Friday, November 10, 2017

Trennist ja toitumisest - motivatsiooni on millegipärast vajaka

Viis kuud peale sünnitust näeb minu kõht välja nagu kahe viineri ühenduskoht 😅 

Meelis ja Mari-Leen tegid kunagi postituse sellest, et instagramis näidatakse ainult sellist "ilustatud" elu kraami. Kuidagi jäi see mõte mulle meelde.. Eks me ju jagamegi sotsiaalmeedias enamasti neid ilusaid hetki meie elus. See on minu meelest super tore, sest ega mina küll ei viitsiks hommikuti läbi negatiivsuse laviini scrollida ja sealt saadud emotsiooniga päevale vastu minna. Küll aga olen ma nõus, et tihti sätitakse end pildi jaoks rohkem, kui peaks. Tihti ei näidata välja seda "päris" mina. Ma mõtlesin endast siis killukest seda "päris" ennast jagada. Viis kuud peale sünnitust näeb minu kõht külili pikutades välja nagu kahe viineri ühenduskoht. Hehe.

Nagu ma just mainisin, siis kuigi tänaseks on sünnitusest juba viis kuus möödas, siis minu plaan vaikselt tagasi trenni lainele saada ei suju kohe üldse. Tegelikult olen ma super tänulik, sest olenemata sellest, et ma hetkel trenni ei tee, toitun nii nagu jumal juhatab, mul oli rasedana tohutult suur kõht, siis olen ma taastunud väga kenasti ning kaal on õnneks langenud ludinal. Langeb siiani tegelikult. Ma kaalusin nii vähe nagu praegu viimati vist põhikoolis. Hetkel olen 45,3kg. See on 3kg vähem, kui enne rasedust. Imetamine ja 9 kilose poja kandmine on teinud minu jaoks imesid.  Ma tegelikult ei tahagi rohkem kaalu kaotada, vaid lihtsalt sitkust, toonust ja jõudu tagasi saada. Ma tunnen, et mu keha lausa karjub selle järele, et ma talle taas tähelepanu pööraks. Nii toitumise, kui ka mõõduka trenniga. Mul vedas tegelikult lausa niivõrd, et mul ei tulnud rasedusega ühtegi venitusarmi ja ainsaks mälestuseks sünnitusest jäi mu kõhule naeratav keisri arm. Nüüd selle keisri armiga on selline lugu, et arm ise ei sega mind üldse. Ma ei häbene armi ja kannan seda uhkusega. Pigem on mureks see, et lotendav üleliigne nahk üle armi ripub, kohe kui kõhu täis söönud olen. Eks sünnitusest on tegelikult veel nii vähe aega möödas ja ma tean, et see on täiesti normaalne. Öeldakse, et ka taastumiseks vajab keha vähemalt üheksat kuud. See aga ei tähenda seda, et ma ei võiks enda poolt natukene kaasa aidata. Ma tean, et õige toitumise ja mõõduka trenniga saaksin endale nii palju energiat ning head enesetunnet juurde. Kuna ma niigi saan öösel üsna vähe magada, siis tervislik toit on ülioluline. Mitte ainult mulle, vaid ka lapsele. Ma ju toidan endiselt rinnaga ja tahaksin, et laps saaks rinnapiimast kõike kõige paremat. Ometi juhtub kahjuks tihti nii, et peale unetut ööd teen natukene kehvemaid valikuid, kui võiks. Noh, nii umbes poole tahvli shokolaadi ja ühe karastusjoogi jagu. Okei, okei.. See oli piltlik näide. Sooja toitu jõuame päevas süüa vaid ühe korra ja enamasti on terve ööpäeva peale kokku ainult kaks toidukorda.  Nüüd olen hakanud igapäevaselt magneesiumit juurde võtma ja plaanin ka D-vitamiini apteegist muretseda.

Siin natukene off topic pilt, aga vaadake kui suur vahe on poseerimisel ja mitte poseerimisel. Ülemisel pildil tõmbasin kõhu sisse ja väänasin keha nii, et tänu varjudele oleks kõhulihaseid paista. Alumisel tšillisin niisama.. Nii nagu ma päriselt igapäevaselt ringi kõnnin. Need enne ja pärast pildid  igasugustel fitness profiilidel võivad ikka petlikud olla. Hmh. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..

Naljakas on see, et tegelikult on meil siin Suure-Jaanis võimalik minna zumbasse, jõusaali.. Kui seda ei viitsi, siis saaks ju kasvõi ise kodus trenni teha. Võiksin ju kasvõi Krisiga koos trenni teha. Võiks, võiks.. Aga ma lihtsalt ei tee. Ma võin selle asemel ükskõik, mida muud teha. Uskuge mind.. Ma leian omale tegevuse. Ma võin sahtleid sorteerida, terve maja ära koristada, magada, simsi mängida, instagramis scrollida või youtube-is videod vaadata (ja sattuda lõpuks alati maailma kõige veidramate videote peale). Ma olin ju umbes kaks aastat tagasi täielik jõusaali sõltlane ja trenn kuulus väga tugevalt minu elustiili juurde. Samamoodi ka toitumine. Kuidas end ometi tagasi rajale meelitada? 

Kris oma üheksa kiloga on ju päris paras hantel juba

Kõige veidram ongi mõelda, et ma ju ise olin see inimene, kes kõiki alati tervislikult toituma utsitas.. Trenni minema utistas. Meil on ju olemas isegi tuhande liikmega "Costany fitness" facebooki grupp, kus teineteisele toeks olime. Kas peaksime selle taaselustama ja laduma letti kõik oma tervislikud toidud, retseptid ja motiveerivad trennipildid? Kes oleks käpp? Grupi leiab siit: https://www.facebook.com/groups/1441208006168923/. Tulge aitame teineteist tagasi rajale ja oleme üksteise jaoks olemas!

2 comments:

  1. Minul on keisrist möödas viis aastat ja see volt ei ole ära kadunud ja tean, et paljudel ei kaogi. See ongi üks selline võimalik keisri kõrvalnäht. Kõhunahk venib palju välja ja kõigil ei tõmba tagasi, tee trenni või ära tee.
    Ma ei kirjuta seda selleks, eks ole, et öelda, et ähähähää, su kõht jääbki selliseks. Vaid selleks, et sa teaks, et see on ka üks võimalus, ja et ei tekiks stressi, kui selgub, et sa ei saa sellest lahti. Mina vihtusin täiega trenni teha ja püüdsin sellest rippuvast nahast nii vabaneda ja keegi, naistearstid, treenerid, mitte keegi ei öelnud, et see jääbki ilmselt nii. Lõpuks, kui väga konkreetselt ühe treeneri ette võtsin ja küsisin, et MIDA ma veel ise ära teha saan, siis tema ütles, et ei saagi ilmselt midagi.
    See on samamoodi nagu maovähendusopiga - mõnel tõmbab kõht väga ilusti tagasi, mõnel jääbki lõtv nahk rippuma. Mina sain keisriga teada, et maovähendusopi puhul oleksin see viimane tüüp.

    ReplyDelete
  2. Minul sama mure, et vaja hakata uuesti trenni tegema ja ilusti toituma. Kuid samuti lihtsalt ei tee seda :D ja varem olin ka samuti see kes teisi utsitas. Käisin isegi ju bikiini fitnessis võistlemas ja olin treener :D aga nüüd chillin kodus ja iga vaba hetk mil beebi magab, ma puhkan või passin niisama :D :D olen üritanud alustada uuesti ja uuesti aga ei tule seda motti. Olen samuti -3 kg raseduseelsest kaalust aga selline pehme mitte trimmis enam :( Beebi on 7 kuune.

    ReplyDelete