Tuesday, November 20, 2018

Niisama juttu ja natukene hala ka


Mul ei ole selle postituse jaoks ühtegi asjakohast pilti, seega panen lihtsalt väikese meenutuse mõne nädala tagusest koosviibimisest tüdrukutega. Täna on olnud üsna kreisi päev ja mõtlesin kõik oma mõtted ühte postitusse koondada. Tegelikult sai kõik alguse juba eile.. Nimelt olin ma õhtul üksinda kodus, sõime Krisiga parasjagu õhtust ja mulle helistas Kristo emps. Ütles, et Valja (Kristo kasuisa kasuema?) on teinud hulllllu hunniku toitu ja me oleme oodatud külla. Ma olin just kõhu punni söönud, aga no.. Krisil on seal alati tore ja miks mitte. Pakkisime end kiiresti kokku ja sättisime minekule. Noh, ma oleks pidanud eeldama, et "hunnik toitu" tähendab reaalselt vaat et juubeli lauda. Okei, no see on väikene liialdus, aga lauale olid pandud kotletid, kartulipuder, praetud forell, salat, kook jnejnejne. Minu väidet, et ma just kodus sõin, ei uskunud keegi ja lõpetasin ma väikese veereva kakukesena. Ega ma ei saa kurta, toit maitses hästi! Ma lihtsalt sõin kolm õhtusööki ca tunni aja jooksul. Ägisedes liikusime elutuppa, rääkisime juttu, mängisime Krisiga ja kell sai märkamatult juba 21. Kristo emps ja kasuisa tõid meid autoga koju. Kris jäi autos magama (powernap 4 min) ja see andis talle nii palju energiat, et ta oli rahulikult poole üheteistkümneni öösel üleval. Ma ei ole kunagi aru saanud, et kuidas taoline paari minutiline uinak talle alati nii palju energiat annab.

Kui lõpuks oli aeg nii kaugel, et ma teda ikkagi magama sättisin, siis keeras kogu olukord järsult pea peale. Nimelt.. Seisan mina, Kris juba tudukates elutoas ja hakkan magamistuppa minema. Järsku kuulen kõva kräunumist: KASS! Kass oli arvutilaua juures külili ja kräunus haledalt. Ma ei saanud absoluutselt aru, et mis nüüd siis. Jooksin vaatama ja ta oli ennast kuidagi ühe küünega arvutilaua ratta külge pookinud ja ei saanud enam lahti. Kuna ta oli parasjagu siplenud, siis oli ta oma käpale vindi peale keeranud ja see kinni jäänud küüs tegi kindlasti põrguvalu. Okei, panin Krisi sülest ja mõtlesin, et mida ma nüüd teha saan. Kuna arvutilaud on üpriski maad ligi, siis oli väga raske aru saada, et kus ta täpsemalt kinni on. Kui ma proovisin tema käppa puudutada, et küünt lahti sikutada, siis lõi ta mulle lihtsalt hambad sisse. Eks see, et Kris kõrval kükitas ja aina kassi silitada/musitada üritas, ei aidanud kaasa. Kass oli paanikas. Panin Krisile multikad telekast käima, et tema tähelepanu hajutada ja mõtlesin, et mida ma nüüd ometi teen..

Proovisin arvutilauda tõsta, et sinna raamat/tööriistakohver vahele pressida, et siis ma näeksin mis ma täpselt teen ja saaksin kassi küüne lahti sikutada. Minu master plan ei toiminud, sest ma ei jaksanud lauda isegi sentimeetrikestki tõsta. Helistasin siis Kristole, et ma ei tea mida teha. Ma ei jaksa seda lauda tõsta ja kass kräunub nagu hullumeelne. Mind ligi ka ei lase. Tegime Kristoga siis videokõne ja ta tegi ettepaneku, et ma prooviksin välguga kapi alt pilti teha, et näeksime täpsemalt kuhu kass on kinni jäänud. Võtsin siis oma telefoni, suunasin kapi alla ja tegin pilti. Välk ehmatas kassi niivõrd, et ta sai kohe küüne ratta küljest lahti. Hiljem pildilt oli näha, et küüs oli täpselt ratta ja selle küljes oleva metalli vahele jäänud. Ilmselt oleks lihtsalt piisanud sellest, et ta oma küüned sisse tõmbaks, aga ta oli ise juba end nii paanikasse ajanud, et ei taibanud enam. Või oli tal liiga valus. Ma ei teagi. 

Igatahes pani ta solvunult plehku ja ei andnud ennast väga pikalt näole. Ma siis üritasin Krisi multikate juurest ära meelitada, aga kuna ta oli üleväsinud, siis tuli sellest suur draama. Kui ma lõpuks pisikese kuti tuttu sain, siis oli kass endiselt nii solvunud mu peale, et ainult põrnitses taamalt. Vaesekene. 

Ja ega see, et Kris õhtul hilja magama läks, ei tähendanud muidugi seda, et ta kella seitsmest krapsti üleval ei oleks. Oli küll. Pahur ja väsinud. Järgmise päeva lõunaund magas samuti vaid tunnikese ja üleväsimus kandus edasi ka järgmisesse õhtusse. See on naljakas, kuidas sellisest pisikesest vahejuhtumist võib tervelt kaks päeva "aia taha minna".

Nüüd on õnneks nii kass, kui ka pisike kutt vinksvonks heas tujus ja kõik on korras. Maailma mastaabis on see küll nii lambine hala ja kurtmine, aga tol momendil oli küll selline tunne, et viuhh, mis see nüüd oli.

Selle kõige juures oli naljakas see, et ma olin oma peas välja mõelnud stsenaariumi, et panen Krisi kella üheksast tuttu, lasen vanni vett täis, süütan küünlad, võtan klaasikese punast veini, loen uut raamatut, blogin ja lähen varakult magama. Nojah, close enough! 

Kas Teil on ka nii, et kui spets planeerite endale sellise zen õhtu, siis midagi ikka juhtub? Üleüldse ei tasu selliseid asju ette planeerida vist, sest millegipärast on alati nii, et midagi tuleb vahele. 

8 comments:

  1. On sul ikka probleemid :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. No kuule 😄 kirjutasin ju, et natuke hala. Vahel võib ju?

      Delete
  2. Nii tavaline minu meelest 😄 peas on ilus muinasjutt juba kokku fantaseeritud aga reaalsus tuleb hoopis teine. Kõik asjad tahavad veel korraga ka alati tulla , et tunned omg nüüd jookseks kuskile poole 😄

    ReplyDelete
  3. Ma oma aastase põnni tuttu panekuga ei saa kunagi plaane teha. Alati kui mõtlen, et kui ta tuttu jääb, siis teen seda ja toda aga tegelikkus on see, et kutt nagu nimelt ei jää magama :D

    ReplyDelete
  4. Kas ma lugesin just Jane Almersi blogi 🙄

    ReplyDelete
  5. Mu meelest on nii tore, et inimestel on sellised "on kah alles probleem" probleemid. Mina enda selliste puhul alati natuke rõõmustan, see tähendab ju et kõik muu on ju hästi. Probleeme tuleb võtta kui väljakutseid 😉

    ReplyDelete
  6. Ma ei julge pärast lapse magama panemist küll enam vanni ronida. A-La-ti tõuseb ta just kõige ebasobivamal hetkel üles ja isal on last täiesti lootusetu maga rahustada. Viimati jooksin täitsa paljalt palsam peas voodisse last rahustama..

    ReplyDelete
  7. Oeh, tean mida sa tunned! Mul oli mees terve nädala tööreisil..ning just siis otsustas beebi, et magamine on nõrkadele :D sain vist vaid ühel õhtul midagi pikemalt kui kümme minutit järjest tehtud, ilma et peaks beebi juurde jooksma.

    ReplyDelete