Thursday, June 29, 2017

Naaseme tasa ja targu argipäeva


Nagu eelnev postitus kõneles, siis on poja sünnist tänaseks juba kuuke möödunud ja nüüd võib vist öelda, et hakkame vaikselt argipäeva tagasi naasema. Põhiliselt ilmselt seetõttu, et tekkinud on väikest viisi turvatunne, et beebiga  saame me kahepeale hakkama küll. Eks me õpime siin igapäev midagi teineteise kohta, aga tasapisi õnnestub juba eelnev elu ja uus elu omavahel sobituma panna. Esimestel kordadel oli ju lausa hirmutav vankriga õue minna.. No teate küll seda mõtet, et "mis juhtub/mis ma teen, kui ta keset tänavat/poodi nutma hakkab" tunnet? Tänaseks on see hirm õnneks seljatatud. 

Kris läheb ööunne meil tavaliselt 22:30-23:00 aeg. Varasemalt oleme me alati kutiga koos magama läinud, sest Kristo peab hommikul vara tööle minema ja tegelikult on väsimus selleks hetkeks juba päris suur. Esmaspäev oli erandiks. Panime esimest korda kuti üksinda ööunele ja ise jäime ülesse, et diivanil teineteise kaissu pugeda ja seriaali vaadata. Eks käisin ikka kiikamas küll, et kuidas lapsel läheb ja kas kõik on korras, aga tegelikult oli täitsa mõnus. See üks tunnike omavahel olemise aega on minu meelest hindamatu väärtusega. No just sellepärast, et suhe päris tagaplaanile ei jääks. Ei ole ju mingi saladus, et nii pisikese beebi kõrvalt on sellisteks asjadeks aja leidmine ikkagi keerulisem, kui varem.


Käisime Krisiga koos ka esimesel "deidil". Nagu ma juba varem maininud olen, siis on meil päris äge 48 liikmeline beebigrupp. Koos oleme juba nii palju toredat teinud ja tegelikult pean neid naisi juba täitsa oma sõbrannadeks. Meil lihtsalt on hetkel ju nii palju ühist. Eks oma endiste sõbrannade/sõpradega suhtlen ka, aga peale beebi sündi ikkagi vähem. Eks see kipubki vist reeglina nii olema kahjuks. Kui laps juba natukene suuremaks saab, siis on kergem ka omavahel jälle suhelda ja ühist keelt/aega teineteise jaoks leida. Kuidas Teil sellega kogemused on?

Saime Keijuga juba hommikul kell 10:30 kokku ja kärutasime koos Kalamajja. Plaan oli sööma minna. Otsisime mõnda terrassiga kohta, et vankritega õues istuda. aga kõik sobivad avati alles 12 paiku.. Ainus, mis tundus sobivat oli boheem. Ega see ei olnud üldse kehva valik, sest toit on seal ju väga hea. Lapsed magasid meil kõik 3 tundi maha ja meie saime mõnusalt pannkookide kõrval sädistada. Ausalt öeldes oli see nii värskendav ja koju naasedes olin nagu teine inimene. Sellist "tuulutamist" oli väga, väga vaja ja eriti tore oli seda teha koos kellegagi, kes parasjagu täpselt sama läbi elab. 


Ja kõige viimaks tahtsin natukene eilsest Krisi sünnipäevast ka natukene rääkida. Kuidagi juhtus nii, et Kris ei olnud pikniku mõttest õhtu saabudes üldse vaimustuses. Terve päeva tudus ta nii eeskujulikult, et mina sain toad koristatud, toidud ette valmistatud, ennast korda sätitud ja aega jäi veel ülegi.. Ka ilm oli nagu tellitud! Küll, aga juhtus nii, et kui külalised tulema hakkasid, venis Krisi ärkveloleku aeg liiga pikaks. Korra sain ta küll magama, aga ta ärkas juba ca kümne minuti pärast kõpsti ülesse. Nii oli ta lõpuks juba 4 tundi üleval olnud ja magama panek juba päris keeruline. Ta oli nii üleväsinud, aga tuttu ka jääda ei tahtnud. Proovisin natukene eemal vankriga kärutada, toas pallil hüpitada, kandelinaga rinnale siduda, aga ei miskit. Lõpuks jäi kutt magama alles siis, kui kõik külalised lahkunud olid. Eks taolised üritused on nii pisikeste ilmakodanike jaoks väsitavad ja kurnavad. Lõpuks oligi nii, et Kristo oli enamuse ajast külalistega ja mina proovisin meie õnnetut kutti ikka natukene lohutada. Minuga ühinesid Siiri ja Keiju, kellel sama vanad lapsed. Nii me kolmekesi voodil imetasime ja korda-mööda lapsi magama suigutasime. See võis päris naljakas vaatepilt olla. Aga super suur kniks kõikidele lähedastele, kes kohale tulid. See oli teist super armas! Ja noh.. Kui päeva kangelane tahab oma sünnipäeval ühe peatäie nutta, siis on tal selleks täielik õigus, eksole? Ikkagi oma sünnipäev ju. 

Kui kõik külalised lahkunud olid, siis jäi Siiri koos oma kaasa ja beebiga veel meile. Mõlemad lapsed olid muutunud rahulikuks ja meie oma jäi üsna kiiresti tuttu. Muljetasime, rääkisime juttu ja ka värsked isad said oma kogemustest omavahel pajatada. Kuidagi selline zen olemine oli. Pugisime peost alles jäänud toitu ja lihtsalt olesklesime diivanil. Mõnus oli!

Isad kiusavad

Nora ja Kris pidid sõbrapilti tegema, kuid üks neist juba põõnas

Sellised seiklused ja mõtted siis tänasesse päeva. Hea meelega loeks ka teie kogemusi antud teemadel. Seniks kallid, paid!

14 comments:

  1. Oeh kui armsad te kõik olete! Ja sinust nii tubli, et nii positiivselt suudad seda võtta, et enamuse peo ajast pidid lapsega pm omaette olema.. mina kippusin siis ise ka natsa närviliseks muutuma.. aga õnneks on mul supper mees ja kui ikka ütlesin, et palun, ma pean korra eemale saama vms, siis ta kussutas ise beebit. Nüüd kui olen teise beebi ootel, siis on niiiiii vahva sinu läbielamisi lugeda, aitäh! 😍😘

    ReplyDelete
  2. Kas oled vankri ja turvahälli valikust kusagil ka pajatanud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ikka.. Blogi siin küljeribal on otsing ka kust saab postitusi leida :)

      vanker: http://www.costany.ee/2017/01/meie-pisike-rosin-sai-omale-tolla-miks.html
      turvahäll: http://www.costany.ee/2017/01/turvahall-cybex-cloud-q-plus.html

      Delete
  3. Triiinu!! Kuidas teil gaasidega on- kas olete saanud kontrolli alla? Kui jah, kas ja kuidas toimetate?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa.. Infacol aitab meid väga hästi :) :)

      Delete
  4. Kas olete saanud gaasivalud kontrolli alla? Kui jah kuidas? Kas oled ka oma toitumisega midagi teinud?

    ReplyDelete
  5. ma paneks lapse ööunne veelgi varem. Oma lapsed on kell 21 läinud sünnist saati. Meile jääb seega päris mitu tundi seda oma aega. Seda on niiiiiiii väga vaja. Ja tundub, et sünnist saati üks magamamineku kellaaeg on neil sisse sööbinud, sest ka 5-aastaselt lähevad samal ajal magama, probleemideta. Minu jaoks laste uneaeg on püha ja lapsed vajavad kindlat rutiini ja rütmi, et end hästi ja turvaliselt tunda :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me proovimegi juba ammu varem panna, aga ta lihtsalt ei ole nõus jääma :)

      Delete
    2. No stress, ta nii pisike, küll see päevakava veel kujuneb. Sa küll ilmselgelt ei stressagi, aga lihtsalt igaks juhuks mainin, et pole ka vaja. Mulle nii paljud seletasid, kuidas ikka PEAB, et ma nüüd selle kõik läbiteinuna tahan öelda, et aega on :) Mina sain oma kaksikutega alles pärast kolmandat elukuud päevakava lõplikult paika ja siis läksid ka kl 21 magama, mis ongi nüüd jäänud nende ööunne minemise ajaks (praegu 5).

      Delete
  6. Ma sain omale parimad sõbrad just samamoodi, beebiga mööda linna jalutades. Kuidagi sujuvalt tänaval liitusid meiega teised täpselt sama vanade beebidega emmed :) Hästi tore ja vahva. Lapsed sünnist saati koos olnud, koos mänginud. Kõik minisünnad koos peetud ja mis kõige parem selle juures- emmedel alati seltskond-tugikond olemad ja igapäevased kohvi-koogitamised on suu-ree-pää-raa-seeeed! 12 km päevas maha jalutada polnud probleem ja nii võis sellist igapäevast patustamist omale lubada küll :D

    Osad sõbrad kadusid minu lapse saamisega täitsa pildilt, aga samas juurde sain uued. Ikka kellega koos samu asju läbi elad, need on ja jäävad :)

    ReplyDelete
  7. Mina leidsin samuti oma nüüdseks ühe parimatest sõbrannadest tänu beebigrupile. Algul oli meidki suurem punt, elu teeb omad korrektuurid, kes kellega paremini klapib ja nii juhtus ka meil. Lisaks imetoredale tütrele on mul nüüd juba ligi 2 aastat ka imetore sõbranna, kellega saame lisaks lasteteemadele ka kõigest muust rääkida. Lihtsalt nii sarnased oleme! :)

    ReplyDelete
  8. Nii tuttav tunne on see, et laps on suuremas seltskonnas viril ja rahube alles siis, kui inimesi vähemaks jääb. Esimesed kuud oli mul lapsega täpselt nii. Nüüd, kui ta saab kohe 6-kuuseks, on ta hakanud rohkem harjuma ja leppima ka suurema seltskonnaga. Aga ilma oma teki ja kaisujäneseta ta magama ei jää. Ristisin selle jänksi juba ammu teraapiajäneseks. Lapsele lutt suhu ja jänks käte vaheele ning magab sekundiga :)

    ReplyDelete
  9. Teie pisipoja on imearmas! :))))) veel huvitab mind kust see ilus tähtedega tekike pärit?
    Olen oma esimese pisikese ootel ja praegu just sisustan tema garderoobi :)

    ReplyDelete