Monday, August 21, 2017

"..Varsti ma ei tule enam, ennast teile jagama"


Mul tekkis eelneva postituse kommentaare lugedes palju mõtteid.. Aga ma otsustasin neid mitte kirja panna. Laste teema on üldse selline tundlik ja ei olegi ühtegi "õiget" ja "valet" otsust. Kurb on lihtsalt see, et kõik inimesed ei mõista seda. See konkreetne luuletus puudutas mind ükspäev sügavalt. Mõtlesin seda Teiega jagada ja puht juhuslikult annab see ka väga ilusti edasi minu tänased mõtted. Nüüd kõik oma pisikesi suslikuid musitama! ♡

15 comments:

  1. kahe lapse emana on minu arust on see üks kurvemaid luuletusi üleüldse. Kasvavad kahjuks ikka liiga kiiresti...

    ReplyDelete
  2. Ma suutsin eile lugeda mõned kommentaarid ja sulgesin ruttu pisar silmis selle blogi. Mõtlesin vaid, et vaene Triinu. Kõik need sappi pritsivad kommentastorid on suutnud Mallu blogi sulgeda ja nppd sinu oma ette võtta.No ei mõista mina seda, milleks?!
    Tubli oled, Triinu ja sul on super armas mees ja kõige nunnum beebipoja! Jätka oma rada ja palun ära võtta seda õelust väga kõvasti hinge! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. +1. Ma olen jube laisk kommenteerija, aga need koledad kommentaarid tegid nii kurrvaks.. Ma soovin ka, et Sa, Triinu, sellist jama tõsiselt ei võta ja elad ikka sama rõõmsalt ja armsalt enda elu edasi :)

      Delete
    2. 2 halba kommentaari ja selline suur paanika. Nojah siis.

      Delete
  3. Luuletus on ilus, aga samas teeb nii kurvaks. Ma iga päev imetlen oma pisipoega ja mõtlen, kui kahju, et ta nii kiiresti kasvab. Naudin ja väärtustan tõesti igat hetke temaga. Kui ta oli veel väga väike beebi, siis gaasivalude ajal (ja ka muudel rasketel hetkedel) ütlesin endale ikka, et kõik ju möödub..need gaasivalud ja nutt kaovad ühel päeval. See on tore, aga samas ka midagi, mida igatseda. Seega olen igast päevast ja hetkest püüdnud võtta kõike ja andnud endast parimat, et anda oma pojale piisavalt tähelepanu ja tegeleda temaga :)

    ReplyDelete
  4. Ma ka lugesin ja olin täitsa kurb, et inimesed nii õelad on! Pea püsti ja uhkelt edasi! Parimat ema ei oska su pisipoeg tahtagi! Teete kõik õigesti! ;)

    ReplyDelete
  5. See luuletus on nii tõsi!!! Musitasin lapsed üle kohe!

    Lugesin ka eile su postitust. Tore oli lugeda teie tegemistest aastapäeval. Täitsa tavaline päev beebiga ja nüüd pidin käima kommentaare lugemas, et aru saada millest jutt.

    Minu esimene laps vajas uinumisel rohkem minu abi, teine uinub iseseisvalt. Kasvatanud ja hellitanud olen neid ühtemoodi.
    Ja ka minu iseuinujale ei sobi valgusfoorid :D

    Teile soovin tagant järgi palju õnne aastapäevaks ja tore, et te beebiga nii ilusti kohanud olete ja tuppa ei lukustu :) minu arvates on see vajalik oskus julgeda väljas käia ja end beebi järgi kohandada (nt see et jätsite pearoa ära või tegite lisa peatusi).

    ReplyDelete
  6. Koledad kommentaarid ja mõttetu arutelu tõesti eelmise postituse all. Kurb. Omalt poolt "lohutan" sellega, et mina saan just palju vastpidiseid kommentaare: minu laps magab sünniat saati oma voodis ja pooleaastaselt kolis oma tuppa. Meile sobib nii ja laps igati tubli-tragi. Iga teine, kuuldes meie sellisest magamisest, ütleb mulle otse, et ma ei hooli oma lapsest ja tema tunnetest ja et tulevikus ei ole mu laps võimeline emotsionaalseid suhteid üldsegi looma ja kedagi armastama. :( Väga nõme. Keegi ei tea, kui palju ma oma last hellitan, nunnutan, kaisutan ja musitan. Järeldus tehakse ainult meie ööune korralduse pinnalt.

    ReplyDelete
  7. Ära üldse põe :) Ma nägin kolme nõmedat kommentaari, aga miljon ilusat. Sa oled äge inimene ja meile väga meeldib su blogi. Ikka leidub natuke jobusid inimesi, kellele meeldib ennast välja elada. Vaata ükskõik mis üdini positiivseid uudisnupukesi kuskil portaalides ja alati on kommentaarid negatiivsed. Uskumatu kui lugeda näiteks Luisa ja Taavi pulmauudiste kommentaare. It's all good, sul on väga palju toetajaid! <3

    ReplyDelete
  8. Ka mina olen kaisutamise usku ja arvan, et beebisid pole võimalik ära hellitada. Ei anna veel ka lutti vaid olen alati valmis tissitama (ka kaubanduskeskuses või kohvikus). Meil on perevoodi, mitte abielu voodi - magame kõik üksteise kaisus, sest voodi ongi magamiseks ja emaisa oskavad ka mujal omavahel olla ;) kui pisikene hakkab kõvemat nõudlikku häält tegema või nutma, lähen esimesel võimalusel ruttu tema juurde. Tihti jääb magama kas tissitades, vankriga sõites, linas või lihtsalt minu kaisus olles... ja kuhu ma tahtsin jõuda on see, et mullegi on mitmeid kordi öeldud, et hellitan lapse ära. See tekitab ebakindlust, sest mul ka esimene laps. Selleks puhuks olen aga salvestanud endale erinevaid artikleid, mis kirjutavad läheduse tähtsusest jm ja loen neid ning tunnen jälle, et armastus juhatab. Näiteks esimesed kolm kuud peabki ema olema valmis selleks, et on 24/7 lapse lähedal - lapsega üks. Alles poole aastaselt on laps vōimeline iseseisvalt magama jääma (muidugi võib harjutada juba sünnist saati ja mõni oskabki ise magama jääda kohe aga nii ei pea olema veel nii pisikesel!) Nii nagu mina teen, ongi minu lapsele kõige õigem :) Sa oled tubli! Tee nagu süda ütleb ning nii ongi ainus õige viis! Siis oled ise rahulik ja enesekindel kah, kui ei sea endale ja pisikesel asjatuid ootuseid.

    ReplyDelete
  9. Ma arvan, et kui need KAKS halba kommentaari su nii endast välja ajavad, siis võib olla oleks tõesti targem mõte mitte enda elu nii avalikult teistega jagada. See on ju ilmselge, et kui seda teha, siis tuleb ka kriitikat. Pole kunagi nii, et kõik on kõiges 100% ühel meelel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu meelest on (konstruktiivne) kriitika ja eriarvamusel olemine hoopis midagi muud kui selliste "olen õel õel olemise pärast" tüüpi inimeste kommentaaride puhul nagu need kaks selle mainitud postituse all (mis on suure tõenäosusega sama inimese poolt kirjutatud). Ma arvan, et maailmas on väga vähe inimesi keda sellised sõnad täiesti tuimaks ja külmaks jätaks kui need oleks suunatud otse talle. Ja sellepärast loobuda armastatud hobist, et mingi bully otsustas Triinu-Liisi too päev sihikule võtta, et end oma nahas korrakski paremini tunda? Sellist võimu teiste üle need inimesed küll ei vaja.

      Delete
  10. Minu õnn, et ma seda eelmist postitust ja kommentaare pole lugenud. Aga luuletus on armas, kurb aga armas. Ja teie - teie olete alati armsad ja helged, lisaks ilusad ka veel. Tore on teist lugeda!

    ReplyDelete
  11. Meile õpetati ülikoolis (st teadus väidab!), et lapsi ei saa lähedusega ära hellitada, vaid see aitab kasvatada terveid, täisväärtuslikke, terve kiindumistüübiga lapsi. Nii et ära ainult muretse :)

    ReplyDelete
  12. Mina võin uhkusega öelda, et mul poja esimesed 9 kuud magas minu või oma issi kaisus ta lihtsalt ei jäänud ise magama ja mulle meeldis kui ta kaisus oli. Praegu poja 3.5 aastane ja ma olen õnnelik, et olen alati teda armastusega üle külvanud :-D Sest nüüd ta tuleb ise kallistama ja musi tegema ning ütleb, et olen kallis talle. Või tahab sülle kaissu pugeda. Armastusega ei saa last ära hellitada.

    ReplyDelete