Wednesday, July 4, 2018

Eilse postituse jätkuks ja selgituseks

Foto tegi armas Laura Strandberg ♡

Ma tunnen, et pean eilse postituse jätkuks ka paar sõna ütlema. Ilmselt ei suutnud ma ennast piisavalt hästi väljendada, sest osad inimesed tõlgendasid mu postitust natukene teisiti, kui ma seda lootnud olin. Nagu ma täna Karoliinale ka kirjutasin, siis taolist tunnet, nagu ma kirjeldasin, mõistavad tõesti vaid need, kes samas olukorras olnud on. Sain mitmeid kommentaare ja kirju, et kas ma mitte ei ole silmakirjalik, et muretsen oma olematute venitusarmide pärast ning mida peaksid tundma need inimesed, kes on 60kg ülekaalus. Sel momendil sain ma aru, et ilmselt ei pannud ma kõike päris nii kirja, nagu ma oleksin tahtnud. Või noh.. Nii, et mu mõte edasi jõuaks. 

Ma ei olegi ebakindel oma välimuse osas. Ma ei ole iial seda ka väitnud. Ma olen vägagi rahul oma kehaga peale sünnitust ja tean, et olen õnnega koos, et pääsesin venitusarmideta ja keha nii hästi taastunud on. Kirjutasin sellest samast asjast ka ühes postituses varasemalt. See ei olnud eilse postituse tagamaaks. Kindlasti ei arva ma ka, et peaksin kaalu langetama või iluopile minema. Minu ebakindlus ei tulene millestki konkreetsest, millele näpuga näidata. Või noh, mida ma räägin.. Ma tegelikult tahtsin üldse öelda, et olen seda enesekindlust uuesti ülesse leidmas ja tegelikult on minus pigem see uus hingamine tekkinud. Ma tahtsin öelda, et ebakindluse tundmiseks ei peagi olema mingeid silmaga nähtavaid suuri vigu. Ning ma ei arva, et selle välja ütlemine kuidagi silmakirjalik oleks. Vahel panevad meie sisemised ebakindlused meid ka väliselt ebakindlalt tundma. Hoopis teistel põhjustel. 

Üks inimene kirjutas kommentaaris ka, et tema meelest on tobe see, et kui kõhna inimene kurdab oma kaaluprobleemi üle, et tahaks olla "kondikubu" asemel vormis, siis inimesed automaatselt ründavad, et kuule, mida sa üldse räägid, et vaata mind.. Mina jällegi leian, et selle inimese mure ei ole kuidagi väiksem, kui teise oma. Kas seda hinnatakse siis mingi konkreetse ideaali järgi, et kui väga sul halb tohib olla? Või, et kui palju sa võid ebakindlust tunda? Seda ju ei saa määrata ükski number. See, kas on seal, või ei ole.

Minu ebakindlused ei tulenenud üldse näiteks sellistest otseselt välimusega seotud asjadest. Nagu ma eilses postituses rääkisin ka, et siis mina olen selline inimene, et pean pidevalt ennast proovile panema, uusi väljakutseid võtma. Kui ma jään paigale tammuma, siis kaob mul see sisemine põlemine ära ja ma kuidagi "kaon ära". Ma hakkangi ennast nagu halvasti tundma, et ma ei saavuta midagi ja muutun enda suhtes ülikriitiliseks. Mul peab olema kasvõi mingi trenniga seotud eesmärk, tööga seotud eesmärgid, üleüldised elu eesmärgid ja need pisikesed asjad, mis tekitavad selle tunde "Oh, I did it"! Kui see osa minu elust on täidetud, siis on mu fookus mujal ja kuidagi tekitab see saavutamise tunne minus sellist suurt enesekindlust ja paneb mind iseennast armastama. Aga kuna seda ühel hetkel ei olnud, siis hakkasingi endas kahtlema.

Et ma ei tahtnud tegelikult kedagi enda osas halvasti tundma panna või tegelikult isegi mitte rääkida sellest, kui halvasti ma ennast tunnen. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma tahtsin väljendada seda, et isegi pealtnäha terve kesta sees käivad aeg-ajalt sellised sisemised võistlused ja enesearmastusel on väga tähtis roll meie elus. Minul oli hiljaaegu taoline võistlus. See on siiani kestev protsess. Kuid tahangi lõpetada selle postituse sellisel positiivsemal noodil, et tegelikult olen taas iseennast leidmas. Ja see kogu protsess saigi alguse peale Krisi sündi. Tasapisi. Kõige suurema lükke ja eneseusu süstis minusse see singli tegemine ja avaldamine. See oli minu jaoks nii värskendav ja ma kohe tunnen, et minus süttis jälle see leek, mis sealt mõnda aega kadunud oli.

Mitte kellegi mure ei ole kuidagi vähem tähtis. Ja ma samas tahan, et teie ka tunneksite, et teie mure ei ole kunagi väikene. Inimestel lihtsalt on kord nii, et nad suudavad samastuda vaid selliste olukordadega, kus nad ise olnud on. Me peame lihtsalt leidmagi enda ümber need inimesed, kes suudavad samastuda ja suudavad toetada/motiveerida. Üksi sellises tohuva-pohus on raske. Aga mitte võimatu. See kõik on sügaval meie sees ja kui me seda endale teadvustame ning sellega tegeleda püüame, siis oleme tegelikult juba võitnud. 

14 comments:

  1. Mina jällegi arvan, et sa ei pea vabandama ja oma postitusi põhjendama. Inimesed tulevad sinu blogisse lugema sinu mõtteid ja sinu tundeid. Sa ei saagi kõigile meele järele olla ja arvamusi on väääga palju erinevaid. Ja alati saab keegi valesti aru. Tihti on inimesed ka meelega pahatahtlikud. Ja alati saab lähtuda hinnangute andmisel väljendiga “võrreldes millega”. Enesehinnang kujuneb tublisti sellest, kelle või millega me ennast võrdleme.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tegelikult ei tahtnudki vabandada. Vaid pigem selgitada oma seisukohta :) Lihtsalt, et.. Kas see mida ma öelda tahtsin, sai ikka niimoodi kirja, nagu ma seda soovisin.

      Aga ma olen sinuga nõus. Enesehinnang tõepoolest sõltub ja kujuneb tihti sellest, kelle või millega me ennast võrdleme. Tegelikult me ei peakski üldse võrdlema. Ka mitte mineviku "mina"-ga :)

      Delete
  2. Mina arvanka,et su teema ei vaja põhjendamist.Mina sain aru.Kes on selle sees,see mõistab,kes mitte,see iniseb,et mida sa tahad nüüd öelda.Miks on nii,et kui inimene on tüse,siis ei või talle seda mainida,aga kui oled kõhnem,on kõigi asi seda pidevalt nina alla visata.Mulle kogu aeg öeldakse,et mis sul viga (olen kolme toreda lapse ema).Tegelt tekitab minus aga ebakindlust ka natukene muutunud kaalunumber ja rasv kõhu peal.See ei paistagi kuidagi teistele silma,aga see häirib mind.Ja tee mis ja teed,kuhugile see enam ei kao ka,eks vanus teeb ka oma töö.Need ongi omad probleemid,mitte teiste.Palju jõudu Sulle kaunis naine :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks see sisemine võitlus ongi tegelikult meil iseenesega :) Aitäh sulle Helina!

      Delete
  3. Mina sain samuti juba eilsest teksti mõttest aru. Kirjutasid ju üleüldiselt ebakindlustest, enesearmastusest ja kuidas see on vaja vahel taas enda jaoks üles leida. Usun, et meil kõigil on oma ebakindlused, olgu need seotud kehakaaluga, tõõvõimetega, emarolliga jne. Need kes eilsest tekstist ainult ebakindluseid seoses kehakaaluga välja lugesid, ei süvenenud korralikult sinu teksti. Kõike head :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on hea meel, et mu mõte rändama läks :) Ka sellises vormis nagu ma seda soovisin. Aitäh tagasiside eest! :)

      Delete
  4. Lugesin sinu eilset postitust ja mōtlesin, et ei kommenteeri seda kuidagi. Tundsin lihtsalt, et keegi on veel, kes minuga samas olukorras on. Tänast postitust lugedes mõtlesin, et ütlen ka paar sōna. Tõsi on, et need kes pole varem selle probleemiga kokku puutunud, ei saa sellest tihti aru. Väga lihtne on iseennast ära kaotada ja ennast enam mitte armastada. Raskem on hoopis see enesearmastus endas uuesti üles leida. Mina olen ka sellega juba pikemat aega tegelenud ja ütlen, et ainult kehakaal ja välimus ei ole need, mis sind ennast armastama panevad. Vahel on mul tunne, et õpin iseennast nagu uuesti tundma. Minu meelest on tore, et sa sellistel teemadel kirjutad. Tihti peitubki ilusa naeratuse taga valu ja hea on teada, et kuskil on keegi, kes teab mis tunne see on. Minu jaoks on sinu kirjutised alati motiveerivad olnud. Aitäh sulle! 😊

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vot just.. Iseennast ära kaotada. See tundub nagu kuidagi nii tühine, ent on tegelikult olulise tähtusega. Sellest sõltub nii palju! :)

      Aitäh sulle armas! <3

      Delete
  5. Tundub tõesti, et inimesed, kes pole sarnast kogenud, ei saa mõttest aru. Lihtne on enda mure teise omast suuremaks pidada. Sa panid selle paigal seisu päris täpselt kirja, ma polegi enda jaoks seda niimoodi lahti mõtestanud, kuid nüüd taipasin, et ka minu enda kritiseerimise peamiseks põhjuseks ongi just see paigal seis. Ükskõik millises eluvaldkonnas siis parasjagu. Alati kui elus midagi seisab, võtan oma keha ette ja kui fookus on mujal, pole välimusel üldse sellist tähtsust, nagu muul ajal.
    Ära vabanda enda blogis enda mõtete väljendamise pärast!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks enda mured ongi iseendale kõige suuremad. Kui me võrdleme tänast kirjutist maailma mastaabis olevate muredega, siis tundub ka see ju väga tühine ja pisike. Aga minu maailmas, minu pisikeses elus.. On see suure rolliga :)

      Ma pigem ei tahtnudki vabandada, vaid oma sõnu selgitada :) Aitäh sulle!

      Delete
  6. Mitte "tohuvapohu", vaid "tohuvabohu" :)

    ReplyDelete
  7. Mina olles ise ikka naaatuke rohkem ülekaaluline kui 10 kilo, ei saa kunagi aru, miks teised ülekaalulised inimesed ütlevad mõnele peenemale, et "ah mis sina vingud, vaata kui peenike sa oled". Mina arvan, et inimene peab võrdlema ennast iseendaga ja üritama olla homme parem kui täna. Kui mingit inimest häirib tema liigne 2 ülekilo, siis tal on õigus samamoodi sellega rahulolematu olla. Vastasel juhul võiksin mina vaadata seda TLC saadetud, kus on 300 kilosed ja mõelda, ah, mis mul viga on, pole ju nii paks ja võiksin aga paisuda ja paisuda edasi.
    Samuti saan aru, et minu kehakaal on asi, millega ma saan midagi ette võtta, aga näiteks mõni inimene, kellel on põletusarmid vms, mille muutmise vastu inimene ise midagi teha ei saa, on palju tõsisem ja kurvem (mul endal on ka üks suur arm käe peal ja olen sellega õnneks ise rahu teinud ja kui keegi selle kohta küsib, siis lihtsalt seletan ära ja asi korras).
    Kui tulla tagasi Sinu poolt kirjutatud teema juurde armas Triinu-Liis... siis ma saan täpselt aru, mida sa mõtled. Kuna mu elus on hetkel väga suur paigalseis ja ma ei tea, kuhu poole edasi minna ja pole juba tükk aega midagi nn "saavutanud" (ja justnimelt enda jaoks!), siis tunnen ka, et ma närbun iga päevaga.. :( Loodan, et sina leiad endas selle "miski" varsti üles (usun, et teie tagasi Tallinna kolimine aitab sellele kõvasti kaasa) :)

    ReplyDelete
  8. Mina olin enne lapsi 45 kg. Ilma ühegi dieedita ja trennis ka ei käinud. See lihtsalt oli mu normaalkaal. Nii väga häiris see, kui seltskonnas hakkas üldine hala kaalu teemal, siis mind sisuliselt lülitati vestlusest välja. Samas minu jaoks oli mu kaal tõsine probleem kuna normaalseid riideid selga ei leidnud jne. Ei taha kogu aeg laste osast ka osta.

    Nüüd peale lapsi olen 55 kg. Riiete osas oluliselt lihtsam aga kõhul on korralik pekikiht ja kui ülejäänud keha on peenike, siis näen välja nagu 5. kuud rase. Enamus riideid on minu enda arvates seljas koledad kuna toovad kõhu tohutult välja aga jällegi kui ma julgen mainida oma muret, siis jälle vaadatakse, et no mida sa üldse vingud. Mind aga teeb see õnnetuks, ei taha kogu aeg rase välja näha. Muidugi head sõbrannad mõistavad :)

    Mis aga puudutab üleüldse eneseteostust, siis olen ise olnud nüüd täpselt aasta kolmanda lapsega kodus olnud ja stress hakkab tekkima. Suhtlusvajadus on meeletult suur ning hädasti on vaja leida endale mingeid hobisid, et elu ei koosneks ainult perest. Minu jaoks pole see lihtsalt piisav. Kahjuks pole veel suutnud välja mõelda, mida teha. Samas jällegi kui kellelegi kurta, siis kiidetakse, et ma olevat nii tubli. Kuidas mul saab igav olla, kui käin üksi kolmega igal pool jne aga no see pole ju see :)

    ReplyDelete