Sunday, October 29, 2017

Meie väikene mees on juba 5-kuune!


Nonii.. Ongi Krisi viienda kuu sünnipäev seljatatud. Täitsa suur poiss juba! Kõige vahvam ongi see, et tal on viimase nädala jooksul toimunud meeletu areng. Lausa hüppeline võiks öelda. Kui ta nädal aega tagasi ei arvanud roomamisest midagi ja keeras vaid üle oma parema külje kõhule, siis nüüd ei püsi ta üldse paigal. Ainult upitab oma peput kõrgemale, et end edasi tõugata, muudkui keerab ennast ümber oma telje, keerab kõhult seljale ja liigub juba päris usinalt mati ühest otsast teise. Ka hammaste kasvatamine ei ole jäänud tahaplaanile, sest Krisil on tänase seisuga kuus hammast. Ulme noh. Ma küll ei tea, mida ta nendega peale hakkab siin viie kuuselt. Viimane hammas lõikuski täna. Huh. Nüüd ehk teeb väikese pausi, sest ega see hammaste kasvatamine lihtne töö ei ole. 

Lisaks on ta ära õppinud omale bb-toolis väga hoogsalt hoogu tegema. Haarab oma käekestega sellest mänguasjast kinni, võtab kõvasti hoogu ja laseb siis lahti.. Ja siis ta põrkab ülesse-alla mõnda aega. See on kõrvalt vaadates maru vahva vaatepilt. No kuidagi päris asjalikuks on muutunud. Silm on selge, naerab rohkem ja tunneb meid Kristoga juba kaugelt ära ning näitab ka oma elevust välja. Äge. Meie pisikene inimene. 


Ilunumbreid meil veel ei ole, sest perearstile läheme alles kaheksandal novembril. Koduse kaaluga kaaludes on ta juba 9 kilo täis. No kohe näha, et oma issi laps. Kristo on meil ju ka peaaegu 2 meetrit pikk ja sada kilo raske. 

Ka emotsioone oskab Kris nüüd juba kenasti välja näidata.. Näiteks läheb ta hirmus kurjaks, kui ta oma mänguasjani käega ei ulatu või hakkab millegipärast igakord nutma, kui ma talle "Muna" raamatut loen, mis on pärit minu lapsepõlvest (ühegi teise raamatuga nii ei ole, müstiline eksole). Nüüd on ta õppinud ka lõkerdades naerma, kui teda kõdistada või kaelale õhku puhuda. Lisaks oskab ta nüüd nii armsasti kallistada. No kohe täitsa tahtlikult asetabki peakese rinnale ja hoiab käsi ümber kaela. Mul on sellest üks lahe video instagramis. Piiluda saab siit: https://www.instagram.com/triiinuliiis. No on üks ütlemata armas tegelane küll ♡

Neljast uinakust päeval on saanud sujuvalt kolm ning hetkel näitavad kõik märgid seda, et kohe-kohe saab kolmest ka kaks. Ööunne läheb Kris endiselt õhtul kella seitsmest ja magab hommikul kuueni. Sööb ikka iga 2 tunni tagant, nagu algusest peale olnud on. Nüüd viimased paar päeva on mingid muutused tekkinud. On tulnud mõningad 3 tunnised vahed sisse ja eile lausa üks nelja tunnine! Ma polnud juba viis kuud neli tundi jutti maganud ja ma olin ausalt öeldes öösel ikka tõsises hämmingus ja isegi uuesti uinuda oli raske. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda! Tubli poiss! Mitte, et ta rohkem süües vähem tubli oleks.. Aga saate aru küll, mis ma mõtlen. Neljast kuni kuuest toitmisest öösel on saanud sujuvalt lihtsalt neli. Tundub, et nüüd, kui kõik hambad kasvatatud said, siis läheb ka ööuni magusamaks. 

Üleüldse plaanin ma unest natukene pikemalt jutustada, sest mul on üks postitus juba ammu draftis ootamas. Me oleme siin viimasel ajal palju maja kallal nokitsenud ja remonti teinud. Hetkel ehitame uut drenaaži ja seetõttu olengi siia piinlikult harva sattunud. Vlogide videosid on meeletult kuhjunud. Oleks aeg need nüüd kokku monteerida ka. Aga homme seame sammud Tallinna suunas, sest meid ootab üks äge halloweeni peoke sõbranna juures. Seal on palju teisi beebisid veel, seega peaks ka Krisil põnev olema. 

Mis vanuses hakkasid Teie lapsed roomama? Istuma? Käputama? Kõndima? Sõnu ütlema? Vahva oleks lugeda! 

Saturday, October 21, 2017

Inhalaatoritest - Omron duobaby vs Microlife neb 10


Pole vist mingi saladus, et väikeste laste ja beebide puhul on külmetuste korral kõige paremaks abimeheks inhalaator. Kuna neile pisikestele eriti muid ravimeid anda ei tohigi, siis on kõige efektiivsemaks raviks auru tegemine. Nohu tegelikult eriti "ravida" ei saagi.. Sümptomeid saab lihtsalt leevendada. Eks me teame kõik, kui ebamugav on kinnise ninaga magada või kujutage ette, kui vastik tunne oleks olla tatti täis ninaga, mis löriseb väga hullult, aga nuusata ei saa. Päris õudne on sellele isegi mõelda. Õnneks on tõesti olemas selline imeline leiutis nagu inhalaator, mis on meie peres näiteks täiesti asendamatuks osutunud. Ma lugesin juba raseduse ajal, et kindlasti selline asi muretseda tuleb, aga ega ma seda ostu enne ikkagi ei teinud, kui lapsel esimene nohu tuli. Ma lihtsalt ei osanud seda olukorda täie tõsidusega ette kujutada ja ca 100 eurot tundus päris suur summa. Mõtlesin, et küll ma rhinomeri imuri + ninatilkade (humeri/quix beebi tilkade või nacl vee) ninna tilgutamisega hakkama saan. Kui päris aus olla, siis ma ei teadnud isegi, et misasi see inhalaator täpselt on ja kuidas seda kasutatakse.

Boy, was I wrong. Selle imuriga ei lase Kris mind oma nina lähedale ka mitte, vaid ainult keerutab pead vasakule/paremale, kuniks ma lõpuks lihtsalt loobun, sest laps hakkab südantlõhestavalt nutma. Lisaks võin ma beebi õrnale limaskestale lihtsalt haiget teha sellise siplemise peale ja ega see tati suuga välja imemine eriti meeldiv ei ole ka. Vähemalt mulle mitte. Ka sprei ninna laskmine või tilkade tilgutamine ei ole just teab, mis lihtne tegevus. Vahel õnnestub, vahel mitte. Kõige lihtsamaks viisiks avastasin selle, et ma pesin puhtaks infacoli gaasirohu sees oleva pipeti, võtsin sellega nacl vett ja tilgutasin seda tasakesi ninna. Ma tean, et rinnapiima ka soovitatakse panna. Seda siis oleks samal põhimõttel mugav teha. Küll aga on siiski kõige efektiivsemaks ja mugavamaks viisiks siiani olnud inhalaatori kasutamine. Minul on olnud võimalus lausa kahte erinevat proovida. Mõtlesin nende mõlema kohta teile natukene tagasisidet anda, et ehk aitab see kellelgi teist kunagi otsust langetada. Inhalaatorit kasutada on üsna lihtne.. Selleks, et laps seda meil teha laseks, paneme ta tavaliselt lamamistooli istuma ja teleka mängima. Siis on ta tähelepanu hetkeks natukene hajutatud ja see 4-5 minutit  ei tee õnneks hullu midagi. Alguses proovisime niisama, aga siis ei lasknud ta üldse seda maski omale näo ligidale ja samamoodi hakkas pead vasakule ja paremale eest ära tõmbama. Igatahes.. Selline viis sobis meile hästi. 


Kuna Krisil on igal korral hammaste tulekuga nohu välja löönud ja tal on tänaseks hambaid juba 5 (kuues kohe lõikumas), siis on meil inhalaatorit ikka päris palju tarvis olnud. Hambad ongi igakord kahe kaupa tulnud, seega see teeb kokku 3 korda nohuga võitlemist. Esimesel korral ei olnud me valmistunud ja uurisin blogist, et ega keegi juhuslikult enda inhalaatorit müüa ei soovi või millist soovitatakse osta. Selle pöördumise peale kirjutas mulle Mari-Leen, kellel juhuslikult üks vanem microlife kasutuna seisnud oli. Milline vedamine, sest saime selle endale täitsa tasuta. Nüüd alles hiljaaegu saime omale omronilt kingituseks nende duobaby mudeli. See on siis kaks ühes toode, sest kaasas on ka tati imemiseks mõeldud otsik. Tegelikult on otsikuid lausa kolm. Hingamisteede jaoks üks ja teine siis kurgu/kopsude jaoks. Kõige paremini sain neid tooteid võrrelda video näol ja panen selle siia postituse lõppu ka. Seal siis on näha, kuidas tooted reaalselt toimivad. 

Kui neid kahte toodet võrrelda, siis alustaks võib-olla hinnast. Microlife NEB 10 on vanem mudel ja ma netist selle hinda ei leidnudki, küll aga on saadaval NEB10A, mis on siis ilmselt natukene uuem variant lihtsalt konkreetsest tootest ja selle hind oli apteegis 89,90 eurot. Seega selle vana eest võiks küsida äkki pool? Omroni 2 in 1 toote hind on hetkel umbes 100 eurot. Ühel leheküljel sai 94 euro ja teisel 104 euroga. Ühesõnaga.. Tasub soodustusi otsida.

Müratase on neil isegi üsna ühesugune. Omronil hästi natukene vaiksem.. Eks see on teada tuntud kompressoritega inhalaatorite probleem. Samas ma nagu ei pannud tähele küll, et see müra Krisi segaks või hirmutaks. Võib-olla tõesti, kui laps ei lase ärkvel olles auru üldse teha, et siis kui sooviks läbi une seda protseduuri proovida, siis ärataks see lapse ülesse. Muul juhul ei näe ma selles probleemi. Videos on kuulda ka müra tugevust. 


Auru tegemiseks kasutame apteegist ostetud NaCl vett ja aparaadist tuleb külma auru. Kui võrrelda omroni ja microlife inhalaatoreid, siis microlife teeb palju rohkem auru. Visuaalselt siis.. Küll aga tuleb aur palju aeglasemalt ja väiksema "survega". Omronil tuleb visuaalselt jällegist vähem auru, aga maski näole asetades on efekt suurem. Võta siis näpust, välimus on petlik. 

Kui lapsel on tugev nohu, siis on kõige suuremaks probleemiks see, et neil nina jubedalt luriseb ja magada on ka paha. Siis on hea natukene nende peaalust magamisel tõsta (panna näiteks kokku volditud õhem tekk madratsi alla), et natukene kergem hingata oleks. Kuna beebid ju ise nuusata ei saa, siis on selline imur eriti hea variant, et tatt ninast ikkagi välja saada. Kuna Kris seda rhinomeri tõsiselt vihkab, siis panin kõik oma ootused Omroni sisseehitatud imuri peale. Esimesel kahel kasutuskorral pidin ma pettuma. Ma ei saanud üldse sellega mitte midagi kätte. Ma isegi kirjutasin kingituse teinud firmale, et kuulge.. Ma ei tea, mis värk on. Esiteks hakkas laps siplema, siis tundus see otsik liiga suur ja kõva, kartsin lapsele haiget teha ja ega ma midagi kätte ei saanud ka. 

Õnneks on nii, et kõiki asju ei saagi esimese korraga osata ja neljanda korra peal sain juba sotti, kuidas seda otsikut kõige mugavam kasutada on ja teate.. Täitsa asendamatu värk. Peale auru tegemist on lapsel tatt kenasti vedelam ja selle imuriga saab kõik selle ilusti kätte. Jumal tänatud, et ma seda asja nurka ei visanud ja andsin talle veel mitu võimalust. Ega lapsele see protseduur eriti ei meeldi, aga hiljem on tal endal nii palju parem olla ja magada. Uskuge mind.. Ka enda kõrvad löövad nurru, kui lapse nina vahelduseks enam ei lörise. 

Ühesõnaga.. Saja euro eest toodet küll ja veel. Mina soovitaksin küll seda kaks ühes varianti. Kui ma oleks paar päeva tagasi seda postitust kirjutanud, siis oleksin arvanud, et võiks võtta odavama variandi, sest see nina imur ei õigusta ennast üldse. Boy, was I wrong again. Töötab väga hästi.. Lihtsalt ise peab vilunud olema. Aga mis ma ikka siin sõnadega kirjeldada üritan. Videost saab ilmselt paremini sotti.

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Aga ilmad on järjest jahedamad.. Hoidke ennast ja pere kõige pisemaid mõnusalt soojas! Külmetused on ju kerged tulema. Aga, kui soojad riided on seljas, siis vutt, vutt õue neid mõnusaid päikeselisi ja kargeid sügisilmasid nautima!

Monday, October 16, 2017

Tere sügis ja tere hambad!


Eile oli lõpuks üks imekena sügisene ilm.. Päike paistis, ilm oli kargelt sügisene ja loodus oli oma kõige ilusamates värvides. Käisime ka Olustvere mõisa ümber olevat parki piilumas ja no nii ilus! Need värviliste lehtedega puude alleed, põllul rohtu söövad hobused ja täielik vaikus. Äge! Täpselt selline sügis mulle meeldibki. Kuna ilm nii kena oli, siis tegin mälestuseks Krisist paar pilti ka. Panime ta soojalt riidesse, et ta külma ei saaks, laotasime lehtede vahele väikese kile, sättisime pildi jaoks lehti ja saidki tehtud. Me muide polegi veel ühtegi beebipilti ilmutanud.. Ma küll olen nad kõik ühte kausta vähehaaval kogunud, aga sellest on ju vähe kasu.. Ise tegin veel raseduse ajal nii kena albumi esimese aasta piltide jaoks. Pff! Peab ennast kätte võtma ja selle ära tegema. Samas ega ma väga palju lootusi ka ei sea, sest pulmapildid on meil ikka veel ilmutamata. Möödas on juba rohkem, kui aasta! Kuhu see aeg küll kaob?


Kris saab juba kuu lõpus viie kuuseks. Järgmine kuu juba poole aastaseks! Uskumatu lugu küll.. Aga eks ta on juba päris asjalik ka. Roomata/üritada roomata ta eriti ei viitsi, küll aga meeldib talle 24/7 ennast kõhuli keerata. Ta muud ei teegi ja selili olemisest pole enam midagi järel. Kõige naljakam ongi see, et ta tegelt ei jaksa enam kõhutada, aga kui teda selili keerata, siis on ta reaalselt mingi 5 sekundi pärast jälle kõhuli. Juu on see protsess lihtsalt nii vahva ta jaoks. Külili/selili magamisest pole ka haisugi, sest umbes 10 minutit peale uinumist on ta samamoodi juba ennast kõhuli keeranud. Õnneks ei ole tal kunagi eriti tagasiheitega probleeme olnud ja seda esineb meie peres maruharva. Juba algusest peale. 

Eile proovisime poissi huvi pärast kaaluda ka. Noh.. Mis ma öelda saan. Päris raske on meie poja! Praegu 4 kuu ja 18 päevaselt kaalub ta 8,8 kilo. Minul on teda juba päris raske pikalt kätel hoida. Mul hakkavad just nimelt randmed valutama. Ma olen ise ju väga pisike naine (153cm ja 46,3kg). Kõige rohkem annavad randmed oma kangusest tunda hommikuti. Alaselg ka muidugi vannub vahel alla. Aaa, mis kõige veidram.. Ma ei osanud seda üldse enne lapse saamist ette näha, aga mu peanahk valutab päris hullusti! Nimelt pean ma ju koguaeg juukseid kinni hoidma. Laps lihtsalt kakuks mind muidu kiilakaks.. Ja kui juuksed niimoodi koguaeg tugevalt krunnis/patsis on, siis peanahk muutub hellaks. Kellelgi veel nii? Ma küll proovin juukseid lapse uneajal lahti hoida, aga enamasti ma unustan. Ka öösel pean juuksed kinni magama, sest toidan last päris tihti. Algusest peale ühtemoodi iga 2-2,5h tagant. Nii öösel, kui ka päeval. Öösiti on muidugi nii, et Kris ei tee söömiseks silmi lahtigi. Kaanib piima sisse, siis korraks teeb silmad lahti, panen ta tagasi voodisse ja ta uinub kohe. Lihtsalt kokku teeb see öösel 4-6 korda. Päris palju, I know. Aga ega midagi teha pole ka. Lutti ta ei taha, asendi muutmine/käe hoidmine/silitamine ei aita. Ikka täitsa süüa tahab ja sööb mõnuga. Võõrutada ma kohe kindlasti ei plaani ja vett on vara lapsele pakkuda. Eks see on neil selline lähedusevajaduse rahuldamiseks ka kindlasti. Lapsed on nii erinevad. Mõni magab terve öö jutti ja siis on sellised lapsed nagu Kris, kes tahavad tihti süüa. Arst ütles, et Kris on päris suur poiss ja see rinnapiim seedib ikkagi üsna ruttu ka. Proovin küll päeval talle rohkem rinda anda (eriti õhtuti enne ööund), et ta oma kalorite arvu kätte saaks, aga ega sööma sundida ju ei saa. Seega ongi nii, et süüa küsib ta iga 2-2,5 tunni tagant. Nii päeval, kui öösel. 

Vot selline imearmas jänks!

Eks see pidev öine söömine on natukene ka hammastega seotud kindlasti. Krisil on kuidagi niimoodi läinud, et praegu 4 kuuselt on tal juba 4 hammast! Seega kogu tema kõhust väljas olemise aeg ongi praktiliselt hammaste kasvatamisele kulunud, hehe. Esimesed kaks alumist hammast tulid kolme kuuselt ja korraga (igemed läksid kummi juba 2 kuu ja 3 nädalaselt) ja nüüd need ülemised kaks tulid nelja kuuselt ning samamoodi korraga. Nüüd just 10.10 lõikusid. Ei tea, kuhu tal nii kiire on? Ei ole siin varsti mingist kuue kuuselt püreedest alustamise juttu, vaid tuleb kohe juba porgandit anda, hehe. Aga seoses sellega, et tal hambad tulid, siis oli ta loomulikult ka virilam ja kannatas. Mõlemal korral tuli hammaste tulekuga ka nohu. Palaviku pole olnud, aga just selline päris, päris tatine nohu. Alati on mööda läinud peale hammaste lõikumist. Muidugi oli ta tujust ka ära ja jorises nukralt. Enne hammaste lõikumist on mõlemal korral ige ikka väga kummis/punnis ja paistes olnud. Kui ära lõikuvad, siis paari päeva pärast on laps äravahetamiseni muutunud. On rõõmsam ja jutustab kohe rohkem. Loogiline ka.. Need paistes igemed juba näevad valusad välja.  Vaene pisike, nii paha on vaadata, kuidas tal valus on. Loodame, et ta keha nüüd paneb veits pidurit ja puhkab ka sellest hammaste kasvatamisest vahepeal. 
Aga kuidas teil hammaste tulek lapsel möödus? Rahulikult või raskelt? Millised olid kõrvalnähud? Kui vanalt lapsel hambad tulid? Kas tuli ka pause sisse või tulid jutti? 

Lisaks oleks tore lugeda ka seda, et kui paljudel lapsed samamoodi palju sõid? Ma tean, et tihti on nii, et selle neljanda kuu sleep regressioniga seoses hakkavad lapsed öösiti rohkem ärkama ja sööma, aga kas kellelgi on äkki samamoodi nagu meil, et algusest peale nii? Millal see muutus ja kas üldse muutus? 

Friday, October 13, 2017

Lapsevanemaks olemine blogijana


Mind ajendab seda postitust kirjutama see, et absoluutselt igakord, kui ma tahan õhinas midagi sotsiaalmeediasse postitada, siis pean ma väga tugevalt läbi mõtlema, et mida, miks, kuidas ma teen. See on nii kurnav ja ma ei jaksa enam. Ma tahan nii väga meie pere rõõme jagada, aga vahel ütleb mulle üks sisemine hääleke, et ma seda ei teeks. See hääleke on peale lapse sündi eriti valju. Sellepärast satungi siia nii harva. Osad inimesed tahavad oma arvamust avaldades enamasti head, aga ei mõista seda, et kõik ei ole alati must ja valge. Siis on mõned inimesed, kes on lihtsalt õelad ja siis on nii palju inimesi, kelle pärast ma siia ikka ja jälle tagasi tahan tulla. Need, kes meile kaasa elavad, nõu annavad, oma häid mõtteid saadavad ja kes on läbi virtuaalse maailma saanud mulle väga armsaks. 

Ma tean, et olen ise selle valiku teinud, et blogida ja meie muresid ja rõõme teiega jagada. Alustades 6 aastat tagasi kirjutamist, poleks ma muidugi iial arvanud, et see blogipesa nii suureks kasvab, nagu ta seda täna on. Mul on selle üle loomulikult ainult hea meel! Ma jumaldan kirjutamist ja armastan seda väikest iseenda loodud "ajajoont". Aga nüüd, kui minu vastutada on ka selle pisikese inimese eluke, kes nii mõnusalt mu käte vahel nohiseb, siis olen hakanud kahtlema..

Ma ei plaanigi kunagi kirjutada intiimsetest/isiklikest asjadest lapse kohta ja ma ei plaani ka kogu meie elu letti lüüa.. Ma ei hakka siin iialgi mingeid tülisid lahkama või lapsega seotud detaile jagama, mis talle hiljem ei meeldiks. Küll aga tahaksin ma rääkida sellistest igapäevastest asjadest. Sellistest, mille kohta ma ise palju internetist loen ja abi otsin. Nagu näiteks beebi uni.. Beebiga tegelemine, arendavad mängud, lapsekandmine jne. Aga ma vahel tunnen, et ma ei julge. Tänapäeval on väga raske lapsevanem olla, sest absoluutselt kõik, mida sa teed, on kellegi jaoks vale. Ma ju tean väga hästi, et lapsekasvatamisel ei olegi õiget ja valet ning ma ei peaks sellest hoolima, ometi see nii ei ole. 

Ma toon teile ühe näite..  Ma panin kunagi instagrami ühe pildi, kus olime sõbrannaga piknikul. Kris oli juhtumisi Babybjörn-i kõhukotis. Kohe sain 100 kirja, et see on ÕUDNE! Ja et ma kiiremas korras selle koti põlema paneks. 

Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et ma oleksin pidanud kohe postituse alla kirjutama selgituse, et see kott on juhuslikult mu sõbranna oma ja ma laenasin seda vaid kümneks minutiks, sest Kris polnud nõus olema vankris, hakkas kõvasti nutma ja kuna ta oma pead sellel ajal veel eriti ei hoidnud, siis ma ei saanud vankrit samal ajal lükata ja last süles hoida, et ruttu koju liikuda. Seega pakkus sõbranna mulle, et laenab seniks oma kotti, et jõuaksin ikka koduni. Et ma oleksin pidanud selle postituse alla kirjutama, et tegelikult on meil kodus hoopis lina, millega me last kanname. Et tegelikult on meil lisaks linale kohe ka tula kõhukott olemas. Elagu lapsekandmine!

No saate aru küll nüüd, mis ma mõtlen onju? Ma lihtsalt tahtsin toredat pilti jagada meie pikniku päevast.


Iga selline postitus tuleb 100% läbi mõelda enne, kui seda kuskile üldse ülesse panna, sest muidu tuleb sellest nii suur teema, enne kui ma midagi seletada üldse jõuan. Ma ei tulnud selle pealegi, et see pisikene koti äär, mis paistis selle pildi peal, võiks sellist vastukaja tekitada. Siiamaani saan kirju! Loomulikult on mul hea meel, et inimesed tahavad head ja muretsevad lapse heaolu eest. Ma ise ka mõtlen nii ja ka minul on paha vaadata, kui lapsed on kottides, mis ei ole nende jaoks head ja ripuvad seal ebamugavalt. Või näiteks on nad linaga üldse spagaati seotud?! ! 

Samas ei mõista ma neid inimesi ka hukka, kes näiteks tõesti vaid äärmuslikel juhtudel sellist kotti kasutavad. Aga see ei ole üldse mu postituse point. Point on selles, et kuidas ma leian tasakaalu selle vahel, mida ma kajastan ja mida mitte? Ilma, et ma ennast hiljem kiruma peaks..

Mul on tulnud nii vingeid postituse ideid kommentaaridesse ja ma väga tahaks jagada teiega meie elust rohkemat. Aga ma olen vist ise natukene liiga pehmeke, et lasen sellistel asjadel end kõigutada. Ma tean, tean, et "avaliku elu tegelasel peaks olema külma närvi" on täiesti asjakohane.. Aga mis saab siis, kui ma nüüd sain teada, et mul ei ole seda külma närvi? 

Kord öeldakse, et "Isssand, su laps on põrandal? Sellepärast tal tulebki nohu", "Issand, sa tegid lapsele püreed ühekordsetesse nõudesse? Sa tahad ta ära mürgitada? Issand, sa annad nii väikesele lapsele püreed (inimene ei vaevunud isegi postitust lahti tegema, et välja lugeda seda, et ma EI ANDNUD oma lapsele püreed, vaid tegin seda talveks sügavasse valmis), "Issand, kas sa ei andnudki oma räpaseid kasse ja tuhkrut ära, kui laps sündis? Mõtle, kui nad öösel lapsele näkku magama lähevad ja ta lämmatavad!, "Issand, sa paned nii väikesele lapsele jalanõud jalga? Mis siis, et ainult pildi jaoks.  Isegi pildi jaoks on see liig".


Teisest küljest sain ma rohkem kui 50 tohutult motiveerivat kirja, peale oma sünnitusest taastumisest postituse avaldamist. Inimesed olid nii siirad, armsad ja jagasid minuga ka enda kogemusi. See rõõm ja õnnetunne, mis neid lugedes mind valdas, on meeletu! Minu jaoks on hindamatu väärtusega teadmine, et keegi suutis peale selle postituse lugemist ka ennast peale aastaid kestnud enese süüdistamist hästi tunda! Et keisrilõige ei ole midagi halba.. Et me ei ole sellepärast kuidagi kehvemad. Täpselt see ongi see, miks ma seda teen.. 

Oeh. Sain selle südamelt ära. Ma olen jumala veendunud, et ma homme loen selle postituse üle ja mõtlen, et okei, okei.. Take a chillbill ja rahunen maha. Täna on mul kuidagi hormoonid üle pea keenud ja ma kuidagi ei oska seda teemat enda jaoks ära händelida. HELP!

Kingituseks uus külmkapp ja uued gefiluse jogurtijoogid!


Eile jõudis kohale meie uus külmkapp, mille vanaema Tibu ja vanaisa meile jõuludeks kinkisid. See oli nende poolt nii ootamatu ja suur kingitus, et ma siiani ei suuda oma tänutunnet sõnadesse panna. Vau noh! See kingitus on meile nii suureks abiks! Meil siin Kõrgemäel oli päris, päris vana külmkapp. Ta töötas küll, aga oli päris pisike, mõned riiulid olid seest puudu, sügavkülmal polnud sahtleid/uksi ees ja kõik võimalikud tihendid olid juba täitsa läbi. Mõnest kohast lausa hakkasid hallitama, kui me siin kevadel eriti tihti ei käinud. Võtsime külmkapi seinast välja ja eks nii see läks (küürisime külmkapi muidugi puhtaks, kui siia kolisime). Ma olin ju täitsa lõpurase ja nii pikk sõit tundus natsa riskantne. Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt ei jaksanud ka. Kõik rahalised varud panustasime kiireloomulistesse asjadesse nagu uus boiler ja pesumasin. Lisaks internetiga liitumised jne. Külmkapi vahetuse pidime jätma natukene kaugemasse tulevikku. Aga näedsa.. 

Keda huvitab, siis külmkapi valisime kõik koos välja ja selleks sattus olema Snaige musta värvi mudel. Valisime selle just sellepärast, et ta oli selle raha eest kõige mahukam, ökonoomsem ja kõige loogilisema/mugavama sisuga. Lisaks sobib selline musta värvi külmkapp meie majja nagu valatult. Minu jaoks oli tähtis ka see, et sügavkülmas oleks palju ruumi. Tellisime ta RDE.EE lehelt ja kohale jõudis ta 2 päevaga! Vot see on kiire teenindus! Link tootele on siin: http://www.rde.ee/products/ee/216/47468/sort/1/filter/0_0_0_41199/RF36SM-S1JJ21-külmkapp.html.

Kuna ma tean, et sa Tibu mu blogi aeg-ajalt loed, siis ütlen sulle siinkohal veelkord suuuuure, suure tänu ja kallistan sind kõvasti! 

Aga uus külmkapp tekitab muidugi palju elevust ja soov oli ta kohe ilusti ära ka täita. Kas on väga imelik aeg-ajalt külmkapi uks lahti teha, lihtsalt selleks, et seda imetleda? Külmkapi täitmisel tuli meile appi blogi hea sõber Valio. Nende tootevalikusse on lisandunud sellised vahvad tooted nagu Gefiluse väikesed jogurtijoogid. Maitseid on kokku neli ja meie saime päris suure koguse neid maitsmiseks. Minu lemmik oli vaarika-granaatõuna oma. Üleüldse on selline toode värsketele lapsevanematele suureks abiks, sest mina näiteks jumala tihti ei jõua üldse lõunat süüa ja mingi hetk avastan, et kõht julmalt koriseb. Siis on hea, kui on midagi kiirelt külmkapist haarata, mida jooksu pealt süüa kannatab. Tootes olevad D-vitamiin ja B12 vitamiin on ju ka just need, mis aitavad väsimusest võitu saada ja tugevdavad organismi ☺ Samuti on tootes olemas maailma enim uuritud piimhappebakter LGG. 


Kes proovinud on? Milline on Sinu lemmik? Milline on sinu lemmik kiire nälja kustutaja, mida külmkapist haarata?

Tuesday, October 3, 2017

Kulmud, oh kulmud


Saan päris tihti küsimusi oma kulmude kohta ja viimati kirjutasin sellel teemal vist mingi kaks aastat tagasi?! Igatahes on aeg minu uuenenud rutiin kirja panna. Minu kulmukuju eest on juba päris pikka aega hoolitsenud Liisa Leetma. Nüüd, kui beebiga kodune olen, siis ei ole aga eriti aega olnud hoolduses käia ja olen viimase nelja kuu jooksul ise hakkama pidanud saama. Õnneks on see, et kui juba aastakese oma kulmukuju säilitada, siis ei pea ise enam suurt midagi tegema. Tuleb lihtsalt sama joont hoida ja üleliigsed karvakesed eemaldada.

Ma muide ei olnudki enne esimest kulmude korrigeerimist salongis ise kulme kitkunud. Esimest korda tehti seda Brow bar salongis ja ma olin siis 20 aastane.. Neli aastat tagasi siis. Sain tehnikult kiita, sest materjali, millega tööd teha, oli palju. Mulle on alati meeldinud sellised konkreetsed ja üsna paksud kulmud. Eks see on nii maitse asi.. Mõni vaatab kindlasti mu kulme ja mõtleb, et "isssssssand, mis markerkulmud". Aga pole hullu, oluline on see, et me iseendale meeldime, onju?


Kulme värvin keemiliselt iga natukese aja tagant. No, kui näha on, et kuluma hakkab. Ma ostsin selleks üliodava vene värvi ja 3 euro eest on siin toodet küll ja veel. Seda komplekti on nii lihtne kasutada ka.. Seda konkreetset toodet oli prismas kahte sorti - tumepruun ja must. Ma võtsin esimese, aga kahetsen. Oleksin võinud musta võtta, sest mu juuksed on ikkagi nii tumedad. Kuna ma just täna selle protseduuri jälle ette võtsin, siis saan teile värsket tulemust näidata. Ma kahjuks ei taibanud enne fotot teha.. Aga mul on tegelikult sellised päris, päris heledad kulmud. Olen ju loomulikult blond. Võttes seda arvesse, on kindlasti kergem praegust tulemust hinnata. Värvimise protsess on imelihtne.. Kulmude ümbrusesse tuleks sõrmega kanda mõnda rasvast kreemi, et nahk värviga kokku ei saaks ja seejärel tuleks kokku segada värvisegu. Kõik selleks vajalik on pakis olemas. Võtad pisikese topsiku, pigistad sinna hästi pisikese sortsukese värvi, lisad viis tilka valges tuubis olevat vedeliku, segad harja otsaga ühtlaseks massiks ja kannad ripsmeduši sarnase harjasega segu kulmudele. See on nii lihtne ja võite jumala julgelt panna. Kulmud ei jää kohe kindlasti mega tumedad ja kulmude vahel olev nahk ka ei värvu. Siis tuleb värvi peal hoida 10-15 minutit (sõltub, kui tumedat tulemust soovite) ja veega maha pesta. Värv püsib peal umbes nädalakese.

Vasakul olev pilt on täieliku meigiga (kulmud täidetud puudriga), paremal ilma meigita (kulmud on ainult keemiliselt värvitud).

Paremal oleva pildi tegin vahetult peale kulmude värvimist ja nagu näha, siis on tulemus üsna loomulik. Ei pea kartma, et peale kodustes tingimustes värvimist mega, mega tumedate kulmudega jääte. Vähemalt selle konkreetse värviga mitte. Mina seda alati kartsin ja seetõttu lasin oma kulme värvida vaid salongis. Nüüd vangutan pead ja mõtlen, et miks ma seda varem ise teinud ei ole? Nii lihtne, odav ja mugav. Koguaeg oleks justkui nägu peas.. 

Kui ma ennast meigin, siis kulme viimistlen ma Eyelure kulmutoodetega. Ma komplektis olevat vaha ei kasuta kunagi.. Ainult puudrit ja heledat lauvärvi. Seda kannan kulmuluule. Kulme värvin alati nii, et laiem osa jääb heledam ning kulmu lõpp üsna tume ja defineeritud. Aga eks sellega on ka nii, et kõik päevad ei ole vennad. On neid "häid" kulmu päevi ja siis neid "halbu" ka. Te ilmselt kõik oskate minuga samastuda. Peale kannan puudrit imepeenikese viltuse pintsliga ja viimistlen Eyelure kulmudele mõeldud dušiga. Kuna sellele harjasele tuleb tuubist hirrrrmus palju värvi kaasa, siis enamasti hoian salvrätiku käepärast ja enne kulmude läbi kammimist, pühin suurema osa toodest salvrätikule. Sellesmõttes on see toode kehva, et palju läheb raisku. Palju parem on maybelline kulmudele mõeldud hari. 

Enne foto on kahjuks natukene udune, aga ma ei viitsi meiki uuesti maha pesta, et uus foto teha, hehe.


Millega Teie oma kulme värvite? Kas teete seda kodus ise või käite salongis? Milline on parim kulmupuuder, mida kõigile soovitaksid? 

Monday, October 2, 2017

Läks vaaritamiseks - beebipüree lapsele ja püreesupp endale


Saime omale kõrvitsa ja minu esimene mõte oli kohe pool sellest ära püreestada ja sügavkülma ootele panna. Nagunii on varsti lisatoidu maitsmise aeg käes (Uskumatu, Kris saab novembris juba 6 kuuseks!) ja miks mitte võimalust kasutada ning püree ette valmis teha. Siis on talvel hea sügavast võtta! Eriti mõnus oleks teha püree jääkuubikuvormidesse, need ära külmutada, hiljem välja peksta ja minigripp kottides säilitada. Nii saab jääkuubikuvormi uuesti kasutada ja jääb sügavasse rohkem ruumi. Kui teha mitmest erinevast juurviljast/puuviljast püreesid, siis on neid kuubikutena väga mugav ka kokku segada. Valid näiteks kolm erinevat kuubikut ja sulatad vesivannil ülesse. Natsake rinnapiima/rpa-d hulka ja saabki kohe lapsele anda. Ega tegelikult ei peagi neid lisama üldse. Puhtalt võib ka anda. Lihtsalt esimesteks ampsudeks on võibolla hea hulka lisada.. On maitse natukene tuttavam. Ma juba põnevusega ootan seda aega! Eks iga esmakordne lapsevanem vist ootab :) Just lugesin läbi ka näputoidu raamatu ja kindlasti plaanin ka seda Krisiga proovida. Samas see ei välista, et talle püreed ka pakun.

Lisaks kõrvitsale tegin ka lillkapsapüreed, kui juba tegemiseks läks. Plaanin veel natukene porgandi ja õunapüreed ka teha. Neid saab praegu värskelt ja no mõelge ise.. Värsketest õuntest õunapüree! Mmm! 

Aga mõtlesin, et panen siia kirja ka, et kuidas ma ühte või teist tegin.. Ehk on veel mõni esmakordne lapsevanem, kellele need retseptid kasuks tulevad. Minul ei olnud piisavalt jääkuubikuvorme ja tegin püree hoopis pisikestesse ühekordsetesse pitsidesse. Hiljem kirjutasin kuupäevad peale ja kiletasin ära. Neid on mugav vesivannil kiiresti ülesse sulatada. 


Beebipüree tegemine on imelihtne.. Puhasta, pese ja tükelda kõrvits/lillkapsas ja pane potti. Lisa  umbes veerand klaasi vett ja auruta kaane all 15-20 minutit (see sõltub kogustest), kuni vili on pehmeks läinud. Nüüd püreesta kogu krempel saumikseriga, täida ühekordsed pitsid, kileta ja kirjuta kuupäev peale. Rohkem ei olegi vaja. See on päris suur rahaline kokkuhoid ja kindlasti hea tervislik valik. Mitte, et ma poepüreesid hukka mõistaks. Absoluutselt mitte. Lihtsalt on tore vahel ise teha, kui selleks parasjagu aega ja võimalusi on. 

Kuna pool kõrvitsat jäi üle, siis sellest tegime hoopis iseendale püreesuppi. Polnudki seda ammu söönud. See on hea kerge kõhutäis!

Kõrvitsasupi jaoks tükelda kõrvits ja pane potti. Nüüd kalla potti kana- või juurviljapuljong (kui teed kuubikuga, siis tavaliselt on 2 kuubikut 1 liitri vee kohta) nii, et kõrvits oleks üleni kaetud. Kuumuta keemiseni. Samal ajal prae õlisel pannil sibul kuldseks ja lisa see keevale kõrvitsale. Keeda kuni kõrvits on pehmeks muutunud. Tõsta pott tulelt ja püreesta saumikseriga ühtlaseks massiks. Nüüd lisa üks pakk merevaiku ja püreesta uuesti. Maitsesta soola ja pipraga. Jäta supp umbes 10 minutiks tahenema. Serveeri röstitud kõrvitsaseemnete või krõbedaks praetud peekoniga. Voh. Kes järele proovib, andke teada kuidas maitseb! :)


Ja postituse lõpetan pildiga meie pisikesest jänkukesest, kes varsti juba püree asemel porgandit närida tahaks oma kahe uhke hambaga :D Ilusat alanud nädalat!