Kristo sattus täna ühele toredale veebisaidile ja leidis sealt meeletult palju mõtlema panevaid ja motiveerivaid lugusid. Ta jagas neid minuga ja mina soovin neid omakorda teiega jagada. On üks pikk postitus küll, aga igati lugemist väärt!
Noor ja edukas ülemus
sõitis naabruskonna tänavatel, liikudes oma uue Jaguariga natuke liiga
kiiresti. Ühel hetkel tabas Jaguari küljeust telliskivi. Mees vajutas pidurid
põhja, tagurdas kiiresti tagasi ning hüppas autost välja. Vihasena haaras ta lähimast
lapsest kinni, lükkas ta vastu pargitud autot ning karjus: “Mida kuradit sa
tegid!? See on uhiuus auto ja maksab väga palju raha. Miks sa nii tegid!?”
Poiss vastas kartlikult: “Palun, härra....palun vabandust. Ma ei teadnud, mida
muud teha.....ma viskasin kiviga, kuna keegi teine ei peatunud...” Pisarad
mööda nägu alla voolamas, näitas poiss käega teisele poole pargitud autot. “See
on mu vend,” ütles ta, “Ta sõitis üle äärekivi ja kukkus ratastoolist maha. Ma
ei jaksa teda tagasi tõsta.” Nuuksudes küsis poiss ehmunud mehelt abi: “Kas te
saaksite aidata mu venna ratastooli tagasi tõsta? Tal on valus ja ta on minu
jaoks liiga raske.” Mees, olles kuuldust šokeeritud, aitas kiiresti puudega
poisi ratastooli tagasi. “Suur tänu teile, härra,” ütles tänulik poiss võõrale.
Liiga erutatud sõnadeks, vaatas mees, kuidas väike poiss oma ratastooli
aheldatud venda kodu poole lükkas. Jaguarini kõndis ta väga mõtlikult ja
aeglaselt. Kahju oli silmaga näha, kuid mees ei parandanud ust kunagi ära. Ta
jättis selle endale meeldetuletuseks: ära liigu elust nii kiiresti läbi, et
keegi peaks sinu tähelepanu saamiseks sind telliskiviga viskama!
Ühel ilusal päeval
otsustas puusepp jääda pensionile. Ta rääkis oma plaanidest ka tööandjale.
Firmaomanikul oli muidugi kahju, et selline tubli mees ära läheb ja palus
temalt viimast teenet - ehitada veel üks maja. Puusepp oli nõus. Väga kerge oli
märgata, et südamega ta seda ei tee. Ta kasutas kehvi ja odavaid materjale ning
lahendas ettetulevad probleemid nii pealiskaudselt kui võimalik. Kui maja
valmis sai, tuli tema tööandja, ulatas talle võtmed ning ütes: „See maja on
nüüd sinu, see on minu kingitus sulle.“ Puussepp oli šokis. Milline häbi ! Kui
ta ainult oleks teadnud, et endale seda maja ehitab, oleks andnud endast
parima. Paraku ei saanud enam midagi muuta. Samamoodi ehitame me oma elu ja
võtame vastu otsuseid. Sinu suhtumine ja valikud, mis sa täna teed, aitavad
ehitada „maja“, kus sa homme elama hakkad. Sellepärast ehita targalt!
Elas kord väike poiss,
kellel oli käitumisega probleeme. Isa andis talle kotitäie naelu ja ütles, et
iga kord, kui ta endast välja läheb, peab ta ühe naela aeda lööma. Esimesel
päeval lõi poiss aeda koguni 39 naela. Järgmistel nädalatel õppis poiss
kontrollima oma viha ja naelade arv, mida ta pidi aeda lööma, kahanes
märgatavalt. Ta avastas, et lihtsam on ennast kontrollida, kui naelu aeda
taguda. Lõpuks saabus päev, mil poiss ei läinud kordagi endast välja. Ta rääkis
sellest ka oma isale, kes soovitas tal igal päeval, kui ta enesevalitsust ei
kaota, ühe naela aiast välja tõmmata. Päevad möödusid ja lõpuks sai poeg isale
öelda, et nüüd on kõik naelad aiast kadunud. Isa läks pojaga aia juurde. Ta
ütles: „Sa oled hästi hakkama saanud, aga vaata neid auke aias. Aed pole kunagi
enam sama. Kui sa vihaga midagi ütled, jätab see inimestesse samasugused armid
nagu naelad aeda on jätnud. Seega ära kaota enesevalitsust, kui sul on kiusatus
öelda midagi sellist, mida sa hiljem kahetsed.”
Kujutle, et on olemas
pank, mille arvel on sul igal hommikul 86 400 krooni. Täpselt südaööl kustutab
pank ülejäägi, millele sa eelmisel päeval rakendust ei leidnud. Mida sa
teeksid? Kulutaksid iga sendi? Loomulikult! Tegelikult meil kõigil on selline
arve olemas, selle nimi on AEG. Igal hommikul on meie arvel 86 400 sekundit. Sa
ei saa seda aega säästa homseks. Sa pead elama praeguses hetkes ja aega
maksimaalselt kasutama, sest ülejääk kaob. Sa pead aega õigesti investeerima
tervisesse, õnne ja edusse. Aeg tiksub. Anna endast igal päeval maksimum. ÜHE
AASTA väärtust küsi üliõpilaselt, kellel ei õnnestunud kraadi saada. ÜHE KUU
väärtust küsi emalt, kes äsja on sünnitanud lapse. ÜHE NÄDALA väärtust küsi
nädalalehe toimetajalt. ÜHE PÄEVA väärtust küsi mehelt, kes juhib firmat. ÜHE
TUNNI väärtust küsi armunutelt, kes ootavad kokkusaamist. ÜHE MINUTI väärtust
küsi inimeselt, kes on rongist maha jäänud. ÜHE SEKUNDI väärtust küsi
inimeselt, kes pääses napilt õnnetusest. Hinda igat ajahetke, mis sul on, ja
jaga seda kellegi erilisega.
Isa ja poeg jalutasid
mägedes. Äkitselt poeg kukkus, lõi põlve ära ja karjatas. Enda üllatuseks
kuulis ta kaugelt mägedest kaja. Uudishimulikult karjus ta: „Kes sa oled?“ Ja
ta sai vastuse: „Kes sa oled?“ Pärast seda ta karjus mäele: ”Ma imetlen sind!“ Ja
hääl vastas taaskord: “Ma imetlen sind!” Vihasemaks muutudes karjus ta:
“Argpüks!“ Ja sai vastuseks: „Argpüks!“ Ta vaatas isale otsa ja küsis:„Mis
toimub?“ Isa naeratas ja vastas: „Poeg, pane tähele!“ Ja karjus :“Sa oled
tšempion!“ Ja hääl vastas talle :“Sa oled tšempion!“ Poeg imestas, aga ei saanud
ikkagi asjadest aru. Seejärel asus isa selgitama: „Inimesed kutsuvad seda
kajaks, aga tegelikult on see elu. See annab tagasi sulle kõik, mida sa teed
või ütled. Meie elu on lihtsalt peegeldus meie tegemistest. Kui sa tahad, et
maailmas oleks rohkem armastust, loo rohkem armastust oma südames. Kui sa tahad
endale paremat meeskonda, saa ka ise järjest paremaks. Selline suhe rakendub
igas eluaspektis. Elu annab sulle tagasi kõik, mis sa temale oled andnud.“
Talumeest ja tema
perekonda narriti tema vanade riiete pärast. Raha ei olnud palju ja nii ei
jaksanud ta endale ega oma naisele ja pojale uusi riideid osta. Vaesel mehel
hakkas ühel päeval nii piinlik, et ta otsustas oma eesli turul maha müüa.
Mõeldud – tehtud. Pojaga koos pakiti asjad ning asuti linna poole teele, eesel
nööri otsas järel lonkimas. Pärast mõningat kõndimist möödusid neist kaks
rikast kaupmeest uhketel hobustel ning hakkasid kõva häälega naerma. “Vaata
neid kahte. Kõnnivad, loom, kes tegelikult peaks pagasit tassima, nööri otsas.
Tundub, et selle kamba isand siin on hoopis eesel.” Talumehel hakkas hirmus
piinlik, et inimesed arvavad, et ta ei oska tööloomadega ümber käia. Ta käsutas
poja kiiresti eesli selga ning jätkas rännakut. Mõne aja pärast möödusid nad
vanameestest, kes lauamängu mängisid. “Vaata neid kahte. Poiss on eesli seljas
ja isa peab kõrval jalutama. Seda last ei ole küll õigesti kasvatatud. Ta ei
teagi, et vanematele tuleb alati istet pakkuda.” 21 Jälle oli talumehel väga
piinlik, et inimesed arvavad, nagu ei oskaks ta lapsi kasvatada. Ta käsutas
poisi eesli seljas maha ning istus tema asemele. Mõne aja pärast möödusid nad
naistest, kes jõe ääres pesu pesid. “Vaata neid kahte. Isa on eesli selga
roninud ning laseb pojal terve tee jalgsi käia. On ikka lapsevanem, ei hooli
üldse oma lapsest ja tema väsimusest.” Talumehel oli jälle piinlik, et inimesed
teda halvaks isaks pidasid. Ta käsutas poisi eesli selga ning nad jätkasid
teekonda linna poole. Natukese aja pärast möödusid nad lapsest ja emast, kes
neid nähes kohe nutma hakkas:” Vaata neid kahte. Nad kurnavad ju selle eesli
niimoodi ära. Ta ei ole mõeldud kahte suurt meest vedama.” Mehel hakkas väga
piinlik, et teda loomapiinajaks peetakse. Nad ronisid mõlemad eesli seljast
maha. Isa otsis hea kaika, sidus eesli jalgupidi puu külge kinni. Nad võtsid
oksa eesliga kahe vahele ja jätkasid teekonda linna. Kui nad turule jõudsid,
hakkasid kõik ümberringi kõva häälega naerma ning näpuga näitama. Mehel hakkas
väga piinlik. Eesel ehmus sellest kisast aga niivõrd, et rabeles ennast köidikutest
lahti ja jooksis metsa. Isal ja pojal ei jäänud muud üle kui tühjade kätega
koju tagasi minna – ei riideid, raha ega eeslit.
