Mure kiisudega - Meie väikene õudusunenägu. Sõit maale

Kes meie pesakesel silma peal hoiavad, siis olete ilmselt kursis, et meie kodus on lisaks tuhkrule juba poolteist aastat ka kaks varjupaiga kiisut. Muidu on nad tublid ja vahvad tegelased, aga nendega kaasneb ka üks suur mure. Nimelt.. Kuna me käime pea igal nädalavahetusel maal, siis haarame nad alati kaasa. Neile nii meeldib aias ringi kalpsata ja toas kärbseid püüda. Linnas olles nad seda teha ei saa ja selle võrra on nende rõõm veel suurem. Mõlema koduga on nad kenasti harjunud ja tunnevad ennast hästi. Probleem seisneb punktist A punkti B jõudmises. Esialgu oli nii, et puuris olles ei olnud muud, kui see, et kiisud terve tee südantlõhestavalt mjaugusid. Eks ta paras piin ole, sest sõit on siiski poolteist tundi, aga midagi pole teha. Läks natukene aega mööda ja meie must kiisu hakkas tee peal lausa puuris olles vahutama. Ta vahutas suust nii kõvasti, et see oli päris õudne vaatepilt. Sellise olukorra tulemusel, kaotab kiisu palju vedeliku ja vesi peab alati juures olema. Vahutamine tuleneb nö "merehaigusest" ja stressist. Kontakteerusime arstiga ja saime rahustavat loodusliku rohtu. Seda tuleb siis kiisudele nii umbes tunnike enne sõitu suukaudu manustada. Oleme seda nüüd teinud usinalt, aga midagi ei muutu. Tõsi on küll, et kiisu enam ei vahuta, aga sellega kaasnes hoopis uus probleem. Meie must kiisu on hakanud sõidu ajal transpordipuuri häda tegema. Seda absoluutselt igal korral. Enamasti just seda nr "2"-te, aga mõnel õnnelikul juhul seda leebemat varianti.

Kas te kujutate ette mis tunne on olla pisikeses autos kui kass on just khmm.. Oma nr 2 häda teinud? Juudas! See on üks hirmsamaid asju mida ma elus olen kogema pidanud siiani. Seda muidugi kassikoori saatel. Ma ei taha mõeldagi, mis tunne tal endal seal transpordi puuris olla on. Ostsime siis sellised "pissilapid" ja peatusime vahepeal, et lappi vahetada. Siis oli kaks erinevat varianti.. Kas autosse lahti pääsedes tegi ta häda istmele või mõne aja pärast kordus sama stsenaarium. Ta reaalselt on võimeline igal korral selle 1,5h jooksul kaks korda oma häda puuri tegema ja peale seda veel õnnetumalt ja südantlõhestavamalt mjauguma. Mida ometi teha? Teine kiisu annab endast samuti terve tee häälekalt märku, kuid lamab enamasti ja häda ei tee. Oleme täiesti nõutud, sest nii ju ei saa.

Oleme proovinud autos olles neid lohutada või ignoreerida. Mitte kumbki variant ei aita. Ometi oleme maal käinud koos nendega juba nii paljusid kordi ja nad peaksid sellega juba harjunud olema, et me ei vii neid kuskile piinakambrisse. Ei ole nad saanud ka mingit traumat meiega koos olles, et autoga sõidetaks vaid arsti juurde. Lisaks veendume alati,et autos ei oleks liiga palav, vesi oleks käepärast ja isegi auto akna jätame hästi natukene praokile, et kõrvadele avalduvat survet vähendada. Sõidame stabiilselt ja möödasõite ei tee. Oeh!

Koju neid jätta oleks samuti patt, sest siis peaksid nad iga nädalavahetuse üksi veetma ja maal olles on nad olemisega vägagi rahul. Sekund kui maale jõuame, saavad nad aru kus nad on ja jaht putukatele võib alata. Eriti mõnus on mööda puid ülesse turnida ja küünis ringi kolada.

Kas äkki keegi Teie seast on sellise murega kokku puutunud? Kuidas Te sellega toime tulite? Kas on üldse mingit lahendust sellele?

Toimetused maal - Kuidas kell 2 öösel köök omale totaalselt uue näo sai!

Veetsime nädalavahetuse maal ja tegelikult oli plaanis plats ära niita ja ülejäänud aja jalad seinal puhata, aga päris nii see ei läinud. Esiteks jäi seekord üks nädalavahetus vahele ja muru oli parajalt kasvu visanud. See tähendas seda, et me pidime ikka mitu tuhat ruutmeetrit maad  ära riisuma. Huuuuuuuuh. See oli paraja trenni asemel, sest järgmisel päeval olid meil Krissuga mõlemil alaselja lihased pinges. Seda ilmsestasid muidugi ka mõned villid peopesas, aga saime tehtud! Vahepeal oli lihtsalt nii palju vihma sadanud, et kõik vohas. Lisaks sellele oli Suure-Jaanis ilmselt ka paras torm olnud, sest selle nahka oli läinud üks hoovis olnud suur õunapuu (mis muide oli õuntest täiesti lookas). See oli murdunud ikka päris muru ligidalt, tüve juurest ja kukkunud õnnetult meie lõkkeplatsile. Täitsa kahju tegelikult, sest eelmisel aastal saime selle puu alt imemaitsvaid vilju! Kristol on suur plaan sellel aastal esimest korda õunamahla/veini ja siidrit villida ja seetõttu oli eriti nukker neid õunakesi seal lõkkes vedelemas näha.

Kui aias kõik toimetused tehtud said, siis liikusime tuppa. Kristo ei liikunud, tema jäi küüni köögi jaoks riiulit ehitama. Ta oli seda juba ammu planeerinud ja lõpuks tekkis selleks ka vajaliku aega. Meil lihtsalt pole oma asju kuskil kahjuks hoida. Köögis on meil vaid üks kapike, mis peab mahutama nõud, kuivained ja kõik muud asjad, mis mitte kuskile mujale ei mahu. Nüüd tasapisi proovime võimalikult pisikese eelarvega omale panipaigaruumi juurde tekitada. Õnneks on Kristol kuldsed käed!

Kuna Kristo seda köögi jaoks mõeldud riiulit nii usinalt kavandas, siis tuli mulle ka tuhin peale. Mulle meenus, et olime tegelikult juba kuid ja kuid tagasi ostnud peitsi, et majas olev laudis üle võõbata. See on ajaga juba nii oranžiks muutunud. Esialgu ostsime pisikese potsiku, et kuskil nurgas vähekene katsetada, kuidas üldse tundub. Mina muidugi suure hurraga teipsin terve köögi ajalehti täis ja asusin kohe värvima. Kristol polnud aimugi mis toas toimub. Mida rohkem ma värvisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Siis oli selge.. Marssisin Kristo juurde küüni ja teavitasin uudistest. Me peame nüüd terve maja üle peitsima! Köök näeb juba praegu nii palju avaram välja ja kuidagi.. Kasitum!? 

Kahjuks lõpetasin ma peitsimisega kell 2 öösel ja eriti häid pilte ei saanud. Reaalsuses on tulemus muidugi veel ilusam. Nüüd ongi dilemma.. Kas peaks teise kihi veel peale võõpama?

Aga eks pildid räägivad enda eest ise. Köök enne : 

Köök enne meie aega

Köök meie ajal

Köök nüüd

Köök nüüd

Pärast fotod on natukene tumedad ja ei anna päris seda lõpliku tulemust edasi, aga kuidas Teile tundub? Kardinad on muidugi fotolt puudu. Tahaks sinna sellist õrna ja lendlevat valget kardinat, siis oleks juba päris mõnus!

Mida toredat Teie nädalvahetusel tegite?

OOTD: 15.07.16

Pluus: Primark, Püksid : H&M'i lastemaailm, Papud : Primark, Prillid : Tiger

Minu meelest läks see nädal tõesti valguskiirusel mööda. Esiteks oli tööd jube palju ja noh.. Eks pulmadega ka üksjagu tegemist. Kui rääkida pulmadest, siis tänaseks on meil olemas juba fotograaf ja sõrmused ka. Milline kergendus! Kusjuures.. Fotograafiga on selline naljakas lugu, et tegelikult soovisime me teda algusest peale. Ta on mind varasemalt Naistelehe tarvis pildistanud ja Mallust tegi ta ka imeilusad pulmafotod. Ta oli esimene, kelle käest pakkumist üldse küsisime. Temal oli see teema, et 20.08 on ta sünnipäev ja esialgu oli ta valmis tegema vaid ilupilte tunnike/paar. Siis hakkasime otsima teist fotograafi kõrvale.. Kui temaga esimest korda nüüd pulmade raames kokku saime, siis tekkis tal mõte, et jääks ikkagi terveks õhtuks. Te ei kujuta ette, kuidas meie mõlema südamed rõõmust selle peale kilkasid! Nüüd on tõesti vaid bänd või DJ puudu. Enamik kutseid saime ka eile laiali viidud ja sellega on ka praktiliselt ühelpool. Mõned üksikud on veel jäänud.

Kohe, kohe stardime Kristoga Viljandisse, et nädalavahetus seal veeta. Muru vajab niitmist ja vannituba üle peitsimist. Tõotab tulla tegus nädalavahetus. Homme pidid Krissu ja Ivar ka meiega ühinema, niiet meil on töökäsi veel rohkem. Lisaks nendele töödele plaanime nädalavahetusel ka ühe pingi meisterdada.. Nimelt saab sellest meie pulma külalisteraamat. Selle viime hiljem maale ja ongi praktiline mälestus. Kuna homme lubas ka parajalt vihmast ilma, siis meie küün on ideaalne koht sellisteks tegevusteks, kuhu vihma käest peitu pugeda. 

Mida toredat Teie nädalavahetusel plaanite?

TAG: Mälestusi ja mõtteid vanavanematest

Üks tore kaasblogija Liis tegi täna ühe vahva postituse vanavanematest ja tag´is ka mind, et ma enda omadest pajataksin. Tänase postituse pühendan täielikult Tibule, sest noh.. Ta ongi minu kõige parem Tibu! Ma ausalt öeldes, ei kujutaks oma lapsepõlve ilma temata ettegi. Ka tänasel päeval on Tibu minuga pidevalt ninapidi koos. Seda armastust mida ma tema vastu tunnen on võimatu sõnadesse panna ja ma ei kujutaks iial ette, et keegi teine minu vanaema oleks. Tibu on täpselt selline muinasjutust välja võetud pannkoogi vanaema. If you know what I mean :)

1) Mida vanvanemad sulle õpetasid? Tibu on mulle väga paljusid asju elus õpetanud. Kõige olulisemaks pean ma nendest lähedust. Ta on olnud alati selline musi/kalli vanaema ja mind komplimentidega pidevalt üle kallanud. Tänu temale oskan seda ka ise teha. Ta ütles alati, et inimestele tuleb nende häid omadusi välja tuua ja neid selle eest ka tunnustada. Lisaks sellele on ta õpetanud mulle seda, et inimene on täpselt nii vana kui vanaks ta ennast peab. Tibu käib näiteks iganädalaselt trennis, korraldab memme-taadi päevasid, tantsuõhtuid ja käib isegi tantsupidudel tantsimas. Lisaks sellele on ta tohutult pädev arvutikasutaja. Enamasti näeb teda oma tahvelarvutiga kõike pildistamas. Neid pilte saab piilda näiteks facebookist või instagramist ja tänu sellele hoiame me pidevalt üksteist teineteise tegemistega kursis. 

2) Kas sul olid head suhted oma vanavanematega? Eks kindlasti oli mingi hetk puberteedieas, kui ma mõtlesin, et "isssssssssand jumal, give me a break! Miks ma ei või kella üheni öösel ometi õues olla?". Jumal tänatud, et ei tohtinud! Pahandasime enamasti ainult siis, kui tibu mind sööma kamandas ja mina toidu järele jätsin.. Või ei viitsinud hambaid pesema minna. Aga üldjuhul oli tibu ikkagi see inimene, kellele ma pidevalt nuttes helistasin või tema juurde jooksin ja kes mind oma sõnade ning kallistustega lohutas. Ma siiani helistan alati talle, kui mul midagi südamel on. Ta on nagu see kalju, mille vastu nõjatuda.

3) Eredaim mälestus? Mulle tuleb alati meelde see, kuidas ma Tibu külla tulekut ootasin. Kui ma teadsin, et ta kohe, kohe uksest sisse astumas on, siis jooksin kõige kaugemasse toa nurka, et ta siis kallistades pikali joosta ja nii absoluutselt igal korral. 

4) Millised omadused oled oma vanavanematelt pärinud? Eks ikka ilmselt edevuse ja suhtlemisvajaduse. Tibu on ka alati selline hästi emotsionaalne olnud ja inimestega suhtlemist armastanud. Eks ma olen natukene tema moodi küll. Lisaks sellele pärisin tibult ümmargused põsesarnad, mis naeratades esile tulevad.

Aitäh Tibu, et mul olemas oled! Millised mälestused on Teil oma vanavanematest? Väga vahva oleks Teie vastuseid lugeda :) Ja kuna tegemist on TAG´iga, siis loeksin hea meelega Triin Guljavini vastuseid.

Ebakindlusest

Üks päev me tegime siin Kristoga Live´i ja peale seda hakkas mulle tulema üsna palju kommentaare inimestelt juuste sättimise kohta. Keda see hirmsasti häiris, kes lausa ei suutnud vaadata ja mõni lausa arvas, et mul on kesknärvisüsteemi häire. Ma ei olnud kunagi varem seda ise tähele pannud ja peale seda jäi see mind painama. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja rääkisin sellest Kristoga. Mis seal ikka. On ilmselge, et tunnen enda välimuse osas mingisugust ebakindlust. Tegemist oli ebakindlusega, millele inimesed tähelepanu pöörasid. Hiljem muutus sellele tähelepanu pööramine rohkem narrimiseks. Reeglina kipub see ju olema nii, et leides kellegi nõrga koha, vajutatakse sellele veelgi. Huvitav miks?

Tänu tollele vahejuhtumile ei osanud ma olukorraga toime tulla. Ma jälgisin ennast pidevalt ja proovisin ennast miskipärast vaos hoida. Kui sellele tähelepanu juhtimine jätkus, siis muutusin kurvaks. Ma ei osanud enam kaamera ees üldse olla. Kuna suuresti koosneb minu blogi ju igapäevastest vlogidest, siis pani see mind muretsema. Kuidas ma nüüd normaalselt kaamera ees räägin? Nii et ma ei mõtleks pidevalt sellele, kuidas ma olen või mida teha tohin. Jõudsin mõttelennuga sinnani, et selliselt kaob ära igasugune siirus ja vabalt võtmine videopildis. Ometi on see miski, mis minu blogi olemusse vägagi kuulub. Analüüsisin, mis ma analüüsisin, kuid olin ikkagi tupikus. Korraks mõtlesin, et huh, ma ei tahagi ühtegi videot teha, sest see muudab mind haavatavaks. See näitab inimestele, milline ma olen, kuidas ma mõtlen ja millised on minu kiiksud. Pidasin pisikese pausi ja proovisin uuesti. Probleem ei olnud kuskile kadunud.. See oli endiselt seal, kuhu ma ta jätsin. Probleem ei olnud tegelikult üldse see, mis ma arvasin olevat.. Probleem peitus ju minus endas. Ma olin unustanud, et ennast tuleb ju armastada. Tuleb õpetada ka teisi armastama sind täpselt sellisena nagu sa oled. Ega kõigile ei saagi meelejärele olla ja tegelikult ei tasu sellistele asjadele üldiselt eriti palju aega kulutada. Loomulikult on oluline taolised märkused endale teadmiseks võtta ja mõningate tobedate harjumuste võõrutamiseks selle nimel vaeva näha, kuid kindlasti ei tohi see tulla millegi sellise vahele, mida sa tõeliselt armastad. Mõistsin, et olin toredate inimeste (kes on mu blogisõbrad juba ammu, ammu) asemel hakanud tähelepanu pöörama teistele. Olen alati ise sellise põhimõtte vastu olnud ja ometi sattusin ise sinna lõksu.

On teada värk, et elu on kord ülesse, kord alla. Endaga tuleb tööd teha. Kristo luges just ühte intrigeerivat raamatut ebakindlustest. Ta luges mulle sealt paar rida ja natuke raputas mind tagasi paika. Sinna, kus ma enne olin.

Olen ka ise tähele pannud, et väga paljud inimesed panevad suure rõhu just nendele inimestele, kes süvendavad neisse ebakindlust. Aina rohkem hakatakse nende inimeste negatiivsust kuulama ja tähele panema, mistõttu mõeldakse ka ise, et järelikult olengi imelik. Näiteks kui ma tegin Kristoga seda live’i, kus me niisama jutustasime ja veetsime aega teiega, siis ma ei pööranud üldse tähelepanu oma liigutustele või tegevustele, sest mu tähelepanu oli sel hetkel teile suunatud. See kõik oli väga positiivne, sest te kõik võtate sellest osa ja olete nii sõbralikud ning hoolivad. Aga siis hiljem, kui kommentaare lugesin, muutus meeleolu kurvaks, just nende halbade kommentaaride pärast. Siit ju ehtne näide, et selle asemel, et eelnevat positiivsust hoida, mitme inimesi häid sõnu meeles pidada, hakkasin ma just mõtlema sellele paarile negatiivsele kommentaarile, mis mu tuju alla tõid. Aga nii ei tohiks see asi olla, me peaksime aina rohkem ja rohkem keskenduma just nendele sõnadele, nendele inimestele, kes toovad meist välja selle kõige parema ja positiivsema inimese. See teeb meid rohkem õnnelikumaks ning annab motivatsiooni juurde ka edaspidiseks. Sest kui me ise mõtleme negatiivselt ja sisendame endale negatiivsust ja ebakindlust, siis võime kaotada ka kõige ustavamad ja tugevamad sõbrad, sest taoline negatiivne energia on tohutult kurnav ja see tõttu võivadki mõned inimesed lõpuks üksi jääda. Üksi koos enda lahendamata mure või ebakindlusega.

Ma tahaksin sellega öelda, et selle asemel, et pöörata tähelepanu neile, kes meid halvustavad, kritiseerivad ning viskavad meid nö poriga, peaksime pühendama oma aja ja energia just nendele inimestele, kes meid hindavad, hoiavad, väärtustavad ning armastavad. Sest nemad samuti pühendavad kogu oma aja Sinule, et sulle head meelt valmistada.

Ja, et postitus liiga tõsisel noodil ei lõppeks, siis siin üks goofy pilt minust ja Kristost kunagisest reisist Bulgaarias

Pulmad - esimene närvikõdi

 Nii naljakas, et nüüd kui see päev on meil tõesti juba kohe uksetaga, siis hakkab mul pisikene närv sisse tulema. Isegi postitust kirjutades või lihtsalt selle päeva peale mõeldes läheb seest kõik õõnsaks. Ma olen alati olnud see tüüp, kes on juurelnud sellise pulmaeelse ärevuse osas, et miks inimesed huvitav muretsevad? Mida nad täpselt kardavad ja miks taoline emotsioon tekib? Nüüd seisan sellega ise silmitsi. Kohe kindlasti ei ole tegemist kahtlusega, vaid.. Närvikõdiga! Täpselt selline mis raputab sind umbes täpselt südame juurest ja lõppeb varba otsas. Meie tähtsa päevani on jäänud umbes täpselt kuukene. Küsisin Kristolt ka, et mida tema mõtleb? Kas ta natukene kardab ka? Tsiteerin :

"Mina tunnen end väga hästi, ootan juba huviga seda päeva! Ärevust või kartust kui sellist ei ole, mis siin ikka karta, abiellun ju oma kaaslasega, keda sügavalt armastan Ainuke asi, mida ma aeg-ajalt mõtlen, on see, et kuidas kõik siiamaani organiseeritud asjad omavahel kokku sobivad ja kuidas sel päeval see kõik välja mängitakse, aga samas on meil väga tubli pulmakorraldaja, kes väga usinalt aitab ja tal on ka visioon silme ees olemas, missugune see pulm välja hakkab nägema - õnneks, sest mul endal on küll juba kõik sassis "

"Aga ma olen rahulik, sest siiamaani on meil kõik asjad väga sujuvalt ja hästi laabunud, et ma usun, et see pulmapäev laabub täpselt sama hästi. Ootan juba täiega, sest saab olema väga äge päev!"

Kui päris aus olla, siis on minul ka kõik sassis. Kuna me käime mõlemad täiskohaga tööl, siis selline "hands on" korraldamine on olnud totaalselt välistatud. Ja olen Kristoga täiesti ühel meelel.. Jumal tänatud, et meil on super tore pulmakorraldaja Reana https://www.facebook.com/disaindipity/, kes selliste asjade pärast meie eest muretseb. Tema peas on kõik paigas. Suureks abiks on muidugi ka professionaalne pulmaisa Karl. Ma selle korraldusliku poole osas eriti ei muretsegi, pigem ootan samuti põnevusega, et kuidas see kõik siis lõpuks paika loksub. Täna plaanime veel viimased pulmakutsed inimestele toimetada. Huh! Kuhu see aeg kadunud on?

Alles üleeile oli see, kui instagrami piiludes mulle kaks tuttavat nägu Saku mõisa taustal vastu vaatasid. Ivar ja Krissu! Nii vahva on mõelda, et meie ellu on tulnud sellised armsad inimesed, kes on nii olulisteks osakesteks meie elus saanud. Siis ma mõtlesin ka, et mitte miski ei saa viltu minna.. Me oleme sellel päeval ümbritsetud tõesti kõige vahvamate inimestega. Ilmselt pool õhtut istungi suu kõrvuni ja pisarad silmas. Ei ole mingi saladus, et ma olen üpris emotsionaalne inimene. Sellepärast ongi tore, et Kristo seda meie suhtes tasakaalustab. Tema on ka emotsionaalne, aga tema on rahulikum. Sõltub muidugi olukorrast, aga enamasti see nii on. See on üks omadus, mida temas eriti kõrgelt hindan. Kogu selle pulmavärgi keskel tunnen igapäev, et me oleme natukene jälle lähedasemad. Me vestleme teemadel, mida kunagi varem puudutanud ei ole. See on nii äge!

Kas teil tekkis selline mõnus närvikõdi enne pulmi? Millised olid Teie suurimad hirmud?

Muljed õllesummeri esimesest päevast

Eile käisime Malluga siis õllesummeril ja tegime Saku Läte boksis alkoholivabasid kokteile. Ütleme nii, et minu jaoks oli see õhtu kõige lõbusam osa. Olgugi, et me just meister barmanid pole, aga siiski. See oli tõesti fun! Mul õnnestus isegi nii mõnegagi Teie seast klaase kokku lüüa. Pärast meie üritust läksid Kardo ja Mallu sööma ja mina sattusin juhuslikult Leenu ja Meelisega jutustama. Ootasime kõik Cartooni ja Prodigy esinemisi.. Inimesed olid kõik hirmus purjus ja wc järjekord meeletu. Nagu ikka õllesummeril. Cartoon oli sellel korral kuidagi lahja. Ma olen varasemalt ikka nii kolmel, neljal kontserdil käinud ja siis on need mulle väga meeldinud. Rokkida oleme saanud kõvasti! Sellel korral tegi Cartoon minu meelest täiesti teistmoodi kava. Esinemise ajal oli suurtel ekraanidel pildid Adele'st burgereid söömas ja leeke välja sülitamas!? Ja muusika oli midagi totaalselt teistsugust. Lõpus kõlanud "On and on" oli ainus mis jala tantsuma pani. Ma ei saagi aru, et kui eelnevalt olen ma nende laividest tõesti vaimustuses olnud, siis mis seekord juhtunud oli? Kas kellelgi teisel ka sellised emotsioonid tekkisid? 

Foto Marimelli blogist

Ma ei taha üldse selline vinguviiul olla ja tegelikult olen ma päris suur Cartooni austaja, aga jah,  eks alati ei saagi kontsert kümnesse minna. Ka Prodigy oli selline so-so. Kui üritasime rahvamassist ennast läbi suruda, et kontserdilt lahkuda, siis suudeti meid kokteiliga üle valada. Sel hetkel mõtlesin, et oh my.. Mis järgmiseks? Läksime hoopis ühte telki sööma ja jutustasime niisama.

Millised olid Teie emotsioonid õllesummeril? Kas jäite rahule? 

#epneritepulm - kaugel me omadega praeguseks oleme?

Nii veider on mõelda, et pulmadeni on jäänud vaid 45 päeva. Ma poleks iial arvanud, et abiellun 23 aastaselt. Ma poleks iial arvanud, et ma abiellun mehega, keda kooli ajal salaja imetlesin. Ma poleks iial osanud ette kujutada, mis tunne see on.. Selline ootusärevus ja õnnetunne. Kui ma seda hetkel kirjutan, siis tulevad judinad üle selja. Mind valdab selline pisikene ärevus, aga selline, mis naeratuse suule toob. See kõik on nii põnev, uus ja tähtis. Kõik asjad hakkavad vaikselt paika loksuma, aga palju on veel teha.

Kõige olulisem! Meil on olemas lõpuks pulmaisa! Meie pulmaisa Karl Pütsep on üks tõsiselt särav isiksus ja oma valdkonna spetsialist. Me veetsime temaga pühapäeval meie juures lausa 6 ja pool tundi. Panime enamuse ajakavast paika. Ta oli totaalselt meie masti inimene. Veidral kombel meenutas ta väga palju meie sõpra Martinit, kes esialgu antud rolli kandma pidi. Kui enne oli mul pisikene ebakindlus sees, siis enam mitte. Tema käe all ei saa ilmselt ükski olukord lahendamatu olema. Tema tegemisi saate piiluda siit : https://www.facebook.com/pulmaisakarl/. Hind üheks õhtuks (koos transpordi ja vajalike vahenditega tema poolt) on ligikaudu 600 eurot. Mulle meedis, et ta küsis meilt palju küsimusi, õppis meid tundma ja tegi rohkelt ettepanekuid. Nii me seal istusime koos oma kahe parima sõbra ja pulmaisaga meie elutoa vaibal, sõime viineripirukaid ja pidasime plaani. Taoline personaalne lähenemine on täpselt see, mida ootasin. Loodame, et see oli ainuõige otsus!

Nüüd natukene dekoratsioonidest. Meie pulmakorraldaja soovitus oli see, et me otsest altarit ei teegi. Meie tseremoonia toimub küll õues, ühe ilusa tamme all, aga kaunistame selle hoopis selliste erinevas suuruses pallikestega. Ostsime neid päris palju.. Nii umbes täpselt 20 tükki. Ühe hind JYSK'is oli ligikaudu 2/4 eurot (keskmised/suuremad). Lilleseaded jäävad vägagi tagasihoidlikuks ja teeme need ise. Igale lauale tuleb pisike mason jar lillekestega, laua number ja mõned erinevas suuruses valged küünlad. Viimane võib ka tegemata jääda. Peame ükspäev mõisa sõitma ja veenudma, et lauas siiski ruumi askeldamiseks ka oleks. 

Mis meil hetkel siis puudu on? Kõige parema ülevaate saab ehk nimekirja näol : 

Koht

Notar
Toitlustus
Tort
Kleit
Dekoratsioonid laudadel
Kutsed
Pulmaisa
Videograaf
Esineja tseremoonial
Sõrmuste karp
Jumestaja
Juuksur
Bänd
DJ
Ülikond
Sõrmused
Fotograaf
Alkohol

Mõningad dekoratsioonid

Kas midagi siit nimekirjast on puudu? On kellelgi äkki mingeid toredaid ideid veel? Fotograafidest on Kristol korralik excel tegelikult juba kokku pandud ja oleme ka pakkumised küsinud. Meil on hea ülevaade fotograafidest, kes antud päeval vabad on. Nüüd on vaja vaid tehtud tööd üle vaadata ja otsustada. Ma korraks isegi mõtlesin, et võiks teha nii, et kohapeal teeme mõningad ilupildid ka, kuid enamuse teeme hoopis pulmareisil. Võtame oma pulmas kantud riided kaasa ja korraldame hoopis seal fotoshooti. On keegi nii teinud? Kuidas rahule jäite? Ma pole selles idees üldse kindel, aga kindlasti tahaksin selles osas naaaatukene eeltööd teha. Tundub nii vinge! Kindlasti saaks maruvahvaid pilte teha ja see oleks midagi natukene teistsugust. Millised on Teie kogemused?

Natukene tahaksin rääkida kleidist ka. Nagu paljud teist juba teavad, siis minu kleidi autoriks on Birgit Kool. Oleme temaga hetkel juba kolmel korral kokku saanud ja kleit hakkab lõpusirgele jõudma. Birgitiga töötades on nii lahe see, et ta hoiab mind kogu protsessiga kursis. Küsib, soovitab ja saadab igal sammul ka fotosid valmivast kleidist. Ma nii tahaks sellest lähemalt rääkida ja teile pilte näidata, kuid proovin seda hetkel veel saladuses hoida. Kindlasti näeb pulmapäeval palju pilte instagramis ja facebookis #epneritepulm'a otsides. 

Kas Teie olete abielus? Kas tahaksite kunagi abielluda või äkki ootate praeguse kaasa ettepanekut? Milline oli Teie pulmapäev? Kas oli ka üllatusi? Kuidas kõik laabus? Küsimusi on palju, aga hea meelega loeksin Teie lahedaid lugusid või meenutusi sellest ajast :)

Kohtume homme õllesummeril! - Mallu ja Triinu teevad Saku Läte boksis kokteile!

Aga kes on homme õllesummerile minemas? Meie Malluriga igatahes oleme kohal ja meid leiab Saku Läte boksist kell 19:30 - 20.30! Meie ülesanne on Teile enda retsepti järgi vee ja kohvi kokteile tasuta jagada.. Aga selleks tuleb ka natukene vaeva näha! Boksis ootab teid üks pisike challenge ja sõita saab ka tagurpidi tõukerattaga. No teate küll... Selline kus keerad rooli vasakule, aga tõukekas sõidab teises suunas minema. Ma kunagi sain proovida samasuguse autoga sõita. Oli tõesti paras pähkel. Õnneks istus Kristo mu kõrval ja hoolitses selle eest, et ma päris paanikasse ei satuks. 

Igatahes.. Mul oleks hea meel Teid kõiki seal näha ja üks vahva tunnike koos veeta! Kohtumiseni seal!?  Samal päeval on päris palju toredaid esinejaid ka. Nende seas siis Cartoon (kl 21.00) ja Prodigy (kl 23.00). 

Ma ei ole kusjuures kunagi väga suur õllesummeri fänn olnud, aga olen proovinud ikka igal aastal kohal olla. Legendaarne on pärast koju öösel jalutada, sest ühtegi bussi ei mahu. Eelmine aasta jäin Njusha esitlusega näiteks väga rahule ja usun, et ka prodigy ei vea alt. Ei ole küll päris see muusika mida ma igapäevaselt kuulaks, aga oma silmaga tahaks näha küll. Festivali toitu ei jõua samuti ära oodata! Kas Teie olete pigem sellised, et ei aramsta selliseid üritusi või proovite ikka võimalusel minna?

Jaanipäevast ja sellest kuidas haigus mind jalust niitis. Huh!

Parima kvaliteediga vaatamiseks vali 720p!

Niiih. Lõpuks jõuan minagi jaanipäevast pajatada. Oli teine sellel aastal veel eriti tore! Kahjuks õnnestus mul juba laupäeval haigeks jääda ja seda lausa terveks nädalaks. Nii rivist väljas pole ma ammu olnud. Kõige hullem oli hirmsasti valutav kurk! Keeruline oli süüa ja neelata. Isegi rääkimine oli totaalne piin. Lisaks sellele painas mind palavik ja nohu. Ma olin selles muidugi ise parajalt süüdi ka. Kuna õues oli niii meeletult palav, siis käisime järves ujumas, ma tekitasin endale kärust basseini ja käisin ühel korral isegi paduvihma käes tantsimas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida..

Mõtlesin jagada meie jaanipäeval tehtud vlogi ja mõningaid pildikesi. Sellel aastal olime me Kõrgemäel. Seda juba alates kolmapäevast ja koju tulime alles esmaspäeval. Selline mõnus viie päevaline minipuhkus. Nädalavahetuseks ühinesid meiega Ivar ja Miko. Pühapäeval tulid läbi veel tibu, vanaisa ja veel paar sõpra. Kokkasime pannkooke ja käisime järves ujumas. Terve kõrgemäel veedetud aja hoidis termomeeter püsivalt 30 kraadist temperatuuri. Ma pean tõdema, et see oli niivõrd positiivne üllatus, sest sellist jaanipäeva pole meil ju ammu olnud!

Õnneks saime suure osa küünis olnud prahist ja kolast ära põletatud  ja lõke sai vägev! Üheskoos niitsime ja saime isegi uue naabriga tuttavaks. Ühe päeva nädalavahetusest loovutasime filmide vaatamisele. Neid jõudsime ära vaadata paraja tosina jagu. Vahel on mõnus lihtsalt jalad seinale visata ja mitte midagi teha. 

Seadsime ülesse linadest tehtud telgi ja sättisime tulukesed kahe puu vahele rippu. Haarasime majast kaasa kõlari ja laotasime tekid. Nii me seal tiksusime lõkke läheduses kella kaheni öösel ja kobisimegi magama. 

Aga ilusat teisipäeva! Eks pildid ja videod suudavad ehk veel paremini emotsioone edasi anda. 

Kui ei ole basseini ja õues on 35 kraadi, siis tuleb see ise valmis meisterdada

Meie veelembeline kiisu

Nautisime ilma!

Kiisumiisu truult ravis

Ja Kristo rabas hommikusöögiga jalust

Mida Teie jaanipäeval toredat tegite? Kuidas ilm oli? Leidub veel siin mõni õnnetukene kes haigeks jääda suutis?