Thursday, October 25, 2018

Kuidas meil läheb?


Pole pikka aega sellist niisama loba postitust teinud. Oleks paras aeg, onju? Mul on kuidagi selline tunne, et elu oleks nagu kiirteel. Aeg möödub nii kiiresti. Alles me kolisime ja märkamatult on möödunud juba kohe kolm kuud. Aga no mida ma räägin.. Ka Kris on kohe juba pooleteise aastane. Nii suur poiss! Me oleme ennast mõnusalt uues kodus Pirital sisse sättinud ja ausalt öeldes on selline tunne, nagu me poleks eemal olnudki. Mina olen tagasi tööpostil ja Kristo on Krisiga kodune. Õnneks on minu töö väga paindlik ja nii saan ma ka kodukontorist tööd teha, mõnel päeval hiljem minna ja teisel päeval varem tulla. Ma pean tunnistama, et esimesed nädalad olid emotsionaalselt väga rasked. Tegelikult on siiani. Olgugi, et ma ei ole nii palju eemal, siis kontrast on päris suur varasemaga võrreldes. Aga poisid saavad seni kodus kenasti hakkama ja Kris on sama rõõmus ning rõõsa nagu varem. Vaikselt hakkame 1-2 päeva ja paari tunni kaupa harjutama Krisi ka lastehoiuga. Siiani me veel seda teinud pole, aga tundub, et leidsime omale õige koha ja kuna meil hoidu panemisega kiiret ei ole, siis plaanimegi esialgu vaid ühel/kahel päeval nädalas paariks tunniks harjutada. Proovipäeval me täna käisime ja Krisile väga meeldis. Nii saab ta natukene põnevust ja sotsialiseeruda. Aga ma lastehoiust kirjutan lähemalt mõnel teisel päeval. Täna tahaks lihtsalt lobiseda. 

Võibolla võikski natukene Krisist üleüldiselt rohkem rääkida. Ma ei ole seda ammu teinud. Kris on tänaseks päris palju uusi asju õppinud ja kindlasti on ka minul endal seda postitust hiljem tagantjärele tore lugeda. 


Krisil on parasjagu käimas selline turnimise periood. Ta avastas, et ta on võimeline ronima aknalauale, voodile, toolidele, vetsupotile.. Vetsupotilt kassiliivakastile ja sealt vanni. Ja no niimoodi meie päevad mööduvadki. Aina jälgides, turvates ja südareid saades. Ta katsetab igal päeval piire. Lõpuks ostsime selleks puhuks Krisile selle kiige/turnika, mida Mallu kunagi reklaamis. Oli vist kiigesellide oma. Kui me viimane kord Mallul külas käisime, siis Krisile nii meeldis ja see tundus hea alternatiiv igapäevastele kaskadööri trikkidele. Lisaks on Kris õppinud nüüd täielikult ise sööma ja istub hea meelega hommikuti oma toolis ja kühveldab putru sisse. Ka juua eelistab ta kõige enam täiesti tavalisest 0,5l joogipudelist. 

Sõnu Kris eriti veel ei ütle. Ta on pigem selline vaikne laps. Me viskame nalja, et ta on omale "mute" nupu peale unustanud. Kuigi viimasel ajal on ta rohkem jutustama hakanud ka. Oma keeles muidugi. Suuresti on need lihtsalt naljakad häälitsused, aga mõned sõnad eksivad ka sekka. No näiteks emme, iss, anna, ei taha ja aitäh. Me veel selle pärast ei muretse, ta on nii pisike veel, küll jõuab. Lemmikuteks tegevusteks on autodega mängimine, kasside kallistamine, raamatute lugemine ja turnimine. Jah, see turnimine. Oeh. Aga aru saab ta väga palju. Ta oskab mulle tuua palumise peale oma jalanõusid, minna külmkapi juurde süüa küsima, pulti ulatades multikaid paluda, sõrmest meid kaasa tirides näidata sellele, viia selleni, mida ta soovib ja palju muud. 

Aga mis Krisile ei meeldi? Krisile ei meeldi ostukärus laste istmel istuda. Ta tahab ringi joosta või süles olla. Või hoopis igal võimalusel eskalaatoriga sõita. Lisaks ei kannata ta mähkme vahetust absoluutselt. Me siin vaikselt potitreenime teda, aga siiani tulutult. Aga me ei kaota lootust. Lisaks ei meeldi Krisile pead pesta, see, kui võõrad inimesed teda puutuma tulevad ega see, kui me Kristoga kallistame/musi teeme. Siis läheb ta hirrrrmus kadedaks. Ka teisi lapsi ei tohi me sülle võtta, siis on kohe kaitsereaktsioon, et "Noooooooooooooo, need on minu emme ja issi". Aa ja mis veel.. Keegi instagramis ka küsis. Kris on lutivaba juba peaaegu pool aastat. Nüüd enam ei mäletagi seda aega. Varem kasutas Kris lutti ainult uinumisel. Ühel õhtul jäi lutt kogemata autosse enne ööund ja Kristo mõtles, et lihtsalt prooviks ilma.. Saimegi. Ilma nututa. Kris otsis küll ja üritas luti asemel sõrmi suhu toppida, aga kuna see ei toiminud, siis jäigi lihtsalt magama. Sama kordus ka järgmisel päeval ja nii see lutt unustanud oligi. Meil sellesmõttes väga vedas. Ma pelgasin palju hullemat. Aga naljakas mõelda, et juba pool aastat on möödunud. 

Aga mis siis veel põnevat? Ma saan prillid omale! Ja kusjuures mitte miinused, vaid plussid. Nimelt on mul lähedale nägemisega probleeme. Enamasti ilmnevad sellised asjad rohkem vanematel inimestel, aga mul on jah vastupidi. Mul on keeruline silmadega fokusseerida, kui lähedale vaatan. Õnneks on mõlemal silmal vaid +0,5, aga selleks, et see hullemaks ei läheks, siis pean ikkagi arvutis olles ja lugedes prille kasutama. Esmaspäeval peaksingi enda omad kätte saama. Siis ilmselt pääsen ka silmade pingutamisest tingitud peavaludest. Ma olen varasemalt niisama moepärast iluprille kasutanud küll, aga päris harjumatu saab olema seda igapäevaselt teha. 

Ja progressist meditatsiooni ning hüpnoosiga räägin juba mõnes järgmises postituses. See on pikem jutt. Aga tänaseks ongi kõik. Kell on juba niiii palju ja homme peame vara ärkama. Tsauki, tsauu!

3 comments:

  1. Hei! Võiksid ühe postituse teha sellest, kus näitad piltidena oma uut kodu Pirital. See oleks huvitav. :)

    ReplyDelete
  2. Ma tahtsingi ühel päeval küsida, ega juhuslikult Lahepeale ei soetanud kodu:)

    ReplyDelete
  3. Hei!
    Mul hoopis teisest vallast küsimus Sulle- nagu varasematest blogipostidest lugesin, ostsite EJ Nxt, kuidas tänaseks tundub, kas on väärt ost? Kuidas erinevatel maastikel toime tuleb, ala metsarajad vms ning kas raputab ka? Oleks väga tänulik, kui vastaksid :).

    ReplyDelete