Friday, September 29, 2017

Sünnitusest taastumisest + kogemus keisriga + enne ja pärast fotod!


Eilse postituse all oli üks põnev kommentaar, millele ma täna siis postitusega ka vastan:

Niinii vahva postitus! :)
Mul on aga teemaväline küsimus ka, millele väga vastust ootan. Olen küll lugenud Sinu keisrist taastumise postitust, aga tahaksin juurde küsida. Kuidas peale oppi keisrist taastumine oli, just haava ja enesetunde poole pealt? Kas algul olid intensiivis ja siis said tavapalatisse? Kui kiirelt jalgadele said ja kui hulluks hindad haavavalu? Kas opetatsiooni ajal ei tunne absoluutselt mitte midagi? Kas paigaldati kateeter? Oskad ehk ise mingeid soovitusi või tähelepanekuid jagada? Vabandust, et nii palju küsimusi, aga kuna see võib ees oodata, siis oleks tore lugeda ka teiste kogemusi ja ehk saan mõne näpunäite /teadmise juurde. :)

Nii vahva postituse idee. Aitäh Sulle! Sünnitusest on tänaseks möödunud juba 4 kuud ja tasakesi kipub sünnitusvalu ununema ja mälestused tollest päevast hääbuma. Õnneks kirjutasin kogu Krisi sünniloo vahetult peale sünnitust ülesse. Seda saab lugeda siit: LINK - Kris Stefani sünnilugu. Aga lühidalt oli nii, et mul tulid kell 5 hommikul voodisse veed, pool tundi hiljem hakkasid regulaarsed ja väga valulikud tuhud, üsna ruttu läksime haiglasse, seal oli avatust 4cm ja saime kohe sünnitustuppa. Sünnitus kestis 16h, kuni mu keha oli saavutanud täisavatuse. Pressida sain kõigest 15 minutit, kuni tuli arst ja nentis, et ise ma seda last välja ei saa. Vaja on teha erakorraline keiser. Krisi pea ja rindkere olid lihtsalt liiga suured ja pea kuidagi pahasti mingi nurga taga. Krisi peaümbermõõt oli 37 ja rindkere 38. Ise kaalus ta 4058g ja oli 54cm pikk. Suur poiss ühesõnaga. 

Kuna tegemist oli erakorralise keisriga, siis Kristo ei saanud kahjuks kaasa tulla ja jäi meid sünnitustuppa ootama. Õnneks oli meil eraämmaemand Minni (kes muide on maailma kõige armsam inimene ja mina ilma temata enam sünnitama nõus ei ole) ja tema sai minuga kaasa tulla. Ta hoidis mind pidevalt asjade käiguga kursis, paitas mu pead, võttis Krisi oma kätevahele ja asetas ta mu rinnale. Kõige vahvam on see, et Minni tegi oma telefoniga ka paar pilti meie esimesest kohtumisest. Kris oli oma 10 minutit mu rinnal.. Vaatas mulle sügavale silma ja toppis oma näppe mulle suhu. Ta nuttis ainult paariks sekundiks ja peale seda oli nagu vana rahu ise. Kahjuks olid minu käed voodi külge kinni seotud ja mina ei saanud teda ise puudutada. Ta tegi seda minu eest siis, hehe. Mõne aja pärast viis ämmaemand Krisi Kristo juurde, mind õmmeldi kinni ja kohtuma pidime juba intensiivis. 


Mina olin siis keisrilõike ajal ärkvel ja mulle tehti tuimestuseks seljasüst. Valus ei olnud üldse.. Selline ebamugavustunne pigem. Tugevat survet tundsin ja seda, et keegi liigutab. Kui laps välja võeti, siis tekkis selline.. Tühi/kerge tunne. Nii imelik oli. Kateeter paigaldati mulle ka. See oli päris vastik. Kõige veidram on see, et see koht valutas mul ka mitu, mitu nädalat hiljem veel. Samamoodi andis tunda ka seljasüsti koht.  Kõik käis hirmus kiiresti. Juba poole tunni pärast olin ma intensiivravi palatis. Seal oli lisaks minule veel 3 naist. Kell oli hirmus hiline. Kris sündis 21:46. Pime oli. Mind ootasid palatis juba Kristo, Kris ja Minni. Mul olid tohutud nö "vaprusevärinad". Ma tudisesin nii hullult, et ma ei saanud pudelist juuagi. Mul tõusis kõrge palavik ja mind mässiti fooliumi sisse, mis mind soojas hoidis. Kris pandi mulle kohe külje alla ja ta jäi minutite vältel magama. Ma ei saanud oma alakeha praktiliselt hommikuni liigutada, sest kõik oli seljasüsti tõttu veel tuim. Mulle paigaldati ka tilguti ja öösel anti mitu korda valuvaigisteid. Mina ise ja laps magasime terve öö maha. Üksteise kaisus, praktiliselt liikumatult. Kris magas sügavalt ja kahel korral proovisin talle ka rinda anda. Ämmaemand arvas, et ma ei pea muretsema. Puhkame üksteise kaisus esimese öö ja hommikul asjatame. Ma ei teagi, kas laps kuidagi tunnetas, et ma olen nii läbi ja jõuetu või milles asi oli, aga ta ei nutnud öösel kordagi. Päriselt ka.. Mitte ühtegi piuksu. Ma isegi küsisin õelt ja tundsin muret, et kas see ikka on okei, et ta nii pikalt magab. Tema kinnitas, et kõik on kõige paremas korras.

Kristo ööbis kodus ja lootsime järgmisel hommikul kohe kohtuda ja perepalatit saada. Kristo sai ju last näha kõigest 20-30 minutit, enne kui ta koju saadeti. Esialgu kästi mul hommikul kohe pissile iseseisvalt minna. Seejärel pesema.. Öeldi, et kui number 2-l ka ära käid, siis saame juba perepalati varianti kaaluda ja oodata tubade vabanemist. Uhhh.. Mul oli niiiiiii valus voodist tõusta. Haav tegi põrguvalu ja verd tuli meeletult. Aga mul oli motivatsioon nii laes, et läksin esimese raksuga kohe duši alla, käisin eeskujulikult vetsus, vahetasin riided ja jäin ootama, et saaksime juba lõpuks kolmekesi olla. Kõikide nende toimingute puhul oli meditisiiniõde mind valvamas. Ootas mind dušikardina taga ja valvas, et kui mu jalad ei peaks kandma, siis on ta seal kohe olemas, et mind püüda. Seljasüsti mõju ei olnud kusjuures ka siis 100% kadunud. Vahepeal võttis ühe jala täiesti alt  nõrgaks ja surisema. Nii imelik tunne oli.

Minu õnneks oli Minni juba lõunast tööl, tuli meid kontrollima ja üsna kiiresti sai meile ka peretoa. JESS! Helistasin Kristole ja kutsusin ta haiglasse. Need pildid on siis 2 päeva hiljem tehtud:


Esimesed kaks nädalat peale sünnitust olid väga rasked. Esimene nädal oli sellepärast keeruline, et värske haava tõttu oli ennast väga paha keerata. Haav on ju täpselt sellises kohas, et istumast püsti tõusta oli päris põrgulikult valus. Mulle anti ka kõvasti valuvaigisteid koju kaasa (paracetamoli ja diclofenaci). Teine nädal oli sellepärast raske, et ma jäin täiesti haigeks. Mul oli 39 palavik, nohu ja köha. Oiii, kuidas ma lapse pärast pabistasin, et tema haigeks ei jääks. Õnneks sai ta mu rinnapiimast antikehi ja temaga oli kõik kõige paremas korras. Jumal tänatud, et Kristo meiega kodus oli ja aidata sai. Ma ei tohtinud ju eriti midagi tõsta peale lapse ja esialgu tegeles pepu pesuga Kristo, sest mul lihtsalt oli päris valus kraanikausi kohale kummardada, sest haav läks täpselt vastu kraanikausi äärt. Samamoodi oli mähkmevahetusega. Kummuti kohal ei saanud ma seda ise eriti teha, sest selle kõrgus oli täpselt haavaga tasa ja ettepoole nõjatuda ma seetõttu ei saanud. 

Küll aga sain ma üsna kiiresti jalule ja tegelikult hakkasin ma väga ruttu ringi askeldama ning toimetama. Eks motivatsioon oli ka suur.. Ma nii tahtsin lapsega ise tegeleda ja hakkama saada. 


Siin on foto minu keisriarmist. Ülemine pilt on tehtud kolm päeva peale sünnitust.. Siis, kui koju saime. Alumise pildi tegin täna. Mul on keisrihaava kõrval ka pimesoole operatsioonist arm. Need nüüd tasakesi kasvavad ühte, hehe. Arm on nii kena ja peaaegu märkamatu. Ma ei pabista sellepärast ka eriti tegelikult. Ma arvasin, et ta jääb nats madalamale ja bikiinide alt ei paista, aga tegelikult on ta väga kenasti näha. Saabki uhkusega kanda eksole. Haava ümbrus on siiani peaaegu tundetu. Katsudes on täpselt samasugune tunne nagu katsuks kätt, mis on vahetult "ära surnud". No teate küll seda tunnet. See on algusest peale nii olnud ja siiamaani. Lisaks on üks naljakas kõrvalnäht. Mul ei kasva karvad enam keisrihaava läheduses.. See on päris ootamatu, aga vägagi positiivne ja tervitatav kõrvalnäht!

Fotode järjestus vasakult paremale: enne rasedust, 40 nädalat, 3 päeva peale sünnitust ja nüüd täna tehtud pildid (4 kuud hiljem). Raseduse alguses kaalusin 48,8 kilo. Sünnitama läksin 63 kilosena. Haiglasse jäi 7 kilo (4 tuli lapse näol sellest koju kaasa ikka) ja tänaseks kaalun 47,3 kilo.

Nüüd, kui olen ära katnud kõik füüsilise osa keisrilõikest, siis tahaksin natukene jagada ka emotsionaalset poolt.. 

Keisrilõikeks ei olnud ma ennast absoluutselt valmistunud. Ma lugesin, uurisin ja harisin ennast just sünnitusega toimetulekuks. Ma olin ennast vaimselt valmis pannud selleks, et sünnitan ise. Keisrilõige ei olnud isegi võimalus. Ka sünnitusel võtsin ennast koguaeg kokku, andsin endast parima.. Ja mu keha andis endast parima. Ma ju ikkagi saavutasin täisavatuse ja isegi pressideni jõudsin ise. Ma olin enda üle nii uhke. Kui lõpuks tuli arst ja ütles, et ma ei saa ise sünnitada, siis kogu mu maailm varises kokku hetkeks. Mismõttes ei saa? Aga ma ju juba pressin.. Ma olen 16 tundi sünnitanud! Täisavatus on käes! Miks ma ei saa? Nii vähe on jäänud.. 

Kui ma siis lõpuks allkirjastasin paberid, kuulasin arsti selgitusi ja pisarates operatsioonisaali poole kanderaamil veeresin, siis olin ühtpidi nii pettunud iseendas ja teistpidi õnnelik. Minni ütles, et ainult 15 minutit veel ja poja on meiega! Ma naeratasin, aga kurgus oli nii mõru tunne. Mul oli tunne, et vedasin iseennast, last ja Kristot alt. Et kõik see 16 tundi ja mille nimel? Tasakesi tikkusid pähe mõtted, et miks mulle siis kohe keisrit ei tehtud? Oli ju kohe algusest peale teada, et Kris on keskmisest suurem beebi (kõik ultrahelid ja kõhuümbermõõdud alati hindasid last nädalatest suuremaks). Kui Kris mulle rinnale pandi, siis olid muidugi need mõtted pühitud. Ämmaemand ütles ka, et nii pisikese naise seest nagu sina (ma olen 153cm pikk), ei tule tihti nii suuri beebisid. Mõni ime, et sa natukene hätta jäid! Korralik vägilane!

Ma hiljem perepalatis olles korraks murdusin ja rääkisin ämmaemandale oma mõtetest. Ütlesin, et olen õnnetu. Siis ütles mulle ämmaemand midagi sellist, mida ma iial ei unusta.. "Kas sa tead, Triinu Liis, mille nimel sa 16 tundi valutasid, saavutasid täisavatuse, pressisid ja seejärel keisrile alles läksid? Kas sa tead, miks see kõik hea on? Sest su beebi oli selleks hetkeks nagunii kohe sündimas ja tema jaoks ei olnud keiser šokk. Ta oleks nagunii kohe ilmavalgust näinud.. Ta oli sündimiseks valmis. Sa tegid kogu selle ettevalmistuse täitsa ise. Sa andsid endast parima. Tänu sellele tuligi sul piim nii kiiresti rinda, sest nii sina, kui laps olite selleks ette valmistunud.. Lausa 16 tundi! Sellepärast on ka laps nii rahulik ja rõõmus.. Tema jaoks oligi see täitsa loomulik sündimine. Ta oli tänu sinule valmis sinuga kohtuma. Tema jaoks ei olnud keisrilõige enam hirmutav. Teda ei võetud lihtsalt järsku sinu soojast kõhust äkitselt välja.. Ta oli täiesti valmis sinuga kohtuma". 

Peale seda muutusid ka mu mõtted kardinaalselt. Mu keha oli tubli.. Ta andiski endast parima. Mina andsin endast parima ja see kõik oligi selle nimel vajalik, et poisil oli siia ilma kergem tulla. Nii pidigi minema.


39 comments:

  1. Uuuh, pisarateni liigutav postitus..aitäh! :)
    Kairi

    ReplyDelete
  2. Selle peale, mida ämmaemand Sulle perepalatis ütles, hakkasin ma nutma! Tal on täiesti õigus! Sa oled üks tubli naine!!! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitähhh Maria!! :) :) Nii armas!

      Delete
    2. Mina hakkasin ka sel hetkel nutma. Aitäh postituse eest, liigutas :)

      Delete
  3. Triinu Liis sa oled nii imeline ja tubli noor naine! Olen juba pikemat aega tahtnud sulle seda kirjutada aga tänane postitus tõi pisarad silma ja ma lihtsalt pidin sulle seda ütlema. Elan teie perele koguaeg kaasa ja soovin teile kõike kõige paremat! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur, suur aitäh Kätlyn nii ilusate sõnade eest! :)

      Delete
  4. Võibolla oled varem juba rääkinud, aga jaga oma saladust, kuidas oled nii ilusti ja ruttu alla võtnud kaalust? :) minu preili on 1.1 aastat ja mu viimased 6 kg ei taha mitte kuidagi kaduda..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huh, aitäh sulle! Aga ausalt öeldes, ega mul saladust ei olegi.. Kuna meie poiss on hetkel peaaegu 8 kilo raske ja mina tema kõrval vaid 47 kilo, siis tema kandmine/temaga tegelemine on nagu jõusaalis käimine :D :D :D

      Proovin palju jalutamas käia, enam-vähem normaalselt toituda ja imetamine ka ikkagi annab kõvasti juurde.

      Delete
    2. See on väga individuaalne. Imetamine ei garanteeri kõikidel kaalukaotust ja samuti mitte jalutamine vms ning toidulaua jälgimine (seda muidugi võiks korrigeerida vajadusel). Mõnel just see imetamine hoiabki kaalu kinni. See 1.1 aastat ei ole ka veel nii pikk aeg, et muretseda. :) Anna endale aega ja ära stressa, see ei aita ammugi kaalukaotusele kaasa. Teise lapse puhul võivad asjad hoopis teised olla. Triinu Liisil on suuresti vedanud, et tal nii kiirelt ja hästi läinud on. Nagu ta isegi ju ütles, siis teinud kõike seda, mida üks keskmine emme igapäevaselt teeb. :)

      Delete
  5. Sa näed ikka megahea välja- nagu polekski last kandnud! Minu keisrilõike arm on muideks siiani tundetu. Möödas on nats üle 8 kuu. Aga tubli naine oled tõesti!

    ReplyDelete
  6. Kirjutan ka enda keisrilood,kel vaja just sellise keisrisünnilugu saab lugeda.
    I laps oli jalgtuharseisus ja planeeritud keiser - õhtul enne 22 läksin sisse kergete sünnitusvaludega, sünnitegevus hakkas ise pihta 37+4 . Laps oli 00.05 rinnal - ise olin ärkvel,seljasüst,kateeter. Öösel kella 02 intensiivis tegi laps kaka ja kuna ma olin tal seal sel hetkel ainuke , ajasin end vaikselt istukile ja vahetasin mähkme . ( Sain niii kiiita kui tubli ja hästi kõik KUI KA riielda,et nii varakult end püsti ajasin peale seljasüsti ) . Aga no mis sa teed kui imik sinuga jäeti ja tal mure oli :) .
    Seljasüstist mingit hilisemat tuimsust ei tekkinud ja peavalusid ka mitte.Keisriarm paranes ja taastus imekiiresti ja haiglas vaid esimene päev vajasin valukaid - ülejäänud aja sain ise hakkama. Sees hoiti 3 päeva meil 22-25.12 .Laps oli 2525g ja 49cm Meie pöial-liisi :).
    Teine keiser oli nö vägagi erakorraline ja otsus tuli samuti peale 16h sünnitusvalusi ja piinu... JUbe oli ! Lapsel läksid toonid maha ja minul oli oht emakarebenemisele , selleks ka kiirekeiser üldnarkoosis ja ei teadnud maast ega ilmast miskit. Kui toibusin ,olin öö veetnud intensiivis ja silmad avades oli pisike nohiseja poisslaps 38+4 ( 3360g ja 53pikk) issi rinnal ja tutvumas. Minul oli jube nõrk ja halb olla - sain mingi jube hapu pulga,et näe lutsi seda , taastab jõu ja annab energiat - süüa/ juua ei tohtinud .
    Kui perepalatisse saime,olin nagu laip keset tuba oma kanderaamil vms . (Toimunud oli valvevahetus ) ja mind lihtsalt unustati :( - kui lõpuks meie tuppa saabus uus vahetus pidi ta imestusest pikali kukkuma ( ma olin üleni verine ja linad kõik vahetamata - laps kaisus ja ise jummala abitu ja saamatu.
    Toodi ruttu kuivikuid ja juua ja tehti mind puhtaks . Laps aidati rinnale ja elu läks ilusamaks. Mees oli shokis,kuna ta ei osanud selle pealegi tulla,et keegi oleks pidanud mind enne ööd veel vaatama tulema ....
    Kell 15.37 sündis laps. Haav valutas ja valuvaigisteid vajasin sel korral juba rohkem ... verejooks oli meeletu ja nõrkus sees. Kui sain jalad alla ,sain edasi kolida toas olevasse tava voodisse,mis oli niiii suuur ja mõnus mugav . Meil oli ilus peretuba. Sinna saime loa ka vanemale lapsele meiega need ööd/päevad veeta :). ( 3,5a ) . Lõpp hea kõik hea !
    Ahjaaa armid on käelaba pikkused ja nähtamatud . Valu ja vaevusi ei põhjusta :).
    Kahekeisri vahe oli 3,5 aastat .
    Loodan ,et kedagi ära ei hirmutanud oma ausa ülestunnistusega , aga selline see naiste elu paraku on selle võrratu ilmaime nimel :).

    ReplyDelete
  7. Mul võttis ka see postitus pisarad lahti, ja ämmakal on ju täiesti õigus!
    Ja üldsegi tahan ma öelda, et Sa ise oled üks vapper naisvägilane! ;)

    ReplyDelete
  8. issand ei mäletanudki enam su kõhtu..ikka pääris suur oli arvestades jh et sa ise ju nii pisike..
    endal kaks keisrit seljataga ja nyyd detsembris kolmas ootamas..kõik on ikka sama hästi meeles nagu eile oleks olnud. esimesest on möödas 6,5 aastat ja teisest 3.3aastat..väike hirm on ikka kolmanda keisri ees sest teisega oli liiteid juba palju ja nyyd neid vast veel rohkem. aga midagi teha pole, mis vaja see vaja ja beebs vaja kätte saada :)
    muhedad olete ja mõnusat kasvamist.
    PS. veab et sul kõht nii kiirelt tagasi tõmbas, mul peale esimest juba ei tõmmanud tagasi ja siis tuli teine ja ikka ei ja nyyd kolmas ja jäängi raseda kõhuga vist :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võib-olla sul diastaasiga tegu, uuri siit: http://www.kohukliinik.ee/et/content/mis-k%C3%B5hu-sirglihase-diastaas Spetsiaalsed harjutused aitavad, spetsialistid näitavad täpselt ette, mida ja kuidas teha. NB! nn tavalised kõhulihaste harjutused ei aita sel puhul (võivad isegi süvendada probleemi)

      Delete
  9. Minul oli juuli lõpus samuti erakorraline keiser. Hakkas ka kõik ise, rasedust olin parajalt üle ka kandnud ka samuti terve rasedus oli öeldud, et suur laps tuleb. Oligi, 4.3kg ja 55cm.
    Imestan et Sind nii kiiresti jalule aeti. Mulle Pelgus anti õnneks veidi aega, aga vist sellepärast ka, et päev peale sünnitust kukkusin kokku mitu korda.
    Kuigi ma ka ei olnud keisriks valmis, siis mõtlesin ka sellele, et kuigi ma valutasin 10h niiöelda asjatult, siis vähemalt ei olnud poja jaoks keiser tõesti šokk, vaid ta oli juba valmis sündima.

    ReplyDelete
  10. Minul on olnud suisa kaks keisrit ja polnud taastumine ka nii raske. Esimesega oli natuke raskem ( ise kartsin rohkem)teisega pidin endale meeldetuletama mida võin ja mida mitte. Sattusin liiga ruttul iigahoogu. Lisaks ei kasutanud kodus enam ühtegi valuvaigistit. Ei saa öelda, et valus ei olnud aga ka mitte midagi rasket.
    Ja minu keisriarm on küll niii all, et ma paean ikka päris püksata olema, et seda keegi tähelepaneks, kui siisgi. Keisrist möödas kaks aastat ja mulle tundub nt et see arm on ikka nagu veits tundedu või teistmoodi on seda katsuda :D
    Aga sina olid nii tubli!

    ReplyDelete
  11. Sa näed ikka super välja.
    Minu esimene laps sündis ka erakorralise keisriga, 10 h valutasin ja avatust ei tekkinud, mul muidugi oli esilekutsutud sünnitus kuna aeg oli täis ja minu enda vererõhk kõrge. Jalul olin juba 5 päevaga ja kuna mees pidi tööle minema sain lapsega ise hakkama.
    Teine laps sündis 2 aastat 4 kuud hiljem ja temaga sain ise hakkama. Kuigi alguses ikka kardeti kas saab ja olin päev otsa söömata just keisri hirmu pärast.
    Oma kogemustest ütlen, et keisrist taastumine oli lihtsam ja kiirem kui loomulikust sünnitusest. See kindlasti on ka erinev inimeseti aga jah minul selline kogemus :)

    ReplyDelete
  12. Ka minul oli erakorraline keiser. Sellest on möödas 18 kuud ja arm on kohati siiamaani tuim. Võimalik, et nii see jääbki, sest kõik närvid ja lihased jms ju läbi lõigatud.
    ��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minul on erakorralisest keisrist möödas 11 aastast, kuid arm on endiselt täiesti tuim. Veider on öelda, et katsudes tunnen, kuidas ma midagi ei tunne. :D

      Delete
  13. Sa oled ikka nii tubli! Mina siiani süüdistan end, et valutasin 18h ilma valuvaigistiteta ja siis tehti erakorraline keiser.. sain sellest nii suure trauma, et isegi rinnapiim kadus ära ja käin veel praegugi 6 kuud peae sünnitust psühholoogi juures.. Siiralt loodan, et järgmine sünnitus tehaksr plaaniline keiser, et enam nii ei juhtuks.. muidugi ei pea juhtuma aga hirm on liialt suur, et kõik läheb ka järgmine kord nii halvasti nagu praegu :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. kuidas pöördusid psühholoogi poole, läbi perearsti?!... või otsisid ise kedagi?

      Delete
    2. algul ise otsisin abi ja maksin iga korra eest, siis võtsin julguse kokku ja pöördusin perearsti poole.

      Delete
  14. Ma olen nii kade selles suhtes, et sulle selja süst tehti. Mina kohtusin oma pisiga alles siis, kui olin paar tundi hiljem ärganud ( mul oli üld narkoosiga erakorraline keiser). Ma olin nii kurb, sest mul ei tekkinud kohe alguses seda klappi pojaga, nii nagu esimesega tekkis. Aga üldiselt läksu palju paremini kui minu keiser, ma sain 2 nädalat hiljem veel uue opi, kuna mul tekkis põletik kõhtu ja see oli vaja koos põletiku koldega välja opereerida. Ma nutsin meeleltult, sest ma ei tahtnud seda ja olin enda peale pahane. Õnneks sain lapse sel ajal haiglasse enda juurde, sest ta oli kõigest kahe nädalane see aeg. Suurem pidid jälle 4 pleva ilma oma emata hakkama saama ( siis oli suurem laps 3 saamas). Nüüd aga on mul peagi kahe aastane poisiklutt, keda hellitavalt kutsutakse keisripojaks.

    ReplyDelete
  15. Minul on mõlemad olnud erakorralised keisrid aga viimasega sain ennast kenasti ettevalmistada :D Valutasin neli päevahaiglas stiilis 5 minutiste vahedega kuna jooksis alles 37 nädal siis anti vahepeal mingit rohtu et tegevust aeglustada, et puhata saaksin aga kahe tunni pärast hakkasid jälle valud peale aga avatust ei tekkinud.... Ma olin omadega täiesti läbi... Esimene oli ka keiser olnud ja ütlesin, et haava kohapealt torgib... hetk hiljem olid mul juba keisri paberid näpus ning lauale minek. Õnneks mees jõudis samal ajal haiglasse ja sai minuga sisse kaasa tulla ja varsti oligi meie poja meiega :) Pärast öeldigi, et emakaarm oli nii õhukene, et kui sünnitegevus oleks käima läinud oleks poja kõhuõõnde sündinud...uhhhh igatahes mina olen mõlemal korral keisri eest taevani tänulik, sest tänu sellele on mul terved ja säravad lapsed :)
    See ämmaka jutt võttis mul ka pisarad välja :D Edu teile :) Olete nii ilusad ja säravad

    ReplyDelete
  16. Tavaliselt ei kommenteeri aga elasin kõik sama läbi( keisri osa)kuigi teine laps, läks väga hinge su tekst.Esimene laps tuli loomuliku sünnitusena ja valmistusin samuti iseseisvaks sünnituseks. Kuid juhtus nii,et pidin tlna minema lisaproove andma(raplas elan)aga jäeti haiglasse( trombotsüüdid olid liiga madalal ning lapse oletatav sünnikaal oli 4,3kg- suur laps,mina 164 cm pikk),hakati esile kutsuma 39+1nädalat.( emotsionaalselt vajusin kokku kuna mees ei saanud haiglasse jääda ning vanem laps jäi ämma/äiaga).Olin teadmatuses,kuna arvasin,et kodus valutan ja siis ruttu ruttu tlna kuid kõik läks teisiti. Tehti järgmine päev veed lahti 10st ja valutasin 8tundi ning oli täis avatus-2 tundi presse ja saadi aru,et keisrit vaja.( mina tundsin peale nelja tundi(esimene tuli peale veesid 4 tundi aga teine pidi kergem olema),et ei saa hakkama kuna laps nii suur ja arutasin ämmakaga kuid ütles,et ns ei tee,pole täisavatus ja eeldused loomulikuks sünnituseks). Polnud keisri kohta lugenud ja emotsioonaalselt väga raske läbi elamine( lootsin ise hakkama saada) ja füüsiliselt nii valus taastumine(loomulik on kergem). Emotsionaalselt veel,et ei tekkinud seda klappi kohe,mis esimesega lapsega ja ise 12 tundi ei saanud hakkama.( Pisarates püsti ja hakkasin tegelema-poja toita,pessu,tualetti külastama sest tahtsin perepalatit). Tõesti 2 nädalat on tuge vaja . Teistele soovitan,et uurige kindlasti keisri kohta ja olge valmis,et see pole kerge.Tugevad naised saavad hakkama😊.Siiani mõtlen kuidas hakkama sain,kuid kõik su enda teha(taastumise aeg samamoodi). Laps oli 55cm pikk ja 4,430g.
    Tead nüüd sinu teksti lugedes oleks võinud mulle öelda ka,et 10 tundi oli selleks,et oleme valmis kohtuma.Nüüdseks on kahekuune 6kg -ne kalevipoeg meiega 😊.

    ReplyDelete
  17. Enda värk tuli kõik meelde :D ma olen ise 160cm ja laps oli 3,8kg ning 52cm. Tuli välja ise koos teise astme rebenditega. Kuna mul kestis sünnitus kokku 34 tundi, taheti ka keisrit teha. Sest lapsel oli juba halb olla. Läks aga ikkagi nii, et oli arstide vahetus hommikul ja uus arst ikkagi käskis ise pressida. Tund aega pressisin. Ma juba ahastuses ise nõdsin ka keisrit ja keeldusin pressimast. Olin 48h juba magamata.

    ReplyDelete
  18. Super tubli oled ;)
    Minu lugu siis sellne, et reede hommikul 8 jalutasin Pelku esilekutsumisele, aga ülevaatusel ja ktg-l selgus, et sünnitus juba käib, avatust 2cm, aga ise ei saanud ma veel midagi aru ja ktg-l ka miskit ei tundnud ;) pandi siis sünnituseelsesse ja käisin päev otsa proove andmas ja uh-s, enesetunne oli ikka väga hea veel ;) kuskil õhtul 6-7 ajal hakkasid lõpuks valud, kogu öö valutasin istuli, sest pikali olla ei saanud, oksendasin ja elasin vetsu vahet, mis kole ja hommikul 6 ajal kontrollis selgus, et 6cm avatust ja saan sünnitustuppa, oh ma olin nii õnnelik, et pisar oli lausa silmas ;) valutasin lõbusalt mööda palatit ringi, kui kella 14 ajal lõpuks veed tulid ja siis pandi tibu peale andurid ja nii ma seal seisin ja astusin 2 sammu siia poole ja kaks sinna, pikali olin nõus ainult kontrolli ajal olema, see oli hull piin. Istuvad asendid tibule ei sobinud, läksid näidud kohe alla. Mul endal oli pallil nii mõnus, aga ei saanud :(
    Lõpuks jõudis siis täisavatus ja hakkasid pressid, proovisin erinevaid asendeid ja palat oli rahvast täis, arstid surusid/lükkasid kõhtu, et beebit alla poole saada, õed panid tilguteid,aga ei see väike päike tulnud/ ei mahtunud ja lõpuks viidi ka erakorralisele, sest tibu südametöö aeglustus raskest pingutusest. Sain ka seljasüsti ja tundsin ikka seda toimetamist ja kiskumist. Aga õnnepisarad jooksid, kui see 3850g ja 52cm tibu lõpuks laup õhtul kl 18,32 välja võeti ja mulle näidati (L) jalule aeti mind järgmise päeva lõunal ja oi kuidas ma ei tahtnud, sest oli teada, et see wc-sse minek on piin, terve eelmise päeva olin ju sünnitusvaludes ja söömata. Aga sain käidud, olin nii ehmunud, et verd ikka korralikult tilkus, kui vaikselt wc poole sammusin, aga see ju norm. Haav paranes väga kiirelt ja hästi, haiglas olles oli vaid 3 päeva piin. Lõpuks kodus oli mõnus, aga sellega asi ei lõppend, läksin 3l päeval ülekere täpiliseks, sest mul oli valuvaigistitest ületoos, ma polnud terve elu jooksul neid nii palju tarvitanud, kui siis nädalaga :D aga õnneks sai kõik korda ja tibu see ei mõjutanud kuidagi ;) nyyd on mu keisri preili 3,4a ja tal on juba ka 9 kuune õde, kes sündis ITK-s täitsa ise v tegelikult vaakumi abiga, oli 3240g ja 51cm ja ämmakaks oli ka minul imeline Minni, ta on lihtsalt super rõõmus ja positiivne inimene ;) kui kunagi kolmas tahab tulla, siis kindlasti on meie änmakaks Minni ;) et teise tibu võib vabalt ise sünnitada ja see oli kordades kergem, kui esimene ;) hommikul 9 avati veed ja 23.58 tõmmati vaakumiga teine printsess mu seest välja ja minu kõrvuski on kõlamas Minni rõõmsad sõnad, "kas sa ikka tead, et sa olid nii, nii tubli"
    minu ja tibu esimese pildi tegi ka tema :D
    Romaani lõpp :D
    Teile ilusat kooskasvamist ;)

    ReplyDelete
  19. Eks sünnitus ongi naise jaoks väga emotsionaalne ja jääb eluks ajaks meelde.Ise olen 4 last sünnitanud, õnneks kõik ilma keisrita, kuid iga kord on olnud õmblused nii, et nädal aega ei saa normaalselt istuda. Kui üldiselt arvatakse , et esimest last on kõige raskem sünnitada, siis minu jaoks nii ei olnud, viimane oli kõige raskem. Kuna mul on võrdne seis-kaks poissi ja kaks tüdrukut, siis kinnitan teile, et poisse ongi raskem sünnitada, kuna poistel on pea ümbermõõt suurem. Nii, et palju palju õnne teile kõigile ja proovi temast ikka tubli mees kasvatada.

    ReplyDelete
  20. Minul oli ka keiser, milleks ma polnud ennast ette valmistanud, aga ausalt oeldes oli see lopuks kergendus, sest lapse sydametoonid hakkasid kaduma ja ma ise olin 39 palavikus. Loppes onneks koik hasti. Ootan hetkel teist last ja tuleb samuti keiser- ei karda seda. Taastumine jaa, on ilmselt raskem, aga on nii nagu on. Kokkuvottes ei ole vahet millisel moel laps synnib-kas loomulikult v keisriga, koige tahtsam on, et kõik lõppeks hästi osapooltele. Ma ei saa aru sellest syytundest, mida naised tunnevad kes keisriga lapse synnitavad-olge õnnelikud, et teil on terve ja elus laps! Vahel lihtsalt ei lähe asjad nii nagu planeeritud. Sellega tuleb leppida ja sellest lahti lasta.

    ReplyDelete
  21. Miks sul käed kinni seoti/pandi?

    ReplyDelete
  22. Aitäh Sulle! Minu sünnitus oli sinu omaga väga sarnane, lihtsalt 3h pikem, kuid lõppes lõpuks üldnarkoosiga, kuna seljasüst ei mõjunud. Igatahes minu mõtted oli sarnased keisrist teada saades ja ka pärast. Kui aus olla siis olen/olin siiani veidike pettunud, et läks nagu läks, kuid ma polnud kunagi vaadanud asju selle nurga alt nagu sinu äe sulle lausus. Ma siiralt tänan sind seda kogemust siin jagamast, sest päris ausalt ma olen nüüd endas ja kogu selles protsessis natuke vähem pettunud. Siiani oli keisri poistiivne külg minu jaoks ainult ülimalt kiire taastumine.

    ReplyDelete
  23. Väga ilusasti kirja pandud Triinu. Ka minu esimene rasedus lõppes erakorralise keisriga, küll seetõttu, et avatust jäigi max 4cm. Võimalik, et esilekutsumise tõttu, mis tehti 38ndl. Kuid tänu mind opereerinud ITK arstile sai ka mees kitli selga. Öeldi palatis, et erakorraline keiser aga isa võib kaasa tulla. Ja siin ma olen jälle - 37+1 ja ootan oma beebiga kohtumist.

    ReplyDelete
  24. Mind ka huvitab, miks käed kinni seoti... Hea tuttav töötab meditsiiniõena ja ütles, et tema pole näinud sünnitusel käte kinnisidumist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Keisril seotakse käed alati kinni, miks ma ei ole kindel aga kuna tegemist on lokaalse tuimestusega siis ma oletan, et ette valtida igasugust rabelemist, tomblusi mis voivad patsienti ennast ohustada.

      Delete
    2. Minu käed lausa vappusid millegipärast. Seoti samuti kinni.

      Delete
  25. See on peamine põhjus, miks keeldusin erakorralisest keisrist. Soovisin, et laps oleks valmis. Valutasin 21h ja avatust saime vaid 1,5cm. Pojaga oli 28h ja avatust 4cm.

    ReplyDelete