Sunday, March 11, 2018

Pildid meie aastapäeva fotoshootist - Siiri Kumari photography


Mäletate, et ma mainisin mõni aeg tagasi, kuidas me aastapäeva puhul Siiri Kumariga väikese fotoshoodi ette võtsime? Oli üks eriti karge ja külm talvine ilm ja mingit otsest plaani meil ei olnudki. Mõtlesime lihtsalt mõned emotsioonid pildile püüda ja enda jaoks mälestusi ülesse pildistada. Mõeldud, tehtud. Siiri on sellesmõttes hullult lahe fotograaf ka, et ta suutis meid sessiooni ajal niivõrd vabalt tundma panna, et eneselegi märkamata muutusime me kaamera ees totralt lapsikuks ja tulemuseks ongi need ehedad pildid. Päris äge. No vahelduseks sellistele poseeritud piltidele. Minul oli Siiri kaamera ees muidugi eriti mõnus olla, sest Siiri ei ole minu jaoks enam ammu pelgalt fotograaf, vaid väga hea sõber. Meil nimelt on lastel vaid nädalake vanusevahet ja niimoodi me koos ühes vaimus lapsi kasvatamegi. Pidevalt teineteist nõu ja jõuga aidates ning igapäevastest asjadest rõõmu tundes. Päris lahe, et Kris saab ülesse kasvada niimoodi, et tal on eos juba mõned sõbrakesed, kellega oma sünnipäevasid tähistada või niisama playdate korraldada. Ka meie sessiooni ajal hoidis Siiri Krisil silma peal ja tegi talle vajadusel lolle nägusid. Ühel hetkel, kui Kris vähe kärsituks muutus, siis pakkus ta isegi välja, et võib Krisi meie tula kõhukotiga endale külge siduda. Vot see on teenindus, hehe. Aga saime nüüd lõpuks kõik pildid kätte ja ma jagan neid hea meelega teiega ka. Tore on vahelduseks selfiedele ja lapsest tehtud fotodele ka kahekesi kaamera ette sattuda.. Noh, nagu vanasti. Ma leian, et meeletult oluline on teineteist mitte ära unustada argipäevas ja sellised pisikesed ettevõtmised meenutavad meile, kust kõik alguse sai ja nagu veidi läkitavad suhet uuesti lõkkele. Mitte, et meil see jahtunud oleks, aga teate küll.. Mähkmete, beebitoidu ja unede vahele on kerge end ära kaotada. 


Pildistamas käisime Kalamajas ja loomelinnaku juures. Kaasa haarasime endaga umbes täpselt kolm riiete komplekti, millest lõpuks kahte reaalselt ka kasutasime. Ka need haarasime suht jooksu pealt kaasa, eriti midagi läbi ei mõelnud ja isegi meigi vorpisin ma omale mööda Tartu-Tallinn maanteed sõites. Uskumatu, aga isegi lainerijoone sain tehtud. See on vist juba nii mällu süübinud, et teostus tuli päris hästi välja. Ma kusjuures olin jumala valmis, et pean Siiril paluma mu laineri sirgeks töödelda. Aga tutkit, või asja. 

Viimati tegime koos mõningaid pilte siis, kui Kris alles sündinud oli ja Fotoraat külas käis. Hästi huvitav on see, kuidas iga fotograafi käekiri on niivõrd erinev ja iga kogemus nagu esmakordne. No just see "kaamerate taga toimuv" pool sellest. 


Ühel hetkel keset Kalamaja parki poseerides möödus meist üks meesterahvas, kellel olid niii ägedad koerad. Kuna nad mu juuste ja tagi värviga päris hästi matchisid, siis ma lihtsalt tuimalt küsisingi, et kas ma võiksin koertega koos paar pilti ka teha. No minge pekki, kui nunnud nad olid! Naljakas tunnistada, aga vaatamata sellele, et meie peres kassid on, siis sisimas olen ma täiega koerainimene. Minu jaoks on nende siiras armastus ja truudus midagi kirjeldamatult ilusat. Tänasel päeval oleks muidugi meile koera võtmine mõeldamatu, sest me lihtsalt ei jõuaks temaga nii palju tegeleda, nagu üks koer seda sooviks/vajaks ja meil on juba niigi paras segasummasuvila siin. Aga kunagi kindlasti.. Lastel ka on tore koeraga kasvada ja kui me päriselt paikseks kuskil jääme, siis miks mitte. Kusjuures.. Ma olen isegi seda mõelnud, et millist koera ma omale siis tahaks? No kui päriselt võimalus kunagi tekiks. Suht suure tõenäosusega tahaksin ma endale täiesti tavalist hundikoera.. Või labradori. 


Aga rääkides veel eelmisel teemal.. Suhte värskena hoidmisest ja sellest, kuidas mähkmete virr-varris teineteist mitte unustada. Meie oleme näiteks leidnud ühise keele trenni tegemise näol. Käime nüüd kaks korda nädalas jõusaalis ja ühel päeval nädalas teeme kodus koos trenni. Seda viimast siis lapse lõunaune ajal. Kuidagi on see ühise eesmärgi seadmine, täitmine ja teineteise motiveerimine meie suhtele nii palju uut hingamist andnud. No esiteks juba sellepärast, et trenn teeb enesekindlamaks oma keha osas ja teiseks sellepärast, et meil on see ühine miski, millest rääkida ning mille poole püüdelda. Viskame juba teineteise kulul nalja, et kuule vaata.. Sul sentimeetrike siit kadunud ja teisel juba sixpack paistab. Loomulikult on treenitud keha ka ilusa ja väga äge on näha, kuidas see meid jälle lähemale on toonud teineteisele. Ühise hobi leidmine on äge. Ehk jääb ka Krisile trennipisik külge.. Mine sa tea. Liigutada on ju hea, mitte, et ma arvaks, et temast kindlasti trenniguru tulema peaks. Kui ta eelistab selle asemel hoopis joonistada või kokata, siis see on ka enam, kui okei. Aga saate aru küll, mida ma silmas pean.


Nüüd on Kris juba nii suur ka, et me saame rohkem aega veeta ka väljaspool kodu ja näiteks naistepäeval käisime ühepäevasel tripil Tartus. Panime Krisi ööunne ja jätsime hotellitoas sellel ajal teleka mängima. Siis jäi ta nagu sumina keskel magama ja me saime jumala rahulikult filmi vaadata, vaikselt jutustada ning head ja paremat nosida. Kris jääb meil endiselt ju ülivara ööunne (19:30-20:30 vahemikus) ja nii saime omale päris mitu head tunnikest niisama "olesklemiseks". Kris on õnneks enamasti ka väljas söömas olles üsna tubli. Eks vahel ikka ajab teda mõni asi väheke kärsituks ja siis tuleb sellest ka märku anda, aga enamasti istub ta täitsa rahulikult söögitoolis, nosib miskit ja jälgib ümberringi toimuvat. Aga ma ei hakka enne õhtut hõiskama.. Vot kui jalad alla saab, siis alles hakkab trall pihta. Siis vaja ju igalepoole minna ja eks siis tuleb hakata korda-mööda sööma. Kuigi noh, mine sa tea. Ehk veab ja ei juhtugi nii. Ma olen seda lihtsalt üsna palju kõrvalt näinud ja vaevalt, et meil see kuidagi teisiti olema hakkab 😄 Eks me saame endast lihtsalt parima anda, et teda varakult harjutada ja parimat loota!

Aga ega mul pikemat juttu polegi.. Sai üsna selline laialivalguv lobapostitus, aga mis seal ikka. Püüan ruttu nüüd Krisi une ajal ka järgmised kaks postitust kirja panna, sest mul on igasuguseid põnevaid asju, mida teiega jagada. Stayyyy tuneeeeeeeeed! A ja aitäh Siiri ilusate piltide eest! ☺ Kuidas teile meeldib? Siiri piltidega saab tutvuda facebookis: https://www.facebook.com/siirikumariphoto/ või instagramis: https://www.instagram.com/nordvinter/

6 comments:

  1. niii lahedad pildid! just see vaba olek ja et pole sunnitud. väga ilus ning armas paar olete. :)

    ReplyDelete
  2. Pildid on väga ägedad ja loomulikud. Palju rõõmu ja kordaminekuid teie armsale perele :)

    ReplyDelete
  3. Kommenteerin siin esimest korda, kuigi jälgin seda blogi juba pikemat aega, aga lihtsalt pean seda ütlema, et te olete superarmsad ja ilusad inimesed! Ja pildid on ka nii õnnestunud, nii eheda emotsiooniga ja teielikud! :)

    ReplyDelete
  4. Väga hästi püütud hetked! Loomulikud ja täis armastust :)

    ReplyDelete
  5. Väga kenad pildid! Kui küsida tohib, siis kus leida sellist ilusat pruuni nahktagi? :)

    ReplyDelete