Friday, February 16, 2018

Kuidas me kelguga 2km sõitmas käisime.. Noh, meie sõitsime, Kristo vedas.



Tere hilisõhtut! Kõigepealt lihtsalt üks vahva video sellest, kuidas Kris viimasel ajal pidevalt kõigele vastuseks pead raputab. Ausalt ei tea, kust ta seda õppis, sest meie seda õpetanud ei ole :D Kris on aina enam Kristo moodi ka.. Nagu Mallu ütles, et nagu "kiilakas kääbus Kristo". Ta muide ei ole mitte ainult välimuselt Kristo moodi, vaid iseloomult ka. Ta pigem on selline malbe, häbelik ja vaikne laps. Kui meile teised lapsed külla tulevad või me ise käime, siis Kris enamasti võõrastab, hoiab eemale ja tegelikult hakkab lausa nutma, kui mõni laps liiga valjult kisab. See on naljakas, sest me oleme ikkagi proovinud Krisiga vahel beebikoolis käia, kunstitundides ja beebigrupi beebidel külas, aga tundub, et ta lihtsalt ongi sellise iseloomuga laps. Ka kodus eelistab ta sageli vaikselt ja iseseisvalt mängida. Tihti käputab ta meie juurest üldse minema, teise tuppa ja võib seal oma 15-20 minutit rahulikult oma asjadega mängida. Me oleme maja üsna beebikindlaks teinud, seega ei pea tal enam nii palju sabas käima. Kõnnib ta ka asjade najal juba päris kindlalt ja õpuks õppis ära ka pepuli kukkumise ning püstisest asendist alla tulemise. Vahel me lausa naerame, et mina näiteks ehitan Krisile torni, et ta seda ümber lükata saaks ja tema lihtsalt käputab minema. Ma võin ise seda torni lõhkuda..

Aga täiskasvanutega lepib Kris paremini, kui lastega. Neile võib ta (peale ala tunnikest harjumise aega) kenasti nägusid teha, naeratada ja isegi sülle laseb võtta. Ei tea, kas peaks rohkem lastega mängimist harjutama või on see selline normaalne arenguetapp? Või ta ongi lihtsalt selline malbe ja häbelik laps? Seda on minul eriti võõras mõelda, sest ma ise olin lapsena täielik kaak. Õpetasin kõigile lollusi, olin kõige valjema häälega, alati pidin esinema kuskil ja noh.. Näiteks hundirattaid visates koju minema, sest ega ma ju normaalselt kõndida ei võinud. Igav oleks olnud! Vahel juhtus lausa nii, et ma tulin koolist koju 3 tundi, sest ma läksin naabritädi juurde "kassikangast" mängima õppima. Arvasin, et saan kõik ringiga tagasi, aga vot siis.. Aga ega kunagi ei tea, see kõik võib veel muutuda.

EDIT: Just meenus lugu, kuidas ma võisin alati kõige kauem lapsena õues viibida. Kuna mul siis igav oli, pidin natukene vingerpussi mängima. Meil elasid kõrvalmajas kaks õde. Usklikud. Ma siis õpetasin neile, et keerake oma käekell paar tundi tagasi, saate kauem mängida. Vanematele näitate, et tulite ju õigel ajal.  Järgmine päev olid nende vanemad meil uksetaga.. Wonder why..


Eelmine nädal käisime Kristo onul külas. Tegime sauna ja käisime kelgutamas. Kris sai tegelikult omale jõuludeks sellise õige beebikelgu ka. Ainult, et kui me esimest korda sellega õue läksime, siis oli meie sõit umbes täpselt 20 meetrit pikk. Kris hakkas lihtsalt nutma ja talle teps mitte ei meeldinud see mõte. Tulime siis tuppa tagasi ja sinna ta jäi. Sellel korral oli nats teisiti, sest meile pakuti Kristo lapsepõlvest pärit metallist rooliga kelku. Mina istusin kelgule ja võtsin Krisi sülle. Niimoodi käisime me 2km jalutuskäigul. Kristo just kiitis, et tema üllatuseks oli nii kerge meid vedada. Mina olen pisike ja kelk libises hästi. Krisile niimoodi väga meeldis ja me lausa tund aega sõitsime. Kris hõikas vahepeal "uuuuuuu" ja vaatas uudishimulikult ringi. Koju jõudes oli Kris õnneks mõnusalt soe. Pabistasin koguaeg, et ega tal külm ei hakka. Tal oli kaks kihti meriinovillaseid riideid all (muide see uus bredeni meriinovoodriga kombe on täiega must have!) ja tundub, et see oligi täpselt sobiv. Minul endal olid varbad jummmala jääs, aga muidu õnneks soe. Mul olid tegelikult villased sokid ka kaasas, aga need sindrinahad ei mahtunud saapa sisse. Müts oli ka kapuutsi sees kaasas ja sain selle kelgutamise ajaks pähe tõmmata. 

Ma ei mäletagi enam viimast korda, kui ma niimoodi kelguga sõita sain. Minu viimased mälestused on sellest, kuidas me lapsepõlves sõpradega Viimsi Mõisa taga mäest alla lasksime ja kõik meie riided läbimärjad olid. Käed ja sõrmed olid täiega jääs, aga ikka koju ei tahtnud minna. Endal huuled pmst lillad juba. Koju jõudes mäletan seda õhetavate põskede tunnet ja seda, kuidas varbad vaikselt ülesse soojenesid. Mäletan seda, kuidas vanavanaema mu kindad ja läbimärjad riided kõik malmradiaatorile ritta kuivama laotas. Heh, äge!

Aga ega mul pikemat juttu täna polegi. Ma siin üritan mõtteid mõlgutada, et mida oma tuleva juubeliga (25) peale hakata. Kris on selleks hetkeks juba aastane, seega annaks nagu variante mõelda küll. Aga mida ometi? Ideid? Praegu soovin teile ilusat nädalavahetust ja hoidke ennast! Ma tunnen täna, et kurk kuidagi kraabib ja nohu hakkab tulema. Jaiks!! PS! Aitäh kõigile, kes minuga laivi ajal vestelda viitsisid, oli tore! :) 

10 comments:

  1. Teie poega vaadates hakkab silamadest südameid välja lendama, sest ta nii armas :D Palju edu ja õnne teie perele! :)

    ReplyDelete
  2. Kui kunagi teine laps peaks tulema, küll ta siis rohkem sinu moodi on :D ;)

    ReplyDelete
  3. Nõustunsä eelnevaga, Kris on üks nunnumaid beebisid, keda näinud.😍😍

    Meie 7,5 kuune plika ka vist viimased kuu aega juba vähemalt absoluutselt kõige peale raputab pead... vist on emme käest seda õppinud. 😂

    ReplyDelete
  4. Nii lahedasti raputab pead su pojake. Minu lapsel on praegu just hull noogutamise faas, iga asjaga on nõus ja noogutab ikka sügavalt :D

    ReplyDelete
  5. Räägi Krisi viimastest ilununbritest ka, kaal, pikkus, pea. Mu kutt tundub olevat üsna samas mõõdus, kuigi vist veidi pikem ☺️

    ReplyDelete
  6. Kris on teil nii armas! Aga kas sa sellele pole mõelnud, et äkki Kris on sellep. selline häbelik ja nagu sa ütlesid, kuna kunagi sa kirjutasid ka oma blogi ühes postituses, et tast tuleb kindlasti ekstravertne poja sul ja nüüd nagu koguaeg ise lootsid ka seda, aga läks just vastupidi? Ma ei tea kas saad mu mõttest aru? Muidugi, ega sellest midagi halba pole, kui ta selline natukene häbelik on ja see kõik võib veel muutuda muidugi ja tast võib kindlasti saada või saabki hea suhtleja ja sellise ekstravertse iseloomuga, aga lihtsalt selline asi, et kas ise usud sellisesse asja, et kui inimene koguaeg räägib, et oh, ta tuleb kindlasti sellise iseloomuga vms ja siis opsti vastupidi läheb hoopiski? :) :)

    ReplyDelete
  7. Kas Sa saaksid palun linkida, milline on uus Bredeni meriinovooriga kombe? :)

    ReplyDelete
  8. palun postitust ka samsung galaxy a8 kohta nt. kuidas meeldis jne.

    ReplyDelete
  9. Meie vanem laps on oma isa moodi, titest peale vajanud teiste inimestega harjumiseks aega. Varem võttis see 4-5 tundi, nüüd saab ühega hakkama :D Aga lasteaias, reisidel jne on väga tubli ja super kohaneja, saab teiste lastega hästi läbi, leiab sõpru jne. Ise oleme tal lasknud olla tema ise, ei susi ega häbista (a la "mis sa häbened, mine ikka"). Julgustame, aga ei sunni. Ja tema isa ei ole täiskasvanuna absoluutselt vaikne ja tagasihoidlik :P

    Noorem laps on aga hooopis teistsugune. Jube rahmeldis ja seletaja, võõrastele naeratab, istub neil süles jne. Nüüd ootab suurem arenguline võõrastamise etapp ees (see ongi kuskil 7-9 kuu paiku), nii et eks näis. Aga juba praegu oskan öelda, et kaks samade vanemate, samast soost ja sama kasvatusega last võivad olla väga erinevad.

    ReplyDelete