Friday, February 9, 2018

Sõpradest ja sõprussuhete loomisest

..Hetk enne

Täna oli super mõnus karge, lumine ja päikseline ilm ning mina otsustasin minna Krisi lõunaune ajal pikemale jalutuskäigule, et natukene omi mõtteid mõelda ja päikesest energiat ammutada. Panin end võimalikult soojalt riidesse, klapid kõrva ja lemmikumad laulud mängima (praegune absoluutne lemmik on muide Cityflash feat. Laura-Ly - Don't leave me). Täna läksid mõtted uitama väga erinevatel teemadel, kuid üks neist jäi mind kummitama. Ma mõtlesin oma sõpradest ja sõprussuhetest. Mul ei ole kunagi hullult palju sõpru olnud. Need, kes mul on, neid on üsna vähe ja enamik neist siiski juba lapsepõlvest saadik. Uusi inimesi on vähe. Mallu ja Krissu vist ongi ainukesed, kes nagu päris, päris lähedaseks saanud on viimaste aastate jooksul. Muidugi on nad mõlemad nüüd Tallinnas ja mina siin Viljandis. Seega kohtume me vähe. Krissuga kohtume tihedamini, sest ta käib meil tihti külas ja on liikuvam. Muidugi see ka loeb, et tal pole lapsi, sest noh.. Lastega nii kaugele trippimine Tallinnast on juba omaette ooper. Noh, nagu Mallu, kes lastega lõpuks bussijaama jõudis ja siis avastas, et kõik bussipiletid on väljamüüdud. Malluga ka on nii, et ega me tegelikult eriti tihedalt ju suhelda ei jõua. Mõlemil on meil lapsed, pere ja nüüd elame teineteisest päris kaugel ka. Me küll käime mitu, mitu korda kuus Tallinnas, kuid enamasti ei saa me ikkagi oma aegu klappima. Ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks. Tõele au andes on nii, et minu raseduse ajal nägime me Malluriga teineteist vist mingi 4? korda ja Krisi on Mallu näinud ka vaid kolmel korral. Ja Kris on ju juba 8,5 kuune. Päris naljakas mõelda tegelikult. 

Sealt arenes mõte edasi sinna, et.. Ma ei ole just eriti osav sõprussuhete looja. Nüüd täiskasvanuna ma mõtlen. Ma küll olen hull suhtleja, avatud meelega ja ei löö kunagi risti ette uutele tutvustele. Aga ma ei oska inimesi endale lähedale lasta. No sellesmõttes, et päris, päris lähedale. Kuigi ma tunnen küll, et mulle vahel kuluks mõni lähedane sõbranna ära. No selline, kellega päriselt igapäev suhtled/jagad muljeid. Keegi, kellega sööma minna, kellega üksteist gifide alla tagida ja noh.. Te teate küll, mida ma mõtlen. Kõige naljakam on see, et ma kohtan küll selliseid inimesi, kes nagu võiksid ju mu "uued sõbrad" olla (issand, ma kõlan nagu viienda klassi laps), aga ma tavaliselt ei võta vedu. Või noh, ma võin ju proovida chattida ja isegi jõuda kokkusaamise planeerimiseni, kuid mingil hetkel tekib mul selline motivatsioonilangus, ma ei oska kuidagi suhtlusega edasi minna ja siis ma pigem nagu jätan selle sinnapaika. Asi ei ole kunagi üldse nendes inimestes.. Asi on minus. Ma olen kuidagi ebakindel. Veel enam, et ma mingil määral ka avalikuse ees end nö "alasti" olen võtnud, siis tundub kellegi veel lähedamale laskmine millegipärast hirmutav. Ja tegelikult on nii, et.. See on nagu uue suhtega alustamine. Sa pead kõike otsast peale tegema. Kogu oma elu jagama. Selleks, et oleks täielik mõistmine ja see tundub kuidagi nii.. Imelik? 

..kui Kristo mind täna lumega näkku viskas

Mul on tekkinud viimaste aastatega väga palju uusi tutvusi. Isegi selliseid, kellega ma väga tihedalt suhtlen. Aga need on rohkem sellised tuttavad, kellega ma üks-ühele aega eriti ei veeda. Okei, ütlen välja.. Tegemist on mu beebigrupiga. Meil on ühine chat ja me kõik suhtleme väga tihedalt. Isegi saame väga palju kokku. Aga noh, see grupis rääkimine on ikkagi midagi muud. Mitte see, mida mina silmas pean. 

Merje (merje.ee) ka kunagi kirjutas antud teemal postituse ja ma oskan vägagi samastuda. Miks on meil täiskasvanutena kuidagi nii keeruline sõpru leida/sõprussuhteid luua? Kuidas sellega alustada? Minu jaoks on nii müstiline mõelda, et ma võin sadade inimeste ees projektitutvustusi teha, üritustel lobiseda, kommentaariumis suhelda, aga kui asi muutub isiklikumaks, siis tõmbun kuidagi tagasi? Eks ma olen nats selline udu ka, et mulle on tulnud mitmeid armsaid kirju inimestelt, et "saame kokku ja oleme sõbrad", aga kui mul mingi hetk nagu seda klikki ei tekkinud või ma magasin õige hetke maha, siis mul pole julgust nagu ise ka otsa uuesti lahti teha. Mida ma ütlen? Kuidas ma ütlen? 

Ma sellesmõttes olen veidi nagu lõhestunud isiksus.. ühtepidi väga julge ja avameelne. Teistpidi vaoshoitud ja kinnine. Kas kellelgi on samamoodi? Kas kõik teie parimad sõbrad/sõbrannad/tuttavad on pigem lapsepõlvest või olete ka täiskasvanuna uusi sõpru leidnud?

51 comments:

  1. Mina olen täiega selline! Mul on üks (!!) sõber lapsepõlvest ja kaks õde. Kõik. Beebigrupis chatin ka, jagan muresid, aga sellist lähedust ei ole kellegagi tekkinud. Introvert to the max. Ma ei oska ise suhtlus alustada (äkki segan noh) ja nii asjad jäävadki soiku. Vahel on kurb, samas kui ole ole nii “oma”, siis sundida ka ei saa ju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, see "oma inimene" on nii õigesti öeldud :)

      Delete
  2. Minul on täpselt samamoodi. Mul pole sellist kindlat nö südamesõbrannat, jah on paar sõbrannat kellega nii vahepeal suhtlen, aga sellist kellele oma elust kõike rääkida pole. Aga eks see on mu enda viga ka ega ma eriti ei usalda kõike rääkima, kuna olen piisavalt õppetunde saanud. Kuigi ma pole nüüd nii vana (kahekümnendate alguses), siis on minu jaoks üsna raske uusi sõpru leida. Nimelt mida vanemaks saan, seda rohkem olen hakanud mõtlema just sellepeale, et mida teisele halvasti teed/ ütled tuleb endale kõik ringiga tagasi. Samas ma näen, kuidas minuvanused teevad teiste kulul õelaid nalju ja ütlevad halvasti. Seega ei tahagi nagu eriti sõbrustada.

    ReplyDelete
  3. Ohjahh, mul on täpselt sama seis. Kui aus olla siis mul on 2 sõbrannat kellega suhtlen kuid kumbki neist ei ole selline kellega igapäevaselt suhtlen, kellega jagan oma igat hetke. Ma tunnen väga puudust nö oma teisestpoolest (sõbranna näol). Tahaks kedagi kellega koos klatšida, shoppamas käia, kohvitamas, jne,keda saab usaldada ja on tema mulle ning mina temale alati olemas.

    ReplyDelete
  4. Samaa... ma Tartus lapsega kahekesi kodune, vahel on nii igav et lihtsalt otsin kuskilt beebigrupist kedagi kellega mängima minna ja alati ma neid sealt ei leia, tüütu on närvidele ka käia, et oi mina nüüd jälle otsin sõpru. Oleme endale kutsunud sõpru külla ja ise käinud aga see niiöelda sõprus on ainult ühekordne, kahe ema-lapsega suhtleme aga me ei saa ka pidevalt suhelda, nendel tegemisi palju ja ega ma peale käia ei taha. Seega olen ka suht louner, kuigi tahaks sõbrannat kellega juttu puhuda. 1-2 sõbrannat on varasemast ja neil ka töö ja/vöi kool ja pole aega külas käia ega chattida. :(

    ReplyDelete
  5. Minul praeguse seisuga täiesti aus olles polegi mitte ühtki sõpra, rääkimata siis kellestki kellega kasvüi korra nädalas kirjutada ja kasvõi küsida kuidas läheb. Eks olen selles ise süüdi paljuski, olen väga valiv kuna olen palju suhelnud inimestega kes on tohutult kahepalgelised ja samas ei oska ma ka sõprust nö hoida. Nüüd kaheksandat kuud beebiootel olles tunnen end eriti üksi juba, pole ühtki tuttavat kes oleks huvitatud beebi ja laste teemadest mis minu jaoks ju hetkel enamvähem kõik, ei oska väga enam huvituda läbudest ja kuttidest nö. Aga eks praegu lepin oma mehega kellega ikka suhelda saab ja loodan et leian kunagi ka omale mõne sõbra. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ohsaa.. beebi teemast tahaks ma ise hullult rääkida, mul 1a3kuune ja tihti meenutan oh mida oleks võinud teisiti teha ja mida oleks/poleks vaja olnud 😊See beebi aeg läheb nii ruttu nagu sõrmenips ja ongi juba lasteaias 😊

      Delete
  6. Ma olen samasugune, no kui see lobisemise osa välja jätta. Ma olen hästi avatud ja võin surnuks rääkida ainult oma kõige lähedasemad. :D
    Mul on täpselt 2 sõbrannat. Ühte sõbrannat tean praktiliselt kogu oma elu, aga ta elab Soomes, kokku saame vast nii 2x aastas. Suhtleme küll, aga see käib lainetena, sest me oleme üpriski erinevad inimesed ja vaade elule on teine. Lisaks see suhtlus on ka selline, et mina olen meie suhtes see psühholoog, kes peab alati tema muresid kuulama ja nõu andma, aga tagasi ei saa ma sealt midagi. Mul oleks vaja ka ehk end tühjaks rääkida, aga ma olen ju ainult kuulaja rollis, paraku.
    Teist sõbrannat tean alates põhikoolist, aga sellest ajast kui ta oma mehega koos on, hakkasime meie kaugenema. Me olime nagu sukk ja saabas kooli ajal, ilma üksteiseta ei teinud midagi. Ja seda raskem see kaugenemine oli.
    Ma ikka kutsun teda külla ja välja, aga harva ta tuleb. Vot ja nüüd olengi mina väsinud sellest kõigest. Sõprussuhe on samasugune suhe nagu mehe ja naise vahel, et mõlemad pooled peavad suhte eest seisma, mitte üks osapool veab seda katkist ratast edasi.
    On küll mõned head tuttavad, aga see pole päris see.. Ning need on ka sellised lainetena käivad.
    Uusi sõprussuhteid ma ka luua ei oska. Ma ei oska võõraste seltskonnas rääkida, et parem hoian suu kinni, kui midagi valesti ütlen. Ise suhtlust ei alusta ja nii need asjad soiku jäävadki.

    ReplyDelete
  7. Jep, täitsa mina. Täna mõlgutasin just samu mõtteid kui laps õues lõunaund magas. Mullegi meeldib mõtteid korrastada jalutuskäigu ajal. Ma pean end ka väga heaks suhtlejaks ja võin tuttavatega vabalt suhelda, aga lähedale saavad väga vähesed. Kuidagi pika soojenemise ajaga olen ja paljudele see ei sobi, seepärast pole tutvusest saanud sõprust. Mul on tõesti ainult paar inimest, kes tõesti on my persons. üks neist on mu elukaaslane ja teine on sõbranna lapsepõlvest. Mulle endale tundub nii jabur, kuidas võin vabalt suhelda mõne tuttavaga ja kellega on mul isegi hea klapp, aga sellega on ka kõik. Keeruline on see inimsuhete maailm :D

    ReplyDelete
  8. Mul on päris lapsepõlve sõbrannadega kahjuks just kontakt kadunud. Pole juba aastaid suhelnud. Oma parimaks sõbrannaks pean ma oma gümnaasiumi pinginaabrit kellega oleme siiani väga lähedased. Ja lisaks leidsin ka ülikoolist omale 3 sõbrannat kellega suhtleme tihti kuid vaid ühega neist jagame kõike. Seega suht 2 bestikat mul. Kahjuks elame kõik eri linnades ja seega kohtume suhtelisel harva. Mu elukaaslase õde ja tema sõbrannad on mind küll oma "kampa" võtnud ja nendega on tore aga pole jah päris see mis nende kahe sõbrannaga. Seega jah, mida vanemad me oleme seda raskem on leida neid oma õigeid sõpru.

    ReplyDelete
  9. Olen sinuga ühes paadis, sest kohe üldse ei tule "sõpruse loomine" välja. Mul oli mõned aastad tagasi kaks väga head sõbrannat aga ühe puhul sai saatuslikuks kaugus ja tal tekkis oma elu (poiss, teised sõbrad). Teine keeras niiöelda selja kui mul olid rasked ajad ja mõni aeg hiljem tekkis temalgi oma elu (poiss, kool, töö).
    Väga palju on öeldud, et alusta ise suhtlust aga minu jaoks on see raske ja stressi rohke. Samas pelgan/kardan, sest ei soovi kedagi tülitada ja/või häirida. Lisaks pole mul ju aimugi, kas see teine soovib suhelda.
    Olen ka väga palju haiget saanud seoses sõpruse ja tutvustega, nii et väga ei kipu uusi tutvusi looma.
    Tõsi on, et noorel inimesel nagu mi a (20 aastasel) võiks see kõik kerge olla ja käia mõne hetkega, siis tegelikult läheb see aina keerulisemaks.

    ReplyDelete
  10. Mina olen suht selline üksik hunt :D Häid sõpru mul praktiliselt pole ning uusi tutvusi on ka raske luua(kohanemisvõime it is). Kunagi koolis oli üks "hästi hea sõbranna", kellele võis kõike usaldada, kuid seda ka ainult selle hetkeni, kui sain teada, et ta minu räägitu teistele välja lobises. Sellest ajast saati ei suuda enam inimesi usaldada ning hoiangi kõik enda teada :) Aga mingi hea sõps võiks olla küll. No tegelt üks ongi juba enam-vähem täitsa hea, kuid lihtsalt neti suhtlusest ei piisa, et sõprussuhet püsivana hoida :/

    ReplyDelete
  11. haah, same :D Olen klassikaline sõprussuhete väljasuretaja - kuidagi läheb meelest olla ka ise järjepidevalt see, kes helistab/chatib kasvõi lihtsalt niisama (no asja peaks ju ikka olema, mis ma niisama...) või kutsub külla või kohvikusse koogile või kinno. No ja ühepoolselt/sõbrapoolselt suhte ülevalhoidmine lõpuks ka kaob, arvates, et no kui teda ei kutsuta äkki ei taheta eriti suhelda. Aga no ausalt - mul lihtsalt LÄHEB MEELEST :D Ise lähen kaasa küll kui kutsutakse aga ise unustan aktiivsust üles näitamast ja siis loomulik, et mõne aja pärast enam ei kutsuta ega suhelda. Ja kui pikem periood on möödas, siis imelik juba välja ujuda :D See ka sama, et võõrastega uute tutvuste loomisel tundun väga suhtleja, aga siis kobin oma urgu, nagu arvates, et noh, minu töö tehtud, olge edasi ise aktiivsed, ma naudin lihtsalt teie lahket seltskonda. Aga no nii need sõbrasuhted loomulikult ei püsi...

    ReplyDelete
  12. Minul on täiskasvanuna samuti väga raske leida sõpra, tuttavatest rääkimata. Elan välismaal ja selle 5 aastaga olen saanud endale täpselt 1 sõbra (eestlane, kellega ikka aegajalt saan oma muresid jagada) ja 1 tuttava. Aga nendega jututeemad on sellised, mis om praegused. Samas, Eestis on mu tõlised sõbrad. See mu päris OMA inimene, kellega ma suhtlen peaaegu igapäev ja kellega jagame ühiseid muresi ja rõõme. On veel häid sõpru, enamik lapsepõlvest, paar ka ülikooli ajast.
    Aga kõigi nende inimestega on ühiseid pidepunkte rohkem kui üks. Nad teavad mu vanemaid, õde-venda, kõike mis on juhtunud ja kes on kes. See seob ja see jääb. Ma vist olen suhteliselt õnnelik inimene, selles osas. :)

    ReplyDelete
  13. Vaatupidi. Lapsena oli väga vähe sõpru. Täiskasvanuna ei ole mingit probleemi sõprade leidmisega. Ja ma nagu ei üritagi. Ei ole väga suure jutuga ning ega eriti ei huviti teistest. Aga sõpru nagu on. Mõned üksikud on lapsepõlvest aga olen ise aastatega nii palju muutunud, et suurem osa sõpru on täiskasvanuna “leitud”. Ning sõbrad tulevad ja lähevad.
    Olen tähele pannud, et ma ei tegele small talkiga. Seega saan hästi jutule vähese jutuga enesekindlate inimestega. :) Sellistega, kellega jääb kogu “tutvumine” ära ja kohe asutakse asja kallale. Et kui on klapp siis keegi juba saadab kutse õhtusöögile või peole või kontserdile, ...

    ReplyDelete
  14. Mu ainus soovitus on see, et ära ole kurb. Ma küll ei tea kuidas sinu ja Mallu sõbrannasuhe oli ja see polegi minu asi, aga tegelikult mulle juba ammu paistis, et pigem oled sina see, kes teie suhtlust üleval hoidis - käisid külas. Samuti kui oli su sünnipäev, siis sa nägid nii kaunis välja ja Mallu tuli su sünnale mingi pusaga. Et noh..oleks võinud veidi pingutada. Samuti ma ei usu, et Mallu ei saanud bussiga sõitmisega hakkama, ma arvan, et ta ei viitsinud. Palun väga vabandust, kui see tõsi ei ole. Vb kõlan julmalt, aga kui tõeline sõbranna tahaks sinuga kokku saada, siis ta leiab selle aja. Mul kahjuks on selline kogemus ka endal olemas. Mul on üks lapsepõlvesõbranna..vahel kui tunnen, et hakkame kaugeks jääma, siis kirjutan talle, et kuidas läheb jne. Aga tema vastused on sellised külmad. Kuid kui tal on midagi vaja, siis olen ma tal kohe “kiirvalimises” ning kui olen tema jaoks kasulik ära olnud, siis on vaikus. Olen talle avaldanud ka oma saladusi, mille ta kohe oma mehele on edasi rääkinud. Ja ükskord olime tema, tema mehe ja minu mehega koos kuskil peol, siis sõbranna mees rääkis kõva häälega mu saladuse kõigi ees välja. Sel hetkel otsustasin, et mulle aitab sellest “sõbrannatamisest”. Don’t get me wrong..ma ei ole kellegagi suhtlust lõpetanud, lihtsalt otsustasin, et mul pole vaja jagada oma probleeme (tööst, kodusest elust vms) kellegagi. Samuti on mul siiski mitu toredat sõbrannat, aga jah sellist “parim sõbranna” asja pole mulle vaja.
    Samas on mul äärmiselt toredad täditütred, kellele saan oma muresid kurta, kui vaja. Seega mõnesmõttes ma siiski ju “sõbrannatan” ikka.
    Minu soovitus on see, et kui sa tunned, et see suhtlus ei ole ikka enam see, mis ta enne oli, siis pole vaja ka punnitada. Õiged inimesed tulevad ise su ellu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma jah töötlesin need pildid bussikast ja no tegelt ma sind alati vihanud. see pusaga sünnale tulek oli vihje 1 :DD

      Delete
  15. Kohtusin parimate sõpradega- mõttekaaslastega eriala õpingute käigus ning ka hiljem tööl.Aga selliseid väga lähedasi sõpru ongi vast 2, üks lapsepõlvest, teine 20-ndatest ning ilmselt see seis on muutumatu :)

    ReplyDelete
  16. Mul pole mitte ühtegi sõpra/sõbrannat,elukaaslane on ja tema täidab väga hästi ka sõbra rolli. :)
    Tuttavaid natuke on aga nendega on suhtlus peaaegu nulli lähedane.Võtan küll ise nii mõnigi kord nendega ühendust ja uurin,kuidas neil läheb aga nii mõnigi kord saan lihtsalt külma tooniga või napid vastused.Seega ma lihtsalt ei näe mõtet olla üksinda see,kes suhtlust üleval proovib hoida.Üks neist tuttavatest on selline,kes võtab ühendust vaid siis,kui tal vaja kedagi,kes nõu annab ja kuulab aga tema enda poole samamoodi pöörduda ei saa kunagi.Ta kas ei vasta või poetab pealiskaudselt paar sõna.Samas tundub tema puhul olevat ka see oht,et võib selle,mis talle usaldan,teistele edasi rääkida.
    Üldiselt on ikka nii,et kas mul inimesega tekib mingi "klikk" või mitte.Kui ei teki,siis ei aita sõprussuhte tekkimisel kaasa ka see,kui proovida suhtlust üleval hoida.
    Olen üldse väga valiv lähedasemate inimeste osas ning ka üpris introvertne,kuigi väljapoole võin jätta mulje,et olen kirglik suhtleja. :)

    ReplyDelete
  17. Täpselt sama nagu eelnevalt mainitud, tegelikult ainult elukaaslane ongi mu ainus sõber.. Kuigi vahel, olles naine, tahaks ikkagi omasoolisega, kellegiga klätšida või niisama elust lobiseda, aga kahjuks ei ole sellist sõbrannat.

    ReplyDelete
  18. Olen aru saanud, et elukaaslane peab olema elukaaslane ning ta ei saa olla minu jaoks korraga mitu erinevat inimest, st sõbranna on ikka keegi teine ja seda koormust/ootust, et ta mulle ka sõbranna eest oleks mehele panna ei saa. Palju ta ikka minuga Pretty Little Liarsist, küünelakkidest, kleitidest vms naistejuttudest rääkida viitsib :)
    Minul on kolm sõbrannat, kes on kõik nii erinevad, kuid nii minu inimesed. Üks algkoolist saadik, teised kaks gümnaasiumiajast. Nendega ma tean, et suhe on aus ja mõlemad pooled pingutavad, et suhet elus hoida. Täpselt nagu eespool mainiti, kuidas sõprussuhet samamoodi elus peab hoidma nagu partnerlust.
    Uusi sõpru oli ka minul väga raske leida seni kuni tulin Austraaliasse ja sattusin tööle koos väga lahedate eestlastega. Kuidagi sa joonele ja nüüd siin ikka üritame kursis hoida kes kus on ja millega tegeleme. Kindlasti suhted, mida ka Eestis hiljem hoida proovin.
    Instagramis hakkasin ka suhtlema ühe varasema tuttavaga nüüd, keda Eestis tagasi olles kindlasti kohvile kutsun :)
    Tegelikult ilusaid ja häid inimesi palju, tuleb vaid võimalus anda! Aga eks seda ka, et kui ikka klappi ei tegi, pole mõtet sundida.

    ReplyDelete
  19. Mõtlen tihti samale teemale.Kahjuks on mul täpselt sama olukord.Tõelisi sõpru nagu polegi,ainuke kellele tean,et saan toetida,on mu õde(aga kahjuks tema elan välismaal ja näeme harva,suhtleme igapäevaselt interneti teel).Aga tunnen väga puudust sõbrannast,kellega saaks käia kohvikus,kinos jne. Aga kahjuks pole kedagi sellist.Tuttavaid on aga selliseid õiged sõpru pole.

    ReplyDelete
  20. Fb on Sõbrannade grupp, vb on sellest abi �� kahjuks ise pole julgenud sinna kirjutada. Peale seda kui Tln elama asusin on kadunud ka kõik mu sõbrad. Eelmine aasta peale raseduse katkemist sain sellest aru kui väga on vaja enda kõrvale kedagi, jah on mees aga see pole ikkagi see ��

    ReplyDelete
  21. Mul oli kooliajal üks sõbranna, kellega olime 24/7 koos. Nüüd on elud lahku läinud, ei ela küll üksteisest kaugel ja vahel juhtume kokku, aga ei tunne end enam turvaliselt ja mugavalt, kui temaga kokku juhtun. Täiskasvanueas on tulnud kaks sõpra, üks kolis Soome, teine siinsamas, aga kuidagi tunnen, et saan nendega hästi läbi, aga see pole ikka päris see. Suht masendav.

    ReplyDelete
  22. Minul on raske olnud sõpru leida nii lapsena kui täiskasvanuna, kuna tunnen end ebakindlalt (kardan, et ei meeldi teistele või pole piisavalt uhke). Õnneks on mul õde ja parim sõbranna olemas. Õega teeme kõike koos juba lapsest saadik, kuna meil ainult aasta vanusevahet. Veel on mul 3 head sõbrannat, kellega tutvunud koolis, kuid elud hetkel erinevad (minul väike beebi, teised naudivad noorust) ning elame üksteisest kaugel. Õnneks nende sõbrannadega ikka harva kohtume ja siis läheb jutt edasi nagu poleks aega vahel olnudki.

    Tundub, et pereelu elades kaovad paljud vanad sõbrad/tuttavad ära. Minu mees oli varem mega aktiivne ja käis igal pool sõpradega, kuid nüüd suhtleb ainult vähestega ja seda ka harva (vb ei meeldi mina teistele :D ).

    ReplyDelete
  23. Mul ka täpselt samamoodi, olen 3 aastat tallinnas elanud ja ikka veel ei ole leidnud sõbrannat kellega kasvõi kinno minna, nii kurb tegelikult. Et kui ükskord küsid, hei kas läheks koos tittedega jalutama ja ajad ei klapi siis jääbki kuidagi soiku :(

    ReplyDelete
  24. Oeh, kuidas ma igatsen enda kõrvale, kedagi kellele saaks kõike rääkida. Kedagi, kellele saaks igal hetkel helistada või näiteks nv välja minna. Mul on olnud sõbrannasid, aga nad on peale gümnaasiumi ja ülikooli ära kadunud. Eks ma ise olen süüdi, et ei suuda kedagi kaua hoida ja kedagi lähedale lasta. Elukaaslane pole ikkagi “sõbranna” eest...

    ReplyDelete
  25. Mina olen ka sellele teemale tihti mõelnud ja muretsenud ja kurb olnud, kuid jõudnud järedusele, et see on see mingi sotsiaalmeedia mõju, kuidas asjad peaksid olema:) Et kui see tegelikult ka mulle endale nii oluline oleks, siis ilmselt näeks rohkem vaeva ka kohtumiste organiseerimiste ja chattimistega. Et ju ma siis tegelikult sisemuses olengi see laisk ja kodune inimene, kes naudib palju rohkem oma perega olemist.

    Mulle piisab teadmisest, et mul on 2-3 lähedast sõbrannat, kellele saan iga kell kindel olla, muresid kurta ja toetuda, kui vaja... ja ise olen nende jaoks samuti alati olemas. Me ei jutusta sugugi igapäevaselt ja kohtume samuti harva. Aga me usaldame üksteist jäägitult ja vōime rääkida hommikuni välja, isegi kui pole vahepeal mitu kuud suhelnud. Ju see igapäevane suhtlemine on ikkagi liiga kurnav mu jaoks ja soovin selle igapäevase vaba aja pühendada oma mehele ja väiksele tütrele :)

    Seega kui sa ei leia sõprussuhete jaoks aega, siis ehk oled ka oma armsa perega nii õnnelik, et ei pea vajalikuks muud tegevust nii tihti otsida. Kui tahaksid nii väga, siis ilmselt seda ju ka teeksid? :)

    ReplyDelete
  26. Minul on ka väga raske uute inimestega suhelda. Kipun alati vaikse ja tagasihoidliku mulje jätma, sest neid oma inimesi pole just lihtne leida ning tihtipeale ma lihtsalt tunnen, et ei sobi seltskonda. Samas lähedaste inimestega olen jutukas, julge ja rõõmsameelne :D Mul on 2 onutütart, kellega oleme lapsepõlvest saadik lähedased olnud. Samuti üks hea sõbranna lapsepõlvest ja teine eelmisest töökohast. Kahjuks elame erinevates linnades ja suhtlus on seetõttu vaibunud..

    ReplyDelete
  27. Mina olen see anonüümne,kes siin kirjutas,et elukaaslane täidab mul ka sõbra rolli. :) Jah,ta on mulle ka sõbra eest.Just nimelt sõbra,mitte sõbranna. :) Kosmeetikast jms elukaaslasega väga pikalt rääkima ei hakka nagunii,arvatavasti ta kasvõi kuulaks ikka aga see poleks sama,mis sõbrannaga selliseid asju arutada.

    ReplyDelete
  28. No mul ikka täitsa sama värk. Nii kui Viljandimaale kolisin jäi mu hea sõbranna ju Järvamaale, proovisime ikka tihti kokku saada, peale seda kui load sain on asi nn lihtsam kuigi ma ei näe erilist motivatsiooni enam tema poolt, vanasti oli tema kes sõitis rongi/bussiga kùlla, nüüd ootab tema millal ma sinna lähen ja mõnel juhul tahab kaasa tulla ja ma siis muudkui sōidutan. See selleks, kui mul tuju on siis teen ka nii. Aga sõbrannat kellega siin rääkida, kohvitada, shopata polegi. On tuttavaid küll aga keegi pole nii "oma". Kõigil oma elud ja kiire. Ega mul endalgi aega nüüd jalaga segada ei ole aga kui mõelda kes on väga hea sõbranna siis mu oma õde, küll ei räägi me päris kõigest aga tean et saan teda alati usaldada ja võin talle loota :)

    ReplyDelete
  29. Mallu polegi su sober.
    Motle nyyd peas, mitu korda sina talle teeneid teinud oled ja mitu korda tema sulle :) ja siiralt mitte oh ma hea sober tegin tudrukuteohth sobrannale:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu esimene kommentaar siin blogis, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida. 😂😂😂😂 Kust kohast tead Sina, mis teeneid on teinud inimesed üksteisele? Sõpruse eesmärk ei ole üksteisele teeneid teha.
      Sõprus on siiski midagi muud ja palju tähtsamat, kui et «sa tegid mulle teene, ma nüüd teen sulle vastu.” Ja ma olen üsna kindel, et Sina ei tea, milline on Triinu suhtlus oma sõbrannadega.

      Delete
  30. Kõlab nagu mina. Elan ka välismaal ja parimad sõbrannad on Eestis. Vähemalt on mul mees ja beebi siin, aga tahaks ka kasvõi ühte head sõpra siin peale nende kahe. Aga ma täiega introvert ka, nii et vist ei juhtu see. Nii ma siis tulengi Eesti jälle see aasta 4ks kuuks beebiga, et pere ja sõpradega koos olla. Aga see tähendab, et me beebiga peame mehest/issist nii kaua jälle lahus olema. 😕

    ReplyDelete
  31. Reaalselt lapsepõlvest on mul 1 sõbranna, kellega suhtlen ja kes tunneb mind läbi ja lõhki. Teised on tulnud hilisemas eas.
    Tihti on nii, et inimene võib olla väga väga tore ja võib natukene suhelda aga vähestest saavad need, kes jäävadki.
    Mina ise olen samamoodi, räägin ja suhtlen palju aga tõesti sõbrannana ei lase ma endale paljusi ligi.
    Nt mina sain väga hea sõbranna läbi oma teise sõbranna. Ja ma utlen, selle oige inimese tunneb kohe ara, kellega suhtled ka hiljem peale 1x istumist veel ja veel. Me uhes vanuses ja suhteliselt sarnased, koguaeg on millestki raakida, kuigi meie elud on täiesti erinevad.

    ReplyDelete
  32. Kui mu meest poleks, siis ma varsti vist ei oskaks rääkidagi. 😂😂 Mul on ka üks sõbranna lapsepõlvest, aga ta kolis samuti teise linna ja suhtlus on veidi unarusse jäänud. Vahel ka istun ja unistan, et mul oleks ka see parim sõbranna, kellega koos filme vaadata ja veiniõhtuid teha või lihtsalt OLLA koos. :(

    ReplyDelete
  33. Huvitav... Mul on täiesti vastupidi - eluaeg väga lihtne olnud leida sôpru ja suhtlen siiani oma lapsepôlvesôpradega ja täiskasvanuna olen leidnud ka väga palju uusi inimesi, kellega pole small talk’i vaid väga harivad sügavad vestlused. Ma arvan, et kui Sa oled kes oled ja lased lôpuks lahti mitteusaldamisest/kinnisest tundest ja elad avatud südamega, siis ôiged inimesed leiavad tee Sinuni :) Soovin Sulle parimat, sest Sa oled parimat väärt!

    ReplyDelete
  34. Me elukaaslasega oleme läbi aastate kaootiliselt Sinu ja Kristo vloge jälginud ja pea igas videos ennast nii paarina kui lihtsalt inimestena, ära tundnud. Härra mul tegelikult üldse sellistest asjadest ei vaimustu aga kuna ta mu kõrval olles kunagi ühte teie vlogi kõrvalt sattus jälgima teeb ta seda aeg-ajalt tänaseni. Me oleme siin ikka vaadanud ja imetlenud, et nii toredad ja vahetud inimesed. Ka selles postituses tunnen ma iseennast ära. (See kõik eelnev kõlas nüüd just nii, nagu ma kiidaksin iseennast ka :D) On sõpru, on sõbrannasid aga kui ma päriselt mõtlema hakkan siis kas tegelikult ka on ikka päris sõbrad ja sõbrannad? Või pigem head tuttavad? KUIDAS inimesed täiskasvanueas endale uusi, PÄRIS sõpru leiavad? Selliseid, kellega koos sarjamaratoni pidada, veiniõhtuid korraldada ning lihtsalt ennast vabaks lasta. Et ei tekiks piinliku vaikust vaid lihtsalt vaikus, selline, mille keskel kumbki osapool ennast ebamugavalt ei tunne. Kust selliseid sõpru leitakse? Kui kaua selleks kellegagi suhtlema peab ja mis hetkest algab selline sõprus, kus teine teab-tunneb sind ehk pareminigi kui sa ise?

    ReplyDelete
  35. Mina olen väiksest kohast pärit ning noorena oli samuti vähe sõbrannasid, suuremasse linna tulles kuidagi ei sobitunud “linnakate” kampa. Minu jaoks toimus positiivne muutus just peale lapse sündi, hakkasin käima beebikoolides/ringides ning julgemalt suhtlema. Tunnen ise, et teiste emadega on suhtlus kergem ning ei, me ei räägi ainult mähkmetest, vaid käime ilma lasteta kinos, shoppamas, kohvikutes jne.

    See oli ikka totaalselt suur samm minu jaoks kutsuda keegi kohvikusse..aga tegin seda järjest julgemalt ning mingihetk märkasin, et mina polegi enam see, et esimesena ettepaneku teeb, et kohtuda :)

    ReplyDelete
  36. Ma pole küll eriline blogide all kommenteerija,aga see teema kõnetas väga. Täiesti minu mõtted ju! Ja olen ka just viimastel päevadel selle peale mõelnud. Ei teagi, kas läheneva sõbrapäeva tõttu või mis. Aga mul üldjuhul sama teema, et võin vabalt suhelda ja nalja visata jne võõrastega-tuttavatega, aga no kaua sa tühjast-tähjast ikka räägid, eks. Aga kuidas seda suhtlust siis sügavamaks muuta? Müstika. See esimese sammu astumine teeb täiega ebakindlaks, ma hakkan kohe mõtlema, et äkki jätan ise täiega veidra mulje ja teine mõtleb, et appi kui tüütu ma olen või miks ma peale käin vms :D Samas peaga mõeldes saan ju aru, et ega kellelgi ilmselt sõpru liiga palju pole ja uuesti sõbrast keegi ära ei ütleks. Aga ikkagi ei julge järgmist sammu ise astuda. Just üleeile guugeldasib lugusid, kuidas inimesed oma bestikaid leidnud on ja mõtlesin ka samamoodi, et appi ma olen nagu teismeline selle teemaga :D #tegeltolen30

    ReplyDelete
  37. Täpselt sama lugu siin, kõige lähedasem on elukaaslane, on küll ka üks sõbranna, aga temaga suhtlemine käib mul ka hooti, vahepeal suhtleme ülipalju ja siis mingi aja ei suhtle üldse, nagu ei oska midagi rääkida või ei pea tähtsaks midagi rääkida, keeruline seletada, aga nii on. Aeg-ajalt tahaks täiega suhelda ja olla ja kokku saada kellegagi ja et oleks ka rohkem selliseid päris sõbrannasi, mitte ainult lapsegrupi kaudu suhtlemised, aga nii raske on uusi tutvusi leida ja suhtlema hakata ennast avades. Ma hea meelega huvitun teistest ja küsin, mis teed ja kuidas läheb jne jne, aga just enda kohta miskit rääkuda on megaimelik. Vahest mõtlen, et lämmatan meest oma 'naiste' juttudega, aga mis ma teha saan, kui rohkem lähedasi sõbrannasi pole.

    ReplyDelete
  38. Ma sain endale kõige lähedasemad sõbrad ülikoolis. Õppisime kahe tüdrukuga sama eriala ning nüüd töötame samal tööpositsioonil (ühega lausa samas firmas). Teeme kõike koos, saame kõigest rääkida. Ultimate friends, tunnen väga õnnelikuna, et nii on läinud. Endal on alati arvamus, et parem olla paar väga head sõpra kui palju sellised ... keda tead hästi, aga samas mitte väga hästi. Eks täiskasvanuna vast ongi kõige lihtsam leida sõpru ülikoolist. Teete koos koolitöid, hiljem käite koos väljas eksamite lõppu tähistamas või lihtsalt mingit rasket projekti. Või siis töö juurest leiad kellegi, kellega on hea klapp. Minul küll lapsi pole veel, seega ei oska kaasa rääkida vanemate kohta. Eks vast beebigrupp tundubki selline koht, kust leida. Kõik kogete läbi midagi uut ja tundmatut ning see kindlasti viib inimesi rohkem kokku.

    ReplyDelete
  39. On kolm väga lähedast sõbrannat, aga üks neist elab välisriigis (ise ei ela ka ma Eestis) ja teised kaks elavad Eestis. Eestis elavate sõbrannadega on mul juba üle 13a sõprust. Välisriigis elava sõbrannaga 6a. Kõigi kolmega suhtlen piisavalt tihedalt, et teada mis neil parajasti elus toimub. Jah, vahel igatsen, et oh oleks vaid siin ka mul keegi nii lähedane kellega koos vahel kohvi joomas käia või keda külla kutsuda, samas olen sattunud nii valelike ja võltside inimeste otsa, et ei julgegi väga kedagi lähedale lasta. Ja pealegi, ma ei ole siiski sõbrannatu. Vahet ei ole, et nad ei ela siin, nad on ikkagi mu lähedal ehk mu südames. Eestis olles alati käin ja külastan neid või külastavad nemad mind. Kui mõlemad pooled pingutavad, siis kõik on võimalik.

    ReplyDelete
  40. Ma olen tähele pannud, et sõbrad tulvad ja lähevad ja tulevad taas tagasi ning see ongi loomulik. Ma ei suhtle päris igapäevasel ühegi oma sõbrannaga, lihtsalt mõni hetke ei ole sellist aega eriti ja ega ei olegi alati ka vajadust või teemat, mida iga päev lahata. Pigem on nii, et on tihedama suhtluse perioode ja harvemaga ning asi, mis sõprust hoiab ongi see, et tuleb olla läbinisti avatud ja vahel ikka ise ka öelda, et kuule, nii ammu pole näinud, saame kokku! Ja seda sama initsiatiivi peab teiselt poolt ka vastu tulema ,sest muidu ei viitis üksi rapsida mingi hetk..siis kuidagi loomulik, et suhtled nendega rohkem, kes tundub, et rohkem huvi üles näitavad. Ma olen selles mõttes vist päris halb sõbranna vahel, et mul ongi perioode, mil ma täiesti ära kaon, sest nii kiire on ja igasugu lõbusad üritused ja kokkusaamised ära ütlen. Aga eks see siis on minu asi järgmine kord jälle rohkem pingutada, et näidata, et mul ikka on huvi suhelda :D Ja sõpru on mul igast eluetapist. Üldiselt aga tundub, et vanusega läheb mõnes mõttes sõprade leidmine lihtsamaks, siis tunneb kergemini ära, kas inimesega on klapp või mitte ja julgem olen ma ka nüüd, kui kunagi varem tiinekana (siis olin introvert kuubis). Ja see julgus vist ongi kõige võti. Julgus olla mina ise ja julgus end täielikult avada....ma arvan ,et minu parimad sõbrannad ongi tulnud tänu sellele, et me oleme vastastiku väga pikalt üksteise muresid ja unistusi kuulanud ning üksteisele toeks olnud. Tõeline sõber ongi minu jaoks selline, kes ei taha ainult lõbu pärast kokku saada, vaid on valmis ka oma plaane muutma ning mind ära kuulama ka siis, kui on rasked ajad. See vist ongi see, mis minu jaoks inimese lähedaste sõprade kategooriasse paigutub ja see on ka see, mida mina tahan alati oma parimatele vastu pakkuda.

    ReplyDelete
  41. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  42. Tsauki!
    Mina soovitan sul enda ebakindlusest üle olla ja ennast ületada ☺ Kui annad inimestele võimaluse ja lased neid endale natukenegi lähemale, siis tunned ju mingil hetkel ära, kas tegu on nö sinu inimesega või mitte. Siit on sul ainult võita 😉

    ReplyDelete
  43. Sama teema endal ka. Ma muidugi pole iial osanud sõpsussuhted luua. Lapsepõlves mõned sõbrannad olid, aga nendega elud laiali läinud. Ainus, kes on mingil kujul jäänud, on gümnaasiumi aegne pinginaaber. Enamuse osa oma elust olen olnud üsna üksinduslembene ka nagunii, kuid nüüd vahel kassin küll ikka päris korralikult, et tahaks nagu veel kedagi oma ellu. Mõnda siirast inimest, kellega saaks olla vabalt, kellega poleks mingit võistlusmomenti, konkureerimist, üksteisele endamisi hinnangute jagamist jms. Oma viimases töökohas ma niiii tahtsin, et mõnest kolleegist saaks mulle selline inimene. Olin avatud, andsin võimaluse sõbruneda ja kõik puha, kuid vastu ei tulnud midagi ja neist minu üritustest ei saanud asja. Hiljem tekkis üks uus tuttav tänu lastele, kellega on olnud isegi selliseid toredamaid olemisi, kuid jällegi sama asi, et kui üritan ise kuidagi suhtlust sagedasemana hoida, rohkem plaane teha jne, ei tule teine pool kaasa. Ma eitea...... Igatahes nukker on kuidagi olla sedasi ilma sõpradeta.

    ReplyDelete
  44. Olen leidnud ka täiskasvanuna uusi sõpru, aga need kõige lähedasemad on gümnaasiumi ja ülikooli ajast. Uute sõprade leidmisel ongi see probleem, et täiskasvanuna on omad tegemised ja asjad ja tahaks rahulikult kodus olla, mitte sotsialiseeruda. Minu miinuseks on küll see, et ma reisin päris palju ringi ja Eestis olen vähe, et siis seda näost-näkku kohtumise aga jääbki vähemaks. Aga samas, kui ma ka Eestis olen, siis egas tihedamini kui kord paari kuu tagant ka ei käe.
    Samas nüüd selle sõbapäevakuuga andsin endale lubaduse, et vähemalt kord nädalas on vaja suhelda (isegi kui see on FB: „Tsau, kuidas läheb?“ ning et ajan kogu kamba vähemalt ühe korra kevadel kokku, valime sealt https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/kingitused-naisele (praegu tundub, et läheme põgenemistuppa või mingile fotosessioonile) midagi välja ja läheme koos mälestusi looma.

    ReplyDelete
  45. Minul on ka tihtipeale sama teema olnud. Kuna olen väga kodune inimene ka, siis on raske uute inimestega ka kohtuda. Mulle väga meeldib see pilt, kus on kirjeldatud, kuidas introverdid sõpru saavad: neil on kas lemmikloom või mõni ekstravert on nad "adopteerinud". Minul on täpselt sedasi ka läinud :D. Hetkel on ka hästi naljakas mõelda, et olen ühe uue inimesega hakanud suhtlema ja mina olen ka selline, kes on kinnine ja ligi ei lase ja "unustan" uued tuttavad kiirelt ära... ja siis see uus tuttav võtab koguaeg ühendust, käib juttu ajamas ja kellega saab igasugu ägedaid maailmaasju ja täiesti mõttetuid asju vaheldumisi arutatud. Selle peale on minul alati mõte, et sedasi neid sõpru saabki? :D

    ReplyDelete
  46. Selles osas olen sarnane, et ma ei lase kedagi väga lähedale. Või no ei usalda. Seda aga nähtavasti seetõttu, et erinevalt sinust on erinevatel põhjustel lapsepõlve ja kooliaja sõbrannad mind hüljanud. Kas see nüüd on kõige parem sõna, aga tunnen nii, kui inimesed sinu suhtluskatseid ignoreerima hakkavad ja siis lõpuks kasvataksegi lahku. Seega on mul hetkel 2 sõbrannat, kellest parim elab nüüd Hispaanias ja seetõttu kohtume väga harva. Lisaks kolisin Lõuna-Eestist Tallinna ja siis jäid ka need tuttavad maha... Ja kõige tipuks sain lapse :D Seda seetõttu, et minu tutvusringkonnas pole kellelgi teisel lapsi. Seega olen nagu oisut outcast... laste teemadel rääkida ei saa, sest keegi ei saa aru. Oma beebigrupp on korraldanud kokkusaamisi, aga ma ei ole inimene, kellele meeldiks suurde rahva sekka minna, kus kedagi ei tunne. See on too much minu jaoks. Aga lihtsalt kellegagi kokku saada kuskil... ma ei tea, vahel olen pargis jalutades mõelnud et küsiks tolle ema käest, et kuidas läheb, aga tunnen,et seeoleks too wierd... Et jah, vahel on kurb et ei ole kedagi kellegagi väljas söömaski käia või kellega beebidest rääkida aga ka kõigest muust :) Aga nii on.

    ReplyDelete
  47. Minul ei olegi mitte ütegi lähedast sõbrannat. Kuigi mul ei ole probleeme uute sõprussuhete loomisega ega avanemisega, siis mingil põhjusel tekib ühel hetkel see kaugenemine. Ma nagu kardaks, et ma pole inimeste jaoks piisavalt huvitav vms. Kuigi otsest põhjust selleks pole. Teine asi on see, et leida endale sõbrannasi kellega on ühiseid huvisid. Pole ju mõttet ehitada üles midagi inimesega, kellega sul midagi ühist pole. Samas ausalt tunnistades tunnen ma puudust inimesest kellega koos kohvikutes käia, trennitada, jalutada ja mida iganes veel teha. Vahel ma tunnen ennast lausa üksi ja ahastusest tahaks pisar silmi tulla :D Mehega on muidugi tore aga tahaks vahel ka naiste bläma ajada.

    ReplyDelete