Monday, November 26, 2018

Ära anna alla!


Ma ei olegi vist iial telefonist bloginud. Sõidan hetkel kohtumisele, kuulan Lady Gaga “Shallow” lugu ja lihtsalt selline tunne tuli peale, et tahaks kirjutada. Minu blogi üks suurimaid missioone on olnud inimestele olla inspiratsiooniks. Ma olen oma loomult selline ettevõtlik, oma tegemistes põhjalik ja ma ei anna kunagi alla. Ma olen palju raamatuid lugenud enesemotivatsiooni teemadel ja kui on üks asi, mida ma olen sealt õppinud, siis see oleks järgmine: hirm on meie kõige suurem vaenlane. Hirm takistab meil saavutamast edu. Hirm takistab meid proovimast ja enesele võimaluse andmisest. Kas teate, millest hirm tekib? Hirm tekib mitte meie enda seest.. Vaid teistest inimestest. Hirm tekib teiste arvamusest, kahtlustest ja sõnadest. Nii palju inimesi jätab oma elus asju tegemata sellel põhjusel, et nad ei talu mõtet läbikukkumisest. Aga ka "põleda" on okei. Öeldakse, et viis korda kuku, aga vaata, et kuues kord tõused jälle püsti. Võidab see, kes vähemalt proovib. 

Ma räägin teile paar lugu.. Kui ma kunagi 18 aastaselt oma heade mõtete purkidega välja tulin, siis vallandus samamoodi blogis/tuttavate seas selline “sumin”, et kes seda ikka ostab ja et see ei ole midagi unikaalset. Välismaal on sellised asjad juba ammu müügis jne. Aga teate, mis ma tegin? Kui ma esialgu vorpisin iga viimse kui purgi ise, siis võtsin omale eesmärgiks minna nii kaugele kui ma saan. Et panna ennast proovile. Ma kirjutasin igasse suuremasse poeketti. Suhtlesin ostujuhtidega. Saatsin neile mitmeid kirju, tootenäidiseid ja olin järjepidev. Ma ei osanud veel karta. Ma olin nii noor. Ma olin sihikindel ja motiveeritud. Mul ei olnud midagi kaotada. Peale kaheksandat “ei”d tundsin, et ma ei jaksa enam. Äkki teistel oli õigus? Olin juba loobumas. Aga siis sain esimese “jah”’i. Ma sain kohtumise Selveri ostujuhiga. Ma valmistasin kohtumiseks presentatsiooni, võtsin toote kaasa ja läksingi. Täiesti üksi. Ja teate, mis juhtus? Ma sain selle lepingu. Selver oli nõus minu purgi müüki võtma kõikidesse oma poodidesse. Nüüd oli probleem selles, et kuidas ma nad ära varustan? Mul kulus ühe purgi valmistamiseks ca 1h. Ma otsisin variante, et saaksin endale abilisi. Kuniks ühel hetkel mulle turgatas pähe, et Harku naistevanglas on vanglatööstus, kust saaksin abi. Kirjutasin neile ja järgmisel momendil saingi justiitsministeeriumilt alalise läbipääsuloa Harku naistevanglasse. Õpetasin neile, kuidas ühe purgi valmistamine käib ja käisin neil tihti külas, et teha pistelist kontrolli töö kvaliteedi osas. Mul ei olnud eriti palju finantsi ja kõik raha, mille sain palgast kõrvale panna, panin selle äri alla. Ma tegin Selveriga kokkuleppe, et varustan hetkel vaid Tallina kuute suurimat Selverit. Meie purgid läksid müüki oktoobris. Juba esimese nädalaga saime 100% läbimüügi. Tootsime purke juurde ja nii kuni detsembri lõpuni. Siis mul sai raha otsa. Selveril aga on tasu maksmise kohustus 90’päeva pikk müügi realiseerumisest (ma ei tea, kas enam on, aga siis oli). Minu kogu raha oli kinni. Ma ei saanud enam neid varustada ja jäin tähtaega ootama. Selle aja peale said aga jõulud/hooaeg läbi ja siis jäime järgmist aastat ootama." Uuel aastal muidugi oli mul kuhugi motivatsioon kadunud. Ma tegelesin kinnisvaraga ja see asi jäigi passiivseks ning müüki teeme siiani läbi meie enda e-poe. Tasapisi. Aga teate mis? Ma vähemalt proovisin. Ma tegin midagi. Ma ületasin ennast, seljatasin teiste kahtlused ja saavutasin midagi. Mitte maailma mastaabis, vaid iseenda jaoks. Ma näitasin endale, et kui midagi väga tahta ja pühenduda, siis me suudame teha palju rohkem, kui me arvame ennast suutvat.

Samamoodi täitsin hiljaaegu ühe oma suure unistuse. Ma tahtsin juba lapsepõlvest saadik ise kunagi laulu avaldada. Lihtsalt sellepärast, et see oleks äge katsumus. Kui ma sellest blogis rääkisin, siis terve perekool kihas ja rääkis, et eriti lamp, nüüd üritab lauljana karjääri teha. Nendes sõnades muideks ei ole kübekestki tõtt. Ma ei taha lauljaks saada või mingit karjääri teha. Ma tahtsin lihtsalt oma unistuse ellu viia. Eks loomulikult need sõnad panid mind kõhklema ja esiti ei julgenud ma seda isegi avaldada mitte. Aga ma andsin endale aru, et see on minu elu, minu unistused ja kui ma kõike teiste tõttu tegemata jätaksin, siis oleksin ma oma "surivoodil" üpris õnnetu. Ma võtsin end kokku, harjutasin ööd ja päevad läbi ning lõpuks saigi asi purki. Minu suureks üllatuseks mängiti lugu mõningatel kordades isegi raadios. Raadio 2, Ring FM ja DFM. Nagu VAU! Ma poleks osanud seda oodata. Ma olin nii tänulik. Ma tahtsin, et sellest loost saaksid inspiratsiooni inimesed, kes tegelikult on üliandekad ja kellel on tohutult potensiaali. Et nemad ka julgeksid sellise sammu võtta ja vähemalt proovida. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? See, et meil ei tule välja? Kui me proovime, siis on vähemalt 50/50 võimalus õnnestuda. Kui me kunagi seda sammu ei astu, siis on ebaõnnestumise protsent ju 100.

Ma kunagi tahtsin hirmsasti Endoveri tööle saada. Ma olin tol ajal vist kaks aastat maaklerina tegutsenud. Ma kandideerisin oma CV-ga ja minuga ühes pundis oli vist 11 inimest. Me käisime grupivestlustel, tegime isiksuseteste ja kogu see teekond töökohani tundus meeletu. Seal oli inimesi, kes on meeletute kogemustega ja kelle kõrval ma tundsin ennast ikka eriti "rohelisena". Aga teate, mis ma tegin? Ma hakkasin ostjaid otsima nende olemasolevatele projektidele. Kui töövestluste protsess oli alles poole peal, siis minul oli juba neli inimest, kellele kortereid näidata. Ma helistasingi kõige kõrgemale ülemusele ja küsisin, kas võin neile projekti tutvustada või nad soovivad, et ootaksime protsessi lõpuni. Et me võime ju teha erandliku kokkuleppe, et saan tasustatud ainult nende tehingute pealt, kui töövestluste protsessis osutub ikkagi keegi teine valituks. Ma ütlesin, et mulle tundub tobe lihtsalt oodata selle "jah" sõna järgi, kui tegelikult võiksime me juba nendele inimestele korterid ära müüa. Ma saingi selleks loa ja läksin objekte näitama. Tegin projekti endale detailideni selgeks ja minu suureks õnneks sooviski üks klient korteri broneerida. Minu ülemusele meeldis mu ettevõtlikkus ja seetõttu otsustasid nad minuga käed lüüa. Sealt saigi alguse minu 3,5 aasta pikkune karjäär Endoveris.

Mida ma tahan selle postitusega öelda on see, et kui teil on mingi idee/mõte/unistus, siis ärge kunagi andke alla. Andke endast vähemalt parim. Kui siis välja ei tule, siis teate, et tegite vähemalt endast kõik oleneva ja saate uuesti proovida. See on kindlasti parem, kui üldse mitte millegi tegemine. Meie enda kätes on enda elu kujundamine ja ma usun, et igaüks meist võiks anda endale võimaluse. Ja kes vähegi suudavad, siis toetage oma lähedasi ka nende ettevõtmistes. See on inimeste jaoks nii tähtis, sest on väga palju inimesi, kes nende motivatsiooni alla üritavad tampida. Ühel või teisel viisil. 

23 comments:

  1. Nii õige! Alati kardedakse teiste arvamust. Kõige rohkem teeb haiget, kui lähedased sõbrad ei usu Sinusse. Mul on üks tuttav, kellel on alati vastupidine arvamus, alati toob ta negatiivseid näiteid. Lõpuks ma lihtsalt ei rääkinud talle midagi või rääkisin alles siis kui olin asja ära teinud, kas siis õnnestunult või mitte, aga kogemus rääkis enda eest. Ma olen täiega poolt, et inimesed teeksid oma asja, prooviksid, katsetaksid. Hiljaaegu kuulsin head ütlust "Surivoodil kahetsetakse neid asju, mis jäid tegemata, mitte tehtud asju". Nii ongi! Palju energiat ja motivatsiooni Sulle!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures väga tihti ongi nii, et kõige suuremad kriitikud on meie lähedased. Kurb, aga nii on. Aga pea püsti ja unistuste poole, eksju? :)

      Delete
  2. Aitäh jagamast!
    See postitus on nii inspireeriv. Tihti tunnen, et kõik edulood seavad lati nii kõrgele, et inimesed ei julgegi proovida midagi saavutada. Oma teekonda jagades aga näitasid sa praegu, kui lihtne see on, kui ise väga tahta. Ja tegelikult võiks igaüks sellega hakkama saada.
    Loodan, et täidad veel palju oma unistusi tulevikus :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armas! Tuhat tänu toetuse eest! ❤️❤️

      Delete
  3. Ma ei ole kunagi vist sellist sütitavat blogipostitust Sinu sulest lugenud!
    Niiii kift!
    Kohe tahtmine endal teha miskit,mis veel tegemata ! ♡

    ReplyDelete
  4. Nii ilusa ja inspireeriv postitus. Aitäh, et enda kogemust jagad 😊

    ReplyDelete
  5. Aitäh sulle! Taas panid sa mind mõtlema iseendale ja mu unistustele...Ma seisan juba aastaid kohapeal justnimelt hirmu pàrast teiste ees. See postitus äratas :)

    ReplyDelete
  6. Alles hiljuti võtsime mehega otsuse vastu, et ostaks omale maja, et ei peaks enam üürimates elama aga selleks peaksin ma FIEnduse (juuksuri eriala) peatama ja palga tööle minema. Mõtlesime kõik läbi ja kui rääkisin parimale sõbrannle siis sain suure negatiivsuse sealt. Et ma saaksin poole kohaga ikka juuksur olla jne. Aga ei saa, sest mul on ka kahene laps ja enamik ajast olen temaga üksi ja kuidagi ei mängi välja õhtuti kuskil veel tööl käia. Peale seda situatsiooni tunnen kas ta on ikka parim sõbranna? Ja kas rääkida talle edaspidi kuidas meil selle plaaniga läheb.
    Tahan öelda, et sinu jutust sain kindlust juurde, et oma unistuste täitumiseks tuleb teha seda mida vaja teha ja teisi mitte kuulata. Järgida oma südant.
    Luv yu Triinu-Liis.
    Oled alati nii südamelähedane kuigi pole kunagi kohtunud.

    ReplyDelete
  7. Väga tänan Sind Triinukene, selle ilusa inspireeriva postituse eest. Ainult kiidusõnad. Pealt oled õrn väike armas naine, aga Sinu sisse mahub palju ilusaid mõtteid, nii palju energiat, mis tahab aina välja tulla. Suured ja kaunid teod, palju häid soove. Super äge naine oled! Näen, et igas eluvaldkonnas tahad Sa anda endast alati parima- see toimib ja õnnestub.
    Ma just nende hirmude ja eneseusu puudumisel olen hetkel kinni jäänud. Varasemalt täitsin kõik müügieesmärgid ja panin kinni erinevad müügimängud, kus sain auhindu ja niisama tiitleid. Loodan, et see muutub ja Sinu tehtud postitusest on kindlasti palju kasu.
    Suurima rõõmuga loeksin edaspidigi sellelaadseid postitusi ! ;)
    Parimat!

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ongi minu jaoks kõige tähtsam. Aitäh sulle!! :)

      Delete
  8. Aitäh! See postitus tuli täpselt õigel ajal. Midagi niisugust oli mulle väga vaja. Sa oled suurepärane inimene, Triinu :) Jõudu, jaksu ja kordaminekuid kõiges, mida edaspidi ette võtad!

    ReplyDelete
  9. Tahtsin lihtsalt poolehoidu avaldada ja öelda, et sa oled väga väga tubli, kõigile eeskujuks oma ettevõtlikkusega. Su karjääri lugu on juba pikalt olnud suureks inspiratsiooniks, pole palju neid, kes on ennast niimoodi täiesti ise üles töötada suutnud. Pead kindlasti enda üle väga uhke olema! Vaata, et sa ei lase ennast negatiivsetel kommentaaridel morjendada!

    ReplyDelete
  10. Aitäh sulle, Triinu, et jagad oma inspiratsiooni ja motivatsiooni.
    Nii kahju,kui see ka pole, siis tõesti pigem enda lähedased alati tõmbavad seda motivatsiooni maha ja on pigem negatiivsed, ükskõik, millisel teemal.... Enda lähedased sõbradki ei utsita niiviisi takka, nagu sina heast südamest! Sa oled suurepärane inimene, ausalt kohe!!!💖 palun soovita eneseabiraamatut, mis Sulle on kõige enam südamesse jäänud või kõige enam positiivsust toonud! Ma väga ootaksin sellist vastust... olen praegu enesega kuidagi väga augus, aga ei ole rahaliselt võimalik psühholoogi teenuseid kasutada. tänan juba ette! 💖

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahjuks on see tõesti nii, et väga tihti on kõige suuremateks kriitikuteks lähedased :(

      Delete
  11. Väga mõnus ja inspireeriv postitus! Ma soovin ainult, et ma teaks, mida ma tahan, et siis ennast ületada ja värki :P

    ReplyDelete
  12. Kust sinu lugu kuulata saab? :)

    ReplyDelete
  13. Kas on Sul jagada ka mingeid soovitusi kuidas esimese kinnisvaratehinguni jõuda ? Millised teadmised peaksid kindlasti alguses olemas olema ?

    ReplyDelete