Saturday, November 18, 2017

"MINU AEG" - vana hea rongaema/kanaema teema?

Mina eile teatrisse minemas.. Outfit nr 1

On vist siililegi selge, et lapse sünniga muutub meie igapäevane elu kardinaalselt. Ma olen alati olnud pigem selline outgoing inimene, suur suhtleja ja mis seal salata.. Nautisin sellist sahmerdamist. Minu jaoks oli oluline teha karjääri, luua suhteid ja palju reisida. Seda ma ka viimased kuus aastat tegin. Nüüd on kõik kardinaalselt muutunud. Ja tegelikult ainult paremuse poole.. Ma kusjuures ei arvanud, et see kodune eluviis mulle nii omane ja lihtne saab olema. Ma tahangi olla kodus.. Olla kodus Kristo ja Krisiga, sest siin on nii hea! Tänaseks on Kris Stefan kohe kuue kuune ja hetkel olen ma temast kolmel korral eemal olnud. Kõik need korrad on olnud alles nüüd hiljaaegu. Ühe korra käisin Krisi une ajal endiste kolleegidega kokku saamas ja olin tagasi juba järgmiseks toitmiseks. Kristo ja Kris olid kõrvaltänavas. Näppisin koguaeg telefoni ja palusin ülevaadet. Ma absoluutselt ei karda seda, et Kristo lapsega hakkama ei saa.. See lihtsalt oli mu esimene kord ja mul oli tõsimeeli selline tunne, et jätsin oma jala koju. 

Teine kord oli nüüd mõni nädal tagasi.. Läksime sõbrannaga Viljandisse, et kohvikus natukene jutustada ja head/paremat süüa. Siis olin lapsest umbes täpselt 2 tundi eemal. Pabistasin küll, aga teadsin, et laps magab selle aja lihtsalt maha. Natukene kergem oli, aga ikka kippusid mõtted vahepeal uitama minema. Siis juba rohkem sellepärast, et juhul, kui Kris peaks ärkama, siis kas ta on nõus pudelit võtma. Ta on meil ikkagi eluaeg ainult vana head sooja tissi saanud ja pudelist ei arva ta midagi. Olenemata sellest, et pudelis on ikkagi see sama rinnapiim. Oleme proovinud vähemalt nelja erinevat pudelit ja ei mõhkugi.. Ta ainult närib seda otsa enamasti. Ega sellest hullu pole, sest ma ei olegi eriti kuskil käinud ega ka sellest puudusust tundnud. Läbi une on aga (mõlemal korral, kui eemal olin) olnud nõus pudelist piima jooma. Ma olen tagavaraks alati oma 200-300ml piima välja pumbanud ka.. Noh, enda südamerahuks rohkem, sest ta never ei jooks sellist kogust ära (loe: äkki Kristo pillab eelmise piima maha? Äkki tal on sellel korral suurem isu). Sellised muretseja mõtted noh.. Mis tegelikult on olnud täiesti ilma asjata. Emade värk?

Ilmselgelt osutus lõpuks valituks sootuks teine riietus

Eile õhtul oli kolmas kord.. Juhtus nii, et Kristo vanemad ja õde pidid minema Viljandisse teatrisse Niinemetsa stand upi vaatama. Kahjuks ei saanud Kristo emps lõpuks minna ja siis nad pakkusid meile välja, et äkki kumbki meist tahaks ühineda. Arutasime Kristoga ja Kristo arvas, et ma võiksin ise minna. Et see etendus jääb nagunii ööune ajale ja laps ei saa arugi, et mind ei ole. Või isegi kui saab, siis ei juhtu midagi. Seekord oli minek kolme tunni pikkune ja pabistasin natukene rohkem, kui varem. Veel enam, et kui varem oli Kristo lapsega väga lähedal olnud mulle (et ma sos olukorras saaksin tissidega kohe platsis olla), siis seekord olin kaugemal ja selline võimalus puudus. Aga otsustasime, et proovime.. 

Laps on ju ometi igapäev meie mõlemaga koos ning kuna ka Kristo kodune on, siis veedame me mõlemad lapsega võrdselt aega. Seega peaks lapsele olema enam, kui okei issiga koju jääda. Eks ikka pabistasin, et laps ju nii väikene veel ja vajab emmet, aga paar tundi peaks ehk pooleaastasele juba okei olema issiga olemiseks. Pigem oli see ilmselt mulle emotsionaalselt raske.. Ma selles ei kahtlegi, et Kristo lapsega hakkama ei saa. Ta on suurepärane isa ja väga selline "hands on" dad. Lisaks on see nende omavahelisele suhtele ka ainult positiivne. Kahekesi on ikka hoopis teistmoodi olla. 

Lõin mina siis eile ennast lille.. Proovisin selga miljonit erinevat komplekti, sest noh, see üks kord, kui välja satun, siis võiks ju natukene rohkem, kui muidu pingutada. Endal ka ju mõnus tunne vahelduseks. Ärevus oli sees. Proovisin seda mitte välja näidata, et laps seda ei tunnetaks. Kui Kristo kasuisa ja õde mulle järele tulid, siis toitsin Krisi viimast korda ja startisimegi juba Viljandi poole. Umbes 40 minutit hiljem (kell 18:47) saatis mulle Kristo sõnumi, et laps magab. Kõik on hästi ja mina nautigu õhtut. JESSSS! Kohe selline rahu tunne tuli südamesse, et okei.. Nüüd Kris magab rahulikult 2-2,5h ja siis tuleb alles toitmine. See on täpselt see aeg, kui ma umbes koju peaksin jõudma. Juhul, kui ma ei jõua, siis Kristol on kapis rinnapiima varu olemas ja saab proovida pudelit anda. 

Umbes täpselt 28 minutit hiljem tuli sõnum.. "Laps ärkas lampi ülesse. Mul polnud ju pudelit valmis tehtud. Seega tulime koos suurde tuppa. Laps kilkab ja tšillib ja mina teen piima soojaks." Okeeeeeeei, mõtlesin endamisi, kui ekraanil vilksamisi sõnumit nägin. Ega ma ju eriti telefoni näppida ei saanud, sest istusime kohe esimeses reas ja saal oli pime. Kuidagi imelik oli. Ma siis salaja   kotist piilusin telefoni, et mis olukord on. 

Kui piim soe, siis läksid nad kahekesi tagasi tagasi hämarasse magamistuppa, lootuses, et üks neist uinub. Kõigepealt tegi Kris oma klassikalist pudeli tila nätsutamist, siis üks hetk hakkas korralikult imema ja sõi 35ml piima. Siis tabas ta, et asi ei ole ikka õige ja hakkas veidi streikima. Viskas end natukene pulka, nuttis ja andis märku sellest, et see olukord talle teps mitte ei meeldi. Kus on soe tiss???? 

Kristo siis kõndis/õõtsus natukene lapsega mööda tube ringi, laulis talle "maa tuleb täita lastega" laulu ja laps rahunes õnneks üsna ruttu. Natukene jorises õla peal "Uuuuuuuuuuuu", aga sai aru, et issi kätel on ka täitsa okei olla. Kell 20:15 laps magas jälle. Mina jõudsin koju 21:15 ja selleks hetkeks laps magas endiselt ja ei olnud rohkem süüa küsinud. Viuhh! Käidud, tehtud ja ei olnudki niiiii hull. Kui Kristo mulle kodus toimunust rääkis, siis nats ikka tõusis vererõhk, et isssand.. Minu pärast pidi laps nutma ja ei tea, kas ikka tasub minna. Tagantjärele analüüsides mõistsin, et tegelikult oli kõik ju kõige paremas korras. Loomulikult Kris natukene ehmatas, et ei  olnudki mina teda esimese ärkvel oleku aja juures tervitamas, vaid hoopis issi. Selline reaktsioon on ju täitsa normaalne, kui midagi on tavapärasest teisiti. Ka Kristo oli antud olukorras super tubli ja suutis lapse kiiresti uuesti unele aidata.. 

Kokkuvõtteks ütlen siia postituse lõppu, et tegelikult on see lapsest eemal olemine vist minule endale kõige raskem. Poisid saavad ise kenasti hakkama. Neil lihtsalt polegi eriti võimalust olnud harjutada.. 

Millal olite teie esimest korda lapsest pikemalt eemal? Kus käisite? Kuidas läks? Kui tihti üldse lapsest eemal olete? Kui palju vajate teie "oma aega"? 

Friday, November 17, 2017

Mida teha siis, kui beebi keset ööd ülesse ärkab? Kuidas ööund edasi lükata?


Olen unest juba varasemalt rääkinud, aga eks tõsi on ka see, et pisikeste beebide puhul tiirleb peaaegu kogu elu kõikide uinakute ja unede ümber. Seega on paratamatus, et selle teema juurde ringiga alati tagasi tulen. Mind ajendas seda postitust kirjutama tänane öö.. Kindlasti on Teie seas rohkete kogemustega emasid/isasid, kes võibolla natukene nõu oskaksid anda. Noh, just sellesmõttes, et mida Teie antud olukorras teeksite. Ma tean väga hästi, et lapsed on erinevad ja seisan isegi selg sirgu selle eest, et ühe ja sama mõõdupuu järgi lapsi kasvatada ei saa. Küll aga on alati tore mõttekaaslasi leida ja antud teemat natukene lahata. Ehk isegi mõnda toredat nõuannet proovida. Seda kõike lapse parema une nimel. 

Nagu ma juba varasemalt maininud olen, siis Kris on tiheda öise söömisega. Kohe on ta 6-kuune ja sööb endiselt 4-6 korda öösel. Algusest peale. Siin ei ole toimunud mingeid muutusi.. Nii oli ka täna öösel. Söötma pidin 5 korda, kuniks laps kell 5 hommikul ärkas, sest mähe oli läbi lasknud. Likvideerisime kaose, andsin rinda ja laps ei uinunud kahjuks ikka. Selle asemel jutustas 5 minutit, natukene jorises ja siis hoopis kakas. Egas midagi.. Uuesti vannituppa, laps puhtaks, uus mähe ja tagasi magamistuppa. Unest ei olnud mingit märkigi enam ja tulime suurde tuppa. Kell 6:30 hakkas poja jälle silmi hõõruma ja läksime perekondlikult uuesti magama. Pime oli veel, telekas käis käsnakalle multikas.. Sellisel kellaajal ei tule lihtsalt midagi muud, hehe. Jäime siis kõik uuesti tuttu ja üsna ruttu ärkas jälle üks põnn ülesse. Ta magas 30 minutit.. Endiselt oli pime, endiselt tuli telekast see sama käsnakalle multikas. See olukord ajas ikka naerma küll 😄

Meie puhul on selline stsenaarium hästi tavaline. Kuid enamasti ärkab ta lihtsalt niisama.. Peale viimast toitmist. Mitte ilmtingimata öise "õnnetuse" pärast. Lihtsalt.. Uni saab otsa? Ei oska uuesti uinuda? Kris läheb nii vara ööunne, et olekski imelik eeldada, et ta hommikul kaheksa-üheksani magab. Ta läheb magama juba kl 19:00 õhtul ja jääbki ööunne. Me oleme proovinud natukene seda une värki nihutada, kuid enamasti tulutult. Vahel on õnnestunud ta pool tunnikest/tunnike hiljem magama saada suure vaevaga, aga siis ta magab ikka täpselt sama kaua nagu ta harjunud on. Kas peaks ta ülesse jätma, kui ta esimest korda süüa küsib? Ehk 2 tundi peale uinumist teesklema, et ei ole ööuni, vaid lihtsalt uinak? See oleks kl 21:00 ja siis oleks ta umbes 1,5-2h üleval ja läheks magama kuskil 23:00? See tundub jälle hirmus hiline aeg. Enamik raamatuid väidab ka, et kl 19-20:00 on lapse jaoks ideaalne ööunne minemise aeg. Mulle tundub jälle jube vara.. Kell 20:00-20:30 oleks selline optimaalne aeg. Inimesed lõpetavad alles töö kl 17, aga Kris hakkab kl 18:30 juba megalt silmi hõõruma ja sätib end ööunele. Kas Teie seas on veel lapsevanemaid, kelle lapsed nii vara ööunne lähevad? 

Kuna ta nii vara ööunne läheb, siis on ju loogiline, et ta ei suuda üle 10-12 tunni magada ja ärkab 5-6 ajal hommikul. Kell 6 on veel okei, aga kell 5.. Päris julm. Õues on kottpime, kõik magavad ja me istume üleval. Päris tihti ärkab ta ka kell 3-4 paiku. Lihtsalt niisama ja siis on poolteist/kaks tundi üleval enne, kui uuesti uinub. Me võime ükskõik, mis imevigureid teha, kuid magama jääb ta alles siis. Lutid, kiigutamised, silitamised.. Mitte miski ei toimi. Oleme proovinud ka palju seda taktikat, et las ta siis natsa jutustab, me ignoreerime/teeskleme magamist. Aga see ka ei toimi, sest kui lapsest välja ei tee, hakkab ta jorisema/nutma. Mänguasju ju ka ei hakka talle voodisse panema? Voodi on ikkagi magamise koht.. Oleme ka kaissu võtnud päris, et siis jääb äkki magama, aga ei. Siis on tema pisikesed sõrmekesed mul silmaaugus, tirivad mu kõrvu ja kui ma välja ei tee, siis ikka on sama jorin. Hmh. Milline dilemma.


Ma olen täiesti harjunud ja leppinud sellega, et Kris ongi lihtsalt selline laps, kes öösiti palju sööb.. Ma olen harjunud ka sellega, et vahel päeval/hommikul magame lapsega koos, et kaotatud unetunnid tasa teha. See kõik on okei.. Ja mööduv. Kris on lihtsalt sedasorti beebi. Ma tegelikult väga naudin ka imetamisega kaasnevat lähedust. Küll aga pean ma tunnistama, et on tohutult raske lisaks sellele toidurallile öösel poolteist tundi üleval olla, et siis jälle uinuda ja jälle tunni aja pärast ülesse ärgata  ning last toita. 

Eks see ärkamine/söömine on kõik hammastega seotud ilmselt. Või lähedusvajadusega? Ma täpselt ei teagi. Tean aga seda, et see on algusest peale niimoodi olnud. Nüüd see üleval olemise teema on kestnud viimased poolteist kuud umbes? Krisil on kuus hammast suus ja hetkel seitsmes/kaheksas hammas tulemas perearsti sõnul. Kas äkki peale kaheksandat hammast tekib paus? Enne purihammaste tulekut? Või pigem mitte? Mul on küll selline tunne, et Kris ei peata oma hammaste kasvatamist enne, kui tal kõik hambad suus on 😄

Aga minu küsimus.. Kuidas Teie käituksite siis, kui laps keset ööd lihtsalt ülesse ärkab? Tingimuseks on see, et ignoreerides/magamist teeseldes hakkab laps lihtsalt enda üleval olekust jorinaga meelde tuletama. Ma ise olen mõelnud seda, et me ei tohiks magamistoast lahkuda enne, kui nö päev ei ole alanud.. Ma ei tea, kas see ka õige on, aga kuidagi tundus loogiline. Aga millal on okei päeva alustada? Arvestades, et ta nii vara magama läheb, siis see kellaaeg ongi väga varajane.. Kell kuus?

Kuidas saaks last tasapisi harjutada natukene hiljem uinumisega? Kas on lootust, et ta siis ka natukene hiljem ärkama hakkaks lõpuks? Me oleme mõelnud, et peaks ööune ja viimase une vahele (siis ta on ärkvel 2.5-3,5h järjest) veel ühe uinaku pressima, aga ükskõik kui palju me ka ei üritaks, siis ei lähe see õnneks ja lõpuks läheb ta siis üldse 18:30-18.45 otse ööunne. Variant oleks auto/vankriga sõita hilisõhtul, et äkki ta siis uinub, aga see ei oleks ju ka päris okei? See oleks endale karuteeneks ju. Aga ma natukene olen siin kohal nõutu. Kuidas Teie käituksite?

Lihtsalt infona lisan siia ka, et Kris teeb päevas 3 uinakut, 30/40 min + 2-3h + 30/40min. Üleval jaksab korraga olla 2-3h. Keskmiselt 2,5h. Ööpäevas sööb väga palju.. 10-12 korda ja korraga 3-4 minutit. Niimoodi on nii päeval kui ka öösel. Lisatoitu on saanud nüüd viimasel nädalal mõned üksikud ampsukesed proovida, kui kõrvitsapüreed sügavasse talveks valmis tegin. Kuna nädalakese pärast on laps kuue kuune, siis proovime hakata nüüd lisa ka andma. Alustame kõrvitsast, siis lillkapsas ja sealt siis edasi.. Ehk see toob mingeid muutusi? Kuigi ma ei usu, et see öine ärkamine/tihe söömine üldse sellega seotud oleks, et tal kõht tühjaks jääb. Olen korduvalt samal ajal teist rinda pumbanud, kui laps sööb ja saan 90-120ml piima selle sama 3-4 minutiga kätte. Muidu on laps rõõmus ja rõõsa, harjutab käputamist, naerab, kilkab ja on lihtsalt mõnus väikene mees! IDEID?
Aitäh juba ette kõikidele kaasamõtlejatele ja ilusat nädalavahetust! Nii tore, et minuga olete! ☺

Sunday, November 12, 2017

Ühel mehel oli täna elu esimene isadepäev!


Täna on vahva päev.. Kristo kõige esimene isadepäev! Ega me eriti mingit hullu tähistamist ei teinudki. Edaspidi võiks see olla lihtsalt selline tore päev, kui saab kooki ja nad Krisiga midagi vahvat teevad. Aga sellel aastal juhtus nii, et Kristo oli ju hommikul alles Tallinnas, sest eelneval päeval käis sõbra sünnipäeval. See oli sellesmõttes ideaalne variant, sest me saime sõbrannaga hommikul kogu koogi jaoks vajaliku materjali ära osta ja seni kuni mina kooki tegin, mängis Krissu Krisiga. Tegin Kristo lemmikut küpsisetorti ja andsin üle ka Krisi poolt tehtud kingituse. Tema kõige esimese joonistuse. Minu panuseks oli raam, et pilt kortsu ei läheks ja et saaksime selle aknalauale mälestuseks panna. Kõige esimene pilt ikkagi. Päris äge kukkus teine välja ka. Lisaks panime poistele selga ka ühesugused lipsud. Need sain kolleegidelt dekreeti minnes kingituseks. Tegime siis mälestuseks mõned pildid ja nosisime kooki. Nüüd Kristo pani last viimasele päevauinakule ja kui ma viimati magamistuppa piiluma läksin, siis magasid mõlemad. Klassika!


Täna on mul news feedi üsna mitu isadepäeva teemalist postitust sattunud ja üks idee oli eriti vahva. Betty http://bettykablog.blogspot.com.ee tegi nö "intervjuu" oma lapse isaga, et uurida tema mõtteid ja tundeid "isanduse" teemadel. Mõtlesin siis sama teha.. Mina küsisin siis Kristolt: 

Kuidas sa kirjeldaksid oma esimest viite kuud isana?

Kirjeldamatu. Kohati on raske, kuid samas see rõõm, mida laps siia majja toob, kaalub kõik üle. Ja nii lahe on vaadata, kuidas üks pisike inimene iga päev õpib midagi uut ja läheb ise sellest alati nii õhinasse. See on ikka vapustav tunne olla kellegi isa. :)

Kas isaks olemine on vastanud su eelnevale ettekujutusele sellest?

Kui aus olla, siis ma ei osanudki väga ette kujutada, missugune isaks olemine hakkab olema. Ainuke, mida ette kujutasin, oli see, et mõned asjad saavad olema kindlasti rasked, nt kui lapsel kipub nutt peale, et kuidas aru saada, mida ta soovib jne, aga seda, et missugust tunnet ja armastust laps sulle pakub, seda ma ei osanud üldse ette aimata.

Mis on kõige raskem osa olnud isaks saamise juures?

Ilmselt kõige raskem on magamine, et kui laps öösel magab kehvasti või otsustab öösel number 2te teha. Ja teiseks vaimselt on raske olnud, kui laps mingil hetkel lakkamatult kas jonnib või nutab ja oled kõik asjad ära teinud, aga ikka miskit häirib, et siis ise jääda selle juures rahulikuks, nõuab pingutust ja kannatust, aga seda on suhteliselt harva õnneks :)


Aga kõige lemmikum ja meeldejäävam osa?

Nüüd on juba nii, et kõik, mis edaspidi toimub, on meeldejääv, sest ta suudab iga päev millegagi üllatada ja seda on nii tore jälgida. Aga kõige-kõige meeldejäävam osa on ikka see hetk, mil ta esimene kord kätele anti ja mil see kõik alguse sai. :)

Kuidas sa ennast isana kirjeldaksid?

Hmmm.. Seda ehk oskab Triinu paremini kirjeldada kõrvalt vaadates, aga ise tahaks uskuda, et lõbusana, kes teeb lolle nägusid lapsele ja samas rahulik, kes laseb tihti lapsel ise avastada uusi asju ning väga ei pabista. Aga on ka hetki tulnud, mil olen olnud lühikese süütenööriga, kuna ei kannata jauramist :D

Mida sa kõige rohkem seoses Krisi kasvatamisega ootad?

Hetke, mil saab jalad alla ja hakkab rohkem mõistma seda maailma, et saaks hakata temaga igast pulli tegema, õues onne ehitama ja palli mängima ning kindlasti ka seda, mil ta rääkima hakkab, sest siis hakkab tulema selle pisike keele pealt igast kulda :)

Milline laps on Kris Stefan?

Väga tubli laps on! Asjalik, uudishimulik, rõõmsameelne ja konkreetne, külalistega olles või väljas käies on rahuliku iseloomuga, kes jälgib rahuliku pilguga, et mis tema ümber toimub. Nutab suhteliselt harva, enamasti, kui miski ei meeldi, siis annab sellest vaikselt märku, tehes sellist vingumise häält. Kokkuvõtvalt võib öelda, et parim laps! Aga eks kõik lapsed on oma vanemate jaoks parimad :)


Ilusat isadepäeva! Mis te täna tegite? 

Saturday, November 11, 2017

Kuidas meil maal läheb?


Nagu te teate, siis otsustasime mõneks ajaks Kõrgemäele kolida.. Esialgu oli plaan pooleteiseks aastaks. Siis selguvad mõningad detailid tuleviku osas ja seejärel langetame edasisi otsuseid. Seniks naudime seda oma pisikest pesa metsade ja põldude vahel. 

Nüüd vist oleks juba õige aeg natukene muljetada ka, et kuidas siin maal elada ka on. Eriti arvestades, et me mõlemad varasemalt terve elu linnavurled oleme olnud. Meil on sellesmõttes lihtne, et Suure-Jaani keskus on 4km kaugusel. Seal on kaks poodi, apteek ja isegi väikene pubi/söögikoht olemas. Viljandi kesklinn on samuti päris lähedal, kõigest 15 minutilise sõidu kaugusel. Seega tarbeesemetest ega söögikohtadest meil puudust ei tule. Viljandis on olemas nii pitsatoidukohad, aasia toidukoht ja sushi restoran. Isegi kinos käisime alles hiljaaegu. 

Kuidagi on läinud nii, et kui võrrelda meie elu linnas ja maal.. Siis siin käib meil oluliselt rohkem külalisi. Meil on peaaegu iga nädal keegi külas ja tihti jäädakse lausa ööseks. See on nii vahva, sest linnas oli meil väga pisikene korter ja me ei saanud eriti oma sõpru ja pere võõrustada. Pigem läksime ise teistele külla. Siia Kõrgemäele tulevad inimesed alati pikemaks ajaks, mitte lihtsalt tunnikeseks ja oleme tänu sellele palju rohkem sõpradega kvaliteetaega veetnud. Meil on olemas külaliste jaoks eraldi magamistuba, seega saavad sõbrad seal mõnusalt ka ööbida. Ka täna on külalist oodata. Nimelt läheb Kristo Tallinnasse, sõbra sünnipäevale ja mulle tuleb sõbranna ööseks külla. Mõtlesin, et me võiks ju mõnda ägedat videot filmida? On kellelgi mõnda head ideed? 

Ka Tallinnasse satume päris tihti. Ühes kuus ikka mitu, mitu korda. Tänu sellele on poja kenasti pika sõiduga ära harjunud ja autosõidud mööduvad kergesti. Olenemata sellest, kas ta on ärkvel või magab. Kui me linnast tagasi koju jõuame, siis on alati selline mõnus tunne, nagu oleks koorem turjalt maha raputatud. Kuidagi nii pingevaba on siin olla. Oma maa, oma voli. Ma ei pea vist mainimagi, kui mõnus on üle hoovi hommikumantlis ja rätik peas saunast tuppa jalutada või suvaliste plätudega kohaliku poodi minna. Päris äge vaheldus kiirele linna elule. 


Kõige suuremaks plussiks on muidugi see, et ruumi on palju! Me olime nii harjunud kitsikuses elama ja praegune suur maja on täielik luksus. Loomadel on mõnus kamina ees lösutada, laps saab oma ööund rahulikult maja teises otsas asuvas magamistoas magada ja meie rahulikult jalad laual õhtul kahekesi filmi vaadata. Meie eelmise korteri seinad kostusid nii hullult läbi, et kui keegi midagi maha pillas, siis oli magamistoas selline tunne nagu keegi lööks su kõrva ääres trummi. Hästi mugav on ka see, et kassid saavad õues olla ja mööda puid turnida. 

Ega me ju ei tea praegu, kui kauaks me siia jääme, kas jääme jäädavalt või otsustame aasta pärast üldse Itaaliasse kolida. Never know. Elame päev korraga ja hetkel naudime oma poolteist aastat seda maaelu. Siis vaatame edasi. Hetkel oleme igatahes oma otsuse üle õnnelikud ja ei oskagi millestki puudust tunda. Isegi interneti kiirus on jumala timm, hehe. 

Aga esitan küsimuse veelkord. Mis ägedat videot/väljakutset võiksime täna sõbrannaga filmida? 

Friday, November 10, 2017

Trennist ja toitumisest - motivatsiooni on millegipärast vajaka

Viis kuud peale sünnitust näeb minu kõht välja nagu kahe viineri ühenduskoht 😅 

Meelis ja Mari-Leen tegid kunagi postituse sellest, et instagramis näidatakse ainult sellist "ilustatud" elu kraami. Kuidagi jäi see mõte mulle meelde.. Eks me ju jagamegi sotsiaalmeedias enamasti neid ilusaid hetki meie elus. See on minu meelest super tore, sest ega mina küll ei viitsiks hommikuti läbi negatiivsuse laviini scrollida ja sealt saadud emotsiooniga päevale vastu minna. Küll aga olen ma nõus, et tihti sätitakse end pildi jaoks rohkem, kui peaks. Tihti ei näidata välja seda "päris" mina. Ma mõtlesin endast siis killukest seda "päris" ennast jagada. Viis kuud peale sünnitust näeb minu kõht külili pikutades välja nagu kahe viineri ühenduskoht. Hehe.

Nagu ma just mainisin, siis kuigi tänaseks on sünnitusest juba viis kuus möödas, siis minu plaan vaikselt tagasi trenni lainele saada ei suju kohe üldse. Tegelikult olen ma super tänulik, sest olenemata sellest, et ma hetkel trenni ei tee, toitun nii nagu jumal juhatab, mul oli rasedana tohutult suur kõht, siis olen ma taastunud väga kenasti ning kaal on õnneks langenud ludinal. Langeb siiani tegelikult. Ma kaalusin nii vähe nagu praegu viimati vist põhikoolis. Hetkel olen 45,3kg. See on 3kg vähem, kui enne rasedust. Imetamine ja 9 kilose poja kandmine on teinud minu jaoks imesid.  Ma tegelikult ei tahagi rohkem kaalu kaotada, vaid lihtsalt sitkust, toonust ja jõudu tagasi saada. Ma tunnen, et mu keha lausa karjub selle järele, et ma talle taas tähelepanu pööraks. Nii toitumise, kui ka mõõduka trenniga. Mul vedas tegelikult lausa niivõrd, et mul ei tulnud rasedusega ühtegi venitusarmi ja ainsaks mälestuseks sünnitusest jäi mu kõhule naeratav keisri arm. Nüüd selle keisri armiga on selline lugu, et arm ise ei sega mind üldse. Ma ei häbene armi ja kannan seda uhkusega. Pigem on mureks see, et lotendav üleliigne nahk üle armi ripub, kohe kui kõhu täis söönud olen. Eks sünnitusest on tegelikult veel nii vähe aega möödas ja ma tean, et see on täiesti normaalne. Öeldakse, et ka taastumiseks vajab keha vähemalt üheksat kuud. See aga ei tähenda seda, et ma ei võiks enda poolt natukene kaasa aidata. Ma tean, et õige toitumise ja mõõduka trenniga saaksin endale nii palju energiat ning head enesetunnet juurde. Kuna ma niigi saan öösel üsna vähe magada, siis tervislik toit on ülioluline. Mitte ainult mulle, vaid ka lapsele. Ma ju toidan endiselt rinnaga ja tahaksin, et laps saaks rinnapiimast kõike kõige paremat. Ometi juhtub kahjuks tihti nii, et peale unetut ööd teen natukene kehvemaid valikuid, kui võiks. Noh, nii umbes poole tahvli shokolaadi ja ühe karastusjoogi jagu. Okei, okei.. See oli piltlik näide. Sooja toitu jõuame päevas süüa vaid ühe korra ja enamasti on terve ööpäeva peale kokku ainult kaks toidukorda.  Nüüd olen hakanud igapäevaselt magneesiumit juurde võtma ja plaanin ka D-vitamiini apteegist muretseda.

Siin natukene off topic pilt, aga vaadake kui suur vahe on poseerimisel ja mitte poseerimisel. Ülemisel pildil tõmbasin kõhu sisse ja väänasin keha nii, et tänu varjudele oleks kõhulihaseid paista. Alumisel tšillisin niisama.. Nii nagu ma päriselt igapäevaselt ringi kõnnin. Need enne ja pärast pildid  igasugustel fitness profiilidel võivad ikka petlikud olla. Hmh. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..

Naljakas on see, et tegelikult on meil siin Suure-Jaanis võimalik minna zumbasse, jõusaali.. Kui seda ei viitsi, siis saaks ju kasvõi ise kodus trenni teha. Võiksin ju kasvõi Krisiga koos trenni teha. Võiks, võiks.. Aga ma lihtsalt ei tee. Ma võin selle asemel ükskõik, mida muud teha. Uskuge mind.. Ma leian omale tegevuse. Ma võin sahtleid sorteerida, terve maja ära koristada, magada, simsi mängida, instagramis scrollida või youtube-is videod vaadata (ja sattuda lõpuks alati maailma kõige veidramate videote peale). Ma olin ju umbes kaks aastat tagasi täielik jõusaali sõltlane ja trenn kuulus väga tugevalt minu elustiili juurde. Samamoodi ka toitumine. Kuidas end ometi tagasi rajale meelitada? 

Kris oma üheksa kiloga on ju päris paras hantel juba

Kõige veidram ongi mõelda, et ma ju ise olin see inimene, kes kõiki alati tervislikult toituma utsitas.. Trenni minema utistas. Meil on ju olemas isegi tuhande liikmega "Costany fitness" facebooki grupp, kus teineteisele toeks olime. Kas peaksime selle taaselustama ja laduma letti kõik oma tervislikud toidud, retseptid ja motiveerivad trennipildid? Kes oleks käpp? Grupi leiab siit: https://www.facebook.com/groups/1441208006168923/. Tulge aitame teineteist tagasi rajale ja oleme üksteise jaoks olemas!

Wednesday, November 8, 2017

Kuidas me beebi oma voodisse kussutasime - Kõik meie beebi unest


Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis on mul juba pikemat aega draftis olnud postitus, mis kõneleb beebi unest. Meie beebi unest siis, kui täpsem olla. Kuidagi olen seda nagu alustanud, siis vahepeal pooleli jätnud, siis jälle alustanud, ümber kirjutanud ja noh.. Nii see kuidagi jäi. Eriti peale mu vahepealset "break downi". Nüüd mõni aeg tagasi küsis minult samal teemal artiklit Pere ja Kodu ajakiri. Võtsin asja uuesti kätte ja kirjutasingi valmis. Meie lugu saab lugeda novembri numbrist, mis hetkel juba ka poodides müügil on. Natukene muudetud kujul ning oluliselt detailsemana panen selle sama loo ka siia kirja. Siia tahtsingi ma seda ju esialgu kirjutada. 

Kui Kris sündis, siis oli ta kohe päris hea unega. Haiglas pidime teda arsti palvel äratama iga 3 tunni tagant, et ta sööks. Seda lihtsalt sellepärast, et esimesel päeval kaotas ta natukene kaalu. Ega siin pole eriti imestada miskit, sest me olime pojaga koos ju intensiivis ja magasime terve öö maha, teineteise kaisus. Sööta püüdsin teda läbi une vaid kahel korral. Kuna juba teisel päeval võttis ta kaalus väga kiiresti juurde, siis paari päeva möödudes võisime naasta tavapärasele režiimile. St, toita last, siis kui ta seda küsib. Khkhmm.. Ta otsustas seda tihti teha. Võiks öelda, et kohe väga tihti. Ka öösiti iga 2 tunni tagant. Kuna ta nii tihti sõi, siis otsustasime esialgu, et laps tuleb meie kaissu, meie voodisse magama. Eks tegelikult oli meil parasjagu ka kolimine pooleli ja elasime siis meie Pelgulinna pisikeses korteris ka. Nagu te juba aimata võite, siis meie pisikesse magamistuppa lihtsalt ei mahtunud isegi suurema tahtmise juures võrevoodit kuskile pannagi. Aga me ei olnud sellest üldse nördinud. Esiteks on kaisus olev vaikselt nohisev beebi kõige, kõige armsam asi maailmas ja niimoodi saime me kõik natukene rohkem ja natukene paremini magada. Esimesed nädalad kolmekesi kodus möödusid üsna rahulikult. Enamasti jäi laps lihtsalt rinnal süües magama ja võiski siis 2-4 tundi magada. Umbes 4 nädala vanuselt tulid beebil gaasivalud ja see muutis kõike. Kuna gaasivalu tegi lapsele päris kõvasti haiget, siis ei tahtnud/saanud ta hästi uinuda. Just õhtuti. Vahel võis ta lausa 5-6 tundi jutti üleval olla, kuigi ise oli maruväsinud. Nii paha oli näha teda vaevlemas!  Proovisime päeval lapsega gaase välja võimelda, soojakotti kasutada, masseerida, gaasirohtu anda.. Tulutult. See kõik tähendas seda, et me pidime teda unele aitama. Lihtsalt lapse jaoks olemas olema. Kussutades, kiigutades või pallil hüpitades.. Ja niimoodi absoluutselt iga päev. Me proovisime küll seda, et paneme ta voodisse, paitame pead, hoiame kätt ja kõik need ülejäänud viisid. See ei toiminud. Laps hakkas lihtsalt nutma ja mina ei ole kunagi olnud unekooli usku. Olen alati arvanud, et väiksele beebile tuleks anda täpselt nii palju lähedust, kui ta ise seda soovib. Tema kõige lemmikum koht magamiseks oli minu kõhul. See oli gaasivalu leevendamiseks ka suurepärane variant. Siis ta magas alati kõige pikemalt ja rahulikumalt. Ülejäänud uned tegi ta oma beebipesas, diivanil. 


Sain sellel kussutamise teemal päris mitu korda inimestelt pilkavaid kommentaare. Mulle räägiti õuduslugusid sellest, kuidas me jäämegi last unele kussutama, kuidas me teeme omale suure karuteene ja see on üleüldse kõige suurem "NONO" ja seda ei tohiks teha. Mulle räägiti, et peame hakkama kohemaid harjutama seda, et laps peab ise magama jääma ja kindlasti ka oma voodisse kolima. Mõnel juhul öeldi ka seda, et võimalikult varakult tuleks laps üldse oma tuppa kolida. Eks see ausalt öeldes natukene hirmutas küll.. Kogu see jutt siis. Samas see tegi mind päris pahaseks ka.  Ühe korra isegi plahvatasin ja nähvasin vastu. Inimesed ei mõista tihti seda, et lapsed on erinevad.. Kui ühe pere beebi suudab kergesti iseseisvalt uinuda, siis ei tähenda, et ka teised suudavad. Mõned beebid vajavadki natukene rohkem abi. Jäime Kristoga enesele kindlaks ja aitasime last unele täpselt nii palju, kui ta seda soovis. Me ei lasknud lapsel üksinda nutta, ega surunud teda meist eemale magama.. Jälgisime last ja käitusime vastavalt tema poolt antud signaalidele. Kui laps oli 2-kuune, siis juhtus esimest korda nii, et ta jäi ise magama.. Ma vist rääkisin parasjagu oma vanaema tibuga telefonis, kui beebi mu kõrval beebipesas silmad kinni pani ja uinus. See oli esmakordne. Te võite mu rõõmu ja üllatust ettekujutada! Sellest ajast peale muutus kõik. Kõik hakkas kergemaks minema. Ta ei vajanud enam pooltki nii palju kussutamist. Meie unele eelnev rutiin muutus kardinaalselt. Kui laps uniseks muutus, hakkas ta vaikselt silmade hõõrumisega meile märku andma. Siis läksimegi magamistuppa, panime lapse oma voodisse, teki alla ja ise lamasime kõrvale. Siis hoidis ta minu/abikaasa kätt oma pisikeste sõrmede vahel ja sudis neid seni, kuni uinus. Siis pidimegi tasakesi voodist välja hiilima mõne aja pärast. 

Niimoodi kestis see oma kuuke. Kui laps kolme kuuseks sai, siis hakkasime tasakesi oma käe asemel lapsele erinevaid kaisuloomi/tekikesi sõrmede vahele poetama. Ise lamasime endiselt kõrval, kuni laps uinus. Esialgu ei sobinud ükski, kuni lõpuks.. Üks helesinine jänku sobis! See meeldis talle niivõrd, et ta tõmbaski selle omale vastu nina ja sudis seda siis sõrmede vahel. Meie lamasime endiselt veel kõrval ja olime lapse jaoks olemas. Tasahaaval hakkasime natukene kaugemale nihkuma, kuni lõpuks ei olnud lapse jaoks enam vahet. Kui tal tuli uni, siis hõõrus ta vaikselt oma silmi, sellele tuli kohe reageerida, viia ta voodisse, jänkuke kaissu ja ta jäigi seda sõrmede vahel sudides unne. 


Siis toimus kolimine. Me kolisime Kõrgemäele, oma majja elama ja seoses sellega saime ka suurema magamistoa. Ostsime lapsele võrevoodi ja asetasime selle meie magamistuppa, minu voodipoolsele küljele. Siiani oli ta ju endiselt meil kaisus maganud ja siiani sõi ta 4-6 korda öösel. Endiselt iga 2 tunni tagant. Selles osas ei olnud muutusi. Esialgu tahtsin tegelikult lapse võrevoodiga meie voodi vastu panna ja ühe külje ära võtta, aga kahjuks me ei saanudki seda teha, sest meie voodi polnud standard kõrguses ning see oleks ohtlik. Seega proovisime niimoodi, et lapse voodi on kohe meie voodi kõrval, aga võre jäi ülesse. Esimene öö olime ärevil, et kuidas ja mis.. Eks see pidev toitmiseks tõusmine tundus ka päris ränk. Siiani oli ju lihtne.. Lapsele sai läbi une rinda anda ja ise samal ajal edasi magada. Uskumatul kombel ei teinud laps juba esimesest päevast teist nägugi, kui teda võrevoodisse magama panime. Viuhhh, vedas!

Harjutasimegi nii, et esialgu panime ta vaid esimeseks uneks öösel oma voodisse ja hiljem võtsin kaissu. Seejärel panin ma ta peale esimest toitmist uuesti tagasi oma voodisse ja võtsin ta kaissu peale teist unetsüklit. Umbes nädalaga magas ta juba terve öö oma voodis ja ta ei teinudki kordagi sellest välja. Magas täpselt samamoodi nagu varem, rõõmsalt oma helesinise jänesega. See jänes ei peagi tal isegi kaisus olema, vaid lihtsalt kõrval. Täna on Kris Stefan viie ja poole kuune ja kuidagi on juhtunud niimoodi, et tal on suus juba 6 hammast. Seoses sellega on meie öine toidukordade arv endiselt sama nagu varem.. 4-6 korda. Ma olen lapse jaoks olemas täpselt nii palju, nagu ta seda soovib. Ta on hetkel veel nii pisike, et küll tuleb ühel päeval ka see päev, kui ta enam öösel rinda ei küsi. Raske on küll.. Tohutult raske. Aga õnneks on see mööduv. See päev tuleb siis, kui laps selleks ise valmis on. Täpselt nagu oli ka ise uinumisega ja oma voodis magamisega. 

Mina usun siiralt sellesse, et usaldada tuleb oma sisetunnet ja jälgida seda, mida meie endi laps meile  näitab. Teiste inimeste kogemusi on tore kuulata, aga iga laps teeb asju omal ajal ja alles siis, kui ta selleks päriselt valmis on. Ehk on meie lugu ka mõnele teie seast abiks, kelle beebi samuti tihe öösiti nosija on või kelle beebi natukene rohkem unele kiigutamist vajab :) Muidugi erand kinnitab reeglit, ma ei vaidlegi vastu, aga selline on meie kogemus. 

Kuidas on teie beebi uni olnud? On ta algusest peale ööläbi maganud? Ärkab tihti? Millal hakkas terve öö magama? Kas on samuti selliseid tiheidaid sööjaid teie laste seas olnud?