Wednesday, March 21, 2018

Meenutusi lapsepõlvest


Ma olen blogis rääkinud ka, et mina ise olin lapsena pigem selline pätt ja kaak. Ma olin alati see laps, kes oli kõige valjema häälega, kes hundirattaid tehes üle hoovi liikus kõndimise asemel, kõva häälega vene keeles laulis ja teistelegi õpetas ning täiesti vabalt võhivõõrastega mängis. Ma olin alati kõige pisem, aga südames tundsin end nii, nii suurena. Ma ei kartnud kedagi ega midagi. Mul olid alati sellised lokkis juuksed, nägu puude otsas turnimisest rokane, nägu naeru täis ja ma otsisin alati omale uusi seiklusi. Kui me eile beebigrupis jäime vestlema teemal, et millised on meie lapsed, siis viiski see mind mõtetes hoopis oma lapsepõlve lainele. Hakkasin meenutama ja.. Nii palju lahedaid mälestusi tuli silme ette. Mõtlesin mõningaid ka teiega jagada.  Võiks öelda, et siis neid mälestusi, mis esimese raksuga kõige eredamalt meelde tulid. 

Ma mäletan lapsepõlvest seda, et mina olin alati see laps, kes kõige kauem õues võis olla. Teised pidid alati kuskil viie/kuue ajal tuppa sööma minema, aga meil sellist reeglit ei olnud. Ma olin ausalt öeldes üsna nördinud, sest mida ma seal õues ikka üksinda mängin. Meie kõrval majas elas perekond usklike. Neil oli kaks tütart ja ma päris tihti mängisin nendega koos. Ühel päeval, kui meil maailma kõige põnevam ukaka mäng pooleli oli, siis tuli neil aeg koju minna. Mina siis mõtlesin, et kuidas ma ometi saaksin neid pikemaks ajaks endaga mängima. Ütlesin neile siis, et keerake oma käekell (vanemal õel oli selline uhke piltidega lastele mõeldud kell) paar tundi tagasi ja näidake, et enda arust tulite ju õigel ajal koju. Et juu siis on kell valeks läinud. Küll nad andestavad. Järgmisel päeval olid nende vanemad meil uksetaga ja rääkisid mu vanavanematele, et ma ei tohi nendega enam suhelda, sest avaldan halba mõju ning õpetan neile valetamist. Upsi! Ega ma ju halvaga..


Veel mäletan ma seda, kuidas ma kõiki hoovilapsi teatrit utsitasin tegema. Ma mõtlesin välja näidendi , me harjutasime usinalt ning siis lasime minu vanaemal arvutist välja trükkida kavad ning kutsed, et need naabritele postkasti sokutada. Pilet oli ka.. 3 krooni. Selle jagasime omavahel hiljem ära. Endale võtsin suurema osa, sest noh. Mina olin ju tuhkatriinu. Pärast läksime kõik kambakesi vallamaja poodi komme ja nätse ostma. Mida äri 😄

Kindlasti ei unusta ma iialgi seda, kuidas vanaema ootas mind söögiks koju ja mina ennast mitmeks tunniks külapeale unustasin. Ma nimelt läksin naabrinaise juurde, sest too lubas mulle kassikangast õpetada ja söötis kõhu täis kah. Koju jõudes teatasin vanaemale, et mul pole kõht tühi, ma olen juba söönud. Tänapäeval ei kujutaks muidugi sellist asja ettegi, aga meie väikeses "külakeses" teadsid kõik kõiki ja selline asi ei olnudki teab mis hirmus. Naljakas mõelda. 

Vahel tulin koolist koju mitu tundi, sest ma pidin kõiki tigusid ükshaaval vihmase ilmaga üle tee aitama, et autod nendest üle ei sõidaks. Või hoopis tiigist õngega (oks + niit + vihmauss) triitoneid püüda, et neid ämbrisse panna ja teise tiiki viia. Seda sellepärast, et üks tiik kaevati kinni, et sinna ehitada staadion ja ma tahtsin kõik kalad enne ära päästa. Või see kuidas ma tigusid alalõpmata plastikust karbi sees koju tassisin, neile sinna sisse lehtedest ja mullast pesa tegin ning nad kõik mööda tuba laiali roomasid koguaeg. 


Veel on mul meeles see, et kuidas esimestes klassides sõbrannaga kehka tunnist poppi tegime, et tema juurde barbiedega mängima minna. Hiljem juhtus seda ka paaril korral.. Aga siis me läksime juba hoopis simsi mängima. No mida, mida?! Kus oli kohusetunne? Ilmselt jäi parki, kui neid tigusid üle tee aitasin 😄

Ma mäletan seda, kuidas meil oli hoovis kaks last, kellel millegipärast tihti täid olid ja iga jumala kord kui ma nendega mängisin, siis sain ise ka täid. Siis lõpuks vanavanaema ütles, et äkki sa ei lähe enam neile külla ja neid meile ka külla ei too. Minule see mõte teps mitte ei meeldinud, sest mulle meeldis nendega koos mängida. Ma siis arvasin, et parim idee on nad kordamööda meile salaja külla tuua, vann vett täis lasta, et nad end puhtaks peseks ja neil juukseid lõigata, et neil täisid poleks. Te võite kaks korda arvata kuidas see seiklus lõppes.. Ühel neist oli konkreetselt väike tutt otsaees tuka ära lõikamisest ja täid sain ma ka tollel korral. 

Ühel korral juhtus nii, et kui me omale mäe otsa onni ehitasime, siis tulid suuremad poisid ja lõhkusid selle ära. Mägi oli selline üsna järsk ja täis kõrgeid puid. Ma arvasin, et kõige parem idee oleks kaevata terve mägi auke täis, need okstega katta ja jätta poistele lõksud. Selleks, et asi veel raskemaks muuta võtsin kodust enamik vanavanaema lõngakeri ja sidusin need puude vahele pingule, et noh.. Nagu takistusrada või nii. Muidugi hiljem pidime kõik nööri kenasti kokku korjama. 

Mina sõbranna vanematele näidendit tegemas #lauaviin. Don't ask :D

Ma olin alati see laps, kes igal tantsuvõistlusel, lauluvõistlusel ja näidendis osales ning tegi kõik selleks, et järgmisel aastal aina paremini läheks. Ma olin edev, lärmakas ja kartmatu. Mul on hea meel, et elu on mind veidi tasakaalukamaks muutnud, kuid nagu näha, siis on endiselt minus see edevus olemas ja väljakutsetele ei suuda ma siiani "ei" öelda.  Vot sellised vahvad meenutused tänasesse päeva. Millised olite teie lapsena? Milliste pättustega hakkama saite?

19 comments:

  1. Ma olinka alati see ,kes hommikul külapeale töttas ja öhtul magama minekuks koju tulin. Oeh see lapsepölv oli nii hea. Kahju et ajaga olen neist inimestest lahku kasvanud. Köige parema lapsepölve söbrannaga selliseid pättuseid tehtud. Küll sai kooli mindud ja esimese tunni kell helises siis koolist ära joosta ja koju könnitud. Teha salastatud numbriga tünga könesi 😂

    ReplyDelete
    Replies
    1. Niii äge on see lapsepõlve aeg ikka :D me ka tegime tüngakõnesid numbrilt 16116 (kõnevastaja arvel) taksofonist :D

      Delete
  2. Ma olin ka väiksena suht pätt et kui alati naabrid pidid mind valvama panid nad kapid ja sahtlid millegiga kinni kuna ma koguaeh kolasin seal ja tassisin asjad igalepoole laiali ning meeldis kapi ronida ja seal niisama hängida 😂ja kui ma mingi algklassis käisin siis lapsepōlve sõbrannaga otsustasime et tahame kooki teha , käisime naabritelt küsimas igasuguseid koostisosi mida koogiteguks vaja oli , segasime need mingisesse mustasse kaussi ja panime suitsuahju mis on meil õues kus saab suitsukala ja suitsuliha teha . 😂😂 Igasuguseid ulakusi sai teha , ja see kellavärki tegin mina ka , keerasin oma roosa barbiga kella tahapooole et ei peaks koju minema , ja kui niinimetatud kell oli sealmaal et tuppa minna siis tegin tõsise näo pähe vanematele et neil kellad valed aga minul on õige et te ei saa minuga kurjustada et oma süü et kellad valed 😁 Nii naljakas on meenutada lapsepõlveaegu , me lapsepõlvesõbrannaga elame õnneks samas kohas ja suhtleme tihti niiet nostalgia õhtuid saame heasti meenutada 😂😂😂

    ReplyDelete
    Replies
    1. KUSJUURES! Me ka tegime mingit suvalist kooki enda arust ja laenasime naabritelt vajalike asju :D

      Delete
  3. Oh minul oli tore lapsepõlv. Enamus aja kui lasteaias polnud olin ma vanaema juures. Ja seal olid koos minuga onupoeg ja onutütar. Ja on üks seiklus, mis mulle alati meenub. Vanaisa ja onu ehitasid meile õue mängumaja. Oli saabumas suvelõpp ja vaikselt hakati tegelema hoidistega. Me siis kolmekesi mõtlesime, et meil ju ka moosi omale vaja. Vanaemal oli aiamaa, mis asus veidike eemal. Mööda teed me omapead ei tohtinud nuidugi käia ei tohtinud. Niisiis avastasime, et läbi metsa saame ka aiamaale hiilida ja omale salaja maasikaid korjata. Ja seda me muidugi tegime. Korjasime oma maasikad ära ja läksime õue peale tagasi. Aga moosi jaoks on ju purki ka vaja. Võtsime salaja keldrist ühe. Aga mis moos see ilma suhkruta on. Luusisime ümber maja, et teada saada mis vanaema teeb. Vanaema oli puhkama läinud ja meie siis muidugi läksime vaikselt kööki . Ja toppisime taskud suhkurt täis ja põgenesime õue tagasi. Muidugi kukkus suhkurt põrandale ka ja üks meist tõmbas kähku harjaga põranda üle. Õues tegime oma moosi valmis, maitses ime hästi. Panime moosi purki ja purgi panime oma mängumaja alla peitu. Kui kahenädala pärast tagasi vanaema juurde läksime, siis vaatasime ka moosi üle. Kahjuks oli see hallitama läinud. Olime väga õnnetud :(
    Aga vahva mälestus ikkagi ��

    ReplyDelete
  4. Mul oli ka tigudega see teema, et aitasin neid üle tee..seda ma teen muide vahel siianigi kui näen, et mõni ullike tee peal ukerdab. Aga ehitasin neile külakesi ja siis tõstsin neid ühest kohast teise. Konnadega mängisin ka. Üldse, tundub, et meie generatsioonil oli viimane päris lapsepõlv, peale meid tuligi see arvuti ja internetibuum peale ja niikahju on neid tühjasid mänguväljakuid vaadata. Või kui ongi lapsed mängukal, siis istuvad kambakesi kõik ninad telefonis ja kuulavad oma suurest JBL kõlarist Aropi Kiki Mikit :D

    ReplyDelete
  5. Minu lapsepõlv möödus Viljandis.Hommikul sai seiklema mindud ja õhtul koju tagasi.
    Mäletan kuidas panin kogemata lossimäed põlema (pokule tuli otsa).Mäletan kuidas sai surnuaias mängitud.Mäletan kuidas sai paala järve sisse kukutud (märjad, paksud ja rasked karupüksid jalas).Mäletan kuidas tegin 2aastat vanema õega esimest korda pannkooke,nii et ainult paks veniv plönn sai valmis ja selle plönni viisime autoteele.Mäletan kuidas sai õunaraksus käidud.Mäletan kuidas prügimäel aega veetsin õunapuude otsas.Mäletan kuidas garaašide otsas turnisin.
    Tallinna kolides olin 6 ja mäletan kuidas elasime Kalamajas ja salaja hiilisime mere äärde tallinna vangla kõrvale.
    Nii palju häid mälestusi.
    Nüüd lastel telekas ja nutitelefonid.Tänapäeva lapsed ei saa iial teada mis on päriselt see õige lapsepõlv.Kurb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas tõesti õige lapsepõlv on tikkudega mängimine, hoonete otsas ronimine, järve kukkumine, prügimägi??? Mul endal oli ka ilus ja ehe lapsepõlv ning loodan, et selline on ka mu lastel. Kuigi lepin ka sellega, et maailm areneb ja kõik ei peaegi kõigil sama olema. Kuid milleks ülistada enese elu ohtuseadmist?

      Delete
  6. Kas sa plaanid millalgi rääkida ka miks sa vanaemaga elasid? Ise elasin samuti, oleks huvitav lugeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tahtsin just sama küsida Triinult, et miks vanavanematega elasid?

      Delete
    2. Mida siin küsida? Ema ei saanud/tahtnud olla üksikema ning laps anti vanaema kasvatada. Nii oli tol ajal ka minu tutvusringkonnas paljudega, et vanaema kasvatas, kuna “isad” jätsid pered maha. Thank god, et on olemas selliseid vanavanemaid, kes teistkordselt kogu kasvatusprotsesse läbi teevad!

      Delete
  7. Mina olin kunagi täielik issi laps. Ühel korral oli nii, et vennad/öed pidid valvama mind. Ema tegi süüa ja aegajalt jälgis mind. Aga teistel olid omad tegemised ja mina mötlesin, et lähen isale töövärava juurde vastu, ta löpetas alati punkti pealt kell viis. Läksingi vötsin enda käru ka kaasa. Istusin värava taha vankrisse ja jäin ootama. Selle ajaga ema avastas, et mind ei ole, ajati terve tänav mind otsima. Köik tiigiäärsed ja maanteed ja bussijaamad otsiti läbi. Ema muretses, mötles mis ta lsale ütleb. Isa löpetas töö ja tuli väravast välja, ehmatas korralikult muidugi. Ja nägi mind, Mina jäin magama, muide olin veel püksi lasknud. Isa viis mu koju, oli veel ema peale kuri, et miks laps üksi seal oli. Aga mina teatasin uhkelt, et tulin sulle vastu. Ja hiljemgi käisin vahel salaja isal vastas, käru ja mömmi kaasas. Muidugi kui ema avastas, et jälle olen kadunud, tuli järgi. Iga kord ma magasin 😂😂😂 Muide ma olin köigest neljane 😂😂

    ReplyDelete
  8. Sa võiksid teha posti, miks vanaemaga elasid? Ja veel võiksid kirj suitsetamisest, et kui kaua ja kuidas algas? 😃
    Aitäh! Sa oled mu lemmik blogija!

    ReplyDelete
  9. teksti sirvides tulid mulle paar lapsepõlve seika lollusi meelde.
    kookisime lasna hoovis sõbrannaga vihmausse mullast välja ja lugesime neid. ühel maal sõbrannadega ukakat mängima, sulgpalli rongijaama kõksima ja ratastega sõitma, õuntega loopima üksteist ning õhta tagasi.
    linnas rõdult mingi vee pori süstaldega pritsisime inimesi ning uksekellasid lasime ning jooksime korrus üles alla ning vahel mõni tuli järgi saime õiendada.
    akna all kus oli keldri n.ö betoonid seal ääres kuskil liiva, nõude jms mängisime ja trepikojas. barbid, üllatusmunad. ning ühe pinginaabriga ei viitsind spordipäevale vms minna ja olime betoonide peal ja vaatasime teisi.
    ühega ei viitsind kehalisse minna itsitasime raamatukogus ja vaatasime teisi riisumas.
    õpikutesse oleme hariliku sodinud vuntse ja haakriste vms igavusest. kaarte ka mänginud.:D
    kuigi enamus aja olen korralik olnud v.a need korrad. keksu mängimised jms. ning sõbranna pani silmad kinni olles toiduõli suhu ning ükskord kogemata ajas juukselakki silma.
    pimekohtingud smsi noorte mingi tv kaudu oli ka. nalja on saand:P:D.
    läksin sõbranna juurde barbidega mängima ja ema mingi meestuttava lasin koju valvama pärast sain pragada ning ühe korra olen ka kartulid keema unustand potti, kõrbes mustaks.

    ReplyDelete
  10. Väga lahe meenutus, mina olin ka marakratt:) Aga kas Sa kasvasid vanaemaga ? minumeelest oli Sul ju emaga pilt ka kunagi üleval?

    ReplyDelete
  11. Nii lahe postitus !
    Ma kasvasin üles väikses külas ja oma parima sobrannaga kasvatasime konnasid ja tigusid . Ehitasime tigudele majasid. Kodus mul palju manguasju polnd . Mangisime poodi, rahaks olid puulehed. Ja kevadel tegin voililledest soenguid. Voilill oli niioelda nuku peaks, ja sellele panin mingi oksa otsa nuku kehaks. Me yldse sobrannaga arvasime vist et oleme jube vajalikud, kaisime suvalist karja ajamas ja mis kõige veidram-koristasime suvalisi haudasid surnuaias koguaeg, selliseid mis rààmas válja nagid sest lahedased olid ilmselt ka surnud. Surnuaia prügimäelt otsisime ara visatud kunstlilli ja panime need meie poolt koristatud haudade peale. Kodus ma kull ei julgenud raakida et sellist asja tegime ja kui surnuaia peal kohalikud mooda kondisid siis ytlesime et meie lahedaste sugulaste haud on :D niiiiiii veider :D aga totally noustun, et meievanuste lapsepolv oli imeline ilma nutitelefonide ja värkideta.

    ReplyDelete
  12. Pean ütlema, et sa olid ikka mega ilus väike tüdruk :)
    Oi jah, minu lapsepõlv oli ka ikka raju, igasugu tükke sai tehtud ja välja mõeldud. Mida kreisim seda parem :D mängisime teiste tüdrukutega rooside sõda. Ma ka ei tahtnud kunagi õigeks ajaks tuppa minna . Hihii

    ReplyDelete
  13. Hei,

    Pole head ilma halvata!
    Mulle väga meeldib sinu blogis see, et räägid headest hetkedest. See, et inimesed tahavad midagi negatiivset lugeda, siis lugegu parem uudiseid.
    Vaatasin sinu instagrami ja seal paistab, et oled hakanud aktiivselt spordiga tegelema. Käin ise juba 2kuud jõusaalis ja tegelen jooksmisega, kuid seda õiget plaani mul pole.
    Sooviksin teada, mis on sinu treeningkava või nipp, et oled ennast nii heasse vormi saanud? :)
    Päikest :)

    ReplyDelete