Tuesday, April 17, 2018

Ole sügavam, ole aus, ole sina ise. Ära karda. Me elame ainult ühe korra. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida elame praegu.


Teate.. Vahel juhtuvad asjad selleks, et me neist õpiksime. Minuga see juhtuski. Kui ma veel nädalake tagasi tundsin, et olen nii katki, habras ja üldse mitte mina ise, siis tänaseks päevaks on olukord kardinaalselt muutunud. Ma kirjutan seda lugu siia selleks, et anda ka teile jõudu ja ehk kõnetab see postitus kedagi, kes seda just täna vajab. Ma olen juba varasemalt blogis napisõnaliselt maininud, et olen end sotsiaalmeedias oluliselt tagasi tõmmanud ja tõenäoliselt kumab mu postitustestki läbi see, et valin oma sõnu hoolega ning poen oma urgu peitu. Kuidagi juhtus nii, et olles paras emotsionaalne vare, sattusin ma Alisa Verdega kohtumisele. Mul ei olnud konkreetselt mingit eesmärki tuleviku kohta pärida või minevikus sorkida. Ma läksin sinna otsima vastuseid mõnele üksikule küsimusele. Ometi andis see kohtumine mulle nii palju enamat. See andis mulle tagasi selle, mille kaotanud olin. Usu ja julguse. Ma arvasin, et tõmmates koomale, säästan ma ennast, oma pere ja oma last, aga mida ma päriselt tegin, oli teiste inimeste mõjutustel peitu pugemine. Ma ei taha iialgi, et minu poeg jätaks midagi tegemata, sest tal on hirm. Olgu selleks teiste inimeste arvamus, kriitika või hoopis midagi muud. Hirm on meie kõige suurem vaenlane. Peale meie endi muidugi. Alisa ütles mulle, et ma võiksin olla väga edukas, olla eeskujuks paljudele ning kõneleda oma keelt julgelt. Aga mind hoiab tagasi hirm. See hirm on olnud see, mille pärast olen ma ära öelnud nii paljudele pakkumistele, see hirm on see, mis hoiab mind tagasi viimaks täide nii paljusi unistusi ja see hirm on see, mis alati kuklas kripeldas. Tagantjärele tobe mõelda, kuid usun, et täiesti igapäevane paljude jaoks meie seast. 

Ma ei räägi siin nüüd sellest, et peaksin kogu meie elu ja olu letti lööma ning oma lapse privaatsuse eest seisan ma alati, aga ma räägin tegelikult täiesti tavalistest igapäevastest asjadest. Mul on tohutult palju unistusi. Unistusi, mida koos teie toetusega täide võiksin viia. Et innustada teidki seda tegema.. Aga olen siiani peljanud neist avalikult rääkida. Lihtsalt sellepärast, et ma tundsin ennast liiga nõrgana. Ometi ma tean, et enamik minu blogi lugejaid on suurepärased, innustavad ja armastust täis inimesed. Naljakas, kuidas me suudame alati märgata neid üksikuid negatiivseid asju, aga vot positiivsust võtame kuidagi iseenesest mõistetavana. Või noh, mitte päris.. Aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Meile võib 10 inimest öelda päeva jooksul ilusasti, kuniks üks negatiivne märkus meie mõtted enda valdusesse võtab ja siis seal pisikese kummitusena aina kummitab. Tobe eks? Aga täielik reaalsus. See väikene hääl, mis meid tagasi hoiab, on tegelikult meie endi kätes. Aga vahel me lihtsalt unustame, et see nii on. Me kaotame iseennast ja see on täiesti okei. Oluline on lihtsalt taas püsti tõusta. 

Alisa ütles mulle.. Et ma mitte iialgi ei jätaks midagi tegemata enda sees peituva hirmu pärast. See on see, millega pean oma elus võitlema ja kui ma suudan selle võidu saavutada, siis saabub minu ellu rahu ja õnnetunne. See võitlus on iseendaga. Mitte kellegi teisega. See mõte liigutas mind nii väga. Lausa nii väga, et paar päeva hiljem tegin kaks kõne, et täide viia üks oma suur unistus. Ma plaanin teha muusikat. Hetkel olen ma koostöös mõne suurepärase inimesega loomas midagi, mida ma juba suvel teiega jagada saan. Ma olen hakanud hääleharjutusi igapäevaselt tegema, et see unistus ka hästi välja tuleks. Minu eesmärk ei ole saada parimaks lauljaks maailmas. Minu eesmärk on välja anda oma lugu. Lihtsalt, et see oma bucket listist maha kriipsutada. Et saada üks äge kogemus. Ma olen siiani seda vaka all hoidnud, sest.. Noh, mis hull laulja ma ikka olen onju?! Eestis on nii palju suurepäraseid lauljaid. Aga ma mõistsin, et ma ei peagi olema see kõige suurepärasem laulja, selleks, et oma laul välja anda. See on minu enda jaoks. See on midagi lahedat, mida oma elus teha. See ei peagi olema kõige kõvem hitt raadios. See peab olema midagi, mis mulle endale meeldib. Midagi, mida saan kunagi lasta oma pojale ja öelda.. Näe, ma ühel õhtul mõtlesin, et teeks singli ja ma tegingi. Sest.. Why not? Ning ma tean, et mul olete teie.. Teie minu seljataga. Minu suur tugi ja jõud. Minu kaaslased sellel teekonnal. Ja ma tean, et te ei jäta mind. See on imeline tunne! Ma olen nii tohutult tänulik!


Ma tahan, et minu laps/lapsed õpiksid minult seda, et me elame ainult ühe korra. Või tähendab.. Me elame ainult ühe korra seda elu, mida me elame praegu. Mitte ükski hirm ei tohiks meid takistada. Mitte ükski negatiivne tagasiside ei tohiks meid peatada. See kriitika peaks olema meie edasiviiv jõud, et saada paremaks. Et lennata kõrgemalt ja areneda. Et me ei langeks iseenese hirmude ohvriks. Ma tahan õpetada oma lapsele/lastele, et on okei kukkuda, aga alati peaksime suutma püsti tõusta. 

Minu mõtted ei piirdu sellega.. Me kolime augustis tagasi Tallinnasse. Kui kõik läheb nii nagu planeeritud. Meie maja nimelt on tänase seisuga müüdud. Võlaõiguslik leping on sõlmitud. Juhtus nii, et meie majja sattusid inimesed, kes soovisid seda kodu omale. Nad on seda pikalt otsinud ja olenemata sellest, et meie maja isegi müügis ei olnud, siis tegid nad meile ettepaneku. Kuna ajastus ja kõik klappis, siis lõime käed. Augustis on asjaõigusliku lepingu sõlmimine ning siis jätame selle pisikese pesaga siin hüvasti. Siia seinte vahele jäävad kõige vingemad mälestused. Mälestused sellest ajast, kui me alles kohtusime Kristoga, mälestused sellest, kui me olime alles abiellunud ning koos oma esimest suve veetsime. Mälestused sellest, kuidas me oma poega esimesel eluaastal kasvatasime. Siin on hea. Ning mul on tohutult hea meel, et see kodu saab olema kellegi oma, kes seda sama palju tahab ning hindab. Keegi, keda see maja kõnetas. Lisaks on meid Tallinnas ootamas üks tööpakkumine, mis antud otsuse tegemist veel rohkem utsitas tegema. Naljakas, et ma pelgasin sellel teemal siiani rääkida, onju? Ma alati mõtlesin, et ma ootan ära augustini. Et siis, kui kõik 100% kindel on, siis räägin. Aga miks? Miks mitte kohe rääkida? Hirm on selle asja nimi.. Hirm selle ees, et inimesed kirjutavad "Ma ütlesin, et nad ei pea seal maal elades vastu".. Naljakas, sest ma ise ju tean tegelt, et nii ei ole. Meie maja ju pole isegi müügis olnud. Aga ometi mõtlesin ma nii. Kuniks ma Alisaga rääkisin ja sain aru, et teen karuteene vaid iseendale. Ning minu võitlus on tegelikult ainult iseendaga. Tegelikult on selline asjade kulg meie elu uueks leheküljeks ja see on nii tohutult põnev! Kuhu me kolime? Milline saab olema meie tulevane kodu? Ei tea veel.. Aga nii põnev on!


Enda "alasti kiskumise" taga ei olegi alati kõik negatiivne. Tegelikult on see vabastav. Tegelikult on tore neid hirme kellegagi koos üle elada. Tegelikult on tore selliste uudiste üle teistega koos rõõmustada ja veel toredam on teiesuguste inimeste toega oma unistusi ellu viia!

35 comments:

  1. Minu meelest oled sa niiimeline naine ja ema. Mõtlesin juba pikalt et miks sinust enam üldse kuulda pole. Hea et endas rahu leidsid ❤️

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kaisa, aitäh sulle nende sõnade eest!! :)

      Delete
  2. Sa oled lihtsalt nii armas ja siiras inimene! Ja kõik see jutt on lihtsalt sulatõsi! Hirm hoiabki meid kõige rohkem tagasi aga kahjuks õelad inimesed kes meie ümber on põhjustavad seda kõige rohkem.
    Sa oled imetlusväärne noor naine! Palju jõudu ja jaksu Teile! Nii vinged uudised ��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur, suur aitäh Kertu! Nii ilusti ütled <3

      Delete
  3. Sa oled lihtsalt nii armas ja siiras inimene! Ja kõik see jutt on lihtsalt sulatõsi! Hirm hoiabki meid kõige rohkem tagasi aga kahjuks õelad inimesed kes meie ümber on põhjustavad seda kõige rohkem.
    Sa oled imetlusväärne noor naine! Palju jõudu ja jaksu Teile! Nii vinged uudised

    ReplyDelete
  4. Niii põnevad uudised! Kas tööpakkumine on sinule või Kristole? Plaanid juba pisikese kõrvalt tööle hakata? Kas plaanite uut kodu osta või üürida? Palju küsimusi tuli hehe :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma peagi kirjutan sellel teemal :)

      Aga esialgu plaanime üürida. Kui ma tagasi tööle lähen, siis saame natuke lisa teenida ja osta midagi püsivat. Pole nagu mõtet mingit vahepealset pinda osta aastakeseks :) Hetkel sellised mõtted

      Delete
  5. Sa oled imeline naine! Suur tänu Sulle, et jagad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur, suur aitäh innustavate sõnade eest! :)

      Delete
  6. Aitäh Sulle armas Triinu. Mina sain innustust. Juba homme võtan ette sammud ühe unistuse täitumiseks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. No see on suurim kompliment üldse! :)

      Delete
  7. Soovin Sulle ja Su perele palju edu uute elumuutustega kohanemisel! Triinu Sa oled ûldse nii tubli ja kadestusväãrne naine.

    ReplyDelete
  8. Kunagi vaatasite kortereid Viimsi Vallaka juurde, sinna tuleb 2 uut maja, enam ei vaata seda kanti ? :))

    ReplyDelete
  9. Oeh..väike õnnepisar tuli silmanurka.. Mul on nii hea meel sinu üle! Ääretult kahju muidugi, et taas Viljandimaalt ära kolite (lootsin sind siinkandis ikka veel kohata), aga see on minu isekus 😀 teadsin, et te siia kauaks ei jää, oled minu meelest ehtne linna-inimene(heas mõttes). Muide, ma hoian sulle lauluteel täiega pöialt, sul on imeline hääl!! ❤ -Kairi-

    ReplyDelete
  10. Muah! Tublid oletw kiisupallid! :)

    ReplyDelete
  11. Mul on teie üle nii hea meel, aga kummalisel kombel ka kurb. Kuigi ma pole iial teie kodus reaalselt käinud, siis sinu postituste ja piltide abil on teie kodu nii tuttavaks ja armsaks ka mulle saanud. Ja ma tunnen praegu sama tunnet, mis sina.. Et hakkan igatsema seda kodu millest sinu vahendusel osa sain, seda soojust, armastust, hubasust mida teie kodust kiirgab. Samas olen alati sellistel hetkedel proovinud mõelda, et see kibemagus igatsus millegi/kellegi vastu näitab ju, et elus on olnud midagi imelist, et selline tunne tekkida saab. Ja elu peabki olema liikumises. Ja see teie soojus ja armastus liigub ju koos teiega kaasa, kuhu iganes te ei ka ei lähe! Nautige seda imelist kevadet ja suve oma kodus kogu hingest!

    ReplyDelete
  12. Love you to the moon and back, kiisupallid♥️♥️♥️♥️

    ReplyDelete
  13. Oeh Triinu , sa oled nii imeline naine, abikaasa ja ema. Sa oled nii võimas naine ! See hirm jätta selja taha . Tee seda mis sulle endale meeldib ja heaks arvad, kuna sa elad vaid iseendale ja muidugi ka pere ning lähedastele. Aga ära kunagi unusta iseennast kuna sa oled nii võimas, tore ja hakkaja ! Hoian sulle ja su perele täiega pöidlaid . Sul on imeline lauluhääl ning NAINE LASE OMA UNISTUSED TEOKS ! ��Kõike kõige paremat teile��Tervist, õnne ,rahu ja palju armastust ! ����

    ReplyDelete
  14. Armas Triinu! Mul on tohutult hea meel sinu ja su pere üle ❤️ Pärast seda postituse lugemist oleks justkui minu südamelt suur-suur kivi langenud.. niii hea tegudele innustav ja rahustav lugemine.

    Olen küll alles 21 ja tegelikult oleme elukaaslasega valmis endale lapse saama, kuid mina kardan.. kohe nii-nii kardan seda suurt elumuutust, mis sellega kaasneb. Ma kardan, et pole piisavalt hea ja ei saa talle pakkuda seda kõike kõige paremat.. aga loodan sellest hirmust iga päev üle saada.

    Aga Triinu, sina oled suurepärane naine ning ema! :) Kõike head!

    ReplyDelete
  15. Pisarad silmas. ☺️ Nii tublid ja julged olete!

    ReplyDelete
  16. Tubli naine oled! Jätka samas vaimus ja usu, sul on seljataga suur tagala, kes aitab nii jõu kui jõuga!

    ReplyDelete
  17. Väga ilusasti kirjutatud! Ja sul on 100% õigus. Mulle on kunagi ammusest ajast meelde jäänud lause:" If You dont like where you are in life, the change it- you are not a tree!!!" Ja alati kui mul tuleb mingi hulljulge idee, mis alguses tundub saavutatav valgusaastate pärast, siis ma ütlen omale seda lauset. See annab jõudu juurde! Samuti pole kunagi olemas väljapääsmatuid olukordi- ALATI on võimalus! Alati! Jõudu ja jaksu Sulle, usun et saad kõigega hakkama :) - ootan rohkem postitusi��

    ReplyDelete
  18. Kuidas teise lapse plaanidega on? Hea oleks ju väikse vanusevahega koos kasvada :)

    ReplyDelete
  19. Teil oli nii armas kodu ja Krissul oleks hea oma aias tegutseda, aga jah te vist rohkem linnainimesed:)

    Edu teile:)

    ReplyDelete
  20. Aitäh jagamast! Endal ka meeldetuletust vaja.

    Edu sulle, saad kindlasti kōigega hakkama🙂

    ReplyDelete
  21. Hehe Krisist saab siiski linnavurle.😀 Aga hea meel Teie üle ja edu edu Teile! Kõik läheb kindlasti nii nagu ta minema peab. 😊😊

    ReplyDelete
  22. See on väga-väga tore postitus! Sa oled imeline naine ja su pere on lihtsalt nii vahva! Kõik, mida Alisa sulle rääkis on väga õige! Kuula teda! Edu Teile kodu otsimisega :) Kallistused!

    ReplyDelete
  23. Sa oled imetlusväärt tugev moor naime,armastan sind ja sinu peret :)

    ReplyDelete
  24. Aitäh meelde tuletamast, mis on oluline - elamine! Meenuvad Chalice laulusõnad "ela, mitte ära ainult võta ruumi".
    Nüüd kõik tegudele, sest takistused meie peas on ületatavad.
    Oh, mulle oli seda vaja. Aitäh Sulle ja suuri unistusi ning nende täitumist!!

    ReplyDelete
  25. Mismõttes ei saa maal hakkama? Mis vahet sel on, kui tahad võid iga aasta kolida :) maale, välismaale, linna, saarele... nägin jah, et perekooli käod kiruvad, aga kui mõelda reaalselt, siis tõesti ju vahet ei ole, mis teised arvavad :) See kolimine pole ju mingi negatiivne asi. Tüütu ta on jah, aga oma kodu leidmine on raske teema ja soovid võivadki ajas muutuda. See kindlasti ei tähenda, et ei saa linnas hakkama, ei saa saarel hakkama jne. On alles inimesi...

    ReplyDelete
  26. Sa oled imeline noor naine ja ema. Kriitikat tuleb nagunii igalt poolt, sellest me mööda ei saa ja nagu sa ise kirjutasid, siis jah, positiivset tagaaisidet on alati rohkem aga enam jäävad just hinge need kriitilised noodid, sest no inimhing on juba kord selline, et me tahaks olla kõigile meelejärele aga seda ei suuda ilmas ja ei peagi. Kriitika on ka tegelt edasiviiv jõud, see aitab meid parema "mina" poole aga samas kriitikal ja kriitikal on vahe. Tänasel päeval on internett meile kõigile igal poom ja igal ajal kättesaadav ja mis siis viga oma halb tuju kellegi teise peal netis anonüümselt välja elada.
    Ja hirm, see on meis kõigis, lihtsalt erinevas vormis. Aga tuleb osata vabaks lasta ja mõelda positiivselt, sest see on elus edasiviiv jõud.
    Seega soovin sulle edu kõigis su ettevõtmistes.
    See, et te oma imearmsast pesast Tallinna kolite, on veidi kurb uudis, sest läbi sinu blogi sai sellesse kodusse kiindutud, nii soe ja armas tundub kõik aga samas, see on teie elu, teie tulevin ja tunnen siirast rõõmu, et te ise olete rahul ja õnnelikud oma valikuid tehes. Igatahes tuult tiibadesse ja ainult edu kõigis teie tegemistes. Päikest teile ��
    Teie fänn Jane ��

    ReplyDelete
  27. Väga inspireeriv postitus! Aitäh! Ja ikka palju edu ja rõõmu! <3

    ReplyDelete
  28. Tahtsin ka midagi öelda seekord. Ma lugesin esimese hooga sinu postituse läbi ja ainus, mis mul jäi hinge kriipima oli teie otsus linna tagasi minna. Ma ei teagi miks.. ma mõtlesin selle peale päris mitmeid kordi veel hiljemgi.. võib-olla salamisi isegi natuke mõistsin hukka. Nüüd mul on häbi sellepärast.
    Vaatasin ka just ära sinu video, kus sa räägid sinu endasõnul täiesti suvalist juttu. Ma pean ütlema, et peale seda videot sa muutusid minu silmis totaalselt. Varem ma ei pidanud sind üldse kuidagi endamoodi inimeseks võib siis öelda "minu inimeseks". Sa tundusid justkui musternäidis õnnestunud naisest, emast, sõbrannast.
    Enesekindel, eksimatu, armastav, seltskondlik, julge, edukas.. ehk siis kõike seda mida mina ei ole.. ja ma ilmselt sellepärast ei suutnud ka sinuga suhestuda.
    Seal videos ma aga leidsin esmakordselt kaamera tagant päris inimese. Ja ma kuulasin kogu su jutu lõpuni.. unustasi hetkeks, et ma ei tunne sind päriselt ja kuulasin nagu ma kuulaks oma sõbrannat ja tundsin end nii mitmes kohas ära.
    Ehk siis aitäh sulle!

    ReplyDelete