Saturday, December 31, 2016

Suur aasta kokkuvõte : minu aasta 2016


On aeg võtta kokku aasta 2016. Mul on rõõm öelda, et tegelikult oli tegemist kõige ilusama aastaga minu elus. Mul on nii palju hetki, mille üle tänulik olla. Väga paljud blogijad on taolise postituse juba teinud.. Mõtlesin mina siis seda natukene teisiti teha ja minna kalendrikuude kaupa ajas tagasi ja vaadata, mis kõik tehtud sai. Aga alustame täiesti aasta algusest.

Jaanuar

Tuisuse ilma keskel, avas uksed meile sooja südamega Ragnar, kes meie külla tulekut tordiga ootas. Tema positiivne ellusuhtumine ja nakatav naer täitsid kõik toad. Koostöös Malluga saime talle Teie abiga uue ratastooli. 

Panime koos Kristo ja Ragnariga ratastooli paika ja katsetasime ära. Saatsime positiivseid mõtteid kõigi nende inimeste suunas, kes aitasid selle plaani ellu viia ja rääkisime elust ja olust. See oli üks kirjeldamatult tore õhtu. See oli minu ja Kristo jaoks suur au, et saime Ragnariga isiklikult kohtuda. Kahjuks ei ole me veel jõudnud ühtegi teist projekti ette võtta, aga kindlasti ei mata me seda mõtet maha. Kõik omal ajal. Kunagi ei ole hilja midagi head teha. Saadangi siit hoopis tervitused Sulle, Ragnar! Me kindlasti kohtume kunagi veel. 


Lisaks mainiksin ära, et Jaanuaris hakkasime igapäevaselt suhtlema ka Ivari ja Krissuga. Te olete meile nagu pereliikmed ja ma ausalt ei oskaks meie elu ilma Teieta enam ette kujutada. Musid Te suunas! Iga kord, kui ma Teie peale mõtlen, siis meenub mulle mõni vahva sitcom - How I met your mother või Big bang Theory. Teie oletegi need meie Barney-d ja meie Raj-id. 



Veebruar

Veebruar oli üks imeilus kuu. Kristo palus mu kätt ja ma ausalt ei osanud seda oodata. See kõik juhtus meie tutvumise aastapäeval. Oli 23. veebruar ja me parasjagu tähistasime oma kahte koos veedetud aastat. Ma nii hästi mäletan seda..  Sosistasin talle kõrva "jaaaaa" ja nuuksusin seal siis tükk aega suu kõrvuni. Minust saab Triinu Liis Epner! Päriselt või? Kas see ei juhtugi ainult muinasjuttudes? 

Kusjuures pulma-aastapäev on meil otseselt seotud kihlumise/tutvumise kuupäevaga. Me juba harjusime selle luksusega, et meie aastapäevale järgnev päev on riiklik püha. See tähendab, et tööle ei pea minema ja saab järgmisel päeval pikalt magada. Nii saime alati midagi vahvat planeerida ja näiteks kodust päevakeseks eemale sõita. Kuna 23. veebruar on juhuslikult päev enne iseseisvumispäeva, siis sobis pulmadeks ideaalselt 19. august - päev enne taasiseseisvumispäeva. Nüüd saame seda luksust ka edaspidi nautida ja kuupäeva on imelihtne meeles pidada.



Märts

Märts oli see kuu, kui eelmise aasta alguses alguse saanud kindlustusjuhtum oma õnneliku lõpu leidis. Ligi 3 kuud kestnud pidev muretsemine sai lõpuks läbi. Peale põhjaliku ekspertiisi selgus, et juhtunu ei olnud kuidagi meie süül tekkinud ja kindlustus paigaldas meie armsasse majakesse uue katla. Te ei kujuta ette, kui palju see majake meie jaoks tähendab ja kui suur võit see meie jaoks oli. Kahju, mille tulekahju tekitas, oli meie jaoks meeletu. Ega ma ei kujutagi ette, mida me ilma If kindlustuseta teinud oleksime. Siit loo moraal.. Alati tasub sõlmida kindlustus! Meie oma on küll tavalisest natukene kallim, sest tegemist ei ole meie alalise elukohaga, kuid sellegipoolest. Siiani makstud kindlustusmaksud ei korvaks isegi poolt juhtunust. Aitäh If kindlustusele põhjaliku ekspertiisi ja positiivse lahendi eest! Uuemad blogijälgijad ilmselt ei ole juhtunuga kursis. Panen siia lingi  ka algsele postitusele: http://www.costany.ee/2016/02/see-saatuslik-paev-meie-vaene-pisike.html.


Aprill

Aprill oli äge, sest siis saime me Krissuga Manchesteri külastada. Krissu kinkis mulle jõuludeks lennupiletid ja nii me suuna sinna nädalavahetuseks seadsimegi. Aitäh Sulle Krissu, selle super armsa reisi eest. See kink ületas mu ootusi totaalselt ja tegelikult oli meil ju super vahva! Mul kusjuures õnnestus reisi ajaks niii haigeks jääda, et esimesel päeval ma kella poole üheteist ajal magasin juba õndsat und, aga see ei teinud meie reisi teps mitte halvemaks. Järgmisel päeval nohisesime  juba koos ninad kinni ja nautisime linna. Igast olukorrast tuleb võtta maksimum ja kohaneda situatsiooniga. Pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus. Ainuõigeks riietuseks juhtus olema matchiv onesie + vahva tutimüts. 


Mai

Mai on olnud alati minu lemmik kuu. 01.05 on minu sünnipäev ja noh,  kellele ei meeldiks sünnipäevad? Ma ei ole kunagi eriti suurelt tähistaja olnud ja enamasti veedan selle igal aastal ühtede ja samade inimestega. Sellel aastal pidasime seda meie maal Kõrgemäel. Sõbrad haarasid kaasa oma madratsid, crocsid ja hea tuju ning nii me end nädalavahetuseks siia sisse seadsimegi. Mina sain kõigilt ühise kingituse.. Midagi sellist, mida olin juba ammu tahtnud, aga osta ei tihanud. Oma ustava Canon Legria! Aitäh, aitäh, aitäh ja kniks! Olen endiselt super tänulik ja nagu Te ise näete, siis annan kaamerale ikka korralikult tuld ka. Tipp hetk oli see, et see oli pakitud hiiiiglasliku pappkarbi sisse, mis omakorda oli täis mõngleid. Kui ma kingituse kätte olin saanud, siis kallasin suurest rõõmust kõik mõnglid elutoa põrandale ja tegin selles lumeingleid! Täpselt nii rõõmus olingi!

Lisaks sellele kaevasin ma omale vanast liivakastist oma esimese peenra ja istutasin oma esimesed taimed. Suve keskel saime juba oma peenralt tilli võileivale napsata. Järgmisel aastal pean seda lihtsalt väheke hõredamalt tegema. Ma natukene pingutasin sellega üle. Ma ausalt ei osanud arvata, et KÕIK seemned kasvama lähevad. Mis iseenesest on ju parem stsenaarium, kui see, et midagi kasvama ei oleks läinud?


Juuni

Juunis veetsime me palju aega Kristoga koos. Nädalavahetuseti olime enamasti kahekesi maal ja ka peale tööd tegime niisama igasuguseid toredaid asju koos. Ma tean, et ühel juunikuu nädalal käisime Kristo vanemate juures loomi hoidmas ja ööbisime seal.  Peale mõningast tavapärast filmi vaatamist arvasime ühel õhtul näiteks, et hullult hea idee oleks ära proovida couples yoga challenge'i. Olgugi, et me ei olnud kumbki kunagi ühtegi jooga tundi võtnud. Ega see naljalt üks vaadatuimaid videosid ei ole. Nalja sai nabani. Aga eks oma silm on kuningas ja vahel võib natukene jaburusi ka teha.

Ülejäänud osa kuust möödus totaalse töö tähe all. Mul ei olnud aega isegi pulmadeks ette valmistada. Minu City Residence-i maja jõudis lõpusirgele ja tuli hakata inimestele vaikselt nende kortereid üle andma. See tähendas ligi 60 notaris käiku, 60 AÕL lepingut ja 60 võtmepaari. Need tuli järgneva kolme kuu jooksul kõik ära teha. Aga kõik nad said tehtud ka. Siinkohal mainin ära, et tegemist on endiselt minu lemmiku kortermajaga Tallinnas ja minu meelest Endoveri kõige õnnestunuma projektiga! Mul oli suur au vedada selle maja müük algusest lõpuni - arhitekti plaanidest maja valmimiseni!


Juuli

Ka juuli möödus täielikult töö lainel ja kogu vaba aeg kulus pulmade planeerimisele. Meil oli vaid kuuke jäänud. Ilma Reanata (meie pulmakorraldaja), oleks meil üldse kõik siiani tegemata. Eks natukene olime jäänud oma asjadega viimasele minutile küll, aga ei midagi hullu. Kutsed andsime kõigile külalistele üle just alles juulis. Ka viimased dekoratsioonid said paika juuli lõpus.

Ja halleluuja! Ma oleks peaaegu unustanud.  Aitäh mu MALLLLLUUUUR pulmakleidi eest! See tõesti, tõesti päästis mu päeva! Aitäh, et oled minuga alati üdini aus ja seisad alati mu kõrval. Ma ei oskaks enam ilma sinuta. Ega ausalt öeldes ei tahaks ka. 


August

.. Ja minust sai Proua Epner. Rohkem sõnu ei olegi vaja. 19.08.2016. Meie pulmavideo :


September

September oli täpselt sama maagiline nagu August. Me saime teada, et olen beebiootel! Heh.. Minu raseduse alguseks loetakse 18.08 ehk päev enne pulmi (viimase mensese algus). Eks pulmaöö tuli ju peale päevade lõppu tagant järele ellu viia. Nii see pisike prints valmis tehtud saigi. TMI, ups. Testi tegemise päeval tegin ka oma viimase suitsu. Olin siis rase olnud 3+5 nädalat. Olen sellest ajast alates täiesti prii olnud. Jumal tänatud! Oleksin võinud seda loomulikult juba varem teha, kuid see oli see, mis viimase tõuke andis. Enne rasestumist suutsin end nii palju käsile võtta, et vahetada kangem suits  lahjema vastu ja vähendada koguseid. Aga see kõik on nüüd õnneks möödanik. Ei ühtegi suitsu enam!

Kuu lõpus läksime pulmareisile. Sihtkohaks Bali! 


Oktoober

Kuna meie pulmareis kestis peaaegu 3 nädalat, siis möödus peaaegu kogu oktoober just seal. Sooja oli 30 kraadi ja minu parimaks sõbraks oli vannituba. Tegelikult oli meil super tore reis ja päris äge oli seal salaja juba kolmekesi tegelikult olla. Teistele me veel siis uudistest ei rääkinud. Mina muudkui iiveldasin õhtuti ja päeval avastasime saarekest. Kristo oli mulle suureks, suureks toeks.

Kogu meie pulmareisi jäädvustused leiab tegelikult siit: http://www.costany.ee/search/label/epnerite%20honeymoon.

Ma ei olekski osanud tegelikult paremast puhkusest unistada. See oli täpselt see, mida vajasime! 


November 

Novembrit ootasime me mõlemad niiiiii väga. Me nägime esimest korda oma rosinakest. Ta oli päriselt seal kõhus olemas! Seda kõike kinnitas meile härra Šois. Lisaks ütles ta meile, et meiega on liitumas üks pisike prints, kes parasjagu hängib minu kõhus.. Nabanöör üle õla visatuna. Nüüd oli aeg ka kõigile teistele beebi uudistest teada anda. Lõpuks ometi sai minu süda ka rahu. Beebiga on kõik hästi! Lisaks vahetasin ma oma töökohta ja minust sai Epicenter kinnisvara müügidirektor. Nii saan natukene töötempot vähemaks ja keskenduda ise rohkem kõhubeebile. Oma teadmiste edasi andmine on minu jaoks uus ja põnev väljakutse ning hetkel tunnen, et teen täpselt seda "õiget" asja. 


Detsember

Detsembris võtsime omale pisikese puhkuse, et veeta jõulud ja aastavahetuse Kõrgemäel. Meie kolmekesi ja loomad. Siin me nüüd siis oleme ja täpselt kell 02:02 (30.12) ma oma aastalõpu postituse lõpetangi. Me tõime tuppa sihvaka kuuse, saime piiluda meie imearmast kõhubeebit ja tunda/näha tema esimesi ringutusi läbi kõhu. Kõige ilusam kingitus siia aasta lõppu. Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga.. Tõsiselt hea aasta oli. Jään seda alati hea sõnaga meenutama. Praegu aga meie poolt kõik. Need olid pisikesed killukesed meie eelmisest aastast ja tegelikult mahtus sinna nii palju rohkematki. Õnneks saan suurt osakest sellest rõõmust (vahel ka murest) ka teiega igapäevaselt jagada.


Ma siiralt loodan, et tulete ja sammute meie pisikese perega edasi ka järgmisesse aastasse! Eriti suur kniks kõigile pikaajalistele jälgijatele, et olete siiani minuga! Teiega koos seda rada sammuda.. On kuidagi lihtsalt nii palju mõnusam! Saadan Teie suunas palju postiivseid mõtteid ja usun, et tulemas on suurepärane aasta! 

Friday, December 30, 2016

Minu kaasaegne tibu + meie rosinake kõhus annab endast märku!


Nagu ma juba eelmises posituses hõiskasin, siis oli meil põhjust Tibu külla oodata. Ta on mul ikka nii vahva. No vaadake seda pilti.. Ta on nagu muinasjutust välja lõigatud pannkoogi vanaema! Ainult  selle erinevusega, et ta nüüd otsustas häkkeriks hakata ja oma tahvelarvutiga igal pool ringi käib. Taskus 3 telefoni, mis kõik erinevatel aegadel piiksuvad. Ühes on Whatsapp, teises facebooki messenger + instagram ja kolmandas skype. Einoh, mis siin imestada.. Tibu on meil päriselt ka arvutitega vägagi sina peal. Kunagi õppis ta TIP-is programmeerijaks. Sealt ilmselt ka see tehnika pisik külge poogitud sai.

Sõime head ja paremat, vaatasime filmi ja nosisime öösel valmis tehtud kooki. Üleüldse on viimased kaks päeva möödunud parajalt patustades. Oih! Ega me ka liikunud eriti ei ole, sest meie puhkuse on seekord vallutanud selline tore PS-i mäng nagu Dragon Age. Ärge seda kunagi endale soetage.. See tekitab hirmsat sõltuvust. Aga sellisel paigal olemisel on olnud ka omad plussid. Meie pisike rosin seal kõhus! Oh my! Ta tegi meile vana aasta lõpu ja uue aasta tuleku puhul ka pisikese üllatuse. Ta annab meile nüüd endast juba väga selgelt läbi kõhu märku. Õhtuti.. Nii umbes kella kuuest alates on silmnähtavalt näha, kuidas üks vennike end kõhus sirutab. Päris vahva on see, et kui teda sõrmega toksida, siis õige pea tuleb sealt pisike tou vastu. Kristo kutsub teda hellitavalt Real Madridi tuleviku lootuseks (PS! Empsi meelest on Barcelona ägedam, wink, wink). Selles mõttes on hästi vahva, et nüüd saab Kristo ka aru, kui ma jälle hõiskan, et poja liiiiigutab. See on nii vahva tunne ja ma kipun südamest naerma puhkema, sest see on nii armas ja harjumatu. Eile õnnestus meil liigutused ka kaamerale püüda. Ma lähikaadreid oma karvasest (aitäh rasedus!) kõhust siia panema ei hakka, sest liigutused on veel tõesti imeõrnad tonksud, aga mina ju tunnen liigutusi juba päris tugevalt. Täna on mul rasedust 19+1. Eriti armas on mõelda, et see on alles algus.. Ja teistpidi võttes on kohe pool juba selja taga. Ainult 4 ja pool kuud veel ja juba me saame su oma kätevahele. Jaanuar, veebruar, märts, aprill.. Vutt, vutt, vutt vuhisege mööda nüüd.

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!


No vaadake neid isetehtud burgereid ja küpsisetorti.. Kuidas neile ometi "EI" öelda?

Täna on teemasid lausa mitu : Millal tundsite/nägite Teie oma kõhubeebi esimesi liigutusi? Kuidas suhtuvad Teie vanavanemad nutiseadmetesse?

Monday, December 26, 2016

Ivar tuli külla ja loomad said kingitusi

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Eilset hommikut alustasime sellega, et andsime pisikesed kingitused üle ka loomadele. Mu meelest on vahva neile midagi sümboolset kuuse alla panna. Tihti me ikka neid hiiri ostame? Enamasti siis, kui eelmised läbi on. Tuhkur sai omale uue uhke majakese, kus põõnata ja noh.. Kassid tundsid terve tänase öö oma hiirtest rõõmu. I know, sest ma olen seetõttu magamata. Selline trall käis terve öö. Aga ei, ma ei pane pahaks.. Õnneks saime magada nii kaua kui jaksasime. Hommikuks sõime tavapäraseks kujunenud salaami/juustu võileibu. No ei suuda ma endiselt midagi muud hommikuks süüa ja need maitsevad ju niii hästi! See poja seal kõhus on varsti ise üks keedusalaami. 

Lõuna paiku astus Ivar meie juurest läbi. Mängisime kaarte, vaatasime filme ja sõime hoolega kõhud punni. Jagasime kingitusi ja pugesimegi peagi põhku. Järgmise päeva lõunaks sättis Ivar suuna juba Tallinnasse ja meie põrutasime Viljandisse. Täiendasime oma toiduvarusid ja plaanime tänase päeva veeta mitte midagi tehes. Eriti mugavaks teeb asja see, et me ei pea mitte midagi kokkama. Eilsest jäi nii palju sööki üle, et saame ka täna söönuks. Jõulurõõmud! Plaanime täna kahekesi ps-i mängida ja lihtsalt logeleda. Homme peaks tibu kella kahese rongiga meile külla tulema. 

Kas Teie meelest ei ole selles alati midagi nii armast ja turvalist kui vanaema külla tuleb? Eks ma pean tunnistama, et ma olen pisut hormonaalne ka ja enamik asju tekitavad sellist heldinud tunnet..

.. Näiteks see, et Kristo meile hommikul võileibu tegi, see, et kiisud nii armsalt kõrvuti magavad, see, et mul nii armasd jänkudega sokid nüüd on, see, et meil nii armas maakodu on, see, et õues täna päike paistis ja muru nii roheline oli. Oeh. Hormoonid, ohmoonid. 

Sunday, December 25, 2016

Epnerite jõulud Kõrgemäel - 24.detsember, just the three of us


Sellel aastal põgenesime kahekesi Kõrgemäele.. Kusjuures, kui ma nüüd meenutan, siis tegelikult oleme me kõik kolm viimast aastat täiesti kahekesi jõule vastu võtnud. Eks meie jõulusoovid on igal aastal siiski ka lähedasteni alati jõudnud.. Kas enne või peale jõule, aga päris jõululaupäeval oleme alati kahekesi olnud. Sellel aastal siis tegelikult kolmekesi juba. Järgmise aasta jõuludel on meie seltsis juba üks kuue kuune kutt. Päris äge! Meie jõulud olid sellel aastal natukene teistsugused. Eelmisel nädalavahetusel ostsime kuuse valmis ja panime ta maja najale meid nädalakeseks ootama. Reedel käisime veel enne maale tulekut Karolini sünnipäeval ja kohale jõudsime alles südaöö paiku. Heitsimegi kohe põhku ja hakkasime jõuludeks valmistuma alles jõululaupäeval. Ärkasime, sõime, käisime poes, tõime kuuse tuppa, ehtisime ta kauniks, sättisime kingid kuuse alla, tegime süüa, sõime, avasime kinke ja sättisimegi ennast diivanile ägisema. Mmm. Südaööks sättisime end põhku ja nii see jõul mööda saadetud saigi. Meie tegime sellel korral veel nii, et võtsime end järgmiseks nädalaks töölt vabaks ja nii on meil justkui mini puhkus. Loomad ka nii naudivad siin olemist.

Täna sõitis Ivar meile külla ja plaanime õhtu veeta jõulufilme vaadates. Esimesena on kavas Grinch! Esialgu pidi Tibu ka Ivariga ühinema, aga kahjuks ei saanud ta siiski lõpuks tulla. Pliidile tegime uuesti tule alla ja läheme uuele toidurallile.. Eks kõhud tuleb ju mõnusalt punni süüa! Siis on terveks aastaks jälle isu täis. Ja no see päris pliidil tehtud toit maitseb ikka imehästi kah!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Ma jumaldan jõuluehteis kodu. Ma võiksin vist terve aasta niimoodi elada. Jõuludes on tõesti mingit maagiat. Nii mõnus. Aga eks vlog ja pildid räägivad enda eest. Muinasjutulisi jõule Teile mu armsad! Hoidke teineteist ja oma lähedasi! Koos veedetud aeg on kõige vahvamaks kingiks.

Kõhubeebi ja toidubeebi : 18+3 nädalat rasedust vasakul.. Paremal 2 jõulupraadi.

Friday, December 23, 2016

Mul käisid täna viimast korda päkapikud + last minute kingiidee!


Uskumatu, aga homme ongi juba jõulud.. See tähendab seda, et minul käisid täna viimast korda päkapikud. Kristo on mulle terve detsembri nii vahvalt päkapikku mänginud. Eks ta harjutab poisi tulekuks. Igaljuhul on need hommikused pisikesed üllatused olnud väga, väga vahva viis päeva alustamiseks ja ma olen siiani igapäev õnnelik selle üle, kui ägeda mehe ma omale skoorisin. Viimase päeva puhul kinkis päkapikk Epner mulle ühekordse kaamera. No teate küll.. See kõige oldschoolim. See, kus kerid ikka kettast fotoka ülesse ja saad teha ainult ühe pildi. Kõik. Nii ta sinna lindile jääbki. Kokku saab selle aparaadiga teha 27 fotot ja hiljem viia need ilmutusse. Kaamera ise maksab 6 eurot ja mõned sendid peale. Sellise summa eest niii äge asi. Kristo tegelikult tahtis meile juba pulma selliseid igale lauale panna, aga mingil põhjusel me seda ei teinud.. Ilmselt läks kuidagi tohuvapohu sees meelest ja ilmselt ei osanud ma päris täpselt mõista, et mis nende point oli. 

Nüüd alles hiljaaegu käisime armsa Barbara 30.juubelit tähistamas. Seal oli ta samasuguse aparaadi ringlema saatnud ja no täitsa lõppp kui ägedad pildid. Inimesed said terve peo jooksul üksteisest pidevalt pilte teha ja Barbara nad siis hiljem välja ilmutada. No tulemus räägib enda eest : 


Minu meelest nii vinge last minute kingiidee! Saate terve jõuluõhtu vältel pilte klõpsutada ja kingisaaja saab need hiljem ilmutada. Ega seda ei peagi kinkima, vaid võib lihtsalt ju iseendale osta ja niimoodi jõulud/aastavahetuse jäädvustada. Lihtsalt midagi teistsugust. Kellel näiteks suvel pulmi plaanis pidada, siis taoline 6 eurone vidinake iga laudkonna peale on ka päris lahe ikkagi. Peo lõpuks on seal kindlasti super vingeid pilte ja tulemust näeb alles siis, kui pildid ilmutatud. Päris vahva mõte oleks selle kaamera sisu näiteks oksjonile panna?

Me nüüd pakime oma asjad ja põrutame uue aastani Kõrgemäele. Soovime Teile imeilusaid pühi ja noh.. Eks tegelt veedame need mingis mõttes teiega ka. Kaamera haarame kindlasti kaasa ja näitame tulemust teilegi :) 

Thursday, December 22, 2016

Kuidas EMO meile paariks päevaks šokiteraapiat tegi ja dr. Šois meid jälle maha rahustas

Meie pisike, häbelik, siresäärest (ilmselgelt poisslaps) rosin. Täna 18+0 nädala vanusena.
Ma isegi ei tea, kust seda juttu alustada.. See kõik oli niiii keeruline ja täis täieliku infomüra. Viimased päevad on olnud meie jaoks üks suur küsimärk ja pidev pabistamine, aga kuna meil puudus igasugune informatsioon, siis hoidsime seda kõike täielikult enda teada. Me isegi ei saanud aru, mis toimub. Etteruttavalt ütlen, et meiega on kõik hästi. Beebiga on kõik kõige paremas korras ja muretsemiseks ei ole põhjust. Ma lihtsalt kirjutan selle siia selleks, et äkki keegi satub kunagi samasse olukorda ja saab sellest postitusest abi.

Kõik algas pühapäeval. Me sõitsime maalt koju ja maanteel sõites hakkas mul alakõhus vasakul pool tuikama. Selline pulseeriv valu ühes ja samas kohas. See kestis terve tee. Valu jätkus ka koju jõudes. Mõtlesin, et tegemist on tavapärase emaka venimisega, käisin sooja dušši all, võtsin ühe no-spa ja läksin magama. Järgmisel päeval läksin tööle. Päeval andis see kohake jälle tunda, aga mitte eriti tugevalt. Oli pigem selline hell. Õhtuks läks valu juba päris ebamugavaks ja mõtlesime Kristoga, et lähme käime igaksjuhuks Pelgulinna EMOs. See on meie kodust ju kiviviske kaugusel ja eks süda ju ikka natukene pabistas. Lootsin kuulda enda arvamusele kinnitust, et see on kõigest meie pisike beebi kasvamas. Ma olin ennast jumala ette valmistanud selliseks stsenaariumiks, et meid saadetakse manitsedes koju, et me nii väikese murega pöördume. Reaalsus oli hoopis midagi muud. Meid võttis vastu üks vanem arst. Vene rahvusest. Kõigepealt mõõdeti mu vererõhku.. 92/62. Minu puhul tavaline, aga standarditega võrreldes madal. Kuulati beebi südant doppleriga ja küsiti palju küsimusi. Beebi südamelöögid olid ilusad ja tugevad ning kergesti leitavad. Siis ütles arst, et teeb mulle ultraheli. Super! Kahjuks ei näidanud arst mulle kordagi ekraani ja ei öelnud mitte ühtegi sõna. Pabistasin. Õnneks oli Kristo minuga koos kabinetis ja see rahustas mind pisut, aga ka teda ei lastud ekraanile ligi. Panin siis suures vaikuses end uuesti riide ja istusin arsti kõrvale toolile. Arst ütles siis : "Võtke haigusleht kuni järgmise ämmaemanda visiidini (mis muide on 09.01), olete täielikult voodirežiimil, jalad/pepu kõrgele tõstetud, midagi tõsta ei tohi, vahekorras olla ei tohi ja võtate 2 pakki duphastoni (raseduse säilitamiseks mõeldud rohi) 2 x päevas. PLATSENTA ON ALL!". Rohkem sõnagi lausumata juhatati meid kabinetist välja ja nii me siis seisime seal kahekesi. Uurisime kaasa antud paberit ja seal seisis : "Diagnoos: Ähvardav katkemine 17+4". APPI!!! MIKS??? Mul ei ole ju midagi viga? Ei mingit veritsust, mitte midagi!! Kuidas see võimalik on? Tulime siis koju ja.. Ma lihtsalt tahtsin nutta. Ma ei saanud midagi aru. Miks ta meile midagi ei öelnud seal kabinetis? Miks ta midagi ei seletanud? Miks mu rasedus katkemas on? See kõik tundus nii tõsine, nii hirmus! 

Kirjutasin samal õhtul härra Šoisile kirja. Päris emotsionaalse muidugi.. Ma nii kartsin! Ma palusin, et ta mind enne aasta lõppu vastu võtaks ja mulle lihtsalt natukene infot annaks. Mis juhtus? Mis valesti on ja kas beebiga on kõik hästi? Õnneks helistas ultrahelikeskus mulle juba järgmisel päeval ja  leidsid mulle aja juba samale nädalale (tänasele päevale siis). Rääkisin ülemusega, võtsin end vabaks ja veetsin järgmised kaks päeva voodis. Tegin täpselt nii nagu EMO arst mulle öelnud oli ja ainult googeldasin. Te ei kujuta ette, kuidas ma pabistasin ja mis kõik minu peast läbi käis. Huuuuuuuuuh. Lõpuks jõudis kätte neljapäev ehk tänane päev. Käisime härra Šoisi juures. Saatsin talle meilile veel EMO paberid ja ultraheli pildid, et ta oleks olukorraga kursis. Ta oli ennast kohtumiseks ilusti ette valmistanud ja alustasime protseduuriga.

Šois vaatas kõigepealt üle poisi: Ta tunneb end väga hästi! Varustus on võimas ja isa võib uhke olla. Pikad jalad on ta samuti isalt saanud ja kosunud on ta korralikult. Kasvult on ta isegi suurem, kui mensese järgi. Vastab 18+0 nädalal 18+3 suurusele. Ta on peast pepuni 12,7 cm pikk + jalad ja kaalub 266g. Iga sõrmeke ja varbake on olemas. Ta on väga aktiivne, täpselt nagu emps. Keeerutab, viskab jalgu üle pea, lehvitab ja haigutab. Tal on väga hea olla. Aju on kenasti välja arenenud ja kõik ülejäänud organid samuti. Näidud on väga head. Mu süda naeratas! Meie poja! See kõik oli nagu muusika minu kõrvadele.

Šois selgitas, et platsenta on emakakaela suudmele lähedal, aga asetseb siiski eesseinas ja muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt liigub ta raseduse kulgedes õigele kohale ja kõik möödub komplikatsioonideta. "Mina Teile ühtegi tegevust, mida te teha tahate jõulude ajal, küll ei keela. Muretsemiseks pole põhjust". Need sõnad olid väärt minu jaoks rohkem kui miljon eurot! 

Tegelikult oli asi selles, et kui platsenta on emakakaelal ees, või osaliselt ees, siis võib tekkida veritsuse oht, mis võib viia katkemiseni. See on äääääärmisel juhul. Kõige hullema stsenaariumi puhul. Enamasti tähendab see vaid siiski seda,  et võib esineda väikest määrimist ja on oht keisrile. Meil ei ole hetkel kumbagi. Platsenta on lihtsalt sellele suudmele lähedal, aga kuna rasedust on vaid 18 nädalat, siis see kõik võib veel muutuda ja ilmselt veel muutubki. Lisaks tegi ta veel ühe katse meie rahustamiseks. Pidin tõmbama kopsud õhku täis ja pressima niiiiii kõvasti kui ma suudan. Tema siis jälgis tähelepanelikult ekraanilt emakakaela. Ei avane siin millimeetrit ka. Emakakael on ilus pikk 33mm ja tema mingit katkemise võimalust küll ei näe. Kõik on korras. Valud olid siiski tingitud emaka venimisest : "No vaadake oma abikaasat.. Mis te siis eeldasite?" muheles Šois.

Niisiis.. Ta tõmbas otsad kokku: "Nautige tulevasi jõule, Teie poja on terve, tunneb end hästi ja naaske oma tavapäraste toimetuste juurde. LA ajaks uuel aastal on beebi juba natukene suurem ja siis saab ka kõik ülejäänud vajalikud asjad ära mõõta." Andis meile pildikese näppu ja soovis kõige ilusamaid jõule. Kas Te kujutate ette, kuidas ma ennast täna tunnen? Kuidas meie ennast tunneme? Mul on selline tunne nagu suur lumekuhi oleks mu õlgadelt tõstetud. Praegu istun ja imetlen seda pisikest rosinat sellel ultraheli pildil. Sa ei kujuta ette, kui väga me sind ootame ja sind juba armastame pisike prints. Eriti armas on tunda sind samal ajal hoogsalt kõhus liigutamas. Sa oled mulle nii armas!

Härra Šois selgitas meile natukene ka, et miks vahel selline diagnoos pannakse. See ei ole fakt, vaid lihtsalt üks näide : "See on see kõige hullem stsenaarium. See, mis juhtub tõesti väga, väga vähestega, kelle platsenta asub emakasuudmele lähedal (eesasetus ja osaline eeasetus on need raskemad variandid). Aga mõned arstid ei taha omale vastutust võtta. Kui tõesti peaks midagi juhtuma, siis minnakse ju neid süüdistama. Nii on neile lihtsam ja hiljem siis ämmaemand saab teha korrektuurid".

Loo moraal on tegelikult see, et kui asi puudutab Teie beebit, Teie lapsi, Teie lähedasi siis.. Küsige alati ka Teise arsti arvamus. See on väike summa mida maksta tervise ja südamerahu eest. Kindlasti hoian ma ennast ja kõhubeebit ja võtame nüüd natukene rahulikumalt ning ei rapsi ringi :) Pühad ongi selline mõnus kodus olemise aeg. Homme seame sammud Kõrgemäele ja naaseme alles aastal 2017! 

Raseda ühe päeva menüü


Ega naljalt ei tehta rasedate menüü üle nalja. Eile õhtul soovisin ma süüa näiteks paljaid spagette koorekastmes!? Mõtlesin siis endamisi, et ehk oleks vahva terve ühe päeva menüü kirja panna. Endalgi põnev vaadata, et mida kõike ma tegelikult päeva jooksul tarbin. Tänast hommikut alustasin  kell 8  kahe võileiva ja smuutiga (teine komplekt pildil kuulub Kristole.. Ei, ma ei söö kahe eest :) ). Tegemist on rukkijahust saiaga, peale natukene võid ja kalamarja. Smuuti on siis tehtud maitsestamata jogurtist, banaanist, maasikatest/vaarikatest/punasõstardest ja mustsõstardest. Mmmmmmmmm. Kristo emps üks päev sõi parasjagu kalamarja ja saatis meile pildi. Sellest hetkest oli siililegi selge, et mul oli seda ka vaja! Smuuti isu tuli mul nüüd selle nädala alguses. Näiteks banaani ja avokaado kombo? Kuidas see Teile tundub? Mu meelest oli imehea. Vahepalaks sõin ühe mandariini ja jõin pool tassi kohvi. 


Lõunaks (kell 12:00) tundus mulle kõige isuäratavama kombona kodujuust + värske kurk + tomat + kalamari + till. Eks ta vähe veider kooslus on, aga maitses jumala hästi. Toidu kõrvale jõin gaseeritud vett sidruniga. Nii hea värske ja kerge seedida. Hiljem ei ole sellist rasket tunnet (mis mind igapäevaselt juba painab). Kõht nagunii venib, sikutab ja torgib igalt poolt ja väga täis kõht teeb asja hullemaks ainult. Kuna mul on pidev coca-cola või mõne muu gaseeritud joogi isu, siis asendan seda gaseeritud veega ja lisan sidrunit/marju. See aitab seda himustamist vaka all hoida. Ma paljast vett nagu ei taha praegu. Mull tundub mõnus! Kella ühe paiku sõin kaks kummikommi. Ainsad, mida kodus leidus olid sidrunimaitselised. Mulle üldse ei meeldi sidruni/apelsini kommid.. Mh. Sõin ikka. 


Õhtuks (17:00) tahtsin midagi rammusat ja rasvast. Me tiirutasime nagunii Mustamäel ja Nõmme ei olnud kaugel. Andke andeks, et see pilt nii jube välja näeb, aga tegelikult on see roog imemaitsev! Tegemist on Nõmme kebabiga.. Nõmme grillist. See sibul. Täiesti lõpp. See on midagi sellist, mida ma võiks purkide viisi koju kaasa osta ja iga roa kõrvale süüa.  Samas noh.. Kui vaadata paremal olevat pilti, siis ega ma eriti palju ei söönud. Põhiliselt pistsin põske ainult sibulat, aga eks ma sellepärast sinna ju läksingi. Mul saab kõht hirmus kiiresti täis ka. Kõrvale võtsin ikkagi klaasikese coca-colat. OIH! Olete teie seal söömas käinud? Mu meelest on see Tallinna parim kebab! Proovige kindlasti, kes proovinud ei ole. Te ei tea, millest te ilma olete jäänud.


Õhtul viskasin ennast mõnusalt diivanile kerra ja kõrvale haarasin tassi teed (empsi kuivatatud piparmündi, sidruni ja meega), ühe kohukese, õuna ja mandariini. Ma ei ole neid tegelt kõiki pintslisse pistnud, aga õhtu on veel noor, eksju? Kokkuvõtteks võib öelda, et ega ma just kõige eeskujulikum toituja ei ole, aga annan endast parima. Tundub, et hetkel oleme nii mina kui ka kõhubeebi rahul. Milline oli Teie toidulaud rasedana?

Wednesday, December 21, 2016

Tähistasime Kristo sünnipäeva.. Poolteist kuud hiljem!


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!


Mulle on alati meeldinud asjade asemel elamusi/emotsioone kinkida ja nii läks ka sellel aastal. Kinkisin Kristole sünnipäevaks piletid Forever young revuulavastusele Viru hotellis : LINK. Kuna õhtu pidi lõppema südaööl, siis mõtlesin, et oleks tore ka mööda vanalinna jalutada ja mõnes hotellis ööbida. Veel rohkem tahtsin ma vanni minna! Meil endal on ainult dušš ja ma olen sellest terve senise raseduse unistanud! Ma olin nii palju kiidusõnu hotell Telegraafi kohta kuulnud, et just see hotell valituks osutuski. Eks ta hind krõbe oli, aga ma tahtsin Kristo jaoks midagi erilist teha. Pigistasin silma kinni. Aga vastu ootasin midagi tipptasemel, ausalt ka! Kahjuks pidin ma selles osas küll pettuma. Sellesmõttes, et kõik oli hästi, aga 5 tärni? Miks? Mille eest? Teenindus lobbys oli aeglane, teenindaja eriti meid ei kuulanud ja isegi ei naeratanud kordagi. Toas olev telekas oli praktiliselt venekeelne, ventilatsioon undas pidevalt ja tuba minu meelest ka nüüd nii super ei olnud. Ega seal ka midagi halvasti ei olnud, aga tagasi ma küll ei läheks. Kõrged laed ja lahedad aknad olid ainult tasemel. 

Võibolla on asi selles, et ma olen nii häid kogemusi saanud oluliselt väiksema hinna eest. Olen neist kõigist ka blogis kirjutanud. Esiteks oli check in alates kella neljast? Kui uurisin, et kas oleks siis võimalik hilist check outi vähemalt saada, siis seda kahjuks ei võimaldatud. Ka raha eest mitte. Päris naljakas on maksta 130 eurot kõigest voodikoha eest ja seda niimoodi, et teenindaja isegi mitte ei naerata sulle. Eks ilmselt oli teenindajal kehv päev, aga see ei ole väike raha, mida inimesed seal hotellis viibimise eest maksavad. Sellise mainega hotell peaks suutma ka oma töötajaid motiveerituna hoida ja kohtlema neid nii, et nemad suudaksid inimesi positiivse meelega teenindada. 


Mul on nii kahju, et sellest hotellist selline mulje jäi. Ma ausalt olin sellest õhtust nii elevil ja ootasin palju, palju rohkemat. Natukene kiidusõnu saan jagada siiski.. Hommikusöök oli suurepärane! Ma nägin sellest järgmine päev ka und! Showst ka natukene.. See trupp suutis seekord tõesti üllatada. Ma ei osanud üldse nii kaasaegset showd oodata. Olin harjunud pigem sellise klassikalise kabareega. Aga nad üllatasid pigem positiivselt. Kui esimese vaatuse ajal olin kahtlev, siis teine vaatlus oli juba maru lahe!