Torni Kris laduda veel ei oska, aga kujundeid õigesse auku panna püüab ta küll usinalt. Ruut ja ring on selgeks saanud. Teised vajavad veel harjutamist. Ka autode poolt tehtav heli on selgeks saanud ja seda tuleb korrata igal korral, kui me autot kuskil näeme või autodega mängime. 

See väikene röövel 

Kris on meile eelneva aasta jooksul nii palju õpetanud. Ma võiksingi võib-olla mõned üksikud näited tuua:

1. Õppetund: Me oleme tugevamad, kui me arvata oskame. Meie sees peitub nii suur jõud ja tahe, mille olemasolust me varem ei teadnud. Ta näitab meile igapäev, et ka kõige hallimal päeval on põhjust naeratamiseks. 

2. Õppetund: Kõik, mida ma täna teen, vormib minu lapsest inimese, kelleks ta kasvab tulevikus. Ma proovin olla parim versioon iseendast. Loomulikult viperuste ja tagasilöökidega, aga ma vähemalt proovin.

3. Õppetund: Meie elu vuhiseb mööda kiiremini, kui me seda arvatagi oskame. Proovi nautida igat hetke täpselt nii palju, kui selleks parasjagu võimalust on. Märka asju/hetki enda ümber ja tunne rõõmu ka väikestest asjadest.

4. Õppetund: Aeg on meie kõige väärustlikum vara. Me oleme selle aastaga õppinud oma aega rohkem planeerima. Eristama vajaliku ebavajalikust ning kõiki igapäevaseid toiminguid ning vajadusi prioritiseerima.

5. Õppetund: Me suudame absoluutselt kõike ühe käega teha. Kui me seda tahame. 

6. Õppetund: Tema sünd on teinud mind/meid enesekindlaks. Me läheme julgelt oma unistustele vastu. Kõhkleme vähem. Meie eesmärgid vajavad täitmist, et anda indu ka temale tulevikuks enda omadele vastu astuda. Kui me ebaõnnestume, siis me lihtsalt proovime uuesti. Suur osa meie ebakindlustes kadus peale lapse sündi. Eks mitmeid ebakindlusti tuli ka juurde, kuid see on ka paratamatus. Need on teistmoodi hirmud.

7. Õppetund: Ma hakkasin hoopis teistmoodi naiste keha nägema ja ausalt öeldes.. Ka iseenda keha armastama. Pole mingi saladus, et paljud asjad muutuvad peale rasedust. Ja tegelikult on need tõepoolest meie "perfect imperfections". 

8. Õppetund: Me oleme kindlasti õppinud palju kannatlikust. Meie süütenöör on oluliselt pikem, kui see oli aasta tagasi. 

9. Õppetund: Ta on kindlasti pannud mind ja minu abikaasat ka teineteist teistmoodi nägema. Hindama hoopis teistsuguseid asju ja märkama teineteise selliseid omadusi, mille olemasolust me varem ei teadnud. 

On olnud valus, imeline ja maailma kõige vingemaid mälestusi täis aasta. Krisi sünd on kindlasti meie elus kannapöörde teinud. Kahtlemata. Aga seda kõige paremas võimalikus suunas. Palju õnne kallis poeg! ♡

Monday, May 14, 2018

Olla ema


Minu jaoks on siiani kuidagi seletamatu see mõte, et nüüd ma olengi päriselt kellegi ema.. Elu lõpuni. See tema ema, kelle juurde ta kunagi koduseid toite noolima tuleb, see kellele nõjatub, see kelle peale kurjustab, see kellele alati murega helistab ja see, keda tingimusteta armastab. Et mina olengi tema jaoks SEE inimene. Üleüldse tundub mulle täiesti müstiline, kuidas me sellise pisikese inimese valmis tegime ja nüüd ta ongi siin.. Meiega. Ja on täiesti omamoodi inimene juba. Oma iseloomuga, oma näoga, oma teoga. See pisike vallatu meelega hing. See tunne on kirjeldamatu.

Emaks saades õpime me enda kohta nii palju. Me leiame endas jõu, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me leiame endas hirmud, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me läheme magama teadmisega, et ärkame hommikul "käed tööd täis", aga me lähme magama süda veel rohkem täis. 

Nagu Anna Elisabeth oma instagrami postituses rääkis (link).. Olla ema on privileeg. Osade inimeste jaoks ei ole emadepäev rõõmupäev. Paljude inimeste jaoks on sellel päeval hoopis teistmoodi tähendus. On nii palju inimesi, kes proovivad pere luua aastaid, aastaid.. Lausa aastakümneid. Tulemusteta. Ja tõesti.. Väga tihti uuritakse inimestelt, et "no millal teil juba pere tuleb või millal järgmise lapse sündi oodata on". Inimesed ei mõtle sellega halba, aga vahel see murrab selle inimese südamest killukesi, sest see teema on valus. Võibolla nad väga üritavad, aga neil ei õnnestu? See ei ole ka selline asi, mida igaühele rääkida tahaks. Võibolla on nad lapseootele juba jäänud, kuid rasedus on katkenud? Võibolla nad üldse ei tahagi lapsi? Ükskõik, mis see põhjus ka ei oleks, siis.. Ma alles nüüd saan aru, kui väga tänulik ma olen, et mul on selline võimalus siin elus. Olla Krisile emaks. 


Olla ema tänapäeval on päris keeruline.. Me piitsutame ennast mõtetega sellest, mis on õige. Me tahame parimat. Me proovime kõigi nõu kuulda võtta, me proovime teha seda, mis on "õige". Me tunneme süümepiinu, me tunneme hirmu, me kardame hukkamõistu. Samas sisimas sügaval me teame täpselt neid kõiki "õigeid" vastuseid. Oluline on osata seda pisikest sisemist häält kuulata. Jätta kõik ülejäänu taustamüra kõrvale. See kõik ei ole oluline. Sina ise tead, mis on SINU lapsele kõige parem ja kõige õigem ning selle kohta ei pea sa mitte kunagi, mitte kellelegi aru andma. Seni, kuni üks ema tegutseb oma lapse huvides ja teeb kõik endast oleneva, et end erinevate teemade osas harida, siis on kõik kõige paremas korras. See teebki emast "suurepärase" ema. 

Kui ma võiksin praeguse kogemuse põhjal ühe nipi öelda.. Siis mina arvan, et kõige tähtsam on see, et me selles suures interneti tohuvapohus  ja ostuhulluses oma pead ei kaotaks. Et me suudaksime keskenduda lõpuks kõige olulisemale. Lapse jaoks ei ole tähtis see, kui ilus või kallis tekk tal on. Või kui palju mänguasju tal on. Ta võib vabalt mängida kulbiga ja tunda end maailma õnnelikuma lapsena. Kõige tähtsam on see, et me suudaksime lahti lasta nutiajastust, kohustustest, ühiskondlikest arvamustest ja rohkem pühenduda sellele, et oma lapsega päriselt kvaliteetselt aega veeta. Mitte ükski tolmurull ei ole nii tähtis, kui see, et sa märkad seda, kuidas laps esimest korda klotse üksteise otsa laob. Mitte ükski chat ei ole nii tähtis, et magada maha oma lapse esimesed sammud. Tegelt ei ole asi üldse nii dramaatiline, aga ma lihtsalt tahsin korraks meelde tuletada (ka iseendale), et kõige tähtsam on tegelikult see, et meil oleks oma lapse jaoks aega. Kasvõi hetkeks.. Et meie tähelepanu ei oleks hajutatud. Lihtsalt võtta kasvõi 30 minutit päevas ja anda lapsele meie jäägitu tähelepanu. Lapsed jäävad oma vanemate jaoks alati lasteks.. Aga mitte kunagi enam nii pisikesteks, nagu nad on seda täna.


Ja mida on emaks olemine mulle kõige rohkem õpetanud? .. Et praktiliselt kõike annab ühe käega teha!

Tuesday, May 1, 2018

Kas ma hakkan oma lapsega vene keeles rääkima?


Me siin minu sünnipäeva lõpetuseks istusime Kristoga diivanil ja jäime juttu rääkima. Esialgu rääkisime maailmaasjadest, muljetasime sünnipäevast ja jutustasime niisama. Lõpuks jõudsime oma jutuga sinnani, et Kristo tegi mulle ettepaneku. Nimelt arvas ta, et ma võiksin hakata siiski lapsega rääkima vene keeles. Ma olen sellest varasemalt blogis rääkinud ka, aga mina olen pärit vene perekonnast. Minu kõik emapoolsed sugulased kõnelesid alati ainult vene keeles ja mina ka. Ema siiani räägib tööalaselt ja tuttavatega vene keeles, aga minuga eesti keeles. Ma isegi ei oska öelda, et millal me omavahel ainult eesti keeles rääkima hakkasime. Ilmselt oli see peale vanavanemate surma, sest muidu oli ikka nii, et kui me kõik koos olime, siis rääkisime ainult vene keeles. Tänu sellele on mul see eelis alati olnud, et ma oskan peaaegu puhtalt ja aksendita vene keeles kõnelda. Minu jaoks on see mõte muidugi jube võõras. Kuidas ma hakkan nüüd päeva pealt lapsega vene keeles rääkima? Mida see tema arengule teeb? Esiteks on see minu jaoks kuidagi nii.. Imelik? Ja teiseks, kuidas Kris sellele reageerib? Kas see oleks üldse õige otsus? Kas see tekitaks ainult segadust või tooks ka kasu? 

Sellepärast mõtlesingi natukene oma mõtteid kirja panna. Esimese asjana helistasin empsile ja ütlesin, et lõpetame selle omavahel eesti keeles kõnelemise ära. Asume tagasi oma juurte juurde ja räägime edaspidi vene keeles. Nii nagu vanasti. Ema oli muidugi kohe päri ja nii me oma tunnikese telefonis vestlesimegi. Vene keeles. Palusin ka seda, et ka tema Krisiga edaspidi vene keeles kõneleks. Ühtpidi on mul nagu super hea meel, et meil see võimalus on, aga teistpidi olen natukene mures ka. Seetõttu uuringi teilt, kellel veel ehk kakskeelsed pered. Kas leidub teie seas inimesi, kes hakkasid lapsega suhtlema natukene hiljem kahes erinevas keeles? Kuidas see kujunes? Kas lapsed jõudsid kiiresti kohaneda? Või tõi see hoopis muresid? Kindlasti tuleks vene keele oskus Krisile tulevikus palju kasu ning tal oleks nii suur eelis. Ma ei kahtlegi selles. Pigem ma kardan seda, et kuna ma seda algusest peale teinud ei ole, et kuidas ta reageerib? Kuidas alustada? Kuidas edasi minna? 

Mida Teie teeksite? Kas läheksite mõttega kaasa ja prooviksite lapse ülesse kasvatada kakskeelses keskkonnas või pigem mitte? Miks? 

Minul endal on muidugi alati olnud hea meel, et oskan rääkida nelja keelt ja see on mulle tohtult eeliseid/kasu andnud. Ma räägin puhtalt eesti keelt, vene keelt ja inglise keelt. Lisaks oskan ka veidi viipekeelt, sest mu isa on kurt. Eks ma olen end alati krantsiks kutsunud.. Ema on venelane ja isa on viipekeelt kõnelev eestlane (viipekeel on muide kõikides keeltes erinev). Ma endale ei oskagi ühtegi silti külge panna. Eelkõige pean end siiski eestlaseks. Aga kuidas kasvatada oma last? Millised mõtted teil tekivad? Hea meelega arutleksin sellel teemal ja kuulaksin teie kogemusi. 

Thursday, April 26, 2018

Testin: Maybelline brow tattoo - Kas toimib?



Vaatasin mõnda aega tagasi Liisa Pärnpuu videot selle sama toote kohta ja mul tekkis suur kiusatus seda ise ka proovida. Esiteks tundus mulle hullult lahe seda kulmuvärvi ühes tükis maha kiskuda ja teiseks.. Mu kulmud on nagunii juba kohutavas seisus, seega hullemaks ikka minna ei saa eksole. Kuna ma ei ole just teab mis ilublogija, siis kindlasti ei oska ma ilmselt sama head ülevaadet anda, aga ehk saate aimu toote olemusest ning siis saab juba igaüks ise otsustada, kas see on midagi tema jaoks. Mina valisin omale poest välja tooni "light brown". Esmapilgul toodet peale kandes tundus see ikka VÄGA tume. Vahetult enne toote pealekandmist alles hakkasin mõtlema, et ei tea, kui hea mõte on vaid mõned päevad enne oma suurt sünnipäeva taoliste katsetustega tegeleda. Aga noh.. Suva. Need on ju kõigest kulmud, eksole? 

Selle toote konsistents on pigem selline kleepuv ja paks.. Veidi nagu pigi? Ka pintsel ei ole ausalt öeldes ühtlaselt pealekandmiseks kõige mugavam. Minul õnnestus küll korra ikka jummmala mööda värvida. Aga eks korduvalt kasutades tuleb ilmselt pädevus ka. Mis mind selle juures tegelikult murelikuks muutis, oli see, et kuna toode juba praegu nii paks on, siis huvitav, kas see pidevalt kasutamisel muutub aina paksemaks ja seetõttu pealekandmine veel ebamugavamaks? Hetkel öelda ei oska, aga eks paistab. Hind on sellel tootel ligikaudu 9-10 eurot. Mina ostsin enda oma Rimist. 

Üleüldiselt ei ole ju tulemusel isegi viga.. Mis minule eriti ei meeldinud, oli see, et tal on nagu pigem selline punakas alatoon. Liisa videost oli näha ka, et mida päev edasi, seda punakamaks ta kuludes läheb. Aga eks siis aitab kulmupuuder jälle hädast välja. Minul muidugi õnnestus värvida nii, et ühte kohta jäi väike täitmata auk. Upsi. Samas nagu.. Positiivne oli jällegi see, et toode toonis natukene ka kulmu all olevat nahka, et "vähesema karvaga" auke oleks vähem näha. Peale toote pealekandmist peab sellel laskma mõjuda lausa 2 tundi. See on ikka üüüberpikk aeg! Ma jumala kannatamatult ootasin ja ootasin ning lõpuks täitsa unustasin ära, et mul midagi peale pandud oli. Tulemus peaks kestma kolm päeva. Aa ja mis veel.. Minu meelest kulus ühe korra peale toodet imevähe, seega tegelikult peaks seda jätkuma päris pikaks ajaks. Kõige lemmikum asi kogu selle toote juures on see, et seda saab peale kuivamist ühes tükis maha tõmmata. Ma vist panin natukene liiga õhukese kihi, seega edaspidi proovin natukene rohkem panna, et lihtsamini seda hiljem maha saaks. Samas ega väga hullu ka ei olnud. See maha tõmbamine on umbes samasugune nagu suvel päikesepõletusest kooruva naha maha tõmbamine 😄 Vägagi rahuldust pakkuv! Kes veel proovinud on? Kuidas meeldis? Kas teised toonid on vähem punakamad? 

Ma ideaalis tahaks proovida seda Grey browni, aga kahjuks olid toodetel tagumised kleepsud kleebitud täpselt selle värvi kirjelduse peale, seega poes ei olnud võimalik tooteid üksteisest eristada. Ehk halb partii? Ma nokkima ka ei hakanud neid kleepse pealt ära. Oleks vist tiba imelik olnud?

Monday, April 23, 2018

Esimest korda kahekesi rongiga tripil - Kuidas meil läks?

Uinak uhkes üksinduses rongi esimeses klassis

Kuna sellel nädalavahetusel oli Tallinnas lausa kahe Krisi pisikese sõbra esimese sünnipäeva tähistamist, siis sündis hommikul ekspromt mõte hoopis kahekesi rongiga minna. Öömaja pakkus mulle mu sõbranna Kerli, kelle tütrega on Krisil vaid 3 päeva vahet. Sellesmõttes on sellise tripi juures ikka ülimugav see, kui sõbrannal ka laps on. Siis sain minimaalselt kodinaid kaasa võtta. Palju ikka üks pakikorv ja spordikott mahutada suudavad onju? Kogu see tripp motiveeris mind lõpuks omale üks korralik seljakott osta. Kui keegi on kuskil näinud midagi ilusat, siis võite teada anda! Kuna meie olime reisil kaks pikka päeva, siis oli asju ikkagi omajagu vaja. Elu nii pisikese lapsega on ikkagi üsna etteaimamatu ning vahel kulub 1-2 body asemel ikkagi 4-5. Arvestades seda fakti, et söömine lõppeb enamasti sellega, et me mõlemad vajame lõpuks vanni. Okei, nali naljaks.. Aga spordikotti mahutasime kaheks päevaks omale kaasa järgneva: kolm body, ühed tudukad, kahed püksid, monitorid, mõned sokid, suurem peotäis mähkmeid, niisked salfakad, mõned magusad tuubipüreed, riisiküpsised näksimiseks ja üks paar pidulikumaid sünnipäeva riideid, millega mõlemal sünnal olla. Noh, võin vist kohe öelda, et esimese sünna lõppedes oli selge, et järgmisele ma seda sama selga panna ei saa. Nimelt pistis Kris kahe suupoolega kõike head ja paremat, mida lastelaual pakuti ja noh.. Lõpuks oli kogu ta menüü ikkagi riietel näha. Pole midagi, panime järgmisel päeval lihtsalt tavalised kodupüksid ja body ning polnud hullu midagi. Krisil on praegu selline faas, kus ta käib nonstop ringi ja räägib "MÄMMM, MÄMMMM, MÄMMMM"! Tal oleks nagu täiesti täitmatu kõht. Ta võiks hommikust õhtuni midagi süüa. Olenemata sellest, et hommikuks sööb ta korraliku kausitäie putru, lõunaks ka sooja toitu ning ega ka õhtu eriti ei erine. Rääkimata vahepaladest. Samas soovib ta ikkagi ampsu saada absoluutselt kõigest, mida teised söövad. Eriti fännab ta viimasel ajal tavalisest veepudelist joomist. Kuna ta selle alles selgeks sai, siis on ju nii põnev täiskasvanu inimese kombel veepudelist juua, mitte mingist nokaga tassist või isegi tavalisest kruusist. 

Esimest korda rongis! Krisil silmad lausa põlesid! Hõikas uhkelt sõrmega puudele viidates "ÕÕõõõõõõõ, Õõõõõõõõ".

Igatahes.. Meie startisime laupäeva hommikul kell 09:30 rongijaama poole ja kell 10:07 väljuski rong. Kris ärkas hommikul seitsmest, seega umbes täpselt sellel ajal tal tavaliselt esimene uinak ongi. Esialgu oli rongis nii põnev, et tunnikese sisustasime aknast välja vaatamise ja puudele osutamisega. Te oleksite pidanud seda siirast avastamisrõõmu nägema! Niii vinge! Aga enne seda idüllilist maailma avastamist juhtus ka nii, et kui ma vankri ja Krisiga rongile sain, siis otsustas ta muidugi, et hommikune häda tuleb ka ära teha. Ega parem häbi silmis, kui valu kõhus onju. See rongis mähkmete vahetamine pole üldse mugav tegevus. Esiteks on kodinaid nii palju, need tuleb kõik kuidagi turvaliselt oma koha juurde jätta ja siis rongi tualetis kuidagi kahekesi ukerdades ja õõtsudes hakkama saada. Kuna ma ise ka pissile tahtsin minna, siis otsustasin, et lähmegi koos ja kaeme selle olukorra seal üle. Rääkimata sellest, kui keeruline oli laps süles pissil käia, siis seal ma ei oleks saanud ka suurema tahtmise juures Krisil mähet vahetada. Moment, kui ma Krisi oma põlvedele panin, et tegutseda, pistis ta lihtsalt täiest kõrist röökima. Eks see rong ju rapub ka ja noh.. Uus koht. Hirmus ju! Kuna ma tundsin, et seda siplevat ja röökivat last seal üksi vetsus puhastama hakata võib osutuda veel hullemaks mökerdamiseks, siis mõtlesin, et teen lihtsalt nii, et vahetan tal mähkme ära meie istekoha juures. Ma mainin ruttu, et me olime esimeses klassis ja peale meie ei olnud vagunis mitte kedagi. Kui seal inimesed oleks rahulikult istunud ja oma sõitu nautinud, siis poleks ma kindlasti seal mähet vahetama hakanud. Kujutage ette nüüd.. Maksad oma esimese klassi pileti eest ja siis keegi kukub oma lapse kakast mähet lehvitama. Oleks üsna ebameeldiv küll. Aga meil vedas ja ei olnud seal kedagi. Lükkasin siis lapsevankri meie istme ette, et oleks vähe privaatsem, laotasin oma mantli istmele, et õnnetusi ei juhtuks ja tegin selle siuh-säuh ruttu ära. Hingasin kergendatult ja korrastasin meie istumiseala. Kuna Kris oli tegelikult päris unine, siis teadsin, et ta üsna ruttu ära kustub. Seetõttu panin ka vankri lamavasse asendisse valmis, et Kris hiljem sinna tudule tõsta. 

Kuidagi juhtus nii, et aeg läks hirrrmus ruttu ja Krisil oli nii põnev, et unest polnud juttugi. Magama jäi ta lõpuks mingi 30 minutit enne kohale jõudmist. See tähendas aga seda, et pidin ta natukene enne kohalejõudmist ülesse äratama, et ta riidesse panna ja vankriga end ukse juurde sättida. Õnneks ärkas ta üsna lihtsasti ja oli täitsa heas tujus. 

Tulime rongilt maha ja kuna meil oli veidi aega, siis läksime ostsime sünnipäevalistele lilled ja rahakaardid, et kingitus Kerli juures valmis meisterdada. Kerli tuli mulle kuskil juba 20 minuti pärast järele ja seadsime sammud nende poole. Kuna eriti palju aega sünnipäevani ei olnudki, siis andsime lastele kiirelt süüa ja panimegi ajama. Mina istusin tagaistmel, kahe turvahälli vahel ja siis need neli pisikest silmakest muudkui uurisid mind. Vahepeal piilusid teineteist üle minu ja siis jälle mind. Pidu toimus Bibi mängutoas, Pääskülas. Päris armas kohake! Kris nautis olemist täiel rinnal ja jättis lõunaune isegi tegemata. Rahulikult oli peaaegu 7 tundi järjest üleval ja mängis kõikide võimalike mänguasjadega ning tutvus eakaaslastega. Alles autos vajusid mõlemad lapsed unne, kui juba koju sõitsime. Tom ja Kerli otsustasid autopesulasse minna, kuniks lapsed magavad ja ma siis naljatlesin, et niimoodi te siis külalisi lõbustategi jah? Saime auto puhtaks ja läksimegi koju tagasi. Rääkisime juttu, lapsed mängisid (Kris ajas enamuse ajast koera taga) ja lõpuks pistsime nad suurde vanni ka. Lõbu oli lastel laialt. Kui Kris ühel hetkel juba uniseks muutus, siis panimegi tuduka selga, andsin talle piima ja sättisimegi lapsed magama. Meil oli Krisiga suure madratsiga põrandavoodi tehtud ja nii me magasimegi kaisus. Noh, Kris läks muidugi veidi varem magama ja mina ühinesin hiljem. Põrandavoodiga on õnneks see eelis, et isegi, kui Kris peaks ringi tuterdama, siis ei saa ta kuskile kukkuda. Ma panin igaksjuhuks monitori ka, sest magamistuba asub teisel korrusel. Kuigi tegelikult kostusid kõik helid ka alumisele korrusele kenasti. Kris magas öösel väga hästi ja ärkas vaid kahel korral. Ta kusjuures magabki kõige paremini külas olles ja minuga kahekesi magades. Kristo siis vahel ütleb, et eino selge.. Eks ma siis kolin teise tuppa. Kindlasti seda ei juhtu, aga lihtsalt ongi nii, et Kristo keerab öösiti külge nagu homset ei tuleks ja ma ise ka ärkan selle peale vahel ülesse. Või näiteks hakkab norskama ja ma siis tögan teda, et kuule.. Lase magada pliis! Aga me proovime ikkagi nii teha, et Kris harjuks nende helidega lõpuks ja vast ühel hetkel enam ei ärka nende peale. See on nii veider, sest tegelt magab Kris pigem ikkagi nagu lärmakas keskkonnas. Meil alati telekas mängib, loomad jooksevad ja me ise ka räägime täitsa tavalise volüümiga. Siis ei ärka ta üldse, aga vot keset ööd hakkab küll nihelema nende helide peale. Krisi voodi on minu voodikülje poolel, et mul oleks öösiti hea mugav teda vajadusel uuesti tuttu aidata, kui ta püsti tõuseb näiteks. Eriti praegu, kui tal purihambad lõikuvad. Tänaseks on tal juba 11 hammast ja kaks tükki on veel kohe tulemas. Ehk saab siis veidike pausi? Loota ju võib!

Kris tagasiteel koju

Juba järgmisel hommikul kell 11:00 hakkas järgmine sünnipäev. Kuna meil kell 14:17 läks juba rong tagasi, siis ega me väga kaua olla ei saanudki. Aga natukene ikka. Kris jällegi nautis täiega oma olemist. Mängis õhupallidega, nosis lastele tehtud salatit ja käis isegi diskokuuli poolt tehtavaid täppe tantsupõrandal uudistamas. Kuna Kris kõnnib juba väga usinalt, siis kui ta parasjagu tantsupõrandal ringi tuterdas, siis võttis üks pisike tüdruk tal käest kinni ja proovis teda tantsima utsitada. Mina jälgisin asja kõrvalt. Moment, kui Kris mind nägi, pistis ta muidugi minu poole ajama. No peaaegu.. Peaaegu sai oma esimese tantsu tüdrukuga tantsupõrandal tehtud. Ehk järgmisel korral! Aga kuna kell liikus päris kiiresti, siis pidimegi üsna kohe Balti jaama poole startima. Õnneks sai üks sõbranna meile küüti pakkuda ja saime isegi planeeritust kauem olla. Rong oli sellel korral ikka rohkem inimesi täis, aga sellel korral sattus tagasisõit täitsa uneajale. Seega suure enamuse sõidust magas Kris mul süles. Lõpuks ärkas ülesse, tõmbas ühe tuubipüree hinge alla ja tegi teistele reisijatele nägusid. Võib lugeda selle tripi vägagi edukaks ja ausalt öeldes ma ei tea isegi, mida ma pabistasin. Tegelikult oli täitsa tore ja kõik sujus. Ega alati ilmselt nii ladusalt ei lähe, kuid praegune seiklus utsitas mind küll rohkemgi taolisi ette võtma. Krisile nii meeldis ja ise ka sain rutiinist välja. Kristo sai terve selle aja kodus tööd teha, ennast mõnusalt välja puhata ja meid hea tujuga rongijaamas vastu võtta. 

AGA! Ma pean tõdema, et elu alles kõndima hakanud lapsega on ikka päris keeruline. Kui me kahekesi Kristoga oleme, siis ei ole üldse hullu, aga üksi oli küll päris raske see, et Kris tahtis ju ringi kõndida. Süles ta olla enam ei viitsi väga ja vankrist pole ka ju pooltki nii põnev asju uurida, kui ise kõndides. Kui ühe käega käru lükata ja teise käega Krisil käest kinni hoida, siis võite ette kujutada, et see on ikka paras kaos. Kris kõnnib küll kenasti, aga kuna ta siiski alles alustanud on, siis ei ole ta veel nii pädev, et me niimoodi idülliliselt jalutada saaksime. Tavaliselt on ikka see, et Kris tahab ühes suunas minna ja mina teises ning kuna mul kolmandat kätt pole, siis noh.. Jah. Aga pole hullu. Põnevaks läheb alles siis, kui Kris iseseisvalt vapsjee teise suunda joosta tahab. Põnevad ajad on ees.. Põnevad! Aga eks kõigel on oma positiivne külg ka. Nüüd on juba nii mõnus ilusate ilmadega aias tšillida ja Kris rahumeeli tuterdab ringi, vehib oksakestega, katsub kivisid ja muru. Äge! See meie viimane suvi siin tuleb ikka maru mõnus!