Wednesday, November 8, 2017

Kuidas me beebi oma voodisse kussutasime - Kõik meie beebi unest


Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis on mul juba pikemat aega draftis olnud postitus, mis kõneleb beebi unest. Meie beebi unest siis, kui täpsem olla. Kuidagi olen seda nagu alustanud, siis vahepeal pooleli jätnud, siis jälle alustanud, ümber kirjutanud ja noh.. Nii see kuidagi jäi. Eriti peale mu vahepealset "break downi". Nüüd mõni aeg tagasi küsis minult samal teemal artiklit Pere ja Kodu ajakiri. Võtsin asja uuesti kätte ja kirjutasingi valmis. Meie lugu saab lugeda novembri numbrist, mis hetkel juba ka poodides müügil on. Natukene muudetud kujul ning oluliselt detailsemana panen selle sama loo ka siia kirja. Siia tahtsingi ma seda ju esialgu kirjutada. 

Kui Kris sündis, siis oli ta kohe päris hea unega. Haiglas pidime teda arsti palvel äratama iga 3 tunni tagant, et ta sööks. Seda lihtsalt sellepärast, et esimesel päeval kaotas ta natukene kaalu. Ega siin pole eriti imestada miskit, sest me olime pojaga koos ju intensiivis ja magasime terve öö maha, teineteise kaisus. Sööta püüdsin teda läbi une vaid kahel korral. Kuna juba teisel päeval võttis ta kaalus väga kiiresti juurde, siis paari päeva möödudes võisime naasta tavapärasele režiimile. St, toita last, siis kui ta seda küsib. Khkhmm.. Ta otsustas seda tihti teha. Võiks öelda, et kohe väga tihti. Ka öösiti iga 2 tunni tagant. Kuna ta nii tihti sõi, siis otsustasime esialgu, et laps tuleb meie kaissu, meie voodisse magama. Eks tegelikult oli meil parasjagu ka kolimine pooleli ja elasime siis meie Pelgulinna pisikeses korteris ka. Nagu te juba aimata võite, siis meie pisikesse magamistuppa lihtsalt ei mahtunud isegi suurema tahtmise juures võrevoodit kuskile pannagi. Aga me ei olnud sellest üldse nördinud. Esiteks on kaisus olev vaikselt nohisev beebi kõige, kõige armsam asi maailmas ja niimoodi saime me kõik natukene rohkem ja natukene paremini magada. Esimesed nädalad kolmekesi kodus möödusid üsna rahulikult. Enamasti jäi laps lihtsalt rinnal süües magama ja võiski siis 2-4 tundi magada. Umbes 4 nädala vanuselt tulid beebil gaasivalud ja see muutis kõike. Kuna gaasivalu tegi lapsele päris kõvasti haiget, siis ei tahtnud/saanud ta hästi uinuda. Just õhtuti. Vahel võis ta lausa 5-6 tundi jutti üleval olla, kuigi ise oli maruväsinud. Nii paha oli näha teda vaevlemas!  Proovisime päeval lapsega gaase välja võimelda, soojakotti kasutada, masseerida, gaasirohtu anda.. Tulutult. See kõik tähendas seda, et me pidime teda unele aitama. Lihtsalt lapse jaoks olemas olema. Kussutades, kiigutades või pallil hüpitades.. Ja niimoodi absoluutselt iga päev. Me proovisime küll seda, et paneme ta voodisse, paitame pead, hoiame kätt ja kõik need ülejäänud viisid. See ei toiminud. Laps hakkas lihtsalt nutma ja mina ei ole kunagi olnud unekooli usku. Olen alati arvanud, et väiksele beebile tuleks anda täpselt nii palju lähedust, kui ta ise seda soovib. Tema kõige lemmikum koht magamiseks oli minu kõhul. See oli gaasivalu leevendamiseks ka suurepärane variant. Siis ta magas alati kõige pikemalt ja rahulikumalt. Ülejäänud uned tegi ta oma beebipesas, diivanil. 


Sain sellel kussutamise teemal päris mitu korda inimestelt pilkavaid kommentaare. Mulle räägiti õuduslugusid sellest, kuidas me jäämegi last unele kussutama, kuidas me teeme omale suure karuteene ja see on üleüldse kõige suurem "NONO" ja seda ei tohiks teha. Mulle räägiti, et peame hakkama kohemaid harjutama seda, et laps peab ise magama jääma ja kindlasti ka oma voodisse kolima. Mõnel juhul öeldi ka seda, et võimalikult varakult tuleks laps üldse oma tuppa kolida. Eks see ausalt öeldes natukene hirmutas küll.. Kogu see jutt siis. Samas see tegi mind päris pahaseks ka.  Ühe korra isegi plahvatasin ja nähvasin vastu. Inimesed ei mõista tihti seda, et lapsed on erinevad.. Kui ühe pere beebi suudab kergesti iseseisvalt uinuda, siis ei tähenda, et ka teised suudavad. Mõned beebid vajavadki natukene rohkem abi. Jäime Kristoga enesele kindlaks ja aitasime last unele täpselt nii palju, kui ta seda soovis. Me ei lasknud lapsel üksinda nutta, ega surunud teda meist eemale magama.. Jälgisime last ja käitusime vastavalt tema poolt antud signaalidele. Kui laps oli 2-kuune, siis juhtus esimest korda nii, et ta jäi ise magama.. Ma vist rääkisin parasjagu oma vanaema tibuga telefonis, kui beebi mu kõrval beebipesas silmad kinni pani ja uinus. See oli esmakordne. Te võite mu rõõmu ja üllatust ettekujutada! Sellest ajast peale muutus kõik. Kõik hakkas kergemaks minema. Ta ei vajanud enam pooltki nii palju kussutamist. Meie unele eelnev rutiin muutus kardinaalselt. Kui laps uniseks muutus, hakkas ta vaikselt silmade hõõrumisega meile märku andma. Siis läksimegi magamistuppa, panime lapse oma voodisse, teki alla ja ise lamasime kõrvale. Siis hoidis ta minu/abikaasa kätt oma pisikeste sõrmede vahel ja sudis neid seni, kuni uinus. Siis pidimegi tasakesi voodist välja hiilima mõne aja pärast. 

Niimoodi kestis see oma kuuke. Kui laps kolme kuuseks sai, siis hakkasime tasakesi oma käe asemel lapsele erinevaid kaisuloomi/tekikesi sõrmede vahele poetama. Ise lamasime endiselt kõrval, kuni laps uinus. Esialgu ei sobinud ükski, kuni lõpuks.. Üks helesinine jänku sobis! See meeldis talle niivõrd, et ta tõmbaski selle omale vastu nina ja sudis seda siis sõrmede vahel. Meie lamasime endiselt veel kõrval ja olime lapse jaoks olemas. Tasahaaval hakkasime natukene kaugemale nihkuma, kuni lõpuks ei olnud lapse jaoks enam vahet. Kui tal tuli uni, siis hõõrus ta vaikselt oma silmi, sellele tuli kohe reageerida, viia ta voodisse, jänkuke kaissu ja ta jäigi seda sõrmede vahel sudides unne. 


Siis toimus kolimine. Me kolisime Kõrgemäele, oma majja elama ja seoses sellega saime ka suurema magamistoa. Ostsime lapsele võrevoodi ja asetasime selle meie magamistuppa, minu voodipoolsele küljele. Siiani oli ta ju endiselt meil kaisus maganud ja siiani sõi ta 4-6 korda öösel. Endiselt iga 2 tunni tagant. Selles osas ei olnud muutusi. Esialgu tahtsin tegelikult lapse võrevoodiga meie voodi vastu panna ja ühe külje ära võtta, aga kahjuks me ei saanudki seda teha, sest meie voodi polnud standard kõrguses ning see oleks ohtlik. Seega proovisime niimoodi, et lapse voodi on kohe meie voodi kõrval, aga võre jäi ülesse. Esimene öö olime ärevil, et kuidas ja mis.. Eks see pidev toitmiseks tõusmine tundus ka päris ränk. Siiani oli ju lihtne.. Lapsele sai läbi une rinda anda ja ise samal ajal edasi magada. Uskumatul kombel ei teinud laps juba esimesest päevast teist nägugi, kui teda võrevoodisse magama panime. Viuhhh, vedas!

Harjutasimegi nii, et esialgu panime ta vaid esimeseks uneks öösel oma voodisse ja hiljem võtsin kaissu. Seejärel panin ma ta peale esimest toitmist uuesti tagasi oma voodisse ja võtsin ta kaissu peale teist unetsüklit. Umbes nädalaga magas ta juba terve öö oma voodis ja ta ei teinudki kordagi sellest välja. Magas täpselt samamoodi nagu varem, rõõmsalt oma helesinise jänesega. See jänes ei peagi tal isegi kaisus olema, vaid lihtsalt kõrval. Täna on Kris Stefan viie ja poole kuune ja kuidagi on juhtunud niimoodi, et tal on suus juba 6 hammast. Seoses sellega on meie öine toidukordade arv endiselt sama nagu varem.. 4-6 korda. Ma olen lapse jaoks olemas täpselt nii palju, nagu ta seda soovib. Ta on hetkel veel nii pisike, et küll tuleb ühel päeval ka see päev, kui ta enam öösel rinda ei küsi. Raske on küll.. Tohutult raske. Aga õnneks on see mööduv. See päev tuleb siis, kui laps selleks ise valmis on. Täpselt nagu oli ka ise uinumisega ja oma voodis magamisega. 

Mina usun siiralt sellesse, et usaldada tuleb oma sisetunnet ja jälgida seda, mida meie endi laps meile  näitab. Teiste inimeste kogemusi on tore kuulata, aga iga laps teeb asju omal ajal ja alles siis, kui ta selleks päriselt valmis on. Ehk on meie lugu ka mõnele teie seast abiks, kelle beebi samuti tihe öösiti nosija on või kelle beebi natukene rohkem unele kiigutamist vajab :) Muidugi erand kinnitab reeglit, ma ei vaidlegi vastu, aga selline on meie kogemus. 

Kuidas on teie beebi uni olnud? On ta algusest peale ööläbi maganud? Ärkab tihti? Millal hakkas terve öö magama? Kas on samuti selliseid tiheidaid sööjaid teie laste seas olnud?

32 comments:

  1. Beebiiga väga enam ei mäletagi, sest täna on R 10,5kuune. Möned korrad ikka küsis rinda öösel. Teatud pöhjustel pidime 3-kuuselt üle minema rpa-le, nii küsis ta öösel vaid ühe korra süüa- kella 1 ajal ja 4-kuuselt hakkas juba öö (21-06) söömata ära magama. Täna on ta söömata 12h järjest - sööb öhtul 8 ajal ja siis alles hommikul samal ajal. Uni on tal varieeruv - esimesed paar elunädalat pidin iga 4h tagant äratama, siis 3-4kuusena oli periood kus ta päeval magas 30-40min kaupa. Päris 5-6h aga pole ta siiani üleval olnud v.a üks öhtu. Isegi mötlen et nüüd juba vöiks aga ei, täna magab ta päeval ikka veel 2x1,5h

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vara veel ühele unele minna. See aeg tuleb pärast aastaseks saamist, keskeltläbi üldse 1,5aastaselt. Jah, on erandeid. Ka mu teine läks ühele unele nüüd 1a 2,5 k vanuselt, aga kindlasti mitte enne aastat.

      Delete
    2. Krisil on kolm und hetkel päevas :)

      Delete
  2. Neid targutajaid, kes teavad paremini kuidas keegi oma last peaks kasvatama, leidub alati. Meile öeldi, et oleme oma lapse ära hellitanud ja laps oli selleks hetkeks 1kuu vanune. :D Ei oskagi midagi vastata sellise asja peale. Olen ise ka seisukohal, et lähedust ei ole beebile kunagi liiga palju ning sellega pole võimalik ära hellitada (vähemalt alla 8kuu vanust beebit räägiti meile koolis). Ja kui tõesti peakski juhtuma, et hellitan siis tegu on minu beebiga ja mina otsustan. Nunnutan nii palju kui tahan, mitte ei jäta voodisse üksinda nutma hirmus, et muidu hellitan lapse ära.
    Aga meil ka läks võrevoodisse harjutamine ka üllatavalt lihtsalt. Esimese une ööunest magab alati oma voodis, pärast söömist vahel tõstan tagasi, aga vahel olen ise magama jäänud ja mingi aeg ärkan beebi kaisus. Isegi kui olen ärkvel siis pean endaga mingit sisemist võitlust kas tõsta tagasi või jätta enda kaissu. Hommikuks on ta aga alati meie kaisus ja see on maailma mõnusaim tunne ärgata koos beebiga 😍

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaaaa! See kaisus koos ärkamine on ka minu lemmik! Niiiii mõnus naerusuine ja soeeeee beeebi varahommikul on da best! :D <3

      Delete
  3. Teil siis hästi läinud. Minu oma magas esimese kuu, pärast seda on põrgu kuubis. Ärkab siiani 3-4x öösel, vanust 1a8k. Kehvematel aegadel, nt hammaste tulekul, ärkas 8-10x öö jooksul. Magab siiani kaisus, mees magab teises toas, suhe pekkis, tahame mölemad metsa põgeneda.
    Ütleme nii et pole väga nunnu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kahjuks lapsed on erinevad. mõnel läheb õnneks, mõnel mitte. see aeg tuleb lihtsalt üle elada. samuti ei tohi ka partnerit unustada. kui te ei saa oma aega kodus lapse kõrvalt, paluge kedagi, et oleks paar tundi lapsega ja minge kas või koos sööma. paar tundi eemal , olete ise värskemad ja vähem stressis, ärge unustage et laps tunnetab kõike. kui teil on kõik hästi, läheb tal ka paremini 😊

      Delete
    2. Huhh! Pai teile! Pidage vastu! Õnneks on see periood mööduv.. Ausalt ka! :(

      Delete
  4. Nüüdseks olen 2 lapse ema, 2 aastane tütar ja kohe kohe 5seks saav poeg. Minu lapsed mõlemad olid väga hea isuga, võiks öelda, et nüüd 5 aastat hiljem, olen saanud lõpuks magada terve öö 😀. Preili just lõpetas öised näksimised ja sellega on uni palju magusamaks muutunud. Usun samuti, et laps teab kunas ja mida ta vajab, kuid samuti pooldan ma erinevate variantide tutvustamist, kui ta on valmis, lepib ta olulorraga. Näiteks: preila puhul ma enam lihtsalt ei jaksanud iga öö 2-3 korda tõusta, et ta näksida saaks, tuli leida lahendus. kuna rinda sai ta 6 kuud ( otsa lõppes 😐) asendus rind pudeliga. sellest sai needus, pudel oli magama minnes kaisuka eest. vaikselt hakkasin vähendama segu ja vee vahekorda, kuniks jäi ainult vesi aga ega ta siis ei loobunud. sai proovitud magama panna ilma pudelita aga ta ei olnud nõus,sai tagasi antud. Lapsest hakkas kahju ja nii lükkasime oma rahulike öid edasi. Mõne aja pärast sai taas proovitud ja õnnestus 😀, ilma jonnita, lihtsalt mina pidin venna voodis lebotama kuni ta uinub. Siis ma teadsin, et ma ei tohi enam järgi anda. Küsis küll esimene nädal pudelit aga sai seletatud, et ta nüüd suur ja pudel titadel, pakkusin oma lähedust ja nii saigi meie pudeli saaga läbi.
    Teie olete tublid, jätkage samad vaimus. Usaldage enda kõhutunnet, kõik tuleb siis kui beeps on selleks valmis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma usun ka, et kõhutunne on üks päris tugev tunne :) Aitäh Hedi!

      Delete
  5. Minul esimene laps jäi kussutamise sõltlaseks,kussutasin kuskil 1.5 aastaseni,see oli raske periood.
    Praegune beebi on 1 kuune,gaasid on sünnist saadik juba ja aina hullemaks läheb hetkel. Öösel magab hästi sööb 2-3x, magab oma voodis algusest peale,vahel öösel nö unustan ta oma voodisse (vajun ise ennem ära ��). Õhtud on rasked gaaside tõttu ja magama minek võtab ka mitmeid tunde .

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huh! Pai sulle Liis! Eks muidugi ongi selliseid erandeid ja ma ei oska ilmselt isegi ettegi kujutada kui raske see võib olla! :(

      Delete
  6. Sa räägiks nagu minu vanemast pojast praegu. Nii selgelt tuli kõik taas silme ette. Hetkel mu poeg juba 11 aastane �� Aga ka tema oli keisripoiss ja magas mu mälu järgi pea kolm kuud enamus unesid mu kõhu peal. Va arvatud öö kui oli kaisus või päeval kui kärutamas sai käidud. Ta ei maganud ka seisvas kärus �� uni on lastel erinev tõesti ja ka mina arvan et tuleb lihtsalt see aeg nö üle elada. Teine poiss oli mul aga tema täielik vastand ja kõik läks nagu märksa kergemini. Magas ja sõi ning polnud gaase ega muid jamasid. Ehk pea vastu ja tagantjärgi on see vaid lühike aeg ja mõnus mälestus ��

    ReplyDelete
  7. Meil oli ka beebi, kes ei osanud ise uinuda. Pull hakkas pihta u 2-3 kuuselt, kui gaasid tegid liiga. Muudmoodi kui pallil hüpitade oli võimatu magama saada. Kestis see u 11 kuuni 😶😶 Siis käis plõks ära, enam ise ei jõudnud, suur poiss ja kaua võib... Võtsingi kätte ja mõtlesin,et proovin muudmoodi. Sellest ajast jääb magama lihtsalt minu kaisus. Vahel rinnaga, vahel susserdab niisama. Hetkel 1.5a
    Magab ikka üpris kehvalt, saab rinda öösel u 2-3x. Aga see ei sega mind enam isegi. Läbi une ise "toimetab" 😀
    Võõrutamis mõtted peas, aga ma pole ise veel 100% valmis. Päeval ei saa enam u 2 kuud rinda.
    Aga ma ei põe. Kaua ta ikka veel väike on 🙂 Küll ükskord ikka oma voodisse kolib ja tissi ei küsi.
    Kõik on mööduv, korrutan seda lauset endale igapäev.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täpselt nii ongi.. See kõik on mööduv :)

      Delete
  8. Mul on peaaegu 3-kuune tütreke. Ja tema on siiani tissi otsas magama jäänud ja alguses sõi öösiti kuni 6x, nüüd paar korda. Ja magab samuti meiega ühes voodis. Olen üritanud mõned korrad teda muudmoodi magama saada ja nii kui ta oma voodisse panen, siis on kisa lahti. Päeval magab õues kõige paremini.

    Aitäh julgustava postituse eest! Ehk tuleb meil ka see aeg, kus preili iseseisvalt magama jääb. Tahaks, et mees saaks ka teda ise magama panna.

    ReplyDelete
  9. Minu 9-kuune sööb ka ikka veel 2x öö jooksul. Selles vanuses ei vaja ta enam ammu öösel süüa, tal on lihtsalt harjumus öösel paar korda rinnale saada. Näen isegi, et ta ei söö, vaid imeb paar korda ja jääb siis lihtsalt unelema. Rinda ära võttes hakkab nutma, kuni rinna tagasi saab. Olen sellest lõputult väsinud, aga öösiti ei jaksa temaga võidelda ka. Eriti raskeks teeb asja see, et imetan istudes, muu asend ei sobi kahjuks. Seega istun iga öö kokku umbes 1,5 h üleval, hoian last rinnal ja ootan, et ta sügavalt unne vajuks, et saaksin ta oma võrekasse tagasi tõsta. Kusjuures ööunne ja päevaunedesse läheb täitsa ise ja ei vaja ei rinda ega mingit kussutamist. Oma võrekas magab sünnist saati, mina ei oska kahjuks beebi kaisus magada. Sellest on niii kahju ja usu, mina olen ka väga palju halvustavaid pilke ja kommentaare saanud, sest “ei anna lapsele piisavalt lähedust” jms. Sellest ei saa keegi aru, et alguses, kui proovisingi lapsega koos magada, ärkasin iga öö mitu korda unesegasena, et kus laps on ja olin iga kord hullumiseni hirmul, et olen beebi tekiga lämmatanud. Seega, laps läks kohe alguses oma võrekasse meie voodi kõrvale, see meile sobis. Ja 6-kuuselt kolis oma tuppa, sest hakkas ühel hetkel iga kord nutuga ärkama, kui mina või mees külge keerasime, köhatasime, öösel WCs käisime jne. Omas toas magab rahulikult hommikuni, kui need 2 söömiskorda välja arvata.
    Sinu Kris on nii hoitud ja armastatud, pole mingit põhjust arvata, et sa midagi valesti teed!! Aga hoia ennast ka, emadus ei ole lõputu ohverdus!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega kõik ei oskagi beebi kaisus magada.. Ka mina tundsin tegelikult iga Krisi liigutust ja ärkasin selle peale ülesse alguses.

      Aitäh heade soovide eest! :)

      Delete
  10. Iseuinumisekunsti vajalikkusest saan ma veel aru, sest noh, ema on ka lõpuks ikkagi inimene ja hiljem on tõepoolest ikkagi raskem harjutata last ümber ise ilma suurema abita uinuma. Aga seda küll ei mõista, miks eraldi voodis magamist nii pushitakse. Mu 2,5-ne magas kaisus 1,5 aastat. Ok, vahepeal mõned kuud pisemana õnnestus võrevoodis ka magada. Aga mis põhiline, see kaisuaeg ei teonud kellelegi halba ega mõjunud kellelegi halvasti. Ei jää need lapsekesed keegi igavesti kaissu magama. Praegu oma viiekuust ei aja veel kuskile voodisse, vaid tunnen suurimat rõõmu sellest väiksest nohisejast enda kõrval.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need nohisejad on niii mõnusaaaaad :)

      Delete
  11. Aitäh toreda postituse eest - see kergitas üles ka enda lapse beebiaja.

    Minu poeg sündis 6 nädalat varem, kui tähtaeg ennustas. Olles veel madala kehakaaluga, soovitas ämmaemand lapsele nii palju rinda anda, kui küsib. See tähendas minu jaoks lausa iga tunni tagant ärkamist. Meil oli samuti beebi kaisus, sest see oli ainus parim viis, et kõik võimalikult pikalt und nautida saaks. Ausaltöeldes oli hästi mõnus ka sedasi kaisutada. Hiljem muutusid söögiajad kahetunnisteks vahedeks. Ka meie kussutasime last unele mingi perioodi. Vau..ja kui palju survestamist oli ümber tajuda. Juba see viltu vaatamine, et ma toitsin last rinnaga 1a7k. Igakord, kui taas endaga errorisse sattusin, taipasin ära, et elan teiste vaatepunktide rütmis. Nii mõnus oli/on tegutseda täie teadlikusega, mida oma laps vajab ja kuidas perele sobib. Järgides seda tunnet saab laps nii palju turvatunnet. Täna on mu laps 3a5k ja ta on üks maru rahulik sell, sest tema turvatunde karikas on täidetud ning ta tajub ja tunneb, et emme/issi võtavad vabalt ja et kõik on alati okei. On täiesti okei, kui ei püüa end raamidesse mahutada!
    ♡Palju armastust soovides,
    Marju

    ReplyDelete
  12. Minu 3 kuune preili ei oska ka väga ise magama jääda.. mõned üksikud korrad on juhtunud, et kui ta voodisse tõsta, siis jääb ilma nututa magama, aga need on ikka väga haruldased ja enamasti ikka tuleb kussutada. Aga õnneks kussutamisega vajub üpris kiiresti ära, u 5 min ja magab. Viimasel ajal ei jää ta ka enam söömise ajal millegipärast magama ja kogu trall lõppeb ikkagi kussutamisega. Mõned korrad päevaunesse olen saanud ta ka niisama enda kaissu võttes, mänguasjad teda nii ei huvita, et nendest kinni hoides magama jääda :( Ja unekooli ma ka teha ei suuda, vähemalt veel mitte.

    Loodan, et saame ka lõpuks sellest kussutamisest (kuigi lühiajaline, aga siiski..) lahti ja plika suudab mingi hetk ise uinuda :)

    ReplyDelete
  13. Minu poeg saab kahe nädala pärast 9-kuuseks ja saab siiani öösel u 3-4 korda rinda. Õhtul panen ta võrevoodisse, aga öösel tuleb ikka meie kaissu. Kõik lapsed on tõesti erinevad. Meie poja tahab väga palju lähedust ning jääb siiani ka ainult minu süles (pallil kussutades :D) magama. Mina selles probleemi ei näe, kuna tahan, et laps oleks õnnelik ja tunneks end turvaliselt. :)

    Sul on väga hea blogi! :)
    Päikest ja rõõmu Teile!

    ReplyDelete
  14. Kuidas teda täpsemalt kaisus hoidsid, kas on mingeid nippe, et tal oleks maksimaalselt turvaline töiskasvanute teki all pluss võimalik läbi une siplemine vanemate poolt? Mul mees on üpris rahutu magaja, st keerab palju end öösel üht- ja teistpidi :D. Beebipesa tundub liiga jurakas, et see voodisse tõsta ööseks.

    ReplyDelete
  15. no minu 6 nädalane on veidi isemoodi beebi. Tema puhul polegi nagu mingit kindlat viisi, mis alati aitaks. Enamjaolt talle nt süles olemine ei meeldi. Ainult siis meeldib kui ringi kõndida. Vahepeal on ta mul hullus hüsteerias minu süles, aga kui ta voodisse maha panen siis rahuneb maha. :D aga üksi ta ka ei suuda magama jääda. Teeme samuti nagu sina kirjeldasid, aga see ka alati ei aita, et lamame tema kõrvale ja siis kaisutame teda.Vahel, et teda magama saada peab proovima mingit kümmet erinevat asja :D mõnikord võtab mitu tundi see magama panek. Ma siiani olen ikka heas tujus ega ole lasknud sellest end muserdada. Beebi ju ikkagi. Olin arvestanud sellega kui last tahtsin, et beebid vajavad lähedust ja alati polegi kerge :) mina tunnen , et mul on isegi kerge, aga ju see on mu enda positiivse mõttemaailma pärast. Ärkame öösiti ka iga 2-3 tunni tagant. Beebid vajavad palju lähedust ja see on vale arvata,et beebid võiks ise end magama panna ja üldse eraldi toas magada..

    ReplyDelete
  16. Mainisid eelmises postis, et sulle tundub, et poja on varsti valmis üle minema kahele unele. Kui kaua ta sul praegu korraga üleval on ja millest sa järeldad, et ta kaheks uneks valmis on? Endal sama vana tüdruk, sellepärast uurin :)

    ReplyDelete
  17. Meie praegu 4,5-kuuse preili esimesed elukuud olid väga rasked, kuna gaasivalud ei lasknud uinuda ega korralikult magada, päevad möödusid enamasti röökimise saatel. Ükski gaasirohi ega muu soovitus meid ei aidanud ja nägin kurja vaeva, et pisike talle niivõrd vajaliku une ikka kuidagi magatud saaks. Käest ära teda panna ei saanud, vanker ei sobinud ei liikudes ega paigal seistes, autosõit ei sobinud, beebi oli hüsteerias kõige peale. Kusagil temaga käia ei saanud. Vaid kõhukott rahustas ja sellega õues käimine oli ainus, mis mind kuidagigi mõistuse juures hoidis. Mingi aeg sain ta päeviti magama vaid oma kõhu peal, ise diivanil leboasendis olles, varusin siis enne omale sinna kõrvale toitu ja juua ning istusin tundide viisi kussutades, nii et endal kõik kohad valusad ja kõik seriaalid telekast äravaadatud. Tihti nutsin ise, ei kujutanud enne ette, et beebiaeg nii raske võiks olla. Tundsin ennast tohutult kehvasti, et ei naudi beebiga kodus olemist kohe üldse, nii nagu mu sõbrannad oma rahulike ja hea unega beebidega. Umbes 4.elukuul toimus aga beebil väike küpsemine, gaasid hakkasid vähenema ja oli võimalik teda jälle voodisse magama saada päeval, rahustuseks kasutas ta oma pöialt, lutist on alati keeldunud, ning ma ei pidanud enam tundide kaupa imetama või inimlutiks olema, kussutama, toas ringi käima jne et ta uinuks. See on olnud tohutu kergendus.
    Tahaksin öelda teistele, kes ehk samas seisus praegu, nagu meie olime, - te ei ole üksi, pidage vastu, läheb paremaks, andke beebile lähedust nii palju, kui ta vajab, ja kindlasti lähtuge enda sisetundest, mitte teiste õpetustest. Kui ma oleksin hakanud oma ülitundlikule ja gaasivaludes beebile algusest peale unekooli vmt tegema, oleks see väga halvasti mõjunud meile mõlemale. Beebi magab siiani meie voodis ja ärkab öösel söömiseks 2-3x, periooditi muidugi rohkem, aga mul ei ole selle vastu midagi, saan ju ise rohkem puhata nii ja ka tema on rõõmsam.

    Triinu, kas oled varem oma breakdownist blogis ka kirjutanud? Mulle ei ole silma jäänud, aga usun, et see on midagi, mida paljud värsked emad, sh mina, on ühel või teisel moel tundnud.

    ReplyDelete
  18. Hei. Minu teine beebi saab paari päeva pärast 4-kuuseks. Kuna esimene laps oli kehv magaja ja uinus vaid vankris või rinna otsas, siis oli mul plaan, et selle beebiga harjutan kohe iseseisvust :) Ma arvasin, et esimese lapsega lasin ise asja käest ja hellitasin ta ise ära. Paraku sündis ka see tütreke keisriga ja kuna mul läks väga palju verd kaduma, siis olin päris nõrk. Siiski proovisin teda öösel pärast igat toidukorda oma voodisse magama asetada ja tundus, et see toimibki. Kahjuks vaid esimesed paar nädalat :( Siis hakkasid ka meil gaasivalud piinama nii öösel kui päeval. Öösiti ei jäänud ta enam pärast toitmist ise magama, vaid tuli kussutada või rinna otsas lasta uinuda. Ja kui ta juba magama oli jäänud, ei saanud teda enam liigutada, sest siis ärkas ta kohe. Seega kujunes kiiresti välja olukord kus beebi magab meie vahel ja jääb tissi otsas tuttu. Ärkab 2-3 korda öösel. Ja tundub, et unega on tal üldse kehvasti. Ta ärkab iga krõpsu peale (väga tihti ärkab omaenda puuksu peale :)))Vankris magab ta max 40 minutit kui vanker liigub ja toas ilma tissita max 15 min korraga, kui rinna otsas, siis ehk tund. Vahel on tunne küll, et olen taaskord läbikukkunud ema. Eriti siis, kui teised emad räägivad kui ideaalsed magajad neil on ja kuidas nad saavad kodus toimetada omi asju. Aga ma olen nii pehmo, et ei suuda lapsele "EI" öelda. Mul on tunne, et pean tegema nii, nagu mulle hetkel tundub ja üritan vägisi kõik need enesehaletsemistunded maha suruda. Loodan lihtsalt, et ehk meil ka kõik kuidagi laabub ja et ehk on seevastu laps suuremana asjalikum ja tublim. Seda viimast kahjuks ei saa vanema lapse kohta öelda, kuna tema on endiselt väga arg ja pole eriti enesekindel vaatamata sellele, et tal oli minu hool ning tähelepanu rohkem kui 100%

    ReplyDelete
  19. Minul on kodus üks neljakuune preili. Algusest peale magab ööund oma voodis ja uinumisega probleeme pole. Küll aga ei õnnestu meil hästi need päevauned. Ühe korra saab 2-3h une väljas rõdul, kuid teised uned jäävad sinna 40 min kanti. Söömisega on ka nii, et ei jõua ära oodata aega, mil saan kogu öö järjest magada. 2 kuuselt juhtus meil öösel üks 6h uni ning 5h ja 4h ka mõned, kuid keskmiselt sööb iga 3h tagant. Viimasel nädalal on millegipärast öiseid toitmisi rohkem ja sagedamini ette tulnud (2-2.5h).

    ReplyDelete
  20. Hei. Tore postitus oli.
    Tahtsin juba eelmine kord küsida,et kas hakkadki nüüd nii vähe blogima ja kui jah kas siis ainult lastest?-ei mõtle seda üldse halvaga. Vanasti oli sinu blogi minu lemmik nr.1 aga nüüd sa blogid nii harva ja oleksid selle nagu kuidagi unarusse jätnud ja kui blogid siis ka enamjaolt lapsest-mitte,et mul laste vastu midagi oleks kui ootaksin huviga ka teisi postitusi.
    Päikest teile sinna ning olge tublid. :)

    ReplyDelete