Thursday, December 7, 2017

Lapsega ühine söögilaud? Räägin natuke lisatoidust ja näputoidust

Ma olen põgusalt varem blogis maininud, et meie otsustasime Krisi harjutada näputoiduga. See mõte ei tulnud üleöö tegelikult, vaid on olnud päris pikk protsess. Ma sain Mallu käest rasedana näputoidu raamatu ja kui ma siis seda sirvisin, siis mõtlesin küll, et ohh.. Nii äge. Ma mõtlen samamoodi ja kindlasti tahan proovida. Ma ei lugenud siis raamatut läbi, vaid lasin silmadega lihtsalt pealkirjad ja mõned katkendid üle. Kui Krisil hakkas lisatoiduga alustmise aeg lähemale jõudma, siis hakkasin vaikselt uuesti selle teemaga tutvust tegema ja proovisin natukene ennast sellel teemal harida. Võtsin raamatu uuesti kätte. Ma vist lugesin läbi umbes täpselt poole sellest ja mõtlesin "HELL NO"! Ma ei julge küll oma pisikesele beebile mingit kurki pihku pista. Mõtle, kui ta lämbub?! Ma ikka annan ise kodus tehtud püreed ja toidan lusikaga. Vaaritasin siis natukene püreed sügavasse valmis ja see jäi oma aega ootama. Umbes poolteist/kaks nädalat enne, kui Kris sai 6-kuuseks sulatasin ülesse esimese kuubiku kõrvitsapüreed. Noh, et anda talle ühe teelusikatäie maitsta.. Ja niimoodi kaks päeva järjest. Tegelikult vist soovitatakse isegi 3-4 päeva järjest anda ühte ja sama juurvilja, et välistada allergiaid, aga kuna tundus, et see üks lusikatäis mitte midagi ei muutnud, siis olin julgem. Järgmisel korral andsin maitsta lillkapsapüreed. Samamoodi ühe teelusikatäie. Nagu niuhti olid juba nädalad mööda läinud ja Kris saanud 6-kuuseks. Peas ketrasin ikka mõtteid selle lisatoidu kohta, et mis ma nüüd siis teen.. Arutasime Kristoga ja mõtlesime, et äkki ikka anname näputoidule võimaluse. Proovime kasvõi. Krisi sünnipäeval sai ta esimest korda kätte värske kurgi kangikese. Ta haaras selle oma kandikult, pani suu juurde ja hammustas kohe tükikese. Mul pidi süda rinnust välja hüppama.. Niii hirmus! Jälgisin siis nagu kull, kuidas ta seda tükki oma suus ringi keerutas ja mõne hetke pärast välja sülitas. "Viuhh", mõtlesin endamisi ja võtsin kurgi ära. 


Disclaimerina ütlen, et ma ei kirjuta seda postitust selleks, et ma arvaks, et näputoit on see kõige õigem toit 6-kuusele lapsele ja püree peal olevad lapsed kuidagi teistmoodi oleks. Absoluutselt mitte. Ka ma ise ju plaanisin tegelikult püreed anda lusikast ja alles hiljem sellisele asjale mõelda. Lõppude lõpuks sööme me ju kõik inimese kombel laua taga, noa ja kahvliga ning ei söö elulõpuni purustatud toitu. Meie perele lihtsalt sobis see näputoidu variant rohkem.

Järgmisel päeval tegime uue katse. Proovisime uuesti kurki anda. Ka sellel korral jälgisin Krisi tähelepanelikult ja hoidsin hinge kinni. Tal on ju lausa kaheksa hammast, millega ikka päris suuri tükke hammustada saab. Ühel hetkel nägin, et Kris saab täitsa kenasti hakkama. Ta hammustab tükikese, keerutab seda korra suus ja sülitab välja. Seejärel kordab protsessi. Okei.. Ma hakkasin natukene harjuma selle vaatepildiga, et meie pisikene beebi juba inimese kombel päris toitu püüab süüa. Süüa on muidugi natukene vale väljend.. Esialgu lihtsalt maitsta. Näputoidu puhul ongi nii, et kogused on alguses väga väiksed. Nad saavad toitu maitsta, veidikene ehk neist tulevat mahla alla neelata, aga viljaliha sülitatakse kõik välja. Nad alles õpivad, et on niimoodi võimalik oma keelt liigutada ja neelata nad teadlikult veel ei oska. Nii väikestel beebidel on ka see eelis, et neil tekib okserefleks juba siis, kui toit on sattunud neile keele keskele. Selleks, et laps hakkaks köhima, ei ole toit veel isegi hingamisteedele lähedal. See toimub palju varem. See ongi just selleks vajalik, et last kaitsta, kuni ta õpib. Sellepärast on väga oluline, et näputoiduga alustamisel peab olema laps suuteline normaalselt söögitoolis istuma. Raamat räägib, et kui laps saab ise määrata, mis toit talle suhu läheb ning ta istub sirge seljaga, siis pole lämbumine näputoidu puhul tõenäolisem, kui lusikast toitmise puhul. Raamat ütleb ka seda, et Läkastamisrefleks on ehk olulisim osa selles, kuidas imik õpib toitu turvaliselt käsitsema. Kui beebil on juba korduvalt läkastamisrefleks tekkinud, sest ta pani endale liiga palju toitu suhu või lükkas toidu suus liiga kaugele taha, õpib ta, et nii ei maksa teha. Kuna ühel hetkel peavad kõik lapsed nagunii tahket toitu sööma hakkama, siis olenemata mis ajal seda talle tutvustada, mõned korrad võib laps ikkagi läkastada. Olenemata tema vanusest. Kui laps on harjunud püreed neelama ja mälumist pole veel õppinud, siis on ju ainult loomulik, et ta esimestel kordadel võibolla alati hakkama ei saa. Mõned muidugi saavad ka. 


Ka Kris on hakanud kolmel korral läkastama. Tegelikult pigem köhima.. Kaks korda nendest kordadest oli näputoiduga ja ühel korral püreega. See on ehe näide sellest, et mitte ainult näputoit ei pruugi last köhima ajada. Me anname tegelikult siiani Krisile püreed. Aga me anname talle kätte eeltäidetud lusika, mida ta ise omale suhu topib. Enamasti küll tagurpidi, aga sellest pole üldse lugu. Ega lisatoit ongi esialgu lihtsalt lisa.. Põhiliseks toiduks on Krisil ikkagi rinnapiim. Umbes 8-11 kuuselt suurenevad lapsel ka näputoidu puhul kogused ning lapsel tekib seos söögiisu ja toidu vahel. 

Meie anname Krisile näputoitu kolm korda päevas. Täpselt samal ajal, kui meie isegi sööme. Enamasti on näputoiduks midagi sellist, mida ise ka söögitegemisel kasutamine. Nii on kõige mugavam ja ei pea üldse midagi spets valmistama. Näiteks hommikul, kui paneme omale võileivale kurki, siis lõikame ka Krisile paar "kangikest", mida ta meiega koos laua ääres olles nosida saab. Lõunaks keedan talle paar brokkoli õisikut ja õhtuks annan viilukese õuna. Nii vahva on vaadata, kuidas ta meiega koos einestab ja jälgib hoolega, mida meie teeme. Nii on ju kõige parem õppida. Vanemaid matkides. Raamatus on toodud välja ka üks väga vahva lisaboonus. Kui laps saab igapäevaselt jälgida ning jäljendada oma vanemaid söögilauas, siis võtab ta üsna ruttu üle ka söögilaua kombed. Ma tean, tean, et lapsed tekitavad näputoitu süües üsna suurt segadust ja toitu satub kindlasti ka põrandale, aga õige pea, kui ta märkab, et vanemad nii ei tee, siis lõpetab ka tema selle ära. See kõik on õppimise protsess. Need kellele on vastukarva sellise segaduse koristamine peale igat söögikorda, neile see näputoidu variant kindlasti ei sobi. Aga meile õnneks sobib. Kuna kogused on nii väikesed, siis ei ole ka segadus nii hull. Või noh, eks ta ikka on nats tüütu, aga pole hullu. Mul ei ole selle vastu midagi. Päris kaost nagu ka ei ole, nagu ma oma eelarvamustes arvasin. Eks see kindlasti muutub, kui ma paari nädala pärast Krisile esimest korda "bologneset" tomatipüreest ja veisehakklihast valmistan. Saab põnev olema! Kris saab siis juba 7-kuuseks. 

Mis on eriti lahe on see, et kui me läheme kuskile välja sööma, saame Krisile alati paluda köögist mõnda viilu kurgikest, paprikat või muud sellist. Nii saame me ise jumala rahulikult süüa ja Kris nosib omaette. Mul on omal pudipõll alati kaasas, hehe. Lisaks on raamatus öeldud ka seda, et paljudel lastel tekib arusaam ka kodust väljas söömise kohta.. Et toitu tuleb oodata ning seda serveeritakse teistmoodi. Põnev ju! Loomulikult jälgime me seda, et mingi mega laat ei oleks ja Kris tervet restorani oma söögisodiga üle ei uputaks. Selleks annamegi talle näiteks ühe kurgi kangikese korraga. Õnneks ei ole Kris eriline toiduloopija. Vahel ikka juhtub, aga enamasti on see erandiks. Pigem on see, et ta sülitab toidu välja oma pudipõllele. See on õnneks mööduv nähtus, sest õige pea peaks ta juba õppima seda, et toitu saab ka alla neelata ja see täidab kõhtu. Ka praegu läheb juba natukene toitu kõhtu ka. Tasa ja targu. 

Lisaks on kihvt see, et me saame näputoidu raames Krisile ka palju õpetada. Alati, kui ta saab mõne toidu omale kandikule, siis räägime lapsele korduvalt, et millega tegu on. Nii tekivad tal peagi seosed ja ta õpib vaikselt juurvilju/puuvilju tundma. Püree puhul on seda aga natukene keerulisem teha, kui konkreetset vilja ei näe/ei saa kompida, vaid ainult maitset saab tunda. Konsistentsilt ja välimuselt on ju kõik püreed sarnased.

Ma isegi päris täpselt ei tea, et mis minu jutu point on, aga.. Näputoit on lahe! Ja meile see sobib. Kui keegi teist plaanib ka näputoiduga algust teha, siis äkki see postitus annab veidi mõtteainet ☺ Mul on õnneks vedanud, et minu tutvuringkonnas on üks naine, kes on näputoitu juba kahe lapsega proovinud. Olen alati oma küsimustega tema poole pöördunud ja tema on olnud suureks motivaatoriks ning innustajaks. Aitäh selle eest Mari!

Kas Teie seas on kedagi, kes samamoodi näputoitu lapsele pakub/pakkus? Kuidas läks? Kui vanalt läks Teie laps üle ülejäänud perega samale menüüle? :) Oleks vahva lugeda!

Aa, tuletan meelde, et meie blogi youtube kanalil on käimas VLOGMAS, mis tähendab seda, et igapäev postitan uue video. Tule piiluma: https://www.youtube.com/channel/UCGrK9jpgjSN1dytjnu34zLA ja kliki subscribe!

14 comments:

  1. Minu laps alustas näputoiduga 5 kuuselt ja kohe perega sama toit. Alustasin ka klassikalisest-kurk, ôun (viimane on kusjuures palju parem anda kätte tervena kui sektoritena vôi ôigemini paljusid asju üldse on parem anda pigem suuremana, et laps sealt ise endale vajaliku tüki lutsutab) ja sôi meiega sama toitu (pasta, kala, kana, tatar, juurviljad jnejne), kuskil 7 kuuseni ta tegelt ainult nokkis, siis tôusid märgatavalt ka kogused. Vahest harva kiiruga kuskil sai mône tuubitoidu aga püreesid pole vist kordagi andnud. Väga varakult hakkas ise noa ja kahvliga toimetama ja tunnetab väga hästu mida ta tahab süüa ja reguleerib ise oma koguseid. Tänaseks 4a ja tunnen, et tegin ôige otsuse. Muidugi ei saa salata, oli ka hirmsaid hetki ��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Terve suure õuna? :) Peab proovima!

      Delete
    2. Jah, terve...siis ta saab ise endale sealt hammastega kraapida vajalikku kraami. Sektori puhul on kurku mineva tüki hammustamise tôenäosus suurem 🙂

      Delete
  2. Meie laps on ka algusest peale olnud näputoidul, kuna talle lihtsalt ei meeldinud püreede ja pudru konsistents. Näputoitu on alati hea meelega söönud ja sellega üllatavalt hästi hakkama saanud. Oma rolli mängib selles tõenäoliselt ka see, et esimesed hambad tal juba 3-kuuselt lõikusid ja praegu 11-kuusena 16 hammast omab. Kuna ta mul püreedest kategooriliselt keeldus, siis alguses oli hirm pigem selle ees, et vitamiinid jäävad vajaka, aga õnneks on siiani kõik korras olnud. Ju siis sai rinnast kõik vajaliku kätte. Praeguseks sööb laps kõike mida meiegi, ainult selle erandiga, et tema toidu eraldan enne soolaga maitsestamist. Portsjonid on juba samuti mehised ning tihtipeale rinda pärast söömist enam ei soovitagi. Arvestades, kui ilusti laps juba sööb, siis olen isegi veidike õnnelik, et püreedega niimoodi läks. :)

    ReplyDelete
  3. See postitus on minu jaoks väga arusaamatu, et miks sa nagu vabandad ette ja taha oma valikut? Ausaltöeldes, ma ei teadnudki, et näputoit on valik. Ma mõtlesin, et see on ikka loomulik protsess beebi söögi- ja söömiskommete harjutamisel.
    Toon sulle näiteid oma tutvusringkonnas, et miks on näputoit (minu arust) vajalik.
    Yhe laps sai aastaseni (ja rohkemgi) vaid pyreesid ning ei oska ise näridagi!
    Teise pere laps, kes sai näputoitu, sööb paremini, st pole nii valiv toidu suhtes, kui ta õed ja vennad.
    Muidugi ma saan aru su murest, et nii pisikesel beebil on palju hambaid suus ning kardad lämbumise pärast. Saan su murest aru. Beebit tulebki jälgida. Soovitan sul Krisile ka kamapallikesi anda - neile nii meeldivad need!
    Sina oled armas ja head katsetamist näputoidu ja pyreedega!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tahtsin sama öelda et ära vabanda. Sa oled megatubli ja teadlik emme ja Krisil on täiega vedanud et tal sellised vahvad vanemad on!!
      Oleks mina juba raseduse ja beebiajal teadnud sellist infot mida nüüd, kui laps pea 2a siis oleks raudselt palju asju teisiti teinud, jöudnud otseteed selleni kus olen praegu, mitte nii suure ringiga.

      Näputoit oli ka meil teemas sest laps algul lihtsalt keeldus lusikast. Perearst muidugi pahandas et ei tohi tükke anda jne. Aga önneks lähtusin siiski oma sisetundest.
      Oli ka aegu kus tahtsin loobuda ja püreedele üle minna aga mees innustas jätkama.
      U 8k sai oma esimesed tuubid, eks me ikka paralleelselt siis toitsime ise lusikaga ja samal ajal ta möksis oma toitu laua alla. Ei teagi miks. Kartsin vist et köht jääb tühjaks ja ei saa vitamiine jne kätte. Saab küll. U 11k jätsin igasugu tuubid ära, sai ainult kodutoitu. Eks nüüd ikka vahest hea talle möni puuviljatuub kätte anda, ise ka vahel "tuubitan" smuutit vm, et ei ole see tuub aint beebidele. Aga siiski jah pigem vähem, annan öuna vöi banaani kätte ja see sobib samamoodi.
      Instagramis jälgin ka mönda blw kontot, saab inspiratsiooni ja retsepte.
      Oli kasutuses ka vakstu söögitooli all, et lihtsam pörandat koristada.

      Delete
  4. Eliise küll just sai alles 5.kuuseks aga meil ka plaan näputoiduga alustada, siis kui ta valmis selleks on ehk siis loodetavasti järgmine kuu. Avastasin selle näpu toidu alles paar nädalat tagasi, aga kohe tundus, et see sobiks meile rohkem kui püreedega jamamine. Eks seda lämbumise ja kurku minemise kohta ka kardan, aga õnneks olen nii mina kui ka mees mitmeid ja mitmeid kordi esmaabi kursuseid läbinud. Kuid esialgu vist ikka annan ainult siis kui mees kõrval, sest ta pädevam selles esmaabis kui mina. ��

    Me vist algul alustame ka juurviljadest tasu ja targu. Pole veel endale selgeks teinud kuna on õige aeg liha/piimatoodete/teravilja tutvustamiseks. Igalpool nii erinev info.

    Aga nii hea lugeda, et te ka näputoidul, siis ma saan ka äkki uusi mõtteid ja ideid siin. Pluss te koguaeg kuu aega ees, siis hea näha, mis meid ees ootamas on. ����

    ReplyDelete
  5. Hei! Kas sa enne näputoidu andmist ei mõelnud kasutada näiteks seda toiduvõrku puu- ja köögiviljade söömiseks-> https://www.selver.ee/puuvilja-toiduvork-lutt-canpol ? Kas sul on ka mingi kindel põhjus, miks sa seda ei ole kasutanud? Uurin, sest mu õelaps on pmst 1 kuu noorem kui Kris (tal pole veel hambad lõikunud) ning mõtlesin, et uurin juba praegu näputoidu kohta ja uurin mida sellest toiduvõrgust üldse arvatakse.
    Teile kõigile aga mõnusat talvist jõuluaega sinna Viljandimaale! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tahtsiks siinkohal lihtsalt öelda, et soovitan silikonist lutti, võrgu puhul ei saa elu sees seda korralikult puhtaks 😁

      Delete
  6. Mitu hammast peab lapsel suus olema et näputoiduga alustada?

    ReplyDelete
  7. Mul jooksevad vist elu lõpuni judinad üle selja, kui näen väikeseid lapsi toitu peos hoidmas ja seda söömas. Minu laps tõmbas alatasa toidu kurku. Kui ma olin kolmandat korda last jalgupidi raputanud ja näppudega kurku järele läinud, lõpetasin selle pulli ära. Ma ei saa seda pilti oma mälusopist kunagi välja, kui laps ei tee enam kiiks ega kõõks ja läheb näost lillaks. See oli hirmus aeg. Meie jätkasime ainult püreedega, sest söömine muutus eluohtlikuks. Nüüd on sellest juba mitu head aastat möödas ja mul käib siiani jõnks südame alt läbi, kui näen mõnda pisikest kurgi-õuna või mõne muu maiuspalaga, mis tegelikult on vägagi normaalne asjade käik. Edu ja jõudu teile.

    ReplyDelete
  8. Mina innustusin ka kohutavalt sellest näputoidu raamatust ja otsustasin hakata lapsele algusest peale näputoitu andma, aga meil kahjuks ei läinud kõik nii libedalt. Alustasime kurgikangidega, aga laps ainult läkastas kuni oksendamiseni. Peale nädalast näputoiduga proovimist otsustasin siiski püree peale minna. Täpselt sama lugu, et ta ainult läkastas kuni lõpuks oksendas. Loomulikult talle endale ka eriti see oksendamine ei meeldinud ja ta hakkas toidust keelduma. :(
    Tal lihtsalt ei olnud nihkunud see okserefleksi tekkimise koht suus taha poole nagu teistel tema vanustel. Proovisin ja proovisin, siis tegin pause ja lõpuks ta oli peaaegu 8 kuune enne kui suutis midagi ilma oksendamata neelata. Aastaselt oli keedetud riis kõige suurem tera mida ta suutis oksendamata süüa. Nüüd ta on kolmene ja närib juba normaalse suurusega tükke, aga kahjuks on toitumise teema siiani väga probleemne, sest on väga paljusid asju, eriti juurviljad, mida ta ei söö. Mingit värsket toitu ta ei söö üldse...

    ReplyDelete