Thursday, December 7, 2017

Krisi esimene lumi!


Meil on siin Viljandis ikka totaalne winter wonderland. Nii paks lumi on maas, nagu postkaardil! Sellesmõttes on siin maal ikka kohe eriti lahe. Ei pea maale ostmagi, aknast on parem vaade, hehe. Ma nüüd siiralt loodan, et lumi enne jõule ära ei sula.. Või noh, kui ilmtingimata peab sulama, siis sajab uus asemele. Mõnus jõulutunne on hinge pugenud ja ega see ehitud kuusk, mis meil elutoas seisab, annab ikka kõvasti efekti juurde. Veel enam, et igapäev mängib taustaks Buble jõululaulude list ja aknal siravad juba jõulukolmnurgad.. Grinchiks mina ennast küll nimetada ei saa. Mulle nii meeldivad jõulud!

Sellel aastal on nii, et 24.12 oleme kolmekesi kodus ja sööme siin jõulupraadi. Krisile teeme sümboolse kingituse kuuse alla ja pakime võimalikult krõbisevasse kilesse, et seda põnev avada oleks. Hiljem seame sammud Tallinnasse, et ka vanemaid külastada. Kui aga keegi meie kummagi perest soovib meiega jõululaupäeval ühineda, siis on nad igati oodatud. Sõbrad kah! Meie uksed on valla :) 

Kuna Kris nüüd istuma õppis, siis on lootust, et äkki detsembri lõpus/jaanuaris saaks temaga juba kelgutama minna? Või noh.. Mis kelgutama. Hoovis natukene ringi tuterdama. Eile ajasimegi esimest korda paksu talvekombe, kapukad, kindad ja mütsi lapsele selga ja suundusime õue uudistama. Ikkagi esimene lumi ju! Kris oli alguses üpris ükskõikne, aga kui Kristo lund natuke õhku viskas ja peost maha viskas, siis võttis see lapse itsitama küll. Eks see oligi rohkem meil hetkel selline sümboolne lumega tutvumine. Järmine aasta samal ajal on Kris juba pooleteist aastane ja siis on hoopis teine lugu. Aeg ikka lendab. Äge! 


Mis oleks äge jõulukingitus, mida Krisi vanusele lapsele jõulukuuse alla poetada? On kellelgi ägedaid mänguasju kodus, mis lapsele eriti hästi peale on läinud? Need võivad olla ka sellised mänguasjad, millega ta näiteks aastaselt mängida saaks. Me ise mõtlesime, et äkki duplod oleks sellised lahedad, millega pikalt mängida saab? Millal lapsed nendega üldse mängima hakkavad? Või peaks järgmisesse aastasse nende ostu lükkama?

Lapsega ühine söögilaud? Räägin natuke lisatoidust ja näputoidust

Ma olen põgusalt varem blogis maininud, et meie otsustasime Krisi harjutada näputoiduga. See mõte ei tulnud üleöö tegelikult, vaid on olnud päris pikk protsess. Ma sain Mallu käest rasedana näputoidu raamatu ja kui ma siis seda sirvisin, siis mõtlesin küll, et ohh.. Nii äge. Ma mõtlen samamoodi ja kindlasti tahan proovida. Ma ei lugenud siis raamatut läbi, vaid lasin silmadega lihtsalt pealkirjad ja mõned katkendid üle. Kui Krisil hakkas lisatoiduga alustmise aeg lähemale jõudma, siis hakkasin vaikselt uuesti selle teemaga tutvust tegema ja proovisin natukene ennast sellel teemal harida. Võtsin raamatu uuesti kätte. Ma vist lugesin läbi umbes täpselt poole sellest ja mõtlesin "HELL NO"! Ma ei julge küll oma pisikesele beebile mingit kurki pihku pista. Mõtle, kui ta lämbub?! Ma ikka annan ise kodus tehtud püreed ja toidan lusikaga. Vaaritasin siis natukene püreed sügavasse valmis ja see jäi oma aega ootama. Umbes poolteist/kaks nädalat enne, kui Kris sai 6-kuuseks sulatasin ülesse esimese kuubiku kõrvitsapüreed. Noh, et anda talle ühe teelusikatäie maitsta.. Ja niimoodi kaks päeva järjest. Tegelikult vist soovitatakse isegi 3-4 päeva järjest anda ühte ja sama juurvilja, et välistada allergiaid, aga kuna tundus, et see üks lusikatäis mitte midagi ei muutnud, siis olin julgem. Järgmisel korral andsin maitsta lillkapsapüreed. Samamoodi ühe teelusikatäie. Nagu niuhti olid juba nädalad mööda läinud ja Kris saanud 6-kuuseks. Peas ketrasin ikka mõtteid selle lisatoidu kohta, et mis ma nüüd siis teen.. Arutasime Kristoga ja mõtlesime, et äkki ikka anname näputoidule võimaluse. Proovime kasvõi. Krisi sünnipäeval sai ta esimest korda kätte värske kurgi kangikese. Ta haaras selle oma kandikult, pani suu juurde ja hammustas kohe tükikese. Mul pidi süda rinnust välja hüppama.. Niii hirmus! Jälgisin siis nagu kull, kuidas ta seda tükki oma suus ringi keerutas ja mõne hetke pärast välja sülitas. "Viuhh", mõtlesin endamisi ja võtsin kurgi ära. 


Disclaimerina ütlen, et ma ei kirjuta seda postitust selleks, et ma arvaks, et näputoit on see kõige õigem toit 6-kuusele lapsele ja püree peal olevad lapsed kuidagi teistmoodi oleks. Absoluutselt mitte. Ka ma ise ju plaanisin tegelikult püreed anda lusikast ja alles hiljem sellisele asjale mõelda. Lõppude lõpuks sööme me ju kõik inimese kombel laua taga, noa ja kahvliga ning ei söö elulõpuni purustatud toitu. Meie perele lihtsalt sobis see näputoidu variant rohkem.

Järgmisel päeval tegime uue katse. Proovisime uuesti kurki anda. Ka sellel korral jälgisin Krisi tähelepanelikult ja hoidsin hinge kinni. Tal on ju lausa kaheksa hammast, millega ikka päris suuri tükke hammustada saab. Ühel hetkel nägin, et Kris saab täitsa kenasti hakkama. Ta hammustab tükikese, keerutab seda korra suus ja sülitab välja. Seejärel kordab protsessi. Okei.. Ma hakkasin natukene harjuma selle vaatepildiga, et meie pisikene beebi juba inimese kombel päris toitu püüab süüa. Süüa on muidugi natukene vale väljend.. Esialgu lihtsalt maitsta. Näputoidu puhul ongi nii, et kogused on alguses väga väiksed. Nad saavad toitu maitsta, veidikene ehk neist tulevat mahla alla neelata, aga viljaliha sülitatakse kõik välja. Nad alles õpivad, et on niimoodi võimalik oma keelt liigutada ja neelata nad teadlikult veel ei oska. Nii väikestel beebidel on ka see eelis, et neil tekib okserefleks juba siis, kui toit on sattunud neile keele keskele. Selleks, et laps hakkaks köhima, ei ole toit veel isegi hingamisteedele lähedal. See toimub palju varem. See ongi just selleks vajalik, et last kaitsta, kuni ta õpib. Sellepärast on väga oluline, et näputoiduga alustamisel peab olema laps suuteline normaalselt söögitoolis istuma. Raamat räägib, et kui laps saab ise määrata, mis toit talle suhu läheb ning ta istub sirge seljaga, siis pole lämbumine näputoidu puhul tõenäolisem, kui lusikast toitmise puhul. Raamat ütleb ka seda, et Läkastamisrefleks on ehk olulisim osa selles, kuidas imik õpib toitu turvaliselt käsitsema. Kui beebil on juba korduvalt läkastamisrefleks tekkinud, sest ta pani endale liiga palju toitu suhu või lükkas toidu suus liiga kaugele taha, õpib ta, et nii ei maksa teha. Kuna ühel hetkel peavad kõik lapsed nagunii tahket toitu sööma hakkama, siis olenemata mis ajal seda talle tutvustada, mõned korrad võib laps ikkagi läkastada. Olenemata tema vanusest. Kui laps on harjunud püreed neelama ja mälumist pole veel õppinud, siis on ju ainult loomulik, et ta esimestel kordadel võibolla alati hakkama ei saa. Mõned muidugi saavad ka. 


Ka Kris on hakanud kolmel korral läkastama. Tegelikult pigem köhima.. Kaks korda nendest kordadest oli näputoiduga ja ühel korral püreega. See on ehe näide sellest, et mitte ainult näputoit ei pruugi last köhima ajada. Me anname tegelikult siiani Krisile püreed. Aga me anname talle kätte eeltäidetud lusika, mida ta ise omale suhu topib. Enamasti küll tagurpidi, aga sellest pole üldse lugu. Ega lisatoit ongi esialgu lihtsalt lisa.. Põhiliseks toiduks on Krisil ikkagi rinnapiim. Umbes 8-11 kuuselt suurenevad lapsel ka näputoidu puhul kogused ning lapsel tekib seos söögiisu ja toidu vahel. 

Meie anname Krisile näputoitu kolm korda päevas. Täpselt samal ajal, kui meie isegi sööme. Enamasti on näputoiduks midagi sellist, mida ise ka söögitegemisel kasutamine. Nii on kõige mugavam ja ei pea üldse midagi spets valmistama. Näiteks hommikul, kui paneme omale võileivale kurki, siis lõikame ka Krisile paar "kangikest", mida ta meiega koos laua ääres olles nosida saab. Lõunaks keedan talle paar brokkoli õisikut ja õhtuks annan viilukese õuna. Nii vahva on vaadata, kuidas ta meiega koos einestab ja jälgib hoolega, mida meie teeme. Nii on ju kõige parem õppida. Vanemaid matkides. Raamatus on toodud välja ka üks väga vahva lisaboonus. Kui laps saab igapäevaselt jälgida ning jäljendada oma vanemaid söögilauas, siis võtab ta üsna ruttu üle ka söögilaua kombed. Ma tean, tean, et lapsed tekitavad näputoitu süües üsna suurt segadust ja toitu satub kindlasti ka põrandale, aga õige pea, kui ta märkab, et vanemad nii ei tee, siis lõpetab ka tema selle ära. See kõik on õppimise protsess. Need kellele on vastukarva sellise segaduse koristamine peale igat söögikorda, neile see näputoidu variant kindlasti ei sobi. Aga meile õnneks sobib. Kuna kogused on nii väikesed, siis ei ole ka segadus nii hull. Või noh, eks ta ikka on nats tüütu, aga pole hullu. Mul ei ole selle vastu midagi. Päris kaost nagu ka ei ole, nagu ma oma eelarvamustes arvasin. Eks see kindlasti muutub, kui ma paari nädala pärast Krisile esimest korda "bologneset" tomatipüreest ja veisehakklihast valmistan. Saab põnev olema! Kris saab siis juba 7-kuuseks. 

Mis on eriti lahe on see, et kui me läheme kuskile välja sööma, saame Krisile alati paluda köögist mõnda viilu kurgikest, paprikat või muud sellist. Nii saame me ise jumala rahulikult süüa ja Kris nosib omaette. Mul on omal pudipõll alati kaasas, hehe. Lisaks on raamatus öeldud ka seda, et paljudel lastel tekib arusaam ka kodust väljas söömise kohta.. Et toitu tuleb oodata ning seda serveeritakse teistmoodi. Põnev ju! Loomulikult jälgime me seda, et mingi mega laat ei oleks ja Kris tervet restorani oma söögisodiga üle ei uputaks. Selleks annamegi talle näiteks ühe kurgi kangikese korraga. Õnneks ei ole Kris eriline toiduloopija. Vahel ikka juhtub, aga enamasti on see erandiks. Pigem on see, et ta sülitab toidu välja oma pudipõllele. See on õnneks mööduv nähtus, sest õige pea peaks ta juba õppima seda, et toitu saab ka alla neelata ja see täidab kõhtu. Ka praegu läheb juba natukene toitu kõhtu ka. Tasa ja targu. 

Lisaks on kihvt see, et me saame näputoidu raames Krisile ka palju õpetada. Alati, kui ta saab mõne toidu omale kandikule, siis räägime lapsele korduvalt, et millega tegu on. Nii tekivad tal peagi seosed ja ta õpib vaikselt juurvilju/puuvilju tundma. Püree puhul on seda aga natukene keerulisem teha, kui konkreetset vilja ei näe/ei saa kompida, vaid ainult maitset saab tunda. Konsistentsilt ja välimuselt on ju kõik püreed sarnased.

Ma isegi päris täpselt ei tea, et mis minu jutu point on, aga.. Näputoit on lahe! Ja meile see sobib. Kui keegi teist plaanib ka näputoiduga algust teha, siis äkki see postitus annab veidi mõtteainet ☺ Mul on õnneks vedanud, et minu tutvuringkonnas on üks naine, kes on näputoitu juba kahe lapsega proovinud. Olen alati oma küsimustega tema poole pöördunud ja tema on olnud suureks motivaatoriks ning innustajaks. Aitäh selle eest Mari!

Kas Teie seas on kedagi, kes samamoodi näputoitu lapsele pakub/pakkus? Kuidas läks? Kui vanalt läks Teie laps üle ülejäänud perega samale menüüle? :) Oleks vahva lugeda!

Aa, tuletan meelde, et meie blogi youtube kanalil on käimas VLOGMAS, mis tähendab seda, et igapäev postitan uue video. Tule piiluma: https://www.youtube.com/channel/UCGrK9jpgjSN1dytjnu34zLA ja kliki subscribe!

Saturday, December 2, 2017

Kolmekesi puhkama + jagamata vlog + VLOGMAS #1

Kui mul sellel aastal sünnipäev oli, siis mingit erilist tähistamist ei toimunudki. Ma olin siis 37 nädalat rase ja ei viitsinud eriti midagi organiseerida. Eks olemine oli ka juba selline.. SUUR! Ometi tulid lähedasemad ikka õnnitlema ja ühes nendega ka Kristo vanemad ja õde. Nemad kinkisid mulle/meile romantikapaketi kahele Haapsalu Promenaadi hotellis. Paketile oli juurde mõeldud ka lapsehoidmise teenus, aga kuna Kris veel nii pisikene on ja ma teda veel rinnaga toidan, siis läheme hoopis kolmekesi. Viimati käisime kolmekesi Otepääl, Pühajärvel ööbimas, kui meil pulma-aastapäev oli. Kris oli siis umbes 2,5 kuune. Isegi siis oli täitsa okei kogemus. Kris magas siis enamuse ajast. Kõige dramaatilisem oligi vist siis, kui otsustasime kiirelt pitsat tuua, aga Krisil hakkas juba uneaeg koputama ja siis jooksime ajaga võidu, et enne suurt väsimust tagasi hotelli jõuda. Siis jaksas ta järjest üleval olla kõigest tunnike, poolteist. 

Nüüd seda uut trippi ootan väga huviga. Kris on nii palju suurem juba ja tohutult uudihimulik. Ta õppis hiljaaegu istuma ka, seega on temaga nii palju mõnusam juba ainuüksi toidukohti külastada. Teda saab nüüd mõneks ajaks söögitooli istuma panna ja kuna meie alustasime näputoiduga, siis enamasti saab ka restorani/kohviku köögist küsida mõne kurgi kangikese ja Kris on siis seda mõnuga nosinud. Ta nii vahvasti jälgib seda, kuidas meie sööme ja matsutab ikka mõnuga kaasa. Ka kodus sätime Krisi söögiajal oma tooliga laua juurde ja anname talle miskit nosida. Näiteks natukene pehmemaks aurutatud lillkapsast, brokkolit või hoopis õuna. 

Veel meeldib Krisile juba vannis plätserdada, jalgadega kõvasti siputada ja vanniparte närida. Meie paketis on sees ka privaatsauna ja mullivanni kasutus. Palusime selle protseduuri ajastada päevasele ajale, et me kõik kolmekesi minna saaksime. Ostsime Krisile sobivad ujumismähkmed ka ja võtame mullivanni kaasa. Ega mulle ei peagi ilmtingimata tööle panema, kui need teda hirmutada võiksid. Eks kohapeal selgub. Kristo vanemate juures käime ka alati suures vannis, sest meil endal ei ole ja Krisil on alati lõbu laialt. 


Lisaks on paketis veel romantiline õhtusöök, mille ajastasime siis kella viieks õhtul. Siis on Kris just oma viimasest uinakust ärganud ja ööuneni on jäänud 2-2,5h. Loota ju võib, et tänu ajastusele möödub ka see ladusalt. Aga ma ei taha midagi ära sõnuda, sest beebide puhul ei tea iialgi, mis tegelikult saama hakkab. Eks me läheme vooluga kaasa ja kohandame kõike vastavalt Krisile. Igatahes väga äge ja ma ei jõua ära oodata juba. Minek on üheksandal detsembril. Ma siis mõtlesingi, et uuriks Teie käest, et mida põnevat Haapsalus teha, kui me juba sinna minemas oleme? Haapsalu on nii kena kohake! Me oleme küll seal ringi jalutanud, aga eriti nagu kuskil konkreetselt käinud ei ole ja ma nagu ei tunnegi seda kohta. Igasugune info ja nõuanded oleks super! Kahju on ainult sellest, et ainult üheks päevaks lähme. Ma juba vaikselt mõlgutan mõtteid sellest, et kõik koos millalgi reisile minna. Vot see oleks äge. See isu kasvab järjest suuremaks, mida rohkem ma Malluri postitusi loen #maxkade. Tahaks ka sooja! 

Millal Teie viimati perega mini puhkusel/reisil käisite? Kuidas läks? Kas kõik läks plaanitult või täiesti vastupidi? Kas kogemused on olnud pigem positiivsed või on selline tripp olnud pigem nagu õudusunenägu? Tore oleks lugeda Teie kogemusi, et ennast kõikideks võimalikeks olukordadeks ette valmistada, hehe. 

Aa ja eile klopsisin kokku mitu vlogi. Üks neist on juba umbes poolteist nädalat tagasi filmitud, aga pole lugu. Teine on vlogmasi esimene osa. Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!


Juuksevärvihulluses - Lehmakommike


Kes pikemalt minu blogi jälginud on, see teab täpselt, kui püsimatu ma oma soengute ja juuksevärvidega olen. Kõige pikemalt olingi viimati oma loomuliku tooniga. Selle samaga, mis mul pulmas oli. Siis ei värvinud ma juukseid peaaegu 3 aastat. Aga muidu olen ma ikkagi kord blond, siis brünett, siis siniste juustega, siis punapea.. Ma teaaaaan, et see ei ole hea, aga ma olen nii püsimatu ja tüdinen üsna kiiresti.  Õnneks olen ma oma juuksehooldusega hoolas ja sellel ajal, kui ma neid parasjagu ei riku, siis teen korralikult maske, ei kuumtöötle neid pidevalt, kasutan kvaliteetseid juuksehooldustooteid ja magan ainult juuksed kinni. Tänu sellele ilmselt peavad mu juuksed ka päris hästi igasugustele lollustele vaatamata vastu. 

Viimati värvisin ma ennast raseduse viimasel kuul punapeaks. Täiesti ohmu.. Hormoonid I guess? Loomulikult oli värv juba kuukese pärast kulunud, välja kasvanud ja nägi kergelt öeldes kohutav välja. Siis tundus kõige kiirema lahendusena see, et võõpan nad üle pruuniks. Ma olen oma elus väga pikalt brünett olnud ja tegelikult see toon täitsa meeldib mulle. Kes minu blogi juba aegade algusest jälginud on, siis see mind esialgu ainult brünetina teabki. Küll aga on tumeda peaga see mure, et iga 4-5 nädala tagant tuleb juuri värvida. See on aga pisikese beebi kõrvalt üsna tüütu ja aeganõudev. Kuna meie veel siin maal metsade vahel pesitseme, siis tundus kõige lihtsam seda ise kodus teha.. Kolm korda tegin ja mõistsin, et ei. Minus ei ole mingit juuksurisoont ja ma lihtsalt ei viiiiitsi enam. Kuna mul on loomulikult täitsa heledad/blondid juuksed, siis tekitab väljakasv sellise mulje, nagu ma kiilaneksin. Ühel õhtul sündis suurest tüdimusest otsus. Ma tahan tagasi heledaks! Iga juuksuri õudusunenägu! Aga mitte Sarita.. Tänu temale ja tema poolt tehtud olaplex hooldusele sain nelja tunniga oma juuksed täiesti blondiks. Selle mööndusega, et mõned salgud (tuka all ja taga kuklas) ei tahtnud hästi alluda ja otsustasid ikkagi hirmsat oranži värvi jääda. Kuigi kõik ülejäänu oli täiesti blondiks tõmbunud. Mõtlesime siis natukene ja otsustasime juuksed üle toonida sellise lehmakommi värviga. Tulemus sai nii kihvt! Kuigi Sarita ütles, et ma tuleks mõne aja pärast tagasi, et siis saaksime näiteks blondid triibud sisse teha või veel korra üle värvida, et saada veel heledam tulemus.. Siis ma ei tea, kas ma üldse tahangi. Eks siis paistab. Praegu on niimoodi päris äge ja see meeldib mulle oodatust rohkem.


Ja siia täitsa lõppu lisan vlogi, mille sellel samal päeval Tallinnas filmisime. Meil on niii tegus päev, et seda ei saanud jäädvustamata jätta. Käisime MyHits raadios külas ja kolmekesi neljaks tunniks juuksuris. Eilsest algas ka vlogmas, mis tähendab seda, et püüan 24 päeva järjest vloge filmida ja youtube-i ülesse laadida. Meie youtube pesa leiad siit: https://www.youtube.com/channel/UCGrK9jpgjSN1dytjnu34zLA. Ilusat laupäeva!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!