Tuesday, December 19, 2017

Lugu sellest, kuidas ma seitsmeks aastaks sõbranna kaotasin

Sõbrapilt aastast 2010. Merlis ja Triinu Liis

Räägin Teile ühe loo.. Räägin seda selleks, et äkki see innustab ka mõnda Teie seast. Kui kasvõi mõni sõprus tänu sellele postitusele uue hingamise saab, siis on minu eesmärk täidetud. Minu lugu algab väga ammusest ajast.. Mul oli üheksandas ja kümnendas klassis parim sõbranna Mellu. Me olime nagu sukk ja saabas. Täiesti lahutamatud. Me olime pinginaabriteks, hängisime peale kooli koos ja kui me parasjagu koos ei olnud, siis suhtlesime 24/7 msnis. Me olime nagu must ja valge koer. Ma võiks meie nalju ja mälestusi loendama jäädagi. Kui sa veedad mõne inimesega nii palju koos aega, siis on ju täiesti loomulik, et temast jääb sinu sisse ka sügavam jälg. See jälg ei olnud eelmise kuuni kuskile kadunud, küll aga oli meie sõprus kadunud. Kas te kujutate ette, et me ei vahetanud omavahel sõnagi põhimõtteliselt 7 aastat? MITTE ÜHTEGI! Kõige hullem ja naeruväärsem selle juures oli see, et ma ei mäletanud enam põhjust ka. Miks me ometi lõpetasime suhtluse? Mis juhtus? 

See lõppenud sõprus käis minuga terve selle aja kukil kaasas. Ma mõtlesin sellele tihti.. See tegi mulle haiget ja sellele oli paha mõelda. Mul tekkis kõhus selline sees õõnes tunne ja ma parem mõtlesin ruttu millelegi muule. See oli selline lõpetamata lugu.. Ma ei teadnud, kas ma peaksin vabandama. Kas ma peaksin kuri olema? Mis meist sai? Seitse aastat mõlgutasin neid mõtteid, kuid olin liialt arg, et midagi ette võtta. Kuni eelmisel kuul, ühel päeval ma lihtsalt tundsin, et ma ei suuda enam. Ma tahan, et see inimene oleks ikkagi osakene minu elust. Miks ma raiskan seda aega teadmatusele. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see.. Et me ei räägi ka järgmised seitse aastat. Mis teoreetiliselt ei muuda ju midagi. Võtsin ennast kokku ja kirjutasin Mellule. Peale "send" nupu vajutamist, vajus mu süda saapasäärde ja lõin arvuti klapi ruttu kinni. Nagu oleks mõnele "crushile" kirjutanud ja siis süda puperdas sees ja mõtlesin, et issssand.. Kas ta üldse avab selle? Kas ta mäletab kes ma olen? Kas ta naerab mu välja? 

Ma siis nii umbes 5 minuti jagu hoidusin nutiseadmetest. Kui ma arvuti klapi avasin, siis oli seal see kaua kardetud/oodatud "seen". OKOU! Klapp uuesti kinni.. Ma olin nagu 15 aastane pubekas jälle. Naljakas lausa mõelda. Tegin klapi uuesti lahti ja jäin ootama. Nägin, kuidas need kolm kurjakuulutavat täppi lainetavad chati vasakus nurgas. Ja siis ta vastas! Ilma naljata.. Ma poetasin isegi paar pisarat. Mu kaotatud sõbranna võttis mind ja mu kirja avasüli vastu. See oli nii soe tunne ja tohutu kergendus. Ma sain ühe koormakoti oma õlult maha ja see tunne on päriselt ka imeline. Ma ei tea, mida ma kartsin või mis mind tagasi hoidis. Mis saab olla nii hull, et kaotada sellepärast selline sõprus? Jäime omavahel jutustama ja leppisime kokku isegi kohtumise. Tänaseks saime sellegi tehtud ja ausalt öeldes oli selline tunne, et need seitse aastat ei olegi oma kahju teinud. Me rääkisime nii nagu vanasti. Ei olnud imelik.. Tore oli! Muljetada oli palju. Veel enam, et meie just abiellusime ja nendel kõik see sellel suvel ees on. ÄGE!

Kokanduse tund aastal 2010

Kõige tobedam kogu loo juures on see, et meie "tüli" oli totaalselt sisutühi ja mõttetu. Aga tol momendil tundus see nii suur asi. See oli midagi sellist, et mina solvusin sõbranna peale põhjusel, et ta ei olnud nõus mu sünnipäevale tulema, kuna ta ei tunne sealt eriti kedagi. Hiljem ei läinud ma "kättemaksuks" ka tema sünnipäevale. Ja sellest hetkest me enam ei suhelnud. No totaalne põhikooli värk ja maailma lambisem põhjus.. Ja vot selle nimel kaotasime oma suhtlusest seitse aastat. Päris naljakas mõelda. Aga vanusega muutuvad ka põhimõtted, muutuvad väärtused ja muutub see, mis on meie jaoks oluline. Mul on tohutult hea meel, et sain peale pikki aastaid tagasi sõbranna, keda olin väga igatsenud.  

Kas Teie elus on keegi selline, keda tohutult igatsete või kellele tihti mõtlete, kuid teie elud on lahku läinud?

14 comments:

  1. Nii pikaks ajaks ei ole. Aga umbes aataks küll. Tüli põhjust täpselt ei mäleta. Aga tülli läksime tema 9nda klassi lõpetamisel. Leppisime ära nii, kui tema tuli minu 9nda klassi lõpetamisele lilledega,ma hakkasin niimodi nutma,et kõigil piltidel hiljem olid mul silmad punased peas 😃
    Sõbranna on ikka nii oluline ja tähtis osa minu elust. Ajad on edasi läinud, mõlemil oma pered aga leiame ikkagi selle aja,et mitte suhtlust täielikult ära jätta. Kuna see tookordne terve 1 AASTA oli meile mõlemile emotsionaalselt niii raske,et enam seda tunnet ei tahaks.
    Igakord, kui midagi põnevat mu elus juhtus, siis mõtlesin, et see pole ikka midagi väärt, kui ma ei saa jagada seda oma parima sõbrannaga .

    ReplyDelete
  2. Mul on ka pikalt hingel üks lõpetamata lugu kui nii võib öelda. Samuti lampi läksid teed lahku teadmata põhjustel, 11 aastat vaikust (ainult viisakus sünnipäevaõnnitlused fb seinal) ja nüüd oleme juhtunud jälle kokku... Vahetame "täna on ilus ilm" repliike, kuid sügavuti pole rääkinud... Pinnapealne suhtlus on kestnud aasta... Kuidas, millal või kas üldse süübida minevikku ja see imeline asi taas üles leida...? Ei tea..

    ReplyDelete
  3. Mnjaaa mina hakkasin ka hiljaaegu oma lapsepõlvesõbrannaga suhtlema.. erinevus siis selles, et me olime päris pisid kui lahutamatult igalpool ringi kolasime. Suhtlus jäi katki siis, kui pidin kolima maale ja tol ajal polnud meil seal esialgu nettigi, seega me lihtsalt ei saanud suhelda. Tema oli minu peale solvunud ka, et ära kolisin. Nüüd, 10 aastat hiljem saame väga hästi läbi, hästi tore meenutada igasugu rumalusi mida korda saatsime :D

    ReplyDelete
  4. Mina proovisin oma pikaajalisust sõbrannadust soojendada, aga kahjuks lõppes see sellega et pärast minupoolset kirjutamist mind fbs blokeeritud.

    ReplyDelete
  5. Mul selline lugu, et onu tütred kolisid umbes 20 aastat tagasi venemaale ja sealt maalt kirjutasid ainult vanaemale 2-3 aastat ja kadusid. Internetis otsisin neid ja ei leidnud aga 2 nädalat tagasi sain kontakti ja saame lõpuks suhelda.

    ReplyDelete
  6. Ohjah, minulgi selline sõbranna olnud, nüüd ei suhtle juba peaaegu kolm aastat. Ta leidis endale tooaeg mehe, kes minuga suhelda ei lubanud, ilma et oleks minuga kunagi kokku puutunud. Olen üritanud smse saata, igalpool mujal ta blokeeris mu.. ta ei vasta lihtsalt. Nüüdseks abiellus ta juba, mina oma elukaaslasega kasvatan oma 7kuust jumbut. Nii kahju ja meel on kurb, sest ta oli nagu mu õde, alatl olemas ja hoolisin temast palju. Nagu saatuse iroonia, sündis minu pisitütar selle kunagise sõbrannaga samal päeval.. :)

    ReplyDelete
  7. Ka minul on üks selline inimene. Pole suhelnud 10/11 aastat. Tüli põhjus on siiani meeles ja see oli suhteliselt totter. Mina tol hetkel ka vabandasin, kuid Tema poolt tuli ainult õigustusi ja ei mingit vabandust.

    Olen selline inimene, et isegi kui see vabandus tuleks, poleks meie sõprus enam endine. Jah siiani need korrad mis oleme kohtunud, oleme viisakalt teretanud aga see on ka kõik.

    "It's sad when someone you know
    becomes someone you knew"

    ReplyDelete
  8. Mina kaotasin kaks sõbrannat korraga, umbes aasta tagasi. Põhjuseid palju, kuid mulle otse neid välja ei öeldud. Olen sellele kõigeile väga palju mõelnud ja endas teatud rahu leidnud - ju siis ma ei sobinud nendega kokku ja minu elu on praeguseks tohutult muutunud ning raske oleks neid isegi hetkel kogu pildile mahutada. Paar nädalat tagasi kirjutasin neist ühele ja vastus kriibib siiani mu hinge ning isegi veidi kahetsen,et kirjutasin kuigi tahtsin lihtsalt abi pakkuda. Ma nüüd lihtsalt veedan järgmise aasta uuesti toibudes ja andestades.

    ReplyDelete
  9. Minul on ka sarnane lugu rääkida..
    Tõsi, minu ja mu sõbranna "lahkuminek" ei leidnud aset nii noorelt, olime juba gümnaasiumi lõpetanud ja koos isegi reisimas käinud peale seda, aasta aega elasid need kaks ullikest Ameerikas.
    Siis järsku ühel hetkel mingil arusaatmatul põhjusel mida ma enam isegi ei mäleta, läksid meie teed lahku.
    Kokku ei suhelnud me kindlasti 5 aastat üldse. Ning peale seda ikkagi pinnapealselt hakkasime suhtlema, kuna meil on ühiseid välismaa tuttavaid ja nad Eesti tulid, et meiega kokku saada.
    Tänaseks oleme jälle peaaegu igapäevaselt suhtlema hakanud, sest mõned aastad tagasi viis meid kokku töö.
    Endiselt ei ole see ikka päris see, mis oli varem, sest aega on nii palju mööda läinud.
    Millest mul kõige rohkem on kahju, nende aastate jooksul on tema saanud endale kaks vahvat last ja mina ei ole nende jaoks tädi, keda nad teavad ja kellega mina oleksin saanud algusest peale koos mängida ja neid tundma õppida.

    Mis siis, et see pole päris see- algus on tehtud ja ma olen enam kui kindel, et tulevikus oleme me kindlasti jälle vähemalt sama lähedased kui 10 aasta tagasi :)
    Lõppude lõpuks on just nii, nagu sa kirjutasid- aeg läheb mööda, muutuvad põhimõtted ja väärtused.
    Ja tegelikult jäävad õiged inimesed meie ellu niikuinii, olgugi et vahepeal võivad teed lahku minna, sama ootamatult viib elu meie teed taas kokku..

    ReplyDelete
  10. Natuke imelik kűsimus, aga kas sa oled käinud Valgemetsa laagris? Väga meenutab see pilt sinust noorena üht neiut sealt 😀

    ReplyDelete
  11. Kas sa oled olnud kunagi sõbranna Milda Marleeniga? Jube tuttav tundud ja ma mitu korda mõelnud, kus ma sind näinud kunagi ammu ammu olen aga nüüd välgatas :D oleme kunagi ilmselt samas seltskonnas kohtunud

    ReplyDelete
    Replies
    1. Milda on ta õde ju ? 😃

      Delete
  12. Mina kaotasin sõbranna ta kaaslase tõttu. Mind hakati üle laskma, miskit ühist meil enam ei olnud, temast sai kunsttissidega Barbie. Mingi aeg suhtlesime, andsin võimalusi, lasi isegi mu sünnipäeva üle, kui rääkisin oma asjadest, tuimalt ignos ja kirjutas täiesti seosetu teksti oma peika kohta. Olles nii kõrvuni armunud, ei märganud ta mitte ühtki miinust selle mehe puhul, välja arvatud mingitel tüli hetkedel, kus ladus kõik mulle välja. Nagu tüli möödas, väitis, et selliseid asju pole olnudki ja mees nii ideaalne ja elu nii ideaalne, minu sõbrad ja mees nõme jne. Mees ostab kõike, ostab korteri tema nimele ja tema ei pea lillegi liigutama. Kardan, et üks hetk see ilus muinasjutt variseb kokku ja kukkumine on kõrge, aga kahjuks ei saa inimest aidata kui ta ise seda ei soovi. Praeguse seisuga olen igalt poolt blokeeritud, mis indikeerib, et ju siis mind pole tema ellu vaja. Kahjuks pean tunnistama, et ka minul ei ole enam vähimatki soovi suhelda, ülelaskmisi ja tühja ootamist annad andeks paar korda, aga kui inimene täielikult su jaoks ära kaob, siis pole ju ka sul teda vaja. Samuti muutus mu elu pm päeva pealt palju paremaks ja olen õnnelik, et ta selle otsuse tegi. Ise vb venitaks veel ja andestaks.

    ReplyDelete
  13. Mina kaotasin sõbranna oma elust kaks ja pool aastat tagasi ning siiamaani ma ei tea, miks. Aasta ja natukene peale saime korra kokku ning asjad tundisid olevat nagu alati - me rääkisime ja naersime. Vaikus, mis meie vahel oli, oli justkui pühitud. Kuid see kestis vaid selles paaris tunnis, mis koos olime. Raske on mitte mõelda sellele, sest see teeb nii haiget. Tundub nagu oleks 16 aastat mitte midagi tähendanud.

    ReplyDelete