Friday, June 8, 2018

Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht


Meie "Aasta Kõrgemäel" on vaikselt lõpusirgele jõudmas. Tegelikult oleme siin majas küll palju pikemalt olnud ning nädalavahetustel olemist nautinud, aga päris, päris elanud oleme nüüd aastakese. Kas kahju ka on? Jah.. Kuradi kahju! See maja on meile nii armsaks saanud ja oleks vale väita, et see kuidagi meid ei kõiguta. Aga ma usun siiralt ka sellesse, et elus juhtuvad asjad põhjusega ja nii ka meie kolimine. See etapp on nüüd möödanik ja tuleb uus ning veel põnevam. Ma tean, et see maja läheb suurepärastesse kätesse ning ma olen kindel, et selle maja seinad näevad veel nii palju ilusat. Siia mahub palju uusi mälestusi ja hetki. Aga mis meie siis edasi teeme? Kui ma päris aus olen, siis ma veel ei teagi. Me plaanime esialgu võtta üürikorteri, et natukene raha juurde koguda ning siis midagi soetada. Tallinnas on hinnad ju ikkagi teised ja mingit vahepealset asja pole ka nagu mõtet osta. Veel enam, et plaanime millalgi tulevikus ka teist last. Esialgu vaatamegi Viimsi/Pirita kanti mõne 3-toalise korteri ja siis hiljem loodetavasti suudame koguda piisavalt, et päris oma maja saada. Või hoopis ridaelamu. Eks see kõik sõltub sellest, millised võimalused on. 

Peab tõdema, et päris põnev on ka.. Kui tihti on kolimine inimeste jaoks selline tüütu ja nõme tegevus, siis minu jaoks on see alati nii vabastav ja pigem vägagi positiivse maiguga. Ma jumaldan kodu dekoreerimist, asjade sorteerimist, paigutamist ja mis kõige tähtsam.. Selle uue koduga tutvumist. Minu meelest on nii äge see, kuidas iga kodu jutustab oma lugu ja mida kauem kuskil elada, seda rohkem ta endast välja annab. Ma olen elus ikka üsna palju juba kolinud ning siiamaani on olnud nii, et absoluutselt iga koht on totaalselt erinev olnud. Kõik oma miinuste ja plussidega. Sellesmõttes on vinge, et kui me kunagi peaksime selle päris enda lõpliku kodu leidma, siis teame juba täpsemini, mis on meie jaoks oluline ja mis teisejärguline. 


Aga mida me oleme viimase aastaga õppinud? Me oleme õppinud seda, et oma aed on ikkagi midagi sellist, mida kindlasti omale igatsema jääme. Me oleme õppinud loodust märkama ja hindama. Linnas on see kuidagi selline.. Sumina taha ära peidetud. Siin elades teadsime täpselt, mis kellast rähn puid toksima tuleb, millal hirved aia taga käivad, kuidas sipelgad omale usinalt pesa punuvad, kuidas hiired väga vapralt meie kassidele vastu hakkavad ja põllul ninna kargavad. Kuidas punane küla kõuts käib iga natukese aja tagant hoovil oma võimu kinnitamas ja kuidas töö ei lõppe siin kunagi otsa. Kui meilt on uuritud, et kas teil seal maal igav ei hakka.. Siis oh ei. Siin on nii palju tegevust, et isegi suurema tahtmise juures ei leia tihti aega niisama vedelemiseks. Alati on midagi teha. Lisaks oli meil muidugi see ka, et käisime endiselt nii tihti Tallinnas ja ka sõbrad leidsid meie juurde tee ülesse. 

Lisaks sellele oli nii äge näha, kuidas üks naabrimees meile jõuludeks kuuse tõi.. Sest miks mitte? Siis tõi teine naabrinaine meile ämbrites lille istikuid, sest tal on neid hoovis juba liiga palju. Sest.. Äkki me tahaksime? Poemüüjad naeratavad, teretavad ja teavad inimesi nimepidi. Möödasõitvad naabrid lehvitavad autodest ja Viljandi linna vahel kõndides on inimesed ka hoopis teistmoodi. Valgusfooridest ka ei tunne üldse puudust, ausalt.

AGA! Ma olen põgusalt blogis maininud ka, et meid ootavad Tallinnas ees põnevad ajad. Nimelt on meil seal mõned tööpakkumised, millele me oleme oma jah sõna öelnud ja Krisil on võimalik tihedamalt teiste lastega tšillida ja mänguplatsidel lustida. Viimane neist on Krisi südame võitnud. Igasugused mängutoad ja mänguplatsid on nii põnevad, et Kris pistab nende suunas jooksu juba kohe, kui jalad maad puudutavad ja ta autost välja saab. Lisaks sellele on meie mõlema perekonnad Tallinnas ja nii saame ka nendega koos rohkem aega veeta. 

Ega tegelikult ongi nii, et kodu on seal, kus on kodutunne. Olenemata sellest, kus see reaalselt asub ja kellele kuulub. Me jääme pikisilmi ootama seda päris oma kodu. Aga seniks võtame vastu kõik, mida maailmal meile hetkel pakkuda on ja proovime igast variandist midagi õppida ning leida see miski, mida sealjuures nautida. AEEEE, koduke, kus sa oled?

9 comments:

  1. Hei. Olen sinuga ühte meelt, kolimine on lahe. Uued kohad, uued naabrid, uued võimalused. Jada on lõputu. Ja oma käe järgi loomine järk-järgult. Mõnus ja õpetav. Aga teile palju edu ja sooja kodutunnet :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaaa, minu meelest ka! Aitäh! ♥️😊

      Delete
  2. Sa kirjutad nii ilusasti:) See koht kus kirjeldasid enda aia lugu ja kus naabrinaine toob lilleistikuid jne, siis ma kadusin sinna nii sisse ära. Nagu oleks kõrval seisnud:) (Olen ka väikest kohast pärit ja see tunne on nii südantsoojendav, see kuidas inimesed on nii armsad üksteisega ja sa oled lahke teisele, sest sa tahad olla)
    Kordaminekuid ja vahvaid võimalusi teile edaspidiseks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii ilusti ütled! :) aitäh sulle! Ma olen sama meelt!

      Delete
  3. Kas hakkate mõlemad täiskohaga tööle? Kuidas selliseljuhul Krisi hoidmise plaanite korraldada? Uurin, kuna endal on hetkel sama teema käsil :) PS. Üldse mitte pahaga, aga minu arust oled Sa kuidagi kommentaaridele vastamise unarusse jätnud. Vanasti lugesin põnevusega nii blogipostitust ning seejärel sellest tekkivat diskussiooni kommentaariumis, aga viimaselajal olen märganud, et sa ei vasta eriti küsimustele ning ka kommentaare on postituste all vähem. Ma ei ütle üldse pahaga, aga lihtsalt on silma jäänud see :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei hakka täiskohaga veel :) Kristo on veel isapuhkusel ja mina teen poole kohaga tööd. Aga meil sellesmõttes nagu hea, et kinu töö on üsna vaba. Ma ei pea koguaeg kontoris olema vms. Saan palju kodust teha :)

      Delete
    2. Aaa ja teisele küsimusele.. sul on täiesti õigus. Ma enamasti vastan jah kiiremini facebookis või instagramis. Blogis veidi viivitusega, aga proovin ikkagi jõuda. Tänan tähelepanu pööramast!

      Delete
  4. Kolimise üks pluss on pakkimine ja uues kohas lahti pakkimine :) minul saab 5 aastat Tartus oldud ja nüüd pakin oma asjad kokku ja kolin Pärnu, ei jõua ära oodata.

    ReplyDelete
  5. Kui Sinu soov on linna kolida, siis minu unistus oleks just kolida kuskile sellisesse maakohakesse, kust teie pere ära kolib... Oma majake, oma aed, loodus ja elutervemad inimesed on minu jaoks märksõnadeks miks. Teil majake nii ilus ka :) ! Aga palju edu teie perele :) !

    ReplyDelete