Hirmude ületamisest, mugavustsoonist välja minemisest, remondist kõrgemäel jpm

Nüüd, kui poja sünnist on poolteist kuud möödunud, me oleme vaikselt teineteist tundma õppinud, on aeg natukene rohkem ka koduseintest väljapoole jäävat taasavastada. See on olnud esialgu minu jaoks päris keeruline. Ma usun, et ma ei ole ainukene, kui tunnistan, et hirm koduseinte vahelt üksinda lahkumise ees on esimestel kordadel päris suur. Ma ei räägi 2-3km pikkusest jalutuskäigust kodukandis, vaid ikkagi pikematest ringidest kodust kaugemal. Eks hirmu tekitab kõige rohkem ebakindlus selle ees, et mis saab siis, kui beebi nutma hakkab ilmselt? Või selle ees, et kas ma ikka hakkama saan kõikide võimalike olukordadega. See hirm on kindlasti paljude esmakordsete lapsevanemate sees. Teadmatus selle ees, et kus on võimalik beebi mähkmeid vahetada, teda toita ja kuidas käitub ärkvel olev laps vankris/kohvikus.. Hirm on võibolla liiga ränk sõna. Pabin pigem?

Kui ta tudub on ju väga lihtne, aga mis siis kui ta restoranis olles ülesse ärkab? Kristoga kahekesi välja minnes on turvatunne kuidagi alati suurem. Oleme ju ikkagi kahekesi ja meil on kahepeale neli kätt. Eks see vankri/lapse ja muu kraamiga majandamine on ka omette väljakutse. No, et kas poekott ikka mahub vankri alla, kas ma saan ühe käega kohvikus oma toidu ruttu lõpuni süüa ja teise käega last hoida? No sellised mõtted ja küsimused. Ei midagi hullu, lihtsalt korraks käib ikka peast läbi.

Ma olen alati olnud hästi suur eesmärkide seadja ja nii ma ennast tavaliselt motiveerin/utsitan. Olen ka nüüd omale eesmärgiks võtnud iga päevaga natukene oma mugavustoonist välja tulla. Eesmärk on oma hirme tasahaaval ja vaikselt ületada. Õnneks on mul sõbranna Siiri, kes mind tohutult motiveerinud on. Ta on selline hästi chill ja käib lapsega igalpool. Ta ei muretse selliste asjade pärast. See annab ka mulle indu juurde, et saan beebiga ka mujal hakkama. Hakkama väljaspool turvalist ja kindlat kodust keskkonda, kus kõik on käe ja jala juures. Etteruttavalt ütlen, et ega ma ei plaani nii pisikese lapsega tervet maailma läbi rännata kohe, vaid ma mõtlen ikka selliseid igapäevaseid toimetusi (kellelegi külla minek, suuremas poes käimine jne). Minu puhul on muidugi see, et ma pean liikuma igalepoole jala/vankri/bussiga. Minul ju lube ei ole (plaanis on need nüüd Viljandis kindlasti ära teha - lubadus iseendale). 

Alles hiljaaegu läksingi vankriga jalutama ja peale tunnist ringkäiku helistasin Siirile, et uurida mis neil Noraga teoksil. Nad olid parasjagu kuskil shoppamas ja leppisime kokku deidi Kalamaja ühes pisikeses kohvikus. Eks ma ikka pabistasin, et okei.. Kutil saab varsi uneaeg otsa ja kas me ikka jõuame enne söödud ning kui ei jõua, siis kuidas poiss ärkvel olles käitub. Ega ma ju ei teadnud, sest me polnud veel sellises olukorras olnud. Naljakas on see, et me kipume vist tihti oma lapsi alahindama selles osas.. Ta oli maru tubli ja rahulik. Lasi meil kenasti süüa, jutustada ja oli isegi nõus oma sleep carrieris tšillima ja ringi uudistama. Vahepeal kui pisike jorin tuli, siis võtsin ta kohe sülle ja siis ta uudistas sealt ringi. Kui me oma lõunaga lõpetanud olime, vahetasin mähkme, andsin pojale süüa ja panin ta uuesti vankrisse. Minu üllatuseks oli ta ka seal ärkvel olles üsna õnnelik (lutist oli abi) ja jäi päris kiiresti magama. Koju jõudes võtsin ta vankrist unisena oma rinnale tuttu ja ta magas seal 4 tundi jutti! Vot kus oli alles päev. Eks lihtsamaks tegi sellise käigu muidugi ka see, et Siiril on sama vana laps ja nii oleme me koos samas olukorras. Tekitas kuidagi rohkem kindlustunnet esimese korra jaoks. Siiri on üldse nii zen ja mul on hea meel, et ta mu ellu tulnud on. Temalt on mul nii palju õppida.

Nüüd eile, nädalake hiljem võtsin ma veel pikema käigu ette. Hommikul olime mõnusalt kodus ja lõunast plaanisin vankriga jalutama minna. Esialgu täitsa ilma otsese sihita. Toitsin last ja kella 13:15 paiku sättisime end õue. Poole kahe ajal jäi poja vankris magama ja mina võtsin suuna telliskivi suunas. Sealt kõndisin edasi juba uue Balti jaama turu poole, sealt edasi vanalinna, vanalinnast edasi Kaubamajja. Käisin läbi Endoveri kontorist, et endistele kolleegidele tere öelda, jutustasin natukene, läksin tagasi poodidesse ja märkamatult oli kell saanud juba 17:00! Laps magas ikka õndsat und. Ma siis mõtlesin, et juu ta kohe, kohe ärkab ja saan siis teda kenasti Kaubamaja imetamistoas toita/mähkme ära vahetada ning sammud kodu poole seada, aga muhvigi. Poiss korraks nagu tegi silmi lahti, aga selleks hetkeks, kui Kaubamaja viiendale korrusele jõudsin, magas ta jälle nii sügavalt, et ainus keda ma toita võisin olin ma ise. Nojah.. Kuna meil kaalu muresid ei ole ja poiss on kenasti kosunud, siis ei olnud mingit mõtet teda äratama ka hakata. Las ta siis magab. Uni tundus ju kohe eriti magus olevat. Ma siis ootasin oma veerand tunnikest, jõin ühe jääkohvi ja kärutasin meid Kristo töökoha juurde, et me koos koju saaksime minna. Kutt ärkaski alles kodus ülesse.. Söötsin ta kõhu täis, vahetasin mähkme ja siis sai Kristo lapsega tegeleda. Ta on hakanud nüüd lõpuks teadlikult naeratama ja rohkem ringi uudistama. Nüüd annab temaga täitsa aktiivselt oma pool tunnikest /tunnikese mängida ja maailma avastada. Senikaua, kuni poisid üksteist lõbustasid, vaaritasin mina õhtusöögi. Peale söömist oli Kristol meie kodu lähedal jalgpallitrenn. Kuna Kris oli niivõrd heas tujus, siis otsustasime kaasa minna ja mängu vaadata/ümber staadioni ringi jalutada. Kohale jõudes uudistasimegi nii oma pool tunnikest, aga siis jäi kutt vankris jalutades magama. Õnneks oli ühe Kristo sõbra naine (kellel on 2 nädalat noorem laps, kui  meil) ka kohal ja nii me kahekesi kärudega ümber staadioni oma 100 ringi jalutasime. Päris korralik trenn, hehe!

Body ja püksid on Breden Kidsist. Koodiga "costany" saab ka allahindlusega toodetelt -10% soodustust lisaks! Seda ainult viimaseid päevi :) Kellel plaanis lapse garderoobi täiendada, siis tasub võimalust ära kasutada!

Aga täiesti teisel teemal.. Juba kuu aja pärast anname oma üürikorteri omanikule ära ja kolimegi Kõrgemäele. Nii, niii äge. Ma ei jõua ära oodatagi. Hetkel veedame iga nädalavahetuse just seal, et vaikselt juba ettevalmistusi teha. Viime kottide viisi asju sinna ja seal olles sätime paika. Nii mõnusad ilmad on ka olnud, et kõik suured toimetused on edukalt tehtud. Seni kuni Kristo õues niidab, saan mina sisetöid teha. Näiteks sellel nädalavahetusel värvisin üle köögikapid ja me ostsime uue pliidi (vana pliit oli kohe eriti vana ja hästi soojaks enam ei läinud.. kartulite keetmiseks kulus oma head 3-4 tundi). Me ostsime sellise täiesti tavalise, peaaegu kõige odavama pliidi, aga selle elektrilise plaadiga. See on lihtsalt mugavam ja kiirem ning sellest sinna täitsa piisab. Meil on ju puupliit ka mida talvel/sügisel kasutada saab. Seal valmivad kõige maitsvamad toidud!

Lisaks panime seina peale kaks riiulit, sest meil pole muidu kuskile oma asju panna. Köök on meil Kõrgemäel imepisike ja ühest köögikapist jääb vajaka. Seni kuni me uut kööki sisse panna ei saa, tuleb aga olemasoleva ruumiga hakkama saada. Kristo ehitas kapi sisse vähemalt riiulid ja nüüd ei ole see lihtsalt üks suur kolakapp, kust kõik välja kukub, kui otsima hakata. Enne oligi see täitsa ilma eraldavate riiuliteta ja jumala ebapraktiline. 

Köök nüüd

Köök enne "meie aega"

Jeeee, riiulid!

Julm, kui suur töö on tegelikult juba tehtud. Eks palju on veel vaja teha ka.. Näiteks köögis ei ole lage veel paigaldatud. Sinna tuleb samasugune laudis panna ja ära peitsida. Lisaks tahaksin ma kardinapuu kõrgemale tõsta, sest nii tundub lagi visuaalselt kõrgem. Praegu see nagu natukene lõikab ära osakese seinast. Aa.. Ja kui ma enne mainisin, et me ostsime uue pliidi, siis sellega on ka naljakas lugu. Kas te teadsite, et ostes pliidi, ei saa te seda veel kohe kasutada? Pliidile tuleb juurde osta eraldi ühendamise juhtmed?! Need ei ole kunagi pliidiga kaasas.. See on umbes sama, et sa ostad moosisaia, aga moosi pead eraldi juurde ostma?! Õnneks saime juhtmed võtta vanalt pliidilt, Kristo mängis väikest viisi elektrikut ja saime ta ikkagi tööle. Wohoo!

Järgmine missioon on paigaldada uus boiler, vahetada välja veefilter (vana boiler tilkus ühest kohast ja lapsega vajasime suuremat, et ka vannitamiseks, meie mõlema duši all käimiseks, niisama kodusteks toimetusteks sooja vett jätkuks ja ehk ülegi jääks) ja mõelda välja lahendus garderoobi jaoks. Meil ei ole hetkel mitte ühtegi riidekappi. Meil oleks vaja ideaalis suurt garderoobikappi, aga need on nii hirmus kallid. Ma ei tea.. Ma proovin pidevalt mööda pinteresti ja interneti avarusi nüüd ringi tuulata ja mõne geniaalse lahenduse leida. Või kui kellelgi äkki seisab mõni suur riidekapp, siis meie võtaksime hea meelega vastu! Eks ma hoian osta.ee lehel ja teistel sarnastel ka silma peal. Meil on lihtsalt päris palju riideid, voodipesusid, rätikuid jne, mis vajavad ära paigutamist. Ega kaua meil selleks aega ei ole, sest juba 10.08 anname me oma korteri võtmed üürileandjale üle. Ideid kellelgi?

Ja siia täitsa lõppu üks vahva pilt nööbist. Loodan, et teil on super tore nädal ja et neid päikeseliseid ilmasid jaguks! Tsauki, tsauu.