Friday, September 29, 2017

Sünnitusest taastumisest + kogemus keisriga + enne ja pärast fotod!


Eilse postituse all oli üks põnev kommentaar, millele ma täna siis postitusega ka vastan:

Niinii vahva postitus! :)
Mul on aga teemaväline küsimus ka, millele väga vastust ootan. Olen küll lugenud Sinu keisrist taastumise postitust, aga tahaksin juurde küsida. Kuidas peale oppi keisrist taastumine oli, just haava ja enesetunde poole pealt? Kas algul olid intensiivis ja siis said tavapalatisse? Kui kiirelt jalgadele said ja kui hulluks hindad haavavalu? Kas opetatsiooni ajal ei tunne absoluutselt mitte midagi? Kas paigaldati kateeter? Oskad ehk ise mingeid soovitusi või tähelepanekuid jagada? Vabandust, et nii palju küsimusi, aga kuna see võib ees oodata, siis oleks tore lugeda ka teiste kogemusi ja ehk saan mõne näpunäite /teadmise juurde. :)

Nii vahva postituse idee. Aitäh Sulle! Sünnitusest on tänaseks möödunud juba 4 kuud ja tasakesi kipub sünnitusvalu ununema ja mälestused tollest päevast hääbuma. Õnneks kirjutasin kogu Krisi sünniloo vahetult peale sünnitust ülesse. Seda saab lugeda siit: LINK - Kris Stefani sünnilugu. Aga lühidalt oli nii, et mul tulid kell 5 hommikul voodisse veed, pool tundi hiljem hakkasid regulaarsed ja väga valulikud tuhud, üsna ruttu läksime haiglasse, seal oli avatust 4cm ja saime kohe sünnitustuppa. Sünnitus kestis 16h, kuni mu keha oli saavutanud täisavatuse. Pressida sain kõigest 15 minutit, kuni tuli arst ja nentis, et ise ma seda last välja ei saa. Vaja on teha erakorraline keiser. Krisi pea ja rindkere olid lihtsalt liiga suured ja pea kuidagi pahasti mingi nurga taga. Krisi peaümbermõõt oli 37 ja rindkere 38. Ise kaalus ta 4058g ja oli 54cm pikk. Suur poiss ühesõnaga. 

Kuna tegemist oli erakorralise keisriga, siis Kristo ei saanud kahjuks kaasa tulla ja jäi meid sünnitustuppa ootama. Õnneks oli meil eraämmaemand Minni (kes muide on maailma kõige armsam inimene ja mina ilma temata enam sünnitama nõus ei ole) ja tema sai minuga kaasa tulla. Ta hoidis mind pidevalt asjade käiguga kursis, paitas mu pead, võttis Krisi oma kätevahele ja asetas ta mu rinnale. Kõige vahvam on see, et Minni tegi oma telefoniga ka paar pilti meie esimesest kohtumisest. Kris oli oma 10 minutit mu rinnal.. Vaatas mulle sügavale silma ja toppis oma näppe mulle suhu. Ta nuttis ainult paariks sekundiks ja peale seda oli nagu vana rahu ise. Kahjuks olid minu käed voodi külge kinni seotud ja mina ei saanud teda ise puudutada. Ta tegi seda minu eest siis, hehe. Mõne aja pärast viis ämmaemand Krisi Kristo juurde, mind õmmeldi kinni ja kohtuma pidime juba intensiivis. 


Mina olin siis keisrilõike ajal ärkvel ja mulle tehti tuimestuseks seljasüst. Valus ei olnud üldse.. Selline ebamugavustunne pigem. Tugevat survet tundsin ja seda, et keegi liigutab. Kui laps välja võeti, siis tekkis selline.. Tühi/kerge tunne. Nii imelik oli. Kateeter paigaldati mulle ka. See oli päris vastik. Kõige veidram on see, et see koht valutas mul ka mitu, mitu nädalat hiljem veel. Samamoodi andis tunda ka seljasüsti koht.  Kõik käis hirmus kiiresti. Juba poole tunni pärast olin ma intensiivravi palatis. Seal oli lisaks minule veel 3 naist. Kell oli hirmus hiline. Kris sündis 21:46. Pime oli. Mind ootasid palatis juba Kristo, Kris ja Minni. Mul olid tohutud nö "vaprusevärinad". Ma tudisesin nii hullult, et ma ei saanud pudelist juuagi. Mul tõusis kõrge palavik ja mind mässiti fooliumi sisse, mis mind soojas hoidis. Kris pandi mulle kohe külje alla ja ta jäi minutite vältel magama. Ma ei saanud oma alakeha praktiliselt hommikuni liigutada, sest kõik oli seljasüsti tõttu veel tuim. Mulle paigaldati ka tilguti ja öösel anti mitu korda valuvaigisteid. Mina ise ja laps magasime terve öö maha. Üksteise kaisus, praktiliselt liikumatult. Kris magas sügavalt ja kahel korral proovisin talle ka rinda anda. Ämmaemand arvas, et ma ei pea muretsema. Puhkame üksteise kaisus esimese öö ja hommikul asjatame. Ma ei teagi, kas laps kuidagi tunnetas, et ma olen nii läbi ja jõuetu või milles asi oli, aga ta ei nutnud öösel kordagi. Päriselt ka.. Mitte ühtegi piuksu. Ma isegi küsisin õelt ja tundsin muret, et kas see ikka on okei, et ta nii pikalt magab. Tema kinnitas, et kõik on kõige paremas korras.

Kristo ööbis kodus ja lootsime järgmisel hommikul kohe kohtuda ja perepalatit saada. Kristo sai ju last näha kõigest 20-30 minutit, enne kui ta koju saadeti. Esialgu kästi mul hommikul kohe pissile iseseisvalt minna. Seejärel pesema.. Öeldi, et kui number 2-l ka ära käid, siis saame juba perepalati varianti kaaluda ja oodata tubade vabanemist. Uhhh.. Mul oli niiiiiii valus voodist tõusta. Haav tegi põrguvalu ja verd tuli meeletult. Aga mul oli motivatsioon nii laes, et läksin esimese raksuga kohe duši alla, käisin eeskujulikult vetsus, vahetasin riided ja jäin ootama, et saaksime juba lõpuks kolmekesi olla. Kõikide nende toimingute puhul oli meditisiiniõde mind valvamas. Ootas mind dušikardina taga ja valvas, et kui mu jalad ei peaks kandma, siis on ta seal kohe olemas, et mind püüda. Seljasüsti mõju ei olnud kusjuures ka siis 100% kadunud. Vahepeal võttis ühe jala täiesti alt  nõrgaks ja surisema. Nii imelik tunne oli.

Minu õnneks oli Minni juba lõunast tööl, tuli meid kontrollima ja üsna kiiresti sai meile ka peretoa. JESS! Helistasin Kristole ja kutsusin ta haiglasse. Need pildid on siis 2 päeva hiljem tehtud:


Esimesed kaks nädalat peale sünnitust olid väga rasked. Esimene nädal oli sellepärast keeruline, et värske haava tõttu oli ennast väga paha keerata. Haav on ju täpselt sellises kohas, et istumast püsti tõusta oli päris põrgulikult valus. Mulle anti ka kõvasti valuvaigisteid koju kaasa (paracetamoli ja diclofenaci). Teine nädal oli sellepärast raske, et ma jäin täiesti haigeks. Mul oli 39 palavik, nohu ja köha. Oiii, kuidas ma lapse pärast pabistasin, et tema haigeks ei jääks. Õnneks sai ta mu rinnapiimast antikehi ja temaga oli kõik kõige paremas korras. Jumal tänatud, et Kristo meiega kodus oli ja aidata sai. Ma ei tohtinud ju eriti midagi tõsta peale lapse ja esialgu tegeles pepu pesuga Kristo, sest mul lihtsalt oli päris valus kraanikausi kohale kummardada, sest haav läks täpselt vastu kraanikausi äärt. Samamoodi oli mähkmevahetusega. Kummuti kohal ei saanud ma seda ise eriti teha, sest selle kõrgus oli täpselt haavaga tasa ja ettepoole nõjatuda ma seetõttu ei saanud. 

Küll aga sain ma üsna kiiresti jalule ja tegelikult hakkasin ma väga ruttu ringi askeldama ning toimetama. Eks motivatsioon oli ka suur.. Ma nii tahtsin lapsega ise tegeleda ja hakkama saada. 


Siin on foto minu keisriarmist. Ülemine pilt on tehtud kolm päeva peale sünnitust.. Siis, kui koju saime. Alumise pildi tegin täna. Mul on keisrihaava kõrval ka pimesoole operatsioonist arm. Need nüüd tasakesi kasvavad ühte, hehe. Arm on nii kena ja peaaegu märkamatu. Ma ei pabista sellepärast ka eriti tegelikult. Ma arvasin, et ta jääb nats madalamale ja bikiinide alt ei paista, aga tegelikult on ta väga kenasti näha. Saabki uhkusega kanda eksole. Haava ümbrus on siiani peaaegu tundetu. Katsudes on täpselt samasugune tunne nagu katsuks kätt, mis on vahetult "ära surnud". No teate küll seda tunnet. See on algusest peale nii olnud ja siiamaani. Lisaks on üks naljakas kõrvalnäht. Mul ei kasva karvad enam keisrihaava läheduses.. See on päris ootamatu, aga vägagi positiivne ja tervitatav kõrvalnäht!

Fotode järjestus vasakult paremale: enne rasedust, 40 nädalat, 3 päeva peale sünnitust ja nüüd täna tehtud pildid (4 kuud hiljem). Raseduse alguses kaalusin 48,8 kilo. Sünnitama läksin 63 kilosena. Haiglasse jäi 7 kilo (4 tuli lapse näol sellest koju kaasa ikka) ja tänaseks kaalun 47,3 kilo.

Nüüd, kui olen ära katnud kõik füüsilise osa keisrilõikest, siis tahaksin natukene jagada ka emotsionaalset poolt.. 

Keisrilõikeks ei olnud ma ennast absoluutselt valmistunud. Ma lugesin, uurisin ja harisin ennast just sünnitusega toimetulekuks. Ma olin ennast vaimselt valmis pannud selleks, et sünnitan ise. Keisrilõige ei olnud isegi võimalus. Ka sünnitusel võtsin ennast koguaeg kokku, andsin endast parima.. Ja mu keha andis endast parima. Ma ju ikkagi saavutasin täisavatuse ja isegi pressideni jõudsin ise. Ma olin enda üle nii uhke. Kui lõpuks tuli arst ja ütles, et ma ei saa ise sünnitada, siis kogu mu maailm varises kokku hetkeks. Mismõttes ei saa? Aga ma ju juba pressin.. Ma olen 16 tundi sünnitanud! Täisavatus on käes! Miks ma ei saa? Nii vähe on jäänud.. 

Kui ma siis lõpuks allkirjastasin paberid, kuulasin arsti selgitusi ja pisarates operatsioonisaali poole kanderaamil veeresin, siis olin ühtpidi nii pettunud iseendas ja teistpidi õnnelik. Minni ütles, et ainult 15 minutit veel ja poja on meiega! Ma naeratasin, aga kurgus oli nii mõru tunne. Mul oli tunne, et vedasin iseennast, last ja Kristot alt. Et kõik see 16 tundi ja mille nimel? Tasakesi tikkusid pähe mõtted, et miks mulle siis kohe keisrit ei tehtud? Oli ju kohe algusest peale teada, et Kris on keskmisest suurem beebi (kõik ultrahelid ja kõhuümbermõõdud alati hindasid last nädalatest suuremaks). Kui Kris mulle rinnale pandi, siis olid muidugi need mõtted pühitud. Ämmaemand ütles ka, et nii pisikese naise seest nagu sina (ma olen 153cm pikk), ei tule tihti nii suuri beebisid. Mõni ime, et sa natukene hätta jäid! Korralik vägilane!

Ma hiljem perepalatis olles korraks murdusin ja rääkisin ämmaemandale oma mõtetest. Ütlesin, et olen õnnetu. Siis ütles mulle ämmaemand midagi sellist, mida ma iial ei unusta.. "Kas sa tead, Triinu Liis, mille nimel sa 16 tundi valutasid, saavutasid täisavatuse, pressisid ja seejärel keisrile alles läksid? Kas sa tead, miks see kõik hea on? Sest su beebi oli selleks hetkeks nagunii kohe sündimas ja tema jaoks ei olnud keiser šokk. Ta oleks nagunii kohe ilmavalgust näinud.. Ta oli sündimiseks valmis. Sa tegid kogu selle ettevalmistuse täitsa ise. Sa andsid endast parima. Tänu sellele tuligi sul piim nii kiiresti rinda, sest nii sina, kui laps olite selleks ette valmistunud.. Lausa 16 tundi! Sellepärast on ka laps nii rahulik ja rõõmus.. Tema jaoks oligi see täitsa loomulik sündimine. Ta oli tänu sinule valmis sinuga kohtuma. Tema jaoks ei olnud keisrilõige enam hirmutav. Teda ei võetud lihtsalt järsku sinu soojast kõhust äkitselt välja.. Ta oli täiesti valmis sinuga kohtuma". 

Peale seda muutusid ka mu mõtted kardinaalselt. Mu keha oli tubli.. Ta andiski endast parima. Mina andsin endast parima ja see kõik oligi selle nimel vajalik, et poisil oli siia ilma kergem tulla. Nii pidigi minema.


Thursday, September 28, 2017

Krisi neljas minisünna + sünnakoogi retsept + käisime kinos!


Meil on täna kodus üks minisünnalineeee! Ei vähem ega rohkem, kui 4 kuud vana, 7,82 kilo raske ja 64cm pikk väikene mees. Tänaseks oskab ta üle oma parema külje kõhuli keerata (mida ta absoluutselt igal võimalusel ka praktiseerib.. eriti külili magama pannes), kenasti kõiki oma mänguasju haarata, logistada ja suhu toppida. Üleüldse tahaks ta absoluutselt kõike siin ilmas maitsta. 

Aga natukene poisi unest ka.. Kui esialgu tudus Kris kaks esimest elukuud öösiti ainult meie kaisus, kolmandal elukuul tudus pooled oma unedest meie kaisus, siis tänaseks tudub ta vaid viimase ööune tsükli meie vahel, sest ma ise tahan temaga lihtsalt kaisutada ja uneleda. Muidu magab ta juba suure poisi kombel praktiliselt terve öö oma võrevoodis, meie voodi kõrval. 

Kui esimesed kaks elukuud kiigutasime, paitasime, hüppasime pallil ja aitasime poissi unele, siis tänasel päeval jääb ta täitsa ise tuttu. Annab silmade hõõrumisega märku sellest, et on unine ja kui siis õigel ajal reageerida, laps voodisse panna, jänku kaissu anda, siis paneb ta silmad kohe kinni, sudib oma jänksi kõrvu sõrmede vahel ja uinub. Vot, kui suur kontrast ja seda kõigest paari kuuga. Niiet, mina võin küll lohutada neid lapsevanemaid, kes algul oma lapsi kussutama peavad (näiteks gaasivalude tõttu, nagu meil oli), et ei ole alati nii, et nüüd aastaid niimoodi tegema peate. Meie poiss sai gaasidest jagu ja sellega kadus ka magama aitamise vajadus. Eks loomulikult on ka erandeid ja lugusid, mis lõppevad hoopis teisiti, aga ma räägin meie pere kogemusest. Ka meile rääkisid ju paljud, et me jumala eest last ei kussutaks, sest teeme endale sellega karuteene. Mina ütlen seda, et jälgige iseenda sisetunnet.. Kõik lapsed on erinevad ja see, mis toimib ühele, ei pruugi sobida kellelegi teisele.


Sünnipäeva puhul on meil kombeks kooki küpsetada ja nii ka sellel korral. Valituks osutus üks imelihtne kahekihiline juustukook. Kuna paljud instagramis: https://www.instagram.com/triiinuliiis/ retsepti küsisid, siis mõtlesingi selle kirja panna. Siit ta tuleb:

Vaja läheb: Põhi - 1 pakk šokolaadiküpsiseid ja 70g võid.  Täidis - 1 pakk vahukoort, 200g toorjuustu, 1 suur tahvel piimašokolaadi, 1 suur tahvel valget šokolaadi ja kaks peotäit vaarikaid.

Koogi põhjaks purusta küpsised ja sega sulavõiga. Kata ümmarguse lahtikäiva koogivormi (u 20cm läbimõõduga) põhi küpsisepuruga, suru lusikaseljaga tugevalt vastu põhja. Aseta külmikusse ootele. PS! Jäta natukene küpsisepuru alles ka koogi kaunistamiseks!

Vahusta mikseriga koor, lisa toasoe toorjuust. Jaga vahukoore-toorjuustu segu kaheks osaks. Sulata valge šokolaad veevannil ja lisa see ühele osale täidisest. Nüüd sulata veevannil piimašokolaad ja lisa see teisele osale täidisest. Sega hoolega. 

Vala esimesena koogivormi valge šokolaadiga täidis. Kata see vaarikatega. Nüüd vala ettevaatlikult vormi ka piimašokolaadiga täidis. Kõige peale raputa järele jäänud küpsisepuru. Tõsta kook külmikusse üleööks tahenema.


Vot täpselt nii lihtne ongi. Isegi küpsetamist ei vaja. Kui keegi järele proovib, siis andke teada kindlasti, kuidas maitses! Aga täitsa teisel teemal.. Me käisime poisiga esimest korda kinos! No teate küll, see beebiga kinno üritus. Ma olin esialgu nii skeptiline. No, et kuidas ja mismoodi.. Olin üsna veendunud, et kindlasti on see üks õudusunenägu, sest kuidas üks beebi peaks umbes 2,5h vastu pidama (uinuma ja ärkvel olema) täiesti võõras ja rahvarohkes kohas. Aga meie kogemus sai sootuks positiivsem, kui ma arvanud olin. Me  käisime Viljandi kinos, kus ilmselt on see natukene äkki teisiti, kui Tallinnas?! Ega ma ei tea ka, ma pole Tallinna üritusel käinud. Igatahes oli kinos peale meie äkki 7 inimest? No praktiliselt tühi saal.. Kõige ülemisel real olid veel sellised "duo" istmed ja pileteid müüdi üle ühe koha. Ruumi oli tohutult. Filmi ajal ei läinud saal pimedaks ja volüüm oli veidi vaiksem. Siinkohal ütlen küll, et tegelikult võiks see volüüm ikkagi veel vaiksem olla. Kohati oli nagu natukene too much. See on ikkagi "beebidega" kinno üritus. 

Sellesmõttes oli jube mõnus, et Kris ja ta sõber Niko esialgu uudistasid omavahel, mängisid mänguasjadega, turnisid meie otsas, naeratasid teineteisele ja vahepeal piilusid ekraani. Teise poole filmist magasid nad maha. Mõlemad kustusid rinnale ära ja magasid tunnikese. Kes oleks osanud arvata? Tublid poisid! Peale nii positiivset kogemust, tahaks kohe uuesti minna! Täitsa mõnus oli tuulutada ja beebidel oli tegelikult täitsa tore, sest omasuguseid ei näe ju tihti ja nii palju põnevat oli avastamiseks! 


Vaatasime seda lego uut filmi. No mida huumorit. Ei jäänud alla eelmisele.. Hehe. Soovitan vaatama minna küll. Aga ega mul praegu rohkem lisada ei olegi.. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob ja kuidas ma siia viimasel ajal nii harva jõudnud olen. Piinlik! Eks selle postituse peategelane on ilmselt selles süüdi. Aga seda kõige paremas mõttes. Lapse kasvatamine on nii põnev.. Eriti nüüd, kui Kris igapäevaga aina rohkem matsu jagab. Nii põõõneeev on näha teda arenemas. Saan aru küll, miks öeldakse, et oma last võiks tunde jälgida.. Võiksin jah! 

Kuidas teil läinud on? Mida vahvat teie viimati tegite? Kas kellelgi on äkki mõnda head kooki retsepti, mida järgmisel minisünnal käiku lasta? :) 

Sunday, September 17, 2017

Kingiidee jõuludeks - Midagi pehmet ja sooja - Celinè kootud tekid!

PS! Kuni novembri lõpuni on koodiga "COSTANY" kõik Celiné e-poe tooted -20% soodsamad!

Jõulud ei ole enam kaugel ja sellepärast tahaksin tutvustada Teile ühte imearmast e-poodi Designs of Celiné - https://www.facebook.com/designsofceline/. Nende tootevalikus on lihtsalt nii palju ilusaid asju, et kui ma miljonär oleks, siis ostaksin neist enamuse. Minul õnnestus saada omale kingiks see mõnuuuus kootud tekk ja see on mu lemmik asi maailmas! Nii ilus ja soe.. Nüüd, kui ilmad juba jahedamad on, leian ennast järjest tihedamini sellelt lösutamas. Eriti mõnus oleks kamina ette tugitooli end tekiga koos kerra tõmmata ja glögi juua.. Mmmmmmm, glögi (ma olen mega suur glögi austaja)

Minu meelest oleks selline tekike armas kingitus näiteks vanematele. See on vinge dekoratsiooni element ja praktiline ka peale kauba. Kuna ta on hinna poolest ikkagi selline kallim toode, siis oleks vahva ta oma pere lastega kamba peale kinkida. Või miks mitte mõnele sõbrannale/sõbrale mitme peale sünnipäevakingiks?

Aga nende tootevalikus on peale erinevas suuruses tekkide veel palju huvitavat. Mis mulle näiteks silma jäid, olid beebipesad. Tundusid nii mõnusad ja soojad. Sügisesse täpselt parajad.  Lisaks leiab sealt selliseid ägedaid korvikesi, mis tekiga hästi kokku sobivad. Meie muide hoiame seal sees lapse mänguasju. Kõristeid, sophiet ja muud sellist. Veel oli seal samast lõngast tehtud susse näiteks. Igatahes.. Väga vinge. Minge piiluge ise ka. Ainus, mida ma võin öelda, on see, et tekk ajab karva, kui seal peal pidevalt "aeleda". Ma ei oskagi seda täpselt kirjeldada.. Aga need tekkinud tuustakad saab kergesti käega eemaldada. Tootega on kaasas kasutusjuhend ka, kus kõik kenasti kirjas.

OT: Kas te teadsite, et jõulud on juba 99 päeva pärast? JUBA! Kuskil instagramis just jooksis mingi pilt feedi ja ma pidin kreepsu saama. Ongi varsti lumi maas.. 


Aga küsimus ka.. Milline dekoratsiooni element on sinu kodus tähtsal kohal? Mis oli viimane sisseost, mille kodu jaoks tegid? 

Tuesday, September 12, 2017

Tegemistest, beebikoolist + Happeak e-poe sooduskood!

Krisil seljas Happeak-i body: (LINK). Koodiga "AUTUMN" saate nende e-poes -15% soodustust!

Ongi nädalake jälle mööda veerenud. Vahepeal jõudsime Krisi vanavanaisa sünnipäeval ära käia, Kristo vanemate pool ööbida ja juba koju tagasi tulla. Linnas on tore küll, aga koju jõudes oli kuidagi nii mõnus rahulik.. Jumal, kuidas ma ei igatse neid ummikuid! Me sattusime linna muidugi SEB jooksu ajal ka, seega olid kõik võimalikud teed kinni ja seetõttu tänavad ummikuid täis. Ka kõik parklad olid ääreni täis pargitud ja meil võttis oma 20 minutit aega, et ülemiste ristmikult poodi sisse jõuda. Oh well. Õnneks magas poiss terve sõidu maha ja teda see ei morjendanud. Ülemistes sain isiklikult ka käopesast tuntud härra H-le pisipoja sünni puhul õnne soovida. Nende pisike kutt on niiii tutikas ja niii armas. Mul on juba praegu meelest pühitud, et Kris kunagi üldse nii pisikene oli. 

Nagu ma eelmises postituses rääkisin, siis oli meil eelmine kolmapäev ka esimene beebikooli tund. Me jäime sinna kahjuks natukene hiljaks, sest pojal oli enne sõitu see "maailma magusaim ja pikim uni, mida muidu mitte kunagi ei ole". Sellegipoolest jõudsime siiski enamikest tegevustest läbi teha. Laulsime ja tantsisime.. Nii sürreaalselt armas oli see õhkkond. Õpetaja Eda on muidugi tõesti kullatükk. No selline ehtne "vanaema", kelle juurde rõõmuga minna. Selline hästi soe, positiivsusest pakatav ja kohe näha on, et ta teeb asja hingega. Kristo tuli minuga kaasa ka seekord ja meile mõlemile jäi sellest ettevõtmisest hea mulje. Ka Kris oli terve selle aja rõõmsas tujus, naeratas hoolega ja piilus muudkui kõrval olnud naabri poole, et mis too teeb. Filmisime ka natukene. Neid katkendeid näeb postituse alla lisatud vlogidest. Suur aitäh Teile, et selle kohta meile infot jagasite! Mis ma küll Teieta teeks?


Eile jõudis ka esimene sats küttepuid talveks kohale. Neli ruumi, kui täpsem olla. Ülejäänu tuleb järgmisel nädalal. Kuna puud toodi meile ukse ette alles pärastlõunal ja Kris jääb meil juba 19-20 ajal kindlasti ööunne, siis hakkasimegi alles 20:30 neid riita laduma. Lõpetasime igatahes kottpimedas.. Mina läksin natukene enne 23:00-i magama, aga Kristo jäi veel laduma. Paras trenn oli! Aga ega midagi.. Järgmine nädal uuesti! 

Aga mis siis veel toimunud on? Ega eriti ei olegi.. Külalisi on meil kuidagi palju käinud ja paljud on veel tulemas. Nädalavahetusel teeme ehk üle saja aasta sauna. Mina käisin viimati vist mingi pool aastat tagasi? That's a shame, sest meil on krundil täitsa eraldi saunamajake olemas. Pealegi niiii mõnusa leiliga ka teine. Kusjuures kõige rohkem meeldib mulle sauna juures üldsegi selle lõhn, mitte leil! Tegelikult meeldivad mulle kõik võimalikud imelikud lõhnad.. Keldri lõhn, värskelt niidetud muru lõhn, sauna lõhn, bensiini lõhn, atsetooni lõhn, värvi lõhn, you name it. Kellelgi veel nii?

Jakk pärit Happeak e-poest (LINK)Koodiga "AUTUMN" saate nende e-poes -15% soodustust!

Kuidagi imelik on mõelda, et suvi ongi selleks aastaks läbi saanud ja sügis juba koputab. Ega talvgi enam kaugel ei ole. Naljakas on mõelda ka seda, et jõuludeks on Kris juba 7 kuune. Aeg lendab ikka tõesti kiiresti. Järgmine hetk läheb ilmselt juba ülikooli ja võtab naise. Ega naljalt ei öelda, et aeg hakkab lendama siis, kui lapsed perre tulevad. 

Pimedamad õhtud toovad vaikselt mulle aina varem sõba silmale ka. Pole mingi ime, kui ma kella üheksa/kümne ajal õhtul juba silmi vaikselt hõõrun ja plaani pean, et Krisi kõrvale magamistuppa tuttu minna. Aga eks meie hommikune jutustav äratuskell on ka päris varajane. No nii 6:30-7:00 laliseb see rõõmurull juba kindlasti. Hommikud on ka juba sellised hämarad. See mulle hirmasti meeldib. Mulle meenub millegi pärast kooliaeg, kui läbi hämarate/uduste tänavate kooli poole jalutasime hommikuti. Selline rõske õhk oli. Võtsin vahel termosega kakaod tee peale kaasa. Mmmmm.. Selle jutu peale lähengi teen ühe tassitäie kakaod kohe. Aga tänaseks kõik. Kristo vaaritab parasjagu vastu ööd köögis meile mingit kooki. Ta hoiab koogi retsepti kiivalt saladuses.. Oh! Kakaod ja kooki. Mmmm.

OT: Üks ja sama lugeja käib pidevalt IGA POSTITUSE all küsimas ja muretseb, et miks on Krisil tihti jalanõud jalas ja et mis edevus see mind ometi sunnib seda tegema. Ma mõtlesin, et vastan lõpuks postituses ka. Krisil on hetkel kaks paari pehmeid/pehme tallaga jalanõusid, mida ma tõesti aeg-ajalt pildistamise jaoks jalga panen (näiteks minisünna piltide jaoks), lihtsalt sellepärast, et vahva on ja siis uuesti jalast ära võtan. Lisaks olen need jalga pannud mõne üksiku külmema ilma puhul, kui palja sokiga võib külm hakata. Kapukate jaoks on ju ometi vara veel. Need on vaid loetud korrad kuus, kui tal papud jalas on ja usun, et nendest üksikutest kordadest ei teki talle tüsistusi. Aitäh, et muretsed, aga tõesti.. Pole põhjust :) 


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Monday, September 4, 2017

Meie uuenenud sööginurk - Alandeko toolid


Helllooo! Üks rõõmurull on siinpool ekraani! Me nimelt saimegi eile Ülemiste Alandekost oma uued valged toolid kätte. Woop! Nende esimene Eesti esinduskauplus avatigi nüüd juunis. Nende poe juures on tore see, et olemas on ka e-pood (https://www.alandeko.com/ee/) ja seal on siis mõningaid tooteid, mida kohapeal ei ole. Nad tellivad soovitud tooted Lätist sinu jaoks spetsiaalselt kohale. Hiljem saab lihtsalt poodi järele minna. Toolid jõudsid kohale muidugi väga ruttu ja teenindus oli nende poolt igati tasemel. Naljakas on see, et ma kuidagi olin alati sellest poest lihtsalt mööda kõndinud. Ma nagu ei teadnud sellest veel midagi ilmselt ja seetõttu ei osanud ka sisse astuda.  Uus pood ikkagi. Iseenesest on sellised sisustuspoed tegelikult minu lemmikud ja enamasti meeldib mulle just seal shopata, mitte riideid valida.

Aga.. Meil oli tõesti väike eelarve ja kui esialgu otsisime järelturult omale toole, siis üsna ruttu sai selgeks, et me ei leia sealt midagi. Enamasti olid toolid kahe kaupa ja need, mida oli 4, ei sobinud siia üldse ega kannatanud ka ümber teha/üle värvida. Hakkasime siis uusi otsima ja lõpuks jäid valituks need Alandeko toolid. Eks ideaalis oleksime muidugi tahtnud ilusaid valgeid puidust toole, aga küll me jõuame. Esialgu sobivad hästi ja eelmiste lagunenud klapp-toolidega ei anna võrreldagi, hehe. 

Natukene on need toolid suuremad ja "maskuliinsemad", kui ma tellimust esitades arvasin, aga pole lugu. Mulle meeldib! Ja vähemalt kannatab nende peal normaalselt istuda nii, et ei karda läbi kukkuda. Ilusad ja omapärased on nad ka.  Meie kodus, võibolla naaatukene "võõrkehad", aga selleks, et neid pisut pehmemaks muuta ja meie koju paremini sobitada, asetasin neile valged lambanahad. Kuidagi hoopis hubasemaks ja pehmemaks muutus üldpilt kohe. Viuh! Ühe tooli hind on 37 eurot ja need leiab siit: https://www.alandeko.com/ee/kaup/tool-malaga/2000000783901/. Tootevalikus oli samu toole ka türkiis sinises ja rohelises toonis. Need võivad ka päris vahvad olla. Natukene nagu "lego"-likud (sõnasepp olen ilmselgelt).  Aga eks kõige paremini illustreerib uut tulemust ikka enne ja pärast foto:


Mina igatahes olen tulemusega tegelikult rahul! Küll kunagi ümber teeme, kui vahendeid selleks jätkub ja ideid tekib. Ja jessss! Lõpuks saab hommikusööki söögilaua taga süüa! Little things in life, onju? ☺ Aga ilusat alanud nädalat teile ja kõigile, kes kooliteed käivad, siis ilusat uut kooliaastat ka!

Sunday, September 3, 2017

Eilne vlogikene ja niisama juttu


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ma ei jõudnud eile vlogi kokkutöötlemiseni, seega tegin seda täna. Parem Hilja, kui Leida eksole ☺Ja kes veel meie pesa youtube channelit piilunud ei ole, siis selle leiab siit: https://www.youtube.com/channel/costanysparkles. Seal on ikka igasugust kraami. Alustades minu päris, päris esimestest videodest ca 5 aastat tagasi, kuni meie pulmareisi vlogideni välja. Kui päris aus olla, siis ma suuresti iseenda jaoks neid vloge teengi. Just täna vaatasin Krisi esimese minisünna puhul tehtud videot ja no ta on niiiiii pisike seal. Uskumatu, et aeg nii kiiresti läinud on. Vahel olen ka mingeid eriti vanu videosid vaadanud.. No sellest ajast, kui me Kristoga alles tutvunud olime ja nö "käima hakkasime". Päris armas on. Eks pildid on ka toredad, aga video on kuidagi.. Teistmoodi. Tahaks iseenda jaoks need vlogid kuidagi talletada. Kunagi ei tea, mis youtube 20 aasta pärast teeb. Ehk peaks kuskile kõvakettale neid tõmbama? Kus ja kuidas Teie oma lastest tehtud videosid alles hoiate? Ja täiesti OT, aga üks blogilugeja tundis muret, et Kris eelmises videos korra põranda peal kõhuli lamas ja arvas, et seetõttu ta haigestuski. Mõtlesin siis, et äkki keegi veel mõtles temale sarnaselt ja vastan parem postituses.. Meil on majas korralik ja äsja vahetatud keskküttesüsteem ning uued radiaatorid. Ta lamas täpselt radiaatori ees ja seal on põrand vägagi soe. Laman isegi seal tihti, kui Kris parasjagu tegelustekil mängib või puslematil askeldab. Me oleme mõnel korral teda sinna põrandale kõhuli pannud ja seda sellepärast, et põranda peal hoiab ta oma käsi natukene paremini ja jalgadega on ka mõnusam tõugata. Lapsed ju hakkavad nagunii ühel hetkel roomama ja ma ei saa teda takistada seda ju põrandal tegemast. Kui me oleme äsja samal päeval kütnud, siis on meil siin vahel lausa 26-27 kraadi. See on meeletult soe. Käime ise samamoodi poolpaljalt siis ringi, sest muidu on lihtsalt võimatu olla. Ka Kris hakkab kergesti higistama ja seetõttu on ta meil tihti ainult body väel.

Mina jään täna pojaga esimest korda kahekesi koju. Esimest korda siia Kõrgemäele ma pean silmas. Kristo võtab kella nelja paiku suuna Tallinna poole, sest täna on Eesti-Küprose jalgpalli mäng. Aastapäevaks kinkisin talle kõikide selle hooaja Eesti mängude piletid. Ta on meil ju täielik jalkafänn. Saabki härra end väheke tuulutada. Ega palju jäänud ei olegi.. Viimased kaks mängu ja ongi aastalõpp juba käes. Ühtlasi saab ta ehk juba täna Ülemistest meie uued valged toolid kätte Alandeko poest. Hoian pöidlaid! Siis saab inimese kombel laua taga sööma hakata jälle. Ka meie uus George beebiriiete tellimus jõudis kohale. Ega me midagi suurt ei ostnudki. Tellisime Krisile kaks pakki tudukaid, sest praegused on kõik väikseks jäänud. Meil on neid hetkel ainult kaks, mis kuidagi selga mahuvad ja arvestades seda, kui tihti Krisi mähe öösel lekib (me oleme kõiki erinevaid mähkusid proovinud ja ikka juhtub seda vähemalt nädalas korra), siis kulub iga tagavara pidžaama ära. 

Kris oskab kaamera ees natsa nägusid ka teha juba, hehe

Avastasin, et ma ei olegi neid vahvaid pilte teiega jaganud. Kris poseerib siin oma sõbranje Noraga ja kannab Bredeni uue sügiskollektsiooni mütsi ja salli. Ma ei jõua ära oodata juba, et Breden oma täieliku tootevalikuga välja tuleks ja meriinovillased asjad tagasi e-poodi jõuaks. Meil on täielik sügise/talve riiete ikaldus ja varsti pole lapsele üldse midagi selga panna. Just nuputan siin, et kust ja millist kombekat talveks osta. Ma isegi ei kujuta ette, et mis suurust varuma peaks. Kris kannab praegu 62/68 suuruses riideid. Ei tea, kas 74 on talvel paras või suur? Raske on see planeerimine. Peaks muksulasse oma ostusoovi S/T riiete osas ülesse panema. Ehk leian sealt midagi head.

Aa ja muide.. Paar toredat blogilugejat jagasid mulle infot, et Suure-Jaani koolis toimuvad zumba ja aeroobika trennid. No, ma ei jõua ära kiita, kui tore on, et te mul olemas olete. Mis ma teieta teeksin? Kindlasti, kindlasti, kindlasti tahan ma sinna trenni minna! Kas keegi on seal käinud? Kuidas meeldis? Keegi minuga koos ei tahaks tulla? ☺

Saturday, September 2, 2017

Haigus niitis mind jalust, Krisi kikud ja üks helesinine kleit Vestidost


Ehhhh. Nagu pildilt arvata võite, siis niitis haigus mind jalust. Nüüd, kui Krisil hakkab olemine paremaks minema, halveneb minu oma. Jumal tänatud meil inhalaator on ja ma endalegi sellega auru saan teha. Meil küll ei ole täiskasvanute otsikut, aga see laste oma ajab ka asja ära. Ravimeid ma ju kasutada ei tohi, sest toidan rinnaga ja hetkel on minu ainsateks abimeesteks tee ja beebidele/lastele mõeldud ninatilgad. Ma teen nii hommikul kui ka õhtul omale suure, suure kannutäie teed ja öösel lutsutan käreda kurgu peale curamedi ternespiimaga pastille. Päris rõve on olla. Samas pean ma tõdema, et ma ei oska eriti haige olla.. Ma enamasti teen täpselt samu tegevusi edasi nagu muidu ja pigem ignoreerin seda fakti. Väga tihti löön ennast veel ülesse ka, sest mingil veidral kombel paneb see mind natukene paremini tundma. Ma ei ole kunagi osanud diivanile kerra pugeda ja lihtsalt.. Haige olla. 


Eile käisime pikemal (no tegelikult nii umbes 6km pikkusel) jalutuskäigul ja lõpuks istutasime maha ka Mallu ja Kardo poolt meile kingitud pulma tammekese. Kris magas muidugi kõik maha. Esimest korda saime talle selga panna Kristo empsi poolt õmmelduda paksema kombe ka, sest ilmad on nüüd kõike muud, kui soojad. Meie igatahes alustasime juba kütmisega. 

Aga täiesti teisel teemal.. Või noh, tegelikult eelmise postituse jätkuks. Hõiskasin siin just, et Krisi esimene hammas paistab igeme alt. Minu suureks üllatuseks on neid tänaseks hommikuks hoopis kaks. Üks neist täielikult lõikunud ja teine pistab ka kohe pea välja. See on nii suur üllatus, sest ma tõsimeeli ei osanud nii varakult neid hambaid oodata. Nüüd peangi natukene ennast selle suuhügieeni osas harima, et kuidas ja millega peaks Krisi igemeid ja hambaid nüüd täpsemalt puhastama hakkama? Eks ma kohe lähen googeldama ja beebigruppides tuulama. Kuna meil ju esimene laps ja mul pisemaid õdesid/vendi ei ole, siis ei teagi selliseid asju. Eks igapäev ikka õpib midagi uut. Tean küll, et on need sõrme otsa pandavad harjad, aga that's about it. 


Üheksandal septembril läheme Tallinnasse, Krisi vanavanaisa sünnipäevale. Jääme ööseks Kristo vanemate juurde ja tagasi tuleme alles järgmisel päeval. Siis saame pikemalt olla ja lapse jaoks ka väheke stressivabam. Ühtlasi saame siis Ülemistesse minna, sest seal on meid neli valget tooli ootamas, mis me söögilaua jaoks tellisime.

Aa ja mis veel.. Tahtsin Teile näidata seda imeilusat helesinist kleiti. Mul sõbranna kinkis selle siis, kui 8 kuud rase olin. Nüüd 5 kuud hiljem sain selle lõpuks selga tõmmata. Wohoo! Tänaseks on kõik beebikilod kadunud ja kaalu hetkel poole kilo jagu vähem, kui enne rasedust. Eilsest alates püüame nüüd natukene rohkem liikuda ka. Alustasime sellega, et käime regulaarselt jalutamas. Kui ma terveks saan, siis kannatab ehk juba natukene jõutrenni ka teha. Meie majast kilomeetri kaugusel asub Lahmuse mõis, mis tegelikult hetkel toimib koolina. Tean, et see on äsja korda tehtud ja seal on ka jõusaal. Mõtlesime sinna helistada ja uurida, et äkki me võiksime seda mingi tasu eest kasutada. See oleks eriti mugav variant. Iseasi muidugi, kas nad sellega nõus oleks.. Aga kui ei küsi, ei saagi teada,ˇ eksole ☺

Kleit on pärit Vestido e-poest: https://www.vestido.ee/. Nende facebooki lehekülg: https://www.facebook.com/VESTIDO.EE/.

Ma nüüd tõmban järgmise kannutäie teed hinge alla, teeme Krisi õhtused rituaalid ja paneme ta tuttu. Ise plaanime hakata "eksid rannal" vaatama. Jumala lamp seriaal, aga jäime ühe korra vaatama ja nüüd on niiii põnev. See on nagu need tõsieluseriaalid, kus mingi rikas mees naistele roose jagab.. Nii tobe, aga alati jääd vaatama :D 

Aa ja mis veel.. Ma ajasin eilses postituses kurkide kohta ikka jumala udujuttu. Marineeritud kurke tegin ikka, mitte hapukurke. Tundub, et need läksid kõik aiataha ka, sest täna on marinaad hägune. Oh well. Tuleb lihtsalt uuesti proovida. Olekski liiga hästi läinud, kui esimese korraga õnnestub, hehe.

Aga praeguseks kõik.. Aitäh, et olete minuga ja ilusat õhtut! ♥