Tuesday, July 3, 2018

Falling in love with myself.

Pildi tegi Mariann Treimann ♡

Minu jaoks on päris keeruline siia taolist fotot panna. Aga ma teen seda taotuslikult. Tegelikult on see pilt Mallu blogis üleval juba väga, väga ammusest ajast. Ma pole ise seda lihtsalt kunagi jaganud. Mind täna kõnetas täiega Karoliina jutt tema instagramis (Kes ei tea, kellest jutt on, siis piilu siit: http://instagram.com/karoliinakoovitblog). Ta on meeletult inspireeriv naine. Selline üdini siiras, nii tõetruu ja temaga on lihtne samastuda. Ta rääkis sellest, kuidas ta päev-päevalt õpib end uuesti armastama. Nägema endas seda ilusat naist, kelle ta ära kaotanud oli. Ma tunnen tegelikult seda sama. Ma mäletan nii hästi, et kui ma sain vist äkki 17? Siis olin ma saavutanud oma välimuse ja olemusega suure rahu ning tegelt ka nautisin oma peegelpilti. Ma võisin teha endast miljoneid fotosid ja neid uhkusega jagada. Ma võisin naeratada iseendale vitriini peegelduses, sest mulle meeldis see, mida ma nägin. Kui ma end ülesse lõin, siis kõndisin tänaval enesekindlalt, jagasin inimestele pilke ja naeratasin neile. Ma lausa mäletan seda surina tunnet, mis minus tekkis. Selline enesekindluse sumin.. Selline super mõnus ja vabastav. 

Ma ausalt öeldes ei teagi täpselt, mis juhtus ja millal ma selle kaotasin. Ühel hetkel lihtsalt tekkisid mingid ebakindlused ja need hakkasid mind seest sööma. Ma hakkasin oma naeratust varjama, sest mulle tundus, et mul on koledad hambad. Ma ei pannud enam kontsakingi jalga, sest mulle tundus, et see on too much. Ma ei lasknud endast enam nii palju fotosid teha ja enamasti nähes neid väheseid fotosid, kukkusin ma ennast kritiseerima. Selle kõige juures olin ma tegelikult endiselt samas kaalus, samas vormis ja ma ei ütleks, et ma nii tohutult erinev välja näeksin. Aga muutunud oli minu mõistus. 

Minu telefonist ei leia enam eriti selfiede seeriaid või edevaid pilte. Isegi kui ma midagi postitanud olen, siis väga harva on olnud nii, et olen tulemusega rahul. Tihti valisin ikka pikka aega ja tundsin, et I'm not good enough. Tuli minu sees oli nagu vaibunud. Selles olin süüdi mina ise. Mind ei muutnud see, kui kaalusin ühel hetkel 8kg rohkem, kui ma varasemalt kaalusin. Mind ei muutnud rasedus ega sünnitusjärgne keha. Mind muutis hoopis see, et ma unustasin ära oma vaimse poole. Ma olen oma loomult selline meeletu kirega tööinimene. Mulle meeldib eesmärke seada, neid täide viia ja enda ning teiste ootusi ületada. Mingil hetkel tekkis selles osas paus ja kuna ma midagi nagu ei saavutanud, siis mattuski mu süda sellisesse rahulolematuse tundesse. 

Täna on asi tegelikult juba muutumas. Ma olen vaikselt end jalule tagasi ajanud ja tunnen kohe, kuidas see enesearmastus tagasi tuleb. Küll tasakesi ja vaguralt, aga siiski. Ma olen hakanud teadlikult rohkem oma eesmärkide poole jälle püüdlema. Ei tähendab.. Neid seadma ja seejärel nendeni püüdlema. Ma olen vaikselt hakanud jälle ennast natukene julgemalt vaatama. Julgemalt avama ja julgemalt hindama. Ma näen ka seda, et mida päev edasi läheb, seda kartmatumaks ma muutun. See on nagu selline "fööniksi ülestõus", aga minu enda sees. Mul on veel pikk tee minna, aga ma andsin enesele võimaluse end uuesti armastama õppida. 

See kõlab kindlasti hirmus tobedalt, et ise nii edev inimene ja mida ta pläriseb.. Tegelikult ei ole nii. Ma päris siiralt kohe olen enese suhtes meeletult kriitiline olnud juba päris pikka aega. Nii umbes aastaid 6? Veidi enne seda, kui Jüriga lahku läksime. Vot siis see tohuvapohu hakkaski kerima ja ma kaotasin ennast ära. See on olnud meeletult pikk teekond ja veel pikem on veel ees. Aga nagu Karoliina täna oma instagrami storys ütles. "Ma ei anna alla".

See tunne ja tahe muutuda tuleb seestpoolt. Ja kui vaikselt tulemusi tulema hakkab, siis see on tohutu õnnetunne. Leida ülesse see kõige ilusam ja parem versioon iseendast. Aga selleks, et seda leida, siis tulebki see austus ja armastus iseenda vastu ülesse leida. 

Mul on meeletult suur kergendustunne öelda, et töö iseenda mõistusega on ka pisikesi tulemusi toonud. Ma olen suutnud ennast taas jälle märgata. Vahel isegi mõelda, et "Phh.. Tegelt olen ma ju täitsa niiiitševo" või, et "vot see huulepulk paneb mind tõesti särama". See oskus näha ilu, mitte vigu ma mõtlen. 

Kas Teie olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Kas see on ühel hetkel muutunud või pigem olnud selline elukestev asi? Mis paneb teid ilusana tundma? Mida enda juures kõige rohkem armastate?

17 comments:

  1. Olen 14 aastane. Mina ei suuda hetkel ennast armastada, sest ma arvan et olen paks, ma ei saa naeratada sest oli kunagi trauma. Mul on veel ja veel probleeme. Mulle ei meeldi mu nina. Ma reaalselt vihkan juba ennast

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui see sind naaaaatukenegi lohutab, siis ühel hetkel, kui ma olin ka 14. Mõtlesin ma väga sarnaselt :) Siis tekkisid mulle uued sõbrad ja kuidagi nagu.. Sain endaga rahu teha. Nemad armastasid mind nii nagu ma olin ja siis õppisin ennast ka armastama :)

      Delete
    2. Sa oled alles 14!!! Kõik Head ja ilusad asjad alles hakkavad juhtuma 🌟 sa lihtsalt leia enda tugevused ja hakka nendele keskenduma:) alati on maamunal inimesi, kellele me ei meeldi. (Isegi, kui Sa oleksid ameerikas pesumodell) Seega- ainult ISE peab end armastama,. Mitte keegi teine ei loe. :)

      Delete
  2. Ma ilmselt teistele paistan enesekindel. Aga tegelikult ma seda ei ole. Aga kui panen kleidi selga, värvin ripsmed ja huuled, libistan jalga kontsaga kinga, siis muutun enesekindlamaks. Kui abikaasa veel mõne ilusa sõna ka ütleb siis võib vist nina ka püsti ajada��. Aga tavaline mina on üsna ebakindel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul oli ka vahepeal nii. Aga mingil hetkel ei tundnud ma end isegi ülesse lööguna "püssina". Vaid ikka nägin nagu vigu. Õnneks on see olukord tänaseks juba paremaks läinud. Nii veider on mõelda, kuidas sellised väikesed asjad meie enesetunnet nii palju mõjutavad onju :)

      Delete
  3. Kuidagi väga puudutav postitus. Tunnen juba pikka aega, et ma ei suuda endast pilte postitada, ei taha end kellegile avada jne. Vahest harva siiski lisan mingi suvaka päikseprillidega pildi kus ma isegi kaamerasse ei vaata. Noorena olin nagu sina, enesekindel ja naerusuine. Viimasel ajal tunnen, et olen kaotanud end argirutiini ja vajaks vist suurt restarti ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga siis tuleb lihtsalt see restardi nupp ülesse leida onju? :)

      Delete
  4. Kunagi ei olnud ma üldse enesekindel ja häbenesin ennast tohutult. Asi nimelt selles, et olen kõhnem kui ma peaks, aga see jäi alati kõigile ette, tihti rääkis keegi oma kaaluprobleemidest ja kui julgesin sõna sekke öelda tuli kohe vastu "a mis sul viga vaata kui kondine sa oled." Ma ei julgenud kanda isegi eriti ümber keha riideid, või nt retuuse, kohe oli tunne et kõik vaatavad, et mis kondikubu.. Paljud ei mõista, et kui öelda kõhnale, et ah vaata kui kondine sa oled, on sama, mis öelda veidi kogukamale, et ta on paks. Nüüd veidi vanemaks saades olen hakanud end armastama sellisena nagu ma olen ja elu on palju ilusam. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on nii tähtis, et oled oma sisemise rahu leidnud :)

      Delete
  5. Põhikoolis olin ma meeletult enesekriitiline ja arg, enesekindlus oli 0 ja tahvli ees esinemine võttis jala värisema, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud enda mõtlemise kallal töötama ja jõudnud olen väga kaugele, enesekindlus on tagasi, suudan isegi võõras seltskonnas vaikselt omaette teiste juttu kuulata, ei teki ebamugavustunnet

    ReplyDelete
  6. olen 16.aastane ja ei suuda endaga rahul olla sest mulle tundub et olen paks ja olen hakanud võimalikult vähe sööma.. inimestega suhtlemisel tekib mul mingi bokk koguaeg.. kõik mulle kallid inimesed ei suhtle enam minuga ja sõpru mul ka palju ei ole.. ja alles läksin ka poisiga lahku.. ja ma päriselt vihkan prg oma elu..

    ReplyDelete
  7. Olen paks ja kole, liiga pikk ja tobe...täiesti mōttetud probleemid..elu on ikka fun ja vahva...suvi tuleb...rand on sama kōigile...sōpradega ōhtul grill...kleidid, topid...aga ikka inimesed pōevad mingeid jamasi mida reaalselt ei eksisteeri.
    Minul aga on tōsine probleem mida häbeneda ja millega pean elama terve elu- pōeb koledat úlekeha psoriaasi ja no mis enesekindlusest me räägime...ei pane ju neid imeilusaid kleite selga kui su jalad on rōvedad ja kärnas��
    Vahest vaatan neid inimesi kes hädaldavad et ohh mul nii kole nina ja ma ma olen nii paks- isaand ma oleks maailma ōnnelikum olla 60nd kilo raskem kui olla selles kehas mis praegu...
    Imestan oma meest kes mind armastab, vahest on olukord mul nii hull et ei julge ta kōrvale magamagi minna..vot see on piin ��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga nõme on niimoodi teiste tundeid alavääristada.

      Delete
  8. Mina ei ole enam enesekindel endas peale sünnitust, jäi mulle 8kg juurde + köht. Ma ei muretsenus algul, aga miski aeg hakkas mees ütlema et ou sa oled paks😣 tema ütlemised isegi nii väga ei haavanudki,vötsin seda naljaga,sest ma teatsin et mul üleliigset nüüd on töesti rohkem kui ennem. Ma ei selfitanud enam vga. Ma ei tundnud end oma kehas kindlana. Lapse körvalt ei ole aega omaette olemiseks, stress ,mitte korralik söömine. Mees on pidevalt ära.. Aga siis ükskord mul oli köht töis punn oli suurem ja ütles söber kuule sa peaksid tiba ikka käsile end vötma. Ja siis käis klõks ära, tegin trenni käisin lapsega jalutamas taas. Jöin vett ilusti. Nüüd olen saand nata alla ja enesekindlus tuleb tagasi. Suuri lootusi endale ei sea,aga proovin olla 2019 olla parem mina ,kui 2018 olen olnd..

    ReplyDelete
  9. See ei ole “arusaamatu enesekindluse kaotamine”, mis sinuga toimunud on. See on “suureks kasvamine” :) Tiinekate vanity fair möödub ühel hetkel ja elus hakkavad rolli mängima olulisemad/teistsugused tunded ja mõtted. See on normaalne.
    Mis on minu arvates ebanormaalne, on see väline surve - “ole enesekindel!” “Armasta end sellisena nagu sa oled!” On täiesti normaalne olla kohati ebakindel, endas vigu leida, neid parandada püüda. See kõik käib inimeseks olemise juurde. Ära muretse ja ära pushi end tagant ja “ära tee enesega selle nimel tööd”, et jälle 17-aastase enesekindlus (veel eriti välimuse suhtes) saavutada. Pigem püüdle lihtsa hingerahu poole. :) Ja usun, et see on sul juba tegelikult olemas.

    ReplyDelete
  10. Suudaks ma ka selle enesekondlusr ja enesearmastuse leida...
    Olen nii kaua kui end mäletan häbenenud.. Olen olnud eluaeg kogukam.. pärast rasedust kaalusin lausa 120 kg.. Mingi hetk käis kõps peas ja võtdin käsile ja kaotasin 50kg. Aga endiselt plles nüüd kergem ei suuda ma endaga rahu teha.. ma ei pane isegi selliseid riideid mis ümber on sest pekid ju.. Mees on mul korduvalt öelnud et olen ilus jne.. ka tuttabad kiidavad et muudkui kõhnemaks.. linnas kõndides hoian pilku maas sest tunne et issand küik vahivad milline ma olen.. Klubidedt/pidudel ei käi kuigi tahaks minna ja lõbutseda sest ma oma välimuselt sinna ei sobi.. jällegi äkki kõik vaatavad.
    Aga ei oska kusagilt alustada et olla kordki enesekindel..
    Aga Sulle Triinu-Liis edu 😊

    ReplyDelete
  11. Viimasel ajal on väga paljud blogijad sellest enesearmastusest rääkinud, minu jaoks tundub see nagu lihtsalt teema "mis müüb", sest suurem osa ei tunne ennast enda kehas hästi. Mulle on alati meeldinud selliseid postitusi lugeda, et näha, kas saan sellest midagi,aga paistab,et kõik loetu on mul nii hästi teada, et see ei üllata mind.
    Keha ei tohi olla meie vaenlane, sest me oleme sellega ju nagunii seotud, meeldigu või mitte. Seega on lihtsam ennast armastada ja kui sa seda ise teed siis alles saavad ka teised sind armastada. Kui keegi teeb komplimendi, siis ära kunagi aja seda tagasi vaid võta see vastu ning mõtiskle see endale lahti ja õpi sellest. Sa võid võtta tänavapildis ükskõik kelle, kes näeb ilus välja, tee talle kompliment, kas ta ise ka arvab seda...? Julgus teisele juba midagi ilusat öelda on enesearmastusega seotud, see näitab enda sisemist rahulolu ja otsuse kindlust, mitte kõhklusi- kahtlusi.
    Ma olen väga rahul endaga ja ma ei mõista miks inimesed keskenduvad ainult halvale.. Ma pole modelli kehaga, kui keegi arvab, et sellepärast rahul, mul on alati olnud väike kõhuke näiteks, ükskõik kui palju ma ka trenni teeks, aga peeglist vaatab küll vastu igati kobe ja enesekindel inimene, sest ma ei pane rõhku sellele mis mul pole hästi vaid rõhun sellele mida mul on!

    ReplyDelete