Monday, May 14, 2018

Olla ema


Minu jaoks on siiani kuidagi seletamatu see mõte, et nüüd ma olengi päriselt kellegi ema.. Elu lõpuni. See tema ema, kelle juurde ta kunagi koduseid toite noolima tuleb, see kellele nõjatub, see kelle peale kurjustab, see kellele alati murega helistab ja see, keda tingimusteta armastab. Et mina olengi tema jaoks SEE inimene. Üleüldse tundub mulle täiesti müstiline, kuidas me sellise pisikese inimese valmis tegime ja nüüd ta ongi siin.. Meiega. Ja on täiesti omamoodi inimene juba. Oma iseloomuga, oma näoga, oma teoga. See pisike vallatu meelega hing. See tunne on kirjeldamatu.

Emaks saades õpime me enda kohta nii palju. Me leiame endas jõu, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me leiame endas hirmud, mille olemasolust me enne ei teadnud. Me läheme magama teadmisega, et ärkame hommikul "käed tööd täis", aga me lähme magama süda veel rohkem täis. 

Nagu Anna Elisabeth oma instagrami postituses rääkis (link).. Olla ema on privileeg. Osade inimeste jaoks ei ole emadepäev rõõmupäev. Paljude inimeste jaoks on sellel päeval hoopis teistmoodi tähendus. On nii palju inimesi, kes proovivad pere luua aastaid, aastaid.. Lausa aastakümneid. Tulemusteta. Ja tõesti.. Väga tihti uuritakse inimestelt, et "no millal teil juba pere tuleb või millal järgmise lapse sündi oodata on". Inimesed ei mõtle sellega halba, aga vahel see murrab selle inimese südamest killukesi, sest see teema on valus. Võibolla nad väga üritavad, aga neil ei õnnestu? See ei ole ka selline asi, mida igaühele rääkida tahaks. Võibolla on nad lapseootele juba jäänud, kuid rasedus on katkenud? Võibolla nad üldse ei tahagi lapsi? Ükskõik, mis see põhjus ka ei oleks, siis.. Ma alles nüüd saan aru, kui väga tänulik ma olen, et mul on selline võimalus siin elus. Olla Krisile emaks. 


Olla ema tänapäeval on päris keeruline.. Me piitsutame ennast mõtetega sellest, mis on õige. Me tahame parimat. Me proovime kõigi nõu kuulda võtta, me proovime teha seda, mis on "õige". Me tunneme süümepiinu, me tunneme hirmu, me kardame hukkamõistu. Samas sisimas sügaval me teame täpselt neid kõiki "õigeid" vastuseid. Oluline on osata seda pisikest sisemist häält kuulata. Jätta kõik ülejäänu taustamüra kõrvale. See kõik ei ole oluline. Sina ise tead, mis on SINU lapsele kõige parem ja kõige õigem ning selle kohta ei pea sa mitte kunagi, mitte kellelegi aru andma. Seni, kuni üks ema tegutseb oma lapse huvides ja teeb kõik endast oleneva, et end erinevate teemade osas harida, siis on kõik kõige paremas korras. See teebki emast "suurepärase" ema. 

Kui ma võiksin praeguse kogemuse põhjal ühe nipi öelda.. Siis mina arvan, et kõige tähtsam on see, et me selles suures interneti tohuvapohus  ja ostuhulluses oma pead ei kaotaks. Et me suudaksime keskenduda lõpuks kõige olulisemale. Lapse jaoks ei ole tähtis see, kui ilus või kallis tekk tal on. Või kui palju mänguasju tal on. Ta võib vabalt mängida kulbiga ja tunda end maailma õnnelikuma lapsena. Kõige tähtsam on see, et me suudaksime lahti lasta nutiajastust, kohustustest, ühiskondlikest arvamustest ja rohkem pühenduda sellele, et oma lapsega päriselt kvaliteetselt aega veeta. Mitte ükski tolmurull ei ole nii tähtis, kui see, et sa märkad seda, kuidas laps esimest korda klotse üksteise otsa laob. Mitte ükski chat ei ole nii tähtis, et magada maha oma lapse esimesed sammud. Tegelt ei ole asi üldse nii dramaatiline, aga ma lihtsalt tahsin korraks meelde tuletada (ka iseendale), et kõige tähtsam on tegelikult see, et meil oleks oma lapse jaoks aega. Kasvõi hetkeks.. Et meie tähelepanu ei oleks hajutatud. Lihtsalt võtta kasvõi 30 minutit päevas ja anda lapsele meie jäägitu tähelepanu. Lapsed jäävad oma vanemate jaoks alati lasteks.. Aga mitte kunagi enam nii pisikesteks, nagu nad on seda täna.


Ja mida on emaks olemine mulle kõige rohkem õpetanud? .. Et praktiliselt kõike annab ühe käega teha!

11 comments:

  1. Replies
    1. Meeltliigutav, tōsi ja imeline 🤔

      Delete
  2. Kuna mina ei tea, mis tunne on olla ema (kuigi väga tahaksin), siis ei oska ma sinu ülejäänud mõtteid kommenteerida (kuigi usun siiralt, et need on kõik väga õiged), aga ühte ütlesid sa küll äärmiselt hästi: kui kelleltki, kes on hädas laste saamise/pere loomisega uuritakse, millal siis pisiperet on oodata, murrab see selle inimese südamest killukesi. Tean, sest olen seda ise viimasel paaril aastal korduvalt läbi elanud. Ja kui saaksin midagi soovida, siis oleks see just see, et inimesed mõtleksid rohkem, enne kui selliseid asju küsivad või sellistest asjadest juttu teevad. Pere loomine/laste saamine on äärmiselt isiklik asi ja kui tegemist ei ole just sinu väga lähedase perekonnaliikme või südamesõbrannaga, ei tasuks selliseid asju küsida/uurida, sest see võib olla ühe (tegelikult muidugi kahe) inimese jaoks tol hetkel kõige raskem küsimus maailmas.
    Head emadepäeva (tagantjärele) ja soovin siiralt hästi toredaid aastaid emana!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen kahe käega nõus! 🙏 aiäh sulle!!

      Delete
  3. Tõesti väga ilus lugemine ja pani mind mingites osades isegi mõtlema!❤ aitäh.

    ReplyDelete
  4. Olen täiesti nõus sinuga, et me rohkem mõtleks sellele, kui suure kingituse annan pisikese teoga kui panen telefoni või arvuti käest ning pûhendan oma kogu tähelepanu sellele väikesele inimesele. Olen viimasel ajal ise nii palju mõelnud ja näinud kui tähtsaks on muutunud see nutiajastu, inimesed käivad peredena väljas söömas ning igaühel ol telefon näpus ning koosviibimisest ei saa siin juttu ollagi.
    Ema olla on vahelraske, kuid ema süda tõesti teab, mis on õige ning oma lapsele parim, öelgu teised või "tänapäev" mis tahes.
    Jõudu ja jaksu teie armsale perele.

    ReplyDelete
  5. Ka mina pole ema ning kahjuks ei saa ka kunagi aga ikka läks see postitus väga hinge. ❤
    Seoses sellega tuli meelde üks vestlus sõbrannaga. Mainin ära, et tema on 21 j ei soovi lapsi, mina 20 ja väga tahaks. Olime siis sõbrannaga koos ja kuidagi läks teema laste saamise peale. Ühel hetkel ta ütleb, et mis asja sa tahad lapst saada? Ma olin nagu kujuta ette, et keegi tõesti tahab. Ma ei tea miks ma seda siia kirjutasin aga ju ma siis pidin.

    ReplyDelete
  6. Väga ilusti kirjutatud!
    Tahtsin ka jagada ühte hetke, mis emadepäeval eriti silma jäi.
    Viibin hetkel Austraalias ning töötan pubis/restoranis, kus korraldasime emadele eripakkumistega lõunasöögi. Olime puupüsti täis. Mulle jäi silma üks perekond, kes istus täpselt minu leti lähedal. Kolm teismelist last ning ema ja isa. Nad olid ennast ära jaotanud nii, et lapsed istusid ühe kõrgema laua taga ning vanemad kohe nende selja taga diivani peal. Terve lõunasöögi vältel (kuna minu ülesanne oli võtta toidutellimusi, siis pidin leti taga seisma kogu aja) istus ema oma telefonis, isegi pilku tõstmata. Isa proovis samuti leida tegevust telefonist, pidevalt kellelegi helistades, kuna tal polnud kellegagi laua taga rääkida. Kõigil kolmel lapsel oli samuti telefon, nad naersid omaette, näitasid üksteisele midagi nutiseadmetest ning iga kord kui naer liiga valjuks läks, oli isa kohe kõrval keelamas.
    Nagu sa kirjutasid, eks igaüks teab kõige paremini, kuidas oma lapsi kasvatada, aga mina ei saa aru, milleks siis üldse tulla välja lõunasöögile emadepäeval, kui nii kui nii üksteise seltskonda ei naudita. Olles siin kaugel maal, oleks andnud ükskõik mida, et oma ema ja nelja õega midagi sellel päeval koos teha! Kohe kurb hakkas, kui seda vaatepilti nägin.

    ReplyDelete
  7. Ilusti kirjutatud, hea lugeda! Sellega seoses meenus mu eilne vestlus 7a tütrega. Iga paari minuti järel käin justkui sidesõnana EMME VAATA SEDA, EMME AITA.. EMME MA LÄHEN PISSILE.. EMME MA SÕIN KÕIK ÄRA.. ma hüüdsin siis selle peale väheke kõrgendatud toonil, et mis nüüd on siis emme ja emme?! Mille peale laps ütles, et rahu, see oli su enda valik olla mu emme, nüüd siis kuula mind !! Ajas muigele aga samas tekitas ka sooja tunde 😊😇

    ReplyDelete
  8. Seda oli nüüd küll nii südantsoojendav lugeda...
    Imeline sõnasepp!

    ReplyDelete