Monday, October 16, 2017

Tere sügis ja tere hambad!


Eile oli lõpuks üks imekena sügisene ilm.. Päike paistis, ilm oli kargelt sügisene ja loodus oli oma kõige ilusamates värvides. Käisime ka Olustvere mõisa ümber olevat parki piilumas ja no nii ilus! Need värviliste lehtedega puude alleed, põllul rohtu söövad hobused ja täielik vaikus. Äge! Täpselt selline sügis mulle meeldibki. Kuna ilm nii kena oli, siis tegin mälestuseks Krisist paar pilti ka. Panime ta soojalt riidesse, et ta külma ei saaks, laotasime lehtede vahele väikese kile, sättisime pildi jaoks lehti ja saidki tehtud. Me muide polegi veel ühtegi beebipilti ilmutanud.. Ma küll olen nad kõik ühte kausta vähehaaval kogunud, aga sellest on ju vähe kasu.. Ise tegin veel raseduse ajal nii kena albumi esimese aasta piltide jaoks. Pff! Peab ennast kätte võtma ja selle ära tegema. Samas ega ma väga palju lootusi ka ei sea, sest pulmapildid on meil ikka veel ilmutamata. Möödas on juba rohkem, kui aasta! Kuhu see aeg küll kaob?


Kris saab juba kuu lõpus viie kuuseks. Järgmine kuu juba poole aastaseks! Uskumatu lugu küll.. Aga eks ta on juba päris asjalik ka. Roomata/üritada roomata ta eriti ei viitsi, küll aga meeldib talle 24/7 ennast kõhuli keerata. Ta muud ei teegi ja selili olemisest pole enam midagi järel. Kõige naljakam ongi see, et ta tegelt ei jaksa enam kõhutada, aga kui teda selili keerata, siis on ta reaalselt mingi 5 sekundi pärast jälle kõhuli. Juu on see protsess lihtsalt nii vahva ta jaoks. Külili/selili magamisest pole ka haisugi, sest umbes 10 minutit peale uinumist on ta samamoodi juba ennast kõhuli keeranud. Õnneks ei ole tal kunagi eriti tagasiheitega probleeme olnud ja seda esineb meie peres maruharva. Juba algusest peale. 

Eile proovisime poissi huvi pärast kaaluda ka. Noh.. Mis ma öelda saan. Päris raske on meie poja! Praegu 4 kuu ja 18 päevaselt kaalub ta 8,8 kilo. Minul on teda juba päris raske pikalt kätel hoida. Mul hakkavad just nimelt randmed valutama. Ma olen ise ju väga pisike naine (153cm ja 46,3kg). Kõige rohkem annavad randmed oma kangusest tunda hommikuti. Alaselg ka muidugi vannub vahel alla. Aaa, mis kõige veidram.. Ma ei osanud seda üldse enne lapse saamist ette näha, aga mu peanahk valutab päris hullusti! Nimelt pean ma ju koguaeg juukseid kinni hoidma. Laps lihtsalt kakuks mind muidu kiilakaks.. Ja kui juuksed niimoodi koguaeg tugevalt krunnis/patsis on, siis peanahk muutub hellaks. Kellelgi veel nii? Ma küll proovin juukseid lapse uneajal lahti hoida, aga enamasti ma unustan. Ka öösel pean juuksed kinni magama, sest toidan last päris tihti. Algusest peale ühtemoodi iga 2-2,5h tagant. Nii öösel, kui ka päeval. Öösiti on muidugi nii, et Kris ei tee söömiseks silmi lahtigi. Kaanib piima sisse, siis korraks teeb silmad lahti, panen ta tagasi voodisse ja ta uinub kohe. Lihtsalt kokku teeb see öösel 4-6 korda. Päris palju, I know. Aga ega midagi teha pole ka. Lutti ta ei taha, asendi muutmine/käe hoidmine/silitamine ei aita. Ikka täitsa süüa tahab ja sööb mõnuga. Võõrutada ma kohe kindlasti ei plaani ja vett on vara lapsele pakkuda. Eks see on neil selline lähedusevajaduse rahuldamiseks ka kindlasti. Lapsed on nii erinevad. Mõni magab terve öö jutti ja siis on sellised lapsed nagu Kris, kes tahavad tihti süüa. Arst ütles, et Kris on päris suur poiss ja see rinnapiim seedib ikkagi üsna ruttu ka. Proovin küll päeval talle rohkem rinda anda (eriti õhtuti enne ööund), et ta oma kalorite arvu kätte saaks, aga ega sööma sundida ju ei saa. Seega ongi nii, et süüa küsib ta iga 2-2,5 tunni tagant. Nii päeval, kui öösel. 

Vot selline imearmas jänks!

Eks see pidev öine söömine on natukene ka hammastega seotud kindlasti. Krisil on kuidagi niimoodi läinud, et praegu 4 kuuselt on tal juba 4 hammast! Seega kogu tema kõhust väljas olemise aeg ongi praktiliselt hammaste kasvatamisele kulunud, hehe. Esimesed kaks alumist hammast tulid kolme kuuselt ja korraga (igemed läksid kummi juba 2 kuu ja 3 nädalaselt) ja nüüd need ülemised kaks tulid nelja kuuselt ning samamoodi korraga. Nüüd just 10.10 lõikusid. Ei tea, kuhu tal nii kiire on? Ei ole siin varsti mingist kuue kuuselt püreedest alustamise juttu, vaid tuleb kohe juba porgandit anda, hehe. Aga seoses sellega, et tal hambad tulid, siis oli ta loomulikult ka virilam ja kannatas. Mõlemal korral tuli hammaste tulekuga ka nohu. Palaviku pole olnud, aga just selline päris, päris tatine nohu. Alati on mööda läinud peale hammaste lõikumist. Muidugi oli ta tujust ka ära ja jorises nukralt. Enne hammaste lõikumist on mõlemal korral ige ikka väga kummis/punnis ja paistes olnud. Kui ära lõikuvad, siis paari päeva pärast on laps äravahetamiseni muutunud. On rõõmsam ja jutustab kohe rohkem. Loogiline ka.. Need paistes igemed juba näevad valusad välja.  Vaene pisike, nii paha on vaadata, kuidas tal valus on. Loodame, et ta keha nüüd paneb veits pidurit ja puhkab ka sellest hammaste kasvatamisest vahepeal. 
Aga kuidas teil hammaste tulek lapsel möödus? Rahulikult või raskelt? Millised olid kõrvalnähud? Kui vanalt lapsel hambad tulid? Kas tuli ka pause sisse või tulid jutti? 

Lisaks oleks tore lugeda ka seda, et kui paljudel lapsed samamoodi palju sõid? Ma tean, et tihti on nii, et selle neljanda kuu sleep regressioniga seoses hakkavad lapsed öösiti rohkem ärkama ja sööma, aga kas kellelgi on äkki samamoodi nagu meil, et algusest peale nii? Millal see muutus ja kas üldse muutus? 

Friday, October 13, 2017

Lapsevanemaks olemine blogijana


Mind ajendab seda postitust kirjutama see, et absoluutselt igakord, kui ma tahan õhinas midagi sotsiaalmeediasse postitada, siis pean ma väga tugevalt läbi mõtlema, et mida, miks, kuidas ma teen. See on nii kurnav ja ma ei jaksa enam. Ma tahan nii väga meie pere rõõme jagada, aga vahel ütleb mulle üks sisemine hääleke, et ma seda ei teeks. See hääleke on peale lapse sündi eriti valju. Sellepärast satungi siia nii harva. Osad inimesed tahavad oma arvamust avaldades enamasti head, aga ei mõista seda, et kõik ei ole alati must ja valge. Siis on mõned inimesed, kes on lihtsalt õelad ja siis on nii palju inimesi, kelle pärast ma siia ikka ja jälle tagasi tahan tulla. Need, kes meile kaasa elavad, nõu annavad, oma häid mõtteid saadavad ja kes on läbi virtuaalse maailma saanud mulle väga armsaks. 

Ma tean, et olen ise selle valiku teinud, et blogida ja meie muresid ja rõõme teiega jagada. Alustades 6 aastat tagasi kirjutamist, poleks ma muidugi iial arvanud, et see blogipesa nii suureks kasvab, nagu ta seda täna on. Mul on selle üle loomulikult ainult hea meel! Ma jumaldan kirjutamist ja armastan seda väikest iseenda loodud "ajajoont". Aga nüüd, kui minu vastutada on ka selle pisikese inimese eluke, kes nii mõnusalt mu käte vahel nohiseb, siis olen hakanud kahtlema..

Ma ei plaanigi kunagi kirjutada intiimsetest/isiklikest asjadest lapse kohta ja ma ei plaani ka kogu meie elu letti lüüa.. Ma ei hakka siin iialgi mingeid tülisid lahkama või lapsega seotud detaile jagama, mis talle hiljem ei meeldiks. Küll aga tahaksin ma rääkida sellistest igapäevastest asjadest. Sellistest, mille kohta ma ise palju internetist loen ja abi otsin. Nagu näiteks beebi uni.. Beebiga tegelemine, arendavad mängud, lapsekandmine jne. Aga ma vahel tunnen, et ma ei julge. Tänapäeval on väga raske lapsevanem olla, sest absoluutselt kõik, mida sa teed, on kellegi jaoks vale. Ma ju tean väga hästi, et lapsekasvatamisel ei olegi õiget ja valet ning ma ei peaks sellest hoolima, ometi see nii ei ole. 

Ma toon teile ühe näite..  Ma panin kunagi instagrami ühe pildi, kus olime sõbrannaga piknikul. Kris oli juhtumisi Babybjörn-i kõhukotis. Kohe sain 100 kirja, et see on ÕUDNE! Ja et ma kiiremas korras selle koti põlema paneks. 

Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et ma oleksin pidanud kohe postituse alla kirjutama selgituse, et see kott on juhuslikult mu sõbranna oma ja ma laenasin seda vaid kümneks minutiks, sest Kris polnud nõus olema vankris, hakkas kõvasti nutma ja kuna ta oma pead sellel ajal veel eriti ei hoidnud, siis ma ei saanud vankrit samal ajal lükata ja last süles hoida, et ruttu koju liikuda. Seega pakkus sõbranna mulle, et laenab seniks oma kotti, et jõuaksin ikka koduni. Et ma oleksin pidanud selle postituse alla kirjutama, et tegelikult on meil kodus hoopis lina, millega me last kanname. Et tegelikult on meil lisaks linale kohe ka tula kõhukott olemas. Elagu lapsekandmine!

No saate aru küll nüüd, mis ma mõtlen onju? Ma lihtsalt tahtsin toredat pilti jagada meie pikniku päevast.


Iga selline postitus tuleb 100% läbi mõelda enne, kui seda kuskile üldse ülesse panna, sest muidu tuleb sellest nii suur teema, enne kui ma midagi seletada üldse jõuan. Ma ei tulnud selle pealegi, et see pisikene koti äär, mis paistis selle pildi peal, võiks sellist vastukaja tekitada. Siiamaani saan kirju! Loomulikult on mul hea meel, et inimesed tahavad head ja muretsevad lapse heaolu eest. Ma ise ka mõtlen nii ja ka minul on paha vaadata, kui lapsed on kottides, mis ei ole nende jaoks head ja ripuvad seal ebamugavalt. Või näiteks on nad linaga üldse spagaati seotud?! ! 

Samas ei mõista ma neid inimesi ka hukka, kes näiteks tõesti vaid äärmuslikel juhtudel sellist kotti kasutavad. Aga see ei ole üldse mu postituse point. Point on selles, et kuidas ma leian tasakaalu selle vahel, mida ma kajastan ja mida mitte? Ilma, et ma ennast hiljem kiruma peaks..

Mul on tulnud nii vingeid postituse ideid kommentaaridesse ja ma väga tahaks jagada teiega meie elust rohkemat. Aga ma olen vist ise natukene liiga pehmeke, et lasen sellistel asjadel end kõigutada. Ma tean, tean, et "avaliku elu tegelasel peaks olema külma närvi" on täiesti asjakohane.. Aga mis saab siis, kui ma nüüd sain teada, et mul ei ole seda külma närvi? 

Kord öeldakse, et "Isssand, su laps on põrandal? Sellepärast tal tulebki nohu", "Issand, sa tegid lapsele püreed ühekordsetesse nõudesse? Sa tahad ta ära mürgitada? Issand, sa annad nii väikesele lapsele püreed (inimene ei vaevunud isegi postitust lahti tegema, et välja lugeda seda, et ma EI ANDNUD oma lapsele püreed, vaid tegin seda talveks sügavasse valmis), "Issand, kas sa ei andnudki oma räpaseid kasse ja tuhkrut ära, kui laps sündis? Mõtle, kui nad öösel lapsele näkku magama lähevad ja ta lämmatavad!, "Issand, sa paned nii väikesele lapsele jalanõud jalga? Mis siis, et ainult pildi jaoks.  Isegi pildi jaoks on see liig".


Teisest küljest sain ma rohkem kui 50 tohutult motiveerivat kirja, peale oma sünnitusest taastumisest postituse avaldamist. Inimesed olid nii siirad, armsad ja jagasid minuga ka enda kogemusi. See rõõm ja õnnetunne, mis neid lugedes mind valdas, on meeletu! Minu jaoks on hindamatu väärtusega teadmine, et keegi suutis peale selle postituse lugemist ka ennast peale aastaid kestnud enese süüdistamist hästi tunda! Et keisrilõige ei ole midagi halba.. Et me ei ole sellepärast kuidagi kehvemad. Täpselt see ongi see, miks ma seda teen.. 

Oeh. Sain selle südamelt ära. Ma olen jumala veendunud, et ma homme loen selle postituse üle ja mõtlen, et okei, okei.. Take a chillbill ja rahunen maha. Täna on mul kuidagi hormoonid üle pea keenud ja ma kuidagi ei oska seda teemat enda jaoks ära händelida. HELP!

Kingituseks uus külmkapp ja uued gefiluse jogurtijoogid!


Eile jõudis kohale meie uus külmkapp, mille vanaema Tibu ja vanaisa meile jõuludeks kinkisid. See oli nende poolt nii ootamatu ja suur kingitus, et ma siiani ei suuda oma tänutunnet sõnadesse panna. Vau noh! See kingitus on meile nii suureks abiks! Meil siin Kõrgemäel oli päris, päris vana külmkapp. Ta töötas küll, aga oli päris pisike, mõned riiulid olid seest puudu, sügavkülmal polnud sahtleid/uksi ees ja kõik võimalikud tihendid olid juba täitsa läbi. Mõnest kohast lausa hakkasid hallitama, kui me siin kevadel eriti tihti ei käinud. Võtsime külmkapi seinast välja ja eks nii see läks (küürisime külmkapi muidugi puhtaks, kui siia kolisime). Ma olin ju täitsa lõpurase ja nii pikk sõit tundus natsa riskantne. Kui päris aus olla, siis ma lihtsalt ei jaksanud ka. Kõik rahalised varud panustasime kiireloomulistesse asjadesse nagu uus boiler ja pesumasin. Lisaks internetiga liitumised jne. Külmkapi vahetuse pidime jätma natukene kaugemasse tulevikku. Aga näedsa.. 

Keda huvitab, siis külmkapi valisime kõik koos välja ja selleks sattus olema Snaige musta värvi mudel. Valisime selle just sellepärast, et ta oli selle raha eest kõige mahukam, ökonoomsem ja kõige loogilisema/mugavama sisuga. Lisaks sobib selline musta värvi külmkapp meie majja nagu valatult. Minu jaoks oli tähtis ka see, et sügavkülmas oleks palju ruumi. Tellisime ta RDE.EE lehelt ja kohale jõudis ta 2 päevaga! Vot see on kiire teenindus! Link tootele on siin: http://www.rde.ee/products/ee/216/47468/sort/1/filter/0_0_0_41199/RF36SM-S1JJ21-külmkapp.html.

Kuna ma tean, et sa Tibu mu blogi aeg-ajalt loed, siis ütlen sulle siinkohal veelkord suuuuure, suure tänu ja kallistan sind kõvasti! 

Aga uus külmkapp tekitab muidugi palju elevust ja soov oli ta kohe ilusti ära ka täita. Kas on väga imelik aeg-ajalt külmkapi uks lahti teha, lihtsalt selleks, et seda imetleda? Külmkapi täitmisel tuli meile appi blogi hea sõber Valio. Nende tootevalikusse on lisandunud sellised vahvad tooted nagu Gefiluse väikesed jogurtijoogid. Maitseid on kokku neli ja meie saime päris suure koguse neid maitsmiseks. Minu lemmik oli vaarika-granaatõuna oma. Üleüldse on selline toode värsketele lapsevanematele suureks abiks, sest mina näiteks jumala tihti ei jõua üldse lõunat süüa ja mingi hetk avastan, et kõht julmalt koriseb. Siis on hea, kui on midagi kiirelt külmkapist haarata, mida jooksu pealt süüa kannatab. Tootes olevad D-vitamiin ja B12 vitamiin on ju ka just need, mis aitavad väsimusest võitu saada ja tugevdavad organismi ☺ Samuti on tootes olemas maailma enim uuritud piimhappebakter LGG. 


Kes proovinud on? Milline on Sinu lemmik? Milline on sinu lemmik kiire nälja kustutaja, mida külmkapist haarata?

Tuesday, October 3, 2017

Kulmud, oh kulmud


Saan päris tihti küsimusi oma kulmude kohta ja viimati kirjutasin sellel teemal vist mingi kaks aastat tagasi?! Igatahes on aeg minu uuenenud rutiin kirja panna. Minu kulmukuju eest on juba päris pikka aega hoolitsenud Liisa Leetma. Nüüd, kui beebiga kodune olen, siis ei ole aga eriti aega olnud hoolduses käia ja olen viimase nelja kuu jooksul ise hakkama pidanud saama. Õnneks on see, et kui juba aastakese oma kulmukuju säilitada, siis ei pea ise enam suurt midagi tegema. Tuleb lihtsalt sama joont hoida ja üleliigsed karvakesed eemaldada.

Ma muide ei olnudki enne esimest kulmude korrigeerimist salongis ise kulme kitkunud. Esimest korda tehti seda Brow bar salongis ja ma olin siis 20 aastane.. Neli aastat tagasi siis. Sain tehnikult kiita, sest materjali, millega tööd teha, oli palju. Mulle on alati meeldinud sellised konkreetsed ja üsna paksud kulmud. Eks see on nii maitse asi.. Mõni vaatab kindlasti mu kulme ja mõtleb, et "isssssssand, mis markerkulmud". Aga pole hullu, oluline on see, et me iseendale meeldime, onju?


Kulme värvin keemiliselt iga natukese aja tagant. No, kui näha on, et kuluma hakkab. Ma ostsin selleks üliodava vene värvi ja 3 euro eest on siin toodet küll ja veel. Seda komplekti on nii lihtne kasutada ka.. Seda konkreetset toodet oli prismas kahte sorti - tumepruun ja must. Ma võtsin esimese, aga kahetsen. Oleksin võinud musta võtta, sest mu juuksed on ikkagi nii tumedad. Kuna ma just täna selle protseduuri jälle ette võtsin, siis saan teile värsket tulemust näidata. Ma kahjuks ei taibanud enne fotot teha.. Aga mul on tegelikult sellised päris, päris heledad kulmud. Olen ju loomulikult blond. Võttes seda arvesse, on kindlasti kergem praegust tulemust hinnata. Värvimise protsess on imelihtne.. Kulmude ümbrusesse tuleks sõrmega kanda mõnda rasvast kreemi, et nahk värviga kokku ei saaks ja seejärel tuleks kokku segada värvisegu. Kõik selleks vajalik on pakis olemas. Võtad pisikese topsiku, pigistad sinna hästi pisikese sortsukese värvi, lisad viis tilka valges tuubis olevat vedeliku, segad harja otsaga ühtlaseks massiks ja kannad ripsmeduši sarnase harjasega segu kulmudele. See on nii lihtne ja võite jumala julgelt panna. Kulmud ei jää kohe kindlasti mega tumedad ja kulmude vahel olev nahk ka ei värvu. Siis tuleb värvi peal hoida 10-15 minutit (sõltub, kui tumedat tulemust soovite) ja veega maha pesta. Värv püsib peal umbes nädalakese.

Vasakul olev pilt on täieliku meigiga (kulmud täidetud puudriga), paremal ilma meigita (kulmud on ainult keemiliselt värvitud).

Paremal oleva pildi tegin vahetult peale kulmude värvimist ja nagu näha, siis on tulemus üsna loomulik. Ei pea kartma, et peale kodustes tingimustes värvimist mega, mega tumedate kulmudega jääte. Vähemalt selle konkreetse värviga mitte. Mina seda alati kartsin ja seetõttu lasin oma kulme värvida vaid salongis. Nüüd vangutan pead ja mõtlen, et miks ma seda varem ise teinud ei ole? Nii lihtne, odav ja mugav. Koguaeg oleks justkui nägu peas.. 

Kui ma ennast meigin, siis kulme viimistlen ma Eyelure kulmutoodetega. Ma komplektis olevat vaha ei kasuta kunagi.. Ainult puudrit ja heledat lauvärvi. Seda kannan kulmuluule. Kulme värvin alati nii, et laiem osa jääb heledam ning kulmu lõpp üsna tume ja defineeritud. Aga eks sellega on ka nii, et kõik päevad ei ole vennad. On neid "häid" kulmu päevi ja siis neid "halbu" ka. Te ilmselt kõik oskate minuga samastuda. Peale kannan puudrit imepeenikese viltuse pintsliga ja viimistlen Eyelure kulmudele mõeldud dušiga. Kuna sellele harjasele tuleb tuubist hirrrrmus palju värvi kaasa, siis enamasti hoian salvrätiku käepärast ja enne kulmude läbi kammimist, pühin suurema osa toodest salvrätikule. Sellesmõttes on see toode kehva, et palju läheb raisku. Palju parem on maybelline kulmudele mõeldud hari. 

Enne foto on kahjuks natukene udune, aga ma ei viitsi meiki uuesti maha pesta, et uus foto teha, hehe.


Millega Teie oma kulme värvite? Kas teete seda kodus ise või käite salongis? Milline on parim kulmupuuder, mida kõigile soovitaksid? 

Monday, October 2, 2017

Läks vaaritamiseks - beebipüree lapsele ja püreesupp endale


Saime omale kõrvitsa ja minu esimene mõte oli kohe pool sellest ära püreestada ja sügavkülma ootele panna. Nagunii on varsti lisatoidu maitsmise aeg käes (Uskumatu, Kris saab novembris juba 6 kuuseks!) ja miks mitte võimalust kasutada ning püree ette valmis teha. Siis on talvel hea sügavast võtta! Eriti mõnus oleks teha püree jääkuubikuvormidesse, need ära külmutada, hiljem välja peksta ja minigripp kottides säilitada. Nii saab jääkuubikuvormi uuesti kasutada ja jääb sügavasse rohkem ruumi. Kui teha mitmest erinevast juurviljast/puuviljast püreesid, siis on neid kuubikutena väga mugav ka kokku segada. Valid näiteks kolm erinevat kuubikut ja sulatad vesivannil ülesse. Natsake rinnapiima/rpa-d hulka ja saabki kohe lapsele anda. Ega tegelikult ei peagi neid lisama üldse. Puhtalt võib ka anda. Lihtsalt esimesteks ampsudeks on võibolla hea hulka lisada.. On maitse natukene tuttavam. Ma juba põnevusega ootan seda aega! Eks iga esmakordne lapsevanem vist ootab :) Just lugesin läbi ka näputoidu raamatu ja kindlasti plaanin ka seda Krisiga proovida. Samas see ei välista, et talle püreed ka pakun.

Lisaks kõrvitsale tegin ka lillkapsapüreed, kui juba tegemiseks läks. Plaanin veel natukene porgandi ja õunapüreed ka teha. Neid saab praegu värskelt ja no mõelge ise.. Värsketest õuntest õunapüree! Mmm! 

Aga mõtlesin, et panen siia kirja ka, et kuidas ma ühte või teist tegin.. Ehk on veel mõni esmakordne lapsevanem, kellele need retseptid kasuks tulevad. Minul ei olnud piisavalt jääkuubikuvorme ja tegin püree hoopis pisikestesse ühekordsetesse pitsidesse. Hiljem kirjutasin kuupäevad peale ja kiletasin ära. Neid on mugav vesivannil kiiresti ülesse sulatada. 


Beebipüree tegemine on imelihtne.. Puhasta, pese ja tükelda kõrvits/lillkapsas ja pane potti. Lisa  umbes veerand klaasi vett ja auruta kaane all 15-20 minutit (see sõltub kogustest), kuni vili on pehmeks läinud. Nüüd püreesta kogu krempel saumikseriga, täida ühekordsed pitsid, kileta ja kirjuta kuupäev peale. Rohkem ei olegi vaja. See on päris suur rahaline kokkuhoid ja kindlasti hea tervislik valik. Mitte, et ma poepüreesid hukka mõistaks. Absoluutselt mitte. Lihtsalt on tore vahel ise teha, kui selleks parasjagu aega ja võimalusi on. 

Kuna pool kõrvitsat jäi üle, siis sellest tegime hoopis iseendale püreesuppi. Polnudki seda ammu söönud. See on hea kerge kõhutäis!

Kõrvitsasupi jaoks tükelda kõrvits ja pane potti. Nüüd kalla potti kana- või juurviljapuljong (kui teed kuubikuga, siis tavaliselt on 2 kuubikut 1 liitri vee kohta) nii, et kõrvits oleks üleni kaetud. Kuumuta keemiseni. Samal ajal prae õlisel pannil sibul kuldseks ja lisa see keevale kõrvitsale. Keeda kuni kõrvits on pehmeks muutunud. Tõsta pott tulelt ja püreesta saumikseriga ühtlaseks massiks. Nüüd lisa üks pakk merevaiku ja püreesta uuesti. Maitsesta soola ja pipraga. Jäta supp umbes 10 minutiks tahenema. Serveeri röstitud kõrvitsaseemnete või krõbedaks praetud peekoniga. Voh. Kes järele proovib, andke teada kuidas maitseb! :)


Ja postituse lõpetan pildiga meie pisikesest jänkukesest, kes varsti juba püree asemel porgandit närida tahaks oma kahe uhke hambaga :D Ilusat alanud nädalat!

Friday, September 29, 2017

Sünnitusest taastumisest + kogemus keisriga + enne ja pärast fotod!


Eilse postituse all oli üks põnev kommentaar, millele ma täna siis postitusega ka vastan:

Niinii vahva postitus! :)
Mul on aga teemaväline küsimus ka, millele väga vastust ootan. Olen küll lugenud Sinu keisrist taastumise postitust, aga tahaksin juurde küsida. Kuidas peale oppi keisrist taastumine oli, just haava ja enesetunde poole pealt? Kas algul olid intensiivis ja siis said tavapalatisse? Kui kiirelt jalgadele said ja kui hulluks hindad haavavalu? Kas opetatsiooni ajal ei tunne absoluutselt mitte midagi? Kas paigaldati kateeter? Oskad ehk ise mingeid soovitusi või tähelepanekuid jagada? Vabandust, et nii palju küsimusi, aga kuna see võib ees oodata, siis oleks tore lugeda ka teiste kogemusi ja ehk saan mõne näpunäite /teadmise juurde. :)

Nii vahva postituse idee. Aitäh Sulle! Sünnitusest on tänaseks möödunud juba 4 kuud ja tasakesi kipub sünnitusvalu ununema ja mälestused tollest päevast hääbuma. Õnneks kirjutasin kogu Krisi sünniloo vahetult peale sünnitust ülesse. Seda saab lugeda siit: LINK - Kris Stefani sünnilugu. Aga lühidalt oli nii, et mul tulid kell 5 hommikul voodisse veed, pool tundi hiljem hakkasid regulaarsed ja väga valulikud tuhud, üsna ruttu läksime haiglasse, seal oli avatust 4cm ja saime kohe sünnitustuppa. Sünnitus kestis 16h, kuni mu keha oli saavutanud täisavatuse. Pressida sain kõigest 15 minutit, kuni tuli arst ja nentis, et ise ma seda last välja ei saa. Vaja on teha erakorraline keiser. Krisi pea ja rindkere olid lihtsalt liiga suured ja pea kuidagi pahasti mingi nurga taga. Krisi peaümbermõõt oli 37 ja rindkere 38. Ise kaalus ta 4058g ja oli 54cm pikk. Suur poiss ühesõnaga. 

Kuna tegemist oli erakorralise keisriga, siis Kristo ei saanud kahjuks kaasa tulla ja jäi meid sünnitustuppa ootama. Õnneks oli meil eraämmaemand Minni (kes muide on maailma kõige armsam inimene ja mina ilma temata enam sünnitama nõus ei ole) ja tema sai minuga kaasa tulla. Ta hoidis mind pidevalt asjade käiguga kursis, paitas mu pead, võttis Krisi oma kätevahele ja asetas ta mu rinnale. Kõige vahvam on see, et Minni tegi oma telefoniga ka paar pilti meie esimesest kohtumisest. Kris oli oma 10 minutit mu rinnal.. Vaatas mulle sügavale silma ja toppis oma näppe mulle suhu. Ta nuttis ainult paariks sekundiks ja peale seda oli nagu vana rahu ise. Kahjuks olid minu käed voodi külge kinni seotud ja mina ei saanud teda ise puudutada. Ta tegi seda minu eest siis, hehe. Mõne aja pärast viis ämmaemand Krisi Kristo juurde, mind õmmeldi kinni ja kohtuma pidime juba intensiivis. 


Mina olin siis keisrilõike ajal ärkvel ja mulle tehti tuimestuseks seljasüst. Valus ei olnud üldse.. Selline ebamugavustunne pigem. Tugevat survet tundsin ja seda, et keegi liigutab. Kui laps välja võeti, siis tekkis selline.. Tühi/kerge tunne. Nii imelik oli. Kateeter paigaldati mulle ka. See oli päris vastik. Kõige veidram on see, et see koht valutas mul ka mitu, mitu nädalat hiljem veel. Samamoodi andis tunda ka seljasüsti koht.  Kõik käis hirmus kiiresti. Juba poole tunni pärast olin ma intensiivravi palatis. Seal oli lisaks minule veel 3 naist. Kell oli hirmus hiline. Kris sündis 21:46. Pime oli. Mind ootasid palatis juba Kristo, Kris ja Minni. Mul olid tohutud nö "vaprusevärinad". Ma tudisesin nii hullult, et ma ei saanud pudelist juuagi. Mul tõusis kõrge palavik ja mind mässiti fooliumi sisse, mis mind soojas hoidis. Kris pandi mulle kohe külje alla ja ta jäi minutite vältel magama. Ma ei saanud oma alakeha praktiliselt hommikuni liigutada, sest kõik oli seljasüsti tõttu veel tuim. Mulle paigaldati ka tilguti ja öösel anti mitu korda valuvaigisteid. Mina ise ja laps magasime terve öö maha. Üksteise kaisus, praktiliselt liikumatult. Kris magas sügavalt ja kahel korral proovisin talle ka rinda anda. Ämmaemand arvas, et ma ei pea muretsema. Puhkame üksteise kaisus esimese öö ja hommikul asjatame. Ma ei teagi, kas laps kuidagi tunnetas, et ma olen nii läbi ja jõuetu või milles asi oli, aga ta ei nutnud öösel kordagi. Päriselt ka.. Mitte ühtegi piuksu. Ma isegi küsisin õelt ja tundsin muret, et kas see ikka on okei, et ta nii pikalt magab. Tema kinnitas, et kõik on kõige paremas korras.

Kristo ööbis kodus ja lootsime järgmisel hommikul kohe kohtuda ja perepalatit saada. Kristo sai ju last näha kõigest 20-30 minutit, enne kui ta koju saadeti. Esialgu kästi mul hommikul kohe pissile iseseisvalt minna. Seejärel pesema.. Öeldi, et kui number 2-l ka ära käid, siis saame juba perepalati varianti kaaluda ja oodata tubade vabanemist. Uhhh.. Mul oli niiiiiii valus voodist tõusta. Haav tegi põrguvalu ja verd tuli meeletult. Aga mul oli motivatsioon nii laes, et läksin esimese raksuga kohe duši alla, käisin eeskujulikult vetsus, vahetasin riided ja jäin ootama, et saaksime juba lõpuks kolmekesi olla. Kõikide nende toimingute puhul oli meditisiiniõde mind valvamas. Ootas mind dušikardina taga ja valvas, et kui mu jalad ei peaks kandma, siis on ta seal kohe olemas, et mind püüda. Seljasüsti mõju ei olnud kusjuures ka siis 100% kadunud. Vahepeal võttis ühe jala täiesti alt  nõrgaks ja surisema. Nii imelik tunne oli.

Minu õnneks oli Minni juba lõunast tööl, tuli meid kontrollima ja üsna kiiresti sai meile ka peretoa. JESS! Helistasin Kristole ja kutsusin ta haiglasse. Need pildid on siis 2 päeva hiljem tehtud:


Esimesed kaks nädalat peale sünnitust olid väga rasked. Esimene nädal oli sellepärast keeruline, et värske haava tõttu oli ennast väga paha keerata. Haav on ju täpselt sellises kohas, et istumast püsti tõusta oli päris põrgulikult valus. Mulle anti ka kõvasti valuvaigisteid koju kaasa (paracetamoli ja diclofenaci). Teine nädal oli sellepärast raske, et ma jäin täiesti haigeks. Mul oli 39 palavik, nohu ja köha. Oiii, kuidas ma lapse pärast pabistasin, et tema haigeks ei jääks. Õnneks sai ta mu rinnapiimast antikehi ja temaga oli kõik kõige paremas korras. Jumal tänatud, et Kristo meiega kodus oli ja aidata sai. Ma ei tohtinud ju eriti midagi tõsta peale lapse ja esialgu tegeles pepu pesuga Kristo, sest mul lihtsalt oli päris valus kraanikausi kohale kummardada, sest haav läks täpselt vastu kraanikausi äärt. Samamoodi oli mähkmevahetusega. Kummuti kohal ei saanud ma seda ise eriti teha, sest selle kõrgus oli täpselt haavaga tasa ja ettepoole nõjatuda ma seetõttu ei saanud. 

Küll aga sain ma üsna kiiresti jalule ja tegelikult hakkasin ma väga ruttu ringi askeldama ning toimetama. Eks motivatsioon oli ka suur.. Ma nii tahtsin lapsega ise tegeleda ja hakkama saada. 


Siin on foto minu keisriarmist. Ülemine pilt on tehtud kolm päeva peale sünnitust.. Siis, kui koju saime. Alumise pildi tegin täna. Mul on keisrihaava kõrval ka pimesoole operatsioonist arm. Need nüüd tasakesi kasvavad ühte, hehe. Arm on nii kena ja peaaegu märkamatu. Ma ei pabista sellepärast ka eriti tegelikult. Ma arvasin, et ta jääb nats madalamale ja bikiinide alt ei paista, aga tegelikult on ta väga kenasti näha. Saabki uhkusega kanda eksole. Haava ümbrus on siiani peaaegu tundetu. Katsudes on täpselt samasugune tunne nagu katsuks kätt, mis on vahetult "ära surnud". No teate küll seda tunnet. See on algusest peale nii olnud ja siiamaani. Lisaks on üks naljakas kõrvalnäht. Mul ei kasva karvad enam keisrihaava läheduses.. See on päris ootamatu, aga vägagi positiivne ja tervitatav kõrvalnäht!

Fotode järjestus vasakult paremale: enne rasedust, 40 nädalat, 3 päeva peale sünnitust ja nüüd täna tehtud pildid (4 kuud hiljem). Raseduse alguses kaalusin 48,8 kilo. Sünnitama läksin 63 kilosena. Haiglasse jäi 7 kilo (4 tuli lapse näol sellest koju kaasa ikka) ja tänaseks kaalun 47,3 kilo.

Nüüd, kui olen ära katnud kõik füüsilise osa keisrilõikest, siis tahaksin natukene jagada ka emotsionaalset poolt.. 

Keisrilõikeks ei olnud ma ennast absoluutselt valmistunud. Ma lugesin, uurisin ja harisin ennast just sünnitusega toimetulekuks. Ma olin ennast vaimselt valmis pannud selleks, et sünnitan ise. Keisrilõige ei olnud isegi võimalus. Ka sünnitusel võtsin ennast koguaeg kokku, andsin endast parima.. Ja mu keha andis endast parima. Ma ju ikkagi saavutasin täisavatuse ja isegi pressideni jõudsin ise. Ma olin enda üle nii uhke. Kui lõpuks tuli arst ja ütles, et ma ei saa ise sünnitada, siis kogu mu maailm varises kokku hetkeks. Mismõttes ei saa? Aga ma ju juba pressin.. Ma olen 16 tundi sünnitanud! Täisavatus on käes! Miks ma ei saa? Nii vähe on jäänud.. 

Kui ma siis lõpuks allkirjastasin paberid, kuulasin arsti selgitusi ja pisarates operatsioonisaali poole kanderaamil veeresin, siis olin ühtpidi nii pettunud iseendas ja teistpidi õnnelik. Minni ütles, et ainult 15 minutit veel ja poja on meiega! Ma naeratasin, aga kurgus oli nii mõru tunne. Mul oli tunne, et vedasin iseennast, last ja Kristot alt. Et kõik see 16 tundi ja mille nimel? Tasakesi tikkusid pähe mõtted, et miks mulle siis kohe keisrit ei tehtud? Oli ju kohe algusest peale teada, et Kris on keskmisest suurem beebi (kõik ultrahelid ja kõhuümbermõõdud alati hindasid last nädalatest suuremaks). Kui Kris mulle rinnale pandi, siis olid muidugi need mõtted pühitud. Ämmaemand ütles ka, et nii pisikese naise seest nagu sina (ma olen 153cm pikk), ei tule tihti nii suuri beebisid. Mõni ime, et sa natukene hätta jäid! Korralik vägilane!

Ma hiljem perepalatis olles korraks murdusin ja rääkisin ämmaemandale oma mõtetest. Ütlesin, et olen õnnetu. Siis ütles mulle ämmaemand midagi sellist, mida ma iial ei unusta.. "Kas sa tead, Triinu Liis, mille nimel sa 16 tundi valutasid, saavutasid täisavatuse, pressisid ja seejärel keisrile alles läksid? Kas sa tead, miks see kõik hea on? Sest su beebi oli selleks hetkeks nagunii kohe sündimas ja tema jaoks ei olnud keiser šokk. Ta oleks nagunii kohe ilmavalgust näinud.. Ta oli sündimiseks valmis. Sa tegid kogu selle ettevalmistuse täitsa ise. Sa andsid endast parima. Tänu sellele tuligi sul piim nii kiiresti rinda, sest nii sina, kui laps olite selleks ette valmistunud.. Lausa 16 tundi! Sellepärast on ka laps nii rahulik ja rõõmus.. Tema jaoks oligi see täitsa loomulik sündimine. Ta oli tänu sinule valmis sinuga kohtuma. Tema jaoks ei olnud keisrilõige enam hirmutav. Teda ei võetud lihtsalt järsku sinu soojast kõhust äkitselt välja.. Ta oli täiesti valmis sinuga kohtuma". 

Peale seda muutusid ka mu mõtted kardinaalselt. Mu keha oli tubli.. Ta andiski endast parima. Mina andsin endast parima ja see kõik oligi selle nimel vajalik, et poisil oli siia ilma kergem tulla. Nii pidigi minema.


Thursday, September 28, 2017

Krisi neljas minisünna + sünnakoogi retsept + käisime kinos!


Meil on täna kodus üks minisünnalineeee! Ei vähem ega rohkem, kui 4 kuud vana, 7,82 kilo raske ja 64cm pikk väikene mees. Tänaseks oskab ta üle oma parema külje kõhuli keerata (mida ta absoluutselt igal võimalusel ka praktiseerib.. eriti külili magama pannes), kenasti kõiki oma mänguasju haarata, logistada ja suhu toppida. Üleüldse tahaks ta absoluutselt kõike siin ilmas maitsta. 

Aga natukene poisi unest ka.. Kui esialgu tudus Kris kaks esimest elukuud öösiti ainult meie kaisus, kolmandal elukuul tudus pooled oma unedest meie kaisus, siis tänaseks tudub ta vaid viimase ööune tsükli meie vahel, sest ma ise tahan temaga lihtsalt kaisutada ja uneleda. Muidu magab ta juba suure poisi kombel praktiliselt terve öö oma võrevoodis, meie voodi kõrval. 

Kui esimesed kaks elukuud kiigutasime, paitasime, hüppasime pallil ja aitasime poissi unele, siis tänasel päeval jääb ta täitsa ise tuttu. Annab silmade hõõrumisega märku sellest, et on unine ja kui siis õigel ajal reageerida, laps voodisse panna, jänku kaissu anda, siis paneb ta silmad kohe kinni, sudib oma jänksi kõrvu sõrmede vahel ja uinub. Vot, kui suur kontrast ja seda kõigest paari kuuga. Niiet, mina võin küll lohutada neid lapsevanemaid, kes algul oma lapsi kussutama peavad (näiteks gaasivalude tõttu, nagu meil oli), et ei ole alati nii, et nüüd aastaid niimoodi tegema peate. Meie poiss sai gaasidest jagu ja sellega kadus ka magama aitamise vajadus. Eks loomulikult on ka erandeid ja lugusid, mis lõppevad hoopis teisiti, aga ma räägin meie pere kogemusest. Ka meile rääkisid ju paljud, et me jumala eest last ei kussutaks, sest teeme endale sellega karuteene. Mina ütlen seda, et jälgige iseenda sisetunnet.. Kõik lapsed on erinevad ja see, mis toimib ühele, ei pruugi sobida kellelegi teisele.


Sünnipäeva puhul on meil kombeks kooki küpsetada ja nii ka sellel korral. Valituks osutus üks imelihtne kahekihiline juustukook. Kuna paljud instagramis: https://www.instagram.com/triiinuliiis/ retsepti küsisid, siis mõtlesingi selle kirja panna. Siit ta tuleb:

Vaja läheb: Põhi - 1 pakk šokolaadiküpsiseid ja 70g võid.  Täidis - 1 pakk vahukoort, 200g toorjuustu, 1 suur tahvel piimašokolaadi, 1 suur tahvel valget šokolaadi ja kaks peotäit vaarikaid.

Koogi põhjaks purusta küpsised ja sega sulavõiga. Kata ümmarguse lahtikäiva koogivormi (u 20cm läbimõõduga) põhi küpsisepuruga, suru lusikaseljaga tugevalt vastu põhja. Aseta külmikusse ootele. PS! Jäta natukene küpsisepuru alles ka koogi kaunistamiseks!

Vahusta mikseriga koor, lisa toasoe toorjuust. Jaga vahukoore-toorjuustu segu kaheks osaks. Sulata valge šokolaad veevannil ja lisa see ühele osale täidisest. Nüüd sulata veevannil piimašokolaad ja lisa see teisele osale täidisest. Sega hoolega. 

Vala esimesena koogivormi valge šokolaadiga täidis. Kata see vaarikatega. Nüüd vala ettevaatlikult vormi ka piimašokolaadiga täidis. Kõige peale raputa järele jäänud küpsisepuru. Tõsta kook külmikusse üleööks tahenema.


Vot täpselt nii lihtne ongi. Isegi küpsetamist ei vaja. Kui keegi järele proovib, siis andke teada kindlasti, kuidas maitses! Aga täitsa teisel teemal.. Me käisime poisiga esimest korda kinos! No teate küll, see beebiga kinno üritus. Ma olin esialgu nii skeptiline. No, et kuidas ja mismoodi.. Olin üsna veendunud, et kindlasti on see üks õudusunenägu, sest kuidas üks beebi peaks umbes 2,5h vastu pidama (uinuma ja ärkvel olema) täiesti võõras ja rahvarohkes kohas. Aga meie kogemus sai sootuks positiivsem, kui ma arvanud olin. Me  käisime Viljandi kinos, kus ilmselt on see natukene äkki teisiti, kui Tallinnas?! Ega ma ei tea ka, ma pole Tallinna üritusel käinud. Igatahes oli kinos peale meie äkki 7 inimest? No praktiliselt tühi saal.. Kõige ülemisel real olid veel sellised "duo" istmed ja pileteid müüdi üle ühe koha. Ruumi oli tohutult. Filmi ajal ei läinud saal pimedaks ja volüüm oli veidi vaiksem. Siinkohal ütlen küll, et tegelikult võiks see volüüm ikkagi veel vaiksem olla. Kohati oli nagu natukene too much. See on ikkagi "beebidega" kinno üritus. 

Sellesmõttes oli jube mõnus, et Kris ja ta sõber Niko esialgu uudistasid omavahel, mängisid mänguasjadega, turnisid meie otsas, naeratasid teineteisele ja vahepeal piilusid ekraani. Teise poole filmist magasid nad maha. Mõlemad kustusid rinnale ära ja magasid tunnikese. Kes oleks osanud arvata? Tublid poisid! Peale nii positiivset kogemust, tahaks kohe uuesti minna! Täitsa mõnus oli tuulutada ja beebidel oli tegelikult täitsa tore, sest omasuguseid ei näe ju tihti ja nii palju põnevat oli avastamiseks! 


Vaatasime seda lego uut filmi. No mida huumorit. Ei jäänud alla eelmisele.. Hehe. Soovitan vaatama minna küll. Aga ega mul praegu rohkem lisada ei olegi.. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob ja kuidas ma siia viimasel ajal nii harva jõudnud olen. Piinlik! Eks selle postituse peategelane on ilmselt selles süüdi. Aga seda kõige paremas mõttes. Lapse kasvatamine on nii põnev.. Eriti nüüd, kui Kris igapäevaga aina rohkem matsu jagab. Nii põõõneeev on näha teda arenemas. Saan aru küll, miks öeldakse, et oma last võiks tunde jälgida.. Võiksin jah! 

Kuidas teil läinud on? Mida vahvat teie viimati tegite? Kas kellelgi on äkki mõnda head kooki retsepti, mida järgmisel minisünnal käiku lasta? :) 

Sunday, September 17, 2017

Kingiidee jõuludeks - Midagi pehmet ja sooja - Celinè kootud tekid!

PS! Kuni novembri lõpuni on koodiga "COSTANY" kõik Celiné e-poe tooted -20% soodsamad!

Jõulud ei ole enam kaugel ja sellepärast tahaksin tutvustada Teile ühte imearmast e-poodi Designs of Celiné - https://www.facebook.com/designsofceline/. Nende tootevalikus on lihtsalt nii palju ilusaid asju, et kui ma miljonär oleks, siis ostaksin neist enamuse. Minul õnnestus saada omale kingiks see mõnuuuus kootud tekk ja see on mu lemmik asi maailmas! Nii ilus ja soe.. Nüüd, kui ilmad juba jahedamad on, leian ennast järjest tihedamini sellelt lösutamas. Eriti mõnus oleks kamina ette tugitooli end tekiga koos kerra tõmmata ja glögi juua.. Mmmmmmm, glögi (ma olen mega suur glögi austaja)

Minu meelest oleks selline tekike armas kingitus näiteks vanematele. See on vinge dekoratsiooni element ja praktiline ka peale kauba. Kuna ta on hinna poolest ikkagi selline kallim toode, siis oleks vahva ta oma pere lastega kamba peale kinkida. Või miks mitte mõnele sõbrannale/sõbrale mitme peale sünnipäevakingiks?

Aga nende tootevalikus on peale erinevas suuruses tekkide veel palju huvitavat. Mis mulle näiteks silma jäid, olid beebipesad. Tundusid nii mõnusad ja soojad. Sügisesse täpselt parajad.  Lisaks leiab sealt selliseid ägedaid korvikesi, mis tekiga hästi kokku sobivad. Meie muide hoiame seal sees lapse mänguasju. Kõristeid, sophiet ja muud sellist. Veel oli seal samast lõngast tehtud susse näiteks. Igatahes.. Väga vinge. Minge piiluge ise ka. Ainus, mida ma võin öelda, on see, et tekk ajab karva, kui seal peal pidevalt "aeleda". Ma ei oskagi seda täpselt kirjeldada.. Aga need tekkinud tuustakad saab kergesti käega eemaldada. Tootega on kaasas kasutusjuhend ka, kus kõik kenasti kirjas.

OT: Kas te teadsite, et jõulud on juba 99 päeva pärast? JUBA! Kuskil instagramis just jooksis mingi pilt feedi ja ma pidin kreepsu saama. Ongi varsti lumi maas.. 


Aga küsimus ka.. Milline dekoratsiooni element on sinu kodus tähtsal kohal? Mis oli viimane sisseost, mille kodu jaoks tegid? 

Tuesday, September 12, 2017

Tegemistest, beebikoolist + Happeak e-poe sooduskood!

Krisil seljas Happeak-i body: (LINK). Koodiga "AUTUMN" saate nende e-poes -15% soodustust!

Ongi nädalake jälle mööda veerenud. Vahepeal jõudsime Krisi vanavanaisa sünnipäeval ära käia, Kristo vanemate pool ööbida ja juba koju tagasi tulla. Linnas on tore küll, aga koju jõudes oli kuidagi nii mõnus rahulik.. Jumal, kuidas ma ei igatse neid ummikuid! Me sattusime linna muidugi SEB jooksu ajal ka, seega olid kõik võimalikud teed kinni ja seetõttu tänavad ummikuid täis. Ka kõik parklad olid ääreni täis pargitud ja meil võttis oma 20 minutit aega, et ülemiste ristmikult poodi sisse jõuda. Oh well. Õnneks magas poiss terve sõidu maha ja teda see ei morjendanud. Ülemistes sain isiklikult ka käopesast tuntud härra H-le pisipoja sünni puhul õnne soovida. Nende pisike kutt on niiii tutikas ja niii armas. Mul on juba praegu meelest pühitud, et Kris kunagi üldse nii pisikene oli. 

Nagu ma eelmises postituses rääkisin, siis oli meil eelmine kolmapäev ka esimene beebikooli tund. Me jäime sinna kahjuks natukene hiljaks, sest pojal oli enne sõitu see "maailma magusaim ja pikim uni, mida muidu mitte kunagi ei ole". Sellegipoolest jõudsime siiski enamikest tegevustest läbi teha. Laulsime ja tantsisime.. Nii sürreaalselt armas oli see õhkkond. Õpetaja Eda on muidugi tõesti kullatükk. No selline ehtne "vanaema", kelle juurde rõõmuga minna. Selline hästi soe, positiivsusest pakatav ja kohe näha on, et ta teeb asja hingega. Kristo tuli minuga kaasa ka seekord ja meile mõlemile jäi sellest ettevõtmisest hea mulje. Ka Kris oli terve selle aja rõõmsas tujus, naeratas hoolega ja piilus muudkui kõrval olnud naabri poole, et mis too teeb. Filmisime ka natukene. Neid katkendeid näeb postituse alla lisatud vlogidest. Suur aitäh Teile, et selle kohta meile infot jagasite! Mis ma küll Teieta teeks?


Eile jõudis ka esimene sats küttepuid talveks kohale. Neli ruumi, kui täpsem olla. Ülejäänu tuleb järgmisel nädalal. Kuna puud toodi meile ukse ette alles pärastlõunal ja Kris jääb meil juba 19-20 ajal kindlasti ööunne, siis hakkasimegi alles 20:30 neid riita laduma. Lõpetasime igatahes kottpimedas.. Mina läksin natukene enne 23:00-i magama, aga Kristo jäi veel laduma. Paras trenn oli! Aga ega midagi.. Järgmine nädal uuesti! 

Aga mis siis veel toimunud on? Ega eriti ei olegi.. Külalisi on meil kuidagi palju käinud ja paljud on veel tulemas. Nädalavahetusel teeme ehk üle saja aasta sauna. Mina käisin viimati vist mingi pool aastat tagasi? That's a shame, sest meil on krundil täitsa eraldi saunamajake olemas. Pealegi niiii mõnusa leiliga ka teine. Kusjuures kõige rohkem meeldib mulle sauna juures üldsegi selle lõhn, mitte leil! Tegelikult meeldivad mulle kõik võimalikud imelikud lõhnad.. Keldri lõhn, värskelt niidetud muru lõhn, sauna lõhn, bensiini lõhn, atsetooni lõhn, värvi lõhn, you name it. Kellelgi veel nii?

Jakk pärit Happeak e-poest (LINK)Koodiga "AUTUMN" saate nende e-poes -15% soodustust!

Kuidagi imelik on mõelda, et suvi ongi selleks aastaks läbi saanud ja sügis juba koputab. Ega talvgi enam kaugel ei ole. Naljakas on mõelda ka seda, et jõuludeks on Kris juba 7 kuune. Aeg lendab ikka tõesti kiiresti. Järgmine hetk läheb ilmselt juba ülikooli ja võtab naise. Ega naljalt ei öelda, et aeg hakkab lendama siis, kui lapsed perre tulevad. 

Pimedamad õhtud toovad vaikselt mulle aina varem sõba silmale ka. Pole mingi ime, kui ma kella üheksa/kümne ajal õhtul juba silmi vaikselt hõõrun ja plaani pean, et Krisi kõrvale magamistuppa tuttu minna. Aga eks meie hommikune jutustav äratuskell on ka päris varajane. No nii 6:30-7:00 laliseb see rõõmurull juba kindlasti. Hommikud on ka juba sellised hämarad. See mulle hirmasti meeldib. Mulle meenub millegi pärast kooliaeg, kui läbi hämarate/uduste tänavate kooli poole jalutasime hommikuti. Selline rõske õhk oli. Võtsin vahel termosega kakaod tee peale kaasa. Mmmmm.. Selle jutu peale lähengi teen ühe tassitäie kakaod kohe. Aga tänaseks kõik. Kristo vaaritab parasjagu vastu ööd köögis meile mingit kooki. Ta hoiab koogi retsepti kiivalt saladuses.. Oh! Kakaod ja kooki. Mmmm.

OT: Üks ja sama lugeja käib pidevalt IGA POSTITUSE all küsimas ja muretseb, et miks on Krisil tihti jalanõud jalas ja et mis edevus see mind ometi sunnib seda tegema. Ma mõtlesin, et vastan lõpuks postituses ka. Krisil on hetkel kaks paari pehmeid/pehme tallaga jalanõusid, mida ma tõesti aeg-ajalt pildistamise jaoks jalga panen (näiteks minisünna piltide jaoks), lihtsalt sellepärast, et vahva on ja siis uuesti jalast ära võtan. Lisaks olen need jalga pannud mõne üksiku külmema ilma puhul, kui palja sokiga võib külm hakata. Kapukate jaoks on ju ometi vara veel. Need on vaid loetud korrad kuus, kui tal papud jalas on ja usun, et nendest üksikutest kordadest ei teki talle tüsistusi. Aitäh, et muretsed, aga tõesti.. Pole põhjust :) 


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Monday, September 4, 2017

Meie uuenenud sööginurk - Alandeko toolid


Helllooo! Üks rõõmurull on siinpool ekraani! Me nimelt saimegi eile Ülemiste Alandekost oma uued valged toolid kätte. Woop! Nende esimene Eesti esinduskauplus avatigi nüüd juunis. Nende poe juures on tore see, et olemas on ka e-pood (https://www.alandeko.com/ee/) ja seal on siis mõningaid tooteid, mida kohapeal ei ole. Nad tellivad soovitud tooted Lätist sinu jaoks spetsiaalselt kohale. Hiljem saab lihtsalt poodi järele minna. Toolid jõudsid kohale muidugi väga ruttu ja teenindus oli nende poolt igati tasemel. Naljakas on see, et ma kuidagi olin alati sellest poest lihtsalt mööda kõndinud. Ma nagu ei teadnud sellest veel midagi ilmselt ja seetõttu ei osanud ka sisse astuda.  Uus pood ikkagi. Iseenesest on sellised sisustuspoed tegelikult minu lemmikud ja enamasti meeldib mulle just seal shopata, mitte riideid valida.

Aga.. Meil oli tõesti väike eelarve ja kui esialgu otsisime järelturult omale toole, siis üsna ruttu sai selgeks, et me ei leia sealt midagi. Enamasti olid toolid kahe kaupa ja need, mida oli 4, ei sobinud siia üldse ega kannatanud ka ümber teha/üle värvida. Hakkasime siis uusi otsima ja lõpuks jäid valituks need Alandeko toolid. Eks ideaalis oleksime muidugi tahtnud ilusaid valgeid puidust toole, aga küll me jõuame. Esialgu sobivad hästi ja eelmiste lagunenud klapp-toolidega ei anna võrreldagi, hehe. 

Natukene on need toolid suuremad ja "maskuliinsemad", kui ma tellimust esitades arvasin, aga pole lugu. Mulle meeldib! Ja vähemalt kannatab nende peal normaalselt istuda nii, et ei karda läbi kukkuda. Ilusad ja omapärased on nad ka.  Meie kodus, võibolla naaatukene "võõrkehad", aga selleks, et neid pisut pehmemaks muuta ja meie koju paremini sobitada, asetasin neile valged lambanahad. Kuidagi hoopis hubasemaks ja pehmemaks muutus üldpilt kohe. Viuh! Ühe tooli hind on 37 eurot ja need leiab siit: https://www.alandeko.com/ee/kaup/tool-malaga/2000000783901/. Tootevalikus oli samu toole ka türkiis sinises ja rohelises toonis. Need võivad ka päris vahvad olla. Natukene nagu "lego"-likud (sõnasepp olen ilmselgelt).  Aga eks kõige paremini illustreerib uut tulemust ikka enne ja pärast foto:


Mina igatahes olen tulemusega tegelikult rahul! Küll kunagi ümber teeme, kui vahendeid selleks jätkub ja ideid tekib. Ja jessss! Lõpuks saab hommikusööki söögilaua taga süüa! Little things in life, onju? ☺ Aga ilusat alanud nädalat teile ja kõigile, kes kooliteed käivad, siis ilusat uut kooliaastat ka!

Sunday, September 3, 2017

Eilne vlogikene ja niisama juttu


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 1080p!

Ma ei jõudnud eile vlogi kokkutöötlemiseni, seega tegin seda täna. Parem Hilja, kui Leida eksole ☺Ja kes veel meie pesa youtube channelit piilunud ei ole, siis selle leiab siit: https://www.youtube.com/channel/costanysparkles. Seal on ikka igasugust kraami. Alustades minu päris, päris esimestest videodest ca 5 aastat tagasi, kuni meie pulmareisi vlogideni välja. Kui päris aus olla, siis ma suuresti iseenda jaoks neid vloge teengi. Just täna vaatasin Krisi esimese minisünna puhul tehtud videot ja no ta on niiiiii pisike seal. Uskumatu, et aeg nii kiiresti läinud on. Vahel olen ka mingeid eriti vanu videosid vaadanud.. No sellest ajast, kui me Kristoga alles tutvunud olime ja nö "käima hakkasime". Päris armas on. Eks pildid on ka toredad, aga video on kuidagi.. Teistmoodi. Tahaks iseenda jaoks need vlogid kuidagi talletada. Kunagi ei tea, mis youtube 20 aasta pärast teeb. Ehk peaks kuskile kõvakettale neid tõmbama? Kus ja kuidas Teie oma lastest tehtud videosid alles hoiate? Ja täiesti OT, aga üks blogilugeja tundis muret, et Kris eelmises videos korra põranda peal kõhuli lamas ja arvas, et seetõttu ta haigestuski. Mõtlesin siis, et äkki keegi veel mõtles temale sarnaselt ja vastan parem postituses.. Meil on majas korralik ja äsja vahetatud keskküttesüsteem ning uued radiaatorid. Ta lamas täpselt radiaatori ees ja seal on põrand vägagi soe. Laman isegi seal tihti, kui Kris parasjagu tegelustekil mängib või puslematil askeldab. Me oleme mõnel korral teda sinna põrandale kõhuli pannud ja seda sellepärast, et põranda peal hoiab ta oma käsi natukene paremini ja jalgadega on ka mõnusam tõugata. Lapsed ju hakkavad nagunii ühel hetkel roomama ja ma ei saa teda takistada seda ju põrandal tegemast. Kui me oleme äsja samal päeval kütnud, siis on meil siin vahel lausa 26-27 kraadi. See on meeletult soe. Käime ise samamoodi poolpaljalt siis ringi, sest muidu on lihtsalt võimatu olla. Ka Kris hakkab kergesti higistama ja seetõttu on ta meil tihti ainult body väel.

Mina jään täna pojaga esimest korda kahekesi koju. Esimest korda siia Kõrgemäele ma pean silmas. Kristo võtab kella nelja paiku suuna Tallinna poole, sest täna on Eesti-Küprose jalgpalli mäng. Aastapäevaks kinkisin talle kõikide selle hooaja Eesti mängude piletid. Ta on meil ju täielik jalkafänn. Saabki härra end väheke tuulutada. Ega palju jäänud ei olegi.. Viimased kaks mängu ja ongi aastalõpp juba käes. Ühtlasi saab ta ehk juba täna Ülemistest meie uued valged toolid kätte Alandeko poest. Hoian pöidlaid! Siis saab inimese kombel laua taga sööma hakata jälle. Ka meie uus George beebiriiete tellimus jõudis kohale. Ega me midagi suurt ei ostnudki. Tellisime Krisile kaks pakki tudukaid, sest praegused on kõik väikseks jäänud. Meil on neid hetkel ainult kaks, mis kuidagi selga mahuvad ja arvestades seda, kui tihti Krisi mähe öösel lekib (me oleme kõiki erinevaid mähkusid proovinud ja ikka juhtub seda vähemalt nädalas korra), siis kulub iga tagavara pidžaama ära. 

Kris oskab kaamera ees natsa nägusid ka teha juba, hehe

Avastasin, et ma ei olegi neid vahvaid pilte teiega jaganud. Kris poseerib siin oma sõbranje Noraga ja kannab Bredeni uue sügiskollektsiooni mütsi ja salli. Ma ei jõua ära oodata juba, et Breden oma täieliku tootevalikuga välja tuleks ja meriinovillased asjad tagasi e-poodi jõuaks. Meil on täielik sügise/talve riiete ikaldus ja varsti pole lapsele üldse midagi selga panna. Just nuputan siin, et kust ja millist kombekat talveks osta. Ma isegi ei kujuta ette, et mis suurust varuma peaks. Kris kannab praegu 62/68 suuruses riideid. Ei tea, kas 74 on talvel paras või suur? Raske on see planeerimine. Peaks muksulasse oma ostusoovi S/T riiete osas ülesse panema. Ehk leian sealt midagi head.

Aa ja muide.. Paar toredat blogilugejat jagasid mulle infot, et Suure-Jaani koolis toimuvad zumba ja aeroobika trennid. No, ma ei jõua ära kiita, kui tore on, et te mul olemas olete. Mis ma teieta teeksin? Kindlasti, kindlasti, kindlasti tahan ma sinna trenni minna! Kas keegi on seal käinud? Kuidas meeldis? Keegi minuga koos ei tahaks tulla? ☺

Saturday, September 2, 2017

Haigus niitis mind jalust, Krisi kikud ja üks helesinine kleit Vestidost


Ehhhh. Nagu pildilt arvata võite, siis niitis haigus mind jalust. Nüüd, kui Krisil hakkab olemine paremaks minema, halveneb minu oma. Jumal tänatud meil inhalaator on ja ma endalegi sellega auru saan teha. Meil küll ei ole täiskasvanute otsikut, aga see laste oma ajab ka asja ära. Ravimeid ma ju kasutada ei tohi, sest toidan rinnaga ja hetkel on minu ainsateks abimeesteks tee ja beebidele/lastele mõeldud ninatilgad. Ma teen nii hommikul kui ka õhtul omale suure, suure kannutäie teed ja öösel lutsutan käreda kurgu peale curamedi ternespiimaga pastille. Päris rõve on olla. Samas pean ma tõdema, et ma ei oska eriti haige olla.. Ma enamasti teen täpselt samu tegevusi edasi nagu muidu ja pigem ignoreerin seda fakti. Väga tihti löön ennast veel ülesse ka, sest mingil veidral kombel paneb see mind natukene paremini tundma. Ma ei ole kunagi osanud diivanile kerra pugeda ja lihtsalt.. Haige olla. 


Eile käisime pikemal (no tegelikult nii umbes 6km pikkusel) jalutuskäigul ja lõpuks istutasime maha ka Mallu ja Kardo poolt meile kingitud pulma tammekese. Kris magas muidugi kõik maha. Esimest korda saime talle selga panna Kristo empsi poolt õmmelduda paksema kombe ka, sest ilmad on nüüd kõike muud, kui soojad. Meie igatahes alustasime juba kütmisega. 

Aga täiesti teisel teemal.. Või noh, tegelikult eelmise postituse jätkuks. Hõiskasin siin just, et Krisi esimene hammas paistab igeme alt. Minu suureks üllatuseks on neid tänaseks hommikuks hoopis kaks. Üks neist täielikult lõikunud ja teine pistab ka kohe pea välja. See on nii suur üllatus, sest ma tõsimeeli ei osanud nii varakult neid hambaid oodata. Nüüd peangi natukene ennast selle suuhügieeni osas harima, et kuidas ja millega peaks Krisi igemeid ja hambaid nüüd täpsemalt puhastama hakkama? Eks ma kohe lähen googeldama ja beebigruppides tuulama. Kuna meil ju esimene laps ja mul pisemaid õdesid/vendi ei ole, siis ei teagi selliseid asju. Eks igapäev ikka õpib midagi uut. Tean küll, et on need sõrme otsa pandavad harjad, aga that's about it. 


Üheksandal septembril läheme Tallinnasse, Krisi vanavanaisa sünnipäevale. Jääme ööseks Kristo vanemate juurde ja tagasi tuleme alles järgmisel päeval. Siis saame pikemalt olla ja lapse jaoks ka väheke stressivabam. Ühtlasi saame siis Ülemistesse minna, sest seal on meid neli valget tooli ootamas, mis me söögilaua jaoks tellisime.

Aa ja mis veel.. Tahtsin Teile näidata seda imeilusat helesinist kleiti. Mul sõbranna kinkis selle siis, kui 8 kuud rase olin. Nüüd 5 kuud hiljem sain selle lõpuks selga tõmmata. Wohoo! Tänaseks on kõik beebikilod kadunud ja kaalu hetkel poole kilo jagu vähem, kui enne rasedust. Eilsest alates püüame nüüd natukene rohkem liikuda ka. Alustasime sellega, et käime regulaarselt jalutamas. Kui ma terveks saan, siis kannatab ehk juba natukene jõutrenni ka teha. Meie majast kilomeetri kaugusel asub Lahmuse mõis, mis tegelikult hetkel toimib koolina. Tean, et see on äsja korda tehtud ja seal on ka jõusaal. Mõtlesime sinna helistada ja uurida, et äkki me võiksime seda mingi tasu eest kasutada. See oleks eriti mugav variant. Iseasi muidugi, kas nad sellega nõus oleks.. Aga kui ei küsi, ei saagi teada,ˇ eksole ☺

Kleit on pärit Vestido e-poest: https://www.vestido.ee/. Nende facebooki lehekülg: https://www.facebook.com/VESTIDO.EE/.

Ma nüüd tõmban järgmise kannutäie teed hinge alla, teeme Krisi õhtused rituaalid ja paneme ta tuttu. Ise plaanime hakata "eksid rannal" vaatama. Jumala lamp seriaal, aga jäime ühe korra vaatama ja nüüd on niiii põnev. See on nagu need tõsieluseriaalid, kus mingi rikas mees naistele roose jagab.. Nii tobe, aga alati jääd vaatama :D 

Aa ja mis veel.. Ma ajasin eilses postituses kurkide kohta ikka jumala udujuttu. Marineeritud kurke tegin ikka, mitte hapukurke. Tundub, et need läksid kõik aiataha ka, sest täna on marinaad hägune. Oh well. Tuleb lihtsalt uuesti proovida. Olekski liiga hästi läinud, kui esimese korraga õnnestub, hehe.

Aga praeguseks kõik.. Aitäh, et olete minuga ja ilusat õhtut! ♥

Thursday, August 31, 2017

Esimene hammas, esimene kurgitegu ja esimesed mänguasjad


Umbes neli päeva tagasi jäi Kris tõbiseks. Tal oli nagu meeletult röga ja seetõttu tal kurgus koguaeg rögises. Natukene oli nagu nohu ka. Kuna sügis on salakaval, siis ajasin selle esialgu kohe ilma süüks. Aga üleeile avastasin ma kuidagi täiesti juhuslikult, et Krisi alumine ige on kohe täitsa paistes. Või noh, kahe keskmise hamba asemel olev igeme koht. Parem pool oli veel eriti punetav. Ei ole võimalik.. Kas tõesti hambad?! Kuna Kris sai alles paar päeva tagasi 3 kuuseks, siis ma kuidagi ei osanud seda üldse oodata veel. Ma olin jumala veendunud, et aega on selle kiire asjaga. Uurisin mõnelt tuttavalt ja tõepoolest.. Igemed võivad paiste minna mitu, mitu nädalat enne hammaste tulekut. Okeeeei, jäime siis põnevusega ootama. Aga eile oli Kris kuidagi väga tujust ära, nuttis läbi une ja tahtis hirmus palju rinnale. Mõtlesin, et kontrollin siis asja ja paistiski juba selle paistetava igeme koha alt valge hambakene. "Ongi esimene kiku tulemas" hõiskasin Kristole. Tõime apteegist kohe calgeli, et Krisile natuke leevendust pakkuda. Määrisime seda siis ööseks hambale ja täna hommikuks on hammas juba lõikunud. Sõrmega katsudes on see kiku nagu pisike žiletike. Uskuge mind, ma tean.. Ta paar korda "katsetas" seda söömise ajal, kui mõni krooks hakkas närvi ajama. Vahva, et Kris oma kolmanda kuu minisünna puhul esimese hamba suhu sai. Või noh, eks see peab nüüd igeme seest rohkem välja tulema. Kui kiiresti see juhtub üldse? Selle hamba kõrval olev ige on ka paistes. Ei tea, millal see teine kiku oma pea välja pistab? 

Ma panen siia nüüd ühe mitte nii kauni foto. Nõrganärvilistele ilmselt ebamugav vaadata, aga teen seda ainuüksi sellepärast, et kui ma ise üleeile googeldasin ja otsisin infot hammaste tuleku kohta, siis  ma eriti ei leidnud. Mul ei olnud õrna aimugi, kuidas see välja peaks nägema. Esimese raksuga saatsin pildi kahele sõbrannale, et mis nemad arvavad. Ehk on siin mõni minusugune esmakordne ema veel, kellele see info kasuks tuleb. Kõigil muidugi ei pruugi ige niimoodi punetada ja paiste minna, aga eks nii palju, kui on lapsi, on ka erinevaid stsenaariumeid hammaste tuleku kohta. Meil sattus niimoodi olema lihtsalt. Ma välja vupsanud kikust ei saanud kuidagi pilti, sest ega Kris mind eriti ligi ei lase. Talle pakub see hirmsasti nalja, kui ma seal ta huulega pusin ja ta pigistab oma huuled nii kõvasti kokku, kui võimalik. VÕI ajab keelt suust välja samal ajal. 


Hammas ei olnud ainukene "esimene" sellel nädalal. Mina tegin esimest korda kurke sisse. Küsisin Tibult retsepti ja voila. Minu esimesed 4 purki hapukurke. Ma nii loodan, et neist asja ka saab. Nädala pärast teeme esimese purgi lahti ja mekime järgi. Pöidlad pihku, et maitsvad ka tulid! Kui jah, siis ma plaanin meile talveks mingi varu kindlasti teha. Me mõlemad oleme Kristoga suured hapukurgi sõbrad ja nüüd, kui asi selge, siis oleks patt edaspidi kurke poest osta.  Mu empsilt ja tibult saime ka igal aastal mõned purgid, aga me sõime need paari päevaga juba ära, niiet.. Pintslisse pistame nad kõik. 


Ka siin ei lõppe kategooria "esimesed". Ma tahtsin natukene rääkida Krisi mänguasjadest ka. Meil on terve hunnik mänguasju, mis hetkel üldse loosi ei lähe, sest Kris on nende jaoks veel lihtsalt liiga väike. Me saime enamiku neist katsikuteks ja need peavad oma aega ootama. Seniks aga on Krisile ikkagi natukene meelelahutust vaja leida, sest ainult meie grimmassidest enam ei piisa. Seoses sellega on meil välja kujunenud mõned lemmikud mänguasjad, mille olemasolust ja otstarbest ma enne lapse saamist mitte midagi ei teadnud. Ehk on see info kellelegi teie seast abiks ja need samad mänguasjad saavad rõõmustada ka teie beebisid.

Krisi kõige lemmikumad mänguasjad on kõik Oballid. Või noh, nende erinevad versioonid. Oballi tooteid müüakse näiteks JUKU-s või Rimis. Rimis on hinnad oluliselt odavamad ja valik on seal päris suur. Mis selle mänguasja nii "eriliseks" teeb, on see, et ta on imeeeeee kerge. Beebil on teda nii lihtne kasvõi kahe sõrmega käes hoida. Nende kuju on selline, et laps saab seda mugavalt haarata.. Isegi, kui haaramine pole veel üldse käpas. Beebide pisikesed sõrmekesed jäävad kenasti nende aukude taha kinni ja nii nad õpivad seda väga ruttu käes hoidma. Mänguasjad on sellisest pehmest kummisest materjalist ja neid on hea ka suhu toppida või keelt läbi palli aukude ajada. See kõige keerulisem konstruktsioon on sellepärast hea, et seda saab beebi väga edukalt ka närida. Enamik mänguasju ja kõristeid on kõik, kas variant a) liiga rasked ja laps viskab selle kohe käest, variant b) mitte suupärased ja neid on raske suhu toppida, mistõttu laps loobub või variant c) riidest/pehmest materjalist. Meil on näiteks klassikaline Sophie ka ja Krisile mahub ainult selle kaelkirjaku kõrvake suhu. See on ka liiga "paks ja raske", et laps jaksaks seda käes hoida. Aga just Oballi asjad on võrratud. Soovitan! Hinnad on ka mõistlikud. See "hantel" maksis 4,90€, pall 5,90€ ja see suurem konstruktsioon kuskil 8€.  Tegin lihtsalt ühe suvaka video ka, kes vlogi ei viitsi vaadata, et saaksite näha, kui kerge on lapsel selle palliga mängida. Sobib see mänguasi kuskil 3-5 kuustele lastele ma arvan. Vanematele jääb igavaks ja nooremad ei oska veel sellest ilmselt eriti tõõmu tunda. Samas, eks erand kinnitab reeglit.

Ja siia kõige lõppu, siis tänane vlog. Polegi nii ammu neid enam teinud. Pean jälle soonele saama. Ilusat nädalalõppu ja järgmises postituses jutustame jälle. Millised olid/on teie beebide lemmikud mänguasjad? Millal teie lastel hambad tulid ja kuidas sellega seonduvat ebamugavustunnet leevendasite? Millised olid sümptomid, et kohe-kohe tulevad hambad? Siis teistel ja minulgi huvitav lugeda :)

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!