Thursday, June 29, 2017

Kingiidee 18.ndaks sünnipäevaks!


See mõte tuli meil juba ammu, ammu, ammu.. Juba päris minu raseduse alguses tegelikult ja kuidagi on see blogis siiani kajastamata jäänud. Aga jällegi.. Parem Hilja, kui Leida onju. Meil nimelt on olemas Krisile tulevikuks üks sünnipäeva kingitus. See on lausa selline 18 aasta pikkune projekt ja ma siiralt loodan, et meil see välja ka tuleb, nii nagu planeerinud oleme. See idee on päriselt jube kihvt. Peaasi, et me järjepidevad suudame olla. Siiani oleme endast parima andnud ja proovime seda edaspidi ka. Aga okei.. Mida ma ikka nii pikalt jahun. Asun parem asja kallale. Millega tegu?

Kingiidee peitub selles, et me tegime Krisile juba raseduse ajal gmaili konto. Sinna e-mailile oleme alates minu 20-ndast raseduse nädalast vabal valikul kirju saatnud. Hetkel on seal minu neli kirja kõhtu, mõned kirjad papsilt ja üks vist isegi Krisi tädilt. Lisaks olen sinna nüüd saatnud mõningaid pilte ja videosid Krisi igapäevastest toimetustest (näiteks video pea tõstmisest, esimesest sünnipäevast/jaanipäevast). Kogu selle asja point on see, et kui Kris saab 18, siis kingime talle antud e-maili konto parooli. Seal ootab teda üks vääääga pikk ja vinge mälestuste rada. Loomulikult ei saada me sinna igapäev pilte ja ilmselt muutume me mingi hetk ka hooletumaks, aga eesmärk oleks vähemalt iga aasta sünnipäeval sinna kirjutada, et mis me tegime, kuidas ta ennast tundis, mida teha oskas ja lisada pilte/videosid ka juurde. Loomulikult saadame sinna vahel lihtsalt mõningaid naljakamaid palasid või pilte ka. 

Kujutage ette, kui äge sellist asja 18 aastat hiljem lugeda/vaadata on? Mina küll tahaks, et mul selliseid mälestusi alles oleks. Eriti äge on tal neid ilmselt vaadata siis, kui ta ise kunagi lapsed saab. 

Eks loomulikult võib spekuleerida, et äkki gmaili kontosid enam ei ole 18 aasta pärast jne, aga me võtame selle riski. Alati saab asju forwardiga mujale ka saata, kui vaja. Muidugi oleks variant ka panna taolised asjad kõvakettale/mälupulgale, aga ka need võivad katki minna/ära kaduda ja see tundub mulle tülikam lahendus. Eks mitte miski ei ole 100% kindel ju ☺Aga jah.. 

Kuidas Teile selline idee tundub? Kas ja kui palju on teil alles mälestusi enda lapsepõlvest? Kuidas hoiate/säilitate mälestusi enda lastest?

EDIT: Kuna paljud arvasid, et 18 aastasele noormehele selline idee korda ei läheks, siis teen ühe täpsustuse. Kinki võib üle anda millal iganes. Näiteks siis, kui ta ise isaks saanud on. See vanuse number ei ole postituse point :)

21 comments:

  1. Ma teen oma pojale sama kinki juba päris mitu aastat :) kuna tema isapoolsed tädid-onud, vanavanemad elavad üle ookeani, siis seda olulisem on minu jaoks ka nende panus:)

    ReplyDelete
  2. Mõte tundub armas, kuid reaalsuses kas 18-aastane noormees, kes just üritab silmapaistev, "lahe" ja iseseisev välja näha tüdrukute seas ning käib sõpradega ilmselt juba mõnda aega väljas pidutsemas ikka oskaks seda väärtustada? Eks inimesi on erinevaid, aga ma arvan selline nunnutamine oleks ehk tüdruklapsele rohkem meelejärgi.
    Poisi puhul võiks läheneda pigem humoorikalt- jäädvustada mingid naljakamad seigad või pildid, et oleks lõbus meenutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda ma pidasingi silmas, et seal naljakaid/toredaid lugusid ju ka :) seal polegi mingit hullu nunnutamist ( va mu kirjad kõhtu). Ega 18 aasta kukkudes see kõik kuskile ei kao. Ta saab need ka 30 aastaselt avada (siis, kui ise isaks saanud on) ja lugeda/uurida :)

      Delete
    2. Miks arvad, et see ainult tütarlastele meeldiks? Leian, et ei tasuks poisslapsi kuskile "raamidesse suruda" et peab olema nn mehine ja las nunnutamised/väheke emotsionaalsemad hetked/tunded jääks naisteridadesse. Väga suur roll on ikkagi sellel, kuidas last kasvatatakse ja milliseid väärtuseid õpetatakse hindama. Okei, võib-olla on nats piinlik vaadata, milline lapsena oldi, aga loeb siiski sõnum ja mõte, millega see on tehtud :)

      Kui ma praegu ise vaatan oma klassikalisi lapsepõlve pildialbumeid, siis mulle pigem meeldiks teada, kui mõne pildiga kaasneb ka väike jutt, et kus mis, sest tahestahtmata ei ole pea prügikast ja kõik ei jää meelde, isegi kui ema on korduvalt kõrval jutustanud, miks või kus mõni pilt tehtud on. Pluss ka tema mälu ei pruugi 18 ja enam aastate pärast nii virgas olla. Pigem kirjutada tõesti kohe ja tõetruude emotsioonidega, kui hiljem meenutada ja ühel hetkel "ahh ma ei mäleta" vastata.

      No hate pls, lihtsalt minu arvamus :D

      Delete
  3. Väga-väga hea idee! :)
    Usun, et tal on tulevikud väga huvitav neid kirju lugeda. :)

    ReplyDelete
  4. Mina olen üsna suur talletaja. Pean blogi, täidan beebiraamatut ja lisaks veel ühte nö vihikut. Seda kõike just seetõttu, et minu ema tegi minu kohta sama ja täiesti hindamatu on praegu neid asju lugeda. Olles nüüd teise lapse ootel ei ole ma kahjuks rasedusaegsete emotsioonide kirja panemises nii tubli olnud. Loodame, et tulevikus ma muus osas allahindlust ei tee :)

    ReplyDelete
  5. Kui on 18 järgarvuna, siis ei ole seal punkti ja järelliidet (-ndaks) korraga. Vali üks ja vali pigem punkt.

    ReplyDelete
  6. Heh ma arvan et poisslaps kellel on oma vanematega lähedased, hoolivad ja toetavad suhted hindab seda kingitust väga...imelik arvamus et ahh poisid on pohhjolo hoiakuga. Ja kuigi sa ütled et vanus ei loe siis siiski 18 aastane (ka poisslaps) on jumala normaalne asjalik inimene juba. Nii et lahe idee!!

    ReplyDelete
  7. Ma tegin oma plikale kui ta väike oli tegin karbi disainiga laeka , kuhu toppisin sisse piltid kui ta väike jne.. Väike armas mänguasi ka.

    ReplyDelete
  8. Ma prindiks need jutud ja kirjad välja, paneks pildid juurde ja teeks sellise kausta. Noh, et oleks ikka reaalselt käega katsutav asi:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõus. Mina prindin kirjad välja ja hetkel panen beebiraamatu vahele :)

      Delete
  9. Kas kirjad mitte ei kustu mingi aja tagant?

    ReplyDelete
  10. Olen sellest ideest kuulnud. Mõtlesin oma piigale ka teha, aga siis just jäi katki seetõttu, et kirjad ju kustuvad mingi aja tagant? või juhtub midagi muud ja mu vaev on asjatu . Aga tore, et selle ette võtsite. Mu mehel on 17 aastane poeg ja tema nt ei huvitu ýldse oma vanadest beebiraamatutest või lasteaia joonistustest/meisterdustest. See oleneb inimesest kindlasti. Võibolla lahedaid videosid endast vaataks heameelega. Keep going! :*

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jep, oleneb täitsa inimesest. Näiteks ma ise 27-aastane naine ja pole kunagi väga huvi tundnud vanade piltide vastu- eriti selliste, mille kohta mul endal mälestused puuduvad (beebipildid). Oma emalt pole ka kordagi uurinud milline tema rasedus minuga oli või kui vanalt ma midagi tegema hakkasin. See ei tähenda, et meie suhe lähedane poleks, eelistan lihtsalt selliseid mälestusi mille ise talletanud olen (pigem täiskasvanueas) ja millega mul isiklik side (minu ema ja minu arvamused sellest, mis on huvitav mälestus on lihtsalt väga erinevad). Samas mõned meesterahvad on jällegi palju nostalgilisemad ja loeksid äkki tõesti hea meelega selliseid kirju.

      Delete
  11. Armas mõte!
    Mul tekkis küsimus, et ehk poja tahab varem hakata selle nimelist gmaili kasutama...

    ReplyDelete
  12. Mu poeg sai just täna 18. :D Aga kahjuks mingitest piltidest ja mälestustest ja asjadest ta eriti ei hooli. Vahel harva vbl ainult jälgib, kui miskit meenutan ajast, kui ta väike oli.

    ReplyDelete
  13. Super mõte!
    Kui endal ka tulemas, siis tahaks sama teha. :)

    ReplyDelete
  14. Minu elukaaslane sai omale ema poolt tehtud scrapbooki oma 18. sünnipäeva kingituseks, igasuguste piltidega ja juttudega algusega esimest sünnipäevast :) Talle meeletult meeldis see ja mäletan, et kui me suhtlema hakkasime siis ta suhteliselt koheselt seda mullegi näitas uhkusega. Samas on tal ka oma perekonnaga väga head suhted ka.. niiet eks see olenebki kõigest.. aga tehke kindlasti, leian, et sugu pole küll määrav :)

    ReplyDelete
  15. Minul kahjuks piltide näol mälestusi oma lapsepõlvest pole, sest kui mu vanemad lahutasid, siis kõik need pildid, kus olime isaga peal, põletas ema kahjuks ära. Need üksikud, kus olin üksi peal või koos õega, need on paraku rohkete kolimiste tõttu kaotsi läinud. Ma olen väga väheseid pilte endast näinud :(

    Teie mõte tundub aga super armas! :) Ma ise teeksin sellise eraldi tabakesega puidust kirstukese, kuhu talletaksin väärtuslikumad esemed ja mälestused :)

    ReplyDelete
  16. Mu isa tegi mulle minunimelise gmaili konto (vist isegi mitu, nii punktiga kui ilma... ära küsi miks.) ja siis unustas parooli ära. Nüüd pean mingit värdnime kasutama, sest see n-ö päris nimi on võetud.

    ReplyDelete
  17. Väga hea mõte,igatepidi,isegi juhul kui talle see 18 aastaselt eriti suurt vaimustust pole,siis on talle väga oluline siis kui ta vanem on.Näiteks mina praegu olles 44 aastane sooviksin väga et mul selline mälestuse asjake oleks..eriti nüüd kui ema on siit ilmast lahkunud,aga tollel ajal polnud selliseid võimalusi,olid vaid pildid ,meil igatahes,ja kui Kris kunagi ise isaks saab siis on tema lastele väga huvitav.Igatahes super mõte,ainult et ehk on neid kirju ja videosid mälupulgale turvalisuse mõttes kindlam panna paraleelselt meilile,nii igaks juhuks ,kas aastate kaupa või kuidagi nii,et ära ei kaoks :)

    ReplyDelete