Thursday, January 18, 2018

Kuidas me Tartus käisime - No ei olnud meie päev..


Käisime täna täiesti spontaanselt Tartus ja noh.. Ütleme nii, et kõik läks jummmala kiiva. Juba algusest peale. No ei olnud meie päev. Kõik algas sellest, et me planeerisime oma mineku kenasti Krisi lõunaune ajale, et ta terve tee magaks.. Siis oli plaan vankriga ringi tiirutada, oma käimised ära käia, sööma minna ja siis tagasi minnes oli lootus, et Kris magab ka siis.. No kasvõi poole teest. Tegelikult juhtus nii, et Kris oli enne sõitu juba 2,5h üleval olnud ja jäigi ilusti umbes 15 minutit peale starti magama. Umbes paari minuti pärast hakkas tal kuidagi pea kössi ja rinnale vajuma ning pidasime auto kinni. Ohtlik on ju. Ilmselt jäi ta sinna turvahälli kuidagi halvasti. Mõtlesime, et ta on nagunii ainult umbes 5 minutit maganud ja enne oli nii kaua üleval, et küll ta kohe uuesti uinub. Better safe than sorry. Krisil on tegelt autosõidul seljas Bredeni meriinovoodriga kombe ja sellega mahub ta turvahälli kenasti ja alati on kõik korras olnud. Ka kalle on korras olnud ja vist ainult ühe korra varem on olnud samasugune probleem. Peatasime auto ja tõstsime Krisi siis hetkeks turvahällist välja, et teda paremini sättida.. Ta oli muidugi mega confused. Tegime vutt, vutt ja sättisime end uuesti teele. Noh, lootes, et Kris on täiega unine ja uinub suht ruttu uuesti.. Eeeeeee, nope! 5min powernap sai ju just tehtud ja kutt oli terve tee (1,5h) üleval. Mängis ja jutustas. Nojah, vähemalt oli laps heas tujus ja niimoodi me Tartuni välja vedasimegi. Täitsa lõpus, Tartusse sisenedes läks nats jorramiseks ja siis ma kobisin tagaistmele. Mõtlesime, et okei.. Nüüd on laps küll juba 4h üleval olnud, et paneme ta käppelt vankrisse, et meil on paks kombekas selle jaoks ju kaasas, jalutame veidi ja küll ta magama jääb. Et siis teemegi tiiru, käime oma käigud ja ta ärkab ülesse, kui kohvikusse sööma lähme. Siis ta saab just parajalt jaurata, ringutada ja saame tagasi startida. Kris oli juba mega unine ka, haigutas ja hõõrus silmi. Mõni ime kah, ta oli nii kaua ju üleval. 

Mina siis tagaistmel panin Krisile talvekombe selga, kindad kätte, paksu mütsi pähe ja Kristo läks välja, et vankri istumiseosa ratastele kinnitada. Ükshetk teeb Kristo autoukse lahti ja ütleb, et me unustasime vankrikaare maha.. No lageda taeva alla ei pane ju last lamama. Jopppen! Mida teha?! Mul mega väsinud laps kaenlas, autosse tagasi ei lähe ju, ta seal nii kaua juba istunud. Mõtlesime, et okei.. Paneme siis turvahälli ratastele ja lapse talvekombega sinna sisse, sellel on vähemalt kaarvari, sest lund ju õues sajab ja Bredeni kombekaga, millega ta muidu seal turvakas on, hakkab külm. Ta nibin-nabin mahtus sinna oma kompsudega, panime rihmad õrnalt peale ja startisime jalutuskäigule. Mõtlesime, et kui ta uinub, siis saame turvaka täislamavasse panna ja tal mõnus seal põõnata. Te võite kaks korda arvata, kas laps jäi selle poole tunnise jalutuskäigu ajal magama või mitte. Lõpuks mõtlesime siis, et okei, lähme siis sööma. Teel söögikohta Kris jäi magama muidugi ja siis tuli plaan niimoodi ringi teha, et ehk magab ta maha selle, kui me kiirelt kuskilt ampsu võtame ja saame tagasi Viljandi suunas startida. Kuna ta nii pikalt oli üleval ja tal jäi pikk lõunauni tegemata, siis oli lootust, et ehk magab kauem. NOOOOOOOT. Kris magas 31 minutit. 


Läksime siis hoopis kõik kolmekesi Gustavi kohvikusse kooki sööma. Algul palusin, et saaksin Krisile paar viilu kurki köögist andmiseks, aga kuna seda ei olnud võimalik neil pakkuda, siis pakkus teenindaja meile alternatiivina leti peal müüdavaid püreesid. Kõigepealt.. Oota mida?! Kohvikus müüakse beebipüreesid letil? Esimest korda näen. Aga väga lahe. Krisiga on muidugi see teema, et ta ei lase ennast ise toita. Kuna me oleme algusest peale teda näputoiduga harjutanud ja püreed/putru ainult eeltäidetud lusikal andnud (et laps saab ise toidu suhu panna), siis oli meie jaoks selline tegevus väljaspool kodu esmakordne. Noh, me oleme varasemalt pigem tahket toitu pakkunud (ala kurk või paprika), kui kuskil restoranis siiani käinud oleme. Taolist vedelat toitu oleme ainult kodus pakkunud. Kuigi, kuigi Kris ei ole kunagi eriti suur plödistaja olnud. Sellesmõttes, et ta on tänaseks päris tublisti lusikaga söömise selgeks saanud ja paneb selle kenasti suhu, keerab siis tagurpidi ja tõmbab kõik lusikal oleva suhu. Põrandale ja ümbrusesse satub püreed pigem imevähe. Vahel juhtub lihtsalt see, et püree/puder on liiga vedel ja voolab lusikalt lapse käe või põlle peale. Sellist segadust tuleb ette küll. Aga sellel ajal, kui meie kooki sõime, siis andsimegi korda-mööda Krisile lusika peale toitu ja tema siis sõi meiega koos. Lausa pool tuubi sõi ära. Tubli poiss! Siis hakkasime minekule sättima vaikselt, ütlesin Kristole veel, et äkki ta saaks seni kassas meie arve tasuda, kuni ma Krisi riietan. Võtsin siis Krisi söögitoolist omale sülle ja seni, kuni ma oma ühe käega turvahälli pealt kombekat haarasin, siis küünitas end Kris järsult laua poole ja tõmbas oma pisikeste sõrmekestega mu jahtunud (thank god!)  kohvitassi kummuli. 


Krisi meriinokombe oli märg, minu püksid olid märjad, laud ujus.. Oeh. See päev kohe kuidagi ei tahtnud hästi sujuda. Vahel kohe on nii millegipärast. Koristasime siis enda järelt kiiresti ära, panime Krisi riidesse ja lippasime autosse. Selleks hetkeks oli Kris juba unine ka ja ta jäi õnneks mõne minutiga autos magama. Eks seda oligi arvata. Mõtlesime, et sellise seikluse peale ja vähese une peale magab ta kindlasti koduni. Ta oli terve päeva peale (kell oli selleks hetkeks vist mingi 16:30 juba) vaid tund ja natukene peale maganud. Tavapäraselt on ta selleks hetkeks teinud uinakuid umbes 3 tunni jagu ja sellega ööuneni välja vedanud. Kris magas 40 minutit ja natukene enne Viljandi linna jõudmist, ärkas ta ülesse. Nii ma siis kolisin jälle tagaistmele ja mängisin väikese härraga veel pool tunnikest, kuni Kristo smartpostist kiiresti läbi hüppas ja kuniks me koju sõitsime. Koju jõudes käis trall edasi ja Kris jäi tunnike tavapärasest hiljem ööunne. Meie siis siin lõpuks kah viskasime jalad seinale. Mina plaanin peale postituse kirjutamist sellele nohisevale pisikesele mehele seltsiks minna, sest uni tikub silma juba. Ja mis veel.. Pilte pidin kah jooksu pealt telefoniga klõpsima, sest kaamera, mida tahtsin kaasa haarata, ununes aknalauale. Oh well. Saigi läbi see tralli täis päev.. Millal teil viimati oli selline päev, kui kõik kiiva kiskus?

18 comments:

  1. Mind paneb imestama see, et mis komme on tittedele küsida söögikoha köögist kurki ja juurikaid? Teate ju, et lähete rändama, võtke siis kaasa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tavaliselt ongi kaasas.. Suure kiirustamisega vahel ununeb 😊

      Delete
    2. Ja alati oleme pakkunud, et võime selle eest lisa maksta

      Delete
    3. Minu jaoks küll täiesti imelik suhtumine ikka. "tittedele küsida söögikoha köögist kurki ja juurikaid" !!?? - no mida kõike täiskasvanud endale söögikohas ei küsi (küll toiduaineid vahetada, küll midagi juurde lisada või ära jätta). Samamoodi imelik siis ju? Noh, võib-olla ongi imelik, ega enda arvamust võib alati avaldada, aga kahjus elu on selline. Aga mis puudutab kiiva läinud päevi, siis eks neid ikka juhtub, õnneks harva. Kahjuks hakkabki tavaliselt lumepallina veerema ka veel lisaks :D

      Delete
    4. Mainiks ka seda, et mõningates söögikohtades ei ole ka lubatud enda kaasa võetud asju süüa. Ja loomulikult küsija suu pihta ei lööda. Aga väga äge, et kohvikus sellisele asjale mõeldud on ja püreesi müüakse :)

      Delete
    5. Oluliselt imelikumad on jah need täiskasvanud, kes tahavad kolmest toidust omale neljanda kokku panna, sest ühte ei söö ja teine ei sobi jne. Kui viisakalt küsida, siis täiesti ok ja nagu selgus, siis küsimisest oli ju kasu, sest leiti letilt teine sobiv variant, mida muidu poleks märgatud ehk ;) Igaljuhul parem, kui tulla restorani termoses kaasas makaronid hakklihakastmega ja paluda seda köögis soojendada (jep, soojendasime, aga meie lastemenüü pasta oleks oluliselt parem olnud + kas vanemad ise tahaksid restoranist saada sama toitu, mida kodus?). Mul pole küll kahju maksta ka lapse prae eest, isegi kui ta seda ära ei söö, sest kui juba väljas sööme, siis on kõigil õigus seda nautida :)

      Delete
    6. Aga miks mitte küsida? Söögikoht saab juba ise otsustada, kas anda või mitte anda ning kas selle eest ka sisse kasseerida.

      Delete
  2. Sa oled näost kuidagi kõhnaks ja kahvatuks jäänud. Võta ikka vitamiine ka. :) Sorry! Ma tean, et praegu on talv ka jne, aga kuidagi kõhetuks oled jäänud....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ära sa jumala pärast nii ütle. Pärast oled lihtsalt kade ja õel, et inimene nii peenike ja hea välja näeb. 😁
      Aga teemasse, vereanalüüs ja tervise kontroll ei teeks tõesti paha. Arvestades, et Triinu Liis kaalub varsti oma vanuse naise kohta nagu põhikooliealine. Pole ju tema teha, et organismile imetamine nii mõjunud on. Kindluse mõttes lihtsalt lasta tervist kontrollida. 😊

      Delete
    2. Appi Triinu, ära jumala pärast selliseid kommentaare loe! Sa näed super välja! :*

      Delete
  3. Tublid olete. Eks peate nüüd sellega arvestama, et juba suur mees varsti ja uneaeg väheneb. Aga tore on see et laps harjub koos väljas käima. Kallid. Tibu

    ReplyDelete
  4. Ei ole kuskilt otsast kõhetu. Väga kaunis just! Arvestades, et teed trenni ja jälgid ka toitumist ei ole vaja mingeid kunstlikke vitamiine sisse ajada.
    Mäletan ka aegu, kui oma pisikesega sai kindlat ajagraafikut järgitud, et millal sööb ja millal magab. Nii tuligi üsna palju pettumusi ja mitteklappimisi ette. Hoopis lihtsamaks läks asi, kui hakkasin loomulikku elu kulgu usaldama. Kui on vaja kuskile minna, siis lihtsalt lähme, sest tegelikult on ju beebile söök(rinnapiim, püree) ja magamisvõimalus(vanker, turvahäll) koguaeg olemas. Nii sai ruttu selgeks, et lapse päevaplaan on paindlikum kui arvasin ja temaga koos asjade ajamine lihtsamast lihtsam. Magab, siis kui uni ja sööb kui kõht tühi - vähem stressi mõlemale.
    Kris on Teil väga tubli, et juba ise sööb. :)

    ReplyDelete
  5. Kõhna ja kahvatu? Millisest otsast? Vb kõhna (halloo, inimene teeb trenni ja on toitumist muutnud+imetab) aga kahvatu küll mitte. Väga hea näed Triinu välja!

    ReplyDelete
  6. Minu arust näed ka suurepärane välja! 😍 (max kade!! )

    ReplyDelete
  7. Olen selle kommentaariga nõus.. et Triinu-Liis, su näost on näha, et oled palju kaalus kaotanud.. 43,3kg on ikka väga vähe! Ilmselgelt oled alakaalus ja mina soovitaksin toitumise ning trenniga kaalus juurde võtta. Mul endal praegu sama teema- tegelen kaalus juurde võtmisega. Kaalun 48 kg, olen umbes sinu pikkune ning kehaanalüüsi järgi olen tugevalt alakaaluline..mis siis veel sinu kaalust rääkida. Kas tead kuidas tervislikult kaalus juurde võtta?
    Kairi

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav, millise analüüsi järgi sa tugevalt alakaaluline oled? Kui sa oled sama pikk kui Triinu siis kindlasti ei ole 48 alakaaluline vaid jääb normi piiridesse.

      Delete
  8. Issand jumal! Mulle tuleb täpselt meelde see, kui ma ise trenni tegin ja tervislikult toituma hakkasin. Võtsin palju kaalus alla ja see jäi kõigile KOGU AEG ette. Küll öeldi mulle, et ma näen välja nagu 14 (tegelikult 26), kahvatu, kõhetu, kriips, kokku kuivanud jnejne. Mulle käis see nii närvidele, sest ma ju ei pidanud dieeti vaid olin tervislike eluviisidega ja ise olin endaga väga rahul. Nii kole on nii teistele öelda. Ei minda ju ütlema paksule inimesele, et issand vaata kui paks ja rasvane sa oled, söö vähem, miks on siis normaalne öelda, et sa nagu kont välja näed?
    Minu arust näed välja väga kena ja peaasi, et ennast ise hästi tunned ja tervislikult toitud ja trenniga üle ei pinguta :)

    ReplyDelete
  9. Väga lahe pusa, peaks mainima :)
    Küsiks juurde, kas juuksed ei ole hakanud langema või kasutad mingeid erivahendeid? Samas endal kuni lapsele rinda andsin, olid ka juuksed peas, nüüd veidi ikka tuleb neid. Aga see on murphy, kui mõtled, et paned lapse magama ja teed seda-teise-kolmanda, ei maga ta midagi, aga kui paned ta unne ja vaatad lakke, vaatadki teinekord 2-3 tundi :D

    ReplyDelete