Thursday, June 29, 2017

Kingiidee 18.ndaks sünnipäevaks!


See mõte tuli meil juba ammu, ammu, ammu.. Juba päris minu raseduse alguses tegelikult ja kuidagi on see blogis siiani kajastamata jäänud. Aga jällegi.. Parem Hilja, kui Leida onju. Meil nimelt on olemas Krisile tulevikuks üks sünnipäeva kingitus. See on lausa selline 18 aasta pikkune projekt ja ma siiralt loodan, et meil see välja ka tuleb, nii nagu planeerinud oleme. See idee on päriselt jube kihvt. Peaasi, et me järjepidevad suudame olla. Siiani oleme endast parima andnud ja proovime seda edaspidi ka. Aga okei.. Mida ma ikka nii pikalt jahun. Asun parem asja kallale. Millega tegu?

Kingiidee peitub selles, et me tegime Krisile juba raseduse ajal gmaili konto. Sinna e-mailile oleme alates minu 20-ndast raseduse nädalast vabal valikul kirju saatnud. Hetkel on seal minu neli kirja kõhtu, mõned kirjad papsilt ja üks vist isegi Krisi tädilt. Lisaks olen sinna nüüd saatnud mõningaid pilte ja videosid Krisi igapäevastest toimetustest (näiteks video pea tõstmisest, esimesest sünnipäevast/jaanipäevast). Kogu selle asja point on see, et kui Kris saab 18, siis kingime talle antud e-maili konto parooli. Seal ootab teda üks vääääga pikk ja vinge mälestuste rada. Loomulikult ei saada me sinna igapäev pilte ja ilmselt muutume me mingi hetk ka hooletumaks, aga eesmärk oleks vähemalt iga aasta sünnipäeval sinna kirjutada, et mis me tegime, kuidas ta ennast tundis, mida teha oskas ja lisada pilte/videosid ka juurde. Loomulikult saadame sinna vahel lihtsalt mõningaid naljakamaid palasid või pilte ka. 

Kujutage ette, kui äge sellist asja 18 aastat hiljem lugeda/vaadata on? Mina küll tahaks, et mul selliseid mälestusi alles oleks. Eriti äge on tal neid ilmselt vaadata siis, kui ta ise kunagi lapsed saab. 

Eks loomulikult võib spekuleerida, et äkki gmaili kontosid enam ei ole 18 aasta pärast jne, aga me võtame selle riski. Alati saab asju forwardiga mujale ka saata, kui vaja. Muidugi oleks variant ka panna taolised asjad kõvakettale/mälupulgale, aga ka need võivad katki minna/ära kaduda ja see tundub mulle tülikam lahendus. Eks mitte miski ei ole 100% kindel ju ☺Aga jah.. 

Kuidas Teile selline idee tundub? Kas ja kui palju on teil alles mälestusi enda lapsepõlvest? Kuidas hoiate/säilitate mälestusi enda lastest?

EDIT: Kuna paljud arvasid, et 18 aastasele noormehele selline idee korda ei läheks, siis teen ühe täpsustuse. Kinki võib üle anda millal iganes. Näiteks siis, kui ta ise isaks saanud on. See vanuse number ei ole postituse point :)

Naaseme tasa ja targu argipäeva


Nagu eelnev postitus kõneles, siis on poja sünnist tänaseks juba kuuke möödunud ja nüüd võib vist öelda, et hakkame vaikselt argipäeva tagasi naasema. Põhiliselt ilmselt seetõttu, et tekkinud on väikest viisi turvatunne, et beebiga  saame me kahepeale hakkama küll. Eks me õpime siin igapäev midagi teineteise kohta, aga tasapisi õnnestub juba eelnev elu ja uus elu omavahel sobituma panna. Esimestel kordadel oli ju lausa hirmutav vankriga õue minna.. No teate küll seda mõtet, et "mis juhtub/mis ma teen, kui ta keset tänavat/poodi nutma hakkab" tunnet? Tänaseks on see hirm õnneks seljatatud. 

Kris läheb ööunne meil tavaliselt 22:30-23:00 aeg. Varasemalt oleme me alati kutiga koos magama läinud, sest Kristo peab hommikul vara tööle minema ja tegelikult on väsimus selleks hetkeks juba päris suur. Esmaspäev oli erandiks. Panime esimest korda kuti üksinda ööunele ja ise jäime ülesse, et diivanil teineteise kaissu pugeda ja seriaali vaadata. Eks käisin ikka kiikamas küll, et kuidas lapsel läheb ja kas kõik on korras, aga tegelikult oli täitsa mõnus. See üks tunnike omavahel olemise aega on minu meelest hindamatu väärtusega. No just sellepärast, et suhe päris tagaplaanile ei jääks. Ei ole ju mingi saladus, et nii pisikese beebi kõrvalt on sellisteks asjadeks aja leidmine ikkagi keerulisem, kui varem.


Käisime Krisiga koos ka esimesel "deidil". Nagu ma juba varem maininud olen, siis on meil päris äge 48 liikmeline beebigrupp. Koos oleme juba nii palju toredat teinud ja tegelikult pean neid naisi juba täitsa oma sõbrannadeks. Meil lihtsalt on hetkel ju nii palju ühist. Eks oma endiste sõbrannade/sõpradega suhtlen ka, aga peale beebi sündi ikkagi vähem. Eks see kipubki vist reeglina nii olema kahjuks. Kui laps juba natukene suuremaks saab, siis on kergem ka omavahel jälle suhelda ja ühist keelt/aega teineteise jaoks leida. Kuidas Teil sellega kogemused on?

Saime Keijuga juba hommikul kell 10:30 kokku ja kärutasime koos Kalamajja. Plaan oli sööma minna. Otsisime mõnda terrassiga kohta, et vankritega õues istuda. aga kõik sobivad avati alles 12 paiku.. Ainus, mis tundus sobivat oli boheem. Ega see ei olnud üldse kehva valik, sest toit on seal ju väga hea. Lapsed magasid meil kõik 3 tundi maha ja meie saime mõnusalt pannkookide kõrval sädistada. Ausalt öeldes oli see nii värskendav ja koju naasedes olin nagu teine inimene. Sellist "tuulutamist" oli väga, väga vaja ja eriti tore oli seda teha koos kellegagi, kes parasjagu täpselt sama läbi elab. 


Ja kõige viimaks tahtsin natukene eilsest Krisi sünnipäevast ka natukene rääkida. Kuidagi juhtus nii, et Kris ei olnud pikniku mõttest õhtu saabudes üldse vaimustuses. Terve päeva tudus ta nii eeskujulikult, et mina sain toad koristatud, toidud ette valmistatud, ennast korda sätitud ja aega jäi veel ülegi.. Ka ilm oli nagu tellitud! Küll, aga juhtus nii, et kui külalised tulema hakkasid, venis Krisi ärkveloleku aeg liiga pikaks. Korra sain ta küll magama, aga ta ärkas juba ca kümne minuti pärast kõpsti ülesse. Nii oli ta lõpuks juba 4 tundi üleval olnud ja magama panek juba päris keeruline. Ta oli nii üleväsinud, aga tuttu ka jääda ei tahtnud. Proovisin natukene eemal vankriga kärutada, toas pallil hüpitada, kandelinaga rinnale siduda, aga ei miskit. Lõpuks jäi kutt magama alles siis, kui kõik külalised lahkunud olid. Eks taolised üritused on nii pisikeste ilmakodanike jaoks väsitavad ja kurnavad. Lõpuks oligi nii, et Kristo oli enamuse ajast külalistega ja mina proovisin meie õnnetut kutti ikka natukene lohutada. Minuga ühinesid Siiri ja Keiju, kellel sama vanad lapsed. Nii me kolmekesi voodil imetasime ja korda-mööda lapsi magama suigutasime. See võis päris naljakas vaatepilt olla. Aga super suur kniks kõikidele lähedastele, kes kohale tulid. See oli teist super armas! Ja noh.. Kui päeva kangelane tahab oma sünnipäeval ühe peatäie nutta, siis on tal selleks täielik õigus, eksole? Ikkagi oma sünnipäev ju. 

Kui kõik külalised lahkunud olid, siis jäi Siiri koos oma kaasa ja beebiga veel meile. Mõlemad lapsed olid muutunud rahulikuks ja meie oma jäi üsna kiiresti tuttu. Muljetasime, rääkisime juttu ja ka värsked isad said oma kogemustest omavahel pajatada. Kuidagi selline zen olemine oli. Pugisime peost alles jäänud toitu ja lihtsalt olesklesime diivanil. Mõnus oli!

Isad kiusavad

Nora ja Kris pidid sõbrapilti tegema, kuid üks neist juba põõnas

Sellised seiklused ja mõtted siis tänasesse päeva. Hea meelega loeks ka teie kogemusi antud teemadel. Seniks kallid, paid!

Wednesday, June 28, 2017

Kiri Krisile: Kõige esimene sünnipäev - 1 kuu armastust!


Hei nööp! Täitsa uskumatu, aga ongi kuuke sinu sünnist juba mööda veerenud. Praeguseks hetkeks olime su papsiga juba haiglas ja umbes täpselt 11 tunni pärast olidki sa meie kätel. Huh. Mul ausalt öeldes on kõik veel nii selgelt meeles, et judinad jooksevad üle selja seda kirjutades. Mitte need hirmsad judinad, aga just need positiivsed judinad. Tänaseks ei mäleta me enam elu ilma sinuta. Vaikselt oleme üksteisega harjunud ja mulle tundub, et me kulgeme juba päris mõnusalt. Nii vahva on näha Sind igal hommikul meie kõrval mõõõõnusalt ringutamas, kui sa sügavast unest ärkad. See on mu lemmik osa päevast. Sa oled vist täitsa hommiku inimene, sest siis oled sa kõige paremas tujus. Uudistad ringi oma suurte silmadega, naeratad ja siputad oma pisikeste käte-jalgadega. Hommikuti on sind kõige toredam ka kõhuli panna. See sulle meeldib. Oma pead tõstad sa ka 1 kuuse kohta niii tublisti.. Täitsa suur poiss oled juba.




Veel pean ütlema, et sa oled üks ütlemata hea laps. Kui gaasid sind parasjagu ei kimbuta, siis oled sa selline eriti rõõmus, asjalik ja vaikne kutt. Sa ei kipu üldse kriiskama või kõvasti nutma. Pigem teed sa sellist õnnetut ja tagasihoidliku ägisemise häält, kui midagi sulle ei meeldi. Enamasti juhtub see siis, kui keegi sulle tähelepanu ei pööra. Sulle hirmsasti meeldib seltskonnas olla ja üksinda sa tšillida ei viitsi. Ikka oluliselt põnevam on, kui keegi sinuga räägib, su põske kõdistab või su käsi kokku lööb. Su nägu läheb siis kohe naerule. Süles/kaisus meeldib muidugi ka olla ja ringi uudistada. 

Vaikus sulle ei meeldi.. Veel vähem vaikuses magada. Ainult ööuni on erandiks. Mida rohkem müra ja juttu ümber on, seda kauem ja sügavamalt sa tudud. Näiteks üksinda sind vankrisse jätta pole mõtet, sa ärkad kohe ülesse. Kui tuua vanker seltskonna keskele, siis võid sa seal oma 3 tundi jutti magada. Mulle tundub, et selle omaduse oled sa minult pärinud ☺


Täna korraldame sulle väikest viisi sünna. Ma tegin eile sulle koogi ka. Sellise hapukoorese. Mmmm! Mul on endal tükk tegemist, et seda mitte pintslisse pista enne õhtut. Külla ootame pere ja sõpru, kes ise tulla tahavad. Teeme oma kortermaja aias väikese pikniku.. Grillime, räägime juttu ja nosime kooki. Ikkagi kõige esimene sünnipäev ju. 

Me veel perearstile pole jõudnud, et sind üle mõõta. Sinna läheme alles viiendal juulil. Küll, aga saime sind eile kaaluda. Kolm nädalat tagasi olid sa 4,2 kilo. Tänaseks on kaalunumber juba 5,4kg. Juhuu! Kosu ikka sama tublisti nüüd edasi ja tea, et sa oled algusest peale olnud imetabane ♡

Armastusega,
Emme

Sunday, June 25, 2017

Kris Stefan Epner - Kuidas kutt oma nime sai?


Kui üleeile üks armas blogilugeja meie juurest läbi astus ja me juba mõnda aega jutustanud olime, siis uuris ta, et ma võiksin kirjutada ka sellest, kuidas meie poja omale nime sai. Ma olin üsna üllatunud, et ma sellest juba kirjutanud ei ole? Kas tõesti? Ilmselt jäi see kuidagi idee tasandile kogemata, sest tegelikult oli see mul plaanis küll. Aga parem Hilja, kui Leida eksole? Ega meil mingit hullult diipi stoorit kogu selle asja taga ei ole, aga eks ta omaette lugu on ikka. Kuti nimeks sai siis Kris Stefan Epner. Miks?

Tegelikult oli meil nimi välja mõeldud juba sel hetkel, kui neljandat kuud alles rase olin. Me lihtsalt tahtsime enne nime välja hõikamist veenduda, et ta ikka seda nägu ka on. Seega ootasime sünnini. Omavahel kutsusime teda juba tegelikult nimepidi. Aga kõik sai alguse ühest autosõidust.. Me tegelikult olime teel Kõrgemäele, Viljandisse ja meil oli poolteist tundi vaja sisustada. Mõtlesime, et võiks huvi pärast ju igasuguseid erinevaid nimesid internetist uurida ja ehk ka midagi meie kutile välja mõelda. Lehitsesin telefonist siis erinevaid veebilehti, lugesin nimesid ette ja itsitasime/arutasime siis erinevate nimede peale. Eks alati on mingite nimedega huvitavaid seoseid ja nii sai üsna palju meenutusi omavahel jagatud. Kes tundis kunagi Rolandit, kes kõik onnid maha põletas ja kellel oli kunagi mõne Oliveriga kana kitkuda.. You get the point. Üks hetk jäi list nagu tahaplaanile ja jäime niisama arutama. Kuidagi jõudsime nimeni Kris - No tuletatud on ta tegelikult Kristo nimest. Mõlemile meile see hullult meeldis ja tundus selline "popi" poisi nimi. Meie tutvusringkonnas ei ole eriti selle nimelisi inimesi ka, seega tundus nagu suurepärane valik. Kuna nimi sai Kristo nimest tuletatud, siis mõtlesime, et võiks nagu mingi seos minuga ka olla.. Seetõttu otsustasime panna poisile kaks nime. Nagu minulgi. Ilma sidekriipsuta. Hakkasime mõtlema siis, mis oleks äge ja teistmoodi nimi Krisi kõrvale. Kahe nimega on see eelis ka, et palju väiksem on tõenäosus, et lasteaias/koolis sama nimega poiss satub olema ja kutt saab hiljem ise otsustada, kumb nimi talle rohkem meeldib. Mina näiteks olen väga rahul, et minul kaks nime on. Triinu ja Liis on eraldi päris populaarsed nimed ja nimekaime kohtab tihti. Samas minu nimi - Triinu Liis on oluliselt vähem populaarne. 

Kris Stefan 2-päevasena

Stefani valisime tegelikult seetõttu, et see lihtsalt väga meeldis meile mõlemile. Itsitasime pihku, et see on nagu eduka ärimehe nimi. Hea rahvusvaheline ka, hehe. Kokku kõlas nimi ka lahedalt ja teistmoodi. Nii see otsustatud saigi. Kui pisike Kris sündinud oli, siis olime oma otsuses kohe kindlad. See nimi jääb. Hüüdnimedena saame teda hüüda Krissuks või Steffiks näiteks. Vahva on see, et meie näiteks ühtegi sama nimega last ei tunne. Hetkel vähemalt.. Ja isegi kui tunneks, siis ei oma see tegelikult ju absoluutselt tähtsust ☺♡

Mille järgi Teie lapsed nime said? Kas nimi oli olemas juba enne sündi või otsustasite alles peale lapsele otsa vaatamist? Mis Teie lapse nimeks sai? Kas olete oma nime valikuga rahul?

Friday, June 23, 2017

Kõik päevad ei ole vennad - Kuidas ma ühel päeval pea kaotasin


Kristo on juba tagasi tööpostil ja mina kutiga nüüd üksi. Esialgu oli mul natukene hirm ka, sest Kristost oli mulle eelnevatel nädalatel nii palju abi. Eks ikka kõik tundmatu tundub esialgu hirmutav. Natukene rohkem hirmus oli sellepärast, et paar päeva enne Kristo tööle naasmist tulid kutti gaasid kimbutama. Esialgu natukene vähem, aga kõik kulmineerus esmaspäeval.. Kristo esimesel tööpäeval. Ma pean tunnitama, et tol õhtul nutsin ikka korraliku peatäie. Naljakas on see, et terve raseduse vältel ei olnud sellist asja ja ka vahetult peale sünnitust mitte. Nüüd kolm nädalat hiljem said hormoonid ja väsimus minust võitu ja pisaraid voolas ojadena. HUH. Aga mis siis juhtus? Esmaspäeval ärkasime 7 paiku ja Kristo lahkus kodust 8:30. Sellest hetkest kuni 22:00 - ni, magas kutt ainult 2,5-3 tundi. Ülejäänu aeg möödus ainult punnitades, end pulka ajades ja ägisedes/nuttes. Vaesekesel oli nii paha. Kuna ma esialgu ikkagi olin omale peas võtnud mõtteks selle, et ma üritan esiti lutti mitte anda ja samuti gaasirohtusid viimases hädas kasutada, siis õhtu lõpuks olin ma täiesti teist meelt. Mul oli lapsest nii kahju ja ma ei osanud teda kuidagi enam lohutada. Tegime kõiki võimalike võimlemise harjutusi, otsisin internetist infot erinevate leevendavate massaažide kohta, käisime soojas vannis, kussutasime, võtsin rinnale tuttu, andsin süüa, kiigutasin, laulsin aga olemine oli poisil ikka kurb. Lõpuks muidugi mängis tital see üleväsimus ka suurt rolli, sest 12 tunni jooksul vaid 2,5h und teeb lisaks gaasidele samuti oma töö. Tegin kõike, mis pähe tuli.. Mitte miski ei lohutanud teda. Vahepeal sai ta mu rinnal paariks minutiks sõba silmale, aga siis lõi ilmselt jälle mingi gaasimull olemise rivist välja ja nutt oli kerge tulema. Lõpuks ma nutsin juba ühes temaga. Ma tundsin ennast nii kasutuna. Ma ei osanud teda kuidagi aidata. Lõpuks küsis ta end rinnale juba iga veerand tunni tagant, sest see oli ainus mis lohutas.. Samas, kui tõstsin ta rinnale, siis sellele järgnes kõike muud, kui söömine. Kätega kraapimine, jalgadega kõvasti siputamine, kriiskamine, väänlemine, vibusse ajamine.. Uuuh, see oli nii karm! Vaene laps. Tol päeval näitas mu polar natukene rohkem, kui 16 000 sammu.. Ma muide ei lahkunud tol päevast koduseinte vahelt, vaid see kõik tuli kussutamisest/askeldamisest. Mainin ära, et meil on 2-toaline 40m2 suurune korter. Ulme. Viimases hädas haarasin oma lutikogu järele.. Ta ju nii väga tahtis tissidest lohutust ja iga 5 minuti tagant teda rinnale tõsta oli täiesti kreisi. Proovisin siis ja nii meile ikkagi üks "uus sõber" tekkis. Tol hetkel pidin küll oma sõnu sööma, et proovin lutist ikkagi kaugele hoida. Õnneks imeb ta ka peale luti saamist rinda kenasti edasi ja praegu ei tundu, et sellega probleeme oleks. Me ei plaani lutti kuritarvitada, vaid pigem sellistes olukordades appi võtta. Meil on umbes täpselt 9 lutti. Enamik on kingiks saadud ja ühe MAM luti sai Tallinna linna pakist. Veel ühe samasuguse sain Malluka lastekarbist. Kõikidest proovitud luttidest sobis pojale aiult üks. Vot selline:


Lõpuks tuli Kristo koju ja kuidagi suigutasime poja ööunne. Öösel magasime kõik hästi ja saime oma 7 ja pool h und kätte. See oli imeline. Hommik algas juba hoopis teise noodiga.. Laps tegi terve päev ilusti 2-4 h pikkuseid unesid, oli rõõsa ja rõõmus, mina jõudsin pesema minna, koristada, süüa teha ja lapsega rahus tegeleda. Ta on õppinud juba "aguu"-tama ja see on niiii armas! Igatahes.. Järgmine päev oli nagu täielik vastand eelnevale. Päevad ikka ei ole üldse vennad. Nii tore oli näha, et tal on parem ja kergem olla. Enne esmaspäeva oli meil ju koguaeg selline söön-magan-kakan režiim ja gaasidest polnud märkigi. See kuidagi tuli nii järsku ja ootamatult. Kõige, kõige raskem on näha oma pisikest beebit piinlemas.

Kris Stefan - 26 päevane rullike ♡
EDIT: Vahepeal on nüüd kaks päeva postituse alustamisest möödunud ja leidsin hetke, et ta ka lõpuni kirjutada. Olen nüüd usinalt apteegitilliteed joonud ja titale infacoli enne toitmist andnud. Talle see rohi maitseb. Tundub, et see aitab ka. Viimastel päevadel on seda gaasidest tingitud nuttu ikka palju vähem olnud ja kutt saab kenasti magada. Uned on keskmiselt 2-3h. Öösel magab ta ka hästi. Esimene pikem uni on 4h, siis sööme ja järgmine uni on kohe 3h otsa. Nii saame ca 7h ikkagi kenasti kõik magada. Öösiti on ainult kella neljast tal läbi une see gaasidega madin.. Ta ei nuta ega midagi, aga lihtsalt natukene ägiseb, vingerdab ja punnitab. Seda kõike läbi une siis. Ma siis vaikselt kussutan ja võimlen temaga, et puuksud välja saada. Õnneks tihti saan ka ja peale seda on kutil kergem. Hea on see, et ta ei ärka nuttes ülesse vaid suudab ikkagi sellel ajal nagu ise enam-vähem tududa. Samas on ka päevi, kus me ei saagi nendest öistest gaasidest võitu ja vaevleme kuni hommikuse äratuskellani. Siis saab trall läbi ja kutt saab jälle normaalselt magada. See tõestab veelkord.. Kõik päevad ei ole vennad.

Kuidas Teie tita gaasidega toime tulite? Mis kõige paremini aitas? Kaua teil selline asi kestis? Kuidas titat kõige paremini aidata?

Tuesday, June 20, 2017

Aga mida me päriselt igapäevaselt kasutame aka meie pere "must have" asjad vastsündinule

Enne, kui ma postituse juurde lähen, siis kõigepealt tahaksin teha teile super suure kummarduse ja tänada teid nii positiivsete soovide eest viimase postituse all. See andis meile tohutult palju jõudu/motivatsiooni juurde ja tegi hingele pai. Aitäh, aitäh, aitäh. Selline toetus on hindamatu väärusega!

Milliseid tooteid meie perel siis päriselt vaja läheb? Millised asjad leiavad kõige rohkem kasutust? Antud teema on tegelikult sellesmõttes üsna ebamäärane, sest erinevate perede vajadused/võimalused on täiesti erinevad ja seetõttu ei saagi olla ühtegi ühest vastust. See, mis sobib meie perele ja beebile, ei pruugi absoluutselt kellelegi teisele sobida. Aga mis seal ikka.. Kirja panen need "must have" tooted ikka. Vastavalt siis ainult meie kogemusele ja meie beebile. Kindlasti oleks tore lugeda, millised olid teie puhul need "must have" tooted, ilma milleta elu poleks ettegi kujutanud?

Alustangi kohe üleval toodud pildilt asjade nimetamist ja seejärel liigun mõndade üksikute toodetega edasi, mis juhuslikult pildilt välja jäid (sest need olid autos või kuskil parasjagu kasutuses).

PS! Mitte miski siin postituses ei ole sponsoreeritud. Mõningaid postituses mainitud tooteid oleme kingiks saanud küll, aga siin on siiski nüüd päris, päriselt need kasutusse sattunud asjad ainult välja toodud. 


1. Beebipesa - Selle toote kohta leidsin raseduse ajal täiesti äärmuslike arvamusi. Mõned ütlesid, et nevereverever ei kasutanud ja nii mõttetu ost, teised jälle kiitsid taevani. Mina sobitun hästi sinna teise gruppi. Meie kutt magab osad oma päevaunedest just selles pesas ja seda igapäevaselt. Tihti muidugi haaran poja kaissu või rinnale, aga vahel, kui pesu vajab pesemist, söök söömist või korter koristamist, siis on super mugav ta tissi otsast või sülest pessa tõsta ja sellega diivanile magama jätta. Nii on kindel, et ta kuskile ei kuku ja ausalt öeldes talle endale ka väga meeldib seal. Meie peres täiesti asendamatu toode ja igapäevaselt kasutuses. Meie oma on pärit siit: https://www.facebook.com/Beebipesa ja maksis 44 eurot. 

2. TUUT - Tegelikult on tegemist tatrapadjaga. Meie oma peale on tikitud lihtsalt sõna "tuut" ja nii me teda kutsumegi. Kasutasime/kasutame seda selleks, et beebit külje peale magama pannes ta end selili keerata ei saaks. No seljataha toetuseks või nii. Seda just sellistel juhtudel, kui kutt tissi otsa näiteks magama jäi ja ta otse tuttu tõstsin. Nii oli mul oluliselt kindlam tunne, et ta äsja sisse ahmitud piima omale kurku ei oksenda. Ma kahjuks ei tea, kust selliseid saab.. Meie oma pärineb Männikult. Mallu juurest siis. Tal oli seal ümber mingi roosa lilleline "padjapüür", aga ma võtsin selle ära. No, et vähe poisilikum oleks või nii. Super kasulik kink. Tänks Mallur!

3. Innovative kids-i mähkmekott ja mähkimisalus - Need on pildil need mündirohelised. Super mugavad asjad. Tegelikult saatis antud ettevõte meile need tooted (ühes paljude teistega) beebi sünni puhul kingiks. Ma ei oleks osanud arvata, kui praktilised need kaks saavad olema. Me päriselt kasutame neid igal korral, kui kuskile kodust välja läheme. Nad on tõsiselt ilusad, kerged ja mis kõige  tähtsam - praktilised. Külla minnes on meil alati mähkmevaru + niisked salvrätikud kaasas + mähkimisalus koos ühekordse alusega. Hetkel oleme sellega käinud vanemate juures, sõprade juures, enda juures maal. Nii mugav on need kotti pista või vankris hoida. No igaksjuhuks. Siiani on igati marjaks kulunud. Nendel toodetel on nii kenad värvid ka: mähkmekott - http://innovativekids.ee/hügieenitooted/mähkmekott 12,95€ ja mähkimisalus - http://innovativekids.ee/hügieenitooted/mähkimisalus 15,95€. 


4. Lindexist/Bredenist pärit õhuke tekk - Täiesti asendamatud tooted. Me ostsime neid lindexi tekke lausa kaks. Niii head pehmed, ilusad ja mis peamine.. ÕHUKESED! Need on toas kasutamiseks täiesti asendamatud. Meil on toad alati hästi soojad ja paksu tekki me kindlasti kasutada ei saa. Samas päris ilma tekita on ju ka imelik? Nii need puuvillased iludused asendamatuks saidki. Bredenil on ka selline müügil.. See meeldib mulle veel rohkem, sest see on oluliselt suurem. Aga antud pildil on toodud lindexist pärit tekike. Ta on ühelt poolt täpiline ja teiselt poolt piltidega. Hind poes 14,99€ - https://www.lindex.com/ee/kids/newborn/7378714/Baby-Blanket/. Bredeni imeilus hall elevantidega tekike on hinnaga 29,90€ - https://ee.bredenkids.com/toode/beebitekk-tora/ (ps! koodiga "costany" saab -10% soodukat).

5. Hõlmikbodyd - Ei vaja vist pikemalt seletamist. Täiesti vastsündinud beebile ei julgeks mina küll ülepea mingeid riideid veel tõmmata. Trukkidega variant on siiani kõige mugavam lahendus. Tasub investeerida ka nendesse tavalistesse lihtsalt kodus olemise bodydesse, mis võibolla pole nii nunnude kirjade/sitside-satsiedga, aga on oluliselt odavamad. Lihtsalt sellepärast, et nii paljud bodyd saavad kakaseks/piimaseks ja on kurb, kui neid ilusaid ja kalleid riideid vaid mõned korrad kanda kannatab.  

6. Õhukesed valged sokid H&M-ist - Need on ainukesed, mis jalas püsivad! Ükski neist "nunnude kirjade ja piltidega" paksudest sokkidest meie kuti jalas küll ei püsi, aga vot need konkreetsed on tegijad. Maksavad 3 tk 4,99€ - http://www2.hm.com/en_eur/productpage


7. Sleepcarrier - Ei jõua ära kiita! Olen varem juba ühes postituses maininud ka.. Nii mugav on magav laps carrieri tõsta, ta seal mugavalt sisse seada ja sellega siis vankrisse tõsta. Kui käigud tehtud, siis saab lapse hopsti sellega jälle tuppa tõsta ja ta saab seal mõnusalt oma und edasi magada. Eriti praktiline on see toode veel selllepärast, et näiteks meie vankri sisu on valge.. Tänu carrierile saame vankrikorvi voodrit täiesti puhtana hoida ja nii hoiab vanker oma väärtust paremini.  Sleepcarrier on pärit Najell Eesti poest : https://www.facebook.com/beebiase/.

Esimese raksuga rohkem meelde ei tulegi.. Aaa! Imetamiseks sobilikud riided! Mõelge selle peale juba varakult, sest mina olen täiega hädas. Mul on kaks H&M-i imetamise topi ja kahed imetamiseks mõeldud rinnakad. Sellest on ilmselgelt vähe. Mõned üksikud lohvakamad maikad on mul kodus veel olemas, aga pigem olen ma ikka täiega hädas. Kuna minu rinnad lekivad ikka korralikult, siis pean vahel 3-4 korda päevas pluusi vahetama ja on ikka nadi küll, kui midagi selga panna ei ole. Veel rohkem tuleb see probleem esile siis, kui kuskile külla/välja minna. Mul lihtsalt puuduvad garderoobis avara dekolteega riided ja nii ma olengi hädas. Ei taha ju ennast päris paljaks ka imetamise jaoks igal korral koorida, hehe. 

Aga nüüd on küll esialgu kõik. Eks see nimekiri läheks veel pikalt edasi, aga hetkel tõin välja need asjad, mis kõige esimesena pähe tulid. 

Mis olid Teie jaoks need MUST HAVE asjad, milleta poleks elu vastsündinud beebiga ette kujutanud? Mida jällegi ÜLDSE vaja ei läinud? Kas tegite mõne sellise ostu ka, mida hiljem kahetsesite?

Saturday, June 17, 2017

Lugu sellest, kuidas me peaaegu oma unistused maha müüsime

Pilt tehtud päeval, kui saime enda kätte maja võtmed

2015 aasta suvel hakkasime Kristoga unistama oma maamajast.. Või noh, tegelikult oleks õigem öelda oma pesast. Kohast, kuhu saaksime kogu maailma eest peitu pugeda. Kohast, mille oma kätega ülesse saaksime ehitada ja mida saaksime päris oma koduks nimetada. Kohast, kuhu me iga kell minna saaksime. Me oleme mõlemad Kristoga hästi suured unistajad ja usume tugevalt külgetõmbe/mõtete jõusse. Me ei ole kunagi kartnud koos unistada. Suurelt unistada. Visualiseerida ja oma salasoove paberile kleepida. Kui päris aus olla, siis pigem oleme me seda koos rohkem tegema hakanud, kui kunagi varem ja üksteist seal juures pigem utsitanud. Kes vähegi on "The secret"-i raamatut/filmi lugenud, siis teab, millest ma räägin. Tihti on nii, et me isegi ei märka, kui meie unistused/soovid täide lähevad ja tänu sellele ei oska me neid ka võibolla nii palju hinnata. Seda lihtsalt sellepärast, et me ei kirjuta oma soove ülesse. Meil puudub võimalus neid jälgida ja tänu sellele ei märkagi me tihti nii paljusid väikeseid positiivseid asju oma elus. Need lihtsalt kaovad kuskile argipäeva vahele ära. Pannes oma soovi paberile, anname oma alateadvusele signaali selle poole püüelda. Tehes eneselegi märkamatult otsuseid, mis meid unistusele aina lähemale viivad. Kui me ei tea täpselt, mis on meie eesmärgid, siis on ka väga raske neid ju täide viia?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et meie suur unistus läks augustis 2015 täide. Me saime omale päris oma maja. Maja, mida me õppisime tohutult armastama. Me panime sinna sisse oma kogu hinge ja tegime sellest "oma". Viskasime omavahel nalja, kuidas me pensionäridena terrassil konjakit rüüpame ja sõbrad grillimiseks külla kutsume. Talvel ootasime iga nädal nädalavahetust, et jälle ühe sooja tassi tee või glögiga kamina ette istuda ja akna taga tuiskavat lund vaadata. Ka meie sõbrad armastasid seda maja.. Ivar, Krissu ja kõik teised. Nii tihti läksime kambaga terveks nädalavahetuseks sinna ja lihtsalt olime. Ilma kohustusteta. Mõnulesime. Veetsime koos aega. Veetsime koos aega nii, nagu seda linnas mitte kunagi teha ei õnnestu. Kaks mõnusat aastat veetsime koos selle majaga. Olles nädalas vähemalt kolmel päeval seal. Loomad said mõnusalt õues liblikatele järele joosta ja õhtul laia aknalaua peal nurru lüüa. No selline totaalne idüll. Nagu raamatust. 

Läks mõni aeg mööda ja ma jäin rasedaks. Tekkis küsimus, et mis nüüd edasi saab. Eks küsimusi tuli palju tuttavatelt, lähedastelt, sõpradelt ja ka blogilugejatelt. Küsisime ühtäkki ka iseendilt, et, aga mis saab? Kahte kohta (üürikorter + maja) me kohe kindlasti lapse kõrvalt üleval pidada ei saa.. See pole lihtsalt finantsiliselt enam võimalik ega mõistlik. Lisaks ei taha me, et maja üksi seisab, sest nii pisikese beebi ja kolme koduloomaga on iganädalane edasi-tagasi sõitmine stressirohke, aeganõudev ja ebamõistlik. Selge oli see, et ühest peame me loobuma. Arutledes paljude erinevate inimestega sündis otsus, et me peame oma armsa maamaja maha müüma, üürikorterist välja kolima, võtma kahepeale laenu ja ostma 3-toalise korteri. Nii on ju ühiskonnas kombeks. See on see väikese pere "normaalsus". See turvaline/ainuõige valik. Vähemalt nii ju meile räägiti. Uskusime seda ise ka ja seetõttu me nii tegimegi siis. Ajasime oma südame kõvaks ja panime maja müüki. See oli eeskätt mulle emotsionaalselt tohutult raske. Ma ju ei tahtnud seda maja üldse müüa. See oli see meie sinine muumimaja! Kuidas me seda müüme? Müümiseks oli meil aega täpselt 2 kuud, sest ma olin juba kaheksandat kuud rase. Reeglina on maja müügiks tavapärane aeg kuni 6 kuud. Sellistes väikestes kohtades nagu Suure-Jaani, võib see aeg ka pikem olla, sest sihtgrupp on ju oluliselt kitsam. Sellegipoolest oli huvi maja vastu suur. Me käisime igal nädalavahetusel näitamas ja reaalseid ostjaid oli meil selle kahe kuu peale kokku 4. Oli palju selliseid niisama vaatajaid ja selliseid, kes omale lõpuks midagi muud ostsid või loobusid mingil põhjusel. Eks iga selle "reaalse ostja" lõpliku otsuse saamisest ("jah, me ostame") kulus ligi 2 nädalat pangaga suhtlemiseks enne, kui siis see negatiivne outcome lõpuks välja tuli. Tellitud said ostjate poolt juba hindamisaktid, üks käis ehituseksperdiga, üks tuli kolmandat korda juba koos vanematega vaatama.. Aga igal korral läks midagi lõpuks nihu. Olgugi, et meie maja hindamisakt oli täpselt müügihinnale, ei saanud ostja näiteks oma lisatagatise liiga pisikese väärtuse tõttu laenu, või ei olnud näiteks piisavalt kaua uuel töökohal töötanud. Siis üks loobus, sest tuttav ehitusekspert arvas, et oleks mõistlik ja üks huviline sai omale hoopis Rootsis tööpakkumise, mille otsustas vastu võtta.. Samal ajal käisime endiselt vähemalt kolmele/neljale inimesele nädalas maja näitamas. Kui ma üks hetk juba 37 nädalat rase olin, siis ütlesin Kristole, et ma ei jaksa/ei taha enam. Ka Kristo oli minuga nõus ja nii me tõmbasime täiega pidurit. Me võtsime kuulutuse päeva pealt maha ja lihtsalt tõmbasime korraks hinge. Me tegelikult olime selleks hetkeks juba ka endale uue korteri välja vaadanud ja ka pangast positiivse vastuse saanud. Ainus, mis lahutas meid uuest korterist, oli maja müük. See oli laenu saamise eelduseks ja sealt pidi tulema ka meie sissemaksu summa. 


Üks õhtu siis istusime kahekesi ja.. Kuidagi nagu küsisime iseendilt, aga miks me seda maja üldse müüme? Miks me oleme kõrvale kaldunud oma suurest unistusest seal majas elada? Miks on meie mõistuse halvanud hirm tundmatuse ees? Teiste arvamuse ees? Kuidas me ennast niimoodi ühiskonna poolt seatud raamide sisse ära kaotasime? Me ju ei taha seda maja ära müüa. See on ju ideaalne koht meie pisikese kuti jaoks kasvamiseks. Keset rohelust ja mõnusat rahu. Kõigest poolteist tundi sõitu ja olemegi pealinnas. See ei ole ju tegelikult nii kaugel. Miks me kardame kahekesi hakkama saamist? Meie pere ei ole ju tegelikult kaugel. Meie sõbrad ei ole tegelikult kaugel. Kui soovitakse, siis leitakse alati teineteise jaoks aega ja mitte ükski vahemaa ei ole liiga pikk, kui tahtmine on olemas. Kui soov aidata/teineteist näha on olemas. Kui vaadata maailma perspektiivis, siis on see pooleteise tunnine sõit täiesti olematu. USA-s sõidetakse tööle nii kaua. Ja niimoodi rääkides, me nagu.. Leidsime iseennast uuesti. Miks loobuda majast, kus on kõik elamiseks olemas. Mis on nii mugav, suur ja mis kõige tähtsam.. Armastust täis? Selle asemel kolida nelja seina vahele korterisse, kus on kitsas, mida on kallis üleval pidada ja kus ei ole oma aeda ning peenraid? Selle sama küsimuse esitas muide Eveliis, siis kui meie maja kuulutust esimest korda jagasin. Ma vastasin talle ilmselt midagi totrat nagu "..Sest lapsel on vaja kindlust, oma kodu ja kahte kohta me üleval pidada ei saa". Välistades muide täielikult selle variandi, et see sama sinine muumimaja on ju ka "oma kodu". Me olime maha müümas oma suurt unistust. 


Tänaseks on kindel, et me seda ei tee. Sügisest kolime täielikult Kõrgemäele ja praegu on meil terve suvi aega selleks nädalavahetuseti ette valmistuda. KUI PÕNEV! Mis puudutab tööd, siis esialgu jääb Kristo isapuhkusele pooleteiseks aastaks. Nii on lihtsalt mõistlikum. Kuna Kristo töötab suures pangas ja väga heal positsioonil, siis sellist palka ja töökohta ei ole Viljandis/Suure-Jaanis esimese raksuga kindlasti lihtne leida.. Nii on mõistlik, et tema palk jääb meile igaljuhul alles + kuna ta tegeleb programeerimisega oma ettevõtte alt, siis saab ta nüüd täielikult sellele pühenduda ja palju rohkem projekte vastu võtta. Minu töö on suuresti tulemustel põhinev ja kinnisvara saan ma vahendada ka Kõrgemäelt ja ei pea selleks üldse kontoris käima. Selles pole üldse küsimust. Nii saame me mõlemad lapsega kodus olla.. Sissetulekute osas ei muutu midagi, kulud on oluliselt väiksemad + me saame oma ettevõtlusega palju rohkem tegeleda. Siin pean silmas ka meie heade mõtete purke, e-poodi, Kristo enda ettevõtet jne. Ühesõnaga.. 

Kogu mu postituse mõte on see, et.. Tihti võtab hirm meie mõistuse üle. Hirm on meie suurimaks vaenlaseks. Hirm teadmatuse, hirm muutuste ja hirm teiste inimeste arvamuse ees. Meie asi on osata seda ära tunda ja mitte lasta sellel kunagi oma teele ette astuda. Meie süda teab tegelikult väga hästi, mis on meie jaoks õige. Me lihtsalt kipume laskma ennast mõjutada. Me kardame. See on normaalne. Oluline on lihtsalt see, et me suudaksime seda märgata ja ära tunda. Et me kunagi ei loobuks oma unistustest. Et me ei kardaks teha midagi teisiti, selleks, et ise õnnelik olla. Et me ei pea kindlatesse raamidesse mahtuma. Et õnn on vahel palju lähemal, kui me arvata oskame.

Monday, June 12, 2017

Teine nädal kodus - Täiesti lääpas

Disclaimer: Ärge muretsege, kutt magab selili ainult siis, kui ise kõrval oleme. Muidu ikka külili ja tatrapadjad külje all. 

Kõigepealt alustan postitust sellega, et tahan Teid siiralt tänada nii aktiivse tagasiside eest kommentaarides. Need teevad mu imetamise sessioonid vägagi harivaks ja teie lugusid on hirmus tore lugeda. Eks me alati tahame ju kellegi kogemusi lugeda ja ehk sealt ka midagi enda jaoks sobivat välja noppida. Nii ka mina. Ma lihtsalt pean vabandama, et ma ei ole jõudnud viimasel paaril päeval eriti Teile vastata, sest reeglina on mul käed lihtsalt beebit täis. See aga ei tähenda, et ma neid ei loeks. Loen küll ja väga, väga hea meelega! Meil on olnud lihtsalt päris rasked viimased päevad ja ma olen täiesti kindel, et nüüd uue nädalaga saame asja jonksu uuesti. Juhtus lihtsalt nii, et kuidagi õnnestus mul täiesti haigeks jääda. No ikka nii haigeks, et ma pole ammu midagi sellist läbi elanud. Viimased kolm päeva oli mul lausa 39-38 palavik. See tähendas seda, et ühel hetkel oli mul niii, niii, nii külm, et isegi nina ei suutnud teki alt välja pista (olles ise kõige paksemates karupükstes, kampsunis ja sokkides) ja järgmine hetk higistasin nagu ma oleks maratoni just jooksnud. See oli niii kurnav. Kui ma esiti arvasin, et süüdi on mu piima täis rinnad, siis juba teisel päeval lisandus palavikule mega nohu, paks pea ja valus kurk. Kolmandaks päevaks muutus kurguvalu kinniseks köhaks. Kui muidu saan ma palaviku paracetamoliga kontrolli alla, ninale lastele mõeldud tilkasid kasutada ja veeauru teha, siis köha vastu ei aita mitte miski. Apteegist ei lubatud mul ühtegi rögalahtistit/siirupit kasutada ja nii ma siin istun. Kurk kraabib nii hullult ja köha pidama ei saa. Seda nii päeval kui ka öösel. Vaene beebi peab koguaeg minu köhimise peale võpatama ja ärkab tihti ülesse. Ma ei kujuta ette mida teha. Ma joon teed citrosepti, sidruni, mee ja ingveriga, joon palju vett, tegin sinepipulbriga jalavanni, kasutasin sinepiplaastrit ja mu mõistus on täiesti otsas. Mul on nii kurb, et minu haiguse pärast peab tita kannatama. Kui ma teda imetan, siis ta ju läheb minu kuumusest samamoodi üleni higiseks. Ämmaemand muidugi ütles, et tegelikult on tita rinnapiimast saadud antikehade poolt haiguse eest suuresti kaitstud, siis proovin olla võimalikult ettevaatlik ja oma baktereid võimalikult vähe levitada. Õnneks võttis Kristo omale ühe nädala lisapuhkust juba eos.. Ma ei kujuta ette, kuidas ma praeguses olukorras üksi hakkama saaks. Kristo on mulle nii suureks abiks! 


Aga üldises plaanis läheb meil tegelikult hästi.. Kui kõik see üleval toodu kõrvale jätta. Me proovime ikkagi antud olukorras võimalikult positiivseks jääda ja noh, eks see teeb kogu selle stsenaariumi praegu natukenegi paremaks. Näiteks eile võtsime omale missiooniks kahe päevase une ajal kaks filmi ära vaadata. Panime poja meie kõrvale diivanile beebipesasse tuttu, pugesin Kristole külje alla ja teoks see plaan saigi. Takka tipuks sain veel esimese "post partum" jalamassaaži. Pidi lihtsalt natukene kurbasid silmi tegema ja natukene lunima. Okei, okei.. Tegelt tegi Kristo seda hea meelega. Talle lihtsalt meeldib mind natukene "nokkida". See kombo tegi enesetunde oluliselt paremaks. No nii heaks, kui hea see 38,5 palaviku juures olla saab. 

Pojal läheb ka tegelikult hästi. Sööb ta väga hea meelega, magab ka reeglina 2-4h järjest ja kasvab hullu kiirusega. Muidugi satuvad ka mõned tunnised/45 minutilised uned vahepeale.. Seda siis, kui gaasid kimbutamas käivad. Vaesekene nii hullult punnitab ja ega eriti midagi teha ei anna. Võimleme temaga hoolega ja see teeb olukorra natukene kergemaks. Proovime lohutada ja olemas olla tema jaoks. Õnneks ei ole seda nii palju ja suure osa ajast saab ta ka rahulikult tududa. Öösiti esineb vahel seda läbi une jorisemist ja puuksutamist. Siis silmad kinni aitame teda pepu tõstmisega kaasa ja kui gaasid välja saab, siis magab edasi. Kui see ei aita, siis piimakooma/lohutav tiss ikka aitab. Meil on vedanud, et ta eriti nagu mega kõva häälselt ei kriiska, vaid pigem on selline "vaikne nutja" ja joriseja.  Nüüd on poisil lõpuks ka pisarad tulnud ja siis näeb see tema õnnetu olek, kohe eriti õnnetu välja. Kui ta oma vesiste silmadega sulle sügavale silma sisse vaatab, siis tahaks natukene omal südame rinnust kista küll. No nii paha on, kui temal on paha. 


Kui me nüüd terveks saame, siis saame kindlasti natukene rohkem vabamalt võtta ja ei ole enam nelja seina vahele naelutatud. See kuluks meile kõigile marjaks. Ilmad on nii ilusad olnud ja lausa kurb on, et meie kodus oleme pidanud olema. Hea meelega sõidaksime kolmekesi kuskile linnast natukene kaugemale, et vankriga jalutama minna ja äkki pikniku pidada? Nii mõnus oleks. Aga küll jõuab, sest õnneks on suvi alles ees. Eriti mõnus on see, et kuna Kristo on veel selle nädala lõpuni kodus, siis järgmine nädal on meil ju ka juba poolik. Jaanipäev on kohe platsis! Ajastus on meil ikka vägagi kümnesse läinud!

Mul on üks küsimus ka, kas kellelgi on veel peale erakorralist keisrilõiget olnud selline kogemus, kus see haava ümber olev nahk on tundetu? Täpselt selline tunne nagu oleks jalg/käsi ära surnud ja kui sa seda puudutad, siis sa sõrmega tunned seda nahka, kuid seestpoolt puudutust ei tunne. Et kas see on normaalne või olen ma mingi weirdo?

Aa ja kõige lõppu.. Mul on kahju, et ma ei saanud EBA-l tänu teile võidetud auhinda vastu võtmas käia, aga see ei tee seda kuidagi vähem tähtsaks minu jaoks. Minu jaoks on tohutu rõõm ja suur tunnustus olla oma kategooria teine koht ja seda tänu teie poolt antud häältele. See on motiveeriv ja nii vahva on mõelda, et teile läheb korda see, kuidas meil läheb. Teie head soovid on ka alati nii armsad, et peale sünniloo postitust poetasin lausa paar pisarat. Eks hormoonid on ka siin süüdi, aga ikkagi. On äge olla ümbritsetud nii toetavate inimestega. Aitäh!


Friday, June 9, 2017

Keha: Sünnitusest taastumisest - enne ja pärast


Pole mingi saladus, et naise keha peale sünnitust/keisrit on ikkagi teistusugune, kui varem ja taastumiseks läheb tal aega. Tihti ei muutugi ta enam kunagi selliseks nagu varem. Kellele tulevad uhked tiigritriibud, kellele jääb seda päeva meenutama keisri arm ja siis on neid inimesi, kes näevad paremad välja, kui kunagi varem. Kõik variandid on täiesti okeid. Mina pääsesin venitusarmidest ja ütlesin kusjuures sünnitamise ajal Kristole, et "Mõnikord tulevad ka sünnituse ajal venitusarmid.. Huvitav, kas mulle ka mõni mälestuseks tuleb". Tol hetkel ei olnud mul aimugi, et minu kõhtu jääb igavesti kaunistama keisri arm. Juba päris raseduse algusest saadik teadsin, et tahan kogu keha muutumise protsessi jäädvustada. Täiesti ausalt ja ilustamata. Seda lihtsalt sellepärast, et seda ei tehta just kuigi tihti. Seetõttu klõpsutasin raseduse vältel üsna usinalt enne & pärast pilte. Hetkel on muidugi natukene vara rääkida täiesti "pärast" tulemustest, sest sünnitusest on möödas vaid 12 päeva, aga saan näidata ja rääkida teile sellest, kuidas meil vahetult peale sündmust olukord on. 

Mina võtsin kogu raseduse vältel juurde 14,5 kilo. Minu pikkus on 152/153 cm ja kaalusin enne rasedust 48,8 kilo. Sünnitama läksin 63,3 kilosena ja ega mul ausalt öeldes mingeid hulle ootusi kaalu osas ei olnud. Ma võtsin üsna vabalt. Raseduse ajal sõin enamuse ajast normaalselt, aga lubasin endale ka fantat/kummikomme/jäätist ja rämpstoitu. Mõõdukalt muidugi, aga ikkagi oluliselt rohkem, kui varem. 

Haiglast koju (4 päeva hiljem) jõudsin 55,5 kilosena. See tähendab, et 7,8 kilo jäi haiglasse. Või noh, 4 kilo sellest tuli poja näol koju kaasa ka ikka. Seejärel hakkas mu kaal veel vaikselt langema.. Kuna ma eriti liikuda ei saanud alguses, tõusta/keerata/kõndida oli tänu keisrihaavale oluliselt raskem, siis kindlasti langes kaal ka aeglasemalt, kui muidu oleks võinud. Täna (12 päeva peale sünnitust), kaalun ma täpselt 54 kilo. See tähendab, et algkaaluni on jäänud 5,2 kilo minna. Näitan Teile värsket enne & pärast fotot ka:

Paremal olen 40. nädalat rase, keskel 10 päeva peale sünnitust ja kõige parempoolsele haarasin asjaosalise ka pildile. Ta on ise ka päris shokis, et ta oma 4 kiloga mu pisikesse kõhtu ära mahtus 10 päeva tagasi. 


Trenni ma hetkel veel teha ei tohi ja raskusi tõsta samuti mitte, kuid vankriga plaanin kärutada küll. Kolmel korral on see juba õnnestunud ka. Ma eriti pikkasid tiire veel teha ei julgenud, aga nüüd on mu enesetunne juba oluliselt parem. Lisaks on mul plaanis laps kandelinaga enda külge siduda ja oma uute ülivingete Iluum jalutuskeppidega kõndimas käia: https://www.facebook.com/iluumchannel/http://www.iluum.com/en/. Need on esiteks väga stiilsed ja teiseks taskukohased (31,45 eurot). Minul on vot sellised must-valged: LINK. See firma on muideks minu kunagise pinginaabri/lasteaiakaaslase Kennethi empsi oma. Nad teevad head asja!


Siin on üks enne ja pärast pilt veel.. Vasakul oleval fotol olen ma oma kõige paremas vormis. See pilt on muidugi mingi 2,5 aastat tagasi tehtud ja ma kaalun seal äkki mingi 46 kilo?! Keskel on minu 40. rasedusnädal ja parempoolne samuti 10 päeva peale sünnitust tehtud foto. Viskasin Kristole nalja ka, et mu kõht nüüd elulõpuni "naeratab" tänu sellele keisri haavale. Ainult kaks silma tuleks kõhule joonistada ja olekski üks naeratav kõhuke, hehe. Nagu näha, siis boobzid on ka korralikult kosunud. Selle vastu ei saa küll ju ometi midagi olla :) 

Aga lõpliku "pärast" foto saan lisada blogisse kunagi, kui olen taas end trenni lainele vedanud. Samas ei plaani ma sellega eriti kiirustada. See ei ole üldse nii tähtis ja ma pigem keskendun hetkel sellele, et palju värskes õhus liikuda ja võimalikult palju aega pojaga tegelemisele panustada. Eks see tema kätel kussutamine on ju ka omamoodi trenn. Mõtlesin selle Malluri ja Erik Orgu lapsega treenimise video ette võtta ja sealt miskit vahel teha, hehe. Aga ega mul praegu pikemalt rohkem midagi lisada ei olegi. Ma pigem uuriks ja loeks Teie kogemusi..

EDIT: Kuna paljud uurisid, siis lisan siia ka foto oma värskest keisri armist. Või noh.. Naeratavast kõhust. Ta jookseb päris vahvalt kokku minu pimesoole armiga. 


Kui palju rasedusega juurde võtsite? Kui palju jäi haiglasse? Kaua võttis aega taastumine? Millised mälestused jäid sünnitusest/rasedusest Teie kehale? Kas tunnete end peale sünnitust enesekindlana või pigem mitte? Kas Teie meelest sünnitusest tulenevad armid kaunistavad naist?

Monday, June 5, 2017

Esimese nädala mõtted - Kuidas meil läheb?


Heihoo, heihoo! Seni, kuni üks kutt oma piimakoomat välja magab Kristo rinnal, tegin mina omale tassikese teed ja leidsin tee siia ka. Ausalt öeldes olen ma praegu üldse väga kesine sotsiaalmeedia kasutaja, sest noh.. Meil on kodus nüüd nii mõnuuuuuuuuuuus beeebi, keda koguaeg vaadata tahaks ja aeg lendab justkui meeletu kiirusega. Mul on hormoonid ka muidugi super laes ja ma olen kuidagi nii armastust täis. Ja seda mitte ainult beebi vastu, aga Kristo vastu ka. No niimoodi pisarateni armastust täis. 

Kusjuures, ma alles nüüd panin tähele, et monteerides avafotot, olen ma jumala pange pannud. Poja on küll tänase päeva seisuga juba nädalane, aga kodus oleme me sellest olnud ju tegelikult alles 4 päeva. Heh. Ega ma praegu eriti oma mõistusega ei hiilga nagunii. Eile toppisin maitseaine purke külmkappi, et neid hiljem väga tähtsa näoga mööda korterit otsida. Kui rasedus viis osa mu mälust, siis imetamine ülejäänu. Aga.. Kuidas meil siis läheb?

Haiglas pidime olema üsna rangel režiimil ja äratama last iga 2 tunni tagant, et teda toita. Seda lihtsalt sellepärast, et päev peale sündi oli kaalulangus natukene suur - 4058 pealt 3850 peale. Aga õnneks see kutti ei heidutanud väga, söödetud ta sai ja magas rahulikult edasi. Haiglas viibimise viimasel päeval oli kaal juba oluliselt parem ja saime kiita ka. Nüüd suunati meid vabale režiimile, ehk, et poiss saab kauem magada, kui soovib ja toitmine käib vastavalt tema soovidele. Oluline on lihtsalt see, et toidukordasid tuleks kokku kindlasti vähemalt 8. Kui tuleb rohkem, on suurepärane. Me hakkasime väikest viisi märkmiku pidama, et ülesse märkida kõik söögikorrad, uneajad ja mähkmete vahetused. Nii on meil endal natukene selgem ülevaade asjadest ja ma ei tea.. Põnev on ka! Esimene öö kodus oli väga raske. No selline, et ikka korraks läks seest õõnsaks. Hirm on selle nimi. Kutt ärkas iga 45min - 1,5h tagant ja oli selline õnnetu. Tissi tahtis muidugi palju, kaisus olla ja seda me kõike pakkusime ka, aga ikka oli tal kuidagi paha. Mähkusid sai vahetatud, lauldud, kussutatud ja lõpuks jäi ta minu rinnale imetamispadjal magama. Nii ma siis 3h püstises asendis kell 3 öösel "magasin". Suhtlesime ämmaemandaga ja eks see oli suuresti keskkonna muutusest tingitud stress ja oma tunnete välja elamine ka. Lisaks tekitas ta endale selle pideva rinnale küsimisega piima. Järgmine päev oligi rindades päris piim platsis ja sellega läks kõik palju rohkem vonksu. Lihtsalt nii kurb oli teda niimoodi vaadata. Nii, et kuidagi aidata ei oska. Vanemaks olemise rõõmud, eksole? 

PS! Vasakul pildil olev sleepcarrier Najell Eestilt (https://www.facebook.com/beebiase/) on mu totaalne lemmik toode beebile. Sellega on nii mõnsa laps vankrisse ja vankrist välja tõsta ning tita saab tuppa tulles/külla minnes seal mõnusalt edasi magada.

Nüüd, kui piim platsis, on kutt pidevas piimakoomas ja põhiliselt on meil selline magan-kakan-peseme-sööme-magame režiim. Tal eriti sellist nutmise kommet ei ole, ta rohkem nagu ägiseb (justkui lausudes "ehehehehehee"). Suurem kisa on ainult siis, kui mähet tuleb vahetada. Pesemine ja pepu puhastamine kutile meeldib. Ka riietumine ja naba puhastamine on täitsa okei.. Aga vot ilma mähkmeta olla on hirmus! See ei meeldi kohe üldse. Selge on see, et nudisti sellest mehest ei tule. Päeval on poisil sellised 2-3h pikkused uned. Täiesti sõltub. Mõni tunnine satub ka vahele. Osad neist magab ta meil beebipesas, osad minu või Kristo rinnal. Öösel magab ta meie juures kaisus. See on meile kolmele kõige mugavam lahendus hetkel. Hälli meie voodi kõrvale kahjuks panna ei mahu ja teise tuppa ei suudaks ma teda jätta. Öösiti poisile õnneks magada meeldib. See oli juba raseduse ajal nii.. Öösiti ei liigutanud ta kõhus ka peaaegu üldse, ainult siis, kui ma pissile läksin. Hetkel on nii, et me saame ca 7-9 tundi magada. Muidugi mitte järjest. Esimene sügav uni on tal tavaliselt selline 3,5-5h (see viie tunnine juhtus ühe korra, enamasti on see ikka 4), siis me vahetame mähkme, sööme ja magame edasi. Siis tuleb reeglina selline 2-3h pikkune uni ja siis me korra sööme (otse külili voodis) ja poiss vajub uuesti unne. Viimane uni on selline 1,5-2h ja siis me juba ärkame. 

Ma enda taastumisest kirjutan millalgi täiesti eraldi. Hetkel olen veel natukene hellake ja eriti ringi tuterdanud ei olegi. Nii vähe on ju tegelikult aega möödas. Käisime kahel korral vankriga pisikest tiiru jalutamas ja see on hetkel kõik. Muidu ei olegi nii hullu, aga haav on hirmus valus. Ta on ju nii paha koha peal, et tõusta/külge keerata on paha. Nüüd eile-täna on juba palju parem, aga eelnevatel päevadel oli ikka päris keeruline.

Piima lahmab kahte lehte.. TMI, aga nii on. Kui ma hommikul tõusen, siis enamasti suures piimaloigus ja vetsu kõndides niriseb piim mööda kahte jalga alla. Ka imetades lekib teine rind pahinal ja kõik kohad on märjad. Ei aita see rinnapadi ka eriti, sest see saab üsna ruttu piima täis. Ma ennast lüpsnud veel ei ole, sest ma tegelikult tahaks, et rinnad end ise paika reguleeriks. Samas ei taha ma päris paisuga ka riskida. Dilemma täielik. Hmh. 

Ja täiesti viimaseks.. Mida nüüd EBA-ga teha? Me siin mõtlesime Kristoga pikalt ja kui ma esialgu arvasin, et ma ei lähe kohe kindlasti sellel aastal, siis nüüd mõtlesime, et äkki ainult korraks saan minna. Sellesmõttes, et ma läheks kohale ainult meie kategooria ajal ja Kristo saaks kutiga vankriga ringi jalutada seal ürituse toimumiskoha lähedal ja kui selle 1h jooksul SOS olukord tekib, siis ma olen oma tissidega kohe lähedal. Ma ei tea.. Teistpidi ma kohe üldseee ei raatsi ja ei julge. Juba mõte sellest paneb mu südame valutama! Kuidas ma lähen nii? Olgugi, et ma ju tean, et poiss on oma isaga ja mulle reaalselt ju väga, väga lähedal ümbruses (no max kilomeetri raadiuses) jalutamas. Selle 1,5-2h magaks ta meil kodus ka naguniii. I get it. Lihtsalt.. Kuidas ma lähen niii? Ma ei saa ju minna.

Millal Teie esimest korda lapsest eemal käisite/olite? Ma ei räägi kuskile külla/peole minemisest, vaid ala tunnikeseks/pooleks poodi, arstile (või nagu mina praegu tahaks minna, tunnikeseks üritusele)? Kuidas läks? Kuidas selleks ennast/last/lapse isa ette valmistasite? Mida pikemalt ma siin seda kirjutan, seda vähem ma vist ikkagi tahan minna. Mul juba praegu pahisesid mõttest tissid piima täis ja süda hakkas klopsima. 

AA, ja ps, ps! Super suur aitäh kõigile TEILE nii armsate soovide eest poja sünni puhul. Me oleme õnnega koos! See oli maaailmaarmas! ♡

Friday, June 2, 2017

Sünnilugu: Kuidas meie pisike prints - Kris Stefan Epner siia ilma tuli


Uuuh, judinad. Aga kirja see sünnilugu nüüd sai. Hetkel on kõik veel nii värskelt meeles ja seetõttu tegin seda hästi detailselt ka. Kogu selle tähtsa päeva südameks oli ämmaemand Minni-Triin. Tema oli meie kalju ja ta jättis meie südametesse väga sügava jälje. Ma ei oleks mitte kedagi teist meie kõrvale tahtnud. Minni on imeline. See oli ainuõige otsus ja kui ma kunagi peaksin uuesti sammud sünnitusmaja poole tõstma (loe: hetkel on veel liiga värsked haavad, et üldse sellele mõelda), siis kindlasti ainult tema juurde. Aga, et see postitus liiga pikaks ei veniks, siis hakkan parem kohe pihta.

Kuigi 29.05 kuupäevaks (raseduse suurus 40+4) oli määratud mulle esilekutsumise tähtaeg, siis otsustas meie pisikene prints päev varem siiski ise tulema hakata. 28.05 hommikul kell 05:39 ärkasin selle peale, et mul tulid voodisse looteveed. See ajas mind nii naerma ja äratasin Kristo ka ülesse. Vesi lihtsalt ei jäänud pidama. Tõi härra siis mulle suure froteerätiku, mille rulli keerasin ja omale jalgevahele panin ning siis üritasin kuidagi voodist vannituppa end ukerdada. Istusin siis vetsupotile, itsitasin omaette ja ootasin, et veed lõpuni voolaks. Kristo hakkas seni hommikusööki valmistama, et kui minek on, siis on kõhud ikka ilusti täis. Mäletan, et tegi veel smuutit ja võikusid. Reaalselt ma kahjuks nende söömiseni ei jõudnudki, sain vaid paar lonksu võtta, kui juba valud peale hakkasid. Sellega oli ka igasugune isu pühitud. Valud hakkasid kohe väga tugevalt peale ja käisid üsna regulaarselt  kohe 3-5 minuti tagant ja kestsid ligikaudu 40 sekundit. Saatsin meie ämmaemandale sõnumi, et nüüd läheb asjaks. Esialgu arvas ta, et meil läheb ikka aega ja olimegi plaaninud võimalikult kaua kodus valutada ja alles hiljem haiglasse minna, sest tegemist ikkagi esimese sünnitusega, enamasti läheb kauem ja kodus on kergem valutada. See plaan läks suht ruttu aiataha, sest möödus vaid tunnike, kui helistasin tuhu ajal juba Minnile ja ütlesin, et me nüüd stardime haigla poole. Minni reageeris kohe ja seadis samuti suuna ITK suunas. Jõudsime valvelaua juurde ja minul sattus just üks kõvem tuhu olema. Toetasin ennast siis mugavalt valvelaua tädi laua najale ja kukkusin uutama. Sõnagi ei rääkinud. Kristo ulatas kõik mu dokumendid ja rasedakaardid vastuvõttu ja mind suunati kohe edasi sünnitustuppa. Ka Minni ootas meid seal juba. Avatust oli 3-4cm ja tuhud käisid endiselt regulaarselt. 


Tehti KTG, mis nad kõik ka ülesse võttis iga 3 minuti tagant. Valu number oli esilagu 70 aparaadil, aga väga kiiresti muutus see 100-ks. Sellest hetkest peale olidki kõik tuhud 100 peal.  Järgmise ülevaatuse ajal oli avatust juba 6 cm (mingi 2 tundi hiljem). Siis olid valud juba päris väljakannatamatud ja istusin duši all ca 2,5 - 3 tundi. Kristo oli terve selle aja minu juures ja pakkus mulle vett ja tuhu ajal hoidis duši otsikut minu eest, sest valu ajal ma vett naha vastas ei kannatanud. Ainult puhke momendil. Üks hetk tundsin duši all olles, kuidas kogu mu jõud on vaikselt otsa saamas. Ma olin saanud eelneval õhtul 5 tundi und ainult ja hommikusöök jäi ju ka vahele. Kuna tuhud olid iga 2,5-3 minuti tagant, siis ei saanud ma eriti hetke puhkamiseks ka. Kontrollisime avatust – 6cm. Palusin epiduraali, kuna nii pikk maa oli veel minna ja avanemine aeglane. Samas tuhud mega intensiivsed. Ämmaemand kutsus anestesioloogi ja sain oma doosi ca 30min hiljem kätte. Nüüd oli teistpidi probleem.. Kuna me lootsime, et saan epiduraali ajal natukene puhata, siis tegelikult nii ei olnud. Epiduraal mõjus ainult ühele poolele minu kehast. Vasakut jalga/kõhtu/selga ma ei tundnud, aga parem see-eest tegi oma tööd väga usinalt edasi. Nüüd oli valu ainult ühes pooles minu kehast. Tuhud käisid täpselt samamoodi edasi 2-3 minutiliste vahedega. Minni ütles, et paneme teise doosi veel ja siis niimoodi, et ma laman natukene aega külili, et tuimestus ka paremasse keha poolde jõuaks. Aga enne pidime ootama poolteist tundi, et eelmise doosi mõju üle läheks. Valutasime seni edasi. Ainult, et ühe küljega mu kehast. Pikali olla ma ei saanud, sest siis läks tuhude vahe lühemaks (ca 5min peale) ja seda me ei tahtnud. Pidin istukil olema või ringi liikuma. 

Lõpuks sain järgmise doosi, KTG ja ootasime, et ehk nüüd saan puhata natukene. Epikaga täpselt sama lugu. No ei kadunud need valud paremast küljest. Aga natukene leebemaks läksid küll. JUMAL TÄNATUD! Aga nüüd kadus mu vasak jalg alt ära. Ma ei saanud seda enam eriti tõsta. Pole lugu. Tuterdasin ja tuhutasin ikka ringi. Minu eesmärk oli selle naaaaaatukene õrnemate valudega perioodil ikka lõpuni välja avaneda. Kõndisin järiga ringi, kükitasin vetsupoti kohal, istusin voodi äärel ja valutasin. KTG näitas endiselt valusid 100 juures.


Nüüd hakkas epika mõju üle minema ja valud läksid tihedamaks (1,5 minutiliste vahedega). Arvasin, et okei.. Ilmselt on lõpp on lähedal, sest valud olid juba täiesti väljakannatamatud. Kontrolliti uuesti avatust ja 8cm! No ei ole võimalik. Minni küsis, et kas paneme emakat turgutava tilga, et siis ehk läheb kiiremini või anname kehale veel tunnikese. Otsustasime, et anname natukene veel aega. Võtsin eesmärgiks ikka ringi tuiata ja kükikil/istukil tuhudele kaasa aidata. Tunni pärast vaatasime avatuse uuesti üle.. 9,5CM! Minni uuris, et kas ma presse ei tunne. Noo hästi vähe surus pärakule, aga kahjuks mitte eriti. Lihtsalt samasugused tugevad tuhud käisid (1,5min vahedega). Kompis ta siis seda kaela ja ütles, et oleme nii lähedal. Minni ütles, et paneme nüüd selle turgutava tilga külge, et emaka kokkutõmbed muutuks veel tugevamaks ja saaksime ka viimase 0,5cm kätte ja pressima hakata. Pandi see siis külge ja oi jumal.. KREISI. Tuhude vahel ma olin täiesti laip ja kontaktivõimetu juba. Proovisime valude ajal pressida. Pressid tulid kenasti välja, sain kiita. Pea liikus, aga laps ei tahtnud ikkagi ühest piirist edasi laskuda. Minni kutsus arsti. Ka tema vaatas olukorra üle. Palus korduvalt pressida ja hoidis samal ajal kätt tita pea peal. Ta ütles, et pea on väga suur ja mingi vaagna nurk ka natukene takistab liikumist. Kuna sünnitus oli kestnud juba nii kaua (16h), mina nagu laip ja näha oli, et väljutusperiood iseseisvalt on praktiliselt võimatu, siis küsiti, et kas olen nõus keisriga. See on minule ja lapsele kõige parem ja ühtlasi ka ainus variant. Nii mind viidi erakorralisele keisrile. Kristo kaasa tulla ei saanud ja jäi sünnituspalatisse ootama. Minni tuli kaasa. Hoidis mu kätt ja rääkis minuga samal ajal. Tehti mulle siis seljasüst,  käed seoti voodi külge kinni, tõmmati kardin ette ja hakkaski kõik pihta. Ei möödunud isegi kümmet minutit, kui tita mulle rinnale pandi (kell oli 21:46). Mina muidugi kukkusin kohe nutma. Nii me seal kahekesi üksteisele silma vaatasimegi ja kutt üritas mulle kätt suhu toppida. See oli kuidagi nii idülliline. Ühel hetkel ütles Minni, et “Nii.. Nüüd hakatakse emakat tagasi panema. Ma võtan nüüd teie imeilusa kuti ja viin ta issi juurde kaaluma/mõõtma/tutvuma. Siis saamegi enam-vähem ühel ajal valmis ja saadan poisid su juurde intensiivi”. Nii jäin mina opisaali ootama, et mu organid tagasi kõhtu paigutataks ja mind valdas tohutu õnnetunne. 

Sekundi pärast olid platsis ka need hirrrrmsad vapruse värinad. Mind mässiti selle soojahoidva fooliumi sisse ja kärutati intensiivi. Seal toodi pisike Kris mulle kohe küljealla ja ta jäi sekundiga magama. Minuga oli palatis veel 3 naist.  Siis tulid Minni ja Kristo mu juurde ja öeldi, et vot.. 152cm pikkuse naise sees tihti 4058g kaaluvat ja 54cm pikka last ei näe. Korralik vägilane! Pole ime, et me pressidel hätta jäime ja tegelikult oli see ainuõige otsus, sest ise ma teda ära ei oleks sünnitanudki. Muidu poleks neljal kilol isegi viga midagi, aga kuna pea oli niiii suur (pea 37cm ja rindkere 38cm), siis see mängis rolli. Aga lõpp hea, kõik hea. Mina magasin terve öö poja kaisus ja hommikul tuli juba Kristo minu juurde. Lõunaks saime peretoa ja seal me siis kolm päeva elasime. Vot selline oli minu lugu – 16h, peaaaaaaaegu täisavatus ja erakorraline keiser.

Aga jutu võtan kokku sellega, et mitte miski ei suuda kirjeldada seda õnnetunnet, kui sa hoiad päris oma last enda kätel. Selle hetkega kaob ka kõik eelnev.. See kõik on selle väikese ime kõrval lihtsalt tühine. No ikka VÄGA ÕUDNE on see sünnitus küll, aga tühine. 

Ja kõige lõppu lisan ma siia nüüd hunniku pilte meie pisikesest printsist. Õnneks mul on blogi, kus ma ei pea pabistama, et beebipilte liiga palju ülesse laen, hehehe. No vaaadake, kui imetabane ta on! Meie poja! ♡ Ta on lõpuks siin! Suur, suur aitäh Mallule ka, et ta meile haiglasse külla tuli ja need pildid tegi. See on imearmas meenutus meie 2 päeva vanusest printsist.

"Hei maailm! Ma olen täna kahe pävane"
Tädi Malluri süles

Ja siia täitsa lõppu panen meie enda poolt telefoniga tehtud esimesed fotod, mis haiglas tehtud said. Oeh. What a ride it was! Ja milline on veel ees.. ÄGE!