Saturday, November 18, 2017

"MINU AEG" - vana hea rongaema/kanaema teema?

Mina eile teatrisse minemas.. Outfit nr 1

On vist siililegi selge, et lapse sünniga muutub meie igapäevane elu kardinaalselt. Ma olen alati olnud pigem selline outgoing inimene, suur suhtleja ja mis seal salata.. Nautisin sellist sahmerdamist. Minu jaoks oli oluline teha karjääri, luua suhteid ja palju reisida. Seda ma ka viimased kuus aastat tegin. Nüüd on kõik kardinaalselt muutunud. Ja tegelikult ainult paremuse poole.. Ma kusjuures ei arvanud, et see kodune eluviis mulle nii omane ja lihtne saab olema. Ma tahangi olla kodus.. Olla kodus Kristo ja Krisiga, sest siin on nii hea! Tänaseks on Kris Stefan kohe kuue kuune ja hetkel olen ma temast kolmel korral eemal olnud. Kõik need korrad on olnud alles nüüd hiljaaegu. Ühe korra käisin Krisi une ajal endiste kolleegidega kokku saamas ja olin tagasi juba järgmiseks toitmiseks. Kristo ja Kris olid kõrvaltänavas. Näppisin koguaeg telefoni ja palusin ülevaadet. Ma absoluutselt ei karda seda, et Kristo lapsega hakkama ei saa.. See lihtsalt oli mu esimene kord ja mul oli tõsimeeli selline tunne, et jätsin oma jala koju. 

Teine kord oli nüüd mõni nädal tagasi.. Läksime sõbrannaga Viljandisse, et kohvikus natukene jutustada ja head/paremat süüa. Siis olin lapsest umbes täpselt 2 tundi eemal. Pabistasin küll, aga teadsin, et laps magab selle aja lihtsalt maha. Natukene kergem oli, aga ikka kippusid mõtted vahepeal uitama minema. Siis juba rohkem sellepärast, et juhul, kui Kris peaks ärkama, siis kas ta on nõus pudelit võtma. Ta on meil ikkagi eluaeg ainult vana head sooja tissi saanud ja pudelist ei arva ta midagi. Olenemata sellest, et pudelis on ikkagi see sama rinnapiim. Oleme proovinud vähemalt nelja erinevat pudelit ja ei mõhkugi.. Ta ainult närib seda otsa enamasti. Ega sellest hullu pole, sest ma ei olegi eriti kuskil käinud ega ka sellest puudusust tundnud. Läbi une on aga (mõlemal korral, kui eemal olin) olnud nõus pudelist piima jooma. Ma olen tagavaraks alati oma 200-300ml piima välja pumbanud ka.. Noh, enda südamerahuks rohkem, sest ta never ei jooks sellist kogust ära (loe: äkki Kristo pillab eelmise piima maha? Äkki tal on sellel korral suurem isu). Sellised muretseja mõtted noh.. Mis tegelikult on olnud täiesti ilma asjata. Emade värk?

Ilmselgelt osutus lõpuks valituks sootuks teine riietus

Eile õhtul oli kolmas kord.. Juhtus nii, et Kristo vanemad ja õde pidid minema Viljandisse teatrisse Niinemetsa stand upi vaatama. Kahjuks ei saanud Kristo emps lõpuks minna ja siis nad pakkusid meile välja, et äkki kumbki meist tahaks ühineda. Arutasime Kristoga ja Kristo arvas, et ma võiksin ise minna. Et see etendus jääb nagunii ööune ajale ja laps ei saa arugi, et mind ei ole. Või isegi kui saab, siis ei juhtu midagi. Seekord oli minek kolme tunni pikkune ja pabistasin natukene rohkem, kui varem. Veel enam, et kui varem oli Kristo lapsega väga lähedal olnud mulle (et ma sos olukorras saaksin tissidega kohe platsis olla), siis seekord olin kaugemal ja selline võimalus puudus. Aga otsustasime, et proovime.. 

Laps on ju ometi igapäev meie mõlemaga koos ning kuna ka Kristo kodune on, siis veedame me mõlemad lapsega võrdselt aega. Seega peaks lapsele olema enam, kui okei issiga koju jääda. Eks ikka pabistasin, et laps ju nii väikene veel ja vajab emmet, aga paar tundi peaks ehk pooleaastasele juba okei olema issiga olemiseks. Pigem oli see ilmselt mulle emotsionaalselt raske.. Ma selles ei kahtlegi, et Kristo lapsega hakkama ei saa. Ta on suurepärane isa ja väga selline "hands on" dad. Lisaks on see nende omavahelisele suhtele ka ainult positiivne. Kahekesi on ikka hoopis teistmoodi olla. 

Lõin mina siis eile ennast lille.. Proovisin selga miljonit erinevat komplekti, sest noh, see üks kord, kui välja satun, siis võiks ju natukene rohkem, kui muidu pingutada. Endal ka ju mõnus tunne vahelduseks. Ärevus oli sees. Proovisin seda mitte välja näidata, et laps seda ei tunnetaks. Kui Kristo kasuisa ja õde mulle järele tulid, siis toitsin Krisi viimast korda ja startisimegi juba Viljandi poole. Umbes 40 minutit hiljem (kell 18:47) saatis mulle Kristo sõnumi, et laps magab. Kõik on hästi ja mina nautigu õhtut. JESSSS! Kohe selline rahu tunne tuli südamesse, et okei.. Nüüd Kris magab rahulikult 2-2,5h ja siis tuleb alles toitmine. See on täpselt see aeg, kui ma umbes koju peaksin jõudma. Juhul, kui ma ei jõua, siis Kristol on kapis rinnapiima varu olemas ja saab proovida pudelit anda. 

Umbes täpselt 28 minutit hiljem tuli sõnum.. "Laps ärkas lampi ülesse. Mul polnud ju pudelit valmis tehtud. Seega tulime koos suurde tuppa. Laps kilkab ja tšillib ja mina teen piima soojaks." Okeeeeeeei, mõtlesin endamisi, kui ekraanil vilksamisi sõnumit nägin. Ega ma ju eriti telefoni näppida ei saanud, sest istusime kohe esimeses reas ja saal oli pime. Kuidagi imelik oli. Ma siis salaja   kotist piilusin telefoni, et mis olukord on. 

Kui piim soe, siis läksid nad kahekesi tagasi tagasi hämarasse magamistuppa, lootuses, et üks neist uinub. Kõigepealt tegi Kris oma klassikalist pudeli tila nätsutamist, siis üks hetk hakkas korralikult imema ja sõi 35ml piima. Siis tabas ta, et asi ei ole ikka õige ja hakkas veidi streikima. Viskas end natukene pulka, nuttis ja andis märku sellest, et see olukord talle teps mitte ei meeldi. Kus on soe tiss???? 

Kristo siis kõndis/õõtsus natukene lapsega mööda tube ringi, laulis talle "maa tuleb täita lastega" laulu ja laps rahunes õnneks üsna ruttu. Natukene jorises õla peal "Uuuuuuuuuuuu", aga sai aru, et issi kätel on ka täitsa okei olla. Kell 20:15 laps magas jälle. Mina jõudsin koju 21:15 ja selleks hetkeks laps magas endiselt ja ei olnud rohkem süüa küsinud. Viuhh! Käidud, tehtud ja ei olnudki niiiii hull. Kui Kristo mulle kodus toimunust rääkis, siis nats ikka tõusis vererõhk, et isssand.. Minu pärast pidi laps nutma ja ei tea, kas ikka tasub minna. Tagantjärele analüüsides mõistsin, et tegelikult oli kõik ju kõige paremas korras. Loomulikult Kris natukene ehmatas, et ei  olnudki mina teda esimese ärkvel oleku aja juures tervitamas, vaid hoopis issi. Selline reaktsioon on ju täitsa normaalne, kui midagi on tavapärasest teisiti. Ka Kristo oli antud olukorras super tubli ja suutis lapse kiiresti uuesti unele aidata.. 

Kokkuvõtteks ütlen siia postituse lõppu, et tegelikult on see lapsest eemal olemine vist minule endale kõige raskem. Poisid saavad ise kenasti hakkama. Neil lihtsalt polegi eriti võimalust olnud harjutada.. 

Millal olite teie esimest korda lapsest pikemalt eemal? Kus käisite? Kuidas läks? Kui tihti üldse lapsest eemal olete? Kui palju vajate teie "oma aega"? 

29 comments:

  1. Saan aru et Kristo kodune? Aga elate siis ainult emapalgast?:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kristol on oma ettevõtte. Ta tegeleb front end programmeerimisega :)

      Meil on ka ühine ettevõte, kus müüme heade mõtete purke ja mina teen ka oma ettevõtte alt turunduse/müügiga seotud tööd osalise tööajaga.

      Delete
  2. Nii tuttav lugeda :)
    Esimese lapsega käisin seminaridel ülikoolis, 1kuuse beebi kõrvalt (õde või mees oli lapsega koolis uksetaga) ja 3-4kuuselt jätsin ta kuni 3ks tunnike koju. Enne andsin süüa ja koju tulles ka.

    Nüüd teise lapse kõrvalt pabistan vähem, sest lutt sobib ka, isegi pudel. Poole aastase kõrvalt julgesin eemal olla 5-6h. Issi saab ilusti hakkama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kris lutti võtab ainult minutiks, enne uinumist ja siis ka sülitab kohe välja. Muul ajal ei võta üldse :)

      Delete
  3. Esimest korda? laps oli täpselt 2 kuud ja nädal vana.
    Kus? Käisin hea sõbranna tydrukuteõhtul. See oli yldse mu jaoks esimene selline yritus ever ja eibtahtnud vahele jätta.
    Kuidas läks? Mõlemal väga hästi. Isal oli veel sõber kylas ja viitsid seal kolmekesi kvaliteeset meesteaega.
    Kui tihti? Hakkasin regulaarselt trennis käima kui laps oli 5 kuud vana. Sest ma vajasin oma aega, et kodus mitte lolliks minna :) ning see on ka aeg kui isa on täiesti yksi oma lastega.
    Lihtsalt yks vahemärkus - olen täheldanud, et rongaemadeks kipuvad tembeldama teisi need “kanaemad”, kellel pole võimalust oma ajaks (pole lapsele hoidjaid võtta, kui tahavad end tuulutada).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vot trenni tahaks mina ka minna :)

      Delete
    2. Issand, ma just tahtsin seda sama kõike kirjutada. Aga mul oli endal sünnipäev ja siis läksin naistega välja see oli siis esimene kord ja lapse isa oli igati nõus hoidma - üldse väga hästi vedanud temaga, super tublid on kahekesi kui koos on :) ja trennis hakkasin käima kui laps oli 4kuune - no super oli korra käia kodust välja ja ennast lihtsalt tuulutada trennisaalis ja pärast mõnuleda ujulas ( käisin Revalis ) Muidugi raske on,et ilma lapseta niimoodi käia jne aga samas ma olen selle mõtteviisiga,et ega siis lapsel ainult üks vanem ei ole , ikka mõlemad vanemad ja mõlemad peavad oma "tööd" tegema :) ja siiamaani ikka paar korda kuus on see kus lähen sõbrannadega kas kuskile kohvikusse/restorani/kinno , muidugi on olnud ka kordi kus võtan lapse kaasa ;) olen ka käinud ühe öö spades sõbrannadega ja siiamaani on kõik hea olnud:) olen mina rahul ja juttude koha pealt mis lapse isa ja mu ema räägivad siis on ka laps rahul :) muidugi nüüd juba saab laps kohe 2seks ja on juba kergem kõik :) aga jah, minu arust ka need kes räägivad,et issand rongaema jne no ma ei tea, lihtsalt kadedad või siis tõesti üleliia hoolitsevad ja unustavad enda ära :)

      Delete
    3. Nõus, või need kes ei usalda oma mehi piisavalt ja peavad meest üheks lastest ;D

      Delete
  4. Mina olin lapsest eemal esimest korda, kui ta sai kahe kuuseks. Lihtsalt otsustasin, et panen endale kunstripsmed peale sünnitust, et natukenegi välja näha. Siis nüüd käingi iga kuu 2h seal nö puhkamas ja oma aega nautimas. Meie preili saab varsti 5 kuuseks :) Kuna meie preili võib vabalt ka 5h söömata olla vahest, siis ma selle pärast ei muretse. Muidugi olen iga kord lapse enne minekut täis söötnud ja 3 tunnisele lõunaunele sättinud. Muidugi mure on alati ja väga vabaks end lasta ei saa.

    ReplyDelete
  5. Laps oli nädalane, kui mina kuskil 6h koolis olin. Kuna laps saab rinnapiima aga seda pudelist, siis lapsel väga vahet pole, kes temaga on, armastame teda mehega ju ühtemoodi. Mainin siinjuures ära ka, et laps polnud sünnihetkest alates rinnast huvitatud ega pole siiani selline, kes näljast end häirida laseks. Kuna mees on üsna enda boss, siis käin ma koolis edasi ja neid eemalolekuid on nädalas mitu. Vabadel hetkedel nunnutan tasa kõik. Enda aega nõuan ka vahepeal, siiani olen kasutanud seda tempokaks jalutuskäiguks.

    ReplyDelete
  6. Ma ei mõista miks emad nii palju muretsevad kui lapsest eemal on paar tundi, just ajal mil isa on lapsega :) okei vastsündinu puhul oleks teine asi. Saan varsti emaks ja ma arvan, et mehe kätte võin lapse hoida jätta südamerahuga mõneks tunniks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minul on ka just nii, et lapsed on isaga - ma kunagi ei muretse, isegi ei helista 😀 aga teistega, siis alati uurin olukorda

      Delete
    2. Asi ei olegi selles et lapse isa ei usaldaks aga lihtsalt side lapsega on niivõrd tugev, et raske on last jätta. Küll mõistad kui beebi juba kätel on ;)

      Delete
    3. Ma olin samal arvamusel ennem lapse sündi.. 😂 Aga nüpd kui laps käes on siis pole see ikkagi nii kerge.. kuigi ma usaldan ka meest 100% siis ilkagi on endal vaimselt raske see. 😃 Ja meie beebi juba pea 5 kuune.

      Delete
  7. Mulle öeldi, et mehed ehk isad ei hoia oma lapsi. Kellegi võõra lapsi saavad "hoida", aga enda lapsi ikkagi kasvatad:D Tema laps ju samamoodi kui emme laps :)
    Teie pere on kohutavalt äge ja armas! Aitäh jagamast oma elu!

    (Hea mul muidugi rääkida ja "ülbitseda," ise olen ka muretsev kanaema:'D)

    ReplyDelete
  8. Hei. Mul on sulle hoopis teistsugune küsimus - kuidas kassid sul lapsega leppisid? Meil on tulemas uue aasta maikuus beebi ja meil ka kaks kassi. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kasse on sama erinevaid kui inimesi. Mõned lepivad muutustega kiiremini, teised aeglasemalt. Ühtset vastust sellisele küsimusele olla ei saa - a la tema kassid leppisid nädalaga ja kui minu omad seda ei tee, siis ei juhtu seda kunagi. Kassid, nagu ka kõik teised pereliikmed, peavad tundma, et neid peale beebi tulekut ei unustata. Nad ei tohi tunda, et nad järsku päevapealt oma perele tühjaks kohaks muutuvad. Ka peale lapse sündi peavad nad saama paisid ja piisavalt mänguaega, et ei tekiks tugevat armukadeduse tunnet. Ka kõik õed-vennad ei lepi alati kohe uue pereliikmega, kes vähemalt algul väga suure osa tähelepanust omale saab - ikka tuleb esile jonnimist ja isegi pahast sakutamist. Sellepärast oma eelmisi lapsi keegi ju ära ei anna ja samamoodi ei tohiks seda teha ka loomadega, kes on ka täieõiguslikud pereliikmed. Kahjuks juhtub seda meie maailmas liiga tihti, et inimesed ei viitsi oma aega ja tähelepanu pühendada ja lähevad "kergemat teed" pidi. Ka kasside omavaheline sõbrunemine võib võtta nädalaid, aga kui see aeg on möödas, ei oskakski mõnikord ette kujutada, et need üksteise kaisus magavad loomad alati parimad sõbrad pole olnud. Ma ei eelda sellest küsimusest, et teil loomade hülgamine plaanis oleks, pigem lihtsalt kirjutan selle siia üldisema infona. Arvan, et koos oma pere loomadega üles kasvamine on iga lapse arengu juures hindamatu väärtusega - loomad aitavad arendada lapse empaatiavõimet, õpetada kaastunnet, vastutustunnet, leevendada stressi, tagavad igapäevase mängukaaslase olemasolu jne :)

      Delete
    2. Minu jaoks on kummaline, et minu küsimusest loeb keegi välja, et tahan kassid ära anda? Nagu mida? Ilmselgelt kui kassid on pereliikmed, siis on nad ka jätkuvalt seda. Minu küsimus oli, et kuidas kassid leppisid ehk kohanesid. Mitte mingisugune muu variant.

      Delete
  9. Oh jummel, tuleb meelde see ärevus. Mul oli esimene laps 3 kuune, kui pidin koolis eksameid tegema ja telefoni piiluda ei tohtinud. Jube, pead keskenduma eksamile aga mōte on kodus lapse juures

    ReplyDelete
  10. Väga tabav lause "et ei olnudki mina teda esimese ärkvel oleku aja juures tervitamas, vaid hoopis issi." - Nimelt sellise olukorra tavapäraseks muutmise nimel, et laps ei ehmataks olemegi kohe peale sündi loonud tava, et alati kui võimalik ehk kui mees kodus ja parasjagu ei tegele millegagi, mille poolelijätmine oleks liiga tülikas on mees see, kes lapse ärgates ta esimesena voodist ärgates sülle võtab, ja seda tihtipeale ka öösel - kasvõi paar sõna juttu ja kaisutus ja siis annab mulle üle. Ka magama panemine, on tihti mehe teha, ka öösel tagasi uinutamine (kui ei pea just varakult tööle minema), et lapsele ei oleks harjumust, et magamaminnes viimasena ja ärgates esimesena harjuks ainult minu nägemisega. Et ei tekiks harjumust, et issi on lihtsalt keegi ärkvelolekuaja lõbutsemiseks ja toimetamisteks. Alguses teoorias tundus tülikas, aga praktikas täiesti loomulik, võtab see ju kiirel juhul (loe: kui lapsel megakiire piimariiuli manu) vaid kümmekond sekundit - sülle, tuti-pluti ja kohe mulle - aga efekt on tohutu. Teatrisse, kinno minnes (kah nii 4-5 kuise kõrvalt esimest korda) jätan etenduse nautimiseks ja ka kaasvaatajate ja esinejate austuseks (see telo valgus on üsna häiriv, ka sekundiks ja kuagelt nähes) nimel telefon mantli taskusse garderoobi, ja palun mehel sõnumeid saata vaid siis kui on error ja kohe vaja koju minna ja ise ka ei uuri elu :D. Raske on jah, emotsionaalselt, tahaks ju olla kogu aeg kursis kuid, see tasub ära, suudan ise nii hetkeolukorda lõõgastuda 100% ja nautida. See on niiiiii hea tunne pärast, et ei ole rööprähklemisega tegelenud, mis sest et alguses ajab tohutult "kibama" ja mõtlen, et ei ikka parem kui telefon käepärast :D:D Ka olen tekitanud, mehe mahitusel, harjumuse juba üsna nädalase kõrvalt, et käin pea igal õhtul üksinda jalutamas, kasvõi 15 min aga tavaliselt üle poole tunni, kui ei viitsi, siis mees "kupatab" - panengi riidesse ja jalutan ja tuulutan üksinda. Nii hea laadimine. Jällegi - ei viitsi selle väikese aja pärast, aga tasub ära - pea tuulutatud ja omaette ka oldud.
    Mehega on kokkulepe, et nädalas vähemalt tund aega oma aega (algusest peale, nüüd pikem, oleneb vajadusest ja tegevusest) mil on täidetud 4 tingimust: olen kodust väljaspool, tegelen asjade ja inimestega kellega on hea, ei tee vajalikke asju ega ole koos mehe ega lapsega :D olgu see siis kino, kontsert, teater, kohvikus, massaaž, spa hetkes, ilutoiming, sõbrannadega, rannas, pargis päevitamas ja lugemas, raamatukogus ajakirju lugemas, kasvõi sõbra koera jalutamas :D midaiganes. Elan küll väikelinnas ja autot ei juhi, et kaugemale minna aga hea tahtmise korral leian sobiva tegevuse alati. Kui nädal hakkab lõppema ja ei ole midagi ette võtnud (vahel ei viitsi ju), siis mees utsitab. Ütleb, et istu kasvõi koduaia taga kiviotsas ja vaata tähti ja unista, kui muud targemat teha ei soovi :D

    ReplyDelete
  11. Huuh, mina vist siis olengi see rongaema. Ma jätan kord või paar korda nädalas lapse vanavanematele, kes jalutavad temaga (vankris), mängivad toas ja nüüd viimasel ajal ka annavad lõunat või vahepala. Umbes 3 h korraga. Ja seda alates 4 elukuust, laps nüüd juba 10-kuune. Mehega on laps üksi kodus väga tihti, pea iga päev - ma käin kas trennis, saan mõne sõbrannaga kokku, käin poes, ajan mingeid muid asju jne. Tavaliselt 1-2 tundi. Esimest korda käisin toidupoes üksi siis, kui laps oli 5-päevane. Laps magas ja mina käisin tunnike toidupoes. Ma tundsin end niii suurepäraselt, kui sain oma teosammul üksi poes jalutada. :) Et ma olen ikka MINA ja lisaks sellele on mul imearmas beebi kodus!! :)

    Pikemalt oli laps isaga üksi siis kui oli 2-kuune. Mina käisin ühel tööalasel üritusel ja olin ära umbes kella 17-st kuni 23-ni. Laps oli üleval kui lahkusin ja tagasi tulles oli ta just ärganud oma esimesest ööunetsüklist ja saigi kohe rinnale. Vahepeal sõi rinnapiima pudelist.

    Mina olen ka seda meelt, et kuna laps on niigi kogu aeg ainult minuga, seega kõik võimalused, mis avanevad, soovib ka mees lapsega kahekesi olla. Minule see sobib, sest tahan väga, et laps usaldaks ja tunneks end hästi ka isaga, samuti oma toredate vanavanematega. Kui minuga peaks midagi juhtuma (a la satun haiglasse või olen koduski nii haige, et ei suuda lapse eest hoolitseda), siis tean, et laps on ka isaga rõõmus ja hoitud.

    Siin teisi kommentaare lugedes tunnen end küll külma ja kalgi emana, et niimoodi suudan lapsest eemal “oma aega” veeta. Aga meile nii sobib, laps samasugune rõõmupall nii minu kui isa ja vanavanematega. Rinda annan siiani, aga kümnekuusel saab ühe rinnapiima toidukorra alati püreega asendada, kes iganes teda siis ka prasjagu ei hoiaks. :) Mees alati pigem ajab mind välja, väites, et kui ma kasvõi korraks välja saan, olen pärast kodus palju rõõmsam ja rahulikum. Ise ma seda ei märkagi, aga ju siis ikka nii on. :)

    ReplyDelete
  12. Ma arvan, Kristo oleks võinud sind säästa ja mitte saata sõnumit, et laps ärkas. No mis sa ikka distantsilt teha saad, ainult süümepiinad.Samas ju ta tahtis muret jagada, mis arusaadav.

    ReplyDelete
  13. Mina läksin pmt sünnitusmajast kooli. Iga kolmap ja neljap oli lapseke vanaemaga kodus. Päeva pikkus sõltus tunniplaanist. Ma ei põdenud yldse. Paar korda päeva jooksul helistasin ja uurisin kuidas neil läheb. Nad said suurepäraselt hakkama. Peale tunde käisin veel rahulikult linnas ka tiiru ära, et oma vabast ajast maksimumi võtta.

    ReplyDelete
  14. Mul teistmoodi küsimus,ehk ei lugenud välja:Mida vaatamas käisid ja kuidas meeldis:)?

    ReplyDelete
  15. Esimese lapsega ma ikka väga pikka aega ei suutnud eemal olla ja kuskil käia, ilma et poleks muretsenud. Täiega igatsus tuli peale ja no ei suutnud keskenduda ka nagunii. Üle aastaseks sai, oli juba kergem. Teise lapsega on küll hirmud, et kuidas ema või mees hakkama saab, kui ikka nutma kukub jms, aga ikka kõvasti rahulikum on see lahkumine. Tunnen, et vajan nüüd sellist äraminemist ja eemalolekut rohkem, sest energiaressursid on otsas ja vaheldust on vaja. Keskendumisega on muidugi jätkuvalt keeruline. Et pidevalt tiksub kuklas see teadmine, et minu ärakäimine on ikkagi aja peale. See lisab mõningast pinget ja ärevust.

    ReplyDelete
  16. Paanitsed lapse pärast liiga palju...jah tüüpiline kanaema :)
    NB! Ei ütle halvaga, aga soovitaksin sulle mõnda head tegijat, kes su kulmud korda teeks. Liiga suured ja punased su väikese näo jaoks.

    ReplyDelete
  17. Mina soovitan sul järgmine kord Kristoga kokku leppida, millal ta sulle helistab/saadab sõnumi ja millal mitte. Sel korral häiris ta sind minu arvates täiesti tarbetult. Eks ikka juhtub, et laps ei käitu nii nagu plaanitud (enamasti ei käitu nad vastavalt harjumusele kui on mingi plaan), aga Kristol oli ju olukord ilusti kontrolli all ja ega keset etendust ju niisama just ära jookse, aga samas see kindlasti häiris su teatrikülastust. Väljaminemise mõte ongi ju selles, et saad korraks lapsega seotud asjadest eemale. Tean omast käest, et see pole algul kerge.

    ReplyDelete