Friday, November 25, 2016

Kuidas me Sind kutsume väike prints?


Alates sellest hetkest kui Šois meile 90% tõenäosusega poissi ennustas, oleme me tasapisi nimedele mõelnud. Õnneks on veel aega, aga juba praegu lendab see aeg nii ruttu, et ega see beebi tulek mägede taga ka ei ole. Väikese printsi nimi peaks sobima perekonnanimega "Epner". See ei ole tegelikult eriti keeruline.. Enamik nimesid tunduvad sellega sobivat. Meil täitsa on mõningaid nimesid mis meile meeldivad, aga nad kipuvad olema need "populaarsemad" nimed ja suure tõenäosusega oleks tema klassis/lasteaias veel 3-10 sama nimega poisslast. Minul oli lasteaias niimoodi, et minuga samas rühmas käisid kaks õde : Triin ja Liis. Oli ilmselge, et me kõik alati kolmekesi kohale ilmusime kui keegi "Triinu Liis" hõikas! 

Toon mõningad näited : Sebastian on mulle alati hirmsasti meeldinud, aga.. Kõik on Sebastianid juba. Sama on Joosepi või Jakobiga. Nii ilusad nimed! Välismaistest nimedest meeldib meile siiani vaid üks ja eestipärastest nimedest samuti üks. Tegelikult ongi meil hetkel kaks favoriiti. Aga me ei ole kindlad. Mitu pead on ikka mitu pead, eksju?

Tundub, et vastab täielikult tõele see, et alles siis kui sa oma lapsele nime pead mõtlema, avastad sa kui paljusi erinevaid inimesi sa tunned ja miks ühel või teisel põhjusel ei taha sa, et sinu poeg/tütar temaga ühte nime kannaks. Alles siis sa hakkad mõtlema, et vot seda nime ja seda nime saab narrida ning seda nime mitte. Sa hakkad enda peas teatud nimega seostama mingeid käitumismaneere/välimust. See kõik on tegelikult päris veider. See on umbes see, et enamik Kaspareid on reeglina kõikidega sõbrad ja omavad head huumorit ja enamik Elisesid/Eliisesid on sellised   piltilusad tüdrukud? Pigem tagasihoidlikud ja väga ilusate näojoontega? Loomulikult on see hetkel mingi tobe üldistus minu poolt, aga minu tutvusringkonnas on niimoodi sattunud. Kindlasti ei ole see mingi reegel ja alati ei ole nii. Võibolla on kogemus Teie tuttavate seas hoopis teistmoodi. See on lihtsalt üks näide, et illustreerida seda mida ma öelda tahan. 

Tegelikult on ju kõik nimed ilusad ja on tobe niimoodi mõelda. Aga ilmselt ei saa me sinna eriti midagi parata? On tuttav tunne?

Millised on Teie meelest kõige kihvtimad ja ilusamad poisslapse nimed? Mis on Teie poegade nimed? Kuidas nimeni jõudsite? 

Thursday, November 24, 2016

Fotoepilaator kuuse alla?

Kui Te juhuslikult mäletate, siis alles mõni aeg tagasi sain ma katsetada sellist vägevat aparaati nagu fotoepilaator. Mina kahjuks enam epilaatorit kasutada ei saa, sest selle turvalisust ei ole rasedate peal testitud. Aga saan natukene anda ülevaadet oma varasemast kogemusest. Kuna ma 100% eeskujulikult antud toodet ei kasutanud, siis täielikult see mu karvu ka ei eemaldanud. Küll, aga aeglustas ta oluliselt karvade kasvu. Aparaati on selles mõttes hirmus lihtne ja mugav kasutada. Pole muud kui ainult välguta vastu nahka. Kui tänu sellele peab jalgade raseerimisele oluliselt harvemini (mõnel juhul enam üldse mitte) mõtlema, siis on see igati oma raha väärt. Kes parasjagu oma emale/parimale sõbrannale või iseendale jõulukinki otsib, siis äkki võiks Hairfree pakkumine Teile huvi pakkuda. Enda kogemusest nende firma epilaatoriga olen varasemalt juba kirjutanud ka. Kõiki postitusi saate lugeda siit : LINK.

Nimelt kirjutas Hairfree, et pakuksid hea meelega meie pesa lugejatele võimalust osta Silk&Glide Infinity aparaat -15% suuruse soodustusega. Pakkumine kehtib kuni 07.12.2016. Tegemist on siis selle fotoepilaatoriga siin: LINK. Ostu sooritades tuleb sisestada sooduskood: Costany_Infinity . Täishinnaga on antud toote hinnaks 299 eurot ja soodustusega siis 255 eurot. Kallis on ta küll, aga kasu on temast siiski ka päris pikaks ajaks. See konkreetne Infinity on natukene parem kui see, mida ma ise katsetada sain. Nende erinevus on selles, et uuema aparaadiga saab muretult ka heledaid karvakesi eemaldada, tal on rohkem valgusimpulsse ja sisseehitatud bluetooth süsteem. Tänu viimasele saab kontrollida, kui palju valgusimpulsse alles on.

Milline on Teie jaoks siiani kõige mugavam karvaeemalduse viis? 

McHappy - Aita täita üks unistus!


Ilmselt mäletate veel, et rääkisin mõnda aega tagasi sellisest toredast MTÜ-st nagu Minu Unistuste Päev. Ka mina korraldasin eelmisel aastal oma esimese heategevusliku ürituse Tallina Lastehaiglas. Lastele käis esinemas mustkunstnik Jürgen Veber ja veetsime koos imetoreda päeva. Lähemalt saate sellest lugeda siit: Minu Unistuste Päev. Mis on antud organisatsiooni missioon? Kõik need vabatahtlikud viivad lastehaiglates viibivate raskesti haigete pisikeste päikesekiirte kõige suuremad unistused täide. Postiivne emotsioon on tihtipeale palju tõhusam kui mõni keemiaravi! Ka sina saad hakata vabatahtlikuks! Iga abikäsi on alati teretulnud. 

Jõulude saabudes teeb Minu Unistuste Päev koostööd McDonald'siga. Kui te järgmine kord mäkki nosima satute, siis ehk leiate oma rahakotist 1,50€, et osta selle eest pisikene tatoveeringute komplekt. Kogu ostudest saadud summa annetab McDonald's Minu Unistuste Päevale. Tänu sellele saab organisatsioon täita nii umbes täpselt 20. pisikese inimese unistused. Kes aga eriti McDonald'sit külastama ei satu/ei kipu, siis saate alati oma panuse sellegipoolest anda. Kampaania kohta saab lugeda rohkem McDonald'si koduleheküljelt: http://www.mcdonalds.ee/et/content/mchappy. Organisatsioonist Minu Unistuste Päev ja juba tänaseks täidetud unistustest saad lugeda siit: http://www.minuunistustepaev.ee


Eestis on sadu lapsi ja nende peresid, kelle päevad mööduvad raske haiguse tõttu kurvalt haiglaseinte vahel. Aitame täide viia nende laste unistused ning veeta üks tõeliselt tore päev.

Tuesday, November 22, 2016

Käisime Malluri pool õhtustamas ja pildistamas + VLOG


Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Eile käisime Malluri ja Kardo pool head ja paremat nosimas ja niisama jutustamas. Nüüd peale meie beebi uudiseid on meil omavahel ju veelgi enam ühist ja Kristol on vahva Kardoga rasedusest muljetada. Söögid tellisime Argentiina restoranist. Ma kusjuures ei olegi varem sinna kordagi sattunud. Julgen väita, et see ei olnud kindlasti mu lemmik restoran, aga ribid olid küll head.

Aga natukene teisel teemal. Mallu on mulle juba tutvumisest saadik nagu selline.. Vanem õde. Ta on minu totaalne vastand, aga sama ei ole üldse. See on  päris naljakas, aga nii on. Ta on enamasti kõiges minust sammukese ees ja oskab alati sõna sekka öelda, maha rahustada või nõu anda. Pulmad, beebi.. Ma olen selle üle hirmus tänulik! Minu tutvusringkonnas on Mallur ainukene nö "pereinimene". Ma pean silmas seda, et nii noorelt abiellunud ja lapsed saanud. Tean, et oma kunagistest klassikaaslastest olen ma nüüd küll esimene, kes pisikese beebi siia ilma toob ja ometi ei ole ma nüüd nii väga noor. Beebi sünniks on mul vanust täpselt 24. Samuti ei ole mul ühtegi rasedat sõbrannat. Kõik on hetkel veel kuidagi sellisel  teistmoodi lainel : reisimine, pidutsemine, karjäär ja õpingud.  Eks ilmselt saan mina olla kunagi nende Mallu. Heh, sellega meenub mulle, et Mallur viskas nalja, et saab olla nüüd minu "Kätu". Kätu on olnud talle raseduste ajal selline tugi, nagu on tema minule praegu.


Kui me juba Mallu pool juba olime, siis tegime tema jõulunurgas ka mõned pildid. Kuna paljud teist teavad, et mul on ka päris korralik kõhuke juba ees (täna on nädalaid 13+5), siis tegime spontaanselt ka mõned kõhupildid. Heh, ma poleks iial arvanud, et teise trimestri alguses selliseid pilte teha saan. Eks pildid natukene petavad ka ja tuub muidugi toob kõhukese veel rohkem esile. Ma ei teagi kuidas ma pildi peal niii suuur jään. Tegelikult on mu punu küll natukene ümmargusem kui paljudel teistel, aga siiski veel pisiknene. Esimese 13 nädalaga võtsin kaalus juurde 1,1kg. Eks kindlasti mängivad kõhukese juures rolli ka gaasid ja kõhus olev vedelik. Aga eks kõik rasedused ongi erinevad ja väga võrrelda ei tasugi.


Aga minu poolt praegu kõik. Aitäh Mallur eilse toreda päeva eest ja ma loodan, et tänu kingitud ketile mul kael siiski ära ei mädane. "BE BIT"! kes vlogi lõpuni vaatab, saab aru :)

Friday, November 18, 2016

Q & A

Mõtlesin täna ühe Q&A filmida. Nii palju igasuguseid armsaid kirjakesi on postkasti potsatanud ja nii oleks lihtsam. Eriti beebi tulekuga seoses. Loomulikult võiks teemasid olla seinast seina. Kunagi oli selline vahva postituste seeria nagu Pillow talk. Äkki peaks selle tagasi blogisse tooma? :)

Wednesday, November 16, 2016

Hilton - Eforea spa: Eforea Indulgence hoolitsuse pakett


Endover kinkis mulle esimese beebi peatse tuleku puhul kinkekaardi Hiltonis asuvasse Eforea spasse. Oma hormoonide najal oleks ma peaaegu nutma hakanud muidugi. Aitäh, aitäh, aitäh! Tegemist oli siis sellise hoolitsuste paketiga, mis sisaldas 30 minutilist massaaži, 30 minutilist kätehooldust (kooriva kreemi ja massaažiga) ja näohoolitsust maskiga. Kõikide protseduuride raames kasutati Elemise tooteid. Enne protseduuri broneerimist uurisin teenindajalt, et kas seda ka rasedatele saab teha. No nii igaksjuhuks. Kinnitati, et ei ole üldse küsimust. Kohale jõudes pidingi ära täitma sellise küsitluse lehe, kus pidin vastuseid andme tervise kohta. Seal siis saigi ära märkida, et olen beebiootel.   Massöör küsis mult viisakalt, et kas ma kõhuli lamada saan.. Ma ausalt öeldes ei olnud seda tol hetkel väga katsetanud ja kuna mul ju nii suurt kõhtu ees ka ei olnud, siis eeldasin, et ehk ikka saan. Proovime. Natukene oli mul siiski ebamugav. Valus ega midagi ei olnud, aga selline.. Teistmoodi tunne. Massaažil konsentreerus ta rohkem mu jalgadele ja ülaseljale. Alaseljale survet ei avaldanud. Väga kiiresti ununes see ebamugavuse tunne kõhul. Nii mõnus oli! Kätehoolitsuse juures meeldis mulle kõige rohkem koorimine. Ma oma mõtteis mõtlesin koguaeg : "palun ära veel lõpeta, tee natukene veel, pliis, pliis, pliis". Käed olid muidugi nii pehmed pärast, et tundus veider nendega isegi midagi puudutada. Ei raatsinud lihtsalt. Näohoolitsuse juures üllatas antud massöör mind aga küll. Reeglina olin ma kogenud seda, et näomaski või kehamähise toimimise ajal jäetakse sind tavaliselt üksinda pimedasse ruumi vedelema.. Ja seda osa ma alati vihkasin! Sellel korral mitte. Massöör küsis, et kas võib seni mulle peanaha massaaži teha. Eeeeeem, JAH PALUN! Jah, jah, jah!

Kogu see pakett maksab 105 eurot ja kestab 90 minutit. Ma ei ütleks, et see nii oluliselt kallim oleks kui mujal spades. Praegu on neil jõulude puhul mingi kampaania ka, et saab 60 minuti asemel sama hinna eest hoopis 90 minutit massaaži ja palju muud. Ma ütleks, et kallimale jõulukingiks väga äge ja luksuslik variant! Selga antakse sussid, hommikumantel ja puha. See oli totaalne aeg iseendale ja vahel on sellist asja väga vaja. Ah jaa.. Ma ei ole enam üksi. Aeg meile kahele! Hinna sees on ka spa külastus (saunad, basseinid ja mullikad). 


Kuna ma läksin sinna otse peale tööd, siis oli mul tunnike surnuks lüüa. Kuna süüa tahtsin ma nagunii, siis otsustasin ka sealses restoranis einetada. Vot see koht nüüd küll õnnestunud ei ole. Olen ise seal kahel korral söönud ja pole kordagi rahule jäänud. Menüü on jube kesine ja toidud küll jalust rabavad ei ole. Kui maksta 28 eurot mõne viilu veiseliha eest, siis võiks see vähemalt pekivaba olla ja  lisaks paljale rukolale ja kahele kirsstomatile võiks seal midagi veel olla. Kasvõi kaste? Mõni tomat rohkem? Kuna liha oli väga toores, siis palusin selle köögis küpsemaks küpsetada ja mainisin, et ma kahjuks ei tohi rasedana nii toorest süüa. Ma esiti ei tulnud selle peale, et kohe mainida, sest küpsetusastet ei küsitud ja raseda pea on nii nagu ta on. Peale väikest viisi ootamist, toodi toit uuesti lauda. Uue teenindaja poolt. Tema siis uuris, et kas ma klaasikest veini ei sooviks veise kõrvale ja loodab, et liha on nüüd okei. "Eeem.. Ma toorest liha ei või süüa, aga veini võtaks ikka!?" Päriselt või?

Ma saan ju aru, et ma ei näe veel rase välja ja teenindaja oli teine, aga nii peenes restoranis võiks infovahetus siiski toimida. Veel enam, et peale minu oli restoranis veel vaid 3 inimest. Absoluutselt ei taha viriseda. Naljakas lihtsalt. Eksimine on inimlik ja meil kõigil juhtub. Ka Ivar oli hiljuti Barbara sünnipäeval käinud seal resotranis tähistamas ja ka nemad ei olnud toitudest vaimustuses. Väidetavalt teevad nad väga väheseid toite seal ise? Ma ausalt ei saa siin seda kindlalt väita, sest ma ei tea.. Olen lihtsalt kuulnud. Ehk keegi targem teab kommenteerida?

Arve oli ca 38 eurot. Jätsin viisakalt 5 eurot tippi, sest münte mul ei leidunud ja pidin juba hoolitsusse jooksma. Läksin siis sinna ette garderoobi juurde, aga inimest, kellele oma riidekapi numbrit anda ei olnud. Seisin siis seal veidi aega ja ei kedagi. Läksin siis ise vaikselt pimedasse ruumi ja võtsin kiirelt oma mantli. Samal korrusel oli mind juba massöör ootamas. Ja nohh.. Nagu ma juba üleval pool kirjutasin, siis see osa oli eilsest päevast täiesti imeline!

Kuidas Teie iseennast poputate? Millised on lemmikud hoolitsused ja kus oleks soodne ja mugav minna? Oskab keegi midagi soovitada? Midagi, mida peaks kindlasti ära proovima kunagi ja ei maksaks hingehinda? 

Tuesday, November 15, 2016

Natukene lähemalt rasedusest - Esimese trimestri kokkuvõte: raseduse 4 - 12 nädal.


Ja ongi 12 nädalat nagu niuhti möödas. Täna on mul nädalaid täpselt 12+5. Esimene trimester on kohe, kohe seljataga ja ma ausalt öeldes siiani ei saa aru, kas see lõppeb 13 või 14 nädala saabumisega?! Igal pool on erinev info. See on täpselt sama teadmatus, et kui ma olen hetkel 12+5 nädalat rase, siis kas seda loetakse 13. nädalaks või 12. nädalaks. Emmedeklubi kalendri järgi on see nädal 13, teiste lehekülgede järgi nädal 12. Vot sulle lopsu. Järgmine kord küsin ämmaemanda käest igaks juhuks järele. Aga selle toreda numbriga seoses sai tehtud KV-test ITK-s. Käimas on juba neljas raseduse kuu. Uskumatu. Jõudiski see aeg kiiremini kohale kui ma arvata oskasin. Ometigi ootasin seda nii pikisilmi ja see aeg tundus hirmus, hirmus kaugel.

Vereanalüüs, uriiniproov ja ultrahelis nähtu olid kõik korras. Riskid on madalad ja kuklavoldi suuruseks mõõdeti 1,7. Kõik, kes alles raseduse teekonna alguses on, siis see tähendab, et näiteks downi sündroomi tõenäosus on 1:20 000-le. Kui KV tulemus on alla kolme, siis loetakse riske madalateks. Test tehakse tavaliselt 11-13 nädalal.

Tänaseks olen ma juba parajalt ümmargune ka. Antud foto saigi eelmisel nädalal tehtud, kui oma esimesed rasedatele mõeldud teksad soetasin. Enda omi lihtsalt ei kannatanud kanda enam, sest need kippusid juba hirmsasti soonima. Rasedateksad toovad kõhukese muidugi eriti esile. Ega mul selle vastu midagi ei ole.. Need punud on ju imearmsad! Küll aga kui ma samas vaimus kasvamist jätkan, siis ilmselt veeren ma lõpuks sünnitusmajja.. Nagu pisike kakuke.


Aga alustame päris algusest ja räägime nädalate kaupa. Nii palju kui mul meeles on ja nii palju kui ma endale märkmeid teinud olen. Siin mainin kindlasti, et iga rasedus on erinev ja kindlasti on vale end kellegagi võrrelda. Samas mina otsisin internetist väga palju infot ja ehk on see siin kellelegi samuti kasuks.

4-5 Nädal : Kuna meie pulmareis oli planeeritud 27.09 - 15.10 ja ma sain rasedusest vahetult enne seda teada, siis jooksin kiiresti erakliinikusse kaupmehe tänaval, et saada mingitki infot. Kuidas ennast reisi ajal hoida, mida võib/mida mitte, millised on riskid ja kas ma päriselt ka jäin nüüd tita ootele? Nagu päris, päriselt või? Kuna me seda kõike ikkagi aastakese planeerisime ja lapse tulekut väga ootasime, siis tundus see lõpuks ikka üsna uskumatu. ITK-s ega Pelgulinnas mind keegi nii vara vastu poleks võtnud. Mina aga tundsin, et vajan mingit südamerahu enne reisile minekut. Kuna rasedus oli alles imepisikene, siis leppisime arstiga kokku, et teeme esialgu mitu Hcg veretesti, et näha, kas rasedus kenasti kasvab (mina sain rasedusest teada 3+5 nädalal ja arstile sain 4+0 nädalal). Kuna reis oli kohe, kohe ukse taga, siis tundus see ainuõige variant. Tegime siis 4 testi :

Nädalaid : 4+0 14.09 : 130hcg
Nädalaid : 4+2 : 16.09 : 390 hcg
Nädalaid : 4+5 : 19.09 : 1500hcg

Nädalaid   5+2 : 23.09 : 3572 hcg

See info andis meile päris palju kindlustunnet. Meil on vähemalt midagigi ja ma olengi päris, päriselt tita ootel! Nüüd võis rahulikumalt reisile minna. Järgmised 2,5 nädalat möödusid Indoneesias.

6-8 Nädal : Need kaks nädalat olid mulle kõige suuremaks katsumuseks. Muidu tundsin ennast hästi, aga iga päev kella neljast-viiest õhtul hakkas mul iiveldama. Iiveldama nii kõvasti, et ma isegi liigutamist üritasin voodis vältida, sest paha hakkas. Hommikul ja päeval ma nagu polekski rase olnud. Tundsin ennast suurepäraselt ja isu oli hea! Nautisime päikest, basseini ja käisime avastasime Balit. Küll aga teadsime täpselt, et kohe kui kell kukub, siis muutub kõik kardinaalselt. Ma pidin iga veerand tunni tagant pissil käima ja iga püsti tõusmine tähendas veel tugevamat iiveldamist. Päris keeruline oli wc potti vett peale lasta, kui endal süda paha ja üritad mitte oksele hakata. Mesinädalad missugused! Aga mis puudutab sööki..  Liha ei tahtnud ma üldse süüa, aga näiteks apelsine sõin igal õhtul mõnuga. Eriti meeldis mulle, et neid sai ise otse puu otsast võtta. Aga sümptomitest veel.. Pidevalt oli selline päevade tunne. Miskit nagu rõhus alaseljale koguaeg. Pabistasin pidevalt, et vetsu minnes üllatust ei oleks. Kristo oli muidugi sellel ajal nagu kullatükk. Nii mõistev ja hoolitses minu eest hästi!

9. Nädal: Nüüd jõudsime oma pikalt reisilt tagasi. Mind painas endiselt pidev iiveldamine. Kui ma hommikul esimese asjana ruttu midagi ei söönud, siis oli mul 150% paha olla. Eriti hästi läksid sellised rammusad võileivad (merevaigu, salatilehtede, kurgi, tomati, singi ja juustuga). Sümptomitest olid endiselt päevade-laadsed valud ja lõhnu ma eriti ei kannatanud. Sellel nädalal oli ka minu esimene ämmaemanda visiit ITK-s. Nägime esimest korda oma beebit! Beebi oli 1,7cm pikk ja imetabane! Kui me Kristoga teda seal ekraanil imetlesime, siis tundsin, kuidas mu pulss tõuseb.. Meie beebi! Ta on päriselt seal! Reisil olles pabistasin nii väga, et ma jumala eest Zika viirust ei saaks, et rasedus jumala eest peetunud ei oleks tagasi tulles, et beebi ikka usinalt kasvaks! Et tal ikka oleks seal kõhus hea olla! 

Meie esimene pildikene rosinast
10.Nädal : Kümnendal nädalal umbes hakkas mu kõhuke rohkem kasvama. Eks enne sain ma ise ikka aru, et veidikene kosunud olen. Kõhtu ei saanud eriti sisse tõmmata ja kuidagi.. Teistmoodi oli olemine. Teised kohe kindlasti tol hetkel veel midagi ei näinud. Kümnendal nädalal hakkas ka Kristo mu kõhukest märkama. Käib ja silitab teist pidevalt. See on nii vahva. Kristo ise ütles ka, et tegelikult jõudis talle alles siis see uudis kohale, kui esimest korda beebit ekraanil nägi. Õnnelik oli ta algusest peale, aga ka temal olid hirmud, et beebiga ikka kõik korras oleks. Ega me ju enne ei teadnudki. Kümnendal nädalal painas mind unetus. Ma magasin öösiti nii halvasti. Ma nägin igasuguseid veidraid unenägusid, käisin pidevalt öösiti pissil, kõht kiskus ja torkis. Iiveldus oli endiselt alles, aga ilmutas end enamasti siis, kui kõht tühjaks hakkas minema. Liha ma endiselt ei taha. Ka kana ja kala ma suurte fileedena ei soovi. Kui ta on pisikeste tükikestena mõne woki või roa sees, siis on söödav. Eelistan kõike, mis on värske. Minu õhtusöök näeb enamasti välja selline. Apelsinid on endiselt teemas. Kuna mul on kõhukinnisusega ka probleeme (sorri TMI, I know), siis soovitas arst rohkelt ananassi ja kiivisid tarbida. Seda ma proovin ka jälgida. 


11. Nädal: Sellel nädalal lisandus sümptomite hulka ka peavalu. Kõht kiskus järjest rohkem ja hakkas ka välja paistma. Nüüd ma enam naljalt oma rasedust ei varjaks. 11.nädal oli meie jaoks selles mõttes eriline, et 11+6 oli meil härra Šoisi külastus planeeritud. Me saime teada beebi soo ja saime teda pikalt, pikalt ekraanil imetleda. Täpselt siis ma tundsin ka esimest korda sellist päris armastuse tunnet. Sellist hästi suurt armastuse tunnet. See pisikene inimene! Ta on meie pisikene inimene! See, kuidas ta ekraanil oma pöialt usinalt lutsutas, oma jalgadega mõnusalt siputas ja meile pidevalt külge ette keeras.. See oli kõige armsam asi, mida ma oma silmaga näinud olen. Ma tundsin tungivat soovi teda juba oma käte vahel hoida. See on kirjeldamatu tunne.


12. Nädal: See oli kõige, kõige suuremat närvikõdi tekitav nädal. 12+4 oli meil ITK-s kuklavoldi testi jaoks aeg. Enne seda olin juba käinud verd andmas ja uriiniproovi haiglasse viinud. Nüüd saime kindlustunde kõige olulisema osas.. Kas meie beebiga on kõik hästi? Kas ta on terve? Nagu ma üleval juba mainisin, siis KV mõõdeti 1,7 peale ja riskid on madalad. Kõik oli korras. Organid olid seal, kus vaja ja töötasid ilusti. Kivike langes südamelt ja peale seda olen kohe eriti suur naeratus suul ringi käinud. Iiveldus on mul endiselt külaliseks, kuid seda vaid siis kui ma hommikul ärkan ja hästi korraks. Seni kuni ma söögitaldrikuni jõuan. Peale seda on kõik hästi. Kõht endiselt mulksub, venib ja torgib. Kõhuli ma eriti enam lamada ei saa. Ebamugav on. Kassidel on millegipärast viimasel ajal kombeks öösiti mu kõhule magama end sättida. Varem nad seda ei teinud. Ei tea, kas hoiavad beebit soojas? Igatahes on see päris armas :) 


Nii me siin kolmekesi oma vaikset pereelu elame. Mina proovin päevas ikka võimalikult palju kõndida ja miinimum 5000 sammu teha. Käin E-R tööl ja hoian end aktiivsena. Õhtul muidugi kui koju jõuan, siis vajun reeglina suhteliselt kiiresti unne. Ma nii naudin praegu seda rahuliku aega. Me saame nii palju filme vaadata, kodu korras hoida, loomadega tegeleda ja üksteisega rohkem kvaliteetaega veeta. Seda ma võin küll öelda, et beebi tulek on meid Kristoga vaimsel tasandil kindlasti palju lähedasemaks veel muutnud. 

Hullult tänulik olen veel Mallule, sest tema on mu raseduse AABITS ja minu kalju, millele toetuda. Ta Lende on ka nii armas, et ma tahaks igal korral nutta. Meie pere on ülimalt toetav ja me oleme selle eest südamest tänulikud. See on nii äge, et nad on beebi tulekust sama elevil kui meie. Kui see laps vaid teaks, kui palju teda juba armastatakse!

Aga me poemegi kohe põhku. Kas teie seas on veel beebiootel emasid? Mitmendas nädalas omadega olete? Kuidas enesetunne on?

Thursday, November 10, 2016

Esimesed 3 kuud armastust - Härra Šois ennustab : Kas meie rosinake on poiss või tüdruk?


Ma ei olegi oma rasedusest eriti palju pajatanud veel. Seda eelkõige seetõttu, et see kõik on meie jaoks veel nii uus. Me alles harjume selle mõttega. Samas ei oska ma sõnadesse panna seda, kui palju on see pisikene tegelane meid juba ümber oma pisikese sõrme keeranud. Ma ei suuda oma aju välja lülitada, et ma ei mõtleks pidevalt sellele, kuidas ma seda pisikest inimest musitada ja kallistada tahaks. Kuidas ma tahaksin silitada ta pisikest peakest ja näidata talle, et tema elu saab olema täis nii palju armastust. Ma ei jõua ära oodata, et ma saaksin teda vaikselt oma käte vahel unele suigutada ja öelda talle, kui palju ma teda armastan. Et öelda talle, kui palju tema isa teda armastab ja öelda talle kui väga me teda ootasime!

Meie andsime pisikese tulekule rohelise tule juba aastake tagasi. Me otseselt ei ajastanud midagi, aga kätt ette ka ei pannud. Enne seda võtsin aastaid ja aastaid hoolega beebipille ja teadsin, et kuna me planeerime lähematel aastatel last, siis jätsin need nüüd võtmata. Veel enam, et me kihlusime õige pea ja planeerisime pulmi. Keha vajab aega beebipillidest taastumiseks ja meie puhul võttis rasestumine aega terve aasta. Ja lõpuks, lõpuks.. Juba kuue kuu pärast saan ma teda oma kätevahel hoida ja ta ongi päris meie oma. 

Minul on olnud alati arvamus, et ma olen rohkem selline "poistetegija". Ma ei teagi miks.. Kuidagi vaimusilmas oli alati selline pisikene blond ja sinisilmne poisslaps. Nii ennustasin ma meie beebidegrupis ka. Ka Kristo arvas ja lootis seda. Eks mul oli natukene omakasu ka. Poisid kipuvad rohkem emmekad olema ja "vanem venna" kõlab nii ilusti! Eriti minule.. Minul ei ole ühtegi õde ega venda ja kasvasin ülesse üksi. Ilmselt on see olnud mul selline väikest viisi unistus. Teiseks lapseks sobiks pisikene tirts, keda suurem venna hoolega kaitsta saaks. Isegi vahel võibolla üleliia. Aga tegelikult on ju ilmselge see, et laps võiks lihtsalt terve olla. Sellepärast muretseme me kõik ju kõige enam ja loomulikult on see ka kõige olulisem. Ka mina muretsen. Koguaeg! Nii veider on mõelda, et ega see muretsemine nüüd enam kuskile ei kaogi. See jääb. Mina ja Kristo oleme selle pisikese inimese emme ja issi.. Elulõpuni. See on ju kirjeldamatu õnnetunne! 


Siin on meie pisikene ilmaime 2D ja 3D vaates. Hängib seal nabanöör üle õla. Ilmselt jäi see talle pidevalt ette ja tuli eest ära lükata. Šoisi juures käisime meie 3D ultraheli uuringus. Oscarile läheme esmaspäeval ITK-sse. Kõikidele emadele on ju kõige suuremaks kingituseks kindlustunne, et kõhubeebiga on kõik hästi. Kui see kindlustunne läheb mulle maksma 90 eurot, siis olen ma nõus selle ka kinni maksma. Meie saime ca 30-40 minutit oma pisikest tegelast ekraanil jälgida.. Üle lugeda iga  sõrme, varbakese ja teada ka beebi soo. Seda muidu 90%-lise täpsusega, sest tegelikult on ta ju veel päris pisike. Soo määrab härra Šois jalgevahel oleva "objekti" nurga järgi. Kui see on alla 20 kraadi, siis on tegemist ilmselt tüdrukuga. Kui see on rohkem kui 40, siis kindlasti poiss. 

Meie puhul sai nalja kõvasti. Kõigepealt kui uksest sisse astusime, siis uuris Šois küsivalt.. "Triinu Liis, kui tohib küsida siis.. Kas te oma abikaasat silmadega enne mõõtsite, kui rasedaks otsustasite jääda?" Nalja nabani, sest meie kontrast Kristoga on tõesti üüratu. Palus ta mul siis pikali heita ja peale natukest uurimist küsis ta meilt "Kas Kristo tütart kasvatada oskaks?". Point taken. Rõõmustasime pisitütre üle! Nurk oli 19,58. Siis jätkasime beebi sõrmekeste lugemisega ja heaolu uurimisega.. Kuniks meie pilgud ekraanil tardusid. Beebi võttis rahulikult oma parema käekese, pistis selle mõneks sekundiks oma jalgevahele ja ekraanil enne nähtud "objekt"nö ärkas. Nüüd sai kalde nurk mõõdetud 48 kraadi peale. Poiss, mis poiss! Šois muheles ja ütles, et juu siis poiss solvus eelneva arvamuse peale ja pidi näitama, et tal on täitsa korralik poisile omane varustus olemas.

Meie ilmselgelt vinge ja ekstravertse iseloomuga poja! Oooooooooh, kui äge! Need pisikesed kikid, triiksärgikesed ja ketsid mida poes imetlenud olen! Kõige kihvtim on see, et meie poja sünnib täpselt samal looma-aastal nagu mina ja kui veab, siis saab olema ka sama tähtkujuga. Kukk ja sõnn! Ma ei jõua ära oodata juba, et temaga kohtuda! Tuleks see kevad rutem :)

Natukene tehnilist infot ka. Täna on rasedust täpselt 12 nädalat. Šois mõõtis poisi natukene siiski suuremaks : 12+4. Suurust on tal 6,3cm ja süda lõi hirmus kiiresti (178 lööki minutis). Eks ta siples ka parajalt ja näitas end igast küljest.

Kas Teile pakuks huvi lugeda ka natukene detailsemalt raseduse sümptomitest ja minu eelnevatest nädalatest? Kuna esimene trimester kohe läbi, siis mõtlesin sellise kokkuvõtliku postituse sellest teha. Tean, et päris alguses, kui ise rasedaks jäin, siis oli google, igast foorumid ja postitused minu parimateks sõpradeks! 

Monday, November 7, 2016

Pulmapildid - Meie päev läbi Laura Strandbergi silmade


Jumal kuidas ma neid pilte ootasin ja jumal kuidas ma pisardama kukkusin. Oh, hormoonid, ohmoonid. Te võite ette kujutada seda tunnet kui sa rasedana ja mega emotsionaalsena oma kõige ilusamast päevast tehtud fotosid esimest korda vaatad. Laura tegi ikkagi suurepärast tööd ja me ei saakski olla rohkem rahul. Selle ma panen küll kõigile tulevastele noorpaaride hingele, et ärge hoidke  fotograafi pealt kokku. Need pildid jäävad teile eluks ajaks ja see on nii oluline, et fotograafi käekiri teile meeldiks. Meie panime paika maksimaalse eelarve, googeldasime välja kõik võimalikud fotograafid, uurisime kas nad on soovitud kuupäeval vabad ja palusime neilt pakkumist. Kui saime pakkumised kätte, siis hakkasime ükshaaval kõigi fotograafide tehtud töid läbi vaatama ja valisime sealt lemmikud. Kui päris aus olla, siis jäid sõelale vaid mõned üksikud. Kuna Laura meile ka inimesena väga sümpaatne oli, siis jäigi nii, et tema meie tähtsat päeva pildistab. Võime käsi südamel öelda, et me ei kahetse!

Eks fotod räägivad rohkem kui mina iialgi suudan edasi anda. Mul on hea meel jagada teiega killukesi meie pulmast. 


Kes on Teie lemmik fotograaf? Keda soovitaksite Teie? Kuidas Teile Laura käekiri meeldib?