Sunday, March 11, 2018

Imetamisest ja minu kogemusest


Seda postitust ajendas mind kirjutama tegelikult Miiu (https://www.meiekäopesa.ee/motherhood/imetamisest-kopp-ees) postitus. Seda lihtsalt sellepärast, et see kõnetas mind tohutult ja ma leian, et sellistest asjadest peab rääkima. Ka mina ei julgenud siiani, sest ma pelgasin hukkamõistu. Ma olen üldse selline päris pehmeke ja võtan asju üsna kergelt hinge. Eriti peale Krisi sündi. Aga see ei tähenda tegelikult seda, et peaksin vaikima. Ma enam ei vaiki.. Kui kasvõi mõni inimene leiab siit postitusest jõudu ja mõtteid, siis olen juba võitnud. Ma tahan rääkida enda kogemusest imetamisega. Võin öelda kohe, et samamoodi nagu Mirjam, arvan, et see on olnud üks ilusamaid kogemusi minu elus. Sellist lähedust ei anna sõnadessegi panna ja see on imeline. Ma olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus pakkuda oma lapsele 9 kuud rinnapiima. Piima, mis on tema jaoks mõeldud ja mida minu väikene keha ise on suutnud toota. Ma olen tohutult tänulik. Ma olin enam, kui kindel, et mina plaanin imetada aastakese. Ma tean, et soovituslik on lausa 2 aastaseks saamiseni imetada, aga tundsin, et see ei ole minu jaoks. Mul oli eesmärk, et teen seda aastakese ja siis vaatame edasi. Little did I know, et see ei ole ainult minu teha. Kris oli algusest peale selline laps, kes iga 2h tagant rinda sai ja niimoodi ööd ja päevad läbi. Olen sellest siin blogis rääkinud ka. Ühel hetkel muutus tavapärane 2h tagant öine imetamine lausa 1h taguseks imetamiseks ja ma tõstan käed ülesse ning ütlen, et see oli tohutult kurnav. Ma väga, väga armastan oma last ja loomulikult ma võimaldan talle seda, et ta saaks rinnalt lohutust, kui ta seda soovib. Ma andsin endast parima ja hiljem magasin lõunaune lihtsalt lapsega koos, et magamata unetunde tasa teha. 

Kris magas esimesed kaks elukuud ainult kaisus. Just sellepärast, et ma tundsin, et ma tahan nii ja see oli parim otsus. Me saime kõik niimoodi rohkem magada. Kaisus nohisev beebi on ühtlasi kõige ilusam ja mõnusam vaatepilt. Kui välja arvata sundasendis magamine, siis oli kõik suurepärane. Ma andsin Krisile läbi une rinda ja kõik oli kena. Siis hakkasime teda vaikselt oma voodisse harjutama. Või noh.. Mis oma voodisse. Me panime Kris Stefani võrevoodi meie voodi vastu ja võtsime ühe külje maha. Siis olime justkui ühes voodis, aga mitte päris. Nii ma sain ikkagi Krisi mugavalt imetamiseks omale kaissu haarata ja hiljem vaikselt tagasi tõsta. Kui Kris käputama õppis, siis pidime võre tagasi panema, sest siis hakkas ta läbi une juba ringi uitama ja asi muutus veidi ohtlikuks. Krisi ei morjendanud see absoluutselt ja ta magas oma voodis täpselt samamoodi nagu meie voodis. Ikka ärkas iga 2h tagant ja mina andsin rinda. Siis tõstsin ta tagasi oma voodisse (ta oli ärkvel, ta ei ole kunagi rinnaotsas magama jäänud, va täiesti vastsündinuna) ja Kris jäi kohe uuesti magama. Kuna see 2h tagant imetamine muutus peale kaheksandat magamata kuud ühel hetkel selliseks "murekohaks", siis googeldasin seda teemat. Jõudsin ka ise Mirjami postituseni, kus ta rääkis Iti rinnast võõrutamisest ja oma tunnetest sellega seoses. Ma tegelikult ei pea silmas seda võõrutamise osa postitusest, vaid just neid tundeid.. Seda, et ka teised emad tunnevad end aeg-ajalt pahasti, sest taoline magamatus lihtsalt lõpuks mõjub ju paratamatult ka vaimsele poolele. Oli hea lugeda, et ma ei ole oma murega üksi. Ma kirjutasin Mirjamile ja rääkisin temaga. Ma ütlesin talle, et mul on raske ja ma ei tea, mida ma tegema pean ning kas ma toimin õigesti. See vestlus andis mulle tohutult jõudu ja ma hakkasin vaatama asju hoopis teise nurga alt. Aitäh sulle, Mirjam, selle eest! Aitäh, et oled piisavalt julge, et innustada ka minusuguseid argpükse sellisel teemal avalikult rääkima. Kindlasti on inimesi, kes minuga ei nõustu ja iga imetamisekogemus on täiesti ainulaadne. Ma olen nõus. Samas nagu Mirjam ise ka ütles, et imetamine, kui selline on sügavalt kahe inimese vaheline asi. Ainult sinu ja lapse. See peab olema vastastikune ja iga ema tunneb, mis on tema lapse jaoks õige. Ma otsustasin, et ma ei soovi võõrutada.. Küll, aga otsustasin Mirjami nõuandeid kuulata ja praktiseerida.

Mirjam küsis minu käest ühe küsimuse.. Kas ma imetan päriselt siis, kui Kris sellest häälekalt märku annab ja muuga ei lepi või teen seda pigem sellepärast, et nii on kiireim viis laps rahustada? See küsimus oli nagu klaas külma vett näkku. Tõele au andes, siis tegelikult olin ma tõesti lapsele alati ise rinda pakkunud. Noh, kui Kris 2h möödudes näiteks häält tegi, siis esimese raksuga pakkusin talle kohe rinda, sest niimoodi saime ruttu edasi magada ja see tundus ainuõige ning kõige mugavam. Samamoodi oli ka päeval. Kui Kris 2h möödudes natukene jorises ja natsake tisside vahel pead hõõrus, siis arvasin kohe, et on aeg rinda anda ja seda ka tegin. Ega ma ei teadnud ju paremini. Selliseid asju ei õpetata. Loomulikult suhtlesin ka imetamisnõustajaga, kes oma nõu ja jõuga abiks oli. Siis võtsin ma vastu otsuse, et okei.. Ma proovin rohkem last jälgida ja vaadata, et milles on tegelik mure. Kuna tol hetkel sõi ta juba korralikult ka lisatoitu (oli 8-kuune), siis ei saanud tal kõht tühi olla. Imetamisest võis küll möödas olla 2h, kuid ala pudru söömisest kõigest tunnike, poolteist. Proovisin siis seda taktikat esialgu päeval. Et ma annan Krisile rinda edasi.. Aga lasen tal ise küsida. Ma isegi ei teadnud, kuidas see teistmoodi küsimine välja peaks nägema, kuid imetamisnõustaja sõnul pidin ma kindlasti sellest aru saama. Hehe. Saingi. Kui Kris Stefan muutus näiteks peale 2h möödumist natukene rahutumaks, siis proovisin lihtsalt teda sülle võtta, talle põnevaid asju näidata ja minule üllatuseks ununes tiss koheselt. Ei hakanud ta mu pluusi kakkuma või rinda otsima. Mängis minuga edasi. See oligi mulle märguandeks, et ilmselt olingi ise olnud liiga laisk ja oskamatu, et tegeleda "tegeliku probleemiga," vaid pakkusin selle asemel pigem rinda ja laps rahunes. See on ju normaalne. Rinnal olemine on kõige mõnusam ja turvalisem koht lapse jaoks ja no "kui sa juba pakud, eks ma siis natsa võin lonksata ikka" teooria toimis meil täiega. Kris ei ole kunagi olnud selline pikalt rinnal uneleja või nautleja. 3-4 minutit maksimaalselt ja siis käputas ta oma mänge edasi mängima. Kunagi ei uinunud rinnal. Sellise teooriaga imetasin eneselegi märkamata iga 2h asemel juba 4h tagant. Kris lihtsalt ei tundnudki huvi. Ma ei keelanud talle rinda. Ma vahel harjumusest kippusin ikka ise pakkuma. Ühel hetkel (u 2 nädalat hiljem) avastasin, et Kris ei küsigi enam üldse rinda. Olin siis natukene nagu segaste tunnetega, et issand.. Kas tõesti ei tahagi enam üldse? Siis juhtuski nii, et Kris sõi korralikult lisatoitu ja piima küsis päeval vaid 1-2x. 

Öösiti imetasin endiselt iga 2h tagant. Kris hakkas siblima, tõusis käpukile.. Ma esialgu proovisin lutti, aga seda ta ei tahtnud. Siis silitasin peakest, et ehk jääb uuesti tuttu, aga ei. Siis võtsingi automaatselt kohe sülle ja andsin rinda. Mõtlesin siis ühel õhtul, et ma proovin ühe korra seda sama taktikat öösel ka. No, et lasen Krisil öösel tissi küsida, mitte ei paku seda ise. Kui Kris ärkas 2h pärast viimasest imetamist (olles enne söönud 3x lisatoitu päeval + 2x rinda ja vahepala), siis võtsin ta hoopis sülle. Ei kiigutanud ega midagi, vaid lihtsalt hoidsin teda enda südame lähedal. Noh, tavapäraste toimingute asemel. Kris jäi üsna kohe vakka ja asetas pea mu rinnale ning uinus. Saate aru jah? Ilma rinnata. Miks ma varem seda proovinud ei olnud? Ma siis panin Krisi tagasi voodisse, ta keeras mulle selja ja magas edasi. Järgmistel kordadel ma ikka pakkusin rinda, et äkki ikka on kõht tühi või äkki ma teen liiga. Järgmisel õhtul kordasin sama.. Esimese imetamiskorraga. Kolmandal õhtul ta isegi ei ärganud enam. Ta magas 6h jutti! MIDA?! Ma siis mõtlesin, et okei.. Ma nüüd siis proovin ka järgmised korrad lihtsalt sülle võtta ja pakun talle siis rinda, kui ta nutma peaks hakkama või noh.. Tissi küsima. Ta ei hakanudki. Piisas sellest, et võtsin ta sülle. Kinnitasin talle, et emme on siin ja ta asetas jälle oma peakese mu lõua alla rinnale ning uinus. Täiesti ilma nututa. Ma olin hämmingus. Nädalaga toimus nii kardinaalne muutus, et Kris magas 11,5h jutti ärkamata. Ma tundsin end nagu teine inimene ja Kris oli ka hommikuti oluliselt reipam ja rõõmsam. Loogiline ka, sest selline katkendlik uni on ju ka beebile halb ning kurnav. Olgugi, et ta kohe peale imetamist edasi põõnas. 

Niimoodi jõudsimegi lõpuks tänasesse päeva, kui Kris sõi ainult 1-2x päevas rinnapiima päeval. Ta ei ärganud enam öösel üldse või isegi kui ärkas, siis panin talle lihtsalt käe peale või võtsin omale kaissu ja magasime hommikuni. Siis umbes 2,5 nädalat tagasi juhtus nii, et Kris ei tahtnud päeval enam üldse rinda. Kui ma seda talle pakkusin lõpuks, sest noh.. Piima peab ju sööma, siis ta lihtsalt vaatas mu rindu umbes täpselt sellise näoga, et .. "EMA, MIDA SA TEED? Muigas siis mõnusalt.. Et mis asjad neeeeed veel on" ja käputas lihtsalt minema. No 0 huvi. Kui ma alguses ikka täiega toppisin ja pumpasin piima välja, et see ära ei kaoks, siis ma lõpuks lihtsalt loobusin. Milleks ma seda teen? Laps ju ilmselgelt annab mulle märku, et ta ei soovi enam. Minu otsus oli see, et ma ei hakka 9 kuu vanust last pimedas sunniviisiliselt toitma, nagu paljud nõu andsid. Kris sööb päeval väga normaalseid koguseid lisatoitu. Rinnapiima segasin pudru sisse, et ta vitamiine saaks ja otsustasin lõpuks, et okei. Ma ei topi enam. Kõik. See oli meie ühine teekond, meie ühine otsus. Ilma sundimiseta. Ilma nututa (kui välja arvata minu pisarad, et issand.. Kas ma ikka teen õigesti). 


Ma siiralt loodan, et minu loost on kellelegi abi ja veelkord. Iga imetamiskogemus on erinev. Ei ole olemas õiget ja valet. Kõik loksub paika ja jälgige oma sisetunnet. Mis veel olulisem.. Jälgige oma last. Kõik lapsed ei ole ühe puuga löödud. Olgugi, et ma ise arvasin, et minu imetamisteekond saab pikem olema, siis läks hoopis nii. 

Ja veel.. Naised võiksid olla imetamise teemadel üksteise suhtes mõistvamad, tolereerivamad ja toetavamad. Tihti juhtub nii, et mõnda teadmatuses olevat naist kiputakse ründama, hukka mõistma või häbistama. Ma ei räägi siin enda kogemusest vaid üleüldiselt. Nii palju, kui ma tookord oma muremõtetega googeldasin, siis nägin tihti, kuidas taolist "totut" nagu ma ise olin (võibolla eneselegi märkamata) rünnati. Isegi, kui seda nii ei mõeldud ja tegelikult taheti abiks olla. Eks see kõik on sõnastamise ja lähenemise küsimus. See omakorda tekitab imetamise osas veel rohkem kurbust ja stressi, kui seda võibolla juba on. Mul on ühtpidi väga rõõmus meel, et nii mina, kui ka laps saame lõpuks hästi magada ja kõik loksus paika. Ilma nutuga võõrutamiseta. Teistpidi olen natukene kurb ka, et minu pisike beebi ei olegi enam nii beebi. Kokkuvõttes arvan, et nii pidigi minema. Kõik loksus paika ja olgugi, et meil kõigil poeb lapsevanemana pidevalt hinge see "kas ma teen ikka õigesti ja kas ma annan oma lapsele parimat" tunne, siis see on okei. Minu otsus oli see, et ma jälgin oma last ja kuulan, mida tema mulle öelda tahab. Mitte ühiskond, mitte naabrinaine Malle ja mitte raamatud. 

24 comments:

  1. tead, sul isegi vedas, et nii pikalt said imetada. Mina sain imetada ainult 2,5 kuud ja siis sai piim lihtsalt otsa. Mitte tilkagi ei tulnud tee mis tahad. Oi kui paljud vaatasid mind kõveralt ja pööritasid silmi kui küsisid kas ikka imetan ja ma vastasin, et ei kuna mul pole piima. Lõpuks juba paarile käratasin, et no proovi imeda ja näppida ja vaata kas tuleb. Ega see ju minu valik pole kas on piima või ei. Õnneks tänapäeva piimasegud on ka päris kvaliteetsed ja pole hullu miskit. Kõht tühjaks ei jää :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas 2,5 kuune oli ainult RPA peal edaspidi? Kas sellisel juhul piisab ainult asendaja andmisest st. et saab ta näiteks kvaliteetsest piimasegust vajalikud ained kätte, et midagi lisaks andma ei pea? Meil on läinud ka imetamine raskelt ja kuna saame kohe kohe 3 kuuseks siis tundub et piim hakkab järjest rohkem ära kaduma ja beebi ei taha ültse rinda enam võtta, on arusaanud vist et pudelist saab kiiremini ja lihtsamalt. Oleme sünnistsaati kasutanud aptamili segu lisaks.

      Delete
    2. Jaa! Olen tänulik, et piima jàtkus ja tegelt tuleb siiani. Panen hommikupudru sisse vahel 😊 Aitäh!

      Delete
    3. Vastuseks eelmisele kommenteerijale: mina sain ka imetada beebit kuni tema 3. elukuuni, sest piima tuli niiii vähe. Seetõttu andsin lisaks rpa-t ja 3. kuul ta lihtsalt keeldus rinda võtmast. Seega jah, praegu on samuti 9-kuune ja alates 3. kuust täitsa RPA peal, ei ole pidanud midagi sellesmõttes lisaks andma (st lisatoitu hakkad ikka tavapärasel ajal andma juurde). :)

      Delete
    4. Ei ma ei andnud midagi lisaks, aind d vitamiin aga seda peab niikuinii andma. Nüüd saab laps kohe 2 aastaseks ja pole kordagi haige olnud, paar korda pisike nohu ainult. Kasvu ja kaalu poolest on ka suurema poolsem laps :D

      Delete
  2. Sa said tõesti kaua imetada. Minul oli sama asi nagu eelpool oleval komenteerijal. Teise lapsega kaotasin 2liitrit verd ja ülekandega tagasi sain vaid 950ml. Juba haiglas peale esimest ööd pidin lapsele lisa andma süstlast. Kuna organism tarbis kõik mis sisse sõin nn enda taastamiseks, siis seda piima oligi vähe ja juurde ei tekkinud pea midagi. Punnisin kuidagi koos RPA-ga 2 kuud ikka täis. Esmalt rinda, siis pudelist juurde. Oleks tahtnud ise kauem anda, aga mida polnud seda polnud. Nii ütles ka imetamis nõustaja, et polegi midagi väga oodata. Kui nad muidu ikka ütlevad, et rinnale, rinnale ja veelkord rinnale panna last, siis konkreetse juhtumi puhul polnud midagi teha. Suurem laps sai 10 kuud rinda ja siis kuna jäin ise haigeks ja pidin tarbima ravimeid, millega imetamine oli välistatud, siis tuli laps põhimõttleiselt päeva pealt võõrutada. Õnneks läks kergelt.

    ReplyDelete
  3. Ma tahaks sellepeale kohe küsida, et millega piima siis asendanud olete? Vee jm jookidega, mida beebidele pakkuda tohib? Kui mul koolinädal on, siis laps ei joo üldse päevaaeg piima, sest enam rpa ei sobi (lisatoitu sööma hakkas, siis polnud rpa-d juurde vaja anda ja enam ei joogi seda). Siis hoidjad pakuvad Põnni mehusid juua ja ootavad koos tisse koju, aga mina muretsen, et äkki peaks ikka piima jooma.

    Minu preili saab järgmine nädal 9-kuuseks, aga muutub vist aina tissikamaks. Vahepeal juba panin tähele, et päevaaeg polnud tiss enam kõige olulisem, aga aeg-ajalt ikka andsin. Öösiti lutt jms ei sobinud, ainult tiss aitas, aga sellist süles hoidmist pole väga proovinud (paaril korral vist siiski). Igal juhul proovime ka nüüd.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tassist annan 2-3x pàevas rpad ja pumpan hommikuti hommikupudru sisse piima vahel 😊

      Delete
  4. Millised Krisi toidukogused päeval on? Ja kas saab nüüd asemele rpa või on ainult tahke toidu peal? :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üks toidukord on ca 200g 😊 Ta ise niiiiii tahab kôike tahket. Tal 8 hammast ka juba. On väga hea isuga. Tassist annan piima ka juurde nii palju, kui vôtab ja hommikupudru sisse pumpan vahel rp ka. Kui haige oli viimati siis unesegasena toppisin rinda, kuni vôttis. Enam pole juba 10p toppinud

      Delete
    2. Kas sul Kris oli näputoidulaps? Sellisel juhul on sul super silmamõõt:)

      Aga jah, imelik on, et imetamine, mis peaks olema vaid ema ja lapse asi, on miskipärast ka kõigi teiste asi.

      Delete
    3. Näputoidu laps jah :) Mul on lihtsalt köögikaal! Hehee 😄

      Delete
    4. Mind aitas hästi palju beebi toidu koguste osas see voldik. Mulle andis selle pereõde esimesel visiidil, kuna rinnapiima ei olnud piisavalt ja laps sai algusest peale ka lisatoitu. http://www.lastehaigla.ee/public/infotekstid/Imiku_toitmisjuhis_EST_20.12.2012.pdf

      Delete
  5. Ma tahtsin väga-väga imetada. Aga kõik hakkas algusest peale kiiva jooksma. Laps sündis 2,5 nädalat varem ja seetõttu tuli piim kauem. Kaal, mis oli niigi väike, langes kõvasti. Viimasel hetkel tuli piim ja kaal hakkas tõusma. Esimene kuu oli kõik ok. Siis jäime lapsega mõlemad haigeks. Stress sai minust võitu, sest laps aina karjus. Kahtlustasime gaase ja laktoositalumatust. Ma ei söönud enam lõpuks peale kana mitte midagi, sest ma lihtsalt kartsin, et laps peab veel rohkem kannatama. Ühel hommikul (laps oli siis 2,5kuud) kui mees koju tuli ja nägi kuidas ma lihtsalt nutsin koos lapsega, kes oli karjunud öö läbi, otsustas ta, et aitab ja proovime RPAd. Laps rahunes kohe. Kuna mu rinnad olid piima täis, pidin pumpama. Avastasin, et piima asemel oli mul rinnas lihtsalt roheline vesi ja mu laps oli nälgas olnud. Olin mingil hetkel arstile maininud, et äkki on piim lahja aga ta lihtsalt naeris mu üle ja ütles, et see on ikka väga loll jutt, et piim ei saa lahja olla. Kuna lapse kaal ka tõusis siis ma ka unustasin selle. Siiamaani jubedad süümekad kui mõtlen, et hoidsin oma last niimoodi nälgas. Kuulasin kõiki soovitusi pimesilmi ja ei mõelnud oma peaga üldse. Kui peaksin veel kunagi teise lapse saama, siis söön kõike ja kui miski ilmselgelt lapsele ei sobi, jätan ära.
    Sa võid enda üle ülimalt uhke olla, et nii kaua ja ilusti imetada oled saanud. Ja kui laps ei taha, siis sundida ei saa 🙂

    ReplyDelete
  6. Tubli. Mina "leinasin" rinna andmise lõpetamist pärast veel kuu aega. Plaan oli anda vähemalt aasta. Aga 5nda kuu pealt tekkisid terviseprobleemid mistõttu enam imetada ei saanud. Peale ravikuuri hakkasin uuesti üritama aga lõpuks läks kõik nii metsa, üritasin mis ma üritasin kuid tähtis on ikkagi rahulik ema ja täis kõhuga ja rahulik laps. Minu jaoks oli see meeletult raske otsus, lapsel polnud nagu vahet olnudki. Aga lõpuks on meil kõigil oma lugu ning see ongi just ainult ema ja lapse vaheline.

    ReplyDelete
  7. Mina lõpetasin ka imetamise, kui laps oli 9 kuud vana. Ei olnud minu enda otsus vaid laps ise enam ei tahtnud, väänles lihtsalt minema. Ma siis ka mõtlesin, et mille jaoks ma võimlen. Erinevus selles, et kolme kuu vanusest peale sai ta ka RPA-d lisaks, sest minu piimast ei jätkunud lihtsalt. Pool aastat võimlesin ennast kahel rindel rulli ja ka selline ühiskondlik surve või midagi pani tundma, et olen kasutu ja halb ja KÕIK ju saavad jne. Tagantjärgi arvan, et tegin piisavalt ja meil läks hästi. Imelik suhtumine jah, et kui kaks aastat ei imeta oled loll rongaema, aga kui kaheaastast imetad oled rõve pervert. Naised võiksid tõesti üksteist pigem toetada, mitte nokkida.

    ReplyDelete
  8. Nii imeline imetamiskogemus :) Aitäh, et seda jagada otsustasid. Olen 1a3k tütre ema ning imetamine oli ainukene asi mille pärast ma rasedana ei muretsenud. See tundus nii loomulik tulevik, kuigi olin õdede pealt kõrvalt näinud ka imetamise murepoolt. Nüüdseks on aga mul sedalaadi mure, et laps on väga isukas rinnataja siiani ja ma tunnen pigem väljastpoolt (sõbrad, sugulased, pere) survet rinna andmine lõpetada. Ööd olid kuni 1a1k-ni rahutud ja pidev rinnatamine väsitas. Juhtus aga ime ning minu tissisõltlane otsustas öösel lasta meil mõlemal puhata. Nüüdseks magab 2 kuud juba päris kenasti, õhtul enne magama minekut saab rinda ning hommikul kell 6, olen rahul :) Päevast rinda ma ei keela, piira ega suuna. Kuna olen temaga väga kodune, siis on meil mugav rinnatada ja see aeg meie jaoks võtta. Tulles tagasi mure juurde, siis jah, just nii ma tunnen, et ma ise ei ole mitte mingil juhul valmis täielikuks rinna andmise lõpetamiseks, aga tuttavate fraasid a´la "Kas imelik ei ole kui ta su särki kisub?", "Nii suur ja ikka saab rinda?", "Appi, kui naljakas, et nii suur laps rinnal elab" tekitavad minus ebamugavust. Ma tean, mis on mu lapsele parim ja kuidas rinnapiim "kasvab" ja muutub koos lapsega ning soovitatakse imetada ka teisel eluaastal. Samamoodi armastan neid imelisi hetki kui ta rahulikult mu rinnal maailma uudistab, kui selle idülli rikub ühiskond, kus ma tunnen igal sammul, et mu laps on liiga suur, et teda enam imetada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Su laps ei ole liiga suur, su laps on õnnega koos ja see on teie eriline ja puhas ja ilus miski, mida mitte ükski nõme "arvaja" ei tohi kõikuma lüüa!

      Ja Triinu-Liis - aitäh, panid mu kõrvuni naeratama. :)

      Delete
    2. Kulla inimene. Loe nüüd oma kommentaar uuesti läbi. Sa oled ju endale ise vastanud juba ;) kui teiste kommentaarid idülli purustavad, siis ei peagi neile mainima, et laps rp saab. Teie kahe hetked, teie kahe otsused.

      Delete
    3. Kui mu beebi sai 5-kuuseks, siis mehe vanaema tegi suured silmad, kui kuulis, et ma IKKA VEEL imetan ja arvas, et oleks juba aeg ära lõpetada. 🤔 Mida ma muidugi ei teinud. ☺️

      Delete
    4. Ega ma otseselt käi ja kuuluta, et imetan oma 1a3k last. Sellised laused on kõlanud inimeste poolt, kui nad on külas olnud/meie neil külas olnud ja laps on rinda soovinud.

      Delete
  9. Lugesin kommentaaridest, et annad lapsele nüüd rpad. Postitusest ma seda aru ei saanud, aga pärast selle lugemist sain aru, et teete hästi. Laps saab ka sealt eluks vajaliku. Mida ma tahtsin öelda on, et olete tublid vanemad, tegite õige otsuse kuulata last ja iseendid. :)

    ReplyDelete
  10. Ma ei ole veel ema, aga lugesin siiski selle postituse (nagu iga Su teise postituse) läbi ja siiralt, Sa oled nii inspireeriv ja imeline naine!
    Sellised ausad postitused on väga ilusad! :)

    ReplyDelete
  11. Kris on teil ikka nii tore rõõmupall

    ReplyDelete