Friday, January 4, 2019

Kris - aasta ja seitse kuud


Ma pole ammu Krisist rääkinud. Oleks aeg mõned read kirja panna. Kris Stefan on tänaseks juba aasta ja seitsme kuune. Kaalub natukene rohkem kui 12 kilo ja on 83cm pikk. Peaaegu kõik hambad on tänaseks suus. Viimased purihambad on puudu. Hetkel jookseb ringi, turnib, katsetab piire ja õpib igapäevaselt. 

Kõige lemmikumateks tegevusteks on veega mängimine, turnimine ja müramine. Ka kassidega meeldib talle aega veeta. Viimasel ajal on tal uus komme ennast magamistuppa kinni panna ja seal üksinda tšillida. Meil on selline üsna suur lukuauk ja ma sealt piilun, et mis ta siis täpselt teeb. Natuke pikutab, natukene hüppab voodil (meil on hetkel madal põrandavoodi), teeb endale peeglis nägusid ja siis hüüab kõva häälega "EMMMMMMMEEEEEEE". Kui ma üritan tuppa tulla, siis paneb ta ukse ruttu kinni tagasi ja see pakub talle hirmus palju nalja. 

Lisaks sellele on tal komme meil korda-mööda sõrmest haarata ja mööda korterit ringi kõndida. Küll ta tahab külmkapist midagi, siis garderoobist, siis magamistoast jne. Hetkel on trajektoor tavaliselt elutoast külmkapini ja sealt magamistuppa voodisse mürama. 

Kris on selline hästi füüsiline laps. Ta hakkas ju üsna varakult käputama, üheksa kuuselt kõndima ja järgmine moment juba turnima. Ka praegu teeb ta hea meelega voodi peal kukerpalle või kõõlub diivanil, et uusi trikke avastada. Minu süda muidugi saab iga natukese aja tagant mini infarkti, aga eks see on õppimise osa. Nüüd on hakanud talle meeldima ka kraanikausis mängimine. Meil on selline pukk, millega ta kraanikausini ulatub ja see on nüüd üüüüber põnev. Veel meeldib talle vaadata, kuidas ma süüa teen ja mulle tomateid lõikelauale järgemööda ulatada. 

Krisile EI MEELDI potile minna. Ma ei saa teda sinna mitte mingi hinnaga ja ma teda traumeerida ka ei plaani. Rääkisin sellest kuuke tagasi ka perearstiga ja ta ütles, et me ei pea sellega kiirustama. Pigem ongi see, et tal tekib ühel hetkel ise huvi (siis kui ta valmis on) ja meie lihtsalt jätkame vaikselt meelitamist ja tutvustamist. Sundida ei tohi. Nii me ka teeme. Lisaks on Kris üsna armukade. Ta ei taha, et me Kristoga käest kinni hoiaksime, kaisutaksime või musitaksime. Siis ronib alati ise Kristo asemele vihjates, et "see on minu emme". Veel ei meeldi Krisile eriti kõrgused. Ta hakkab kartma, kui teda kukile tõsta või kui ta aknalauale ronib (meil on tegelt päris madalad aknalauad) ja soovib, et me teda alla aitaks. Tal kohe tuleb selline hirmunud pilk. Ma ei teagi, et kuidas sellega toimima peaks? 


Kõnega on Kris vähekene aeglasem. Hetkel ta oskab öelda järgmisi sõnu: Emme, issi, aitäh, ei, ei taha. Vahepeal ütles "anna" ka, aga selle ta on ära unustanud. Samas ma arvan, et ma ei peaks veel muretsema, küll ta jõuab. Aru saab ta väga paljust. Ta saab aru, kui ma ütlen talle, et ära vaata televiisorit nii lähedalt ja tuleb kaugemale. Ta oskab mulle tuua palumise peale jalanõusid, raamatuid jne. Oskab isegi lampi põlema panna, kui seda temalt palun. Kui me vahel laseme tal multikaid vaadata, siis oskab ta minna telekani, et osutada soovitud multikale lastenurgast. 

Ise süüa oskab ka, aga seda teeb seda ta juba üsna pikka aega. Söögi osas sööb põhimõtteliselt kõike. Liha ei soovi ta endiselt, kuigi me alati pakume. Lemmikuteks on kalamari, piim, tee, paljas leib, igasugused puuviljad, porgand, herned jaa.. No makaronid ka. 

Hetkel on Kris kolinud meie voodisse. Meil on selle magamisega olnud alati selline naljakas korraldus, et esimesed kolm kuud oli Kris kaisulaps. Peale seda magas võrevoodis, meie voodi kõrval. Ta ilusti jäi seal tudule, isegi käis voodisse küsimas ja ainus, mis me tegime pidime oli tema käe hoidmine kuni ta uinub (jaa, jaa ma tean, et paljud ütlevad, et laps peab iseseisvalt uinuma jne, aga mina nägin, et tal on seda kindlustunnet vaja ja otsustasin seda pakkuda). Ühel hetkel, kui me siia korterisse kolisime (ta oli umbes aastakese juba oma voodis maganud), siis hakkas ta öösel voodist välja ronima ja meie voodisse küsima. Esialgu tõstsin teda järjepidevalt voodisse tagasi, rääkisin, et on tuduaeg ja emme on siin. Silitasin ta peakest ja ta jäi uuesti magama. Ühel hetkel, aga juhtus nii, et see enam ei mõjunud. Ta võis kaks tundi jutti üleval olla ja nutta. Lõpuks tegin ma tema voodi kõrvale lausa "aseme". Laotasin pleedi ja võtsin padja ja lihtsalt tiksusin seal kuniks ta uinub. Vahel see võttiski lausa kaks tundi aega. 

See periood kestis oma kuukene ja ma lihtsalt ei suutnud enam. Tähendab, meie ei suutnud. Kristo loomulikult ka aitas öösiti. Ma kuulasin enda südant ja tundsin, et poja tahab lähedust. Tegime omale siis hoopis põrandavoodi. Selleks on kaheinimese madrats + üheinimese madrats. Nüüd on meil TERVE TUBA voodit täis ja kõigil on ruumi. Kris magab ühes ääres ja meie saame Kristoga ikkagi kaisus olla. Kris hakkas seejärel ka paremini magama. Võibolla oli asi selles, et see on võõras koht (kuigi alguses magas ta ikka nii nagu varem, see tekkis alles paar kuud peale kolimist), võibolla on asi selles, et hambad tulevad, võibolla on lihtsalt suurem ja mõistab, et tahab emme ja issi juures olla. Ma ei tea. Aga praegu tundus see variant kõige parem, sest magamata ööd läksid hulluks. Hulluks sõna otseses. Kris on juba sünnist saadik iga 2 tunni tagant ärganud. See on siiani nii. Nüüd lihtsalt on vahe veninud ca 3-4h pikkuseks. Ma ei tea, miks ta ärkab. Lutti ta ei võta, rinda enam ei saa, veepudel on ka olemas ja seda ta oskab otsida voodi juurest. Ma ausõna ei tea. Aga nii palju, kui ma lugenud olen ja teiste kogemustest kuulnud, siis on paljudel teistel ka nii. Ta ärkab nuttes/nuuksudes ja vahel piisab sellest, kui lihtsalt öelda, et "tuduaeg on" või, et "emme on siin, mine ilusti pikali" ja ta jääb uuesti magama. Vahel läheb pikemalt. Vahel piisab lihtsalt käe peale panemisest. Aga okei, las see uneteema olla. See on nii keeruline. Samas ärgata on selle nohiseva kuti kõrval nii vahva, et pigem me proovimegi seda aega praegu nautida, sest ega ta igavesti vast meie voodisse ei jää ja siis kindlasti tunneme sellest vahel puudust. Usun, et kõik loksub paika. 

Ma unustasin mainida seda, et Krisile hullult meeldib meid pesu pesemisega aidata. Ta näiteks aitab mul asju pesumasinasse panna ja hiljem välja võtta. Üleüldse tundub, et talle majapidamistööd meeldivad. Kui ma tolmu võtan, siis ta kindlasti tahab ka või kui me põrandaid pühime, siis esimesena tahab tema seda ise teha. Me laseme ka, isegi kui see esialgu natukene rohkem segadust tekitab. Ainult nii ta õpib. 

Aga ega ma ei oskagi midagi kohe lisada. Kui kellelgi mingeid põnevaid teemasid on, siis võib alati soovitada! 

19 comments:

  1. Meil neiu ka hästi kade. Kui mehega kaisus oleme diivanil või musi teeme siis pressib ka end jõuga meie vahele mulle sülle. Ja pesupesemisel on samasugune abiline nagu Kris, paneb asju masinasse, võtab välja, annab kätte et saaksin restile kuivama panna :)

    ReplyDelete
  2. Potitamisega on nii, et lapsed ei pruugi enne 2. eluaasta täitumist oma häda tunnetama hakata. Õige on, et te teda potile ei sunni. Ostke mitu väikest potti, jätke need talle nähtavale. Suurele potile ostke iste ja pukk, et ta saaks sinna ise ronida. Ja küll siis ta vaikselt seda tegema hakkab. Kooli minekuks ikka ära õpib! 🤣

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, ma ka seda kuulnud! No ma väga loodan jah :D :D :D

      Delete
  3. Teie Kris on sama aasta maibeebi nagu minu laps. Ja palju on sarnasusi. :) lapsed on lapsed ja paljude asjadega on ilmselt nii, et Ah, küll paika loksub.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlen ka nii :) tervitused teisele maibeebile!

      Delete
  4. jeerum, ma tulen siis sünnipäevale talle kilo kalamarjaga sest ma ise ka hull selle järgi... :D

    ReplyDelete
  5. Meie kahene sai jõuluvanalt mängu tolmuimeja ja see on lihtsalt nii äge, kuidas ta sellega toimetab. Kui esimesed päevad suht mängis sellega vahet pidamata, siis nüüd see peab olema sahvris suure tolmuimeja kõrval ja kui issi hakkab tolmu imema, siis käib temaga koos kõik toad läbi oma tolmuimejaga. Meil suur 4-toaline korter. :D

    ReplyDelete
  6. Meie poeg on teie Krisiga phmt sama vana (sündinud juuni alguses), ja no loeks nagu üks-ühele kirjeldust.
    Meil ka poeg potile ei taha. Nii kui sinna suuname või istuma üritame panna, on kohe püsti ja sellele järgneb pearaputus. Sundida teda ei saa ja me ei hakkagi, küll see huvi tuleb. Varsti ma loodan. ��
    Öiste ärkamistega on sama teema, et ärkab ka nii umbes 2-3 tunni tagant ja ikka nutuga. Ma polegi aru saanud, et kas ta näeb halba und või mis teda segab, et alati nuttes see ärkamine on.
    Üldiselt aitab enda kõrvale võtmine ja lutt.
    Selliste postituste lugemine annab (vähemalt mulle) südamerahu, et ma pole oma last "untsu keeranud" ja et teistel ka samad probleemid. ��
    Tervitused teie vahvale perele!

    ReplyDelete
  7. See öine ärkamine.. Ma koguaeg kadestasin neid, kelle lapsed magasid juba väga varakult kogu öö. Meie tüdruk on sünnist saati olnud rahutu unega. Krisi vanusena ma arvasin, et ta ei hakkagi kunagi magama tervet ööd jutti. Ka meie voodis ärkas ikkagi iga paari tunni takka. Nüüdseks, meie tüdruk saab naistepäeval 4, magab ta enamus ööd ärkamata. Aga on ka neid öid, kus ta ikkagi ärkab virisedes mõned korrad ilma, et me aru saaks, milles asi. Õnneks on neid öid harva. Magab enamus ajast meie voodi kõrval omas voodis. Paljud samaealised magavad juba oma tubades, aga sellest ei julge niipea unistada. Ja ega ei igatse ka seda meeletult :D magagu meie toas, kui ta ennast nii kindlamalt tunneb :) ei tea ühtegi teismelist, kes ikka veel vanematega magada tahaks. Enda lapsepõlvestki on meeles just need hetked, kui sai vanematelt kindlustunnet nende lähedusega :)

    ReplyDelete
  8. Mul laps keeldus kategooriliselt potile isegi istumast ja ühel päeval käis plõks ja hahakkas potil käima ise. Ei tasu tõesti sundida ja see on mingi tekitatud problem ühiskonnas, et appi su ala alla 2 ei käigi potil või?!:o ja sama magamisega... Mind on ka õnnistatud sellega et laps ärkab vähemalt 3x ja rohkem... Ühiskonna surve tõttu proovisime ka mehega, et laps peab ju jumala eest oma voodis magama... 3 kuud maha visatud aege, kulutad närvid ja magamatud ööd hiljem tekkis väga suur kriis ja mõtlesin,et aitab ja kui laps ärkab tuleb meie juurde. Aitab sellest naljast. Minul vaja ka puhata ja abikaasal vaja tööl käia.. Ja teiste arvamus, mind enam ei koti

    ReplyDelete
  9. Meie laps on paar kuud noorem kui Kris, aga ta on nõus häda ainult suurele potile tegema. See juhtus ka nii, et ta käis minuga vetsus ja siis üks kord lükkas mu eest ja nõudis et tema tõstaksin potile. Ja nüüd 85% kordadest pissib potti kui ta sinna panna.

    ReplyDelete
  10. Minu preili on sündinud ka samal aastal ja samal kuul(13.mai) mis Kris :) Terved ööd hakkas ta magama ühe kuu vanuselt ja seda siiani.
    Järgmisena tahaks kuulda, kas Kris läheb lasteaeda, kui käib, siis millal läks, kui ei käi, siis kas on plaanis panna ja kui vanalt? Kuidas muidu seltsib teiste lastega? :)

    ReplyDelete
  11. Hei!
    Mul on hoopis teine küsimus :). Kes su juuksur on ja mis värvi kasutab sulle ilusa blondi värvi saamiseks?

    ReplyDelete
  12. Ma millegipärast ei ole kunagi tahtnud uskuda seda, et laps peab ise uinuma jne. Uinutasin rinnaga kuni ta ise hakkas ilma selleta magama jääma, on olnud perioode kus magab terve öö, siis ärkab jälle tihti. Võtan asja stressivabalt (olen kodune). Ta on sama vana kui Kris ja magame ka ühendatud voodis. Mõnikord on meie kaisus, mõnikord enda voodis. Peaasi, et tal oleks hea ja turvaline. Muidugi kui enda und ja mõistust häiriks, siis ehk räägiks teist juttu.

    ReplyDelete
  13. 1,5aastaselt tekivadki ajutiselt jälle uneprobleemid. Järgmine naks tuleb 2aastaselt (unepaanika, aga mitte kõigil või siis kergelt) ja pärast seda (kui just viimased purihambad haiget ei tee) peaks olema asi rahulikum.

    ReplyDelete
  14. Minu 8 kuune beebi magab kaisus sünnis saati. Ja no täiesti suva mida teised arvavad. Sest ma ei raatsi teda enda voodi panna. Kass magab ka meil voodis😀, kudas ma siis tõstan lapse ära. Varsti on suur ja no see kaisus oleku aeg on nii lühik. Nautike seda kaisu aega , kuna veel kui mitte nüüd😊.

    ReplyDelete