Monday, July 31, 2017

Kris ja Nora - #BredenKids ja niisama juttu

Kris ja Nora - 2-kuused - 28.07.17

Pole mingi saladus, et Breden Kids on meie blogi suur, suur sõber ja ma kohe hea meelega promon nende tooteid, sest need on päriselt kiidusõnu väärt. Eriti head on nende meriinovillast tehtud tooted. Seetõttu tuletan jälle meelde, et koodiga "COSTANY" saate alati ostudelt -10% soodustust (täishinnaga toodetelt). Ka antud fotosessiooni tehes on lastel seljas Bredeni riided http://www.bredenkids.eu. Naljakal kombel on nende e-pood hetkel muidugi peaaegu juba tühjaks ostetud, sest nõudlus on nii suureks kasvanud. Poiste värve on hetkel vähe saadaval, kuid see mure peaks õige pea lahenema. Neil tuleb toodete stocki kohe juurde ja nendega koos ka uus sügiskollektsioon. Can't waiiiit! Mustrid igatahes tundusid vägagi minu teetass olevat. 

Antud pildid said tehtud tegelikult täiesti spontaanselt. Minu armas sõbranna Siiri on juhtumisi suurepärane fotograaf (https://www.facebook.com/siirikumariphoto/) ja oleks patt oma verivärskeid beebisid mitte pildistada. Eks on ju teada värk, et värsked emad kipuvad facebooki oma laste piltidega üle uputama.. Minul on õnneks see eelis, et mul on selleks blogi, hehe. Nora on Krisist vaid 6 päeva vanem muideks.


Aga siia piltide vahele räägin natukene muud juttu ka.. Meil on viimane nädal jäänud Tallinnas olemist ja juba tuleval nädalavahetusel kolimegi Viljandisse. Suure osa asju oleme jõudnud juba Kõrgemale viia, aga nii palju on veel vaja pakkida. Paras hullumaja. Kõik nõud, raamatud, riided, potid/pannid.. Eks sellega me kõik oma õhtupoolikud sisustamegi. Üks pakib/sorteerib ja teine tegeleb seniks lapsega ja siis vastupidi. Ma ei jõua ära oodatagi, et teile tubade lõpliku tulemust näidata, kui päris sisse kolinud oleme. See saab juhtuma ilmselt siis augusti teises pooles. Mul on päris palju sisustuse ja remondi teemadel postitusi ootel, aga üldse ei jõua hetkel arvuti taha. Majake näeb meie isiklikke asjadega juba hoopis teistmoodi välja ja eile ei tahtnud me enam üldse linna tagasi sõita, vaid sinna jäädagi. Aga varsti, varsti. Kõigest nädalake veel kannatust ja mööbeldamist. 

Kohe, kohe jõuab meie tellitud pesumasin kulleriga siia ja peale seda läheme ühte riidekappi tükkideks võtma, et see nädalalõpus endaga maale kaasa võtta. Juhuslikult on mu vanaisa õde ka kolimas ja neil on üle.. Meil jälle vajaka. See kapp läheb hetkel lapse tuppa, et seal ajutiselt asju hoiustada. Ta ei ole küll päris see, mida vaimusilmas ette kujutasime, aga praeguseks täiesti paras. Me oleme õnnega koos, et selle arvelt raha kokku hoida saame.


Kristo sai meie magamistoa garderoobikapi ehitusega ka ühele poole. Kapp on täpselt meie vajaduste järgi tehtud ja mahutab mugavalt kõik meie 7 asja (loe: miljon hilpu). Järgmisena tuleb ära paigaldada uus boiler, mida me siiani teha jõudnud ei ole ja ühendada ära ka uus pesumasin. Lisaks peame kutsuma korstnapühkija ja sõlmima prügiautoga lepingu. Uh, need on vaid üksikud asjad kogu nimekirjast. Aga niiiii põnev on.

Marjad on põõsastel ka juba vaikselt valmis saamas ja neid tuleb nüüd hoolega sügavasse koguma hakata. Eelmise aasta varud pistsime kõik juba pintslisse. Neid on nii mugav terve aasta vältel smuuti sees kasutada. Hoovi pealt said tänu Kristo onule juba vanad, vilja mittekandvad ja valgust varjavad puud maha võetud ja siiani oleme saanud igal nädalavahetusel ka kogu krundi niidetud. Tänu sellele on mutid meie krundilt hetkel minema läinud ja hunnikuid praktiliselt polegi. Eelmisel aastal pidime nendega aga parajalt võitlust pidama. Muti asemel on meie krundile elama tulnud hoopis üks kolmevärviline kass. Tuleb teine igal õhtul jumala rahuliku sammuga, hiir hambus mööda meie sissesõiduteed ja läheb rahulikult küüni oma saaki nosima ja magama. Selline tüüp. Täiesti sisse kolinud teine. Ei tea, mida meie kassid sellest arvavad, kui sinna läheme? Nats hirmutab mind see värk. Ei tea, kas see on mõne naabri kiisu või hulkuv. Samas ta meid hirmsasti pelgab ja pistab kohe jooksu, kui talle läheneda. 

Aga praegu ongi kõik.. Nagu ma juba eelnevas postituses mainisin, siis kindlasti satun siia blogipessa augusti teises pooles juba oluliselt tihedamini ja pajatan kõigest, mis siiani vaid mõtteks on jäänud. Praegu aga tsauki, tsauuu! PS! Meie jooksvatel tegemistel saab silma peal hoida instagramis: https://www.instagram.com/triiinuliiis/

Friday, July 28, 2017

Kris Stefan - 2 kuud!


Seoses kolimisega olen siia blogi pessa kahetsusväärselt vähe sattunud. Kõik vaba aeg, mis beebi kõrvalt praegu alles jääb, läheb sinna. Augustist oleme mõlemad Kristoga kodused, kolimine on seljataga ja siis satun siia kindlasti tihedamini.. AGA vot tänast tähtsat päeva ei saa ma kuidagi kohe vahele jätta. Eriti veel sellepärast, et poja nii lahkelt eraldas mulle selleks ka vaba hetke just, hehe. Ta jäi esimest korda täitsa ise tuttu. Kui reeglina on ikka nii, et ma pean teda siiski unele aitama (vaikselt kiigutama, süles ringi kõndima, pallil hüpitama), siis täna oli ta nõus täitsa ise uinuma. Me ikka igapäev proovisime panna ta unisena oma voodisse/pessa, tema pead silitada ja lasta tal ise uinuda, aga seni kahjuks tulutult. Ta võis isegi üritada magama jääda, aga oli kõpsti iga paari minuti tagant kohe jälle ärkvel. Lõpuks pidin teda ikka natukene aitama, sest muidu tuli nutt ja peale seda oli tema magama panek (üleväsinuna) juba väga raske. Juu ta siis tundis ka, et nüüd on suur poiss ja võib ise magama jääda küll. Hurrrra. Jääks see nüüd ka nii. Fingers crossed! Aga nagu kombeks, siis ka täna tahan ma Krisile kirja kirjutada.. 

Meie armas suslik! Jah, nii su paps sind kutsuma hakkas ja kuidagi jäigi see külge. No, sest et sa oled kohe sellise kavala näoga koguaeg. Nii imelik on mõelda, et sa juba kahe kuune oled. Alles sa tulid ju meie perre. Samas on täpselt selline tunne, et sa oled meiega juba terve igaviku olnud. Kõik on nagu paika loksunud ja muud moodi ei oskakski ette enam kujutada. Täna hommikul ma kaalusin sind ka -  6,6kg meheilu. Pikkust ma kahjuks ei tea, sest arsti juurde läheme alles 02.08 ja ise sind mõõta oleks võimatu. Sünnikaalule on lisandunud 2,5kg. Tublilt kosud mu väikemees! Aga ma räägiks võibolla natukene sellest ka, mida sulle teha meeldib, mida mitte ja mida sa tänaseks teha oskad. 


Sulle väga meeldib mööda mind või papsi ülesse roomata. Või noh, sa vähemalt üritad. Kuna see sul veel eriti ei õnnestu, siis see ajab sind hirmsasti marru ja siis sa peaaegu nagu uriseksid. Täpselt selline "mhhhhh, miks ma ei saaaa" lalin tuleb sealt. See on nii armas! Pead hoiad sa ka täitsa kenasti, aga süles olles kipub see vahel siiski lääpasse vajuma. Harjutame veel natukene ja ilmselt paari nädala pärast on sul asi ehk juba täitsa käpas. Kõhuli magamine meeldib sulle ka.. Nii rinnal, kui ka voodis. 

Alles hiljaaegu avastasid sa oma käed. Proovid neid väga usinalt omale suhu toppida. Korraga muide. Ausõna poja, need kahjuks ei mahu! Proovime sulle ikkagi enamasti pigem lutti anda, sest lutist on oluliselt lihtsam lahti saada, kui pöialde imemisest. Pöidlaid on vähe raske "haihtuma panna" hiljem. 

Nüüd oskad sa juba niii kenasti meile suure suuga naeratada ja jumaldad seda, kui me sulle nägusid teeme ja veidrate hääletoonidega räägime. Selle peale sa enamasti vaatad meid oma suurte siniste silmadega ja naeratad suu kõrvuni. See on kõige, kõige kihvtim osa päevast. Vaikselt üritad sa meiega suhelda ka ja "aguuuuuu" on sul sulaselge. Ükskõik, millist häält ma sulle ka ei teeks, siis vastad sa mulle pooleldi naeratades ja väga kelmikalt "aguuuuuu".


Me avastasime, et sulle tegelikult väga meeldib vannis olla.. Lihtsalt mitte selles pisikeses, vaid ikka päris vannis! Eelmisel nädalal saime me vanaema Inguna juures seal mõnusalt sulistada. Nüüd on meil eesmärk ka oma koju tulevikus vann paigaldada. Vankriga meeldib sulle ka jalutada. Sa võid seal julgelt 3 tundi jutti magada. Selle pisikese nüansiga, et vanker ei tohi jumala eest seisma jääda. Siis oled sa plõks üleval ja silmad on sama suured nagu tõllarattad. Ka autoga on sama lugu. Valgusfoorid on saatanast ja need ajavad sind marru. Maanteel on aga hoopis teine lugu. Selline kiirem sõit sulle meeldib ja enamasti magad sa nagu nott. Tulevane ralliäss?

Veel meeldib sulle oma tegelustekil jalgadega siputada ja ühe rippuva karuga juttu rääkida. Mõnikord räägite te omavahel nii entusiastlikult, et su hääle volüüm läheb iga hetkega järjest valjemaks. No millest me räägime.. Sa oled ju kuke aastal sündinud, nagu minagi.

Sul on juba päris palju lahedaid sõpru ka. Käime nendega tihti koos suve nautimas. Näiteks eile käisime Stroomi rannas jalutamas ja jäätist söömas. Meil on ikka tõsiselt vedanud, et su sõprade mampsid/papsid ka nii ägedad on, et nendega saame veel pikalt, pikalt koos tšillida ja kasvada. Koos on ikka kergem ja vahvam. 

Täpselt nii sa praegu mu kõrval tudud ja vaikselt, vaikselt nohised.

Ja täitsa lõppu ütlen lihtsalt, et ma niii, nii, niiiii armastan Sind ♡ 

Emme

Monday, July 17, 2017

Ettevalmistused kolimiseks - Kõrgemäe, siit me tuleme!

Kristo tõi üks päev lilli.. Pani ikka korraks põsed õhetama küll ♡

Nonii.. Jäänud on kõigest kolm nädalat ja me lähemegi Kõrgemäele elama. Uskumatu, kui kiiresti aeg lennanud on. Ühtepidi on nii palju veel teha, et kõik meie kolimiseks valmis oleks, aga teisest küljest ei jõua sinna minekut juba ära oodata. Meie jaoks on kontrast selles mõttes väga suur, et meie üürikorter on imepisike - 40m2 ja meid on ju palju. Kolm loomakest, mina, Kristo ja Kris. Majas hakkab meil nii mõnusalt palju ruumi olema. See praegune ruumipuudus on olnud natukene ahistav.. Just lapsega ma mõtlen. Vankrid, hällid, kiiged, pesurestid võtavad nii palju ruumi, et kõnniks nagu laburindis. 10.08 on see päev, kui anname võtmed üürileandjale üle. Paljud Teie seast on korteri vastu huvi tundnud, kuid omaniku soov on siin enne korrastada ja (ilmselt kõrgema üürihinnaga) sügisel kinnisvaraportaali paisata. 

Enne kui ma postituse juurde lähen, siis ma tahaks teid lihtsalt kogu toetuse, nõu ja armsate kirjade/kommentaaride eest tänada. Need on nii motiveerivad ja väga lahe on läbi nende ka teid tundma õppida. Ma olen tänu sellele lausa paar väga head sõbrannat ja vestluskaaslast leidnud. Maru äge ikka!

Aga ettevalmistustest kolimiseks siis.. Hetkel on nii, et valmis on saanud köök. No kasutamiseks valmis ma mõtlen. Suuremad värvimise tööd on tehtud ja uus pliit paigas. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis tegelikult on meil kenasti korda tehtud puupliit ka, aga seda on suvel nadi kasutada. Hirmus palavaks läheb see olemine seal. Seetõttu ostsime soojemaks perioodiks ja kiiremaks kasutamiseks ka tavalise elektripliidi. Köögis on puudu veel lagi, kapp pottide/pannide jaoks ja ventilatsioon. Meil oleks vaja pliidi kohale elektriga töötavat imurit ja toru viia fassaadi kaudu õue. Õnneks on köögis aken ja esialgu saame seda kasutada (nagu ka siiani teinud oleme). Lisaks oleks vaja kardinapuu kõrgemale tõsta ja kardin parajaks teha.  Tegin telefoniga paar pilti, et teile ka näidata. 

Köök nüüd:


Köök enne: 


Võrdlusfotodel on kontrast ikka päris suur. Enne pilt oleks nagu saunast tehtud!? Kuna me oleme tõõõõesti minimaalsete vahenditega praeguse tulemuse saavutanud, siis on endal natukene uhke tunne ka. Köök on juba täitsa meie endi nägu. Seinad peitsisin üle täiesti tavalise valge peitsiga (2 kihti) - ca 15€ purk (ei lihvinud enne, kuna seinas oli töötlemata puit), kapid on üle värvitud valge universaalse mööblivärviga (8€ purk). Ülemised riiulid saime Kristo vanematelt, kes hiljaaegu oma kodus remonti tegid. Ostetud on nad kunagi Ikeast. Kapinupud maksid bauhofis 2,80 eur - 2tk. Uus valge lamp 32€ decorast. Lisaks on kappidele sisse tehtud nüüd riiulid ja ära vajavad veel vahetamist pistikupesa ja lüliti. Ostsime vähe kaasaegsemad, kandilisemad ja puhtad. Eelmised on aegu näinud. Uus pistikupesa oli vist 4€ ja lüliti 3€? Bauhofis siis. Köögi teine külg vajab muidugi päris palju kõpitsemist. Pliit ja soojamüür said talvel meie poolt juba korda tehtud, aga ülejäänu.. Esiteks on vaja uks üle peitsida, ukse kõrval olev sein üle krohvida ja mul ausalt öeldes ei ole õrna aimugi, mida selle korstna ja allumiiniumist toruga teha. Need on eelmise omaniku poolt pandud. Milline vedamine muidugi, et majal uued moodulkorstnad on, aga praegune "konstruktsioon" näeb lihtsalt natukene nukker välja. Ideid? 


Siin pildil on näha veel pooleli olev köök - nö vahepealne etapp, kus on veel vana pliit, riiulid puuduvad, kapid on valgeks värvimata (siin on ainult peitsi all) ja kapinupud ka veel vanad. Aga see selleks. Siin pildil on näha ka meie sööginurk. Hetkel on laua ümber Tibult saadud ajutised toolid. Need on sellised hirmus õrnakesed ja nadid. Tahaksime siia saada nelja valget tooli. Minu poolest võivad need kasvõi taburetid olla, mille sobivat värvi saaksime võõbata. Või mõned vanad toolid, millele uus elu anda. Lihtsalt need konkreetsed mustad toolid on hirmus robustsed seal ja eriti raskust ka ei kannata. 

Mu enda suureks lemmikuks detailiks on see söögilaua kohal olev küünaldest "laelamp". Sellega saab tuppa nii romantilise ja hubase valguse. Leidsin selle kunagi prismast ja kahjuks pole rohkem selliseid näinud kuskil.


Eelmises postituses rääkisin ka sellest, et meil ei ole Kõrgemäel mitte ühtegi kappi, kuhu riideid/voodipesu/rätikuid mahutada. Peale mõningat kaalumist otsustasime, et ehitame selle ise. Nii saame odavama raha eest täpselt enda vajadustele sobiva lahenduse. Vaatasime läbi kõik "ostan-müün" grupid, et leida midagi kasutatult, kuid tulutult. Ühtegi sobivat ei leidunud. Ka mitte midagi sellist, mida ise korda annaks teha (või olid need liiga kallid). Lisaks vaatasime läbi ka kõik netipoed nagu kaup24, shoppa.ee jne. Seal küll oli sama raha eest kappe, aga nende sisud olid jumala mõttetud. Leidus isegi paar ilusamat ja suurt peegelustega kappi, aga kui seal sees on ainult üks stange ja kolm sahtlit, siis ei ole see üldse praktiline. Lisaks olid paljude kappide sahtlid/vaheuksed tehtud õhkusest papp-plaadist/vineerist ja need lähevad üsna ruttu raskuse all katki. Veel enam arvestades seda, et meil on piinlikult palju asju. Kõik materjalid läksid kokku maksma umbes täpselt 280 eurot (koos kõikide kruvide ja kinnitustega). Seda siis 2,8m pikkuse ja 50cm sügavuse kapi ehitamiseks. Kristo on õnneks selline kuldsete kätega mees ja teadis väga täpselt mida ja kui palju vaja läheb. Hetkel on tal pool tööd tehtud ja kapp peaks järgmise nädalavahetusega valmis saama. Me otsustasime uksi mitte osta vaid paigaldame hoopis trossi ja sellele sellise ilusa lendleva valge kardina. See lahendus tundus meile kõige ilusam, mõistlikum ja muidugi ka soodsam.


Sinna paremale tulevad vähe kitsamad riiulid. Riiete riputamiseks saime torud tegelikult ühelt vanalt stangelt, mis meil kunagi varasemalt JYSK-ist ostetud oli. Pidime juurde ostma vaid kinnituseks vajalikud otsad.  Trossi paigaldab Kristo ikka päris lae alla, nii saab ka ülemist puidust lauda panipaigana kasutada (no näiteks mingid trennis käimise matid vms ära paigutada). Riiulite ja põranda vahelist ala, saab kasutada jalanõude hoiustamiseks näiteks. Kristo on igaljuhul nii tubli töö ära teinud ja ma olen super, super rahul. Ma ise ei salli üldse neid võredest sahtlite torne, mis hirmus paljudes garderoobide lahendustes sees on. Mulle ei meeldi, kui mu sokid või rinnahoidja paelad sealt läbi ripuvad/kukuvad. Aga eks see on täiesti maitse asi.. Meil pesu jaoks on täitsa eraldi pisike valge kummut toa teises nurgas. Garderoobikapis eelistan lihtsalt riiuleid. Aga eks ma lõplikust tulemusest teen ka kindlasti pildi ja näitan Teile ka. 

Ega mul hetkel rohkem lisada polegi. Kas ma juba mainisin, et ma olen nii elevil ja ei jõua kolimist ära oodatagi? ☺

Tuesday, July 11, 2017

Tahaks spaasse, vanni, massaaži ja head sööki! Tahaks kolmekesi puhkama!

Pildid tegi armas Fotoraat (mina croppisin, et laiupidi jääks, sortsuuu Kerli): https://www.facebook.com/fotoraat/

Mul on tegelikult üks väikest viisi unistus. See oli mul juba raseduse ajal pidevalt mõtteis.. Ma nii, nii väga tahaks sellist kahe ööga minipuhkust mõnes ilusas Eesti paigas. Meie kolmekesi.. Esimest korda. Kuna kutt on hetkel nii pisike ja magab enamuse ajast, siis see teeks sellise ettevõtmise oluliselt lihtsamaks. Krisi 6 kilo on teinud mu turja/kaela ja kätega oma töö.. Ta on meil pigem selline sülekas ja magama jääb enamasti ainult kiigutades/kussutades või vahel ka rinnal (liikuv vanker on erandiks).   Üks korralik massaaž oleks täielik õnnistus. Veel unistan ma vanni minekust.. Ma nii  väga tahaks vanniga tuba. Mul pole endal kunagi kodus vanni olnud (va lapsepõlves) ja ma tegelikult tohutult naudin seda.  Me saaks korda-mööda sinna mõne hea raamatuga pooleks tunniks pageda. Niii mõnus! Me saaks kolmekesi nende mõnusate puhaste linade vahel tududa ja hommikul juba meie eest valmis tehtud toitu süüa. 

Kahjuks on meie eelarve hetkel kolimisega seoses täits lukus. Nii tuligi idee korraldada selline pisike getaway meie pulma-aastapäeva puhul hoopis. See on ju ka tegelikult juba nurgataga - 19. august. Nüüd mõlgutangi mõtteid, et kuhu me minna võiks? 

Kus olete Teie pisikese lapsega käinud ja kuidas rahule jäite? Kus oli Teie viimane positiivne spa kogemus? Oluline on see, et hind ei oleks üüratu ja kohake oleks armas.

Hirmude ületamisest, mugavustsoonist välja minemisest, remondist kõrgemäel jpm


Nüüd, kui poja sünnist on poolteist kuud möödunud, me oleme vaikselt teineteist tundma õppinud, on aeg natukene rohkem ka koduseintest väljapoole jäävat taasavastada. See on olnud esialgu minu jaoks päris keeruline. Ma usun, et ma ei ole ainukene, kui tunnistan, et hirm koduseinte vahelt üksinda lahkumise ees on esimestel kordadel päris suur. Ma ei räägi 2-3km pikkusest jalutuskäigust kodukandis, vaid ikkagi pikematest ringidest kodust kaugemal. Eks hirmu tekitab kõige rohkem ebakindlus selle ees, et mis saab siis, kui beebi nutma hakkab ilmselt? Või selle ees, et kas ma ikka hakkama saan kõikide võimalike olukordadega. See hirm on kindlasti paljude esmakordsete lapsevanemate sees. Teadmatus selle ees, et kus on võimalik beebi mähkmeid vahetada, teda toita ja kuidas käitub ärkvel olev laps vankris/kohvikus.. Hirm on võibolla liiga ränk sõna. Pabin pigem?

Kui ta tudub on ju väga lihtne, aga mis siis kui ta restoranis olles ülesse ärkab? Kristoga kahekesi välja minnes on turvatunne kuidagi alati suurem. Oleme ju ikkagi kahekesi ja meil on kahepeale neli kätt. Eks see vankri/lapse ja muu kraamiga majandamine on ka omette väljakutse. No, et kas poekott ikka mahub vankri alla, kas ma saan ühe käega kohvikus oma toidu ruttu lõpuni süüa ja teise käega last hoida? No sellised mõtted ja küsimused. Ei midagi hullu, lihtsalt korraks käib ikka peast läbi.

Ma olen alati olnud hästi suur eesmärkide seadja ja nii ma ennast tavaliselt motiveerin/utsitan. Olen ka nüüd omale eesmärgiks võtnud iga päevaga natukene oma mugavustoonist välja tulla. Eesmärk on oma hirme tasahaaval ja vaikselt ületada. Õnneks on mul sõbranna Siiri, kes mind tohutult motiveerinud on. Ta on selline hästi chill ja käib lapsega igalpool. Ta ei muretse selliste asjade pärast. See annab ka mulle indu juurde, et saan beebiga ka mujal hakkama. Hakkama väljaspool turvalist ja kindlat kodust keskkonda, kus kõik on käe ja jala juures. Etteruttavalt ütlen, et ega ma ei plaani nii pisikese lapsega tervet maailma läbi rännata kohe, vaid ma mõtlen ikka selliseid igapäevaseid toimetusi (kellelegi külla minek, suuremas poes käimine jne). Minu puhul on muidugi see, et ma pean liikuma igalepoole jala/vankri/bussiga. Minul ju lube ei ole (plaanis on need nüüd Viljandis kindlasti ära teha - lubadus iseendale)


Alles hiljaaegu läksingi vankriga jalutama ja peale tunnist ringkäiku helistasin Siirile, et uurida mis neil Noraga teoksil. Nad olid parasjagu kuskil shoppamas ja leppisime kokku deidi Kalamaja ühes pisikeses kohvikus. Eks ma ikka pabistasin, et okei.. Kutil saab varsi uneaeg otsa ja kas me ikka jõuame enne söödud ning kui ei jõua, siis kuidas poiss ärkvel olles käitub. Ega ma ju ei teadnud, sest me polnud veel sellises olukorras olnud. Naljakas on see, et me kipume vist tihti oma lapsi alahindama selles osas.. Ta oli maru tubli ja rahulik. Lasi meil kenasti süüa, jutustada ja oli isegi nõus oma sleep carrieris tšillima ja ringi uudistama. Vahepeal kui pisike jorin tuli, siis võtsin ta kohe sülle ja siis ta uudistas sealt ringi. Kui me oma lõunaga lõpetanud olime, vahetasin mähkme, andsin pojale süüa ja panin ta uuesti vankrisse. Minu üllatuseks oli ta ka seal ärkvel olles üsna õnnelik (lutist oli abi) ja jäi päris kiiresti magama. Koju jõudes võtsin ta vankrist unisena oma rinnale tuttu ja ta magas seal 4 tundi jutti! Vot kus oli alles päev. Eks lihtsamaks tegi sellise käigu muidugi ka see, et Siiril on sama vana laps ja nii oleme me koos samas olukorras. Tekitas kuidagi rohkem kindlustunnet esimese korra jaoks. Siiri on üldse nii zen ja mul on hea meel, et ta mu ellu tulnud on. Temalt on mul nii palju õppida.


Nüüd eile, nädalake hiljem võtsin ma veel pikema käigu ette. Hommikul olime mõnusalt kodus ja lõunast plaanisin vankriga jalutama minna. Esialgu täitsa ilma otsese sihita. Toitsin last ja kella 13:15 paiku sättisime end õue. Poole kahe ajal jäi poja vankris magama ja mina võtsin suuna telliskivi suunas. Sealt kõndisin edasi juba uue Balti jaama turu poole, sealt edasi vanalinna, vanalinnast edasi Kaubamajja. Käisin läbi Endoveri kontorist, et endistele kolleegidele tere öelda, jutustasin natukene, läksin tagasi poodidesse ja märkamatult oli kell saanud juba 17:00! Laps magas ikka õndsat und. Ma siis mõtlesin, et juu ta kohe, kohe ärkab ja saan siis teda kenasti Kaubamaja imetamistoas toita/mähkme ära vahetada ning sammud kodu poole seada, aga muhvigi. Poiss korraks nagu tegi silmi lahti, aga selleks hetkeks, kui Kaubamaja viiendale korrusele jõudsin, magas ta jälle nii sügavalt, et ainus keda ma toita võisin olin ma ise. Nojah.. Kuna meil kaalu muresid ei ole ja poiss on kenasti kosunud, siis ei olnud mingit mõtet teda äratama ka hakata. Las ta siis magab. Uni tundus ju kohe eriti magus olevat. Ma siis ootasin oma veerand tunnikest, jõin ühe jääkohvi ja kärutasin meid Kristo töökoha juurde, et me koos koju saaksime minna. Kutt ärkaski alles kodus ülesse.. Söötsin ta kõhu täis, vahetasin mähkme ja siis sai Kristo lapsega tegeleda. Ta on hakanud nüüd lõpuks teadlikult naeratama ja rohkem ringi uudistama. Nüüd annab temaga täitsa aktiivselt oma pool tunnikest /tunnikese mängida ja maailma avastada. Senikaua, kuni poisid üksteist lõbustasid, vaaritasin mina õhtusöögi. Peale söömist oli Kristol meie kodu lähedal jalgpallitrenn. Kuna Kris oli niivõrd heas tujus, siis otsustasime kaasa minna ja mängu vaadata/ümber staadioni ringi jalutada. Kohale jõudes uudistasimegi nii oma pool tunnikest, aga siis jäi kutt vankris jalutades magama. Õnneks oli ühe Kristo sõbra naine (kellel on 2 nädalat noorem laps, kui  meil) ka kohal ja nii me kahekesi kärudega ümber staadioni oma 100 ringi jalutasime. Päris korralik trenn, hehe!

Body ja püksid on Breden Kidsist. Koodiga "costany" saab ka allahindlusega toodetelt -10% soodustust lisaks! Seda ainult viimaseid päevi :) Kellel plaanis lapse garderoobi täiendada, siis tasub võimalust ära kasutada!

Aga täiesti teisel teemal.. Juba kuu aja pärast anname oma üürikorteri omanikule ära ja kolimegi Kõrgemäele. Nii, niii äge. Ma ei jõua ära oodatagi. Hetkel veedame iga nädalavahetuse just seal, et vaikselt juba ettevalmistusi teha. Viime kottide viisi asju sinna ja seal olles sätime paika. Nii mõnusad ilmad on ka olnud, et kõik suured toimetused on edukalt tehtud. Seni kuni Kristo õues niidab, saan mina sisetöid teha. Näiteks sellel nädalavahetusel värvisin üle köögikapid ja me ostsime uue pliidi (vana pliit oli kohe eriti vana ja hästi soojaks enam ei läinud.. kartulite keetmiseks kulus oma head 3-4 tundi). Me ostsime sellise täiesti tavalise, peaaegu kõige odavama pliidi, aga selle elektrilise plaadiga. See on lihtsalt mugavam ja kiirem ning sellest sinna täitsa piisab. Meil on ju puupliit ka mida talvel/sügisel kasutada saab. Seal valmivad kõige maitsvamad toidud!

Lisaks panime seina peale kaks riiulit, sest meil pole muidu kuskile oma asju panna. Köök on meil Kõrgemäel imepisike ja ühest köögikapist jääb vajaka. Seni kuni me uut kööki sisse panna ei saa, tuleb aga olemasoleva ruumiga hakkama saada. Kristo ehitas kapi sisse vähemalt riiulid ja nüüd ei ole see lihtsalt üks suur kolakapp, kust kõik välja kukub, kui otsima hakata. Enne oligi see täitsa ilma eraldavate riiuliteta ja jumala ebapraktiline. 

Köök nüüd

Köök enne "meie aega"

Jeeee, riiulid!

Julm, kui suur töö on tegelikult juba tehtud. Eks palju on veel vaja teha ka.. Näiteks köögis ei ole lage veel paigaldatud. Sinna tuleb samasugune laudis panna ja ära peitsida. Lisaks tahaksin ma kardinapuu kõrgemale tõsta, sest nii tundub lagi visuaalselt kõrgem. Praegu see nagu natukene lõikab ära osakese seinast. Aa.. Ja kui ma enne mainisin, et me ostsime uue pliidi, siis sellega on ka naljakas lugu. Kas te teadsite, et ostes pliidi, ei saa te seda veel kohe kasutada? Pliidile tuleb juurde osta eraldi ühendamise juhtmed?! Need ei ole kunagi pliidiga kaasas.. See on umbes sama, et sa ostad moosisaia, aga moosi pead eraldi juurde ostma?! Õnneks saime juhtmed võtta vanalt pliidilt, Kristo mängis väikest viisi elektrikut ja saime ta ikkagi tööle. Wohoo!

Järgmine missioon on paigaldada uus boiler, vahetada välja veefilter (vana boiler tilkus ühest kohast ja lapsega vajasime suuremat, et ka vannitamiseks, meie mõlema duši all käimiseks, niisama kodusteks toimetusteks sooja vett jätkuks ja ehk ülegi jääks) ja mõelda välja lahendus garderoobi jaoks. Meil ei ole hetkel mitte ühtegi riidekappi. Meil oleks vaja ideaalis suurt garderoobikappi, aga need on nii hirmus kallid. Ma ei tea.. Ma proovin pidevalt mööda pinteresti ja interneti avarusi nüüd ringi tuulata ja mõne geniaalse lahenduse leida. Või kui kellelgi äkki seisab mõni suur riidekapp, siis meie võtaksime hea meelega vastu! Eks ma hoian osta.ee lehel ja teistel sarnastel ka silma peal. Meil on lihtsalt päris palju riideid, voodipesusid, rätikuid jne, mis vajavad ära paigutamist. Ega kaua meil selleks aega ei ole, sest juba 10.08 anname me oma korteri võtmed üürileandjale üle. Ideid kellelgi?


Ja siia täitsa lõppu üks vahva pilt nööbist. Loodan, et teil on super tore nädal ja et neid päikeseliseid ilmasid jaguks! Tsauki, tsauu.

Wednesday, July 5, 2017

Kris kasvab - 1 kuu arstivisiit + muud juttu

Kris - 1 kuu ja 7 päeva. Body: Breden Kids, püksid: Lulukids, pusa: H&M, sokid: H&M, müts: Mallurilt

Nii, ma ei teagi kohe kust alustada. Poja magab praegu meie suures voodis ja mina valvan tema und siin kõrval vaikselt. Me tulime just perearsti juurest, sest meil oli see kohustuslik 1. kuu visiit. Alustangi ehk ilunumbritest.. Kaal: sünd - 4058g (madalaim 3758g) nüüd - 5450g (+1,39kg). Pikkus: sünd 54 cm, nüüd - 56 cm (+2 cm). Pea ümbermõõt: sünd - 37 cm, nüüd 40 cm (+3 cm). Rindkere: sünd 38 cm, nüüd - ei mõõdetud. No kokku võib võtta selle siis nii, et poiss on ilusti kosunud ja peame lihtsalt samas vaimus jätkama. Ta on meil täielikult rinnapiima peal ja lisa me talle ei paku. Küll, aga ostsime mulle rinnapumba, et juhul, kui mul on vaja millalgil tunnikeseks kuskile minna (ala hambaarstile vms), siis oleks Kristol võimalik ikkagi vajadusel last toita. Pumpasin siis eile prooviks 120ml piima välja. See kogus peaks olema ikkagi päris suur. Enamik beebisid sööb ühe korraga maksimum 90-100ml. Kutt tõmbas pudeli hinge alla ja küsis end veel rinnale. Sõi ühe rinna veel peale tühjaks ja ei teinud teist nägu ka. Ei tulnud tal midagi ülesse ja tšillis rahumeeli edasi. Naljatasin Kristole, et ei tea kas peaks liitrite viisi igaksjuhuks piima välja pumpama? Okei, nali naljaks. Hea uudis oli see, et pudelit ta oli nõus võtma küll. Juhuu! See teeb meie elu oluliselt lihtsamaks..  Seda juhuks, kui selleks vajadus tekib muidugi.


Aga kuidas ma ise taastunud olen? Keisrihaav enam mulle mingit muret ei valmista ja üleüldse tunnen end juba täitsa endisena. Ka kaal on praktiliselt taandunud. Juurde võtsin rasedusega 14,5kg ja sünnitama minnes olin 63kg. Haiglasse jäi 7kg ja täna 5 nädalat hiljem olen ma  juba 49,8kg. See teeb siis.. eeee, 13,2kg. Enne rasedust olin 48,8kg, seega on jäänud vaid 1kg kaotada. Ma ausalt öeldes ei põdenud selle pärast algusest peale. Ma olen suhteliselt liikuv inimene ja nüüd aitab pidev vankriga jalutamine ning lapsega tegelemine sellele kõigele veel omakorda kaasa. Magusaisu on muidugi imetamisega kaasnevalt meeletu. Ma võiks AINULT magusat süüa, aga hoian ennast täiega tagasi. See muidugi ei tähenda, et ma ühtegi kommi omale suhu ei pista. Pistan küll.. Paljud lugejad tõid ühe eelneva postituse all välja seose magusa ja lapse gaaside vahel. Ma ei oska seda kinnitada ega ümber lükata, sest ma ei söö magusat sellistes kogustes, et see võiks probleeme tekitada. Üks, kaks kommi või paar üksikut šokolaaditükikest vast küll midagi ei muuda. Ma esialgu ei plaani oma menüüs mingeid muudatusi teha, vaid proovin lihtsalt mitmekesiselt ja tervislikumalt toituda. Hetkel oleme palju abi saanud infacolist ja reladropsi probiootikumi tilkadest. Eks öösel on natukene seda läbi une jorisemist ikka, aga poiss saab oluliselt kergemini oma gaasidega hakkama, kui enne. Sellesmõttes on ikka kergendus. Eks loomulikult on ka hulle päevi, kus kutt on oma 5-6h jutti üleval ja magama jääda üldse ei taha, aga enamasti kulgeme üsna rahulikult. Mõni öö on ka erandeid olnud ja ma olen teda iga tunni tagant rinnale pidanud tõstma, aga sellest pole lugu. See kõik on ju ajutine ja mööduv. Üleüldse olen ma kuidagi üsna zen olemise enda jaoks eesmärgiks võtnud. Siiani on see enam-vähem ka õnnestunud. Nii on meil kõigil lihtsalt kergem ja mõnusam koos kulgeda. Lisaks pean ütlema, et see pereelu on täitsa mõnus. Ma ei mäletagi enam aega, kui Kris meiega ei olnud. Nii imelik. Ta on kuidagi nii "oma, oma, oma" juba. Lisan siia lõppu ühe vahva enne ja pärast pildi. Alumine on tehtud haiglas ja Kris on seal 1 päevane. Ülemine on tehtud eile.. 1 kuusena. Julm, kui kiiresti nad kasvavad! 

Aa.. Fun fact: Krisile vannis ei meeldi üldse, aga duši all käib meeleldi. Kellel veel lapssel selline mure, siis tasub proovida. Loomulikult tuleb hästi ettevaatlik olla, sest duši all on libe. Meie poisile igatahes sobib selline variant paremini. Proovimegi teha nüüd nii, et iga kolmas kord pistame ta vanni. Ülejäänud kordadel käime duši all. 

PS! Sain Breden Kidsiga (https://ee.bredenkids.com) diili, et järgevad 2 nädalat saab koodiga "costany" ka juba allahinnatud toodetelt -10% soodustust lisaks. Kes soovib, siis kasutage võimalust. Neil niisamagi suured aled :) 

Ülemisel pildil on Kris juba täitsa suure lapse moodi.. Hehe. 

Ja täiesti lõppu üks igapäevane vlog ka. Vorbin neid nüüd eriti hoolsalt, sest hiljem on need meile endile ka nii toredaks mälestuseks. Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Saturday, July 1, 2017

Tegemistest - deit, massaaž ja veidrad sündmused kortermajas?

PS! Koodiga "costany" on kõik tavahinnaga tooted Breden Kids e-poes -10%!

Meil on selline parajalt tegus nädal olnud ja ma kohe tunnen, et olen uuesti vaikselt energiat täis. Ma ei ole kunagi olnud selline inimene, kellele meeldiks lihtsalt lamada ja mitte midagi teha. Okei, paar päeva on mõnus, aga siis mul hakkab igav. Ma ammutan energiat inimestega suhtlemisest, värskest õhust ja liikumisest. Näiteks täna käisime me tüdrukutega Karina Yoga toas, et õppida pisikestele refleksoloogilist massaaži tegema. Mis see siis endast kujutab? Beebide sagedaseim mure esimestel kuudel peale sündi on kõhuvalud. Gaasivalude või koolikute vormis, see liigitus ei olegi nii oluline. Tähtis on see, et tita murele saaks vastata ja tema vaeva vähendada. Refleksoloogiline massaaž on siin hea abiline. Refleksoloogia on väga pika ajalooga raviviis, mille järgi osake peegeldab tervikut. See tähendab, et inimese keha erinevates piirkondades on kogu organismi peegeldustsoonid, mille kaudu saame organismi tasakaalu mõjutada. Beebide refleksoloogiline massaaž on leebe ja ohutu, kõrvaltoimeteta ja lapsele nauditav teraapia. See aktiveerib seedesüsteemi, tasakaalustab närvisüsteemi, parandab und, vähendab pinget ja seeläbi lõõgastab ning on soodus ka aju arengule. Beebi refleksoloogiline massaaž on jõukohane õppida igale emale. Ühesõnaga.. See on midagi, mis mööda külgi maha ei jookse ja ka lihtsalt lõõgastav masseerimine on beebile mõnus. Kohale jõudes oli kutt juba suhteliselt unine, aga saime mõnda aega ilusti koolitusest osa võtta. Siis läks Krisil kõht tühjaks ja üsna ruttu andis ta sellest ka häälekalt märku. Käisime siis kõrval olevas toas korra söögipausil ja..


Kutt vajus piimakoomasse. Nojah, nii palju siis sellest masseerimisest, hehe. Eks panime nii palju, kui võimalik omale kõrva taha ja proovime kasvõi natukene kodus järele teha. Mulle tundus, et tegelikult talle täitsa meeldis. Eriti kõhuli olemine ja selja pealt masseerimine. Talla aluste mudimise vastu ei olnud tal ka midagi. Üleüldse on ju selline füüsiline kontakt beebidele hästi oluline. Igatahes.. Minu meelest oli vahva ja ma üldse ei kahetse minemist. 

Õnneks üsna pea peale poja uinumist, saigi koolitus läbi ja Kristo tuli meile vastu. Pistsime siis magava Krisi turvahälli ja mõtlesime, et kasutame aega kasulikult ära.. Lähme deidile! Seadsime sammud Mack Bar B Que restorani poole ja sõime kõhud punni. Tellisime sellel korral kanaburgerid ja ausalt.. Never again. Seal on muidu hullult head toidud, aga see burger oli küll päris jube. Eks see on maitse asi muidugi, aga ta oli hästi vürtsikas ja burgeri vahel olev kaste oli hästi spetsiifilise maitsega. Minu jaoks oli üllatus, et menüüs ei olnud infot, et tegemist on vürtsika burgeriga. Kui ma teenindajalt palusin, et sooviksin uue roa tellida, siis oli ta väga üllatunud, et meie jaoks burger vürtsine oli. Nemad seda vürtsiseks ei pea?! Ma ise söön tegelikult üsna vürtsikat toitu ja no ma ei tea, see ikka oli päris omajagu vürtsikas. Ega ma ei taha midagi halba antud restorani kohta öelda, see on üks minu lemmik kohtasid, aga vot antud roog ei olnud üldse minu teetass. Jällegi.. Eks maitsed ongi erinevad. Tellisin siis selle asemel teise roa ja antud burgeri eest nad raha ei võtnudki. Milline teenindus! Super!


Hiljem kalpsasime veel läbi beebicenterist ja ostsime poisi jaoks kandelina. Ta on meil üsna selline lähedust armastav ja kandelina kasutamine oleks teatud olukordades päris mugavaks lahenduseks. Aga kuna Kris magas koju jõudes oma magusat und ilusti edasi (juba neljandat tundi) ja elevus lina järele katsetada oli suur, siis pidi Kristo lina sidumist kassi peal harjutama, hehe. Ta oli päris rahul ja nurrus omaette. Ta ei ole normaalne kass. 


Ja täiesti OT, aga meil on viimasel ajal kortermajas jumala veidrad sündmused toimunud. Nimelt ilmus mingi paar nädalat tagasi välja üks vanem naisterahvas.. Me pole teda kunagi varem meie majas näinud. Ühel päeval koputas ta meile uksele.. Ta on selline umbes 80 aastane äkki? Tegin siis ukse lahti ja seal ta seisis. Käed värisesid, silmis oli hirm ja uuris, et mis plaanid meil tema korteriga on?! Et seinad kostuvad siin majas läbi ja ta on kuulnud küll. Et öelgu me kohe! Et mida me tema korterist ometi tahame. Eeeeeeeeeeee.. "KRISTO" hüüdsin mina. Kristo tuli siis samuti ukse juurde ja naine jätkas sama segast juttu. Proovisime talle selgitada, et meil ei ole tema korteri vastu mitte mingisugust huvi ja ausõna ei tea me millest jutt. Et me oleme lihtsalt üürnikud ja pealegi varsti ära kolimas täiesti. Vaidlesime siis ikka jupp aega üle ukse ja lõpuks ta siis enam-vähem palus meil lubada, et me ikka midagi ei plaani.. Ise tudises. Ma sulgesin ukse ja küsisin Kristolt esimese raksuga, et issand.. Kas see just oli unes või päriselt? Kas ta kuulis ja nägi sama, mida mina just? Huh. See oli kuidagi nii kohkuma panev kogemus. Meil polnud halli aimugi, millest ta rääkis. Vaevalt, et kellelgi teisel tema korteriga ka mingeid hulle plaane oleks (meie majas on ainult 8 korterit) ja kõik tunnevad kõiki (va, siis teda.. Seda naist pole me kunagi varem näinud). Okei.. Unustasime mõne aja pärast selle olukorra ja täna hommikul oli see naine jälle platsis. Me hakkasime just autoga hoovist lahkuma ja see vanaproua tuli aknale ning hõikas meile, et ta kuuleb läbi seinte meie plaane küll ja öelgu me kohe ausalt, et miks me tema korterit tahame. Et tema on seal juba 60 aastat olnud ja mis plaanid meil ometi on?! Ta tundub ikka päris hüsteerias, sest ta ise üleni väriseb ja on nagu kabuhirmul? Ta nagu päris tõsiselt arvab, et me tahame Kristoga ta korterit ära võtta või ma ei tea.. Maha põletada? 

Huhh.. Niii kõhe. Mida me tegema peaks? Huvitav, kas ta nagu kuuleb päriselt kedagi majas rääkimas või on tegemist siiski ikkagi juba häältega tema peas? Ma ausalt ei tea, mida teha? Ma ei taha kuidagi ebaviisakas olla ega inimesele ülekohut teha, aga.. Mida Teie antud olukorras teeksite? Huvitav, et kust kohast see naine nüüd järsku välja hüppas? Kas peaks ta lähedasi kuskilt otsima või? 

Siin siis eilne/tänane vlog ja üks jagamata vlog Krisi sünnipäeva päevast. Tsauki, tsauu!