Kes meie pesakesel silma peal hoiavad, siis olete ilmselt kursis, et meie kodus on lisaks tuhkrule juba poolteist aastat ka kaks varjupaiga kiisut. Muidu on nad tublid ja vahvad tegelased, aga nendega kaasneb ka üks suur mure. Nimelt.. Kuna me käime pea igal nädalavahetusel maal, siis haarame nad alati kaasa. Neile nii meeldib aias ringi kalpsata ja toas kärbseid püüda. Linnas olles nad seda teha ei saa ja selle võrra on nende rõõm veel suurem. Mõlema koduga on nad kenasti harjunud ja tunnevad ennast hästi. Probleem seisneb punktist A punkti B jõudmises. Esialgu oli nii, et puuris olles ei olnud muud, kui see, et kiisud terve tee südantlõhestavalt mjaugusid. Eks ta paras piin ole, sest sõit on siiski poolteist tundi, aga midagi pole teha. Läks natukene aega mööda ja meie must kiisu hakkas tee peal lausa puuris olles vahutama. Ta vahutas suust nii kõvasti, et see oli päris õudne vaatepilt. Sellise olukorra tulemusel, kaotab kiisu palju vedeliku ja vesi peab alati juures olema. Vahutamine tuleneb nö "merehaigusest" ja stressist. Kontakteerusime arstiga ja saime rahustavat loodusliku rohtu. Seda tuleb siis kiisudele nii umbes tunnike enne sõitu suukaudu manustada. Oleme seda nüüd teinud usinalt, aga midagi ei muutu. Tõsi on küll, et kiisu enam ei vahuta, aga sellega kaasnes hoopis uus probleem. Meie must kiisu on hakanud sõidu ajal transpordipuuri häda tegema. Seda absoluutselt igal korral. Enamasti just seda nr "2"-te, aga mõnel õnnelikul juhul seda leebemat varianti.
Kas te kujutate ette mis tunne on olla pisikeses autos kui kass on just khmm.. Oma nr 2 häda teinud? Juudas! See on üks hirmsamaid asju mida ma elus olen kogema pidanud siiani. Seda muidugi kassikoori saatel. Ma ei taha mõeldagi, mis tunne tal endal seal transpordi puuris olla on. Ostsime siis sellised "pissilapid" ja peatusime vahepeal, et lappi vahetada. Siis oli kaks erinevat varianti.. Kas autosse lahti pääsedes tegi ta häda istmele või mõne aja pärast kordus sama stsenaarium. Ta reaalselt on võimeline igal korral selle 1,5h jooksul kaks korda oma häda puuri tegema ja peale seda veel õnnetumalt ja südantlõhestavamalt mjauguma. Mida ometi teha? Teine kiisu annab endast samuti terve tee häälekalt märku, kuid lamab enamasti ja häda ei tee. Oleme täiesti nõutud, sest nii ju ei saa.
Oleme proovinud autos olles neid lohutada või ignoreerida. Mitte kumbki variant ei aita. Ometi oleme maal käinud koos nendega juba nii paljusid kordi ja nad peaksid sellega juba harjunud olema, et me ei vii neid kuskile piinakambrisse. Ei ole nad saanud ka mingit traumat meiega koos olles, et autoga sõidetaks vaid arsti juurde. Lisaks veendume alati,et autos ei oleks liiga palav, vesi oleks käepärast ja isegi auto akna jätame hästi natukene praokile, et kõrvadele avalduvat survet vähendada. Sõidame stabiilselt ja möödasõite ei tee. Oeh!
Koju neid jätta oleks samuti patt, sest siis peaksid nad iga nädalavahetuse üksi veetma ja maal olles on nad olemisega vägagi rahul. Sekund kui maale jõuame, saavad nad aru kus nad on ja jaht putukatele võib alata. Eriti mõnus on mööda puid ülesse turnida ja küünis ringi kolada.
Kas äkki keegi Teie seast on sellise murega kokku puutunud? Kuidas Te sellega toime tulite? Kas on üldse mingit lahendust sellele?