Saturday, October 27, 2018

Suhe peale lapse saamist


Esiteks.. Suur aitäh tagasiside eest! Ma olen alati olnud tänulik selle eest, et te olete mul sellised aktiivsed ja alati räägite kaasa. See annab tohutult inspiratsiooni. Muidu osutus ilmselt kõige populaarsemaks teemaks uus korter, aga kuna esiteks on praegu pime, Kris magab magamistoas ja toad on ka veidi sassis, siis jätan selle järgmiseks korraks. AGA! Ma olen antud postituse teemal tegelikult pikalt juba rääkida tahtnud ja lõpuks nüüd jõuan ka selleni. 

Ma ei tea, ilmselt ei ole mingeid paika pandud mustreid tegelikult selle kohta, kuidas suhe edasi läheb kui mängu tulevad lapsed. Selge on see, et palju muutub. Seda, aga kuidas täpselt.. On väga raske öelda. Mina saan rääkida vaid meie kogemusest. Kui ma rase olin, siis ma leidsin ennast ikka nii mõnigi kord sellele mõtlemast. Et mis edasi saab. Ma jäin rasedaks vahetult peale meie pulmi ja mesinädalaid veetsime juba kolmekesi. Kris oli lihtsalt salamisi mu kõhus peidus. Väikesed muutused ilmnesid juba siis, kuid ma ei saa öelda, et midagi väga teistmoodi oleks olnud. Kristo oli sellesmõttes mulle raseduse ajal väga suureks toeks, aitas alati ja ka sünnitusel toimis kuidagi täpselt nii, nagu mulle mugav oli. Ma ei tahtnud hellitusi, paitusi ega ilusaid sõnu. Ma lihtsalt tahtsin, et ta oleks seal olemas. Kuulaks mind ja lihtsalt laseks mul kulgeda.. See oli minu jaoks üllatav, sest kui ma muidu olen hull massaaži fänn, sest see aitab mul lõõgastuda, siis sünnituse ajal ei tahtnud ma, et mind isegi sõrmeotsaga puudutataks. Ma tahtsin olla ise.. Nii, et Kristo on kuskil lähedal olemas. Ma mäletan isegi seda, kuidas me käisime enne sünnitust loengutes, kus soovitati paluda partnerilt alaselja massaaži. Ma mäletan kuidas ma siis arvasin, et minu jaoks see kindlasti toimiks.. Ei toiminud. ÜLDSE MITTE!

Peale seda kui Kris juba sündinud oli, siis oli meie jaoks väga raske periood. Ilmselt enamikel esmakordsetel lapsevanematel on nii. Kris oli täielik tissisõltlane. Ma andsin ca 8 kuud järjest iga tunni aja tagant rinda. Ka öösel. Minu polari kella andmetel magasin ma keskmiselt 3,5-5h ööpäevas. Ma olin täiesti läbi. Ma pean tunnistama, et sellel perioodil oli väga raske leida aega teineteisele. Kris läks tol ajal ööunne juba 19 ajal ja ärkas kuskil 5:30. Iga unetund oli arvel. Kuna ma teadsin, et mind ootab ees unetu öö, siis eelistasin diivanil filmi vaatamisele magama jäämist. Aga ma ütlen ausalt.. Ma sundisin ennast aeg-ajalt seda aega leidma. Ma tean kui tähtis on see, et me teineteist ära ei unustaks sellise tohuvabohu sees. Ja kui me lõpuks üle pika aja Kristoga kahekesi diivanil kaisus filmi vaatasime, siis oli iga hetk seda väärt. Ma küll võisin ära kustuda poole filmi pealt, aga siiski. I did my best. Seda muidugi harva, aga ma üritasin. Kristo oli õnneks selles osas väga mõistev. 


Ma proovisin Krisiga tihti ka lõunaund koos magada, et öist magamatust kompenseerida, aga tihti oli päeval vaja ikkagi ringi toimetada ja nii jäi see tihti vähem tähtsaks. Muidugi oleks Kristo mind hea meelega öösiti aidanud, aga Kris ei leppinud tol ajal issiga. Öösel ärgates lohutas ainult emme. Isegi, kui ma proovisin teda kussutada, silitada või lihtsalt lapsega rääkida, siis maha rahustas lapse ikkagi see, kui teda rinnale panin. Siis ma mäletan ühte hetke, kui olin päris murdumise lähedal. Ma istusin pimedas toas.. Kell oli äkki pool 4. Ma olin selleks momendiks oma 12 korda juba ärganud. Nendest kuuel korral imetamiseks, ülejäänud ajal lapse tagasi magama paneku jaoks. Ma istusin meie voodis, laps rinnal.. Vaatasin Kristot ja mõtlesin endamisi "tema ja tema kasutud nibud.. " Aga see emotsioon oli ainult ühel korral. Ainult hetkeks. Päeval oli Kristost nii suur abi ja ma ei olekski enamat osanud oodata. Ta on suurepärane isa. Ma armastan teda südamepõhjani. 

Ma mäletan seda aega ka, kui Kris hakkas ise ennast vaikselt rinnast võõrutama. Kusjuures tol hetkel juhtuski kannapööre. Eks hormoonid taastusid, aega oli tasapisi aina rohkem ja ka energiat jätkus tegutsemiseks. Siis tundsin tugevat soovi näidata välja oma tänulikust ja pühendada aega ka meie suhtele. Ja see oli see moment, kui kõik hakkas vaikselt jälle ülesmäge minema. Me leidsime teineteise jaoks rohkem aega, kuulasime üksteise muresid ja soove. Me leidsime selle kõige sees ka jälle üksteise tähelepanu. Ma arvan, et see on hästi tähtis. Ma leian, et kaks inimest võivad viibida ühes ruumis ja olla justkui koguaeg "koos", aga see ei ole see. Tihti elavad kaks sellist inimest täiesti eraldi elu. Õnneks saime meie õigel ajal jaole ja tänaseks on asjad hoopis teistmoodi nagu varem. 

Ma ei arva, et meie suhet oleks kuidagi mõjutanud sünnitus kui selline ise. Ma kusjuures küsisin Kristolt ka selle kohta kunagi. Et kas ta nüüd vaatab mind kuidagi teisiti.. Meil üks sõber kunagi rääkis hirmujutte sellest, kuidas temal kadus igasugune intiimsuse vajadus peale sünnitust ära. Päris pikaks ajaks. Kristo aga väitis, et selles osas pole absoluutselt mingit vahet. Pigem vaatab ta mind nüüd hoopis teise pilguga. Seda heas mõttes.


Aga isegi siis, kui ma imetamise ära lõpetasin, ei olnud kõik päris endine. Meil küll tekkis võibolla paari tunnine auk, kus me saime koos filmi vaadata, aga selle aja sees ärkas Kris korduvalt ja koguaeg oli taga kuklas selline "hirm", et laps kohe ärkab ja et me peame ikka magama minema, sest peagi on hommik ja muidu on järgmisel päeval raske. Kõik hakkas muutuma siis, kui me esimest korda lapse vanavanematele paariks tunniks hoida andsime. Me ei saanud seda varem kunagi teha, sest me esiteks elasime nii kaugel ja kuna imetamise ajal Kris iga tunni tagant rinda nõudis, siis oli see pea võimatu. Lutipudelit ei tunnistanud ta iialgi ja nii tekkis meie osaline vabadus alles tagasi Tallinnasse kolides. Ma mäletan hästi, kuidas me andsime Krisi ca kaheks tunniks Kristo vanematele hoida. See oligi ca 3 kuud tagasi. Kris oli siis aasta ja kahe kuune. Me läksime paar kilomeetrit eemale pitsat sööma. Kahekesi, lihtsalt niisama. Me rääkisime "mitte beebi asjadest" ja päriselt nautisime seda kvaliteetaega. Siis kuidagi tekkis selline äratundmise rõõm.. Et me oleme ikka meie. Lihtsalt ühe kullatüki võrra rikkamad. 

Tänaseks on Kristo vanemad Krisi juba mitmel korral hoidnud. No oma viiel/kuuel korral. Ma tunnistan, et raske on last käest anda, aga kuna Kristo vanemad ja õde on lihtsalt S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D, siis see teeb asja nii palju kergemaks. Me enamasti käime alati igalpool kolmekesi, aga ma leian, et lapse kõrval suhte värskena hoidmiseks on hästi tähtis ka see, et kahekesi kuskile minna. Kasvõi mõneks tunniks. Et teineteist taas leida ja meelde tuletada seda, miks üldse esmakordselt armuti. Tihti juhtub see, et minnakse välja eraldi. Kord üks, kord teine.. Veedetakse sõpradega see vaba aeg. Aga tähtis on ka see, et seda aega ka teineteisele leitakse. 

Nüüd, kui me päeval jälle natukene rohkem eraldi oleme olnud, siis on meie suhtesse ka natukene sädet tagasi lisandunud. Kristo tõi mulle ühel päeval lihtsalt niisama poest välja tulles lilli, mina proovin teda ilusa õhtusöögiga üllatada ja sellised vahvad komplimenditki on tagasi päevakorda tulnud. Sellised teistmoodi komplimendid. 

Suhe muutub palju peale lapse saamist.. See paneb suhte proovile. See paneb sind ennast proovile, aga ma usun sellesse, et kogu see protsess on meie endi kätes. Kui me teadvustame iseendale, et laps on loomulikult absoluutselt kõige tähtsam, aga meie kaaslased on samamoodi tähtsad. 

Kokkuvõttena ütlen, et on täiesti okei et te tunnete teinekord, et te olete end kaotanud. On okei, et te tunnete et tekivad mingisugused tülid, millest ennem aimugi ei olnud. Väsimus ja elukorralduse muutus mängivad suurt rolli ning see võib meis esile tuua selliseid külgi, mille olemasolust me varem isegi ei teadnud. Aga see kõik ei tähenda seda, et kõik on lootusetu. Lihtsalt neid muutusi tuleb aktsepteerida ja teinekord võibolla näha natukene rohkem vaeva, astuda oma mugavustsoonist välja ja see kõik ongi fine.

Kas ja kuidas Teie suhe muutus peale lapse/laste saamist?

20 comments:

  1. Minu suhe lõppes peale lapse sündi. Raseduse ajal lapse isa oli ajateenistuses, linnalubadel oli vaja rohkem sõpradega olla. Laps sündis kui tal oli mõni nädal lõpuni veel käia. Kui lõpuks vabaks sai ajateenistusest siis oli vaja kohe sõpradega tähistama minna, kuigi teadis kui läbi ma omadega olin. Ühesõnaga raseduse aeg olin ma enamus aja üksi, peale lapse sündi polnud temast ka enam mingit kasu, sest omavaheline suhtlus lõppes kui lahku läksime aga pidime.veel kuu aega koos elama, selle aja jooksul küsis ta ainult üks kord lapsega tegeleda. Nüüd olen lapsega elanud pea kolm kuud eraldi ja ma olen palju rahulikum ja õnnelikum, et suhe läbi sai, muidugi vahest on raske küll lapsega kahekesi aga ma saan hakkama. Nädalas korra kui sedagi, käib last vaatamas, max 2 tundi, enamus aja ikka kuskil tund poolteist, sest pisike ei jõua kauem üleval olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oeh. See on tõesti raske juhus. Aga mõtle nii.. Nüüd oled sina selle pisikese inimese kogu maailm. See on kõige tähtsam ja tänuväärsem ülesanne! :) Sa oled suurepärane ema!

      Delete
    2. See on hea, et kehva suhte julgelt lõpetatud said! Lapse osas tuleks muidugi kasuks, kui isaga enam-vähemgi suhteid hoida, kas või siis iga paari nädala tagant leida neile võimalus kohtumiseks. Isa võib seda ajapikku täitsa hindama õppida, kui ka alguses see lapsevärk väga võõras on...

      Delete
  2. Mina andsin rinda 6 kuud ja sain oma lähedusevajaduse sealt kätte. Üritasin küll mehe jaoks ka olemas olla, aga õnneks ta oli mõistev. Kui laps magas, tahtsin olla lihtsalt niisama, mitte millegi ega kellegagi tegeleda. Meil on väga aktiivne laps kes vajab palju tähelepanu ja tegutsemist. Ma ei tea, mida tähendab, et laps mängib omaette ja see kõik väsitab mind inimestest. Õnneks magab laps nüüd öösel hästi ha kaua, et kõik on juba parem :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil ka Kris alati olnud selline, kes kunagi üksi ei mängi. Et vajab hästi palju tegelemist ja tähelepanu. Täiesti mõistan sind! :)

      Delete
  3. Meil on 2 last, üks juba vanem ja teine 1,5 kuune. Ja ausalt öeldes mul on tunne, et meie vahelist suhet ei eksisteerigk enam. Et vanem laps end kõrvalejäetuna ei tunneks, tegeleb mees temaga, ka läheb õhtul tema tuppa magama, ja ma olen väiksega. Mõlemad ajame oma asja ja see teeb meele natuke kurvaks, aga ma loodan et kui pisike veidi kasvab ja enam 24/7 minu tähelepanu ei vaja, paraneb ka suhe. Senimaani ma ei oskagi miskit parandamiseks teha. Ka tülid on kerged tulema, sest ma olen niii väsinud ja mul on tunne et terve kodune majapidamine on koguaeg ainult minu kukil, aga väikse kõrvalt ei saa ju miskit teha.
    Ma ei mäleta et pärast esimest last see seis nii nukker meie vahel oli..

    ReplyDelete
  4. Minul on kaks last (2 ja 4) ja meie suhe õnneks ei kannatanud laste saamisega ja eriliselt ei muutunud ka. Meie esimene beebi oli hästi rahulik laps ja magas alati hästi ja temaga ma isegi ei teadnud,mis magamatus on. Meil väga vedas.
    Teine beebi oli meil vähe rohkem hellake ja tahtis rohkem rinda ja lähedust ja see oli teistsugune kogemus. Teisega oli rohkem väsimust ja ka vahel tabasin ennast pahaselt abikaasa poole vaatamast ja mõtlemast,et “aga miks mina pean?”. See mõte aga enamasti kadus kiirelt,sest abikaasa käis täiskohaga tööl ja lapse jaoks koguaeg olemas olla oli “minu töö”. Saime ka teisest beebieast välja ja oleme meie magamistoas jälle kahekesi ja mõnus on! Meie oleme alati lähedust ja ka intiimset lähedust väga oluliseks pidanud,nii et see osa ei ole kunagi kannatanud,olgu me väsinud või mitte. Arvan,et see on meie suhte hea hoidnud,et me ei ole unustanud,et me oleme ka abikaasad,mitte ainult vanemad. Koos väljas oleme me võib-olla ainult paaril korral käinud. Ei olnud meil varem seda kommet ega pole ka nüüd,nii et ei oska sellest puudust tunda. Minu jaoks on raske mõista vanemaid,kes pidevalt oma lastest puhkavad ja koguaeg “koos olemis aega” vajavad. Ma ei mõtle siin kohal korra nädalas kohtingul käia või vahel kinos eks.
    Igal juhul,mida vanemaks lapsed saavad,seda lihtsamaks sel rindel läheb. Jaksu teile :)

    ReplyDelete
  5. Oh jah, meil ka 6ne ja 1.6ne ja tean, et mõlemal korral see kaotamise tunne olnud mingi aeg aga kui raskem aeg möödas ja aega jälle üksteise jaoks rohkem siis tunnen, et suhe jälle millegi võrra rikkam ja täiuslikum. Nüüd tulemas veebr kolmas, üritan juba ette end valmistada, et suhe jääb mõneks ajaks natuke tahaplaanile ja olen juba ette elevil kui palju tugevamaks see meie suhte jällegi muudab. :)
    Kerttu

    ReplyDelete
  6. Meil on tänaseks kaks last ja me lahutame oma abielu.
    Pärast esimest last olime suurepärane tiim. Pärast teise lapse sündi muutus kõik. Ma olin järsku üksi. Ilma toe ja abita.. null hoolitsust kuniks mind solvati nii halvasti, et ka mina andsin alla. Ma veel beebi kõrvalt üritasin ja proovisin leida, et keegi hoiaks lapsi.. leidsin viisi isegi mingil hetkel, kui laps oli 1a5k, et spaasse minna, aga ma olin ainuke kes üritas. Ning kahjuks üksi kahte last kasvatada ja suhet samal ajal päästa pole võimalik.

    ReplyDelete
  7. Mitte küll paarisuhte teemal, aga kuna minu jaoks see titendus praegu väga aktuaane ja natuke pead valutama panev, siis küsiks et kui ta sul iga tunni tahant rinda tahtis, siis kaua ta magas ja kaua üleval oli?
    Väga vabandan kui oled sel teemal kirjutanud. Endale hetkel nagu ei meenu, aga olen kõiki su postitusi varasemst lugenud küll, aga kuna siis endal veel last ei olnud, siis võibolla ei pidanud tähtsaks sellist asja meelde jätta.

    ReplyDelete
  8. Nii tuttav lugeda. Saime 2,7 aastat tagasi esmakordselt vanemateks. Minul oli keisrilõige, mis minu jaoks tegi veel hullemaks olukorra. Tundsin end peale lapse sündi süüdi, et ei suutnud ise sünnitada kuna tahtsin ju seda niiväga, et kõik loomulikult kulgeks. Paljud emad hõõrusid seda nina alla ka, et kuidas siis ei saanud hakkama jne. Algus oli väga-väga raske, tihti nutsin, ise samal ajal mehele süüa tehes (kui üldse jõudain teha) või mähet vahetades. Rinda andsin ja sellega otseselt polnud probleemi, sest laps magas kaisus ja läbi une sõi ilusti siis kui tahtis. Kuid eks unetuid öid oli siiski palju. See väsimus ja kõik ju uus ning tundmatu esimese lapsega. Seksuaalelu oli meie suhtest vähemalt 7-8 kuuks täiesti out. Peale keisrit ju pole see väga meeldiv ja ma ei tundnud end kindlalt ka, nii raske aeg oli. Aga vaikselt hakkas kõik taastuma, jätsime poja vanavanematele hoida ja vahest sõitsime lihtsalt koju tagasi, et kahekesi kaisus olla. Tuli aeg kus sai juba poja issiga jätta ja ise veidi aega maha võtta sõbrannadega. 😊 Nüüd saab poja juba varsti kolmeseks ja juba leiame rohkem aega endi jaoks. Oleme abielus ja saame sisendame üksteisele, et mis ka poleks, me saame hakkama. Niipea veel uut beebit ei soovi, tahaks mõne aasta korralikult magada 😂 Mind hirmutab pigem see lause, et väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured. 🙈😂 Aeg ju lendab, varsti kool ja puberteediiga 😆 mis siis veel saama hakkab... 😆

    ReplyDelete
  9. Oi,armas Triinu...see köik on nii imeliselt kirjutatud,pisar tahtis kohe vägisi tulla. Eitea kas need on rasedusest tingitud hormoonid vöi muu...igatahes oleme meie mehega oma esimese lapse ootel ja tihti leian ennast mötlemast et tema sòidab igapäev pikka vahemaad töö ja kodu vahelt. Olen kodus seega pöhiliselt üksi ja tahest tahtmata tekib tunne et äkki hakkan end isegi lapsega veel üksikumana tundma. Nädalavahetused on tal küll vabad aga kuna soetasime endale kodu siis on vaja palju siin teha ja nokitseda. Armastame teineteist meeletult palju ja arvan et sinu praegune tekst andis palju positiivset mötlemist juurde et küll jälle saame aega veeta rohkem koos ja kui laps suurem siis pole see tunne kadunud :) Päikest teile! 🌞

    ReplyDelete
  10. Ma olen üritanud suhtes särtsu sees hoida, aga kui ma pakun midagi erilist välja, siis mees ûtleb, et seda polegi vaja ja tal on kõik niigi hästi. Ei teagi, kas teda uskuda või mitte. Eks aeg näitab. Praegu läks kergemaks, kui laps hakkas öösel magama ja mees sai tagasi meie voodisse kolida :) laps sai tissi 1a8k ja öösiti nõudis iga tund, nii et ei saanudki mehega koos magada, muidu oleks ta ka sama zombie kui mina. Aga pärast imetamise lõpetamist hakkas laps öö läbi magama ja meie saame nüüd õhtuti koos telekat vaadata. Seegi edasiminek :)

    ReplyDelete
  11. Meie suhe kestis peale lapse sündi poolteist aastat. Ei soovinud mees enam meie koos olla. Arvas et uue ja vaba kaaslasega on toredam aega veeta. Kohustusi pole. Üks hetk varises minu maailm kokku, aga ma sain aru et mul on kelle nimel pingutada. Alustasime kahekesi algusest peale. Kolisime, pidin töö leidma, lapsele hea hoidja kuna kohe hoiukohta polnud. Me saime hakkama ja hästi saime. Mina sain hakkama tänu sellele et mul oli maailma parim ja tähtsaim põhjus pingutamiseks. Oli VÄGA raske periood elus. Aga siin me nüüd oleme. Poolteist aastat hiljem ja väga rahul omadega 🤗 Õnn on taaskord meie õuel 😌 Laps käib isal külas regulaarselt ja lapsel on isaga väga head suhted.

    ReplyDelete
  12. Meil on 2 last, esimene saab jaanuaris 5 ja teine detsembris 2,5. Esimene laps oli imeline beebi, esimesed 2 kuud sõi 2x öösel ja 2,5 kuuselt loobus ise öisest rinnast. Ka päevasel ajal oli muhe ja võis vabalt ärkvel olles ise tsilllida nii, et sain vajalikud toimetused tema kõrvalt tehtud. Kuna polnud magamatust siis leidus aega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks, tühjast tüli ei tekkinud ning suhe toimis hästi.
    Teine laps nii kuldne beebi ei olnud ja sõi 11 kuud jutti 2-3 korda öösel ning paar-kolm korda öö jooksul vigises veel. Päeval oli küll muhe beebi aga magamatus andis tunda ikka. Päevaõ vajas ju suurem laps ka tähelepanu ning lisaks veel ostsime uue kodu 9 päeva peale teise lapse sündi. Uues kodus oli vaja remonti teha ja päästa 5a hooletuses olnud 4000 ruudu siirune aed. Ühesõnaga kogu lastevaba aeg kulus kodule või aiale. Siis tundus küll vahepeal, et oleme majanaabrid, kes 2x kuus seksivad 😂 aga õnneks leidsime taas end ning kõik toimib taas suurepäraselt. Õhtuti kui lapsed magavad siis vaatame telekat ja räägime kõigest, teeme kaminasse tule, süütame küünlad ja joome vahest pokaali head veini. Paari kuu jooksul plaanime oma magamistoa ka taas mõneks ajaks täitsa endale vallutada 😀

    ReplyDelete
  13. Meil on 3 last, vanim 13-aastane. Lapsed saadud järjest, kõikide laste vansevahe järgmisega umbes 2 aastat, mõnel umbes, mõnel täpselt :D Kui vanim laps oli 4, siis oli veel lisaks 2-aastasele lapsele majas ka beebi. Koos oleme olnud abikaasaga 16,5 aastat. Mees on ka sünnitusi näinud, mis temasse mingit negatiivset jälge küll ei jätnud. Ta on hästi kahe jalaga maa peal. Tema jaoks on see loomulik osa elust ja lapse sünd on loomulik osa ka mehe elust. Meil õnneks olnud "lihtsad" lapsed ja erilisi murdepunkte pole olnud. Beebidega asjatamist ja tegelemist on ka temal piisavalt olnud. Õnneks minu piimaaparaat töötas sellistel tuuridel, et hiljemalt 5 min pärast imemise algust oli laps väsinud piimajugadega võitlemisest ja neelamisest nii läbi, et toidukord sellega piirduski. 5 min iga 2 h tagant päeval ja sama öösiti iga 3 h tagant väga väsitav ei olnud. Imetasin iga last 8 kuud. Intiimsusega võib-olla esimene kuu on olnud probleeme selles osas, et seda pole olnud igal tasandil seoses sünnitusega, õmblused, paranemine jne. Eks oma osa kooselust tahavad saada kõik osapooled, aga kui asjad on läbi räägitud, põhjendatud ja arusaadavad, siis tekib vähem ka arusaamatusi.
    Mitme lapsega on terve elu nagu rööprähklemine, kuid püüame meieaega leida piisavalt sagedasti, et iseendid selles suures möllus mitte ära kaotada. Koos kodus olles on meil pidevalt omavahel füüsiline kontakt ja oleme lähedased (käest kinni, embuses jne). Võib-olla on see kellegi arvates imelik, aga meie arust normaalne. Võimalik, et see aitabki elust koos kergemini läbi minna. Raskel päeval annab jõudu ja ilusa päeva teeb veel helgemaks.

    ReplyDelete
  14. No intiimsus peale lapse sündi pole paar aastat kindlasti enam sama. Meie kolisime nüüd alles mehega magamistuppa ühte voodisse (laps aasta ja kolm kuud). Varem käisime vaheldumisi kahe toa vahet magamas. Ei tahtnud ju, et mees väsinuna ja halvas tujus tööle läheb, kuna ta on niigi suhteliselt pinnapealse unega. Nüüd saame juba koos magada, kuid laps on meie voodiga endiselt ühenduses, aga tundsime puudust seljad vastakutti magama jäämisest :)

    ReplyDelete
  15. Meie suhe on alati väga hea olnud aga peale lapse sündi muutus veelgi paremaks. Mees oli olemas 100% nii raseduse ajal, hoolitsedes nii minu kui meie kodu eest, sünnitusel kui ka nüüd beebi (4k) eest hoolitsedes. Laseb mul nädalavahetusel kauem magada, vahetab mähkmeid, kussutab-kiigutab magama, mängib, vannitab... õnneks meil üsna rahulik ning vahva laps, et temaga üsna lihtne.

    Üllataval kombel paranes ka suhte intiimne pool. Kõik on palju mängulisem ja kirglikum. Kartsin küll, et sünnitusel viibimine muudab mehe nägemust minust..muutiski aga vaid positiivselt. Esimestel kuudel beebi läks magama küll alles 00 aga ärkas vaid paar korda ning magas kaua. Seega saime mehega ikka omaette olemist nautida. Nüüd on ta paar nädalat varem magama jäänud, seega elu lill.
    Kuna mehe vanemad elavad samas majas siis jäi beebi nendega koju esimest korda..kui ta oli ühe kuune? Magas kuni me paar tundi ära olime. Ma ses mõttes vist rongaema, et väga ei muretsenud..kui mida saime ja saame alati koju tulla :) beebi tundub ka rahul olevat ning mehe vanemad ka.

    ReplyDelete
  16. See postitus oli nii vajalik mulle! Meil lapsega oli algus samamoodi, iga 1h tagant tahtis rinda või lihtsalt tähelepanu saada ja nii ka öösiti. Ja see asi kestab suht siiani, laps juba 1 aastane ja ikka täielik tissisõltlane, ainult ööd on natukenegi paremaks läinud. Üldse ta väga rahutu laps ja nii raske on temaga. Ma olen ülikurnatud, pole jõudu ja ei ole seda positivset meelt, mis aitaks palju kaasa. Mehega suhted läinud üpriski allamäge. Vähe saame kahekesi aega nautida. Lisaks mul suured enesehinnangu probleemid mis süvenesid peale sünnitust. Keha pole enam sama mis enne. Ja nii suur hirm on selle ees, et ta ükskord lihtsalt jalutab minema, sest ma ei suuda hea naine olla. Ma üritan ennast lohutada, et varsti ehk läheb paremaks aga ikka tabavad mind mustad mõtted. Sind ja su pere aga imetlen! Sa oled nii tubli ja ilus naine ��

    ReplyDelete
  17. Kuidas sa jõudsid koduseid asju teha lapse kõrvalt? Ma jõuan vähe tehtud, pigem lapse asju ja et ise saaks süüa, aga mehe jaoks tähtis et oleks hea söök olemas meie kõigi jaoks, eriti kui ta töölt tuleb, ja ta arvab et kõik naised peaks jõudma seda tehtud, aga ühel korral kui proovisin, siis ka laps juba kukkus ja lõi pea ära (ei istu veel ega ei kõnni aga tõuseb püsti igal pool).. kuidas su mees mõistis seda? Kas tegid ikka süüa igapäevaselt ja mitte lihtsaid toite

    ReplyDelete