Tuesday, October 23, 2018

Perepuhkus Jurmalas. Läti mereäärne kuurort!


Suvi on küll selleks korraks kahjuks läbi saanud ja ma olen postitusega lootusetult hiljaks jäänud, aga ehk saab keegi teie seast järgmiseks suveks minipuhkuse idee. Sellel suvel kutsus Jurmala linnavalitsus meid perega külastama nende mereäärset kuurortlinna. Selles, et me sellele võimalusele jah ütleme, polnud kahtlustki. Ma olen Lätis küll mitmeid, mitmeid kordi käinud, kuid kunagi ei ole ma sattunud Jurmala linna avastama. Kunagi algklassides käisime Jurmala veepargis küll, aga see oli ka kõik. Kuna ma enne reisi eriti eeltööd selle linna kohta ei teinud, siis oli kohapeal seda põnevam. Meil oli ka oma giid, kes meile kogu linna ajalugu rääkis ja kõikidesse kõige põnevamatesse kohtadesse viis. Me saime peatuda ühes ilusas hotellis mere lähedal (www.hoteljurmala.com) ja meie toast avanes vaade kogu linnale. Eriti vinge ongi see, et giidi sõnul on Lätis reegliks see, et hooned ei tohi olla kõrgemad, kui nende männipuud. On küll erandeid, aga nad soovivad, et mets oleks alati kõrgem, kui majad. Seda illustreerib väga hästi meie hotellitoast avanenud vaade. 


Kui esialgu oli meie perele planeeritud väga mitmeid erinevaid meelelahutuslike ekskursioone, siis pisikese lapse kõrvalt me lihtsalt ei jõudnud kogu programmi läbida. Aga eks midagi peabki järgmiseks korraks ka jätma eks. Kõige viimaseks käiguks pidi meil jääma Jurmala veepargi külastus, aga sinna me ei jõudnudki. Krisil tuli täpselt uneaeg peale ja otsustasime selle asemel hoopis teele asuda. Nii sai Kris poole kodutee sõidust magada. Kuna Kris ei ole maailma suurim autosõidu fänn, siis tundus see tollel momendil parima otsusena. Üleüldse olen ma mõelnud, et peaks Krisist natukene rohkem jälle kirjutama, mul on teile nii palju pajatada! Aga.. Tagasi meie reisi juurde.

Esimene päev oli meil väheke vabama kavaga. Käisime kõrval tänavas asuvas Rooftop restoranis söömas (www.korso.lv, https://roofbbq.lv/en/news/), jutustasime niisama ja vaatamisväärsusena külastasime nende teaduskeskust, mis põhimõtteliselt oli sarnane meie Ahhaa keskusega. Lihtsalt väiksem ja asus Kaubanduskeskuse all (www.zilibrinumi.lv). Krisile seal tegelikult väga meeldis.. Vaatamata sellele, et ta on sellise keskuse jaoks liiga pisike. Aga seal oli igast nupukesi, mida ta vajutada võis ja nii ta jooksis ühest ruumist teise, käed laiali aetud ja kilkas. 


Restoranis olid head söögid, aga minu jaoks oli kõik üsna mage. Samas magustoidud olid to die for. Kõige põnevamaks osaks lapse jaoks olid väliterrassil asuvad ventilatsiooni seadmed. Me käisime vist oma kümme korda neid vaatamas. Kellele laste mängunurka vaja on, kui on olemas ventilatsiooni seadmed väliterrassil?

Õnneks oli esimesel kahel päeval väga ilus ja soe ilm. Kolmandal sadas aga nagu oavarrest. Teisel päeval laenutasime hotelli lobbyst omale rattad ja sõidsime nendega mööda linna ringi. Kris sai ka oma esimese rattasõidu kogemuse. Talle tegelikult täitsa meeldis.. Aga seniks, kuni ratas seisma ei jäänud. Siis oli kohe kibe kiire välja tulema. Me alustasime sõitu mööda rannaäärt, mis nägi ausalt öeldes välja nagu mõnel soojal maal. Rannal asusid eksklusiivsed hotellid, restoranid ja päevitusalad. Hooaeg oli tolleks hetkeks muidugi peaaegu läbi, aga südasuvel võib seal väga vinge olla. Polekski osanud arvata, et meil siin kõrval ka samasugust elamust saab. Fun fact selle ranna kohta, kunagi oli seal lubatud olla ainult meestel. Kui ma nüüd õigesti mäletan muidugi. Ühel hetkel tehti rand siis kaheks, et ühes osas võisid ainult naised viibida ja teises mehed. Nüüd see muidugi enam nii ei ole. 


Ühes rannal asuvas hotelli resoranis (www.balticbeach.lv) me ka peatusime ja sõime oma kõhud täis. Hullult lahe oli see, et neil oli täiesti eraldi laste "tuba/ruum," kus pisipere aega veeta sai. Meie küll otsustasime terrassil olla, aga sees istudes oleks see kindlasti meie elu 2x kergemaks teinud. 

Peale seda käisime linnamuuseumis (www.jermolajev.lv), tutvusime Jurmala ajalooga ja pean tunnistama.. Seal oli päris palju äratundmise rõõmu. Väga paljud ajaloolised mänguasjad ja pildid tuletasid meelde ka enda lapsepõlve. Ma oleks ausalt öeldes tahtnud isegi rohkem kuulda/teada saada, aga kuna aeg pressis peale, siis me ei jõudnud seal nii pikalt peatuda, kui oleksime tahtnud. 

Peale pikka rattasõitu, seadsime sammud hotelli, kasisime end ja siis läksime rannaääres asuvasse kontserdihalli (www.dzintarukoncertzale.lv). Seal esines üks Itaalia härrasmees nimega Giovanni Costello. Avatud saal oli rahvast täis ja Kris elas käega takti lüües mõnusalt kaasa. Me küll ei jõudnud päris kontserdi alguseks kohale, sest meil läks hotellis oodatust kauem aega, aga ega Kris polekski pikemalt jaksanud olla. Ööune aeg tiksus peale ja nii me oma viimase õhtu veetsimegi. 

Hommikul sõime kõhud punni legendaarses Lidos ja seadsimegi sammud kodu poole. Ma pean tunnistama, et kui ma varem ei arvanud Lätist suurt midagi, siis see elamus kindlasti muutis seda. Läheks sinna kohe kindlasti tagasi. Nagu te ise lugeda saite, siis jäid meil paljud asjad ajanappuse tõttu poolikuks. Kolm päeva oli selgelt liiga üürike aeg kõige nägemiseks.

Aa.. Peaaegu oleksin unustanud mainida. Keset Jurmala linna asus selline laste seikluspark nagu Dzintari (https://www.visitjurmala.lv/ee/plaani/lastega-pered/dzintari-metsapark), mis on üüüüüüüratu. Seal oli tegevust vist igas vanuses lastele. See on täiesti tasuta ja kõigile avatud. Ka meie käisime sealt läbi. Kris ei olnud nõus lahkuma.. Midagi taolist võiks ka meie linnas olla. Oleks alati koht, kuhu lapsega lõbutsema minna. Meie mänguväljakud on üsna üksluised. Taolise seikluspargiga annaks nii mitmedki tunnid ja aastad sisustada :) 


Kas Teie olete Jurmalas käinud? Mis meeldis, mis mitte? Mida järgmisel korral kindlasti vaadata võiks?

5 comments: