Saturday, June 17, 2017

Lugu sellest, kuidas me peaaegu oma unistused maha müüsime

Pilt tehtud päeval, kui saime enda kätte maja võtmed

2015 aasta suvel hakkasime Kristoga unistama oma maamajast.. Või noh, tegelikult oleks õigem öelda oma pesast. Kohast, kuhu saaksime kogu maailma eest peitu pugeda. Kohast, mille oma kätega ülesse saaksime ehitada ja mida saaksime päris oma koduks nimetada. Kohast, kuhu me iga kell minna saaksime. Me oleme mõlemad Kristoga hästi suured unistajad ja usume tugevalt külgetõmbe/mõtete jõusse. Me ei ole kunagi kartnud koos unistada. Suurelt unistada. Visualiseerida ja oma salasoove paberile kleepida. Kui päris aus olla, siis pigem oleme me seda koos rohkem tegema hakanud, kui kunagi varem ja üksteist seal juures pigem utsitanud. Kes vähegi on "The secret"-i raamatut/filmi lugenud, siis teab, millest ma räägin. Tihti on nii, et me isegi ei märka, kui meie unistused/soovid täide lähevad ja tänu sellele ei oska me neid ka võibolla nii palju hinnata. Seda lihtsalt sellepärast, et me ei kirjuta oma soove ülesse. Meil puudub võimalus neid jälgida ja tänu sellele ei märkagi me tihti nii paljusid väikeseid positiivseid asju oma elus. Need lihtsalt kaovad kuskile argipäeva vahele ära. Pannes oma soovi paberile, anname oma alateadvusele signaali selle poole püüelda. Tehes eneselegi märkamatult otsuseid, mis meid unistusele aina lähemale viivad. Kui me ei tea täpselt, mis on meie eesmärgid, siis on ka väga raske neid ju täide viia?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et meie suur unistus läks augustis 2015 täide. Me saime omale päris oma maja. Maja, mida me õppisime tohutult armastama. Me panime sinna sisse oma kogu hinge ja tegime sellest "oma". Viskasime omavahel nalja, kuidas me pensionäridena terrassil konjakit rüüpame ja sõbrad grillimiseks külla kutsume. Talvel ootasime iga nädal nädalavahetust, et jälle ühe sooja tassi tee või glögiga kamina ette istuda ja akna taga tuiskavat lund vaadata. Ka meie sõbrad armastasid seda maja.. Ivar, Krissu ja kõik teised. Nii tihti läksime kambaga terveks nädalavahetuseks sinna ja lihtsalt olime. Ilma kohustusteta. Mõnulesime. Veetsime koos aega. Veetsime koos aega nii, nagu seda linnas mitte kunagi teha ei õnnestu. Kaks mõnusat aastat veetsime koos selle majaga. Olles nädalas vähemalt kolmel päeval seal. Loomad said mõnusalt õues liblikatele järele joosta ja õhtul laia aknalaua peal nurru lüüa. No selline totaalne idüll. Nagu raamatust. 

Läks mõni aeg mööda ja ma jäin rasedaks. Tekkis küsimus, et mis nüüd edasi saab. Eks küsimusi tuli palju tuttavatelt, lähedastelt, sõpradelt ja ka blogilugejatelt. Küsisime ühtäkki ka iseendilt, et, aga mis saab? Kahte kohta (üürikorter + maja) me kohe kindlasti lapse kõrvalt üleval pidada ei saa.. See pole lihtsalt finantsiliselt enam võimalik ega mõistlik. Lisaks ei taha me, et maja üksi seisab, sest nii pisikese beebi ja kolme koduloomaga on iganädalane edasi-tagasi sõitmine stressirohke, aeganõudev ja ebamõistlik. Selge oli see, et ühest peame me loobuma. Arutledes paljude erinevate inimestega sündis otsus, et me peame oma armsa maamaja maha müüma, üürikorterist välja kolima, võtma kahepeale laenu ja ostma 3-toalise korteri. Nii on ju ühiskonnas kombeks. See on see väikese pere "normaalsus". See turvaline/ainuõige valik. Vähemalt nii ju meile räägiti. Uskusime seda ise ka ja seetõttu me nii tegimegi siis. Ajasime oma südame kõvaks ja panime maja müüki. See oli eeskätt mulle emotsionaalselt tohutult raske. Ma ju ei tahtnud seda maja üldse müüa. See oli see meie sinine muumimaja! Kuidas me seda müüme? Müümiseks oli meil aega täpselt 2 kuud, sest ma olin juba kaheksandat kuud rase. Reeglina on maja müügiks tavapärane aeg kuni 6 kuud. Sellistes väikestes kohtades nagu Suure-Jaani, võib see aeg ka pikem olla, sest sihtgrupp on ju oluliselt kitsam. Sellegipoolest oli huvi maja vastu suur. Me käisime igal nädalavahetusel näitamas ja reaalseid ostjaid oli meil selle kahe kuu peale kokku 4. Oli palju selliseid niisama vaatajaid ja selliseid, kes omale lõpuks midagi muud ostsid või loobusid mingil põhjusel. Eks iga selle "reaalse ostja" lõpliku otsuse saamisest ("jah, me ostame") kulus ligi 2 nädalat pangaga suhtlemiseks enne, kui siis see negatiivne outcome lõpuks välja tuli. Tellitud said ostjate poolt juba hindamisaktid, üks käis ehituseksperdiga, üks tuli kolmandat korda juba koos vanematega vaatama.. Aga igal korral läks midagi lõpuks nihu. Olgugi, et meie maja hindamisakt oli täpselt müügihinnale, ei saanud ostja näiteks oma lisatagatise liiga pisikese väärtuse tõttu laenu, või ei olnud näiteks piisavalt kaua uuel töökohal töötanud. Siis üks loobus, sest tuttav ehitusekspert arvas, et oleks mõistlik ja üks huviline sai omale hoopis Rootsis tööpakkumise, mille otsustas vastu võtta.. Samal ajal käisime endiselt vähemalt kolmele/neljale inimesele nädalas maja näitamas. Kui ma üks hetk juba 37 nädalat rase olin, siis ütlesin Kristole, et ma ei jaksa/ei taha enam. Ka Kristo oli minuga nõus ja nii me tõmbasime täiega pidurit. Me võtsime kuulutuse päeva pealt maha ja lihtsalt tõmbasime korraks hinge. Me tegelikult olime selleks hetkeks juba ka endale uue korteri välja vaadanud ja ka pangast positiivse vastuse saanud. Ainus, mis lahutas meid uuest korterist, oli maja müük. See oli laenu saamise eelduseks ja sealt pidi tulema ka meie sissemaksu summa. 


Üks õhtu siis istusime kahekesi ja.. Kuidagi nagu küsisime iseendilt, aga miks me seda maja üldse müüme? Miks me oleme kõrvale kaldunud oma suurest unistusest seal majas elada? Miks on meie mõistuse halvanud hirm tundmatuse ees? Teiste arvamuse ees? Kuidas me ennast niimoodi ühiskonna poolt seatud raamide sisse ära kaotasime? Me ju ei taha seda maja ära müüa. See on ju ideaalne koht meie pisikese kuti jaoks kasvamiseks. Keset rohelust ja mõnusat rahu. Kõigest poolteist tundi sõitu ja olemegi pealinnas. See ei ole ju tegelikult nii kaugel. Miks me kardame kahekesi hakkama saamist? Meie pere ei ole ju tegelikult kaugel. Meie sõbrad ei ole tegelikult kaugel. Kui soovitakse, siis leitakse alati teineteise jaoks aega ja mitte ükski vahemaa ei ole liiga pikk, kui tahtmine on olemas. Kui soov aidata/teineteist näha on olemas. Kui vaadata maailma perspektiivis, siis on see pooleteise tunnine sõit täiesti olematu. USA-s sõidetakse tööle nii kaua. Ja niimoodi rääkides, me nagu.. Leidsime iseennast uuesti. Miks loobuda majast, kus on kõik elamiseks olemas. Mis on nii mugav, suur ja mis kõige tähtsam.. Armastust täis? Selle asemel kolida nelja seina vahele korterisse, kus on kitsas, mida on kallis üleval pidada ja kus ei ole oma aeda ning peenraid? Selle sama küsimuse esitas muide Eveliis, siis kui meie maja kuulutust esimest korda jagasin. Ma vastasin talle ilmselt midagi totrat nagu "..Sest lapsel on vaja kindlust, oma kodu ja kahte kohta me üleval pidada ei saa". Välistades muide täielikult selle variandi, et see sama sinine muumimaja on ju ka "oma kodu". Me olime maha müümas oma suurt unistust. 


Tänaseks on kindel, et me seda ei tee. Sügisest kolime täielikult Kõrgemäele ja praegu on meil terve suvi aega selleks nädalavahetuseti ette valmistuda. KUI PÕNEV! Mis puudutab tööd, siis esialgu jääb Kristo isapuhkusele pooleteiseks aastaks. Nii on lihtsalt mõistlikum. Kuna Kristo töötab suures pangas ja väga heal positsioonil, siis sellist palka ja töökohta ei ole Viljandis/Suure-Jaanis esimese raksuga kindlasti lihtne leida.. Nii on mõistlik, et tema palk jääb meile igaljuhul alles + kuna ta tegeleb programeerimisega oma ettevõtte alt, siis saab ta nüüd täielikult sellele pühenduda ja palju rohkem projekte vastu võtta. Minu töö on suuresti tulemustel põhinev ja kinnisvara saan ma vahendada ka Kõrgemäelt ja ei pea selleks üldse kontoris käima. Selles pole üldse küsimust. Nii saame me mõlemad lapsega kodus olla.. Sissetulekute osas ei muutu midagi, kulud on oluliselt väiksemad + me saame oma ettevõtlusega palju rohkem tegeleda. Siin pean silmas ka meie heade mõtete purke, e-poodi, Kristo enda ettevõtet jne. Ühesõnaga.. 

Kogu mu postituse mõte on see, et.. Tihti võtab hirm meie mõistuse üle. Hirm on meie suurimaks vaenlaseks. Hirm teadmatuse, hirm muutuste ja hirm teiste inimeste arvamuse ees. Meie asi on osata seda ära tunda ja mitte lasta sellel kunagi oma teele ette astuda. Meie süda teab tegelikult väga hästi, mis on meie jaoks õige. Me lihtsalt kipume laskma ennast mõjutada. Me kardame. See on normaalne. Oluline on lihtsalt see, et me suudaksime seda märgata ja ära tunda. Et me kunagi ei loobuks oma unistustest. Et me ei kardaks teha midagi teisiti, selleks, et ise õnnelik olla. Et me ei pea kindlatesse raamidesse mahtuma. Et õnn on vahel palju lähemal, kui me arvata oskame.

116 comments:

  1. Tublid!!!!Maal on super elada. Mina ligi 2a tagasi peale lahku minekut pikaajalisest kaasast otsustasin teha elus kannapöõrde ja kolisin maale elama.
    Ausalt, ma pole elus ühegi teise ostsusega (peale laste saamise muidugi) nii rahul olnud. Ise olen hinges rahu leidnud, lapsed on rõõmsad ja naudivad maaelu. Pisem saab käia mõnusas väiksemas maalasteaias, suurem laps kohalikus väikse linna koolis. Elu on ilus!
    Muidugi on maal raske ka aga sama ju linnaski. Küsimus on suhtumises.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda on nii tore ja motiveeriv lugeda! Aitähh jagamast! ❤

      Delete
  2. Nii tore kuulda, maal on kindlasti lahedam elada ja lapsel lapsepõlv värvilisem :)

    ReplyDelete
  3. Mul on väga hea meel teie üle ja see viimane lõik on nii armsalt ja õigesti öeldud! :)

    Edu teile selle põneva sammu jaoks! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitähhh Kristi heade soovide eest! 😊😊

      Delete
  4. Minul läks küll seda postitust lugedes suu kõrvuni�� Tegite õige otsuse ja usun et teid on selles majas ootamas vaid ainult ilusad ajad ja tulevikuks ilusad mälestused!

    ReplyDelete
  5. Väga hea, et maja jäi teile :) Ehk ei saanudki seda müüdud, sest maja ootas teid

    ReplyDelete
  6. Ma nii lootsin, et te sellisele arusaamale lõpuks jõuate! Väga hea meel teie pärast! :)

    ReplyDelete
  7. Jess! Ainu6ige otsus minu meelest! Tublid olete! Tegin m6ned aastad tagasi ise midagi v2ga sarnast ja no yldse ei ole pidanud kahetsema et yhel hetkel oma sisetunnet usaldasin ja t2iega pidurit t6mbasin. Olen t2naseks kindel et see pisike koht on just meie jaoks see ainuke 6ige paik maailmas. Usun ja loodan et teil l2heb sama h2sti v6i veelgi paremini! Oma sisetunnet peab kuulama!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda on niii inspireeriv lueda! Aitähh, et jagasid! 😊❤

      Delete
  8. Väga lahe! Kas te sellele olete mõelnud, kus laps koolis/lasteaias käima hakkaks? Või on selleks veel vara/ pole jõudnud mõelda? :)

    ReplyDelete
  9. hurrraaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!!!!11111

    ReplyDelete
    Replies
    1. milline VINGE seiklus teie uus elu olema saab! ma olen nii rõõmus ja nii põnevil, et seda blogist lugeda saab. ja pojakesel on ka niii vedanud!

      Delete
  10. Väga tore kuulda, te olete sinna loodud teie sinine unistus. Edu Teile��

    ReplyDelete
  11. Super uudis!
    Meie just mehega läksime eelmisel nädalavahetusel Olustverre tema vanemate juurde aga kuna laps autos magas siis ütlesin, et lähme sõidame teie majast mööda ja vaatame kaugelt, et nii ilus tundub. Otsisin ja ei leidnudki enam kuulutust, et asukohta leida.
    Kindlasti ainuõige otsus :) Palju edu teile.. tahaks kohe ise seda ilusat pesa vaatama tulla.

    ReplyDelete
  12. Nii hea meel teie üle. Arvan, et teigite kõige õigema otsuse. Olge tublid ja jõudu jaksu teile kõigile! :)

    ReplyDelete
  13. Üks ütlemata tore otsus!
    Täna sellele muutub ka bloge veel põnevamaks!
    Aitäh, et oma unistust jagate!

    ReplyDelete
  14. Mul on ka niihea meel, et keegi teie KODU ära ei ostnud. Eks nii pidigi tegelikult minema :) everything happens for a reason. PLUSS meil, blogilugejatel, on nüüd palju põnevam jälgida teie toimetusi maal :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ihii.. Nii armsasti öeldud! Aitäh Kätlin :)

      Delete
  15. Loen seda ja muigab sest kui te seda müüma hakkasite siis ma mõtlesin, et nii lahe oleks kui endale saaks lubada sellise muumimaja. Ja nüüd loen, et te kutsute ise ka oma maja muumimajaks. :-D

    ReplyDelete
    Replies
    1. No aga ta on ju niiiii sinine :D täpselt nagu muumimaja! Ainult punane katus on puudu :D

      Delete
  16. Te tegite oma lapse jaoks kôige parema ja ôigema valiku. Kolisin ise ka linnast maale (majja, kus ise kunagi ûles kasvasin ja oma lapsepôlve veetsin) ja kuigi vahel taban end môttelt, et linnas oleks kergem ja mugavam, siis vaadates oma poja siirast rôômu nähes, läheb see rumal môte kohe peast. Sa annad oma lapsele täiusliku lapsepôlve - vôimaluse astuda ôue pidzaamas, pidada veesôda joostes ûmber aia, ronida puuotsa ja mida kôike veel. See on tôesti ainuôige otsus! Palju edu:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armsast öeldud. Aitähhh Leila!! :)

      Delete
  17. Imelised uudised! :) alati käige oma südame järgi! Isegi minule kui lugejale on ilmselge, et teie süda on Kõrgemäel. Hea meel teie üle!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ihhii :) aitäh, aitäh, aitäh heade soovide eest! :)

      Delete
  18. Nii tore. Poolteist tundi sõitu pole midagi hullu kui tahet on. Ja kui saate rongiga Tallinna sõita, siis ongi ekstra töötund läpakaga rongis tehtud.

    ReplyDelete
  19. Vaata, kui äge on saatus...te pidite pmt oma maja maha müüma, et aru saada, et tegelikult olid saatusel plaanid ammu paigas, aga ta lasi teil ekselda, et te ise sellest aru saakaite, samal ajal hoidis ta ära seda, et maja müüdud saaks...
    Kahju oleks olnud, kui maja oleks müüdud ja alles siis oleksite jõudnud selle arusaamani, et sellise variandiga elada on jumala okei ( nagu kirjutasid uuesti elukorraldusest) ja maja oleks olnud juba müüdud...aga vat vat elul on omad vingerpussid varuks 😊

    Aga mulle meeldib, et saatus õpetab, enne pead mitu korda hammasrataste vahele elus jääma või lihtsalt komistama,et aru saada, mis tegelikuses elus tähtis on :)

    Tegite suurepärase valiku! Õnne ja armastust teile !

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii, nii vahvasti öeldud :) aitäh!

      Delete
  20. Nii tublid! Ja tegelikult ainuõige otsus! Meil samuti oma kodu otsimine käigus ja ootame ka maja müüki, seega tean pisut, mida tunnete.. Meie aastane põnn tahab kindla peale kasvada üles oma kodus, oma lillede ja liivakastide keskel ja seda me oma perele pakkuda tahamegi. Jõudu teile kolimisel ��

    ReplyDelete
  21. Mul pole ka muud öelda kui: juhhhhhuuuuuuu!!! Niiiii tore uudis, tegi kohe minu tuju ka paremaks :) te olete nii lahedad inimesed Kristoga ja niii tublid ka veel pealekauba! :) supersuper!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitähh Sulle Kaisa ilusate soovide eest! :)

      Delete
  22. Nii hea meel, et julgesite sellise otsuse teha. Otsustasin jätta maja ja minna Tallinna, kuid paar päeva enne minu jah sõna ütlemist töökohale tuli üllatus, et oleme saamas oma perre esimese beebi, kes näeb ilmavalgust septembris. Tänu sellele otsustasime jääda elama maale, kuna mis elu on lapsel linnas kasvada , kui tal on võimalus kasvada maal oma aias :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. No vot siis, kuidas lapsed meie mõtlemist muudavad eksole :) :)

      Delete
  23. Nii äge :) Siis hakkame ju täitsa samas vallas elama :D

    ReplyDelete
  24. Jaa, see oli ülim lahendus :D Elan nüüd veel enam teie tegemistele blogis kaasa ja usun, et ka minul on lähiajal võimalus päris oma majas elada, siis saan juba teie kogemustest ja kirjutistest šnitti võtta :D

    ReplyDelete
  25. Ainuõige valik :) Niii hea meel Teie üle :)

    ReplyDelete
  26. Jee! Mul väga hea meel, et sellise otsuse vastu võtsite. Olles ise kodune 8-kuuse beebi kõrvalt igatsen ma jubedalt sellist maamajakest, sest ilmselgelt on see lapse jaoks parim. Suvel on korteris lapsega väga paha elada. Mõnusat sisse elamist teile! ☺️

    ReplyDelete
  27. Kõige parim postitus mida lugenud olen,hea plaan ja saate seal elada nagu paradiisis,proovige ära,te olete super tublid,mul on ülihea meel Teie üle ;)

    ReplyDelete
  28. Issand, mul tulid külmavärinad peale lausa. :) mul on niiii hea meel, et teil lõpuks "mõistus koju tuli"!!! :D

    Elan ise kahe lapsega (8k ja 2a8k) maal põldude vahel. Lähimad poed on ca 15km ühele või samapalju teisele poole. Lähem suurem linn on u20 min sõitu, pealinna natuke üle tunni. Ei midagi kontimurdvat. :) maal on mõnus!!!

    ReplyDelete
  29. See on nii tore, et sellise otsuse tegite! Ise elame koera ja kassiga suures imeilusas korteris ja igatsen niiii väga maaõhku, õunapuid ja paljajalu õuel käimist. Eriti suvel, kus koerake tahaks niii väga rihmata ringi silgata, aga linnas see mõledamatu on. Olete nii tublid!!

    ReplyDelete
  30. Oma kodu, eriti maja vajadus saabki selgeks ja jõuab kohale, kui on laps ;) et tema saaks kuskil joosta ja olla, see on nii oluline. Mul on endal kaks väikest printsessi ja unistan oma majast ;) suveks kolingi paneelist ära maale isa juurde, sest siin on suvel raske. Oma majas saab laps hommikul palja jalu õue mängima joosta ja ilma nautida, ilma et peaks selleks sättima ja plaani pidama, et kuhu mänguväljakule minna ja kus on ruumi, et saaks ka meie kiikuda ja igapäev kohtame võõraid üleannetuid lapsi. Nii endale, kui lapsele on see nii keeruline ja närvesööv.
    Päikest ja palju jõudu ja jaksu teile ;) oma maja on parim otsus ;) teil tõeliselt vedas, et keegi ära ei ostnud ;)

    ReplyDelete
  31. Olen Su blogi pikaajaline (pea 6 aastat kindlasti) lugeja ja nii tore uudis et maale kolite ja saate Kristoga mõlemad kodus olla ja last kasvatada.
    Samas saate selle 1,5 aasta jooksul, mil isapuhkus kestab, jõuda endas arusaamisele, kas maaelu sobib ja siis edasi vaadata :-)
    Meie unistame ka oma majast, aga pigem kuskil alevi(ku)s, päris maal natuke nagu palgaksin elada, mingi kiiks vist.
    Oeh, loodetavasti on meil ka varsti oma maja koos aiaga.
    Tublid ja julged olete, et sellise otsuse vastu võtsite.
    Palju edu teile :-)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See 1,5 aastat ongi meile nagu nö "test periood" :)

      Delete
  32. Ma vist ei ole varem siin väga (kui üldse) kommenteerinud, aga nüüd küll ütlen, et oi ma mõistan nii hästi su tundeid. See on suur muutus, aga nii põnev. Mina hüppasin ise kolm suve tagasi tundmatus kohas vette ja nõustusin kolima väikelinna, kus polnud enne kolimist kunagi külastanudki :D Täna ei kujuta ma üldse ette, milline oleks mu elu ilma selle kohata, mida nüüd kogu hingest armastan ja koduks kutsun.

    ReplyDelete
  33. Super äge, et te nii otsustasite! Elan teist täpselt teisel pool metsa. Olen siin üles kasvanud. Ja no tõesti, pisikesele lapsena mööda põlde joosta ja liblikaid taga ajada, nii hea ja turvaline! See on tõesti super mõnus koht! Armas väike Suure-Jaani. 🤗

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oooo.. Siis nii lähedal kohe :) vahva!

      Delete
  34. Kõik juhtub ju põhjusega :). Mul on väga hea meel Teie üle! Ja samas olen väga kade. Iga kord kui nädalavahetus saabub sõidame maale (ca 100km), kus meil on ka oma maja, mida tuleb korrastada ja hooldada. Muidu elame tallinnas (korteris). Kohe väga tahaks maale elama minna, aga kahjuks siin ei ole erialast tööd, mida teha... ja nii me sõidamegi koguaeg linna ja maa vahel :(

    ReplyDelete
  35. Mul on nii hea meel teie üle! Mõistan teie otsust täielikult! Meil on 1a ja 4kuune poiss ja seni oleme üürikorteris elanud. Nüüd otsime hoogsalt sead õiget OMA maja! Sellist mõnusalt suure aiaga, kus on paar marjapõõsast, õunapuu ning lapsele piisavalt ruumi paljajalu ringi jooksmiseks:D Ma juba nii ootan! Olen ka suur unistaja ja tean, et kuskil on mu unistuste kodu olemas!!!

    ReplyDelete
  36. Suurepärane otsus! Igati edu ja jaksu, Te saate kindlasti hästi hakkama :)

    ReplyDelete
  37. Appi kui lahe!! Mis muud kui palju edu ja armastust teile! Olete selle täiega ära teeninud!

    ReplyDelete
  38. Opsss. Juba siis, kui tuli esimene postitus maja müümisest, mina nii lootsin, et Te lõpuks ikka ei müü seda armsat pesa maha & kolite hoopis koos pisikesega maale. Nii-nii vahva uudis! :) Usun, et olete väga õige valiku teinud & see pisipõnn on õnnega koos. Maal on tõesti palju mõnusam. Palju edu teile!

    ReplyDelete
  39. Milline rõõm mind seda postitust lugedes valdas! Mul on nii hea meel, et te otsustasite maja mitte müüa ja sinna päriselt kolida. See pesa on tõesti teie nägu ja tegu - te sobite sinna ideaalselt!

    ReplyDelete
  40. Teeme praegu mehega oma elus sarnase kannapöörde ja oleme õnnelikumad kui kunagi varem. Mul on nii hea meel teie üle ❤️

    ReplyDelete
  41. Kusjuures, kui ma nägin kunagi seda postitust, et oma maja ära müüa tahate, siis ma mõtlesin küll, et miks ometi, see on ju teie pesa ja mikste korterit majale eelistate. Aga samas ei hakanud ma ka midagi ütlema, sest see on siiski ju teie elu ja teie otsused. Olenemata sellest, et ma sind isiklikult tegelikult ju ei tunne, oleks nagu kivi südamelt langenud, kui seda postitust nägin, sest te ikka püüdlete oma unistuste poole. Edu teile ja ma usun, et teie pisipõnnil saab seal tore olema. Olen ise maal üles kasvanud ja eelistaks ka ise sellist varianti kunagi oma laste kasvatamiseks, kui elu seda võimaldab.

    ReplyDelete
  42. Me kolisime märtsis Tallinnast Hiiumaale! Olen otsusega enam kui rahul. Korterist majja kus on oma aed.. mees on isapuhkusel ja renoveerime tasapisi. Oma peenralt korjata salatisse sibulat ja tilli ja oodata porgandeid ja maasikaid... oeh :).

    ReplyDelete
  43. Nii äge ❤❤ maja asub kilomeeter vaid eemal minust 😇😊 nii tore, et üks mu lemmik blogijaid elab nii lähedal 😍😍😍

    ReplyDelete
  44. Meie ehitasime endale maja täiesti maale metsa sisse, kolisime sisse aasta tagasi ja suurem poja (2 aastane) on siin nii õnnelik - oma liivakast, mänguplats, kuskil ei vedele klaasikilde, maja taga saab sulistada lastebasseinis, hommikul saab paljajalu joosta kohe õue ning hommikusööki ei pea üldse sööma köögilaua taga toas. Parim otsus meie elus. Lisaks on minu arust maal kasvanud poisslapsed tihti asjalikumad, julgemad ja ettevõtlikumad kui linnapoisid.

    ReplyDelete
  45. Nii äge, et üks mu lemmik blogija asub nii lähedal 😊😊😇❤ vaid kilomeeter 😊😊😊 super uudis, et nii otsustasite, tublid olete ❤

    ReplyDelete
  46. Oma maja on ikka kõige mõnusam! Õige otsus! :)

    ReplyDelete
  47. Mul on niii hea meel teie üle. See maja on tõesti ideaalne. Ja te saate hakkama. Elame mehe ja väikse lapsega Harjumaal, minu sugulased Hiiumaal, mehe sugulased aga Lõuna-Eestis. Eks ikka on vahel tunne, et tahaks abi eriti just lapsehoidmisel, aga kui seda võimalust parasjagu pole käepärast siis saab igaljuhul hakkama �� Oma maja, milles süda on tõelise kodu ära tundnud on suurepärane kingitus ��

    ReplyDelete
  48. Nii tore uudis! See koht on tõesti väga kena Teil! (L).

    ReplyDelete
  49. Kui uute sõprade vastu ei ole midagi, siis oleme 20 km kaugusel :)

    ReplyDelete
  50. Ma ei kommenteeri peaaegu kunagi blogisi, aga no see postitus tegi mu kohe eriti rõõmsaks, samastumist oli palju. Ise elan (üürikorteris) ja töötan Tallinnas, samas unistan maal oma majas elamisest. Näen ja tajun ise seda suhtumist, et ümbritsevad inimesed kuidagi eeldavad, et ma võtangi pangalt laenu ja kolin linna nelja seina vahele. Samas ise ma põgenen igal võimalusel maale, kuna linnaelu on minu jaoks väsitav, puudub privaatsus. Tean ise sisimas, et ma poleks linnas korterieluga õnnelik. Äärmiselt tore ja inspireeriv oli lugeda, et te enda unistust maha ei müünud.
    Palju päikest teie perele!

    ReplyDelete
  51. Mina loen ka Teie blogi umbes üle aasta ja see otsus on kindlasti üks supertore uudis. Mina ise kolisin väikelinnast Tallinna ja siis leidsin enda kaaslase ja nüüd olen elanud juba üle kolme aasta maal- teen igapäevaselt tööd loomadega. Ei kujutaks ettegi, et linnas elama peaksin. Kui liikumisevahendid olemas on pole mingi probleem autosse istuda ja linna sõita- kui isu peale tuleb. Tavaliselt on nii, et kui oleme päeva linnas veetnud ei suuda ära oodata millal koju tagasi saaks :) Edu teile uue eluoluga! Kindlasti tuleb nüüd palju uusi ja huvitavaid blogipostitusi :)

    ReplyDelete
  52. Just eile mõtlesin, et see maja, mis teil on, on nii ideaalne. Ja nüüd tulin siia lugema, et jätate selle alles. Suurepärane!!

    ReplyDelete
  53. Mu elukaaslase vanemad otsustasid ühel hetkel, et aitab linnas elamisest(elasid Rakveres, väike koht, aga ikkagi linn) ja ostsid endale oma maja. Majas oli palju tööd, elumajas võeti maha kõik peale seinade, isegi katus. Pereisa käis nädalavahetustel alguses üksi tegemas, hiljem sai ka poisid(keda oli 3 ja nad olid alla 10 aastased) töösse rakendada. Ühel suvel kolisidki nad juba sinna, elasid kuuri üleval ja tegid süüa väikese puupliidi peal, ehitasid samal ajal maja. Minumeelest nii lahe niiviisi elada esivanemate kombel muldpõrandal. Nii oskad ka rohkem hinnata seda kõike. Kõik poisid on kasvanud töökateks inimesteks ja kogemusi ehituse alal on palju. Mul on hea meel, et nad sellise plaani ette võtsid, sest minu elukaaslane on niii tubli mees! Oskab kõike. Selle pika kommentaariga tahan ma öelda seda, et kõik on võimalik ja kõigega saab hakkama, tuleb vaid piisavalt tahta. Lisaks kõik unistusef lähevad täide, kui ei lähe, siis järelikult ei olnud soov piisavalt suur :)

    ReplyDelete
  54. Niii sydamest kirjutatud, et mul tuli pisar silma lausa

    ReplyDelete
  55. Igal juhul õige otsus! Ma kohe alguses mõtlesin, et pole mõtet laenude jms jännata ja Eesti piisavalt väike. Kodu on seal, kus on süda!

    ReplyDelete
  56. Sinu kirjutatuga on kerge samastuda. Eelmisel aastal elasime veel Kalamaja üürikorteris, kuid lapse sünni järel teadsime, et pisikesel poisil on poole mõnusam oma aiaga majakeses. Nii me siis ostsimegi Laulasmaale suvila, mida oleme aasta otsa kõpitsenud. Kartsin ise samuti seda, kuidas sõpradest ja perest kaugemal hakkama saame, aga neil on hoopis hea meel meile külla tulla. Edu ja kindlameelsust!

    ReplyDelete
  57. Ainuõige otsus, mul on teie pärast väga hea meel! Oleme olnud samas seisus. Tegime läbi täpselt samasuguse kõhkluste teekonna ja otsustasime samuti kolimise kasuks. Tänaseks on sellest üheksa aastat. Tagasi ei igatse. Kartsin väga just töö pärast, aga siiani, ptüi-ptüi-ptüi, pole veel tekkinud olukorda, et me ei saaks tegutseda endale südamelähedases valdkonnas. Mõlema töökohad asuvad reaalselt Tallinnas, aga mees käib tööl u 1-2 korda nädalas ja mina 1-2 korda kuus. Muidu töötame kodust. See on kahtlemata hirmuäratav samm, aga kui see on teie sisemine soov, on see igal juhul õige otsus. Palju õnne äratundmiseni jõudmise puhul!

    ReplyDelete
  58. Pisara võttis silma, lugesin ja tundsin, et ilmselt sinnani jõuategi :) Justkui ma ise koliks...ja astuks OMA unistuse suunas! Väga inspireeriv samm teie pere poolt ❤

    ReplyDelete
  59. Väga äge! Olete väga inspireerivad! Elate südame järgi nagu kõik inimesed võiksid teha. Ilus.
    Kas Tallinnaga ei seo teid siis enam miski? Saate sõprade juurde vajadusel öömajale jääda?

    ReplyDelete
  60. See läks nii südamesse, ilusad inimesed!
    Me kolisime u4 aastat tagasi Tallinnast ära väiksemasse kohta pere looma. Siin me nüüd pesa punume ja loodust naudime.
    Sõprade ja sugulaste külastused on hoopis teistsugused. Tullakse ja ollakse.

    ReplyDelete
  61. Jagaksin selle loo peale oma natuke teistsugust. Ka meil on mehega imearmas maakodu ning ka väike laps. Kuna laps oleks pidanud alustama lasteaias käimist, tundus ainuõige otsusena tulla maale elama. Täpselt samad mõtted - lapsel maal hea kasvada, väike ja tohutult tore lasteaed, saame ise rohkem looduses viibida jne. Varasemalt veetsime samuti kõik nädalavahetused maal ja olime õnnelikud :). Oleme siin nüüd ühe aasta olnud ja võime öelda, et see on olnud üks raskemaid aastaid meie elus. Oleme taas õppinud väärtustama linna mugavust ja võimalusi. See imeline idüll ongi kevadel ja suvel, aga enamuse ajast on Eestis pime ja külm ning liblikaid, mida aias taga ajada? Ei kuskil. Käime maalt Tallinnasse tööle ja et vōimalikult palju linnas ära teha ning vähem sinna sõitma peaks, venivad päevad pikaks. Laps on seetõttu pidevalt vanaemaga (kes õnneks saab hoida), sest ise ei jõua lasteaedagi järgi, koju jõudes väsinud kõigest. Töö linnas meil mõlemil erialane, tasuv ning põnev ja sellest loobuda oleks ka rumal... mina teen tööd oma ettevõtte alt, kuid töö iseloom on selline, mida ei saa kodus teha. Lisaks tekkis mul tohutu meeleolu langus talveperioodil. Just see pimedus... Olen iseloomult väga sotsiaalne ja mugavust armastav inimene ning kogu tutvusringkond jäi linna. Paratamatult nii tihti enam sõpru ei näe. Meil linna 1h sõitu, aga ikkagi enam iga vâikese asja pärast sinna ei viitsi minna, mistōttu jätan palju käimised, mida sooviksin teha, üldse ära. Meie kogemus on see, et elu maal on ka tunduvalt kulukam. Sõltume suuresti autodest, ka poes käimised on kulukamad kui linnas. Inimesed on erinevad ja samuti ka nende kogemused. Meie otsus on tulla tagasi linna. Oleme leidnud mõnusa pesa vaikses ja hubases linnaosas. Saame tööd sättida nii, et laps saab oma vanematega tunduvalt rohkem koos olla. Maakodu jääb kindlasti alles ja seal toimetame edasi. Nii on meie lapsel võimalik viibida nii linnas kui maal. Üldiselt oli see aasta maal väga ôpetlik ning tõi meie ellu palju selgust. Pika jutu kokkuvõtteks- linnas elades tundus maaelu minu jaoks tunduvalt idüllilisem ja maal elades jällegi linna elu mugavam ja kergem.

    Teile soovin kõige paremaid elamusi ning kindlasti tasub maaelu proovida! :)

    ReplyDelete
  62. kui üks ots 1,3h siis on kulukas tööl käia hilisemas elus kui lapsepuhkused läbi ja kontoris vaja olla, kui edasi tagasi aint nii vähe siis pole hullu. lisaks oleneb palju te mugavust, poode, inimesi, tegevuskeskusi jms vajate. või kasvatate kõike asju ise. eks võibolla mõned a kindlasti maal elada, samas linnaelu tuleb pikemaid kulutusi arvestades mõistlikum. aga eks iga üks teeb oma valikud ise :) kunagi etv-lt oli üks mõistlik või mõttetu vms saade, kus pere ka oma autode bensiinikulusid jms arvutas, pikkade vahemaade trennide jms laste sõitude poolest, mis on säästlikum viis jms. kas üks inimene teeb käigud või elada linnale lähema jms.

    ReplyDelete
  63. Ma pole kunagi suuremat sorti kommenteerija olnud, aga nüüd kohe tahaks!!!! NIIII TORE! Kõrgemäe tundub niiii vahva koht ja suurepärane kodu väikesele printsile 😊 Vahva, et te ei löönud unistuse ees ust kinni ja leidsite võimaluse, kuidas see lõpuni täide viia! 😊 Palju palju edu teile selle suuure muutuse eel, kindlasti on see üks hea uus algus!

    ReplyDelete
  64. Jessss, niiii tore!
    Väga öige otsus! ❤️

    ReplyDelete
  65. Ka mina ei ole sinu postitusi kunagi kommenteerinud, aga see läks kuidagi hirmsast hinge ja ma olen nii uhke teie üle miskipärast :)

    Ka mina tegin mõned aastad tagasi väga ebapopulaarse otsuse ja kolisin Eesti mõistes "suurlinnast" väikelinna. Ostsime elukaaslasega oma esimese pesa, mille täiesti nullist üles putitasime. Meie elukohavalik üllatas väga paljusid. Küsimusi " mida sa seal kolkas tegema hakkad?" tuli väga tihti. Peab tunnistama, et mingi hetk tõesti lõin kõhklema, kas ikka oli hea otsus ja äkki oleks ikka lahe elada edasi selles kultuuuurses suurlinnas.
    Küll, aga leian ma end väga tihti ringi uitades mõttelt, et MIKS ma kahtlen, see väike "kolgas" on ju suuurepärane- ma elan järve ääres, kõiksugu poed-kohvikud on mõnesaja sammu kaugusel, ühest linna otast teise liikumiseks kõnnin 20min, sportimisvõimalused on olemas, inimesed on toredad..ja tõenäoliselt saaab meie tulevastel lastel siin ülipull elu olema.
    Seega, tean ma väga hästi kui raske on teha ebapopulaarset otsust ja üritada end kuidagi ikka mahutada sinna kasti, kuhu ühiskond arvab, et sa peaksid kuuluma.

    Ja tõesti, igakord kui mõni noor pere teatab, et kolib minu linna või üleüldse linnast-maale, ma tahaks õnnest pisara poetada. Eesti on nii väike ja arenenud, seega vahemaad ei ole tõesti mingi probleem.

    ReplyDelete
  66. Nii hea ja soe tunne tuli sisse seda postitust lugedes!
    <3
    Palju palju edu teie perele! :)

    ReplyDelete
  67. Hei Triinu! Küsimus võibolla kohatu, kuid kui palju te praeguses pesas üüri maksate? Me lihtsalt otsime ka alates sügisest üürikodu sinna kanti, ning teie pesa nii mõnus, hubane ja südamesse pugenud :)

    ReplyDelete
  68. See on üks armsamaid lugusid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ma ei teagi täpselt, miks see nii hinge läks. Võib olla sest mulle tundus, et see sinine maja on tegelikult nii Sina (ja teie) ja ma ei saanud aru, miks te selle maha tahate müüa kui see oleks ideaalne elukoht ühele lapsega perele ja nii ilus ja idülliline.
    Nii armas oli lugeda, et olete otsustanud sinna kolida:) Palju jõudu ja jaksu ning helesiniseid unistusi ning nende täitumisi teile.

    ReplyDelete
  69. Super! Ainuõige otsus, kõike imelist Teile! :)

    ReplyDelete
  70. Super otsus! Lapsel on seal kindlasti parem kasvada kui linnakorteris. Loomakesed saavad ka ringi joosta ja üleüldse nii vahva! :)

    ReplyDelete
  71. Mul on nii hea meel, et te selle otsuse vastu võtsite! Päriselt ka siiralt hea meel! Laps saab üles kasvada suurepärases keskkonnas. :)

    ReplyDelete
  72. Mis keelt Kristo muidu progeb?

    ReplyDelete
  73. Ma olen su blogi juba mõnda aega lugenud, aga kommenteerinud veel mitte.
    See postitus võtab aga umbes-täpselt minu ja minu inglasest abikaasa loo.
    Kaks aastat tagasi leidsime endale Rakvere lähistel maja ja armusime kolinal ära, sel hetkel teadsime ainult et varsti kolime sinna, aga täpsemalt polnud midagi veel paigas.
    Eelmisel suvel pidasime koduaias oma pulmad ja tänaseks olen mina viiendat kuud lapseootel ja kahe kuu pärast jätame oma elu ja tööd Inglismaal ja kolimegi kogu oma elu ümber Eestisse. Mees läheb sügisel Eestis magistrisse hoopis.
    Peaaegu kõik meie pere ja sõbrad Inglismaal arvavad siiamaani et me oleme täitsa segi läinud ja ka eestlastest sõbrad pärivad pidevalt- kuidas me ikkagi kavatseme hakkama saada. Aga mida elu on meile siiamaani õpetanud on see et oma unistusi saab ikka ainult ise reaalsuseks muuta ja mida kreisim on su unistus, seda vähem tuleb kõrvalseisjaid kuulata!
    Nii et ma arvan et teiegi olete teinud enda jaoks ainuõige otsuse, olete tugev paarina ja perena ning ma arvan et teil läheb ainult hästi teie oma armsas pesas! :)

    ReplyDelete
  74. Väga awesome uudis! Ja iga asi on millekski hea. Esialgu on hirmutav, kuid pikemas perspektiivis on tulemus vaid positiivne. Maal on hea elada. Ja tegu ikkagi oma majaga:)

    ReplyDelete
  75. Me tegime mehega 2014 sarnase otsuse. Kolisime küll Viljandi linnast välja ca 10 km aga siiani ei kahetse. Tol momendil saime maja karkassi ning otsus oli 6 kuuga sisse kolida. Nii saigi tehtud. Ei olnud veel ei kööki ega vannituba aga linnast sai maale kolitud. Laps sündis õnneks alles 2016

    ReplyDelete
  76. Ma ka nüüd alles avastasin selle otsuse ja mul on teie pärast väga hea meel! Minagi olin üks neist, kes vaatas maja müügikuulutust ja mõtles, et oleks ma teie asemel, mitte iial... :)

    ReplyDelete
  77. Meie kolisime ka elukaaslasega peale baka lõpetamist maale (ikka väga maale ja kõigest väga kaugele) elama ja talu pidama. Mõtlesime, et kui ikka tõesti ei sobi, mis see siis mõnda armasse väikelinna edasi kolida on (suurlinnas ei suuda me kumbki elada). Võtsime karja lihaveiseid ja asusime esivanemate talu taas üles ehitama. Mina jätkan kaugõppes magistrantuuri ja käin poole kohaga tööl, mees tegeleb täiskohaga taluga. Ja ausalt ei kahetse seda otsust. Talvel on küll vahel siuke tunne, et siia metsade vahele me sureme. Inimesi ümbruses ei ole, kultuuri ka mitte, liikuda saab ainult autoga. Samas, mitte miski ei trumpa üle suurt lilleaeda, aiamaad ja hommikusööke päikselisel terrassil. Talv tuleb lihtsalt kaminatule ja lauamängude, sarjade ja muude lõbustuste najal üle elada, sest talus elades suvel tilu-liluks aega ei ole :D

    ReplyDelete
  78. Aitäh, et tuletasid nii olulisi asju meelde. Vahel tundub, et isegi elan sellist elu nagu ühiskond dikteerib, mitte sellist, mida tegelikult tahaksin.

    ReplyDelete